_page-0001.jpg)
Albumi juures on tähelepanuväärne see, et tegemist on esimese plaadiga Eestis, kus kõlab terve (kuigi väga lühikese) plaadi ulatuses ainult kõige vanemat tüüpi kannel. Pill, mida tänapäeval nimetatakse eeskätt väikekandleks, on eestlasele alati kõige omasem olnud. Mõõtmatult pika ajaloo ja rahvusromantiliste tähenduste omistamise kiuste on selle pilli jäädvustusi imevähe, nii ajaloolisi salvestisi kui ka tänapäevase muusika omi. Külakandlel ja kromaatilisel kandlel on siiski natuke paremini läinud.
Õnneks on Eesti ajaloo esimene ainult väikekandlemuusikat sisaldav plaat erakordselt mõnus. Lugude seaded on vaimukad ja põnevad, meeleolu on ärgas, muusikaline meel on terav ja kõlad kõditavad kõrvu. Kordagi ei teki tunnet, et mõni muusikaline võte või mõte oleks juba ära tüüdanud. Maitsekad rütmimängud meloodiates ning saate ja meloodia vahel haaravad endasse, peaaegu halvavad ja hoiavad meele meeldivalt ärkvel. Kannel on justkui võlupill, selle vabade keelte ülemheliderikkas võnkumises on midagi enamat (asjata ei kasuta seda ära esoteerikud ja müstikud).
Siinse kandletrio repertuaar koosneb suuremas osas liikmete enda muusikalistest mõtetest ja meloodiatest. Rahvamuusika töötlemine on niikuinii eilne, isegi üleeilne sõna. Rahvamuusikutena püütakse leida oma tee, teha oma muusikat või muuta rahvamuusika niipalju omaks, et sõna “töötlus” kaotab mõtte. Trio Soon / Piho / Lepasson on oma muusikaliste ideede ja väljendusega jõuliselt omanäoline. Tore on kasutada sõna “jõuline”, kui jutt käib kandlest, justkui maheda, vaikse muusika sümbolist. Detsibellid ei mängi muusika juures mingit rolli, kui mõte kannab. Sel plaadil kannab iga loo mõte ka veel eraldi.