• Iris Oja, laulja ja koormeister

Luigeluulinna loomine


Ülo Kriguli ooper “Swan Bone City” (“Luigeluulinn”). Libreto: Kristiina Ehini lühijutu põhjal Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrver. Lavastaja: Marianne Kõrver. Solistid: Helen Lepalaan (Armastus), Iiris Vesik (Luik), Marius Peterson (Arhitekt). Kaastegevad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester. Muusikajuht: Risto Joost. Esietendub 25. juulil 2016 Saarema ooperipäevadel.

Iris Oja: 2012 kõlas esimest korda sinu teos “Swan Bone City” Iiris Vesiku ja ERSO esituses. Kas tundsid juba siis, et lugu on pooleli?

Ülo Krigul: Ei, seda ma ei näinud üldse ette, et hakkaksin sellest ooperit kirjutama. See on olnud huvitav ja keeruline protsess, pisut bändi tegemise moodi, kus on ka teisi osapooli peale helilooja. Natuke sarnane filmimuusika tegemisega, aga kui filmis on põhivastutus režissööril, siis siin ooperis on nii muusikaline kui looline vastutus heliloojal. Ka lauljate valik oli koostöö.

Kui Risto Joost pakkus, et ma võiksin ooperi kirjutada, otsisin algselt sellele ainest hoopis mujalt. Mõte ehitada ooper üles “Luigeluulinna” baasil tekkis alles mõni aeg hiljem. Kõigepealt rääkisin Kristiina Ehiniga, kellelt on pärit algne lugu. Kui tema andis oma loa, soovitused ja näpunäited, siis Marianne Kõrver kirjutas koos Taavi Eelmaaga libreto kokku, Kristiina nõuannete abil ja minu esialgse karkassi toel.

Mind huvitas selle loo puhul ühe teemana just kehalisus ja füüsilisus, inimese keha ja maailma materjalide samasus, üksteise poole tõmbumine ja tõukumine. “Luigeluulinna” loo üheks alusmõtteks on minu arvates ka see, et siin maailmas olles millegi poole liikumiseks ja millenigi jõudmiseks ei piisa ainult vaimustavast vaimutegevusest. Sa pead selleks ka oma naha turule tooma, ja just nimelt oma isikliku naha, mitte teiste nahku ilusti parkima. Siin tekib keha ja vaimu koostöös midagi, mis loob uue, kolmanda eluka. Ilma selleta jääks see keha ja vaimu asi ehk natuke üheplaaniliseks duaalsuseks.

Iris: Mis allhoovusi ooperis veel on, mida ehk kohe ei märka?

Ülo: Neid kõiki pole ma kindlasti isegi märganud. Võibolla üks neist on inimhinge ja keha püüe ühendust saada nii iseenda ja teise inimese kui ka keskkonnaga. Servapidi näiteks ka sellest, kuidas oled aru saanud iseenda ootustest enese suhtes või teiste ootustest sinu suhtes. Arhitekt, kes elab teadmises, et peab ehitama oma kallimale tema unistuste linna, saab lõpuks aru, et need projektid ja maketid, mis ta on siiamaani loonud – et ta on otsinud valest kohast. Tegelikult naine ei taha mitte linnu, vaid meest, tema enese konte ja luid. Arhitekt ja tema armastatu räägivad nagu ühest asjast, aga paralleelselt erinevates maailmades. Vähehaaval kordi ja kordi neid asju üle rääkides nad kaevuvad sellesse teemasse iseendas ja siis, mõneti tänu sellele enesepeegeldusele, mõneti tänu õnnelikule juhusele, saavad teadmise osaliseks, mida teha, et nende vahel tekiks ühendus. Mulle tundub, et kui tekib ühendus iseendaga, siis see loob kohe palju suurema võimaluse ühenduse tekkeks ka teiste ja kõiksusega. Õieti pole teised ilma esimeseta võimalikudki.

Iris: Ehini algmaterjal on eestikeelne, algne “Swan Bone City” oli ingliskeelne (Ilmar Lehtpere tõlge). Nüüdse ooperi tekst on kolmes keeles, inglise, ladina ja eesti keeles. Inglise keeles räägib Luik, kes vahendab erinevaid maailmu. Arhitekt laulab peamiselt inglise keeles, tema armastatu aga eesti keeles. Sündmusi antiiktragöödialikult kommenteeriv koor esitab Marcus Aureliuse tsitaate ladina keeles.

Ülo: Olen püüdnud hoida teksti informatiivselt võimalikult lakoonilise, vältida pikki seletusi. Palju on tekstikordusi, tsitaate, mida korratakse mantrana. Näis, kuidas see kompositsioonitehniliselt töötab. Eks see evib endas teatavaid riske – palju inimene jõuab jälgida. Loodan, et teksti vähesus annab aega mõtiskella ja aru saada. Eri keelte kasutus annab loole ühe mõõtme juurde, muutes selle keskkonna ehk loogilisemaks, meie tavakeskkonnale sarnasemaks. Elame ju niivõrd palju ingliskeelses ruumis. Ladinakeelne maailm jälle on midagi muud, see annab mingisuguse distantsi ja teise värvingu kasvõi juba keele kõla tõttu.

Arhitekt on mitmestunud isiksus, kes oma töid planeerides pobiseb nii eesti, vene, ladina kui inglise keeles. Tema sees olev keelte paabel võiks peegeldada tema sisemaailma, mis on täis kontraste ja siia-sinna pendeldamist. Loo käigus liigub ta selguse poole ja lõpuks, armastatuga kokku saades, jõuab ka eesti keeleni. Ma ei planeerinud seda, aga kujunes nii, et eesti keel on selline salakeel, milleni jõuad alles siis, kui oled läbi teinud transformatsiooni. Võib öelda, et selleks, et oma armastuseni jõuda, pead jõudma oma keeleni. Nii on keel isegi veidi nagu omaette tegelane ses loos.

Iris: Kasutad väga erilist solistide ansamblit – Arhitekt on näitleja Marius Peterson, Armastus ooperilaulja Helen Lepalaan ja Luige osas poplauljatar Iiris Vesik. Nad kehastavad ooperis justkui kolme eri vaatenurka, mis teose käigus üksteisele lähenevad, kuni kokkukõlamiseni.

Ülo: Selle lauljate ansambli puhul on hea, et nad on ka reaalses elus justkui natuke erinevatest maailmadest, erineva muusikutaustaga inimesed, ja see väljendub ka nende hääles ja musitseerimisviisis. Ka siin ooperis on nad vähemalt alguses erinevates, justkui paralleelreaalsustes.

Loe edasi Muusikast 7/2016