• Riina Luik, kultuuriajakirjanik

Aare Tammesalu – tingimusteta armastusega muusika vastu


Tšellist ja produtsent Aare Tammesalu on hea näide muusikust, kes on suutnud ühendada kire muusika vastu ja soovi Eesti muusikaelu korraldamisel sõna sekka öelda. Interpreedina ja produtsendina on ta aastakümnete jooksul kogunud hindamatu loome- ja kogemuste pagasi, mida siin nüüd temaga lahti harutada ja mõtestada püüame. Intervjuu aja leidmine osutub meil veidi keeruliseks, sest tegusa inimesena on tal iga minut arvel (Aare on aktiivne interpreet, kontserdikorraldaja, tšelloõpetaja, mitmete nõukogude liige). Hommikukohvile saabub Aare aga elevil: “Eilne proov kestis õhtul üheteistkümneni ja ees on vastutusrikkad esinemised uute teostega. Võimalus töötada koos Arvo Pärdi ja Jüri Reinverega – mida üks interpreet veel oskab tahta! Olen õnnelik, et saan elada niisugust elu.” See on parim sissejuhatus, mida olen kuulnud.

Mis ajendab interpreeti kontserte korraldama – sisemine sund või trots olemasoleva süsteemi vastu? Miks soovid enda õlule võtta ka organisatoorse ja majandusliku vastutuse?

Iga loomeinimese soov on end võimalikult vabalt ja täpselt väljendada. Kui muusik saab ise valida esinemisaja ja -koha, lavapartnerid ning repertuaari, on see parim olukord. Soovin selles protsessis osaleda.

Muusikuid peetakse sageli boheemlasteks, kes eelistavad ajada kitsalt oma asja. Miks asuda organisaatori rolli?

Kontserdikorraldaja on heliloojate ja interpreetide loomingu vahendaja publikule. Selle tegevuse mõju on suurem, kui esmapilgul paistab. Interpreedi ja korraldajana ühes isikus saan kaasa rääkida lõpptulemuse kujundamisel ja kunstilise terviku loomisel.

Kuidas alustasid?

Kontserdikorraldus on minu jaoks olnud üks suur õppimine, peamiselt iseõppimine. Esimesed katsed jäävad kõrgkooli aega, kui püüdsin nõukogude suletud ühiskonnas valitsevaid keelde trotsides teha seda, mida õigeks pidasin. Erakordne kogemus oli assistentuur-stažuuri eksamid Moskva konservatooriumis 1985. aastal. Perestroika tuuled olid sel ajal aga nii tugevad, et hoolimata headest tulemustest ma Moskvasse õppima ei pääsenud. Sama aasta sügisel avastasin end hoopis Punaarmee laulu- ja tantsuansamblist Riias. Moskvas veedetud kuud ja Riias oldud poolteist aastat mõjutasid mind tugevalt. Silmaring avanes, kuulasin muusikametropolis peaaegu igal õhtul suurepäraseid kontserte ja kogesin “multiinstrumentalistina” ning hiljem ka organiseerijana militaarse muusikakollektiivi pulbitsevat elu. 1991–1997 elasin ja töötasin Soomes, kus tegin tutvust hoopis teistsuguse töökultuuri ja ühiskonnakorraldusega. Sealne muusikupalk võimaldas mul algatada 1995. aasta juulis Saaremaal Mustjala festivali, mis toimub tänaseni ja on olnud minu uute muusikaliste ning kontserdikorralduslike ideede laboriks.

Kas suvi tingib teistsugused kontserdid?

Jah, muusika saab kõlada ka vabas õhus ja eemal keskustest, samuti maakirikutes. Ka kuulajad on hoopis teisiti häälestunud.

Oli aeg, mil väiksena alustanud festivalid paisusid kiiresti massiüritusteks. Nüüd tundub, et taas hinnatakse eelkõige kvaliteeti, intiimsust, erilisust.

Jah, see on loomulik areng ja osa katkematust protsessist. Usun, et kuulajad muutuvad järjest nõudlikumaks, soovides üha kvaliteetsemaid kontserte ja ehedamaid elamusi.

Millisena näed sa praegust kontserdielu korraldust, kas publiku ligimeelitamiseks on n-ö uueks normaalsuseks saanud ettekanded ujulas või kasvõi puu otsas?

Kui see on sisuliselt põhjendatud ja veenvalt teostatud, siis miks mitte.

Aga kust läheb piir palagani ja tõsiselt võetava avangardismi vahel? Kunstniku üks hirme on ju mitte naerualuseks sattuda, millegi kunstiliselt küsitavaga tegelda.

Ka kontserdikorraldus võib olla loov tegevus. 2001. aastal võtsin ette öise jalutuskäigu Soomaal. Mulje oli väga tugev ja soovisin seda jagada, ühendades looduse ja muusika. Suure-Jaani festivali rabakontserdist on saanud massiüritus selle sõna parimas mõttes, mis kannab endas olulist sõnumit – inimene on looduse osa, mitte vastupidi. Eriti rabavalt on see mõjunud välisturistidele. Teine “ebanormaalne”, kuid edukas idee teostus Saaremaal Ninase poolsaarel rannakaitsesuurtüki laskepesas, kus aastate jooksul on kõlanud Šostakovitši keelpillikvartett nr 8, Reinvere Reekviem, Stravinski “Sõduri lugu”, Tormise “Raua needmine” ja Kristjan Kõrveri kammerooper “Raud Ants”.

Oma tuleristsed produtsendina said sa Eesti Kontserdis.

Töötasin seal 2002–2006. Ma polnud kontserdikorraldust kusagil õppinud ja pidin vajalikud oskused omandama töö käigus. Esimene aasta oli raske, sest projektide hulk oli suur ja kogemusi nappis. Samas oli äärmiselt põnev tutvuda suure kontserdiorganisatsiooni köögipoolega ja kohtuda mitmete muusikamaailma tipptegijatega. Viimase suure projektina Eesti Kontserdis õnnestus mul inspireerida peaaegu kõiki Eesti olulisemaid muusikaorganisatsioone, -teatreid, -kollektiive ja ansambleid tähistama ühiselt Mozarti 250. sünniaastapäeva. Selliseid suuri projekte sooviksin Eesti muusikamaastikul rohkem näha, sest koostöö on minu arvates edu alus ja seda mitte ainult muusikas.

Kolm olulist omadust, milleta sinu meelest heaks kontserdikorraldajaks ei saa?

Kõige tähtsamaks pean tingimusteta armastust muusika vastu. Hädavajalikud on hea muusikaline haridus, lai silmaring, võõrkeelte valdamine ning ladus suhtlemisoskus. Keerulistes olukordades tuleb appi huumorimeel. Palju aitab tugev tahe ja vankumatu usk oma ideede õnnestumisse, n-ö mažoorne maailmapilt.

Aga kust leida raha, et oma suurepäraseid ja lennukaid plaane reaalselt ellu viia?

Kultuuriministeeriumi ja kulka toetus muusikavaldkonnale on olnud üsna stabiilne, kuid toetuse saajate ring on viimastel aastatel tunduvalt laienenud. Seetõttu suureneb konkurents ja kasvavad riskid, mida korraldajad on sunnitud võtma. Loodan, et kultuuri rahastamist puudutavad otsused tehakse tasakaalukalt ja ilma järskude muudatusteta, vastasel juhul ei pruugi meie “kultuurivanker” kõiki kurve välja võtta. Muusikaprojektide rahastamise teema on olnud alati aktuaalne, kindlasti on see nii ka tulevikus.

Mida sa oponentidele vastad, kes ütlevad, et muusikaelu ei saa koosneda ainult klassika- ja jazzikontsertidest?

Arvan, et riiklikku toetust võiksid saada sellised muusikaprojektid, millel on kunstiline ambitsioon ja mis loovad uusi püsiväärtusi. Meelelahutust nendest allikatest toetama ei peaks. Eriti halvasti mõjub meie helikunsti arengule riigi kultuuriraha suunamine massiivsete turunduskampaaniate ja maineürituste kulude katmiseks.

Meil on Euroopas inimese kohta kõige rohkem festivale – kas see pole peamine põhjus, miks osa festivale rahata jääb ja hääbub?

Puutun selle teemaga pidevalt kokku Eesti Muusikafestivale koondava organisatsiooni juhatuse liikmena. Riikliku kultuuripoliitika praegune seisukoht on, et festivalide arvu tuleks pigem vähendada ja toetust väärivad eelkõige suurüritused. Samas on selge, et festivalid on meie muusikakultuuri alussambad ja asendamatud nähtused regionaalse kultuuripoliitika elluviimisel. Lihtne on jätta mõni muusikaprojekt toetusest ilma “eelarveliste vahendite piiratuse tõttu”. Tundub, et ei mõisteta, kui palju entusiasmi, aega ja energiat on kulunud festivali ülesehitamiseks praktiliselt eimillestki ning kuivõrd töömahukas on olnud selle arendamine. Isegi kui raha antakse natuke, on see parem, kui mitte midagi, sest ükski sponsor ei tule appi, kui sul endal sentigi pole.

2014. aastast tegelen “Lossimuusika” sarjaga (kontserdid Kadrioru lossis pühapäeviti kell 17), et tuua publiku ette aastasadade jooksul loodud väärtteoseid ja meie aja säravamaid interpreete. Uus muusika, ükskõik, mis stiilis või žanris seda ka ei viljeldaks, võiks olla sisukam ja haaravam, kui tegijail oleks tugev vundament ja laialdased teadmised sellest, mida varem on loodud. Niisuguse sünergia baasil suudaksime rohkem mõjutada muusika arengut ja ehk isegi luua uusi muusikatrende. Ja ka vastupidine protsess on oluline: kuidas esitada vanade meistrite loomingut nii, et see haaraks ka praeguse aja kuulajat.

Ilmunud Muusikas 5/2016