_page-0001.jpg)
Lendav taldrik on maandunud! Just nii, nagu sandarmid kunagises Prantsuse menufilmis “Sandarm ja tulnukad” jääb ka muusikakriitik suu ammuli tunnistama saabunud ilmutust. Mis see on? Tundmatu lendav objekt? Millised on selle objekti aknad? Ümarad? Nelinurksed? Ei, ümarnurksed! Nõnda määratlematu on Tehnoloogilise Päikese kolmas kauamängiv. Instrumentaalne, ebatavalise rütmikaga avapala “This Means War” ei lase end paigutada harjumuspärastesse lahtritesse. Kui “Breaking It” paneb juurdlema selle üle, kus olen ma seda lugu varem kuulnud, siis “Many Days” annab vastuse – Evar Anvelt on Eesti Mike Oldfield! Vaatamata sellele, et Tehnoloogiline Päike on tõenäoliselt kodus ka nüüdisaegse elektroonilise muusika marginaalsemates vooludes, üritamata neid kopeerida, maksab plaadi meeleolu tahes-tahtmata lõivu ka nostalgiale. Ent see pole etteheide. Kui poleks tegemist vinüülplaadiga, võiks selle vabalt jätta kordusrežiimile, kuni mingil hetkel harjub sellega nii ära, et ei pane enam tähelegi, et kuulad muusikat.
Evar Anvelti ja Mihkel Kõrvitsa tandemi nimi laseb suunata pilgu tähtede poole ja kujutlusse võiksid kerkida kosmoserännud ja kauged galaktikad. Tahes-tahtmata toob sellel plaadil kuuldu meelde kaheksakümnendate keskpaiga, mil varateismelisel oli pea võimatu mitte sattuda stereofoonilise heli imelise maailma lummusse, kui kõrvaklappidesse imbusid Zodiak ja Kraftwerk. Albumi lood voogavad leebelt, kuid eneseteadlikult, ja vaatamata mahedusele ei näi Tehnoloogiline Päike püüdvat oma lugudega kuulajale iga hinna eest meeldida. Just see pretensioonitus poeb aga hinge ja nii avastasin end juba mitmendat korda järjest grammofonil plaadipoolt vahetamas. Albumi B-poole avalugu “Redemption” lummab eeterlikkusega ja kui pala viimases kolmandikus lisandub Hannaliisa Uusma hellitlev vokaal, lased end kanda otse kosmosesse. Järgnev kompositsioon “Exit” ei jäta kindlasti külmaks Jean-Michel Jarre’i austajaid ega küllap maestrot ennastki. Lase kosmos oma tuppa!