Otsingu tulemused

Tänavu suvel toimus Moldes 63. korda jazzifestival. Norra väikelinna elu koondub igal aastal sel perioodil jazzitänava ümber, mida mööda kulgeb ilmast hoolimata noorte muusikute ja tantsijate tänavaparaad, et juhatada iga festivalipäev sisse lõunatunnil algava vabaõhukontserdiga. Seekord oli mul õnne festival otsast lõpuni kaasa teha. “Molde Jazz” on üks neist festivalidest, mis valivad endale resideeriva muusiku, et tema eestvedamisel või osalusel eri projektidega muusikasündmust ja üldse kohalikku (või miks mitte ka rahvusvahelist) muusikaelu rikastada. Seekordne valik oli Ålesundist pärit kitarrist Hedvig Mollestad. Festivali avaõhtuks spetsiaalselt tellitud teosele “Liquid borders” kirjutas ta nii sõnad kui muusika, esinedes ise ka lauljana. Samal õhtul leidis ta mahti korraks läbi põigata ka Alexandra pargi lavalt, kus möllas Snarky Puppy, ning väänas kõigi rõõmuks nende seltsis oma pillist ühe sisuka soolo. Teisipäeva õhtul taasavastati ja mõtestati “Molde Jazzi” koduks oleva raamatukogu-kultuurimaja saalis uue nurga alt üht Norra jazzis legendaarset rahvamuusikatöötluste albumit. Kui Eestis oli selles vallas teedrajav Collage, siis Norras tegi 1975. aasta “Østerdalsmusikk”-projektis teiste hulgas kaasa Hedvig Mollestadi isa Lars Martin Thomassen. Mõtlikult ja helehäälselt helletavaid karjasehüüdeid, mis Norra mägistel aasadel kaugele kajada võisid, hõikus tänavusel “Molde Jazzil” saksofonist ja laulja Sissel Vera Pettersen – need jäidki tollelt kontserdilt eredaimalt meelde. Pilliparki tõi vaheldust eksootiline uud, mille vastu Mollestad aeg-ajalt oma kitarri vahetas. Sissel Vera Pettersen ja Jon Balke osalesid ka festivali avaõhtu kontserdil ning Trevor Dunn tegi festivali jooksul samuti kaasa mitmes teiseski Hedvig Mollestadi projektis. Üks neist oli kolmapäevaõhtune kooslus nimega Weejuns, mis kõõlus otsekui pendlil sõites ulmefilmiliku uneleva kulgemise ja intensiivse progerocki vahel. Vaimusilmas kangastus mulle midagi “Hukkunud Alpinisti hotelli” taolist. Progerockiga piirnevat, kohati ballaadilikult mõtlikku ja puhtatoonilist, kohati käredalt “karvase” ja moonutatud kõlaga kitarrimängu võis festivalinädala jooksul Hedvig Mollestadi esituses kuulda pea iga päev. Lavapartnerid ja koosseisud küll vahetusid, kuid Mollestadi kõlalised eelistused andsid endast märku ka puhkpilli-kesksetes ansamblites. Huvitav oli märgata, kuidas mõnes koosseisus “suhtlesid” pillid omavahel läbisegi üksteisest n-ö üle rääkides, mõnes vahetati lühidaid repliike, aga üksikutel harvematel juhtudel kujunes dialoogi asemel välja peaaegu et vastastikune monoloogide pidamine. Viimati kirjeldatud juhtumiks kvalifitseerus Hedvig Mollestadi neljapäeva pärastlõunane etteaste koos Cortex-kvartetiga. Trompetit (Thomas Johansson), tenor- või baritonsaksofoni (Kristoffer Berre Alberts), bassi (Ola Høyer) ja trumme (Dag Erik Knedal Andersen) ühendav kooslus kehastus kontserdi jooksul korduvalt ümber, raamides mõnikord Mollestadi tihedakoelisi kompositsioone vaid hõredate pikkade nootidega, mis hõljusid õhus nagu serpentiinid. Mõnes teises palas aga võeti nii lava kui kuuldeline ruum täielikult enda kontrolli alla ning Mollestadi kitarr vaikis pikki minuteid, püüdmatagi juba niigi tihedalt asustatud alale tungida. Üks kõlaliselt intensiivsemaid kogemusi, vaatamata koosseisu väiksusele, oli Mollestadi duo Kanada-Ameerika saksofonisti Colin Stetsoniga. Stetsoni kadestamisväärne ringhingamistehnika koos luuperite ja efektipedaalide kasutamisega mõlemalt muusikult täitis nii kõlalise kui mentaalse ruumi pilgeni ning end kontserdiõhtusse tagasi mõeldes tajun, et kõik osapooled oleks võitnud suurema saali kasutamisest (üritus toimus Molde raamatukogu-kultuurimaja ülemisel korrusel asuvas ruumis, mis on Kumu auditooriumistki väiksem). Kahe inimese etteaste mõjus kui tõeliselt mastaapne helitehas. Mõistagi leidus festivali tänavusele püsimuusikule küllaldaselt võimalusi laval domineerida, ning seda mitte ainult soolo- või duokontserdi formaadis. Kolmapäeva südaööl vastu neljapäeva täitis Molde raamatukogu Vårt-teatri saali kitarristide maiuspala – tribuut Terje Rypdalile. Kontserdil pealkirjaga “Sky music” keevitasid ja tinistasid Mollestadiga võidu Even Helte Hermansen ja Ameerika kitarrist Nels Cline, basskitarril liitus Ingebrigt Håker Flaten, klahvpillidel Ståle Storløkken ja trummidel Gard Nilssen. Siingi jätkus intensiivsust küllaga ning õnneks oli seekord kitarri vahedalt lõikavaile helidele küllalt ruumala jäetud. Öises pooltühjas saalis liitusid viirastuslikult võbelevad hammond-oreli helid sama tontlike varjudega. Suisa päise päeva ajal ja sedapuhku laiematele massidele suunatud vabaõhukontserdil Romsdali talumuuseumis küttis Hedvig Mollestadi trio koos külaliskitarristide Nels Cline’i ja Hans Magnus Ryaniga jahedat ilma kuumemaks, kaldudes jazzist ajuti päris kaugele, ehtsa metal’i territooriumile. Käredat rocki mängides flirtisid HM3 naissoost liikmed publikuga ja sellega, mismoodi üks nais-rockmuusik välja võiks näha. Nii Hedvig Mollestad kui trio bassist Ellen Brekken kepslesid laval ringi metalselt sätendavate minikleitidega ning mõlema näost võis välja lugeda varjamatut mängulusti. Lisaks festivali püsiartistile Hedvig Mollestadile ja tema erinevatele projektidele külastas “Molde Jazzi” palju teisigi suurepärased muusikuid. Üks eredamaid elamusi oli Kurt Ellingu ja tema seekordse grupi SuperBlue kontsert. Alati ergas ja võitlusvalmis Elling kirjeldas paraja eneseiroonia annusega, kuidas SuperBlue projekt sündis ning ta oma “burboonivannis ligunemise” lõpetas ja uut loomingut kirjutama asus. Pandeemia algul oma laulutekstide kogumiku avaldamise puhul oli Elling korraldanud Facebooki otse-eetri sessiooni, kus ta vaatajaskonnaga muhedalt vestles, ise burbooni viskit mekkides. Ta oli oletanud, et loominguline koostöö kaasmuusikutega on mõneks ajaks välistatud, kuid õnneks läks teisiti. Nimelt helistas talle keset pandeemia-aegset suletust kitarrist Charlie Hunter ja pakkus välja idee teha ühine plaat. Klahvpillimängija, trummar ja kitarrist tegid oma koostööd kolmest eri stuudiost, füüsiliselt kohtumata, ning saatsid ühisloome tulemuse Ellingule. Laulja oli algul hämmingus, sest ühelgi palal polnud ei meloodiat ega pealkirja – kuidas siis nii?! Selgus, et sihilikult oli see osa loomingust tema teha jäetud, jäi vaid üle väljakutse vastu võtta. Rõõm oli tõdeda, et Elling on endiselt suurepärases vormis ning leiab ikka ja jälle mooduseid, kuidas end saavutatule vaatamata veelgi edasi arenema provotseerida. Näiteks oli ta ühe laulu teksti pühendanud väljakutsetele, mida talle pakub matemaatika, ja leidnud laulmisväärset materjali korrutustabelist! Lõpetuseks püüan oma artiklisse sisse pressida veel mõned nimed, kes eraldi võttes on suurepärased muusikud niikuinii, aga tõeline maagia sündis siis, kui nad laval kokku said. Pianist Emmet Cohenit võib muusikasõber olla kohanud YouTube’i kanalil “Live from Emmet’s Place”, mille ta kohe pandeemia algul käivitas ning mis juba esimese nädalaga kogus 40 000 vaatajat. “Molde Jazzi” saalis liitusid Coheni trioga norralased, esmalt saksofonist Lars Frank ja seejärel Molde lähedalt pärit svingviiuldaja ja multiinstrumentalist Ola Kvernberg. Kõige erilisemad olid hetked, mil Ola Kvernberg jäi Coheni trioga lavale neljakesi. Peaaegu telepaatilise üksteise tunnetamise käigus vihuti jazzistandardeid kaelamurdvas tempos, ometi polnud tulemus mehaaniline, vaid ülimalt loominguline ja ladus. Jazzistandardite mängimisel peaaegu kiirusepiirangu ületanud heatujulise viisiku musitseerimist vaadata ja kuulata oli tõeline nauding ning pärast kontserti olid suunurgad veel tükiks ajaks “kõrvade taha veninud”.

Tänavuselt VII “Sound Plasma” festivalilt sööbisid mällu herilastena pingsalt pinisenud poogenpillid Tallinna Mustpeade maja valges saalis ja hääled, mille moodustatud kooskõlade kohta ei tea, kas sobibki öelda ‘heakõlaline’ või ‘dissoneeriv’. “Sound Plasma” on olnud juba seitse aastat koduks kõlamaailmale, kus lääne muusikailmas orienteerumiseks sobivad teeviidad ja sildid ei juhata kuhugi ning teistsuguseid silte uudistad küll, aga lugeda veel ei oska, sest need on tundmatus keeles ja tähestikus. Peamised emotsioonid, mis mind festivali ajal valdasid, olid seetõttu huvi ja uudishimu. Kuulajana saali poolel olla tundus igal juhul turvalisem kui näiteks vokaalansambli Ekmeles liikmena laval. Sopranist, aldist, kontratenorist, tenorist, baritonist ja bassist koosnev kuuik orienteerus mikrotonaalsuse harjumatus maailmas suurepäraselt, iga laulja kontrollis end vilunult enne iga uut pausijärgset sisseastumist helihargiga. Kõrvalt jälgides kujutlesin, kui suur töö võis olla nende perfektse esituse taga. Teatud määral tähendab lääne tempereeritud muusikast mikrotonaalsusse astumine ju mõõtkava vahetust, midagi sarnast nagu on meetermõõdustiku vahetamine miilide ja kilod puudade vastu või siis üleminek vasakpoolselt liikluselt parempoolsele. Vokaalansambel Ekmeles avas oma kontserdiga festivali ja selle liikmete imetlusväärne musitseerimine seadis lati terve festivali ajaks nii kõrgele, et järgmiste esinejate puhul võis tekkida oht lati alt läbi joosta. Kõige eredama mulje jättis kontserdi lõppu paigutatud Arash Yazdani värske teos “In My Boundless Turmoil”, mille põhielemendiks olid kõigis häältes üles-alla kulgevad glissando’d. Helipildi poolest (pealkirjale vastavalt) tõesti pulbitsemise võrdkujuna kõlava teose ettekanne oli äärmiselt efektne ja kutsus esile braavohüüdeid. Järgmisel õhtul oli lava Mondrian-trio päralt. Lati alt läbi ei joostud ja isegi trio puhul oli leitud võimalusi koosseisu vaheldada: kord esitas soolopala üks trio liige, siis teine ja mõned teosed mängiti vahepeal paaridena. Ansambli kavas oli tervelt kolm teost kolmelt autorilt sama väheütleva pealkirjaga – keelpillitrio. Neist esimene, kavalehe järgi otsustades Edu Haubensaki 1996. aastal kirjutatud pala, kompas kuulamisharjumuste ja nendega seotud väärtushinnangute piire, kõlades peaaegu nagu sümfooniakontsertidele tavapäraselt eelnev ühise häälestuse kontrollimise episood – ainult et mikrotonaalses maailmas see muidugi ei kõlanud nii, nagu oleme harjunud. Oletatavasti oligi autori eesmärk kutsuda kuulaja mõtisklema, kuidas me oma hoiakuid kujundame ja mida mille alusel sildistame – mis on siis tegelikult heakõlalisus, või “hea kõla” ka lahku kirjutatult? Kui muusikast kaugemale vaadata, leiab mõtlemisainet veelgi enam – kus on need mõõdupuud, mille järgi hinnanguid anname ja kas need hinnangud on sisuliselt õigustatud või tulenevad üksnes harjumusest? Muusikafilosoofilisi ega muusikateoreetilisi õpitube seekord “Sound Plasma” kavas polnud, kuid varasemate hoiakute ümbermõtestamise vaimu õhkus ka festivali viimasel päeval Theatrumi saalis ette kantud tšehhi helilooja Marek Keprti kammerooperist “Hibiki”. Kavalehelt sain teada, et hibiki on jaapani viski, samas tähendab see sõna jaapani keeles kaja või resonantsi, vastukaja. Keprti helikeelt iseloomustavas kavalehe saatesõnas on tšehhi muusikateadlane Petr Zvěřina selgitanud, et Keprt eelistab muusika range noodistamise asemel töötada muusikaliste mudelitega ning jätta näiteks täpse korduste arvu esitaja otsustada. Samuti kirjeldab ta Keprti kommet tillukesi detaile võimendada ja paisutada, luues otsekui aja seiskumise mulje. Selline korduste ketramise võte haakus hästi ooperi pealkirjaga kaja või resonantsi tähenduses, muidu tundunuks pealkiri juhuslik ja libreto sisuga üldse mitte kooskõlas. Helilooja Marek Keprti enda loodud libreto mängis maitsmise teemaga, mekkides viski asemel tuntud vanasõnu ja justkui katsetades, mis maitse (või mõju) neil on, kui neid veidi teisendada, “Sound Plasmal” luges tšehhikeelset jutustaja rolli Marek Keprt ise, teose esitas Tallinna Uue Muusika Ansambel koosseisus Toomas Hendrik Ellervee, Talvi Nurgamaa, Paul-Gunnar Loorand, Talvi Hunt, dirigent Arash Yazdani, vokaalsolistideks Laura Štoma ja Mariliis Lahesalu. Selge süžee asemel vigurdas libreto ka eesti keeles tuntud ütluste “ära osta põrsast kotis”, “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” ja “kes kannatab, see kaua elab” ümbersõnastamisega, tuues põrsa asemel sisse märksa nunnuma või ‘pehme ja karvase’ küüliku tegelaskuju. Tšehhikeelse libreto sõnad muutusid helilisteks töövahenditeks ning sõnade mekkimise käigus muudeti neid onomatopoeetiliselt lähedase kõlaga, kuid sageli väga erineva tähendusega sõnadeks. Nii said vanasõnadest kummalised juhised, nagu “ära suru jänest pihku”, “üheksa korda värise, üks kord hämardu” või “pole valu, pole vilja”. Keprti kammerooperit kuulates ei pannud ma õigupoolest tähele, kas tegemist oli mikrotonaalse teosega või mitte. See ei tundunud antud juhul peamine. Kahtlemata on “Hibiki” kaasaegse helikeelega teos, milles on esiplaanil kõlavärvid ja meeleolu, see otsekui tõmbaks kuulajat enesesse ja paneks aja lahustuma. “Sound Plasma” festival õnneks “Hibikiga” veel ei lõppenud, sellele järgnes järelpidu Mustpeade maja keldrikorrusel asuvas Eesti nüüdismuusika keskuses. Muusikamaastikule tänuväärset mitmekesisust toova festivali sõsarväljaanne toimub Berliinis 24.–25. novembril.

Eesti Kontserdi 83. hooaeg sai suurejoonelise avalöögi 16. septembril, kui Estonia kontserdisaalis astusid publiku ette norra tippviiuldaja Mari Samuelsen ning Sinfonietta Rīga. Olen voogedastusplatvormidel kuulanud üsna mitmeid mõjusaid teoseid Mari Samuelseni soleerimisel. Ma ei osanud aga unistadagi, et teda elavas ettekandes kuulda saan ja veel omaenda kodulinnas. On üks asi kuulata meisterlikku esitust heli- või videosalvestise vahendusel. Hoopis teine asi aga näha interpreeti reaalajas teosega suhestumas, tajuda tema emotsionaalset sidet muusikaga ning oma silmaga näha tema erakordset tehnilist meisterlikkust. Võiks öelda, et Mari Samuelseni kätes omandab viiul muusikalisest instrumendist suurema tähenduse. Sellest saab muusika ja muusiku olemuse vahendaja – midagi, mis võtab mõtte ja annab sellele tajutava kuju. Koostöö Sinfonietta Rīgaga mõjus samuti loomuliku ja inspireerivana. Mari Samuelsen küll täitis teatud hetkedel aktiivse orkestrijuhi rolli, kuid valdavalt põhines koosmäng üksteise märkamisel ja ärksal kuulamisel. Kontserdi kava moodustas elegantse terviku, ühendades esimeses pooles kaasaegsete heliloojate, nagu Caroline Shaw’, Anne Mülleri ja Hildur Guðnadóttiri loomingu varasemate aegade komponistide – Nicola Matteis’ jr, Hildegard von Bingeni teostega. Austust avaldati ka Baltimaade suurkujudele Pēteris Vasksile ja Arvo Pärdile. Esimese teosena esitas Samuelsen Matteisi fantaasia a-moll. Oli kuidagi kaunilt sümboolne, et avaloos mängis ta ihuüksi, kuid tekitas sellegipoolest illusiooni, nagu kõlaks terve orkester. Sealt Hildegard von Bingeni “Taevaste ilmutuste harmoonia sümfoonia” juurde liikumine tõi enesega teatava ürgse jõulisuse, olles justkui tõukelauaks järgnevale. Vasksi “Üksildane ingel” mõjus kui helimeditatsioon. Selle klaasjad dissonantsharmooniad ning intensiivne ilu haarasid jäägitult. Caroline Shaw, Anne Müller ja Hildur Guðnadóttir on kõik tänapäevased heliloojad, kelle erinäolised ja sisendusjõulised teosed on Samuelsen muuhulgas jäädvustanud ka naishelikunstnike loomingule pühendatud plaadile “Lys”. Kindlasti võiks nad ka Eestis laiemat kõlapinda saada. Kontserdi esimese poole lõpetas Arvo Pärdi “Fratres”, mis on minu jaoks kindlasti üks mõjuvamaid teoseid eesti muusikas. Mari Samuelseni lähenemine sellele oli kohati üsna jõuline, mis tõi esile ülipuhtad flažoletid ja teose emotsionaalse mitmetahulisuse. Kontserdi teine pool oli tervikuna pühendatud Max Richteri teosele “The New Four Seasons. Vivaldi Recomposed”, mis on tema tõlgendus Vivaldi “Aastaaegadest”. Kompositsioon sündis soovist anda Vivaldi loomingule uus hingamine, kasutades küll teose algelemente, kuid järgides XXI sajandi helikeelt. Mari Samuelsen on Max Richteriga sageli koostööd teinud, soleerinud mitmel tema albumil ning helitööde kontsertettekannetel. Et juba õhtu pealkirigi oli “Vivaldi Recomposed”, oli selge, et Max Richteri teose ettekanne oli planeeritult õhtu tähtsündmus. Ja see sai ka tõeks. Nagu Vivaldi tsükkel, algab ka Richteri tõlgendus “Kevadest”, mille esimene osa on kui muusikaline pusle, kus erinevad keelpillide kihid asetuvad kaanonitaoliselt üksteise peale. Emotsionaalsed bassiliikumised loovad helisevatele meloodialiinidele üha uusi tähendusi ning selles kombinatsioonis sünnib kevadele omane õhulisus ja lootusrikkus. Max Richteri helikeel on küllaltki filmilik, mis avaldub tundelistes harmooniajärgnevustes ja pidevas pinge kasvus. Nii näiteks algab “Kevade” III osa positiivse ja hüpliku meloodiakujundiga, millele lisatakse aina pinevust ja mis kulmineerub efektse “õhkuviskamisega” osa lõpus. “Suvi” algab pea otsese Vivaldi tsiteerimisega ja toob oma barokse kõlaga vaheldust senisesse helikeelde. “Suve” III osa on aga kindlasti paljudele põnev kuulamisharjutus, sest midagi nii tuttavat ja levinut on saanud rütmiliste efektidega lausa popiliku alatooni. Samas on säilinud palju algupärast muusikalist materjali ning teose virtuoosne nõudlikkus. Ka “Sügise” I osa kattub Vivaldi teosega suures mahus, kuid sisaldab endas näiteks ootamatuid taktimõõdumuutusi, mis kõrva teravdavad. Järgnev osa on suuresti klavessiini kanda, mis taas pisut traditsioonilisemat kõla kinnitab. “Sügise” III osas on palju paralleele teose alguse ehk “Kevade” I osaga. Sarnaste võtetega on loodud kompositsioon, mis küll sisaldab viiteid Vivaldi loomingule, kuid ei tee neid kuulajale “puust ja punaseks”. “Talves” pole Richter algteose motiive kuigi palju laiali lammutanud, kuid on neile värskust lisanud ebatavaliste taktimõõtudena (näiteks ootamatu 7/16 “Talve” I osas) või muudetud saatepartiidega. Max Richteri “The New Four Seasons. Vivaldi Recomposed” on kindlasti üks maagiline teos, mida elavas ettekandes kuulda. See nõuab nii solistilt kui orkestrilt mehaanilist täpsust ja peent loojutustusoskust. Mari Samuelsen ja Sinfonietta Rīga tegid selle esitamisel suurepärast tööd ning ka kestvad ovatsioonid tõestavad, et eesti publik oskab kvaliteetset helikunsti hinnata. Igal juhul oli Eesti Kontserdi hooaja avakontsert minu jaoks üks viimase aja muusikalisi kõrghetki. Sellistel momentidel tundub, et võibolla muusika ongi kõige olulisem asi maailmas.

Maailmas on sadu kultuurifestivale, mis oma valdkonnas on tegijatele oluliseks kohtumispaigaks. Telefestivalid on siiski harvad erandid ja seda hinnatavamad need üksikud on, sest nende mõjuväli ulatub kaugele. Sel sügisel tähistas auväärset 60 aasta juubelit üks vanimaid telefestivale “Kuldne Praha”. Sündinud ajal, mil televisioon ise oli alles lapsekingades, on festival vahendanud sadu muusika- ja teatrimaailma meistritöid, jäädvustades ühtlasi ka nende žanrite arengulugu suhtes televisiooniga. “Kuldsest Prahast” on saanud nii kultuuri- kui filmiloojate kogukonna aasta tähtsündmus. Võib küsida, et miks peaks üks telejaam, kel – nagu sõsarettevõtetel mujalgi maailmas on krooniliselt puudu rahast – pidama ülal muusikale ja etenduskunstidele pühendatud filmifestivali? Ja kuidas festivali mainet ja tähendusvälja ajas kasvatada? Need küsimused on kerkinud Tšehhi TV juhtide ette mitmel korral, eriti siis, kui Tšehhoslovakkia jagunes kaheks iseseisvaks riigiks ja eelnenud ajastu ideoloogia ei olnud enam vastuvõetav. Festivali kontseptsiooni muutmine ja fookuse kandmine muusika- ja lavakunsti žanritele andis sellele uue hingamise ja elujõu. Tšehhi TV on mõistnud, kui suuri võimalusi selline festival oma kultuuri levitamiseks maailmas pakub ja selle eesmärgi nimel on enda ümber koondatud nii riigi kõige olulisemad kultuuriinstitutsioonid: ooperiteatrid, muusika- ja teatriõppeasutused, orkestrid, muusikafestivalid, kui mõjukad rahastajad. Kuigi “Kuldse Praha” keskmes on muusikafilmide võistlusprogramm kahe viimase aasta parimate muusikadokumentaalide, kontsertide ja muusikateatrite salvestistega, pakub festival ka arvukalt erilinastusi, seminare ja kohtumisi maailmakuulsate kultuuriloojatega. Viimastel aastatel on külalisteks olnud teatrilavastaja Peter Sellars, Briti filmirežissöörid Brian Large ja Christopher Nupen, Prantsuse režissöör Bruno Monsaingeon, koreograafid Nacho Duato, Angelin Preljocaj, Mats Ek, Jiří Kylián jpt. Festivalile annab kaalu ka see, et selle toimumise ajal kogunevad Prahasse oma tegemisi arutama nii rahvusvahelise muusika- ja meediakeskuse (IMZ) liikmed kui EBU muusika- ja tantsuekspertide grupp. Ehk siis – kohal on nii filmitootjad, levitajad kui telejaamade esindajad, kogu valdkonna kontaktvõrgustik. Tänavuse tähtsa juubeli puhul oli filme hindamas eriliselt teenekas žürii, esimeheks produtsent ja režissöör dr Reiner Moritz (Poorhouse International, Saksamaa), kes on osalenud “Kuldse Praha” kõigil kuuekümnel festivalil 1964. aastast peale, pikaajalise kogemusega režissöör François Duplat (Bel Air Media, Prantsusmaa), produtsent ja stsenarist Ivo Mathé – Tšehhi TV peadirektor ajast, mil festivali praegusele staatusele õlg alla pandi, ning noorema generatsiooni poolelt Agnė Biliūnaitė Leedu TVst ja Barbara Seiler Šveitsist. Võistlusprogrammi esitatud 88 muusikafilmi konkureerisid “Tšehhi kristalli” auhinnale kolmes kategoorias. Parimaks muusikadokumentaaliks tunnistati Christian Bergeri “Muusika haakristi all” (3B-Production, Deutsche Welle), mis rääkis sellest, kuidas muusikat on rakendatud propaganda teenistusse, ent kuidas see sõja tingimustes on päästnud ka paljusid inimelusid. Film vaatleb kaht vastuolulist inimsaatust, natsidega koostööd teinud dirigendi Wilhelm Furtwängleri ja Auschwitzi surmalaagrist eluga pääsenud ja praegu 98-aastase tšellisti Anita Lasker-Wallfishi käekäiku. Žürii esimehe Reiner Moritzi sõnul kindlustas filmi edu selle sotsiaalne ja ühiskondlik sõnum. Parima lavateose salvestise auhinna pälvis Kaija Saariaho ooper “Süütus” (režissöör Philippe Béziat, Camera Lucida Productions, Radio France), mis võeti üles Aix-en-Provence’i festivalil ja kus osales ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Sellegi teose puhul on tegu ühiskondlikult tundliku teemaga, milles traagiline sündmus – koolitulistamine – mõjutab veel aastaid hiljem nii süüdlase kui kannatanute lähedasi, kiskudes lahti vanu haavu ja tekitades küsimusi, miks ja kuidas toimunu üldse võimalikuks sai ja kuidas juhtunuga edasi elada. Parima kontsertsalvestise auhind läks Leetu: “Muusikaline rännak läbi aja. Vilnius 700” (režissöör Armas Rudaitis, LRT Leedu). See äratas tähelepanu värske visuaalse lahendusega, milles nüüdismuusika ja moodne arhitektuur olid leidlikus sümbioosis. Festivali tähtsaima auhinna, kategooriateülese grand prix’ ja 10 000 eurot preemiaraha võitis Saksa muusikafilm “Armunud Orfea” (“Orhpea in Love”, režissöör Alex Ranish, EuroArts Music, Saksamaa), mille nimiosalist kehastas Eesti sopran Mirjam Mesak. Žürii hinnangul ei mahtunud film ühegi kategooria alla, oli mäekõrguselt teistest üle ja pälvis kõigi hindajate üksmeelse poolehoiu. 2022. aastal valminud muusikalise fiction’i autor Alex Ranisch on fantaasiaküllasesse ja ootamatute süžeekäikudega linateosesse kokku põiminud oma kolm kirge: ooperi, tantsu ja filmi, tuues iidse Orpheuse ja Eurydike müüdi tänapäeva, pöörates rollid tagurpidi, segades tegelikkust ettekujutustega, luues värvikaid karaktereid ja kohati üle võlli stseene, seda kõike heatahtlikus huumorivõtmes. Auhinda vastu võttes ütles Alex Ranisch ülevoolavast rõõmust kantud tänukõnes, et see on tunnustus kõigile neile, kes ei kartnud riskida ja tema pööraste ideedega kaasa tulid. Mirjam Mesak, kelle puhul hinnatakse kõrgelt nii tema laulja- kui näitlejavõimeid, on filmi edule kindlasti palju kaasa aidanud ja ka talle oli filmis osalemine eriliseks väljakutseks. Jagati ka eriauhindu: Tšehhi TV tunnustas ORFi dokumentaalfilmi “Mr Paganini hämar saladus”, Dagmar ja Václav Haveli fondi auhinna sai Martin Kubala film “Nikola Márová. Priimabaleriini portree“ (Tšehhi TV). Žürii eriliselt äramärgitud tööks tunnistati Uus-Meremaa režissööri Rebecca Tansley “Kõige kummalisem ingel”. EBU muusikagrupi ja IMZ auhinna erakordse loomingulise saavutuse eest pälvisid Rootsi koreograaf Alexander Ekman ja helilooja Mikael Karlsson, kelle ühislooming on rikastanud audiovisuaalsete lavatööde žanri, nihutades piire ja otsides uusi väljendusvorme. “Kuldse Praha” festival täidab oma tänuväärset missiooni, pakkudes väljundit kaunite kunstide ja televisiooni ühisloomingule. Jääb kahetseda, et Eesti on viimastel aastatel sellelt mänguväljalt taandunud, nägemata suuremat pilti ja koostöövõimalusi oma kultuuri vahendamisel. Hea vähemalt seegi, et teised meie andeid märkavad ja neile panuse teevad.

Indrek Liit on akordionist, helilooja ja õpetaja, kes tegutseb Hiiumaal. Õppinud on ta Kärdla Rudolf Tobiase nimelises muusikakoolis, G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Alates sellest aastast on Indrek Liit ka Universal Musicu esindatav helilooja. Lähemalt saab temast teada tema koduleheküljelt https://indrekliit.ee/ Lehekülg Universal Music’us https://www.universaledition.com/indrek-liit-8502 Kuidas tulite muusika juurde? Juba lapsena kui ma veel koolis ei käinud, huvitas mind muusika. Meil oli väike roheline pedaalidega lasteklaver. Kui vanemad vennad ja naabripoisid läksid kaugemale mängima, siis mind veel kaasa ei võetud. Sain kauem üksi seda klaverit mängida. Olin üsna püsiv ja keskendunud. Kui teised koju tagasi tulid, siis nad ütlesid, et mis sa siin klimberdad, anna meile ka. Mina omalt poolt, et – lähete ära, koera võtate ka kaasa ja nüüd ajate veel klaveri tagant ära. Võtke järjekorda, praegu on minu kord! Kui meil küla jaanituli oli, siis üks naabrimees mängis akordioni. Teised lapsed jooksid ringi ja mängisid, mina aga istusin koha peal ja kuulasin ta mängu. Hiljem pandi mind muusikakooli. Kärdla Rudolf Tobiase nimelise muusikakooli lõpetasin akordioni erialal 7 aasta asemel 6 aastaga. Siis läksin 16-aastaselt Hiiumaalt Tallinna Otsa muusikakooli. Otsa koolis õppisin erialana akordioni ja fakultatiivselt lisaeriala oli juba siis kompositsioon Alo Põldmäe juures. Kui Hiiumaale sõitsin nädalavahetuseks, siis selleks, et saaks võimalikult palju kodus olla, läksin tagasi alles esmaspäeval. Ärkasin juba kell 4 ja läksin läbi pimeda metsa taskulambiga öösel bussi peale, et jõuda hommikul kella 6:00 laevale ja kooli ajaks juba Tallinna. Pärast Otsa kooli läksin EMTAsse heliloomingut erialana õppima. Õppisin 3 aastat, siis võtsin akadeemilise. Sõitsin Hiiumaale tagasi pikemaks ajaks elama. Seal hakkasin bakalaureuse lõputööd kirjutama – sümfoonia nr 1 “Sebralill”. Ma küll kirjutasin EMTAsse, et kuidas edasi ja sain vastuse, et kaugõppes seda eriala õppida ei saa. Siis ma aga ei tahtnud enam Hiiumaalt ära minna ja nii see jäi. Raamatus “Õppimine – varjatud varandus: 21. sajandi hariduse rahvusvahelise komisjoni aruanne UNESCOle” on kirjas, et loomeandega inimestele ei pruugigi alati kõrgkool sobida. Aga see ei tähenda muidugi, et ei peaks kõrgkoolis õppima. Mõnele see just sobib. Nüüdseks olen muusikaga tegelenud veidi üle 30 aasta. Heliloominguga ca 20 aastat. Rääkige pisut lähemalt oma pillist akordionist. Mis instrumendid veel huvi pakuvad? Akordion huvitas mind kõigepealt ja huvitab siiani. Olen üsna osav ka klaveril. Tallinnas olen restoranides jazzpianist olnud. Heliloojana täiendan end ise aegamööda ja huvitavad kõik pillid. Mul on raamat “Muusikainstrumendid ja orkestrid”. Seal on pillide ja orkestrite võimalused ilusasti välja toodud. Oma instrumentidest on mul veel Aafrika trumm džembe, et vajadusel rütme luua või harjutada. Kuidas tekkis komponeerimishuvi ja kuidas see on edasi arenenud? Ise muusikat looma hakkasin ma 15-aastaselt. Olin siis lastemuusikakoolis, ema kinkis mulle süntesaatori. Sellega hakkasin katsetama, mis kõlab kokku ja mis mitte. Nüüdseks olen kirjutanud muusikat juba ligi 20 aastat. Küll mitte iga päev, sest inspiratsiooni on selleks ka vaja. Elust on vaja osa võtta, et elust aru saada ja niisama tekib kõige parem inspiratsioon, kui kirjutama hakkad. Olen proovinud ka võistelda võistlemise kogemuse pärast. Osalesin oma sümfooniaga nr. 1 “Sebralill” Guiness World Record’itel. Salvestasin sümfoonia arvuti esitusega, olles sellega mitteametlikult esimene helilooja maailmas, kes on teinud IT-sümfoonia. Sain vastuse, et võidu sertifikaati nad väljastada ei saa, sest ei ole kellegi teisega võrrelda või võistelda. Muidugi päris pillidel kõlab sümfoonia paremini. Saatsin selle sümfoonia Brasiilia sümfooniaorkestrile ja sain vastuse, et see on ilus sümfoonia ja nad on selle pannud järgmise aasta kava konkursile. Nüüd peab vastust ootama. Kuidas tekkis kontakt Universal Musicuga ja milline on koostöö olnud? Minu kirjastajaks on selle aasta suvest rahvusvaheline muusikakirjastaja Universal Edition. Saatsin neile kirja ning mõned helinäited ja noodinäited. Nad vastasid, et nende arvates on mu looming huvitav ja nad kirjastavad mu muusikat hea meelega. Nad palusid kõik noodid üle vaadata ja neile saata. Sellega suvel ka tegelesin. Kuu aega võttis aega, tegin vigade parandusi. Ühesõnaga – need teosed, mis on avalikustamist väärt, vaatasin üle ja saatsin. Minu lehekülg Universal Music’us on siin: https://www.universaledition.com/indrek-liit-8502 Büroo on Viinis, nad kutsusid lahkesti ka läbi astuma, kui sinna satun. Kus praegu ise tegutsete? Millised on teie hinnangul võimalused Eestis tegutseda muusiku/heliloojana? Ise elan praegu Hiiumaal, tulin juurte juurde tagasi. Olen õpetaja Kärdla muusikakoolis. Koormus on suhteliselt väike, mis mulle ka sobib, sest tahan oma muusikaga ka tegelda. Raha küll napib nii, sest palk on peaaegu olematu. Mul on ka Tallinna Ülikooli Avatud ülikooli pedagoogi diplom ja proovin olla ka mentor, ehk siis see, kes oskab õpilastele ka karjäärialast nõu anda. Muidugi on soov, et minu muusikat kuulataks ja esitataks. Ja paraku on inimesel elamiseks ka raha vaja. Minu muusikat saab kuulda mitmest kohast, näiteks voogedastusplatvormidelt. Eesti oma platvormil Fairmus on enamus mu asju üleval. Kui kontsert tuleb, siis peab ikkagi proovima saali täis saada. Saali rent tuleb maksta, muusikutele tasuda, reklaam maksab. See kõik on ettevõtmine. Aga kõik me tahame edukad olla. Ma arvan, et Eestis on võimalik muusikul ja heliloojal võimalik ära elada kui piisavalt palju reklaami saab. Nii saavad inimesed sinust teada ja kuulavad su muusikat. Youtube’ist küll raha ei saa, aga seal on mul paar asja ülal, tutvustuseks ja reklaamiks. Armastust on vaja, armastatud kunstnik olla. Siis ei lähe ehk pankrotti ka. Ma arvan, et Eestis on hea elada. Üks kõigi eest, kõik ühe eest.

Augusti lõpus võis silmata hulgaliselt noori muusikuid pillikastidega Tallinnas ringi käimas. Suve viimasel nädalal, koolikellade eel kõlas “KRATT”-festivali kutse, tuues kokku muusikuid Eestist, Lätist ja Saksamaalt. Kolmekuine suvepuhkus võib noortele pilliõpilastele kohati keeruline aeg olla. Ühest küljest peaks suve nautima ja sõpradega aega veetma, samas peab end sügiseni õpetajata vormis hoidma. Õnneks on pillimängulaagritest ja meistrikursustest üht-teist valida küll. Kuid orkestris mängimine on midagi erilist. Mitte ainult ei saa sealt rõõmu koosmängust, vaid tihti leitakse eluaegsed sõbrad just kooliajal koos orkestris mängides. Orkestrimängu huvilistele pole aga valikuid just jalaga segada. On Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester, kuhu igal aastal noori orkestrante valitakse, kuid seal on proovides rõhk dirigentidega töötamisel. Nüüd neljandat korda toimunud “KRATT”-festival annab noortele hindamatu võimaluse saada orkestrikogemust, kus töötatakse tõhusalt orkestriga, ning jagada rõõmu muusikast. 19.–25. augustini peetud festivalil oli lisaks orkestriproovidele mitmeid huvitavaid võimalusi. Noored võisid end kirja panna õpitubadesse, kus said tutvust teha kas improviseerimise või hoopis filmimaailmaga. Osalejatel oli ka võimalus kuulata loengusarja “Kuidas kuulata klassikat”, kus rääkisid eri valdkondade tegijad: kirjanik Indrek Hargla, arhitektuuriloolane Ott Sandrak, disainer Hannes Praks, helilooja Tõnu Kõrvits, zooloog Aleksei Turovski ja lavastaja Elmo Nüganen. Hea interpreedi edu saladuseks peetakse tihti tema laia silmaringi ja sügavat sisemaailma. Orkestreid oli kolm, millesse jagati noored kratid mängukogemuse järgi: väike orkester, kammerorkester ja sümfooniaorkester. Tänavune kava oli mitmekülgne ning torkas silma põhimõte anda andekatele noortele võimalus soleerida. Kõigil kolmel kontserdil oli solist või lausa mitu. Esimesena astus väikese orkestri ees üles Belgias kõrgharidust omandav andekas kitarrist Helin Hallik. Sama päeva õhtul andis kontserdi kammerorkester dirigent Andres Kaljuste juhatusel, kus solistiks oli noor metsasarvemängija Jakob Täht. Kavas oli Mozarti metsasarvekontsert nr 1, Gustav Holsti “St Paul’s Suite” ja Haydni sümfooniat nr 94, “Üllatussümfoonia”. Holsti teos oli iseäranis põnev, sisaldades keerukaid käike ja elavaid karaktereid. Suurepärase Mozarti esitusega näitas Täht, et on muusik, kelle tegemistel tasub silma peal hoida. Haydni sümfoonia kuulus II osa, mille avateema üllatuslikust lõpuakordist teos ka oma nime sai, pakkus muusikutele mängu- ja kuulajatele äratundmisrõõmu. Vähese orkestrikogemusega noortel on alati hea mängida suurema kogemuspagasiga kolleegide kõrval. Seega oli eriti hea meel näha orkestrite kontsertmeistritena suurepäraseid viiuldajaid, nagu kammerorkestri puhul Iris Eva Aabloo ja sümfooniaorkestris Birgit Katriin Born. Mõlemad said ka võimaluse mängida nii mõnegi soolo. Siinkohal tekib soov rõhutada kontsertmeistri tähtsust orkestris. Aabloo ja Born juhtisid oskuslikult nii oma pillirühma kui tervet orkestrit ning lõid kindla põhja, millele toetuda. Festivali viimasel päeval toimunud sümfooniaorkestri kontsert oli meeleolukas, värvikas ja nagu eelmainitud Haydni sümfoonia – tõi kaasa üllatuse. Nimelt teatas dirigent Olari Elts, et Hansa Grupi noore muusiku fond oli valinud välja kolm noort, kelle edasisi õpinguid toetatakse. 2000 euro suurune preemia anti saksofonist Joonas Neumannile, flöödimängija Susanne Rullile ja Iris Eva Aabloole. Algul tuli lavale märkimisväärselt suur puhkpillikoosseis, lausa 48 mängijat, kes esitasid Joseph Schwantneri 2017. aastal kirjutatud teose “The Awakening Hour”. Nii suuremahulist ja võimsat puhkpilliorkestrit ei kuule iga päev. Järgnes Eino Tambergi “Concerto grosso” op. 5, kus soleerisid Susanne Rull (flööt), Aksel Vürst (klarnet), Joonas Neumann (altsaksofon), Patrick Mauer (fagott), Bruno Ančāns (trompet) ja Oliver Rähni (klaver). Vaadates lavale, tekkis kartus, et suur keelpillikoosseis võinuks solistid ära matta, kuid nad kerkisid kenasti esile. Sergei Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud” op. 45 ja George Enescu “Rumeenia rapsoodia” nr 1 olid suurejoonelised ja kaasahaaravad. Viimse noodini energiast pulbitsev rapsoodia andis kontserdile ja festivalile võimsa lõpuakordi. “KRATT”-festival täidab äraütlemata olulist rolli, tuues kokku ja inspireerides noori muusikuid. Festival annab osalejatele kõrgetasemelise orkestrimängu kogemuse, kuna töötatakse edukate dirigentidega, nagu Olari Elts, Achim Fiedler ja Andres Kaljuste. Sel aastal said lausa 200 andekat noort leida oma sisemise krati, kes tassib neile kokku rõõmu muusikast ja koosmängust.

Äratus. Kell on 8. Väike kohv ja võileib. Vaatan üle postkasti ja vastan kirjadele. Kontrollin märkmikust üle päevaplaani ja seejärel pakin kokku fotokoti, pilli, noodimapi. Peagi hõikab Marta (6-a): “Emme, mängime viiuli ära!” Muidugi mängime – hea soojendus minulegi hommikul enne orkestriproovi. Selline on meie hommikurutiin. Tänane päev tuleb üsna tihe ja samas vaheldusrikas. Peale orkestriproovi Vanemuises suundun kohe stuudiosse ning seejärel kooli õpilasi õpetama ja ise harjutama. Fotostuudiosse jõudes lülitan tavaliselt sisse taustamuusikaks oma lemmikplaadi Helin-Mari Arderi “Väike päike”. Sätin kanga värvi komplekte kokku, sinna juurde peapaelakesed, mütsikesed, korvikesed, minivoodid. Ühel hetkel jõuabki beebi vanematega stuudiosse, lülitan sisse valgemüra masina ja algab värske ilmakodaniku jäädvustamine. Vanemad piiluvad üle minu õla oma pisikest beebit ja mina mõttes tänan neid usalduse eest. Vahel on stuudios hoopis suurem seltskond. Kaasa on võetud vanavanemad ja vanavanavanemad, kassid-koerad. Ka sellised pildistamised on toredad. Lood ju perele mälestusi, mida hiljem aastakümneid saab vaadata. * Kuidas ma pildistamise juurde jõudsin, täpselt ei teagi. Võimalik, et väike pisik sai sisse juba lapsepõlves. Isa töötas lisaks elektrikuametile ka fotograafina. Pimikus sai tema juures istutud päris palju kordi. Pildi ilmumine paberile oli justkui võlumaagia. Isa püüdis mulle aeg-ajalt selgitada fotoaparaadi töö põhimõtteid, aga ma ei võtnud kuidagi vedu, kuna see tundus nii keeruline. Näha ju ka ei saanud kohe, mis välja tuli. Esimese peegelkaamera ostsime abikaasaga pulmakingiks. Esimesed fotomodellid olid sõbrad ja siis varsti sõprade sõbrad. Ühel hetkel viis juhus mind kokku Tartu fotostuudio omanikuga ning sealt sai minu pildistamise kirg veelgi suurema hoo sisse. Stuudio rentimise perioodist sain endale kaks head kolleegi, kellega suhtleme aktiivselt siiani ning ühega neist sai avatud hiljem päris oma stuudio. Pildistamise aksessuaare oli ju kogunenud omajagu ja oli vaja neid kuskil ladustada. Lisaks andis oma pind vabamad käed aega planeerida. Beebide pildistamisel ei tea kunagi täpselt, kui kaua aega läheb, ja sellepärast on hea, kui on kindla püsimaksega oma pesa. Algusaastatel pildistasin enamasti peresid ja pulmi. Peale oma lapse sündi tundus turvalisem pildistada pigem vastsündinuid – just võimaluse tõttu seanssi edasi lükata, kui oma laps peaks haigeks jääma. Ja muidugi ei pidanud pikalt kodust eemal olema, kuna stuudio asub kohe kodu lähedal. Pildistamise graafikut saab õnneks sättida põhitöö järgi. Teen palju jõuan ja tahtmist on, enamast viis kuni kaheksa fotosessiooni ühes kuus. Tunnen, et nii suudan anda endast maksimumi ja jääb alles ka pildistamise rõõm. Praegu on 80% minu klientidest vastsündinud beebidega pered. Pulmi ja suuremate lastega peresid on vähem, aga tasapisi on nende arv taas kasvama hakanud. Pisikeste laste pildistamise inspiratsiooni leidmisel mängivad minu jaoks suurt rolli imearmsad aksessuaarid. Olen täiesti sõltuvuses nende ostmisest – neid pole kunagi liiga palju. Pulma pildistamisel saan palju mõtteid pruutpaarist – nende omavaheline keemia, iseloomud ja kogu päeva meeleolu on see, mis panevad pea tööle. Tänu pulmapildistamistele olen saanud reisida põnevatesse kohtadesse nii Eestis kui välismaal, neist on erilise koha südamesse jätnud meie oma väikesaared Prangli ja Vormsi. Ülenurme muusikakoolis, kus õpetan flööti, on traditsiooniks saanud teha igal kevadel parimatest õpilastest autahvlipildid. See töö on üsna mahukas. Pildistan igast lapsest portree, kokku kuskil üle 45 lapse. Mulle tundub, et autahvlile oma portree saamine motiveerib lapsi harjutama ja pingutama. Juba enne kevadet küsitakse, kas ikka mina pildistan, ja pärast käib tükk aega autahvliseina juures uudistamine. Loodan hinges, et pilliga tehtud portree lähendab last hingeliselt oma instrumendile. Püüan aidata ka oma flöödiõpilasi kontserdikuulutustele pilte tehes. Korralik pilt reklaamil püüab ju inimeste pilku ja paneb teadet lugema. Minu jaoks on hästi oluline tagasiside tehtud tööle. Süda läheb soojaks, kui klient kirjutab, et vaatab pilte ja pisar tuleb silma, või kui kohtun sama perega juba kümnendat korda. Sellel suvel aga kohtusin pulmas pruudiga, keda esimest korda püüdsin pildile aastaid tagasi tema vanemate 1. pulma-aastapäeva peol. Pruut kirjutas mulle, et otsustas juba mitu aastat tagasi, kes tema pulma kunagi pildistama hakkab, kui ta peaks abielluma. Ja nii me taas kohtusimegi. See ongi see emotsioon, miks pildistan ja miks tahaks seda veel ja veel paremini teha. Palju tuge on pakkunud väike privaatne sotsiaalmeedia grupp, kus jagame pildistamise kogemusi, anname nõu erinevates olukordades, aitame üksteist sessioonile asendusfotograafi leidmisel või hädaolukorras laename tehnikat. Oleme kutsunud ühiselt välisõppejõude Eestisse või käinud ise väikese seltskonnaga õppereisil. Oskusi on lihvinud ka veebikoolitused. Kuigi väikesest hobist on saanud justkui töö, siis igapäevaste proovide-etenduste vahel aitab pildistamine viia mõtted korraks mujale ning annab mulle justkui aktiivse puhkehetke. Pildistades lülitaksin end justkui muust maailmast korraks välja. Vahel küll imestatakse, kuidas ma jõuan. Aga sellele ma täpset vastust ei oskagi öelda. Ilmselt mängib siin suurt rolli eelkõige tahe luua ilu, rõõmu ja mälestusi. Kaasa aitab hea ajaplaneerimine, kiire ja läbimõeldud töö- ja harjutusaeg, toetav abikaasa ning tugivõrgustik. Aga tuleb ette ka keerulisemaid hetki, kui teatris on tihedam prooviperiood või beebid otsustavad sündida mitu nädalat varem või hiljem, kui planeeritud. Siis hoian küll peast kinni ja mõtlen, kuhu ma küll pildistamise paigutaks. Küsin ka ise vahepeal endalt, miks ma nii kirju ajagraafiku olen teinud. Aga teatripisik ja kogu lavamelu on nii minu sisse kasvanud. Naudin ka õpilaste konkursivõite nii Eestis kui välismaal ja fotograafia on see koht, kus saan end korraks välja lülitada muusikast ja vaimu värske hoida. Kõik need kolm ala justkui täiendaksid ja toetaksid üksteist. Need teevadki minust minu.

2003. aastal Kiili kunstide kooli katuse alt võrsunud ja avakontserdi andnud ansambel tähistab sel aastal oma 20. tegevusaastat. Põhiliselt XIII–XVI sajandi sakraal- ja ilmaliku muusika esitamisele pühendunud koosseis on tänase seisuga andnud umbes 700, aastas keskmiselt 30 kontserti. Ansambli instrumentaarium on rikkalik: erinevad flöödid, trompet, keelpillid, löökpillid, lisaks vokaal. Ansambli liikmete praegune vanus hõlmab 7–22-aastaseid lapsi ja noori. Kava selgitavate sõnaliste repliikide kõrval on ansambli kunstiline juht flötist Heili Meibaum maininud: “Sajandite tagune muusika ei ole muuseumieksponaat, vaid elav ja põnev kunst, millel on mõndagi pakkuda tänapäeva inimestele, sealhulgas noortele.” Lisaks kontsertidele mõisates, raekodades ja kirikutes on ansambel läbi aastakümnete teinud Eesti koolides vanamuusikat tutvustavaid kontserte, kus lisaks helinäidetele selgitatakse muu hulgas mõisteid, nagu konsort, mitmekoorimuusika, burdoon, polüfoonia jt. 2004. aastal pälvis ansambel koduvallas aasta teo tiitli. Kollektiivi tegevuses on olulisel kohal välisreisid, andmaks juurde muljeid ja loomingulisi impulsse. Kõrvuti EMTA ja MUBA õppuritega on noorteansambli esinemistele kaasatud ka oma ala professionaalid, tulemuseks särav lavaline koostöö eri vanuses interpreetide vahel. Kindlasti on kogenud solistid andnud töö käigus uusi ideid nii orkestratsiooni kui stiili küsimustes. 2005. aastal toimusid ansambli ühised esinemised koos sopran Eve Kopli-Scheiberiga, alates 2006. aastast Maria Staakiga ansamblist Rondellus, alates 2014. aastast bariton Tõnis Kaumanniga. Läbivalt on kontsertidel soleerinud ka Kädy Plaas, Karis Trass, Kadri Hunt, Kristi Saar, Marten Meibaum jt. Kiili vanamuusikaansambli tähtpäevapidu “Prints Rupert tegutseb jälle” toimus 30. augustil tsistertslaste asutatud Padise kloostri iidses saalis. Meeleolukas juubelikontsert tõi lisaks esinejatele kokku veel ka ansambli vilistlased, koostööpartnerid ja sõbrad. Ansambli juhi sõnul kujutas see õhtu endast kõikide asjaosaliste kohtumist mineviku, oleviku ja tulevikuga ning ühisel nõul olid kõnealusesse kavva valitud n-ö “lemmikhitid”, nimelt XIII sajandi vaimulikud laulud ning XVI sajandi vokaal- ja instrumentaalpalad sellistelt heliloojatelt, nagu Gabrieli, Gastoldi, Monteverdi, Encina, Holborne, Morley, Hassler, Praetorius jt. Sel korral soleerisid lauljad Jaanika Kuusik, Karis Trass, Tõnis Kaumann ja trompetist Jose Antonio Page Ramirez. Praeguseks on Kiili vanamuusikaansambel välja andnud kolm CD-plaati: 2007. aastal “Kiili vanamuusikaansambel”, 2010. aastal “Samm sajandite taha” ja 2016. aastal “Heigh ho holiday”. Ansambli instrumentaalseaded on teinud Heili Meibaum, Maria Staak ning teisedki külalisesinejad, ent juhindutud on ka noorte endi proovide käigus tekkinud spontaansetest ideedest. Flöötide, keelpillide ja löökpillide muusikalised repliigid olid kontserdil efektselt vastandatud ning kuulajaid võlus esituses hea intonatsioon, lihvitud üleminekud ühelt pilligrupilt teisele, koosmänguline ühtne hingamine ja paras annus improvisatsiooni. Hulk kavva võetud tantsulugusid on pärit Virve Kurbeli asutatud Eesti tantsuansambli Saltatores Revalienses repertuaarist. Siit lootusrikas küsimus: ehk saame tulevikus lisaks värvikale muusikale näha laval ka tantsustseene? Ehkki ansambli juht on tehnilise viimistletuse kõrval väärtustanud eeskätt noorte huvi vanamuusika vastu, siis ometi sai publik nautida esitust, kus olid olemas mõlemad, n-ö kaks ühes. Well done!

PROLOOG Kui 1993. aastal Arsise kelladeansambel alustas, oldi kaheteistkümnekesi ainsad käsikellade mängijad mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis ja Skandinaavias. Praegu on Arsisel mitu kontsertkoosseisu, kaks kelladekooli 200 õpilasega, kontserte on antud rohkem kui 1500 jagu, salvestatud 13 plaati, käidud kontserdireisidel pea kõikides maailmajagudes. Arsise käsutuses on üks maailma parimaid käsikellakogusid, mille valmistasid Malmarki kellatehase meistrid Ameerikas. PRELÜÜD – kuidas kõik alguse sai Kui 1991. aastal viibis toonase Arsise kammerkoori dirigent Aivar Mäe enesetäiendamise eesmärgil Ameerika Ühendriikides, kuulis ta esimest korda käsikellade ansamblit mängimas. “See oli armumine esimesest silmapilgust,” tavatseb Aivar Mäe öelda, kui temaga kelladeansambli sünniloost juttu tuleb. “Ansambel, keda USA-s kuulsin, oli selline keskpärane nii oma mängutehnika kui repertuaari poolest, aga tol hetkel ma seda õieti ei märganudki, sest olin täielikult lummatud selle instrumendi häälest, kõlast ja väljanägemisest! Mul tekkis kohe ettekujutus ja visioon, milliseid suurepäraseid lugusid oleks nendega võimalik mängida!” Peatselt küpseski idee tuua need instrumendid Eestisse ja luua Arsise kelladeansambel! Kaks aastat selgitustöid ja toetajate otsinguid mõlemal pool ookeani kandsid vilja, sest 1993. aastal saabusid kolm esimest oktavit käsikelli koos tolleaegse Ameerika käsikellamängijate gildi (AGEHR) esindajatega Eestisse. Katkend Arsise kroonikaraamatust: “4. oktoober 1993 – vast loodud käsikellade ansambli esimene proov (37 kella, 12 Arsise kammerkoori lauljat ja dirigent Aivar Mäe). Mitmele meie hulgast tähendas see esmakordset tutvumist kelladega üldse. Jõudsime läbida tormilises tempos olulisemad põhitõed, tutvusime ingliskeelse spetsiifilise terminoloogiaga. Eriti raskeks osutus ühel ja samal ajahetkel kella lüüa! Esimene ülesastumine – 22. november 1993, Mustpeade maja.“ Algus oli tehtud. VARIATSIOONID peateemal Mõnda aega tegutsesid Arsise kammerkoor ja kelladeansambel paralleelselt. Palju tuure, kontserte ja esinemisi tehti ühiselt. 1997. aasta kevadel aga võeti vastu otsus kammerkoori tegevus lõpetada ja liikuda edasi vaid kelladeansamblina, et saaks sajaprotsendiliselt pühenduda käsikellade muusika arendamisele ja populariseerimisele Eestis ning mujal. Kontserdireisid, festivalid, tunnustused Arsise kelladeansamblid on esinemas käinud maailma kõige erinevamais paigus: Lõuna-Aafrikas, Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Inglismaal, Iirimaal, Rootsis, Norras, Soomes, Venemaal, Belgias, Lätis, Leedus, Portugalis, Poolas, Hollandis, Hiinas, Hongkongis, Liibanonis, Iisraelis, Slovakkias, Maltal. Korduvalt on käidud tuuridel Kanadas ja Ameerikas. Osaletud on paljudel mainekatel klassikalise ja maailmamuusika festivalidel, näiteks Saksamaal (Rudolstadt, Schleswig-Holstein), Kanadas (Ottawa, Hautes-Laurentides), Poolas (“Probaltika” festival), Soomes (“Luosto Classic”), Hiinas (Balti muusika festival), Iisraelis (“MustonenFest”) jm. Käsikellamuusika festivalidel USA-s on Arsise ansamblid olnud palju kordi peaesineja rollis ja dirigent Aivar Mäe läbi viinud käsikellamängu töötube. Arsise korraldusel on rahvusvaheline käsikellamuusika festival aset leidnud ka Eestis, kus andsid kontserte selle ala tuntud korüfeed USA-st ja Jaapanist ning kelladeansamblid Soomest, Inglismaalt, Lätist ja mujaltki. Kui klassikaliste muusikainstrumentide mängijatele mõeldud konkursid on maailmas tavapärased, siis käsikellade ansambleid leiab sellistelt võistumängimistelt harva, kuna tegu pole traditsioonilise pilliga klassikalise muusika mõistes. Arsise ansamblid on siiski osa võtnud erinevatest konkurssidest ja toonud koju mitmed auhinnad: näiteks grand prix ja esikoht ansamblite kategoorias Eisteddfodi muusikafestivalilt Lõuna-Aafrikas; esikoht instrumentaalmuusika kategoorias ja festivali kõrgeima punktisumma grand prix Bratislava muusikakonkursilt Slovakkias, kus ansambli dirigent Aivar Mäe pälvis ka eripreemia dirigeerimise eest; esikoht ansamblite kategoorias Kreeka veebikonkursil. Üks erilisemaid ülesastumisi oli Arsise kelladeansamblil Eesti muusikakultuuri esindajana Hispaanias Madridi kuninglikus palees, kus kellamängu tulid lähemalt uudistama ka kuningas Juan Carlos I ja kuninganna Sofia. Kui mainitud kontsert toimus seoses Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõrgetasemelise visiidiga, siis vähem tähtsad pole esinemised väikestes kultuuri- või rahvamajades Eestimaa erinevais paigus. Meeldejäävaid ülesastumisi kaasa elava ja südamliku publikuga on Arsise kontserdiajalukku jäänud väga palju! Koostööpartnerid Arsise ansamblitel on olnud au ja rõõm mitmetel festivalidel esineda koos paljude Eesti tuntud muusikakollektiivide ja interpreetidega, samuti mitmete välisartistidega: ERSO, Eesti Rahvusmeeskoor, rahvusooper Estonia poistekoor, ooperisolistid Rauno Elp, Kristel Pärtna, Oliver Kuusik, Heldur Harry Põlda, kontratenor Ivo Posti, organistid Kristel Aer ja Anna Humal, poplaulja Mikk Mäe, välismaistest artistidest kitarrivirtuoos Rémi Boucher Kanadast, Sinfonietta Rīga, Toruńi kammerorkester, Camerata Jerusalem, Gotlandi puhkpilliorkester jt. Koostööprojektide puhul on Arsise ansamblite ees seisnud sellised dirigendid nagu Kristjan Järvi, Tõnu Kaljuste, Risto Joost, Mikk Üleoja, Andres Mustonen. Viimaste aastate üks suurimaid Arsise korraldatud muusikaprojekte “Pähklipureja” tõi ühisele lavale kokku Arsise kelladeansamblid ja Eesti rahvusballeti solistid. Kontsertetendusel sai näha ja kuulda virtuoosseid tantsu- ja instrumentaalnumbreid Tšaikovski balletist “Pähklipureja” balletitantsijate Ketlin Oja, Ali Urata, Marcus Nilsoni, Seili Loorits-Kämbre, Heidi Kopti ja Arsise ansamblite esituses. Siinkohal tuleb ära mainida, et 2019. aastal sama projekti raames oli meil võimalus lava jagada rahvusballeti tolleaegsete esisolistide Marika Muiste ja Anatoli Arhangelskiga. Lisaks suurepärastele muusikutele, orkestritele, tantsijatele on Arsise ansamblitel 30 aasta jooksul olnud võimalus koostööd teha erinevate eesti heliloojate ja autoritega. Oleme tellinud teoseid sellistelt heliloojatelt nagu René Eespere, Peeter Vähi, Tõnu Kõrvits, Alisson Kruusmaa, Mart Jaanson, Olav Ehala. Arsise kelladeansamblil on olnud au kohtuda ka Arvo Pärdiga, kui võtsime repertuaari maestro teose “Spiegel im Spiegel”. Arvo Pärdi soov oli näha ja kuulda teose esinemiskõlbulikuks saamise protsessi Arsise proovisessioonidel ning nii õnnestus meil saada näpunäiteid ja soovitusi otse maestrolt endalt. Väga viljakas on olnud koostöö nimetatud heliloojatest Tõnu Kõrvitsaga, kes on Arsisele kirjutanud originaalloomingut, kuid teinud ka 16 eesti rahvalaulu põhjal imeilusad seaded käsikelladele. Kindlasti tasub välja tuua ka pikaajalise sõpruse helilooja Peeter Vähiga, kes on Arsisele loonud mitu suurteost (“Käsikellade sümfoonia” sümfooniaorkestrile ja käsikellade ansamblile, “Pronksi peegeldused” käsikelladele ja tornikelladele) ja olnud enamiku Arsise CD-plaatide produtsent. Samuti on Peeter Vähi koos Estonian Record Productioni tiimiga aidanud kaasa Arsise kontsertide toimumisele nii kodu- kui välismaal, sealhulgas “Klaaspärlimängu” festivalil. Käsikellade muusika salvestamine on muide täiesti omaette teadus. Seda on kõik arsislased, kes 13 CD valmimise juures on viibinud, saanud tõdeda oma silma ja kõrvaga. Siinkohal müts maha kõikide helirežissööride ees, eriti suure kummarduse teeme aga Tanel Klesmentile, kelle terav kõrv on mitmete Arsise helikandjate parima võimaliku versiooni taga. Kontsertide, esinemiste ja tuuride ladusa toimimise eelduseks on hea koostöö korraldajatega. Arsise 30-aastane järjepidev kontserttegevus on võimaldanud luua ulatusliku kontaktvõrgustiku üle maailma. Näiteks koostöö Läti ja Leedu suurimate kontserdiorganisatsioonidega (Latvijas Koncerti, Lietuvos nacionalinė filharmonija) on omandanud juba pikaajalise traditsiooni mõõtme. Arsise jõulukontserdi Tallinnas esimesel jõulupühal aga võib ilmselt Eesti Guinnessi rekordi vääriliseks nimetada, sest mainitud sündmus on toimunud 27 aastat järjest samal kuupäeval ning ajal – 25. detsembril kell 12! Arsise kelladekool Kontserttegevuse kõrval on Arsisel teinegi oluline tegevusharu – huvikoolitus, mida pakub Arsise kelladekool Tallinnas ja Tartus. Siinkohal heidame pilgu tagasi minevikku. Esimene laste kelladeansambel loodi 1996. aastal, kui dirigent Aivar Mäe kutsus kokku Arsise kammerkoori lauljate lapsed, et õppida selgeks paar lugu ja teha üllatus koori jõulukontserdil. Sellest väikesest etteastest kasvas välja Arsise laste ansambli kuueaastane koostöö. “Kui nägime, kuidas meie oma lastel läksid silmad särama, tuli idee – miks mitte luua kelladekool!” sõnab Aivar Mäe, kui küsida temalt kelladekooli alguse kohta. Tallinnas avas kelladekool oma uksed 1999. aastal ja Tartus kaks aastat hiljem. Kooli õppekava ja -korralduse pani kokku tiim, mis moodustati Arsise kammerkoori lauljatest, kel oli vastav muusikaline eri- või kõrgharidus. Tolleaegsest meeskonnast toimetavad kaks liiget Arsise kelladekoolis veel tänagi – kellade ansamblimängu ja solfedžo õpetaja Lemme-Liis Elp ning tegevjuhataja Tiina Boucher. Järgmisel aastal oma 25. aastapäeva tähistav Arsise kelladekool on täiesti omaette nähtus, sest sellist kooli mujal maailmas ei ole. Kelladekoolis õpitakse muusikat läbi käsikellade mängu, mis lisaks muusikalistele oskustele õpetab lastele koostöövalmidust ja üksteisega arvestamist ning aitab kaasa enesekindluse ja empaatia arengule. Kuna käsikellade mäng võimaldab koosmängu alustada juba esimestes tundides, on ka edusammud kiired tulema. Lisaks käsikellade ansamblimängule on kooli programmis solfedžo ja klaveritunnid. Kelladekoolist on välja kasvanud mitmed Arsise noorte kontsertkoosseisud, kes Aivar Mäe juhtimisel Tallinnas ja Mari Toominga dirigeerimisel Tartus oma kellamänguoskusi edasi arendavad. Huvitav tõik on seegi, et lisaks kauaaegsetele sõprussuhetele on nii mõnigi arsislane leidnud oma eluarmastuse kelladeansamblist, pannes “kellad ühte kappi”. REPRIIS Arsise kelladeansambel sai alguse ühe mehe unistusest. 1993. aasta oktoobris ei osanud keegi aimata, sealhulgas Aivar Mäe ise, et kolmkümmend aastat hiljem on Arsisest saanud kvaliteetne bränd oma eristuva loo ja usaldusväärse sisuga, mille on loonud pühendunud ja motiveeritud inimesed – Arsise kelladeansamblite mängijad ja mänedžmendi liikmed, kelladekooli õpilased, lapsevanemad, õpetajad ning juhtkond, samuti Arsise lojaalne publik. Kui küsida Arsise pikaaegsetelt liikmetelt, mis neid käsikellade mängu juures enim võlub, siis näiteks ansambli algkoosseisust tänaseni käsikelli mängiv Marge Saarela on öelnud: “Lisaks headele emotsioonidele, mida käsikellade mäng pakub, on need ühised mälestused, mis hoiavad ja toidavad sind elu lõpuni!” Aivar Mäe, praegune Arsise kunstiline juht, dirigent ja kellamängija on veendunud, et käsikellade mäng kui unikaalne interpretatsioonikunst on rikastanud ja mitmekesistanud Eesti muusikakultuuri ning Arsise kelladeansamblil on olnud selles väga suur roll. Kolmkümmend aastat ühe kollektiivi elus on pikk aeg. Selle verstaposti tähistati 15. oktoobril Kultuurikatlas! Infot leiab Arsise kodulehelt www.arsis.ee.

Mida sisaldab nii kummaline pealkiri? Seoseid tuleb otsida ajaloost meie maakamaral ja teemaks on kultuurimälu. Tänu Katrin Lehismetsa ja Peeter Kaljumäe meeleolukale kontserdile, mida vormis Salzburgiga seonduv (olen sama kava juba paar aastat tagasi Tallinnas teaduste akadeemia saalis kuulnud-näinud ja oma muljeidki siinse ajakirja veergudel jaganud), minule tundmatus Peningi mõisahoones. Elevust lisas KlaRa saates kõlanud info, et perekond Aiki ja Arvo Haug on seal asutanud Georg Otsa muuseumi! Uudis tundus utoopiline, eriti meie kultuurivaldkonnas toimuva kontekstis ning selliste ettevõtmiste tarbeks kõige olulisemat – see on raha! – silmas pidades. Ometi on Peningi mõisahoones, mida on suudetud jõudumööda järk-järgult renoveerida, sündinud ühe inimese suurelt mõtlemise tulem – Georg Otsa nimeline muuseum. Unistajaks on olnud kunagine Estonia koorilaulja Aiki Haug, kel oli õnne alustada oma lauljateed samas ajas erandliku, kordumatu isiksuse, looja, laulva muusiku Georg Otsaga ning jagada temaga toona veel kolm aastat lavalaudu. Kui Georg Otsa maine teekond lõppes, tärkas Aikis unistus jäädvustada kunagi tema tegemised muuseumina. Unistus on saanud teoks. Iseküsimus on aga väga valuline: milline on selle teostamise hind? Peningi mõisa avar teise korruse saal, mis võis olla omaaegsete omanike, mitme põlvkonna Krimmi tatarlaste päritoluga Baranoffide ballisaal, on nüüd täidetud piltide, raamatute, dokumentide ja heliplaatide-albumitega, avades külastaja jaoks ühe osa Georg Otsa kunstnikuteest. Kuna perekond Haug on kangelaslikult oma idee ellu viinud üksnes omal jõul (Kultuurkapital toetas projekti 500 euroga!), siis tahan loota, et tulevikus leidub sponsoreid, kes mõistavad, et mitte ainult omas ajas, vaid kogu meie muusikakultuuri areaalis väärib ka tulevaste põlvede jaoks au sees hoidmist Georg Otsa kui kunstniku mälestus. Siinjuures tahakski ka lugejale meelde tuletada tõsiasja, et meie mälu kipub nii sageli toimima väga valikuliselt, selekteerides meile edastatut läkitajate suvast sõltuvalt. Kui küsida vanemalt generatsioonilt, kes on levimuusika kõrval ka ooperikülastaja olnud, siis sageli antakse Georg Otsa tegemistele kõrge hinnang. Kellel aga on olnud õnne kuulata kammerlaulu salvestisi koostöös erakordse pianisti Eugen Kelderiga, siis neil kuulajail on juba hoopis avaram, sügavam arusaam mõistmaks, kes Georg Ots muusikuna tegelikult oli! Mart Saare, Artur Kapi, Eino Tambergi, Franz Schuberti, Pjotr Tšaikovski jne loomes sisalduvate värsiridade mõtestamine laulja ja pianisti ühises lummavas fraseerimises annavad meile võtme kunstniku hingemaastiku salalaegastesse, mis ajastu sundseisu tõttu avanesid laiale kuulajaskonnale oma täies mõttesügavuses väga harva. Uskumatu fraasitunnetus ja keelte foneetiline täiuslikkus – seda nii saksa, itaalia, prantsuse kui vene keeles –, hingemattev hingamise valitsemine, rääkimata tämbri säilitamise oskusest igas registris – kõik see koos ühes isikus on unikaalne nähtus. Tänases maailmas on antud nende professionaalide poolt, kellel võimalus olnud Georg Otsa salvestisi kuulata, uskumatult kõrge hinnang, tema kunsti on kõrvuti seatud ajastu parimate baritonidega nii ooperi kui ka kammerlaulu vallas, nagu näiteks Dietrich Fischer-Dieskau ja Hermann Prey. Tänu perekond Haugile, kes on rajanud alusvundamendi seni olematule muuseumile!

Kui mingi kunstitekst on piisavalt mitmekesine ja tugev, tekib ühel hetkel tunne, et sellest materjalist saaks veel uusi kvaliteete välja pigistada ja selle üksikuid tahke eraldi edasi arendada, tekivad spin-off’id. Nii vist on läinud Vox Clamantisega, mis koondab Eesti muusikaelus nii erinevate taustadega artiste ja annab neile samas nii suure ühismaailma, et üks sellise arengu tulem on nüüd mõnda aega juba meie ees lisaks Spotifyle ka läbimõeldult kujundatud füüsilise kettana. Duo liikmeid ühendab peale mainitud ansambli ka sarnane hariduslik põhi muusikakeskkoolist, aga kujutan ette, et sügavam mõttekaaslus on arenenud just taolist varast vokaalmuusikat interpreteerides, mis ka nende endi repertuaaris põhiosa mängib. Ja siit algabki spin-off’i uus kvaliteet, kus üks eesti tippoboiste ja ebamaise kõlaga sopran loovad oma sarnastest sageduste spektritest uue põimuva kõlamaailma. Nende kontserdid on üles ehitatud katkematu tervikuna, kus tihti ühest loost teise juhatab improvisatsioonidega Riivo Kallasmaa; plaadil on siiski võimalik kuulata erinevaid numbreid soovi korral oma valitud järjestuses. Kuid nende üksteist ideaalselt täiendav tööjaotus toimib samamoodi – teoste põhitekst on Janika Kuusiku kanda; harmoonia, seaded, atmosfäär lisandub instrumentaaliga. Kogu plaati ühendab sajanditepikkune jumaliku armu palumine ning selle armu eest lõpmatu tänu avaldamine nii ladinakeelsetes tekstides kui Lääne-Eesti vanades rahvakoraalides. Ka gregoriaani ja eesti vaimuliku rahvaviisi laulmisstiil ja -tehnika on ju väga sarnased. Väga hästi on duo olemust tabanud rahvakoraalide “Mu süda, ärka üles” ja “Ma tänan sind” seade autor Riho Esko Maimets, muu hulgas kasutab ta neis isegi pigem Lääne-Euroopa rahvalikust muusikast tuttavaid oboemotiive. Elamuse pakkus ka Perotinuse tuntud “Beata viscera”, millele veeklaaside burdoon ja Karoliina Kreintaali kandlemäng andsid hoopis uue, maalähedasema võtme. Põnevas seades sai kuulata rahvaviisi “Oh Jumal, Looja, Püha Vaim” oboe ja viimase aja populaarse “häälestamatu instrumendi” hiiu kandle duetina – siit võiks edasi minna juba järgmiste edasiarenduste ideedega! Viimaseks kõlanud plaadi nimiloos Bingeni Hildegardilt olid geniaalselt kombineeritud sisendid inglissarvelt, klaasidelt, hiiu kandlelt ja sopranilt – lugu, mis mõjub inimesele praeguses maailmas hädavajaliku alandlikkuse meeldetuletajana. Et sic indumenta ipsius a maximo dolore abstersa sunt. Eleison.

1990-ndate aastate alguses, mil Eesti oli taasiseseisvunud, hakkas toimuma vabale ühiskonnale kohaselt huvitavaid muutusi. Nii ka kultuurimaastikul. Sündis palju kollektiive. Nagu Pärnu Linnaorkester, mis sai alguse 30 aastat tagasi, kui kaks väga erinevat koosseisu – puhkpilliorkester Pärnu (dirigendid Rein Vendla ja Loit Lepalaan) ning Pärnu Kammerorkester ühendasid jõud. Pärnu Linnaorkestri panus Eesti kultuuriellu on olnud märkimisväärne. Pärnakana tunnen suurt uhkust ja heameelt, et meil on oma orkester, kes on andnud sellele väikesele kuurortlinnale nii palju. Nende aastate jooksul on nad andnud palju kontserte, salvestanud eesti heliloojate loomingut, kaasanud rahvusvaheliselt tuntud dirigente ja soliste, osalenud mitmete ooperite ettekannetel (“Figaro pulm”, “Rigoletto”, “Carmen”, “Boheem”, “Deemon”), mänginud muusikat Endla teatri etendustel (“Valge Hobuse võõrastemaja”, “Thijl Ulenspiegel”, “Kardemoni linna rahvas ja röövlid”, “Irma”), olnud aastaid David Oistrahhi festivalil noortele dirigentidele n-ö õppeorkester, ning palju muud. Alanud hooaeg on Pärnu Linnaorkestri juubelihooaeg. Kokku on pandud üheteist kava, kus iga kontserdi pealkiri sisaldab ka mõne värvi nimetust (avakontsert on “meresinine”, jõulude eelne kontsert “sammalroheline” jne), luues lõpuks pildi, mis on kirev, eriilmeline ja huvitav – just nagu möödunud kolmkümmend aastatki Pärnu Linnaorkestri tegevuses. Tänavuse hooaja kava tõotab tulla väga mitmekesine ja žanriliselt vaheldusrikas ning pakkuda elamust eri vanuses kuulajatele. Kollektiivi ees näeme mitmeid säravaid soliste, kellest nii mõnega on Pärnu Linnaorkester juba varemgi koostööd teinud. Näiteks Marcel Johannes Kits, Johan Randvere, Justas Šervenikas, Alika Milova, Ott Lepland, Siiri Sisask, Selvadore ja Oliver Rähni, Risto Lehiste, Sepo Seeman, Karin Tammaru ja Tuuri Dede. Kuigi orkester praegu alles otsib uut peadirigenti, kasutavad nad olukorda kavalalt ära, andes juubelihooajal võimaluse särada mitmel Eesti dirigendil, nagu varemgi kontserte juhatanud Henri Christofer Aavik, Risto Joost, Riivo Jõgi, Aivo Välja, Mikk Murdvee, Andres Kaljuste ja Mihhail Gerts. Kõlab ka mitmeid esiettekandeid, esimene neist “meresinisel” hooaja avakontserdil 12. oktoobril, kus kavas on spetsiaalselt selleks loodud teos, Kirke Karja “Juubelifanfaarid”. Sel õhtul astuvad üles klaverivirtuoosid Johan Randvere ja Justas Šervenikas (Leedu) ning juhatab noor andekas dirigent Henri Christofer Aavik. Orkestri muusikaline ampluaa on lai – kontserdid on oma stiili poolest popmuusikast kuni kaasaegse klassikalise heliloominguni. Minu enda ja ma usun ka paljude teiste rõõmuks esinevad “purpurpunasel” kolmapäeval “Eesti otsib superstaari” ja “Eesti laulu” võitjad Alika Milova ning Ott Lepland. Mõlemad on tuntud oma võimsa hääle ja stiilse žanritunnetusega. Esitusele tuleb nii poplauljate originaalloomingut kui ka tuntud lugusid orkestriseades. Samuti kuuleb popmuusikat aprillikuus, kus teist korda tähistatakse Pärnust pärit armastatud solistide ja bändidega “ronkmusta” Pärnu päeva. Žanrite kombineerimine meelitab kohale erineva muusikamaitsega kuulajaid ja tänu sellele võivad kontserdile sattuda need, kes ühte või teist žanri tihti ei kuula. Olin väga väike, kui käisin esimest korda Pärnu Linnaorkestri kontserdil. Ilmselt kuulsin neid juba siis, kui ise olin alles kõhus. Tuleb tunnistada, et väiksena jäin sageli kontserdi poole pealt magama ja ärkasin alles vaheajal, kui sai minna kohvikusse kooki sööma. Kui minu emal (orkestri kontsertmeistril) oli mõni soolo, küsis ta pärast alati, et kuidas meeldis. Ma ei osanud tavaliselt midagi vastata, sest uni oli liiga magus ja soolod jäid kuulmata. Siiski mäletan väga hästi 7-aastaselt nähtud balletietendust “Loomade karneval”, kus lisaks orkestrile olid laval Kersti Adamsoni balletistuudio tantsijad. See oli kindlasti üks lahedamaid asju, mida olin seni näinud ja see on siiamaani eredalt meeles. Ka sel hooajal on kavas spetsiaalselt pisikestele muusika- ja balletihuvilistele loodud lavastus “Lumivalge”, kus laval näeb taas Adamsoni balletistuudio tantsijaid. Lisaks ilusale muusikale on ka visuaalne pool – vaadata tantsijaid on väikestele külastajatele kindlasti meeldejääv kogemus. Kes teab, võibolla on mõni neist hiljem ise laval tantsija või pillimängija rollis. Muusika üksi on tore, kuid veel vahvam on see koos mõne teise kunstivormiga, nagu film. Film ilma muusikata võib mõjuda hoopis teisiti kui koos sobiva muusikaga. Ka Pärnu Linnaorkestril on oma roll Eesti filmimaastikul, kus nad on salvestanud ka hulga filmimuusikat (“Supilinna salaselts”, “Noored kotkad”, “Perekonnavaled”, “Pimedad aknad”). “PÖFF soovitab” programmi raames saab kaasa elada “Jeanne d’Arci kannatustele”, mis on tummfilm, mida orkester illustreerib Tõnu Kõrvitsa loodud imelise muusikaga. Jõulumeeleolu aitab luua teisel advendil toimuv kontsert “Sammalroheline linnutee”, kus kõlab Sisaskite looming. Esiettekandele tuleb Siiri Sisaski “Floret silva nobilis”, kus ka tema ise oma võrratu vokaaliga solistina lavale astub. Teine solist on samuti artist suure tähega: tšellist Marcel Johannes Kits. Lisaks on laval Pärnu ja Tallinna Kammerkoor. Virtuoosseid soliste kuuleb aga veel. Veebruarikuus astuvad lavale Islandil elavad Eesti muusikud, isa ja poeg Selvadore (klarnet) ja Oliver Rähni (klaver). “Päikesekollase” õhtu jooksul kuuleb Mozarti klarnetikontserti A-duur KV 622, Weberi klaverikontserti nr 1 jm. Hooaja keskpunktiks on kujunenud kontsert nimega “Kaleidoskoop”, mis tähistab orkestri lähedalseisvat ametlikku sünnipäeva (PLO kokkulepitud sünnipäev on 29. märts 1994). Värviküllasel ja nüansirohkel kontserdil astuvad solistidena lavale meie enda suurepärased orkestriartistid. Põnev on näha soleerimas muusikuid, keda muidu näed orkestri ridades, olgu see siis ERSO, Eesti Festivaliorkester, RO Estonia jt. Viimati nimetatuid ühendab samuti Pärnu ja linnaorkester. 2010. aastal esiettekande saanud Tauno Aintsi / Madis Kalmeti laulutsükkel “Rändavad laulud” tuleb taas esitusele aprillikuus. Nagu ka tookord, on laval solistid Sepo Seeman, Karin Tammaru ning väntorelil Risto Lehiste. Pärnu Linnaorkestri eesmärk on olnud kaasata projektidesse noori muusikuid, pakkuda neile esinemisvõimalust suurel laval ning võimalust mängida koos sümfooniaorkestriga. Samuti on orkestri ridades tihti näha ka noori, alles õppivaid muusikuid. Traditsiooniline “korallpunane” “Muusa puudutus” toimub sellel aastal juba seitsmendat korda ja erinevalt eelmistest aastatest, kus võimaluse said ainult Pärnu muusikakooli noored, saavad sel aastal osaleda Pärnu maakonna muusikakoolide õpilased. Saan omast kogemusest öelda, et see avardav hetk on oluline motiveeriv samm muusiku arengus. Klassiruumis nelja seina vahel harjutamine muutub suureks lavaks, sina ise muutud solistiks ja sinu taga on päris sümfooniaorkester – see on midagi väga ägedat. Mäletan, et närv oli suurem kui tavaliselt, käed olid higisemad kui tavaliselt, kuid see oli seda väärt. Olen kindel, et just peale seda kontserti on mitmetes tärganud ja tärkab ka edaspidi tahtmine muusikaõpinguid jätkata. Juubelihooaeg lõppeb “pärlvalgelt”, kus värvigamma saab üheks pildiks ning jääb meenutama orkestri seniseid kirevaid hetki. Solistina astub lavale metsosopran Tuuri Dede ning kontserti juhatab Andres Kaljuste. Esiettekandele tuleb Evelin Seppari “Anagramm – portreed”. Olete palutud osa saama Pärnu Linnaorkestri 30 aasta juubelihooaja kontsertidest ning tähistama üheskoos neid elamusi, mida orkester on aastate jooksul pakkunud. Elagu!

PERSOON Ain Anger: ooperietendus peab publikut kõnetama. Ia Remmel MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST Virge Joamets KIRG Kolm ühes. Fotograafia võlumaailm. Heili Mägi KOOSKÕLA Arsis – 30 aastat käsikellade muusika ajalugu Eestis. Tiina Boucher MUUSIKAPREEMIAD 2023 PILK Pärnu Linnaorkester – 30 aastat kirkaid värve. Maria Mänd Kõik ja üle kõige. Dokumentaalfilmist “Neeme Järvi. Muusika üle kõige”. Vahur Laiapea MÄLU Eesti Muusikanõukogu sünd ja Balti festival Stockholmis. Sirje Vihma-Normet PILK Peningi mõis ja Georg Ots. Tiiu Levald MULJE Kodune ja kõrgel tasemel. Tallinna kammermuusika festival. Edith-Helen Ulm “Pärdi päevade” pühad pürgimused. Ene Pilliroog Festival “KRATT” tassis noortele kokku kuhjaga koosmängurõõmu. Elle Isabel Lindpere Loomingulisus, entusiasm ja distsipliin – Kiili vanamuusikaansambel 20. Marju Riisikamp MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS

Mari Kalkun on žanriüleselt üks parimaid eesti lauljaid, kes on lisaks maailmatasemel vokalistile ka hea laulukirjutaja, loov ja mänguline muusik. Uue albumi muusikas on helidel ja kõladel varasemast olulisem roll, nendest moodustuvad helimaastikud, ruumid ja mõtted voolavad ja kisuvad sind vastupandamatult kaasa. Kuulates ei panegi tähelegi, kas lool on ka mõni meloodiajoonis, kui pikk see lugu on, kas tal on ettekavatsetud esitusplaan või seade. Kuulaja on pidevalt kaasa haaratud ja ei pettu ühegi nurga peal. Isegi laulusõnade kordused, mis tihti võivad tüütuna mõjuda, laulab Mari just nüüd ja alati värskelt, uusi häälevärve ja variatsioone pakkudes. See kipub ikka nõnda olema, et kaasaegsete, ühte kultuuriruumi kuuluvate ansamblite helikeel ja seaded tunduvad olema üksteisest mõjutatud ja korduvate mallidega, isegi kui sellest teadlikult mööda püütakse pääseda. Mari muusika paistab käivat omi radu ja keskenduvat muusikas teistele aspektidele, mõjudes värskena nii Eesti autorilaulu kui folgimaastikul. Albumi kõlapilt meenutab esimese hooga hoopis saami artiste, kelle muusika keerleb enamasti ümber nende eripärase vokaalžanri – joik/leudd jne. Juba enne poole albumi kuulamist meenusid Nils Aaslak Valkeapää plaatidel kaasa kõlavad loodushelid ja helikopterid. Jäin mõtlema, et kui nüüd näiteks “Maaimä” laulust oleks suure mürinaga mõni lennuk üle lennanud, oleks päris äge olnud. Suur osa “Stoonia” lugusid on samuti meie oma eripärases regilaulužanris, mille arranžeerimiseks peabki tavaliselt olema leidlik ja avara mõtlemisega. Jutustavatest müütilistest regilauludest inspireeritud Mari laulud sobivad imehästi sellise helimaastikulise kujundusega, kus peale Mari enda teevad kaasa ka teised äärmiselt põnevad ja leidlikud muusikud eesotsas kontrabassimängija Nathan Riki Thomsoniga. Kuulda on ka tuubamängijat Daniel Herskedali, Tarmo Noormaad, Tanel Kadalippu ja Roland Seeri. Kogu albumi süda ja hing on Mari vokaal. See on selge kohe avaloo esimestest helidest, mis haaravad kohe oma lummusesse ja viivad maailma loomise lugudest peaaegu mõtteid mujale laskmata viimase, helge karjase kojuminekulauluni. Mari suurepärane lugude jutustamise võime ja kaasaegne tõlgendus laseb vanad müütilised tekstid esile tõusta, ja võibolla jõuavad kuulajale maailma loomise, suure tamme või kuldnaise sõnad esimest korda pärale.

Tähelepanelikule pärimusmuusika sõbrale ja teistelegi on ansambel Rüüt juba ammu tuntud oskusliku muusikalise kanga kudujana. Nende lood on liikuvad, põnevuse ja kergusega pikitud. Heas kooskõlas on ansamblis mängimas erinevad akustilised pillid ja klaarid vokaalid. Ma pole kindlasti erapooletu, aga pean inimhäält selle koosseisu trump-pilliks. Ansamblis mängivad ja laulavad Maarja Soomre, Maili Metssalu, Juhan Uppin ja Jaan-Eerik Aardam. Sander Mölder on helilooja ja elektroonilise muusika võlur, kes sarnaselt ansambliga Rüüt loob delikaatseid muusikalisi mustreid ja kasutab ka vokaali kui instrumenti. Nende koostöö sai alguse 2022. aasta detsembris toimunud Eesti Kontserdi öökontserdiks ette valmistudes. Sellel suvel ilmus ühisloominguga lühialbum “Lendas meie kopelisse”. Albumi temaatiliseks hõbeniidiks on linnud. Muusikaliselt mahub valitud viie folktroonilise loo sisse parasjagu mitmekesisust. Liigutud on mitut rada pidi, mida selline kooslus võiks üldse koos käima mahtuda. Näiteks on albumi avalugu “Kandlemägi” õrn instrumentaalne mõtisklus, kus akustilise kitarri ehe naturaalsus on läbi põimunud modifitseeritud kandlehelide ja elektroonilise lainetusega. Suure kontrasti sellele toob laul “Lenda, lenda”, mis saab kindlasti (kui juba ei ole) suurepäraseks tantsusaalide hitt-looks. Haaravad löökfraasid laulutekstis, kaasakiskuv rütm, läbi keha kumisevad bassikäigud ja pehme väikekannel seob selle kõik üheks tervikuks – suurepärane! Kolmandaks rajaks on kerge meeleolu muusika, mida ilmestab kõige paremini lugu “Juba linnukesed”. See on kulgevat laadi mänglev improvisatsioon pealkirjast lähtuval teemal. “Kuulen ma laande” ja “Loomine” võiksid olla maiuspalad pärimuslaulu armastajatele. See album on justkui isutekitaja, kus leidub midagi pea igale sihtrühmale. Antud juhul on see tõeliselt hästi õnnestunud komplekt, mis algab justkui Sander Möldri poolselt tänavalt ja lõpeb Rüüdi poole kaldu. Jääb üle vaid loota, et ehk valitakse neist üks või mitu rada tulevikus ka põhjalikumalt ette võtta.

Oli rõõmustav näha, et pika traditsiooniga Tallinna kammermuusika festivalile jagus endiselt publikut, kes oli ärgas ja avatud kuulama, eranditult kõiki esinejaid tervitati soojalt. Tänavu muutus festivali kunstiline juht: Anna-Liisa Bezrodny vahetas välja kolm viimast aastat festivali kureerinud Maano Männi. Mitmed Männi sisse toodud komponendid on siiski säilinud, nagu festivali resideeriv helilooja või öökontserdi formaat. Festivalil teemaks oli seekord valitud “Sümbioos”, mis on pärit vanakreeka keelest (συν “koos” ja βίωσις “elamine”) ja leidnud kasutust peale kaasaegse ökoloogiateaduse ka laiemalt eri valdkondades, et tähistada mitmekesisuse loomist ja edendamist ning erinevate elementide ühilduvuse otsimist ja leidmist. Sümbioosisuhetest peaksid tekkima uued kooslused ja uus kvaliteet – Anna-Liisa Bezrodny on festivali pealkirja kavalehel mõtestanud kui kammermuusika sidumist nii poeesia kui ka audiovisuaalse tehnikaga. Kontserdid pakkusid tõepoolest muusika ja sõna kooslust, ühel neist illustreeris esiettekannet ka tehisintellekti baasil vormitud video, ent kuigi esitused olid huvitavad, siis päris uue sümbiootilise kvaliteedini veel ei jõutud. Seevastu ühendas festivalikontserte omapärane koduse lihtsuse ja professionaalsuse sümbioos, mida korraldajad kuulajateni tõid. Ei meenugi mõnd muud üritust, mis oleks pakkunud publikule nii sooja vastuvõttu. See ilmnes lugematutes väikestes, kuid tähenduslikes žestides ning sobis hästi kokku resideeriva helilooja Rein Rannapi valikuga, eriti tema uue teose “Elukaar” esitusega, mis maalis muusikalise pildi inimese elutsüklist sünnist surmani. Usun, et kui hinnata muusikaürituste mõju kogukonna heaolule, oleks Tallinna kammermuusika festival kindlasti esimeste seas. See kehtib eriti praeguses olukorras, kui piiri taga käib sõda ja meie pealinngi, mille nime festival kannab, näib kohati otsekui sõjast purustatud. Ka kõik festivalil esinejad, keda õnnestus kuulata, näitasid kõrget taset ning kuulda sai palju ilusat soolo- ja koosmängu. Lisaks meie parimatele solistidele, nagu Anna-Liisa Bezrodny ja Ivi Ots (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Toomas Vavilov (klarnet), Regina Udod (kontrabass), Neeme Ots (trompet) jt, esines ka väljapaistvaid väliskülalisi, nagu vioolamängija Razvan Popovici Rumeeniast või viiuldaja Jan Söderblom ja tšellist Jan-Erik Gustafsson Soomest; poeetilisi vahetekste esitas Tambet Tuisk. Kauni ja lõpuni viimistletud tooniga särasid pea kõik keelpillimängijad, kellest omamaiste kõrval tahan eraldi esile tõsta Jan-Erik Gustafssoni. Tema koosmäng Marcel Kitsega – näiteks Vivaldi kontserdis kahele tšellole g-moll – kujunes festivali üheks nauditavaimaks elamuseks. Meeldejäävalt esines ka EMTA kammerorkester Jan Söderblomi juhatusel festivali lõppkontserdil, kus tänavuse Marje ja Kuldar Singi nimelise noore muusiku auhinna pälvis lootustandev metsosopran Sandra Laagus. Pianistidest jäid kõrvu alati üllatav Irina Zahharenkova ning tundlik ja täpne ansamblipartner Piia Paemurru. Kavad olid publikusõbralikud, küll jäi pisut väheks põnevaid repertuaarileide, kuid seda korvasid festivalihelilooja teoste ettekanded. Siiski oli üles astunud interpreetide ring veidi kitsas – samad nimed kordusid õhtust õhtusse. Kahtlemata sunnib elu tegema kompromisse, kuid ehk oleks mõistlik vähendada pigem kontsertide arvu kui esinejate hulka. Ebakõlaks jäi ka raekoja kontserdi “Poeesia läbi muusika” anakronistlik repertuaarivalik: kuna see iseenesest süütu, valdavalt vene muusikale pühendatud vokaalõhtu toimus Ukraina taasiseseisvumispäeval ja samal ajal Ukraina toetuskontserdiga Vabaduse väljakul, siis mõjus kava sobimatult – praegune aeg on selline. Ometi jäid kõik kümnest festivalikontserdist väisatud kuus meelde positiivselt. Esimese õhtu gala oli kaalukas avaakord, mis panustas oma tuumaka kavaga kuulajate süvenemisvõimele, kergemateks vahepaladeks vaid Bartóki duod kahele vioolale Razvan Popovici ja Kaija Lukase elavas esituses. Õhtu naelaks kujunes oodatult Mendelssohni keelpillioktett Es-duur op. 20, milles särasid korraga ja kordamööda kõik keelpillimängijad: viiuldajad Anna-Liisa Bezrodny, Linda-Anette Verte, Ivi Ots ja Jan Söderblom, vioolamängijad Razvan Popovici ja Kaija Lukas, tšellistid Jan-Erik Gustafsson ja Marcel Johannes Kits. Raekoja vokaal-kammermuusikaõhtu “Poeesia läbi muusika” oli valdavalt metsosopran Monika-Evelin Liivi päralt, kelle oskus kujundada vene romansside pehmet koloriiti oli muljetavaldav, lüürilist meeleolu täiendasid Tambet Tuisu loetud Lermontovi luuletused ning Brahmsi “5 Ophelia laulus” kvartetile ja metsosopranile nüansirikka saatja rollis keelpillikoosseis (Ivi Ots, Linda-Anette Verte, Razvan Popovici, Jan-Erik Gustafsson, Marcel Johannes Kits). Eriliselt jääb meelde õhtu “Rannap!”, kus toodi esiettekandele festivali tellimusteos “Elukaar”. Seda pealkirja võib vabalt laiendada kogu kontserdile, kuhu oli põimitud ka tunderikas muusikalis-sõnaline mälestushetk hiljuti lahkunud Aavo Otsa mälestuseks. Kontsert kujunes südamlikuks ja mõtlikuks tervikuks, millele vajutasid pitseri “Elukaare” teemad: areng, tegutsemine, hääbumine. Kahele keelpillikvartetile loodud uudisteos on hästi struktureeritud ja heakõlaline, seda ilmestavad äratuntavad tsitaadid helilooja aegumatust levilaulupagasist, aga ka Taavi Varmi ja Valdek Lauri loodud videopilt, mis kujutaski inimese elukaart. Pöörde helgemasse meeleollu tõi kontserdi lõpus argentiina helilooja Osvaldo Golijovi “Viimane ring” keelpillinonetile – temperamentne nagu märulifilm, milles kuulajate huvi aitas üleval hoida varieeruv kõlapilt. Üle ootuste köitvaks kujunes ka viimistletud etteaste klaveritriolt koosseisus Mari Tampere-Bezrodny (viiul), Peeter Paemurru (tšello) ja Piia Paemurru (klaver) Rootsi Mihkli kirikus kavaga “Igavik”. Muusikatund, mida korraldajad naljatlevalt nimetasid professorite kontserdiks, ei jäänud millegi poolest alla noorematele koosseisudele. Schuberti “Nokturn” Es-duur ja “Oktett” F-duur (klaveritriole seatud) ning Rahmaninovi “Eleegiline trio” g-moll, kõlasid enesekindla konservatiivsuse ja hea vormitunnetusega, meeleolult pakkus kontrasti Jaan Räätsa klaveritrio nr 7 op. 125. Samas kontserdipaigas jagus veel kuhjaga romantilist elamuslikkust hilisõhtusel sündmusel “Müstiline universum”, kus keelpillisekstett tõi kuulajate ette ühe Schönbergi tuntumaid ja hinnatumaid teoseid “Kirgastunud öö”. Hilisromantiliste helimassiivide pingestatud lainetus suisa rullus kuulajatest üle ja täitis küünlavalguses kirikusaali, mida põlistas taevas särav superkuu. Arutlesin endamisi, millised korraldajate kokkulepped universumiga võimaldasid aset leida sellisel stiihiate kokkumängul. Enne Schönbergi teost hoidis kuulajaid erksaina Frank Bridge’i “Fantaasia” klaverikvartetile, mis oli autorile iseloomulikult temperamentne ja ka esinejad (Anna-Liisa Bezrodny, Razvan Popovici, Jan-Erik Gustafsson ja Irina Zahharenkova) ei hoidnud ennast tagasi. Lõppkontsert lausa pakatas positiivsusest, selle eest hoolitses noortest mängijatest koosnev EMTA kammerorkester Jan Söderblomi juhatusel. Väga sisukas koosseis, kuuldust tõstan eraldi esile peenelt artikuleeritud tšellopartiisid. Põnevalt kõlas Rannapi orientaalsete sugemetega “Cantilena” viiulile ja orkestrile, pühendatud Anna-Liisa Berzrodnyle, kelle soleerimine oli äärmiselt süvenenud ja viimistletud. Festivalile pani punkti Jaan Räätsa 1961. aastast pärit “Kontsert kammerorkestrile” op. 16, mis kuulub helilooja kuldvarasse ja paneb üha imestama, kui värskelt teos mõjub aastanumbrist hoolimata. Dirigent oskas heliteosesse peidetud groteski suurepäraselt võimendada, lõpuosa Allegro esitati lausa enneolematult hoogsalt ja humoorikalt. Järgmisel aastal peab festival väikest juubelit ja seda on põhjust juba ette oodata. Üks on selge, publik on ja jääb sellele üritusele truuks.

Kui taasiseseisvunud Eesti Vabariik võeti 17. septembril 1991 vastu ÜRO-sse (see oli juhtumisi Leo Normeti sünnipäev) ja Eesti sinimustvalge riigilipp koos Läti ja Leedu rahvuslippudega heisati New Yorgis ÜRO peakorteri ette, ütles Leo mulle: “Nüüd oleme ka ÜRO allorganisatsiooni UNESCO liikmed, tuleks kohe ellu kutsuda Eesti Muusikanõukogu ja selle kaudu liituda nii Euroopa kui ülemaailmse muusikanõukoguga”. Nii loodigi Leo Normeti initsiatiivil tollal 28-st liikmesorganisatsioonist koosnev Eesti Muusikanõukogu, mille asutamiskoosolek oli 12. juunil 1992 Tallinna Kinomajas. Leo Normet valiti eesti muusikute esinduskogu esimeseks presidendiks, peasekretäriks sai Reet Remmel. Juhatusse kuulusid Peep Lassmann, Vardo Rumessen ja Andrus Kallastu. Tollal oli UNESCO egiidi all tegutseva ülemaailmse muusikanõukogu (International Music Council) president rootsi helilooja Eskil Hemberg, kes oli Leo Normeti vana tuttav ja kes käis Tallinnas meile nõu andmas, kuidas juriidiliselt korrektselt moodustada nii suurt non-governmental organisatsiooni. Ka Euroopa Muusikanõukogu president oli tollal rootslane – Rootsi muusikaentsüklopeedia peatoimetaja Hans Åstrand, kes esines asutamiskoosolekul Tallinnas ettekandega “What is International Music Council?”. Samal koosolekul loeti ette Pariisist UNESCO peakorterist saabunud telegramme Eskil Hembergilt, kus ta õnnitles eesti muusikuid Polar Music Prize’i puhul, mille oli Eesti kultuuriministrile Märt Kubole Stockholmis üle andnud Rootsi kuningas Carl XVI Gustav isiklikult. Selle preemia rahadega loodi Eesti muusikute autorikaitse nüüd juba rahvusvahelises mõõtmes. Juba samal sügisel, oktoobris 1992 toimus Stockholmis suurejooneline Baltisk Musikfestival, kus terve nädala jooksul esitati Baltimaade heliloojate loomingut. Eesti-poolne festivali korraldaja oli Eesti Kontserdi tollane kunstiline juht Lauri Väinmaa. Eestlaste tähtsündmuseks oli festivalipäev Stockholmi Konserthuset’is, kus esines kaks sümfooniaorkestrit: päevasel kontserdil astusid üles Stockholmi Filharmoonikud Jan-Åke Hillerudi juhatusel (solistiks Käbi Laretei), õhtusel kontserdil esines ERSO, mida dirigeeris Arvo Volmer (solistiks Lauri Väinmaa). Lätlaste päeval juhatas samuti eesti dirigent – Paul Mägi, kes oli tollal Läti sümfooniaorkestri peadirigent. Eestlaste kammerkontserdil Grünewaldi saalis astus üles klaveriduo Nata-Ly Sakkos - Toivo Peäske, kelle esituses kõlasid kultuuriministrist helilooja Sumera ning Räätsa, Kuulbergi, Singi, Põldmäe ja Sisaski klaverilooming. Hilma Nerep-Mossin kirjutas Stockholmi Eesti Päevalehes (nov 1992): “Kammerkontserdi avateoseks oli Urmas Sisaski “Linnutee” tema Tähistaeva-tsüklist. Teos oli kõlaliseks peegelpildiks universumi tekkimisele, selle võimsusele ja avarusele. /.../ Teosele andis tõenäoliselt inspiratsiooni Lapimaa taevalaotus oma virmalistega. /.../ Kammerkontserdi viimaseks teoseks oli Alo Põldmäe kolmeosaline süit “Loire’i lossid”, kus helilooja on kasutanud prantsuse rahvaviise, millised olid alusmotiiviks karakteristliku pildi kujundamisel kolmest erinevast Loire’i oru lossist. Põldmäe helikeel on tonaalsem kui varem esitatud Sumera-Räätsa-Kuulbergi teostel. /.../ Pianistid Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, kes oma kõrge taseme ja suveräänse esitusega olid võitnud publiku, pidid andma lisapala, milleks oli Rudolf Tobiase “Rondo” – kontrastiks eelnenud teostele kompositsioon, mis on 100 aastat vana.” Mannj Varep kommenteeris Stockholmi Eesti Päevalehes sümfooniakontserte: “Sümfooniakontserdi kava tähistas eesti muusikaloomingu arenguteed sajandi algusest tänapäevani – Tobiasest-Ellerist Erkki-Sven Tüürini. Kontserdi esimeses pooles kõlas Erkki-Sven Tüüri alles käesoleval aastal valminud helind “Zeitraum”; järgnevalt meie muusikaloos kindlat kohta omava pianisti ja helilooja Artur Lemba virtuooslik 1. klaverikontsert. Solistiks oli juba rahvusvahelist tähelepanu äratanud noor kodumaine kontsertpianist Lauri Väinmaa. Seda võimekat pianisti sooviks meeleldi veel mõnes teises helindis kuulda! Eesti orkester Arvo Volmeri juhatusel täitis oma osa helindile vastavas ajatüübilises vaimus. /.../ Kontserdi viimaseks teoseks oli Eduard Tubina sügavalt emotsionaalne 3. sümfoonia. Oleme seda sümfooniat Stockholmis varem kuulnud Neeme Järvi ja Rootsi Raadio Sümfoonikute vapustavas tõlgitsuses. Eesti rahvusorkestri ja dirigent Arvo Volmeri tõlgendus oli loomulikult erinev, kuid esitus tegi niihästi orkestrile kui dirigendile au. Eesti orkester on paindlik ja kaunikõlaline. Näis, et ka orkestriliikmed püüdsid anda oma parima. Täissaal ülekaalukalt rootslastest kuulajaskonnaga ei olnud kiiduavaldustega kitsi.” Stockholmi Konserthuset’i direktor Åke Holmquist rääkis oma tervituses, et selle festivali ettevalmistamine oli kestnud juba tükk aega ja et nende töö oleks äärepealt luhtunud möödunud aasta augustiputši katse tõttu Moskvas. “Muusika avab kõik piirid ja taasühendab riigid ühtseks pereks”, ütles Holmquist lõpetuseks. Eesti Muusikanõukogu president Leo Normet osales festivali raames toimunud ümarlauas, kus ta tegi ettekande eesti muusikast ja tema kohast rahvusvahelises muusikute peres. See oli esimene Baltimaade muusika festival Läänes pärast kolme Balti riigi taasiseseisvumist ja oli Rootsi-poolselt läbi viidud kõrgtasemel. Leo Normet on sündmuse talletanud ka oma päevaraamatus, millest siinkohal väike katkend: “Stockholm, hotell Birger Jarl, 21. oktoober 1992 Balti festivali karusselli lükkas Stockholmi raekojas käima Rootsi kuningas, kellele sekundeeris president Lennart Meri. Kui Lennart mu juurde tuli, siis õnnitlesin teda ja sain vastu ülisooja käepigistuse. Kuulasime Sirjega kuninga sõnavõttu muusikute seljataga, raekoja seina orvas seistes, kui aga rootsi laulupoisid laulu “Üles, üles, hellad vennad!” ja teisigi laule lõõritama hakkasid, tuli kuningas minu kõrvale. Vaatlesime mõne hetke teineteist vastastikku ja naeratasime... Pärast läks söömaks! Sain tuttavaks Juhan Koklaga, kellega ajasime maha pikad jutud, ja Käbi Lareteiga. Viimane kaebas palavikku, mina aga soovitasin talle kassi ja koera retsepti – nälgimist. Täna helistas BISi plaadifirma peremees von Bahr ja palus kirjutada Tubina, Pärdi ja Tüüri kvartetimuusika tutvustuse CD jaoks. Lubas töö eest oma firmas toodetud CD-sid – saan homme 16 tükki kätte. [...] Harry Olt tõi mulle Tubina 7. sümfoonia ja Tobiase “Joonase lähetamise” noodid. Hotellis külastas meid Hans Åstrand, Eskil Hembergiga ajasime juttu tema kabinetis. Teemadeks ikka IMC (International Music Council) ja EMC (Estonian Music Council). Ah jaa – ümberlaua vestlus... Ümberlaua vestluses osalemine oligi õieti see eesmärk, miks mind Rootsimaale kutsuti. Pidin ju ühtteist eesti muusikast rääkima ja olin üpris rahul sellega, et kunstjuhiks (kunagine N. Goldsmithi väljend!) olnud Lauri Väinmaa palus mul kirjutada sissejuhatava kirjutuse ilusale, lipuvärvides brošüürile “Baltisk Festival” (19.–25. okt 1992). Kirjutasin artikli “Musiken i Estland”, milles on juttu 5000 aastat vanast eesti runolaulust, aga ka kaasaegsest heliloomingust. Ümarlauas rääkis leedu muusikast Ona Narbutienė ja läti muusikast Ingrida Zemzare. Leedu sümfooniakontserdi asemel käisime IMC presidendi Eskil Hembergi pääsmesedeliga tema box’is (vanasti oleks öeldud loožis) kuulamas Ingmar Lidholmi uut ooperit “Ett drömspel” (August Strindbergi järgi). “Drömspelid“ on nüüd Põhjamaades moodi minemas –talvel oli ju Estonias Aulis Sallise “Ratsamees”, mille kohta kirjutasin Eesti Ajale artikligi pealkirjaga “Unesta tehty mies”. Kõige nähtu-kuuldu krooniks oli üleeilne päevane kontsert Konserthusetis, kus rootsi suur orkester mängis circa 1600-le inimesele (täissaal!) Tubina “Krati” süiti. Käbi Laretei soleeris Tubina Klaverikontsertiinos. Ka õhtune kontsert oli rahvast tulvil. Erkki-Sven Tüür pidi peale oma kosmosemaitselist “Zeitraumi” kaks korda kummardamas käima. Lauri Väinmaa lõikas loorbereid, esitades Arvo Volmeri dirigeerimisel Artur Lemba 1. klaverikontserdi. Lõpulugu oli Tubina 3. sümfoonia. Publikule väga meeldis, mulle tundus lõpus liigselt heroismi olevat.” * Eesti Muusikanõukogu esimese presidendi Leo Normeti 101. sünniaastapäeval 17. septembril toimus Arvo Pärdi Keskuses mälestuskontsert, kus esinesid Piia Paemurru, Lauri Väinmaa, Kaija Lukas, Anna Grete Joamets, Tanel Joamets, Atlan Karp, Maria Listra, Oliver Kuusik, Liis Jürgens ja Marion Strandberg. Esiettekandele tuli ka Kanada helilooja Ted Dawsoni teos “Solitudes” (in memoriam Leo Normet), mille esitasid Kaija Lukas ja Lauri Väinmaa. Leo Normeti teoste kõrval kõlas Alo Põldmäe ja Urmas Sisaski looming.

Dokumentaalfilm “Neeme Järvi. Muusika üle kõige”. Režissöör Erik Norkroos, helioperaator Mart Kessel-Otsa, helikujundus Karmo Kallaste, operaatorid Erik Norkroos, Kullar Viimne, lisakaamera Arvo Vilu, Jan Mudra, droonivõtted Kullar Viimne, Henri Holland, Reimo Ruubel, monteerija Erik Norkroos, montaaži juhendajad Kersti Miilen, Reiner E. Moritz, Elke Riemann-Moritz, graafiline disain Indrek Köster, tegevprodutsent Heidi Pruuli, produtsent Erik Norkroos. Umberto Productions 2023. Filmi pikkus 86 minutit. “Neeme Järvi. Muusika üle kõige”. “Maestro. Muusika on kõik”. Isa ja poeg, kaks dokumentaalfilmi. Esimene, vastsündinud film isa Neeme Järvist. Teine, Paavo Järvist tehtud film, valmis 2015. aastal. Isa filmi tegi eestlane Erik Norkroos, poja filmi ameeriklane David Donnelly. David Donnelly filmi Paavo Järvist arvustasin 2015. aastal Sirbis (“Maestro. Hirm vaikuse ees”, 28. VIII). Lubatagu siin iseennast refereerida. Kirjutasin tookord sellest, et filmi autor David Donnelly ei loonud filmis “Maestro. Muusika on kõik” oma (filmi)maailma, vaid asetas end vahendama kellegi teise oma. Ja et filmitegija lähtekohaks võiks olla luua oma filmiga unikaalne, iseseisva poeetikaga teos. Ja et kui ta pretendeerib vähemale, asetab ta end automaatselt päevapiltniku positsiooni ja asub täitma pildistatavale või tööandjale võimalikult meelepärast tellimustööd. Mida ma nüüd, kaheksa aastat hiljem siia lisaksin? Et kellegi teise maailma võib vahendada, aga oma maailma ei tohi selle arvelt loomata jätta. Üks väga oluline asi on vaja üle korrata. See, mida loete, on filmi, mitte selles osalevate isikute arvustamine. Filmi tegelased, ka mitte keegi intervjueeritutest, ei vastuta selle eest, kuidas film neid esitab ja mida avab. Kas Donnelly filmi kohta öeldu võib üle kanda Erik Norkroosi filmile? Jah, võib küll. Liigne aupaklikkus, alt üles vaatamise perspektiiv läbib filmi. Kiidulaul asendub kiidulauluga ja nii läbi terve filmi. See muutub monotoonseks suminaks, mida katkestavad episoodid, mis filmitud Neeme Järviga tema Florida kodus ja kodurannas, Eestis, erinevatel kontsertidel üle ilma. Kui räägin kiidulaulust, ei ole see etteheide intervjueeritavatele. Nad räägivad ausalt ja siiralt, kui hea ja andekas on Neeme Järvi dirigendina, muusikuna, millised unustamatud kogemused ja mälestused on neil koostööst maestroga. Ka Neeme Järvi lapsed – Paavo Järvi, Maarika Järvi, Kristjan Järvi räägivad koostööst isaga ja temalt saadud õpetustest ja kogemustest siiralt ja südamlikult. Ükski intervjueeritav ei teadnud ju, mida ja kui palju teised räägivad. Eraldi võetuna, ehk ka eraldi kuulatuna, on kõigi hinnangud väga huvitavad. Aga kõigi nende filmi paigutamine tekitab kiiresti tunde, et suhkrule valatakse üha siirupit peale – ja mitte väikestes kogustes. Mõned tõeliselt ilusad killud kirjutasin välja intervjueeritavate jutust. Kristjan Järvi ütleb: Neeme Järvi on inimlikustanud dirigeerimise. Viiuldaja Nicola Benedetti: ta ei suru oma tahet peale. Laseb olla vaba. Bariton Thomas Hampson: laulja peab tajuma, et dirigent hingab koos temaga. Neeme Järvi teeb seda. Paavo Järvi: ta on üks väheseid (elavaid) dirigente, kellel on olemas dirigeerimistehnika. On väga kuulsaid dirigente, kes ei suuda “ette näidata”. Nad peavad katkestuse tegema ja rääkima. Neeme Järvi muusika salvestaja räägib märkamatutest liigutustest, mikroliigutustest, mida ta dirigeerimisel kasutab. See lõi minu jaoks huvitava paralleeli kurtide viipekeelega, mida ekslikult ka käte keeleks nimetatud, kus aga keha, näo, pilgu (mikro)liigutused ülimalt suurt rolli mängivad. See, et kurdid viipekeele järgi laulda saavad, on juba päris omaette teema. Filmi pealkirjaks võiks ju olla ka “Neeme Järvi üle kõigi” – aga ei ole tema kui inimese valik ega vastutus, kui keegi soovib teda alt üles pilguga vaadata. Paraku on see autori valik, või ka siis valikuvõimaluste vähesuse tulemus. Küsimus on kokkulepetes, mis ilmselt enne filmi alustamist sõlmiti. Tundub, et üks tulemust tugevasti mõjutavaid kokkuleppeid oli isikliku elu, perekondliku ja muu spontaansemat laadi sotsiaalse läbikäimise filmimisest keeldumine. Filmitaval on absoluutne õigus selliseid piire kehtestada. Aga filmitegijale jääb absoluutne õigus jätta tegemata film inimesest, kes filmitegijat või -tegijaid piisavalt ei usalda või nendesse lugupidamatult suhtub. Minul on selline kogemus olemas. Nüüdseks lahkunud Ülo Vilimaast hakkasin 2015. aastal filmi tegema. See töö jooksis peagi ummikusse. Filmitav püüdis dikteerida mulle valikuid, mida ma autorina ei saanud aktsepteerida. Püüdis mulle peale suruda alt-üles perspektiivi ja minu sinna allapoole asetada. Jätsin töö pooleli. Lisaks kokkulepetele, mida ja kus filmida, mõjutab tulemust väga tugevasti filmi autori ja filmitava inimlik sobivus, kontakt. Usalduse, läheduse kujunemine. Kõnealuses filmis ei taju ma, et töö käigus oleks usaldust lisandunud, avanenud midagi, mida ette ei oska näha ega planeerida. Midagi üllatuslikku, mis kasvõi hetkeks laseks vaadata “kui-mõnus-mees-ta-on-ja-kui-andekas-ja-kui-palju-teinud” kuvandi ääre alla. Midagi paradoksaalset, ambivalentset. Inimlikku nõrkust, ekslikkust, mille nähtavaks tegemine sama inimese julgusest ja tugevusest räägiksid. Võibolla Neeme Järvil ei ole nõrkusi ja ta ei eksi kunagi kusagil. Ei või iial teada, aga on väheusutav. Aga igav on vaadata filmi, kus inimese emotsioonide skaala saja kahekümne minuti jooksul muutumatuks jääb. Kellel – filmi põhjal otsustades – on alati õigus. Mõnus ja andekas on ta niikuinii. Aga Eesti Televisioonile film ilmselt sobib ja küllap saab ta seal kenasti näidatud – sest ERR on ju selle tootmise kaasrahastaja, ETV kauaaegne peatoimetaja Heidi Pruuli filmi tegevprodutsent ja toimetaja. Selle üle tuleb rõõmustada, et ERR selle filmi tootmises osales, sest see tagab talle parimad eetrivõimalused. Rahvusringhääling on ju omamaiste dokkide näitamise miinimumini kärpinud. Mis on kurb, vale, teeb nõutuks ja paneb kurjustama. Sest filmid on vähene osa programmist, millel on (mitte küll alati) olemas kunstiline mõõde. Filmidel on elulugu, mida uues ajas uuesti tõlgendada saab. Neeme Järvi näitab filmis oma koduriiulil seisvat A. H. Tammsaare kogutud teoste rida. Ütleb, et kui kunagi aega saab, hakkab neid lugema. Filmidega on sama lugu – neid tuleb aegajalt uuesti vaadata. Riiulil seisev raamat, arhiivis vedelev film on seni surnud, kui keegi neid lugema ja vaatama hakkab.

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - võrratud Wagneri-rollid Euroopa juhtivates ooperiteatrites ja Eesti lavadel “19. märts oli Eesti muusikakultuurile ajalooline hetk, kui meie rahvusvaheline tipplaulja Aile Asszonyi astus lavale Richard Straussi “Elektra” pearollis esietendusel Frankfurdi ooperis. Sellise kaalu ja raskusega peaosa Euroopa tippooperimajas ei ole Eesti laulja seni veel esitanud. Aile Asszonyi hääleliik – dramaatiline sopran – jääb maailmas aina haruldasemaks. Neid otsitakse nii Wagneri kui Richard Straussi ooperite erilisi hääleomadusi nõudvatesse suurrollidesse sõna otseses mõttes tikutulega. Eesti diiva Aile Asszonyi on nende kõrguste poole liikunud kõiki olulisi astmeid läbides: Senta Wagneri “Lendavas hollandlases”, Elisabeth ja Venus “Tannhäuseris”, Turandot, Isolde ja nüüd Richard Straussi Elektra.“ (Ia Remmel, “Ooperidiiva Aile Asszonyi liigub maailma tipprollide poole”. Postimees, 30.03.2023)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - laiahaardeline ja rahvusvaheline kammermuusika-aasta “Oleme mänginud püsivalt koos 2013. aastast ning oleme enda jaoks pidevalt avastamas uusi rikkusi, mida sisaldab endas klaveritrio koosseisus musitseerimine ning triole kirjutatud muusika. Väga olulised ning meeldejäävad hetked meie senise tegevuse jooksul on kindlasti olnud kontserdid Berliini kontserdimaja ja Hamburgi Elbphilharmonie kammersaalides 2021. aasta novembris. Aga eredatena on meelde jäänud ka näiteks mitmed kontserdid Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis, Estonia kontserdisaalis ning esinemine Peterburi filharmoonia väikses saalis. Poola plaadifirma DUX eelmisel aastal välja antud debüütalbumil esitasime Arvo Pärdi, Riho Esko Maimetsa, Heino Elleri ja Artur Lemba loomingut, mida ühendab helikeele romantilisus ja tundeküllasus. Eesti heliloojate loodud triorepertuaar ei ole väga ulatuslik ja siinkohal teeksime üleskutse Eesti heliloojatele võtta ette kompositsioonilisi avastusretki klassikalisse klaveritrio žanrisse!” (“i nagu interpreet”. Muusika, 2022, nr 10)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - ere ja mitmekülgne hooaeg, lavastuse “Macbeth” muusikaline kujundamine "Siin Euroopas aset leidnud pöördeliste sündmuste valguses olukord kisendas “Macbethi” järele – sellest tekstist ei saa praegu mööda vaadata. See, mis ühest kunstiteosest, ükskõik, millisest žanrist, teeb klassikalise ehk ajatu, ongi need teemad. See, kuidas Sumera muusika paralleelselt loob just eriti meie laiuskraadil uusi ja veel avatumaid tähendusvälju, on minu arvates väga oluline. [---] Minu jaoks on väga huvitav tähendusväljade paljusus, mis instrumentaalmuusikas on, just need nüansid, mida me soovime hetkel Shakespeare’ist esile tuua, ja see kombinatsioon, millest Sumera on rääkinud. Kui me vaatame, millises olukorras oleme, siis üks nendest asjadest, mida kultuurivaldkonnas ära saame teha, ongi kogu aeg selle teema pildis hoidmine. Me ei tohi unustada. See panus, mida meie ERSOga oleme püüdnud anda, on see, et mängime Ukraina hümni iga kontserdi alguses – igal reedel kõlab Ukraina hümn." (Intervjuust “Vikerhommikule”. Vikerraadio, 10.01.2023)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - laulupeo väärikas ettevalmistus ja kunstiline juhtimine “[Eesti laulupidude] traditsioon on tänaseks päevaks kestnud üle 150 aasta. See on juba meie rahvasse kodeeritud, see on muutunud orgaaniliselt oluliseks. [---] Aga see on erakordne traditsioon. Tantsimine ja laulmine on üdini heatahtlikud ja jumalikud nähtused, kus inimene hästi vahetult väljendab oma hingelist poolt. Ja laulmine ongi ju nagu hingepilli mängimine, kuna sul ei olegi muud instrumenti kui sinu enda hääl ja keha ja sa reaalselt hingadki ju sisse ja välja ilusaid sõnumeid. Selles mõttes on Eestimaa täiesti haldjalik maa, mõneti uskumatu rahvaga.” (Astrid Kannel, “Pärt Uusberg: elame kiirtoidu ajastul, kus elamus tahetakse lihtsalt kätte saada”. err.ee, 15.07.2023)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - Eesti džässmuusika valdkonna väsimatu arendaja ja uute võimaluste looja “Reigo Ahvena jaoks on muusika põhiomadusi protsessi nautimine, teadlik olemine, et sa ei ole kohal, vaid oled teel. Žanrid on muusikas nagu seinad, kuid Ahvenale meeldib pigem mõelda neist piiridest kui kujuteldavad kardinad. Nii saab vajadusel piire nihutada. Reigo Ahven suhtub haridusse kirglikult ning arvab, et muusikat õpetada on väga raske. Muusikat saab inimestele anda maitsta ja muusika tegemist läbi enda näite saab muuta isuäratavaks ja inspireerivaks. Saab inimestele juhatada kätte niidiotsi, kuidas seda tarbida, kuulata ja kirgastuda, aga reaalselt sundida on väga raske.” Merli Antsmaa Reigo Ahven: muusik, kes jõuab ja tahab Postimees 29. september 2015

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - sisukas rahvusvaheline kontserdihooaeg “Klaverimäng on üks kõige raskem kunst üldse, see paratamatult nõuab väga palju pühendumist ja mõtlemist muusika peale. Just neid klaveri taga veedetud tunde, kus sa istud ja lihtsalt harjutad, sest mitte midagi ei saa selgeks ilma harjutamata. See on paratamatus. Eks see võibolla hirmutab praeguseid noori sellest ka natuke eemale, aga üleüldises plaanis see tase, millega Eesti pianistid silma paistavad, ikka täiesti erakordne! Meil tuleb loomulikult leida võimalusi ja viise, kuidas need noored ikkagi saaks motiveeritud, et nad leiaksid ise selle rõõmu muusikast ja selle kire, milleta ei saagi tegelikult teha muusikat.” (Intervjuust “Deltale”. Klassikaraadio, 9.11.2021)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia – edukas loominguaasta, autorialbum “Januneb valgust” “Helilooja töö on ju ikka sama – helide teoseks organiseerimine. Öeldakse, et heliloojal on lõputult valikuid. Olen selle peale palju mõelnud. Kui oled teatud ajahetkes, mingi teose ja ideega, siis on valikud tegelikult üsna piiratud. Neid “õigeid” valikuid, mis sobivad, justkui ei olegi palju, vähemalt enda puhul tunnen nii. [---] Helilooja elabki nende hetkede nimel, kui teos jõuab punktini, kus mingid asjad tekitavad vaimustust, kui mingid ideed leiavad lahenduse ja oma koha muusikalises koes ja vormis. Alguses on teose kirjutamine enamasti üks suur pusimine, aga kui pilt äkki ees “selgeks” lööb, siis on see võimas ja vaimustav tunne. Või kui tuleb mõni hea mõttevälgatus, mida teoses kasutada. Sest kunagi ei saa lõpuni ära seletada, mis täpselt muusikalise kujundi või idee taga on, ja see ongi väga lummav.” (Nele-Eva Steinfeld, “Persona grata: Marianna Liik”. TMK, 2015, nr 3)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - pikaaegne särav ja stabiilne kontsertmeistri roll Tallinna Kammerorkestris "Tallinna Kammerorkester on Eestis ainus suurematest instrumentaalkoosseisudest, kelle kontsertidel käies tajun peaaegu eranditult, et ka mängijatele on iga kontsert eriline sündmus. Selle muusikakollektiivi üks äratuntav ja olulisim omadus on eriline, orkestri nime vääriline kammermuusikalik paindlikkus ja tähelepanelikkus. Nendele omadustele on viimaste aastatega lisandunud väga täpne ja maitsekas artikulatsioon ning eri ajastute muusika diferentseeritud, kuid koosseisuühtne stiilitaju. [---] Väga ilmekalt tulid esile orkestri pillirühmade kontsertmeistrite soolod, eriti Harry Traksmanni ebamaiselt lummavad ja tulised soolod Bartóki teose viimases osas." (Talvi Nurgamaa, “Kõlaga üdini tungivad keelpillid”. Sirp, 18.01.2019)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia: enneolematu eesti muusika peo korraldamine Hiiumaal - Rudolf Tobias 150 “Itaalia helilooja Rossini olla kord tabavalt öelnud, et muusika keel on ühtne kõigile rahvastele ja põlvkondadele, sest seda mõistetakse südamega. [---] Südamed ühtemoodi avatud, nopib igaüks kultuurielamustelt kaasa just selle, mis teda eriliselt puudutab või kõnetab.” (Enn Kunila, Vana Tallinna galakontserdi kavaleht, 26.08.2023) “Mässavalt pidutseva hingelise jõu laulik.” Nende sõnadega on Mart Saar iseloomustanud oma sõpra Rudolf Tobiast. Ta oli esimene eesti helilooja, kelle mitmekülgne looming oli ees oma ajast ja kodumaal valitsenud võimalustest. Läbi suurte raskuste suutis ta 1909. aastal Leipzigis publiku ette tuua oma oratooriumi “Joonase lähetamine”. Publikumenu ettekanne ei saavutanud, kuid teose väärtused avasid talle peagi professori koha Berliini kõrgemas muusikakoolis. Eestis kõlas “Sanctus” sellest oratooriumist esmakordselt 1913. aastal Estonia teatri- ja kontserdisaali avamisel helilooja enese juhatusel.” (Arne Mikk, “Hooaeg”, 2023, suvi)

Eesti Muusikanõukogu heliloojapreemia: mitmekülgne, eri žanre ühendav omanäoline helilooming. “Tauno Aintsi muusikas on tuntavalt tajuda püüdlus kõige tähtsama selitamise poole ning sünkroonsust Silversteini loo jutustuse rütmi ja stiiliga. Kui raamatut lugedes võib ise tempo valida ja loost meelevaldselt kiiruga üle libiseda, siis Aintsi muusikaline tõlgendus seda ei võimalda. Lugu rullub lahti aeglaselt, jättes kuulajale jutustaja öeldud lausete sisekaemuslikuks mõtestamiseks parajalt aega. Aintsi loomingu kommunikatiivsuse tase on nüüdismuusika taustal keskmisest isegi märksa kõrgem. Kuulajana on seda võimalik jälgida ning kergelt vastu võtta, tegemata seejuures väsitavat mõistuse pingutust. Valdavalt heakõlaline, lüürilisuse poole kalduv helikeel on kohati filmilik ja mänguline ning toob kaasa lapselikult vaba maailma hoovusi. Valitud tämbrid on pastelsed ja mahedad ning sobituvad hästi “Helde puu” veidi kurvalt helge, kuid kindlasti mitte raskepärase ainesega.” (Meeta Morozov, “Andmise pühitsus”. Sirp, 22.04 2022)

Eesti Muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest: kauaaegne eesti muusikaelu missioonitundlik kajastamine televisioonis “Noorena tõmbasin tähelepanu soengutega, nüüd mängime programmide, nende pikkuste ja eetriaegadega. [---] On mingid alad, milles sina oled tugevam kui teistes. Sellest tuleb võimalikult ruttu aru saada. Olen saanud teha suurprojekte, kus tuleb suhelda eri osapooltega ja mõelda välja formaat, kuidas nende teema või üritus sobiks hästi televisiooni ja nad saaksid palju vaatajaid. Usun, et see on minu tugevus ja eripära.” (Liis Auväärt, “Karmel Killandi: olen alati tahtnud saada emaks, aga kummagi mu lapsega ei läinud nii, nagu ma lootsin”. Eesti Naine, 2020, nr 8)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - Eesti muusikamälu rikastav tegevus Eesti Muusika Infokeskuse direktorina “EMIK loodi ajal, mil Eesti taastas vanu ja lõi uusi sidemeid Euroopa ja kogu maailmaga. [---] EMIKi roll tema algusaastatel oli esmane teavitus, et on olemas selline nähtus nagu eesti muusika. Sest kuigi maailmas oli juba tuntud Arvo Pärdi nimi ja Neeme Järvi kontserdikavadesse jõudsid eesti orkestriteosed, oli eesti muusika kui omanäoline tervik oma detailidega laiemalt siiski suhteliselt tundmatu. [---] EMIK on pidanud muutunud olude, õhus olevate ootuste ja piiratud ressursside tingimustes oma tegevust üha uuesti mõtestama ja piiritlema ning valikuid tegema. Infokeskuse valikuks on olnud alalhoidlik uuendusmeelsus – vana ja uue ühildamine. EMIK on säilitanud ja arendanud traditsioonilist funktsiooni muusikainformatsiooni süstemaatilise kogujana, säilitajana ja vahendajana, kuid kasutanud seejuures ära kõik uue tehnoloogia ja elektroonilise infolevi võimalused.” (Evi Arujärv, “Eesti Muusika Infokeskus sai 20”. Muusika, 2015, nr 12)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest * Tiiu on meie koori überandekas, überprofessionaalne ja übertore produtsent. Ta on sündinud muusikaelu korraldaja, sest tunneb kõiki ja mõistab artistide keerulist hingeelu. * Tiiule meeldivad huskyd, multimeedia muusikateater ja saun. Viimane on tema jaoks võimalus ennast igapäeva probleemidest välja lülitada. * Kõik saunaga seotud rituaalid on Tiiule olulised. Vihtasid käib ta näiteks metsas ise tegemas. * Tiiul on kõige osas hea maitse, olgu selleks siis muusika, kunst või toit. * Tiiu armastab muusikuid ja muusikud armastavad teda (Eesti Filharmoonia Kammerkoori Facebook)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - Viljandi pärimusmuusika festivali järjepideva professionaalse korralduse ja kunstilise programmi eest “Korraldajad nimetavad Viljandi pärimusmuusika festivalI Eesti suurimaks muusikafestivaliks. Võib vaielda, kas seda tiitlit ei peaks kandma hoopis “Jazzkaar”, Tallinn Music Week või Eesti muusika päevad (sõltub ilmselt maitsest ehk sellest, mis valida suuruse mõõdupuuks), aga ühte ritta nimetatud kolmega sobib Viljandi folk oma kaaluku­selt kindlasti: neli päeva, üheksa lava, ligi 120 suuremat või väiksemat kontserti, varahommikuni kestvad etnodiskod, kümned õpitoad ja peale selle veel lisaprogramm. Kõige selle kajastamiseks läheks tarvis vähemalt nelja-viit reporterit, kellel lastakse pool Sirpi täis kirjutada.” (Andres Laiapea, “Viljandi folk – kas missioon täidetud?”. Sirp, 5.08.2022)

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - erakordselt kõrgetasemeline rahvusvaheline kontserttegevus Millegi loomiseks peab olema sisemine vajadus. [---] [K]a siin tuleks püüda teadlikult välistada, defineerida see, mis kõik juba on tehtud, võtta mingid elemendid, parameetritega teadlikult mängida ja üritada siis jällegi destilleerida ja filtreerida. Nii, ma arvan, on lootust luua midagi, mis vähemalt iseendale veenev on. [---] Selleks, et ei tekiks hirmu iseenda kordamise ees, tuleb lihtsalt oma sõnavara puhastada. Jah, kõike võib ju proovida, et ka professionaalses mõttes oleks oskus kõigega suhestuda, aga enda vastu peab ausaks jääma. [---] Kui veeta kogu oma muusikaline elu teisi imiteerides, siis parimal juhul oled sa väga hea koopia, aga mõtestada lahti, mis on su enda helikeel, kes sa oled ja kust sa tuled – see on väga teadlik protsess. Tahtes ise muusikat luua, on see hädavajalik, et mitte olla pelgalt käsitööline.” (Priit Pruul, “Kristjan Randalu: annan endast rohkem kui 100% ja eeldan seda ka teistelt”. Muusika, 2023, nr 4)

Dirigent Risto Joost teeb muusikamaastikul palju olulist: töö meie muusikateatrites, viimased neli aastat Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendina, sage koostöö Tallinna Kammerorkestriga, külalisdirigendina Euroopa teatrites ja orkestrite ees. Ta on ametis olnud Saksamaal MDRi orkestri ja koori dirigendina ning valitud nüüd Württembergi kammerorkestri peadirigendiks. Loometeel on teda tunnustatud mitmete kaalukate preemiatega: 2016. aastal Eesti Muusikanõukogu aastapreemia, 2018. aastal Rahvusringhäälingu aasta muusik, 2021. aastal Gustav Ernesaksa preemia, 2022. aastal Eesti Teatriauhindade muusikapreemia. Joost teeb kõike põhjalikult, intensiivselt, oma positiivse energiaga nakatades ja inspireerides. Võiks öelda, et kõikjal, kus ta muusikajuhtimise enda kätte võtab, on tal “rohelised sõrmed” – asjad hakkavad elama, kasvama ja vilja kandma. Sinu tulekuga Vanemuise teatri muusikajuhiks ja peadirigendiks sai alguse suurepärane seeria – “Linda di Chamounix”, “Don Giovanni”, “Tristan ja Isolde”, uued Eesti ooperid “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Kaubamaja”, Tambergi “Cyrano de Bergeraci” uuslavastus. Kuidas see kõik alguse sai, kui toona Vanemuise kasuks otsustasid? Mind kutsus Vanemuisesse Kristiina Alliksaar. Muusikateatris sõltub palju sellest, kuidas teatri direktor, kunstilised juhid ja ka turundusosakond üksteist mõistavad. Kristiina seisukoht oli lihtne: kunstilised juhid peavad saama oma ideid ellu viia. Ta usaldas mind, ütles – mina teie plaanidesse ei sekku, aga vaatame, kuidas me nad toimima saame. Muidugi Vanemuises kolme žanri teatrina peab alati jälgima, et püsiks tasakaal selle kolme valdkonna vahel: sõnateater, ballett, muusikateater koos kontserttegevusega. Enne minu tulekut oli Vanemuises selline periood, kus lisaks muule esitati ka palju muusikalirepertuaari. Ühel hetkel ei olnud see tegevus enam majanduslikult nii jätkusuutlik, et muusikaliprojektidega oleks sellises mahus tasunud jätkata. See andis võimaluse alternatiivse repertuaariga rohkem päevavalgele tulla. Kuna minu tulek Vanemuisesse langes covidi aega, mis tegi meie valdkonna inimestele töövõimaluste leidmise veel ekstra keeruliseks, siis oli hea meel, et rahvusooperi kunstilise juhi Arvo Volmeriga tekkis meil hea dialoog ja leppisime kokku, et üritame võimalikult palju soodustada lauljate liikumist kahe muusikateatri vahel. Arvo toetas Estonia lauljate osalemist Vanemuise lavastustes, mis on meie ooperimaastiku väiksust silmas pidades väga positiivne samm. Kui vaadata Vanemuise viimaste aastate ja algava hooaja repertuaari, siis on see vägagi nõudlik, tihti ka värske, mitte liiga ära mängitud ja huvitavate lavastajatega. Ma hakkasin repertuaari valima eelkõige Vanemuise trupi järgi. Trupp on väike, aga võimekas. Uurisin võimalusi, rääkisin solistidega, mida nemad laulda tahavad, mis mõtted neil on. Hetkel võib öelda, et kõik meie koosseisulised lauljad on Vanemuise repertuaaris aktiivselt esindatud ja ka vabakutseliste kodumaiste lauljate osalus on suur. See on ju olnud probleem, et Estonia ja Vanemuine tõid pikka aega etendustesse palju külalissoliste, eriti pearollidesse, aga nüüd on äkki näha, et meil on ju endalgi häid lauljaid ja peale kasvav noor generatsioon, kes on tegelikult väga võimekas. Nad nagu ei olnud saanud võimalusi end palju näidata ja nüüd, kui need võimalused on tulnud, on see ennast hästi õigustanud. Minu eesmärk on pakkuda tööd võimalikult paljudele andekatele Eesti lauljatele, et see valdkond ei hääbuks. Kui noor andekas laulja tahab Eestis elada, siia pere luua, siis keskkond peab toetama tema arengut, vastasel korral ta läheb mujale. Kui Estonia ja Vanemuine ühiselt Eesti noorte lauljate peale mõtlevad ja neile töövõimalusi annavad, siis on jätkusuutlikkus võimalik. Väga oluline osa lauljate karjääri kujundamisel on ooperikooril, mis annab mitmekülgseid võimalusi muusikateatris töötada. Seal saab ühest küljest olla osa suurest instrumendist ja omandada lavakogemusi, teisalt annab ooperikoori liikmeks olemine võimaluse kandideerida ka väiksematele rollidele ja hea perspektiivi korral pole ka koosseisulise solisti staatus kättesaamatu. Kaasaegses muusikateatris ei pea olema teatri palgal väga suurt truppi, nagu idapoolsetes riikides veel tihti traditsiooniks. Oluline on siin vaadata klassikalise laulu muusikaturgu tervikuna. Optimaalne on pigem selline arv, et kõik saaksid olla pidevalt töös, aga on ruumi võtta ka lauljaid juurde vabakutseliste või välislauljate hulgast. Meenutame korraks kõiki neid lähiaastate õnnestunud lavastusi. Donizetti “Linda di Chamounix” oli maestro Paul Mägi valik, samuti Puccini “Turandot”, mis nüüd sel hooajal välja tuleb. Muusikateatri plaanid tehakse ju väga pikalt ette. Eesti ooperid – Ardo Ran Varrese “Põrgupõhja uus Vanapagan” oli samuti Paul Mägi tellimus. Tõnis Kaumanni “Kaubamaja” tellisin juba tosin aastat tagasi, ooperi proloog on kirjutatud spetsiaalselt Vanemuise lavastust silmas pidades. “Põrgupõhja uus Vanapagan” pidi 2020. aastal lavale tulema, aga covid tuli vahele. Mul endal oli esimesena mõttes Mozarti “Don Giovanni”, mida soovisin lavale tuua, ja see ka sobis trupile suurepäraselt. Muidugi oli suur soov teha Wagnerit, Vanemuise ajaloos ei olnud seni ühtegi Wagneri ooperit esitatud. “Tristanis ja Isoldes” ei ole liiga palju osatäitjaid, keda lisaks oma lauljate koosseisule oleks vaja kaasata. Eestis on olemas suurepärane tenor Tristani rolli – Mati Turi, teda võiks meil palju rohkem rakendada. Just nüüd etendasime “Birgitta festivalil” oma “Tristan ja Isolde” lavastust – Tristani rollis oli Mati Turi, Aile Asszonyi tuli otse Bayreuthist Isolde osa laulma. Ka uus hooaeg on erakordselt põnev. Toome esmakordselt Eestis Händeli ooperi “Julius Caesar” lavale kolme kontratenoriga. Seal laulab Londonis Guildhalli muusika- ja draamakooli lõpetanud Martin Karu, siis Ivo Posti, kes on olnud lauljana areenil juba pikemat aega, ning Ka Bo Chan, kes on Eestis elanud juba üle 25 aasta, räägib perfektselt eesti keelt ja on teinud karjääri nii vokaalkollektiivides kui ka solistina. Lisaks kontratenorite koosseisule pakume samadele rollidele välja ka võimeka naiskoosseisu: Sandra Laagus, Annaliisa Pillak ja Karis Trass. Peaosades osalevad lisaks oma maja lauljatele veel ka Maria Listra, Tuuri Dede ja Oliver Kuusik. Eestis on täiesti elujõuline noorte lauljate generatsioon! Mainisid Aile Asszonyit, kes on nüüd teinud juba suure tähelennu. Aile on jõudnud sinna, kus ta peabki olema. See ongi tema võimekus laulda Bayreuthis, laulda Frankfurdis, kõigis nendes suurtes teatrites, ja ma arvan, et see on alles algus. Mis aga on sealjuures oluline: lauljatel peab olema hea tugiteenus. Lisaks mõistvale perekonnale peavad olema head nõuandjad ja kõige parem nõuandja lauljale on tema isiklik coach (repetiitor). See on üks valdkond, mis Eestis vajaks süstemaatilist arendamist, et meil oleksid ooperiteatris sellised coach’id, kes ei ole mitte ainult väga head pianistid, vaid tunnevad laulmise peensusi, keeli, stilistikat ning on lauljale tema arengus oluliseks toeks. Vanemuise teatris käib meid lisaks oma repetiitoritele regulaarselt aitamas suurepärane Toomas Kaldaru; tema on ju ka Aile Asszonyi ihu-coach. Oleks tore, kui meil ka selline traditsioon süstemaatilisemalt juurduks. Nagu ma olen aru saanud, siis Aile edu üks olulisi elemente ongi just regulaarne töö Toomasega. Ooperis on lauljate kõrval teine tähtis tegelane lavastaja. Siin on sama lugu, et omamaiseid lavastajaid on meil vähe ja juurde tuleb vaevaliselt. Aga nüüd järsku on ka nendega hakanud huvitavalt minema ja sinu eriti fantastiline leid on Elmo Nüganen, kes lavastas “Don Giovanni” ja nüüd lavastab veel ka “Julius Caesari”. Kuidas sa selle peale tulid, et tema poole pöörduda? Elmo Nüganeni poole pöörduda oli ju väga loogiline valik, aga see, et ta nõus oli, on fantastiline. “Don Giovanni” on nõudlik materjal, see ei ole puhtalt draama, tragöödia ega komöödia, siin peab valdama tragikoomilist žanrit. Me kõigepealt arutasime pikalt, mida ma soovin laval näha ja peab ütlema, et meil langesid arvamused kokku. Elmo tõi sinna oma värske teatrikeele ja oskab hoida kuulaja-vaataja tähelepanu. See on minu meelest muusikateatris esmatähtis. Lavastaja peab ka respekteerima muusikat ja õnneks Elmo seda just teebki. Ta usaldab lugu ja loo struktuuri. Ta ei hakka seda väänama, aga hakkab seda jutustama nii, et ka tavainimesed ooperist aru saavad. See ongi suund, mida me tahame hoida, et me ei loo muuseumieksponaate või nišitooteid, vaid räägime neid tõesti erakordse muusikaga suurepäraseid lugusid kõigile inimestele, mitte ainult ooperigurmaanidele. Vaja on, et see keel kõnetaks publikut, ja Elmo oskab seda kunsti. Aga kuidas sa suhtud neisse väga eksperimenteerivatesse režiiteatri lavastustesse, kus sageli kõik pea peale keeratakse – ajastud, kas või ka lugu ise. Just Saksamaal armastatakse seda tüüpi lavastamist. Ma arvan, et pole mõtet teha midagi lihtsalt tegemise pärast, et aga oleks teistmoodi. Režii käekiri peab olema sisuliselt põhjendatud. Kesk-Euroopa lavastamistraditsioonis on kõik juba läbi hekseldatud, Saksa režiiteater on kõik nurgad ja nurgatagused läbi käinud. Ei olegi jäänud palju variante, kuidas sellise teatrikeelega edasi minna. Toon kontrastse näite – Liis Kolle lavastatud “Tristani ja Isolde”. Meil oli algselt planeeritud see tükk kontsertlavastuse võtmes – ei mingit grandioosset dekoratsiooni, pigem minimalistlikum lava, aga tugev visuaal. Minu arvates töötab see antud teosega väga hästi. Ei pea olema elevandid laval, et rääkida lugu, mis leiab aset Egiptuses. Siinkohal meenub ka Estonia “Idomeneo” Veiko Tubina lavastuses. See oli sarnase ideoloogiaga kontsertlavastus. Kui see on hästi tehtud, võib teos võtta isegi suurema mõõtme kui mõni täiemahuline lavastus. Nii et küsimus on eelkõige ikkagi teostuse kvaliteedis. Järgmise aasta kevadel välja tuleva “Turandoti” lavastab itaallane Giorgio Madia. Mis tüüpi lavastaja tema on? Madia on Vanemuisega teinud juba mitu edukat tööd: lavastas Vanemuisele suurejoonelise “Carmeni” ja erakordsete kostüümide ja stilistikaga “Viini vere”. Ta on palju töötanud Vanemuise balletitrupiga. Madia ongi oma taustalt ju eelkõige kõrgetasemeline balletiartist, kes alustas oma karjääri La Scalas. Räägime nüüd ka muusikateatri sellisest väga olulisest osast nagu eesti nüüdisooper. Kui tähtsaks sa eesti ooperit repertuaaris pead? Kahtlemata väga tähtsaks! Ilma oleviku muusikata ei ole tulevikku ja kaasaegne eesti ooper ongi meie tulevik. Me peame süstemaatiliselt uut repertuaari tellima ja andma võimalusi muusikateatril areneda ka meie emakeeles. Heliloojad peavad saama võimaluse seda žanri lõpuni läbi kirjutada. Kas ma tahaks anda rohkematele heliloojatele selliseid võimalusi? Loomulikult. Sooviks tellida võibolla isegi mitu nüüdisooperit hooajas, aga ressursid on ju mõistagi piiratud. Publikule on päris uus teos algul ju kergelt võõras ja käib teatud kompamine. Kaasaegne muusikateater on üldiselt võibolla tõesti läinud liiga kontseptuaalseks ja publikust kaugenenud. Nii libretodes kui helikeeles on mindud nii intellektuaalseks ja komplitseerituks, mis vajab palju ettevalmistust ja lisakeskendumist, tavakuulaja ei tunne enam selle žanriga loomulikku seost. Nii on siin kindlasti tellijatel oluline osa hoida õigel ajal kätt pulsil. Viimane ehe näide on Tõnis Kaumanni “Kaubamaja”, mis jookseb meil Sadamateatris. Esietendusel oli täismaja, teisel etendusel natuke üle poole saali publikut. Aga kui sõna läks laiali, et seda tükki tasub vaatama tulla, siis sealt edasi on saalid täis olnud. Siinkohal on hästi oluline, et teose algidee oleks heliloojaga koos läbi mõeldud – siis võib õnnestuda. Kui ma kunagi selle loo Tõnis Kaumannilt Eesti muusika päevade abiga tellisin, siis idee oli olemas, saime vaimustava Maarja Kangro libretistiks. Nii nad tegidki sellise formaadi, mis Eesti inimesele sobib, libreto kõlab paralleelselt nii eesti kui ka itaalia keeles. Sa käisid kevadel välja mõtte, et Vanemuine võiks saada rahvusteatriks, nii nagu on Estonia rahvusooper. Kuidas selles osas lootused on? Olen jätkuvalt veendunud, et siin ei saa mingit muud väljundit ollagi. Mulle tundub, et Vanemuise teater on oma identiteedi ja positsiooni suhtes Eesti kultuuriruumis liiga tagasihoidlik olnud. Kui hakata üles lugema, mis on Tartus Eesti kultuurilugu silmas pidades sündinud: Tartu tervikuna on ju ikkagi Eesti kultuuri häll! Siia loodi Eesti esimene muusikateater, Tartus asutati ka Eesti esimene sümfooniaorkester. Oleks kummaline kui Vanemuine, meie ainukene kolme žanri teater, ei saavutaks positsiooni, kus ta oleks eraldi kultuuriliselt esile toodud kui Eesti kultuuripärand. Vanemuine hoiab elus ja kujundab aktiivselt väga suurt osa Eesti tänasest kultuuriloost. Nüüd kui on tulemas “Tartu – Euroopa kultuuripealinn 2024”. Kas selle raames äkki oleks lootust see ära teha? See on küsimus meie uuele teatrijuhile Aivar Mäele. Kas teda huvitab see küsimus? Kindlasti, sest identiteet on praegu meile kõigile oluline. Aga anname talle selle teemaga aega, ta alles alustas tööd. Kas Vanemuisel on plaanid ka “Tartu – Euroopa kultuuripealinn 2024” üritustel? Sellest sündmusest inspireerituna on meil Ülo Krigulilt tellitud hooaja lõppkontserdile teos sümfooniaorkestrile, mis peaks silmas Tartu kultuurilugu. Eraldi koostööprojekti “Tartu 2024” muusika poolelt meil pole, sest me ise pakume piisavalt palju sisu oma hooaja programmis. Aga kindlasti mõtteliselt sobivad kultuuripealinna ürituste alla mõned meie plaanid: “Turandoti” lavaletulek 2024. aasta kevadel ja suve lõpul Vanemuise sümfooniaorkestriga Mahleri 8. sümfoonia esitus. Meie draamatrupp teeb kultuuripealinnaga eraldi koostööd ühe lavastuse puhul. Sinu töö teine pool on Vanemuise sümfooniaorkestri juhtimine ja hooaja kavandamine. Kuidas oled saanud orkestrit edasi viia ja millised küljed seal on vajanud arendamist? Kõige tähtsam tegur on mängida sellist repertuaari, mis oleks orkestrile piisavalt mitmekülgne ja arendav. Siis on loomulik, et süstemaatilise töö tulemusena mängu kvaliteet tõuseb. Kuna Vanemuises muusikali osakaal langes, sai kavva võtta suuri klassikalisi teoseid – kui sul on ikka Mozart ja Wagner repertuaaris, siis muusika ise dikteerib need kvaliteedid, mida pead publikule presenteerimiseks viimistlema. Kui selline repertuaar käib regulaarselt sõrmede alt läbi, tõuseb ka orkestri üldine tase. Need, kes praegu töötavad Vanemuise orkestris, saavad kindlasti öelda, et oli aeg enne “Tristanit” ja aeg pärast “Tristanit”. Kui selline teos juba ette võtta, siis tõuseb orkestri tehniline tase automaatselt uuele tasemele. Muusika ise dikteerib kvaliteedi. Kevadel tuli uudis, et sinust saab alates hooajast 2024/2025 ka Württembergi kammerorkestri peadirigent Saksamaal. Kuidas see orkester sinu ellu tuli? See orkester on minu ellu tegelikult tulnud juba teist korda. Nad tulid minu juurde juba viis aastat tagasi sama pakkumisega. Aga ma olin sel ajal Tallinna Kammerorkestri peadirigent ja “Birgitta festivali” kunstiline juht, samuti Leipzigis MDRi koori ja orkestri juures ning Estonias – sel hetkel tundus, et mul ei ole kahjuks võimalik midagi lisaks võtta. Aga nüüd tuli see pakkumine täpselt sellisel hetkel, mil ma tundsin, et mu repertuaari raskuskese on läinud ooperi ja sümfoonilise muusika peale ja seda head Viini klassikat ja kammermuusikat, mida ma tegelikult väga armastan, on oluliselt vähem. Württembergi orkester annab mulle võimaluse just seda repertuaari teha ja puutuda kokku väga heade solistidega, kes selle kollektiiviga regulaarselt üles astuvad. Selle orkestri ajalugu on suhteliselt legendaarne: nad on salvestanud sadu heliplaate maailma tippsolistidega, nad käivad regulaarselt kontserdituuridel üle kontinentide, esinevad sellistes saalides nagu Elbphilharmonie, Amsterdami Concertgebouw. Nende töökultuur on väga kõrge ja inimestena on nad samuti väga sümpaatne seltskond. Nad ei ole selles mõttes ultramodernne orkester, et ei mängi palju uut muusikat, vaid sellist head saksa repertuaari ja ka XX sajandi muusikat. Aga nad on valmis esitama uut eesti muusikat, mida ma kavatsen neile ka kindlasti pakkuda. Kes on need solistid, kes selle orkestriga esinevad? No näiteks vennad Ottensamerid: Andreas Ottensamer, kes on Berliini filharmoonikute esiklarnetist, ja Daniel Ottensamer, kes on Viini filharmoonikute esiklarnetist. Praegu on orkestri kunstiline partner Emmanuel Tjeknavorian, erakordselt andekas viiuldaja, kes on nüüd alustamas ka dirigendikarjääri – ta on esinenud ka Eestis ERSO ees. Milliseid eesti muusika ettepanekuid on sul mõttes? Eks neid on veel aega mõelda, aga kindlasti meie tuntud heliloojaid, nagu Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits. Kui palju jääb sul aega käia orkestrite ees külalisdirigendiks? Praegu saan käia kord kuus kusagil väljas dirigeerimas, aga 2024. aasta sügisest läheb graafik tihedamaks. Ega mul rohkem ei ole ka praegu võimalik, sest on kohustused Tartus ja Tallinnas, ja muidugi pere – abikaasa ja kaks tütart. Kas pere on Tartus või Tallinnas? Pere on Tallinnas ja vanem tütar hakkas nüüd just MUBAs viiulit õppima, nii et temal on juba omad kohustused. Tööalaselt on siis vaja sõita kahe linna vahet. Enamasti nii, et nädalalõpud ja esmaspäeva olen kodus ja ülejäänud päevad siis Tartus. Sul on olnud olulisi koostöid mitmete heliloojatega, aga kõige tihedam ja sügavam tundub see olevat Tõnu Kõrvitsaga. Eriti mõjuv on see olnud tema suurte vokaalsümfooniliste tsüklitega “Lageda laulud”, “Sina oled valgus ja hommik” ja “Tiibade hääl”; sa oled ka nende kõigi esiettekandja. Tõnu muusikaga oli mul kokkupuuteid juba päris algul, kui dirigendina tegutsema hakkasin. Tema muusika oli ikka Tallinna Kammerorkestri kavades, kus ma tihti külalisdirigendina üles astusin. Iga kord seda muusikat interpreteerides tundsin, et olen õiges kohas. Tõnu muusika jõuab kuidagi teisiti inimhingeni – palju otsesemalt, kui nii mõnigi praeguse aja muusikateos. See on mõtestatud, orgaaniline ja sügavalt sisuline muusika. “Lageda laulud” sündis soovist, et Tõnu kirjutaks midagi Tallinna Kammerorkestrile. Pakkusin välja formaadi ja koosseisu – kammerorkester, koor ja solistid – ja mõned mõtted, mida ootasin. Üks soovidest oli, et teos täidaks terve õhtu ja ei oleks eesti keeles, et sellel muusikal võiks olla kohe laiem levik. Nüüd ongi nii, et “Lageda laulud” on inglise keeles, “Sina oled valgus ja hommik” itaalia keeles, aga “Tiibade hääl” eesti keeles – lõpuks jõudsime ringiga koju tagasi. Sul oli idee, et see triloogiana kunagi tulevikus ka tervikuna esitada. See võiks ju teoks saada. Oleks põnev neid kolme teost kolmel järjestikusel õhtul järjest kuulda. See võiks olla ainulaadne sündmus. Ootame ja otsime seda sobivat hetke. Vaatame korraks tagasi sinu dirigenditeekonnale. Kes on olnud sulle sel teel eeskujud või mõjutajad? Mõjutanud on kindlasti kõik mu õpetajad ja kolleegid, kellega olen lähemalt kokku puutunud. Tõnu Kaljuste on kindlasti üks olulisemaid, tema oskus ja võime muusikat interpreteerida ja publikuni viia avaldas mulle eriti minu õpingute algusaastatel sügavat muljet. Mõnda aega olin ju tema käe all ka ise laulja Eesti Filharmoonia Kammerkooris. Väga oluline inimene oli minu esimene õpetaja Tallinna muusikakeskkoolis, Anneli Mäeots, hiljem juba akadeemias professor Kuno Areng. Noore tudengina kasvasin üles kõigi eesti dirigentide vaimus. Võibolla kõige suuremaks inspiratsiooniks oli Olari Elts, kes on lihtsalt erakordne talent ja isiksus, ja loomulikult Neeme Järvi, kelle meistrikursustel sai korduvalt käidud. Hiljem tutvusin ka Paavo ja Kristjaniga – neil kõigil on noorele dirigendile palju anda. Olulised olid Vox Clamantise aastad ja Jaan-Eik Tulve gregooriuse koraali õpetus, mis saadab mind igapäevaselt ka praegu. Ma soovitaksin seda kohustuslikuna kõigile muusikaõppuritele, kas või üks semester. Selle kaudu mõistad, kus on muusika läte, kust kõik on alguse saanud. Väga palju andis mulle Paul Mägi, kelle tundides ma käisin nii Tallinnas kui ka Stockholmis, kus ta oli külalisprofessor. Tema nägemus ja tehniline maneer on mind väga palju mõjutanud. Põhilise aja aga õppisin Jorma Panula juures Stockholmis, kelle käe alt on välja tulnud väga palju väljapaistvaid dirigente. Olulised olid ka Jüri Alperten, Roman Matsov – see, mida rääkis Matsov Beethoveni 1. sümfooniast, kui ma ta juures kodus tunnis käisin, ei lähe iial meelest. Igapäevaselt õppisin palju Arvo Volmerilt ja Vello Pähnalt, kui olin noor algaja dirigent Estonias. Mõlemad on oma ala meistrid. Mul on ühtlasi ka tohutult hea meel, et meil on Eesti Festivaliorkester ja et Paavo seda missioonina siin teeb. Tänu EFO kontsertidele Pärnus on oluliselt tõusnud publiku huvi klassikalise orkestrimuusika vastu. Samamoodi Kristjani tegemised oma Baltic Sea Philharmonic orkestriga. See, mida ta seal noortega teeb, sellest on tekkinud nagu teatud uus orkestris musitseerimise traditsioon. Väga oluline mõjutaja on mulle alati olnud John Eliot Gardiner. Tema interpretatsioonid, olgu need Bachi passioonid, missa h-moll või ka ooperid või isegi romantilised teosed, mis on ka tegelikult tehtud ajastu pillidega – alati on seal taga teatud visioon, energia ja teostuse kvaliteet, mis on tohutult inspireeriv. Kõik, mis meie ümber on kvaliteetne, ongi inspiratsiooniallikaks. Kuidas sa suhtud sellesse, et maailmas on hakanud esile tõusma ja kuulsust võitma juba väga noored dirigendid – meenuvad kõigepealt soomlased Klaus Mäkelä, Santtu-Matias Rouvali, Tarmo Peltokoski. See ei ole juhuslik, selle taga on väga tugev süsteemne kool. Noortel dirigentidel on tihti väga hea baas veenva instrumentalistina. Dirigeerimisega alustavad nad juba varakult ja neil on seal teiste hulgas selline suurepärane õpetaja nagu Jorma Panula. Mõtestatud praktika on eduka karjääri vundament. Dirigenditöö, mis on ju heli loomine oma keha, vaimu ja füüsise abil, vajab täiesti eraldi õpet ja kogemust. Mida varem sellega alustada, seda parem. Seal on samasugune tehniline külg nagu pilliõppes, et kui sa varakult ei alusta, on hiljem kõik palju raskem. Selle füüsilise külje omandad nooremas eas palju kergemini, keha harjub kiiremini teatud koordinatsiooniga. Minu arvates peaks ka Eestis hakkama orkestridirigente varem koolitama. EMTAs saab orkestridirigeerimist õppida alates magistrantuurist – kui seda hakataks õpetama juba bakalaureuse astmes, oleks tulemused palju paremad. Miks mitte tuua orkestridirigeerimise õpe ka juba keskastmesse. Klaus Mäkelä näiteks alustas Sibeliuse akadeemia noorteosakonnas juba 12-aastaselt. MUBA oleks meil hea koht, kus alustada. Kas sul on unistuste teoseid, mida tingimata tahaksid esitada? Jah ja ei. Mõned neist olen juba saanud teha, nagu “Tristan ja Isolde”, ja tulemas on Mahleri 8. sümfoonia, mida plaanime esitada Vanemuise sümfooniaorkestriga järgmisel hooajal. Mahleri kaheksas on minu jaoks olnud selline ikooniline teos. Laulsin Neeme Järvi käe all Eesti Poistekooris selle teose esitusel 1994. aastal Göteborgis Estonial hukkunute mälestuseks pühendatud kontserdil, millest hiljem salvestati ka plaat. See teos, see interpretatsioon ja kogemus, mis ma sealt sain, kandis mind väga tugevalt läbi minu kujunemisaastate ja selle teose esitamine on kindlasti olnud üks minu unistusi. Mulle on ka Wagneri looming väga inspireeriv, nii et tahaks kunagi “Nibelungi sõrmuse” tetraloogia ikka ära teha, kui vähegi võimalust tekib.

Mimi S. Daitz, “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis”. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, 437 lk. 1960. aastate teisel poolel laulsin ma Tartu 5. keskkooli poistekooris, kus me õppisime Hando Runneli sõnadele kirjutatud Veljo Tormise kantaati “Laulu algus”, mis oli järgneva laulupeo repertuaaris. Ütlen ausalt, et see teos mulle tookord sügavat emotsionaalset mõju ei avaldanud. Ta oli minu maitse jaoks liialt pateetiline ning teoses toimis minu arvates tekst primaarsena, muusika aga sekundaarsena. Mulle meeldis rohkem well-formed muusika nagu Gustav Ernesaksa “Sireli, kas mul õnne” helilooja enese tekstile1 või ka vene partisanide laul “Mööda mägiteid ja orge” (muusika Pjotr Parfjonov, sõnad Sergei Alõmov). Laulu poliitilisest tähendusest ja kontekstist ma oma vanuses muidugi midagi ei taibanud. Laul meeldis mulle kui muusika, mis tekitas kuulajas emotsionaalse reaktsiooni, ükskõik siis millise poliitilise värvinguga see emotsioon oli. (Kuulduste järgi olevat eesti poisid vene kroonus sama teksti laulnud viisil “Sauna taga tiigi ääres”.) Poistekoori repertuaarist on veel meelde jäänud Arvo Pärdi kantaat “Meie aed” Eno Raua tekstile, mis tundus vaimukas.2 Järgmine kokkupuude Tormise muusikaga leidis aset üsna pika aja pärast. Olin siis konservatooriumi esimesel kursusel ning tänu Helju Taugile sattusin alguses niisama kiibitsema, aga hiljem palgatööle keele ja kirjanduse instituudi arvutuslingvistika sektorisse, mida juhatas Mart Remmel. Mart oli õppinud Otsa nimelises muusikakoolis muusikat ning tundis selle vastu sügavat huvi. Ta püüdis seda rahuldada oma sektori raamides. Tolleaegne akadeemiline vabadus võimaldas keele- ja kirjandusteaduslikus asutuses tegelda ka muusika uurimisega. Enne mind oli Remmeli sektorisse tööle asunud muusikateadlane Urve Lippus. Tormisega seonduvalt algatas Remmel lühikese uurimisprojekti, mille võtmemõisteks oli “monograafiline analüüs”. Monograafiline analüüs tähendas, et võeti mõni (muusika)teos ning analüüsiti seda erinevatel tasanditel nagu vorm, harmoonia, meloodika, polüfoonia jt. Eelduseks oli, et nende üksikute analüüside kõrvutamine võib meile analüüsitava teose kohta öelda midagi uut. Mart valis analüüsimiseks kolm osa Tormise “Eesti kalendrilauludest”: “Miks Jaani oodatakse”, “Jaani hobu” ja “Jaanilaul”. Analüüsi tegemiseks lõi ta ajutise töörühma, kuhu kuulusid Jaan Sarv, Leo Semlek, Urve Lippus, mina ja Mart Remmel ise. Niipalju kui ma mäletan, siis mingit hüvitust me oma töö eest ei saanud.2 Meloodilise materjaliga tegeles Jaan Sarv, polüfoonia, akordide ja heliridadega Leo Semlek, verbaalse tekstiga Urve Lippus, vormiga meie koos Urve Lippusega ning heli akustilise analüüsiga Mart Remmel. Kui selle töö tulemusi praegu üle lugeda, siis tekib mulje, et alul sõnastatud eesmärk jäi täitmata, sest mingit erilist uut analüüsitaset üksikute analüüside kõrvutamisel ei tekkinud. Ent Mart oli osav sõnaseadja ning saadud tulemustest kokkuvõtet kirjutades keeras ta monograafilise analüüsi mõiste ringi ning hakkas käsitlema hoopiski monograafilist sünteesi. Nii et päris häbiga see väike projekt ei lõppenud. Nüüd aga on aeg siirduda selle kirjutise keskse teema juurde, milleks on Tormise professuur Tartu ülikoolis ning USA muusikateadlase ja koorijuhi Mimi Daitzi praeguseks juba kahes trükis4 ilmunud monograafia heliloojast pealkirjaga “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis”. Pärast Eesti taasiseseisvumist loodi rektor Peeter Tulviste algatusel ülikoolis nn vabade kunstide professuur, kuhu oli mõeldud kutsuda üheks aastaks loovisikuid, kes omal valikul üliõpilastele loenguid peaksid. Tänavu möödub selle professuuri asutamisest 30 aastat.5 Tormis oli vabade kunstide professoriks valitud 1997. aastal. Tormise Tartusse kutsumise idee pärines nähtavasti minult, kuigi seda mulle teadaolevalt dokumenteeritud ei ole. Rääkisin mõttest Urve Lippusele, kes oli Lea ja Veljo Tormisele lähedane isik. Tormised peatusid lühikest aega Kloostrimetsa tee 29 asunud pansionaadis (praegu füsioteraapiakeskus) ning kutsusid meid Urvega sinna kord õhtust sööma. Siis andiski Tormis Tartusse professoriks minekuks nõusoleku. Teda pani kõige rohkem muretsema, kus ta Tartus elama hakkab. Hotell ei sobinud. Mul oli Turu tänavas kahetoaline korter, millest üht tuba pakkusin Tormisele. Ta nõustus. Urvel oli oma angažeerituse juures Tormise Tartu-loengutega oma tagamõte. Ta salvestas kõik loengud ning koostas nende põhjal raamatu “Lauldud sõna”, mis ilmus 2000. aastal. Võiksime nüüd küsida, kas Urve ja Mimi raamatutel on omavahel mingi ühisosa. Muidugi on, sest vaadeldav objekt (helilooja) on mõlemal juhul üks ja sama. Aga mulle tundub, et sellega sarnasus ka piirdub, kas või põhjusel, et Mimi eesti keele oskus on üsna rudimentaarne.6 Kõige olulisem kontseptuaalne erinevus Urve ja Mimi raamatu vahel on see, et esimene on suunatud esmajoones eesti, teine aga mitte-eesti lugejale. Mimi raamatus leiduvad peatükid, mis on pühendatud näiteks Eesti ajaloole, läänemeresoome regilaulule ja Eesti koorilaulutraditsioonile. Nende sisu on meie lugejale üldjoontes tuttav. Samas on Mimi pilk sellele, mida me oleme harjunud pidama “enese omaks”, kohati üsna värskendav (näiteks Tormise suhted Moskva konservatooriumi professori Juri Fortunatoviga). Ei mäleta, et oleksin varem kusagilt lugenud Tormise teatud võõrandumisest oma vanematest, nii nagu Mimi sellest kirjutab. Üleüldse, Mimi juba nimetatud nappi eesti keele oskust arvestades on lausa imetlusväärne, missuguse põhjalikkusega ja kui sügavalt on ta suutnud süveneda eesti kultuuri. Mimi on vapper naine. Ta on korduvalt viibinud pikemate perioodide vältel Tallinnas, sealhulgas ka 1990. aastate esimesel poolel, mil õiguskord ja ka heakord linnas seisid hanejalgadel. Ma ei tea, et tal olnuks kokkupuuteid kriminaalse maailmaga, ent mäletan jutustust, kuidas ta Tallinnas jääst puhastamata kõnniteid mööda koperdades ei olevat suutnud aru saada, kuidas me siin toime tuleme. Mimi elab New Yorgis Manhattanil, piirkonnas, kus on maailma ühed kõrgeimad kinnisvarahinnad. Ta korter asub Hudsoni jõe kaldal Riverside Drive’il ja kahetoaline ateljeekorter paarsada meetrit sellest eemal samal tänaval. Ateljeekorterit on ööbimispaigana saanud kasutada vist lugematu hulk Eesti kultuuritegelasi, kel on olnud asja New Yorki, kuid pole olnud kohta, kus ööbida. Ja mitte ainult Eesti. Kord Mimi ateljees peatudes leidsin külmutuskapist (mis muidu oli tühi) jupi vorsti ning et kõht oli tühi, sõin selle häbenemata ära. Hiljem selgus, et see oli Läti etnomusikoloogi Valdis Muktupāvelsi vorst, kes oli Mimi ateljees enne mind mõnda aega elanud. Hiljem Valdist kohates tunnistasin talle oma pättuse üles ning saime mõlemad lõuatäie naerda. Lubatagu mul artikli lõpuks tsiteerida Res Musica jaoks kirjutatud teksti üht lõiku, mis peaks andma sissevaate Tormise kui helilooja töövõtetesse. “Vepsa radade” 12. laul tsüklis kannab pealkirja “Vägisi mehele”. Teose kompositsiooni selgroo moodustavad ühe kaksikvärsi seitse kordust, millele järgneb kadents. 1992. aastal ECM-i avaldatud salvestise (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste) kestus on 2:06. Naishäälte diapasoon on järgmine: kaksikvärss moodustab suure nooni (14 pooltooni), lisaks kuus korda “kergütämist” ühe pooltooni võrra ja lõpuks veel kadents pooltoon üles. Kokku teeb see naishäälte ambituseks 21 pooltooni. Kaksikvärsi esimest osa esitab alati tütar, teist osa ema. Mis puutub narratiivi, siis tütar tõrgub mehelemineku vastu, kuid ema lohutab teda, et ei loovuta tütart iialgi kellelegi – kuni kosilane sõidab koos tütrega juba väravast välja. Meeshäältel on teoses sekundaarne roll – nad esitavad kogu laulu vältel saadet [tu:at-tu:at-tu:at-tu:at]. Kahe kõrvutise kaksikvärsi vahel kõlab naishäälte uu-uu. Iga järgnev kaksikvärss, nagu öeldud, transponeeritakse pooltooni võrra üles, seda esitatakse järk-järgult kiiremas tempos ja valjemini. Kõik nimetatud kolm kompositsioonitehnilist võtet lisavad narratiivile pinget ning kujundavad sellest tõelise draama, olgugi et, kui ma tohin nii öelda, veeklaasis. Kadentsis helitugevus langeb. Tormise lisandused originaalsele folkloorsele muusikale on äärmiselt delikaatsed, ent nad täiendavad seda, ja sel moel, et meie ette tekib professionaalseks muusikaks liigitatav teos. 1 “Sireli, kas mul õnne” kirjutas noor Gustav Ernesaks 1930. aastate algupoolel, nii mees- kui ka segakoorile. Kõige enam on laulu armastanud vististi siiski naiskoorid tänu muusika tundeküllasele väljenduslaadile ning hõredale, selgele ja õrnale helikoele. Poeetilise teksti autoriks on helilooja ise, tunnistades, et sai algtõuke Henrik Visnapuu luuletusest. Vt XXVI laulupidu: 20 | Sireli, kas mul õnne. 2 “Meie aed” kõneleb laste tööst ja askeldustest kooli katseaias ning koosneb neljast eri meeleoluga osast. 3 Alles seda teksti kirjutades märkan, et töörühma liikmetest olen ainsana elus veel mina. 4 Esimene trükk 2002, teine trükk 2022. 5 Aastapäeva tähistamiseks ilmus äsja raamat “Vabade kunstide professuur 30“, kus Tormisele on pühendatud artikkel lk 40–44 siinkirjutaja sulest. Kirjutan Mimi Daitzi raamatust ka tänavu sügisel ilmuvas Res Musica 15. numbris. 6 Tõsi, lühendatud variant raamatust on tõlgitud inglise keelde.

Kui Magnus Lindberg1 läks 1973. aastal Sibeliuse akadeemia noorteosakonda pianistiks õppima, ristus tema tee Esa-Pekka Saloneni omaga, kes oli senini harjunud igal pool olema parim. Nüüd leidis Salonen enda kõrvalt kaaslase, kellel oli aju asemel superarvuti ja kes mängis nummerdatud bassi harjutusi nii hoogsalt, et eksamikomisjonil oli raskusi nende jälgimisega. Looduse tahtel ei sündinud uuest tutvusest mitte kiivas konkurents, vaid tugev sõprusside. Neil ei olnud mitte ainult tore koos olla, vaid nad hakkasid ka ühiselt korda saatma suuri asju. Õige pea viis elu noored õppurid edasi Risto Väisäneni muusikateooria tundidesse, kus kella ei vaadatud ja metsikus muusikanäljas seltskond sai üksipulgi läbi käia kogu muusikaloo. 1977 viidi õppurid ilma suurema tseremooniata noorteosakonnast üle Sibeliuse akadeemiasse ja mõne aja pärast õnnistas saatus neid veel ühe vaimuhiiglase, kompositsiooniõppejõu Paavo Heinineniga. Tema õpetamise põhimõtteks oli kohe alguses võõrutada muusika kirjutamisest kõik, kes võimalik, ja siis olla abiks nendele, kes siiski endale kindlaks jäid. See oli kõva kool, kus hinnati kõrgelt vastupidavust ja analüütilist mõtlemist. Lindberg ja Salonen kompasid piire, nad olid väga enesekindlad ja teadlikud oma sihtidest. Lindbergi esimesed katsetused olid loodud Darmstadti ranges vaimus, aga 1978 loodud teoses “Arabesques” viiele puhkpillile tahtis ta anda võimaluse juhusele ja modernismi vabamatele ilmingutele. Selle muusika areneb kiirete üksteisele järgnevate keerulise rütmiga kujunditena, milles on suur tähelepanu kõlal. Tihedast seltsielust välja kasvanud ühingus Korvat auki! (Kõrvad lahti!) viis elu Lindbergi kokku mitmete värvikate isiksustega, kellega koos hakati korraldama uue muusika kontserte, seminare jm. Osa üritusi toimus Kaija Saariaho kodus, kuna tema juures oli kõige rohkem ruumi ja tal oli saun. Saariaho on meenutanud, et noorel Lindbergil oli pidevalt tohutu kiirus ja kõva pinge peal, nagu oleks maa põlenud ta jalge all. 1979. aastast hakkas Lindberg ka ise õpetama ja olevat esialgu endale õpilasi värvanud üsna omapärasel viisil. Nimelt olevat ta end sisse seadnud akadeemia fuajees ja hakanud enda juurde kutsuma tüüpe, kes tundusid talle sobivad, hüüdes: “Hei, sina seal! Kas pole hea idee osaleda minu kursusel?” Nii saanud ta endale kokku üliandekate rühma. Samal aastal käis noor helilooja Franco Donatoni suvekursusel Sienas ja järgmisel aastal Brian Ferneyhough’ juures Darmstadtis, kus tol ajal toimus palju huvitavat stiililise orienteerumise alal. 1980 sündis ideest esitada Karlheinz Stockhauseni teos “Mikrophonie I” uus katseplatvorm, ansambel Toimii, kelle esimesel kontserdil oli laval kuus muusikut ja teist samapalju inimesi saalis neid kuulamas. Ansambli proovides hakati puistama ideid, mille abil viskuti ühisesse loomeprotsessi, kollektiivsesse nüüd-elamusse. Asjaomased ise rääkisid loovast hullusest. See tähendas, et koguneti kolm-neli päeva enne kontserti ja keegi ei teadnud veel, mis toimuma hakkab. Siis hakati viimistlema seda, mille enesekriitika tavaliselt välja roogib. Toimii viis Lindbergi kokku tšellist Anssi Karttuneniga, kellest sai edaspidi üks tema suurimaid sõpru ja teoste põhilisi esitajaid. 1981 kirjutas Lindberg Soome Raadio sümfooniaorkestri tollase peadirigendi Leif Segerstami ärgitusel avatud vormiga teose “Drama“, milles on kasutatud aleatoorikat ja kõlaväljatehnikat. Orkestrandid mängivad selles täpselt etteantud partiid, dirigendi ülesanne on aga vormida mõnede lõikude dramaturgiline ülesehitus. Samal aastal lõpetas Lindberg Sibeliuse akadeemia ja sõitis aastaks Pariisi, et tutvuda spektraalmuusikaga Gérard Grisey ja Vinko Globokari juhendamisel. Seal kirjutas ta orkestriteose “Sculpture II”, mille rütmiline struktuur on nii keeruline, et selle esitamine nõuab kahte dirigenti. Sel ajal lõpetati Pompidou keskuse maa-alustes osades superheliprotsessori Sogitec 4X kokkupanemine. Seal, 1977 asutatud IRCAMis, üritas Pierre Boulez viia ellu oma utoopilist ideed ühendada loodusteadus ja kunst. 1983 toimus akadeemias Lindbergi esimene autorikontsert, kus üks esinejaid oli klarnetimängija Kari Kriikku, kellest kujunes samuti üks helilooja tähtsamaid mõttekaaslasi ja loomingu esitajaid. Kontserdil osales ta kammerteose “Ablauf” esiettekandel, kus interpreet pidi lisaks mängimisele karjuma läbitungiva falsetihäälega – nii, nagu teevad seda Bali saare mehed oma ahvitantsus. Samal aastal asutasid Lindberg, Salonen ja Jukka-Pekka Saraste järjekordse katseplatvormi, kammerorkestri Avanti!, mis ühendas hüperaktiivseid, uutest mõtetest pulbitsevaid noori muusikuid, kes olid võtnud nõuks maailma muuta. See kollektiiv andis neile võimaluse väsimatult ja kompromissitult teha tööd neid kannustavate ideede muusikaks vormimisel. Mitmed Avanti! mängijad on hiljem edasi liikunud teistesse orkestritesse ja aidanud oma värske suhtumisega kaasa suurele tõusule Soome orkestrikultuuris. 1983 valminud kammerteostes on kuulda uute loomisvõtete kujunemist. Klavessiinipala “Ground” valmistas ette chaconne’i tehnikaks nimetatud komponeerimismeetodit, mida Lindberg on kasutanud enamikus oma orkestriteostes alates 1980-ndate keskpaigast. Palas “Zona” tšellole ja instrumentaalansamblile, mis on saanud nime Andrei Tarkovski filmi “Stalker” järgi, on struktuuri aluseks ühe rütmikujundi järkjärguline muundumine teiseks. Virtuoosne ja värviküllane, suure hooga ühest käänakust teise tormav “Ritratto” 18-le mängijale on omalaadne Lindbergi noorusaja autoportree, mille kandis ette Pariisi Ensemble InterContemporain. Abstraktse harmoonia loomisel kasutas Lindberg hulgateooriat, mille oli Soome toonud Eero Hämeenniemi oma õpingutelt USAs. Tema kursusel Sibeliuse akadeemias osales teiste hulgas Lindbergi tähtõpilane Marcus Castrén, kellega ta arendas 1983. aastal programmi MacSet 1. versiooni. Lindberg oli algusest peale kirglik süstematiseerija, keda tõmbas rangete konstruktsioonide ja väljenduse selguse poole. 1984 tõdes ta: “Tänapäeval on heliloojaks olemine balansseerimine väljendusrikkuse ja tehnoloogia vahel.” (Heiniö, lk 466) Lindbergi isa Göran töötas IBMis ja tema pojal oli juba varakult võimalus lähedalt jälgida tehnoloogia meeletut arengut. Tõeline kullakaevandus oli Osmo Lindemani kursus Sibeliuse akadeemias, kus ta nägi Apple II-e, Macintoshi eelkäijat. 1985 oli aeg küps kõiki neid teadmisi praktikas kasutada. Läbimurdeteos “Kraft” on esimene helitöö, mille loomisel kasutas Lindberg arvutit ja teose esiettekandest Helsingi pidunädalatel kujunes kultusstaatuse saanud sündmus. “Krafti” idee põhines muutustel ühest olukorrast teise siirdumisel, arvuti ülesandeks pidi olema keeruliste harmooniate ja eriti rütmide omavaheliste suhete ning nende astmelise transformeerumise väljaarvutamine. Sellist programmi polnud veel olemas ja Lindberg otsustas selle ise kirjutada. Vajaliku koodi loomiseks kulus tal terve aasta. Selle alusel loodud teoses vaheldub orkestri helimassi laviin ansambli Toimii mängijate partiiga, kus lisaks tavapärastele instrumentidele kasutati elektroonikat ja rohkelt erinevaid löökpille, mis olid valdavalt kokku pandud lammutustöökojast saadud metallikolast. Teose kõlapilti ilmestab ka elektritrummide kõmin, mis lisab tervikule punkrocki toore jõu mõõtme. “Krafti” struktuuris on helikõrgused teisejärgulised, kuigi selles on kuni 72-häälseid kooskõlasid, ja valitsevaks parameetriks on rütm. Aasta pärast ettekannet pälvis “Kraft” rostrumil esikoha ja Põhjamaade nõukogu muusikapreemia. 1986 sai Lindberg juba tegutseda ka IRCAMis. Seal lõi ta “Krafti” n-ö kammerversiooni “UR 1986”, mille harmooniliste ja rütmiliste struktuuride aluseks on Midi (nt Yamaha TX-816) genereeritud sekventsid. Pärast esiettekannet Pariisis mängiti “URi” ka Helsingi biennaalil, mis kanti üle paljude Euroopa maade raadios. Samal aastal tegi Lindberg koos oma tulevase abikaasa Gunilla Hemmingiga reisi Bali saarele ja sai seal nauditud külluslikust söömaajast raske tõve. Temast tuli kogu Helsingis kuulus patsient, kelle soole sisepinna pilt kaunistas üht doktoriväitekirja, milles väideti, et haigus, mida Lindberg põdes, levib kolme päevaga ajju. Nii õnneks siiski ei juhtunud ja pärast konsultatsiooni troopiliste haiguste asjatundjaga sai rändur pika vaevlemise järel lõpuks vajalikud ravimid, mis ta jälle jalule aitasid. “Varem olin raiunud kivi, nüüd on lähenemisviis olnud pehmem, nagu vooliksin savi.” 1989 valminud orkestriteoses “Kinetics” tahtis Lindberg tagasi tuua helide dramatismi, protsessuaalsuse ja värvirikkuse, mis olid tema peas küpsenud juba viis aastat. See põhines “URi” arvutiprogrammil, aga oli oma loomult uus Lindberg – pikema liini ja pehmema helimassiga. Nieminen kirjutab, et “Kinetics” on Lindbergi sõnul kompositsioon, mis kannab endas oma akustikat: “Otsustasin eristada teineteisest kaks erinevat harmooniatüüpi: üks on esiplaanil, teine jääb taustale. Igal esiplaanil kuulda oleval akordil on oma taust, teatav vari, mida ei ole olemas ilma põhiakordita.” (Stenius, lk 302) Lindberg on tunnistanud, et elaks meelsamini mõnes sellises kohas, mis pakub rohkem anonüümsust ja nõuab vähem sotsiaalseid kohustusi kui Helsingi. Seepärast põgeneb ta sealt aeg-ajalt ja elab märkimisväärse osa aastast maailma eri paikades. 1980-ndate lõpus katsetas ta koos perega elu Pariisis. Seal pidi ta kirjutama teose London Sinfoniettale, kuid ei suutnud keskenduda, kuna uude kohta sisse seades vooris nende kodus pidevalt kõiksugu inimesi. Lindberg otsustas sõita Normandia rannikule Cabourgi ja kui ta seal kaks korda ööpäevas paljastuvat merepõhja ja sellele järgnevat tõusuvett nägi, selgines talle uue helitöö pealkiri, milleks sai “Marea”. Teos valmis 1990 ja on “Kineticsi” järel teine osa orkestritriloogiast. See on kirjutatud klassikalisele orkestrikoosseisule, muusikasse on tulnud debussylikku läbipaistvust, heledaid kõlavärve ja endisest rahulikumaid üleminekuid. “Marea” lainetav muusika on samaaegselt rahustav oma korrapärasuses ja veidi ähvardav oma jõus. Võrreldes “Kineticsiga” on kõige olulisem uuendus harmoonia ankurdamine kindlatesse helidesse, mis on analoogilised tonaalsete keskpunktidega klassikalis-romantilises muusikas. “Kinetics” tähistas spektraalharmoonia ja erinevate harmooniliste tasandite tulekut Lindbergi muusikasse, “Mareas” asetas ta spektraalharmoonia vastamisi seeriaharmooniaga. 1990 valminud teoses “Joy” 23-le instrumendile ja elektroonikale tuli juurde harmoonia ühendamine kõlavärvidega. Traditsiooniliste instrumentide kõrval kuuluvad koosseisu sämpler Akai S1000 ja süntesaator Yamaha SY77. Sämplitud helide allikaks on Lindbergi vanematekodu vana tiibklaveri lammutamisest tekkinud hääled, mille salvestis söödeti IRCAMi Vax-arvutisse ja töödeldi sellest uue teose materjal. “Joy” ühendab endas kummalisel viisil vastuolulised emotsionaalsed olukorrad: ühest küljest rõõmuga seotud maailma helendav ja värviline üldtoon, teiselt poolt aga hävitustegevusest tulenev väga teistsugune assotsiatsioon. Orkestritriloogiaga oli Lindberg lunastanud kõik ootused, mis pannakse tänapäeval sümfonistidele. Tema helilahmakate dramaturgia on selge ja kaasakiskuv, helikeel täisvereline ja rikas, käekiri isikupärane ja äratuntav. Ja mis peamine – oma muusikaga viis Lindberg kuulajad kõrgendatud meeleollu. 1991 valmis 1. klaverikontserdi algversioon, millele ta andis praeguse, lüürilisema ilme 1994. aastal. Selles on tunda Raveli mõju, kelle G-duur kontserdist on pärit ka kontserdi koosseis. Neid teoseid ühendab eelkõige külluslik värvipalett, mis on Lindbergi helitöös võtnud nii massiivse kuju, et gravitatsioon annab tunda. Suurejoonelises soolopartiis on rohkelt trilleritest täidetud raskepärast ornamentikat. Selle kontserdi loomise ajal läks helilooja käsitsi kirjutamiselt üle Finale noodikirjutusprogrammile. Lindberg on esinenud mitmel pool maailmas pianistina ja korduvalt üles astunud ka oma 1. klaverikontserdi solistina. Tema sõber ja muusikakriitik Lauri Otonkoski on sellega seoses meenutanud: “Tuleb küll öelda, et hämmastavalt vähe on ta harjutanud, kui on läinud kontserte andma maailma eri paikadesse. Tal on kammerkontserte koos Anssi Karttuneniga New Yorgi Carnegie Hallis, ta esineb Tokios ja nendes teistes väikestes külades. Mis seal ikka, aga mulle meenub, et kui olime Magnusega korra kakskümmend tundi järjest koos kalaretkel, jäi vaid paar päeva sõiduni Londonisse või New Yorki. Kui oled väljas merel jääkülmast veest haugi püüdmas, on see veidi riskantne. Näiteks võib tulla sõrmedesse väikseid haavu, haugid võivad hammustada, pussnuga käest libiseda. Magnusel käis küll mingil hetkel möödaminnes peast läbi, et kas see ikka on nüüd tark tegu, aga kaluriinstinkt oli liiga tugev ja haugihooaeg tipus. Tahan öelda ainult seda, et mõni teine oleks võibolla ennast hoidnud ja isegi harjutanud.” (Stenius, lk 140-141) 1994. aastast pärit “Away” klarnetile, klaverile, löökpillidele ja keelpillidele on kirjutatud Lutosławski mälestuseks, kelle vorm ja harmoonia on Lindbergi tugevalt mõjutanud. Temale mõeldes on kirjutatud ka 1994 valminud orkestriteos “Aura”, senise töö meisterlik süntees, üks tema kõige maagilisemaid teoseid. “Aura” puhul mõjub uudsena, et see algab selget meloodilist ja rütmilist kuju omava teemaga, mis toob teoses esile horisontaalseid protsesse, dramaatilist arengut ja romantilisi peegeldusi. “Aura” soojalt värelevas lõpuosas üliintensiivselt kõlav koraal topelttertsides mitmes oktavis korraga annab helitööle eepilise ilme. 1995 valminud teoses “Arena” jätkub uudne temaatiline mõtlemine, milles horisontaalsed liinid saavad iseseisva tähenduse. Peaaegu romantiliselt kõlavas helidemaailmas jõuab liikumine äärmise erutatuseni, nii kiireni, et kuulaja tajub seda lõpuks justnagu liikumatut pinda. Mikael Larson oli teinud Helsingis innovatsiooni, viimistlenud MacSeti ja tõlkinud selle programmeerimiskeelde Lisp. Selle abil loodi IRCAMis graafiline programm PatchWork, kuhu andmed sisestati noodikirjana ja mis genereeris helilooja sisestatud reeglite piires muusikalist toorainet teose loomiseks. Larson tegi sellele veel lisapaketi Contraints, milles olid kontrapunkti reeglid formaliseeritud matemaatilise mudelina, ja palus Lindbergi luua midagi seda kasutades. 1996 valminud teoses “Engine” kammerorkestrile ongi helilooja võtnud lähtekohaks need küsimused, mida Contraintsiga töötamine esitas. Kokkuvõttes helilooja küll leidis, et süvenemine kontrapunkti andis talle hea kogemuse, sest midagi ei saanud teha, võtmata arvesse selle kompositsioonitehnika kõiki aspekte, kuid sedalaadi muusikat ta siiski rohkem ei kirjutanud. Arvuti huvitas teda rohkem materjali korrastajana ja tõhusa kalkulaatorina kui hääle tekitaja ja arendamise tööriistana. 1997 valminud palas “Related Rocks” kahele klaverile, kahele löökpillimängijale ja elektroonikale kasutas Lindberg IRCAMis Diphone’i-nimelist programmi, mille abil muundas hiina tsimbli hääle järkjärgult orkestrihääleks. “Aurast” alguse saanud horisontaalsed protsessid on veel selgemini kuulda 1990-ndate lõpu teostes “Feria”, “Fresco” ja “Cantigas”. “Feria” on esimene teos, mille võttis oma kataloogi kõrgelt hinnatud kirjastus Boosey & Hawkes. Sellega on heliloojal kujunenud hea ja mõistev koostöö, mis on püsinud ka siis, kui Lindberg aeg-ajalt ära kaob, vastamata ei telefonikõnedele ega meilidele. 1998 kirjutatud “Fresco” on Los Angelese filharmoonikute tellimus ja pühendatud selle esmadirigeerijale, heale sõbrale Esa-Pekka Salonenile. Teose muusikaline materjal jaguneb kahte kategooriasse, mida Lindberg kirjeldab gamelan’i terminitega: ühelt poolt gamelan gong (tugev stiil välitingimustes) ja teiselt poolt gamelan gambuh (pehme stiil sisetingimustes). Samal aastal sündis veel “Campana in aria” metsasarvele ja sümfooniaorkestrile – sünnipäevaõnnitlus Salonenile, kes alustas oma muusikuteed paljutõotava metsasarvemängijana. Selles on viiteid sõbra loodud muusikale, mh metsasarvepalale “Giro”. 1999 valmis Karttuneni jaoks tšellokontsert, milles ühest allikast pärit ainestik ilmub üha uuesti üha uuel viisil nagu kaleidoskoobis, vahel kammerlikult, vahel soolopilli ja orkestri dialoogina, ja lõpuks suure romantilise kontserdi vaimus. 2002 valminud “Chorale” on modernses võtmes austusavaldus Bachile. See esitleb koraali “Es ist genug” üha kasvava pingega erinevas tempos liikuvate kihistustena, mis viivad välja vägevasse lõpukulminatsiooni. Samal aastal lõpetatud klarnetikontserdi sünniga on seotud mitmeid meeldivaid kohtumisi Kriikku ja Sarastega, kellega Lindberg käis töö käigus nõu pidamas. Saraste jutustab ühest neist: “See oli tore reis, üks toredamaid, mis ma olen teinud. Magnus ja meri kuuluvad kokku. Me imetleme alati mere suursugusust, see on üks meie alalisi jututeemasid. Tulin oma paadiga kohutava tormiga Kirkkonummelt Emäsalosse. Olime kokku leppinud kohtuda Emäsalo lootsijaamas, ja äkki ilmus lainete keskel nähtavale tema väike alumiiniumpaat. Sellisesse tormi ei oleks paljud poisid julgenud minna. Oli jaanilaupäev. Me pidime sõitma Saimaa kanali kaudu Savonlinna ja see oli meile mõlemale esimene kord, kui me käisime [sõjas] kaotatud alal. Olid Karjala kased ja kanali tüünus ja tormine meri.” (Stenius, lk 233) Lindbergi on ikka huvitanud draama loomine muusikas ja klarnetikontsert on justnagu kaheksa tegelasega näidend, mille helikude moodustub aktiivsest värelemisest, pehmete ja teravate maailmade kokkupõrgetest. See on jätkuv dünaamiline areng, mille intensiivsus kasvab tohutu hooga läbi klarneti pidurdamatute glissando’de kauni laulva avateema kirgliku kordamiseni. “Tajusin lõpuks, et kõik pöördub tagasi Schönbergi ja Stravinski põhimõtete juurde.” 2003 BBC sümfooniaorkestrile kirjutatud “Orkestrikontsert” koosneb kolmekümnest lõigust, kus iseseisvalt arenevad kaks akordisarja, mis ühenduvad Skrjabini “Ekstaasipoeemi” taolises külluslikus värvimaailmas. David Murray kirjutas arvustuses: “Orkestrikontsert tundub olevat üsna rutiinne juhtum. Lindberg teeb samu vanu käike, nagu elaks ta varasemate saavutuste poodiumil. Teoses ei ole midagi uut.” Anssi Karttunen seevastu arvas: “Kui ma tulin märtsikuus Soome, siis räägiti ainult sellest, et nüüd on Magnusel kriis, Magnus kordab ennast. [---] Ise kuulasin taas veidi aega tagasi “Orkestrikontserti”, ja mida rohkem ma kuulasin, seda vähem meenutas see varasemaid teoseid. Jukka-Pekka Saraste, kes oli juhatanud esiettekannet, tõdes täies rahus: ““Orkestrikontsert” on küllaltki revolutsiooniline teos.” (Stenius, lk 219-220) Stenius ise on seisukohal, et “Orkestrikontsert” on “Krafti” ja “Aura” järel üks suurtest verstapostidest, mis näitavad Lindbergi stiililise arengu mastaape ja nendevaheline muutus on sama suur kui Sibeliuse kolme esimese sümfoonia vahel. “Sculpture” on loodud 2005. aastal Los Angelese filharmoonikutele uue, Walt Disney kontserdisaali jaoks ja selle inspiratsiooniallikaks on Frank Gehry arhitektuuri skulptuursed jooned. Muusikaliselt ei ole sellel midagi ühist teosega “Sculpture II”. Koosseisus puuduvad viiulid, mis annab tervikule veidi tumeda värvingu ja rõhutab Lindbergi tolleaegset üldist suundumust. 2006 valminud viiulikontsert kuulub nende teoste hulka, mis on leidnud väga sooja vastuvõtu. Gramophone’is ja The Times’is on seda helitööd võrreldud koguni Sibeliuse ja Bergi ikooniliste liigikaaslastega, hinnatud selle sära ning poeetilisuse ja virtuoossuse tasakaalu. Berliini filharmoonikute tellimusel 2007 kirjutatud “Seht die Sonne” pealkiri on võetud Schönbergi “Gurreliederi” lõpukoorist ja selles mastaapses töös üksteise järel vallanduvad rikkalike detailidega hiiglaslikud energiaplokid annavad tunnistust tugevatest sidemetest Sibeliusega rohkem kui ükski teine Lindbergi senistest töödest. 2010 sündis “Al largo”, milles hõõgub helilooja kõikidele loomeperioodidele omane kustumatu energia täiesti erilisel viisil. Selle pealkiri tähendab autori sõnul “avamerel olemist, viidates konkreetselt sellele hetkele, kui jõuad avamerele ja sa ei näe enam rannikut ning see, mis on sinu ees, on tohutult suur”. 2010-ndatel käis Lindberg läbi kontsertide teise ringi; nende helikeel on võrreldes esimestega muutunud veidi lihtsamaks. 2012 valmis 2. klaverikontsert, mille eeskujuks oli Raveli kontsert vasakule käele ja mida iseloomustab suur stiililine mitmekesisus. Lisaks ravelilikult lopsakatele värvidele on selles kuulda Rahmaninovi, Gershwini jt muusikat meenutavaid salapäraseid ja unistavaid helisid. 2013 järgnesid 2. tšellokontsert, 2015 2. viiulikontsert. Soome iseseisvuse 100. aastapäeva pidustusteks 2017 kirjutas Lindberg teose põgenevast, lendavast ajast “Tempus fugit”, milles on helilooja noorusaja põletav intensiivsus jõudnud pehmemasse ja rafineeritumasse faasi – modernismi asemel kuuleme impressionistlikku heledust, meloodiliste liinide ja kõla romantilist soojust. Chicago orkestri tellimusel sündisid 2020 “Serenaadid” – lummavate episoodide rida, mille peenes faktuuris avanevad graatsilised meloodilised jooned. 2022 õnnistati Lindbergi 3. klaverikontserdi hiilgava ettekandega San Franciscos Yuja Wangi ja San Francisco orkestri esituses Esa-Pekka Saloneni dirigeerimisel. Koroonaajal tunti Yleisradiost kahel korral huvi, kuidas Lindbergil läheb. 7. aprillil 2020 leiti ta Portugalist rahulikust Algarve külast, kust helilooja andis teada, et tema elu pole palju muutunud ning et ta endiselt kirjutab muusikat ja teeb süüa. 30. märtsil 2021 oli Lindberg Helsingis ja siis tundus talle, et ärajäänud kontsertide tõttu on ta elutempo aeglasemaks muutunud, aga et see on tegelikult teinud talle head. Helilooja avaldas lootust, et pärast pandeemiat pöörduvad inimesed ühiskonda tagasi targematena ja oskavad rohkem hinnata neid erilisi hetki, mida nad kontserdisaalides kogevad. Lindbergi ennast õnnistatigi üsna pea, juba Ukraina sõja ajal, tema 3. klaverikontserdi (2022) hiilgava ettekandega San Franciscos Yuja Wangi ja San Francisco orkestri esituses Esa-Pekka Saloneni dirigeerimisel. 2024 on oodata vioolakontserdi esiettekannet. Lindbergi looming koosneb peaaegu täielikult instrumentaalmuusikast ja talle kõige omasemaks instrumendiks võib pidada orkestrit. Muusika loomine on helilooja jaoks olnud uurimisretk, milles mällu talletunud helid põimuvad kokku uue aja helidega. Teda on kihutanud tagant kogemus pidurdamatust energiast ja see on hoidnud tema huviorbiidis keerulised ja kiired asjad. Teoste pealkirjades ja algsetes ideedes esineb küll seoseid päriseluga, kuid kokkuvõttes on heliloojale tähtis ainult muusika ise – gravitatsioonijõud, mis mõjub pikkuses, ajas. Allikad: Mikko Heiniö, “Aikamme musiikki 1945–1993. Suomen musiikin historia 4”. Söderström: Porvoo, 1995, lk 466–477. Caterina Stenius, “Chaconne. Magnus Lindberg ja uusi musiikki. Liitteenä Risto Niemisen laatima kommentoitu teosluettelo”. Söderström: Helsinki, 2006. Takemi Sosa, “Magnus Lindberg” – kansallisbiografia.fi. 1 Soomerootsi helilooja, pianist ja pedagoog Magnus Gustaf Adolf Lindberg on sündinud 27. juulil 1958 Helsingis.

“Lohengrin” oli kunagi Tallinnas ja Tartus kõige populaarsem Wagneri ooper: Tallinna Saksa teatris mängiti seda ajavahemikus 1883–1914 41 korda, Tartu Saksa käsitööliste seltsi suveteatris oli see kavas kaheksal hooajal. Tollane valdavalt sakslastest koosnev publik (kus leidus aga ka eestlasi) samastas end venestamise tingimustes rüütel Lohengriniga, kes tuli kaitsma alusetult süüdistatud Elsat ning ühtlasi pidi liituma Saksi kuningaga, et võidelda idast sissetungivate vaenlaste vastu. Kui Tallinna Saksa teatris (praeguses Eesti Draamateatris) esines 1913. aasta sügisel ooperitrupp Milanost (aga mitte La Scalast!), siis ainsa saksa ooperina õpiti selgeks – muidugi itaalia keeles – just “Lohengrin”, mis oli esimene Itaalia teatrite kavva jõudnud Wagneri ooper (1871. aastal Bolognas). Tallinlaste huvi “Lohengrini” vastu 1913. aastal oli nii suur, et Konstitutsiooniliste Demokraatide Partei liikmed jätsid teatrikülastuse nimel ära isegi oma istungi ning olid mõistagi pettunud, kui viimasel minutil lükati “Lohengrini” etendus edasi ja selle asemel esitati Verdi “Rigolettot”. “Lohengrin” võitis vaatajate südameid ka ilmasõdade vahelisel Eesti Vabariigi ajal, kui Estonia teater tõi selle eesti keeles lavale isegi kaks korda (1927 ja 1935). Ligi sada aastat pärast esimest Estonia “Lohengrini” võis publik nüüd seda näha praeguste teatrijõududega. Rahvusvaheliselt on “Lohengrini” viimastel aastakümnetel väga erinevalt tõlgendatud, nii Elsa ehk naisõiguslikult positsioonilt (õigus küsida abikaasaks saanud tundmatu rüütli nime) kui ka Lohengrini vaates (Lohengrin kui kunstnik-geenius, keda ei mõisteta). Üks mõjukamaid oli Hamburgis Peter Konwitschny tõlgendus, kus tegevus toimub klassiruumis koolikiusamise olukorras, Elsa mõtleb endale välja kaitsva rüütli, et klassikaaslaste mõnitustele vastu panna. Estonia “Lohengrini” lavastaja Michiel Dijkema läheb siiski tagasi Wagneri algidee juurde – pimeduse ja valguse, deemonliku ja taevaliku vaheline võitlus sõjaolukorra taustal. Dijkema on Wagneri kolm vaatust jaganud viieks: teist vaatust poolitab vaheaeg ja kolmanda vaatuse kaks pilti on nimetatud vaatusteks. (Tahtlikult või tahtmata tuleb siit välja Wagneri ajal domineerinud prantsuse viievaatuselise grand opéra struktuur.) Ooperit on ka üsna tugevasti kärbitud, koos vaheajaga kestab see pisut üle kolme tunni (muidu ilma vaheajata umbes kolm tundi ja 15 minutit). Kuna aga teatri eesmärk on ikkagi kunstimõju, siis võib sellist lahendust pidada õigustatuks. Lavastus on väga terviklik ning pideva pingega läbi viidud. Dijkema näib üldse olevat tänases järjest enam amatöriseeruvas ooperirežiis üks erandeid: ta mõtleb, ta tunneb muusikat, ta veenab ka (valgus)kunstnikuna, ta oskab töötada lauljatega rolli kallal. Kahjuks pole need komponendid kaugeltki mitte endastmõistetavad, ja veelgi enam – mitte koos eksisteerivad. Lavakujunduse abstraktne-kujundlik laad ja eriti valgusrežii toetavad osatäitjaid ning on vastavuses Wagneri muusikaga, mis toob esile tuhandeid tämbrinüansse ning sellega koos ka psühholoogilisi peensusi. Lavaruumis tekitavad atmosfääri tammeleht lava kohal esimeses vaatuses (tõele au andes pidasin seda saalis istudes hoopis luigesuleks), luigekolbad teise vaatuse alguse Ortrudi ja Telramundi stseenis, kirikusse sisenemisel on trepimade nagu katkine okaskroon, vihjates Elsat ja Lohengrini ootavatele kannatustele, noorpaari magamistuba on nagu linnupesa, mille äärel peategelased istuvad. Tegelaste karakterid on mitmekülgselt välja töötatud. Elsa (Charlotte-Anne Shipley) on küll ohver, ent suudab temperamentselt ka enese eest seista, tema teatud labiilsust väljendab ooperi lõpupoole närviline enesekratsimine (siinkohal meenus Tobias Kratzeri paljukiidetud “Tannhäuseri” lavastuse Elisabeth Bayreuthi festivalil). Ortrud on Estonia “Lohengrini” üks huvitavamaid karaktereid, fin de siècle’i saatuslike naisekujude eelkäija: mängitsev, teesklev, paganliku nõiakunsti ohtlik valdaja, kes – vähemalt Helen Lokuta näitlejameisterlikus tõlgitsuses – näib südamepõhjas igatsevat tõelist armastust ja headust, mille aga kohe endalt kõrvale heidab. Lohengrin (Cosmin Ifrim) on juba Wagneril vahest kõige staatilisem tegelane, ent ka siin on lavastaja ja laulja leidnud piisavalt kontraste. Detailselt on läbi töötatud tegelaste ulatuslikud dialoog-duetid (Ortrud-Telramund, Elsa-Ortrud, Elsa-Lohengrin), kus tegelased suhtlevad, reageerivad, nende kehakeel vastab stseeni sisule, annab allteksti. Sügava mulje jättis Leonardo Neiva Telramundina. Siin mitte lihtsalt “tume” negatiivne tegelane, vaid dünaamiline karakter: Telramundi võimuiha ja jõud, aga ka nõrkused, allumine Ortrudile pääsesid kujukalt maksvusele. Väga hästi tunnetas Neiva saksa keele nüansse nii vokaalpartii meloodilistes kui ka deklamatsioonilistes lõikudes. Vokaalne tase oli nähtud etendusel üldse ühtlane suurtest rollidest väiksemate, aga sama olulisteni (kuningas Heinrich – Priit Volmer, Heerold – Raiko Raalik jt). Väga kaunid olid soprani Charlotte-Anne Shipley kõrge register, pikk fraasikujundus ja piano’d. Tenor Cosmin Ifrim säras ooperi alguses, viimaseks vaatuseks kahjuks hääl väsis. Suurepärase töö olid teinud koormeistrid Heli Jürgenson ja Külli Kiivet, koorid kõlasid kompaktselt ja samas paindlikult. Orkester Arvo Volmeri dirigeerimisel saavutas esimestest efemeersetest helidest peale läbipaistva, selge ja tundliku kõla koos vajaliku intensiivsuse ja jõuga ning see jäi orkestri tõlgendust iseloomustama kuni viimaste taktideni. Dijkema lavastuse lõpul tuleb Lohengrin lavale elutu luigega (kelleks oli Ortrud moondanud Elsa venna Gottfriedi), kuid ime väel on noor Gottfried siiski elus. Publiku viimane pilk kuulub aga hoopis Ortrudile, kes astub eeslaval Elsa ja Gottfriedi suunas, käes kuldkett, mille abil ta kord juba Gottfriedi luigeks moondas … Kas lõpuks ikkagi paganlike jõudude võit? * Deemonitega võitleb ka Jeanne d’Arc Giuseppe Verdi samanimelises ooperis (originaalis “Giovanna d’Arco”). “Jeanne d’Arc” valmis kolm aastat enne “Lohengrini”, samaaegselt Wagneri “Tannhäuseriga” (1845) ja oli kirjutatud La Scala primadonna Erminia Frezzolinile. See selgitab ka Jeanne’i peaaegu et ainuvalitsevat rolli ooperis. Õnneks on Estonial sellesse ossa oivaliselt sobiv sopran Elena Brazhnyk, kes võlus oma vokaaltehnilise meisterlikkuse, vastupidavuse ja emotsionaalsusega, aga ka tütarlapseliku haprusega. Maestro Verdi oleks olnud liigutatud! Oma dramaturgiliselt ülesehituselt on Verdi viies ooper “Jeanne d’Arc” üpris skemaatiline, astudes sammu tagasi näiteks aasta varem loodud “Ernanist” (1844). Peamiselt aariatele keskenduv numbriooper vajab tugevat lavastajakätt, fantaasiarikkust ja oskust lavaruumi täita. Mõjuvad on lavakujunduses (Italo Grassi) domineerivad okstest käed, sümboliseerides metsa, hääli tormises metsas ja Jeanne’i unenäos, isa kaitsvaid ja karistavaid käsi, Jeanne’i hoidvaid neitsi Maarja käsi jms. Sellisesse kõledavõitu ruumi paigutatakse tegelased, kes mõjuvad seal abitute marionettidena. Lisatud on ka tantsivad inglid ja deemonid, mis aga jätsid kunstlikult külge poogitud mulje: läbinähtav taotlus lavastuses natuke dünaamikat tekitada, kui teiste vahenditega ei oska. Ooperi konfliktne kolmnurk, mis viib katastroofini – Jeanne, ta religioossest fanaatikust isa Giacomo (Leonardo Neiva) ja Jeanne’i armunud kuningas Charles VII (David Esteban) –, oleks vajanud detailset lahtimõtestamist, et jõuda nende suhete arusaadava ja intensiivse avamiseni laval. Ka enamikes ansamblites on lauljad keskendunud oma vokaalsele sooritusele ja väga harva – peamiselt Jeanne’i ja ta isa stseenides – tekib tegelaste vahel mingi suhtlus, mingidki reaktsioonid. Siingi esines lisaks Brazhnykule veenvalt Leonardo Neiva, kuid alles Telramund “Lohengrinis” näitas, et ta oskab mõtestatult laulda ja on ka võimekas näitleja. Tenoriroll, kuningas Charles VII, on juba Verdil peategelaste kolmikust kõige kahvatum ning ei David Esteban ega lavastaja Marco Gandini osanud seda kuidagi päästa. Rahvusooperi koor oli taas väga hästi ette valmistatud ja näitas kõrget kõlakultuuri (koormeister Heli Jürgenson). Dirigent Arvo Volmer tõi orkestripartiis välja noorele Verdile tunnusliku impulsiivse, energilise rütmika ja orkester järgis teda täpselt. Volmer oli nii Wagneri kui Verdi ooperite muusikajuht ning tuleb tunnustada tema stiilitaju, kõlalist nõudlikkust ja muusikalise terviku saavutamist. Kogu “Jeanne d’Arci” lavastus aga mõjus pigem ooperi karikatuurina, nagu seda ikka ette kujutatakse – kontsert imelikes kostüümides ja papist mõõkadega. On väga hea, et hooaja lõpul tõi teater välja “Lohengrini”, mis näitas tänase ooperikunsti aktuaalsust ja perspektiive. Giuseppe Verdi “Jeanne d’Arc” (“Giovanna d’Arco”). Muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer. Lavastaja Marco Gandini, kunstnik Italo Grassi, kostüümikunstnik Anna Biagiotti (kõik Itaaliast). Valguskunstnik Rasmus Rembel, koreograaf Mehis Saaber, koormeister Heli Jürgenson, vastutav pianist-repetiitor Ave Wagner. Osades Elena Brazhnyk (Giovanna d’Arco), David Esteban (Carlo VII), Leonardo Neiva (Giacomo, Jeanne’i isa), Priit Volmer (Talbot), Mart Madiste (Delil). Esietendus 3. veebruaril rahvusooperis Estonia. Richard Wagner “Lohengrin”. Muusikajuht Arvo Volmer. Lavastaja, stsenograaf ja valguskunstnik Michiel Dijkema (Holland), kostüümid Jula Reindell (Saksamaa). Koormeister Heli Jürgenson, poistekoori koormeister Külli Kiivet, vastutav pianist-repetiitor Jaanika Rand-Sirp. Osades Cosmin Ifrim (Lohengrin), Charlotte-Anne Shipley (Elsa), Leonardo Neiva (Telramund), Helen Lokuta (Ortrud), Priit Volmer (Heinrich, Saksimaa kuningas), Raiko Raalik (Heerold). Esietendus 25. mail rahvusooperis Estonia.

Nagu juba heaks tavaks on saanud, lükati ka seekordne, arvult kuueteistkümnes “Klaaspärlimängu” nime kandev muusikafestival käima juulikuu alguses Tartu Jaani kirikus. Festivali esinejate loetelu oli sel aastal erakordselt väärikas ja kõrgetasemeline ning tõi Tartu publiku ette selliste muusikakorüfeede nagu Neeme Järvi või Aleksei Ljubimovi kõrval ka rea suurepäraseid noorema põlvkonna muusikuid meilt ja mujalt, kuid kõigest järjekorras. Festivali avakontserdi peategelasteks võib kindlasti nimetada Järvide muusikuteperekonda, kus Klaaspärlimäng Sinfonietta ees astusid lisaks dirigent Neeme Järvile Gustav Holsti “Fuugaliku kontserdi” solistidena üles flötist Maarika Järvi ja oboemängija Ingely Laiv-Järvi. Kontserdile pealkirja andnud teose “Twilight of the Senses” (“Meelte videvik”) autoriks ja solistiks šamaanitrummil oli Kristjan Järvi ja õhtu lõpuks kõlanud Joseph Haydni “Lahkumissümfoonia” osade vahelised lühikesed intermetsod kirjutas Madis Järvi. Veel vähemalt ühte Järvit silmasin ka festivaliorkestri ridades, kuid tšellosolistina säras sel kontserdil hoopis Marcel Johannes Kits, kelle etteaste Haydni 1. tšellokontserdis oli ekstraklassist. Märkimist väärib, et Eesti esiettekandena kõlasid tšellokontserdi esimeses ja teises osas Arvo Pärdi poolt juba 44 aasta eest kirjutatud soolokadentsid, mille olemasolu tuli hiljaaegu ilmsiks tänu Pärdi keskuses toimuvale arhiveerimistööle. Lisaks muusikalisele suurepärasusele on selliste kadentside olemasolul ka laiem sümboolne tähendus – eks ole üle ajaliste ja ruumiliste piiride küündiv klassikaline muusika üks väheseid valdkondi, mille kohta saame tõdeda, et Eesti asi on tõepoolest kogu maailma asi. Kontserdi programm oli väga targasti üles ehitatud, järgides kuldset reeglit, mille kohaselt peaks igas kavas olema midagi tuntut, midagi virtuoosset, midagi rahustavat ja midagi üllatavat. Viimati mainitud rolli täitis Kristjan Järvi avatud vormiga teos “Meelte videvik”, mis kaasaegse muusika kontekstis asetuks ilmselt kusagile muusikalise naivismi aladele. Eraldi võetuna mitte ülemäära huvitav, kuid sellises kavas igati omal kohal ja lapseliku rõõmuga ette kantud. Järgmise festivalipäeva kahe kontserdi keskmes oli klaver, mille kehastusele Tartu Jaani kirikus puhusid hinge sisse kõigepealt Aleksei Ljubimov ja hiljem Johan Randvere. Ljubimovi kava oli pühendatud vene-prantsuse avangardhelilooja ja klavessinisti Andrei Volkonski 90. sünniaastapäevale ja sisaldas ka viimase poja, näitleja Peeter Volkonski värvikaid vahelugemisi. Ljubimovi mängus on tunda väga selget plaani esitatavate muusikaliste vormide läbiviimisel ja tema muusikalist retoorikat on seetõttu hõlbus jälgida, olgu tegemist varase või hilise muusikaga. Suurepärasest ja ühtlaselt väga kõrgel tasemel esitatud kavast lõviosa moodustasid Haydni, Schuberti, Volkonski, Sylvestrovi ja Pärdi klaveriteosed, mille järel kandsid metsosopran Helen Lokuta ja keelpillitrio koosseisus Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis ja Andreas Lend ette Andrei Volkonski meisterlikult kirja pandud teose “Was noch lebt …” (“See, mis on veel elus ...”). Hõrk teos sobis suurepäraselt kiriku akustikasse. Peamiselt ooperisolistina esineva Helen Lokuta hääl helises ruumis vähimagi pingutuseta ja moodustas teda saatva keelpillitrio kammerliku kõlakoega orgaanilise terviku. Sama päeva hilisõhtul toimunud kontserdi pea- ja ühtlasi nimiteoseks oli Modest Mussorgski klaveripalade tsükkel “Pildid näituselt”, mille ettekanne erines tavapärasest selle poolest, et lisaks pianist Johan Randverele oli laval ka kunstnik Anna Litvinova, kelle käte alt sündivaid liivajoonistusi võis publik videotehnika vahendusel näha hetkes tekkimas ja kadumas. Litvinova liivaga joonistamine ei jäänud virtuoossuse poolest sugugi alla Randvere klaverimängule, sümbioos oli lummav ja pool tundi möödus kui linnutiivul. Kontserdi peateosele eelnenud Mozarti “Adagio” h-moll ja Heino Elleri klaveripala “Kellad” mõjusid selles kavas küll pisut formaalsetena, kuid olid sellegipoolest ette kantud ilusa kõlaga ja väga heal pianistlikul tasemel. Festivali kolmest orkestrikontserdist jäi mul paraku kuulmata Kremerata Baltica oma, kelle kavas kõlasid teosed vanadelt meistritelt Bachilt, Vivaldilt ja Giulianilt ning XX sajandi klassikult György Ligetilt. Solistiks orkestri ees oli sel kontserdil Kanada päritolu kitarrivirtuoos Rémi Boucher. Järgmise päeva kahest kontserdist pidin ohverdama Estonian Voices’i oma, kus peamiselt jazzilavadel esinev kollektiiv tõi “Autovabaduse puiestee” väliareenil esiettekandele Tõnu Kõrvitsa “Tänavaetüüdid”. “Klaaspärlimängu” festivali omapäraks on ikka olnud, et üritatakse luua sildu erinevate kunstivormide ja stiilide vahel. Ka žanri- ja ajastupiirid ei ole kunagi olnud midagi sellist, millest üle ei võiks vaadata. Vahest rohkemgi kui tavapäraselt olid selleaastasel festivalil esindatud XVII ja XVIII sajandi teosed niihästi tuntud kui põhivoolust veidi kõrvale jäänud heliloojatelt. Nõnda kujunes väga meeldivaks elamuseks kontsert, mille andsid sopran Kajsa Dahlbäck ja Helsinki Baroque Ensemble. Enamik nende Läänemeremaade baroksest kirikumuusikast koostatud kavas figureerinud heliloojaist olid nii minu kui ilmselt ka kõigi teiste jaoks üsnagi tundmatud, kuid kontsert oli sellest hoolimata vaimustav. Loomulikult oli siin suur roll väga heal ja süvenenud ettekandel, millest õhkus nii meisterlikust pillivaldamisest tulenevat üleolekut kui vaimset kõrgepinget, mis on saavutatav ainult pikaaegse pühendumise ja keskendumise kaudu. Omaette pärliks oli sel õhtul Kajsa Dahlbäcki imeliselt kerge ja helisev hääl, mille ilu valitses kuulajate meeli lisaks väljakuulutatud kirikumuusika kavale ka lisapalaks valitud rootsi rahvaviisi esitades. Mõnevõrra kahvatuma mulje jättis järgneval päeval esinenud Consilium musicum Wien, kelle peamiselt XVIII sajandil kirjutatud teostest koosnevas kavas võis kuulda ka tõelisi kurioosumeid. Nii kanti ette näiteks Georg Wilhelm Weissmanni “Pastorell” sokusarvele, keelpillidele ja klavessiinile ning Johann Georg Albrechtsbergeri kontsertiino parmupillile, klavessiinile ja keelpillidele. Midagi pole ette heita sokusarve ja parmupilli solistile Albin Paulusele ega teistegi muusikute mängutasemele, kuid valdavalt oli esitatav materjal võrreldes kas või eelneva kontserdi kirikumuusikaga siiski lahjema kvaliteediga, mida päriselt ei ole võimalik heastada ebaharilike pillikoosluste kiiresti ammenduvate kõlavärvidega. Viinist oli inspireeritud teinegi selle päeva kontserdikava, kus soleeris Austria päritolu noor ja silmapaistev harfimängija Elisabeth Plank. Lisaks teostele, mille heliloojad elasid ja töötasid Viinis Austria-Ungari impeeriumi suurima hiilguse päevil, oli kavas veel kaks pala tänapäeva Viini autoritelt, millest esimene, Annamaria Kowalsky kirjutatud “A Rose-toned Fragment” kõlas lausa maailmaesiettekandena. Harfisolist tutvustas enne teose esitamist põhjalikult ka selles esinevaid kõikvõimalikke ebaharilikke mänguvõtteid ja -vahendeid, millest minule tundusid põnevaimad lühikesed glissando’d madalas registris, milliseid fikseeritud helikõrgustega instrumendilt esmapilgul ei oskaks oodata. Kontserdi suurima elamuse sain siiski kava lõpuloost pealkirjaga “Scenes of my Youth”, mille autoriks oli Elias Parish Alvars. Briti päritolu helilooja ja harfimängija eluaastad kattuvad üsna täpselt Chopini omadega. Peamiselt Viinis resideerinud muusik rikastas olulisel määral oma kaasaegsete heliloojate sõnavara harfile kirjutamisel ja kandis teenitult hüüdnime “harfimuusika Liszt”. Ootuspäraselt vägeva lõppakordi kogu festivalile vajutas Leedu kammerorkester, kelle esitusest õhkus tõelist keelpillimängu tipptaset ja vaimustavat elurõõmu, millest meie hallivõitu taeva all kunagi küllalt ei saa. Kontserdi avaloos kasutasid leedu muusikud eesotsas viiulisolist Džeraldas Bidva ja dirigent Modestas Pitrénasega võimalust teha väikene kummardus festivali kunstilisele juhile Peeter Vähile, kandes ette tema imeilusa ja liigutavalt lakoonilise pala “Emale”. Edasi jätkati juba kavas väljakuulutatud teostega ning ettekandele tulid leedu heliloojate Vidmantas Bartulise “I like Schubert” sooloviiulile keelpillide saatel ja Arvydas Malcise kontsert akordionile ja keelpillidele. Bartulise teose aluseks on Adagio Schuberti keelpillikvintetist op. 163 ja seda kuulates tekkisid huvitavad seosed mõni päev varem Aleksei Ljubimovi esituses kõlanud Valentin Sylvestrovi teosega “Kitsch-Musik”, milles, tõsi küll, võis leida peidetud vihjeid hoopis Chopini, Brahmsi ja Schumanni klaveripaladele. Arvydas Malcise akordionikontserdis põimusid läbi akadeemiline ja popkultuur, tõsi- ja kergemeesus ning kirg ja resignatsioon. Akordionisolistina säranud Tadas Motiečius tundis end kõigi nende äärmuste vahel laveerides silmanähtavalt suurepäraselt ja teenis välja rohkearvulise publiku vaimustunud ovatsioonid. Selle õhtu ja kogu festivali lõpetas Rodion Štšedrini / Georges Bizet’ “Carmen-süit”, kus lisaks Leedu kammerorkestrile astus publiku ette ka löökpilliansambel Giunter Percussion, samuti Leedust. Aastakümneid koosmusitseerinud ansambel tunneb end koduselt erinevates muusikastiilides ja nende oskus tõusta esiplaanile või sulanduda orkestrifaktuuri oli muljetavaldav. Teos pakkus ka orkestrimuusikutele rohkelt võimalusi soleerimiseks ja nii mängukvaliteedi kui muusikalise intensiivsuse osas ei lubatud üheski pillirühmas endale vähimaidki järeleandmisi. Näib nii, et “Klaaspärlimängu” festival kogub aasta-aastalt aina tuure juurde ja toimetab järjest vägevamalt, tartlasena võib selle üle ainult rõõmu ja uhkust tunda!

Saage tuttavaks – uus klaverifestival on sündinud! Sel suvel oli 4.–11. juulini kõigil klaverikunsti austajatel võimalus saada osa tipptasemel pianistide sooloõhtutest ja meistriklassidest festivalil “Eesti klaverisuvi” / “Estonian Pianosummer” Pärnu kontserdimajas ning ka Narva ja Jõhvi kontserdisaalides. Üks Eesti omanäolisemaid ja eredamaid soolopianiste Age Juurikas võttis oma südameasjaks korraldada suur suvine klaveripidu, mis hõlmas endas nelja suurepärast klaveriõhtut Eesti parimas kontserdisaalis tõeliste maailmanimede interpretatsioonikunsti “näitusega” ning nende juhendatud meistriklassiga andekatele noortele pianistidele meilt ja mujalt. Sooloklaveriõhtu (kõik festivali sooloõhtud olid kahe poolega!) on mastaabilt võrreldav sümfoonia, ooperi või kirjanduses romaaniga – see on pikk sündmusterohke teekond nii esineja kui kuulaja jaoks. Kas klaveriõhtu publik koosneb romaanilugejatest ja sümfoonilise muusika austajatest, seda ei oska ma kinnitada või ümber lükata, kuid – üsna tõenäoliselt. Tik-tok-meelelaadiga siin kindlasti ühisosa leida pole. Kuid süvenemisvõime järgi ei tahaks inimesi ka kuidagi lahterdada; küllap on see võime ja igatsus olemas paljudes nii siin- kui sealpool XIX-XX sajandi vahetust. Klaveriõhtu kui muusik-kunstniku luubi alla seadmise vorm sündis küll XIX sajandil suurte virtuoossete interpreet-heliloojate säras, kuid on, oh imet, säilinud tänaseni. Olen ise flötistina nautinud koostööd paljude vägevate pianistidega, sealhulgas ka selle festivali kunstilise juhi Age Juurikasega. Neil “Klaverisuve” kontsertidel aga unustasin kammermuusiku endas pingutuseta ja püüdsin pea ees nende imeliste “klaverihullude” omailma sukelduda. Kuna kõik neli solisti olid väga omanäolised ja reljeefsed oma nägemusis muusika interpreteerimisel, siis kontserdisaalis istudes selgus, et mulle väga tõlgendamisruumi ei jäägi – heliloojate kirjapandut vahendati sedavõrd veenvalt ja inspireerivalt. On aeg tutvustada ka Pärnu kontserdimaja Steinway taha istunud klaverikunstnikke. Festivali avakontserdil esines Moskva riiklikus konservatooriumis legendaarse professori Vera Gornostajeva käe all õppinud 2013. aasta Cliburni konkursi võitja ning 2017. aastal Londoni kuningliku filharmooniaorkestriga debüteerinud ukraina pianist Vadym Kholodenko, keda üle ilma imetletakse tema musitseerimise dünaamilisuse ja tehnilise laitmatuse pärast. Ka Pärnu publik sai oma kõrvaga olla tunnistajaks, et tegu on erilise andega pianistiga. Kavas olid Händel, Haydn, Beethoven, Adès ja Liszt – niisiis muusikat aastatest 1703–1996. Kummastav oli aduda, kuidas ühe kaasaegse pianisti musitseerimislaad seob nii loomulikult kokku nõnda pika perioodi muusikaajaloos. Just hiljuti kuulsin Klassikaraadios kedagi mängimas Händelit klaveril ehk siis häirivalt mitteklavessiinil ja tabasin end mõttelt, et kannatan vist barokkmuusikast vaid Bachi tema universaalsuses kuulata kaasaegsel klaveril. Kholodenko Händeli puhul aga sellist mõtet kordagi pähe ei tulnud. Üheltpoolt on tema klaverikõla juba niivõrd eriline ja ebamaine oma müstiliste piano’dega, mille sees on siiski iga noot hullutavalt täpselt artikuleeritud. Täpsus ei ole seejuures miski nooditekstiline kvaliteet, vaid intellektuaalne, teose läbitunnetamisega kaasnev. Vaimustus tema loomulikuna näivast (?!) tunnetusest ja selle ülekandmisest tervikusse ja kõlapilti jätkus läbi kogu kava, mille lõpus lisaloona kõlasid veel peapööritust tekitavad Horowitzi “Carmeni variatsioonid”. Festivali järgmisel kontserdiõhtul tuli publiku ette Antti Siirala – legendaarne Beethoveni tõlgendaja, noorest east peale paljude konkursside võitja (Viin, London, Leeds jpt) ning Eestigi publiku poolt väga armastatud tipp-pianist. Tihe side on Siiralal just Pärnuga, kus ta alates oma varastest 20-ndatest pea kümme aastat järjest David Oistrahhi festivalil üles astus. Siirala mängis seekord Pärnu kontserdimajas ülistiilse ja temaliku kava Haydnist ning Beethovenist Brahmsi ja Schumannini. Aimasin, et tuleb hoopis teistsugune klaveriõhtu kui eelmine Kholodenkoga ja istusin miskipärast päris esimestesse ridadesse, et tunnetada paremini Siirala peenekoelist ja süvenevat musitseerimist. Kuigi Pärnu kontserdimaja suur saal on liialdamata öeldes Eesti parim, siis minu maitse jaoks oleksin just seda kava kuulanud parema meelega kammerlikumas saalis. Mitte et see muusika või tema esitus oleks olnud kuidagi “väike muusika”, kuid tundub, et Siirala ise näitab läbi oma eriliselt detailitäpse mängu meile neid klassikateoseid justkui lähikaadris. Kolmanda välissolistina ja Siirala kõrval ka meistriklassi juhendajana astus festivalil soolokavaga üles Riiast pärit samuti Gornostajeva juures õppinud Chopini ja Schumanni konkursside laureaat Dina Yoffe. Kontserdil ette kantud Chopini sonaat h-moll oli kvaliteedimärgi sära poolest korrelatsioonis omaaegsete konkursivõitudega ning suurepäraste Chopini muusika plaadistustega. Kärt Käämbre kirjutas 21. juulil ilmunud Sirbis: “Dina Yoffet kuulates tajusin, nagu mängiks ta ainuüksi muusikale, mitte publikule, ja see tekitas kõlanu kui emotsionaalselt millegi väga erilise ees aukartuse”. Tabasin end hoopis vastupidist tajumas: Kholodenko ja Siirala olid heas mõttes täiesti “omas mullis” koos muusikaga, Yoffe musitseerimislaad on aga väga empaatiline – emalik, hoolitsev – seda suhtes nii esitatavate teoste kui publikuga (vaadates tihti emotsionaalselt saali poole). Selline hoolitsus ja heatahtlikkus võisid vahel “ära nudida” esitatavate teoste tumedamad allhoovused, plahvatused, ootamatused. Näiteks Beethoveni cis-moll sonaat, millele saksa luuletaja Ludwig Rellstab sodis grafitina kõiki eemaldusvahendeid trotsiva pealkirja, pettis tema esituses veidi lootusi. Ilmselt on sügavasti hinge pugenud András Schiffi autoritruu, mitte liiga aeglane ja pika pedaali all sugestiivselt ja müstiliselt mõjuv teose esimene osa. Kuulda sai ka sõjaajale sobivalt kavva integreeritud Valentõn Sõlvestrovi teost “Messenger” (1996), mis on algselt loodud klaverile ja keelpillidele, kuid mängitakse ka klaveri soolopalana. Sõlvestrov on ise öelnud, et ta ei loo uut muusikat, vaid vastuseid ja kaja muusikale, mis on juba olemas. Kõnealune teos kulgeb mozartliku meloodika ja harmoonia võtmes, kuid postmodernistliku vormi, dünaamika ja pedaalikäsitluse tõttu tihti justkui hajudes ja udusse mähkudes. Koos keelpillidega mõjub see teos eriti “veealuselt” ja unenäoliselt. Sooloversioon jäi kontserdil pisut liiga pretensioonituks. Kui juba suhteliselt pikk meditatiivne ja heakõlaline heliteos kavva võtta, siis peaks esitust toestama fokuseeritum kontseptsioon. Kontserdimaja Steinway kõla on tänu aastatele juba liiga “nelja jalaga maas kinni”, sedavõrd suurepäraste pianistide puhul igatseks erilisemat pilli. Kava poolest tegi palju rõõmu sooloõhtutest viimane, festivali kunstilise juhi Age Juurikase kontsert. Oleksin eelnevateltki sooloõhtutelt oodanud mitmekesisemat heliloojate plejaadi, kuid küllap valis iga pianist oma kava ise vastavalt oma parimale ampluaale. Age kavavalik – Tubina “Variatsioonid eesti rahvaviisile” ja sonatiin d-moll ning Rahmaninovi “13 prelüüdi” op. 32 – oli sidus ja intellektuaalne. Väga sümpaatne, et pianist on võtnud ette süvenenud teekonna Tubina muusikasse. Oleme koos mänginud ka Tubina flöödisonaati, mis on kirjutatud meie mõlema sünniaastal ehk siis helilooja eluringi hilissügisel, ja tean, et Tubina klaveripartii eeldab nii tehniliselt kui interpretatsiooniliselt suurt kannatlikkust. Tema faktuur on tihe ja esteetika pretensioonikas, kuid oma variatsioonides annab ta aeg-ajalt ka kuulajale hõlpu ning eestitunnetuslikku äratundmisrõõmu. Samas ei lase ta mingisse fluidumisse vajuda, sest tihti kasutab omamoodi mõttekatkestusi, lõpetades fraase või lõike ebaootuspäraselt, seda eriti rahulikuma tempoga osades. Küll aga leidub ka virtuoosset tulevärki ja stiihiat. Kõiki neid erinevaid meeleolusid tõi Juurikas oma klaverimängus väga mõjuvalt esile, pannes teosed päriselt elama ja publiku end mitte liiga turvaliselt tundma. Rahmaninov haakus Tubinaga üllatavalt hästi – juba vormilise paralleeliga variatsioonide ja prelüüdide-tsükli vahel –, aga ka helikeelelt, või õigemini “helimeelelt”/meelelaadilt. Tubin mõjub muidugi kaasaegsemalt, just eelmainitud “katkestuste” tõttu, ja sonatiin on ka muidugi kirjutatud 30 aastat hiljem kui Rahmaninovi prelüüdid. Küll aga kumab mõlema teostest mõeldes taustana läbi kummagi kodust eemale triivimine tänu ahistavatele loometingimustele kodumaal ja tumedad maailmasõdade pilved. Tekib suur tänutunne kunstnike suhtes, kes kultuurikatkestuste kiuste ise ära ei katkenud, vaid tunnistajatena neid meeleolusid oma loomingus jäädvustasid või kummutasid. Viimased kolm “Klaverisuve” kontserti olid Siirala ja Yoffe meistriklassides osalenud noorte pianistide päralt ning neist kahel viimasel, Narvas ja Jõhvis, oli neil võimalus soleerida Narva Linnaorkestri ees Anatoli Štšura dirigeerimisel. Eestlastest olid laval Tähe-Lee Liiv, Hans Matthias Kari ja Mattias Heina. Minul ei õnnestunud neid kontserte külastada, kuid huvilistel on võimalik kuulata nende noorte mõtteid ja tähelepanekuid “Klaverisuvest” Klassikaraadio 10. augusti “Delta” saadet järele kuulates. Nii mitut klaveriõhtut järjest kogeda oli minu jaoks uus elamus. Võib mõelda, kas sellisel kontserdiformaadil on tulevikumaailmas kohta. Aga need suurepärased pianistid on olemas ja kuni nad on olemas, oleme tänulikud, et saame lähedalt näha ja kuulda elusat interpretatsioonikunsti. Klassikalise muusika esitamise võrdlemine teose muuseumivitriini asetamisega tundub mitte kõige viltusem mõte, kuid võrreldes kujutava kunstiga, mille vanadel meistriteostel ei ole enam küljes värvilõhna ja kõige väärtuslikemail neist on tihti veel kuulikindel klaaski ees, võib ülistada muusikateost, mis ärkab ellu ajas ja ruumis ning täiuslikul kujul vaid kontserdisaalis.

Toivo Nahkur, “Vestlusi iseendaga”, I osa. 28 esseed klaverikunstist. 2022, 334 lk. Eelmise aasta lõpus kaante vahele jõudnud raamat sisaldab kahtekümmend kaheksat esseed klaverimängukunstist. Mõneski mõttes on tegemist unikaalse mäludokumendiga, kuhu on talletunud selle autori enam kui neljakümne aasta pikkune kirjutamiskogemus. Veidi ringi vaadates võib tunduda, et kirjasõna hästi valdavaid muusikuid polegi nii vähe, kuid selle raamatu väärtuseks tuleb ilmselt pidada autori erakordset soovi ja võimet pühenduda oma eriala tutvustamisele läbi väga erinevate vaatenurkade, kus üksteist täiendavad muusik, õpetlane, pedagoog, filosoof ja võibolla veel keegi. Kelle lugemislauale võiks seda raamatut soovitada? Kindlasti kesk- ja vanema astme muusikaõppuritele ja sugugi mitte ainult klaverierialalt, sest klaverimängust ja mängijatest kõneldakse siin muuhulgas paljude üldharivate seoste kaudu, tehes põikeid nii lähemasse kui kaugemasse kultuuriajalukku ja heites samal ajal valgust ka seda raaminud ja suunanud sündmustele ühiskonnas. Kuna raamatusse on koondatud kirjutised erinevatest aastakümnetest, siis ei saagi oodata, et lugeja jaoks peaks ilmtingimata moodustuma kaanest kaaneni kulgev sisuline tervik. Raamatu lõikes esineb kaunis palju kordusi, kuid seegi on loomulik, sest samadest isikutest või nähtustest on erineval ajal võimalik rääkida neid erinevasse konteksti asetades. Vahest olekski kõige õigem lasta sel raamatul end kõnetada vähehaaval ja kasutada seejuures tänapäevaseid infotehnoloogilisi võimalusi, et vähemalt osadestki esseedes mainitud haruldastest ajaloolistest salvestistest oma kõrvaga osa saada. Nii muutuks selle raamatu kohatine konspektilaadsus omaette väärtuseks ja paljude põgusalt mainitud ajalooliste suurkujude nimed elustuksid üle aja veel mõnegi kuulaja meeles. Igasugust esseede kogumikku võib žanrina julgesti vaadelda ka kui selle autori tõekspidamiste ja maitse-eelistuste manifestatsiooni. Käesoleva raamatu puhul saab neist veidi aimu juba siis, kui süveneda raamatu lõpus olevasse isikunimede registrisse ja võrrelda, kui paljudel kordadel on üks või teine helilooja või klaverimängija jutuks tulnud. Kuid küllap on sellisest võrdlusest kõnekamgi teoses esinevate nimede aukartust äratav koguarv, mis koos kasutatud kirjanduse loeteluga peegeldab selle autori ilmselt fenomenaalset töövõimet koos selleks vajalike siseilma kõrguste ja sügavustega.

Kontsert “Igaviku viisid” sarjast “Suvemuusika 2023” 5. augustil Türi Püha Martini kirikus. Alustan Hermann Hesse mõtetega: “See ongi muusika saladus, et ta nõuab meilt üksnes hinge, kuid seda jäägitult. Ta ei nõua intelligentsust ega haritust. Ta on üle kõikidest teadustest ja keeltest ning kujutab erineval viisil, kokkuvõttes aga ikka eluliste kujundite abil inimese hinge.” Türi Püha Martini kirikus andsid vaimulikust muusikast koosnenud kontserdi kaks äärmiselt suure süvenemisvõimega interpreeti: Baselis elav metsosopran Jane Tiik ja kohaliku kiriku organist Marju Riisikamp. Aga miks pöördusin taas Hermann Hesse poole? Seekord on põhjus otsene, sest artikli pealkirjaks valitud lause on tema teosest “Muusika”, mille on eesti keelde (kirjastus Kunst, 2005) tõlkinud põhiliselt Marju Riisikamp – nii suure osa proosast kui ka luulest – ja seda väga tundlikus ja kujundirohkes eesti keeles! Julgen arvata, et imelise tämbriga lauljale ning heade värvide leidmise oskusega organistile oli minu kõrvus ka kolmas kindel partner – orel! Need uskumatud kontrastid sügavate alumiste ja ülemiste, mitte kordagi teravaks minevate registrite vahel andsid enamikule paladest väga põnevaid harmooniate väljatoomise võimalusi. Ei saa märkimata jätta, et ilmselt XIX sajandist pärit päevi näinud pilli on restaureeritud meie vist parim meister Hardo Kriisa, kelle kõrv ja käsi on kõikjale, kus ta tegutsenud, jätnud äärmiselt puhta kõlajälje. Siinjuures ongi sobilikud Hesse read luuletusest “Orelimäng”: Kaebeid vastu võlve puutub. Äkki tõmbab orel vägevalt ja põimib väeti püüde kurbuse ja rõõmu paljuhäälseks hüüdeks – ühte taevaga saab harras palvesõna ... Nüüd siis muusika valikust ja lauljast. Kuna Marju Riisikamp on vaimulikust repertuaarist kavandanud kolm kontserti (järgmisel kaaslaseks Rahvusmeeskoori laulja bariton Ott Indermitte) ja lõpuks vaid organist kahekesi oreliga, siis avaõhtu muusika oli Jane Tiigi imeliselt tämbririkkale häälele ülimalt sobilik. Laulja elupaik on praegu veel Baselis, töörakendus kahes väga nimekas kooris – Zürcher Sing-Akademie ja Balthasar-Neumann-Chor. Seega pidev koostöö nii meie Paavo Järvi kui mitmete teiste nimekate dirigentide ja orkestritega. See repertuaari rohkus ja raskusaste, millega need koorid kokku puutuvad, on imetlusväärne. Kuid kõnesoleva kontserdiga seoses jääb vaid imestada, kuidas pole märgatud Jane Tiigi solistipotensiaali! Mitte ainult tämbri lopsakas ilu, hea diapasooni valdamine, vaid tema kui muusiku interpretatsioon, fraasi kujundamine, dünaamika oskuslik ja kõiges professionaalne valdamine, rääkimata keelte selgusest! Kuna olen ka ise kunagi kokku puutunud selle valdkonna muusikaga, siis avastasin taas, kui palju on loodud väärt helitöid, mida ilmselt pole siinmail kuulnud. Näiteks üdini puudutav oli laulja kõlavärvi valik aarias “Inflammatus et accensus” Antonín Dvořáki “Stabat materist” ja Saint-Saënsi esitus. Intrigeerivalt huvipakkuvalt kõlas Massenet’ juures kompositsiooni õppinud Reynaldo Hahni (1874–1947) “A Chloris”. Kui veelkord puudutada oreli osakaalu, siis vist ei unune iial Marju Riisikampi värvide hämmastav ja lummav valik: Saint-Saënsi imeline “Luik” tema “Loomade karnevalist” kõlas kirikut täitva tuuba registris! Jään ootama järgmist kohtumist nende kahe muusikuga!

Kui Eesti Kontserdi produtsentTuuli Metsoja pöördus mõni aasta tagasi minu poole üllatava palvega olla noortele lauljatele kuraatoriks kammerlaulu vallas, oli minu rõõm suur. Ei ole ju saladus, et pidev rahapuudus oli viimastel aegadel just siin kõvasti tiibu kärpinud ja seda eriti Lied’i kultuuri silmas pidades. Minu abikäsi oli väga pisku: panin kirja muusika, mida meeleldi sooviks kõlama panna, ja pika rea noortest lauljatest, kelles oli juba kuulda potentsiaali teha ilma selleski valdkonnas. Nüüdseks võime rääkida päris mitmest Lied’i duost, kes on meie kuulajaid rõõmustanud. Tandemile Mati Turi – Martti Raide on sisukate kavadega lisandunud järgmise generatsiooni tegijad, nagu Karis Trass – Sten Lassmann, Tuuri Dede – Sten Heinoja, Arete Teemets ning mujal maailmas juba ilma teinud Kai Rüütel ja Mirjam Mesak oma partneritega, Kadri-Ann Sumera kooslus mitme meie lauljaga Mart Saare terve lauluvaramu salvestamisel jm. Juuli algul avasid EK sarja “Kadrioru lossi suveklassika” Heldur Harry Põlda – Sten Heinoja Franz Schuberti laulutsükliga “Ilus möldrineiu” Wilhelm Mülleri luulele. Esmalt üks mõte seoses laulude helistikega. Nimelt on läbi aegade Schuberti laulutsükleid transponeeritud väga erinevatesse helistikesse, sageli silmas pidades eri hääleliike. Me ei tea, kas autorile olnuks see meelepärane, kuid on ju tõsiasi, et Schuberti sõnum sündis luuletaja Mülleri mõtete ajel ja nüüd on interpreedi teha, kuidas need igal juhul ka helidesse panduna peamist ei kaota. Tandem Põlda-Heinoja sõna tõsises mõttes “naelutas” mind pidevalt voolavasse helide ja mõtete valda. Pianisti võime tekitada sellel lossisaali mitte just kõige paindlikumal klaveril dünaamikas ja värvides nii erinevaid kõlasid kohati lausa jahmatas. Uskumatu kooshingamine lauljaga, iga laulu sissejuhatamine just nii, nagu Schubert on ilmselt soovinud (me ju päris kindlalt ei tea, kas meie käsutuses olevates albumites on dünaamika- ja tempomärgid autori enda kirja pandud, või on olnud siin näiteks C. F. Petersi väljaandes Max Friedlanderi kriitiliselt revideeritud variant). See on põnev teema muusikateadlastele! Aga praegu jäi kuulaja meeletesse see ettekanne. Kaks noort inimest, kes ilmselt just samas eas heliloojaga, kandsid hämmastava energialaenguga kuulajani peenimad tunnete piano-nüansid ja kirglikud armukadeduse fortissimo’d. Laulja kõlavalitsemine on arenenud uskumatu avaruse suunas. Häälde on tulnud mehine alumine register. Võluvaim minu kõrvale oli fraseerimise legato vaibumatu vool ja sealjuures äärmiselt täpne tekstis olulise väljajoonistamine. Ülimalt rikkaks tegi kogu laulmise soojade tämbraalsete varjundite leidmine – kurbuse ja pettumuse valu oli vapustav! Ja ei tohi unustada, et Schuberti laulude iva algab pea alati klaveripartiist. Heinoja valdab meeleolu sissejuhatamise kunsti imetlusväärselt, jäädes sealjuures ülimalt konkreetseks. Tean, kuivõrd oluliseks peetakse Schuberti ostinaatsust – kui tundlikult pianist nende teemade juhtimist valdas. Rõõm oli näha, et Kadrioru lossi imeline saal oli kuulajaid pilgeni täis. Ning lisapalana kõlanud “Erlkönig” (Goethe luule) köitis nii kirgliku dramatismiga, et jääb vaid loota nende kahe kunstniku kooslust ka edaspidi.

Fairmus on eestlaste ellu kutsutud uus muusikaäpp, mis põhineb täiesti uut laadi tasujaotussüsteemil. Kohtusin suve hakul kodumaise muusikarakenduse looja ja tegevjuhi Reigo Ahvena ning ettevõtte operatiivjuhina töötanud Susanna Aleksandra Veldiga. Rääkisime kitsaskohtadest tänapäeva muusikatööstuses, kus muusikud on harjunud olukorraga, et oma looming tuleb voogedastusplatvormidel justkui tasuta ära anda. Millise lahenduse pakub äsja turule tulnud Fairmus? Reigo Ahven kirjeldas olukorda Fairmusi loomisel piltlikult nii:“Tundsime end nagu sääsk sinivaala kõrval”. Spotify’l on täna 195 miljonit maksvat kasutajat, neist Eestis 50 000. Kas Fairmus suudab oma õilsas missioonis ellu jääda ja võita kuulajate poolehoiu? Susanna, palun ütle, millise probleemi Fairmus lahendab? Muusiku vaatest on probleem selles, et kuulaja raha ei jõua selleni, keda tema kuulab. Fairmus lahendab selle ära! Usun, et tõelist fänni huvitab, et tema raha jõuaks just tema lemmikuteni ja artist jällegi tahab teada, et kui teda kuulatakse, siis ta ka saab tasu. Teisalt soovime parandada regionaalse muusika kättesaadavust ja tuua kuulajate kõrvu võimalikult palju kodumaist muusikat, mida mujalt ei leia. Sellest siis ka fair nagu “õiglane”, seega Fairmus nagu fair music (õiglane muusika)? Just! Sama põhimõte nagu fairtrade. Sellise tulujaotussüsteemiga striiminguplatvormi meie teada ei ole olemas. Veel. Aga te juba teete! Jah. Me juba teeme! (Naerame.) See on täpselt nii pöörane ettevõtmine, et inimesed küsivad, kas te olete hulluks läinud, et lähete Spotify vastu? Ei saa öelda, et Spotify oleks kuidagi halb. Üldse mitte. Nemad rajasid tee ja kehtestasid standardi, kus inimesed on taas nõus muusika eest maksma. Ja nüüd, mis me peame tegema sisuliselt, on selline striiming 2.0, mis ka artisti paremini arvesse võtab. Reigo, sina oled Fairmusi looja. Kas saad rääkida, kuidas see kõik alguse sai ja mis oli käivitavaks jõuks? Oleme muusikutega arutanud kümne aasta vältel kõiki neid küsimusi, mida tehnoloogia areng on muusika väärtusele teinud. Spotify on nüüdseks 16 aastat tegutsenud. Deezer oli veel varem. Nad tõid selle kontseptsiooni massidesse, et muusikat on niimoodi võimalik striimida. Enne seda lokkas piraatlus. Aga see päris otsus sündis Covidi ajal 2020. aastal, kui me kõik saime selle šoki. Muusikute sissetulekutest moodustab 95% mingit sorti muusika füüsiline tegemine, salvestamised teistega või õpetamine. Kui see kõik koroonaajal ära kukkus, siis sai tegelikult mulle ja ülejäänud maailmale selgeks, et me oleme andnud oma muusika näilise promo vastu tasuta ära. Kellega koos te seda teekonda alustasite? Mäletan, et ma võtsin 2020. aasta oktoobris Tõnis Kivisillal (bassimängija ansamblites Traffic, Lenna) sabast kinni, sest teadsin, et ta õpib tootearendust TalTechis, ja siis me leidsime omale kolmanda kaasasutaja Juko-Mart Kõlari ja neljandaks tuli Kristjan Ulst. See neljane tuumik sai kokku novembris 2020 ja me tegime ajurünnaku. Ühtlasi oli olnud digikultuuri aasta ja Martin Aadamsoo selle juhina pidas TEDx kõne “Kui eesti muusikat pole voogedastuses, siis pole seda olemas”. Samal ajal tuli välja mõelda, kuidas see saaks olla jätkusuutlikum. Kellele te seda äppi teete? Me teeme Fairmusi äppi kuulajatele, et neile jääks alles mitmekesine muusikakultuur. Sest kui peaks jätkuma see, mis siiamaani, siis muusikat ja muusikuid jääb fenomenaalselt väheks. Aja- ja energiakulu on sama kõrged, kui on olnud, aga samal ajal on tulud täiesti kokku kuivanud. Pean ütlema, et kuulsin esimest korda Fairmusist selle aasta alguses Eesti Muusikaauhindade galal, kus te samuti kohal olite. Kui ajakiri Muusika palus mul kirjutada mõned plaadiarvustused, laadisin ka ise selle põneva äpi alla ja sain tegelikult päris meeldiva kasutajakogemuse. Susanna: Aga tegelikult, mis tunne sul on? Palju parem tunne on! Just! Mul hakkas ka parem tunne. Meie missioon ongi ehitada sellist platvormi, kus artist ja kuulaja saavad digitaalselt kohtuda. Tean omast kogemusest, et albumi üleval hoidmine voogedastuses maksab 20 eurot aastas. Vaatasin ka DistroKid’i statistikast, et minu loomingut on kuulatud kõikidel platvormidel kokku ligi 185 000 korda. Kolme aastaga olen sellest tagasi teeninud kõigest 25 eurot. Kogu see süsteem on hetkel ikka väga tasakaalust väljas. Jah! Ma andsin näiteks kunagi välja jõulusingli, mille üleslaadimine maksis mulle 10 eurot ja tagasi on see teeninud 4 eurot. Susanna, ka sa oled ise muusik, laulja, andnud välja kaks stuudioalbumit. Kas saaksid tuua palun selge võrdluse oma loomingu näitel, kuidas on sinu plaatidel läinud Spotify’s vs Fairmusis? Jah, võin rääkida! Esimese albumi andsin ise välja, need tasud laekuvad mulle. Teise albumi andis välja plaadifirma, seega sellest ei saa ma rääkida, kuna need striimingu tulud lähevad otse neile. Aga ma vaatan kohe järgi … (Susanna avab arvuti, võtab lahti kogu statistika, kust näeme selgelt, kui palju on tema plaadid tagasi teeninud nii Spotify’s kui Fairmusis.) Väga huvitav oleks näha seda erinevust. Mõtlen ka praegu, et tooksin oma muusika Fairmusi. Usun, et paljudel muusikutel tekib sama küsimus: kas sellel on mõtet? Susanna: Nii. Esimesel albumil koos teiste singlitega on Spotify’s umbes 40 000 kuulamist, mis on tagasi teeninud kogu selle aja peale alates väljaandmisest 2015. aastal umbes 40 eurot. Aga selle muusika internetis üleval hoidmine on mulle maksnud samuti 40 eurot, väljaandmise kuludest üldse rääkimata. Aga vaatame nüüd Fairmusi seise. Just tulid eelmise kuu jagamised (aprill 2023 – Toim.). Siin mul muidugi suuri miljoneid veel ei ole (naerab lõbusalt), aga näed! Viimased neli kuud on laekunud Fairmusist muusika kuulamiste eest iga kuu umbes 5 eurot. Päris hea! Seega võrreldes Spotify’ga, kus 8 aasta jooksul olen teeninud enda muusika ülevalhoidmise kulud peaaegu nulli, on Fairmusis on juba praeguseks laekunud 20 eurot selget kasumit. See liigub tõesti paremas suunas! Tundub, et kodumaisele muusikule on väga kasulik tuua oma lood teile, sest nii saab ta palju arvestatavamat tulu teenida. Just nimelt. Kuid see seis läheb kogu aeg paremaks, kui tõuseb kasutajate arv. See 20 eurot ei tundu praegu suur raha – see on kogunenud selle ajaga, kui meil oli võibolla 200-500 maksvat kasutajat. Aga kujuta ette kui meil on juba üle 2000 kasutaja! Ma näen juba praegu, kuidas see mudel minule toimib palju paremini! Reigo, palun selgita veel, kuidas erineb teie tasujaotussüsteem Spotify’st? Spotify arvutab tasu loopõhiselt. Meie süsteem on sekundipõhine. Kui keegi kuulab näiteks räpilugu 2 minutit ja klassikalise muusika lugu 10 minutit, siis see klassikalise loo 10 minutit on meil Fairmusis 5 korda suurema rahalise väärtusega. Küsimus ongi selles, et kui keegi kuulab Spotify’s lugu 29 sekundit, siis ei lähe see statistiliselt veel üldse kuulamiskorra alla. Artistile laekub Spotify’s tasu alles alates 31. sekundist üks kolmandik ühest sendist, olenemata sellest, kui pikk lugu on. See on tegelikult hakanud muutma lugude kompositsiooni ja introd on hääbumas, sest kuulaja tähelepanu proovitakse maksimaalselt hoida. Mis teid veel eristab? Meie unikaalsus on see, et ühendame muusika ja nende päris fännid. Ükskõik, kes on see artist – tal on olemas selline tuumikgrupp inimesi, kelle panus läheb praeguste voogedastusplatvormide sees sellepärast kaduma, et nad on ainult 1% iga artisti kuulajatest. On viidud läbi uuringuid, et 1% artisti superfännidest suudab tuua sellele artistile sisse 43% tema sissetulekutest. See tähendab, et me peame suutma aktiveerida selle 1%, kes tahab maksta, kes hoolib artistist, kes talle meeldib. Kui loome mugava keskkonna, kus artisti fännid oleksid valmis tegema selle ekstra liigutuse, et kuulata oma lemmikut YouTube’i või Spotify asemel hoopis Fairmusi platvormilt, loome suure muutuse. Meie eesmärk on, et muusik saaks olla muusik, mitte tiktokker, videograaf, kuhu praegu suund liigub. Susanna: Muusika üleslaadimine meie keskkonda on tasuta ja jääb ka nii. Kui palju maksab Fairmusi äpp kasutajale ja kuidas see raha jaotub? Reigo: Praeguse seisuga on meie äpi hind 4.99 eurot kuus ja sellest pool läheb ainult nendele artistidele, mida inimene kuulab. Lubame endale sellise väikse arvutuse: kui 100 inimest kuulab ühte artisti, siis see 100 inimest toob sellele artistile kuus sisse juba 250 eurot. Ja see on tegelikult meeletu kasv! Kui aga need samad 100 inimest kuulavad ööl ja päeval lakkamatult oma lemmikut nt Spotify’st, siis ei saa me isegi parimal juhul rääkida enamast kui 5 eurost tulust muusikule. Fantastiline! Seega kohvitassi hinna eest saab ligi kvaliteetsele sisu le. Palju on tänaseks muusikat Fairmusi fonoteeki juba üles laetud? Kas mõnest žanrist on vähem loomingut esindatud ja keda te veel ootate? Reigo: Meil on juba praegu ligi 18 000 fonogrammi, millest 4000 on sellised, mida ei ole mitte kusagil mujal. Seega me rõhume eksklusiivsusele, et osa muusikat saabki ainult meie juures kuulata. Klassikalist muusikat võiks rohkem olla. Seega üleskutse! Ootame väga Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Ülo Kriguli jpt eesti heliloojate teoseid Fairmusi. Tean, et klassikalise muusika puhul teevad olukorra keeruliseks plaadifirmad, aga neid tuleks siia meelitada. Samuti on meil juriidiline kokkulepe ERRiga, mis tähendab, et järk-järgult saame teha oma rakenduses kättesaadavaks veel 30 000 fonogrammi ERRi arhiivist. Minu arvates on see juba kultuurilooline fenomen, mis on midagi sellist, mida peaks tegema juba ainuüksi pärandi säilitamise nimel. Kas Fairmus võiks seega olla kasutusel ka näiteks kooli muusikatunnis? Muidugi oleks rõõm, kui õpetajad kasutaksid Fairmusi, sest nii võidavad sellest ka autorid. Mõelge, kui ilus oleks, kui näiteks VII klassi lapsed kuulavad tunnis muusikat ERSO sissemängitud näidete varal. Kui palju artiste on tänaseks liitunud Fairmusiga? Susanna: Meil on praegu juba 1250 artisti. Teiste voogedastusplatvormide puhul tehakse väljamakseid kord kvartalis, kuid kui tihti teie muusikutele maksate? Meie maksame iga kuu. Kanname raha artisti digitaalsele kontole ja siis artist saab paluda väljamakset. Reigo, ehk on sul ka mõni edulugu eriliselt välja tuua? Täna just üks äge räppar võttis Fairmusist välja 79 eurot ja minul on äge vaadata, et see pole 20 senti. Üks folkmuusika artist sai detsembris 173 eurot. Seda on hea näha. Kas inimesed üldse teavad, et kuulajate raha muusikuteni ei jõua? Võiksid paremini teada. Oleme täiesti selles surmalõksus – ainult need jäävad ellu, keda suurte ettevõtete esindajad näevad tasuva investeeringuna. Püünele pääsevad vaid suurte plaadifirmade välja valitud artistid. Meie suurim unistus oleks see, et muusika ei taanduks hobitasemele. Paljud ei anna aru, et see muusika on sündinud kellegi tööst ja see on üks pärl pärlikeest. Sa ei saa loota, et tuleb kümnes plaat, kui sa pole nõus esimese üheksa eest maksma. Fairmusis muusikat kuulates ei soovita rakendus sulle automaatselt järgmist lugu, kui ei ole tegemist playlist’i või albumiga. Kas olete seda teadlikult vältinud? Miks? Reigo: Meie mõte on see – nagu vanasti inimene võttis plaadi ja kuulas seda süvenenult. Me proovime vältida, et muusika ei devalveeruks. See on nagu heade lõhnaõlidega: kui nuusutad 30 tükki järjest, ei tee sa enam esimesel ja kuuendal vahet. Susanna: Kas olete tähele pannud, et teistes platvormides suunab algoritm kuulajat üsna sageli lõpuks ikka mainstream’ipoole? Meie seda ei tee ja laseme kuulajal ise otsustada ja avastada, mida ta kuulata soovib. (Reigo avab rakenduse ja näitab erinevaid ajastu playliste.) Reigo: Näe, siin on 60-ndatest 124 laulu, 80-ndatest 151 ja minu lemmikud on 60-ndad ja 70-ndad. Siit saad kahe näpuvajutusega kuulata näiteks kasvõi Emil Laansoo ansamblit. Mulle meeldib, et see pärand on inimesele nii lähedal. Tore on ka see, et ERR saab fonogrammide omanikuna lisamotivatsiooni digitaliseerida muusikat, mida pole seni veel jõutud teha. Sest piisab ühest tulekahjust ja see pärand on kadunud. Mis oleks teie unistuste kuulajate arv, mis tagaks Fairmusi ellujäämise? Reigo: Eesmärk on jõuda lähiajal 2000 maksva kasutajani kuus. Meie eesmärk on saavutada see kasutajate arv 18 kuuga. Ideaalne maksvate klientide arv kodumaal oleks 50 000 nagu Spotify’l. See on küll ambitsioonikas, aga mitte võimatu. Aga see on küllaltki keeruline, sest me peame paljusid veenma muutma oma harjumusi, et meid avastada. Kui palju olete oma iduettevõttesse investeeringuid saanud? Reigo: Praeguseks on meie 13-liikmeline tiim suutnud kaasata juba üle 700 000 euro. Hetkel on Fairmus ainult telefonirakendusena, aga vajame investeeringuid, et ehitada meid ka arvutipõhiseks. Mida soovite veel öelda ajakirja lugejale? Meie unistus on, et kõik ajakiri Muusika lugejad paneksid õla alla sellele tulevikuvisioonile, et et miski, mis kohtleb kuulajaid ja muusikuid õiglaselt, saaks areneda. Teen siinkohal üleskutse ka kõigile muusikutele: tooge oma looming Fairmusi! Need on nagu talgud – tulevad need, kes tahavad. Me ei paku kala, vaid õnge. Soovime Fairmusile edu ja elame kaasa neile ka “Ajujaht 2023” võitlustules, kus nad on jõudnud TOP20 sekka!

Minu elu on alati keerelnud suuresti muusika rütmis. Alustasin laulmisega juba päris varakult ja väga sujuvalt läks see kõik ühel hetkel üle tööks. Õnneks ei ole see kirg kuhugi kadunud ja naudin igat oma tööpäeva Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridades. Kuna juhuslikult on ka mu abikaasa ametis samas asutuses, siis tahes-tahtmata on meie töö üks suur osa kogu meie pere elust. Seega olen EFKs lauldes alati püüdnud leida ka mõne muu väljundi eneseteostuseks. Nii on minuni jõudnud ikka ka koorijuhtimine, mida tegelikult Otsa koolis erialana õppisin, ning sealt juba edasi töö muusikaõpetajana erinevates haridusasutustes. Peale poja sündi 2016. aastal muutus, nagu sel puhul ikka, päris isikliku aja leidmine järjest keerukamaks. Kuna tööajad on meil abikaasaga ühised, siis muul ajal olen mina eelkõige pidanud väga otsima võimalust perest millegagi eraldi tegeleda. Eriti tugevalt tundsin seda vajadust 2020. aasta kevadel, kui olime üsna mitmeks kuuks kõik koroonapiirangute tõttu “kodukontorisse” naelutatud. Kuna just kultuurimaastik sai piirangute tõttu eriti korralikult kannatada ning meie pere väikeettevõte, millega tegutsesime rahvusvahelise transpordi alal, oli väga ebastabiilne, siis liikus mõte ikkagi selles suunas, et ehk on midagi, mida saaks päris ise, oma kätega kodus ära teha. Tellisin siis endale kähku koju kudumis- ja heegeldamisõpikud, kuid kui ma olin esimesele sokile raamatute ja YouTube’i järgi hoopis kinda nina kudunud, sain aru, et teist ega ühtegi järgmist sokki ma enam ei koo! Lõngad ja vardad vedelesid veel pikalt öökapil, kuid lõpuks pakkisin need korralikult ära ja peitsin kuhugi kapisügavustesse. Selline isetegemise soov ja mõte ei kadunud siiski veel kuhugi. Otsisin tihti internetiavarustest ideid, et mida toredat oma kätega ikkagi veel teha saaks. Ühel hetkel 2021. aasta detsembris nägin aga Instagramis täiesti juhuslikult postitusi imeilusatest kõrvarõngastest. Need olid nii erilised, et hakkasin neid lähemalt uurima – polümeersavi. Ma polnud sellisest materjalist kuulnudki. Ainult vaatasin ja imestasin, kuidas üks Eesti naine neid päris ise tegi. Muidugi hakkas sarnaseid postitusi minu feed’i seetõttu üha enam tekkima ja selgus, et Eestis on see järjest populaarsemaks saav toode. Instagramis olnud videotest tundus muidugi, et nende valmistamine käib mängleva kergusega ja imekiirelt valmivad täiesti suurepärased kunstiteosed. Ajapikku tekkis soov proovida, kas mina ka nende valmistamisega hakkama saaksin. Alguses muidugi kõhklesin, sest olen end täiskasvanueas tihti leidnud olukorrast, kus tunnen, et mul puudub igasugune kunstianne või loovus. Mäletan, et juba kooli ajal tundsin end kehvasti, kui ei suutnud kunsti tunnis joonistada nii perfektselt nagu mõni klassiõde või luua selliseid paberist origamisid nagu keegi teine. Otsustasin siiski proovida. Läksin poodi ja ostsin oma esimesed polümeersavid. Tööpinnana kasutasin esialgu köögilauda ja küpsetuspaberit ning savi rullimiseks veeklaasi. Kuna olin selleks ajaks juba tundide kaupa videosid vaadanud ja õpetusi lugenud ning olin teoorias oma arvates ülitugev, siis otsustasin kohe muidugi katsetada keerulisemaid tehnikaid. Esimesed paar ahjuplaaditäit savi kuulus muidugi äraviskamisele, aga ma katsetasin edasi. Lõpuks sain oma esimesed paarid kõrvarõngaid valmis. Tagantjärele neid vaadates on mul nende pärast muidugi äärmiselt piinlik ja selliseid käkerdisi ei näitaks ma enam mitte kellelegi, kuid siis läksin ma järgmisel päeval nendega juba isegi teatrisse. See rahulolu- ja õnnetunne, et suutsin midagi päris oma kätega valmistada, ületas sel hetkel igasugused muud emotsioonid. Uurisin siis edasi, et kas selliste asjade valmistamist kusagil õppida ka saab, ja nagu saatusesõrm oli just nendel päevadel üles pandud kuulutus “Polümeersavist kõrvarõngaste valmistamise töötuba”. Registreerisin end muidugi kohe. Esimene korralikum töövahend, mille ma endale soetasin, oli muide pastamasin. Jah, see päris pasta tegemiseks mõeldud masin, mis minu jaoks on nüüd üks põhilisi töövahendeid. Lutum Disaini töötuba, milles 2022. aasta jaanuaris osalesin, oli nii tore ja inspireeriv, et peale seda teadsin kindlalt, et see on asi, millega ma tegeleda tahan. Lisaks praktilistele töövõtetele sain sealt nii palju inspiratsiooni ja teadmise, et selline käsitööga tegelevate inimeste kommuun on üks äärmiselt toetav ja sõbralik seltskond. Peale seda julgesin järjest enam oma valmistatud ehteid ise kanda ning need jäid silma ka sõpradele ja tuttavatele, kes andsid märku, et kannaksid neid ka ise. Nii hakkas vaikselt kujunema mulle juba ka oma klientuur ning sündis ettevõte Talvikly Disain. Siinkohal pean suuresti tänama oma EFK naiskolleege, kes usinalt minu ehteid kandnud on ja kellest olen palju inspiratsiooni saanud. 2022. aasta kevade ja suve veetsin ma suuresti oma vaba aja magamistoa nurgas sisse seatud töölaua taga ja laatadel ning varsti said esimesed kõrvarõngad juba poodidessegi müüki saadetud. Sel hetkel sain aru, et see ongi minu jaoks see “oma aeg”, millest unistanud olen. Muusikuna pühendan palju aega muusika interpreteerimisele. Polümeersavist kõrvarõngaste valmistamine pakub mulle võimaluse leida loomingulist tasakaalu. See on täiesti teistsugune kunstivorm, mis võimaldab minu loovust vabastada väljaspool muusikat. Loomingulise väljundi leidmine teises valdkonnas on kindlasti andnud mulle uue vaate ka tööle muusikuna ning süstinud minusse palju enesekindlust. Polümeersavi on materjal, mis pakub lõputult avastamist ja ei sea loomingule peaaegu mingisuguseid piire. Savi vormimine ning viimistlemine ja kogu tööprotsess üldiselt on nüüdseks minu jaoks kujunenud selliseks, et saan ennast töötoas muust maailmast nendeks hetkedeks täiesti välja lülitada ja lihtsalt omi mõtteid mõlgutada. Viimasel ajal kuulan näiteks sageli tööd tehes ka jutusaateid või lihtsalt muusikat ning see annab kogu tööle hoopis uue dimensiooni. Kõigele lisaks saab sellega hetkel suuresti rahuldatud minu vajadus end tasapisi ka ettevõtluses teostada ning ka selle poole pealt olen äärmiselt palju pidanud juurde õppima. Turundus ja klientidega suhtlemine on ainult pisike osa sellest kõigest, millega mikroettevõtjana igapäevaselt toimetan. Selleks, et jõuda rohkemate inimesteni, õppisin muide täiesti nullist ära ka veebipoe loomise ning selle aasta kevadel valmis minu päris oma e-pood talvikly.ee. See väike hobi on andnud mulle nii palju võimalusi erinevaid teemasid juurde õppida ning ennast mitmel suunal arendada. Arvan, et kui on omal kasvõi pisikesi unistusi või soove, milles ennast proovile panna, siis kaotada ei ole midagi, aga võita on meeletult!

Kui saarlaste sügis-talvist kultuurimaastikku võib pigem kesiseks pidada, siis suvel hellitatakse meid ikka hea ja paremaga. Lisaks üksiksündmustele toimub mitmeid kontserdisarju ja festivale. Üks püsijaist, kes vahepealsed kriisiaastad edukalt selja taha jätnud, on Mustjala festival, kes järgmisel suvel tähistab juba oma 30. toimumisaastat. Kunstilise juhi Aare Tammesalu sõnul on festivali ülesehitamine omamoodi looming, kunstiteos, mis tuleb hoolega läbi mõelda ning kujundada nii, et alati oleks midagi uut avastada ja nautida. Sel aastal koondus festivali tähelepanu viiulile ja viiulimängule selle erinevates žanrides ja avaldumisvormides. Barokk, klassitsism ja kaasaegne muusika, džäss, sving ja folk – universaalse pillina sobib viiul orgaaniliselt nende kõigiga. Teine festivalile lisaväärtuse andnud aspekt oli uudsed ja hoolikalt valitud kontserdipaigad. Üks selline täiesti uus kontserdikoht oli festivali avaüritust võõrustanud Mustjala päevakeskuse saal, mis üllatas meeldivalt oma nauditava akustikaga. Kui üldiselt on Saaremaa saalid hädas kehvapoolsete klaveritega, siis seekord oli pianist Irina Zahharenkova tulnud kohale oma pilliga “Feurich” (Leipzig) mis kindlasti lisas esitusele kvaliteeti. Trio – läti viiuldaja Paula Šumane, Aare Tammesalu (tšello), Irina Zahharenkova (klaver) – alustas Beethoveni Es-duur klaveritrioga, mis haaras kohe kaasa oma elurõõmu ja täpsete karakteritega. Järgnes Irina Zahharenkova esituses Lauri Jõelehe klaverisonaadi esiettekanne. Ebatraditsioonilise ülesehitusega teos lummas oma läbikomponeeritusega, pianisti peen faktuuritunnetus tõi esile paljud erinevad nüansid ja kontrastsed dünaamilised skaalad. Teos on kindlasti tänuväärseks täienduseks eesti kaasaja klaveriliteratuuri ja usun, et iga helilooja unistus on teose esiettekanne Irina Zahharenkovalt, kes on tõeline kõlavõlur ja suurepärane faktuurilooja. Huvitav leid kavas oli meil vähe tuntud armeenia helilooja Arno Babadžanjani klaveritrio fis-moll. Meisterlikult komponeeritud teos, milles võis aimata vihjeid armeenia folkloorile, oli samas siiski euroopalikult heakõlaline, kompaktne, temperamentne ja vaheldusrikas. Avakontserdile järgnes varajase muusika õhtu alapealkirjaga “Euroopa suurmeistrid”, mis toimus ajastule sobiva esteetikaga Pilguse mõisas. Ajaloolistel pillidel musitseerisid Nazar Kozhukhar (barokkviiul, viola da gamba), André Lislevand (viola da gamba) ja Saale Fischer (klavessiin). Kava koosnes eranditult prantsuse heliloojate teostest, milledest ehk mõjuvaim oli monsieur de Saint-Colombe’i teos kahele gambale “Tombeau. Les Regrets”, mida paljud ilmselt mäletavad režissöör Alain Corneau lummavast filmist “Kõik elu hommikud”. Rahvusvahelise koosseisuga ansambel näitas head koosmängu ja stiilitunnetust, paigas olid nii retoorika kui ka väljenduslikud põhitõed (maitsekas artikulatsioon ja ornamentika), lisaks ere ja loominguline musitseerimine, mis muutis esitatava nauditavalt elavaks. Triin Ruubel ja Kärt Ruubel panid kokku mitmekülgse kava XX sajandi kammermuusikast, et demonstreerida publikule viiulikasutust kaasaegses muusikas, mida esitati endises Saare KEKi hoones, kus senini on korraldatud peamiselt kergemate žanride õhtuid. Oli üllatav, et esitatav muusika haakus hoonega suurepäraselt, tekitades omapärase industriaalse õhustiku. Ansambli koosmäng oli muljetavaldav, Triin Ruubeli üleolek erinevatest kaasaegsetest mängutehnikatest oli meisterlik ja Kärt Ruubel pigistas ilmselt kohalikust väärikas eas kontsertklaverist välja selle parima kõlakvaliteedi. Kogu heatasemelisest kavast tõstaksin esile lõpuloo, Arvo Pärdi “Fratrese” esituse, mille viiulile ja klaverile loodud variant valmis Salzburgi festivali tellimusel 1980. aastal. Tehniliselt nõudlik soolopilli partii on lisatud uue kihina korduva kolmehäälse teema juurde, rõhutades veelgi enam muutuva ja püsiva omavahelist kontrasti. Kõige tuntumaid ja enim mängitud teoseid veenvalt ja paeluvalt esitada on keeruline, lisada aga sealjuures muusikasse veel mingeid isikupäraseid peennüansse ja kõrvu kikitama panevaid värve – alati see ei õnnestu, õed Ruubelid aga said sellega suurepäraselt hakkama. Üks festivali meeleolukamaid kontserte toimus Muhu veinitalus, kus esines eesti gypsy-jazz kvartett Titoks. Lisaks nooruslikust energiast tulvil muusikale, kaunile loodusele, kohapeal toodetud veinile ja võrratule toidule andis toimuvale efekti juurde ka kodumaine ilm, kus paduvihm vaheldus päikesega, taevas ilmutas vikerkaart ja linnud sättisid pauside täiteks omaenda paljutähenduslikke repliike. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et Titoks (nimi muuseas on täiesti väljamõeldud ega tähendavat midagi) on minu jaoks täiesti uus avastus, kuigi nad on Eesti muusikaskeenel juba mõnda aega tegutsenud ja džässiringkondades ka tähelepanu pälvinud. Kontserdi lõpus ostsin muidugi kohe plaadi, sest noormeeste stiilitundlik, samas uljas ja elurõõmus, tehniliselt peadpööritavates kõrgustes tiirutav musitseerimine tahtis kuskil kõhusoppides tungivalt edasi tiksuda. Kristjan Rudanovski viiuli valdamine on ilmselt selle žanri eesti tipp (ehkki hetkel toon ta kaaslaste seast esile vaid seepärast, et festivali rõhuasetus oli seekord just viiulil). Viiulirepertuaari klassika tutvustamist jätkas pianist Irina Zahharenkova, kes seekord mängis festivali kunstilise juhi palvel kava, mis tegi kummarduse suurtele viiuliteostele läbi aegade. Kontserdi avateos, Johann Sebastian Bachi “Chaconne” sooloviiulile loodud “Partiitast” nr 2 d-moll, mida peetakse keelpillirepertuaari üheks olulisemaks nurgakiviks, tuli ettekandele Brahmsi seades vasakule käele, millega helilooja üritas saavutada viiulilaadset raskusastet ja tehnilisi võtteid, et tunda mängides võimalikult viiulimängule sarnast assotsiatsiooni. Esitus võttis sõnatuks. Kõlaline peenus ja sisuline sügavus, mille Irina Zahharenkova suutis tekitada vaid vasaku käega mängides, tundus üliinimlik. Lugu, mis variatsioonides areneb tehniliselt aina keerukamaks ja mitmekihilisemaks, kasvas ja avanes üha uutesse sfääridesse. Braavo! Järgnesid Griegi “Süit Holbergi aegadest” ja mitmed transkriptsioonid viiulivirtuoos Paganini teostest – kaks kätt on ikka kaks kätt, neis esitustes tundis pianist end veelgi vabamalt ja publiku aplaus kava lõppedes oli teostuse vääriline. Tasakaalustamaks festivali klassikalisemat külge, astus Sõrve külastuskeskuses publiku ette energiast pulbitsev ungari folkansambel PásztorHóra. Kuna ungari rahvamuusikat tuntakse maailmas eelkõige viiuldajate kaudu, haakus see žanrivalik hästi festivali peateemaga. Ansamblis olulist rolli mänginud viiulitele lisandusid muud erilised instrumendid – tsimbel, kitsenahast torupillid, parmupill, kaval (ungari vilepill), kõike toimuvat koos hoidev suur trumm ning loomulikult sisendusjõuline vokaal. Ansambli muusikaliseks impulsiks on väikese rahvakillu Moldvai Csángóde traditsioon, mida omalt poolt vürtsitatakse tänapäevaste väljendusvahendite ja vokaalsolisti vastupandamatu karismaga ning tulemuseks ongi nüüdisaegne maailma- ja rahvamuusika piiril balansseeriv originaallooming. Kui sellisele meeli ja keha raputavale elamusele lisada veel imeline loodus ja sõõm head veini, siis mida enamat oskaks tahta ... Tervet festivaliprogrammi kahjuks kuulama ei jõudnud, sest kokku toimus Mustjala festivalil pea kuu aja jooksul 11 kontserti, lisaks üks kirjanduslik üritus (Patrick Süskindi näidendi “Kontrabass” komödramaatiline (ette)lugemine) ja kaks kontsert-jumalateenistust. See on aukartust äratav kõrgkultuuriline kingitus saare rahvale ja arvukatele külalistele nii Eestist kui välismaalt. Tänud kõigile Mustjala festivali toetajatele, eriti aga korraldaja Aare Tammesalule, kelle visioonist see üritus impulsi saab ja kelle loominguline energia selle kõik tõelisuseks muudab.

Elame uskumatul ajal. Ja seda enam hakkame väärtustama hetki, millistesse suhtusime enne neid kriise pealiskaudsemalt. Meeled on teravamad, vaim otsib tähenduslikkust – see on loomeinimestele aga tavaline seisund. Võibolla sellepärast kõnetavad kunst ja muusika inimesi rohkem just ebastabiilsetel aegadel. Kohe pean lugejat siiski rahustama, et midagi apokalüptilist festivalil ei toimunud, küll on see aga loonud palju neid tõelisi ja eredaid tähenduslikke hetki, on tekitanud mõne haruldasema ja võimsama elamuse ning on kujundanud mõnusat olemist looduskaunites, sakraalsetes ja kultuuriväärtuslikes kontserdipaikades. Tänavune, XXVI Suure-Jaani muusikafestival (17.–23. juunil) algas festivali lipu traditsioonilise õnnistamise ja heiskamisega. Kõnelesid festivali peakorraldajad rahvusvahelisest Artur Kapi ühingust, EELK pastor ja ka Põhja-Sakala valla esindajad. Loodame, et ilusad sõnad kultuuripärandi hoidmise tähtsusest lähevad kokku valla tegudega ja heliloojate Kappide majamuuseumi saatuse küsimus leiab väärika lahenduse. Muusikaline tervitus tuli noorteansamblilt Folkista, kus mängivad Suure-Jaani ja Karksi-Nuia muusikakoolide õpilased. Suure-Jaani kalmistul mälestati heliloojate Kappide pereliikmeid ning nende viimase maise peatuse nimekamaid naabreid: Mart Saar, Julius Vaks, Johann Köler, Albert Pettinen ja Rein Valdmaa, kelle auks kõlasid mõtlikud improvisatsioonid tšellol Marten Meibaumilt. Suure-Jaani Johannese kiriku pastor Hedi Vilumaa juhtis tähelepanu sellele, et oleme veel võlgu Kappide perekonnale: keerulise religioonivastase olukorra tõttu nõukogude ajal jäid kiriklikud talitused lahkunute ärasaatmisel tegemata. Sellel aastal tähistas festival kahte sisemist juubelit. 20 aastat tagasi on alguse saanud ja aja jooksul traditsiooniks muutunud festivali tunnussündmused: päikesetõusu kontsert Hüpassaare rabasaarel ja lõunatunnid – kohtumised interpreetide, heliloojate, dirigentide, kunstnike, kirjanike ja teiste loovisikutega. Festivali veerandsajas tegevusaasta ajendas korraldajaid koguma kõvade kaante vahele meeleolukaid portreefotosid lõunatundide esinejatest. Nii esitleti ja kingiti festivalist osavõtjatele ja publikule raamat “Loojad. Suure-Jaani muusikafestivali 25 aastat” (koostaja Leili Kuusk, fotod Jaanus Siim, Margus Elizarov ja L. Kuusk), millega koos jagati ka mälupulk lõunatundide 49 hetkega (2008–2021). See on juba kolmas avaldatud festivalialbum, eelmised ilmusid 2012. ja 2017. aastal. “Kui paljudel muusikaüritustel on pildistamine keelatud, siis meil on see lausa kohustuslik!” tõi festivali omapära välja kunstiline juht Andres Uibo. Tõepoolest, festivali üheks punktiks on alati fotonäitus eelmise aasta sündmustest. Tänavu jagasid lõunatundide vestlustel oma maailma tekstiilikunstnik Anu Raud, muusikamänedžer Ari Dubin, suurettevõtja ja metseen Tiit Kõuhkna, pianist ja EMTA rektor Ivari Ilja ning muusik, näitleja ja raadiohääl Lauri Saatpalu. Neljal põneval esinejal viiest on ka kirjaniku kogemus ning nad tutvustasid oma raamatuid. Seevastu oli Ivari Ilja kõige lahkem ja praktilisem oma kunsti jagaja – kõik lõunatunni kuulajad said kingituseks isiklikult pianisti käest tema värske, 2022. aastal salvestatud CD-plaadi eesti klaverimuusikaga “To the North…”. Värvikalt jäi meelde tema võrdlus muusiku etteastest noateral kõndimisega – mis juhtub siis, kui kõik meeled on pianistlikke väljakutseid sooritades maksimaalselt fokuseeritud ja samas õnnestub esinemisele lisada isiklikku vaimset laengut. Tehniliselt briljantne muusikaesitus ilma interpreedi omapoolse tõlgenduseta jääb aga vaid noateral seismiseks. Heliloojate Kappide ümmargustele aastapäevadele pühendatud muusikapäevad on praeguseks kasvanud pea nädalapikkuseks festivaliks, kus erinevate ajastute heliteoste kõrval on fookuses Suure-Jaanist võrsunud muusikute looming, mille avastamisrõõm pole veel ammendatud. Selle tõestuseks kõlas festivali avakontserdil esiettekandes Villem Kapi “Pala triole” (1954) läti viiuldaja Paula Šumane, edukal “noateral kõndija” pianisti Irina Zahharenkova ja läbi aegade festivali laval kõige rohkem üles astunud tšellisti Aare Tammesalu viimistletud esituses. See helikeelelt hilisromantiline impressionismi värvingutega ja energilise keskosaga teos on leitud EMTA noodikogu käsikirjade osakonnast kirjega: “Teaduslik töö 1954. a. Arutatud ja vastu võetud komp. kat. nõukogu koosolekul 9.1.1955. a. E.K.”. Loodetavasti tulevad tulevikus päevavalgele ka heliloojate Kappide majamuuseumi arhiivis esitamist ootavad teosed. Tääksi vesiveskis toimunud kontserdil “Kapi blues” helisesid Kappide ja Miina Härma nõtked meloodiaid Marianne Leiburi ja trio Sooäär-Vaigla-Ruben vaimukates arranžeeringutes eriti lummavalt. Kusjuures kavasse olid valitud just sellised lood, mille meloodia ja harmoonia sobisid muutusi vajamata paremini bluusiliku ja bossa nova stiiliga. Põnevaid nüüdismuusika helimaastikke pakkus festival praegu tegutsevatelt heliloojatelt: Erkki-Sven Tüüri “Lichttürme” (2017) avakontserdi klaveritrio esituses, Tõnu Kõrvitsa “Talve tee” (2004) klaverile Irina Zahharenkovalt, Pranav Ranjit Sivakumari “Gathering Dew” (2023) EMTA sümfooniaorkestri ja Marten Meibaumi esituses, rida koorilugusid (Andres Uibo, Riho Esko Maimets, Tõnis Kaumann, Mart Jaanson, Pärt Uusberg) Eesti Rahvusmeeskoori tõlgenduses Mikk Üleoja juhatusel Suure-Jaani Peetri ja Pauluse õigeusu kirikus. Leedu omapärase “kosmoloogilise” käekirjaga helilooja Justė Janulytė lugu “Now I’m Nowhere” (2019) tajusin festivali nüüdismuusika võimsana haripunktina. Voolavad klasterlikud üle kümne- ja kahekümnehäälsed harmooniad liikuvate dünaamiliste aktsentidega mõjusid kiriku miljöös heliseva universumina, milles sai kuulda iga taevakeha häält. Muusika maagilisust suurendas koori eriline paigutus kiriku saali perimeetril, tekitades akustilise sfääri efekti, mille keskel oli publik. Tuli meelde keskaja teooria muusikast kui kogu universumi harmoonilise ülesehituse teadusest. Vapustavalt mõjus ka päikesetõusu kontserdil inimloodud ehitistest loodusesse pääsenud orel, kiriku sammaste ja võlvide asemel mändide vahel. Virtuooslikule ja meisterlikult improvisatoorsele David Timmi orelimängule lisasid värvi Lembit Saarsalu, Marten Meibaumi, Lauri Saatpalu ja purskavad linnulaulu etteasted, luues tõelist rabaliku – rahvaliku loodusnähtuse. Traditsioonilisel EMTA ooperistuudio õhtul esitati stseene Mozarti “Võluflöödist” Liis Kolle põnevas “lugu loos” lavastuses, mis naelutas publiku tähelepanu esimestest sekunditest. Tõepoolest pole Mozarti muusikat Suure-Jaanis “tulnukate” esituses veel nähtud. Meeldejääv oli ka energiast pakatav noorte vanamuusika ansambel The Revalers, mille solist metsosopran Johanna Maria Ernesaks ületas veetleva kergusega barokiliku hääleakrobaatika väljakutseid. Romantikutele oli kingituseks Kappide majamuuseumis toimunud rooside ja armastuse teemaline kammermuusika kontsert (Arete Kerge, Mari-Liis Uibo, Sten Heinoja). Loodame, et muusika heliseb siin ka edaspidi. Kontserdil viibinud Artur Kapi tütrepoja Arthur Intelmanni sõnul tekitab tal selle paiga külastamine tugevat kodutunnet ja aitab mõista oma vanavanemate ja vanemate keerulist elukäiku. Oma mälestusi lubas ta edaspidi lahkesti intervjuu vormis jagada. Lõpetuseks tooksin professor Uibo oreliklassi galakontserti kuulates tekkinud mõtte: mis iganes elu ümberkorraldamised ja ümberehitamised ka ei toimu, tuleb ikka oma pillile hääled sisse puhuda, isegi kui see on kaitsekatte all ja tellingutega ümbritsetud. Tänulik publik ja inspireerivad muusikud on ikka kohal.

Juuli esimesel nädalavahetusel Tapa vallas asuvasse Moe külastuskeskusesse sõites ei osanud arvatagi, kui eriliseks need kaks päeva kujunevad. Festivalile “Klassika on Moes” jõudes said külastajad sooja tervituse, justkui oleks igaühte sinna isiklikult külla kutsutud. Hoolikalt valitud ja mitmekülgset muusikaprogrammi uurides tekkis kohe ootusärevus tulevate kontsertide ees. Festivali avasid kitarrist Kirill Ogorodnikov ja keelpillikvartett FourEst koosseisus Linda-Anette Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė ja Theodor Sink kontserdiga “Tants kitarrile ja 16 keelele”. Kuulda sai Castelnuovo-Tedesco, Brouweri ja Boccherini kontrastsete meeleoludega kvintette, mis tõmbasid kuulaja iga uue karakteriga hoogsalt kaasa. Kitarri helid sulandusid nagu valatult teiste keelpillide poognatõmmetesse. Kuigi selles kõlava akustikaga saalis sulasid pillid ehk liigagi hästi ühte, ei jäänud märkamata vioolamängija Sandra Klimaitė külluslik toon ja kontrastselt Linda-Anette Verte kerge, õhuline kõlakäsitlus. Vaheldusid soololõigud, pillide kahekõned ning aktiivne koosmäng ansamblina, mida juhtis elavalt tšellist Theodor Sink. Boccherini kvinteti viimases, tangolikus osas mängis Sink lisaks tšellole kastanjette, mis lõpetas kontserdi lõbusal noodil, tõmmates nii mõnegi jala nõksuma. Esimese päeva lõpetas Peep Lassmanni kontsert “Suvine klaveriõhtu”, mis sai kindlasti paljude kuulajate lemmikuks. Lassmann oli valinud kavva Prantsuse muusika pärlid, mille hulka kuulusid mõned tuntumad teosed, nagu Raveli “Pavaan surnud printsessile” ja Debussy “Kuuvalgus”, ning Olivier Messiaeni lindudest inspireeritud palad, mis pakkus kuulajale nii äratundmisrõõmu kui ka ruumi avastusteks. Suveõhtusse sobisid Messiaeni linnulaulu imiteerivad palad ideaalselt. Kontserdil tekkis hubane, soe tunne. Lassmanni mäng oli niivõrd loomulik ja vaba, et ta sai publikut pidevalt interpretatsiooniliste nüanssidega üllatada. Ei kõlanud ühtegi sisutut nooti. Selles kaunis saalis, hoolikalt kuulavate inimeste seas sündis maagiline atmosfäär. Järgmise päeva pärastlõunal tegi oma avaliku debüüdi Eesti Puhkpilliansambel, kuhu kuuluvad Heili Rosin-Leivategija, Soo-Young Lee, Guido Gualandi, Peeter Sarapuu ja Jürnas Rähni kavaga “Särtsakad meloodiad”. Peab tõdema, et “särtsakas” oli suurepäraselt valitud sõna – kontsert oli tõesti elu täis. Kava rõõmustas ka ooperifanaatikuid: muu hulgas sai kuulda Rossini “Sevilla habemeajaja” ja Verdi “Saatuse jõud” ooperite avamänge, mille seaded andsid edasi täisorkestri võimsust ning partiide keerukuse poolest ei halastanud ka mängijatele. Ooperliku kava suurim üllataja oli aga Luciano Berio “Opus number Zoo”, kus muusika oli põimitud tekstiga, mida pillimehed mängimise vahelt ilmekalt esitama pidid. Puhkpillimängijad võtsid vaheldumisi näitlejarolli – kõlasid nii jutustavad laused kui ka emotsionaalsed hüüded. Eesti Puhkpilliansamblil on kindlasti ees särav tulevik – nii elavat esitust ja aktiivset koosmängu ei kohta iga päev. Kajastamist leidis ka kuulus armukolmnurk Clara ja Robert Schumann ning Johannes Brahms. Nende heliloojate muusikat esitasid Soo-Young Lee, Johanna Vahermägi, Henry-David Varema ja Maksim Štšura ning heliloojate omavahelisi kirju luges ette Luisa Lõhmus. Kirjade sisu andis muusikale konteksti erilisel moel, kuigi kajavas saalis läks tekst kohati kaduma. Samuti oleks tahtnud rohkem kuulda Johanna Vahermägi suurepärast vioolamängu Robert Schumanni teoses “Märchenerzählungen”. Seevastu oli sellel kontserdil eriti põnev kuulata, kuidas erinevad koosseisud Moe külastuskeskuse saali akustikas kõlavad. Clara Schumanni romanssides sai taas oma elava mänguga särada klarnetist Soo-Young Lee. Brahmsi trios a-moll klaverile, klarnetile ja tšellole oli balanss ilmselt kõige parem – välja kostusid tundlikud nüansid nii pianist Štšura, klarnetist Lee kui ka tšellist Varema mängust. Festivalile pani suurepärase punkti Maarja Purga (sopran) ja keelpillikvartett Prezioso (koosseisus Hanna-Liis Nahkur, Linda-Anette Verte, Helena Altmanis ja Andreas Lend) kontsert “Kirgede kütkeis”. Valitud olid tõesti kirglikud teosed, esimesena kohe Wagneri “Wesendoncki laulud”. Samas valitses saalis läbinisti helge meeleolu. Ja kvartett ei täitnud sugugi vaid saaterolli: see oli tõeline ansamblimäng. Tšellist Andreas Lend andis kõigile rikkaliku tooniga põhja, millele ülejäänud mängijad Hanna-Liis Nahkuri oskuslikul juhtimisel ehituda said. Elgari armastatud Serenaadi op. 20 seade esitas Prezioso imetlusväärselt. Kvarteti puhul oli tunda pikaajalise koostöö viljana saavutatud omavahelist usaldust, mis sai seeläbi tekkida ka kuulajas. Jake Heggie “Camille Claudel – into the fire” puhul moodustus laulude sisu ning kauni ja loomuliku esituse sümbioos, millesse kuulaja tänu usaldusele muusikute vastu süveneda sai. Sel nädalavahetusel said külastajad erilise kogemuse, mille lõid festivalipaigas valitsenud intiimne õhkkond, inspireeriv asukoht ning põnev ja mitmekülgne programm. Kontsertide vahel sai jalutada piiritustööstushoonete keskel asetsevas roosiaias, mis oli nagu kirss tordil. Moe külastuskeskuse Kurbergi saal, kus kõik kontserdid toimusid, toetas oma akustikaga küll mõnda koosseisu enam kui teist, kuid see oli koos kõige ümbritsevaga ideaalne koht, kus suvist festivali pidada. Võib vaid loota, et teist korda toimunud festival jätkub.

“Pärnu muusikafestival on koht, kus nii laval kui kontserdijärgselt luuakse uusi sõprussuhteid. See on muusikaline kohtumispaik, mis külvab seemneid ka tulevastele põlvkondadele” – just nii kirjeldab festivali tema kunstiline juht Paavo Järvi. Juba kolmteist aastat võrratuid ja kõrgetasemelisi muusikaelamusi! Saab väita, et festival liigub oma teises kümnendis aina uutesse kõrgustesse, muutudes üha nähtavamaks ja tähenduslikumaks maailma kultuurielus. Sel aastal nimetas BBC muusikaajakiri Pärnu muusikafestivali ka Euroopa üheks parimaks. Kõrgetasemelised, erilised ja omanäolised kontserdid muudavad selle kõige sõnadega kirjeldamise keeruliseks, peab olema kohal ja laskma muusikal endal kõnelda. Nii publik kui muusikud viisid kahtlemata ka sel aastal endaga kaasa lugematul hulgal unustamatuid hetki, millest inspiratsiooni jagub veel kauaks. Süüvin siinkohal alandlikult aga nüüd nendesse elamustesse, millest oli õnn osa saada. Reinvere esiettekanne ja Eesti Festivaliorkestri fenomen Võin kinnitada, et festivali üheks kõrghetkeks oli kahtlemata Jüri Reinvere teose “Narride laev” esiettekanne. Reinvere on üks meie kaasaja huvitavamaid isiksusi ja mõtlejaid. Sel aastal nimetati ta oma sisukate ja julgete artiklite eest ka Postimehe arvamusliidriks. Ta on helilooja, kellele läheb korda maailmas toimuv, ka oma muusikalistes kompositsioonides viitab ta tihti oma sisemistele mõtisklustele. Reinvere mõttemaailma väljendab selle teose puhul eredalt just pealkiri, mis vihjab hullunud, rumaluses, pealiskaudsuses ja võltsuses triivivale maailmale. Reinvere salapärases ja elavas kõlamaailmas oli pikalt arenevaid ja ootamatuid radu, milles harmoonilist plaani maalisid julgetes toonides kõlavärvid. Virtuoossed soololõigud, mida esitasid viiulirühmade kontsertmeistrid Florian Donderer ja Sharon Roffman, paelusid oma karakteri ja intensiivsusega. Löökpillirühma roll oli tähendusrikas joon terves teoses. Maarja Nuut, Heigo Rosin, Adam Jeffrey ja Lauri Metsvahi tegid väga head koostööd ning esitasid pingsaid soololõike. Reinvere kõlamaailmad võisid oma intensiivsuses muutuda kohati isegi visuaalseks, tuues silme ette midagi sedavõrd kihavat nagu Eduard Wiiralti “Põrgu” või “Kabaree”, kus groteskses võtmes kujutatakse pahelisust, maiste ihade teemasid või illusioone. Kontserdi esimene pool jätkus suursugusel kursil Richard Straussi sümfoonilise poeemiga “Surm ja kirgastumine”. Teos oli hea valik, kuna võimaldas näidata orkestrante ka hiilgavate solistidena ning tuua esile EFO kvaliteete. Nendeks väärtusteks on kahtlemata tundlik kõla, suurepärane tehnika, erakordne ansamblimäng ja haruldane tahe mängida kõike suure pühendumusega. Selles esituses olid unustamatud 1. viiulirühma briljantselt kõlavad soolod. Need viiuldajad võisid oma uskumatus võimekuses koos mõjuda koguni pöörasena, rabades virtuoossusega viimaste pultideni välja. Nauditav oli jälgida ka jõulist ja julget kontrabassirühma. Võimsates kulminatsioonides tundus Pärnu kontserdimaja saal isegi väikseks jäävat. Selle hiilgava tulemuseni viis aga orkestri nende muusikajuht Paavo Järvi. Hea juhi tunnuseks olevat eriti just see, et ta suudab panna kõik endast parimat andma ja seda isegi ületama. Põnevust pakkus ka kontserdi jätk. Eestis astusid esmakordselt lavale legendaarne viiuldaja ja vioolamängija Pinchas Zukerman ning tema tšellistist abikaasa Amanda Forsyth. Bruchi “Kol Nidrei” esitusest jäi enim meelde Forsythi kaunis ja sügav kõla. Esituses, milles domineeris intensiivsus ja jõulisus, võis siiski tekkida ka igatsus haavatavuse või alandlikult kõrguste poole vaatamise järele. Kontserdi lõpunumbriks jäi Berliozi sümfoonia “Harold Itaalias”, milles vioolasolistiks oli Zukerman. Zukermani mäng paistis silma sametise ja laulva kõla ning sügavalt läbi tunnetatud fraasidega. Tema edukas karjäär on kestnud juba vähemalt 50 aastat. Kindlasti mäletavad paljud teda kuulsast Schuberti “Forellikvinteti” salvestusest, kus ta musitseerib kõigest 21-aastasena koos Jacqueline du Pré, Itzhak Perlmani, Daniel Barenboimi ja Zubin Mehtaga. Mitmekülgse muusikuna – nii viiuli- kui vioolasolistina, kammermuusiku või dirigendina –, on Zukerman ka väga hinnatud pedagoog. Oma meistriklassides rõhutab ta eriti kõla tähtsust. Tihti käivad tundidest läbi sellised märksõnad nagu chocolate või bank account. Loomulikult pöörab ta vaimukalt naljatledes tähelepanu sellele, et kui mängid “šokolaadise” kõlaga, siis hakkab ka pangaarvele midagi tulema. EFO teise kontserdi solist oli sopran Mirjam Mesak, kes esitas Alban Bergi “Seitse varast laulu”. Eestlannast solisti mahe hääletämber helises Bergi ekspressionistlikus helikeeles ideaalselt ning esitus kujunes igati veenvaks. Nauditav oli ka solisti ilus hääldus ja artikulatsioon. Veelgi erilisemana mõjus aga lisapalana esitatud Richard Straussi “Morgen”. Mesaku hääletämbris oli siin palju õrnust ning seda värvisid Florian Dondereri tundlikud viiulisoolod. Esitusega loodi kaunilt habras atmosfäär, mille nostalgilisse hingusesse oleks tahtnud kauemakski unistama jääda. Kammerlike nootide võlu Juba traditsiooniks kujunenud Eesti Pillifondi kontserdil mõjus värskendavalt barokkmuusika kava, kus Florian Donderer juhtis kontsertmeistrina EFO kammerorkestrit. Põnev oli jälgida, kui üllatuslikult võib Donderer oma fraasi kujundada või kui fantaasiaküllaselt artikuleerida. Alati on tuntav tema erakordne võime muusikuid oma huvitavate ideedega kaasa viia. Selle kontserdi kavast jäi eriliselt meelde Locatelli kontsert neljale viiulile F-duur. Teoses soleerisid viiuldajad Florian Donderer, Robert Traksmann, Kaija Lukas ja Katariina Maria Kits. Neist kolm viimast mängivad pillifondi instrumentidel. Teos on juba loomult efektselt ja kaasakiskuvalt komponeeritud. Kõigi nelja viiuldaja soolodele pakkus igati inspireerivat tuge õhuliselt ja nõtkelt mänginud festivali kammerorkester. Solistid näitasid end huvitavate isiksustena: Donderer kui sügavate kunstiliste taotlustega juhtfiguur, Traksmann – tõsine, aga väga energiline, Kaija Lukas – soe, elegantne ja sümpaatne, ja Katariina Maria Kits – temperamentne ja tundlik. Kaasakiskuv oli ka Vivaldi kontsert kahele tšellole g-moll, milles pillifondi instrumentidel soleerinud Theodor Sink ja Leho Karin rõõmustasid oma positiivse energia ja mängurõõmuga. Ereda mulje jättis ka öökontserdil kõlanud Rahmaninovi tšellosonaat Marcel Johannes Kitse ja pianist Zee Zee esituses. Olles mitmeid Kitse viimaste aastate kontserte kuulnud, oli tore seekord leida tema esitusest palju rohkem tundlikkust, õrnust ja dramatismi. Duo esituses oli üllatavaid ja spontaanseid hetki. Zee Zee mäng avaldas muljet eelkõige jõulisuse, lüürilisuse ja kulminatsioonides tulise energiaga. Samal kontserdil oli põnevaks avastuseks ka Amy Beachi klaverikvintett fis-moll op. 67. Selles esituses paitas kõrva eriti keelpillimängijate Artur Podlesniy, Sha Katsourise, Andres Kaljuste ja Benjamin Nyffeneggeri esmaklassiline kõla- ja harmooniataju. Ideaalsemast balansist ja keelpillikõlast võib vaid unistada. Podlesniy vaimustas oma sügava musikaalsusega kaunites ja tundlikes soolodes, olles samal ajal ka kaasakiskuv ansamblijuht. Kammermuusika galalt väärib märkimist kindlasti Erkki Sven Tüüri “Sünergia” esitus. See oli erakordselt kaasakiskuv ettekanne, milles viiuldaja Benjamin Baker ja tšellist Theodor Sink pakkusid publikule dünaamiliselt mitmekesise esituse. Intensiivsust jagus nii mängu kui tähendusrikastesse vaikusemomentidesse. Kontserdilt jäid eriliselt meelde ka Paula Ernesaksa üllatavalt sügav ja kandev metsasarvekõla ja oboemängija Martine Värniku laulev ja ergas mängustiil York Boweni ballaadis. Külmaks ei saanud kuidagi jätta ka väga hoogne Tšaikovski “Mälestusi Firenzest” esitus. Ansamblit juhtis Triin Ruubel, kes suudab alati oma võluva lavalise oleku ja temperamendiga mõjuda. See oli tõepoolest väga energiline esitus, milles särasid lisaks Ruubelile EFO esimeste pultide keelpillisolistid Emma Yoon, Xandi van Dijk, Sarina Zickgraf, Benjamin Nyffenegger ja Thomas Ruge. Järvi Akadeemia Järvi Akadeemia lõppkontserdil oli orkestri ridades traditsiooniliselt ka arvestatav hulk EFO muusikuid. Mis saaks olla inspireerivam ja innustavam, kui noore õpilasena mängida Sibeliuse sümfooniat näiteks Florian Dondereri kõrval? Kontserdi avalugu – Artur Kapi avamäng “Don Carlos” Valle-Rasmus Rootsi juhatusel oli üllatav avastus, eriti oma veenva orkestratsiooni ja vormilise ülesehituse poolest. Ärgem unustagem, et Kapp oli suurmeister Rimski-Korsakovi õpilane. Valle-Rasmus Rootsi selge muusikaline nägemus ning kindel ja konkreetne dirigeerimisstiil avaldas muljet. Samuti jättis positiivse mulje poola-austraalia dirigent Mateusz Gwizdalla. Tema emotsionaalne Sibeliuse 1. sümfoonia I osa tõlgendus väljendus tugevat tahet täis žestides, mis liitsid orkestri üheks tervikuks ja panid selle helisema. Lisapalas taheti publikule seekord näidata, milline üks meistriklass tegelikult välja näeb. Selleks kutsuti lavale andekas, kõigest 16-aastane Kasper Joel Nõgene, kes juhatas Neeme Järvi juhendamisel Johann Strauss noorema valssi “Kunstniku elu”. Neeme Järvi pööras oma liigutuste ja näoilmetega tähelepanu eelkõige sellele, et noor dirigent julgeks katsetada ja laseks muusikal end rohkem kaasa viia, julgemaks proovida ka midagi spontaanset. Vägev kulminatsioon Festival kulmineerus kahe kontserdiga Pärdi ja Tšaikovski muusikast, mida kaunistasid erinevad solistid. Esimene lõppkontsert oli kindlasti üks festivali tipphetki, mil soleeris oboekunstnik François Leleux. Tema mäng oli midagi nii enneolematut, et seda on raske sõnadesse panna. Ta tundis end laval nagu kodus ning tema soojast ja südamlikust kohalolust kiirgus armastus iga noodi vastu. Huvitav oli jälgida, kuidas Leleux Richard Straussi oboekontserdi vahemängudes orkestrile kaasa elas. Laval tundus olevat peaaegu nagu kaks dirigenti. Aga tegelikult ongi Leleux tuntud ka dirigendina. Sügavalt liigutav oli lisapala – Mozarti “Öökuninganna aaria” ooperist “Võluflööt” solisti enda seades. Kui kandvalt ja võimsalt võib kõlada oboe! Festivali teisel lõppkontserdil soleeris Beethoveni 3. klaverikontserdis aga pianist Fazil Say. Tema puhul avaldas muljet jõuline ja sügav kõla, millega ta saali täitis. Samuti hämmastas tema huvitav fraseerimine ning Say värvikas isiksus tuli eriti esile tema enda komponeeritud kadentsis klaverikontserdi I osas. Publik oli solistist sedavõrd lummatud, et aplodeeris talle püsti seistes. Pianist esitas kaks väga põnevat lisapala. Esimene neist mõjus väga eksootilise kontrastina Beethoveni muusikale. Kuulsime interpreedi enda loomingut, mis tõenäoliselt oli türgi rahvamuusika mõjudest kantud. Teiseks lisapalaks esitas ta enda vaimukaid variatsioone Gershwini “Summertime’i” teemale. Lennutades kätega oma noote taeva poole, oli pianist täiesti ennastunustavalt ja hingestatult oma kunstis. Mõlema lõppkontserdi teises pooles kõlas EFO esituses Tšaikovski 1. sümfoonia. Esituses võis märgata väga palju erilisi detaile. Naudingut pakkus säravakõlaline puupillide rühm oma kullaprooviga soolodega, orkestri veendunud fraseerimine ja omavaheline ansamblitunnetus, keelpillide tundlik lüürika teose II osas, mis tõi melanhoolsuse hinge, ning tuline karakter viimases osas, mis väljendus eriliselt vioolarühma hoogsas ja natuke hullunud soolos. Esitus oli väga mitmekesine ja virtuoosne, täis rohkeid kõlalisi ja dünaamilisi nüansse. Pärnu muusikafestival on koht, kust võib pikaks ajaks inspiratsiooni ammutada. Eredad ja unustamatud mälestused pakuvad kõneainet veel kauaks ja panevad kannatamatult ootama järgmist festivali.

Tunnistan, et polnud kuigi tuttav Lauri Jõelehe muusikaga. Seega pean väga oluliseks autoriplaadi formaati ja olen õnnelik, et sellise ideaalse väljundi kaudu ühe helilooja loomingu hetkeseisust ülevaate sain. XVI sajandi Hispaanias õitses lisaks kujutavale kunstile ka muusika ja kitarristi taustaga Jõelehele on tollased lühikesed vihuelale kirjutatud palad mõjunud nii inspireerivalt, et ta on neljale neist loonud just nagu pikemad peegeldused, pühendused või edasiarendused. Plaadil kõlavad ajaloolised teosed hoopis kromaatilisel kandlel Anna-Liisa Elleri esituses, mis annab neile oluliselt sügavama tämbri ja pedaaliefekti. Näiteks Narváezi “Keisri laulus” joonistub tänu sellele eriti kaunilt välja aluseks olnud des Prez’ kooriteos. Samad intervallid ja motiivikatked jätkuvad värskel moel teoses “Chant harmonique”, kus tsirkuseartisti osavusega žongleerib vioolamängija Garth Knox naturaal- ja kunstflažolettide, romantilise täistooni ja veel kõikvõimalike mänguvõtete vahel. Pisadori “Pavaanist” inspireeritud klaveripala “Chant” meloodiatele on lisatud rohkelt araabia muusikale omaseid ornamente, mis on hästi põhjendatud mauride pikaajalise mõjuga hispaania kultuurile. Mudarra “Fantaasia”, mis pidi mängutehniliselt imiteerima harfi, kõlab siin kandlel kindlasti harfilikumalt kui originaalpillil. Sellele sekundeerib Jõelehe täiesti fantastiline kitarrisonaat Kirill Ogorodnikovi suurepärases esituses – asjatundmatu kõrv uputatakse kõlamaailma, kus tundub mängitavat lausa mitmes häälestuses korraga. Ka oli väga põnev klavessiini pea täielik näppepilliks kehastumine teoses “Chant polyphonique”. Albumi seob tervikuks loo “Chant harmonique” uus versioon vioolale ja ansamblile U:, kus materjal saab veelgi areneda, efektid võimenduda ja mis lõpeb tiibeti gongi laadsete löökpillikõlade taustal kuskil budistlikes kõrgustes.

Juunikuu alguses andis Vox Clamantis plaadifirma ECM alt välja albumi, mis on pühendatud norra helilooja Henrik Ødegaardi loomingule. Plaat on salvestatud 2021. aasta kevadel Haapsalu toomkirikus. Henrik Ødegaard on praegusaegne helilooja, kes kasutab oma loomingus gregooriuse laulu ja liturgilise muusika elemente, põimides sellesse ka norra rahvamuusikat. Albumi esimene pool, kus Ødegaardi lood vahelduvad traditsiooniliselt esitatud gregooriuse koraalidega, on kõlaliselt minimalistlikum ning toetub tugevamalt liturgilise muusika traditsioonidele. Siiski saab juba plaadi alguses aimu korduma hakkavast kompositsioonivõttest. Helilooja alustab palu sageli unisoonis koraalidega, millest kasvavad välja keerukamad polüfoonilised motiivid ning kohati kõrva ergutavalt ebastandardne harmoonia. Plaadi põhiosa moodustab kaheksaosaline suurteos “Meditatsioonid Püha Maarja Magdaleena püha üle Nidaroses”, mis põhinevad XIII sajandi Skandinaaviast pärit käsikirjast leitud antifoonidel. Teos on loodud Vox Clamantisele. Mitmes osas loob huvitava efekti alguses kõlama hakkav palve, mis kord esi-, kord tagaplaanil muude häälte vahel üha uut muusikalist tähendust omandab, jäädes sisult siiski samaks. Nõnda ühendab Ødegaard märkamatult iidse traditsiooni tänapäevaga ja tekitab ebakõlasid ning põnevaid rütmikujundeid, asetades meditatiivselt korduvate motiivide peale üha uusi kihte. Omavahel kõrvutatakse unisooni ja mitmehäälsust, mis mõlemad omal moel sisendusjõuliselt mõjuvad. Dünaamikas on valdav iseenesestmõistetav ja sundimatu lähenemine. Vox Clamantis on dirigent Jaan-Eik Tulve juhatamisel saavutanud näiliselt pingutuseta üheshingamise ning meloodia loomuliku kulgemise, kuigi hümnidele omaselt puudub teostel suuremal osal ajast kindel meetrum. See kõik loob pühaliku kerguse, mis teeb albumi kuulamisest lausa meditatiivse kogemuse.