• Tristan Rebane, semiootik

“Mailaul” – autorikeskne ja eklektiline muusikafestival


Tartu festival “Mailaul” toimus sel aastal 5.–7. maini. Festival määratleb end žanriülesena, seades programmi läbivaks jooneks hoopis esituslaadi – muusika ja tekstide autorid on ise ka loomingu esitajad. Kontserte oli nii piletiga kui ka tasuta. Kodu- ja välismaiste artistide loomingut sai nautida Jaani kirikus, Tartu Songwriters Clubis (Kohvik Krempel), Genialistide klubis, Tartu jazziklubis ja linnatänavatel. Mitmepäevane üritus toimus samaaegselt kirjandusfestivaliga “Prima vista” ning oli tore, et need kaks mõneti ka kattusid – kirjandusfestivali lõpupidu Genialistide klubis oli osa “Mailaulu” programmist. Kolm päeva sisutihedat programmi ei andnud eriti aega hinge tõmmata ning et maksimaalselt festivalist osa saada, liiklesin minagi pidevalt Tartu kesklinnas kontserdikohtade vahel.

Sel, nagu ka eelmistel aastatel, oli kohal esinejaid siit- ja sealtpoolt riigipiiri. Üles astusid tuntud ja vähem tuntud muusikud, teiste seas melanhoolset folk-bluusi viljelev ansambel Odd Hugo. Odd Hugo muusika sobis oma meeleolu ja teatava folgiannusega Jaani kirikusse üsna hästi, kuid elamus jäi nõrgemaks kui ansambli varasematel kontsertidel. Kiriku kaja osutus helimehele ja bändile üsna kõvaks pähkliks. Palju dünaamilisi detaile jäi muu müra seest välja kuulmata (lugege ka Liisa Hõbe artiklit ““Mailaul” ja korralduslikud agad” Sirbist), kuigi bändi helipilt oli instrumentaariumi poolest üsna mitmekülgne. Lisaks pillidele kasutasid muusikud ühes loos kirjutusmasinat, teises aga kostis kõlaritest kella tiksumine. Odd Hugo kontsert oleks minu arvates paremini mõjunud mõnes vähema kajaga ruumis, kasvõi Genialistide klubis.

Loe edasi Muusikast 7/2016