Otsingu tulemused

Tšellist Sheku Kanneh-Mason pälvis tänavuse BBC noore muusiku tiitli. 17-aastane muusik esitas konkursi finaalis Barbicani saalis Šostakovitši 1. tšellokontserdi. Sheku Kanneh-Mason on neljas tšellist Laura van der Heijdeni, Guy Johnstoni ja Natalie Cleini järel, kes selle konkursi võitnud on. Žürii esimees oli tänavu helilooja Dobrinka Tabakova, kes nimetas tema ettekannet elektriseerivaks ja väga liigutavaks. Kanneh-Masoni kõrval jõudsid konkursi finaali veel 18-aastane metsasarvemängija Ben Goldscheider ning 17-aastane saksofonist Jess Gillam. Sheku Kanneh-Mason alustas tšelloõpinguid 6-aastaselt, praegu õpib ta Nottinghamis Trinity katolikukoolis. Ta on veel Chineke’i noorteorkestri esimene tšellist ning koos venna ja õega on neil ka aktiivne Kanneh-Masoni-nimeline klaveritrio. Kõik kolm BBC noore muusiku finalisti saavad õppetoetust noorte klassikaartistide fondist. Järgmine BBC konkurss toimub kahe aasta pärast.

18. juunil sai saja-aastaseks välis-Eesti koorimuusika grand old man Roman Toi. Seda sündmust tähistati nii Eestis kui ka Kanadas. Torontos algasid pidustused 17. juunil sümpoosioniga Tartu College’is. Roman Toist ja meie muusikakultuurist rääkisid seal Hirvo Surva, Andres Raudsepp, Triinu Ojamaa ja Jean McKen. Samuti avati Roman Toist näitus, mis oli ette valmistatud koos Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga. Näitust eksponeeriti samal ajal nii Eestis kui ka Kanadas; 20. juunil liikus see Tallinnast edasi Viljandisse, kus on avatud 31. augustini. Ka Torontos peetud sümpoosionist oli võimalik muusikamuuseumis loodud Skype’i ühenduse vahendusel osa saada. Sünnipäeva ametlik tähistamine oli 19. juunil kontsertjumalateenistusega EELK Toronto Peetri kirikus, külalisesinejateks olid Rahvusooper Estonia poistekoor Hirvo Surva juhatusel ning organist Ene Salumäe, samuti astusid üles Toronto Eesti Meeskoor ja Estonia koor ning solistid Avo Kittask ja Kristina Agur. Lisaks Roman Toi heliloomingule kanti ette Riho Esko Maimetsa uudisteos. 21. juunil tähistati juubelit ka Tallinna Kaarli kirikus. Esinesid Tallinna Kaarli Kontsertkoor, Püha Vaimu kiriku kammerkoor, Peeteli kiriku kammerkoor, Toomkoguduse koor Laudate Dominum, Viimsi koguduse kammerkoor ja EELK segakoori KOSK liikmed. Solistina astus üles bariton Ott Indermitte, orelit mängis Piret Aidulo. Viljandimaal üles kasvanud koorijuht, organist ja helilooja Roman Toi on õppinud 1930. aastatel Tallinna konservatooriumis (õpetajad Tuudur Vettik, August Topman, Heino Eller) ja Tartu ülikoolis õigusteadust ning täiendanud end dirigeerimise alal 1943. aastal Clemens Kraussi juhendamisel Salzburgi Mozarteumis. 1944. aastal lahkus ta kodumaalt, elades alates 1949. aastast Kanadas. Seal jätkas Toi oma haridusteed, ta on lõpetanud kompositsiooni erialal Chicago ülikooli, täiendanud end Šveitsis Montreux’s, kus sai magistrikraadi, ning USAs Cincinnati ja Kanadas Toronto ülikoolis, kus sai muusikadoktori kraadi. Ta oli välis-Eesti kooriliikumise juhte, juhatades Toronto Eesti Meeskoori ja segakoori Estonia, olles välis-Eesti laulupidude korraldaja ja üldjuht ning 1990. ja 1995. aasta üldlaulupeo üks üldjuhte. Ta tegutses ka organisti ja orkestrijuhina, on olnud Toronto konservatooriumi kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete õppejõud ning on EMTA ja Viljandi Kultuuriakadeemia audoktor. Roman Toi heliloomingu suurema osa moodustab koorimuusika, veel on ta kirjutanud sümfoonilisi ja vokaalsümfoonilisi teoseid ning orelimuusikat. 2011. aastal pälvis ta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku elutööpreemia, 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.

90-aastaselt suri briti näitekirjanik Sir Peter Shaffer, kelle stsenaariumil põhinev film “Amadeus” on paljudele muusikasõpradele hästi tuntud. Peter Shafferi menukid “Equus” ja “Amadeus” esietendusid Londoni Rahvusteatris vastavalt 1973. ja 1979. aastal. Hiljem mängiti neid kaua nii West Endis kui Broadwayl. Miloš Formani lavastatud “Amadeus”, kus Mozarti osas on Tom Hulce, pälvis 1985. aastal kaheksa Oscarit, nende seas parima filmi ja parima stsenaariumi auhinna. Eestis on “Equus” ja “Amadeus” etendunud Ugala teatris, “Equus” ka Vene Teatris. Peter Shafferi komöödiaid “Leekrüübe” ja “Must komöödia” mängiti edukalt Eesti Draamateatris. Schaffer sündis juudi perekonnas Liverpoolis ning tema kaksikvennast Anthonyst sai samuti näitekirjanik. Hariduse sai Peter Hampsteadis ja St Pauli koolis Londonis ning tänu stipendiumile õnnestus tal õppida ajalugu Cambridge’i Trinity kolledžis. Enne oma kirjanikuande avastamist oli Peter Schaffer muudes ametites, mh raamatupoe müüja ning raamatukogu assistent. Londoni Rahvusteatri direktor Rufus Norris oli uhke, et just tema teatril oli Schafferiga niivõrd viljakas koostöö.

Pianist, pedagoog ja muusika­teadlane Maris Valk-Falk lõpetas 1954. aastal Tallinna muusikakooli Anna Klasi õpilasena ning jätkas õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1959. aastal professor Laine Metsa klaveriklassis. Ta täiendas end1979–1983 Moskvas Gnessinite-nimelises Muusikapedagoogika Instituudis ning läbis ka täiendusõppe Thbilisi konservatooriumis kvantitatiivse muusikaanalüüsi alal. 1980. aastatel osales ta klavessiinimängijana Zuzana Růžičková, Borbála Dobozy ja Christopher Stembridge’i meistrikursustel. Maris Valk-Falk oli 1989. aastani Tallinna Riikliku Konservatooriumi klaverikateedri vanemõpetaja ning 1989–2004 Eesti Muusikaakadeemia interpretatsioonipedagoogika instituudi lektor. Ta õpetas klaverit, klavessiini, pianismi ajalugu ja klaveriõpetuse metoodikat, varase klahvpillimetoodika ajalugu ning juhendas ka pedagoogilist praktikat ja magistritöid. Tema õpilaseks või juhendatavaks on teiste hulgas olnud näiteks Taissia Filippova, Nata-Ly Sakkos, Vaike Sarv, Jüri Tallinn, Kristi Kärmas, Jaan Ross ja Irina Zahharenkova. Maris Valk-Falk oli ka hinnatud muusikateoreetik.1990. aastatest esines ta sageli rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, oli Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühingu asutajaliige (1991) ning ühingu teadusajakirja Musicae Scientiae toimetuskolleegiumi liige (2001–2015). Samuti on ta oluliselt arendanud eestikeelse muusikateoreetilist kirjasõna nii artiklite kui ka muusikaarvustuste autorina, tõlkijana, toimetajana, samuti kirjastuse Scripta Musicalia arendajana. Tema artikleid ja konverentsiettekannete teese on avaldatud Eesti, Inglismaa, Itaalia ja Poola teadusväljaannetes. Aastast 2005 oli Maris Valk-Falk tegev Pärnu nüüdismuusika festivali korraldamisel, ta oli ka Arnold Schönbergi ühingu aktiivne liige.

9.– 29. maini toimus Los Angeleses festival “Mozart & Pärt”. Selle korraldasid Los Angelese Filharmoonikud ja orkestri peadirigent Gustavo Dudamel. Festivalil oli kümme kontserti, neist neljal õhtul, 19.–22. mail esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Läti Raadio koor, solistid, Los Angelese Filharmoonikud ja nende peadirigent Gustavo Dudamel Los Angelese Walt Disney nimelise kontserdimaja 2300-kohalises väga hea akustikaga saalis Arvo Pärdi “Miserere” ja Mozarti “Reekviemi”. Festivali kulminatsioon oli 28. mail, kui Mozarti kahe g-moll sümfoonia (nr 25 ja nr 40) vahel tuli maailmaesiettekandele Dudameli ja Los Angelese Filharmoonikute esituses Pärdi “Greater Antiphons”. Veel kõlasid festivalil Pärdi “Summa”, “Vater Unser”, “Es sang vor langen Jahren”, “Trivium”, “Annum per annum”, “Spiegel im Spiegel”, “Cantus” ja sümfoonia nr 4 “Los Angeles” ning Mozarti, Händeli jt teosed. EFK oli juba 14. korda USAs, ent prestiižse Walt Disney kontserdimaja laval esineti esimest korda. EFK direktor Esper Linnamägi: “Gustavo Dudamel on kahtlemata särav muusik, kes oskab esimestest hetkedest kõiki oma musikaalsusega kaasa haarata. Ta suutis juba esimeses proovis luua kooridega hea loomingulise kontakti. Kontsertidele eelnes üsna pikk korraldusperiood ja hea meel on tõdeda, et tulemus oli seda kõike väärt, kuna kõik neli kontserti olid välja müüdud. Los Angelese Filharmoonikud, dirigent ja publik – kõik jäid koostööga väga rahule. Kohtumisel dirigendiga arutasime ka tulevikuplaane. Teeme kõik, et meie koostöö jätkuks, sest julgen arvata, et EFK ning Läti Raadio koor moodustavad maailmas muusikaliselt haruldaselt kõrgetasemelise suurteoseid esitava koosluse.”

Maarja Nuudi muusika levib maailmas üha laiemaid ringe tehes. Lõppenud hooaeg oli täis kontserdireise ja esinemisi mainekatel festivalidel. 2015. aasta suvel esindas ta Eestit EBU Folk Festivalil Krakovis, sügisel leidis aset tema esimene turnee Ameerika mandril. Pärast Tallinn Music Weeki kontserte kirjutasid välismaa ajakirjanikud oma artiklitesse ja blogipostitustesse hüüdeid – hämmastav, nõiduslik, originaalne, võrratu, kiites eesti folgi uut kontseptsiooni, muusika emotsionaalset laetust ja Maarja ekstaatilist keerutamistantsu. Äsja sai valmis uus sooloalbum “Une meeles”. Selles intervjuus räägib Maarja oma muusika lätetest. Sellest on möödas ligi kolm aastat, kui Klassikaraadio hilisõhtustes “Fantaasia” saadetes hakkas ööst-öösse korduma üks ballaadilik pala nappide pillihäälte ja meeldejääva helge harmooniaga ning sealt kusagilt kihtide vahelt kostis tüdruku ümisevat häält laulmas rahvalaulu päikese (või inimese) kuldsele asemele magama laskumisest veljede ja sõsarate hulka... Peale meditatsiooni “Veere, veere, päevakene” oli Maarja Nuudi esikalbumil “Soolo” mitmest punktist lähenemisi eesti rahvaviisidele, põhjamaa rahvamuusika moodi energiat, kriimustavat helikõla, linnulaululikku hõiskamist ja irreaalset tumedust. Sellest plaadist alates on Nuudi lähenemine traditsioonilisele muusikale eesti folgimaastikul ebatraditsiooniline ja oluliselt erinev kõigist teistest. Tema ambitsioon on folgilavadest kaugemal ja muusikaline tulemus sellele vastav. Maarja Nuudi kontserte on isegi enam-vähem sama kavaga põnev mitu korda kuulata. Muusika sünnib alati siin ja praegu, kasvades näilise kergusega nullist üles, kõrge energiatasemini, kerkides väikeste viiulihelide ja lauluüminate kuhjudes keemistemperatuurini, nagu oleks selle taga mingi nõiakunst. Maarja Nuudi loomingut on kõrvutatud ja võrreldud väga erinevate muusikanähtustega, aga võrdlus näitab rohkem võrdleja enda muusikalist kogemust kui peegeldab objekti. Mulle toob Maarja muusika näiteks meelde mitmed vanad lemmikud indie-rocki aladelt 4AD artistide seast, näiteks Dead Can Dance, maailmamuusika poole pealt Sheila Chandra. Aga need võrdlused ei ütle suurt midagi. Maarja Nuut on originaalne ja kordumatu ning tema lugusid saab omavahel kõrvutada või liigitada. Selle muusika võlujõus on mingi universaalne kood, mis äratab kuulajas kogetud aistinguid, heiastab või kriibib välja ammu ununenud pilte. Uue albumi unenäokontseptsioon meenutab mulle Tõnu Õnnepalu helget romaani “Paradiis” lugudest ammumöödunud elus ja lõpulauset pimeduse sündimisest hämaruses. Ja kumast, mille sees on väga valge. Sul on olnud väga tegus hooaeg. Et kevadeti tehakse muusikamaailmas kokkuvõtteid, siis küsimus: mis oli sulle see kõige tipp? Ehk see kogemus, mis viimase aasta jooksul kogutud. On olnud palju liikumist, pikki vahemaid ja ohtralt unetuid öid. Plaati salvestasin möödunud suvel, jupikaupa. Reisidelt tulles sukeldusime helitehnikuga Kalamajas Peter Salmela stuudiosse, salvestasime ja lõikusime luupe. Lugude kokkumäng jätkus, kui olime juba Ameerika ringreisil, hotellitubades miksisime ja seadsime detaile paika. Põhiosa plaadimaterjalist on elanud juba üsna pikalt oma elu kontsertidel. On ka paar päris uut lugu ja isegi mõned palad, mida mingil kujul võis leida juba mu esimeselt albumilt, aga nüüd on oma nägu ja olemist muutnud. Eelmisest plaadist “Soolo” on möödas kolm aastat ja plaadid on ka mõnevõrra erinevad. Mulle tundub “Soolo” improviseerivam, katsetusi täis ja kirjum. Ma ise ei taju, et “Soolo” oleks improviseerivam, pigem ehk visandlik. Seal on kokku saanud erinevad lähenemised ja ideed – olin süvenenud eesti traditsioonilise muusika uurimisse ning õpetamisse, samas veel eelmiste projektidega seotud ning tasapisi üha enam luupimise maailma sukeldunud. Nüüd on mõndagi seljataha jäänud. Esimeselt plaadilt leiab rohkem traditsiooniliste lugude interpretatsioone, praeguselt albumilt aga suuremas osas minu enda loomingut. Kuidas plaadi salvestamine käis? Kas lindistasid mitmerealiselt või live-elektroonikaga nagu kontsertidel? Selle üle mõtlesime Kauriga (Maarja helitehnik Kaur Kenk) pikalt. Minu loomeprotsess saab peaaegu alati alguse improviseerimisest – võtan mingi motiivi ja hakkan seda läbi mängu uurima. Kui taban midagi mõnusat, salvestan materjali üles ning alles tagantjärele analüüsin, arendan edasi ja otsin vormi. Sellisel hetke ajel loomisel on omad head ja vead, kuid nii olen ma harjunud. Samamoodi soovisin salvestada ka plaati, kuid siis oleksid järeltöötluse võimalused olnud väga piiratud. Nii ei jäänud muud üle, kui kiht kihi haaval salvestada ja lugude helimaailm üles ehitada. Protsess oli kohati lausa koomiline, sest minu pikkade ja sihipäraselt lonkavate luupide üksteise otsa istutamine osutus oodatust keerulisemaks. Ma ei soovinud kasutada metronoomi, mis võib muuta muusika liialt puiseks, kuid siis tekivad kohe loksumise probleemid. Mõnda luupi lõikusime tundide kaupa, sest polnud ikka seda õiget võnkumist. Ühel hetkel hakkasin ma väga nautima võimalusi, mida stuudiotöö pakkus. Helipildi mahult sai plaat kontserdiga sarnane, kuid iseenesest ei pea ma oluliseks live mänguviisi projitseerimist albumile. Need on erinevad asjad. Luup kõlab nagu suurendusklaas. Mis see tegelikult on? Ükskord pärast kontserti rääkisin Mikk Sarvega, kes tuli mu juurde ja oli nuputanud selle luupimise mõiste üle ning pakkus välja, et seda võiks kutsuda “sõlmimiseks”. Justkui sobib küll: salvestan reaalajas muusikalise fraasi ning panen selle kordama, ehk sõlmin mängitud juppe kokku. Niimoodi saab kihte üksteise peale ehitada või laiali lammutada. Luupimise kui sellisega käib paratamatult kaasas korduvus ja minu jaoks on suurim väljakutse olnud tuima monotoonsuse vältimine. Ma ei saa varieerida salvestatud materjaliga, kuid saan muuta lähenemisnurka sellele. Mängin peamiselt üksteisest ülejooksvate rütmiliste fraasidega, mis nihestavad meetrilist tunnetust ning dünaamikaga laiemas mõttes. Selline lähenemine on tegelikult oluliselt mõjutusi saanud traditsioonilisest tantsumuusikast, kus on palju ebameetrilist mõtlemist: muusika tugisammas on pulss, mis kogu aeg tiksub. Sa võid ta esile tuua, aga ei pruugi, ja mängu pingestatus tekib pigem pulsi ümber, kui selle otsas laisalt istudes. Eesti rahvamuusika on ju olemuselt küllaltki kvadraatne? Oleneb lähenemisviisist ja millisest rahvamuusika kihistusest rääkida. Vanem instrumentaalmuusika ei ole üldse kvadraatne ja selline kandiline mõtlemine tuleneb pigem vastavast muusikateoreetilisest lähenemisest ja õpetusest, kuidas neid lugusid on üles kirjutatud ning edasi antud. Kvadraatne mõtlemine on muusikaharidusekaudu meisse kõigisse väga tugevasti juurdunud ja pressib igalt poolt peale. Üks minu põhilisi käivitajaid ongi ennast sellest kvadraatsusest lahti raputada, nii saab muusika hingamise ja voolavuse. Uue albumi “Une meeles” salvestas Kaur Kenk ja produtsent olid sa ise? Koos Kauriga. Kaur oli väga palju abiks helimaailma kujundamisel ja kihtide sättimisel. Liialdamata, mõnes loos (nt “Hobusemäng”) oli meil üle saja rea muusikalist materjali, mis tuli üksteise otsa istutada. Kaur on nagu sinu “bänd”. Kuidas te Kaur Kenkiga üldse kohtusite? Me õppisime koos Viljandis, ta töötas mõnda aega ka Viljandi Pärimusmuusika aidas ja sealt sai koostöö alguse. Nüüd oleme umbes poolteist aastat tihedalt koos töötanud. Minu luupimisetehnika ja kontserdi tehniline ülesehitus on Kauri teostatud. Räägin, mida ja kuidas ma soovin ning Kaur nuputab, kuidas saaks. Näiteks see tantsusammude luupimine pedaalide juures pusimata on Kauri välja pakutud lahendus. See tantsupõrandal keerutamise lugu on üks sinu kontsertide kõige hämmastavam episood. Kuidas on üldse võimalik niimoodi mängides liikuda ja samal ajal salvestada samme ning luupida viiulit? Mõnes mõttes on see minu jaoks just üks kõige vabastavamaid hetki kontserdil. Telg on paigas ja rahu sees. Keerutamisel on teatav korrastav jõud, ja see on tegelikult väga lihtne. Muidugi on mõned nipid, erinevalt klassikalise tantsu pöörlemistehnikast ma ei fokuseeri pilku ja seeläbi justkui näen igale poole, ja nii ta läheb. Eesti keeles on selle kohta mõnus väljend – “pilku vedelaks laskma”. Miks üldse niimoodi keerutada? Kui ma hakkasin traditsioonilise muusikaga tegelema, viis see väga ruttu tantsu juurde (mängisin ju tantsumuusikat) ja mulle tundus, et tants ja muusika elavad praegusel ajal justkui omaette elu, on kõrvuti, aga mitte koos. Vanemal ajal, kui selline muusika oli inimeste elu loomulik osa, tantsisid tantsijad muusikat ja muusikud mängisid tantsu. Tegelikult on nii ju praegugi - kui sulle mõni lugu meeldib, siis tantsid selle järgi. Lavaline rahvatants, see, mida näeme näiteks tantsupeol, tegeleb aga millegi muuga... Magistriõpingute raames külastasin korduvalt Poola traditsioonilisi pillimehi ja sealseid külapidusid. Mind võlus nende muusikute väljenduse terviklikkus, füüsise ja mõtte loomulik erk koostöö. Hakkasin katsetama, millised võimalused on kasutada maapinda ja gravitatsiooni, kuidas fraseerida ja kuidas väljendada muusikat läbi oma keha. Laval keerutamine, samal ajal pilli mängimine ja luupimine on minu jaoks üks tervik. Loe edasi Muusikast 6/2016

Klavessiini superstaar kõlab esmapilgul vist sama veidralt nagu pressiteade, et Stig ja Elina vallutavad Euroopat. Plaadifirma käsul, massimeedia toel ja x-faktori olemasolul on aga tänapäeval kõik võimalik. Iraani presbüterlaste perekonnast põlvnev ja USAs üles kasvanud klavessiinimängija Mahan Esfahani on pannud maailma usukuma, et klavessiin kuulub klaveri, viiuli ja tšello kõrval täieõiguslike kontsertlike soolopillide hulka ja et tema on selle staar. Esfahani ei pruugi olla sajandeid kestnud klavessiiniajaloo parim mängija, küll aga maailma plaadiajaloo parim klavessiinimängija. 2011. aastal oli ta esimene klavessinist, kes mängis soolokontserdi BBC “Promsil”, 2015. aastal võitis Esfahani esimese klavessinistina BBC aasta uustulnuka auhinna ning oli samal aastal nomineeritud Gramophone’i auhinnale lausa kolmes kategoorias: kui parim barokkinstrumentalist, parim instrumentalist ning aasta artist. 2016. aasta veebruaris vallutas Esfahani nimi korraga maailma klassikalise muusika meediumid: Kölni filharmoonia saalis koos Concerto Kölniga esinenud Esfahani vilistati välja. Põhjuseks kavas olnud Steve Reichi “Piano Phase”, 50 aastat tagasi kirjutatud minimalistlik lugu, kus solist, kõrvaklapid peas, n-ö iseenda (salvestuse) vastu mängib. Mõned saalis viibinud ontlikud saksa vanainimesed olid ometigi tulnud kuulama ilusat barokkmuusikat... Kölni muusikaeliit punastas, maailma klavessiinikogukond parastas – rohkem kui 6000 liikmega Facebooki klavessinistide grupis, millele Esfahani kiire karjäär ja ekstravertne isiksus ikka ja jälle kõneainet on pakkunud, lahvatas kommentaaritulv. Igaüks näis tundvat Esfahanit piisavalt lähedalt, et massiivsest negatiivsest reklaamist kuulsuseprofiiti lõiganud päevasangarit nii isiklikult kui professionaalselt torgata. Tallinnas, mõni tund enne kontserdi algust, ilmub mulle eeldatava kolmepealise lohe asemel ülevoolavalt sõbralik ja rõõmsameelne klavessinist, kelle pea ei ole parasjagu, kümme tundi pärast maandumist, pulki täis mitte õhtusest kontserdikavast, vaid nagu selgub, peatselt plaadistatavaist “Goldbergi variatsioonidest”. Pole siis ime, et sissejuhatava vestluspooltunni jooksul eksib küsitletav paar korda oma täpse asukoha määramisega maakaardil. Sinu kontserdikalender on ülitihe ja hõlmab kogu maailma. Tulid just Austraaliast, täna oled Eestis, ülehomme Saksamaal. Ukse ees seisab “Goldbergi variatsioonide” lindistus. Kuidas sellise koormuse juures stressi vältida ja head kunstilist taset hoida? Jah, homme on kontsert Dresdeni lähistel, vahepeal saan kolmeks päevaks koju Prahasse, seejärel lähen salvestama Saksamaale, siis lendan Inglismaale, pärast seda olen kaks nädalat Hiinas. Võib öelda, et viimased kolm aastat ei ole ma puhanud. Seetõttu ootan väga neid kolme päeva Prahas, plaanin peatselt ka kahenädalast puhkusereisi Horvaatiasse. Stress? Mul ei olegi sellist asja, kuna ma hoidun reaalsusest, argiasjadest, nagu nüüd Tallinna kontserdi piletimüük või muud probleemid. See on minu viis hakkama saada. Oled oma mullis? Seda mitte. Ma olen väga sotsiaalne inimene, mul on palju sõpru. Mõtlen reaalsuse eitamise all seda, et reaalsus ütleb meile sageli “ei”, et mingid asjad on teostamatud. Mina ütlen endale, et kõik on võimalik. Mitte ameerikalikus mõttes, kus üks karjub ees “jaa!” ning teine karjub “jaa!” ning varsti on neil kamp järgijaid, kes samuti karjuvad “jaa!”. Kõige tugevam “ei!”-ütleja asub meie endi peas, kuid selle kõrval tuleb kuulata ja talitada hoopis oma südame hääle järgi. Ehk otsustada saada kontsert-klavessiinimängijaks? ...ja teha sellega oma elu kolm korda raskemaks, kui see võiks olla. Mulle on nii palju kordi öeldud, et klavessiinist ei saa kunagi meinstriim-kontsertpilli. Ma pole seda ütlemist kunagi tõsiselt võtnud. Klavessiin kui meinstriim-kontsertpill tähendab, et sa elad sarnast elu kontsertpianistidega, reisid üksi, annad soolokontserte ja esined solistina orkestrite ees. See pole just tavapärane klavessinisti-vanamuusiku elu, mis tähendab palju saatmist, vähem soolot, vahel dirigeerimist... Ma ei näe, et ma oleksin osa vanamuusika skeenest. Asi pole minus, vaid vastupidi – mind ei võeta omaks. Mulle tundub, et vanamuusikas eksisteerib teatud parteiplatvorm, mis lähtub maitsest. Ma ei räägi siinkohal isegi veel ajalooteadlikust esituspraktikast, vaid sellest, et muusikult oodatakse mängustiili, mis vastab sinu õpetaja, sõprade, mõnelt salvestuselt pärit maitsele. Ja kui sinu stiil ei vasta ootustele, siis keeldutakse sind kuulamast. Kirjutasin kunagi plaadiarvustusi BBCle ja kuulasin nende aastate jooksul oma 20 erinevat Beethoveni sümfooniate salvestust. Kas ma jätan siis Chailly ja Gewandhausi kõrvale, kuna mulle meeldis Furtwängleri tõlgendus, mis omakorda erineb Klempereri omast? Kahjuks on vanamuusikas see tendents olemas. Sind ei võeta tõsiselt, kui sa jätad selle koha peal artikuleerimata, kus kõik on harjunud artikuleerima. Loe edasi Muusikast 6/2016

Noore prantsuse klavessinisti Jean Rondeau tähelend algas 2014. aastal Brügge klavessiinikonkursilt. Rondeau oli toona vaid 21-aastane ja konkursi ajaloo üks noorimaid võitjaid. Praegu kogub Rondeau lisaks klavessiinimängule tuntust ka jazzpianisti ja jazziheliloojana ning võlub publikut nii oma cool’i oleku kui ka ekspressiivse mängustiiliga. Sinu Tallinna kava kannab pealkirja “Tantsu metamorfoosid”. Mis on tantsu metamorfoosid? Muusikaga töötades on olulised kaks aspekti, ühelt poolt laul, teiselt poolt tants. Kõiki barokkheliloojaid on tants omal moel inspireerinud, ja mind huvitas, missugune on tantsu roll instrumentaalmuusikas. Ma küll ise ei oska üldse tantsida, kuid lugu mängides püüan tabada tunnet, mis võiks olla tantsijal seda esitades. Mängijatena me ju samuti kasutame oma keha, liigume muusika rütmis. Minu kava on mix erinevatest tantsuvormidest, prantsuse heliloojatest, kes on eriti palju kirjutanud tantsuvormis, ja Bachist. Mainisid Bachi ja prantslasi. Kas nemad on sulle eriti hingelähedased? Ei, mul ei ole lemmikheliloojaid ega ka muusikat, mida ma vihkaks. Ja ma mõtlen siinjuures kogu muusikaajalugu renessansist tänase päevani. Ma ei suuda mõista, kuidas saaks keegi huvituda vaid ühest kitsast stiilist või heliloojast. Ma ei usu ka progressi muusikas, oluline on olla uudishimulik ja avatud kõigele. Kuigi, kui aus olla, siis Bachi ja Rameau’ga on mul küll mingi eriline lähedus, olen neid ka lapsest peale mänginud. Sa alustasidki muusika õppimist klavessiinil, mitte klaveril? Jah, mina alustasin klavessiinist, mis oli tolle aja kohta üpris ebatavaline. Õnneks jõuab tänapäeval üha rohkem lapsi klavessiinimängu juurde otse, mitte klaveri kaudu. Mulle tundub, et lastel olekski klahvpillide õppimist õigem alustada klavessiinist, sest selle mehaanika on palju kergem, kõla tekib kergemini, klahvid on väiksemad. Ühesõnaga, see on palju lastepärasem pill kui massiivne modernklaver või ka trompet või mõni muu pill. Kas pianistina alustanute eelis hilisemas elus pole väga hea tehniline ettevalmistus? Ei. Siinkohal ei tohiks segi ajada võimet kiiresti mängida tehnikaga, mida on klavessiinil vaja väljendusrikkuse saavutamiseks – see on väga erinev klaveritehnikast. Pealegi on barokiaja heliloojatelt säilinud väga palju n-ö pedagoogilist repertuaari, millega oma tehnikat arendada. Mis sind lapsena klavessiini poole tõmbas, kas repertuaar või kõlamaailm? Minu vanemad pole muusikud, nii et klavessiinini jõudsin tõesti ise. Esimest korda kuulsin klavessiini raadiost ja olin lummatud selle kõlast, nõudsin vanematelt kohe klavessiinitunde. Repertuaarist, barokkstiilist või -heliloojatest ei teadnud ma sel hetkel midagi. Loe edasi Muusikast 6/2016

Noorte muusikute telekonkurss “Klassikatähed” toimus esmakordselt 2013. aastal. Võitjaks tituleeriti toona tšellist Marcel Johannes Kits, kelle viiuldajast kaksikõde Katariina Maria Kits võitis konkursi järgmisel, 2014. aasta hooajal. Pärast aastast pausi saime sel kevadel taas jälgida noorte klassikaartistide võistlust, mille eelvoorus sõeluti välja kaheksa muusikut, kellel võimaldati näidata ETV eetris oma oskusi, närvikava ja loovust. Valituiks osutusid Karl Johan Kullerkupp (löökpillid), Silvia Ilves (tšello), Jaan Mesi (trompet), Kristiina Rokashevich (klaver), Jakob Peäske (fagott), Mikk Langeproon (akordion), Merike Heidelberg (vioola) ja Sten Heinoja (klaver). Algupärase ja maailmas ainulaadse saateformaadi autor on helilooja ja koolijuht Timo Steiner, kes kirjutas ka suurepärased vahetekstid, kus oli parajas koguses harivat teavet tavakuulajale ja vajalikud vihjed asjatundjale. Kui nii mõneski vestluses või arutelus on kurdetud selle üle, et kuidas saab võrrelda niivõrd erinevaid instrumente (ja ka inimhäält), siis igapäevaelus teeme me seda ju kogu aeg. Kontserdisaalis pole oluline, kas kuulame soolopilli, koori või orkestrit. See, mis loeb, on esinemisest saadav emotsioon. Ja kuigi professionaalne žürii (püsiliikmed dirigent Olari Elts ja viiuldaja Triin Ruubel) saab tulemuses mingil määral kaasa rääkida, on äärmiselt oluline televaataja arvamus. Isegi ehk liiga oluline. Kui teises saates langes välja vioolamängija Merike Heidelberg, ütles saatejuht Marko Reikop tema esitatud romansi kohta: “Omavahel öeldes, ma ei ole selle helilooja nime (Max Bruch – toim.) mitte kunagi kuulnud.” Sellise saate läbivalt raskeim ülesanne ongi nutikas kavavalik. Lugu peab piisavalt imponeerima žüriile, aga samas avaldama muljet ka keskmisele saatevaatajale. Mulle meeldis väga Heidelbergi esinemine kontserdivoorus, kus ta mängis Tubina vioolasonaadi teist ja kolmandat osa. Kõrva jäi maitsekas vibrato ja pilli hea, mahlane, võiks öelda, et kohati lausa tšellolik kõla. Žürii külalisliikme Andres Mustoneni sõnul on vioola maailmas hetkel väga populaarne, kuna tal on võime oma kõlaga puudutada neid “keeli” inimeses, mida paljud teised pillid ei suuda. Kuulake näiteks imelist Tabea Zimmermanni või Juri Bašmeti, ja te mõistate kohe, mida Mustonen seda öeldes mõtles. On suurepärane, et vioola arvati vääriliseks osalema solistide konkursil, ja äärmiselt kahju, et see tee nii lühikeseks jäi. Saate atmosfäär on mõnusalt pingevaba, milles on kindlasti oma roll saatejuhi võluvalt ebakompetentsetel kommentaaridel. Tema ütlemised à la “See, millega sa seda duetti hakkad mängima, tundub mulle jubedalt kandle moodi, aga mine vaata lähemalt!” tekitavad pikaks ajaks hea tuju. Võistlusprogramm sisaldab väga erinevaid ülesandeid. Esimeses saates tutvustati end virtuoospalu esitades, järgnes kontserdivoor. “Unustamatud meloodiad” tuli üle kuulata järelvaadates, sest otsesaate heliga juhtus midagi enneolematut ja tohutu heli hakkimine ei jätnud muud võimalust, kui vahetada kanalit. Õnneks ei juhtunud seda järgmises saates “Koostöö superstaariga”. See ülesanne oli üks nõudlikumaid, sest kuigi lugu oli teada, kohtuti partneritega alles laval. Lisaks hakkas rolli mängima asjaolu, et lood olid väga erineva raskusastmega ja kuigi oleks ehk õige ning eluterve võtta seda saadet kui toredat mängu, tekitas formaadi mõningane ebatäiuslikkus kirglikku vastukaja nii lihtsalt huvilistes kui ka professionaalides. Lugude loosimise ajal ütles fagotimängija Jakob Peäske prohvetlikud sõnad: “Ka kõige paremad mängijad kukuvad siit saatest teadagi baroki tagajärjel välja!” Kahjuks seekord nii juhtuski. Löökpillimängija Karl Johan Kullerkupp mängis koos kandlemängija Kristi Mühlinguga Bachi “Jeesus jääb mu rõõmuks”, mille esitus ei olnud ehk ideaalne, küll aga väga loomulik ja hingestatud. Karl Johanist jäigi eelkõige meelde vaba suhtlemine ajakirjanikega, huumor, sõbralikkus ja julge arvamuseavaldamine. Karl Johani ametivend Vambola Krigul ütles sotsiaalmeedias selle ülesande kohta: et kui tahta asja vähegi ühtlustada, peaks väljapakutud lood olema sellised, mis on kirjutatud konkreetsele pillile. Ka Olari Elts tõdes, et noortele esitatud ülesanded olid väga erinevad ja kogu konkurss on osaliselt “kosmosevallutamise ja künnivõistluse” võrdlemine. Loe edasi Muusikast 6/2016

Üllatustekuu aprill on kümme aastat olnud klavessinistide rahvusvahelise suurpeo aeg. Eesti Klavessiinisõprade Tsunft (EKST) juubeldas küll juba 2010. aastal oma kümnendat tähtpäeva, kuid festivalide traditsioon, mis tänini kaheaastaste vahedega on “sammunud”, sai klavessinist Imbi Tarumi sõnul alguse juba aastal 1986. See kunagi klavessiinipäevade nime all sündinud kena traditsioon on jätkunud siiani. Festivali patroon on algusest peale olnud Mari-Ann Kelam. Festival ühendab Soov minevikku jäädvustada ärgitab mind iga festivali protokollima ning küllap saaks esinejate-tegevuste nimistu kirev ja mitmetahuline. Käesolevas artiklis sellest siiski loobun ja otsin pigem klavessiinipidustuste algatatud panoraamsemaid “nihkeid” meie kultuurielus. Vihjeid selleks saan festivali kunstilise juhi ja ellukutsuja Imbi Tarumi sõnadest festivali buklettide avalehtedel. Näitena VII festivali juhttekst 2010. aastal: “Muusika on devalveerunud, masinastunud, ta on sellega kaotanud oma erilisust ja teda on justnagu liiga palju. Ometi on elav kontsert sündmus, mida ei ole võimalik nupulevajutusega käivitada ega peatada. Oleme lummatud, kui andekas muusik end valitud kuulajate jaoks avab. Elav esitus on hetkel ja hetkes, selles peitub tema võlu ja haprus, aga ka mõju ja jõud”. Kui temaatilistest orientiiridest rääkida, n-ö punasest niidist, mis läbinud seniseid festivale, siis ehk eespool öeldu ongi üks põhilisi lähtekohti, mis festivale on iseloomustanud. Sellele sekundeerib klavessiinimäng kui selline – interpreedi “žongleerimine” emotsiooni ja distsipliini vahel tasakaalupunkti otsides. Õigupoolest on see ju iga instrumentalisti ülesanne, kuid eeskätt varajaste klahvpillide tehnika valdamine eeldab erilist kontsentratsiooni ja detailset lähenemist. Peaaegu alati on festival olnud ka isikupäraste loojanatuuride paraad, mis on andnud meie klavessinistide kogukonnale palju impulsse ja rikastavat kuulamiskogemust. Kavasid sirvides pakkus mulle huvi leida kümneaastase tsükli piires üha korduvaid mõttelisi mustreid ja tendentse. Mis ajastud ja heliloojad on kümne aasta vältel olnud ülekaalus? Selgub, et tooni on andnud põhiliselt kõrgbarokk ja nüüdismuusika, renessanss ja varabarokk on leidnud väiksemas mahus esindamist. Johann Sebastian Bachi muusika on olnud alati presentne, see on nagu religioosne dogma, mis jääb ja jätkuvalt vaimustab ning seda on ikka ja jälle esitatud. Meenub kellegi suurvaimu ütlus, et muusikule on sama oluline esitada Bachi, nagu näitlejale Shakespeare’i. See on proovikivi, n-ö lakmuspaber, mis ilmutab interpreedi vaimset süvitsiminekut ja tehnilist taset. Edward Parmentier’, Christopher Stembridge’i, Pierre Hantaï, Francesco Corti, Joel Speerstra ja paljude teiste külalisesinejate Bachi-tõlgendused on üle aastate kristallselgelt meeles. Prantsuse kõrgbaroki unustamatuid elamusi pakkusid kunagi Mitzi Meyerson, Skip Sempé ja Blandine Verlet. Inglise virginalistide teoseid interpreteeris eelmisel festivalil, 2014. aastal Kenneth Weiss. Festivalid on liitnud ka kogukonda, kontsertidejärgsed koosviibimised on olnud meeldejäävad, “rosinaks” sees mõni külalisesineja vms. Väikestes saalides toimunud kontserdid, kus enamasti peenstruktuurse faktuuriga klavessiinihelindid oma täies elujõus kõlama hakkavad, on pakkunud vahetuid muusikaelamusi ja leidnud kindla kuulajaskonna. Loe edasi Muusikast 6/2016

8. mail kell 19 Foody Allenis Vabal Laval kontsert “Wittgensteinway B”. Esines helilooja ja tegevuskunstnik Johannes Kreidler Saksamaalt. Sündmuse Facebooki lehelt lugesin, et Kreidleril on “uue muusika maailmas enfant terrible’i kuulsus: ta sai esmakordselt laialdase tähelepanu osaliseks 2008. aastal, kui tõi oma muusikatööstusekriitilise aktsiooni raames GEMA (Saksa Autoriõiguste Ühing) peakontorisse veoautoga 72 000 blanketti registreerimaks oma 33-sekundist elektroakustilist teost, mis koosnes 72 000 katkest teiste autorite töödest. Suurt poleemikat põhjustas uue muusika ringkondades ka Kreidleri protestiaktsioon kahe tuntud Saksa sümfooniaorkestri pealesunnitud ühendamise vastu, mille käigus Kreidler 2012. aasta Donaueschingeni muusikapäevade lõppkontserdil laval tšello ja viiuli purustas.” Eesti heliloojate festival, mille kunstiline juht on Monika Mattiesen ja mis on toimunud juba neliteist aastat peamiselt Tartus, korraldas eelmisel aastal pärast festivali lõppu nimekonkursi. Nüüdsest on festivali nimi “Afekt”, mille pakkus välja muusikateadlane Maria Mölder. Festival “Afekt” alustaski maikuus samanimelist interdistsiplinaarset kontserdisarja. Olin kontserdi plakatit korduvalt näinud, kuid pärast kontserdil käimist võin öelda, et plakat oli minu meelest eksitav. Plakati peale poleks ma kindlasti kuulama läinud. Heledal taustal rahuliku ilmega naeratav noormees tekitas pigem tunde peavoolu üritusest. Kuigi väikeses kirjas ingliskeelne tekst rääkis midagi muud, aga kes ikka väikeses kirjas teksti loeb... (“Wittgensteinway B: Kontseptuaalsed teosed sooloesinejale ja videole. Reaalsus muusikas on muusika reaalsus, kontseptsioonid on arenenud kuulajate jaoks dissonantsid.”) Tekstile keskendusin alles siis, kui olin otsustanud kohale minna ja märkasin, et toimumiskohaks on Telliskivi loomelinnak. Seal toimuv on kindlasti kõike muud kui peavoolu üritus. Kuid publiku hulgas märkasin enamikus akadeemilise nüüdismuusika heliloojaid, muusikateadlasi ja ainult veidi teisi külastajaid. Kas oli asi festivali raamistikus ja maines, et kuulajaid oli ainult nii kitsast ringkonnast? Usun, et see üritus oleks tohutult põnev olnud ka hipsterite, kunstnike ja kõiksugu teiste kaasaegse kunsti huviliste seas, kes Telliskivi loomelinnakusse muidu väga lihtsalt tee leiavad. Kontsert klassikalises mõttes kontsert ei olnud, kuid interdistsiplinaarne oli küll. Johannes Kreidler ise ütleb, et “ta on tõepoolest taustalt klassikalise nüüdismuusika helilooja, kuid viimase kümne aasta jooksul nihkunud kontseptuaalse muusika poole”. Ürituse algusest peale jooksid peas paralleelid John Cage’i ja tema chance music’iga, Cage’i lähtepunktidega muusikas. “Kreidlerit huvitab, kuidas mõtestame seda, mis on muusika, heli, sound ja kuidas me muusikat kuulame. Ta räägib, et nõnda jõuame paratamatult multimeedia aspektideni. Muusikat kirjutades mõtleb ta raamistiku peale, milles muusika ilmneb, ja kuidas hästi teada ja tuntud asjadest saab mõelda ka hoopis teisiti“ (Sirp 6. V). Kui siiski püüda seda üritust kontserdiks nimetada, siis kindla peale oli tegemist kontserdi piire laiendava üritusega. Samuti muusika piire laiendavaga. Samas, John Cage mõtiskles juba eelmisel sajandil kõige selle peale, mida Kreidler tundus väljendavat. Juhuse muusika, mida nimetatakse ka aleatooriliseks muusikaks, on selline muusika, kus osa või kõik jäetakse juhuse hooleks. Kui näiteks helilooja viskab täringuid ja kirjutab niimoodi lugu. Kreidleri tegevus tundus kõik põhinevat juhusel, ainult et osa juhuseid oli videole püütud ja neid taasesitati meile. Osa juhuseid lõi ta siis lähtuvalt oma kontseptuaalsetest ideedest kohapeal. Loe edasi Muusikast 6/2016

1994. aastal loodud Tallinna Filharmoonia on üks Eesti olulisi kontserdiorganisatsioone, mille üheks osaks on ka Tallinna Kammerorkester. Tallinna Filharmoonia kodukontserdikoht on Mustpeade maja Tallinna vanalinnas ning esindusüritus Birgitta festival. Filharmoonia pikaaegseks kunstiliseks juhiks oli Eri Klas, direktoriteks on olnud Urmas Kõiv, Tarmo Leinatamm, Jüri Leiten ja Marko Lõhmus. Praegu on Tallinna Filharmoonia eesotsas Margit Tohver-Aints, kunstiliseks juhiks on Risto Joost. Järgnevas intervjuus kõneleb Tallinna Filharmoonia direktor MARGIT TOHVER-AINTS lähemalt Birgitta festivalist ja uue hooaja plaanidest. Tallinna Filharmoonia tulevane hooaeg ja Birgitta festival on tänavu tõenäoliselt teistsugused, seoses suure muusiku ja fiharmoonia kauaaegse kunstilise juhi Eri Klasi lahkumisega. Aga teie augustikuus toimuv järjekordne Birgitta festival kannab siiski veel Klasi käekirja? Jah, see on viimane festivali kava, mis on veel koos temaga mõeldud ja planeeritud. Tänavuse festivali keskne projekt, meie omaproduktsioon, Mozarti “Reekviem” sai Eri heakskiidu. Selle projekti muusikaline juht on Mihhail Gerts ja Eri usaldas tema valikuid sajaprotsendiliselt. On omamoodi sümboolne, et “Reekviem” on Mozarti viimane teos ning see on Eri viimane projekt Birgitta festivalil, mille valmimist ta enam ei näe. Ja loomulikult tundus ainuõige pühendada tänavune festival maestrole. Milline on see festivali keskne produktsioon, Mozarti “Reekviem”? Me tahame igal aastal omapoolse kingitusena publikule teha vähemalt ühe omaproduktsiooni. See on põnev protsess ja tavaliselt ka suurejooneline rahvusvaheline koostöö. Tänavune “Reekviem” tuleb ettekandele kahel õhtul ja meie versioonis siis lavastatult. Teos ise on natuke üle 50 minuti, meie etendus kestab ilma vaheajata üle pooleteise tunni. Siia on kokku pandud muusika ja draama, draamaosa põhineb Mozarti kirjadel. Etenduse lavastaja töötas läbi 1500 Mozarti kirja! Kuigi “Reekviem” on surmamissa, siis meie etendus on siiski elujaatav ja elu pühitsev. See on kui ühe inimese elu, mille iga hetk on hindamatu väärtusega – rõõm, rahulolu ja naer käsikäes kurbuse, kaotuse ja valuga. Peategelast kehastab Uku Uusberg. Lavastaja nägemuses pidi peategelane olema puhas, eestlaslik karakter. Pakkusime talle välja võimalikke variante meie näitlejatest ja Miša ettepanekul jõudsime Uku Uusbergini, kes lavastajale väga meeldis ning kellega neil on tekkinud suurepärane klapp. Lavastaja kontaktide kaudu teeb selles etenduses kaasa prantsuse näitleja Mireille Mossé, ta kehastab üht väga üllatavat tegelast. “Reekviemi” solistideks on meie Helen Lokuta ja lauljad Yuka Yanagihara, Thomas Volle ning Simon Robinson, kes kõik aktiivselt tegutsevad Saksamaal. Orkestriks on Tallinna Kammerorkester ja kooriks Latvija. Lavastatud suurvormid on festivalil juba traditsiooniks kujunemas. Eelmisel aastal oli lavastatud versioon Haydni oratooriumist “Loomine”, järgmisel aastal plaanime teha Haydni “Aastaaegu”. Vokaalsümfooniliste suurvormide lavastatud versioonid sobivad Pirita kloostri keskkonda ideaalselt. Lavastatud ettekanne kindlasti ka avab publikule teost ja muudab võibolla kergemini arusaadavaks? Kindlasti! Ka Uku Uusberg kõnetab kindlasti publikut oma persooniga. Ja Mozarti kirjad on ju nii elulised ja inimlikud! “Reekviemi” lavastamine on kahtlemata suur väljakutse. Lavastaja on belglane Joël Lauwers ja teda soovitas Mihhail Gerts. Lauwers on lavastanud kõiki Mozarti lavateoseid ja ta tunnetab Mozarti muusikat väga sügavuti. Ta teeb ise ka lavakujunduse ja kostüümid, tema põhjalikkus ja süvenemine on muljet avaldav. Lavakujundus on kloostrist inspireeritud ja põnev, lavastuse makett seisab praegu ka siin minu laual. Töö käigus on kontseptsioon teinud läbi mitu muutust. Algul oli plaan kasutada lavastuses erinevaid Mozarti teoseid, aga lõpuks otsustati jätta ainult “Reekviem”. Kloostri lavatagused aknad on etenduse esimeses osas kinni katmata, aga lavastaja soovis kasutada kiviseina ja orgaanilist valgust. Tema meelest jätame me muidu ruumi võimalused kasutamata. Tavaliselt on meil kõik aknad kaetud. Mida põnevat Birgitta festival veel publikule pakub? Festivali avaetendus on Mozarti “Così fan tutte”. Seda esitab Inglise ooperitrupp The Black Cat Opera Company. Orkestriks on meie ERSO, lavastab Keiko Sumida, kes lahendab etenduse kaasaegses võtmes. “Così fan tutte” ongi ju iseenesest väga tänapäevane lugu oma truudusetuse teemaga. Jällegi soovisime, et lavastus arvestaks meie ruumi võimalusi ja tahtsime anda meie oma kunstnikele võimaluse osaleda rahvusvahelises projektis. Nii teeb etenduse lavakujunduse ning kostüümid Lilja Blumenfeld. Ta on tõelise kirega töösse sukeldunud ja Mozarti “Così fan tutte” on ka tema üks lemmikoopereid. Seejärel, 14. augustil, pühapäeval on kavas Hispaania flamenkoballett Bizet’ “Carmeni” ainetel, mida etendab Antonio Andrade flamenkokompanii Andaluusiast. Muusikas on kokku põimitud katkendid ooperist “Carmen” ja flamenkomuusika. Tõime nad ka oma pressikonverentsile 14. aprillil, kus nad esitasid katkendi oma kunstist, see jättis väga efektse mulje. Tallinnas ei olegi viimasel ajal ehedat flamenkot eriti näha olnud? Sellist originaali, puhast, sünnimaalt pärit flamenkot ma lähiaegadest Tallinnas tõesti ei mäleta. Festivali külalisteater on seekord Valgevene ooperi- ja balletiteater. Kuidas teil nendega kontaktid tekkisid? Saime nende kontakti meie kuraatorilt kultuuriametilt. Valgevene teater soovis ise väga Eestisse ja Birgitta festivalile tulla. Kui vaatasin, mida nende kavast festivali programmi võtta, selgus, et Birgitta festivalil pole kogu 11 toimumisaasta jooksul mängitud ühtegi Tšaikovski ooperit. Nii valisin sealt “Jevgeni Onegini”. Neil on klassikaline tõlgendus väga ilusate dekoratsioonidega. Lauljate tase on seal ka kõrge, näiteks Olga rolli esitaja Oksana Volkova on laulnud Metropolitan Operas, La Scalas, Covent Gardenis, ta tegi 2015. aastal Covent Gardenis debüüdi just Olga rolliga. Etendust tuleb meie lava jaoks päris palju ümber teha, sest näiteks ainuüksi nende lava sügavus on 42 meetrit, meil 12,5. Valgevene teatri valmisolek etendust kohandada on tähelepanuväärne. Festivali balletiprojekt tuleb Venemaalt, Jekaterinburgi Riiklikust Akadeemilisest Ooperi- ja Balletiteatrist. Vjatšeslav Samodurov, endine Covent Gardeni esitantsija, toob meile oma lavastuse Prokofjevi balletist “Romeo ja Julia”. Samodurov on Eestis sündinud, ka Estonias tantsinud ning tema onu on meie omaaegne tuntud balletitantsija Vjatšeslav Maimussov. Kui nüüd kogu festivali programmi vaadata, siis võib näha, et kõigil lavastustel on üks ühine joon – nad räägivad armastusest. Mehe ja naise vahelisest armastusest, aga ka armastusest elu ja vabaduse vastu. Selline festivali kontseptsioon sobib suurepäraselt Erile pühendatud festivaliga, sest temas oli palju armastust ja hoolivust ning ta oli ümbritsevatesse väga soojalt suhtuv inimene. Sümbolid sünnivad ettekavatsematult, aga selle festivaliga asetus kõik justkui iseenesest oma kohale ja meil on väga hea meel, et saame teha sellise kummarduse Erile. Loe edasi Muusikast 6/2016

Aprillikuus ilmus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning kirjastuse SE&JS (Sirje Endre) ühistöös üks tähelepanuväärne raamat, Alo Põldmäe “Eesti klaver. Estonian pianos”. Helilooja ja muusikauurija ning Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi juhatuse esimees Alo Põldmäe on Eesti imelist ja saladuslikku klaverimaastikku ja klaverimarkide rohkust uurinud juba pikemat aega. Nagu ta ise on öelnud, on see olnud ülipõnev teekond, kust ikka ja jälle on välja tulnud uskumatuid avastusi ja leide. Eesti klaveriehituse ajalugu on ka üks väikese Eesti imesid. Selle algus ulatub 236 aasta taha ning aegade jooksul on Eestis valmistatud üle 80 margi klavereid. Kui sinna lisada veel klaverite eriliigid – tahvelklaver, pianiino, kabinetklaver, kontsertklaver –, siis on markide arvuks enam kui 130. Raamatu eessõnas ütleb Alo Põldmäe: “Aastast 2000, Eesti klaveriloo aktiivsema uurimise algusest on igal aastal õnnestunud avastada kaks kuni kolm seni tundmatut või ametlikes annaalides fikseerimata klaverit. Olen olnud nagu arheoloog, kes lööb labida maasse ja loodab siit-sealt midagi avastada. [---] Seni on teadaolevalt vanim säilinud Eesti klaver 1817. aastal Tallinnas valmistatud haamerklaver Ehrig, mis praegu kuulub Teatri- ja Muusikamuuseumile. Veel varasemasse aega on viitamas 2010. aasta leid, tahvelklaver C. L. Ammende. Selle valmistamisaasta täpsem selgitamine seisab alles ees. Ammende avastamisega sai Pärnust Tartu, Tallinna, Kuressaare, Valga, Otepää ja Narva kõrval seitsmes klaverivalmistamise linn Eestis.” Ja veel: “Eesti klaverid on kvaliteedi poolest aastakümneid konkureerinud Euroopa suurimate tootjatega. Sellest seisukohast vääriksid Eesti klaverid suuremat tähelepanu, seda enam, et paljude pillide taga on olnud tolle aja eesrindlikuimad klaveriehitustehnoloogiad ja oma ala tipud – Hans Heinrich Falck, Friedrich Wilhelm Hasse, Jaan Rässa, Jaan ja Tõnis Olbrei, Hermann Romm, Hans Orntlich, Eugen Sprenk-Läte koos heliloojast venna Aleksander Lätega, Hermann Jurak, Oskar Heine ja muidugi meie klaveriehituse grand old man Ernst Hiis. ”Albumi projektijuhi ulatuslikku tööd tegi Risto Lehiste Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist, tema võetud on ka paljud albumi fotod. Eraldi peab peatuma albumi kujundusel ja kunstnikutööl, mis on selle hiiglasliku ja põneva teema vääriline. Eesti klaverid läbi ajaloo ei olnud mitte ainult kvaliteetsed ja head instrumendid, vaid sageli ka nagu kunstiobjektid oma detailirohkete ja peente kaunistustega. Andres Tali, raamatu kujundaja, on ka saanud inspiratsiooni neist erilistest detailidest ning kujundanud raamatust kunstipärase terviku, mis annab suurepäraselt edasi ajastu ja pillide hingust. Silmatorkavamad klaverid albumis on Hans Heinrich Falcki tahvelklaver 1830. aastatest, kauni kujundusega Hasse klaver oma ornamentika ja lüürakujulise pedaalihoidjaga. Muljet avaldavad on Rathke kabinetklaver pitsilise nikerdatud puldiga ning Rathke pianiino oma nikerdatud jalgade ja peenelt töödeldud küünlahoidjatega. Siis juugendstiilis pianiino Lyra Valgast, eestipäraste ornamentidega Rässa klaver ja valge pianiino Astron. Hulk lehekülgi on pühendatud Ernst Hiisile ja Estonia klaverite algusele. Raamatu lõpetabki Estonia klaveri tänapäev, klaverivabrik “Estonia”, mis Indrek Laulu juhtimise all on väga edukas ja traditsioone uhkelt jätkanud. Üks erakordsemaid instrumente selles albumis on aga Saaremaalt Koimla külast pärit Mihkel Salongi, hiljem pikka aega Peterburis töötanud meistri kunstiteoselaadne pianiino, mida kaunistab ülipeen ornamentlik moonide kompositsioon. See tundub olevat inspireerinud ka kunstnik Andres Talit, kes valis selle albumi läbivaks kujundiks. Võluvad on ka Orntlichi ja Hermanni päikesemotiiviga kaunistatud klaverid, mida mainib autor Alo Põldmäe ka oma eessõnas. Raamatu esitlusel 14. aprillil Kadrioru lossis avaldati lootust, et see raamat võiks saada üheks Eesti tutvustajaks ja visiitkaardiks maailmas (kuna on ka paralleelselt ingliskeelse tõlkega) ja et Eesti klaver võiks maailmas olla üks meie ainulaadsuse saadik. Ilmunud Muusikas 6/2016

Pole vist eriline uudis, et kui minna juhuslikult valitud “Jazzkaare” , siis seal suure tõenäosusega traditsioonilises mõistes jazzi ei kuule. Selle kohta on ka irooniliselt märgitud, et jazzi piirid laienevad. Tõsi on, et jazz hakkas laienema üsna kohe, kui oli oma arenguetappides “valmis” saanud. Ja ta pole sestsaadik peatunud. Et laienemise juurde kuulub ka lahustumine, on paratamatus. Jazzi essents aga pole lahustunud. Nii nagu jäävad alati head Bachi ettekanded, jääb võimalikuks ka see, et keegi avastab enda jaoks Coltrane’i või Armstrongi ja suudab nende muusikat veenvalt esitada, sulatades nende stiilielemente orgaaniliselt enda muusikasse. Nii nagu on sulatatud Bachi. Ja Bach Vivaldit. Ja nii edasi. See essents on viljastanud aastakümneid vähemal või rohkemal määral kõiki muusikuid, ja saanud ka ise viljastatud. Neid lapsi me igal kevadel “Jazzkaarel” näeme ja kuulemegi. Nii nagu maailma kultuuris on endiselt alles isegi väljasurnud sumerite ja akadite kultuurigeeni ahelad rääkimata siiani elujõulistest, näiteks juutide või eestlaste omadest. On sümpaatne, et “Jazzkaar” pole läinud “Pori Jazzi” teed, kuhu kutsutakse esinema suisa popi- ja rockitähti. Minu jaoks on see positiivne, sest põnevam on avastada nüansseeritud lugusid Itaaliast või Norra bassisti-laulja jazzipipra ja -soolaga kargestatud rahvalaululikku loo jutustamist, kui kuulata mingit raadios leierdatud popitähte. “Jazzkaarel” kuuleb esinejaid, kellele jazz on vaid üks paljudest lähtekohtadest ja mõjutajatest. Kunstnikuverega esinejad – ja sellised on kõik festivali külalised – ei soovi olla kloonid, vaid väljendada muusikas oma mõtteid. Kunstnikule on oluline leida oma hääl ja õige tunnetus. See endale sisse harjutada. Hiljem saab sellesse maailma vajadusel ka uusi võrseid pookida. Miles Davis leidis oma hääle õhtud läbi bluusi jämmides. Ta saavutas õige tunnetuse, mis sai stardikütuseks hilisematesse väga mitmesugustesse stiiliilmadesse. Pianist Aldo Meristo on rõhutanud jazzi olulisust enese positsioneerimisel. Laiemas mõttes võiks seda öelda ka muusikute kohta, kellele jazz on hariduse oluline osa, aga kes ei põlga enese positsioneerimisel ka muid allikaid. Seda tunnetust on lihtsam leida algelisemates struktuurides kui tippjazz. Lihtsam ka jazzi suhtelise ekspluateerituse, kulunuse tõttu. Tippjazzi, aga ka mitme muu etableerunud muusikastiili standardid on kõrged. Me kuuleme iga päev “maailma parimaid” ja kriitilist kuulajat (kes muusik ju ka on) on võimatu rahuldada. Loe edasi Muusikast 6/2015

Tallinna Kammerorkestri kevad oli sündmusterohke ja pakkus hulgaliselt põnevaid muusikaelamusi. Üks väga kurb sündmus oli aga kahtlemata Tallinna Filharmoonia kunstilise juhi maestro Eri Klasi kaotus. Tema järglaseks sai Tallinna Kammerorkestri peadirigent Risto Joost. Vastne kunstiline juht on sel kevadel ka laval väga mitmekülgselt silma jäänud nii dirigendina erinevaid teoseid interpreteerides kui ka lauljana uuemat muusikat ja barokkrepertuaari lauldes. Samuti oli muljet avaldav Tallinna Kammerorkestri laiahaardelise repertuaari, Biberist Kõrvitsani, üsna hea stiilitajuga teostus. Üks selle hooaja tippsündmusi oli minu jaoks ilmselgelt “Kontsert kahele” Estonia kontserdisaalis, kus juba teist korda ühendasid jõud Tallinna Kammerorkester ja Sinfonietta Rīga, dirigendipuldis Normunds Šnē. Meenutan, et esimest korda oli sellist ainulaadset kahe orkestri koostööd võimalik nautida 2014. aasta septembris Jaani kirikus Pärdi päevade Grammy auhinnale pühendatud kontserdil (dirigendiks Tõnu Kaljuste). Juba seal jäi kõrva kahe orkestri võime sulanduda üheks tervikuks. Seekord õnnestus orkestritel saada publik enda lummusesse juba esimestest hetkedest nii kõla, intensiivsuse kui ka Normunds Šnē väga selgete muusikaliste kujunditega. “Kontsert kahele” köitis muu hulgas ka huvitava ja tervikliku kavaga. Seda raamisid kaks 20. sajandi neljandal kümnendil kirjutatud jõulist teost, Martinů “Topeltkontsert kahele keelpilliorkestrile, klaveritele ja timpanitele” ning Bartóki “Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale”. Nende keskele asetusid Tauno Aintsi spetsiaalselt selleks kontserdiks kirjutatud teos “Kontsert kahele” ning Pēteris Vasksi “Sõnum”. Aintsi uudisteos osutus algupoole eriti temperamentseks ja rütmikaks ettekujutuseks sellest, kuidas kõlaks, kui eesti regilaul oleks Euroopa õukonnamuusikaga sarnase arengutee läbinud. Teose teises pooles võttis üha enam võimust mõtisklevamas meeleolus kadentsilaadne viiulisoolo Marta Spārnina esituses. Siin võiks tõepoolest paralleele tõmmata eeslauljaga, kus järellaulja (orkestri) vaherepliigid olid õukonnamuusikalaadse arengu tulemusena saavutanud väga suure iseseisvuse. Millegipärast meenub selle kontserdiga seoses kohe natuke varem toimunud TKO kammermuusika sarja kontsert “Kõikvõimas”, kus olid kavas hoopis teistsuguse taustaga, kuid Martinů ja Bartókiga üsna samal ajal sündinud heliloojad Schönberg ja Stravinski. Lisaks natuke hilisemast ajast Schnittke ja Penderecki ning kaks praeguse aja uudisteost – Erkki-Sven Tüüri “Sünergia” ja Ülo Kriguli esiettekandele tulnud “Layers Playout”. Loe edasi Muusikast 6/2016

Muusikakriitik ja -teadlane Aare Tool heitis ühes veebruarikuises Sirbis õhku järgmise mõtte: “2016. aastal on võrdlemisi keeruline muusikaliselt veel millegagi üllatada. Vanamuusika liikumise teedrajavast maigust on vähe järele jäänud ja “ajastu­teadliku esituspraktika” salateadus pesitseb juba ammu mugavalt kateedris.” (“Tallinn väärib Bütsantsi missat”, Sirp 12. II 2016). Jäin ka ise mõttesse. Kahtlemata võib nõustuda Tooli väite ühe osaga – anno 2016 pole vanamuusika liikumine enam tõepoolest teedrajav. Aga kas saakski seda eeldada mingilt nähtuselt pärast poolesaja aasta pikkust eksistentsi? Revolutsioon on möödas, kuid tundub, et ajastuteadlik esituspraktika (ilma jutumärkideta) on kaugelt enam kui väheste asjasse pühendatute salateadus. Nähes, kuidas ja millega tegeleb üha arvukamalt modernorkestreid, tundub, et taotlus esitada iga teost vastava ajastu kõlalistest ideaalidest lähtuvalt on järjekindlalt pürgimas meinstriimiks. Küsimus, kas publiku jätkuv üllatamine peaks klassikalise muusika valdkonnas olema eesmärk omaette või mitte, jäägu lahata teistesse artiklitesse. Julgen aga arvata, et üldnimetaja “vanamuusika”, mille loomisaastad jäävad ajavahemikku 8.–18. sajand (ehk umbes tuhat aastat!), pakub meile endiselt rohkelt avastamisrõõmu. Veel on palju varjusurmas või vähe mängitud repertuaari, lõputult kõlavärve ja -kooslusi, millega uue järele janunevat publikut kütkestada. Valitsevaks kreedoks on saanud paindlikkus ja originaalsus. Kannel on uus klavessiin! Ka suhestatus ümbritsevaga on vanamuusikas endiselt päevakorral, ent erinevalt aastakümnetetagusest vaimsusest ei näi oluline olevat enese eraldamine, vaid ühisosa leidmine. Vanamuusika on sõbrunenud näiteks rahvaliku või oriendi muusika ning vaba improvisatsiooniga. Üks ajaloolise interpretatsiooni tänaseid juhtfiguure, katalaani päritolu viola da gamba mängija Jordi Savall, keda Gustav Leonhardti ja Nikolaus Harnoncourt’i järel võiks pidada vanamuusika liikumise teise põlvkonda kuuluvaks, on selle väite eredamaid näiteid. Rahusaadik Savall Harmonie universelle, rahumeelne opositsioon maailma poliitilistele tõmbetuultele on üks ideid, mis on viimastel aastatel punase niidina Savalli tegemisi läbinud. Nii muusikalises kui verbaalses mõttes on Jordi Savallist saanud hinnatud kõneisik kultuuridevahelise dialoogi nimel. Aastast 2006 veab Savall Lõuna-Prantsusmaal Norbonne’is asuvas Fontfroid’ kloostris erinevate kultuuride ajaloolis-muusikalisele dialoogile pühendatud festivali pealkirjaga Festival Musique et Histoire pour un Dialogue Interculturel, kus igal suvel tulevad koos Savalli muusikutega esinema lauljad ja pillimehed Armeeniast, Bosniast, Bulgaariast, Kreekast, Ungarist, Iisraelist, Rumeeniast, Serbiast, Türgist.... Savall on üles leidnud paralleelid keskaegse õhtumaade muusika ning oriendi rahvaste muusika vahel – mõlemad põhinevad suures osas improvisatsioonil. Savalli viimaseid albumeid, millele ta on kaasanud mitmeid muusikuid, kannab nime “Guerre et Paix” (2015, “Sõda ja rahu”). Tänase hullunud maailma peegelpildina mõeldud plaadile on saanud pealtnäha üksteisega seostamatu muusika – sefaradi juutide, ottomani türklaste, saksa, itaalia, prantsuse, hispaania ja inglise muusika aastatest 1614–1714 ehk ajast, mil Euroopat raputasid brutaalsed ja pikaajalised sõjalised konfliktid. Pulbitseva mikstuuri kaudu on Savallil aga õnnestunud taas kord punasega alla joonida universaalid erinevate keele- ja kultuuriruumide muusikas ajast, mil globaliseerumine oli alles kauge tulevik. “Mis on tolerantsus? Midagi tolereerides asetame end automaatselt kõrgemale positsioonile kui see, mida me tolereerime. Eurooplastena räägime esimesest, teisest, kolmandast maailmast, ja asetame end niiviisi jälle teistest kõrgemale positsioonile. Tolereerimine pole ei mõistmine, aktsepteerimine ega dialoog. Alles muusika kaudu tekib meil võimalus üksteisega kõnelda kui võrdne võrdsega, saada üheskoos tegutsema näilised vaenupooled, näha erinevustes sarnasusi. Muusika on üks väheseid sildu, mis erinevatest regioonidest ja religioonidest inimesi ühendab,” kirjeldas Savall oma muusikaliste otsustuste taga seisvat filosoofiat kõnes inimõiguste eest võitleva Nexuse instituudi sümpoosionil Amsterdami Concertgebouw’s aastal 2014. Loe edasi Muusikast 5/2016

Ansambel Brassical Soomes koolikontsertide festivalil Kaarinas. FOTO BRASSICALI ARHIIV Muusika märtsinumbris pajatasid Eesti Kontserdi töödest ja tegemistest organisatsiooni juht Jüri Leiten ja produtsent Madis Kolk. Siinses loos heidame pilgu EK koolikontsertidele. Nendest räägib EK produtsent Ülle Lehtmäe. Kas oled Eesti Kontserdis ainus koolikontsertide korraldaja või tegeleb sellega veel keegi? Mina olen ainus. Kui ma 2003. aastal tööle tulin, tegeles Tallinnas koolikontsertidega ka Tuuli Metsoja. Seejärel tegime seda tööd mõnda aega kahekesi Raili Jaansoniga, aga mingi aja pärast jäin ma üksinda neid üle Eesti korraldama. Aga muidugi päris üksi ma pole. Väga oluline inimene on ka raamatupidaja Mari Preem, kes tegeleb kontsertide rahalise poolega. Abilisi on veelgi ja muidugi on olulised meie bussijuhid, kes viivad muusikud koolidesse õigeks ajaks kohale. Aastas on meil umbes 380 koolikontserti. EK korraldab aastas kokku u 1350 kontserti, nii et koolikontsertide osa on selles päris suur. Kuidas see töö siis üle Eesti käib? Seda tööd saab teha põhiliselt telefoni ja meilidega, ükskõik kus sa siis ise oled. Igal aastal on alates 25. augustist meie kodulehel üleval kõik uued kavad, mida saab kooli tellida, samuti saadan igal sügisel üle Eesti kõikidesse koolidesse reklaambrošüürid meie pakkumistega. Kuna see töö on nõnda juba pikka aega käinud, siis õpetajatel on teada, millal uued kavad tulevad ja juba augustis laekuvad esimesed tellimused. Septembri alguses korraldame Tallinnas ja Tartus õpetajatele ka koolikontserte tutvustava infopäeva. Kas maakondade vahel on ka erinevusi? Kes on kõige suuremad huvilised? Sellist maakonda ei ole, kus meie esinejad käinud ei oleks; kontserdid toimuvad Lääne-Virumaast Tallinnani, Ida-Virumaast Võrumaani. Aga erinevusi on. Kõige rohkem kontserte tellib Harjumaa. 2015. aastal oli seal 82 kontserti 10 000 kuulajale. Järgnes Tallinn 69 kontserdiga. Siis tuli Jõgevamaa, mis on läbi aastate üks suuremaid tellijaid. Jõgevamaa kontsertide arvu tõstab Jõgeva põhikool ja gümnaasium, kus tegutseb niisugune muusikaõpetaja nagu Maret Oja. Kui ta korraldab seal märtsi alguses Alo Mattiiseni muusikapäevi, siis ta tellib meilt alati oma kooli umbes 12–15 kontserti, et ilmestada ja elavdada seda üritust ka meie pakutavaga. Ka Lääne-Virumaa on olnud läbi aegade aktiivne tellija. Kui Jõgevamaal oli möödunud aastal 31 kontserti, siis Virumaal oli 30, järgmine oli Tartumaa 29 kontserdiga. Aga vähem, kümmekond kontserti aastas on meil näiteks Viljandimaal. Ma arvan, et Pärimusmuusika ait pakub meile konkurentsi, seal on väga huvitavaid rahvamuusikakontserte. Aga kuidas on lood kaugemate kohtadega, näiteks Setu-, Hiiumaaga? Hiiumaa ja Saaremaa koolid tellivad aastas umbes 8–9 kontserti. Vastseliina muusikakool, Rõuge põhikool, Värska muusikakool on väga aktiivsed tellijad ja head koostööpartnerid. Ja ka vene koolid – Tallinnas on neid mitu, kes meie käest kontserte võtab, samuti Jõhvi. Koht, kus meil eriti kontserte ei ole, on Narva. Kontserte on seal olnud, aga püüame nüüd sinna rohkem kohale minna. EK korraldas Narvas ja Jõhvis mõttetalgud, kuidas integreerida eesti ja vene muusikuid paremale koostööle. Pärast seda on minuga ka Narvast ühendust võetud ja kontserte soovitud. Meil on universaalseid, sõnadeta kavu, mida saab ükskõik mis keelses koolis esitada. On ka esinejaid, kes oskavad vene keeles rääkida, ning alati saab tõlki kasutada. Mainisid koostööd Alo Mattiiseni muusikapäevadega. Kas on veel välja tuua sidet mõne festivaliga? Olen aastaid käinud Põhjamaade koolikontsertide festivalil. Enamasti on need olnud Soomes, aga ka Taanis ja näiteks möödunud sügisel toimus see ühe Euroopa programmi raames Horvaatias. Olen sealt toonud meie koolidesse mõne välisansambli: Norrast on olnud üks ansambel, Soomest on mitu korda käidud, ka Taanist ja Rootsist. Äsja aprillis esines meie suurtes saalides nüüd juba Tuuli Metsoja organiseerimisel löökpilliansambel Komodo, mille ma leidsin 2008. aasta festivalilt Helsingis. Ent tänavu märtsi algul käis üks meie koolikontserdi kava, ansambel Brassical, mis koosneb seitsmest EMTA noormehest, rahvusvahelisel koolikontsertide festivalil, mis toimus seekord Turus. See oli meie esimene ülesastumine rahvusvahelisel üritusel. Seal on kohal eri maade produtsendid, vaadatakse koolikontsertide programme ning arutatakse pärast, mis oli hästi, mis oli halvasti ja mis võiks paremini olla. Kontserdid toimuvad koolides ja kohal on ka lapsed. Meie Brassical sai väga positiivse hinnangu. Rahvusvahelistel festivalidel käinuna võin öelda, et võrreldes sellega, mida pakuvad välismaalased teistes riikides, on meie koolikontsertide kavad väga head. Oleme muusikuid, kes koolikontserte teevad, ka instrueerinud, et koolikontsert ei ole mitte tavapärane kammerkontsert, kus lähed ja mängid oma lood ära, vaid see on kontsertetendus, kus muusika- ja jutuosa peab olema tasakaalus, oluline on näitlemis- ja väga hea suhtlemisoskus lastega, selge hääl, huumor, muusikapalad ei tohi ka liiga pikad olla. Inimene, kes laste ette läheb, peab olema isiksus. Seega on koolikontserdi puhul hästi palju nõudeid, et last, kes tänapäeval on harjunud virvarri ja tegevuste pideva vaheldumisega, köita. Inimesed on erinevad – väga hea pillimees ei pruugi olla hea suhtleja, mõni tegevus võib jääda liiga kaua kestma ja lapsed hakkavad nihelema. Nii et see töö on keeruline ja aitäh muusikutele, kes neid kontserte annavad. Väga oluline on tagasiside. Me ootame seda väga ja koolid seda ka annavad. Üldiselt on tagasiside olnud päris positiivne, olen saanud palju tänusõnu nii lastelt kui õpetajatelt. Paljud õpetajad lasevad lastel pärast kontserti arvustuse kirjutada ja siis saadavad neid ka mulle. Küll on neid vahva lugeda! Kõige rohkem on laste kirjutatud arvustusi mulle saatnud Kose gümnaasiumi huvijuht Anne Kruuse ning Anne Kulamaa Tartu Kesklinna koolist. Aga eks koolid ole erinevad. On koole, kus õpetaja valmistab lapsed ette, räägib neile, kes külla tuleb ja mis teemal kontsert on, nii et lapsed teavad, mida oodata. Ent vahel on olnud juhtumeid, kus kontsert on lastele üllatus. Laste ohjamisega on üksikutel juhtudel olnud ka probleeme. Nii et selles osas saab ka veel paremaks minna. Kas koolikontserdid on tingimata koolides või kasutate vahel ka muid ruume? Enamasti on kontsert koolis, aga paljud koolid kasutavad ka kultuurimaju, sageli on see kooli kõrval. On tellitud ka näiteks pensionäridele päevasel ajal esinema. Helsingi kontserdikeskus, mis koolikontserte korraldab, pakub oma kavu ka vanadekodudele ja erivajadustega inimestele. Samuti on meil – kui on kutsutud, oleme võimalusel läinud. Kui kontsert toimub väikeses kohas päevasel ajal rahvamajas, on sinna loomulikult kõik oodatud, kes soovivad tulla. Muusikud vajavad enamasti klaverit. Kuidas nendega koolides lood on? Meil on nii klaveriga kavu kui ka selliseid, kus klaverit ei ole vaja. Üldiselt võib öelda, et koolides on enamasti olemas korralikud klaverid. Kui meilt läheb esinema Mihkel Poll, siis on meil tingimus, et saalis peab olema tiibklaver, mis on eelnevalt ka häälestatud. Mõningate kavade puhul saab hakkama ka pianiinoga ning enamasti on nad ka korras, nii et klaveritega probleeme ei ole. Kunagi tegi Mihkel Mattisen meil palju kontserte ja tema oli nõus mängima ka pianiinol, mõned kontserdid toimusid tal isegi väikeses klassiruumis ja läksid väga hästi. Nii et saab hakkama igat moodi. Loe edasi Muusikast 5/2016

Tiia Teder. Nõiduslik Maarja Nuut Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Saale Fischer. Klavessiin, missioon, staar – Mahan Esfahani Saale Fischer. Lapsed alustagu klavessiinist! Intervjuu Jean Rondeau’ga P I L K Ia Remmel. Tallinna Filharmooniast ja Birgitta festivalist. Intervjuu Margit Tohver-Aintsiga Ia Remmel. Eesti klaver. Estonian pianos M U L J E Talvi Nurgamaa. Tallinna Kammerorkestri sündmusterohke kevad Elina Seegel. Suure formaadiga Sten Heinoja. Saatest “Klassikatähed” Marju Riisikamp. Arengute ilu. X rahvusvaheline klavessiinifestival Farištamo Eller. “Afekt” alustas efektselt Sander Udikas. “Jazzkaar”, ühtlase ja küllaltki kõrge tasemega festival Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Panin plaadi peale, et teha esmatutvust mulle tundmatu bändiga ja jäingi kuulama. Muusika haaras esimesest hetkest ja kordagi ei tekkinud soovi vajutada kriitikule nii tuttavaid plaadimasina fast forward- ja skip-nuppe. Laias laastus on albumil tegemist jazz-funk’i ja fusion’iga, mis võib olla esimesel puhul muusikalise materjali mõttes igav ja teisel puhul liiga kergekaaluline. Trump Conceptioni jazz-funk ja fusion on aga väga paeluvad ja muusikaliste “sündmuste” poolest rikkad. Kõrva jäävad huvitavad puhkpilliseaded, sütitavad soolod ja rütmigrupi eksaktne, ergas koosmäng. On kuulda, et palju on pööratud ka tähelepanu produktsioonivõtetele ja põnevate sound’ide otsimisele. Trump Conception koondab noori Eesti muusikuid, kelle nimed ei pruugi ka jazzisõbrale tuttavad olla. Kümneliikmelise ansambli eestvedaja on elektribassist Janno Trump, kes on kirjutanud ja arranžeerinud ka kõik plaadi lood. Lisaks talle mängivad detsetis Madis Muul (klahvpillid), Pent Järve (kitarr), Dmitri Nikolajevski (trummid), François Archanjo (löökpillid), Allan Järve (trompet), Tanel Kuusk (trompet), Johannes Kiik (tromboon), Danel Aljo (tenorsaksofon) ja Keio Vutt (baritonsaksofon). Viieliikmeline puhkpillisektsioon lisab ansambli kõlale mõnusa mahlasuse, eriti tore on madalas registris lõrisev baritonsaksofon, mis toob meelde ansambli Tower of Power firma-sound’i. Bändi peamise mootorina hoiab tandemis ansamblijuhiga energeetikat kõrgel trummar Dmitri Nikolajevski. Trump Conceptioni muusika on ameerikalik ja seda sugugi mitte halvas mõttes. Ameerikaliku funk-energiaga muusikat on meil varemgi proovitud teha, aga mulle ei meenu ükski album, kus see oleks nii hästi õnnestunud, kui siin. Ühest küljest on Janno Trumbi mõjutajaks olnud küllap seitsme- ja kaheksakümnendate bändid, teisalt on kõlakujunduses ja seadetes ka kaasaegset, kohati tuleb meelde tänane supergrupp Snarky Puppy. Trump Conception on kuulu järgi ka vastupandamatu live-bänd. Soovitan!

Tanel Ruben on juba pikki aastaid ilmutanud peale oskustele löökriistakomplekti taga aeg-ajalt ka oma heliloojaannet ja klahvpillide valdamist. Ka siin plaadil on lisaks seadetele kõik vähegi jõukohased klahvipartiid Taneli enda loodud-esitatud. Tegemist on põhiosas groove-jazziga. Tanel Rubeni sõnad: “Seame muusikalises plaanis esile tantsulised gruuvid, lauldavad meloodiad, hüplevad harmooniad, otsast lõpuni mängitud soolod (sic! – S.U.) ja kohati ka ootamatud vormid.” Kõik albumi seitse pala on “hitihoiatusega” ja pääsevad ruttu mõjule. Vaheldust pakub venekeelne pala “Letšu võsako”. Plaadi viie laulu sõnade autor on Victoria, kelle laulmine on heas mõttes pretensioonitu, soe ja sulandub koos taustavokaaliga ansamblisse. Viimaste aastate jazzikompositsioonide seast annab leida samasugust positiivsust kiirgavat ja elumahla pritsivat pala kui “Vilgas elu”. See iseloomustus käib paljus ka muu materjali kohta. Trummaritel ikka jagub seda pauerit! Taneli maailma iseloomustab ka mingi ürgne, müstiline tunnetus. Korraliku hariduse baasilt pääseb omapära maksvusele. Kunagi oli moes otsida, milline võiks olla käesoleva suve plaat või lugu. “Million Years” sobib oma toonusttõstvusega heitlikesse suveoludesse kui valatult. Gruuviv bass (Taavo Remmel), lisalöökpillid Rubenilt ja vibrafon (Hele-Riin Uib) lisavad suvist särtsu, söakad klahvpillid (Taavi Kerikmäe, Rain Rämmal) ja Meelis Vindi klarnet panustavad jazzilikule hullusele ja energiale. Tulevikus tagasi vaadates näeme, et 21. sajandi esimese poole Eesti jazzsalvestisi läbib rasvase punase joonena Meelis Vindi (bass) klarnetimäng. Albumit iseloomustavad meisterlikud arranžeeringud, viimistlus ja produktsioon. Plaat on väga produtseeritud kindlakäeliselt, trummari egotrippi ei aimdu kuskilt. Helirežii on ka korralik – “Million Years” on salvestatud Peeter Salmela stuudios ning selle on miksinud ja masterdanud Johannes Lõhmus.

Maarja Nuuti on alati tore intervjueerida. Kuid tema intervjuudega on samamoodi nagu tema muusikaga. Tegemist on suurepärase vestluspartneriga, kes räägib avatult ja lahtiste kaartidega, kasutab ilusaid ja elulisi näiteid, aga midagi jääb siiski sõnade taha. Nii on ka tema muusikas – noodid on lahtised ja struktuur kohati suisa kristallselge, aga midagi jääb ikkagi saladuseks. Raske öelda, kas tõde on pigem muusiku viiulikeeltes või kuulaja kõrvades. Aga eks meditatsioon olegi mõeldud pigem endas selgusele jõudmiseks ja “Une meeles” on väga meditatiivne plaat. Mis ei välista absoluutselt, et selle saatel ei saaks tantsu lüüa. Värske ja vaba Maarja Nuut kasutab häält, viiulit ja looper’it. Laias laastus ongi justkui kõik. Nuudi teine kauamängiv on osa väga huvitavast protsessist. Minimalism kui muusikastiil on saanud tugevaid rütmilisi ja meloodilisi mõjutusi rahvamuusikast. Maarja Nuut alustas peamiselt folk-interpretatsiooniga, kuid on välja jõudnud minimalismi, mis on tema puhul muidugi piisavalt mitmekesine ja -kihiline. Rütm kordub, kõik kordub, kuid Nuudi minimalism ei ole emotsioonivaene, pigem vastupidi. Motiivid korduvad, aga varieeruvalt ning tulemuseks on helid, mis mõjuvad nii mentaalselt kui ka lausa füüsiliselt. Kordustes on sisemist survet ja dramaatilisust ning tulemus on terviklik. Ja üldse on termin “minimalism” petlik. Minimalism võib olla ja parimal juhul ongi pidevas energeetilises arengus ja liikumises. On muide loodud ka palu, kus minuti jooksul kõlab kaks nooti. Lahterdamine on libe tee. Maarja Nuudi muusikat võib võtta avangardi ja pärimuse läbitunnetatud sümbioosina. Enamik plaadi materjalist on Maarja Nuudi omalooming, mitte traditsiooniline pärimusmuusika, nagu kolme aasta eest ilmunud debüütalbumil. Ma ei tea täpselt, kuidas Maarja Nuudi loomeprotsess kulgeb. Teda on alati paelunud võimalus samale asjale eri nurkade alt läheneda ning sellega tuntule uue tähenduse andmine. Ja talle meeldivad kontrastid ning äärealad. Kuigi pealkirjad võivad anda vihjeid paladega seotud lugude kohta, on kuulaja käed ja kõrvad ometi vabaks jäetud. “Une meeles” pole mitte niivõrd konkreetne fototalletus, kuivõrd muutuv peegel, millest kuulaja võib leida iseenda.

Lendav taldrik on maandunud! Just nii, nagu sandarmid kunagises Prantsuse menufilmis “Sandarm ja tulnukad” jääb ka muusikakriitik suu ammuli tunnistama saabunud ilmutust. Mis see on? Tundmatu lendav objekt? Millised on selle objekti aknad? Ümarad? Nelinurksed? Ei, ümarnurksed! Nõnda määratlematu on Tehnoloogilise Päikese kolmas kauamängiv. Instrumentaalne, ebatavalise rütmikaga avapala “This Means War” ei lase end paigutada harjumuspärastesse lahtritesse. Kui “Breaking It” paneb juurdlema selle üle, kus olen ma seda lugu varem kuulnud, siis “Many Days” annab vastuse – Evar Anvelt on Eesti Mike Oldfield! Vaatamata sellele, et Tehnoloogiline Päike on tõenäoliselt kodus ka nüüdisaegse elektroonilise muusika marginaalsemates vooludes, üritamata neid kopeerida, maksab plaadi meeleolu tahes-tahtmata lõivu ka nostalgiale. Ent see pole etteheide. Kui poleks tegemist vinüülplaadiga, võiks selle vabalt jätta kordusrežiimile, kuni mingil hetkel harjub sellega nii ära, et ei pane enam tähelegi, et kuulad muusikat. Evar Anvelti ja Mihkel Kõrvitsa tandemi nimi laseb suunata pilgu tähtede poole ja kujutlusse võiksid kerkida kosmoserännud ja kauged galaktikad. Tahes-tahtmata toob sellel plaadil kuuldu meelde kaheksakümnendate keskpaiga, mil varateismelisel oli pea võimatu mitte sattuda stereofoonilise heli imelise maailma lummusse, kui kõrvaklappidesse imbusid Zodiak ja Kraftwerk. Albumi lood voogavad leebelt, kuid eneseteadlikult, ja vaatamata mahedusele ei näi Tehnoloogiline Päike püüdvat oma lugudega kuulajale iga hinna eest meeldida. Just see pretensioonitus poeb aga hinge ja nii avastasin end juba mitmendat korda järjest grammofonil plaadipoolt vahetamas. Albumi B-poole avalugu “Redemption” lummab eeterlikkusega ja kui pala viimases kolmandikus lisandub Hannaliisa Uusma hellitlev vokaal, lased end kanda otse kosmosesse. Järgnev kompositsioon “Exit” ei jäta kindlasti külmaks Jean-Michel Jarre’i austajaid ega küllap maestrot ennastki. Lase kosmos oma tuppa!

Kas ühe bluusimehe jaoks saab olla sobivamat perekonnanime kui Roots? Kitarrist Andres Rootsi nimi paneb asjatundjad siin- ja sealpool suurt lompi tunnustavalt noogutama. Tema rahvusvahelist heakskiitu pälvinud palade ja albumite loetelu veniks pikale. Vinüülplaadi ilmumisega neljakümnendat sünnipäeva tähistanud Andres Rootsi lood kiirgavad sügavat žanritunnetust ja armastust bluusi vastu. Käesolev plaat polemiseerib edukalt Riho Sibula öelduga, et bluus on siis, kui heal inimesel on paha olla, sest Andres Rootsi bluus on rõõmus ja helge peo-bluus. Siinkohal polegi tahtmist hakata Rootsi bluusi osakesteks lahutama. See on aus ja ehe muusika, mis veab näo naerule nii rockiklubis tantsu vihtuval pidulisel kui ka kõigest küllastunud sarkastilisel muusikakriitikul. Ülevaatlik kogumikplaat kõlbab oivaliselt esmatutvuseks neile, kes pole end Rootsi tegemistega varem kurssi viinud. Andres Rootsi bluus sobitub sundimatult kõige erinevamasse keskkonda. Siinkirjutajal oli aastate eest rõõm näha ja kuulda Rootsi kunagise bändi Bullfrog Brown impulsiivset etteastet Ida-Virumaal, otse tuhamäe nõlval toimunud punkfestivalil “Püssi Punk”, kus Emajõe deltabluus kõlas punkbändide vahepalana festivali lavaks olnud veoauto kastis. Nad võinuksid vabalt esineda ka vabariigi presidendi ballil, kaotamata terakestki oma veenvusest. Lisaks kõigile sisulistele väärtustele teeb Rootsi plaadi eriliseks fakt, et tegemist on esimese Eestis pressitud vinüülkettaga, mis muudab selle iga tõelise melomaani jaoks ihaldusväärseks kollektsioneerimisobjektiks. Plaadi “Roots Music” ilmumist ei ole võimalik üle tähtsustada, vaata kust kandist tahad. Ehk polegi mõtet üles lugeda kõigi kogumikplaadil osalenud kodu- ja välismaiste pillimeeste ja lauljate nimesid, sest igaüks neist on teinud oma tööd suurepäraselt. Kui oled jätnud Andres Rootsi plaadi seni ostmata vaid seetõttu, et sul pole plaadimängijat, siis on sul viimane aeg mõlemad hankida.

Trio Peedu Kass Momentum, kus lisaks kontrabassistist ansamblijuhile mängivad pianist Kristjan Randalu ja trummar Toomas Rull, on vaieldamatult maailma tippklassist. Väidan seda ilma igasuguse allahindluseta ja “eestlane olla on uhke ja hää”-patriotismita. Paljude arvates on need kolm meest oma pillil ka Eesti parimad, aga edetabelisse reastamine on muusika kui üdini subjektiivse kunsti puhul suhteliselt mõttetu. Ütlen siis nii, et Eesti aina mitmekesisemas ja kõrgematasemelises jazzielus kuuluvad Kass, Randalu ja Rull kindlasti eliiti. Trio muusika on nüüdisjazz, kus on võrdselt tähelepanu pööratud nii determineeritusele kui ka spontaansusele. Ühelt poolt hästi läbi mõeldud kompositsioonid mitmekesise meloodilise materjali, rikkaliku harmoonia, leidliku instrumentatsiooni ja vaheldusrikka vormiehitusega, teiselt poolt lennukad soolod ja innustunud, ideerikka energiavahetusega ansamblimäng. Plaadil on kaks poolust. Albumi avapooles on ülekaalus lood, kus on pandud rõhku muusikalistele konstruktsioonidele nii meloodikas kui ka meetrikas ja temperatuur on läbivalt tuline. Lugudel endil pole midagi viga, aga selline palade reastamine mõjub mingil hetkel veidi väsitavalt. Alates viiendast loost kerkivad esile eleegilisemad, ballaadilikud meeleolud ja siin avaldub kolmiku koosmängu ilu kõige täiuslikumalt. Kassi imekaunis “Trepist alla kööki” vastandab ostinaatsele bassifiguurile eriliselt õhulise muusikalise aja tunnetuse. Minu isiklik lemmik plaadil on sellele järgnev võluvate harmooniajärgnevustega “Force Minor” (taas Kassi kompositsioon), kus kerkib esile Kristjan Randalu vaimustav voicing ja sütitav, pinget kasvatav klaverisoolo. Kumbki ansamblipartner on pakkunud plaadile ka oma muusikat. Randalu sulest kõlavad leebe loomuga “Aias” ja omamoodi akustilist power-jazzi esindav “Viis”, Toomas Rull on kirjutanud meeldejääva, filmiliku kujundiga loo “Fiery”. Tervikuna on plaat tõeline triojazzi tour de force. Kui võimalik, kuulake seda kolmikut ka kontserdil.

Eeva Talsi sooloplaat Juhan Aru tekstidega on kahe inimese loova kohtumise vili, mis tekitab järgnevaid mõtteid. Esiteks. Need kaks inimest on kohtunud talvel, veetnud pikki tunde rahus ja “kaksinduses” kamina paistel. Akna taga on pime öö ja võibolla lumi. Nad on püüelnud sõbralikkuse ja ilu poole. Teiseks. Nende muusika võti on lihtsus. Lihtsusel on omadus minna südamesse, mida see plaat ka teeb. Eeva hääl ja laulmisviis puudutab otse hinge, see on aus ja tundub lähedal. Aga mitmes laulus kasutatakse sõnu lihtsalt muusikana, palju on kordusi, mis on heliliselt küll kaunis, aga mõjub tüütuna. Küllap on see nii just seepärast, et Eeva hääl suudab öelda nii palju. Ja kui ei ütle, valmistab see pettumuse. Neil hetkedel mõtlen, et eelistan pigem sisukamaid laule. Kolmandaks. Tegu on vist kõige malbema plaadiga, mida olen tükil ajal kuulanud. See on peaaegu ümmargune ja ilma nurkadeta. Muusikaportaalis iTunes on plaadi žanriks easy listening. Tundub päris täpne määratlus. Albumi meeleolu on kaunishingeline, melanhoolne, leebe ja kaugusse vaatav. Vastanduvad jahedus ja soojus – väljaspool on jahedus, inimeste vahel soojus. Juhan Aru on mõne teksti ka ise sisse lugenud. Mõlemad vabavormilised tekstid on väga head ja mõjuvad, aga lihtsalt loetud tekstid tekitavad laulude vahel kuidagi võõrastust. Eeva Talsi ja Mari Jürjensi duett on plaadi toredaimate lugude seas, hääled sobivad hästi ja paitavad kõrvu. “Kõik on tänavu teisiti” on üks albumi rõõmsamaid lugusid, mis võiks vabalt leiduda ka Curly Stringsi plaadil, seda nii kaasategevate muusikute kui ka teksti mõttes.

Albumi juures on tähelepanuväärne see, et tegemist on esimese plaadiga Eestis, kus kõlab terve (kuigi väga lühikese) plaadi ulatuses ainult kõige vanemat tüüpi kannel. Pill, mida tänapäeval nimetatakse eeskätt väikekandleks, on eestlasele alati kõige omasem olnud. Mõõtmatult pika ajaloo ja rahvusromantiliste tähenduste omistamise kiuste on selle pilli jäädvustusi imevähe, nii ajaloolisi salvestisi kui ka tänapäevase muusika omi. Külakandlel ja kromaatilisel kandlel on siiski natuke paremini läinud. Õnneks on Eesti ajaloo esimene ainult väikekandlemuusikat sisaldav plaat erakordselt mõnus. Lugude seaded on vaimukad ja põnevad, meeleolu on ärgas, muusikaline meel on terav ja kõlad kõditavad kõrvu. Kordagi ei teki tunnet, et mõni muusikaline võte või mõte oleks juba ära tüüdanud. Maitsekad rütmimängud meloodiates ning saate ja meloodia vahel haaravad endasse, peaaegu halvavad ja hoiavad meele meeldivalt ärkvel. Kannel on justkui võlupill, selle vabade keelte ülemheliderikkas võnkumises on midagi enamat (asjata ei kasuta seda ära esoteerikud ja müstikud). Siinse kandletrio repertuaar koosneb suuremas osas liikmete enda muusikalistest mõtetest ja meloodiatest. Rahvamuusika töötlemine on niikuinii eilne, isegi üleeilne sõna. Rahvamuusikutena püütakse leida oma tee, teha oma muusikat või muuta rahvamuusika niipalju omaks, et sõna “töötlus” kaotab mõtte. Trio Soon / Piho / Lepasson on oma muusikaliste ideede ja väljendusega jõuliselt omanäoline. Tore on kasutada sõna “jõuline”, kui jutt käib kandlest, justkui maheda, vaikse muusika sümbolist. Detsibellid ei mängi muusika juures mingit rolli, kui mõte kannab. Sel plaadil kannab iga loo mõte ka veel eraldi.

See plaat on eesti püstolavangardisti, kitarrist Mart Soo ja ameerika elektroakustilise helilooja Scott L. Milleri õnnelik koostöö. Ameeriklase pilliks on enda kombineeritud KYMA, mida on mugav käsitseda, et luua mitmekesiseid elektroonilisi heliilmu. Parim viis albumi kuulamiseks (mitte, et muid poleks, selleks on muusikas rikkust ja sisu küllaga) on tõlkida palade pealkirjad, visata aeg-ajalt piltk plaadikujundusele (Raul Keller) ja asuda filmi vaatama! Sest see pole plaat, vaid pildita (multi)film. Kelleri plaadikujundus annab ette vaid mõne värvi ja meeleolu. Muusika kujustab hirmuärataval, kummituslikul maastikul mütoloogilise – ameerikaliku, aga samas sügava ja nüansseeritud – (õuduste) galerii erinevatest nähtustest ja tegelastest. Ilmastikunähtused, ilma põhjata koobas, zen-mungad, šamaanid, kotkad, suitsuvine – pildirida hakkab jooksma. Album on niisiis programmiline süit. Tundub, et enamiku, kui mitte kõigi süidi osade programm on eelnevalt määratud, muusika visualiseerib niivõrd jõuliselt. Nii et intensiivselt inspireeriv programm on endiselt priima muusikaliste ideede generaator. Märksõnadeks on siin Jim Jarmuschi / Neil Youngi “Dead Man” (sellele viitab ajuti ka üsna otseselt Mart Soo kitarr), Mussorgski “Pildid näituselt” ja ka selle thrash metal’i laadis tõlgendus ansambli Mekong Delta albumilt “Dances of Death (and Ohter Walking Shadows)”, nagu ka muu kõhedust tekitav. Enamasti tsementeerib “kolme vaba radikaali” muusikat tugev meetriline alge, mis ilmutab end üsna sageli. Siin on seoseid Ameerika muusikatraditsiooniga, kus minimalistid ja enamik akadeemilistest heliloojatest on pidanud lugu pulseerivast meetrumist. Sama kehtib ameeriklaste teistegi leiutiste, jazzi ja muidugi rocki ja popi kohta. Ka siin võtab see kehaline alge vahel (groteskseid) tantsulisi vorme. “Dead Mani” kõrval tuleb paaris kohas pähe teine seos Ameerikaga – kitarrist Bill Frisell. Ühest küljest siis ameerikalik plaat, aga sugugi mitte sügavuseta massikultuuri tingel-tangel. Plaadi muusika on dünaamilise skaala mõttes küllalt ühtlane, järske muutusi muusikamassiivis pole, nii võib proovida helitugevust tõsta, kui see peaks abistama mütoloogilisse maailma veelgi paremini sisse minna. Muusika olemus heli valjusest ei muutu, aga mingi mõjumuutus nupukeeramisel siiski on. Tasub katsetada. Veel üks võimalus parema muusikaelamuse saamiseks: Kontrollige, kas keegi pole teie plaadimängija sagedusnuppe või kanalite balansinuppu paigast nihutanud. Balanss on selle albumi kuulamisel väga tähtis, sest vasak ja parem kanal sisaldavad palju eksklusiivset materjali.

New Yorgi Metropolitan Opera muusikajuht James Levine paneb käesoleva hooaja lõpus ameti maha. Seitsmekümne kahe aastane maestro on olnud sel ametikohal juba alates 1976. aastast. Viimastel aastatel on teda kimbutanud seljaprobleemid ja teisedki tervisehädad, nii et ta on sunnitud liikuma ratastooli abil. Samuti segab dirigeerimist käte treemor. Maestro muusikuvaim on aga ärgas ning sisimas ta lahkuda ei soovi. Levine tõi juhtkonnale näha tervisetõendid, ent juhatus oli sunnitud tegema otsuse tema tagandamiseks. Kui Levine ametist lahkub, saab temast Metropolitan Opera emeriitdirigent, kes jääb kunstiliselt juhtima ka Lindemanni-nimelist noorte artistide programmi ning kes juhatab ka tulevikus mõnda etendust. MET loodab leida uue kunstilise juhi juba lähikuudel. Sel hooajal juhatas James Levine Metropolitan Operas veel paari Verdi “Simon Boccanegra” etendust, viit Mozarti “Haaremiröövi” etendust ja kahte mais toimunud kontserti Carnegie Hallis. Straussi “Roosikavaleri” etendusi juhatas tema asemel aga Sebastian Weigle, keda peetakse kuuldavasti ka heaks kandidaadiks uue muusikajuhi ametisse. Viiekümne kuue aastane Weigle on alates 2008. aastast Frankfurdi ooperi muusikajuht ning teinud sama tööd veel mitmes teiseski ooperimajas.

Henry Threadgill Tänavune Pulitzeri muusikapreemia laureaat on 1944. aastal sündinud Henry Threadgill, kellele tõi võidu teos “In for a Penny, In for a Pound”. Threadgill on ameerika saksofonist, flöödimängija ja helilooja ning oma võiduteoses põimib ta kirjalikku kompositsiooni grupiimprovisatsiooniga. Viimased neliteist aastat on ta olnud seotud peamiselt ansambliga Zooid. Threadgilli muusika loomise põhimõtteks on jazzmuusikas tuntud normide lammutamine ning nende uus ülesehitamine varem valmis seatud intervallijadade abil. Tema kompositsioonitehnika loob omamoodi polüfoonilise platvormi, mille kontrapunktiks on improvisatsioon. Pulitzeri auhindu antakse välja alates 1917. aastast. Muusikaauhind lisandus 1943. aastal, mil laureaadiks valiti William Schuman teosega “Ilmalik kantaat nr 2”. Preemia saajaid on olnud nii noori kui ka vanu – mõnele on Pulitzeri preemia avanud ukse loomingu maailma, teistele on see olnud omamoodi elutööpreemiaks. Auhinna on saanud on näiteks Aaron Copland, John Adams, Jennifer Higdon, Samuel Barber ja Elliott Carter.

Ziyu He Tänavu tähistab muusikamaailm saja aasta möödumist legendaarse viiuldaja Yehudi Menuhini sünnist. Aprillis toimus Londonis Yehudi Menuhini nimeline rahvusvaheline viiuldajate konkurss, mille võitis kuueteistaastane noormees Ziyu He, kes oli lõppvooru jõudnud kahekümne kahe kandidaadi seas ainus meessoost viiuldaja. Menuhini konkursi teise koha sai sama vana viiuldajale Song Ha Choile Lõuna-Koreast ja kolmandale kohale tuli kahekümneaastane Yu-Ting Chen Taiwanist. Konkursi žüriisse kuulusid mainekad viiuldajad Pamela Frank, Julia Fischer, Ray Chen, Tasmin Little, Ning Feng ja Joji Hattori. Menuhini konkursi võitja Ziyu He alustas viiuliõpinguid viieaastaselt. Alates 2011. aastast õpib ta Mozarteumis ja Leopold Mozarti Instituudis, kus tema õpetajaks on professor Paul Roczek. Alates 2014. aastast õpib ta professor Thomas Riebli juhendamisel ka vioolamängu. Aastal 2014 võitis Ziyu He ka Eurovisiooni noorte muusikute konkursi.

Kopenhaageni kuninglik ooperimaja sai hiljuti ülisuure annetuse, 100 miljonit Taani krooni ehk umbes 16 miljonit eurot. Ooperimaja ajaloo suurima annetuse tegi A. P. Mølleri fond, et leevendada tagajärgi, mida põhjustab Taani valitsuse nelja aastane rahaline kärpeplaan. Samuti nõuab suuri summasid uue ooperimaja ülalpidamine. Kopenhaageni ooperiteater kuulub maailma kõige moodsamate hulka ja on üks kõige kallimaid (ehituskulud ulatusid üle 500 miljoni USA dollari). Hoone paikneb Kopenhaageni kesklinnas Holmeni saarel. Selle kinkis Taani riigile A. P. Mølleri ja Chastine McKinney Mølleri fond 2000. aasta augustis. Tegemist on ühe suurima annetusega kogu Euroopas. Annetajal oli ka paar tingimust – et noortele mõeldud ooperipiletid oleksid odavamad ja et kümnest populaarseimast ooperist valmiksid uuslavastused. Kopenhaageni ooperimajast kostab ka uudiseid, et kogenud muusikajuht Michael Boder plaanib tagasi astuda. Boder märgib lahkumise põhjuseks, et ei suuda enam valitsuse peale surutud finantskärbetega toime tulla ja tunneb end osalt süüdi, et ei ole võimeline oma kollektiivi rahakärbete eest kaitsma. Boderi leping lõpeb tänavu suvel ja pikendada ta seda ei kavatse.

Liya Petrova Aprilli viimasel nädalal lõppes Taanis Odenses rahvusvaheline Carl Nielseni nimeline viiuldajate konkurss, kus esimest kohta jagasid kaks viiuldajat – Ji Yoon Lee Lõuna-Koreast ning Liya Petrova Bulgaariast. Kolmanda koha sai Luke Hsu Ameerika Ühendriikidest. Kõik finalistid esitasid kaks instrumentaalkontserti, millest üks pidi olema Nielseni viiulikontsert. Konkurss kestis terve nädala ning osales kakskümmend kolm noort viiuldajat, kelle hulgas oli ka Mari Poll Eestist. Esimeses voorus tuli esitada Bachi, Paganini ja Mozarti teoseid. Teise vooru lubati kaksteist mängijat, kolmandasse kuus ja finaali kolm. Ji Yoon Leele ning Liya Petrovale pole suur lava võõras, sest mõlemad on esinenud korduvalt orkestritega. Esimese koha võit tõi mõlemale viiuldajale 11 000 eurot preemiaraha, kontserdipakkumisi üle Euroopa ning võimaluse salvestada plaat firmas Orchid Classics. Žürii esimees oli tänavu Nikolaj Znaider, kes ise võitis konkursi aastal 1992. Tema sõnul oli žüriil võimatu vahet teha, kumb viiuldaja on parem, ning seeepärast antigi välja kaks esikohta.

Inglise Rahvusooper avalikustas paari kuu eest, et dirigent Mark Wigglesworth loobub ooperi muusikajuhi kohast ning jätkab tööd vaid käesoleva hooaja lõpuni. Wigglesworth on Londonis asuvas ooperiteatris oma tööd teinud vähem kui aasta. Kui eelmise muusikajuhi Edward Gardneri ametiaega peeti vaatamata Inglise Rahvusooperis valitsenud keerulisele olukorrale edukaks, siis Wigglesworthi ametiajal läks ooperi olukord veelgi raskemaks. Ent majanduslikele raskustele vaatamata on teatri lavastused osutunud suhteliselt edukaks. Inglise Rahvusooper andis teada, et uueks kunstiliseks juhiks saab Daniel Kramer, kes on ka varem ooperimajade juhtimisega tegelnud. Krameri ametiaeg algab augustis. Ameeriklasel Daniel Krameril on Inglise Rahvusooperiga sidemed juba astast 2008, ta on aidanud lavale tuua mitmeid oopereid.

BBC Proms on teinud teatavaks oma suvise kava, mis üldjoontes toetub tänavu Ladina-Ameerika temaatikale, sest suvised olümpiamängud toimuvad Brasiilias. Tänavu esitatakse enim Heitor Villa-Lobose ja Alberto Ginastera loomingut. Festivalil toimub seitsekümmend viis põhikontserti, seitsekümmend kuus erisündmust ja kaheksa kammerkontserti Cadogan Hallis. Festival algab 15. juulil ja lõpeb 10. septembril. Muusikainstrumentidest pälvib erilist tähelepanu tšello, kavas on kümne tšellokontserdi ettekanne. Näiteks Elgari tšellokontserti esitab Promsi avaõhtul Sol Gabetta ja Dvořáki h-moll kontserti mängib Alban Gerhardt. Tähistatakse ka neljasaja aasta möödumist William Shakespeare’i surmast ning kõlab muusika, mis on inspireeritud tema kuulsatest näidenditest.

Reedel, 22. aprillil toimus Tallinnas Hopneri majas koolidevaheline noorte koorijuhtide dirigeerimiskonkurss. Võistlustules olid kolme kooli, Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Muusikakeskkooli noored õppurid. Võistlema pääses üheksa koorijuhti, kolm paremat igast koolist. Konkursante hindas žürii koosseisus Silvia Mellik (koorijuht, kauaaegne Otsa kooli kooridirigeerimise õpetaja), Hirvo Surva (koorijuht, EMTA kooridirigeerimise osakonna õppejõud), Riho- Esko Maimets (helilooja). TULEMUSED I koht – Nele Erastus (Otsa kool, õp Heli Jürgenson). II koht – Kärolin Orav (Elleri kool, õp Lauri Breede). III koht – Jaanus Karlson (Elleri kool, õp Lilyan Kaiv). Vana traditsioon Noorte koorijuhtide omavahelise mõõduvõtmise tava on ammune, järjepidev ja väärikas. Alates 1958. aastast toimusid “rammukatsumised” kahe kooli, Tartu ja Tallinna muusikakooli õpilaste vahel. 1976. aastal liitus muusikakeskkool ning tore ettevõtmine on saanud tuntuks kolme kooli kooridirigentide konkursina. Võisteldakse reeglina üle aasta, seekord oli korraldamise järg Otsa kooli käes. Võistluse reglement on aja jooksul muutunud. Varasematel aastatel juhatasid võistlejad koori asemel klaverit või “tapeeti”, nagu me omavahel naljatades ütleme. Kümmekond aastat tagasi loobuti sellisest aseainest ja pöörduti koorijuhi tegeliku instrumendi, elava koori poole. Repertuaar, mida konkursandid kolme kooli õpilastest koosnevale õppekoorile 15 minutiga peavad õpetama, koosneb juubilaridest heliloojate teostest ja need valib välja korraldava kooli õpetajaskond. Tänavu olid kavas Alfred Karindi (1901–1969), Lembit Veevo (1926–2000) ja Heino Lemmiku (1931–1983) laulud. Kontsert kui interpretatsiooni tuleproov Esinemine pakkus kuulajaile võimalust nautida muusika interpreteerimise kunsti. Osav töötegija ja loov kunstnik ei mahu alati ühte isikusse, vähemasti mitte oma loomingulise tee alguses. Oleks patt ka kõike korraga tahta. Konkursile järgnenud kontserdil üles astunud kolme kooli koorid olid eriilmelised kava ülesehituse, kõlakultuuri ja esituslaadi poolest. Ühine joon on nooruslik särav toon ning vaimustus musitseerimisest. Elleri ja Otsa kooli koorid koosnevad valdavalt kooridirigeerimise eriala õppivatest noortest. Muusikakeskkooli koorides laulavad kõrvuti koorijuhtidega ka instrumentalistid. Tartlased esitasid Alo Ritsingu ja Ester Mägi laule ning särtsu lisas ka rajatagune muusika. Segakoori koloriidile tõi vaheldust TMKK noortekoori esinemine. 44 neidu täitsid saali kauni ja kirka kõlaga, õpetaja Ingrid Kõrvitsa käe all kõlasid Mart Saare ja Cyrillus Kreegi väärt miniatuurid. TMKK kammerkoori dirigeerisid õpilased, kõlas Roman Toi ja Ester Mägi looming, elevust tekitas kauge Austraalia koorimuusika. Otsa kooli õppekoor tegi kummarduse kooli kauaaegsele õpetajale helilooja Anti Margustele tema 85. sünniaastapäeva puhul. Kava koosnes valdavalt tema lauludest. Ja oligi käes aeg konkursi tulemused teatavaks teha. Enne veel sai sõna Silvia Mellik, kes leidis, et võistlus oli huvitav ja heal tasemel. Pika aplausi ja hõiskehüüdeid pälvis suur koolidevaheline segakoor, kes tuleb kokku vaid selleks võistluseks. Noored koorijuhid olid konkursiks korralikult valmistunud ja võimalus end teistega võrrelda andis igale osavõtjale juurde hulga kogemusi, muusikalist tarkust, pingetaluvust. Juttu tehti ka vajakajäämistest. Vokaalkunst on kahe komponendi, sõna ja muusika sümbioos. Noortel võinuks jätkuda rohkem tähelepanu ja armastust teksti autorite ning nende loomingu vastu. Mõnel võistlejal läks ärevusega meelest koguni luuletaja nime nimetada. Koorijuhi ettevalmistustöö partituuriga eeldab suurt süvenemist, sügavuti uurimist- puurimist. Ester Mägi 80. sünnipäeva kontserdil küsis muusikateadlane Helju Tauk juubilarilt, mida ta ootab oma teoste interpreteerijatelt. Hetke mõelnud, vastas meie muusika grand old lady, et esmatähtis on leida õige tempo. Ka sel võistlusel tuli kogeda, et paraja tempo valik ei ole kergete killast. Koorijuhi ametist... Lõppenud konkurss viis mõtted koorijuhtimise erialaga seonduvale. Keskastme koolide kooridirigeerimise osakonnad on väikesed – Elleri koolis 12 õpilast, Otsa koolis 6 (eelõppes 4), TMKK koorijuhtimise ja vokaali osakonnas õpib 9 koorijuhti, 7 lauljat ning teise eriala kõrvalt tegeleb fakultatiivselt kooridirigeerimisega veel 3 õpilast. Koorijuhtimine on päris kindlasti elukutse, lausa auväärt amet, iseküsimus, kas väikeses Eestis saab üksnes sellest tööst ära elada. Meie kooridirigendid töötavad enamasti koorijuhtimise kõrvalt pedagoogidena või koori- ja muusikaelu korraldajatena, nii et üks amet täiendab teist, nagu ka näiteks eesti kirjanikud, suur osa kunstnikkonda, paljud interpreedid jne. Võib tuua näiteid ka varasemast ajast, suisa klassikute kohta: Tammsaare, Vilde jt töötasid ajalehe toimetajana. Ka niisugused tuntud koorijuhid nagu Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks jpt olid ühtlasi pedagoogid. Miks siis üha vähem noori õpib koorijuhtimise eriala? Sellepärast, et ühiskonna “trendid” pole ligemale paarkümmend aastat harrastustegevust soosinud. Ühiskond on olnud keskendunud majanduse arengule. Eriala vähese populaarsuse põhjus on ühelt poolt kindlasti seotud sellega, et tähelepanu keskmes on praktilised erialad. Teisalt kardab noor siduda oma elu ametiga, mille sissetulek on juhuslik (puhtmajanduslik kaalutlus). Lisaks erialaspetsiifiline põhjus: ettekujutus koorijuhtimisest tekib alles õppima asudes, erinevalt näiteks instrumendi õppimisest. Eesti Kooriühingu andmetel on koorijuhte vanuses 19–34 aastat praegu “tööpõllul” 107. Pole paha. Minu isiklik unistus on, et keskastme muusikakoolides oleks kooridirigeerimise erialal õppivaid noori vähemalt minikoori jagu (st 12). Sellise instrumendiga saab juba töötada. Eestit külastanud teiste riikide muusikud on kadestanud meil hästi toimivat süstemaatilist muusikaõpet, mis võimaldab kasvatada professionaale. Kaugeltki igal pool Euroopas pole muusikaõpetajatel-koorijuhtidel nii head erialast ettevalmistust. Reformidega peaksime olema äärmiselt ettevaatlikud. Iga muudatus peaks välja kasvama tegelikust arenguvajadusest ning olema detailideni läbi mõeldud. Kõige halvem, mida teha saame, on tormata ummisjalu lammutama hästi toimivat süsteemi üksnes moe pärast, muu maailma eeskujul (nt majanduslikult ökonoomne koorijuhi-traktoristi eriala) ning mugavate ja vähe võimekate õpilaste survel. Siinkohal üks vahva kõrvalpilk. Kirjutab Otsa kooli muusikateooria- ja kompositsiooniosakonna juhataja Kermo Koit: Koorijuhi (edaspidi K-juhi) mini välimääraja Kammertoonifänn – kui saaks, siis ainult surfaks kammertooni abiga kvindiringil. Medtöötaja – nähes, et solfiõpetaja on nõrgemate lauljate esitusest tunnis kokku kukkumas, alustab K-juht kooritöö metoodikast ja hääleseadest lähtudes otsustavalt nõrgematele lauljatele esmaabi andmist. Edev K-juht – oskab kõiki partiisid peast. Tööloom K-juht – veab fraasi nagu Peipsi traaler, kuid häälte kätteandmisel vajab väikest pukseerimist. Nostradamus K-juht – hoiatab valede nootide, ebamääraste skeemide ja koori mittehäälestumise eest. Lisaks vaata ka www.tulevikontume.nostra. Võitja K-juht – ta on alati finišis. Iga päev. Igal üritusel. Suhtleb ainult teiste võitjatega. Ta ei eksi. Või eksib ainult siis, kui ta ütleb, et ta eksis. Võitjat on vaja. Võitja poolel on hea olla. Koor, kellel on kõige paremad võitjad, võidab kõik. * K-juhtimise erialaõpilastega olen kokku puutunud erinevates tundides juba päris mitu aastat ja seega on mulle avanenud mitmekesine vaatepilt. Musikaalsusest lähtudes on nendel noortel interpreetidel üks sarnane joon – väga selge, isegi poolkristalne hääl, mis teeb vähemalt solfi suuliste ülesannete kuulamise palju nauditavamaks. Sellele lisandub ka üsna viisakas klaverimänguoskus. Isikuomaduste poolest on valdav enamik neist ontlikud ja oma tegemistes distsiplineeritud. Sellepärast on neist ka keeruline kirjutada. Siiski on huvitav kõrvalt jälgida, kui erinevad karakterid ühte osakonda kokku satuvad ja võrreldes varasemate lendudega, mäletan, et koorijuhid olid mõnikord krapsakamad, vahel isegi ehk liiga hakkajad, nii et entusiasm muutus lõpuks lihtsalt tuuseldamiseks. Nüüd on moodi läinud hoopis udune pilk, mõnel esineb kroonilist letargilist seisundit. Viipad silme ees käega või vilistad, siis hetkeks (aga ainult hetkeks) lööb klaariks ning seejärel hajub tähelepanu taas. Need on muidugi üksikud erandid, kes annavad omamoodi värvi põnevasse kooslusse. Tegelikult on K-juhid minu silmis alati olnud väike rõõmus seltskond teadmishimulisi õpilasi, kes ei kohku tagasi ka keerukamate ettevõtmiste ees. Selliste tegelastega on ainult rõõm muusikast mõelda, kõnelda ja seda ka luua. ELAGU K-JUHID!

EMTA emeriitdotsent Ada Kuuseoks võitis aprillis Poolas toimunud IV rahvusvahelisel muusikaõpetajate konkursil esimese preemia. Esimene selline konkurss leidis aset 2013. aastal. Konkurss viidi läbi viies kategoorias – klahv-, keel- ja puhkpillid, vokaal ja kammermuusika ning pedagoogilise staaži järgi kategooriates kuni kaks, viis ja kümme aastat ning rohkem kui kümme aastat. Osavõtjaid oli 40 kaheksast riigist: Poola, Tšehhi, Slovakkia, Leedu, Eesti, Venemaa, Valgevene ja Hiina. Solistikategoorias tuli esitada vaba kava pikkusega 20–25 minutit. Ada Kuuseoksa kavas kõlasid Mozarti Sonaat D-duur KV 576 ja Liszti Mefisto valss. Võistlejaid hindas žürii koosseisus Veera Nossina (Venemaa, esimees), Gary Guthman (Ameerika), Miho Kurihara (Jaapan), Philipp Subbotin (Tšehhi), Maxymilian Bylicki, Piotr Biskupski (Poola) ning eelmiste võistluste grand prix’d: Aleksander Yankovich (Ukraina), Jekaterina Starodubrovska (Venemaa) ja Aleksandra Žvirblite (Leedu). Võistluse direktoriks ja peaorganisaatoriks on Jaroslaw Drzewiecki, kes on olnud ka Narva Chopini konkursil žürii esimeheks.

28. – 30 aprillini toimus Klaipedas kolmas rahvusvaheline muusikaolümpiaad. Sellest võttis osa 29 õpilast üheksalt maalt: Eestist, Horvaatiast, Küproselt, Leedust, Lätist, Poolast, Slovakkiast, Sloveeniast ja Tšehhist. Nooremas vanuserühmas oli osalejaid 15, vanemas 14. Olümpiaad koosnes neljast võistlusalast – omalooming, laulu esitamine, noodilugemine ja kirjalik test (muusika kuulamine ja teooria). Rahvusvahelise muusikaolümpiaadi žürii esimees oli tuntud Leedu dirigent ja tšellist Mindaugas Pačkus. Nooremas vanuserühmas anti välja 3 kuldmedalit, 3 hõbemedalit ja 9 pronksmedalit. Parima tulemuse sai Läti esindaja Andrejs Martins Gringergs, kellele kuulus I koht ja kuldmedal. Väga hästi esinesid Eesti osalejad, kuldmedali ja II koha sai Luisa Susanna Kütson, hõbemedali ja II koha Leo Mattias Leete ning pronksmedali Kristiin-Heleen Toovis (kõik Tallinna 21. kool). Vanemas vanuserühmas sai I koha ja kuldmedali Leedu õpilane Gintare Valionyte, talle järgnes Anita Maasalu (Tallinna Reaalkool) kuldmedali ja II kohaga. Tauno Tamm (Pärnu Koidula gümnaasium) sai hõbemedali ja III koha ning Patrik Sebastian Unt (Rapla Ühisgümnaasium) pronksmedali. Eripreemiatest läks Eesti õpilastele parima noodilugeja tunnustus Luisa Susanna Kütsonile, vanemas rühmas sai Anita Maasalu eripreemia nii parima noodilugemise kui ka kirjaliku testi eest. Muljeid toimunust jagavad Eesti muusikaolümpiaadide peakorraldaja, EMTA täienduskoolituskeskuse juhataja ja õppejõud ning žürii liige Ene Kangron ja vanema rühma osaleja Anita Maasalu. Anita Maasalu: “Omaloomingu- ja lauluvoorus kuuldu põhjal võin öelda, et tase oli väga hea, esitati väga erinevat ja huvitavat repertuaari. Paljud osalejad olid laulu valinud just oma maa rahvamuusikast, mis muutis iga esituse omanäoliseks. Omaloomingu voor oli tõeliselt mitmekülgne ja nagu ütles žüriigi, väga raskesti hinnatav. Oli klassikat, popmuusikat ja rahvamuusika suunitlusega lugusid. Kõige omapärasema ja meeldejäävamana enda jaoks nimetaksin parima omaloomingu eripreemia saanud Gintarė Valionytė (Leedu) teost sooloflöödile, millest poole mängis ta vaid flöödi huulikut kasutades.” Küsimusele, kas rahvusvaheline olümpiaad oli raskem, kui üleriigiline, vastas Anita Maasalu: “Oli teistsugune, aga mitte oluliselt raskem. Eestis koostatakse kirjalik töö suures osas just kohaliku muusikaelu teemadest, rahvusvahelise olümpiaadi kirjalik osa koosnes vaid kuulamisülesannetest, millest ühe jaoks pidi olema tutvunud ka korraldajamaa helilooja Čiurlionise loominguga. Raskem kui riiklikul olümpiaadil, oli aga noodist laulmine, kus harjutused olid pikemad ja keerukama ülesehitusega.” Olümpiaadide olulisusest arvas Anita Maasalu: “Muusikaolümpiaad on teistega võrreldes väga eriline, sest läbida tuleb mitu erinevat vooru, mis eeldavad ka erinevaid oskusi. See loob võimaluse igaühel särada just selles valdkonnas, milles ta parim on. Tunnen, et olen väga hea kogemuse võrra rikkam ja loodan, et muusikaolümpiaadid jätkuvad veel kaua!” Ene Kangron: “Rahvusvahelised muusikaolümpiaadid toimuvad iga kahe aasta tagant (siiani Tallinn 2012, Riia 2014 ja Klaipeda 2016) ning see Eestist lähtunud idee leiab Euroopas järjest rohkem toetajaid. Muusikaolümpiaad sündis soovist luua muusikaliselt andekatele lastele võimalus loovaks muusikaliseks eneseväljenduseks. Noorte talentide avastamine, nende motiveerimine ja toetamine on muusikaõpetaja missioon. Eesti kooli muusikaõpetuse taset imetletakse nii Euroopas kui kogu maailmas, seda oleme kogenud kontsertreisidel, konkurssidel ja konverentsidel. Peaaegu seitse aastat tööd EASi rahvuslike koordinaatorite juhina on andnud teadmise, et paljudes riikides tuleb pidada tõsist võitlust muusika kui õppeaine säilimise eest õppekavas.” Eesti osalejatest kõneles Ene Kangron: “Žüriiliikmena on mul rõõm tunnistada, et kõik Eestit esindanud noored talendid saavutasid Klaipedas väga häid tulemusi. Märkimisväärne on meie osalejate suurepärane muusikateoreetiline ettevalmistus, mis avaldus nii testi sooritamises kui ka noodilugemise voorus. Eestisse tuligi siit kaks eripreemiat. Luisat jäi teisest eripreemiast (muusikateooria ja kuulamise test) lahutama vaid 0,05 punkti! Samuti jäi 0,06 punkti lahutama Leo Mattias Leetet omaloomingu voorus eripreemia võitnud Andrejs Martins Gringergsist (Läti). Kokkuvõtteks võib rõõmuga tõdeda, et Klaipedas sündis Eestile kuus muusikaolümpiaadi tähte! Suurepäraseid muusikaelamusi pakub aasta-aastalt aina arenev omaloomingu voor. Tänavust võistlust iseloomustasid eelkõige värvi- ja vormiotsingud. Leiti põnevaid kooskõlasid, kasutati erinevaid heli tekitamise viise tuntud muusikainstrumentidel (näiteks flöödil). Vormiliselt oli teoseid kvartetist koorilauluni ja soololaulust süidini. Nooremas astmes tunnistati omaloomingu eripreemia vääriliseks Andrejs Martins Gringergsi (Läti) Prelüüd h-moll klaverile, seda isikupärase muusikalise materjali ja täiusliku vormilise ülesehituse eest, millele lisandus ka kaasahaarav esitus. Vanemas rühmas sai omaloomingu eripreemia flöödil põnevaid helisid leidnud Gintare Valionyte (Leedu).” Žürii arvamustest vahendas Ene Kangron: “Žürii esimees tõstis aruteludes esile meie osalejate energeetiliselt tugevaid esitusi, eestlastele omast pehmet ja paidlikku vokaalikäsitlust ning avarat loomingulist mõtlemist (Patrik Sebastian Unt – teos keelpillikvartetile ja klavessiinile). Tunnustuseks oli mitme meie võistleja valimine lõppkontserdile. Nii kuulsime seal Luisa Susanna Kütsoni ja Kristiin-Heleen Toovise lauluesitusi, õnnestumisele aitas oluliselt kaasa õpetaja Kadri Mägi stiilne ja heakõlaline klaverisaade. Pea kõigi žüriiliikmete poolt märgiti ära ja paluti ka lõppkontserdile esinema Leo Mattias Leete omalooming vokaalansambliga, mida iseloomustab noore autori hea vokaalitunnetus ja Eesti koorikultuurile omane kõlataotlus. Energeetiliselt tugeva ja kuulajat puudutava esituse Tõnis Mägi laulust “Pühendus” tegi lõppkontserdil ka Tauno Tamm.” Muusikaolümpiaadide tulevikuplaanidest kõneles Ene Kangron: “Rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide edasiarendamiseks loodi Klaipedas muusikaolümpiaadi komitee, kuhu kuuluvad Branka Rotar Pance (Sloveenia), Gabriela Konkol (Poola), Irena Nelsone (Läti), Ruta Girdzijauskiene (Leedu) ja Ene Kangron (Eesti). Kuidas aga minna edasi Eestis? Kindlasti vajab ka muusikaolümpiaadi puhul rakendamist meie üldine, kõiki õppeaineid puudutav olümpiaadide ettevalmistamise süsteem. See tähendab, et vabariikliku olümpiaadi võitjad võetakse ettevalmistaval perioodil ülikooli “hõlma alla”, on võimalus saada EMTA õppejõududelt konsultatsioone. Usun, et suudame kahe järgmise aasta jooksul meie senist head koostööd EMTAga just selles suunas edasi arendada.”

Tallinna Filharmoonia kunstiliseks juhiks valiti Tallinna Kammerorkestri peadirigent Risto Joost. Tallinna Filharmoonia loomenõukogu liikme Juhan Paadami sõnul on Risto Joostil olemas kõik eeldused loometegevuse mõtestamisel ja organisatsiooni kunstilisel suunamisel: “Risto säravad loomingulised ideed, hea maitse, energilisus, väsimatu töötahe ja nõudlikkus nii enese kui kolleegide vastu on olulised isikuomadused Tallinna Filharmoonia juhtimisel ja mis eriti oluline, Birgitta festivali kujundamisel veelgi omanäolisemaks, unikaalseks muusikateatri sündmuseks,” iseloomustas Paadam uut kunstilist juhti. Risto Joost peab oluliseks oma eelkäija, maestro Eri Klasi loodud kunstilise kvaliteedi hoidmist ning selle edasi arendamist: “Kolm hooaega Tallinna Kammerorkestri peadirigendina on andnud mulle hea ülevaate, millises kunstilises suunas Tallinna Filharmoonia liikuda võiks. Tallinna Filharmoonia tegevus peaks kindlasti leidma ka rahvusvahelisel tasandil rohkem kõlapinda, eelkõige seoses Tallinna Kammerorkestri ja Birgitta festivali kunstiliste eesmärkide elluviimisega.” Risto Joost on õppinud orkestri- ja kooridirigeerimist ning laulmist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, täiendanud end Viini Muusika- ja Kaunite Kunstide Ülikoolis ning lõpetanud orkestridirigeerimise magistrantuuri Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis professor Jorma Panula klassis. Ta on olnud Tallinna Kammerorkestri peadirigent alates 2013. aastast ning juhatanud mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud orkestreid. Alates 2015. aastast on Risto Joost ka Leipzigis tegutseva MDR Rundfunkchori kunstiline juht.

ERSO Kölni fiharmoonias, solist Olga Scheps Kui aprillis tegi ERSO koos oma peadirigendi Neeme Järviga reisi Lätti ja Leetu, esinedes vastavalt Riia Suurgildi hoones ja Vilniuse Kongresside palees, siis mais võeti ette sõit Saksamaale. 5. mail esines ERSO esmakordselt Kölni filharmoonias. Hollandi dirigendi Bas Wiegersi juhatusel anti kontsert nüüdismuusikale keskendunud festivalil “Kaheksa silda” (“Acht Brücken”). Festival “Kaheksa silda” toimus tänavu kuuendat korda. Igal aastal on fookuses üks teema ja üks helilooja. Seekordse festivali alapealkiri oli “Muusika ja usk” ning tähelepanu keskmes oli vene helilooja Galina Ustvolskaja (1919–2006) looming. 11 päeva kestnud festivalil oli 57 üritust ning esiettekandele tuli 14 muusikateost. ERSO ja Bas Wiegersi esituses kõlasid Kölnis Pärdi “Lamentate” klaverile ja orkestrile ning Galina Ustvolskaja sümfoonilised poeemid nr 1 ja 2. Pärdi teoses “Lamentate” soleeris Kölnis resideeriv noor vene pianist Olga Scheps, kes on tuntud romantismiajastu loomingu interpreedina. ERSO kontserdi salvestas Lääne-Saksa Ringhääling ja EBU vahendusel kõlas see 27. mail ka Klassikaraadio eetris. 1986. aastal ehitatud Kölni filharmoonia pakub peavarju kahele suurele orkestrile: 1947. aastal asutatud Lääne-Saksa Ringhäälingu (WDR) sümfooniaorkestrile, mille peadirigent on alates hooajast 2010/11 Jukka-Pekka Saraste, ning 15. sajandisse ulatuva ajalooga Kölni Gürzenichi orkestrile, mille peadirigent on lõppeva hooaja algusest François-Xavier Roth.

28. aprillist 1. maini toimus Varssavis ECMTA (European Chamber Music Teachers Association) aastakonverents. Selle üldkoosolekul valiti ECMTA juhiks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia instrumentaalkammermuusika keskuse juhataja professor Marje Lohuaru. Ühtlasi toimus Varssavis muusikakõrgkoolide tudengite kammermuusika festival. “1975. aastal Tallinnast alguse saanud Balti riikide konservatooriumite tudengite igakevadine kammermuusika festival on erakordselt hea näide regiooni muusikakõrgkoolide kauaaegsest koostööst. Viimase 20 aasta jooksul on üritus muutunud rahvusvaheliseks, osavõtjaid on kogu Euroopast. Tänavune festival toimus Varssavis Chopini-nim muusikaülikoolis. Osalejaid oli Eesti, Läti, Leedu, Poola, Moskva, Londoni ja Tampere muusikakõrgkoolidest,” rääkis Marje Lohuaru. Eestit esindasid festivalil trio koosseisus Mari-Liis Urb, Kristian Plink ja Joonatan Jürgenson ning duo Rene Laur ja Joonatan Jürgenson. Kontsert toimus suurepärase akustikaga Wilanova lossis ning kavas olid Tubina ja Sibeliuse ansambliteosed. Saja liikmega Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsioon asutati 2007. aastal ja see koondab nii muusikakõrgkoole kui ka kammermuusika alal tegutsevaid ansambleid ja festivale. Organisatsioon on avatud ka erinevatel haridusastmetel kammermuusikat õpetavatele koolidele. Eestist on ECMTA liikmed EMTA, festival “In Corpore”, Elleri-nim muusikakool ja ansambel YXUS.

23. aprillil lahkus viiuldaja ja kauaaegne muusikapedagoog, EMTA emeriitprofessor Tõnu Reimann. Tõnu Reimann oli aastal 1965 lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli ja aastal 1970 Tallinna konservatooriumi Herbert Laane õpilasena. Aastatel 1971–1974 täiendas ta end Moskva konservatooriumi assistentuur-stažuuris Galina Barinova viiuliklassis. 1970–1977 töötas ta Estonia teatri orkestris. 1974. aastal alustas Tõnu Reimann tööd pedagoogina, algul Tallinna muusikakeskkoolis, aastast 1976 praeguses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. 2004. aastal sai temast professor ja ta oli järgmised kümme aastat ka EMTA interpretatsioonipedagoogika instituudi juhataja. EMTAs töötatud 40 aasta jooksul on tema juures lõpetanud üle 50 viiuli- ja vioolamängija. Erialaõpilaste juhendamisele lisandusid keelpillimängu ajaloo loengud. Palju aastaid töötas Tõnu Reimann ka Soomes Poris Palmgreni konservatooriumi lektorina ja keelpilliosakonna juhatajana ning mitme sealse festivali muusikalise nõustajana. Tal jätkus energiat konsulteerida õpilasi mitmel pool üle Eesti ning osaleda konkursside žürii töös. Alates 1994. aastast oli Reimann 14 aastat Haapsalus peetud festivali “Viiulimängud” kunstiline juht; selle töö eest pälvis ta 2008. aastal Haapsalu linna vapimärgi. Viimastel aastatel tegutses Reimann suviti Pärnu festivalil, andes seal noortele viiuldajatele meistrikursusi, ning kus pidi osalema ka sel suvel. Aastate vältel andis ta koos pianistist venna Mattiga hulga kammermuusika kontserte Eestis ja mitmes välisriigis, korraldas loengkontserte ja muusikasaateid ETVs ning salvestas muusikat Eesti Raadiole. Palju kontserte andis ta ka koos organist Rolf Uusväljaga. Tõnu Reimann oskas hoida oma õpilasi, äratada armastust oma pilli ning kogu muusika vastu. Ta oli laia silmaringiga ja hea analüüsivõimega muusik, see ilmneb mh tema eri väljaannetes ilmunud artiklitest. Reimannil oli alati palju ideid kõikvõimalike tegemiste, seminaride, ümarlauavestluste või meistrikursuste korraldamisel.

Tallinna muusikakeskkooli IV klassi õpilane Carita Irjas (õp Martti Raide) saavutas I koha Lätis 29. aprillist 4. maini toimunud noorte pianistide XVII rahvusvahelisel konkursil “Jūrmala 2016“. Konkurssi hindas rahvusvaheline žürii koosseisus: Juris Kalnciems (Läti, esimees), Ivari Ilja (Eesti), Anton Ljahhovski (Venemaa), Igor Lazko (Venemaa/Prantsusmaa) ja Toms Ostrovskis (Läti). Kuigi võistlusel osales kokku 31 pianisti kõigist kolmest Balti riigist, oli ootuspäraselt kõige rohkearvulisem meie lõunanaabrite esindus. Lätlaste mängus võis tunda nende klaverikooli pikaajaliste traditsioonide vaimu, teatavat suurejoonelisust nii kavade valikus kui mängulaadis. Nii sisult kui tehniliselt raskusastmelt esitati kaalukaid teoseid. Nii võis juba noorimas vanusegrupis kuulda Rahmaninovi “Polichinelle’i” ja Hatšaturjani Tokaatat. Kas ettekanded ka teostes püsitatud sihtide vääriliselt õnnestusid, on omaette küsimus. Kuid vaatamata sellele, et stiilitaju ja palade väljendusliku omapära tabamisel esines teinekord küsitavusi, tuleb au anda lätlaste ettevalmistuse põhjalikkusele. Esituste tehniline meisterlikkus ning mängukindlus andsid tunnistust sellest, et harjutatakse palju ja asjaga tegeldakse igas mõttes väga tõsiselt. Ainsa Eesti osalejana võistles Carita Irjas noorimas vanusegrupis (kuni 12-aastased), kus II vooru pääses orkestriga esinema 6 mängijat. Carital esinemine pälvis mõlemas voorus žüriilt kõrgeimad punktid.

23. aprillist 8. maini toimus Peterburis esimest korda rahvusvaheline kammerooperifestival, mille korraldas Peterburi Kammerooper. Festivalil esinesid lisaks korraldajale Collegium Musicum Riiast, Rahvusooper Estonia ning Helikon-Opera ja Pokrovski Kammerooperiteater Moskvast. Peterburi sõitis 60 estoonlast, kaasas Hindemithi ooperi “Pikk jõulueine” Arne Miku lavastuses. See oli kavas 3. mail, osades Janne Ševtšenko, Annaliisa Pillak, Rauno Elp, Mart Laur, Oliver Kuusik, Juuli Lill, Kristel Pärtna, Andres Köster, Kati Jaanimäe ja Mart Madiste. Dirigeeris Kaspar Mänd. Festivali eesmärk on tutvustada kammerooperit kui eristuvat ja tänapäevast žanri, millel on oluline koht maailma muusikakultuuris. Kavas olid Bizet’, Händeli, Britteni, Hindemithi, Lampi ja Tšaikovski teosed.

Märtsikuus esitleti Prantsusmaal, Clermont-Ferrandis festivalil “Videoformes” EMTA audiovisuaalse kompositsiooni eriala tudengite Einike Leppiku, Sander Tuvikese, Alyona Movko, Henri Viiese, Mihkel Tombergi ja Robi Jõelehe töid. EMTA kõrval olid näitusel veel Prantsusmaa, Brasiilia ja Venemaa kõrgkoolide noorte autorite uuem videolooming. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat tutvustasid audiovisuaalse kompositsiooni eriala õppejõud Paolo Girol ja tudeng Einike Leppik. EMTA interdistsiplinaarne õppekava ja meie tudengite looming pälvis rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnike ja kuraatorite Kentaro Taki (Jaapan), Natalia Fuchs (Venemaa), Peter Burges (Holland) and Natan Karczmar (Prantsusmaa/Iisrael) huvi ning positiivset tagasisidet. Koostöös välispartneritega esitletakse seda programmi peagi ka teistes riikides

Laulsin Ants Sootsi käe all Eesti Rahvusmeeskooris kaugelt üle kümne aasta ja puutusime seetõttu peaaegu igapäevaselt kokku. Sain teda tundma inimesena, aga eelkõige dirigendina. Milline on Ants Soots? Missiooni- ja kohusetundlik. Eesti koorikultuuri (aga ka kogu kultuuri) pärast südant valutav. Tõsine töötegija. Tabava ja terase huumoriga kõrvaltvaataja ja märkaja. Tunnustatud pedagoog, kelle juhendamisel on sirgunud kümneid tänaseid tippmuusikuid. Maa sool ja tõrvikukandja, “isamaa ilu hoidleja” nagu meie koorijuhid enamasti. Ants Soots on laulnud Eesti Televisiooni ja Raadio Segakooris ning töötanud õpetajana Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Alates 1988. aastast on ta õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (aastatel 1991–1995 koorijuhtimise kateedri juhataja, alatest 2004. aastast professor). Soots on juhatanud mitmeid koore (meeskoor Forestalia,Tallinna Tehnikaülikooli Meeskoor (varasem Tallinna Polütehnilise Instituudi Meeskoor), Teaduste Akadeemia Meeskoor ja Teaduste Akadeemia Naiskoor). Aastatel 1991–2005 oli ta Eesti Rahvusmeeskoori dirigent (aastast 1994 peadirigent), aastatel 2008–2011 koori kunstiline juht. Lisaks on ta olnud 1994. ja 2004. aasta üldlaulupeo üldjuht ning 1999. ja 2009. aasta üldlaulupidude kunstiline juht. Ta on olnud Eesti Kooriühingu juhatuse esimees aastatel 1996–2000 ja Grammy-võitja (koormeister Sibeliuse kantaatide plaadil, 2003). Arvukad meistrikursused välismaal. Etteasted külalisdirigendina, sealhulgas mitmel korral Jaapanis. Riiklikud tunnustused. Veel palju muid töid ja tegemisi. Äsja tähistas Ants Soots 60. sünnipäeva. Õigemini tähistati seda vaat et poolvägisi, sest olgugi palju oma loometeel korda saatnud, on Ants inimesena tagasihoidlik ja ei hooli aupaistest ega kõlavatest peokõnedest. Kas koorijuhi elukutse on olnud su teadlik valik või on siin olnud mängus juhus? Oled maalt pärit ja sinu suguvõsas pole olnud muusikuid. Jah, ainult emapoolne vanaisa oli Teppo lõõtsa mängija. Lapsena mängisin mandoliiniorkestris, hiljem tuli akordion, millel püüdsin kuulmise järgi midagi mängida. Minu huvi märgati, Puka kooli muusikaõpetaja võttis mu koolikoori ja suunas mind ka Elva lastemuusikakooli, kus õppisin peaeagu neli aastat akordioni. Kuid murdeiga tuli peale ja õpingud jäid pooleli. Sain ka aru, et enam ainult õhinast ei piisa ja peaks hakkama süstemaatiliselt endaga töötama. Keskkoolis laulsin kooris, mängisin ka kolhoosi puhkpilliorkestris. Hetk, mil langes otsus valida koorijuhi amet, tuli tegelikult võrdlemisi hilja, muusiku jaoks võibolla isegi liiga hilja. Pärast keskkooli oli soov minna ajakirjandust õppima, aga hinnete pärast poleks mind vastu võetud. Läksin Tartu Ülikooli matemaatikat õppima ja hakkasin ka laulma Tartu Akadeemilises Meeskooris. Matemaatika tundus perspektiivitu ja olin mõneti omadega ummikus, oma mõtetega üksi. Dirigent Alo Ritsinguga tuli jutuks, et kui ma üldse millegagi tahaksin tegelda, siis muusikaga. Ta soovitas laulmise või koorijuhtimise eriala. Nii sattusin Elleri kooli koorijuhtimist õppima, olles juba üheksateistaastane. Olin täiesti kindel, et lähen pärast lõpetamist lastemuusikakooli solfedžot õpetama. Solfedžo praktikatunnid laste ees on meeles kui üks elu kõige vaimustavamaid kogemusi. Aga Ritsing käis peale, et võiksin minna konservatooriumi edasi õppima. Minus tekkis see soov alles Elleri kooli viimasel kursusel. Nautisin küll kooris laulmist ja käisin palju koorikontsertidel, näiteks RAMi kuulamas, aga kinnise inimesena hakkasin alles aegamööda aru saama, mida dirigenditöö endast kujutab. Viimasel Elleri kooli aastal oli juba võimalus Tartu Akadeemilise Meeskoori juures koormeistritööd teha ja midagi ka kontsertidel juhatada. Seega – minu koorijuhiks kujunemise tee on olnud täpselt selline, mis on tänapäeval pigem erandlik (ja mujal maailmas arusaamatu). Olen teinud täispika nimekirja jagu vigu ja põdenud kõiki “lastehaigusi”, mis on küll kasulik immuunsüsteemile... Saan aru, et konservatooriumis toimus sihikindlam õppimine. Konservatooriumis Ants Üleoja klassis toimunud töö oli väga inspireeriv. Aga taas võin öelda, et mingi pööre tuli alles kolmandal aastal, võibolla ka selle tõttu, et hakkasin laulma Tallinna Kammerkooris ja mind kutsuti TPI meeskoori dirigendiks. Enne seda olin juba meeskoori Forestalia dirigent, aga see koor käis koos vaid kord kuus. Hakkasin ka laulma Eesti Raadio segakooris. Loomulikult avaldas muljet Tallinna kontserdielu ning kokkupuutumine vaimselt ja muusikaliselt rikaste isiksustega. Kui jätkata hariduse liinil, siis asusid varakult tööle õppejõuna. Jah, kõigepealt Otsa koolis, olin siis veel tudeng. Seda kohta mulle pakuti, Vello Pähnal oli vaja asendajat ja koolis oldi sellega nõus. Kuna mul oli juba kogemusi tegevkoorijuhina, oli mul teatud ettekujutus, mida õpilastele pakkuda. Nüüd, kui oled töötanud õppejõuna juba aastakümneid, oled sa end selles ametis kogu aeg hästi tundnud? Pedagoogitöö on ju kindlasti üks neid kõige pikemaid vagusid, mida oled kündnud. On nii kujunenud, ilma et see oleks olnud mingi suur soov ja sihikindel tegutsemine. Ükski tegevus, olgu see pedagoogiline töö või miski muu, ei lähe kogu aeg ainult tõusvas joones. Mingil hetkel see loominguline kapital, millele sa toetud, ammendab ennast ja on vaja uusi tõukeid, impulsse. Oled sa üritanud luua pedagoogilises töös oma koolkonda, juurutada mingit kindlat lähenemist, töökorraldust? Sellest, kui ma olin kooridirigeerimise kateedri juhataja, on möödas juba üle kahekümne aasta. See oli aeg, mil reformiti õppekavasid ja suur osa sellest tegevusest ei keskendunud õppeaine sisule. Oma koolkonnast rääkides – eks iga õppejõud ole oma nägu. Oleks halb kui peaks hakkama mingi universaalsuse nimel seda nivelleerima. Teisalt on ka asju, millega kõik peavad arvestama. Aastakümneid tagasi oli dirigeerimise õpetamine võibolla isegi liiga isiksusekeskne ja tihti ei arvestatud teatud üldkehtivaid põhimõtteid. Kitsalt võttes muutus koorijuhtide õpetamises palju siis, kui hakkasid domineerima Peterburi koolkonna mõjud. Vanemad õppejõud, näiteks Tuudur Vettik ja ka Gustav Ernesaks, olid paljuski autodidaktid. Ma ei ütle seda halvas ega halvustavas mõttes, aga nad andsid edasi isiklikku kogemust. Peterburi ja Moskva haridusega õppejõud vahendasid universaalsemat, sageli instrumentaalmuusika dirigeerimisel põhinevat lähenemist, millele lisandus vokaalse taju spetsiifika. Teisalt olen pidanud oluliseks seda, et alustada tuleb klassikast. Seda rõhutatakse palju näiteks teatrikoolis. Kohe ei saa hakata tegelema avangardiga. Õpetades tuleb panna tähele, et repertuaaris oleks kaasaegse muusika kõrval palju maailma ja eesti klassikat. Pole ju mõeldav, et dirigeerimisõpingute ajal pole olnud kokkupuudet Brahmsi muusikaga. Või Ester Mägi loominguga. Pean primaarseks teose vormilist, sisulise dramaturgia ülesehitust. Dirigeerimisvõtted aidaku selle mõistetavusele kaasa. Repertuaar ei saa koosneda ainult kellegi lemmikteostest või nendest, mis on parasjagu aktuaalsed. Maastikku tuleks rohkem “helikopterist” jälgida. Loe edasi Muusikast 5/2016

“Jazzisessioonide” sari on jõudnud viimase episoodini. Olen sellel rännakul, mis algas 2014. aasta talvel, kohtunud kahekümne viie Eesti jazzis väga olulise inimesega ja kuulanud koos nendega tublisti rohkem kui kahtsada lugu maailma nüüdisjazzist ja jazziklassikast. Sarja väärikaks lõppakordiks sobib kõige paremini jutuajamine Eesti jazzi “ema” Anne Ermiga. Festivalil “Jazzkaar” on olnud meie jazzielu arengus ülimalt tähtis roll. Seekord oligi jutuks “Jazzkaar”, muusikat valisin Eesti Raadio fonoteegis sisalduvate festivalisalvestuste seast. Anne, kes teab rääkida sadu värvikaid lugusid festivali ajaloost, jagas oma mõtteid ja meenutusi nii välis- kui ka kodumaiste esinejate kohta. New York Voices, “Farmer’s Market”. (1996) Enne: Kuidagi mustalt kõlab. Ükski välismaa ansambel nii mustalt ei tohiks laulda... Ega väga palju võimalusi ei ole, see on ilmselt New York Voices. Pärast: See oli suur õnn, et nad siia saime. Bela Fleck oli meile just ära öelnud, kuna Riia festivali korraldaja hüppas alt ära. Hakkasin kiiresti otsima, millega on teda võimalik asendada. Siis selgus, et Soome “April Jazzil” esineb New York Voices. Tollal sai palju asju faksiga aetud. Igatahes siia nad tulid ja televisioon tegi nendega laval intervjuu. Kõlas toredalt; kui saalist kuulad, siis ongi hoopis teine asi. Ma ei ole seda salvestust üle kuulanud, nagu paljusid teisigi. See oli minu jaoks tõeline üllatus, oleks eeldanud, et kõlab paremini. Charles Lloyd, “Blessing”. (1997) Enne: Kiriku kõla. Kaarli kirik? Võiks ju olla Charles Lloyd, aga Lloyd on olnud nii ballaadilik ja meloodiline alles mõnel oma viimasel plaadil, muidu ikka palju ägedam. Pärast: No näed, tal tuli vist korraks kurb meel peale. Tema viimasest Tallinnas käigust, 1967. aasta festivalist, möödus siis kolmkümmend aastat. Seda 1967. aasta spordihalli kontserti kuulsin ma kusagilt tagareast, väga võimas oli. Siin loos on ka kuulda, et areng hakkab alles toimuma. Algul oli ta natuke mõtlik, võibolla jalutas kodus Californias ookeani kaldal... Aga see oli kummaline tõesti, et pärast pikka pausi andis see, et väike küürakas Michel Petrucciani läks Lloydi juurde, talle motivatsiooni hakata uuesti musitseerima ja ta teeb seda tänapäevani. Lloydil oli märtsis sünnipäev. Ma ikka saadan artistidele sõnumeid, soovin sünnipäeva puhul palju õnne ja talle muidugi eeskätt, et ikka tervist jätkuks. Lloyd on ikkagi meie kangelane – 1967. aastal pööras terve maailm tema kontserdile Tallinnas suurt tähelepanu. I. H.: Kuidas õnnestus Charles Lloyd uuesti siia saada? Ma veel täpselt ei tunnetanud, kui palju miski võiks maksta. Mulle tundus, et Lloydi kvartett on natuke kallis ja ma küsisin management’i käest, et kuidas oleks, kui võtaks ainult Keith Jarretti. Siis öeldi mulle, et unusta ära, Jarrett on kümme korda kallim. Nii jäin ikka Lloydi juurde. Mulle meenub veel, et raekojas oli ka väike vastuvõtt ja Lloyd kiitis meie muusikuid, kes seal esinesid. Hedvig Hanson oli üks neist. Aga vahepeal oli Lloyd oma saatjatega vist metsas jalutamas käinud, nii et tal oli seal vastuvõtul suusamüts peas. Michael Schiefel, “Yesterdays”. (1998) Enne: Nii ilus, põhjamaine. Kas võib olla, et see laulja ei olegi naine, vaid hoopis mees? Sellist lugu ma ei mäleta, aga natuke reetis see, et siia tuli juurde teine hääl ja siis veel kolmas ja neljas.... Kuidas mehed saavad sellist häält teha, kui nad ei ole kontratenorid? Igatahes on see Michael Schiefel, ka mitmeid kordi siin käinud. Falsett tuleb tal suurepäraselt välja. Orelipunktile üles ehitatud, mis lugu see siis peaks olema? Pärast: Ohoo, jazziklassika, aga tema versioonis täitsa omamoodi. Esimene kord, kui ta esines arhitektuurimuuseumis, lõi kontsert täitsa pahviks. Loop’imine õnnestus tal juba tol korral päris hästi. Sel ajal oli see midagi väga uudset. Schiefeliga oli selline lugu, et ma sain Cannes’is muusikamessil tema plaadi ja kuulates oli selge, et ma tahaksin seda artisti siia saada. Viimati kuulsin teda hoopis Ungaris European Jazz Network showcase’il, kus ta esines koos Ungari muusikutega. Beatlejazz, “Come Together”. (2000) Enne: Ma ei teagi, kes meil seda tuntud lugu mänginud on. Intonatsioonid on natuke nagu Avishai Cohenil. Pärast: Alguses petsid need laadilised intonatsioonid mind ära. Kui see on Beatlejazz, siis sel juhul mängib David Kikoski koos meie Brian Melviniga. Ilmselt Estonia kontserdisaalis salvestatud. Kikoski on omajagu kapriisne. Temaga seoses meenub mulle üks “Pori Jazzi” kontsert, kus mängisid ainult staarid eesotsas Michael Breckeriga ja klaveril oli Kikoski. Kõige rohkem säraski just tema ja üks ta improvisatsioon sai tohutu aplausi osaliseks. Ja kui Brian esmakordselt Eestisse saabus, siis käis nii üks kui teine muusik tema juures konsultatsioonis, sest paljudele avaldas muljet, et on võimalik nii stiilselt trumme mängida. Kristjan Randalu / Taavo Remmel, “When I Know the Answer”. (2001) Enne: Tundub, et siin on Eesti muusikud. Järsku Randalu? Väga ilus laulev kontrabass. Pakuks, et bassil on Taavo Remmel ja tegemist oli raekojas toimunud kontserdiga. Pärast: Kristjan mängib ka soolokontserdi ilusti maha. Selliseid julgeid muusikuid võiks rohkem olla. Esimesel korral esines Kristjan Randalu “Jazzkaarel” minu mäletamist mööda koolides ja talle saadeti tänutäheks meie kontorisse üks ratsuritäht, mis püsis väga kaua. Koolilapsed ja õpetajad olid väga tänulikud. Mind hämmastas see, et kui Ari Hoenig tuli Kumusse esinema, siis Kristjan, kel oli suur soov Hoenigiga koos mängida, harjutas plaadilt kogu materjali selgeks ja nad andsid kontserdi nii, et ei saanudki enne proovi teha. Maailmas on nii palju häid muusikuid. Et silma paista, on tihtipeale vaja õnne. Festivalikorraldaja mätta otsast – peab olema julgust ka tundmatu artist kavva võtta. Tuntud artiste tuleb publik ikka kuulama, aga “Jazzkaarel” on ka alati palju uut. Kadri Voorand Trio, “Õhtud on õunte värvi”. (Plaadilt “Kosmogooniline etüüd”.) Enne: See on loomulikult Kadri Voorand. Nüüd tuli tal ka uus plaat välja. Võttis pikalt aega, et inimesed harjuksid tema stiiliga, mis on veidi jõulisem ja nurgelisem. Ta mängib nüüd ka üha sagedamini klaverit ja kasutab palju looper’eid. Pärast: Kadri on fantastiliselt andekas. Ta on ka välismaale jõudnud, aga võiks veel rohkem. Müüridest on vahel raske läbi murda. Igaühel on oma kindlad tõekspidamised ja neid muuta on keeruline. I. H.: Mina mäletan, et kuulsin 2006. aastal NO99 jazziklubis minu jaoks tollal täiesti tundmatut uut lauljat nimega Kadri Voorand. See, kuidas ta Thelonious Monki laulis, igatahes külmaks ei jätnud. Jah, ta on ikka väga julge tüdruk, kohe EMTAsse minnes võttis Monki ette. Aga ta on ise tunnistanud, et ei teadnud jazzist ööd ega mütsi, kui seda õppima läks. Julge pealehakkamine on alati pool võitu. Al Di Meola “Misterioso”. (2008) Enne: See on ilmselt eelmine kord, kui Al Di Meola käis “Jazzkaarel” esinemas. Kontsert toimus Estonia kontserdisaalis. Mõni lugu oli Piazzollast inspireeritud. Pärast: Akordion andis iseloomuliku värvi ja reetis, et see võiks Di Meola olla. Tänavu on ta “Jazzkaarel” trioga, selline akustiline ja rahulikum kava. Meister on meister, sellest ajast peale, kui ta mängis Paco deLucia ja John McLaughliniga plaadil “Friday Night in San Francisco”, on ta maailma tippu kuulunud. Üldiselt on nii, et Eestis on suurem menu kitarristidel ja lauljatel. Teistega on alati palju raskem, kui just ei ole tegu absoluutse tippnimega. Tark on paremaid artiste tagasi kutsuda. Siis on kuulajatel äratundmisrõõmu ja muusikutel endil ka tore. Kõik, kes on siin käinud, tahavad ikka tagasi tulla. Eks neile meeldi see, kuidas neid vastu võetakse ja nende eest hoolitsetakse, kuidas publik reageerib. See kõik on väga oluline. Ilmunud Muusikas 5/2016

Joosep Sang. Koorijuhi kutsumus. Intervjuu Ants Sootsiga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudised maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Saale Fischer. Vaimuga võimu vastu. Jordi Savall P I L K Virge Joamets. Koolikontsert pole lihtsalt kammerkontsert. Eesti Kontserdi koolikontsertidest Riina Luik. Aare Tammesalu – tingimusteta armastusega muusika vastu Ia Remmel. Džässiuurimisest Eestis. Intervjuu Heli Reimanniga M Ä L U Alo Põldmäe. Klaverimeister-linnaedendaja Hans Heinrich Falck M U L J E Joosep Sang. Muljeid muusika-nädalalt. Tallinn Music Week 2016 Monika Helme. Aus ja ilus. “Lucia di Lammermoor” Vanemuises Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 25

Natuke sõnamängulise pealkirjaga albumi “Andalusian illusion” puhul torkab kõigepealt silma, et siin ei kõla klassikaline ja traditsiooniline flamenko. Kuid selles muusikas on olemas rütm ja kirg, mis on flamenko puhul olulised, ja ka see seletamatu duende, mida maakeelde tõlkida ei oskagi (võibolla sobiks vasteks “hing” või “vaim”). Ilmselt on ka flamenkoga nii, et muusikategemisel peab säilima spontaansus ja mängulisus. Sedaon Maaker sellel plaadil ka taotlenud. Mõned n-ö näpuvead on meelega sisse jäetud, et säilitada teatav “lõunamaine” hoiak. Palad on lindistatud möödunud aastavahetuse paiku. Plaadi ettevalmistuseks süvenes Maaker flamenko rikkalikku maailma. 2014. aastal sai teoks Maakeri esimene flamenkekspeditsioon, kus ta reisis mööda Andaluusiat ja sai näpunäiteid mitmelt õpetajalt, kogedes ka seda, kuidas kohalikes klubides mängitakse ehtsat, elusat flamenkomuusikat. Kõik need kogemused on sellele plaadile talletatud. Maaker on öelnud, et see on nagu reisipäevik, mille iga lugu jutustab mingist kohast, inimesest või mälestusest. Detailidesse mitte pühendatud kuulajal on muidugi vaba voli palade tõlgendamiseks. Seda, et flamenko ja jazz klapivad hästi kokku, teame muidugi ammusest ajast. Uue flamenkolaine peamisi arhitekte oli kitarrist Paco de Lucia. Maailmamuusika ja jazz polekstänapäeval kindlasti selline, kui Chick Corea ei oleks Hispaanias käimise järel kirjutanud vaimustusetuhinas kuulsat lugu “Spain”. Lausa imelik mõelda, et kriitik Leonard Feather nimetas omal ajal Hispaaniat “jazzi kõrbeks”. See oli enne, kui flamenko selle piirkonna ka džässikaardil nähtavaks tegi. “Andalusian Illusion” on midagi teistsugust kui eespool toodud näited. Plaadi iga palaga on seotud omaette lugu. Näiteks “Canción Sevillana” tõukub Maakeri isiklikust elamusest, kui ta kuulis kord õhtul ühes Lõuna-Hispaania linnas jalutades poolavatud garaažiukse vahelt inimesi laulmas. Mitu lugu on pühendatud lähedastele inimestele, kaasmuusikutele. See plaat pole mõeldud kuulajale, kes ootab stiilipuhast lähenemist flamenkole. Sentimentaalseid mõtisklusi ja kauneid miniatuure on siin aga küllaga, sobides näiteks hilisõhtuseks nautimiseks.

Bass-saksofon on saksofonide pere kõige haruldasem liige, ning kahtlemata põhjusega. Massiivne instrument, mis on pisemat kasvu muusikust oluliselt pikem ja laiem, on laval igal juhul visuaalselt efektne. Kuni hetkeni, mil hakkab mängima. Vaimukas kirjanike tandem Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust, et saksofoni kohta midagi sandisti öelda, aga kui nad veel bass-saksofoni oleksid kuulnud... Saksofoni isa Adolphe Saxi 1841. aastal leiutatud ja esitletud instrumenti kasutati alguses orkestripillina, kuid see hüljati peagi. Taas ilmus see välja 1920. aastate jazzikollektiivides ning jõudis mingi nipiga isegi viiekümnendate aastate keskpaiga ülikommertsiaalsesse muusikalimaailma, seda “West Side Story” kaudu. Eestis on praegu teadaolevalt vist ainult üks bass-saksofon, mida hoitakse Tartus Elleri muusikakoolis ning sestap pole ka midagi imestada, et Heavy Beauty bass-saksist tuli laenata Baltikumi teisest otsast. Liudas Mockunas elab ja tegutseb peamiselt Leedus. “Propagandat” esitleti viimasel Tallinn Music Weekil. Bänd koosneb tuntud muusikutest, peale Mockunase on seal veel Jaak Sooäär (kitarr), Henno Kelp (basskitarr) ja Andrus Lillepea (trummid). Kuid Heavy Beauty keskmes on ikkagi bass-saksofon. Tegelikult ei saa ma päris hästi aru, kas “Propaganda” on tõepoolest meelega loodud kompama inimkõrva ja närvisüsteemi taluvuse piire või on tegemist pigem professionaalsete muusikute omavahelise vimkaga, kus bass-saksofon töötab kuulaja kallal samasuguse delikaatsusega nagu hullunud stomatoloogi käest lahti lipsanud ja keskkõrva tunginud hambapuur. Bass-saksofoni kasutatakse ka avangardmuusika närvilõpmeid töötlevas kaoses, nagu teeb näiteks nääpsuke Marie-Bernadette Charrier, aga üldiselt näib sel olevat omadus lämmatada igasugused katsed end mugavalt tunda ja muusikat nautida. “Propaganda” parimad hetked ongi palas “Lonely Clown”, kus on korraks tüüri juurde pääsenud kitarr, aga see ei kesta kaua. Improvisatsioonid, fusion ja jazz-rock on kui teerulli all, teerulliks mõistagi agressiivne bass-saksofon. Kas saab olla midagi veel tüütumat ja ärritavamat neljaminutisest bass-saksofoni palast? Selgus, et saab. Selleks on üle kaheksa minuti kestev “L.M.”. Inimestele, kes juhtumisi bass-saksofoni veel ei vihka, on see just õige plaat.

Tšellist ja produtsent Aare Tammesalu on hea näide muusikust, kes on suutnud ühendada kire muusika vastu ja soovi Eesti muusikaelu korraldamisel sõna sekka öelda. Interpreedina ja produtsendina on ta aastakümnete jooksul kogunud hindamatu loome- ja kogemuste pagasi, mida siin nüüd temaga lahti harutada ja mõtestada püüame. Intervjuu aja leidmine osutub meil veidi keeruliseks, sest tegusa inimesena on tal iga minut arvel (Aare on aktiivne interpreet, kontserdikorraldaja, tšelloõpetaja, mitmete nõukogude liige). Hommikukohvile saabub Aare aga elevil: “Eilne proov kestis õhtul üheteistkümneni ja ees on vastutusrikkad esinemised uute teostega. Võimalus töötada koos Arvo Pärdi ja Jüri Reinverega – mida üks interpreet veel oskab tahta! Olen õnnelik, et saan elada niisugust elu.” See on parim sissejuhatus, mida olen kuulnud. Mis ajendab interpreeti kontserte korraldama – sisemine sund või trots olemasoleva süsteemi vastu? Miks soovid enda õlule võtta ka organisatoorse ja majandusliku vastutuse? Iga loomeinimese soov on end võimalikult vabalt ja täpselt väljendada. Kui muusik saab ise valida esinemisaja ja -koha, lavapartnerid ning repertuaari, on see parim olukord. Soovin selles protsessis osaleda. Muusikuid peetakse sageli boheemlasteks, kes eelistavad ajada kitsalt oma asja. Miks asuda organisaatori rolli? Kontserdikorraldaja on heliloojate ja interpreetide loomingu vahendaja publikule. Selle tegevuse mõju on suurem, kui esmapilgul paistab. Interpreedi ja korraldajana ühes isikus saan kaasa rääkida lõpptulemuse kujundamisel ja kunstilise terviku loomisel. Kuidas alustasid? Kontserdikorraldus on minu jaoks olnud üks suur õppimine, peamiselt iseõppimine. Esimesed katsed jäävad kõrgkooli aega, kui püüdsin nõukogude suletud ühiskonnas valitsevaid keelde trotsides teha seda, mida õigeks pidasin. Erakordne kogemus oli assistentuur-stažuuri eksamid Moskva konservatooriumis 1985. aastal. Perestroika tuuled olid sel ajal aga nii tugevad, et hoolimata headest tulemustest ma Moskvasse õppima ei pääsenud. Sama aasta sügisel avastasin end hoopis Punaarmee laulu- ja tantsuansamblist Riias. Moskvas veedetud kuud ja Riias oldud poolteist aastat mõjutasid mind tugevalt. Silmaring avanes, kuulasin muusikametropolis peaaegu igal õhtul suurepäraseid kontserte ja kogesin “multiinstrumentalistina” ning hiljem ka organiseerijana militaarse muusikakollektiivi pulbitsevat elu. 1991–1997 elasin ja töötasin Soomes, kus tegin tutvust hoopis teistsuguse töökultuuri ja ühiskonnakorraldusega. Sealne muusikupalk võimaldas mul algatada 1995. aasta juulis Saaremaal Mustjala festivali, mis toimub tänaseni ja on olnud minu uute muusikaliste ning kontserdikorralduslike ideede laboriks. Kas suvi tingib teistsugused kontserdid? Jah, muusika saab kõlada ka vabas õhus ja eemal keskustest, samuti maakirikutes. Ka kuulajad on hoopis teisiti häälestunud. Oli aeg, mil väiksena alustanud festivalid paisusid kiiresti massiüritusteks. Nüüd tundub, et taas hinnatakse eelkõige kvaliteeti, intiimsust, erilisust. Jah, see on loomulik areng ja osa katkematust protsessist. Usun, et kuulajad muutuvad järjest nõudlikumaks, soovides üha kvaliteetsemaid kontserte ja ehedamaid elamusi. Millisena näed sa praegust kontserdielu korraldust, kas publiku ligimeelitamiseks on n-ö uueks normaalsuseks saanud ettekanded ujulas või kasvõi puu otsas? Kui see on sisuliselt põhjendatud ja veenvalt teostatud, siis miks mitte. Aga kust läheb piir palagani ja tõsiselt võetava avangardismi vahel? Kunstniku üks hirme on ju mitte naerualuseks sattuda, millegi kunstiliselt küsitavaga tegelda. Ka kontserdikorraldus võib olla loov tegevus. 2001. aastal võtsin ette öise jalutuskäigu Soomaal. Mulje oli väga tugev ja soovisin seda jagada, ühendades looduse ja muusika. Suure-Jaani festivali rabakontserdist on saanud massiüritus selle sõna parimas mõttes, mis kannab endas olulist sõnumit – inimene on looduse osa, mitte vastupidi. Eriti rabavalt on see mõjunud välisturistidele. Teine “ebanormaalne”, kuid edukas idee teostus Saaremaal Ninase poolsaarel rannakaitsesuurtüki laskepesas, kus aastate jooksul on kõlanud Šostakovitši keelpillikvartett nr 8, Reinvere Reekviem, Stravinski “Sõduri lugu”, Tormise “Raua needmine” ja Kristjan Kõrveri kammerooper “Raud Ants”. Oma tuleristsed produtsendina said sa Eesti Kontserdis. Töötasin seal 2002–2006. Ma polnud kontserdikorraldust kusagil õppinud ja pidin vajalikud oskused omandama töö käigus. Esimene aasta oli raske, sest projektide hulk oli suur ja kogemusi nappis. Samas oli äärmiselt põnev tutvuda suure kontserdiorganisatsiooni köögipoolega ja kohtuda mitmete muusikamaailma tipptegijatega. Viimase suure projektina Eesti Kontserdis õnnestus mul inspireerida peaaegu kõiki Eesti olulisemaid muusikaorganisatsioone, -teatreid, -kollektiive ja ansambleid tähistama ühiselt Mozarti 250. sünniaastapäeva. Selliseid suuri projekte sooviksin Eesti muusikamaastikul rohkem näha, sest koostöö on minu arvates edu alus ja seda mitte ainult muusikas. Kolm olulist omadust, milleta sinu meelest heaks kontserdikorraldajaks ei saa? Kõige tähtsamaks pean tingimusteta armastust muusika vastu. Hädavajalikud on hea muusikaline haridus, lai silmaring, võõrkeelte valdamine ning ladus suhtlemisoskus. Keerulistes olukordades tuleb appi huumorimeel. Palju aitab tugev tahe ja vankumatu usk oma ideede õnnestumisse, n-ö mažoorne maailmapilt. Aga kust leida raha, et oma suurepäraseid ja lennukaid plaane reaalselt ellu viia? Kultuuriministeeriumi ja kulka toetus muusikavaldkonnale on olnud üsna stabiilne, kuid toetuse saajate ring on viimastel aastatel tunduvalt laienenud. Seetõttu suureneb konkurents ja kasvavad riskid, mida korraldajad on sunnitud võtma. Loodan, et kultuuri rahastamist puudutavad otsused tehakse tasakaalukalt ja ilma järskude muudatusteta, vastasel juhul ei pruugi meie “kultuurivanker” kõiki kurve välja võtta. Muusikaprojektide rahastamise teema on olnud alati aktuaalne, kindlasti on see nii ka tulevikus. Mida sa oponentidele vastad, kes ütlevad, et muusikaelu ei saa koosneda ainult klassika- ja jazzikontsertidest? Arvan, et riiklikku toetust võiksid saada sellised muusikaprojektid, millel on kunstiline ambitsioon ja mis loovad uusi püsiväärtusi. Meelelahutust nendest allikatest toetama ei peaks. Eriti halvasti mõjub meie helikunsti arengule riigi kultuuriraha suunamine massiivsete turunduskampaaniate ja maineürituste kulude katmiseks. Meil on Euroopas inimese kohta kõige rohkem festivale – kas see pole peamine põhjus, miks osa festivale rahata jääb ja hääbub? Puutun selle teemaga pidevalt kokku Eesti Muusikafestivale koondava organisatsiooni juhatuse liikmena. Riikliku kultuuripoliitika praegune seisukoht on, et festivalide arvu tuleks pigem vähendada ja toetust väärivad eelkõige suurüritused. Samas on selge, et festivalid on meie muusikakultuuri alussambad ja asendamatud nähtused regionaalse kultuuripoliitika elluviimisel. Lihtne on jätta mõni muusikaprojekt toetusest ilma “eelarveliste vahendite piiratuse tõttu”. Tundub, et ei mõisteta, kui palju entusiasmi, aega ja energiat on kulunud festivali ülesehitamiseks praktiliselt eimillestki ning kuivõrd töömahukas on olnud selle arendamine. Isegi kui raha antakse natuke, on see parem, kui mitte midagi, sest ükski sponsor ei tule appi, kui sul endal sentigi pole. 2014. aastast tegelen “Lossimuusika” sarjaga (kontserdid Kadrioru lossis pühapäeviti kell 17), et tuua publiku ette aastasadade jooksul loodud väärtteoseid ja meie aja säravamaid interpreete. Uus muusika, ükskõik, mis stiilis või žanris seda ka ei viljeldaks, võiks olla sisukam ja haaravam, kui tegijail oleks tugev vundament ja laialdased teadmised sellest, mida varem on loodud. Niisuguse sünergia baasil suudaksime rohkem mõjutada muusika arengut ja ehk isegi luua uusi muusikatrende. Ja ka vastupidine protsess on oluline: kuidas esitada vanade meistrite loomingut nii, et see haaraks ka praeguse aja kuulajat. Ilmunud Muusikas 5/2016