“Jazzkaar”, ühtlase ja küllaltki kõrge tasemega festival

Pole vist eriline uudis, et kui minna juhuslikult valitud “Jazzkaare” , siis seal suure tõenäosusega traditsioonilises mõistes jazzi ei kuule. Selle kohta on ka irooniliselt märgitud, et jazzi piirid laienevad. Tõsi on, et jazz hakkas laienema üsna kohe, kui oli oma arenguetappides “valmis” saanud. Ja ta pole sestsaadik peatunud. Et laienemise juurde kuulub ka lahustumine, on paratamatus. Jazzi essents aga pole lahustunud. Nii nagu jäävad alati head Bachi ettekanded, jääb võimalikuks ka see, et keegi avastab enda jaoks Coltrane’i või Armstrongi ja suudab nende muusikat veenvalt esitada, sulatades nende stiilielemente orgaaniliselt enda muusikasse. Nii nagu on sulatatud Bachi. Ja Bach Vivaldit. Ja nii edasi.

See essents on viljastanud aastakümneid vähemal või rohkemal määral kõiki muusikuid, ja saanud ka ise viljastatud. Neid lapsi me igal kevadel “Jazzkaarel” näeme ja kuulemegi. Nii nagu maailma kultuuris on endiselt alles isegi väljasurnud sumerite ja akadite kultuurigeeni ahelad rääkimata siiani elujõulistest, näiteks juutide või eestlaste omadest.

On sümpaatne, et “Jazzkaar” pole läinud “Pori Jazzi” teed, kuhu kutsutakse esinema suisa popi- ja rockitähti. Minu jaoks on see positiivne, sest põnevam on avastada nüansseeritud lugusid Itaaliast või Norra bassisti-laulja jazzipipra ja -soolaga kargestatud rahvalaululikku loo jutustamist, kui kuulata mingit raadios leierdatud popitähte. “Jazzkaarel” kuuleb esinejaid, kellele jazz on vaid üks paljudest lähtekohtadest ja mõjutajatest. Kunstnikuverega esinejad – ja sellised on kõik festivali külalised – ei soovi olla kloonid, vaid väljendada muusikas oma mõtteid. Kunstnikule on oluline leida oma hääl ja õige tunnetus. See endale sisse harjutada. Hiljem saab sellesse maailma vajadusel ka uusi võrseid pookida. Miles Davis leidis oma hääle õhtud läbi bluusi jämmides. Ta saavutas õige tunnetuse, mis sai stardikütuseks hilisematesse väga mitmesugustesse stiiliilmadesse. Pianist Aldo Meristo on rõhutanud jazzi olulisust enese positsioneerimisel. Laiemas mõttes võiks seda öelda ka muusikute kohta, kellele jazz on hariduse oluline osa, aga kes ei põlga enese positsioneerimisel ka muid allikaid. Seda tunnetust on lihtsam leida algelisemates struktuurides kui tippjazz. Lihtsam ka jazzi suhtelise ekspluateerituse, kulunuse tõttu. Tippjazzi, aga ka mitme muu etableerunud muusikastiili standardid on kõrged. Me kuuleme iga päev “maailma parimaid” ja kriitilist kuulajat (kes muusik ju ka on) on võimatu rahuldada.

Loe edasi Muusikast 6/2015