_page-0001.jpg)
Eesti Kontserdi 83. hooaeg sai suurejoonelise avalöögi 16. septembril, kui Estonia kontserdisaalis astusid publiku ette norra tippviiuldaja Mari Samuelsen ning Sinfonietta Rīga. Olen voogedastusplatvormidel kuulanud üsna mitmeid mõjusaid teoseid Mari Samuelseni soleerimisel. Ma ei osanud aga unistadagi, et teda elavas ettekandes kuulda saan ja veel omaenda kodulinnas. On üks asi kuulata meisterlikku esitust heli- või videosalvestise vahendusel. Hoopis teine asi aga näha interpreeti reaalajas teosega suhestumas, tajuda tema emotsionaalset sidet muusikaga ning oma silmaga näha tema erakordset tehnilist meisterlikkust.
Võiks öelda, et Mari Samuelseni kätes omandab viiul muusikalisest instrumendist suurema tähenduse. Sellest saab muusika ja muusiku olemuse vahendaja – midagi, mis võtab mõtte ja annab sellele tajutava kuju. Koostöö Sinfonietta Rīgaga mõjus samuti loomuliku ja inspireerivana. Mari Samuelsen küll täitis teatud hetkedel aktiivse orkestrijuhi rolli, kuid valdavalt põhines koosmäng üksteise märkamisel ja ärksal kuulamisel.
Kontserdi kava moodustas elegantse terviku, ühendades esimeses pooles kaasaegsete heliloojate, nagu Caroline Shaw’, Anne Mülleri ja Hildur Guðnadóttiri loomingu varasemate aegade komponistide – Nicola Matteis’ jr, Hildegard von Bingeni teostega. Austust avaldati ka Baltimaade suurkujudele Pēteris Vasksile ja Arvo Pärdile. Esimese teosena esitas Samuelsen Matteisi fantaasia a-moll. Oli kuidagi kaunilt sümboolne, et avaloos mängis ta ihuüksi, kuid tekitas sellegipoolest illusiooni, nagu kõlaks terve orkester. Sealt Hildegard von Bingeni “Taevaste ilmutuste harmoonia sümfoonia” juurde liikumine tõi enesega teatava ürgse jõulisuse, olles justkui tõukelauaks järgnevale. Vasksi “Üksildane ingel” mõjus kui helimeditatsioon. Selle klaasjad dissonantsharmooniad ning intensiivne ilu haarasid jäägitult. Caroline Shaw, Anne Müller ja Hildur Guðnadóttir on kõik tänapäevased heliloojad, kelle erinäolised ja sisendusjõulised teosed on Samuelsen muuhulgas jäädvustanud ka naishelikunstnike loomingule pühendatud plaadile “Lys”. Kindlasti võiks nad ka Eestis laiemat kõlapinda saada. Kontserdi esimese poole lõpetas Arvo Pärdi “Fratres”, mis on minu jaoks kindlasti üks mõjuvamaid teoseid eesti muusikas. Mari Samuelseni lähenemine sellele oli kohati üsna jõuline, mis tõi esile ülipuhtad flažoletid ja teose emotsionaalse mitmetahulisuse.
Kontserdi teine pool oli tervikuna pühendatud Max Richteri teosele “The New Four Seasons. Vivaldi Recomposed”, mis on tema tõlgendus Vivaldi “Aastaaegadest”. Kompositsioon sündis soovist anda Vivaldi loomingule uus hingamine, kasutades küll teose algelemente, kuid järgides XXI sajandi helikeelt. Mari Samuelsen on Max Richteriga sageli koostööd teinud, soleerinud mitmel tema albumil ning helitööde kontsertettekannetel.
Et juba õhtu pealkirigi oli “Vivaldi Recomposed”, oli selge, et Max Richteri teose ettekanne oli planeeritult õhtu tähtsündmus. Ja see sai ka tõeks. Nagu Vivaldi tsükkel, algab ka Richteri tõlgendus “Kevadest”, mille esimene osa on kui muusikaline pusle, kus erinevad keelpillide kihid asetuvad kaanonitaoliselt üksteise peale. Emotsionaalsed bassiliikumised loovad helisevatele meloodialiinidele üha uusi tähendusi ning selles kombinatsioonis sünnib kevadele omane õhulisus ja lootusrikkus. Max Richteri helikeel on küllaltki filmilik, mis avaldub tundelistes harmooniajärgnevustes ja pidevas pinge kasvus. Nii näiteks algab “Kevade” III osa positiivse ja hüpliku meloodiakujundiga, millele lisatakse aina pinevust ja mis kulmineerub efektse “õhkuviskamisega” osa lõpus. “Suvi” algab pea otsese Vivaldi tsiteerimisega ja toob oma barokse kõlaga vaheldust senisesse helikeelde. “Suve” III osa on aga kindlasti paljudele põnev kuulamisharjutus, sest midagi nii tuttavat ja levinut on saanud rütmiliste efektidega lausa popiliku alatooni. Samas on säilinud palju algupärast muusikalist materjali ning teose virtuoosne nõudlikkus. Ka “Sügise” I osa kattub Vivaldi teosega suures mahus, kuid sisaldab endas näiteks ootamatuid taktimõõdumuutusi, mis kõrva teravdavad. Järgnev osa on suuresti klavessiini kanda, mis taas pisut traditsioonilisemat kõla kinnitab. “Sügise” III osas on palju paralleele teose alguse ehk “Kevade” I osaga. Sarnaste võtetega on loodud kompositsioon, mis küll sisaldab viiteid Vivaldi loomingule, kuid ei tee neid kuulajale “puust ja punaseks”. “Talves” pole Richter algteose motiive kuigi palju laiali lammutanud, kuid on neile värskust lisanud ebatavaliste taktimõõtudena (näiteks ootamatu 7/16 “Talve” I osas) või muudetud saatepartiidega.
Max Richteri “The New Four Seasons. Vivaldi Recomposed” on kindlasti üks maagiline teos, mida elavas ettekandes kuulda. See nõuab nii solistilt kui orkestrilt mehaanilist täpsust ja peent loojutustusoskust. Mari Samuelsen ja Sinfonietta Rīga tegid selle esitamisel suurepärast tööd ning ka kestvad ovatsioonid tõestavad, et eesti publik oskab kvaliteetset helikunsti hinnata. Igal juhul oli Eesti Kontserdi hooaja avakontsert minu jaoks üks viimase aja muusikalisi kõrghetki. Sellistel momentidel tundub, et võibolla muusika ongi kõige olulisem asi maailmas.