_page-0001.jpg)
34. korda kevadet kuulutanud festival “Jazzkaar” oli mahukas: 28 kontserti Tallinnas Vaba Lava ja Fotografiska põhiprogrammis, 10 kontserti veel kuues linnas, lisaks tosin etteastet tasuta kontsertide päeva ja kodukontsertide egiidi all ning arvukad “jazziampsud” linnaruumis. Rohkemgi kui mõnel hiljutisel aastal tõusis tänavune festival esile ka kõrge kvaliteedi ning rikkaliku stiilide ja lähenemisnurkade valiku poolest. Elamuslikud kontserdid kõlasid keskmiselt umbes poolteist tundi ja alati täissaalile – ka peakorraldaja Anne Erm tõi oma lõpukõnes välja, et festival oli sel aastal eriti õnnestunud ja kuulajad kinnitavad seda ainiti positiivse tagasisidega. Mul oli võimalust ja jaksu sellest valikust ära kuulata 17 kontserti.
Seekord oli festivali kavas tavalisest rohkem eht-ameerikalikku jazzi. Jazzi stilistika avardub ja hägustub alatasa, aga USA mainstream on endiselt see jazzi eluks vajalik tüvi, millest kõrvalžanrid oma haljaid oksi kasvatavad. Selleks, et jazzis mingisse suunda ära rännata või “kodust põgeneda”, peab olema alguspunkt, kust liikuma hakata.
Akustilist jazzi ja gospelmuusika ekstaasi kombineeris The Baylor Project, mille eesotsas on abikaasad – lauljatar Jean Baylor (souli menugrupi Zhané kunagine liige) ja trummar Marcus Baylor (tuntud ansamblist Yellowjackets). Tegemist on kõrgetasemelist, nüansirikast, omaloomingulist akustilist jazzi esitava kvintetiga, mille kullaproovi kinnitavad kuus Grammy nominatsiooni.
Kui The Baylor Project lisas oma etteastele ka ameerikalikku meelelahutaja-hoiakut, siis legendaarse Steve Colemani ja ansambli Five Elements kontsert oli intensiivne, introvertne katkestusteta rännak isikupärase helikeelega muusika radadel. Saksofonist, trompetist, bassist ja trummidest koosnev nelik rakendab 1980. aastatel grupi New Yorgi muusikute välja töötatud kompositsiooni- ja improvisatsioonimeetodit M-Base, mis vastandub jazzis tavalisele teema-soolod-teema-struktuurile. Muusikute telepaatiline üksteise tajumine rütmi- ja meloodialõikude sünkroniseerimisel ning vastandamisel oli erakordselt mõjus.
Vähemalt sama nimekas kui Coleman (ja laiemale jazzipublikule kindlasti paremini tuntud) on kitarrist Mike Stern, kelle kitarrikõla ja eriline legato-mängu tunneb otsekohe ära. Lausa rockiliku energiaga esitatud fusion-jazz võitis väga palju ka tänu esmaklassilistele partneritele: legendaarne trummar Dennis Chambers, suurepärane bassist Chris Minh Doky ja kauni tooniga saksofonist Bob Franceschini. Tänavu 70-aastaseks saanud Mike Sterni kontsert kestis ligi kaks tundi ja pakkus elamuse.
Ameerika jazzi tänase päeva nägu näitas saksofonist Ben Wendel, kes (koos taas esmaklassilise ansambliga) esitas reljeefse meloodikaga ja aina pinget keriva ülesehitusega omaloomingut. Sedagi kontserti kaunistas mängijate keskendunud muusikasse sisenemine ja selle teenimine ilma igasuguse “etenduse” andmiseta. Hoopis teistsugust Ameerikat esindas Kuuba pianisti Jorge Luis Pacheco trio. Ootuspäraselt oli selle kontserdi konstandiks latino-muusikale omane kirg ja kuumus, mis väljendus erilises esituslikus energias, rütmide ja ülikiirete klaveripassaažide rägastikus ning muusikute rõõmsas, avali olekus. Pacheco laulis sekka ka paar ballaadi ning lisas tsitaate lugudest, mida lootis Eesti publikut teadvat (“Chan chan”, “El manisero”, “Guantanamera”.) Latin-jazz’i on “Jazzkaarel” aastakümnete jooksul kõlanud hoopis vähem kui võiks, samas on kõik kohtumised sellise muusikaga kinnitanud, et Eestis leiab see alati sooja vastuvõtu.
“Jazzkaar” avab alati ka uksi maailmamuusika võluriiki. Ühel festivali kõige hingeminevamal kontserdil polnud jazziga kõige kaugematki seost, ometi pole kahtlust, et see sobis just sellele publikule suurepäraselt. Portugali fadista Sara Correia demonstreeris, kuidas üks esineja suudab suure täissaali oma peopessa püüda ja poolteist tundi äärmiselt intiimse, sisuliselt kammerkontserdi lummuses hoida. Correia esitas kolmeliikmelise keelpilliansambli saatel ehtsat fado-muusikat, tehes uhkele traditsioonile au. Tema laulud on nii vokaalses kui ka emotsionaalses mõttes silmanähtavalt läbi elatud ja ta kompromissitult füüsiline laululaad lihtsalt ei saa kedagi külmaks jätta.
Kiita tuleb korraldajate tarkust reastada esinejaid nii, et pealava plahvatuslikule kontserdile järgneb kõrvalsaalis rahulikuma, intiimsema iseloomuga etteaste. Kuuba trio tulevahetusest eluga pääsenuna mõjus Fotografiska saalis kohe järgmisena alanud Soome saksofonisti Linda Fredrikssoni ansambli kontsert tänuväärse pingelangetajana. Imeilusalt põhjamaine omalooming sisekaemuslikus esituses (aga mitte see “mäed ja fjordid”, mida paljudelt Norra muusikutelt kuuleme), ansamblis kaasa tegemas Soome jazzi hinnatuimad muusikud – paar motiivi-meloodiat sellelt kontserdilt jäid pikaks ajaks kõrvus helisema. Samasuguse leevendusena mõjus Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli intiimne kontsert uue plaadi tutvustuseks, kavas tõlgendused ansamblite Genialistid, Dagö, Apelsin, Smilers jt lauludest.
“Jazzkaar” on alati oluline tribüün Eesti muusikutele, võimaldades ellu tuua eriprojekte ning realiseerida rahvusvahelisi koostööplaane. Sel aastal oli rikkalikult mõlemat. Oli kontsert Valter Ojakääru 100. sünniaastapäeva puhul; üle 40 aasta tuli kokku omaaegsete koolipoiste dixieland-bänd Reval Revival (liikmeteks Meelis Vind, Jüri Leiten, Ants Nuut, Mart Mikk, Taavo Remmel ja Tarvi Jaago); lõppkontserdil kõlas Erkki Pärnoja eleegiline “Saja lugu” uusversioonis koos VHK keelpilliorkestriga. Kontserdil “Rap’n’JAZZ” said kokku Raivo Tafenau bänd ja Eesti räpi “kõige-kõigemad” – Reket, Villemdrillem ja nublu. Kahe stiili ühendamine polnud kosmeetiline (nagu enne algust veidi pelgasin), vaid igati integreeritud ja jazzi komponenti rõhutav. Taas üks tark katse noori jazzi juurde tuua ning selliseid impulsse saadab “Jazzkaar” välja igal aastal.
Ambitsioonikas oli ka festivali avakontsert “Kitarriookean”, kus kõlasid uudisteosed kolmelt autorilt, esitajateks kitarristid Andre Maaker, Paul Daniel, Marek Talts, Laur Joamets ja Jaak Sooäär. Andre Maakeri kompositsioon kütkestas kaunite kõladega (eriti akustilistel kitarridel) ja heakõlalise tekstuuritiheda helikangaga. Laur Joametsa teos paisutas üles võimsa rockienergia. Kui tema lugu lõppes, oli kontsert kestnud juba 50 minutit ja sellest olekski piisanud. Järgnes aga teos Peeter Vähilt, mis oli hea näide halvast maitsest: koomiliselt mõjunud rahva laulma panemine, show-mehelikud maneerid, kitarri imiteerimine süntesaatoril ja pikk dialoog klahvpilli ja timpanite vahel, samas kui viis kitarristi käed rippes pealt vaatasid ...
Eesti jazzi hea käekäik teeb rõõmu. Üks märk sellest on tihe rahvusvaheline koostöö. Pianist Kirke Karja kutsus lavale muusikud kuuest riigist, teine pianist Rahel Talts neljalt maalt. Bassist Mingo Rajandi musitseeris koos Poola duoga DEAE, briti pianist Taz Modi jagas lava keelpillikvartetiga Prezioso. Mõni kuulatud kontsert jäi siin ülevaates mainimata ning paratamatult ei jõua ka kõigest ülevaadet saada. Festivali ustavad püsikülastajad on üksmeelel – “Jazzkaar” katab jazzigurmaanidele igal aastal rikkaliku laua, pakkudes maitseelamusi, mis püsivad keelel-meelel veel pikka aega.