_page-0001.jpg)
Mida sisaldab nii kummaline pealkiri? Seoseid tuleb otsida ajaloost meie maakamaral ja teemaks on kultuurimälu.
Tänu Katrin Lehismetsa ja Peeter Kaljumäe meeleolukale kontserdile, mida vormis Salzburgiga seonduv (olen sama kava juba paar aastat tagasi Tallinnas teaduste akadeemia saalis kuulnud-näinud ja oma muljeidki siinse ajakirja veergudel jaganud), minule tundmatus Peningi mõisahoones.
Elevust lisas KlaRa saates kõlanud info, et perekond Aiki ja Arvo Haug on seal asutanud Georg Otsa muuseumi! Uudis tundus utoopiline, eriti meie kultuurivaldkonnas toimuva kontekstis ning selliste ettevõtmiste tarbeks kõige olulisemat – see on raha! – silmas pidades.
Ometi on Peningi mõisahoones, mida on suudetud jõudumööda järk-järgult renoveerida, sündinud ühe inimese suurelt mõtlemise tulem – Georg Otsa nimeline muuseum. Unistajaks on olnud kunagine Estonia koorilaulja Aiki Haug, kel oli õnne alustada oma lauljateed samas ajas erandliku, kordumatu isiksuse, looja, laulva muusiku Georg Otsaga ning jagada temaga toona veel kolm aastat lavalaudu. Kui Georg Otsa maine teekond lõppes, tärkas Aikis unistus jäädvustada kunagi tema tegemised muuseumina. Unistus on saanud teoks. Iseküsimus on aga väga valuline: milline on selle teostamise hind?
Peningi mõisa avar teise korruse saal, mis võis olla omaaegsete omanike, mitme põlvkonna Krimmi tatarlaste päritoluga Baranoffide ballisaal, on nüüd täidetud piltide, raamatute, dokumentide ja heliplaatide-albumitega, avades külastaja jaoks ühe osa Georg Otsa kunstnikuteest.
Kuna perekond Haug on kangelaslikult oma idee ellu viinud üksnes omal jõul (Kultuurkapital toetas projekti 500 euroga!), siis tahan loota, et tulevikus leidub sponsoreid, kes mõistavad, et mitte ainult omas ajas, vaid kogu meie muusikakultuuri areaalis väärib ka tulevaste põlvede jaoks au sees hoidmist Georg Otsa kui kunstniku mälestus.
Siinjuures tahakski ka lugejale meelde tuletada tõsiasja, et meie mälu kipub nii sageli toimima väga valikuliselt, selekteerides meile edastatut läkitajate suvast sõltuvalt. Kui küsida vanemalt generatsioonilt, kes on levimuusika kõrval ka ooperikülastaja olnud, siis sageli antakse
Georg Otsa tegemistele kõrge hinnang. Kellel aga on olnud õnne kuulata kammerlaulu salvestisi koostöös erakordse pianisti Eugen Kelderiga, siis neil kuulajail on juba hoopis avaram, sügavam arusaam mõistmaks, kes Georg Ots muusikuna tegelikult oli! Mart Saare, Artur Kapi, Eino Tambergi, Franz Schuberti, Pjotr Tšaikovski jne loomes sisalduvate värsiridade mõtestamine laulja ja pianisti ühises lummavas fraseerimises annavad meile võtme kunstniku hingemaastiku salalaegastesse, mis ajastu sundseisu tõttu avanesid laiale kuulajaskonnale oma täies mõttesügavuses väga harva. Uskumatu fraasitunnetus ja keelte foneetiline täiuslikkus – seda nii saksa, itaalia, prantsuse kui vene keeles –, hingemattev hingamise valitsemine, rääkimata tämbri säilitamise oskusest igas registris – kõik see koos ühes isikus on unikaalne nähtus.
Tänases maailmas on antud nende professionaalide poolt, kellel võimalus olnud Georg Otsa salvestisi kuulata, uskumatult kõrge hinnang, tema kunsti on kõrvuti seatud ajastu parimate baritonidega nii ooperi kui ka kammerlaulu vallas, nagu näiteks Dietrich Fischer-Dieskau ja Hermann Prey.
Tänu perekond Haugile, kes on rajanud alusvundamendi seni olematule muuseumile!