Tänavu suvel toimus Moldes 63. korda jazzifestival. Norra väikelinna elu koondub igal aastal sel perioodil jazzitänava ümber, mida mööda kulgeb ilmast hoolimata noorte muusikute ja tantsijate tänavaparaad, et juhatada iga festivalipäev sisse lõunatunnil algava vabaõhukontserdiga. Seekord oli mul õnne festival otsast lõpuni kaasa teha.
“Molde Jazz” on üks neist festivalidest, mis valivad endale resideeriva muusiku, et tema eestvedamisel või osalusel eri projektidega muusikasündmust ja üldse kohalikku (või miks mitte ka rahvusvahelist) muusikaelu rikastada. Seekordne valik oli Ålesundist pärit kitarrist Hedvig Mollestad.
Festivali avaõhtuks spetsiaalselt tellitud teosele “Liquid borders” kirjutas ta nii sõnad kui muusika, esinedes ise ka lauljana. Samal õhtul leidis ta mahti korraks läbi põigata ka Alexandra pargi lavalt, kus möllas Snarky Puppy, ning väänas kõigi rõõmuks nende seltsis oma pillist ühe sisuka soolo.
Teisipäeva õhtul taasavastati ja mõtestati “Molde Jazzi” koduks oleva raamatukogu-kultuurimaja saalis uue nurga alt üht Norra jazzis legendaarset rahvamuusikatöötluste albumit. Kui Eestis oli selles vallas teedrajav Collage, siis Norras tegi 1975. aasta “Østerdalsmusikk”-projektis teiste hulgas kaasa Hedvig Mollestadi isa Lars Martin Thomassen. Mõtlikult ja helehäälselt helletavaid karjasehüüdeid, mis Norra mägistel aasadel kaugele kajada võisid, hõikus tänavusel “Molde Jazzil” saksofonist ja laulja Sissel Vera Pettersen – need jäidki tollelt kontserdilt eredaimalt meelde. Pilliparki tõi vaheldust eksootiline uud, mille vastu Mollestad aeg-ajalt oma kitarri vahetas.
Sissel Vera Pettersen ja Jon Balke osalesid ka festivali avaõhtu kontserdil ning Trevor Dunn tegi festivali jooksul samuti kaasa mitmes teiseski Hedvig Mollestadi projektis. Üks neist oli kolmapäevaõhtune kooslus nimega Weejuns, mis kõõlus otsekui pendlil sõites ulmefilmiliku uneleva kulgemise ja intensiivse progerocki vahel. Vaimusilmas kangastus mulle midagi “Hukkunud Alpinisti hotelli” taolist.
Progerockiga piirnevat, kohati ballaadilikult mõtlikku ja puhtatoonilist, kohati käredalt “karvase” ja moonutatud kõlaga kitarrimängu võis festivalinädala jooksul Hedvig Mollestadi esituses kuulda pea iga päev. Lavapartnerid ja koosseisud küll vahetusid, kuid Mollestadi kõlalised eelistused andsid endast märku ka puhkpilli-kesksetes ansamblites. Huvitav oli märgata, kuidas mõnes koosseisus “suhtlesid” pillid omavahel läbisegi üksteisest n-ö üle rääkides, mõnes vahetati lühidaid repliike, aga üksikutel harvematel juhtudel kujunes dialoogi asemel välja peaaegu et vastastikune monoloogide pidamine. Viimati kirjeldatud juhtumiks kvalifitseerus Hedvig Mollestadi neljapäeva pärastlõunane etteaste koos Cortex-kvartetiga. Trompetit (Thomas Johansson), tenor- või baritonsaksofoni (Kristoffer Berre Alberts), bassi (Ola Høyer) ja trumme (Dag Erik Knedal Andersen) ühendav kooslus kehastus kontserdi jooksul korduvalt ümber, raamides mõnikord Mollestadi tihedakoelisi kompositsioone vaid hõredate pikkade nootidega, mis hõljusid õhus nagu serpentiinid. Mõnes teises palas aga võeti nii lava kui kuuldeline ruum täielikult enda kontrolli alla ning Mollestadi kitarr vaikis pikki minuteid, püüdmatagi juba niigi tihedalt asustatud alale tungida.
Üks kõlaliselt intensiivsemaid kogemusi, vaatamata koosseisu väiksusele, oli Mollestadi duo Kanada-Ameerika saksofonisti Colin Stetsoniga. Stetsoni kadestamisväärne ringhingamistehnika koos luuperite ja efektipedaalide kasutamisega mõlemalt muusikult täitis nii kõlalise kui mentaalse ruumi pilgeni ning end kontserdiõhtusse tagasi mõeldes tajun, et kõik osapooled oleks võitnud suurema saali kasutamisest (üritus toimus Molde raamatukogu-kultuurimaja ülemisel korrusel asuvas ruumis, mis on Kumu auditooriumistki väiksem). Kahe inimese etteaste mõjus kui tõeliselt mastaapne helitehas.
Mõistagi leidus festivali tänavusele püsimuusikule küllaldaselt võimalusi laval domineerida, ning seda mitte ainult soolo- või duokontserdi formaadis. Kolmapäeva südaööl vastu neljapäeva täitis Molde raamatukogu Vårt-teatri saali kitarristide maiuspala – tribuut Terje Rypdalile. Kontserdil pealkirjaga “Sky music” keevitasid ja tinistasid Mollestadiga võidu Even Helte Hermansen ja Ameerika kitarrist Nels Cline, basskitarril liitus Ingebrigt Håker Flaten, klahvpillidel Ståle Storløkken ja trummidel Gard Nilssen. Siingi jätkus intensiivsust küllaga ning õnneks oli seekord kitarri vahedalt lõikavaile helidele küllalt ruumala jäetud. Öises pooltühjas saalis liitusid viirastuslikult võbelevad hammond-oreli helid sama tontlike varjudega.
Suisa päise päeva ajal ja sedapuhku laiematele massidele suunatud vabaõhukontserdil Romsdali talumuuseumis küttis Hedvig Mollestadi trio koos külaliskitarristide Nels Cline’i ja Hans Magnus Ryaniga jahedat ilma kuumemaks, kaldudes jazzist ajuti päris kaugele, ehtsa metal’i territooriumile. Käredat rocki mängides flirtisid HM3 naissoost liikmed publikuga ja sellega, mismoodi üks nais-rockmuusik välja võiks näha. Nii Hedvig Mollestad kui trio bassist Ellen Brekken kepslesid laval ringi metalselt sätendavate minikleitidega ning mõlema näost võis välja lugeda varjamatut mängulusti.
Lisaks festivali püsiartistile Hedvig Mollestadile ja tema erinevatele projektidele külastas “Molde Jazzi” palju teisigi suurepärased muusikuid. Üks eredamaid elamusi oli Kurt Ellingu ja tema seekordse grupi SuperBlue kontsert. Alati ergas ja võitlusvalmis Elling kirjeldas paraja eneseiroonia annusega, kuidas SuperBlue projekt sündis ning ta oma “burboonivannis ligunemise” lõpetas ja uut loomingut kirjutama asus. Pandeemia algul oma laulutekstide kogumiku avaldamise puhul oli Elling korraldanud Facebooki otse-eetri sessiooni, kus ta vaatajaskonnaga muhedalt vestles, ise burbooni viskit mekkides. Ta oli oletanud, et loominguline koostöö kaasmuusikutega on mõneks ajaks välistatud, kuid õnneks läks teisiti. Nimelt helistas talle keset pandeemia-aegset suletust kitarrist Charlie Hunter ja pakkus välja idee teha ühine plaat. Klahvpillimängija, trummar ja kitarrist tegid oma koostööd kolmest eri stuudiost, füüsiliselt kohtumata, ning saatsid ühisloome tulemuse Ellingule. Laulja oli algul hämmingus, sest ühelgi palal polnud ei meloodiat ega pealkirja – kuidas siis nii?! Selgus, et sihilikult oli see osa loomingust tema teha jäetud, jäi vaid üle väljakutse vastu võtta. Rõõm oli tõdeda, et Elling on endiselt suurepärases vormis ning leiab ikka ja jälle mooduseid, kuidas end saavutatule vaatamata veelgi edasi arenema provotseerida. Näiteks oli ta ühe laulu teksti pühendanud väljakutsetele, mida talle pakub matemaatika, ja leidnud laulmisväärset materjali korrutustabelist!
Lõpetuseks püüan oma artiklisse sisse pressida veel mõned nimed, kes eraldi võttes on suurepärased muusikud niikuinii, aga tõeline maagia sündis siis, kui nad laval kokku said. Pianist Emmet Cohenit võib muusikasõber olla kohanud YouTube’i kanalil “Live from Emmet’s Place”, mille ta kohe pandeemia algul käivitas ning mis juba esimese nädalaga kogus 40 000 vaatajat. “Molde Jazzi” saalis liitusid Coheni trioga norralased, esmalt saksofonist Lars Frank ja seejärel Molde lähedalt pärit svingviiuldaja ja multiinstrumentalist Ola Kvernberg. Kõige erilisemad olid hetked, mil Ola Kvernberg jäi Coheni trioga lavale neljakesi. Peaaegu telepaatilise üksteise tunnetamise käigus vihuti jazzistandardeid kaelamurdvas tempos, ometi polnud tulemus mehaaniline, vaid ülimalt loominguline ja ladus. Jazzistandardite mängimisel peaaegu kiirusepiirangu ületanud heatujulise viisiku musitseerimist vaadata ja kuulata oli tõeline nauding ning pärast kontserti olid suunurgad veel tükiks ajaks “kõrvade taha veninud”.