Otsingu tulemused

27. juulil suri Rootsis Eesti muusikateadlane, helilooja, muusika- ja kultuuritegelane Harry Olt. Harry Olt sündis 26. aprillil 1929. aastal Porkuni vallas Kadila külas talupoja peres. 1944. aasta sügisel põgenes ta Rootsi. Olt hakkas õppima Arvika kõrgemas muusikakoolis klaveri ja muusikateooria erialal. Ta õppis eraviisil ka dirigeerimist Olav Rootsi juures ning kompositsiooni 1949–1955 Eduard Tubina käe all, seejärel veel muusikateadust Uppsala ülikoolis ja muusikasotsioloogiat Stockholmi ülikoolis. Harry Olt on pidanud Stockholmis erastuudiot, juhatanud Stockholmi muusikakooli, olnud Rootsi Raadios muusikatoimetaja ja Rootsi riikliku kontserdibüroo Rikskonserter mänedžer. Kõige kauem, 1970–1994 oli ta Södertälje linnavalitsuse teatri- ja muusikaintendant, kus sai tutvustada ka eesti muusikat ja muusikuid. 1974–1988 oli ta ühtlasi Stockholmi ülikooli Balti uuringute instituudi teatri- ja muusikareferent, 1987. aastast ka selle sekretär. Ta on tegutsenud samuti lektori ja õppejõuna. Olt osales Rootsi kultuuriuuringuis, koostas Balti Instituudis ning ka Rootsi Raadiole eesti muusika referentsfonoteegi ja Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias Eduard Tubina käsikirjade fondi. 1985. aastaks valmisid tal Tubina loomingu koondülevaade, diskograafia ja bibliograafia. Raamatuid rootsi ja eesti muusikast on Oldil kümmekond, nende hulgas erilise tähtsusega on koguteos “Estonian Music”. Alates 1960. aastatest oli Harry Olt peamisi eesti ja rootsi kultuuri vahendajaid, korraldades kontserdireise, konverentse, näitusi, publikatsioone, etendusi, nt projekt “Tuule ja vee lapsed” (1986–2002), tutvustades regulaarselt eesti muusikat ka Rootsi raadios. Ta oli 1952–1964 ajakirja Vaba Eesti tegevtoimetaja ja vastutav väljaandja. Harry Olt maeti Stockholmi.

Silver Ainomäel on USAs Denveris eluaegne leping Colorado sümfooniaorkestriga, ent vahepeal saab temast üheks hooajaks Minnesota orkestri teine soolotšellist. Tema varasemate saavutuste põhjal kutsuti Ainomäe poolfinaali. Finaalis osales peale tema veel kuus mängijat. Superfinaalis, kus mängitakse kammermuusikat, oli Silver Ainomäe juba üksi. Minnesota orkester tegutseb Minneapolises ja orkestri muusikadirektor on 2003. aastast Osmo Vänskä, kes viis omal ajal peadirigendina kõrgele tasemele Lahti sümfooniaorkestri. Colorado orkestri soolotšellistiks sai Silver tihedast konkurentsist võitjana väljudes 2009. aastal. Ta on olnud ka Elmwoodi kammerkontsertide sarja kunstiline juht ja solist ning Ainomäe Ensemble’i liider.

7. augustil pühitses Saaremaa Jaani koguduse õpetaja Veiko Vihuri sealse põhjalikult renoveeritud oreli. Pilli renoveeris orelimeister Hardo Kriisa. Viimati mängiti orelil 1990. aastatel, seejärel oli asenduseks kasutusel väike süntesaator. Jaani kiriku orel pärineb 19. sajandist ja on toodud Jēkabpilsist. Suurem remont tehti aastal 1895. Kriisa sõnul meenutab pill ehitusviisilt saksa orelimeistri Knauffi oreleid, mida on Eestis mitu. Pill on väike, tal on ainult üks manuaal, neli registrit, pedaal puudub. Hardo Kriisa: “Orel ise pole enam täiesti originaalne. Teda on ehitatud kunagi ümber ja pandud uus mängupult. Aegade jooksul on orel saanud niiskuskahjustusi ja seda juba siinses kirikus. Pilli on ka kergelt rüüstatud (puudus mitmeid puit- ja metallvilesid), oma töö on teinud hiired-rotid. Õnneks on kasutatud algmaterjal kvaliteetne ja ka esmane konstruktsioon hea töötlusega. Seega oli, mida taastada.” Juba viis aastat on Hiiumaa kultuurisuve osaks olnud augustis toimuv Pühalepa muusikafestival. Tänavu pühitseti festivali ajal Pühalepa kirikus sisse ka Rootsist Skövdest St Markuse kirikust annetusena saadud orel, millel on kaks manuaali ja 18 registrit. Nii kõlas sellel suvel Pühalepa kirikus esimest korda pärast Teist maailmasõda taas orelimuusika. Pühalepa kiriku oreli taastamise fond loodi kümme aastat tagasi, kiriku 750. aastapäeval. Kiriku organisti Helle Nittimi sõnul oli mullu suvel oreli taastamiseks vajaminevast umbes 45 000 eu­rost koos 6527 eurot, puuduolev summa oli seega väga suur. MTÜ Kerema Kultuurikoja juhatuse liige Kristel Üksvärav: “Esialgu oli rootslastel plaan orel müüa, kuid siis otsustasid nad annetamise kasuks. Skövde kogudusega suhtlemisel aitasid meid Pühalepa vallavalitsus, Eesti kirikumuusika liit ja Tuuliki Jürjo. Erilise soojusega mõtleme selle kõige juures Pühalepa koguduse heale haldjale Helle Nittimile.” Pühalepa kirik on rajatud 13. sajandil ja on Hiiumaa vanim kivikirik.

Harjumaa Keelpilliorkester osales 9.–17. juulini Prantsusmaal Vienne’i provintsis peetud rahvusvahelisel sümfooniaorkestrite festivalil. Orkestrit juhatas Sirly Illak-Oluvere, solistidena astusid üles Laura-Liisa Kümnik ja Anna Vähi. Festivalil oli orkestreid Hiinast, Hispaaniast ning kohal oli Prantsusmaa rahvuslik akordionistide orkester. HKO andis kokku kuus kontserti, mis lõppesid kõik publiku püsti tõusmise ning lisapaladega. Esitati teoseid nii tuntud klassikutelt (Haydn, Vivaldi, Tšaikovski jne) kui ka Eesti autoritelt (Tõnu ja Tõnis Kõrvits, Eller jt). Eestit esindava teosena kõlas Liina Sumera muusika filmist “Supilinna salaselts” Sirly Illak-Oluvere juhatusel. HKO tegutseb alates 2003. aastast. Orkestri ettevalmistus- ja põhikoosseisus mängis sellel hooajal kokku 90 õpilast ja õpetajat Harjumaa 14-st muusika- ja kunstide koolist. Orkestri dirigendid on Tekla Tappo ja Hando Põldmäe. 2015. aastal esineti ka Itaalias Cremonas toimunud rahvusvahelisel sümfooniaorkestrite festivalil. Sirly Illak-Oluvere (1981) on G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli puhkpilliorkestri, Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestri ettevalmistusrühma ja Saue muusikakooli väikese puhkpilliorkestri dirigent ning Eesti Noorte Puhkpilliorkestri peadirigent. Eesti Kooriühing on tunnustanud teda 2013. aastal aasta orkestridirigendi tiitliga.

Eesti Jazzliidu uus hooaeg algab 9. septembril Teater NO99 jazziklubis kontserdiga, kus lavale astub kvintett, mis toob kokku kaks suurepärast saksofonisti, Raivo Tafenau ja Siim Aimla. Uue juhatuse esimees Laura Põldvere ootab uut hooaega põnevusega: “Eesti on tulvil artiste ja kooslusi, kel on pakkuda​ ​nii palju inspireerivat muusikat. “Supi” sees​ olles unustame tihti​ ​selle suurepärase maitse. Ei pea kuigi​ ​kaugele minema, et nautida mõnusat jazzi.” Septembris tehakse koos “Jazzkaare” “Sügisjazziga” kummardus John Coltrane’le, kes oleks 23. septembril tähistanud oma 90. sünnipäeva. Veel kuuleb NO jazziklubis Eesti alternatiivmuusikast tuntud Metro Luminali ühe juhtfiguuri Rainer Jancise ülesastumist koos noore trummari Hans Kurvitsaga; Eespere-Paal kvartett toob publikuni parimad jazzipalad läbi aegade; võimas Pae Kollektiiv viib oma loomelaboratooriumisse, kus põimuvad jazz, rock, impressionism ja minimalism; ning mahehäälne vokalist Jaanika Ventsel tutvustab omaloomingulist albumit “Sweet Roses”. Jälgi Jazzliidu kalendrit ja loe rohkem lehelt jazz.ee.

Suure-Jaani muusikafestivali raames toimus 17. – 19. juunini VII Mart Saare nimeline lauljate konkurss. Žürii koosseisus: Jaakko Kortekangas (laulja, Soome, žürii esimees), Tõnu Kõrvits (helilooja) ja Martti Raide (pianist) andis välja järgmised preemiad: I koht Tuuri Dede, II koht Tamar Nugis, III koht Edgar Tereping. Suure-Jaani valla eripreemia pälvis Edgar Tereping. 19. juunil toimus festivalil ka IV Villem Kapi nimeline heliloomingu konkurss “Uus laul”. Žürii: Jaakko Kortekangas, Tõnu Kõrvits, Martti Raide. TULEMUSED I koht – Merike Pedaste “Hingetuks” (sõnad Kristiina Ehin) Diplom nooremas vanuserühmas: Marta-Liisa Talvet “Väike öölaul” (sõnad Andres Ehin) Diplom vanemas vanuserühmas: Viktoria Grahv “Kes armastab pimesi teist” (sõnad Kristiina Ehin), Liisa Hõbe “Valged ööd” (sõnad Andres Ehin), Arete Teemets “Öölind” (sõnad Kristiina Ehin) Noore helilooja preemia: Richard Mägar “Tuul, sügistuul” (sõnad Andres Ehin) Suure-Jaani valla eripreemia: Viktoria Grahv “Kes armastab pimesi teist” (sõnad Kristiina Ehin)

Eesti muusikaõpilased näitasid taas head taset 16. – 19. juunini toimunud V rahvusvahelisel noorte muusikute konkursil Stockholmis. Klaveri A-vanuserühmas said II koha Audrey Palina Hess ja Polina Zelinskaja (Tallinna MK, õp N Truškina), III koha Jelisaveta Daniltšenko ning diplomi Zoja Arbuzova (mõlemad Tallinna MK, õp I. Truškina) ja Jekaterina Martšenko (Sillamäe MK, õp I. Anikina). Klaveri B-vanuserühmas sai II koha Arseni Zimakov, III koha Ksenia Greštšiskina (Tallinna MK, õp I. Truškina) ning Theresa Saida Radha’a (Nõmme MK, õp R. Pajusaar). Vanemates vanuserühmades pälvisid II koha G. Otsa nim Tallinna MK õpilased Karl Reimand ja Arina Makarenko (õp Ü. Sisa), diplomi Jekaterina Tšernõševa (G. Otsa nim MK, õp I. Remmel, I. Anikina) ning osaleja diplomi Viktoria Anikina (G. Otsa nim MK, õp I. Remmel, I. Anikina). Keelpillide kategoorias sai III koha Triin Veissmann (TMKK, õp T. Peäske), puhkpillide kategoorias II koha Kevin Mattias Klasman (Viljandi MK, õp K. Teearu) ning diplomi Kadi Kaldmäe (Räpina MK, O. Iljašenko). Akordioni kategoorias kuulus II koht Grete Kivile (Tallinna MK, õp K. Laas), järgmises vanuserühmas sai II koha Olivia Anet Sõrmus ja diplomi Siim Veissmann (Tallinna MK, õp K. Laas). Väga edukalt esinesid harfiõpilased. Marietta Mark sai oma vanuserühmas II koha ja Kaisa Helena Žigurs I koha (TMKK, õp E. Peäske). Ansamblikategoorias said II koha Susanne ja Lisanne Rull (Maire Eliste muusikakool, õp E. Peäske, R. Peäske). Eestlastest osalesid žürii töös Eda Peäske (RO Estonia harfimängija, TMKK õpetaja) ja Laine Sepp (Kuressaare MK viiuliõpetaja).

Raadio laste laulustuudio tütarlastekoor võitis 34. rahvusvahelisel Cantonigrose muusikafestivalil Kataloonias I koha lastekooride kategoorias ning II koha rahvamuusika kategoorias. Koori dirigendid on Kadri Hunt ja Kaie Tanner. Konkursil ja kontsertidel esitati peamiselt Eesti muusikast koosnev kava, kus kõlasid näiteks Riho Esko Maimetsa, Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi, Tõnis Kaumanni ja Kadri Hundi teosed. Cantonigrose festivalil osalesid edukalt ka üle-eestiline tütarlastekoor (dirigendid Ave Sopp ja Vilve Maide), kes sai III koha lastekooride kategoorias ning rahvatantsuansambel Sõprus (juhendaja Agne Kurrikoff-Hermann), kes sai III koha tantsurühmade kategoorias. Konkursil võistles 27 koori ja tantsurühma Valgevenest, Brasiiliast, Katalooniast, Slovakkiast, Sloveeniast, Eestist, Prantsusmaalt, Ungarist, Iirimaalt, Lätist, Moldovast, Montenegrost, Nepalist, Poolast, Venemaalt, Tšehhist, Türgist, Venetsueelast ja Hiinast. E STuudio noortekoor (dirigendid Külli Lokko, Eliisa Sakarias ja Kärolin Orav) võitis 22. – 24. juulil Itaalias, Gorizias toimunud Seghizzi rahvusvahelisel koorikonkursil peaauhinna. Tartus Heino Elleri nim Tartu Muusikakooli kooristuudio juures tegutsev koor astus konkursi raames lavale kuus korda erinevate kategooriate poolfinaalides ja finaalides. Kokku osales konkursil erinevates kategooriates 15 koori Valgevenest, Ungarist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Lätist, Leedust, Poolast ja Rootsist. E STuudio noortekoor valiti konkursi parimaks segakooriks ning koori peadirigent Külli Lokko parimaks dirigendiks. Konkursi viimases voorus, kuhu valiti konkursi parimad, võisteldi kooridega Ungarist, Lätist, Prantsusmaalt, Poolast ja segakooriga Huik! Eestist. Segakoor Huik! (dirigent Kaspar Mänd) saavutas folkmuusika kategoorias II ja kaasaegse muusika kategoorias III koha. Lisaks tunnustati eripreemiaga nende koreograafiat folkmuusika kategoorias. Grand prix’ voorus tunnistati nende esitus V koha vääriliseks. Seghizzi-nimeline konkurss kuulub Euroopa karikasarja ning erineb enamikust teistest koorifestivalidest selle poolest, et seal tuleb võistelda stiilikategooriates (vanamuusika, kaasaegne muusika, rahvamuusika jne) kõik kooriliigid koos. E STuudio kammerkoor (dirigent Küllike Joosing) sai 5. – 10. juulil Llangollenis toimunud rahvusvahelisel koorifestivalil segakooride kategoorias II koha. Napilt jäädi alla vaid Bob Cole konservatooriumi kammerkoorile USA-st, kes pälvis ka konkursi üldvõidu, Maailmakoori tiitli ja sellega kaasneva Pavarotti-nimelise trofee. Festivali raames andis koor ka kolm kontserti. Llangolleni konkurss oli E STuudio kammerkoori jaoks viimane ülesastumine senise nime all. Uuest hooajast alates saab koori nimeks kammerkoor Helü. Tartu Noortekoor võistles edukalt Budapesti Laurea Mundi konkursil. Nii segakooride kui ka rahvamuusika kategoorias pälviti “Laurea cum laude” tiitel. Tartu Noortekoor osales kooride arvu poolest suurimates kategooriates: segakooride avatud võistlusel ja grand prix’ voorus osales kokku 9 ja rahvamuusikas 7 koori. Tartu Noortekoor esines mõlemas kategoorias eelvaliku alusel grand prix’ võistlusel. Grand prix’ voorus kandis iga koor ette kuni 25-minutise kava. Segakooride kategoorias esitas noortekoor Riho ja Markus Leppoja juhatamisel Schützi, Nystedti, Sisaski, Kõrvitsa ja Sildose loomingut, rahvamuusika kava koosnes aga Tormise erinevatest tsüklitest valitud mängulauludest, millele seadis koreograafia Maido Saar ning mida juhatasid Markus ja Kadri Leppoja. Koori esitused õnnestusid hästi ja on peagi nähtavad ka internetis. Tartu Ülikooli kammerkoor (dirigent Triin Koch) osales edukalt rahvusvahelisel Béla Bartóki koorifestivalil Debrecenis, kus pälvis IV koha. Debreceni koorifestivali loetakse üheks tugevaima tasemega koorikonkursiks. Konkursi finaalis esitas koor peamiselt Eesti heliloojate nagu Tõnu Kõrvitsa, Veljo Tormise ja Andres Lemba teoseid. Koori president Ken Ird tõdes, et koorile ja dirigent Triin Kochile on see nii kõrge tasemega rahvusvahelisel festivalil oluline tunnustus. “Võistlesime maailmatasemel tippkooridega, kus laulavad erinevalt meie koorist tihtilugu professionaalid”. Edukas osalemine Béla Bartóki koorifestivalil lõpetas Tartu Ülikooli kammerkoori väga sisutiheda hooaja, millesse mahtusid XIII Eesti kammerkooride festivali grand prix’ võit ning ülimenukas koori 45. aastapäevaks lavale toodud etendus “Südamepeitjate planeet”. Selle kirjutas koorile spetsiaalselt sünnipäevaks Kristiina Ehin, lavastas Jaanus Tepomees. Publikult väga sooja vastuvõtu saanud etendust mängiti Tartus Raadi lennuangaaris ning sel sügisel on seda võimalik uuesti näha osana teatrifestivali “Draama” programmist.

Paavo Järvi asutatud Eesti Festivaliorkester alustas tegevust 2011. aastal Pärnu muusikafestivali resideeriva suveorkestrina. Praeguseni on Eesti Festivaliorkester esinenud vaid Pärnus, kuid 2017. aasta augustis minnakse Põhja-Euroopasse: Rootsi Läänemere festivalile, Taani Tivoli festivalile, Soome Turu festivalile ning Lätti Cēsise ja Jūrmala festivalile. 2018. aasta jaanuaris läheb orkester aga suurele Euroopa turneele – kontserdid on juba kinnitatud Brüsselis, Luxembourg’is, Zürichis, Berliinis ja Viinis osana Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidustustest. Turneel tuleb esiettekandele Erkki-Sven Tüüri uudisteos. Turnee saab võimalikuks tänu Eesti kultuuriministeeriumi ja EV100 toele ning oluline osa on ka agentuuril HarrisonParrott.

14. juulil anti Pärnu muusikafestivalil Pärnu kontserdimajas üle Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Heliloojate Liidu algatatud esimene Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia, mille laureaadiks valis žürii üksmeelselt helilooja Toivo Tulevi. Auhinna suurus on 4000 eurot, koostöö Pärnu muusikafestivaliga, uue teose tellimus Eesti muusika päevadelt ning klaasikunstniku Mare Saare Tulevi loomingust inspireeritud taies. Sumera-nimeline auhind väärtustab ühe helilooja autoristiili selget arengukaart, muusikalise mõtlemise mastaapsust ja kunstilist sügavust. Žüriisse kuuluvad dirigent Paavo Järvi, helilooja Erkki-Sven Tüür, muusikateadlane Kerri Kotta ning elektronmuusik Tammo Sumera. “Toivo Tulev on oma muusikas kompromissitu visionäär ja selgelt äratuntava muusikalise omailma looja. Eriti viimastel aastatel on tema mõtlemisse lisandunud sümfooniliselt laia haaret, tahet arendada muusikalisi ideid nende viimsete konsekventsideni, mille tulemusena on sündinud mitmeid klassikalisi žanre originaalselt ümber mõtestavaid teoseid. Toivo Tulevi tegevuses on ühtlasi oluline koht õpetamisel – ta on Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsiooniosakonna juhataja ja professor,” oli žürii üksmeelne põhjendus, miks just Toivo Tulev osutus esimeseks preemia laureaadiks.

Erinevalt vaat et kõigist teistest Jalmar Vabarna muusikalistest ettevõtmistest (Trad.Attack!, Curly Strings, Zetod, nähtavasti juba rõivad varna visanud Vallatud Vestid, vähemal määral ka Gjangsta ja Viljandi Guitar Trio) tema soolokitarriplaat kardetavasti laiemat kuulajaskonda ei kõneta. Kui ta oleks plaadil üksi, kuid ka laulaks oma kitarri saatel, leiaks ilmselt kuulajaid rohkem. Kuid on arusaadav, et bändinduse virrvarri keskel olles võib kitarristil tekkida vajadus oma isikliku ja intiimse muusikalise väljenduse järele. “Minapilt” seda kahtlemata on – kõik lood on Jalmar Vabarna algupärandid, esitatud metallkeeltega akustilisel kitarril (kõrva järgi otsustades nii kuue- kui ka kaheteistkeelsel) ja mängutehniliselt väga meisterlikult. Arusaadavalt on need lood väga kitarrispetsiifilised, sageli etüüdilikud. Ent plaadil on ka palu, kus meloodia kõrgub saatefaktuuri kohal, näiteks “Vaikus” või “Pluuto”. Ja ka americana maiguga “ludistamised” on kitarriplaadil igati omal kohal (“Kõu” ja eriti “Kiire!”). “Minapilt” jätab tervikliku mulje, sest ehkki meeleolud erinevad, lõimivad kõlaline sidusus ja olukord, kus kuulaja ees on üks muusik ja üks pill, albumi kaksteist lugu ja nelikümmend neli minutit üheks katkematuks, kärisematuks kangaks. Selle üle, mis või kes on selliste pealkirjade taga nagu “Jakobi”, “Pluuto” või “Emili”, ei hakanud ma üldse pead vaevama. Loodetavasti heidab Jalmar Vabarna sellele ise mõnel oma kontserdil valgust.

Usk ja usklikkus on põhjustanud selle praktiseerijaile ka hinge- ja vaimuhädasid. Siiski on see paljudele perekondlikel või ka keerdkäigulistel identiteediloome põhjustel ainuke võimalus. Mulle isiklikult sümpatiseerib loomulik-loomalik, animaalne tee enam, aga nagu öeldud, pole paljudel õnne, tervist ja eneseusku, et sel teel inimesena edeneda ja ennast teostada. Usk võib põhjustada pingeid lähedaste ja teiste inimestega, uskliku endagi sees, ent seda teevad meie paljukultuurilises ühiskonnas muudki pühendumised nagu eraklikkus, alkoholism jm. Samas annab usk inimesele tugeva selgroo millele läbi elu toetuda, ning on teiste inimeste suhtes väga heasoovlik ja abivalmis, armastav. Pianist Joel Remmeli trio muusikud on tugevad. Heikko Remmel on ülitehniline kontrabassist, Aleksandra Kremenetski löökriistad õhkavad rõõmu ja lõbu. Kuid kõik järgib kontseptsiooni, puudutagu see siis jumalaarmastust või neidki noori mõistagi puudutavaid filosoofilisi küsimusi ja elu vastuokslikkust. Soovitan soojalt ka trio kontserdile minna – paraja rahu ja mõõduga kulgev sisemiselt terviklik, mõjuv muusika ja sisemise väärikusega intelligentsed, sarmikad esinejad tagavad hea enesetunde. Muusika üleüldiselt ja selle mõju, ükskõik, kas plaadil või kontserdil, koosneb mitmetest raskesti defineeritavatest, tabamatutestki komponentidest. Mulle meeldib see saladus. Lõpuloo otsa peidetud boonuspala “Billie’s Bounce” on Charlie Parkeri originaalsalvestisest kaugel. Paratamatult, sest on teine aeg ja teine kultuur, pole sellist eksalteeritust. Lugu on heas mõttes hoolsalt kultiveeritud, euroopalik (nagu kogu plaatki), aga muusikud ammutavad oma jõu sarnasest allikast, saavad kannustust samast vaimust, millest ka religioossete Ameerika mustanahalistegi kultuur, ning on sellega kuidagi seesmiselt ühtne.

“Quotes” on rikas plaat, nii kasutatud stiilitsitaatide,väljendusvahendite ja meeleolude kui ka harmooniakasutuse, struktuuride, instrumentatsiooni ja rütmika poolest. See on trummari poolt ellu kutsutud ja eestveetud programm, mistõttu on arusaadav, et aktiivsed ja diferentseeritud löökpillimustrid on esiplaanil alates avaloo esimestest hetkedest. Kuid tervikuna pole tegemist trummari edeva etendusega, vaid plaat mõjub ansambli suurepärase keemiaga. Bassist Mihkel Mälgandi kõrval tõusevad esile Allan Järve trompet kui bändi meloodiahääl ja Raun Juurika väga cool kõlaregistreering klahvpillidel. Kahelt viimaselt kõlab ka palju põnevaid soolosid. See on Toomas Rullil juba mitmes “kontseptuaalne” plaat (varem on ilmunud kaks albumit pealkirjaga “Eesti hääled”). “Quotes” tõukub kuulsatest ja vähem kuulsatest tsitaatidest (George Bernard Shaw, Bob Marley, Arthur Schopenhauer, Tom Stoppard, eesti vanasõna “loll saab kirikus ka peksa” jt), mis on olnud Rulli kompositsioonide mõtteliseks teljeks ning mida autor ka ise verbaalselt-vokaalselt esitab. Tsitaatide laulmine ja lausumine (veidi puises inglise keeles) paraku pahatihti lammutab muidu nii lummavat ansamblilist kõlapilti. Sõnalist interventsiooni iseloomustab kohati gooti-metal’i laadis sünge raevukus, lõpuloo räpp tuletab meelde acid jazz’i nooruspõlve. Mõnes teises kohas sulanduvad vokaalsed lisandid õnneks siiski orgaanilisemalt tervikpilti. Aga tervikpilt on väga värviküllas. Lisaks muusikute mängule tasub tähele panna ka seda, mida Toomas Rull on noodipaberile pannud – lugude kompositsiooniline mitmekesisus ja vormiline vaheldusrikkus on kindlasti albumi üks väärtusi. Heade näidetena tõusevad esile lummav, ambientne helimaal Bob Marley kuulsa tsitaadi “One good thing about music – when it hits you, you feel no pain” põhjal, mis on pühendatud trummar Andrus Vahu mälestusele, ja plaadi seitsmes pala (“If you don’t like what you’re doing, you can always pick up your needle, and move to another groove”), mis vahetab mitu korda rütmimustrit, muteerub teises pooles new orleansiliku tunnetusega rütmikasse, mis vaheldub omakorda shuffle-gruuviga, suubub lifti-bossanoovasse ja lõpetab vihjamisi-tsitaadiga loost “Oye como va”.

“Helidest lood” või “muusikalised jutustused” – sobiv nimi plaadile, kus jutustamine ja helid loodusest ja mujalt on muusikaga üheks tervikuks põimitud ja kus meeleolud ja meloodiad on võrdse tähtsusega. Album toob kuulajani lood Tuulikki Bartosiki kodu(de)st, sõpradest ja pereliikmetest, erilise tähtsusega on Tuulikki lapsepõlvekodu Rõuges. Albumi kaasosalisteks on Villu Talsi mandoliinil ja Timo Alakotila klaveril. Kaasa teeb ka Dylan Fowler kitarril. Mandoliin, klaver ja akordion täiendavad üksteist ja jutustavad sama loo eri tahke. Vahele hõikavad kajakad ja kõlavad sammud või tule praksumine. Ühelt jutustuselt teisele viivad samuti loodushelid, nii et pause plaadil peaaegu ei tekigi. Kummalisust lisavad Tuulikki dialoog kassiga ja hõikamine kevadises linnulauluses Rõuges. “Storied Sounds” on sooja, tihti helge tooniga album, mida on mõnus kuulata. Muusika voogab ja lainetab, pillid annavad üksteisele sõna. Akordionile meeldivad särisevad kooskõlad, mandoliin sillerdab ja klaver loob natuke ebamaist ja filmilikku meeleolu. Loodushelid nende vahel annavad albumile laiema mõõtme kui harilikule stuudioalbumile ja mõjuvad rahustavalt. Kodust kaugel kuulates võib see kõik tekitada lausa koduigatsust.

Mari Jürjensi (siis kandis ta perekonnanime Pokinen) esimene plaat “22” ilmus, nagu nimigi ütleb, ajal kui lauljatar oli kahekümne kahe aastane. Plaadile, mille mitu lugu, näiteks “Sõpradele” või “Õnn ja arm”, võitsid kiiresti suure kuulajaskonna armastuse, talletas ta aastate jooksul kirjutatud laule iseenda sõnadele. Selle järel ilmus 2013. aastal album “Maa saab taevani”. Käesolev, “27”, on mõeldud ilmselgelt järjekordse möödunud aastate vahekokkuvõttena. Perekonnanimi on uus, aga väljenduslaad, helikeel, pillidevalik ja üldine päevikupihtimuslik atmosfäär pole palju muutunud. Ega peagi muutuma, sest ka uuel plaadil on palju keni laule. Albumi algus on eriti mõjuv – ilusa meloodia ja ilusate sõnadega “Kaks kõverat puud”, millele järgneb suisa veetlev-võluv “Keha”. Pillidest on kesksel kohal akustiline kitarr ja tekstikujundite ring keerleb ümber noore romantilise naise mõtliku, kuid elujaatava inimhinge ja inimelu vaatlemise. Mingil hetkel hakkab küll kõrv igatsema teatud vaheldust kitarrifaktuurides, paiguti seda klaveri sekkumine ka pakub. Mari Jürjensil on igatahes kindlasti oma “keel”, nii heliloojana kui ka tekstiautorina. Tal on olemas ka see “midagi”, mis paneb kuulama. Nagu plaadikaanel kirjas, on “27” “toost lapsepõlvele”. Sidet lapsepõlve ja naiseea vahel kinnitab laul “Koolilapse töö”, kus Jürjens laulab peale enda üheteistkümneaastaselt salvestatud meloodiale. Paljudel kiilub selline esitus kindlasti nunnumeetri osuti punases tsoonis kinni. Aga tervikuna on plaat täiskasvanud naise enda- ja maailmapeegeldus, mis on usutavasti kõige lähedasem ja arusaadavam just samas eas sookaaslastele. Kas uuel plaadil on ka laule, mis pälvivad sama suure poolehoiu nagu debüütalbumi mitu lugu, saame hiljem teada.

Muusik ja kunstnik Ramo Teder alias Pastacas on Eesti muusika üks paremini hoitud saladusi. Põhimõtteliselt ei ole tegemist enam teab mis uue saladusega: debüütalbum “Kõrvaklapid” ilmus juba aastal 2001. “Pohlad” on üle mitme-setme aasta uus materjal, kuigi taas – albumi seitsmeteistkümnest palast on paljud lood Pastaca kontsertidelt tuttavad. Viimased paar aastat on Pastacas duo Puuluup koosseisus folgipublikut hullutanud ning koos mõttekaaslase Marko Veissoniga ortodoksse rahvamuusika austajatel pisitasa, kuid järjekindlalt hiiu kandle jõhvkeelte ja luuperi abil juhet krussi ajanud. Puuluup on viimase kahe Viljandi pärimusmuusika festivali publikuhitt ning on kuidagi ülimalt nendelik, et publikumenule vaatamata pole nad leidnud tänaseni mahti stuudiosse astuda ja korduvalt testitud materjali konservi pakkida. Kontsertidel alati veidi häbenev Pastacas on nii sooloartistina kui ka Puuluubi liikmena mees, keda ei ole võimalik kellegagi segi ajada. Ta on originaalne ja väga tugev isiksus, kelle loominguline potentsiaal tundub lõputu. “Pohlade” esialgses valikus oli näiteks üle saja loo! Umbes pool või isegi veidi rohkem neist on ka Pastaca kontsertide püsikülastajale uus materjal ja see, mis varasemast tuttav, kõlab samuti veidi uuemas tõlgenduses. Leidub nii elekroonikat kui ka psühhofolki ja isegi üks kuplee! Enamik vokaalpartiidest ja tekstidest on Ramo enda omad, ühes loos laulab ka tütar Pihla Teder ja ühe teksti autoriks on Tõnu Õnnepalu. Ma olen alati arvanud, et Pastacas on peidus tohutu popipotentsiaal. See on öeldud ilma igasuguse irooniata. Pop ei pea tingimata olema sõimusõna, kuigi seda selles kontekstis sagedasti pruugitakse. Tänavu on juba ilmunud palju head ja ilusat eesti muusikat, kuid “Pohlade” esimene singel, kevadel ilmunud “Say You Way Me” on vähemalt minu jaoks konkurentsitult parim eesti lugu aastal 2016. Alati siira ning ääretult veenva Pastaca veidi üllatuslikult ingliskeelne lugu on sügav, liigutav ja ilus täiesti erilisel moel, mis on iseloomulik ilmselt ainult Pastacale. “Niidud” ajab ihukarvad püsti, täpselt nagu siis kui lugu esimest korda kuulsin. “Pohlad” on kindlasti üks meie tänavusi parimaid albumeid, millele on väga raske midagi originaalsuselt ja lustilt võrdväärset kõrvale panna.

Bombillaz on olemuselt vana hea (rock)bänd. Ja nad on uhked sellise olemuse-olemise üle. Nad on saanud suhu maitse, mida tähendab bändi tegemine, bänd olemine. Kõik muu hea on juba teisejärguline ja tuleneb sellest, saab inspiratsiooni ühistest(!) kogemustest. Meloodiad, arendused, jutud-lood. Paljus tänu esimestele on viimased kõnekad, “õiged”. Poeesia tase võimaldab mõttega jälgimisele keskenduda, lastes muusikal teksti mõju tugevdada. Üks ansambli stiilikese on traditsiooniliselt reggae, ent “Hype” on väga vaheldusrikas, sisaldades ka funk’i, ska’d, diskot ja muidugi nõtkemaid-peenemaid rütme. Kuuleme sulamit kümnetest stiilidest-nähtustest, Eesti ansamblitest tulevad meelde näiteks Angus, Ans. Andur ja muidugi stiiliikoon Genialistid. Stiilipaleti on laiemaks tõmmanud bassist Tanel Liibergi ja eriti kitarrist Tõnis Leemetsa liitumine ansambliga. Avara silmaringiga Leemets panustab rõõmustavalt palju, muu hulgas jazzi(likkuse), psühhedeelia ja muu peenema kraamiga. Bombillaz ei kõla peaaegu kusagil sentimentaalselt, mõttetult. Selline oht on koduturul tegutsevate meelelahutusüksuste puhul ju märkimisväärne. See on juba saavutus. Meelelahutus küll (muusika on aktiivne, tantsuline, toimib päris popilik ökonoomika, kus miski pole liigne), lööklaululisus, sageli lihtsad, korduvad motiivid, aga muusika hargneb-areneb kompositsiooniliselt kenasti. Laulusõnade autor on põhiliselt Kill Kaare ehk Killbaba, kelle laulmine-skandeerimine on täitsa veenev, sekka kuuleb võro kiilt. Tekste on ka löökpillimängija Arno Kalbuselt ja luulekogemusega Leemetsalt. See ei tähenda, et kogu album oleks indoeuroopa ja afroameeriklaste ekstravertse kultuuriga ärahellitatud kõrvale täis täkkesseminek. Kõige kireva sekka mahub ka veidi eestlaslikku kangust, tuimust, väheütlevust. Selle kaalub aga üles tõik, et Bombillaz on bänd. Kui see tunne on saavutatud, saadakse ka puudustest üle ning need kas kaovad või muutuvad plussiks. Toorelt, jõuga. “Hype” on bänditegemise õpik. Bändi ei tehta kõige muu kõrvalt, muuseas. See on kunst, omaette oskus, vaimu ühisosa, mida ei saavuta üksnes perekondliku läbikäimise ja õlleõhtutega, vaid päriselt suheldes, koos maailma, üksteist ja iseennast avastades. Pühendunult, palverännakuliselt.

27. juulil suri 87-aastaselt Einojuhani Rautavaara, nüüdisaja üks rahvusvaheliselt tuntumaid Soome heliloojaid ning sümfoniste pärast Sibeliust. Rautavaara lõpetas Helsingi ülikooli muusikateaduse erialal ning Sibeliuse akadeemia kompositsiooni erialal. 1955. aastal pälvis ta Jean Sibeliuse nimelise stipendiumi, mille tarvis 90-aastane vanameister ta ise välja valis ja mis võimaldas tal täiendada end kaks aastat USAs, kõigepealt New Yorgi Juilliardi muusikakoolis Vincent Persichetti juhendamisel ning Roger Sessionsi ja Aaron Coplandi suvekursustel Tanglewoodis. Rautavaara tegutses pikka aega Sibeliuse akadeemias kompositsiooniõppejõuna, kus tema käe all õppis Soome heliloojate järgmine märkimisväärne põlvkond Kalevi Ahost Magnus Lindbergi ja Esa-Pekka Salonenini. Aastast 1988 oli ta vabakutseline helilooja. Rautavaara ulatuslik looming on stiililiselt mitmekülgsem kui ühelgi teisel tema põlvkonna Soome heliloojal. Rohkem kui poole sajandi pikkusel loometeel läbis ta pea kõik uusimad kompositsioonitehnikad ning jõudis välja nn uusromantilise helikeeleni. Publiku südamed võitis iseäranis Rautavaara hilisem looming, kus ta katsetas erinevaid müstilisi ideid ning põimis teostesse loodushääli. Tema loomepagasis on üle kümne lavateose, neist oopereid “Aleksis Kivi”, “Vincent”, “Päikesemaja” ja “Thomas” on lavastatud ka väljaspool Soomet. Rautavaara komponeeris ka 8 sümfooniat, 11 instrumentaalkontserti ning hulgaliselt väiksemaid instrumentaal- ja vokaalteoseid, samuti kooriteoseid. Läbimurdeteoseks rahvusvahelisele areenile oli 7. sümfoonia “Angel of Light”. Rautavaara on tegutsenud ka muusikakriitikuna. Oma ooperitele kirjutas ta enamjaolt ise libretod ning ta on kolme raamatu autor.

Augustis avalikustati maineka ECHO Klassik preemia tänavused nominendid. Auhinnad antakse pidulikult üle 9. oktoobril Berliini kontserdimajas. Selgi aastal oli üks edukamaid artiste tenor Jonas Kaufmann (möödunud aasta parim meeslaulja), kelle Puccini album (Sony Classical) pälvis bestselleri tiitli. Tänavuseks parimaks meeslauljaks nimetati kontratenor Philippe Jaroussky ning naislauljaks Anna Netrebko. Aasta parim dirigent on Antonio Pappano, kes pälvis ka parima kontsertsalvestuse preemia 19. sajandi muusika kategoorias Brahmsi ja Bartóki teoste esituse eest viiuldaja Janine Janseni ja Londoni sümfooniaorkestriga (Decca). Parimateks ansambli- ja orkestrikollektiivideks tunnistati Berliini Filharmoonikud, Capella de la Torre ja German Brass. Sooloinstrumentalistidena pälvisid tunnustuse Martin Fröst, Sol Gabetta, Grigori Sokolov, Stefan Temmingh ning Pinchas Zukerman. Parimate uustulnukatena märgiti ära Asja Fatejeva (saksofon), Edgar Moreau (tšello), Juri Revich (viiul), Andrè Schuen (vokaal) ja Aurelia Shimkus (klaver). Parimate sooloplaatide eest pälvisid tunnustuse pianistid Nelson Freire, Khatia Buniatishvili ja Bertrand Chamayou ning lauljad Olga Peretyatko, Christiane Karg ning Holger Falk. ECHO Klassik on muusikamaailma üks mainekamaid auhindu, tänavu anti seda välja juba 23. korda. Preemia eesmärk on tunnustada uusi talente ja kõrgtasemel plaadisalvestusi ning tutvustada klassikalist muusikat võimalikult suurele auditooriumile.

13. juulil müüdi Londonis oksjonil maha haruldane originaalkäsikiri. Teose hinnaks kujunes 3,3 miljonit USA dollarit, mida võib võrrelda väga kallite maalide oksjonihindadega. Tegu on Johann Sebastian Bachi 1740. aasta paiku loodud “Prelüüdi, fuuga ja allegroga” Es-duur (BWV 998) lautole või klavessiinile. Varem kuulus käsikiri eraisikule ning seda ei ole avalikkuses nähtud alates 1969. aastast. Käsikirjade eksperdi Thomas Venningi sõnul on Bach kasutanud väga kallist ja kvaliteetset noodipaberit, millist ta on kasutanud veel ainult ühe teose puhul. Käsikirja teeb eriliseks see, et teadupärast on Bachi teoseid terviklike originaalkäsikirjadena alles väga vähe. Paljud käsikirjad on fragmentaarsed, suur hulk Bachi teoseid eksisteeribki vaid eraldi partiidena ning tervikkäsikiri puudub. Bach pärandas kõik oma käsikirjad abikaasale ja lastele, ent vanim poeg Wilhelm Friedemann müüs hiljem mõned neist võlgade katteks maha. Praeguse seisuga on erakätes umbes kümme Bachi käsikirja.

Juulis toimus Mehhikos mainekas ooperilauljate konkurss “Operalia”, mille rajaja ja eestvedaja on Plácido Domingo. Esimese preemia (30 000 dollarit) vääriliseks tunnistati prantsuse sopran Elsa Dreisig ja Lõuna-Korea tenor Keon-Woo Kim. Elsa Dreisigil on viimastel aastatel konkurssidel õnne olnud, sest aastal 2015 saavutas ta teise koha kuninganna Sonja nimelisel konkursil ning aastal 2014 esimese koha Saksamaal toimunud konkursil “Ton und Erklärung”. Keon-Woo Kim, kes võitis aastal 2015 Montreali rahvusvahelise konkursi, pälvis “Operalial” ka publikupreemia. Teise koha pälvisid Bogdan Volkov (Venemaa) ja Marina Costa-Jackson (USA/Itaalia), kes pälvis ühtlasi Pepita Embili nimelise zarzuela-preemia. Kolmanda koha said Rame Lahaj (Kosovo) ja Olga Kulchynska (Ukraina). Juan Carlos Heredia (Mehhiko) ja Nicholas Brownlee (USA) võitsid Don Plácido Domingo Ferreri (s.o tuntud ooperilaulja isa – Toim.) nimelise zarzuela-preemia ning Brenton Ryan (USA) võitis Birgit Nilssoni eripreemia. Tänavuse konkursi žüriisse kuulusid Joan Matabosch (Teatro Real), Jonathan Friend (MET) ja Peter Katona (Royal Opera House). Lauljaid saatis finaalis Jalisco filharmooniaorkester Plácido Domingo juhatusel. 1993. aastal loodud “Operaliat” korraldatakse igal aastal erinevas linnas ja sellest on saanud üks olulisemaid konkursse BBC korraldatud Cardiffi konkursi kõrval. “Operalia” konkursi žürii valib igal aastal ligemale tuhande sooviavaldaja seast välja 40 lauljat vanuses 18–32, kes konkursile pääsevad. “Operalia” tase on muutunud aastatega sedavõrd kõrgeks, et finalistidele on üldjuhul tagatud rahvusvaheline edu ja karjäär. Varasemate aastate “Operalia” võitjatest võiks esile tuua sellised nimed nagu Erwin Schrott, Joyce DiDonato, Pretty Yende ja Rolando Villazon.

Üle nelja aasta toimus taas Sydney rahvusvaheline pianistide konkurss (SIPCA) ning 17-päevase tiheda konkursipinge lõppedes krooniti võitjaks vene pianist Andrei Gugnin. 29-aastane Gugnin esitas finaalis Mozarti Es-duur kontserdi KV271 ning Prokofjevi 3. klaverikontserdi. Lisaks peapreemiale (64 000 AUD) pälvis ta tunnustuse parimate instrumentaalkontsertide, parima sonaadi ja viiulisonaadi ning parima soolokava eest esimeses voorus. Temaga sõlmis lepingu plaadifirma Hyperion ning võiduga kaasnes veel mitmeid kontserdipakkumisi ja ulatuslik kontsertturnee Austraalias aastal 2017. Teise preemia pälvis Sydney konkursil Arseni Tarasevitš-Nikolajev (Venemaa), kolmanda koha Moye Chen (Hiina), neljanda Kenneth Broberg (USA), viies oli Oksana Ševtšenko (Kasahstan) ning kuues Jianing Kong (Hiina). Suuri rahvusvahelisi konkursse on viimastel aastatel saatnud mõningane ebaedu – räägitakse sellest, et nende tase on langenud ning huvi internetis pakutavate otseülekannete suhtes (näiteks tänavune kuninganna Elisabethi konkurss) on tagasihoidlik. Sydney rahvusvaheline pianistide konkurss (rajatud aastal 1977) paistab silma suurte preemiarahade poolest on oma maa üks suurimaid. See on ka maailmas üsna prestiižne ning on Valeri Gergijevi egiidi all saanud uue hingamise. Konkursi võitjaks tulnud Gugnin on lõpetanud Moskva konservatooriumi ning jätkab praegu õpinguid Itaalias, kus tema õpetajateks on Stanislav Ioudenitch ning William Naboré. 2014. aastal pälvis Gugnin kuldmedali ka Gina Bachaueri nimelisel rahvusvahelisel konkursil.

Kui viimastel aastatel on paljud rahvusvaheliselt tunnustatud orkestrid teinud endale oma plaadimärgi, siis nüüd on seda teed hakanud käima ka draamakunstiga tegelevad teatrid. Londonis asuv Globe asutas oma plaadimärgi, et jagada laiema publikuga selle saali erilist kõlalist atmosfääri. Globe on Shakespeare’i-aegse teatrisaali ajalooline koopia ning viimasel ajal on seal kuulsust kogunud nn küünlavalguskontserdid, kus esinejateks on olnud teiste seas ka Trevor Pinnock, Jordi Savall ja Mark Padmore. Asjaosalised loodavad, et salvestatud plaadid tulevad väga erilised, sest teatrisaalil on väga selge ja kaunis, nn vana hõnguga puidukõla. Septembri algul ilmuval esimesel plaadil pealkirjaga “Songs from Our Ancestors” musitseerivad briti tenor Ian Bostridge ja hiina kitarrist Xuefei Yang. Sellel kõlavad nii Dowlandi, Schuberti ja Britteni teosed kui ka Stephen Gossi ning Chen Yi esiettekanded.

15-aastane rootsi viiuldaja Daniel Lozakovich sõlmis lepingu Deutsche Grammophoniga. Seega võib öelda, et noor Lozakovich astub Anne-Sophie Mutteri jälgedes, kes sama vanalt plaadistas samuti DG-le – toona olid teosteks Mozarti 3. ja 5. viiulikontsert koos Berliini Filharmoonikutega Herbert von Karajani juhatusel. Üks noorimaid viiuldajaid, kes DG-ga lepingu sõlminud, oli omal ajal 13-aastane David Garrett. Mainekas plaadifirma loodab Lozakovichiga teha pikaajalist koostööd. Selle esimesteks viljadeks on kaks albumit orkestriga ning sooloplaat. Plaanis on salvestada ka Beethoveni viiulikontsert, aga orkester ja dirigent ei ole veel täpselt teada. DG pole ainus plaadifirma, mis verinoorte artistidega viimasel ajal tegeleb. Kevadel sõlmis näiteks Decca Classics lepingu 16-aastase plokkflöödivirtuoosi Lucie Horschiga. Daniel Lozakovichi viiulimängu võib tegelikult DG plaadil juba kuulda, sest koos Daniel Hope’iga on ta plaadistanud Bartóki loomingut Hope’i uuel plaadil “My Tribute to Yehudi Menuhin”. Lozakovich alustas viiuliõpinguid kuueaastaselt ning juba kaks aastat hiljem soleeris ta koos Vladimir Spivakoviga Moskva Virtuooside ees. Praegu elab ta Stocholmis ning õpib Karlsruhe muusikakõrgkoolis professor Josef Rissini käe all. Lähemal ajal on tal ees esinemised Müncheni filharmoonikute ja Valeri Gergijevi, Rootsi Raadio sümfooniaorkestri ja Robin Ticciati ning Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri ja Semyon Bychkoviga.

Pianist, improvisaator, helilooja, ansambli U: liige, mänginud koos paljude eesti jazz-, pop- ja rockmuusikutega. Töötanud koos tuntud heliloojatega, nagu Tristan Murail, Alessandro Solbiatti, Pierre Boulez, Vinko Globokar jpt. Improvisatsiooni alal seob teda koostöö artistidega nagu Jean-Marc Montera, Michel Doneda, Mart Soo jpt. Komponeerinud muusikat nüüdistantsu etendustele, teiste hulgas “Hamlet” ja “Väike Prints” Eesti rahvusballetile. Improvisatsiooni ja nüüdismuusika keskuse juhataja Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. Auhinnad: Eesti Autorite Ühingu preemia muusika eest etendusele “Kajakas” (2008); Eesti Fonogrammitootjate auhind Aasta elektronmuusika artist (koos Broken Time Orchestraga, 2008); Eesti Kultuurkapitali Helikunsti aastapreemia koos ansambliga U: (2009); Eesti Kultuurkapitali Helikunsti aastapreemia kui mitmekülgne ja uuenduslik interpreet (2014); Prantsuse Vabariigi Kunstide ja Kirjanduse Ordeni rüütel (2016). Kuidas sina, niivõrd mitmekülgne muusik, improvisaator ja bändimees, üldse muusikani jõudsid? Meil on kodus ikka muusikat armastatud: mu ema on Elleri koolis õppinud ja mu isa laulis meeskooris. Minu esimene klaveriõpetaja Anu Antzon oli meie peretuttav ja ema väitel hakkasin tal ise järel käima ja klaveritundi paluma. Olin siis neli või viis. No kuidas sa nii väikest last ikka õpetad, need klahvid on lapsele nii rasked ja klaver on nii suur... Aga Antzon, kes eriti just lastele oli väga hea õpetaja, andis alguses pigem loominguliseid ülesandeid. Näiteks tuli endal teha poolimproviseeritud lugusid, nagu “Elevandid ja sääsed” ja “Kellad”, ja nii edasi. Lastemuusikakooli ajal hakkasin mängima ka ühes poiste jazzibändis, mida juhendas saksofoniõpetaja Asko Vendelin. Pärastpoole huvid muidugi ainult laienesid, tahad ju kõikidest asjadest midagi teada. Mingil hetkel oli mul näiteks reggae huvi ja siis death metal’i ja siis proge ja Led Zeppelini ja kõige, mida venna plaadiriiulilt saada oli. Tartus neid plaate ja linte tol ajal nii palju ei liikunud, kuulasid seda, mis oli, aga siis ikka põhjalikult. Sel ajal kõik lindistasid ja vahetasid, mis parasjagu kätte jäi, sageli oli valik üpris juhuslik. Mingist hetkest hakkas mind rohkem huvitama mürane muusika. Näiteks kui Rock Summeril oli The Jesus and Mary Chain, siis eksperimenteerisime kodus vaikselt vennaga ka. Ma ei teadnud “noise’ist” sel ajal midagi, aga katsetasin iseseisvalt lintmakkidega – lindistasin muudkui ümber ja ümber ja ümber, et heli läheks prügiseks, sest see müra tundus väga huvitav. Väikesest peast proovisin ka klaverit prepareerida. Olen oma vanematele väga tänulik, et nad lasid mul teha ja katsetada igasugu asju, ema aitas mul isegi ajalehte klaveri vahele toppida, julgustades veel, et jube äge! Ja kõige selle juures vaimustusin ma samaaegselt Bachist, Skrjabinist, Chopinist, Mozartist. Sa lõpetasid EMTA magistrantuuri päris klassikaliselt kammermuusikaga, aga uue muusika huvi oli siis tegelikult juba kogu aeg? Huvisid on kogu aeg palju olnud, põhiline puudus on aeg. Näiteks oli mul ka varajase muusika huvi, juba päris noores eas oli mul unistus teha ansamblit, mis mängiks varajast ja uut muusikat, aga sel ajal polnud Tartus üldse mingit vanamuusika õpet – mine tea, kui oleks olnud, ehk olekski hoopis selles suunas läinud. Aga no lihtsalt aega ei ole füüsiliselt nii palju, pead tegema mingid otsused ja kelle otsa sa siis komistad, see saabki määravaks. Selline “keskmine” romantiline muusika pole sind vist kunagi nii palju paelunud? On ikka, olen olnud pisarateni liigutatud ja seda nii kuulates kui mängides. Pean klassikalisest muusikast endiselt lugu. Mulle näib, et iga muusika puhul, kui minna natuke rohkem süvitsi, võid sealt leida kõike, mida otsid. Teisalt on mind algusest peale huvitanud erinevad kontekstid, ka erinevad ringkonnad, kes tegelevad mingit sorti muusikaga ja kellel on siis oma teemad, millest rääkida. Osalt tuleb huvide valik ka sellest, kui sul on põnevate tüüpidega millestki rääkida. Kas n-ö klassikalise nüüdismuusika vastu tekkis huvi alles Lyoni muusikaakadeemias õppides? Tegelikult mitte. Püüdsin juba Elleri kooli ajal omal käel teemat uurida. Õnneks oli õpetaja Anu Antzon väga aktiivne ja korraldas Lõuna-Eesti regiooni lastele igasugu asju, konkursse, festivale, ja kutsus ühtedele suvekursustele ka Anto Peti, nii et juba muusikakooli ajal sain ka Anto käest mõned improvisatsioonitunnid. Improvisatsioon huvitas mind juba varem, nii et improtunnid tema juures muusikaakadeemias oli loogiline jätk. Aga Lyoni läksin siis, kui said võimalikuks Erasmuse programmid ja kuna uue muusika infot oli tollal siin suhteliselt vähe, siis mõtlesin läbi, kus just seda saaks õppida. Lyon oli üks väheseid kohti, kus selle jaoks oli süstemaatiline eraldi õpe. Ma tõesti väga tahtsin sinna saada ja sõitsin lausa ise kohale, et viia oma demokassett isiklikult kätte. Olin ühe aasta Erasmuses professor Fabrice Pierre’i juures ja pärast uue muusika kursusel ametlikult veel kaks aastat. Mind võeti lausa ilma eksamiteta vastu, kuna olin positiivselt silma jäänud. See aeg muutis ausalt öeldes minu jaoks päris palju. Oli tavaks, et kohe esimeses proovis uue looga läks kõik täie tempoga. Ja kui esimesel korral suhtuti koperdamisse mõistvalt, siis teises proovis polnud see enam aktsepteeritud. Aga teine proov oli võibolla juba samal õhtul. Kuidas suhtus sinu Eesti muusikaakadeemia erialaõpetaja Aleksandra Juozapėnaitėe-Eesmaa su uue muusika huvisse? Absoluutselt hästi. Ta oli tegelikult nüüdismuusika osas väga soosiv. Ise ma tema juures seda küll väga palju ei mänginud, temaga olid mul väga huvitavad tunnid Skrjabini, Debussy või näiteks Stravinski muusikaga. Aga ta jagas minuga küll uue muusika noote, mis ta oli omal aja Prantsusmaalt toonud, nagu Xenakis, Messiaen jne. Ta ju ise samuti õppis seal, Claude Helfferi, Yvonne Loriot’ ja Messiaeni endagi juures ja teda ennast nüüdismuusika ka väga huvitas. Juozapėnaitė tahtis, et kõike tehtaks süvitsi, mingisugust pinnavirvendust ta ei sallinud. Kui läksin talle esimest korda ette mängima, mõtlesin, et pean eelkõige väga emotsionaalselt põlema, aga tema võttis kõik pulkadeks lahti. Pidi kõigest olema teadlik, ka oma füüsisest – mida teeb parem õlg või vasak jalg... Ta aitas mind oma professionaalse kontsertpianisti kogemusega väga palju. See nõudlikkus oli algul üpris piinav, aga praegu olen talle väga tänulik. Väga kahju, et kumbagi mu klaveriõpetajat pole enam elus, et saaks neile ette mängida, ideid vahetada ja arutada. Juozapėnaitėle käis pigem närvidele see, kui ma bändidega midagi tegin, sest tema arvates see võttis energiat ära ja raiskas aega. Aga noh, see oli tollal paratamatus, see oli mulle oluline, ma lihtsalt pidin seda tegema. Teed ju siiamaani? Oluliselt vähem. Ma arvan, et kui lähed mingite teemadega süvitsi, pead järjest rohkem nendele asjadele aega pühendama ja kõigeks tunde enam ei jagu. Eks nüüd pisut vanemas eas hakkab see popi teema ennast ammendama ka. Kui palju on klassikaline klaverikäsitlus sind üldse aidanud selles, mida sa praegu teed? Uues muusikas läheb ju sageli kujutlus “heast kõlast” klassikalistest hea maitse piiridest välja. Kas pole vahel tunne, et nii pikk keskendunud tegelemine sellega on olnud ajaraisk? Absoluutselt ei ole olnud ajaraisk! Mulle endiselt meeldib klassikaline muusika. Sõltub muidugi heliloojast, aga on kehv eelarvamus öelda, et kuskil ei lähe vaja ilusat klaveritooni ja kogu uus muusika on kõik üks suur kolkimine. Muide, hea maitse piire ületatakse romantilises muusikas minu meelest palju sagedamini! Mulle isiklikult tundub, et sellel muusikal või sellel praktikal, mida kutsume varajaseks, on ehk suurem ühisosa nüüdismuusikaga kui romantilisel. Varajases muusikas me päris sageli ei erista interpreeti nii selgelt. Selline suundumus on põhimõtteliselt nähtav ka teatavas osas nüüdismuusikas. Sa ütled nüüd kindlasti kohe, et romantilises ju ka – mõeldes näiteks Chopini ja Liszti peale, aga tegelikult selle muusika esituse koha pealt pole ju tänapäeval väga levinud, et keegi improviseeriks sinna midagi juurde. Mingist hetkest on muusikaajalugu läinud interpretatsiooni seisukohalt minu arvates mitte kõige põnevamat teed. Varem on muusik olnud palju universaalsem tegelane, kõik komponeerisid, tegid seadeid, see jaotus – helilooja, interpreet, virtuoos – polnud nii jäik. Nüüd on tekkinud selged rollid: võib olla suurepärane interpreet, kes aga ei suuda ega tohigi ühtegi nooti juurde panna. Minu jaoks pole selline suundumus huvitav. Korrata midagi äärmise täpsusega järele – ma saan aru sellest meisterlikkusest ja on väga uhke, et keegi niimoodi suudab, aga mind see ei paelu. Loe edasi Muusikast 7/2016

Organistid ei ole tavaliselt kuulsused, vähemasti mitte võrreldavad popmuusika ikoonide või klassikalise muusika staardirigentide ja -instrumentalistidega. Inimene tänavalt vaevalt kuulsaid organiste nimetada oskab, ehkki Eesti organiste võibolla siiski? Aga ka muusikamaailmas muudel aladel tegutsevad inimesed ei pruugi Olivier Latry nime kuulnudki olla. Samas orelimuusikahuviliste ja harrastajate ning muidugi professionaalsete organistide hulgas on Latry kuulus nimi. Teda peetakse õigusega praeguse aja üheks tuntuimaks orelikunstnikuks. Latry annab aastas keskmiselt 75–80 soolokontserti üle maailma, Ameerikas on tal igal hooajal kaks-kolm ringreisi alates aastast 1986, mil ta seal debüteeris. Tihti esineb ta veel näiteks Venemaal ja Jaapanis, aga ka Islandil, Uus-Meremaal ning Austraalias – kus vaid häid oreleid leidub! Olivier Latry on sündinud 1962. aastal Prantsusmaal Boulogne-sur-Mer’is, kus ta alustas ka muusikaõpinguid. Oma organistitee alguse kohta on ta ühes intervjuus jutustanud lõbusa loo: see olnud puhas juhus, et teda, kes ta seitsme aasta vanuselt alustas klaveri õppimist, paluti 12-aastaselt mängida orelit perekonnasõbra laulatusel. Külaliste hulgas viibinud vanem naine oli saanud šoki, kui Latry, tundmata oreli registreid, tegi täiesti kogemata kõrvulukustavat lärmi. Aga seda ekspromptesinemist nautis Latry siiski nii väga, et otsustas edaspidi oreliga lähemalt tutvust teha. Kuulnud 16-aastaselt tulevase õpetaja Gaston Litaize’i kontserti, otsustas Latry saada elukutseliseks organistiks. Ta asus õppima Litaize’i juurde St. Maur-des-Fossés’ regionaalsesse konservatooriumi. 18-aastaselt võttis ta juba osa kuulsast Chartres’i konkursist, olles ainus Euroopast pärit finalist. Aasta hiljem alustas ta organistitööd Meaux’ katedraalis, kus töötas aastatel 1981–1985. Samal ajal alustas Latry ka pedagoogitööga, õpetades algul Pariisi katoliiklikus instituudis. Seejärel sai ta professoriks konservatooriumis, kus oli ise õppinud. Aastast 1995 kuni praeguseni on Latry oreliprofessor Pariisi konservatooriumis. 1985. aastal aga juhtus midagi, mis pani tegelikult aluse Olivier Latry laiemale tuntusele. Nimelt lahkus 1984. aastal meie seast Pierre Cochereau, Pariisi Notre-Dame’i kiriku kauaaegne organist (aastatel 1955–1984), ja nii jäi see väga oluline tööpost vabaks. Samal ajal vabanes ka teine tähtis organistikoht Saint Sulpice’i kirikus ning seetõttu otsustas Pariisi tolleaegne peapiiskop korraldada avatud konkursi mõlema koha täitmiseks. Koostati nimekiri võimalikest kandidaatidest ja seejärel kutsuti nad esimesse võistlusvooru, mis toimus kolmandas kuulsas Pariisi kirikus, César Francki kodukirikuks olnud Sainte Clotilde’is. Kõik osavõtjad pidid esitama orelipalu ja improviseerima. Otsustavasse komisjoni kuulusid nii organistid, dirigendid, heliloojad kui ka koguduse liikmed. Teine voor toimus Notre-Dame’i orelirõdul, kus pidi improviseerima kella järgi ehk täpselt 15 minutit. Latry räägib ühes intervjuus, et Notre-Dame’is käib kõik väga täpselt, on võimatu improviseerida liiga pikalt või liiga lühidalt: “See on nagu raadio- või teleülekanne, meil on orelirõdul valgusfoor! Kui hakkab põlema roheline tuli, tuleb alustada improviseerimist, kollase tule puhul peab hakkama mõtlema lõpetamisele ja punase puhul tuleb kohe lõpetada.” Improviseerimine on prantsuse orelikultuuri lahutamatu osa, seda õpitakse ja harjutatakse sama palju kui nn repertuaarimängu ja kuulsad organistid on tavaliselt ka väga head improviseerijad. Loe edasi Muusikast 7/2016

Teade sellest, et popmuusika ajaloo üks vägevaid, Prince Rogers Nelson leiti 21. aprillil oma kodust Minnesota osariigis, Paisley Parki residentsis, surnuna, tuli kõigile nagu välk selgest taevast. Oli ju Prince viimastel aastatel pigem tuntud kui tervislike eluviiside propageerija ja miski ei andnud alust oletada, et tal võiks tõsiseid terviserikkeid olla. Parasjagu oli käimas tuur “Piano & a Microphone”, mis pidi olema senistest üks intiimsemaid ja kammerlikumaid. Selle kavaga pidi Prince kuuldavasti juba eelmisel sügisel ka Euroopasse jõudma, kuid siis muutis plaane terrorioht. Prince’i surma põhjuste lõpliku väljaselgitamisega võib minna aastaid ja sellest võib saada samasugune lõputu ja miks mitte ka kohtusaali jõudev saaga nagu Michael Jacksoni puhul. Viimaste kinnituste järgi suri ta fentanüüli üledoosist, fentanüül on aga teatavasti heroiinist kümneid kordi tugevama toimega opioid ja sellele minnakse üle siis, kui tavalised valuvaigistid enam ei mõju. Valuvaigisteid Prince vajas, kuna tema ekstravagantsed akrobaatikanumbrid laval (ta oli mees, kes tahtis alati pakkuda publikule ilma igasuguse allahindluseta meelelahutust) olid talle tekitanud nii põlve- kui ka puusavigastusi. Peale selle tasub arvestada, et Prince oli Jehoova tunnistajate doktriini hoolikas järgija. See usulahk seisab vastu vereülekandele, mis võib päästa elusid, ning eelistab alternatiivset meditsiini traditsioonilisele. Kuulsuse surmaga tekib alati palju spekulatsioone ja ei läinud mööda päevagi, kui kulutulena üle maailma levinud uudisele hakati külge pookima igasuguseid, vahel täiesti absurdseid, ebaeetilisi ja inetuid kuulujutte, “paljastusi” eraelust ja kõike muud, mida tabloidid kiskjaliku kirega uudisvoogu paiskavad. Aga jätkem kõik see ja rääkigem inimesest ning tema muusikast. Inimlikul tasandil on Prince’i surm tragöödia eelkõige tema lähedaste ja muidugi fännide jaoks, üldisemas mõttes aga võibolla isegi märk ühe ajastu lõpust. Loe edasi Muusikast 7/2016

20. sajandi esimesel poolel olid suveorkestrid tavaline nähtus. Need moodustati peamiselt kuurortlinnades, aga ka näiteks Tallinnas ja Tartus. Tegemist oli populaarse meelelahutusega, mida nautisid nii kohalikud kui ka väliskülalised, keda suvisel ajal saabus Eestisse hulganisti. Ilmselt ühed rahvarohkemad suvemuusika kontserdid toimusid Pärnus, kus legendaarseks dirigendiks kujunes Voldemar Tago (ka Taggo, Taggu 1887–1960). Heidame pilgu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivile, et mis materjale leidub seal Voldemar Tago ja Pärnu suvemuusika kohta 1920.–1930. aastatel. Esmapilgul äratab tähelepanu meeleolukas fotokogu nii Voldemar Tago enda (M 296) kui ka teiste muusikute isikufondides, kes suviti Pärnu orkestris mängimas käisid. Näiteks kontsertmeistrina töötanud, sageli solistina üles astunud ja publiku poolt palavalt armastatud viiulikunstnik Hugo Schüts (M 398). Samuti annab meeleoluka ülevaate suveorkestrite tegevusest viiuldaja Adolf Udriku (M 373) ja Pärnu kultuurielu (Mo 118) fondis olevad fotod. Korrapäraselt hoolitses suvemuusika eest Pärnu sümfoniettorkestri (asutatud 1920) ja Endla teatri muusikuist moodustatud kollektiiv.1 Täienduseks võeti paremaid muusikuid Tallinnast, peamiselt Estonia, aga ka Ringhäälingu orkestrist. Suveorkestri ees astusid dirigentidena üles näiteks Gustav David, Nikolai Goldschmidt (tegutses aktiivselt Kadrioru suveorkestri juures), Priit Nigula, Mihkel Lüdig, Juhan Aavik ning Voldemar Tago. Loe edasi Muusikast 7/2016

Ülo Kriguli ooper “Swan Bone City” (“Luigeluulinn”). Libreto: Kristiina Ehini lühijutu põhjal Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrver. Lavastaja: Marianne Kõrver. Solistid: Helen Lepalaan (Armastus), Iiris Vesik (Luik), Marius Peterson (Arhitekt). Kaastegevad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester. Muusikajuht: Risto Joost. Esietendub 25. juulil 2016 Saarema ooperipäevadel. Iris Oja: 2012 kõlas esimest korda sinu teos “Swan Bone City” Iiris Vesiku ja ERSO esituses. Kas tundsid juba siis, et lugu on pooleli? Ülo Krigul: Ei, seda ma ei näinud üldse ette, et hakkaksin sellest ooperit kirjutama. See on olnud huvitav ja keeruline protsess, pisut bändi tegemise moodi, kus on ka teisi osapooli peale helilooja. Natuke sarnane filmimuusika tegemisega, aga kui filmis on põhivastutus režissööril, siis siin ooperis on nii muusikaline kui looline vastutus heliloojal. Ka lauljate valik oli koostöö. Kui Risto Joost pakkus, et ma võiksin ooperi kirjutada, otsisin algselt sellele ainest hoopis mujalt. Mõte ehitada ooper üles “Luigeluulinna” baasil tekkis alles mõni aeg hiljem. Kõigepealt rääkisin Kristiina Ehiniga, kellelt on pärit algne lugu. Kui tema andis oma loa, soovitused ja näpunäited, siis Marianne Kõrver kirjutas koos Taavi Eelmaaga libreto kokku, Kristiina nõuannete abil ja minu esialgse karkassi toel. Mind huvitas selle loo puhul ühe teemana just kehalisus ja füüsilisus, inimese keha ja maailma materjalide samasus, üksteise poole tõmbumine ja tõukumine. “Luigeluulinna” loo üheks alusmõtteks on minu arvates ka see, et siin maailmas olles millegi poole liikumiseks ja millenigi jõudmiseks ei piisa ainult vaimustavast vaimutegevusest. Sa pead selleks ka oma naha turule tooma, ja just nimelt oma isikliku naha, mitte teiste nahku ilusti parkima. Siin tekib keha ja vaimu koostöös midagi, mis loob uue, kolmanda eluka. Ilma selleta jääks see keha ja vaimu asi ehk natuke üheplaaniliseks duaalsuseks. Iris: Mis allhoovusi ooperis veel on, mida ehk kohe ei märka? Ülo: Neid kõiki pole ma kindlasti isegi märganud. Võibolla üks neist on inimhinge ja keha püüe ühendust saada nii iseenda ja teise inimese kui ka keskkonnaga. Servapidi näiteks ka sellest, kuidas oled aru saanud iseenda ootustest enese suhtes või teiste ootustest sinu suhtes. Arhitekt, kes elab teadmises, et peab ehitama oma kallimale tema unistuste linna, saab lõpuks aru, et need projektid ja maketid, mis ta on siiamaani loonud – et ta on otsinud valest kohast. Tegelikult naine ei taha mitte linnu, vaid meest, tema enese konte ja luid. Arhitekt ja tema armastatu räägivad nagu ühest asjast, aga paralleelselt erinevates maailmades. Vähehaaval kordi ja kordi neid asju üle rääkides nad kaevuvad sellesse teemasse iseendas ja siis, mõneti tänu sellele enesepeegeldusele, mõneti tänu õnnelikule juhusele, saavad teadmise osaliseks, mida teha, et nende vahel tekiks ühendus. Mulle tundub, et kui tekib ühendus iseendaga, siis see loob kohe palju suurema võimaluse ühenduse tekkeks ka teiste ja kõiksusega. Õieti pole teised ilma esimeseta võimalikudki. Iris: Ehini algmaterjal on eestikeelne, algne “Swan Bone City” oli ingliskeelne (Ilmar Lehtpere tõlge). Nüüdse ooperi tekst on kolmes keeles, inglise, ladina ja eesti keeles. Inglise keeles räägib Luik, kes vahendab erinevaid maailmu. Arhitekt laulab peamiselt inglise keeles, tema armastatu aga eesti keeles. Sündmusi antiiktragöödialikult kommenteeriv koor esitab Marcus Aureliuse tsitaate ladina keeles. Ülo: Olen püüdnud hoida teksti informatiivselt võimalikult lakoonilise, vältida pikki seletusi. Palju on tekstikordusi, tsitaate, mida korratakse mantrana. Näis, kuidas see kompositsioonitehniliselt töötab. Eks see evib endas teatavaid riske – palju inimene jõuab jälgida. Loodan, et teksti vähesus annab aega mõtiskella ja aru saada. Eri keelte kasutus annab loole ühe mõõtme juurde, muutes selle keskkonna ehk loogilisemaks, meie tavakeskkonnale sarnasemaks. Elame ju niivõrd palju ingliskeelses ruumis. Ladinakeelne maailm jälle on midagi muud, see annab mingisuguse distantsi ja teise värvingu kasvõi juba keele kõla tõttu. Arhitekt on mitmestunud isiksus, kes oma töid planeerides pobiseb nii eesti, vene, ladina kui inglise keeles. Tema sees olev keelte paabel võiks peegeldada tema sisemaailma, mis on täis kontraste ja siia-sinna pendeldamist. Loo käigus liigub ta selguse poole ja lõpuks, armastatuga kokku saades, jõuab ka eesti keeleni. Ma ei planeerinud seda, aga kujunes nii, et eesti keel on selline salakeel, milleni jõuad alles siis, kui oled läbi teinud transformatsiooni. Võib öelda, et selleks, et oma armastuseni jõuda, pead jõudma oma keeleni. Nii on keel isegi veidi nagu omaette tegelane ses loos. Iris: Kasutad väga erilist solistide ansamblit – Arhitekt on näitleja Marius Peterson, Armastus ooperilaulja Helen Lepalaan ja Luige osas poplauljatar Iiris Vesik. Nad kehastavad ooperis justkui kolme eri vaatenurka, mis teose käigus üksteisele lähenevad, kuni kokkukõlamiseni. Ülo: Selle lauljate ansambli puhul on hea, et nad on ka reaalses elus justkui natuke erinevatest maailmadest, erineva muusikutaustaga inimesed, ja see väljendub ka nende hääles ja musitseerimisviisis. Ka siin ooperis on nad vähemalt alguses erinevates, justkui paralleelreaalsustes. Loe edasi Muusikast 7/2016

Mis on õigupoolest hirm? Vikipeedia defineerib: Hirm on tunne, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et oma turvalisust ei saagi tagada. Ma ei pea end küll eriliseks õudusjuttude austajaks, aga teadmine, et saan näha Britteni ooperit “Kruvipööre”, tekitas ootuse kogeda mingil määral ängi ja hirmu, mis natuke raputaks ja liigutaks meeli igapäevaradadelt kusagile tundmatuisse tajusoppidesse. Ooperi aluseks on Henry Jamesi jutustus, mille tõlgendustes ei ole kirjandusteadlased alati ühte meelt. Proloogi järel algab lugu uue guvernandi ilmumisega pealtnäha korralikku Inglise maamõisa. Kuigi esmalt paistab kõik korras olevat, hakkavad peagi juhtuma veidrad asjad – headena tunduvad lapsed ainult näivad head ja nägemused, mis peaksid olema viirastuslikud, tunduvad üha rohkem tõelised. Loo tuumaks ongi noorukese guvernandi kahtlused ja tema kogetav müstika, aga me ei või olla lõpuni kindlad, kas see kõik ei ole mitte lihtsalt fantaasia tema peas. Lugu lahti mõtestades märgitakse alati ära ka Britteni homoseksuaalsus (tema lisatud on ladinakeelsed lõigud, mida kunagi ei tõlgita, aga mis viitavad mehe suguelunditele) ja Jamesi jutustuse laste pilastamisele viitav alltekst. Ent kõik küsimused jäävad vastuseta. See, millest rääkida ei taheta, on küll vihjamisi esile toodud, aga mitte avalikult välja öeldud. Kõike seda silmas pidades olin natuke pettunud, et see sügavate allhoovustega lugu näis seekord nii lihtsakoelisena. Tuleb muidugi arvestada, et ooperi tõid lavale üliõpilased. Projekt, kus teevad koostööd eri kunstiliikide õppijad erinevatest koolidest, ei ole just igapäevane ning see on kahtlemata oluline saavutus noorte õpingutes. Lavastaja (Laura Kalle) ja kõik muusikud õpivad EMTAs, kunstnikud Kunstiakadeemias (Mirjam Aimla) ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis (Eerik Kask) ning valgus- ja videokunstnik (Mari-Riin Villemsoo ja Carmen Seljamaa) Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Kuna lavastaja sõnul kütkestas teda materjali juures ennekõike hirm, siis ootasin ka mina etenduse esimesest hetkest just hirmutaju ning ärevust. Britteni muusikasse on kirjutatud hulgaliselt võimalusi sellise meeleolu loomiseks, aga komplitseeritud helikeel esitas noortele suuri nõudmisi ja I vaatus mõjus pigem olustikulisena, mitte kui tragöödia eellugu. Õudust saab tekitada valgusega mängides, aga muusikateatri eripärana päris pilkast pimedust luua ei saa ja seekord kasutatud vahendid sageli mõjule ei pääsenud. Vaimude ilmumine ja kadumine oli liiga avalik, et oleks tundnud midagi üleloomulikku. Lavakujundus oli nutikas ja mobiilne, kuigi hetkiti jäi arusaamatuks, miks nende vaimukujuliste postamentidega pidi nii palju manööverdama. Loe edasi Muusikast 7/2016

Tartu festival “Mailaul” toimus sel aastal 5.–7. maini. Festival määratleb end žanriülesena, seades programmi läbivaks jooneks hoopis esituslaadi – muusika ja tekstide autorid on ise ka loomingu esitajad. Kontserte oli nii piletiga kui ka tasuta. Kodu- ja välismaiste artistide loomingut sai nautida Jaani kirikus, Tartu Songwriters Clubis (Kohvik Krempel), Genialistide klubis, Tartu jazziklubis ja linnatänavatel. Mitmepäevane üritus toimus samaaegselt kirjandusfestivaliga “Prima vista” ning oli tore, et need kaks mõneti ka kattusid – kirjandusfestivali lõpupidu Genialistide klubis oli osa “Mailaulu” programmist. Kolm päeva sisutihedat programmi ei andnud eriti aega hinge tõmmata ning et maksimaalselt festivalist osa saada, liiklesin minagi pidevalt Tartu kesklinnas kontserdikohtade vahel. Sel, nagu ka eelmistel aastatel, oli kohal esinejaid siit- ja sealtpoolt riigipiiri. Üles astusid tuntud ja vähem tuntud muusikud, teiste seas melanhoolset folk-bluusi viljelev ansambel Odd Hugo. Odd Hugo muusika sobis oma meeleolu ja teatava folgiannusega Jaani kirikusse üsna hästi, kuid elamus jäi nõrgemaks kui ansambli varasematel kontsertidel. Kiriku kaja osutus helimehele ja bändile üsna kõvaks pähkliks. Palju dünaamilisi detaile jäi muu müra seest välja kuulmata (lugege ka Liisa Hõbe artiklit ““Mailaul” ja korralduslikud agad” Sirbist), kuigi bändi helipilt oli instrumentaariumi poolest üsna mitmekülgne. Lisaks pillidele kasutasid muusikud ühes loos kirjutusmasinat, teises aga kostis kõlaritest kella tiksumine. Odd Hugo kontsert oleks minu arvates paremini mõjunud mõnes vähema kajaga ruumis, kasvõi Genialistide klubis. Loe edasi Muusikast 7/2016

“Kas see on klahvpill?” Lapsed vaatavad üllatunud silmil marimbat. “Aga palju see “fagett” maksab?” “Kuidas sa selle loo küll pähe said?” Veel palju selliseid küsimusi kõlas maikuu esimestel nädalatel Lõuna-Eesti ja Virumaa koolides, kus mitmed lapsed said esimest korda ise katsuda pille ja neid noorte muusikute esituses vahetult kuulata. Kontserdituur “Klassikaraadio tuleb külla” on alates 2012. aastast viinud koolidesse üle Eesti esinema ligi 20 noort muusikut, kes on andnud 62 kontserti. Lustakas vormis kontsertide eesmärk on tutvustada lastele klassikalisi pille ja näidata, et klassikaline muusika ei pea olema vaid keerukas ja akadeemiline. Tänavu maikuus sõitsid kaks noorte muusikute ansamblit ringi Lõuna-Eestis ja Virumaal. Elvas, Värskas, Võrus, Rõuges ja Tartu vallas esinesid fagotimängija Jakob Peäske, vioolamängija Merike Heidelberg ning pianist Georg Mirek King. Virumaal Haljalas, Rakveres, Narva-Jõesuus, Narvas ja Loksal aga akordionimängija Mikk Langeproon, pianist Kristiina Rokaševitš ning löökpillimängija Karl Johan Kullerkupp. Kontserdireisi algus – paitav päike ja külluslik rohelus Elva muusikakooli väikese saali akendest avanes imeline vaade – männipuude vahelt paistsid päikesekiired ja sillerdav järvevesi. Koolimaja kulunud trepid ja kodused klassiruumid olid meie saabudes vaiksed, kuid kontserdi alguseks kogunes saali ühtäkki palju õpilasi ja nende õpetajaid ning seal ei paistnud enam ühtegi vaba istekohta. Mitmed noored kontserdikülastajad tunnistasid pärast, et kuulsid fagotti ja vioolat esmakordselt. Elva muusikakoolis neid pille veel õppida ei saa. Kontserdikülastajatele jäävad kohtumisest mälestuseks Klassikaraadio meened, ühisfotod esinejatega ja pühendustega autogrammid. Tuuribuss sõidutas meid aga edasi imekaunisse rohelusse, kui teel Värskasse peatusime hetkeks looduskaunis Taevaskojas. Meid ootas teine päev. Spordilembesed Jakob ja Georg Mirek väitsid hommikusöögi lauas, et nende äratuskell helisenud sel varahommikul juba kella kuue ajal ning siis panid nad tossud jalga ja jooksid ümber lähedal asuva järve. Teised ei tahtnud seda eriti uskuda. Hommikul Värskas ärgates oli siiski kergendav mõelda, et järgmine kontserdipaik asub meie ööbimiskohast vaid mõnesaja meetri kaugusel. Sellegipoolest pidime ka sinna sõitma tuuribussiga, sest kaasa tuli võtta muu hulgas pillikastid, noodipuldid ja kingitused lastele. Sarnaselt eelmise päeva kontserdipaigaga Elvas avanes ka Värska gümnaasiumi saalist ilus vaade männimetsale. Hiljem sealsamas elavat muusikat kuulates oli tõesti hea tunne pilk korraks kaugusesse suunata. Fagott tekitas kuulajates palju elevust. Üks uudishimulik poiss päris Jakobilt, kas tema pilli läikivad osad on ehtsast kullast. Teisi huvitas, kas ja kui palju peab Jakob oma kopsumahu suurendamiseks trenni tegema. Ülejäänud küsimustele said vastused antud juba aknalaual ja klaveri äärel autogramme jagades. Järgmisel kontserdil Võru muusikakoolis tundis Georg huvi, kui palju on publiku hulgas klaveriõpilasi. Tõusis mitu kätt. Seejärel rääkis ta loo Lisztist, kes olnud omal ajal rockmuusiku staatuses ning kelle tundides osales korraga sadu inimesi, kes suure virtuoosi kuulsuse ees mõnikord ka minestasid või nutma puhkesid. Jakob kiitis avara saali akustikat ning uskus juba siis, et fagoti sooloteos “Puudutus” kõlab siin laval eriti kaunilt. Merike astus järgmise teosega sammu eesti muusikast kaugemale ning võlus igatseva juudi muusika autori Ernest Blochi “Palvega”, mis originaalis kirjutatud hoopis tšellole. Loe edasi Muusikast 7/2016

Seekordse Eesti muusika päevade teema oli omajagu filosoofiline ja ühiskonnakriitiline, mille üle on poolteist kuud hiljemgi paeluv mõtiskleda. Milline on “roheline heli”? “Looduse heli” toob ettekujutusse ilmselt linnulaulu või puulehtede sahina tuule käes. Aga “kosmose heli”? Kosmoses on väidetavalt vaikus. Veelgi kummalisemad lood on ilmselt “taaskasutatud heli” või “ökoheliga”. Kui heli on korra helisenud, ei saa seda ju taaskasutada! Või saab siiski? Ja nüüd “värske heli” – kas on võimalik “vana heli”? Või “roiskunud heli”? Ja kuidas kõlab “elu heli”? Seekordse EMPi bukletist võis kõigi nende küsimärgiga heliliikide kohta lugeda ja nende üle mõtiskleda. Festivali kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner aitasid publikut ning esitasid oma seisukoha. Nad ütlevad, et tahtsid festivaliga ärgitada publikut mõistma, et elu ja kõik selle avaldumisvormid moodustavad terviku; panna meid kõiki “otsima suuremat pilti; väärtustama väikest detaili ja nägema seoseid; ütlema jaa elule ja helidele, mis seda väljendavad”. Kogu festivalist rääkides oli kava mitmekülgne ja põnev, selline, kust igaüks endale midagi leidis. Ja mitte ainult nüüdismuusika austajad, heliloojad ja interpreedid. Toimusid flash mob’id, kontserdid kõikvõimalikes paikades, ka kontorites, linnulauludisko(!), beebihääled muusikamuuseumis; kasutusel olid kõikvõimalikud pillide koosseisud keelpillikvartetist ERSOni, koorid, klavessiinid; Estonian Voices, Varioola, solistid, YXUS; kannelseelikud, luuad Vabaduse väljakul, “Ööülikool” ja palju muud. Mind üllatasid meeldivalt EMPi logoga seemnepakid, mida pärast kontserte kaasa võis võtta. Võis leida lilleseemneid, eri sorte salateid, rediseid, tomateid… Ja nõnda “külvata eesti muusikat”, nagu seemnepakilgi kirjas oli. Nii me siis sobrasime kastis ja otsisime kes lilli, kes maitsetaimi, kes muud meelepärast, mida hiljem külvata. Festival on põhjendatult ja väga põhjalikult leidnud kajastamist nii paberväljaannetes, digitaalses meedias kui ka televisioonis. Kuna sellest on juba mõni aeg möödas, võtan endale vabaduse “muljetada” ja mitte “akadeemilist arvustuse vormi” taga ajada. Häälestasin end kogu EMPi ajaks looduses toimuva ja üldse looduskeskkonna üle mõtisklema. Kõige rohkem inspireeris seda tegema Mirjam Tally “Erosioon” võimendatud tšellole (Leho Karin), orkestrile ja elektroonikale (Tammo Sumera, dirigent Anu Tali), mis kõlas EMPil esiettekandes. (Sellega seoses meenus mulle ERSO 18. märtsi kontsert, kus Gavin Bryarsi ja Giovanni Bonato kõrval esitati Helena Tulve “Sula” sümfooniaorkestrile ja didgeridoo’le; see oli küll enne EMPi, kuid seondus temaatiliselt festivaliga imehästi. Mõlema helilooja mõtted teostest kirjeldasid looduses toimuvat ja inimtegevuse mõju loodusprotsessidele.) Samal EMPi ERSO kontserdil kõlas ka Rumi luuletusest inspireeritud Maria Kõrvitsa orkestriteos “langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi”, mis seejärel võitis Rostrumil noorte heliloojate kategoorias! Imeline algus imelisele kontserdile, kus esitati veel Mari Vihmandi “Floreo”, Ülo Kriguli “Understandards” orkestrile ja vokaalansamblile (Estonian Voices) ning Lepo Sumera 6. sümfoonia. Elamus esimesest noodist viimaseni… Sellel kontserdil anti ka Liisa Hirschile üle LHV Au-tasu eelmisel aastal esitatud teose “Ascending… Descending” eest ning mängiti selle salvestust. Festivalil oli üle 30 esiettekande. Kuid rõõm oli ka nende üle, mis ei olnud esiettekanded, nagu juba nimetatud Sumera ja Vihmandi teosed, Mirjam Tally “Swinging Bach” ja “Winter Island”, Rein Rannapi kontsert klavessiinile ja keelpillidele, Tõnu Kõrvitsa “Folia”, Kristjan Kõrveri “Psallite” I. Oli veel teisigi häid eesti heliloojate teoseid, mis väärivad veel ja veel ettekandmist. Loe edasi Muusikast 7/2016

EMPil esitati nii kontsertlikke kui ka kvaasi-lavastuslikke teoseid. Kuigi “lavastuste” osatähtsus oli väike – siin võib põhiliselt rääkida Ardo Ran Varrese lavalisest serenaadist “Käidi ja külvati pimeduse seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” ning Tatjana Kozlova-Johannese prelüüdist luudadele “Suurpuhastus” –, pani see mõtlema kontsertliku ja lavastatud teose puhul tekkivatest eri laadi pingetest. Kunstilt oodatakse, et see “pakuks pinget”. See tähendab, et vastuvõtja ootab, et tal oleks huvitav, et teos haaraks teda kaasa. Selline pinge tuli esile just lavastuslikke elemente sisaldavate teoste puhul. Eriti sügava mulje jättis mulle Varrese serenaad. Kuigi teost ei saa pidada süžeeliselt narratiiveks, kuna moodustus pimeduses otseselt seostamata piltidest, pakkus see pinget. Pinge tekitajaks võib kindlasti pidada teose mitmekihilisust, kunstiliste vahendite (valgus, tekst, muusika, kostüümid, liikumine) kombineerimisel loodud tähendustasandeid – muusika abil anti tekstile uus tähendus, valguse ja varjude mängu kaudu sai lisatähenduse muusika jne (tähenduse all ei tohiks mõista üksnes semantilist tähendust). Samuti võib rääkida huumori ja tõsiduse samaaegsest kohalolust, mis on üsna harv nähtus, kuna neid peetakse millegipärast teineteist välistavaks. Eri kunstiliigid olid kõnealuses teoses maitsekalt ja vaimukalt ühendatud, töötasid terviku nimel ega hakanud üksteist n-ö tühistama, mis seda laadi teoste puhul võib juhtuda. Samuti mõjusid veenvalt ja kaasahaaravalt solistid Jaanika Kilgi (sopran) ja Taniel Kirikal (bariton/kontratenor). Lavastuslike elementideta muusikateoste puhul väljendub pinge eespool kirjeldatud tähenduses kulminatsiooni (konventsionaalselt dünaamilise kõrgpunkti) poole liikumise kaudu. EMPil kõlanud uue muusika põhjal jääb mulje, et enamasti sellisele pingele ei orienteerutud. Kuigi teosed võisid olla üldjoontes narratiivsed, ei väljendunud see narratiivsus pindmisel tasandil (nt kulminatsioon ei väljendunud dünaamilise kõrgpunktina). Seega tundub mulle, et üksnes helilistest vahenditest lähtuv uus muusika ei “paku pinget”, ei haara kaasa, vaid “nõuab (mõtte)pinget”, tohutut kuulajapoolset panust. Mõttepingutuse suurest määrast olenemata jätsid mõned teosed sügavama jälje kui teised. Tooksin välja EMTA tudengi Ekke Västriku teose “Undamine”, milles oli (vist ainsana tudengitöödest) üks idee lõpuni arendatud ning mis sellest küljest haakus ka festivali teemaga “Roheline heli?”. Esiettekannetest olid meeldejäävad Toivo Tulevi kontsert klaverile ja keelpillikvartetile “Nada” ning Helena Tulve teos “Iga säde on arvel II. Loori varjus”. Jälgides festivalil publiku reaktsiooni, võib öelda, et kontserdist olenemata plaksutati mõõdukalt ning naeratati sõbralikult. Sellise reaktsiooni lahtimõtestamiseks on mitu võimalust. Pessimistliku vaate kohaselt tuleks publiku formaalset (igaks juhuks positiivset) reaktsiooni seletada ühtse taustsüsteemi puudumisega, st et kui pole pinda, millelt midagi hinnata, ei saa tekkida ka erisust meeldiva ja mittemeeldiva vahel. Positiivsema vaate kohaselt võib seda aga käsitleda John Cage’i teose “4’33’’” mõju avaldumisena, st et publikul on ilmselt tekkinud võime kohaneda teosega kiiresti, suhestuda igasuguste helidega. Sellise hoiaku ilmekaimaks näiteks oli festivali viimasel päeval Kultuurikatla väikeses saalis toimunud kontserti “Kellukalised”. Minu meelest oli kontsert mõnevõrra kummaline, kuid tundus, et publik võttis kõike toimuvat kunstina. Esiteks kava – esitati väga erinevate heliloojate, nagu Mirjam Tally, Kristjan Kõrveri, Tõnu Kõrvitsa, Anti Marguste ja Rein Rannapi teoseid. Rannap pole uue muusika festivali heliloojana ehk kõige ootuspärasem nimi. Teiseks terviku taotlus – teoste vahel kõlas Tally “The Voyager” elektroonikale, midagi heliinstallatsiooni laadset, mis pidi kontserdi tervikuks siduma. Ometi oli tegemist pigem tervikut lõhkuva võttega, kuna enamiku teostega see ei haakunud sugugi (nt Rannapi kontserdiga klavessiinile ja keelpillidele). Kolmandaks olme – umbes kontserdi keskel hakkas tööle tuletõrjealarm. Sellest hoolimata suhtus publik sellesse kui esteetilisse heliobjekti. Cage’i ideega, olmehelide estetiseerimisega, haakub ka Kozlova-Johannese “Suurpuhastus”, mis pakkus võimalust kuulata muusikana luudade sahinat ning linnamüra. Mulle tundub, et midagi sellist võiks peituda festivali teema “Roheline heli?” taga. Rohelise mõtteviisi taga üldisemalt peitub mure iseenda käekäigu pärast – kauaks mind veel on? Tundub, et EMPil jätkusuutlikkuse ja elujõuga probleeme pole, kuna publiku nappuse üle kurta ei saa, kavad on mitmekesised ning kontserdid toimuvad üle linna.

Mõistet “mängutase” on küll äärmiselt palju tarvitatud, kuid see on kõike muud kui selge tähendusega. Seda, kas tase on kõrge, madal või keskmine, tajub sümfooniakontsertide külastaja intuitiivselt, täpsemate tunnuste sõnastamise ja läbimõtlemisega ei nähta aga harilikult kuigi palju vaeva. Kevadiste sümfooniakontsertide puhul võtkem seega endale vabadus läheneda teemale väikese vangerdusega ja valgustada lühidalt põhimõtteid, millele tasemest kõneldes pole liiast tähelepanu pöörata. Kõige üldistatumalt võiks öelda, et “tasemena” kirjeldatu on ajalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud normide ja tõekspidamiste kogum. Mõni norm on õhtumaises kunstmuusikas olnud suhteliselt üldkehtiv ja valitsenud ajast aega – nende hulka kuulub näiteks arusaam, et meeldiva koosmängu eeldus on laitmatu häälestus. Veidi keerulisemalt väljendudes tähendab see, et mängijail on suhteliselt sarnane (ja kitsas) arusaam mingile noodile vastavast helikõrguste vahemikust. Kui õhtumaises klassikalises muusikas leidub üleüldse universaalseid põhimõtteid, siis häälestumise nõude võib kindlasti nende hulka arvata. Ometi pole sugugi kõik taseme kriteeriumid samavõrd selgelt määratavad. Keeruline on seletada neid tunnused, mis puudutavad orkestri kõla, kuidas arusaam sellest võib kardinaalselt erineda. Kõla kuulub samasse omaduste ringi, mille kohta filosoofias kasutatakse mõistet “sekundaarsed omadused”, seda on praktiliselt võimatu füüsikalises mõttes mõõta ja seetõttu ka sõnades kirjeldada. Igal kontserdikülastajal on selle hindamisel oma subjektiivsed ideaalid. Berliini Filharmoonikud saavutasid Herbert von Karajani dirigendiks oleku kümnenditel ülilopsaka, kõike endasse mähkiva keelpillikõla. Anton Bruckneri, Jean Sibeliuse või Richard Straussi muusikaga selline lähenemine sobib, kuid mõne teise helilooja puhul tundus see 1980. aastatel juba lootusetult vanamoeline ja lohisev – hea tõestus selle kohta, et mis tahes muusikas üldkehtivat esituspõhimõtet siiski ei ole. Chicago sümfooniaorkestri visiitkaardiks kujunes viiekümnendatel Fritz Reineri ja seejärel Georg Solti taktikepi all eriliselt jõuline, adrenaliinist nõretav vaskpillirühm. Hoopis omaette kategooriasse kuuluvad need orkestrid, kes juhinduvad 18. ja 19. sajandi muusikat mängides “ajastuteadliku esituspraktika” põhimõttest, et eristuda oma kõla, artikulatsiooni ja fraseerimise poolest kõigist teistest. Kõige keerulisem on küsimus, kuidas sobib kujutlus mängutasemest ühe teise, samuti mitte ebaolulise omadusega, nimelt omapäraga. Omapära võib orkestrite puhul väljenduda mitmel moel, näiteks rõhuasetuses teatud repertuaarile, mis on ajapikku kujunenud “tunnuslooks” või identiteedi osaks. Üldistades võib siiski väita, et 20. sajandi teisel poolel on orkestrimängus valitsenud tugev tung ühtlustumise ja omapära lahustumise poole. Seega jõuame järjekordse dilemmani – kõrgel mängutehnilisel tasemel orkestreid on üle maailma rohkem kui kunagi varem, kuid samas tundub, et taseme tõustes on kaduma läinud midagi orkestrite piirkondlikust eripärast. Orkestrid on kõrgel tasemel, kuid tujutult ühetaolised. ERSO on mingis mõttes soodsas olukorras. Mängutaseme poolest on latt tõstetud esindusorkestri väärilisele kõrgusele, kuid samal ajal on säilinud ka midagi äratuntavast olemusest või omapärast. Parematel päevadel mängib ERSO Põhjamaade tegusamate orkestritega võrreldaval tasemel, kuid ei ole samal ajal muutunud tuimalt tehnitsistlikuks ja umbisikuliseks. Olari Eltsi juhatatud “Kujuta pilti!” tõi detsembris kontserdiformaati veidi uuemaid tuuli, sest kava oli haruldaselt selge temaatilise fookusega: kolm visuaalkunstist inspireeritud teost, mille taustaks näidati videoprojektoriga selgitavaid illustratsioone. Nikolai Aleksejevi juhatamisel mängiti jaanuaris üldsegi mitte halvasti Brahmsi neljandat sümfooniat. Unustatud pole uuemat muusikat, nagu tõestas märtsis Mikk Üleoja dirigeeritud kava koos RAMiga (Gavin Bryars, Giovanni Bonato ja Helena Tulve) ja aprillis Anu Tali juhatatud Eesti muusika päevade sümfooniakontsert (Ülo Krigul, Mirjam Tally, Maria Kõrvits, Mari Vihmand ja Lepo Sumera). Palju elevust oli Kristiina Poska dirigeeritud hooaja lõppkontserdi ümber. Pole ka ime, tema tegemisi Berliinis on meedias võrdlemisi palju kajastatud, kuid siin ei astu ta teab mis sageli üles. Seekordses kavas rõhus Poska just oma Kesk-Euroopa kogemusele, sest kavas olid Brahmsi viiulikontsert (solist Cecilia Zilliacus) ja Bruckneri neljas sümfoonia. Hästi iseloomustab ERSO viimase aja mängu 12. märtsil Paavo Järvi juhatatud Smetana “Minu kodumaa” (“Má vlast”). See on oma haardelt haruldane sümfooniliste poeemide tsükkel, mis troonib rahvuslike alusmüütide ja sümbolkohtade kehastajana tšehhi muusikas aukohal. Määratluses “sümfooniliste poeemide tsükkel” peitub üks suurimaid mõttekohti: “tsükkel” tähendab harilikult osade lahutamatut kokkukuuluvust, sümfooniline poeem on aga eraldi seisev ja eneseküllane teos. Teine osa “Vltava” on iseseisvana ülipopulaarne, kuid ülejäänud viis poeemi tsüklist eraldatuna samavõrd mõjule ei pääse. Eriti küsitavad on selles mõttes kaks viimast osa “Tábor” ja “Blaník”, mis on temaatiliselt tugevasti läbi põimunud. ERSO ja Paavo Järvi tõlgendus oli tugev argument “Minu kodumaa” kui tervikliku mitmeosalise teose kasuks. Selle esituse puhul ei tõstaks ma esile mitte niivõrd tehnilist taset ja viimistletust (ehkki ka selle poolest kuulus kontsert pigem hooaja paremikku), vaid just üldisemat muusikalise arenguloogika tunnetust, mis aitas mahukat teost sobivalt sidustada. “Vyšehrad” ja “Vltava” mängiti praktiliselt ilma peatuseta, rõhutamaks nende mõttelist kokkukuuluvust, kolmandas (“Šárka”) ja neljandas (“Tšehhi väljadelt ja metsadest”) osas jätkus karakterit. Parematel päevadel on ERSO keelpillikõla (üks raskemini saavutatavaid orkestrimängu aspekte) võrdlemisi ühtlane ja kandev ning hooaja jooksul on end sageli heast küljest näidanud vaskpuhkpillide rühm. Umbes viimase kümne aasta jooksul orkestris aset leidnud põlvkonnavahetus näib ära tasuvat. Hooaeg oleks tuim, kui kõige hea ja parema kõrval puuduksid kurioosumid. Üheks niisuguseks võib pidada jaanuarikuist etteastet pealkirjaga “Mood on ooperis”, kus üritati kokku panna midagi ooperigala ja moeetenduse vahepealset. Jääb arusaamatuks lavastajana välja kuulutatud Paolo De Napoli roll, sest rangelt võttes lavastust ei olnud: see oli võrdlemisi segase ülesehitusega ja suvalise ilmega ooperinumbrite järgnevus, millega catwalk’il aeg-ajalt patseerivad modellid ei moodustanud vähimalgi määral mõtestatud tervikut. Niisamuti saanuks läbi ajada ilma konferansjeeta (Marko Reikop), sest kontserdikülastaja on enamasti kirjaoskaja ning leiab kuiva teabe ise kavavoldikust üles. Kontsert meenutas noorte vokalistide konkursi lõppvooru, millele aga püüti iga hinna eest anda eriliselt populistlikku ilmet. ERSO kasutamine sellistes projektides on mõnes mõttes potentsiaali raiskamine. Miks mitte usaldada sellesarnased ülesastumised mõnele (üli)õpilasorkestrile – las proovivad kätt. Loomulikult ei kanna ERSO titaanlikku koormat üksinda – appi tulevad teised siinsed ja piiritagused orkestrid. Rahvusooper Estonia ja Vanemuise orkester on toonud hooaega vaheldust, nagu ka projektipõhine Põhjamaade Sümfooniaorkester. Baltimaade sümfooniaorkestrite festivali raames astusid üles Leedu Riiklik Sümfooniaorkester (ehk Lietuvos valstybinis simfoninis orkestras, mitte segi ajada Leedu Rahvusorkestriga) ja Läti Rahvusorkester. Leedu RSO ja Martynas Staškuse kava oli koostatud osavalt, sest kitsale ajaskaalale (ca 1900–1930) vaatamata oli valik eriilmeline. Loomulikult mängiti midagi omamaisest klassikast (Čiurlionise sümfooniline poeem “Metsas”), Vestards Šimkus soleeris Raveli klaverikontserdis vasakule käele ja teist poolt sisustas Stravinski “Kevadpühitsus”. Muide, “Kevadpühitsus” on omal moel Leeduga seotud, ehkki seda fakti eriti ei teata. Nimelt on Stravinski teose alguse fagotisoolos kasutanud teemat, mille ta leidis tõenäoliselt ühest leedu rahvaviiside antoloogiast – seega poolenisti Leedu muusika. Peale puhtmängutehniliste aspektide on veel palju muid tunnuseid, mis määravad sümfooniakontserdi taseme. Kindlasti ei saa alahinnata kava koostamise selgust ja intrigeerivust – krestomaatilisele repertuaarile rõhuda tundub ühest küljest suhteliselt kindel valik, kuid teisalt riskitakse niiviisi orkestrikontsertide sagedasema külastaja tüdimusega. Ooperigalade ja muude seesuguste ettevõtmiste puhul tasub erksalt tunnetada õhkõrna piiri, millest üle astudes satutakse kurioosumi valda. Üldiselt on orkestrimuusikas siiski saavutatud teatud habras tasakaal, mida küllap hoitakse kiivalt tulevalgi hooajal. Ilmunud Muusikas 7/2016

Kammerkontserte toimub hooaja vältel mõistagi kõige rohkem. Kahjuks sai neid aga kuulata üsnagi juhuslikult. Kuulmata jäid mitmed väärtuslikud Eesti interpreetide esinemised, sest kontserdid kas kattusid või oli seljataga lihtsalt pikk tööpäev. Küll oleks hea, kui mõnigi neist algaks pisut varem, näiteks kell 18.00, mis annaks võimaluse otse töölt sinna jõuda ja ei jääks ka kojuminek nii hilja peale. Banaalsed põhjused, kuid paraku avaldavad mõju. Siiski panen kirja mõned oma üsna kaootilised muljekillud. Kuulamisaasta algas 4. jaanuaril BachFesti galakontserdiga. Suure Johann Sebastiani muusikale keskenduv BachFest on aastaalguse piduhõngulisse meeeleollu kindlasti sobiv. Ise jõudsin sinna esmakordselt, kuigi toimuv oli juba kolmas festival. Galakontserdil oli vahel tunne, et kava on natuke kiiruga kokku pandud, aga samas oli seal väga nauditavaid hetki. Kõlas kaks Bach klaverikontserti. Neist esimeses, g-moll kontserdis soleeris Irina Zahharenkova, nagu ikka, musikaalselt ja kaunilt. Kuid selle õhtu huvitavaim ja säravaim esitus tuli Ivo Sillamaalt ja Lembit Orgselt kahe klavessiini kontserdiga C-duur. Sisukat ja originaalset Ivo Sillamaad on viimastel aegadel liiga vähe (väljaspool Väravatorni) kuulda saanud. Tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et Eesti on üldse väga rikas erudeeritud ja kõrge tasemega klavessinistide poolest. Väga rõõmustav oli ka üle hulga aja kuulda Bachi oboe- ja viiulikontserdis d-moll suurepärast Olev Ainomäed ja Arvo Leiburit. Ootasin noore andeka Mari-Liis Uibo soleerimist Bachi viiulikontserdis E-duur, kuid tema esitus kõneles sel õhtul kahjuks vähem, kui eespool nimetatud. Kaht soliidset oreliesitust sai kuulda Andres Uibolt ja Deniss Kasparovitšilt. Kontsertide tubliks saatjaks oli Klaaspärlimäng Sinfonietta. Jaanuarikuu kontsertide rida täiendas veel Age Juurikase, Heili Ernitsa ja Peeter Sarapuu meeleolukas kontsert 21. jaanuaril lumme mattunud Kadrioru lossis. Kava koosnes suuremas osas, võiks öelda, tundmatust prantsuse muusikast, mis kohapeal osutus hõrguks, vaimustavaks ning elegantseks. Koosseisule oboe-fagott-klaver ei ole kindlasti repertuaari lihtne leida, kuid kuuldud Jean Françaix’, André Previni, Francis Poulenci triod olid ülimalt huvitavad ja tõeline avastus. Mõjuvad olid ka vahepalana Age Juurikase esitatud Manuel de Falla “Tuletants” ning Mart Siimeri uudisteos “Lõik läbi lõigu”. Age Juurikas ja Peeter Sarapuu on meie kontserdielus endale juba nime teinud. Tahaksin veel eraldi lisada, kui suurepärane muusik on oboemängija Heili Ernits. Kes pole veel kuulnud – kasutage iga võimalust! Kontserdile annab väga palju juurde, kui esitajad vahepeal teostest räägivad. Nii saab mängitu veel rohkem mõistetavaks. Üks minu selle hooaja avastusi oli ERSO uus kontsertmeister Triin Ruubel. Temas on ühendatud suurepärane kool (alustas Tiiu Peäske juures, põhiosas õppinud Rostocki Muusika ja Teatri Kõrgkoolis) ning väga isikupärane, intensiivse väljendusega jõuline mäng. Sel hooajal soleeris ta ERSO ees (Sibeliuse viiulikontsert), oli Beehoveni viiulikontserdiga solistiks värske noortekollektiivi “Uue tänava orkester” ees, mängis kammerkontsertidel erinevates koosseisudes. Sügavalt sööbis mällu tema ülimalt intensiivne mäng keelpillikvartetiga Kaija Saariaho teoses “Nymphéa”. Loe edasi Muusikast 7/2016

[---] Enne saab hundist hobune kui karust koduloom Erakordselt hea kontserdi andis 5. aprillil Mihkel Poll ning see oli mitmes mõttes eriline kõigi sel hooajal Estonias kõlanud sooloõhtute hulgas. Esiteks väliselt – ei mingit närvilist kätehõõrumist ega toolikruttimist, mis mõne teise muusiku juures häiris, vaid rahulik ja soliidne olek lavale astumisest peale. Midagi pole parata, see on oluline! Kui on kontsert, siis muusikut ka vaadatakse ning tema olek häälestab publikut juba enne kui esimene noot on kõlanud. Poll kohanes saali ja klaveriga kadestamisväärselt kiiresti ja hästi, ehkki ka tema muusikuelus võiks soolokontsertide osakaal kindlasti suurem olla ning Estonias pole ta minu teada viimastel aastatel neid andnud. Ta on sellises kriitilises eas, kus on oht, et töö ja pere nõuavad nii võimsalt oma osa, et kontsertide kvaliteet hakkab kannatama. Ometi tundub, et paradoksaalselt on temaga lood vastupidi, sest vähemalt mina pole Polli esinemisest kunagi varem nii suurt elamust saanud. Ma ei räägi tehnilisest kindlusest ja kõrgest professionaalsusest, ehkki ma seda väga hindan ning nautisin ka tol õhtul. Mind liigutas see, mida ta nootide kaudu ütles, millist sõnumit kandis tema looming. Erakordselt mõjuv oli siinmail vähe esitatud Schumanni klaverisonaadi nr 1 ettekanne, mida hiljem veel Klassikaraadio salvestusena üle kuulasin. Romantismi võib mängida nii ekstravertselt kui ka introvertselt, üks variant pole teisest parem. Poll kaldub viimase poole, seega on tema mängus suurem rõhk pigem nüanssidel ja kõlavärvidel kui aplombil ja kõlajõul. Mõned head aastad tagasi olin arvamusel, et Polli pärusmaa on pigem 20. ja 21.sajandi muusika ning romantikute looming võib jääda tema jaoks kaugeks. Tunnistan, et eksisin, ja palun kergemat karistust. Kontserdi teises pooles kõlanud Chopini 24 prelüüdi op. 28 on suur väljakutse nii tehniliselt kui sisuliselt. Poll kujundas nendest võluvatest miniatuuridest suurepärase terviku ning pakkus sisuliselt ja kõlaliselt haaravat mängu. Chopini muusika tuuma pole kerge tabada, kuid Polli tundlik esitus avas teose liigutavalt ja veenvalt. Lõpuni stiilseks jäi Poll ka lisapalades, need olid samuti Chopini prelüüdid. Oli vaimustav õhtu! [---] Loe edasi Muusikast 7/2016

Kadri-Ann Sumera. Uudishimulik pühenduja. Intervjuu Taavi Kerikmäega Ia Remmel. Muusikauudiseid maailmast T Ä H T Kristel Aer. Orelimaailma täht Olivier Latry Ivo Heinloo. Prince – lavale sündinud M Ä L U Kristiina Kiis. Voldemar Tago suveorkester Pärnus P I L K Iris Oja. Luigeluulinna loomine M U L J E Farištamo Eller. Eesti muusika päevad 2016. Roheline heli? Saale Konsap. (Mõtte)pingest ja kohandumisest Aare Tool. Orkestrimängu tasemest ehk sümfooniline kevad Ia Remmel. Hooaja 2015/16 suurepärased muusikud Kai Taal. Pianisti soolokontsert kui mission impossible Anu Schaper. Tobiase keelpillikvartett ja Eesti heliloojad Berliinis Elina Seegel. Kuidas tekitada hirmu? EMTA ooperistuudio Britteni “Kruvipöörde” lavastusest Tristan Rebane. “Mailaul” – eklektiline ja autorikeskne muusikafestival Johanna Mängel, Anne Prommik. Külla tuleb Klassikaraadio! Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Turbulence. Kirke Karja Quartet The Backbeat. Frankie Animal

15. mail toimus Berliini Konzerthausis Tobiase keelpillikvarteti (Maano Männi, Terje Männi, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu) kontsert “Eesti heliloojad Berliinis: Tobias, Pärt, Reinvere”, korraldajaks Eesti suursaatkond Berliinis koostöös Eesti Kontserdiga. Neid väga erinevaid loojaid ühendav lüli on muidugi eelkõige geograafiline: Rudolf Tobias elas ja töötas Berliinis 1909–1918, Arvo Pärt 1981–2010 ja Jüri Reinvere alates 2005. Nende tegevusraadiused ja Berliini tuleku motiivid olid küll erinevad. Teatavasti tegutses Tobias akadeemilisemas sfääris, olles maineka Kuningliku Muusikakõrgkooli õppejõud, helilooja ja organist. Pärt sai just Berliini-aastatel tintinnabuli-stiiliga laialt tuntuks – siin loodud olulisi töid loetleda oleks ülearune. Reinveret, kes on ka aktiivne esseist, on määratletud kui “Eesti juurtega kosmopoliiti” ja ta on Berliini-elu ajal loonud oma kaalukad teosed, muu hulgas ka kaks ooperit. Siiski, nagu EV kultuuriatašee Saksamaal Harry Liivrand, kontserdi idee autor ja põhikorraldaja, oma tervituskõnes selgitas, on nende väga erinevate autorite loomingus ka “teatud spirituaalne sarnasus, hoiakuline enesemääratlus, assotsiatiivne enesedefinitsioon Berliini kaudu”, avaldudes näiteks tõsiduses, kontemplatsioonis, aga ka müüdi ja kindlasti selle linna kosmopoliitsuse väärtustamises. Samas võib nende eripalgelisuses näha Berliini värvikireva kultuurielu peegeldust. Konzerthausi väikesesse saali kogunenud publik oli küll enamikus tõenäoliselt mitte ainult Pärdi, vaid ka Reinvere ja Tobiase nime kuulnud, kuid vajas sellegipoolest kahtlemata taustainformatsiooni, mille andis Kristel Pappel. Saali täitumust arvestades võib öelda, et Berliinis läheb (Pärti arvestamata) ka mõnevõrra vähem tuntud Eesti muusika estofiilide kõrval korda ka tavalisele kontserdikülalisele. Loe edasi Muusikast 7/2016

Siin plaadil kõlab kaasaegne läbikomponeeritud muusika jazzklaveritriole nii, nagu seda tehakse pianist Keith Jarretti järgses maailmas. See on aga vaid üks nurk Kirke Karja uue albumi iseloomustamiseks. Mis teeb Karja väljapaistvaks ja kindlasti ka aastate pärast tähelepanu väärivaks, on (muu hulgas) tema dramaturgianne. Huvitavad on pöörded, kus lugu kuhtub ja siis jälle lahvatab või käänab uuele rajale. Ootamatud taandumised, lõpud ja uued algused tekitavad huvi, panevad mõtlema programmile ja nuputama: miks? Karja orienteerub muusikamaailmas ja talle sobib selline enda tunnete-mõtete väljendamine. Inimhing lainetab ja voogab, muusikas kajastuvad tugevad tunded. Ja samas puudub Jarrettile kohati omane magusus, sealhulgas paratamatult nostalgiline lähtumine 1930. aastate puhuti sentimentaalsest popmuusikast. Emotsiooniskaala on väga lai, leidub ka helget nukrust, mõtiskelu ja igatsust (“Kust tuli öö”). Stiilimõjud ulatuvad klassikast, sealhulgas 20. sajandi omast (Stockhausen albumi teises loos), ekstaasijazzi ja minimalismini. Karjale sobib väga orkestraalsus. Vaskpuhkpillide ja saksofonidega kümneliikmeline Pae Kollektiiv ei jää värvide mängus kindlasti tema rekordiks. Sel albumil on toodud värviks, jõuks, rockiriffideks ja kulminatsioonide pikendamiseks sisse elektrikitarr (Kalle Pilli). Kontrabassist Martin-Eero Kõresaar töötab mis jaksab. Orkestraalsusest ja orgiastilisusest rääkides tulnuks kasuks trummid veel vabamaks mängida, nagu näiteks teevad trummarid Elvin “Veetõmbaja” Jones või Jarretti triopartner Jack DeJohnette. Aga nii, vaoshoitumalt ja skeemitruult on ka omamoodi hea. Seitsmest kompositsioonist viis on Karjalt, kaks laenulised. Bill Friselli “Hangdog” on tõmmatud nutikalt ja efektselt laiali kitarristi sumbuursest maailmast saatepillide ning klaveri diapasooni ja värvide peale. “Kaalud” Karlheinz Stockhauseni võluvast “Sodiaagi” tsüklist on esitatud hümnilikult, orelipunktile toetudes. Kaalu andes. Hoiame pöialt, et Kirke turbulents turbuleeriks teda üha uutele maastikele.

Muusikakonkursil “Noortebänd 2012” kaheksa eriauhinda võitnud Frankie Animali debüütalbum algab kenasti. Avapala “Golden One” on energiline ja nooruslik, kitarrid plärisevad just parasjagu, meloodia lõpetab võbelemise enne, kui imalaks läheb. On otsimist ja leidmist, eksperimenteerimist ja kindla peale minekut ning, mis peamine, ka oma nägu. Teine pala “Kiss Me (on the Spine)” aga enam nii õnnestunud ei ole. Eksperimenteeritakse, kuid edutult. Kolmas pala “KICKDRUM KICKDRUM!” algab iseenesest toredalt, aga tore oleks laul juhul, kui poleks olnud ansamblit Arctic Monkeys ning kümneid selle vähem väledamaid ja sadu sootuks andetumid jäljendajaid. Siin tasuks pisike mõttepaus võtta. Alates riffidest ja sound’ist on kõike seda juba kusagil tehtud, ning mis salata, sageli oluliselt paremini. Pala lõppu paigutatud lõbus lärm peaks mõjuma spontaanselt, aga tundub tegelikult kuidagi kunstlik. Frankie Animali probleem kipubki olema selles, et ühe piitsaga proovitakse pihta saada kümnele kärbsele, kellest mõni ei asu isegi mitte teisel seinal, vaid lausa teises majas. Ja originaalist paremat koopiat enamasti ei saagi. Teoreetiliselt on ehk isegi võimalik olla nii konservatiiv kui ka mässumeelne, teha põrandaalust garage-rocki nii, et seda mängitaks päevasel ajal kuulajasõbralikus raadioeetris, kuid reaalsuses ei taha see siiski õnnestuda ja kõiki ning kõike tabada soovides ei saada tegelikult eriti hästi millelegi pihta. Stiiliülesus on muidugi põnev, aga seda siis, kui ta on põnev. Frankie Animal kipub iseenda jalgade otsa komistama ja põhiprobleem on selles, et soovides kuuluda igale poole ei kuulu nad õieti kuhugi... Läbinisti ingliskeelne “The Backbeat” on rõhutatult rock ja mitte enam indie. Kõrvalt on muidugi kõige parem öelda, aga ehk ei ole moodsamaks tuunitud ja rohkete kõrvalmõjudega energiline garage-revival siiski see, mis bändile kõige paremini sobib? Plaadi keskpaigast alates hakkavad vaikselt läbi kumama juba staadioniballaadi ilmingud, mis muide kõlavad tegelikult päris hästi. “Lady of the Light” on hea näide selle kohta, kohe järgnev “3 Years” veel parem. Muidugi, tegelikult võib ka ballaad mässumeelne olla. Kui just tingimata peab. Marie Vaigla vokaal on paljulubav ning Jonas Kaarmetsa kitarrikäsitsus efektne ja kõrvatorkav. Esimese kauamängivaga on verstapost maas ning nüüd tasub seda ka bändil endal erapooletu kõrvaga kuulata.

Lastekoor Ellerhein osales 29. aprillist 1. maini toimunud koorifestivalil “European Music Festival for Young People” Neerpeltis Belgias. Koor võttis konkursist osa lastekooride ja vaba stiili kategoorias. Mõlemas saavutati esikoht “Cum laude”. Lastekoori dirigendid on Anneli Mäeots ja Gerli Aet Arras, kontsertmeister on Reinut Tepp. Konkursil osales 76 koori 22 riigist, valdavalt Euroopa koorid, kuid kõrge tasemega lastekoor oli tulnud ka Lõuna-Aafrika Vabariigist. Konkursi hindajaks oli 31-liikmeline žürii, kus oli esindatud 16 riiki, sealhulgas Eesti (Aarne Saluveer), Rootsi (Bo Johansson), Inglismaa (Timothy Brown) ja ka Lõuna-Korea. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilane Veronika Issajeva (juhendaja dots Mati Mikalai) saavutas 16.–21. maini Tomskis toimunud Chopini-nimelisel rahvusvahelisel pianistide konkursil 19–23-aastaste vanuserühmas III koha. Selles vanuserühmas osales 43 pianisti Poolast, Kasahstanist, Eestist ja kuueteistkümnest Venemaa regioonist. Riias toimunud XII rahvusvahelisel kammeransamblikonkursil “Musitseerime koos sõpradega” võitis EMTA klaveriduo Maria Mikulitš ja Elena Perepeljatnik (juhendaja prof Natalia Sakkos) grand prix’ ja preemia parima romantilise muusikateose esituse eest. Oma vanusegrupis pälvis samal konkursil I koha ja preemia parima klassikaesituse eest klaveritrio Karina Rostovtseva–Aleksander Sebastian Lattikas–Viola Asoskova Tallinna muusikakeskkoolist (õp Jekaterina Rostovtseva). Vanimas vanuserühmas võitis I koha ja sai eripreemia parima kaasaegse muusika esituse eest kvintett “Kodumaine viisik” koosseisus Hans Christian Aavik, Kati Meibaum, Liisa Välja, Marten Meibaum ja Karolina Žukova (TMKK–EMTA, juhendaja dots Marrit Gerretz-Traksmann). Kokku osales konkursil 45 ansamblit Lätist, Leedust, Eestist ja Soomest. Valgevenes toimunud II rahvusvahelisel konkursil “Paleski Ahiencyk” saavutas TMKK klaveriõpilane Arko Narits (õp Marko Martin) oma vanuserühmas II koha. Kolmevooruline konkurss oli kõrge tasemega ning nõudlik. Arko Narits sai ka eripreemia parima 20. sajandi teose esituse eest ning Gomeli sümfooniaorkestri kutse esineda solistina hooajal 2016/17. TMKK viiuliõpilane Caro-Lyn Irjas (õp Kristiina Kriit) saavutas rahvusvahelisel Paolo Serrao nim konkursil Itaalias III koha. Viiuldajaid osales Poolast, Leedust, Itaaliast, Tšehhist, Lõuna-Koreast. Kolmeliikmelise žürii esimees oli Aleksei Bogorad, Moskva Suure Teatri dirigent. TMKK löökpilliõpilane Tanel-Eiko Novikov (õp Kristjan Mäeots) saavutas rahvusvahelisel konkursil “Great Composers Competition” 20. sajandi heliloojate alagrupis esikoha. Pillidest olid konkursil esindatud klaver, keelpillid, flööt, klarnet. TMKK tšelloõpilane Maria Mutso (õp Mart Laas) sai IX rahvusvahelisel Davõdovi-nimelisel tšellistide konkursil Lätis Kuldigas III koha. Osalejaid oli 39 kaheteistkümnest riigist, neljas vanuserühmas, neist vanimas rühmas kuni 27-aastased. Eesti noortest muusikutest võtsid konkursist osa veel Marten Meibaum, Siluan Hirvoja, Valle Rasmus Roots ja Johannes Välja. Lisaks Maria Mutso laureaaditiitlile pälvis diplomi Siluan Hirvoja. Napilt jäid finaalist välja Valle Rasmus Roots ja Johannes Välja (kõige vanemas rühmas pääses finaali kaks mängijat).

Tekst: Ivo Parbus. Kujundus: Karel Korp. Väljaandja: SA Eesti Rahvuskultuuri Fond, Tallinn, 2016. 107 lk. “Olen lihtne mees, kellel on elus hullupööra vedanud, kõiges ja alati.” Nõnda sõnab enda kohta selle raamatu peategelane dirigent Eri Klas. Aprilli algul esitleti Estonia Talveaias tema mälestusteraamatut, mida Klas lootis ise veel käes hoida. Paraku läks teisiti ja oma viimast “lapsukest” armastatud dirigent ära oodata ei jõudnud. Eri Klas armastas rääkida, ta tegi seda elu jooksul palju ja väga paeluvalt. Nii saab sellest raamatust nagu täpp i-le, viimased lisandused sellele, mis varem kas ütlemata oli jäänud või veel hingel kripeldas, sest see on lausa kolmas Klasi “juturaamat” – varem on ilmunud “Kes ma olen?” (1999) ja “Eri Klas: kultuuri suursaadik” (2008); samuti on olemas erinevate kultuuriinimeste juttudest kokku pandud “Eriline Eri Klas” (2014). Eriliselt andekas muusik oli maagiline jutustaja. Nii ei ole seda raamatukest, kui see juba kord avatud on, võimalik enne käest ära panna, kui tagumine kaas ette tuleb. Siinkohal kaks tillukest katket. Esiteks lapse rõõm kahe puuhalu asemele saadud uuest lelust (aga kujutatagu ette seda konteksti ning kui värvikalt see on edasi antud!): “Jaroslavlis sain endale uue kadestamisväärse mänguasja. Meie vastaskorteris elav Georg Ots andis mulle mängimiseks oma püksirihma. “Selle rihmaga võid mängida rongi, millega me kunagi Eestisse tagasi sõidame,” õpetas Ots. Need olid prohvetlikud sõnad, sest tagasi jõudsime ehk isegi kiiremini, kui oleks osanud sõja esimestel karmidel aastatel loota. Kuigi Jaroslavlis ümbritsesid mind Eesti kultuuri legendid, on mulle kõige selgemalt mällu jäänud siiski Otsa püksirihm ja kuidas see põrandal või voodiotsal rongina loogeldes Eestimaa poole kihutas.” Või kas on veel ilmekamalt võimalik iseloomustada dirigendi tööd: “Dirigent on nagu sapöör, kes valib, kas lõigata läbi sinine või punane juhe; köieltantsija, kes ei tohi mõelda jalge all haigutavale tühjusele, vaid sellele, kuidas sügaviku kohal püsima jääda; hävituslendur, kellele on õige otsuse vastu võtmiseks antud vaid sekundi murdosa. Dirigenti võib võrrelda veel sadade ohtlike ja loominguliste ametite pidajatega, ent on üks, kellele õige dirigent kunagi ei sarnane – see on kapellmeister. Kapellmeister on seesama armetu vennike, kes vehib nagu helikopter, nii et higi voolab, lendu ei tõuse ta aga kunagi.” Enamasti humoorikaisse mälestusisse põikab aga ka mõtisklusi praeguse keerulise aja üle, mis valdavalt optimistlikku mõttekangasse murelikke mustreid koob. Raamatus on rohkesti fotosid ja see on väga kaunilt kujundatud.

“See on ajalooline päev nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale kui Eesti Kunstiakadeemiale – tehtud otsusega saab EKA lõpuks oma maja ja EMTA kauaoodatud kontserdisaali. EMTA uue õppehoone saali saaga on kestnud 20 aastat. Mul on väga hea meel, et valitsuskabineti otsus toob rahu meie kõigi hinge ning pikaajaline võlg saab tasutud,” ütles kultuuriminister Indrek Saar. “Kultuurkapitali varasem otsus toetada EMTA saali ehitust kuni 5 miljoni euroga ja tänane vabariigi valitsuse otsus annavad kindluse, et saame ehitushanke välja kuulutada ning kauaoodatud EMTA saal tuleb. Oleme tänulikud haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile ning kultuuriminister Indrek Saarele, kes ASTRA programmi ja Kultuurkapitali kaudu on kaasa aidanud sellele, et EMTA saali ehitus saaks alata,” ütles EMTA rektor professor Peep Lassmann. Kokku taotles toetust 14 asutust 15 objektile. Otsused tegi SA Archimedese juures töötanud hindamiskomisjon, kuhu kuulusid eksperdid avalikust sektorist, ülikoolidest ning ettevõtlusest. Hindamise järel toimusid läbirääkimised ettepanekute esitajatega. Kõik asutused panustavad ka ise hoonete ehitamisesse. Kavandatav EMTA saalikompleks on planeeritud olemasoleva õppehoone juurdeehitusena Sakala ja Tatari tänava nurgale. Lisaks õppetööle hakkavad seal toimuma ka avalikkusele mõeldud kontserdid ja etendused. Saalikompleks peaks valmima 2018. aastal. 9. juunil kinnitas vabariigi valitsus ülikoolide ja teadusasutuste arenguprogrammi ASTRA investeeringute kava, millega toetatakse seitsme teadus- ja õppehoone ehitamist või renoveerimist kokku 54,1 miljoni euroga. Toetust saavate hoonete seas on muu hulgas nii kunstiakadeemia peahoone kui ka muusikaakadeemia saalikompleks. EMTA saalikompleksi rajamiseks eraldatakse programmist 4 miljonit eurot.

16. – 21. maini toimus Euroopa kultuuripealinnas Wrocławis taas oluline sündmus, rahvusvaheline heliloojate rostrum. Klassikaraadio esitles foorumil kahe eesti helilooja, Maria Kõrvitsa ja Ülo Kriguli teoseid. Rostrumi noortekategooria võitis Maria Kõrvits teosega “Langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi”. Kõrvitsa teos tuli ka põhikategoorias kümne parima hulka. Ülo Kriguli teos “Vesi ise” segakoorile ja fonogrammile saavutas põhikategoorias teise koha. Esikoha seal sai šveitsi helilooja Oscar Bianchi teosega “Partendo, Lasciando le erbe tali quali sono” kontratenorile ja ansamblile. Maria Kõrvitsa preemiate hulka kuulub rahvusvahelise muusikanõukogu ja Rootsi raadio tellimus uudisteosele. Peale selle saab helilooja kingituseks 3D-skulptuuri, mis valmistatakse tema võiduteose põhjal. Esiletõstetud teoseid tutvustavad järgmisel hooajal ligi 30 raadiojaama. Maria Kõrvitsa orkestriteos “Langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” salvestati Eesti muusika päevadel ERSO ja Anu Tali esituses. Ülo Kriguli teose “Vesi ise” esiettekanne toimus Eesti Filharmoonia kammerkoori ja dirigent Kaspars Putniņši esituses 2015. aastal. Tänavusest rostrumist võttis osa 27 riiki, esindatud olid Põhjamaad ja Baltimaad, mitmed Euroopa riigid, samuti Mehhiko, Argentina, Austraalia ja Hong Kong. Ringhäälingute delegaadid kuulasid nädala jooksul 55 heliteost.

New Yorgi Metropolitan Opera muusikajuhiks saab kanada dirigent Yannick Nézet-Séguin, kes asub James Levine’i järglasena ametisse aastal 2020. METis alustab ta tööd aga juba hooaja 2017/18. alguses ja esialgu on tema ametinimetus muusikalise juhi kandidaat. Samal ajal pikendas Nézet-Séguin oma lepingut Philadelphia orkestri peadirigendi ametis aastani 2026. Ühtlasi jätkab ta Rotterdami filharmoonikute peadirigendina hooaja 2017/18 lõpuni. MET on üks maailma mainekamaid ooperiteatreid ja seega saab Nézet-Séguinist, kes on praegu 41-aastane, üks oma põlvkonna mõjukamaid dirigente. Tema esimeseks lavastuseks METis saab Wagneri “Lendav hollandlane”. METi praegune muusikajuht James Levine paneb ameti maha käesoleva hooaja lõpul. 72-aastane maestro on sel ametikohal olnud juba alates aastast 1976. Viimastel aastatel on tal olnud mitmesugused tervisehädad ja ta on olnud sunnitud liikuma ratastooliga. Temast saab Metropolitan Opera emeriitdirigent, ta jääb kunstiliselt juhtima ka Lindemanni-nimelist noorte artistide programmi ning juhatab tulevikus ka mõnd etendust.

30-aastane soome dirigent Santtu-Matias Rouvali määrati alates hooajast 2017/18 Göteborgi sümfooniaorkestri peadirigendiks. Nimetatud orkestri dirigendid on varem olnud Neeme Järvi (1982–2004), Mario Venzago (2004–2007), Gustavo Dudamel (2007–2012) ning alates aastast 2013 Kent Nagano, kelle ametinimetuseks oli esimene külalisdirigent ja kunstiline nõustaja. Rouvali on praegu Tampere filharmooniaorkestri kunstiline juht ja Kopenhaageni filharmoonikute peakülalisdirigent. Ta loodab oma ametiajal Göteborgi orkestris ühendada soome ja rootsi parimad põhjamaised muusikatraditsioonid. Eeloleval hooajal juhatab Rouvali Göteborgi orkestri kahte kontserti, kus solistideks on pianistid Marc-André Hamelin ja Hélène Grimaud, millele järgneb hooajal 2018/19 ulatuslikum kontserdireis Euroopas.

Brüsselis toimunud kuninganna Elisabethi nimelise pianistide konkursi võitis tänavu 29-aastane tšehh Lukáš Vondráček, auhinnaraha oli 25 000 eurot. Vondráček võlus finaalis publikut oma Rahmaninovi 3. klaverikontserdi tõlgendusega. Teise ja kolmanda koha vääriliseks tunnistati vastavalt ameeriklased Henry Kramer ja Alexander Beyer. Neljanda koha pälvis Chi Ho Han Lõuna-Koreast, viienda Aljoša Jurinić Horvaatiast ning kuuendaks tuli Alberto Ferro Itaaliast. Konkursil osalesid pianistid vanuses 18–29, kandidaate oli 76 ja esindatud oli 23 rahvust. Vondráčeki muusikuanne avaldus juba 2-aastaselt ning kahe pianisti peres sündinud noor muusik andis kontserte juba 4-aastaselt. Tema debüüt orkestriga oli aastal 2002, mil ta esines Tšehhi filharmoonikute solistina, mida dirigeeris Vladimir Ashkenazy. Järgnesid edukad kontserdireisid Euroopas ja Ameerikas. Vondráček on esinenud paljude Euroopa tunnustatud orkestritega ja tema kontsert New Yorgi Carnegie Hallis sai sooja vastuvõtu osaliseks ning positiivse tagasiside muusikakriitikutelt. Praegu koordineerib noore tšehhi muusiku kontserdigraafikut Harrison Parroti agentuur. Kuninganna Elisabethi nimeline konkurss rajati Brüsselis 1937. aastal. Esimesel aastal võistlesid viiuldajad ning aasta hiljem osalesid konkursil esimest korda ka pianistid. Aastal 2017 plaanitakse avada konkurss tšellomängijatele ning 2018 on mõõduvõtmine ka lauljatele.

Mainekas Curtise muusikainstituut sai hiljuti oma ajaloo suurima annetuse, 55 miljonit USA dollarit. Annetajaks oli paruness Nina von Maltzahn, kes lõpetas selle kena žestiga oma tegevuse muusikainstituudi juhatuses. Nina von Maltzahn lisas, et tema kingitus koolile tuleb südamest ning ta usub, et sedavõrd andekad noored muusikud väärivad parimat toetust. Raha läheb Curtise toetusfondi, mille eesmärk on leida pidevalt rahastajaid, et hoida instituut õppemaksuvaba. Paruness on koos oma abikaasaga juba varemgi instituuti rahaliselt toetanud, kogusumma on nüüd ligi 70 miljonit dollarit, mis on ligilähedane instituudi eelmise juhatuse esimehe H. F. Lenfesti panusele. Instituut ei saa siiski raha kätte ühekorraga. Väljamaksed jagunevad viie aasta peale ning sellega rahastatakse osaliselt ka ringsõite, mis peaksid tooma juurde ja ligi meelitama järgmisi toetajaid. Värske annetaja auks hakkavad Nina von Maltzahni nime kandma instituudi kvartetiprogramm ja juba mainitud ringsõitude programm. Nii suure summa annetamine muusikakoolile on Ameerika Ühendriikides ebatavaline ning veel ebatavalisemaks teeb selle asjaolu, et Curtise muusikainstituudi näol on tegu suhteliselt väikese muusikakooliga. Nimetatud annetust peetakse üheks suurimaks, mis eales Ameerikas muusikakoolile on tehtud.

Klaverimeister Stephen Paulello, keda peetakse üheks oma ala visionääriks, tutvustas hiljuti avalikkusele oma uut klaverimudelit opus 102. Eriliseks teeb klaveri see, et sellel on tavapärase 88 klahvi asemel 102 klahvi, bassiregistris on üheksa klahvi rohkem ja klaviatuuri teisest otsast leiame veel viis lisaklahvi. Siiski ei seisne uue mudeli erinevus ainult klahvide arvus. Lisaks väikestele uuendustele raami ja mehhanismi juures on uus mudel täiesti uuel tasemel nii pilli kõla kui ka klahvide tundlikkuse poolest. Opus 102 on omadustelt nii hea, et arvatavasti jõuab nii mõnigi selle uuendus peagi ka teiste klaveritootjateni. Opus 102 on sirge keelestusega suur kontsertklaver, mille põhi on tehtud tamme-, vahtra-, pöögi- ja saarepuidust. Raam on ilma lattideta ja kõlalaud ilma ribideta, mis annab klaverile väga ilusa ja ühtlase kõla kogu ulatuses, bassist tiiskandini. Opus 102-e rafineeritud kõla on avaldanud muljet kõigile kontsertpianistidele, kes on saanud seda proovida.