_page-0001.jpg)
Tänavuse Pärnu muusikafestivali üks kuulsamaid külalisi on originaalne türgi pianist Fazıl Say. Festivali lõppkontserdil 21. juulil esitab ta koos Eesti Festivaliorkestri ja Paavo Järviga Beethoveni 3. klaverikontserdi.
Fazıl Sayd võib iseloomustada kui XXI sajandi ühte väljapaistvamat kunstnikku, keda pole võimalik mingi kindla žanri ega rolliga siduda. Ta pole mitte üksnes geniaalne pianist ja helilooja, aga ka improvisaator, kes on võitnud palju mainekaid auhindu ning pälvinud kriitikute ja rahvusvahelise publiku tunnustuse. Ehkki koolitatud lääne klassikalise muusika parimate traditsioonide vaimus, on Say süda ikka Anatoolias, sest tema arranžeeringud pakatavad uutest ja põnevatest harmooniatest ning loomingulised eksperimendid ulatuvad sedavõrd kaugele, et ajavad klassikalise muusika veendunud austajail nii mõnigi kord suled turri. Üks on siiski kindel – Sayle meeldib mängida muusikat, mis teda inspireerib, ja mängida seda nii, nagu ta seda tunnetab. Ja ometi oleks võinud minna hoopis nii, et see tänaseks ülivõrdes kiidetud kunstnik võinuks muusika juurde üldse mitte jõuda, sest tema tee oli pigem suur juhuste kokkulangemine, või nagu seda elus ikka ette tuleb – õnnetuses peituv õnn.
Pianist suure algustähega
14. jaanuaril 1970 Ankaras sündinud Fazıl Say kasvas üles intellektuaalide perekonnas. Tema vanaisa oli matemaatik ja insener, isa Ahmet Say muusika- ja kirjandusteadlane, ema Gürgün Say aga farmatseut. Vanemad ei suunanud Fazıli muusika juurde sugugi teadlikult, vaid ainult seetõttu, et huule- ja suulaelõhega sündinud Sayle tehti varases lapsepõlves mitu operatsiooni. Et suulagi korralikult sulguks ja kõnevõime kiiremini paraneks, soovitasid arstid tal mõnda puhkpilli mängida. Seda soovitust järgides pandigi kolmeaastane Say flööti mängima ning peagi oli selge, et poisil on märkimisväärne muusika- ja matemaatikaanne. Esimene meloodia, mida ta flöödil jäljendada püüdis, polnud mõni lihtne lastelaul, vaid isa mängitud plaadilt kuuldud sümfoonia peateema. Ka neljakohaliste numbrite korrutamine tuli nelja-aastasel poisil nagu muuseas välja. Poja muusikaannet märganud vanemad suunasid Fazıli seejärel Mithat Fenmeni juurde klaverit õppima. Fenmen oli ise Pariisis Alfred Cortot’ ja Nadia Boulanger’ juures õppinud ning Türki naasnuna avas oma erastuudio. Õpilase äärmist andekust tajudes lasi Fenmen noorel Sayl igas tunnis enne tavapäraste harjutuste ja etüüdide juurde asumist mingil igapäevaelu puudutaval teemal improviseerida. Pole kahtlustki, et just sellest ajast on pärit Say improvisatsioonioskus, milleta ta poleks see pianist ja helilooja, kellena me teda täna tunneme. Siiski, juba kuue-seitsmeaastaselt luges Fazıl innukalt ka kuulsate heliloojate elulugusid, mis vaimustasid teda sedavõrd, et ka temal tekkis unistus heliloojaks saada. Kaheteistkümneaastaselt astus Say Ankara konservatooriumi, mille lõpetas tavapärase üheksa aasta asemel viiega. Selle aja jooksul õppis ta klaverit Kamuran Gündemiri juures, täiendas oma teadmisi kaasaegses muusikas Ertuğrul Oğuz Firati tundides ning õppis kompositsiooni İlhan Barani käe all. Ka Baran oli õppinud Pariisis Henri Dutilleux’ juures, nii et ühes hilisemas intervjuus on Say naljatamisi öelnud, et kõik tema peamised õpetajad Türgis on tulnud Pariisist.
Võibolla oleks Pariisi õppima suundunud ka Say ise, kui 1986. aastal poleks kontserditurnee käigus Ankarat külastanud saksa helilooja Aribert Reimann ning ameerika pianist David Levine. Olles Sayd juhuslikult konservatooriumis esinemas kuulnud, tormas Reimann vaimustunult Levine’i juurde, öeldes, et too peab Sayd tingimata kuulma, sest “poiss mängib nagu kurat”. Nii juhtuski, et 1987. aastal astus Say Schumanni-nimelisse Düsseldorfi muusikakõrgkooli Levine’i klaveriklassi, kus õppis kuni armastatud õpetaja surmani 1993. aastal, ent võttis tihti osa ka Menahem Pressleri meistrikursustest. Say on hiljem meenutanud, et kuigi Levine oli väga haige ega saanud vahel kuude kaupa tunde anda, omandasid õpilased tema juures mitte üksnes repertuaari, vaid ka kuidas seda isikupäraselt esitada. Ja ehkki Say enda silmapaistev tehnika võimaldas tal väga kiiresti ning meisterliku kergusega omandada pea kõik klaveri kuldrepertuaari kuuluvad teosed, oli ta oma sõnutsi saksa tudengitest kaugele maha jäänud ja pidi kõvasti pingutama, et neile järele jõuda. Samas olid kaasõpilased nii mõnigi kord kummaliselt üllatunud, et ka Türgis osatakse klaverit mängida. Say sõnul oli see siiski mõistetav, sest klassikaline klaverimuusika pole tõepoolest osa Türgi ajaloolisest kultuurist. Just segu rafineeritusest Bachi, Haydni ja Mozarti loomingu interpretatsioonis ning virtuoossest särast Liszti, Mussorgski ja Beethoveni teoste esitamisel tõi talle 1994. aastal võidu rahvusvahelisel konkursil “Young Concert Artists” New Yorgis. Konkurss pani aluse tema rahvusvahelisele tähelennule, asetades ta samasse ritta näiteks Emanuel Axi, Murray Perahia ja Pinchas Zukermaniga, kes kõik olid varem sama konkursi võitnud. Nii nagu eelkäijaile, avanes ka Sayle võimalus mängida pea kõigi Ameerika ja Euroopa tunnustatud orkestrite ees juhtivate dirigentide taktikepi all repertuaari, mis varieerus Bachist ja Viini klassikutest romantikute ning kaasaegse muusikani. Say rahvusvahelise karjääri edendamisel mängis kahtlemata väga olulist rolli ka kolm aastat hiljem alguse saanud koostöö firmaga Warner Classics, mille egiidi all ilmunud plaatide müügiedu oli märkimisväärne. Järgnes muljetavaldav rida kunstnikuresidentuure, millest kindlasti tuleks ära nimetada Dortmundi kontserdimaja (2005–2010), Berliini kontserdimaja (2010–2011), Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestri (2012–2013), Frankfurdi Alte Operi ja Zürichi kammerorkestri (2015–2016) ning Bad Wörishofeni “Festival der Nationen” kolm järjestikust hooaega kestnud residentuurid. Lisaks sellele oli Say 2018. aastal ka Dresdeni filharmoonia composer in residence.
Tsenseeritud helilooja
Oma esimese teose, klaverisonaadi, lõi Say juba 14-aastasena Ankara konservatooriumis õppimise ajal, millele järgnesid mitmed kammermuusikateosed. Tema esimene avaldatud oopus (nr 1) kannab pealkirja “Hodža Nasreddini neli tantsu” (1990), mille kohta kriitikud on märkinud, et juba siin avaldub Sayle omane stiil, rapsoodia- või fantaasialaadne struktuur, sünkoopiline, tantsu meenutav rütm ja järjepidevalt edasipürgiv pulss ning türgi ja selle naabermaade rahvamuusikal põhinev meloodiakäsitlus. Türgi rahvamuusikale lisaks on Say inspiratsiooni ammutanud ka türgi luulest (Nâzım Hikmet, Metin Altıok), aga ka luuletajate elulugudest. Tema oratoorium “Nâzım” (2001, op. 9) jutustajale, metsosopranile, baritonile, laste- ja segakoorile, klaverile ja orkestrile, mis jätkab selgelt orffilikku suurvormide traditsiooni, on pühendatud türgi kirjanikule ja poeedile Nâzım Hikmetile (1902–1963), kes oli Fazıl Say kunstnikuisiksuse üks suurimaid mõjutajaid juba noorusest peale. See “romantilise kommunistina” tuntud luuletaja kannatas peaaegu kogu oma elu tagakiusamise, tsensuuri ja avaldamiskeelu all. Oma poliitiliste tõekspidamiste pärast korduvalt arreteeritud, veetis ta suure osa oma elust vanglas või paguluses. Kõigele vaatamata sai temast Türgi kultuuri mõjukas häälekandja, kelle luulet on tõlgitud enam kui 50 keelde. Sama mastaapne on ka Say 16-osaline oratoorium, mis on justkui tema varasema loomingu kvintessents ning ühtlasi ka tema inimlik ja esteetiline kreedo. Oratooriumi XV osa, südantlõhestav hümn “Memleketim” (“Minu kodumaa”) on muutunud sedavõrd populaarseks, et seda esitatakse tihti iseseisva teosena. Furoori tekitas ka tema 2007. aastal loodud viiulikontsert pealkirjaga “1001 ööd haaremis” op. 25, mille esmaesitaja oli Patricia Kopatchinskaja. Kontserti, mis põhineb “1001 öö lugudel”, ehkki käsitleb konkreetselt ainult seitsme haareminaise saatust, on tänaseks mängitud väga paljudes kuulsates kontserdisaalides.
Lisaks tavapärasele orkestrikoosseisule kasutab Say oma teostes sageli ka türgi rahvapille, näiteks kudüm- ja darbuka-trumme ning ney-pillirooflööti, millele ta 2011. aastal kirjutas lausa kontserdi – “Hezarfen”-kontsert ney’le ja orkestrile op. 39. Seetõttu on Say muusikal eriline koloriit, mis eristab seda paljudest teistest klassikalistes žanrides loodud teostest.
Mis aga klaverisse puutub, siis türgi rahvamuusikat sellel esitada polegi nii lihtne, kuna klaver on teatavasti kaheteiskümnel võrdsel pooltoonil põhinev tempereeritud pill, ent türgi rahvamuusika süsteem on mikrotonaalne. Ja ehkki meloodiakasutus on idas ja läänes erinev, on Say väitel neid siiski võimalik lõimida, kui seda teadlikult ja oskuslikult teha. Ta ise valdab seda kunsti meisterlikult ning tihti on tulemuseks täiesti uus tekstuur ja kõla. Kindlasti mängib siin oma rolli ka Say sümpaatia Anatoolia kultuuri ja muusika vastu, mille iseloomulik kõla, aga eelkõige emotsioonid leiavad tihti koha tema improvisatsioonides.
Ja muidugi ei saa Say muusikast rääkides üle ega ümber ka fantaasiast pealkirjaga “Alla Turca Jazz” (1993, op. 5A), mis põhineb Mozarti klaverisonaadi A-duur “Rondol”. Sest nagu ta ise naljaga pooleks on meenutanud, siis kõikidest Mozarti sonaatidest palutakse tal enamasti mängida “Alla Turca” sonaati just seetõttu, et ta on türklane. Ent oma loomingus on Say kasutanud ka kaasaegse Türgi teemasid. Suur edu saatis näiteks tema esimest sümfooniat “Istanbul”, mille esiettekanne 2010. aastal pani punkti tema viieaastasele residentuurile Dortmundi kontserdimaja juures. Teostega “Gezi park” 1, 2 ja 3 toetas ta aga proteste Istanbuli Gezi pargis, millega teenis ära Türgi valitsuse meelepaha.
Suhted kodumaaga olid muutunud keeruliseks juba varem, sest 2012. aastal sattus Say Istanbuli prokuratuuri uurimise alla oma Twitteri säutsude pärast, kus ta väitis, et on ateist ja heitis nalja islami paradiisikontseptsiooni üle, tsiteerides pärsia poeedi Omar Khayyami (1048–1131) sõnu: “Sa ütled, et seal on veinijõed. Kas see tähendab, et see on taevalik baar? Sa ütled, et igale usklikule antakse kaks neitsit. Kas see tähendab, et see on taevalik bordell?” Sellest Istanbuli kohtule piisas, et esitada Sayle süüdistus “rahva poolt omaks võetud religioossete väärtuste avalikus solvamises”, mille eest võib karistada kuni 18-kuulise vangistusega. Kogu loo muudab iseäranis kummaliseks see, et Say oli vaid üks 166-st Twitteri kasutajast, kes Khayyami tsitaati levitas, kuid ainus, kes selle eest kohtusse kaevati. 2013. aastal mõisteti Sayle kümme kuud tingimisi vangistust, mis tähendas, et tal lubati vabalt liikuda tingimusel, et ta järgmise viie aasta jooksul kuritegu ei korda. Siiski tühistas Türgi kõrgeim apellatsioonikohus 2015. aastal apellatsioonimenetluses süüdimõistva otsuse, leides, et Say Twitteri postitused jäid mõtte- ja sõnavabaduse piiridesse.
Niisiis pole imestada, et Say on oma kodumaa suhtes väga kriitiline. 2017. aastal raadiojaamale France Musique antud intervjuus nimetas ta Türgit lõhestunud riigiks ning väitis, et selle osaga türgi rahvast, kelle jaoks tema looming eelkõige lääne muusikat esindab ja millel islami kultuuris kohta ei olevat, ei suuda ta kuidagi ühist keelt leida. Ja ehkki suur osa Say loomingust on paradoksaalsel kombel kodumaast inspireeritud, tsenseeritakse tema loomingut Türgis siiani ning tema orkestri- ja lavateoseid ei ole lubatud esitada. Vaatamata sellele usub Say kirglikult muusika kui sotsiaalsete muutuste propageerija ja ühendaja rolli nii kodumaal Türgis kui ka mujal. “Kunst ja muusika moodustavad silla lääne ja ida kultuuride vahel neid omavahel segades ja muutes,” väitis Say 2013. aastal Istanbulis Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni 38. kongressil peetud kõnes. Muu hulgas on ta pälvinud ka rahvusvahelise Beethoveni auhinna inimõiguste, rahu, vabaduse, vaesuse vähendamise ja kaasamise eest, mis anti üle 2016. aasta detsembris Bonnis.
Pianist või helilooja?
Say sõnutsi on ta mõlemat. “Olen nii pianist kui helilooja. Euroopas on see kategooria, mis XVIII–XIX sajandil nii loomulikult eksisteeris, tänaseks paraku täiesti unustatud. Tegelikult olid interpreedid-heliloojad kuni Teise maailmasõjani veel täiesti olemas, kui kasvõi Rahmaninovile, Prokofjevile, Bartókile või Šostakovitšile mõelda. Nad olid kõik geniaalsed heliloojad ja samal ajal ka geniaalsed pianistid. Tänapäeval on selline kooslus aga väga haruldane, sest, nagu öeldud, peale Teist maailmasõda liiguti pigem selles suunas, et sa pidid kas üks või teine olema, aga mitte mõlemat. Kui ma enda peale mõtlen, siis ma tunnen, et neid rolle ei saa kuidagi lahutada: alustasin heliloominguga väga vara ja kuna see käis koos minu klaveriõpingutega, oli kõik väga loomulik. Niikaua kuni ma end mäletan, on see nõnda olnud, ja on ka edaspidi – selline juba kord on minu elu!”
Say arvates on rollide lahku kasvamisel oma süü ka plaadifirmadel, kelle eesmärk on salvestada täiuslikke ja virtuoosseid muusikuid. Tulemus võib olla küll tehniliselt veatu, kuid on sageli igav. Seetõttu lähtub tema enda tõlgendus ikka ja ainult helilooja vaatenurgast ning otsida tuleb teose n-ö DNA-d: “Loomulikult ma austan muusikalist teksti, aga eelkõige püüan mõista lugu, mida helilooja jutustada tahab, ja tunnetada, mis võis teda just talle ainuomast muusikat kirjutama ajendada.”
Oma vaibumatu uudishimu ja laialdase repertuaaritundmise eest on Say tänulik eelkõige oma õpetajatele: “Nad sundisid mind Bachi, Mozarti, Beethoveni, Chopini, aga ka Debussy, Raveli, Messiaeni, vene heliloojate ja kaasaegse loomingu kallal tõsiselt tööd tegema. Ent väga paeluv on minu jaoks ka rahvamuusika, eriti türgi rahvamuusika, mis on rütmiliselt äärmiselt kaasakiskuv ning kõlab eurooplaste kõrvus üpris uudsena. Samas naudin väga ka jazzmuusikat ning olen ka ise selles stiilis komponeerinud ja improviseerinud.”
Improviatsioon on Say sõnul muusikas alati oluline, sest looming sünnib läbi selle: helilooja katsetab ja arendab, kuni leiab lõpuks selle, mida otsis. Interpretatsioon peaks loomisprotsessi jäljendama, mistõttu on Say enda esinemine alati kordumatu ja värske: “Alustan teose õppimist klaverist eemal, püüdes kõigepealt selle struktuuri, meloodiat ja harmooniat analüüsida, aga ühtlasi tabada ka koloriiti. Kui ma siis mõne päeva möödudes lõpuks klaveri taha istun, on teos mul peaaegu selge ja peas.” Ka prantsuse metsosopran Marianne Crebassa, kellega koos Say 2017. aastal salvestas prantsuse laulude plaadi “Saladused” (“Secrets”, Parlophone Records), on nentinud, et “kui Fazil mängib, siis mitte kunagi samamoodi”.
Kasutatud allikad:
Fazıl Say, Wikipedia.
Arne Lichtenberg, “Charges against Turkish Star Pianist Fazıl Say. Facing Trial for Joking on Twitter”, Deutsche Welle.
Victor Tribot Laspière, “Fazıl Say, le pianiste turc qui marche pour Mozart”, Radio France.
Martin Witkowski, “Fazıl Say. Interview vor seinem Konzert in Monheim am Rhein”, YouTube.