“Quotes” on rikas plaat, nii kasutatud stiilitsitaatide,väljendusvahendite ja meeleolude kui ka harmooniakasutuse, struktuuride, instrumentatsiooni ja rütmika poolest. See on trummari poolt ellu kutsutud ja eestveetud programm, mistõttu on arusaadav, et aktiivsed ja diferentseeritud löökpillimustrid on esiplaanil alates avaloo esimestest hetkedest. Kuid tervikuna pole tegemist trummari edeva etendusega, vaid plaat mõjub ansambli suurepärase keemiaga. Bassist Mihkel Mälgandi kõrval tõusevad esile Allan Järve trompet kui bändi meloodiahääl ja Raun Juurika väga cool kõlaregistreering klahvpillidel. Kahelt viimaselt kõlab ka palju põnevaid soolosid.
See on Toomas Rullil juba mitmes “kontseptuaalne” plaat (varem on ilmunud kaks albumit pealkirjaga “Eesti hääled”). “Quotes” tõukub kuulsatest ja vähem kuulsatest tsitaatidest (George Bernard Shaw, Bob Marley, Arthur Schopenhauer, Tom Stoppard, eesti vanasõna “loll saab kirikus ka peksa” jt), mis on olnud Rulli kompositsioonide mõtteliseks teljeks ning mida autor ka ise verbaalselt-vokaalselt esitab. Tsitaatide laulmine ja lausumine (veidi puises inglise keeles) paraku pahatihti lammutab muidu nii lummavat ansamblilist kõlapilti. Sõnalist interventsiooni iseloomustab kohati gooti-metal’i laadis sünge raevukus, lõpuloo räpp tuletab meelde acid jazz’i nooruspõlve. Mõnes teises kohas sulanduvad vokaalsed lisandid õnneks siiski orgaanilisemalt tervikpilti.
Aga tervikpilt on väga värviküllas. Lisaks muusikute mängule tasub tähele panna ka seda, mida Toomas Rull on noodipaberile pannud – lugude kompositsiooniline mitmekesisus ja vormiline vaheldusrikkus on kindlasti albumi üks väärtusi. Heade näidetena tõusevad esile lummav, ambientne helimaal Bob Marley kuulsa tsitaadi “One good thing about music – when it hits you, you feel no pain” põhjal, mis on pühendatud trummar Andrus Vahu mälestusele, ja plaadi seitsmes pala (“If you don’t like what you’re doing, you can always pick up your needle, and move to another groove”), mis vahetab mitu korda rütmimustrit, muteerub teises pooles new orleansiliku tunnetusega rütmikasse, mis vaheldub omakorda shuffle-gruuviga, suubub lifti-bossanoovasse ja lõpetab vihjamisi-tsitaadiga loost “Oye como va”.