top of page

Meenutades Kaija Saariahot 14. X 1952 – 2. VI 2023


Kaija Saariaho. FOTO MAARIT KYTÖHARJU / CORE.MUSICFINLAND.FI

Kui inimese maine tee lõppeb, siis muutub valgus ja sellega ka meie pilk tema elule ja loomingule. Avatud protsessist saab tervik, osad asetuvad oma lõplikule kohale, ilmub täiesti uus halo, milles kiirgavad kõik spektri osad samaaegselt, moodustades ühe elu mustri.

Kui tuli mõnevõrra ootamatu teade Kaija Saariaho lahkumisest, siis mõtlesin meie viimasele põgusale, ent südamlikule kohtumisele Veneetsias paar aastat tagasi, kus tähistati tema Veneetsia biennaali Kuldlõvi preemiat ja ooperi “Only the Sound Remains” uuslavastust. Kaija, kuigi pisut hapram, oli nagu ta ikka: pisut uje, aga täiesti kohalolev, soe, lihtne ja väga selge. Vaadates tema viimaseid intervjuusid, toob lohutust see, et ta suutis jääda endale olulise juurde ka hoolimata raskest haigusest ja kannatustest.

Kaija Saariaho oli ja on ikka minu kujutluses kui üks eriline taim, mida vaadeldes ja imetledes mõtled, et kuidas küll on kasvanud ühest seemnest niivõrd sügav juurestik ning avar ja omanäoline võra, millel pulbitseb erikujulisi lehti ja külluslikke õisi ning küpseb salapäraseid vilju, mille lummaval hõngul on pikaajaline ja etteaimamatu mõju.

Ühes intervjuus kirjeldab Kaija oma heliloojatee algust ning nendib, et tema teel on olnud palju neid olukordi, kus ta lihtsalt otsustas kohale jääda nii kauaks, kuni teda lõpuks nähakse, sest muusika loomine oli tema jaoks põhivajadus. Seda ta tahtis õppida ja sellele pühenduda, hoolimata tolleaegsest üsna valdavast kujutelmast, et “naine ei saa olla helilooja”, mis teda ennastki kohati pidurdas, sest võrdlus samavanuse Mozartiga ei andnud lootust. Sellegipoolest ta jäi ja teda nähti.

Kaija Saariaho helikeel ja väljenduslaad, mis sai olulise impulsi spektraalsest mõtlemisest ja elektrooniliste vahendite kasutamisest, arenes ja muutus siiski täitsa omasoodu nagu maailm suurendusklaasi all – aeglased, kihiliselt kasvavad kõlalised protsessid, mis on ühtaegu jõulised, isegi massiivsed ja samas õrnad, tundlikud ja detailsed. Kosmilise paljususe ühendamine tervikuks toob esile mustrite vahel tekkivad pinged, võimaldab esile tulla elu rütmide ja meloodiliste liinide koostoimel. Loomulikud üleminekud kirjandusest ja kunstist muusikasse, valgusest helidesse, kujutluslikust sensuaalsesse loovad taju- ja mõtteruumi, mis on saariaholikult eripärane, muutlik, ligitõmbav ja inspireeriv.

Kaija Saariaho ainulaadne anne hoida väga erinevates konstellatsioonides teravat fookust avaldub iseäranis tugeva jõuga tema viies ooperis, mis on kõik väga erilaadse omailmaga: alates “L’Amour de loin’i” meeletu igatsuse jõust kuni viimase ülimalt meisterliku “Innocence’ini”, mis toob esile meie inimliku võimetuse kontrollida agressiooni ja selle tagajärgi.

Kaija Saariaho on rääkinud sellest, kuidas ta lapsena palus oma ema, et ta keeraks kinni need helid, mis tulid tema padjast ja ei lasknud tal magama jääda. Ülitundliku lapse kujutluste ja unelmate ilmast kasvas võimas kutsumus ja meil on olnud suur õnn saada sellest osa.

Kaija Saariaho on rõhutanud erinevate maailma tajumise viiside ja kunsti olulisust ühiskonnas, öeldes: “Tänapäeva kunstnike ülesanne on toita hingeliselt rikka kunstiga, varustada meid uute vaimsete dimensioonidega. Väljendada end rikkalikumalt, mis ei tähenda alati suuremat komplekssust, vaid hoopis peenemat ja tundlikumat vaadet asjade sisse.”

Ühes oma viimastest avalikest sõnavõttudest rõhutab ta muusika fundamentaalset rolli inimeste elus: “Muusika on sama vajalik ja salapärane nagu armastus. Elav muusika on ime, mis vajab vaikust, hoolt ja kuulamist.”

HELENA TULVE

*

Meenutan Kaija Saariaho külaskäiku Eestisse 2016. aastal, mil ta oli kontserdisarja “HELIjaKEEL” hooaja aukülaline. Saariaho festivali raames toimus siis kolm kontserti, kus igal neist kõrvutasime tema muusikat ühe eesti helilooja muusikaga. Kuna “HELIjaKEEL” on eelkõige kammermuusika sari, siis valisime ka kontsertide kavadesse eelkõige soolo- ja kammerteoseid. Otsisime kavasid koostades ka Saariaho muusika seoseid kolme eesti heliloojaga, kelleks olid Helena Tulve, Arvo Pärt ja Jüri Reinvere. Kontserdikavades tekkisid neil Saariaho muusikaga huvitavad sillad.

Eriti eredalt on mul meeles, kuidas kõrvutasime näiteks Pärdi “Peegel peeglis” ja Saariaho “Mirrors”; Pärdi “Scala cromatica” ja Saariaho “Il pleut” (“Sajab”), mis mõlemad põhinevad laskuval kromaatilisel helireal. Saariaho teos oli seotud ka Guillaume Apollinaire’i graafilise tekstiga, kus luuletus kujundlikult “sadas”. Minu jaoks on Saariaho muusikas – nii nagu oli ka tema olekus – äärmise poeetilisuse kõrval ka meeldivalt ratsionaalne ja rahulik mõõde. Seetõttu mõjus selle teose esitus Jaanika Kuusiku puhta ja sirge häälega väga lummavalt. Jaanika Kuusik meenutab: ““Il pleut” on õrn ja hõreda mitterütmilise partiiga teos, mis on laulja jaoks vokaalselt nõudlik ning vajab väga head kontsentratsiooni. Esimene kohtumine heliloojaga oli muusikaakadeemias, kus toimus tema meistriklass tudengitele. Mäletan, et mul oli helilooja ees suur aukartus ning pabistasin enne kohtumist kõvasti. Kui Saariaho aga ruumi sisenes, kiirgas temast lahkust ja heatahtlikkust, mis võttis pinged maha. Õnneks meie esitus meeldis talle ka väga. Ta jättis tasakaaluka ja sõbraliku inimese mulje, temaga kohtumine on siiani soojalt meeles.”

Huvitavas valguses tuli esile ka Saariaho teos “Iltarukous” (“Õhtupalve”) Pärdi religioosse sisuga muusika kõrval. Selle esitajaks oli teiste seas ka Pärdi muusika esitajana tunnustatud sopran Arianna Savall. Arvestades tema erilise ja spetsiifilise hääletämbriga, kõlasid värskelt ja omanäoliselt tema esituses ka Saariaho suurele ooperlikule häälele kirjutatud laulud tsüklist “Quatre Instants” (“Neli hetke”). Oli nii tore näha, kui rikastavad võivad olla sellised üllatuslikud loomingulised kohtumised.

Kui Pärdi ja Saariaho muusika seosed olid pigem ootamatu leid, siis Jüri Reinvere ja Helena Tulvega sidusid Saariahot juba mitmed varasemad isiklikud ja loomingulised kokkupuuted.

Korraldasime kontsertide proovid eesti tippinterpreetidega EMTA saalis ning tudengitele avatuna, nii võtsid need isegi natukene meistriklassi mõõtme. Seetõttu oli väga eriline just eesti muusikute isiklik kokkupuude Saariahoga ning tema soovitused ja kommentaarid proovides.

Leho Karin meenutab Saariaho avatust interpretatsiooniliselt kaelamurdvalt raske tekstiga teoses “Petals” (“Kroonlehed”). Helilooja oli tunnustanud tema tekstitruuduse taotluse taha takerdumata tekkivat tervikkujundit. Samuti tõi Toomas Vavilov esile Saariaho väga positiivse hoiaku tema teose “Duft” (“Aroom”) esitusele, millest veel teel lennujaamagi olevat Andres Siitaniga räägitud. Kokkupuude Saariahoga oli nii inspireeriv, et selle mõju on kestnud ka aastate jooksul korduvalt tudengitele mängimiseks antud Saariaho teoste kaudu.

Ene Nael meenutab: “Kaija Saariaho ja tema teosega “Jardin secret II” kangastuvad mulle erakordsed mälestused – palavikuline partituuri “lahti muukimine”, tehniliselt keerukate elementide harjutamine ning minutiliselt täpne ja tempodelt halastamatu fonogramm. Pinget kruvisid üles veel tüüpiline ajanappus ja viisakalt viimasel hetkel saabunud ettepanek ja teadmine, et saalis istub helilooja ise. Lõpptulemus koostöös Tammo Sumeraga helipuldis päädis sõnadega teose autorilt, mida mäletan siiani: “See kõlas suurepäraselt!” Aitäh, Kaija Saariaho, selle ainulaadse hetke eest laval ja kõikide teiste hetkete eest lava ees. Aitäh, Diana, et tegid selle võimalikuks!”

See oli Saariaho teistkordne külaskäik Eestisse, esimest korda väisas ta Eestit juba 1999. aastal, mil tal alles neljakümnendates oleva heliloojana toimus “NYYD”-festivali raames autorikontsert Soome ühe tunnustatuima kammerorkestriga Avanti! Estonia kontserdisaalis. Kaija Saariaho olevat sel kontserdil ise osalenud helipuldis ning toona korraldati ka kohtumine Soome instituudis, kus temaga vestles Erkki-Sven Tüür. Tüür meenutab: “Kui olin millalgi 1990ndate teises pooles Helsingi “Musica Nova” festivali üks teemaheliloojatest, vestlesime seal Kaijaga mitmel korral. Ta kirjutas mulle pärast kirja, milles olid mõned mulle väga olulised mõtted minu tolleaegse helikeele kohta ja need mõtted olid üheks oluliseks aspektiks, mis stimuleeris mind edasi liikuma. Olen siiamaani talle selle eest tänulik”.

Täna, lugedes Kaija Saariahole üle maailma ilmuvaid järelhüüdeid, jäi mulle enim silma tema enda otsekui hüvastijätukõne kõigest mõni kuu tagasi, kui Soome president andis talle märtsis üle Academician of Arts’i kõrge tiitli. Seal rõhutas Saariaho, kuidas temal oli nooruses õnne tunda ühiskonna tuge enda kujunemisel heliloojaks. Selle kõrval ilmutas ta aga lihtsalt, kuid veenvalt ja liigutavalt oma muret tänapäeva maailma turumajanduse ülemvõimu ning tulevaste põlvede heliloojate loominguliste võimaluste üle. Ta andis sümboolselt üle oma tunnustuse just noorema generatsiooni heliloojatele, julgustades iga loomingulist eneseväljendust ja püüet ning kutsudes ühiskonda seda piisavalt toetama, usaldama ja väärtustama.


DIANA LIIV

83 views

Comentários


bottom of page