top of page

Festivali “Kuldne Praha” kristalsed trofeed


Kaader muusikafilmist “Armunud Orfea”, osades Mirjam Mesak ja Guido Badalamenti. FOTO EUROARTS

Maailmas on sadu kultuurifestivale, mis oma valdkonnas on tegijatele oluliseks kohtumispaigaks. Telefestivalid on siiski harvad erandid ja seda hinnatavamad need üksikud on, sest nende mõjuväli ulatub kaugele. Sel sügisel tähistas auväärset 60 aasta juubelit üks vanimaid telefestivale “Kuldne Praha”. Sündinud ajal, mil televisioon ise oli alles lapsekingades, on festival vahendanud sadu muusika- ja teatrimaailma meistritöid, jäädvustades ühtlasi ka nende žanrite arengulugu suhtes televisiooniga. “Kuldsest Prahast” on saanud nii kultuuri- kui filmiloojate kogukonna aasta tähtsündmus.

Võib küsida, et miks peaks üks telejaam, kel – nagu sõsarettevõtetel mujalgi maailmas on krooniliselt puudu rahast – pidama ülal muusikale ja etenduskunstidele pühendatud filmifestivali? Ja kuidas festivali mainet ja tähendusvälja ajas kasvatada? Need küsimused on kerkinud Tšehhi TV juhtide ette mitmel korral, eriti siis, kui Tšehhoslovakkia jagunes kaheks iseseisvaks riigiks ja eelnenud ajastu ideoloogia ei olnud enam vastuvõetav. Festivali kontseptsiooni muutmine ja fookuse kandmine muusika- ja lavakunsti žanritele andis sellele uue hingamise ja elujõu. Tšehhi TV on mõistnud, kui suuri võimalusi selline festival oma kultuuri levitamiseks maailmas pakub ja selle eesmärgi nimel on enda ümber koondatud nii riigi kõige olulisemad kultuuriinstitutsioonid: ooperiteatrid, muusika- ja teatriõppeasutused, orkestrid, muusikafestivalid, kui mõjukad rahastajad.

Kuigi “Kuldse Praha” keskmes on muusikafilmide võistlusprogramm kahe viimase aasta parimate muusikadokumentaalide, kontsertide ja muusikateatrite salvestistega, pakub festival ka arvukalt erilinastusi, seminare ja kohtumisi maailmakuulsate kultuuriloojatega. Viimastel aastatel on külalisteks olnud teatrilavastaja Peter Sellars, Briti filmirežissöörid Brian Large ja Christopher Nupen, Prantsuse režissöör Bruno Monsaingeon, koreograafid Nacho Duato, Angelin Preljocaj, Mats Ek, Jiří Kylián jpt. Festivalile annab kaalu ka see, et selle toimumise ajal kogunevad Prahasse oma tegemisi arutama nii rahvusvahelise muusika- ja meediakeskuse (IMZ) liikmed kui EBU muusika- ja tantsuekspertide grupp. Ehk siis – kohal on nii filmitootjad, levitajad kui telejaamade esindajad, kogu valdkonna kontaktvõrgustik.

Filmifestival "Kuldne Praha".

Tänavuse tähtsa juubeli puhul oli filme hindamas eriliselt teenekas žürii, esimeheks produtsent ja režissöör dr Reiner Moritz (Poorhouse International, Saksamaa), kes on osalenud “Kuldse Praha” kõigil kuuekümnel festivalil 1964. aastast peale, pikaajalise kogemusega režissöör François Duplat (Bel Air Media, Prantsusmaa), produtsent ja stsenarist Ivo Mathé – Tšehhi TV peadirektor ajast, mil festivali praegusele staatusele õlg alla pandi, ning noorema generatsiooni poolelt Agnė Biliūnaitė Leedu TVst ja Barbara Seiler Šveitsist.

Võistlusprogrammi esitatud 88 muusikafilmi konkureerisid “Tšehhi kristalli” auhinnale kolmes kategoorias. Parimaks muusikadokumentaaliks tunnistati Christian Bergeri “Muusika haakristi all” (3B-Production, Deutsche Welle), mis rääkis sellest, kuidas muusikat on rakendatud propaganda teenistusse, ent kuidas see sõja tingimustes on päästnud ka paljusid inimelusid. Film vaatleb kaht vastuolulist inimsaatust, natsidega koostööd teinud dirigendi Wilhelm Furtwängleri ja Auschwitzi surmalaagrist eluga pääsenud ja praegu 98-aastase tšellisti Anita Lasker-Wallfishi käekäiku. Žürii esimehe Reiner Moritzi sõnul kindlustas filmi edu selle sotsiaalne ja ühiskondlik sõnum.

Parima lavateose salvestise auhinna pälvis Kaija Saariaho ooper “Süütus” (režissöör Philippe Béziat, Camera Lucida Productions, Radio France), mis võeti üles Aix-en-Provence’i festivalil ja kus osales ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Sellegi teose puhul on tegu ühiskondlikult tundliku teemaga, milles traagiline sündmus – koolitulistamine – mõjutab veel aastaid hiljem nii süüdlase kui kannatanute lähedasi, kiskudes lahti vanu haavu ja tekitades küsimusi, miks ja kuidas toimunu üldse võimalikuks sai ja kuidas juhtunuga edasi elada.

Parima kontsertsalvestise auhind läks Leetu: “Muusikaline rännak läbi aja. Vilnius 700” (režissöör Armas Rudaitis, LRT Leedu). See äratas tähelepanu värske visuaalse lahendusega, milles nüüdismuusika ja moodne arhitektuur olid leidlikus sümbioosis.

Festivali tähtsaima auhinna, kategooriateülese grand prix’ ja 10 000 eurot preemiaraha võitis Saksa muusikafilm “Armunud Orfea” (“Orhpea in Love”, režissöör Alex Ranish, EuroArts Music, Saksamaa), mille nimiosalist kehastas Eesti sopran Mirjam Mesak. Žürii hinnangul ei mahtunud film ühegi kategooria alla, oli mäekõrguselt teistest üle ja pälvis kõigi hindajate üksmeelse poolehoiu. 2022. aastal valminud muusikalise fiction’i autor Alex Ranisch on fantaasiaküllasesse ja ootamatute süžeekäikudega linateosesse kokku põiminud oma kolm kirge: ooperi, tantsu ja filmi, tuues iidse Orpheuse ja Eurydike müüdi tänapäeva, pöörates rollid tagurpidi, segades tegelikkust ettekujutustega, luues värvikaid karaktereid ja kohati üle võlli stseene, seda kõike heatahtlikus huumorivõtmes. Auhinda vastu võttes ütles Alex Ranisch ülevoolavast rõõmust kantud tänukõnes, et see on tunnustus kõigile neile, kes ei kartnud riskida ja tema pööraste ideedega kaasa tulid. Mirjam Mesak, kelle puhul hinnatakse kõrgelt nii tema laulja- kui näitlejavõimeid, on filmi edule kindlasti palju kaasa aidanud ja ka talle oli filmis osalemine eriliseks väljakutseks.

Jagati ka eriauhindu: Tšehhi TV tunnustas ORFi dokumentaalfilmi “Mr Paganini hämar saladus”, Dagmar ja Václav Haveli fondi auhinna sai Martin Kubala film “Nikola Márová. Priimabaleriini portree“ (Tšehhi TV). Žürii eriliselt äramärgitud tööks tunnistati Uus-Meremaa režissööri Rebecca Tansley “Kõige kummalisem ingel”. EBU muusikagrupi ja IMZ auhinna erakordse loomingulise saavutuse eest pälvisid Rootsi koreograaf Alexander Ekman ja helilooja Mikael Karlsson, kelle ühislooming on rikastanud audiovisuaalsete lavatööde žanri, nihutades piire ja otsides uusi väljendusvorme.

“Kuldse Praha” festival täidab oma tänuväärset missiooni, pakkudes väljundit kaunite kunstide ja televisiooni ühisloomingule. Jääb kahetseda, et Eesti on viimastel aastatel sellelt mänguväljalt taandunud, nägemata suuremat pilti ja koostöövõimalusi oma kultuuri vahendamisel. Hea vähemalt seegi, et teised meie andeid märkavad ja neile panuse teevad.

Comments


bottom of page