top of page

Klassika, linnulaul ja kastanjetid on Moes


Keelpillikvartett FourEst ja Kirill Ogorodnikov. FOTO RENE JAKOBSON

Juuli esimesel nädalavahetusel Tapa vallas asuvasse Moe külastuskeskusesse sõites ei osanud arvatagi, kui eriliseks need kaks päeva kujunevad. Festivalile “Klassika on Moes” jõudes said külastajad sooja tervituse, justkui oleks igaühte sinna isiklikult külla kutsutud. Hoolikalt valitud ja mitmekülgset muusikaprogrammi uurides tekkis kohe ootusärevus tulevate kontsertide ees.

Festivali avasid kitarrist Kirill Ogorodnikov ja keelpillikvartett FourEst koosseisus Linda-Anette Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė ja Theodor Sink kontserdiga “Tants kitarrile ja 16 keelele”. Kuulda sai Castelnuovo-Tedesco, Brouweri ja Boccherini kontrastsete meeleoludega kvintette, mis tõmbasid kuulaja iga uue karakteriga hoogsalt kaasa. Kitarri helid sulandusid nagu valatult teiste keelpillide poognatõmmetesse. Kuigi selles kõlava akustikaga saalis sulasid pillid ehk liigagi hästi ühte, ei jäänud märkamata vioolamängija Sandra Klimaitė külluslik toon ja kontrastselt Linda-Anette Verte kerge, õhuline kõlakäsitlus. Vaheldusid soololõigud, pillide kahekõned ning aktiivne koosmäng ansamblina, mida juhtis elavalt tšellist Theodor Sink. Boccherini kvinteti viimases, tangolikus osas mängis Sink lisaks tšellole kastanjette, mis lõpetas kontserdi lõbusal noodil, tõmmates nii mõnegi jala nõksuma.

Peep Lassmann. FOTO RENE JAKOBSON

Esimese päeva lõpetas Peep Lassmanni kontsert “Suvine klaveriõhtu”, mis sai kindlasti paljude kuulajate lemmikuks. Lassmann oli valinud kavva Prantsuse muusika pärlid, mille hulka kuulusid mõned tuntumad teosed, nagu Raveli “Pavaan surnud printsessile” ja Debussy “Kuuvalgus”, ning Olivier Messiaeni lindudest inspireeritud palad, mis pakkus kuulajale nii äratundmisrõõmu kui ka ruumi avastusteks. Suveõhtusse sobisid Messiaeni linnulaulu imiteerivad palad ideaalselt. Kontserdil tekkis hubane, soe tunne. Lassmanni mäng oli niivõrd loomulik ja vaba, et ta sai publikut pidevalt interpretatsiooniliste nüanssidega üllatada. Ei kõlanud ühtegi sisutut nooti. Selles kaunis saalis, hoolikalt kuulavate inimeste seas sündis maagiline atmosfäär.

Järgmise päeva pärastlõunal tegi oma avaliku debüüdi Eesti Puhkpilliansambel, kuhu kuuluvad Heili Rosin-Leivategija, Soo-Young Lee, Guido Gualandi, Peeter Sarapuu ja Jürnas Rähni kavaga “Särtsakad meloodiad”. Peab tõdema, et “särtsakas” oli suurepäraselt valitud sõna – kontsert oli tõesti elu täis. Kava rõõmustas ka ooperifanaatikuid: muu hulgas sai kuulda Rossini “Sevilla habemeajaja” ja Verdi “Saatuse jõud” ooperite avamänge, mille seaded andsid edasi täisorkestri võimsust ning partiide keerukuse poolest ei halastanud ka mängijatele. Ooperliku kava suurim üllataja oli aga Luciano Berio “Opus number Zoo”, kus muusika oli põimitud tekstiga, mida pillimehed mängimise vahelt ilmekalt esitama pidid. Puhkpillimängijad võtsid vaheldumisi näitlejarolli – kõlasid nii jutustavad laused kui ka emotsionaalsed hüüded. Eesti Puhkpilliansamblil on kindlasti ees särav tulevik – nii elavat esitust ja aktiivset koosmängu ei kohta iga päev.

Kajastamist leidis ka kuulus armukolmnurk Clara ja Robert Schumann ning Johannes Brahms. Nende heliloojate muusikat esitasid Soo-Young Lee, Johanna Vahermägi, Henry-David Varema ja Maksim Štšura ning heliloojate omavahelisi kirju luges ette Luisa Lõhmus. Kirjade sisu andis muusikale konteksti erilisel moel, kuigi kajavas saalis läks tekst kohati kaduma. Samuti oleks tahtnud rohkem kuulda Johanna Vahermägi suurepärast vioolamängu Robert Schumanni teoses “Märchenerzählungen”. Seevastu oli sellel kontserdil eriti põnev kuulata, kuidas erinevad koosseisud Moe külastuskeskuse saali akustikas kõlavad. Clara Schumanni romanssides sai taas oma elava mänguga särada klarnetist Soo-Young Lee. Brahmsi trios a-moll klaverile, klarnetile ja tšellole oli balanss ilmselt kõige parem – välja kostusid tundlikud nüansid nii pianist Štšura, klarnetist Lee kui ka tšellist Varema mängust.

Festivalile pani suurepärase punkti Maarja Purga (sopran) ja keelpillikvartett Prezioso (koosseisus Hanna-Liis Nahkur, Linda-Anette Verte, Helena Altmanis ja Andreas Lend) kontsert “Kirgede kütkeis”. Valitud olid tõesti kirglikud teosed, esimesena kohe Wagneri “Wesendoncki laulud”. Samas valitses saalis läbinisti helge meeleolu. Ja kvartett ei täitnud sugugi vaid saaterolli: see oli tõeline ansamblimäng. Tšellist Andreas Lend andis kõigile rikkaliku tooniga põhja, millele ülejäänud mängijad Hanna-Liis Nahkuri oskuslikul juhtimisel ehituda said. Elgari armastatud Serenaadi op. 20 seade esitas Prezioso imetlusväärselt. Kvarteti puhul oli tunda pikaajalise koostöö viljana saavutatud omavahelist usaldust, mis sai seeläbi tekkida ka kuulajas. Jake Heggie “Camille Claudel – into the fire” puhul moodustus laulude sisu ning kauni ja loomuliku esituse sümbioos, millesse kuulaja tänu usaldusele muusikute vastu süveneda sai.

Meeleolukas Moe külastuskeskus. FOTO RENE JAKOBSON

Sel nädalavahetusel said külastajad erilise kogemuse, mille lõid festivalipaigas valitsenud intiimne õhkkond, inspireeriv asukoht ning põnev ja mitmekülgne programm. Kontsertide vahel sai jalutada piiritustööstushoonete keskel asetsevas roosiaias, mis oli nagu kirss tordil. Moe külastuskeskuse Kurbergi saal, kus kõik kontserdid toimusid, toetas oma akustikaga küll mõnda koosseisu enam kui teist, kuid see oli koos kõige ümbritsevaga ideaalne koht, kus suvist festivali pidada. Võib vaid loota, et teist korda toimunud festival jätkub.


Comentarios


bottom of page