Kui saarlaste sügis-talvist kultuurimaastikku võib pigem kesiseks pidada, siis suvel hellitatakse meid ikka hea ja paremaga. Lisaks üksiksündmustele toimub mitmeid kontserdisarju ja festivale. Üks püsijaist, kes vahepealsed kriisiaastad edukalt selja taha jätnud, on Mustjala festival, kes järgmisel suvel tähistab juba oma 30. toimumisaastat.
Kunstilise juhi Aare Tammesalu sõnul on festivali ülesehitamine omamoodi looming, kunstiteos, mis tuleb hoolega läbi mõelda ning kujundada nii, et alati oleks midagi uut avastada ja nautida. Sel aastal koondus festivali tähelepanu viiulile ja viiulimängule selle erinevates žanrides ja avaldumisvormides. Barokk, klassitsism ja kaasaegne muusika, džäss, sving ja folk – universaalse pillina sobib viiul orgaaniliselt nende kõigiga. Teine festivalile lisaväärtuse andnud aspekt oli uudsed ja hoolikalt valitud kontserdipaigad.
Üks selline täiesti uus kontserdikoht oli festivali avaüritust võõrustanud Mustjala päevakeskuse saal, mis üllatas meeldivalt oma nauditava akustikaga. Kui üldiselt on Saaremaa saalid hädas kehvapoolsete klaveritega, siis seekord oli pianist Irina Zahharenkova tulnud kohale oma pilliga “Feurich” (Leipzig) mis kindlasti lisas esitusele kvaliteeti. Trio – läti viiuldaja Paula Šumane, Aare Tammesalu (tšello), Irina Zahharenkova (klaver) – alustas Beethoveni Es-duur klaveritrioga, mis haaras kohe kaasa oma elurõõmu ja täpsete karakteritega. Järgnes Irina Zahharenkova esituses Lauri Jõelehe klaverisonaadi esiettekanne. Ebatraditsioonilise ülesehitusega teos lummas oma läbikomponeeritusega, pianisti peen faktuuritunnetus tõi esile paljud erinevad nüansid ja kontrastsed dünaamilised skaalad. Teos on kindlasti tänuväärseks täienduseks eesti kaasaja klaveriliteratuuri ja usun, et iga helilooja unistus on teose esiettekanne Irina Zahharenkovalt, kes on tõeline kõlavõlur ja suurepärane faktuurilooja. Huvitav leid kavas oli meil vähe tuntud armeenia helilooja Arno Babadžanjani klaveritrio fis-moll. Meisterlikult komponeeritud teos, milles võis aimata vihjeid armeenia folkloorile, oli samas siiski euroopalikult heakõlaline, kompaktne, temperamentne ja vaheldusrikas.
Avakontserdile järgnes varajase muusika õhtu alapealkirjaga “Euroopa suurmeistrid”, mis toimus ajastule sobiva esteetikaga Pilguse mõisas. Ajaloolistel pillidel musitseerisid Nazar Kozhukhar (barokkviiul, viola da gamba), André Lislevand (viola da gamba) ja Saale Fischer (klavessiin). Kava koosnes eranditult prantsuse heliloojate teostest, milledest ehk mõjuvaim oli monsieur de Saint-Colombe’i teos kahele gambale “Tombeau. Les Regrets”, mida paljud ilmselt mäletavad režissöör Alain Corneau lummavast filmist “Kõik elu hommikud”. Rahvusvahelise koosseisuga ansambel näitas head koosmängu ja stiilitunnetust, paigas olid nii retoorika kui ka väljenduslikud põhitõed (maitsekas artikulatsioon ja ornamentika), lisaks ere ja loominguline musitseerimine, mis muutis esitatava nauditavalt elavaks.
Triin Ruubel ja Kärt Ruubel panid kokku mitmekülgse kava XX sajandi kammermuusikast, et demonstreerida publikule viiulikasutust kaasaegses muusikas, mida esitati endises Saare KEKi hoones, kus senini on korraldatud peamiselt kergemate žanride õhtuid. Oli üllatav, et esitatav muusika haakus hoonega suurepäraselt, tekitades omapärase industriaalse õhustiku. Ansambli koosmäng oli muljetavaldav, Triin Ruubeli üleolek erinevatest kaasaegsetest mängutehnikatest oli meisterlik ja Kärt Ruubel pigistas ilmselt kohalikust väärikas eas kontsertklaverist välja selle parima kõlakvaliteedi. Kogu heatasemelisest kavast tõstaksin esile lõpuloo, Arvo Pärdi “Fratrese” esituse, mille viiulile ja klaverile loodud variant valmis Salzburgi festivali tellimusel 1980. aastal. Tehniliselt nõudlik soolopilli partii on lisatud uue kihina korduva kolmehäälse teema juurde, rõhutades veelgi enam muutuva ja püsiva omavahelist kontrasti. Kõige tuntumaid ja enim mängitud teoseid veenvalt ja paeluvalt esitada on keeruline, lisada aga sealjuures muusikasse veel mingeid isikupäraseid peennüansse ja kõrvu kikitama panevaid värve – alati see ei õnnestu, õed Ruubelid aga said sellega suurepäraselt hakkama.
Üks festivali meeleolukamaid kontserte toimus Muhu veinitalus, kus esines eesti gypsy-jazz kvartett Titoks. Lisaks nooruslikust energiast tulvil muusikale, kaunile loodusele, kohapeal toodetud veinile ja võrratule toidule andis toimuvale efekti juurde ka kodumaine ilm, kus paduvihm vaheldus päikesega, taevas ilmutas vikerkaart ja linnud sättisid pauside täiteks omaenda paljutähenduslikke repliike. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et Titoks (nimi muuseas on täiesti väljamõeldud ega tähendavat midagi) on minu jaoks täiesti uus avastus, kuigi nad on Eesti muusikaskeenel juba mõnda aega tegutsenud ja džässiringkondades ka tähelepanu pälvinud. Kontserdi lõpus ostsin muidugi kohe plaadi, sest noormeeste stiilitundlik, samas uljas ja elurõõmus, tehniliselt peadpööritavates kõrgustes tiirutav musitseerimine tahtis kuskil kõhusoppides tungivalt edasi tiksuda. Kristjan Rudanovski viiuli valdamine on ilmselt selle žanri eesti tipp (ehkki hetkel toon ta kaaslaste seast esile vaid seepärast, et festivali rõhuasetus oli seekord just viiulil).
Viiulirepertuaari klassika tutvustamist jätkas pianist Irina Zahharenkova, kes seekord mängis festivali kunstilise juhi palvel kava, mis tegi kummarduse suurtele viiuliteostele läbi aegade. Kontserdi avateos, Johann Sebastian Bachi “Chaconne” sooloviiulile loodud “Partiitast” nr 2 d-moll, mida peetakse keelpillirepertuaari üheks olulisemaks nurgakiviks, tuli ettekandele Brahmsi seades vasakule käele, millega helilooja üritas saavutada viiulilaadset raskusastet ja tehnilisi võtteid, et tunda mängides võimalikult viiulimängule sarnast assotsiatsiooni. Esitus võttis sõnatuks. Kõlaline peenus ja sisuline sügavus, mille Irina Zahharenkova suutis tekitada vaid vasaku käega mängides, tundus üliinimlik. Lugu, mis variatsioonides areneb tehniliselt aina keerukamaks ja mitmekihilisemaks, kasvas ja avanes üha uutesse sfääridesse. Braavo! Järgnesid Griegi “Süit Holbergi aegadest” ja mitmed transkriptsioonid viiulivirtuoos Paganini teostest – kaks kätt on ikka kaks kätt, neis esitustes tundis pianist end veelgi vabamalt ja publiku aplaus kava lõppedes oli teostuse vääriline.
Tasakaalustamaks festivali klassikalisemat külge, astus Sõrve külastuskeskuses publiku ette energiast pulbitsev ungari folkansambel PásztorHóra. Kuna ungari rahvamuusikat tuntakse maailmas eelkõige viiuldajate kaudu, haakus see žanrivalik hästi festivali peateemaga. Ansamblis olulist rolli mänginud viiulitele lisandusid muud erilised instrumendid – tsimbel, kitsenahast torupillid, parmupill, kaval (ungari vilepill), kõike toimuvat koos hoidev suur trumm ning loomulikult sisendusjõuline vokaal. Ansambli muusikaliseks impulsiks on väikese rahvakillu Moldvai Csángóde traditsioon, mida omalt poolt vürtsitatakse tänapäevaste väljendusvahendite ja vokaalsolisti vastupandamatu karismaga ning tulemuseks ongi nüüdisaegne maailma- ja rahvamuusika piiril balansseeriv originaallooming. Kui sellisele meeli ja keha raputavale elamusele lisada veel imeline loodus ja sõõm head veini, siis mida enamat oskaks tahta ...
Tervet festivaliprogrammi kahjuks kuulama ei jõudnud, sest kokku toimus Mustjala festivalil pea kuu aja jooksul 11 kontserti, lisaks üks kirjanduslik üritus (Patrick Süskindi näidendi “Kontrabass” komödramaatiline (ette)lugemine) ja kaks kontsert-jumalateenistust. See on aukartust äratav kõrgkultuuriline kingitus saare rahvale ja arvukatele külalistele nii Eestist kui välismaalt. Tänud kõigile Mustjala festivali toetajatele, eriti aga korraldaja Aare Tammesalule, kelle visioonist see üritus impulsi saab ja kelle loominguline energia selle kõik tõelisuseks muudab.