_page-0001.jpg)
Noorte muusikute telekonkurss “Klassikatähed” toimus esmakordselt 2013. aastal. Võitjaks tituleeriti toona tšellist Marcel Johannes Kits, kelle viiuldajast kaksikõde Katariina Maria Kits võitis konkursi järgmisel, 2014. aasta hooajal. Pärast aastast pausi saime sel kevadel taas jälgida noorte klassikaartistide võistlust, mille eelvoorus sõeluti välja kaheksa muusikut, kellel võimaldati näidata ETV eetris oma oskusi, närvikava ja loovust. Valituiks osutusid Karl Johan Kullerkupp (löökpillid), Silvia Ilves (tšello), Jaan Mesi (trompet), Kristiina Rokashevich (klaver), Jakob Peäske (fagott), Mikk Langeproon (akordion), Merike Heidelberg (vioola) ja Sten Heinoja (klaver).
Algupärase ja maailmas ainulaadse saateformaadi autor on helilooja ja koolijuht Timo Steiner, kes kirjutas ka suurepärased vahetekstid, kus oli parajas koguses harivat teavet tavakuulajale ja vajalikud vihjed asjatundjale. Kui nii mõneski vestluses või arutelus on kurdetud selle üle, et kuidas saab võrrelda niivõrd erinevaid instrumente (ja ka inimhäält), siis igapäevaelus teeme me seda ju kogu aeg. Kontserdisaalis pole oluline, kas kuulame soolopilli, koori või orkestrit. See, mis loeb, on esinemisest saadav emotsioon. Ja kuigi professionaalne žürii (püsiliikmed dirigent Olari Elts ja viiuldaja Triin Ruubel) saab tulemuses mingil määral kaasa rääkida, on äärmiselt oluline televaataja arvamus. Isegi ehk liiga oluline. Kui teises saates langes välja vioolamängija Merike Heidelberg, ütles saatejuht Marko Reikop tema esitatud romansi kohta: “Omavahel öeldes, ma ei ole selle helilooja nime (Max Bruch – toim.) mitte kunagi kuulnud.” Sellise saate läbivalt raskeim ülesanne ongi nutikas kavavalik. Lugu peab piisavalt imponeerima žüriile, aga samas avaldama muljet ka keskmisele saatevaatajale. Mulle meeldis väga Heidelbergi esinemine kontserdivoorus, kus ta mängis Tubina vioolasonaadi teist ja kolmandat osa. Kõrva jäi maitsekas vibrato ja pilli hea, mahlane, võiks öelda, et kohati lausa tšellolik kõla. Žürii külalisliikme Andres Mustoneni sõnul on vioola maailmas hetkel väga populaarne, kuna tal on võime oma kõlaga puudutada neid “keeli” inimeses, mida paljud teised pillid ei suuda. Kuulake näiteks imelist Tabea Zimmermanni või Juri Bašmeti, ja te mõistate kohe, mida Mustonen seda öeldes mõtles. On suurepärane, et vioola arvati vääriliseks osalema solistide konkursil, ja äärmiselt kahju, et see tee nii lühikeseks jäi.
Saate atmosfäär on mõnusalt pingevaba, milles on kindlasti oma roll saatejuhi võluvalt ebakompetentsetel kommentaaridel. Tema ütlemised à la “See, millega sa seda duetti hakkad mängima, tundub mulle jubedalt kandle moodi, aga mine vaata lähemalt!” tekitavad pikaks ajaks hea tuju.
Võistlusprogramm sisaldab väga erinevaid ülesandeid. Esimeses saates tutvustati end virtuoospalu esitades, järgnes kontserdivoor. “Unustamatud meloodiad” tuli üle kuulata järelvaadates, sest otsesaate heliga juhtus midagi enneolematut ja tohutu heli hakkimine ei jätnud muud võimalust, kui vahetada kanalit. Õnneks ei juhtunud seda järgmises saates “Koostöö superstaariga”. See ülesanne oli üks nõudlikumaid, sest kuigi lugu oli teada, kohtuti partneritega alles laval. Lisaks hakkas rolli mängima asjaolu, et lood olid väga erineva raskusastmega ja kuigi oleks ehk õige ning eluterve võtta seda saadet kui toredat mängu, tekitas formaadi mõningane ebatäiuslikkus kirglikku vastukaja nii lihtsalt huvilistes kui ka professionaalides. Lugude loosimise ajal ütles fagotimängija Jakob Peäske prohvetlikud sõnad: “Ka kõige paremad mängijad kukuvad siit saatest teadagi baroki tagajärjel välja!” Kahjuks seekord nii juhtuski. Löökpillimängija Karl Johan Kullerkupp mängis koos kandlemängija Kristi Mühlinguga Bachi “Jeesus jääb mu rõõmuks”, mille esitus ei olnud ehk ideaalne, küll aga väga loomulik ja hingestatud. Karl Johanist jäigi eelkõige meelde vaba suhtlemine ajakirjanikega, huumor, sõbralikkus ja julge arvamuseavaldamine. Karl Johani ametivend Vambola Krigul ütles sotsiaalmeedias selle ülesande kohta: et kui tahta asja vähegi ühtlustada, peaks väljapakutud lood olema sellised, mis on kirjutatud konkreetsele pillile. Ka Olari Elts tõdes, et noortele esitatud ülesanded olid väga erinevad ja kogu konkurss on osaliselt “kosmosevallutamise ja künnivõistluse” võrdlemine.
Loe edasi Muusikast 6/2016