_page-0001.jpg)
Oli rõõmustav näha, et pika traditsiooniga Tallinna kammermuusika festivalile jagus endiselt publikut, kes oli ärgas ja avatud kuulama, eranditult kõiki esinejaid tervitati soojalt. Tänavu muutus festivali kunstiline juht: Anna-Liisa Bezrodny vahetas välja kolm viimast aastat festivali kureerinud Maano Männi. Mitmed Männi sisse toodud komponendid on siiski säilinud, nagu festivali resideeriv helilooja või öökontserdi formaat.
Festivalil teemaks oli seekord valitud “Sümbioos”, mis on pärit vanakreeka keelest (συν “koos” ja βίωσις “elamine”) ja leidnud kasutust peale kaasaegse ökoloogiateaduse ka laiemalt eri valdkondades, et tähistada mitmekesisuse loomist ja edendamist ning erinevate elementide ühilduvuse otsimist ja leidmist. Sümbioosisuhetest peaksid tekkima uued kooslused ja uus kvaliteet – Anna-Liisa Bezrodny on festivali pealkirja kavalehel mõtestanud kui kammermuusika sidumist nii poeesia kui ka audiovisuaalse tehnikaga. Kontserdid pakkusid tõepoolest muusika ja sõna kooslust, ühel neist illustreeris esiettekannet ka tehisintellekti baasil vormitud video, ent kuigi esitused olid huvitavad, siis päris uue sümbiootilise kvaliteedini veel ei jõutud.
Seevastu ühendas festivalikontserte omapärane koduse lihtsuse ja professionaalsuse sümbioos, mida korraldajad kuulajateni tõid. Ei meenugi mõnd muud üritust, mis oleks pakkunud publikule nii sooja vastuvõttu. See ilmnes lugematutes väikestes, kuid tähenduslikes žestides ning sobis hästi kokku resideeriva helilooja Rein Rannapi valikuga, eriti tema uue teose “Elukaar” esitusega, mis maalis muusikalise pildi inimese elutsüklist sünnist surmani. Usun, et kui hinnata muusikaürituste mõju kogukonna heaolule, oleks Tallinna kammermuusika festival kindlasti esimeste seas. See kehtib eriti praeguses olukorras, kui piiri taga käib sõda ja meie pealinngi, mille nime festival kannab, näib kohati otsekui sõjast purustatud.
Ka kõik festivalil esinejad, keda õnnestus kuulata, näitasid kõrget taset ning kuulda sai palju ilusat soolo- ja koosmängu. Lisaks meie parimatele solistidele, nagu Anna-Liisa Bezrodny ja Ivi Ots (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Toomas Vavilov (klarnet), Regina Udod (kontrabass), Neeme Ots (trompet) jt, esines ka väljapaistvaid väliskülalisi, nagu vioolamängija Razvan Popovici Rumeeniast või viiuldaja Jan Söderblom ja tšellist Jan-Erik Gustafsson Soomest; poeetilisi vahetekste esitas Tambet Tuisk. Kauni ja lõpuni viimistletud tooniga särasid pea kõik keelpillimängijad, kellest omamaiste kõrval tahan eraldi esile tõsta Jan-Erik Gustafssoni. Tema koosmäng Marcel Kitsega – näiteks Vivaldi kontserdis kahele tšellole g-moll – kujunes festivali üheks nauditavaimaks elamuseks. Meeldejäävalt esines ka EMTA kammerorkester Jan Söderblomi juhatusel festivali lõppkontserdil, kus tänavuse Marje ja Kuldar Singi nimelise noore muusiku auhinna pälvis lootustandev metsosopran Sandra Laagus. Pianistidest jäid kõrvu alati üllatav Irina Zahharenkova ning tundlik ja täpne ansamblipartner Piia Paemurru. Kavad olid publikusõbralikud, küll jäi pisut väheks põnevaid repertuaarileide, kuid seda korvasid festivalihelilooja teoste ettekanded. Siiski oli üles astunud interpreetide ring veidi kitsas – samad nimed kordusid õhtust õhtusse. Kahtlemata sunnib elu tegema kompromisse, kuid ehk oleks mõistlik vähendada pigem kontsertide arvu kui esinejate hulka. Ebakõlaks jäi ka raekoja kontserdi “Poeesia läbi muusika” anakronistlik repertuaarivalik: kuna see iseenesest süütu, valdavalt vene muusikale pühendatud vokaalõhtu toimus Ukraina taasiseseisvumispäeval ja samal ajal Ukraina toetuskontserdiga Vabaduse väljakul, siis mõjus kava sobimatult – praegune aeg on selline. Ometi jäid kõik kümnest festivalikontserdist väisatud kuus meelde positiivselt.
Esimese õhtu gala oli kaalukas avaakord, mis panustas oma tuumaka kavaga kuulajate süvenemisvõimele, kergemateks vahepaladeks vaid Bartóki duod kahele vioolale Razvan Popovici ja Kaija Lukase elavas esituses. Õhtu naelaks kujunes oodatult Mendelssohni keelpillioktett Es-duur op. 20, milles särasid korraga ja kordamööda kõik keelpillimängijad: viiuldajad Anna-Liisa Bezrodny, Linda-Anette Verte, Ivi Ots ja Jan Söderblom, vioolamängijad Razvan Popovici ja Kaija Lukas, tšellistid Jan-Erik Gustafsson ja Marcel Johannes Kits.
Raekoja vokaal-kammermuusikaõhtu “Poeesia läbi muusika” oli valdavalt metsosopran Monika-Evelin Liivi päralt, kelle oskus kujundada vene romansside pehmet koloriiti oli muljetavaldav, lüürilist meeleolu täiendasid Tambet Tuisu loetud Lermontovi luuletused ning Brahmsi “5 Ophelia laulus” kvartetile ja metsosopranile nüansirikka saatja rollis keelpillikoosseis (Ivi Ots, Linda-Anette Verte, Razvan Popovici, Jan-Erik Gustafsson, Marcel Johannes Kits).
Eriliselt jääb meelde õhtu “Rannap!”, kus toodi esiettekandele festivali tellimusteos “Elukaar”. Seda pealkirja võib vabalt laiendada kogu kontserdile, kuhu oli põimitud ka tunderikas muusikalis-sõnaline mälestushetk hiljuti lahkunud Aavo Otsa mälestuseks. Kontsert kujunes südamlikuks ja mõtlikuks tervikuks, millele vajutasid pitseri “Elukaare” teemad: areng, tegutsemine, hääbumine. Kahele keelpillikvartetile loodud uudisteos on hästi struktureeritud ja heakõlaline, seda ilmestavad äratuntavad tsitaadid helilooja aegumatust levilaulupagasist, aga ka Taavi Varmi ja Valdek Lauri loodud videopilt, mis kujutaski inimese elukaart. Pöörde helgemasse meeleollu tõi kontserdi lõpus argentiina helilooja Osvaldo Golijovi “Viimane ring” keelpillinonetile – temperamentne nagu märulifilm, milles kuulajate huvi aitas üleval hoida varieeruv kõlapilt.
Üle ootuste köitvaks kujunes ka viimistletud etteaste klaveritriolt koosseisus Mari Tampere-Bezrodny (viiul), Peeter Paemurru (tšello) ja Piia Paemurru (klaver) Rootsi Mihkli kirikus kavaga “Igavik”. Muusikatund, mida korraldajad naljatlevalt nimetasid professorite kontserdiks, ei jäänud millegi poolest alla noorematele koosseisudele. Schuberti “Nokturn” Es-duur ja “Oktett” F-duur (klaveritriole seatud) ning Rahmaninovi “Eleegiline trio” g-moll, kõlasid enesekindla konservatiivsuse ja hea vormitunnetusega, meeleolult pakkus kontrasti Jaan Räätsa klaveritrio nr 7 op. 125.
Samas kontserdipaigas jagus veel kuhjaga romantilist elamuslikkust hilisõhtusel sündmusel “Müstiline universum”, kus keelpillisekstett tõi kuulajate ette ühe Schönbergi tuntumaid ja hinnatumaid teoseid “Kirgastunud öö”. Hilisromantiliste helimassiivide pingestatud lainetus suisa rullus kuulajatest üle ja täitis küünlavalguses kirikusaali, mida põlistas taevas särav superkuu. Arutlesin endamisi, millised korraldajate kokkulepped universumiga võimaldasid aset leida sellisel stiihiate kokkumängul. Enne Schönbergi teost hoidis kuulajaid erksaina Frank Bridge’i “Fantaasia” klaverikvartetile, mis oli autorile iseloomulikult temperamentne ja ka esinejad (Anna-Liisa Bezrodny, Razvan Popovici, Jan-Erik Gustafsson ja Irina Zahharenkova) ei hoidnud ennast tagasi.
Lõppkontsert lausa pakatas positiivsusest, selle eest hoolitses noortest mängijatest koosnev EMTA kammerorkester Jan Söderblomi juhatusel. Väga sisukas koosseis, kuuldust tõstan eraldi esile peenelt artikuleeritud tšellopartiisid. Põnevalt kõlas Rannapi orientaalsete sugemetega “Cantilena” viiulile ja orkestrile, pühendatud Anna-Liisa Berzrodnyle, kelle soleerimine oli äärmiselt süvenenud ja viimistletud. Festivalile pani punkti Jaan Räätsa 1961. aastast pärit “Kontsert kammerorkestrile” op. 16, mis kuulub helilooja kuldvarasse ja paneb üha imestama, kui värskelt teos mõjub aastanumbrist hoolimata. Dirigent oskas heliteosesse peidetud groteski suurepäraselt võimendada, lõpuosa Allegro esitati lausa enneolematult hoogsalt ja humoorikalt.
Järgmisel aastal peab festival väikest juubelit ja seda on põhjust juba ette oodata. Üks on selge, publik on ja jääb sellele üritusele truuks.