Külla tuleb Klassikaraadio!

“Kas see on klahvpill?” Lapsed vaatavad üllatunud silmil marimbat. “Aga palju see “fagett” maksab?” “Kuidas sa selle loo küll pähe said?” Veel palju selliseid küsimusi kõlas maikuu esimestel nädalatel Lõuna-Eesti ja Virumaa koolides, kus mitmed lapsed said esimest korda ise katsuda pille ja neid noorte muusikute esituses vahetult kuulata.

Kontserdituur “Klassikaraadio tuleb külla” on alates 2012. aastast viinud koolidesse üle Eesti esinema ligi 20 noort muusikut, kes on andnud 62 kontserti. Lustakas vormis kontsertide eesmärk on tutvustada lastele klassikalisi pille ja näidata, et klassikaline muusika ei pea olema vaid keerukas ja akadeemiline. Tänavu maikuus sõitsid kaks noorte muusikute ansamblit ringi Lõuna-Eestis ja Virumaal. Elvas, Värskas, Võrus, Rõuges ja Tartu vallas esinesid fagotimängija Jakob Peäske, vioolamängija Merike Heidelberg ning pianist Georg Mirek King. Virumaal Haljalas, Rakveres, Narva-Jõesuus, Narvas ja Loksal aga akordionimängija Mikk Langeproon, pianist Kristiina Rokaševitš ning löökpillimängija Karl Johan Kullerkupp.

Kontserdireisi algus – paitav päike ja külluslik rohelus

Elva muusikakooli väikese saali akendest avanes imeline vaade – männipuude vahelt paistsid päikesekiired ja sillerdav järvevesi. Koolimaja kulunud trepid ja kodused klassiruumid olid meie saabudes vaiksed, kuid kontserdi alguseks kogunes saali ühtäkki palju õpilasi ja nende õpetajaid ning seal ei paistnud enam ühtegi vaba istekohta. Mitmed noored kontserdikülastajad tunnistasid pärast, et kuulsid fagotti ja vioolat esmakordselt. Elva muusikakoolis neid pille veel õppida ei saa.

Kontserdikülastajatele jäävad kohtumisest mälestuseks Klassikaraadio meened, ühisfotod esinejatega ja pühendustega autogrammid. Tuuribuss sõidutas meid aga edasi imekaunisse rohelusse, kui teel Värskasse peatusime hetkeks looduskaunis Taevaskojas.

Meid ootas teine päev. Spordilembesed Jakob ja Georg Mirek väitsid hommikusöögi lauas, et nende äratuskell helisenud sel varahommikul juba kella kuue ajal ning siis panid nad tossud jalga ja jooksid ümber lähedal asuva järve. Teised ei tahtnud seda eriti uskuda.

Hommikul Värskas ärgates oli siiski kergendav mõelda, et järgmine kontserdipaik asub meie ööbimiskohast vaid mõnesaja meetri kaugusel. Sellegipoolest pidime ka sinna sõitma tuuribussiga, sest kaasa tuli võtta muu hulgas pillikastid, noodipuldid ja kingitused lastele. Sarnaselt eelmise päeva kontserdipaigaga Elvas avanes ka Värska gümnaasiumi saalist ilus vaade männimetsale. Hiljem sealsamas elavat muusikat kuulates oli tõesti hea tunne pilk korraks kaugusesse suunata.

Fagott tekitas kuulajates palju elevust. Üks uudishimulik poiss päris Jakobilt, kas tema pilli läikivad osad on ehtsast kullast. Teisi huvitas, kas ja kui palju peab Jakob oma kopsumahu suurendamiseks trenni tegema. Ülejäänud küsimustele said vastused antud juba aknalaual ja klaveri äärel autogramme jagades.

Järgmisel kontserdil Võru muusikakoolis tundis Georg huvi, kui palju on publiku hulgas klaveriõpilasi. Tõusis mitu kätt. Seejärel rääkis ta loo Lisztist, kes olnud omal ajal rockmuusiku staatuses ning kelle tundides osales korraga sadu inimesi, kes suure virtuoosi kuulsuse ees mõnikord ka minestasid või nutma puhkesid. Jakob kiitis avara saali akustikat ning uskus juba siis, et fagoti sooloteos “Puudutus” kõlab siin laval eriti kaunilt. Merike astus järgmise teosega sammu eesti muusikast kaugemale ning võlus igatseva juudi muusika autori Ernest Blochi “Palvega”, mis originaalis kirjutatud hoopis tšellole.

Loe edasi Muusikast 7/2016