Saage tuttavaks – uus klaverifestival on sündinud! Sel suvel oli 4.–11. juulini kõigil klaverikunsti austajatel võimalus saada osa tipptasemel pianistide sooloõhtutest ja meistriklassidest festivalil “Eesti klaverisuvi” / “Estonian Pianosummer” Pärnu kontserdimajas ning ka Narva ja Jõhvi kontserdisaalides. Üks Eesti omanäolisemaid ja eredamaid soolopianiste Age Juurikas võttis oma südameasjaks korraldada suur suvine klaveripidu, mis hõlmas endas nelja suurepärast klaveriõhtut Eesti parimas kontserdisaalis tõeliste maailmanimede interpretatsioonikunsti “näitusega” ning nende juhendatud meistriklassiga andekatele noortele pianistidele meilt ja mujalt.
Sooloklaveriõhtu (kõik festivali sooloõhtud olid kahe poolega!) on mastaabilt võrreldav sümfoonia, ooperi või kirjanduses romaaniga – see on pikk sündmusterohke teekond nii esineja kui kuulaja jaoks. Kas klaveriõhtu publik koosneb romaanilugejatest ja sümfoonilise muusika austajatest, seda ei oska ma kinnitada või ümber lükata, kuid – üsna tõenäoliselt. Tik-tok-meelelaadiga siin kindlasti ühisosa leida pole. Kuid süvenemisvõime järgi ei tahaks inimesi ka kuidagi lahterdada; küllap on see võime ja igatsus olemas paljudes nii siin- kui sealpool XIX-XX sajandi vahetust. Klaveriõhtu kui muusik-kunstniku luubi alla seadmise vorm sündis küll XIX sajandil suurte virtuoossete interpreet-heliloojate säras, kuid on, oh imet, säilinud tänaseni.
Olen ise flötistina nautinud koostööd paljude vägevate pianistidega, sealhulgas ka selle festivali kunstilise juhi Age Juurikasega. Neil “Klaverisuve” kontsertidel aga unustasin kammermuusiku endas pingutuseta ja püüdsin pea ees nende imeliste “klaverihullude” omailma sukelduda. Kuna kõik neli solisti olid väga omanäolised ja reljeefsed oma nägemusis muusika interpreteerimisel, siis kontserdisaalis istudes selgus, et mulle väga tõlgendamisruumi ei jäägi – heliloojate kirjapandut vahendati sedavõrd veenvalt ja inspireerivalt.
On aeg tutvustada ka Pärnu kontserdimaja Steinway taha istunud klaverikunstnikke. Festivali avakontserdil esines Moskva riiklikus konservatooriumis legendaarse professori Vera Gornostajeva käe all õppinud 2013. aasta Cliburni konkursi võitja ning 2017. aastal Londoni kuningliku filharmooniaorkestriga debüteerinud ukraina pianist Vadym Kholodenko, keda üle ilma imetletakse tema musitseerimise dünaamilisuse ja tehnilise laitmatuse pärast. Ka Pärnu publik sai oma kõrvaga olla tunnistajaks, et tegu on erilise andega pianistiga. Kavas olid Händel, Haydn, Beethoven, Adès ja Liszt – niisiis muusikat aastatest 1703–1996. Kummastav oli aduda, kuidas ühe kaasaegse pianisti musitseerimislaad seob nii loomulikult kokku nõnda pika perioodi muusikaajaloos. Just hiljuti kuulsin Klassikaraadios kedagi mängimas Händelit klaveril ehk siis häirivalt mitteklavessiinil ja tabasin end mõttelt, et kannatan vist barokkmuusikast vaid Bachi tema universaalsuses kuulata kaasaegsel klaveril. Kholodenko Händeli puhul aga sellist mõtet kordagi pähe ei tulnud. Üheltpoolt on tema klaverikõla juba niivõrd eriline ja ebamaine oma müstiliste piano’dega, mille sees on siiski iga noot hullutavalt täpselt artikuleeritud. Täpsus ei ole seejuures miski nooditekstiline kvaliteet, vaid intellektuaalne, teose läbitunnetamisega kaasnev. Vaimustus tema loomulikuna näivast (?!) tunnetusest ja selle ülekandmisest tervikusse ja kõlapilti jätkus läbi kogu kava, mille lõpus lisaloona kõlasid veel peapööritust tekitavad Horowitzi “Carmeni variatsioonid”.
Festivali järgmisel kontserdiõhtul tuli publiku ette Antti Siirala – legendaarne Beethoveni tõlgendaja, noorest east peale paljude konkursside võitja (Viin, London, Leeds jpt) ning Eestigi publiku poolt väga armastatud tipp-pianist. Tihe side on Siiralal just Pärnuga, kus ta alates oma varastest 20-ndatest pea kümme aastat järjest David Oistrahhi festivalil üles astus. Siirala mängis seekord Pärnu kontserdimajas ülistiilse ja temaliku kava Haydnist ning Beethovenist Brahmsi ja Schumannini. Aimasin, et tuleb hoopis teistsugune klaveriõhtu kui eelmine Kholodenkoga ja istusin miskipärast päris esimestesse ridadesse, et tunnetada paremini Siirala peenekoelist ja süvenevat musitseerimist. Kuigi Pärnu kontserdimaja suur saal on liialdamata öeldes Eesti parim, siis minu maitse jaoks oleksin just seda kava kuulanud parema meelega kammerlikumas saalis. Mitte et see muusika või tema esitus oleks olnud kuidagi “väike muusika”, kuid tundub, et Siirala ise näitab läbi oma eriliselt detailitäpse mängu meile neid klassikateoseid justkui lähikaadris.
Kolmanda välissolistina ja Siirala kõrval ka meistriklassi juhendajana astus festivalil soolokavaga üles Riiast pärit samuti Gornostajeva juures õppinud Chopini ja Schumanni konkursside laureaat Dina Yoffe. Kontserdil ette kantud Chopini sonaat h-moll oli kvaliteedimärgi sära poolest korrelatsioonis omaaegsete konkursivõitudega ning suurepäraste Chopini muusika plaadistustega. Kärt Käämbre kirjutas 21. juulil ilmunud Sirbis: “Dina Yoffet kuulates tajusin, nagu mängiks ta ainuüksi muusikale, mitte publikule, ja see tekitas kõlanu kui emotsionaalselt millegi väga erilise ees aukartuse”. Tabasin end hoopis vastupidist tajumas: Kholodenko ja Siirala olid heas mõttes täiesti “omas mullis” koos muusikaga, Yoffe musitseerimislaad on aga väga empaatiline – emalik, hoolitsev – seda suhtes nii esitatavate teoste kui publikuga (vaadates tihti emotsionaalselt saali poole). Selline hoolitsus ja heatahtlikkus võisid vahel “ära nudida” esitatavate teoste tumedamad allhoovused, plahvatused, ootamatused. Näiteks Beethoveni cis-moll sonaat, millele saksa luuletaja Ludwig Rellstab sodis grafitina kõiki eemaldusvahendeid trotsiva pealkirja, pettis tema esituses veidi lootusi. Ilmselt on sügavasti hinge pugenud András Schiffi autoritruu, mitte liiga aeglane ja pika pedaali all sugestiivselt ja müstiliselt mõjuv teose esimene osa.
Kuulda sai ka sõjaajale sobivalt kavva integreeritud Valentõn Sõlvestrovi teost “Messenger” (1996), mis on algselt loodud klaverile ja keelpillidele, kuid mängitakse ka klaveri soolopalana. Sõlvestrov on ise öelnud, et ta ei loo uut muusikat, vaid vastuseid ja kaja muusikale, mis on juba olemas. Kõnealune teos kulgeb mozartliku meloodika ja harmoonia võtmes, kuid postmodernistliku vormi, dünaamika ja pedaalikäsitluse tõttu tihti justkui hajudes ja udusse mähkudes. Koos keelpillidega mõjub see teos eriti “veealuselt” ja unenäoliselt. Sooloversioon jäi kontserdil pisut liiga pretensioonituks. Kui juba suhteliselt pikk meditatiivne ja heakõlaline heliteos kavva võtta, siis peaks esitust toestama fokuseeritum kontseptsioon. Kontserdimaja Steinway kõla on tänu aastatele juba liiga “nelja jalaga maas kinni”, sedavõrd suurepäraste pianistide puhul igatseks erilisemat pilli.
Kava poolest tegi palju rõõmu sooloõhtutest viimane, festivali kunstilise juhi Age Juurikase kontsert. Oleksin eelnevateltki sooloõhtutelt oodanud mitmekesisemat heliloojate plejaadi, kuid küllap valis iga pianist oma kava ise vastavalt oma parimale ampluaale. Age kavavalik – Tubina “Variatsioonid eesti rahvaviisile” ja sonatiin d-moll ning Rahmaninovi “13 prelüüdi” op. 32 – oli sidus ja intellektuaalne. Väga sümpaatne, et pianist on võtnud ette süvenenud teekonna Tubina muusikasse. Oleme koos mänginud ka Tubina flöödisonaati, mis on kirjutatud meie mõlema sünniaastal ehk siis helilooja eluringi hilissügisel, ja tean, et Tubina klaveripartii eeldab nii tehniliselt kui interpretatsiooniliselt suurt kannatlikkust. Tema faktuur on tihe ja esteetika pretensioonikas, kuid oma variatsioonides annab ta aeg-ajalt ka kuulajale hõlpu ning eestitunnetuslikku äratundmisrõõmu. Samas ei lase ta mingisse fluidumisse vajuda, sest tihti kasutab omamoodi mõttekatkestusi, lõpetades fraase või lõike ebaootuspäraselt, seda eriti rahulikuma tempoga osades. Küll aga leidub ka virtuoosset tulevärki ja stiihiat. Kõiki neid erinevaid meeleolusid tõi Juurikas oma klaverimängus väga mõjuvalt esile, pannes teosed päriselt elama ja publiku end mitte liiga turvaliselt tundma. Rahmaninov haakus Tubinaga üllatavalt hästi – juba vormilise paralleeliga variatsioonide ja prelüüdide-tsükli vahel –, aga ka helikeelelt, või õigemini “helimeelelt”/meelelaadilt. Tubin mõjub muidugi kaasaegsemalt, just eelmainitud “katkestuste” tõttu, ja sonatiin on ka muidugi kirjutatud 30 aastat hiljem kui Rahmaninovi prelüüdid. Küll aga kumab mõlema teostest mõeldes taustana läbi kummagi kodust eemale triivimine tänu ahistavatele loometingimustele kodumaal ja tumedad maailmasõdade pilved. Tekib suur tänutunne kunstnike suhtes, kes kultuurikatkestuste kiuste ise ära ei katkenud, vaid tunnistajatena neid meeleolusid oma loomingus jäädvustasid või kummutasid.
Viimased kolm “Klaverisuve” kontserti olid Siirala ja Yoffe meistriklassides osalenud noorte pianistide päralt ning neist kahel viimasel, Narvas ja Jõhvis, oli neil võimalus soleerida Narva Linnaorkestri ees Anatoli Štšura dirigeerimisel. Eestlastest olid laval Tähe-Lee Liiv, Hans Matthias Kari ja Mattias Heina. Minul ei õnnestunud neid kontserte külastada, kuid huvilistel on võimalik kuulata nende noorte mõtteid ja tähelepanekuid “Klaverisuvest” Klassikaraadio 10. augusti “Delta” saadet järele kuulates.
Nii mitut klaveriõhtut järjest kogeda oli minu jaoks uus elamus. Võib mõelda, kas sellisel kontserdiformaadil on tulevikumaailmas kohta. Aga need suurepärased pianistid on olemas ja kuni nad on olemas, oleme tänulikud, et saame lähedalt näha ja kuulda elusat interpretatsioonikunsti. Klassikalise muusika esitamise võrdlemine teose muuseumivitriini asetamisega tundub mitte kõige viltusem mõte, kuid võrreldes kujutava kunstiga, mille vanadel meistriteostel ei ole enam küljes värvilõhna ja kõige väärtuslikemail neist on tihti veel kuulikindel klaaski ees, võib ülistada muusikateost, mis ärkab ellu ajas ja ruumis ning täiuslikul kujul vaid kontserdisaalis.