_page-0001.jpg)
Kui taasiseseisvunud Eesti Vabariik võeti 17. septembril 1991 vastu ÜRO-sse (see oli juhtumisi Leo Normeti sünnipäev) ja Eesti sinimustvalge riigilipp koos Läti ja Leedu rahvuslippudega heisati New Yorgis ÜRO peakorteri ette, ütles Leo mulle: “Nüüd oleme ka ÜRO allorganisatsiooni UNESCO liikmed, tuleks kohe ellu kutsuda Eesti Muusikanõukogu ja selle kaudu liituda nii Euroopa kui ülemaailmse muusikanõukoguga”. Nii loodigi Leo Normeti initsiatiivil tollal 28-st liikmesorganisatsioonist koosnev Eesti Muusikanõukogu, mille asutamiskoosolek oli 12. juunil 1992 Tallinna Kinomajas. Leo Normet valiti eesti muusikute esinduskogu esimeseks presidendiks, peasekretäriks sai Reet Remmel. Juhatusse kuulusid Peep Lassmann, Vardo Rumessen ja Andrus Kallastu. Tollal oli UNESCO egiidi all tegutseva ülemaailmse muusikanõukogu (International Music Council) president rootsi helilooja Eskil Hemberg, kes oli Leo Normeti vana tuttav ja kes käis Tallinnas meile nõu andmas, kuidas juriidiliselt korrektselt moodustada nii suurt non-governmental organisatsiooni. Ka Euroopa Muusikanõukogu president oli tollal rootslane – Rootsi muusikaentsüklopeedia peatoimetaja Hans Åstrand, kes esines asutamiskoosolekul Tallinnas ettekandega “What is International Music Council?”. Samal koosolekul loeti ette Pariisist UNESCO peakorterist saabunud telegramme Eskil Hembergilt, kus ta õnnitles eesti muusikuid Polar Music Prize’i puhul, mille oli Eesti kultuuriministrile Märt Kubole Stockholmis üle andnud Rootsi kuningas Carl XVI Gustav isiklikult. Selle preemia rahadega loodi Eesti muusikute autorikaitse nüüd juba rahvusvahelises mõõtmes.
Juba samal sügisel, oktoobris 1992 toimus Stockholmis suurejooneline Baltisk Musikfestival, kus terve nädala jooksul esitati Baltimaade heliloojate loomingut. Eesti-poolne festivali korraldaja oli Eesti Kontserdi tollane kunstiline juht Lauri Väinmaa. Eestlaste tähtsündmuseks oli festivalipäev Stockholmi Konserthuset’is, kus esines kaks sümfooniaorkestrit: päevasel kontserdil astusid üles Stockholmi Filharmoonikud Jan-Åke Hillerudi juhatusel (solistiks Käbi Laretei), õhtusel kontserdil esines ERSO, mida dirigeeris Arvo Volmer (solistiks Lauri Väinmaa). Lätlaste päeval juhatas samuti eesti dirigent – Paul Mägi, kes oli tollal Läti sümfooniaorkestri peadirigent. Eestlaste kammerkontserdil Grünewaldi saalis astus üles klaveriduo Nata-Ly Sakkos - Toivo Peäske, kelle esituses kõlasid kultuuriministrist helilooja Sumera ning Räätsa, Kuulbergi, Singi, Põldmäe ja Sisaski klaverilooming. Hilma Nerep-Mossin kirjutas Stockholmi Eesti Päevalehes (nov 1992): “Kammerkontserdi avateoseks oli Urmas Sisaski “Linnutee” tema Tähistaeva-tsüklist. Teos oli kõlaliseks peegelpildiks universumi tekkimisele, selle võimsusele ja avarusele. /.../ Teosele andis tõenäoliselt inspiratsiooni Lapimaa taevalaotus oma virmalistega. /.../ Kammerkontserdi viimaseks teoseks oli Alo Põldmäe kolmeosaline süit “Loire’i lossid”, kus helilooja on kasutanud prantsuse rahvaviise, millised olid alusmotiiviks karakteristliku pildi kujundamisel kolmest erinevast Loire’i oru lossist. Põldmäe helikeel on tonaalsem kui varem esitatud Sumera-Räätsa-Kuulbergi teostel. /.../ Pianistid Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, kes oma kõrge taseme ja suveräänse esitusega olid võitnud publiku, pidid andma lisapala, milleks oli Rudolf Tobiase “Rondo” – kontrastiks eelnenud teostele kompositsioon, mis on 100 aastat vana.” Mannj Varep kommenteeris Stockholmi Eesti Päevalehes sümfooniakontserte: “Sümfooniakontserdi kava tähistas eesti muusikaloomingu arenguteed sajandi algusest tänapäevani – Tobiasest-Ellerist Erkki-Sven Tüürini. Kontserdi esimeses pooles kõlas Erkki-Sven Tüüri alles käesoleval aastal valminud helind “Zeitraum”; järgnevalt meie muusikaloos kindlat kohta omava pianisti ja helilooja Artur Lemba virtuooslik 1. klaverikontsert. Solistiks oli juba rahvusvahelist tähelepanu äratanud noor kodumaine kontsertpianist Lauri Väinmaa. Seda võimekat pianisti sooviks meeleldi veel mõnes teises helindis kuulda! Eesti orkester Arvo Volmeri juhatusel täitis oma osa helindile vastavas ajatüübilises vaimus. /.../ Kontserdi viimaseks teoseks oli Eduard Tubina sügavalt emotsionaalne 3. sümfoonia. Oleme seda sümfooniat Stockholmis varem kuulnud Neeme Järvi ja Rootsi Raadio Sümfoonikute vapustavas tõlgitsuses. Eesti rahvusorkestri ja dirigent Arvo Volmeri tõlgendus oli loomulikult erinev, kuid esitus tegi niihästi orkestrile kui dirigendile au. Eesti orkester on paindlik ja kaunikõlaline. Näis, et ka orkestriliikmed püüdsid anda oma parima. Täissaal ülekaalukalt rootslastest kuulajaskonnaga ei olnud kiiduavaldustega kitsi.”
Stockholmi Konserthuset’i direktor Åke Holmquist rääkis oma tervituses, et selle festivali ettevalmistamine oli kestnud juba tükk aega ja et nende töö oleks äärepealt luhtunud möödunud aasta augustiputši katse tõttu Moskvas. “Muusika avab kõik piirid ja taasühendab riigid ühtseks pereks”, ütles Holmquist lõpetuseks. Eesti Muusikanõukogu president Leo Normet osales festivali raames toimunud ümarlauas, kus ta tegi ettekande eesti muusikast ja tema kohast rahvusvahelises muusikute peres. See oli esimene Baltimaade muusika festival Läänes pärast kolme Balti riigi taasiseseisvumist ja oli Rootsi-poolselt läbi viidud kõrgtasemel.
Leo Normet on sündmuse talletanud ka oma päevaraamatus, millest siinkohal väike katkend:
“Stockholm, hotell Birger Jarl, 21. oktoober 1992
Balti festivali karusselli lükkas Stockholmi raekojas käima Rootsi kuningas, kellele sekundeeris president Lennart Meri. Kui Lennart mu juurde tuli, siis õnnitlesin teda ja sain vastu ülisooja käepigistuse. Kuulasime Sirjega kuninga sõnavõttu muusikute seljataga, raekoja seina orvas seistes, kui aga rootsi laulupoisid laulu “Üles, üles, hellad vennad!” ja teisigi laule lõõritama hakkasid, tuli kuningas minu kõrvale. Vaatlesime mõne hetke teineteist vastastikku ja naeratasime... Pärast läks söömaks! Sain tuttavaks Juhan Koklaga, kellega ajasime maha pikad jutud, ja Käbi Lareteiga. Viimane kaebas palavikku, mina aga soovitasin talle kassi ja koera retsepti – nälgimist.
Täna helistas BISi plaadifirma peremees von Bahr ja palus kirjutada Tubina, Pärdi ja Tüüri kvartetimuusika tutvustuse CD jaoks. Lubas töö eest oma firmas toodetud CD-sid – saan homme 16 tükki kätte. [...] Harry Olt tõi mulle Tubina 7. sümfoonia ja Tobiase “Joonase lähetamise” noodid. Hotellis külastas meid Hans Åstrand, Eskil Hembergiga ajasime juttu tema kabinetis. Teemadeks ikka IMC (International Music Council) ja EMC (Estonian Music Council).
Ah jaa – ümberlaua vestlus... Ümberlaua vestluses osalemine oligi õieti see eesmärk, miks mind Rootsimaale kutsuti. Pidin ju ühtteist eesti muusikast rääkima ja olin üpris rahul sellega, et kunstjuhiks (kunagine N. Goldsmithi väljend!) olnud Lauri Väinmaa palus mul kirjutada sissejuhatava kirjutuse ilusale, lipuvärvides brošüürile “Baltisk Festival” (19.–25. okt 1992). Kirjutasin artikli “Musiken i Estland”, milles on juttu 5000 aastat vanast eesti runolaulust, aga ka kaasaegsest heliloomingust. Ümarlauas rääkis leedu muusikast Ona Narbutienė ja läti muusikast Ingrida Zemzare.
Leedu sümfooniakontserdi asemel käisime IMC presidendi Eskil Hembergi pääsmesedeliga tema box’is (vanasti oleks öeldud loožis) kuulamas Ingmar Lidholmi uut ooperit “Ett drömspel” (August Strindbergi järgi). “Drömspelid“ on nüüd Põhjamaades moodi minemas –talvel oli ju Estonias Aulis Sallise “Ratsamees”, mille kohta kirjutasin Eesti Ajale artikligi pealkirjaga “Unesta tehty mies”.
Kõige nähtu-kuuldu krooniks oli üleeilne päevane kontsert Konserthusetis, kus rootsi suur orkester mängis circa 1600-le inimesele (täissaal!) Tubina “Krati” süiti. Käbi Laretei soleeris Tubina Klaverikontsertiinos. Ka õhtune kontsert oli rahvast tulvil. Erkki-Sven Tüür pidi peale oma kosmosemaitselist “Zeitraumi” kaks korda kummardamas käima. Lauri Väinmaa lõikas loorbereid, esitades Arvo Volmeri dirigeerimisel Artur Lemba 1. klaverikontserdi. Lõpulugu oli Tubina 3. sümfoonia. Publikule väga meeldis, mulle tundus lõpus liigselt heroismi olevat.”
*
Eesti Muusikanõukogu esimese presidendi Leo Normeti 101. sünniaastapäeval 17. septembril toimus Arvo Pärdi Keskuses mälestuskontsert, kus esinesid Piia Paemurru, Lauri Väinmaa, Kaija Lukas, Anna Grete Joamets, Tanel Joamets, Atlan Karp, Maria Listra, Oliver Kuusik, Liis Jürgens ja Marion Strandberg. Esiettekandele tuli ka Kanada helilooja Ted Dawsoni teos “Solitudes” (in memoriam Leo Normet), mille esitasid Kaija Lukas ja Lauri Väinmaa. Leo Normeti teoste kõrval kõlas Alo Põldmäe ja Urmas Sisaski looming.