top of page

Mimi Daitzi Tormise-monograafia taustadest


Mimi S. Daitz, “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis”. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, 437 lk.


1960. aastate teisel poolel laulsin ma Tartu 5. keskkooli poistekooris, kus me õppisime Hando Runneli sõnadele kirjutatud Veljo Tormise kantaati “Laulu algus”, mis oli järgneva laulupeo repertuaaris. Ütlen ausalt, et see teos mulle tookord sügavat emotsionaalset mõju ei avaldanud. Ta oli minu maitse jaoks liialt pateetiline ning teoses toimis minu arvates tekst primaarsena, muusika aga sekundaarsena. Mulle meeldis rohkem well-formed muusika nagu Gustav Ernesaksa “Sireli, kas mul õnne” helilooja enese tekstile1 või ka vene partisanide laul “Mööda mägiteid ja orge” (muusika Pjotr Parfjonov, sõnad Sergei Alõmov). Laulu poliitilisest tähendusest ja kontekstist ma oma vanuses muidugi midagi ei taibanud. Laul meeldis mulle kui muusika, mis tekitas kuulajas emotsionaalse reaktsiooni, ükskõik siis millise poliitilise värvinguga see emotsioon oli. (Kuulduste järgi olevat eesti poisid vene kroonus sama teksti laulnud viisil “Sauna taga tiigi ääres”.) Poistekoori repertuaarist on veel meelde jäänud Arvo Pärdi kantaat “Meie aed” Eno Raua tekstile, mis tundus vaimukas.2


Järgmine kokkupuude Tormise muusikaga leidis aset üsna pika aja pärast. Olin siis konservatooriumi esimesel kursusel ning tänu Helju Taugile sattusin alguses niisama kiibitsema, aga hiljem palgatööle keele ja kirjanduse instituudi arvutuslingvistika sektorisse, mida juhatas Mart Remmel. Mart oli õppinud Otsa nimelises muusikakoolis muusikat ning tundis selle vastu sügavat huvi. Ta püüdis seda rahuldada oma sektori raamides. Tolleaegne akadeemiline vabadus võimaldas keele- ja kirjandusteaduslikus asutuses tegelda ka muusika uurimisega. Enne mind oli Remmeli sektorisse tööle asunud muusikateadlane Urve Lippus.


Tormisega seonduvalt algatas Remmel lühikese uurimisprojekti, mille võtmemõisteks oli “monograafiline analüüs”. Monograafiline analüüs tähendas, et võeti mõni (muusika)teos ning analüüsiti seda erinevatel tasanditel nagu vorm, harmoonia, meloodika, polüfoonia jt. Eelduseks oli, et nende üksikute analüüside kõrvutamine võib meile analüüsitava teose kohta öelda midagi uut. Mart valis analüüsimiseks kolm osa Tormise “Eesti kalendrilauludest”: “Miks Jaani oodatakse”, “Jaani hobu” ja “Jaanilaul”. Analüüsi tegemiseks lõi ta ajutise töörühma, kuhu kuulusid Jaan Sarv, Leo Semlek, Urve Lippus, mina ja Mart Remmel ise. Niipalju kui ma mäletan, siis mingit hüvitust me oma töö eest ei saanud.2 Meloodilise materjaliga tegeles Jaan Sarv, polüfoonia, akordide ja heliridadega Leo Semlek, verbaalse tekstiga Urve Lippus, vormiga meie koos Urve Lippusega ning heli akustilise analüüsiga Mart Remmel.


Kui selle töö tulemusi praegu üle lugeda, siis tekib mulje, et alul sõnastatud eesmärk jäi täitmata, sest mingit erilist uut analüüsitaset üksikute analüüside kõrvutamisel ei tekkinud. Ent Mart oli osav sõnaseadja ning saadud tulemustest kokkuvõtet kirjutades keeras ta monograafilise analüüsi mõiste ringi ning hakkas käsitlema hoopiski monograafilist sünteesi. Nii et päris häbiga see väike projekt ei lõppenud.


Nüüd aga on aeg siirduda selle kirjutise keskse teema juurde, milleks on Tormise professuur Tartu ülikoolis ning USA muusikateadlase ja koorijuhi Mimi Daitzi praeguseks juba kahes trükis4 ilmunud monograafia heliloojast pealkirjaga “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis”. Pärast Eesti taasiseseisvumist loodi rektor Peeter Tulviste algatusel ülikoolis nn vabade kunstide professuur, kuhu oli mõeldud kutsuda üheks aastaks loovisikuid, kes omal valikul üliõpilastele loenguid peaksid. Tänavu möödub selle professuuri asutamisest 30 aastat.5 Tormis oli vabade kunstide professoriks valitud 1997. aastal.


Tormise Tartusse kutsumise idee pärines nähtavasti minult, kuigi seda mulle teadaolevalt dokumenteeritud ei ole. Rääkisin mõttest Urve Lippusele, kes oli Lea ja Veljo Tormisele lähedane isik. Tormised peatusid lühikest aega Kloostrimetsa tee 29 asunud pansionaadis (praegu füsioteraapiakeskus) ning kutsusid meid Urvega sinna kord õhtust sööma. Siis andiski Tormis Tartusse professoriks minekuks nõusoleku. Teda pani kõige rohkem muretsema, kus ta Tartus elama hakkab. Hotell ei sobinud. Mul oli Turu tänavas kahetoaline korter, millest üht tuba pakkusin Tormisele. Ta nõustus.


Urvel oli oma angažeerituse juures Tormise Tartu-loengutega oma tagamõte. Ta salvestas kõik loengud ning koostas nende põhjal raamatu “Lauldud sõna”, mis ilmus 2000. aastal. Võiksime nüüd küsida, kas Urve ja Mimi raamatutel on omavahel mingi ühisosa. Muidugi on, sest vaadeldav objekt (helilooja) on mõlemal juhul üks ja sama. Aga mulle tundub, et sellega sarnasus ka piirdub, kas või põhjusel, et Mimi eesti keele oskus on üsna rudimentaarne.6


Kõige olulisem kontseptuaalne erinevus Urve ja Mimi raamatu vahel on see, et esimene on suunatud esmajoones eesti, teine aga mitte-eesti lugejale. Mimi raamatus leiduvad peatükid, mis on pühendatud näiteks Eesti ajaloole, läänemeresoome regilaulule ja Eesti koorilaulutraditsioonile. Nende sisu on meie lugejale üldjoontes tuttav. Samas on Mimi pilk sellele, mida me oleme harjunud pidama “enese omaks”, kohati üsna värskendav (näiteks Tormise suhted Moskva konservatooriumi professori Juri Fortunatoviga). Ei mäleta, et oleksin varem kusagilt lugenud Tormise teatud võõrandumisest oma vanematest, nii nagu Mimi sellest kirjutab. Üleüldse, Mimi juba nimetatud nappi eesti keele oskust arvestades on lausa imetlusväärne, missuguse põhjalikkusega ja kui sügavalt on ta suutnud süveneda eesti kultuuri.


Mimi on vapper naine. Ta on korduvalt viibinud pikemate perioodide vältel Tallinnas, sealhulgas ka 1990. aastate esimesel poolel, mil õiguskord ja ka heakord linnas seisid hanejalgadel. Ma ei tea, et tal olnuks kokkupuuteid kriminaalse maailmaga, ent mäletan jutustust, kuidas ta Tallinnas jääst puhastamata kõnniteid mööda koperdades ei olevat suutnud aru saada, kuidas me siin toime tuleme.


Mimi elab New Yorgis Manhattanil, piirkonnas, kus on maailma ühed kõrgeimad kinnisvarahinnad. Ta korter asub Hudsoni jõe kaldal Riverside Drive’il ja kahetoaline ateljeekorter paarsada meetrit sellest eemal samal tänaval. Ateljeekorterit on ööbimispaigana saanud kasutada vist lugematu hulk Eesti kultuuritegelasi, kel on olnud asja New Yorki, kuid pole olnud kohta, kus ööbida. Ja mitte ainult Eesti. Kord Mimi ateljees peatudes leidsin külmutuskapist (mis muidu oli tühi) jupi vorsti ning et kõht oli tühi, sõin selle häbenemata ära. Hiljem selgus, et see oli Läti etnomusikoloogi Valdis Muktupāvelsi vorst, kes oli Mimi ateljees enne mind mõnda aega elanud. Hiljem Valdist kohates tunnistasin talle oma pättuse üles ning saime mõlemad lõuatäie naerda.


Lubatagu mul artikli lõpuks tsiteerida Res Musica jaoks kirjutatud teksti üht lõiku, mis peaks andma sissevaate Tormise kui helilooja töövõtetesse. “Vepsa radade” 12. laul tsüklis kannab pealkirja “Vägisi mehele”. Teose kompositsiooni selgroo moodustavad ühe kaksikvärsi seitse kordust, millele järgneb kadents. 1992. aastal ECM-i avaldatud salvestise (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste) kestus on 2:06. Naishäälte diapasoon on järgmine: kaksikvärss moodustab suure nooni (14 pooltooni), lisaks kuus korda “kergütämist” ühe pooltooni võrra ja lõpuks veel kadents pooltoon üles. Kokku teeb see naishäälte ambituseks 21 pooltooni. Kaksikvärsi esimest osa esitab alati tütar, teist osa ema. Mis puutub narratiivi, siis tütar tõrgub mehelemineku vastu, kuid ema lohutab teda, et ei loovuta tütart iialgi kellelegi – kuni kosilane sõidab koos tütrega juba väravast välja. Meeshäältel on teoses sekundaarne roll – nad esitavad kogu laulu vältel saadet [tu:at-tu:at-tu:at-tu:at].


Kahe kõrvutise kaksikvärsi vahel kõlab naishäälte uu-uu. Iga järgnev kaksikvärss, nagu öeldud, transponeeritakse pooltooni võrra üles, seda esitatakse järk-järgult kiiremas tempos ja valjemini. Kõik nimetatud kolm kompositsioonitehnilist võtet lisavad narratiivile pinget ning kujundavad sellest tõelise draama, olgugi et, kui ma tohin nii öelda, veeklaasis. Kadentsis helitugevus langeb. Tormise lisandused originaalsele folkloorsele muusikale on äärmiselt delikaatsed, ent nad täiendavad seda, ja sel moel, et meie ette tekib professionaalseks muusikaks liigitatav teos.

 

1 “Sireli, kas mul õnne” kirjutas noor Gustav Ernesaks 1930. aastate algupoolel, nii mees- kui ka segakoorile. Kõige enam on laulu armastanud vististi siiski naiskoorid tänu muusika tundeküllasele väljenduslaadile ning hõredale, selgele ja õrnale helikoele. Poeetilise teksti autoriks on helilooja ise, tunnistades, et sai algtõuke Henrik Visnapuu luuletusest. Vt XXVI laulupidu: 20 | Sireli, kas mul õnne.

2 “Meie aed” kõneleb laste tööst ja askeldustest kooli katseaias ning koosneb neljast eri meeleoluga osast.

3 Alles seda teksti kirjutades märkan, et töörühma liikmetest olen ainsana elus veel mina.

4 Esimene trükk 2002, teine trükk 2022.

5 Aastapäeva tähistamiseks ilmus äsja raamat “Vabade kunstide professuur 30“, kus Tormisele on pühendatud artikkel lk 40–44 siinkirjutaja sulest. Kirjutan Mimi Daitzi raamatust ka tänavu sügisel ilmuvas Res Musica 15. numbris.

6 Tõsi, lühendatud variant raamatust on tõlgitud inglise keelde.




17 views

Kommentare


bottom of page