Otsingu tulemused

Ühe kuu jooksul oli Tallinna muusikahuvilisel võimalus kuulda huvitavat valikut meie tippvormis kammerlauljatest ja pianistidest. Ühise nimetajana võib mainida kavades domineerinud vene muusikat, oli sellele siis pühendatud terve kava või ainult osa. Kujutlusvõime ja maitsemeele avardamiseks nimetasin kontserdid eri tüüpi kookide järgi. Aleksandrikook Metsosopran Monika-Evelin Liiv ja pianist Marje Lohuaru esinesid 29. septembril Estonia kontserdisaalis. Esinemine kuulus Eesti Kontserdi sarja “Sibelius 150” ja sellega seoses võib öelda, et kes tahab tõelist Sibeliuse vaimu kuulda ja tunda, võiks silma peal hoida 9. detsembril toimuval sarja lõppkontserdil, kus helilooja sümfoonilist muusikat esitavad Helsingi filharmoonikud oma peadirigendi John Storgårdsi juhatusel ning Soile Isokoski. See tähendab, et kui keegi oleks kõnealusele kontserdile tulnud spetsiaalselt soome muusika pärast, oleks ta võibolla pettunud. Tõenäoliselt nende väheste kuulajate hulgas selliseid siiski polnud, pigem tuldi kuulama ikka armastatud lauljat, kelle võimsat ja kaunist häält siinmail soolokontserdil liiga tihti ei kuule. Sibeliuse tsükli viis laulu op. 37 jahe ja melanhoolne atmosfäär tuleneb suuresti rootsi keele kõlast ja intonatsioonist. Kahjuks tundus rootsi keel olevat lauljale üsna võõras ja kõlas pisut liiga tumedalt. Kavas olnud Sibeliuse lauludest oli kahtlemata erilisim teos “Norden”, mis loob muusika ja sõna koosmõjul müstilise, põhjamaise elu tabamatu atmosfääri. Juba esimeste laulude puhul olin kergelt häiritud laulja ansamblitunnetusest ning teoste üldisemast mõtestamisest, kontserdi edenedes see tunne süvenes. Kui meile võõramate Sibeliuse laulude puhul võis mõista nii noodis kinni olemist kui ka tempoliselt omas maailmas viibimist (kuigi sellise laulja puhul ei tohiks see nii olla), siis järgnenud R. Straussi ja Wagneri hittide puhul jäi see täiesti arusaamatuks. Monika-Evelin Liivil on rikas, küps, ühtlane ja paindlik tämber ja suurepärane tehnika, mis loob kõik eeldused sellise repertuaari esitamiseks, aga ilusast häälest jääb ju väheks, teate küll. Kuulaja soovib kuulda igas laulus ikkagi läbimõeldud ja vokaalsete ning tekstiliste nüanssidega väljendatud l u g u ning Marje Lohuaru hõrk ja vaheldusrikas pianism ka võimaldanuks kõike seda. Vähesed l o o d kulgevad algusest lõpuni sama dünaamika ja tempoga, olgu tegemist kirjanduse või muusikaga, aga üks neist sattus siiski ka kavva ja osutus minu jaoks kontserdi kõrghetkeks, kus laulja hoog lõi pulbitsema tõelise ja piiritu rõõmuna. Rahmaninovi “Vesennije vodõ” näitas teistsugust pilku põhjamaa elule, kus esimeste päikesekiirte mõjul jää sulama ja elu liikuma hakkamine paneb inimhinge suurest õnnest helisema. Üldiselt tundus vene repertuaar olevat lauljale lähedasem – noot ei kammitsenud ning publik oli selgelt selle eest tänulik. Siiski oleks minu õiglustunde kohaselt võinud Sibeliusele pühendatud kontserdil olla lisalugu nimetatud helilooja loomingust, küllap oleks leidnud sealtki midagi populaarset ja efektset. Brownie MTÜ Kammermuusikud sarja “Kammermuusikud linnas” viienda hooaja avakontserdil 30. septembril esinesid Tallinna keskraamatukogu suures saalis metsosopran Iris Oja ja pianist Kadri-Ann Sumera. Oja ja Sumera pakkusid publikule välja väga põhjaliku ja mitmekülgse pildi vene romansi sünnist, kõrgajast ja “pealiinist” kõrvalekaldumistest. Kuna kontserdisarja kureerib Sumera ise, siis esines ta ka õhtu juhina, rääkides iga helilooja laulude eel lihtsalt ja huvitava nurga alt väljavalitud lauludest ning ka kultuuriloolisest taustast, andes ühtlasi vokalistile puhkust ning vajalikke pause vaimseks ümberhäälestumiseks. Ja pause oli vahepeal vaja, nii lauljale kui kuulajale, kuna süvenemist nõudnud materjali oli palju. Enamikku laule Mussorgski kogumikust “Junõje godõ” esitatakse harva, helilooja stiil on siin alles kujunemisjärgus, kuid on hetki, kus kasvav geenius juba välgatab. Esitatutest jäi eredaimalt meelde “Spi, usni, krestjanski sõn”, kus on juttu vene talurahva ellu juurdunud kannatustest ja nende ära kannatamisest – see ennustab samalaadset õnnestumist “Boriss Godunovis”, kus on efektselt portreteeritud lihtrahvast, kõikematvat massipsühhoosi ja sellega kaasnevaid kannatusi, ning samas võimatust sellest välja murda. Ka Šostakovitši hispaania rahvalaulude seadeid ei kuule meil tihti, ilmselgelt nõuab nende kontserdivalmis saamine palju peent tööd ja “ühel lainel” olemist. Ja Oja–Sumera duol on olnud ja jätkub mõlemaid. Nad on end hästi kokku töötanud, selle eelduseks peab olema teatud määral sarnane muusikaline mõtlemine ja ka maitse. Tulemuseks on nauditav loominguline suhtlus laval, nii et pole märgata ainsatki omavahelise arusaamatuse hetke. Šostakovitši puhul annan Sumerale veel eriti au, sest saated olnuksid põnevad jälgida ka täiesti iseseisvana, ning kui palju on näiteks Eestis Lied’i-duosid, kes saaksid perfektselt hakkama laulu “Zvezdotški” rütmilise poolega? Rahmaninovi miniatuure kuulates kerkis mus kõige rohkem esile soov kuulda sama esitust suuremas saalis, sobivama akustikaga. Sest kammerlaulu kontsert on ääretult ruumitundlik just selles osas, mis puudutab esinejate ja publiku vahemaad, ning keskraamatukogu saalis jääb see napiks. Sel juhul ei saa laulja end enamasti tunda nii vabalt kui tahaks, hakkab kohati liigselt tagasi hoidma (nt kõrgemas registris), mis võib päädida tooni ebaühtlustumisega; samuti võib tunduda vajalik võtta kiiremaid temposid lugudes, mis sisuliselt seda ei vaja. Loe edasi Muusikast 12/2015

Edgar Arro Maarjamaa muusikute hulgas on kaugele paistvaid tippe ja rohkem neid, kes jäävad kõrgemate varju, aga kelleta nii mõnigi tee ka praeguses eesti muusikas oleks teistsugune. XV Toompäevade raames toimus 6. oktoobril Kaarli kirikus muusikaõhtu, kus tuli ettekandele Edgar Arro (1911–1978) ja Rudolf Tobiase (1873–1918) vaimulik koorilooming. Esitajateks Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse koor Laudate Dominum, koorijuht Veljo Reier ning Viimsi püha Jaakobi koguduse kammerkoor, koorijuht Andrus Kalvet. Kaastegev oli organist Piret Aidulo, kelle esitatud Edgar Arro kolm rahvaviisi orelile jagas kava kaheks pooleks. Mõlemad koorid on võtnud südameasjaks avastada ja jäädvustada eesti vaimulikku koorimuusikat. Tobias ja Arro on erineva põlvkonna heliloojad, mõlemad on õppinud orelit ja kompositsiooni, üks Peterburis, teine Tallinnas; mõlemad tegutsesid organistina, ainult Arro tegevust Kaarli kirikus, samuti tema vaimulikku kooriloomingut ei ole mainitud ka leksikonides.Arro elu jäi muutlikku aega. Õpingud ja esimesed loomingulised saavutused 1930ndatel aastatel, mobilisatsioon 1941. aastal, 1944. aastal alustas ta pedagoogitööd. Mitme põlvkonna interpreedid, muusikateadlased ja komponistid on saanud Arrolt õpetust solfedžos ja harmoonias. 1952–1966 oli Arro Heliloojate Liidu vastutav sekretär, samas juhendas noorte ja algajate heliloojate seminari, kust on läbi käinud mitmed tuntud eesti heliloojad, teiste seas ka Veljo Tormis. “Edgar Arro oli esimene loominguõpetaja, kellelt sain julgustust, kes oskas juhendada asjalikult ja konkreetselt, kelle järjekindlast suunamisest oli suur kasu. Ta ei meelitanud heliloominguga tegelema, hoiatades korduvalt, et see pole lillepidu, aga just ilustamata hinnang tegelikkusele äratas minu soovi kirjutada.” Kui Tobiase XX sajandi algul loodud vaimulikud laulud ja motetid on tuntuks saanud mitmete kooride esituses ja jõudnud salvestuseni (kammerkoor Eesti Projekt, Eesti Filharmoonia Kammerkoor), siis Edgar Arro 1930ndatel aastatel kirjutatud teoseid – kaks vihikut vaimulikke laule segakoorile (1937), 10 laulu ja 12 laulu (1940) – teavad vist vähesed või kuulsid neid üldse esimest korda, nagu minagi. Arro oli inimesena väärikas, täpne, väljapeetud, korrektne ja kinnine. Harri Otsa: “Olime kauaaegsed kolleegid ja head tuttavad, aga ma ei teadnud midagi ta isiklikust elust. Alles päris tema elu lõpul sain kuulda, et see polnudki roosiline.” Ester Mägi: “Ta hoidis end alati tagasi. Neelas alla kõik, midagi välja ütlemata. Mulle tundus, et ta hoidus riskantsetest olukordadest eemale, kui see oli vähegi tema võimuses.” 1970ndate aastate keskel oli mul põhjust Edgar Arroga pikemalt vestelda. Alati vältis ta vaimulikest lauludest rääkimist, öeldes, et parem mitte, kes neid laule enam laulab. Aga laulud ootasid oma aega. Kontserdil kõlas üheksa laulu, selge sõnumiga eestikeelsetele tekstidele vähe tuntud autoritelt nagu Anton Suurkask, Georg Kiviste, Peeter Grünfeldt, Valdeko Saksen, Aleksander Abel. Muusikas põhjamaine vaoshoitus, aga mõnedki neist üsna keerulise polüfoonilise koega.Kahe väikese kammerkoori koostöö on võimaldanud helipildis avastada üht tahku meie muusikaloos. Tänavu aprillis esitati sama kava Viimsi püha Jaakobi kirikus ja Tallinna toomkirikus. Arro lauludega tehti algust juba 2011. aastal, kui oli helilooja 100. sünniaastapäev. Koostööd on kavas jätkata Tobiase keeruliste saksakeelsete motettidega. Tegijaile jõudu, jätku ja rõõmu muusikast!

Hiinas, augustikuus, õhutemperatuuris ligi 40 kraadi tegeleb üks eesti pianist aktiivselt muusikaga, annab meistrikursusi, esineb, osaleb konkursi žüriis. Pole tähtis kui kuum on ilm – Marko Martin on täis kirge ja valmis jagama oma hinge. Järgnev arutelu annab võimaluse tutvuda pisut Hiina muusikaeluga, täpsemalt sealse konkursikorralduse ning muusikatavadega. Intervjueeris Jun Zhao, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Aasia suhete projektijuht, kes aitas üritusi Eestist kordineerida. Tere tulemast tagasi! Kuidas läks seekordne reis Hiina? Marko Martin: Reis oli väga põnev, kahe nädala jooksul toimus palju: osalesin Shanghais klaverikonkursi žüriis, andsin mitu meistriklassi, esinesin soololugudega ning viiuldajate konkursi galakontserdil koos kahe maineka Hiina viiuldajaga, kus kõlas hiina muusika. Lisaks muusikale tutvusin Shanghai vaatamisväärsustega, sain kahe nädala jooksul maitsta ehedat hiina toitu ning kogeda sealset elurütmi. Kas võiksid lühidalt kirjeldada Shanghais toimunud klaverikonkurssi? See oli Europe Music Piano Competition, viimases voorus ligi 200 osalejat, kes valiti välja provintsides toimunud eelvoorudest ligi 10 000 kandidaadi seast. Määratletud oli kaks vanuserühma: 10–12-aastased ja 14–16-aastased ning kava pikkuseks neli minutit. Kuna kava oli väga lühike, olid lääne klassikalisest repertuaarist esindatud vähesed teosed, näiteks Beethoveni sonaatide osad, Chopini ballad jm. Põhiliselt esitati hiina muusikat. Osalesin ise noorema vanusegrupi žüriis ning olin seal ainuke välismaalane, teised viis žürii liiget olid professorid Hiina ja Taiwani konservatooriumidest. Ühel päeval tuli kuulata umbes sadat noort pianisti ning valida kummastki vanusegrupist vaid üks võitja. Millistel põhimõtetel toimus konkursil hindamine? Kas žürii oli otsustes üksmeelne? Sada mängijat ühe päeva jooksul ja neli minutit igale mängijale paneb žürii üsna raskesse olukorda. See tähendab, et pilt tuli tekitada kohe, hindamine toimus saja palli skaalal, žürii tegi enda jaoks sisse ka vahed, st kes oli väga hea, kes keskpärane. Võitja eristus väga selgelt, žürii oli selles osas täiesti üksmeelne. Kas kuulsid konkursil tulevast Lang Langi või Yundi Lid? Ausalt öeldes tulevast Lang Langi ma sel korral ei kuulnud, aga vanema grupi võitja – temast võib tulla vägagi arvestatav pianist. Mille poolest erinevad üksteisest hiina ja lääne konkursant? Tõepoolest, hakkas silma teatud kultuuriline erinevus. Hiinlased pole nähtavasti veel jõudnud sellisele sisulisele ja sügavale lääne muusika mõistmisele, kui me oleme harjunud – pean eelkõige silmas harmooniatunnetust ja pedaalikasutust, neil on sellest oma arusaam. Andekamate mängijate puhul oli see erinevus väiksem. Milliseid emotsioone tekitas konkursi võitjate väljakuulutamine? Kas oli tunda pettumust auhinnast ilmajääjatelt? Mul jäi selline mulje, et Hiinas ollakse harjunud, et massist eristub üks, nad ei näidanud välja suurt pettumust. Hiinlased teavad, et võiduks tuleb teha palju tööd ja näha vaeva. Üldine toon on, et Hiinas on inimestel vähe võimalusi. See on ka põhjuseks, miks minnakse välismaale, näiteks Pariisi või Londoni kõrgkoolidesse; kui on ette näidata haridust tõendav diplom Euroopast või Ameerikast, annab see suure eelise. Kus toimusid sinu enda esinemised? Esinesin peale konkurssi galakontserdil sooloteostega, samuti mängisin meistrikursuste vahepeal ning viimane esinemine oli viiuldajate konkursil Chongqingis. Muuhulgas esitasin ka eesti muusikat, näiteks Elleri “Kodumaine viis” näis publikule väga meeldivat. Suurepärane, hiina publik sai kuulata ehedat eesti muusika esitust! Kas see pakkus neile huvi? Kas publiku reaktsioon oli esinemishetkedel ootuspärane? Jah, tundus, et eesti muusikat kuulatakse tähelepanelikult. Publiku osas on läänemaailmaga võrreldes teatavad erinevused – kuulati huviga, aga vaikuseatmosfääri oli seal väga harva. Hiinlased ei ole ka pikad plaksutajad, võibolla tuleb see nende vahetust emotsionaalsusest, et teevad oma osa kiiresti ära, aga võibolla oli asi hoopis õhtujuhis, kes lugude vahel lavale ilmumisega plaksutamismomendi katkestas. Hiinlased alles alles õpivad tundma lääne kontserditavasid, tegelikult on olukord viimaste aastatega oluliselt paranenud. Mida kogesid meistrikursustel? Meistrikursustel sain suure üllatuse osaliseks: mulle seletati, et kohe peale esimest takti tuleb õpilast katkestada ja tööle hakata. Sellest tekkis isegi väike vaidlus, sest peale esimest takti ei saa õiget pilti sellest, millega tegeleda tuleks. Seal on meistriklassid üles ehitatud teistel alustel, et kursuse andja saaks esineda, õpilasest justkui vaadatakse pisut mööda. Meil on vastupidine tava: meistriklass on suunatud õpilasele. Nähtavasti on Hiinas oma printsiibid, meistrikursus on rohkem show. Selline olukord on Hiinas tõepoolest – elutempo on kiirem, ajakasutuses üritatakse olla efektiivne ja ökonoomne. Asjaliku ning hinnatud õpetajana pead leidma õpilase probleemi juba esimesest taktist. Hiinas kasutatakse loomulikult ka tervikteose läbimängimise põhimõtet, kuid meistrikursused on seal teisiti üles ehitatud. Chongqingis toimus sul esinemine koos kahe Hiina viiuldajaga, kuidas laabus koostöö, millise ürituse raames toimus esinemine? Esinesin Chongqingis noorte viiuldajate konkursile järgneval galakontserdil koos kahe professionaalse Hiina viiuldajaga. Koostöö sujus hästi, ühega neist esitasime Hiinas ülipopulaarset Bao-Zhi Yangi “Yangtze jõe” viiulikontserti, kus mängisin suurt ning mahukat orkestripartiid. Kohal oli ka helilooja ise, kes tähistas oma 80. aasta juubelit. Kas reisil tuli ette ka üllatusi või naljakaid seiku? Jah! Täiesti ootamatult kohtasin Chongqingi hotellis oma abikaasa (viiuldaja Sigrid Kuulmann-Martin - toim.) endist õpilast, kes lõpetas paar aastat tagasi EMTA. Tundub, et tal läheb praegu Hiinas päris hästi, ta oli koos õpilastega konkursile tulnud. See näitab, kui oluline on tulla välismaale õppima, et olla Hiinas hinnatud ja edukas. Ma tundsin seda tüdrukut, kui ta veel Eestis õppis, ta oli väga kohusetundlik. Nüüd on ta end Hiinas viiuliõpetajana sisse seadnud ja jagab EMTAst saadud teadmisi oma kodumaal. Võib uhkust tunda, et Eesti õpetamistavad Hiinas jätkamist leiavad. Kas kogesid kokkupuutes hiina muusikutega, et idal ja läänel oleks midagi üksteiselt õppida? Meie oleme lääne klassikalise muusikaga väga lähedastes suhetes, Hiinas oleks vaja juurutada sügavamat mõistmist. See tuleneb kultuurilisest erinevusest, Hiina muusika on lääne muusikast niivõrd erinev, ka arhitektuur, kunst, elustiil on kõik väga teistmoodi. Lääne klassikalist muusikat tuntakse seal alles sada aastat, meil aastasadu. Teisalt, hiinlased mõistavad väga hästi, et ainult parimad ja töökaimad pääsevad tippu ja see tunnetus on Hiinas palju tugevam juba väga varasest east peale. Järk-järgult muutuvad erinevused ida ja lääne vahel küll väiksemaks. Praegu ollakse Hiinas selles ajajärgus, et suhelda erinevate kultuuridega, luua tihedaid sidemeid ja tutvustada oma suurriigi muusikat. Esindades Hiina korraldajaid tänan sind saavutuste eest palavas Hiina suves, loomulikult oodatakse sind järgmisteks sündmusteks tagasi. Hea meelega! Loe edasi Muusikast 12/2015

Kai Taal. Elus on kõige tähtsam olla õnnelik. Intervjuu Sten Lassmanniga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Madli-Liis Parts. Lauri Vasar – Eesti tipplaulja Euroopas T Ä H T Sander Udikas. Jan Garbarek. Hääl ja rada P I L K Evi Arujärv. Eesti Muusika Infokeskus 20 Einike Leppik. Helid, mida mäletada.Veneetsia muusikabiennaal 2015 Harry Liivrand & Kristel Pappel. Händelist Schönbergini, sekka ka Paisiellot – Berliini ooperihooajast 2014/15 Monika Helme. Valusad kirjad Islandilt Joosep Sang. Maailmade loomine üle helide. Intervjuu Aivar Tõnsoga M U L J E Maarja Leemet. Sügisesi maitseelamusi. Laulukontserdid sügisel 2015 Raili Sule. Eesti muusikat avastamas. Edgar Arro vokaalloomingut kirikukooride esituses E E S T I M U U S I K U D H I I N A S Jun Zhao. Idas ja läänes. Intervjuu Marko Martiniga Anne Erm, Piret Väinmaa, JoosepSang. Eesti muusikud Hiinas Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 20.

Sten Lassmann on üks põhjalikumaid inimesi, keda tean. Arvestades tema vanust ja laia tegevusvälja on lausa imestus- ja imetlusväärne, kui tõsiselt ta suhtub nii oma kontserttegevusse kui ka pedagoogitöösse, kui sügav on tema muusikaajakirjanduslik tegevus. Ta on ilmselt üks noorimaid Eesti muusikaakadeemias töötavaid doktorikraadiga muusikuid ning on juba praeguseks kirjutanud end eesti muusikaajalukku Heino Elleri kogu klaveriloomingu salvestamise suurprojektiga – see on ettevõtmine, millele pühendumine on võtnud tema väga noorest elust märkimisväärse hulga aega. Inimese teod räägivad ise enda eest – Sten on juba kaheksa aastat tegelnud Elleri loomingu tutvustamise, uurimise ja esitamisega, ta on tegev ka plaadiprojekti produtsendi ja toimetajana. Minu jaoks kõneleb see suurest missioonitundest, mis on temavanuste seas üpris haruldane. Oled sündinud muusikute perekonnas, su isa on pianist ja ema laulja. Kas muusikuks saamine tundus ainuvõimalik variant või kaalusid nooremana ka teisi elukutseid? Kui, siis milliseid? Miks just klaver, mis selle pilli juures köitis? Mul oli lapsena palju huvisid ning klaverimäng oli tihtipeale tagaplaanil. Vanemad ei sundinud mind ei liiga palju ega liiga vähe, sain piisavalt vabadust oma mängudega tegelemiseks, kuid samas ei jäänud sugugi maha muusika- ja pilliõppes. Selles on muidugi suur teene ka minu klaveriõpetajatel muusikakeskkoolist, kelleks esimestel aastatel oli Ell Saviauk, hiljem Ira Floss. Lapsena vaevalt et oskasin tõsiselt mõelda elukutse peale, aga neljateistkümneaastaselt olin küll juba täiesti kindel, et saan pianistiks. Ma pole selles otsuses seni kordagi kahelnud ega seda kahetsenud. Kui palju on isa sind õpingutes aidanud ja mõjutanud, kas ja kui palju õpetanud või lapsena sinuga koos harjutanud? Kui erinevad või sarnased olete sinu meelest muusikute ja pianistidena, mille poolest? Alguses aitas mind harjutamisel natuke ema, isa ei sekkunud. Isa hakkas minuga töötama alles siis, kui olin juba teismeline ning mõistsin ja tahtsin ise rohkem. Tema loomulik pianism, võrratu kõlakultuur ning kompromissitu suhtumine muusikasse mõjutasid mind palju. Ma ei mänginud isale ette küll kuigi regulaarselt, enamasti ikka vaid enne tähtsat esinemist või konkurssi, kuid neil kordadel võisid “tunnid” venida ööni välja. Küllap me ikka ka sarnased oleme, aga kui palju, selle üle mina ei saa otsustada. Räägi palun oma õpetajatest. ' Ell Saviauk juhendas mind esimestel aastatel targalt ja delikaatselt, see andis mulle hea põhja ning palju enesekindlust. Ira Flossi käe all olin koguni kümme aastat, kuni keskkooli lõpuni. Ta on väga tasakaalukas ja maitsekas ning eriti hästi oskab nõuda barokk- ja klassikalisele stiilile omaseid artikulatsiooni- ja rütminüansse. Ka oma praeguses pedagoogitöös pean seda väga oluliseks. Mul õnnestus juba kaheksandast klassist alates õppida ka professor Ivari Ilja juures. Olles ise suure mastaabiga romantiline pianist, andis ta mulle kõhklemata mitmeid raskeid teoseid, millega tegelemine arendas mind suurte sammudega. Ivari juures jätkasin ka muusikaakadeemias ning see oli mulle nii muusikaliselt kui ka inimlikult väga tähtis koostöö. Paljude tema õpetussõnade tarkust mõistan paremini alles nüüd. Pariisi konservatooriumis oli mul erakordne võimalus õppida legendaarse Brigitte Engereri klaveriklassis, kes oli suur kunstnik ja markantne daam. Ta oli Moskva konservatooriumi kooliga ja tunnid toimusid vaheldumisi vene ja prantsuse keeles. Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias olin aastaid Ian Fountaini õpilane. Ian on tõeline inglise härrasmees ja väljapaistvate muusikaliste võimetega. Kontsertpianistina sai ta maailmakuulsaks juba üheksateistkümneaastaselt, võites 1989. aastal maineka Artur Rubinsteini konkursi Tel Avivis. Räägi oma lapsepõlvest. Mis sind peale muusika veel huvitas, kas sellel on kohta ka sinu praeguses elus? Mind huvitas väga keskaegse Tallinna kaitserajatiste arhitektuur ja kujunemine, ehitasin makette nii legodest, plastiliinist kui ka paberist. Teadsin kõiki torne ja nende ajalugu peast. Kui sain valmis plastiliinist kogu Tallinna müüri ja tornide maketi (nii all-linn kui ka Toompea), otsustasin ta panna turvalisse kohta riidekapi alla. Kui vanaema mu toa harjaga üle käis, siis olin mõnda aega üsna tige… Kuigi iseloomult olen tubane laps, mängisin väga palju ka õues, sest elasime Nõmme spordikeskuse külje all Trummi tänaval. Kõige rohkem meeldis mulle kummikutega sumbata kraavides ja ojades, mida seal kandis on hulgi. Põhjalike empiiriliste uuringute tulemusel teadsin kõiki kohti, kus on nii sügav, et vesi tuleb üle kummiku ääre sisse. Armastan siiani kummikutega käia – metsas, rabas ja mere ääres. Kas mäletad oma esimest esinemist, millal see oli? Ja mis on sinu senise elu kõige tähtsam esinemine? Oma esimest esinemist ma ei mäleta, aga ma olevat seda peljanud sedavõrd, et keeldusin mängimast enne kui publik on saalist lahkunud. Õnneks harjusin peagi ka kuulajatega, vastasel juhul oleks olnud raske end pianistina tõestada. Kõige tähtsam on esinemine XII Tšaikovski-nimelisel konkursil Moskvas 2002. aasta juunis, kus pääsesin poolfinaali. Sealse publiku ülim asjatundlikkus ja tähelepanelikkus ning Moskva konservatooriumi suure saali ülipingeline atmosfäär on mulle mällu sööbinud. Selle tuleproovi järel tundusid muud konkursid ja esinemised palju hõlpsamad. Tundsin endas suuremat sisemist jõudu ning veendumust kunstiliste eesmärkide püüdlemiseks ja tehnilist üleolekut pingelistes lavaolukordades. Oled olnud edukas nii vabariiklikel kui ka rahvusvahelistel konkurssidel. Milline on sinu suhtumine konkurssidesse ja kas neid on üldse vaja? Kui jah, siis miks? Sellele on vastus eelmises lõigus. Pianist areneb laval – mida kõrgem pinge ning suuremad panused, seda suurem areng! Tähtis on ka võistluslik kontakt teiste pianistidega, see aitab reaalselt tajuda oma võimeid ning oskusi. Ja tuleb ka mõistmine, et ükski konkurss ei esinda absoluutset ja lõplikku tõde. Konkursid on pianistliku kultuuri hoidmise ning arengu seisukohalt väga tähtsad, sest konkursi olukorras tulevad alati halastamatult esile nii tehniline lodevus kui ka kunstiline diletantlikkus. Vist Charles Rosen on öelnud, et klassikalise muusika surm on üks maailma vanimaid ja traditsioonilisemaid kõneaineid. Milline on sinu arvamus, kas klassikaline muusika on kriisis? Me kuuleme häirivalt tihti, et pankrotti lähevad nii ooperimajad kui sümfooniaorkestrid, publiku kontserdisaali meelitamine on tõsine probleem. Milline on klassikalise muusika koht tänapäeva maailmas, kellele ja kui palju seda vaja on? Kuidas lahendada tühjade kontserdisaalide probleemi? ERSO ja Tallinna Kammerorkestri kontserdid lähevad küll täissaalile ning Eduard Tubina balleti “Kratt” uuslavastusele sel sügisel Estonia teatris sain hädavaevu piletid, sest kõik oli välja müüdud. Mõnel väiksemal kammerkontserdil ei tule ilmselt saal alati täis, aga mõnikord tundub, et ka reklaami saab veel paremini teha. Seega mina ei oska kriisist kõnelda. Loe edasi Muusikast 12/2015

Lauri Vasar Figarona. FOTO HERMANN UND CLÄRCHEN BAUS 7. novembril esietendus Berliini Riigiooperis Schilleri teatris Mozarti “Figaro pulm”, kus Figarona tegi debüüdi meie bariton Lauri Vasar (45), juba ligi paarkümmend aastat Saksamaal elav ooperilaulja, kelle igapäevatööks on kandvad osad A-klassi ooperiteatrites ja esinemised kontserdisaalides üle Euroopa. Pärast võimsate ovatsioonide ja braavo-hüüetega lõppenud “Figaro pulma” esietendust jagus lavastuse dirigendil Gustavo Dudamelil Vasara kohta ohtralt kiidusõnu: “Lauri on väljapaistvalt andekas laulja, võrratu näitleja ja suurepärane inimene. Temaga on väga lihtne töötada, sest ta pühendub igal hetkel jäägitult. Seda tunneb etenduse ajal ka juba üksnes publiku reaktsioonist. Oma näitlejameisterlikkuse ja tundliku karakteritajuga loob ta laval tähelepanuväärse Figaro.” Näitlejameisterlikkust kiidab ka “Figaro pulma” lavastaja, Berliini Riigiooperi intendant Jürgen Flimm: “Lauri Vasar on laulja, kelle lavaline liikumine on väga nooruslik ja värske, kusjuures samal ajal on ta ka humoorikas ja erakordselt elegantne. Mul on väga hea meel, et just tema Figarot mängib. Tema dünaamika laval annab hoo ka ansamblile.” Figaro rolliga alanud hooaeg on Vasarale märgilise tähendusega, kuna ta vahetas Hamburgi Riigiooperi koosseisulise laulja staatuse vabakutselise vastu. See annab võimaluse olla valmis suuremateks ettevõtmisteks ja otsustavateks valikuteks, mida juba praegu on aukartust äratavalt tõsiseid ja palju. Ehkki ka ooperimaailmas tehakse otsuseid kiiresti, võtab projektide ettevalmistus aastaid. Seetõttu jagab Lauri Vasar järgnevas intervjuus vaid lähiaasta plaane. Millest sündis otsus loobuda püsitööst vabakutselisuse kasuks? See oli minu ja mu agentuuri ühine otsus. Kuna põnevaid tööpakkumisi on palju, oleks Hamburgi Riigiooperi mängukavaga seda keeruline kooskõlastada. Nüüd olen muidugi veel rohkem reisil ja elan hotellides rohkem kui siiani, aga eks see ole toreda medali teine pool. Enne Hamburgi Riigiooperit olin kolm aastat vabakutseline, kuid siis tundsin, et seda sai liiga palju. Nüüd on mul õnneks võimalus palju rohkem otsustada, mida teen ja mida mitte. Milliseks kujuneb teile 2015/16 hooaeg? See algas Jürgen Flimmi uuslavastusega “Figaro pulm” Berliini Riigiooperis. See oli põnev ja väga pingeline, kuid usun, et tulemus õnnestus. Figaro järel on mul kolm nädalat vaba, seejärel tuleb Pariisi Rahvusooper, kus alates 19. jaanuarist ootab üheksa etendust Richard Straussi “Capricciot” Oliveri rollis. Seejärel paar Brahmsi “Saksa reekviemi” kontserti Adam Fischeri juhatusel Saksamaal. Kevadel lähen taas rohkem kui kaheks kuuks Pariisi, kus Rahvusooperis ootab uuslavastus, Aribert Reimanni “Kuningas Lear” taas üheksa etendusega, seal olen krahv von Glosteri osas. Esietendus on 20. mail. Krahv von Glosteri rolli olen laulnud ka Hamburgi Riigiooperis ja paari aasta pärast ootab sama ees ühes teises väga kuulsas ooperimajas. Selle hooaja esimese töö “Figaro pulma” koosseis oli väga väärikas – Ildebrando D’Arcangelo krahv Almavivana, Dorothea Röschmann krahvinnana. Koosseis tekitab tõepoolest aukartust. Ildebrando D’Arcangelot on peetud aastakümneid üheks paremaks Figaroks. Olen teda korduvalt Figarona laval näinud. Dorothea Röschmann on maailmakuulus eelkõige Susannana, kuid on viimastel aastatel repertuaari vahetanud ja laulab nüüd pigem krahvinnat. Tedagi olen korduvalt laval näinud, ka “Salzburgi pidunädalatel”. Susanna on suurepärane Anna Prohashka, kellega meil on laval tohutult hea klapp ja keemia, mida kindlasti tunnetas ka publik. Ooperi peaproovis oli kohal ka Berliini Riigiooperi peadirigent Daniel Barenboim. Jah, pärast proovi tuli ta minu juurde ja ütles, et jäi minuga väga-väga rahule. Tean, et tal on minu jaoks mitu plaani. Berliini Riigiooperis olete ka varem laulnud. Milline on teie kokkupuude Pariisi Rahvusooperiga? Pariisis olen esmakordselt ja kohe peaaegu viis kuud hooaja vältel. Tean, et see on fantastiliselt ilus maja, väga hea akustikaga. Kuidas saab kokku teie hooaeg? Minu töökalender täitub kaks-kolm aastat või veelgi rohkem ette. Tavaliselt jõuab pakkumine minu agentuuri Hilbert Artists Management, arutame agentuuriga, mis mulle sobiks, mis mitte. Osa pakkumisi kaob sahtlisse ja osa kirjutatakse alla. Mul on õnne, et on piisavalt pakkumisi ja ma ise saan valida. Lõplik otsus on ikka minu otsus, sest ma tunnen ennast ja oma häält kõige paremini. Olen praeguses agentuuris olnud kaheksa aastat. Kontakt on väga isiklik, tunnen end seal koduselt. Hilbert Artists Management on väga mainekas ja pikka aega tegutsenud agentuur, mis haldab paljusid nimekaid lauljaid. Nad ei korralda tavalisi ettelaulmisi, vaid agendid käivad etendusi kuulamas ja kui keegi meeldib, teevad pakkumise. Kui palju mahub teie lähiaja plaanidesse uut muusikat? Ma ei ole moodsa muusika vastu, kuid pean tunnistama, et olen palju pakkumisi ära öelnud. Kui ma saan noodid ja see tundub minu joaks mõttetu, ei hakka ma end sellega piinama. Olen laulnud mitmeid kordi Luigi Dallapiccola “Vangi”, mis on kirjutatud juba 1946. aastal, aga on tõeline baritoni show, peaaegu tund aega üksinda laval. “Vang” tuleb paari aasta pärast minu repertuaari tagasi. Olete jõudnud maailma tipplavadele, töötanud koos parimate lavastajate ja dirigentidega, teie lavapartneriteks on maailmanimega lauljad. Mis on see üks asi, mida olete õigesti teinud, et nii on läinud? Pole olemas kindlat retsepti, et tee nii ja siis kõik funktsioneerib. On olnud palju juhuseid ja õnne. Võimalusi on minu juurde tulnud, aga kui ma ei oleks neid õigesti kasutanud ja endast parimat andnud, siis ei oleks see läinud nii, nagu nüüd on. Öeldakse ju, et inimene saab elus paar šanssi, et ennast tõestada. Kui sa oma asju hästi teed ja sulle on ülevalt poolt ka anne antud, ei jää see märkamata.

Dokumentaalfilm “Isegi kui ma kõik kaotan”. Pikkus 90’. Stsenarist, režissöör ja operaator: Dorian Supin. Monteerija: Kadri Kanter. Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa. Helide järeltöötlus ja kokkusalvestus: Harmo Kallaste. Helioperaatorid: Toomas Vimb ja Vambola Vällik. Monteerija assistent: Marju Juhkum. Arvo Pärdiga vestles Immo Mihkelson. Arhiivivõtted: Nora Pärt, Michael Pärt, Riin Eensalu. Õhuvõtted: Immanuel Pärt. Produtsent: Reet Sokmann. Film valminud koostöös Universal Edition AG ja Arvo Pärdi keskusega. Minor Film, 2015. kuulge, ma pole viitsinud kõiki neid arvo pärdist rääkivaid dokke vaadata. on ta mõnes seda teemat ka käsitlenud, kui ta rohkem kui 40 aastat tagasi kirjanike majas viiulit või kitarri või klaverit või mis see nüüd oligi pilbasteks tagus? kust mul säärased mõtted? kuulan vanu tõnis mägi laule ja mõtlen, et ta meeldis mulle enne pühameheks hakkamist ikka määratult rohkem ning et meil on eesti muusikas üldse neid pühamehi kuidagi liiga palju ja siis meenus veel minu kunagise beiruti visiidi üks highlight'e, kus kohalikud muusikahuvilised ei suutnud itsitamist lõpetada, kuuldes et arvo pärt on teinud muuhulgas soundtracki filmile "aatomik ja jõmmid“. Kristiina Davidjantsi postitus Facebookis 27. augustil 2015. Kirjaviis muutmata. Filmisin suvel veidi Ülo Vilimaad, kes rääkis Arvo Pärdi “Collage’i” (“Collage sur B.A.C.H.”, 1964) järgi tantsimisest. 1965. aasta paiku tahtis ta Pärti selle esitamisega üllatada. Helistas sõbrale, et teda järgmise päeva esietendusele kutsuda. “Kui sa minu muusika järgi tantsima hakkad, kutsun ma miilitsa,” vastanud Pärt, kes oli veendunud, et tema muusika järgi ei ole võimalik tantsida. Tuli siiski etendusele, tuli ka pärast tantsunumbri kordusesitust lava taha, surus Ülol kätt ja ütles: “Nüüd võid sa minu muusikast kõike tantsida.” Ent ühega järgmistest koostöödest läks kehvemini. 1971. aastal Leningradis keeldus Pärt Vilimaa sõnul vaatamata eelkokkuleppele kirjutamast kujundusmuusikat Ülo Vilimaa lavastatud ballettfilmile “Inspiratsioon”, põhjuseks see, et Vilimaa tantsis seal muude lühiteoste kõrval (sh Pärdi “Collage”) ka Paganinit (Rahmaninovi muusika). Helilooja keeldus Vilimaa sõnul kaastööst filmile, mille üheks lavakujuks omal ajal katoliku kiriku poolt saatana kehastuseks või käsilaseks kuulutatud viiulikunstnik – mees, kelle surnukeha pidi tema poeg aastakümneid kirstus ringi loksutama, enne kui kirik andis loa isa maha matta. Muusika “Inspiratsiooni” üleminekuepisoodidele kirjutas Kuldar Sink. Alustasin selle Facebooki tsitaadi ja mälestuskatkega, sest need peegeldavad mulle üht olulist tunnet, mis tundub hõõguvat seoses Arvo Pärdi isikuga meie rahva kollektiivses alateadvuses. Selle tunde võiks sõnastada selliselt: kallis Arvo Pärt, palun ole meie juures, ole meie inimene. Ära lase end juba eluajal pühakuks kuulutada. Pühakuks kuulutatakse sind kunagi niikuinii. Senikaua ole siin meiega ja veidi ka meie oma. Meiega sarnane. See oli pikk sissejuhatus, jõudmaks Dorian Supini Arvo Pärti peegeldava dokumentaalfilmi “Isegi kui ma kõik kaotan” juurde. See on Dorian Supini kolmas portreefilm Arvo Pärdist ja mulle tundub, et kas teadlikult või alateadlikult on Supin ka selles suurepärases filmis püüdnud taasluua Arvo Pärdi tegelaskuju vähem pühamehe ja enam lihtsalt inimesena – olgu need siis Pärdi abikaasa Nora ja teiste lähedaste armsad koduvideokaadrid viltu kippuva kaameraga, kaadrid heliloojast mängimas oma lapselastega või Pärdi enda meenutus “maa peale laskumisest” päev pärast ülimenukat Stabat materi ettekannet Viinis, mil Stephansplatzil jalutav helilooja koera maha poetatud hunnikul libastus. Loe edasi Muusikast 11/2015

12. september oli Tartu Pauluse koguduse jaoks tähtis päev. Pidulikul jumalateenistusel õnnistati sisse täielikult uuenenud kirik, mis on ühtlasi ka Tartu linna suurim saal, ning võeti kasutusele suurim orel, mis Eestisse sel sajandil ehitatud. Uued orelid, st pillid, mille ehitamiseks ei ole kasutatud mõnda juba olemasolevat instrumenti ja mille ehitusaasta algab numbriga kaks, on minule teada olevalt järgmised (registrite arvu sisse on arvestatud ka transmissioon e laenuregistrid): 2006 – Tallinna Jaani kiriku kooriorel, ehitaja Martin ter Haseborg (Saksamaa), 20 registrit, 2 manuaal-klaviatuuri ja pedaal; 2007 – Pärnu kontserdimaja orel, ehitaja Martin ter Haseborg, 52 registrit, 3 manuaali ja pedaal; 2010 – Pärnu Eliisabeti kiriku Kriisa orel, ehitaja Hardo Kriisa, 36 registrit, 3 manuaali ja pedaal; 2011 – Tallinna Metodisti kiriku orel, ehitaja Guido Schumacher (Belgia), 24 registrit, 2 manuaali ja pedaal; 2012 – Tallinna Niguliste kirikmuuseumi Tinti orel, ehitaja Ago Tint, 20 registrit, 2 manuaali ja pedaal. Kaks kolmandikku nendest orelitest on barokiajastu muusikale orienteeritud, kuid nii Pärnu kui Metodisti kiriku pillidel saab hästi ka muude ajastute oreliteoseid esitada. Tartu Pauluse Pascheni orel on aga eelkõige romantilise “hingelaadiga” instrument. Tema suurus on 56 registrit, kolm manuaali ja pedaal, klaviatuuri ulatus manuaalides C–c4 ja pedaalis C–g1. Veidi selle oreli saamisloost. 2008. aastal kutsus Tartu Pauluse kogudus kokku orelikomisjoni, mille eesmärk oli uue oreli tellimise ettevalmistamine. Komisjoni kuulusid SA Tartu Pauluse Kiriku esindaja Elo Süld, koguduse õpetaja Joel Luhamets, koguduse juhatuse liige Priit Humal, kolm organisti – Urmas Taniloo, Kristel Aer ning Pauluse organist Anna Humal –, oreliehitaja Hardo Kriisa ning oreliekspert Rootsist, siin juba mitme projektiga seotud olnud Göran Grahn. Komisjon pani paika lähteülesande, mis sündis läbi pikkade arutelude ja muutus veel aja jooksul. Selle alusel valiti välja oreliehitusfirmad, millele esitati suunatud pakkumise kutse. Kirikuruumi taastamist ei olnud veel alustatudki, kui 2008. aasta mais kutsuti pakkumisest huvitatud orelifirmad Tartusse tulevase oreli asukohaga tutvuma ja kohtuma orelikomisjoniga, et selgitada oma pakkumise aluseks olevaid seisukohti. Tartusse tulid seitsme oreliehitusfirma esindajad Saksamaalt, Soomest, Rootsist ja Šveitsist, nad said võimaluse kohtuda ka taastatava kiriku arhitektide ning akustika spetsialistiga. Lõpuks tegid 2009. aasta veebruari algul pakkumise viis firmat, mille hulgast, hinnates pakkumise kõiki osi punktisüsteemi alusel, valiti välja Paschen Kiel Orgelbau (juhtiv oreliehitaja selles firmas on Roland Monczynski). Pilli hakati ehitama ja ehitusprotsessi käis orelikomisjon Saksamaal jälgimas, kirikuruumi hakati orelit püstitama 2014. aastal. Tartu Pauluse kirik on art noveau stiilis ja on üks mõjuvamaid 20. sajandi sakraalehitusansambleid Eestis. Ka oreli kõlaline lähtekoht on klassikaline, aga romantilise värvinguga. Inspiratsiooni on saadud (siin ja edaspidi tuginen Pascheni oreli kõlalise poole eest vastutaja Helmuth Gripentrogi tekstile – K. A.) klassikalistest oreliehitusprintsiipidest ja romantilisest traditsioonist Saksamaal, Skandinaavias ja Eestis 19.–20. sajandil. Valitud stiili alusel on oreli manuaalklaviatuurid, mida on kolm, järjestatud terrassidünaamika põhimõtteid järgides (seda kasutasid valdavalt oreliheliloojad 19. sajandi lõpupoolel, näiteks S. Karg-Elert ja M. Reger): esimene ehk põhimanuaal, swell ja positiiv (II ja III manuaal asuvad mõlemad paisukapis). Oreli labiaalvilede kõlamaailm lähtub põhiliselt Saksa ja Baltimaade traditsioonidest, keelregistrid on inspireeritud Skandinaavia romantilisest stiilist ja järgivad Rootsi oreliehitaja Per Larsson Åkermani (1826–1876) põhimõtteid. Åkerman oli väga hea oreliintonaator/häälestaja, ta õppis Saksamaal ja Prantsusmaal ning tõi Skandinaavia oreliehitusse mitmeid uusi suundi. Erinevad flöödiregistrid põhinevad jällegi rohkem Saksa ja Baltimaade 19. sajandi traditsioonil. Oreli dispositsioonis on palju keelpillilaadseid registreid, mis soodustavad orkestraalse värvingu saavutamist. Nii leiame Tartu Pascheni orelist huvitava kõlalise sünteesi, mis toimib suurepäraselt romantilise muusika esitamisel. Samal ajal saab väga hästi mängida ka vanemat, näiteks J. S. Bachi muusikat – igal manuaalil on olemas 16-jalasel registril põhinev principal-koor kroonituna mixtur-registriga. Keelviledest koosnevaid, nasaalseid registreid on pillil 13, sealhulgas 32-jalane väga madala kõlaga contra-posaune. Keelregistritest on kõige huvitavam eraldi tuulepõhjal asetsev clarinette 8, mis on muudetava tuulesurvega ja mängitav nii teiselt kui kolmandalt manuaalilt – selle kõla tuletab meelde harmooniumi ja on sellisena Eestis ainulaadne. Oreli mängutraktuur on mehaaniline ja registritraktuur ning koplid (ühendajad) elektrilised. Pillil on ka generaal-crescendo ehk rull, mis on väga oluline just saksa romantilise muusika esitamisel. Veel on orelil ka midi-funktsioon (laseb salvestada organisti mängu ning seda hiljem kuulata) ja moodne kombinatsioonide süsteem, mis lubab arvuti abil programmeerida kogu kontserdiprogrammi, jumalateenistust jne. Pascheni oreli sisseõnnistamisteenistusel ning avakontserdil kõlas orelikomisjoni liikmete esituses väga erinevat muusikat: vana ning uuemat Prantsusmaalt (Clerambault, Balbastre, Mulet), Saksamaalt (J. S. Bach, Mendelssohn, Reger) ning Eestist (Tobias, Jaanson), andes tunnistust pilli mitmekülgsetest kasutusvõimalustest eri ajastute oreliteoste interpreteerimisel. Nõnda on meil Eestis nüüd huvitava kõlapildiga võimas orel Tartu suurimas saalis, seda on mugav mängida, kasutades kõiki tehnilisi võimalusi. Kindlasti inspireerib ta paljusid organiste, heliloojaid ja orelimuusika nautijaid. Minge kuulama ja avastama!

Film “Maestro”. Stsenarist ja režissöör David Donnelly. Endeavor Pictures Kuulsad ja veel mitte kuulsad filmiloojad vajavad idee teostumiseks toetust. Ilmar Raag olnud Euroopa filmirahade jagamise komisjonis. Rääkis, et nägi, kuidas Andrzej Wajda mitu vooru energiliselt võitles, et saada tootmistoetust oma filmiprojektile “Katyn”. Hiljem pälvis film Oscari. Kuidas olematut asja seletada nii, et fondid rahastaksid? Miks mõni teos tuleb välja emotsionaalne, teine mitte? Kavatsustes soovivad kõik loojad luua parimat. Reaalsuses juhtub enamasti nii, et mida kõrgelennulisem ja sõnaosavam pakkumine, seda emotsioonivaesem asi välja tuleb. Mis võiks olla kvaliteetse kunstiteose sündimise eelduseks? “Maestro”, portreefilm Paavo Järvist, on üles ehitatud märksõnadele ‘idee selgus’ ja ‘teostuse tehniline uudsus’.Värske teos kuulub kahtlemata oma valdkonna maailma tippfilmide hulka. Kui lõpetasin arvutiekraanil 80-minutise loo vaatamise, olin saadud energialaksu erutusest higine. Emotsionaalsus tungis ihusse, ergastas alateadvuses tunnete sünnitamise rakke. Kinosaalis, kus pakutakse pildi, heli ja vaimse koosluse tehnilist tipptaset, annab audiovisuaalne kunstiteos rahvusvahelisest Eesti suurkujust kindlasti enneolematu elamuse. Maailmakuulsatest dirigentidest nähtud elavad pildid on rajatud orkestri ning hingestatud ja energilise taktikepiga juhi vastandamisele. Ideelahenduselt on nad sageli nagu orkestriproovid, mis tegelikult suurte meistrite puhul ongi tõesti filmilikud, visuaalselt emotsionaalsed ja nauditavad. Traditsiooniliste portreelugude lõppakordiks on enamasti dirigendi kummarduse ja publiku ovatsioonide ühtesulamine. Kui valmistati ette Rudolf Tobiase “Joonase lähetamise” suurprogrammi, oli mul võimalus jälgida Neeme Järvi orkestriproove tühjas Estonia kontserdisaalis. Iga proov seal võinuks olla eraldi film. Lugu, kuidas Meister oma energiaga orkestri iga pilli hingestab. Kuidas ta visa järjekindlusega kogu meeskonda iga prooviga oma vaimsesse rütmi tõmbab. Neeme Järvi versioon oratooriumist oli 25 minutit lühem kui Peeter Lilje dirigeeritud helisalvestus. Dirigendi dikteeritud tempo andis uue hingamise. Proov on dirigendi ja orkestri lahinguväli. Filmi “Maestro” märksõnad on ‘partituur’ ja ‘armastus’. Loo visuaalse ülesehituse piltlikumaks analüüsimiseks seletan partituuri mõistet, mis üldises tähenduses on muusika kirjalik avaldumisvorm noodikirjas. Sümfooniaorkestri partituur koosneb ülevalt alla pillirühmade kaupa järjestatud muusikainstrumentide partiidest. Sellist mitmekihilist skemaatilist kirjalikku eeltööd teevad tavaliselt ka filmi stsenarist ja režissöör. Filmi dramaturgilise ülesehituse lahtimuukimisel on võtmeks pillid. Et reljeefsemalt selle elava organismi keerukusest aru saada, kirjeldan pillirühmi. Orkestri ja filmi struktuuri võrdlemisel läheb seda vaja. Keelpillid, puupuhkpillid, vaskpillid, löökpillid, harf, vahel ka klaver, tšelesta, orel. Koor ja solistid. Tõlgin filmiloojana pillirühmad visuaalsesse keelde. Saame järgmised elavate piltide rühmad. Kontserdi publik erinevates interjöörides, maailma suurlinnade tänavatel. Näiliselt juhuslikud emotsionaalsed vaheplaanid. Tühjade kontserdisaalide panoraamid erinevatest kultuuridest ja ajastutest. Muusikule peaksid juba kostma konkreetsete pillide helilised võimalused. Peategelane kui skulptuur. Dirigent räägib istudes staatiliselt raamaturiiuli foonil. Mustvalged fotod. Peategelane kui hea suhtleja. Paavo joob õlut. Luitunud värvidega arhiivikaadrid. Peategelase tulemised ja minemised linnatänavatel, ooperimajade koridorides, orkestriruumides. Sisenemised lavale ja tulemised lavalt. Austajate ja kolleegide laused “rääkivate peadena”. Stoppkaader. Foto: Paavo, tütred kukil. Seda armast fotot lastakse publikul tükk aega vaadata. Nagu päriselus. Plakatid ja plaadikujundused. Dirigendi käed. Koor. Isa ja poeg. Solist. Klaver ja virtuoos. Erialade tehnilised meistrid on filmi meeskond, samu pille käsitlevad virtuoosid. Tegu on isiksustega. Film on erinevate kunstivaldkondade sümbioos. Paavo isiksuse avamise jutustuses lähevad kasutusse kõik kinematograafilised võimalused. Võtetel kasutatakse nii tipptehnikat kui amatöörkaamerat. Isegi ebateravad kaadrid lähevad käiku täie eest. Värv ilmub ja kaob mustvalgesse valguse-varjude mängu. Fotod, plakatid ja plaadikujundused pannakse liikuma arvutitöötlusega. Kogu loo jutustamise aja kostab sümfooniline taustamuusika, mis annab märku sümfooniaorkestri pidevast kohalolekust. Helitausta eesmärk on luua aimdusi dirigendi nähtamatust suhtlemisvõrgustikust orkestriga. Pilt ja tekstid täiendavad suhete esiletoomist. Olulised on pausid. Pausid on ergastavad vahelöögid, mis tõstavad dramaturgilist pinget. Taustalugejale ei anta võimalust. Isikustamata tegelasele ei ole selles filmis ruumi. Vajalik lisainfo edastatakse tekstidena, nagu kirjalikud lühijuhised partituuris. Kõigi filmilike väljendusvõimaluste siduvaks eesmärgiks on sümfooniaorkestri struktuuri keerukuse avamine, dirigendi ja orkestri liikmete kooshingamise rütmi arenemise eksponeerimine. Jutustatakse kollektiivselt loodava kunstiteose üheks elavaks organismiks sulandamise lugu. Pilt, heli, kõned ja montaaživõtted – kõik vahendid on jutustamise rütmi ja emotsiooni loomise teenistuses. Laused moodustavad liikumise ühe orgaanilise osa. Kõik vahendid sulandatakse muusikaliseks filmitervikuks. Mäletan sõja järgse aja lapsepõlvest kodu ja kooli ruumidesse nähtamatu külma ilmumise tunde õudu. Neeme Järvi lahkumine ENSVst tekitas tema loodu samasuguse hangumise tunde. Neeme Järvi looming läks põranda alla, ta dirigeeritud teoseid kuulati edasi – salaja. Elati kaksikelu. Lahkumine okupeeritud koduruumist sünnitas vabas maailmas noore maestro, maailmamehe, dirigent Paavo Järvi. Paavo omaette dirigeerimise kaadreid on filmis teadlikult vähe. Vist ainult kolm korda. Vanematele aga jääb poeg alati lapseks. Isa vaatab poega, et noh, näita, kuidas sa siis seda asja teed. Ja poeg dirigeeribki peaprooviks isale. Solist, koorid ja orkester. Viiesaja-aastase traditsiooniga Stabat Mater. Filmilugu läheneb kulminatsioonile. Hiina pianisti ja eesti soost dirigendi virtuoosne dialoog on eelmäng dramaturgilisele tipphetkele. Siis kaader, kus kontserdisaalist kostuvate ovatsioonide saatel Lang Lang ja Paavo Järvi lavataguses hämaruses poisikeselikult hüplevad. Inimlik lähedus. Pimendus. Prokofjev. Koor. Orkester. Dirigent.Tihe montaaži rütm. Kulminatsioon. Dirigent ja orkester sulanduvad ühte liikumisse. Kaosest on sündinud Kunst. Idee uudsus – Dirigendi ja Orkestri ühinemine tervikuks on saavutatud. Epiloog. Tagasivaated filmi jooksul lähedaseks ja omainimeseks saanud Paavost. Pimendus. Ilmub tekst MAESTRO. Hinge jääb kriipima vaid mõte, et ka Paavo isa, austatud maestro Neeme Järvi vajaks sellist emotsiooniküllast kõrgetasemelist portreefilmi.

Tartus käib vilgas ehitamine. Suvel oli pool linna üles kaevatud, nii et sügise hakul sai paljudes kohtades rõõmustada vastse asfaltkatte üle. Kraanad on püsti ning järjest valmib uusi maju. Selle kõrval ka renoveeritakse. Pikemat aega oli ehitustandriks Pauluse kirik. 12. ja 13. september olid tähtsad päevad, mil toimusid nii renoveeritud kiriku kui ka sinna ehitatud uue oreli avakontserdid. Pauluse kirik kui arhitektuuri meistriteos Tartu Pauluse kirik on Eestis 20. sajandil ehitatud kirikutest kõige suurejoonelisem, koos koguduse tööks mõeldud tiibhoonega on tegu väga kauni arhitektuuriansambliga. Kiriku projekteeris soome arhitekt Eliel Saarinen (1873–1950) ja seda ehitati aastatel 1915–1917. Nimetatud maailmakuulsa arhitekti loomingus on Tartu Pauluse kirik silmapaistval kohal, kuna see on terves maailmas ainuke Saarineni Soome-perioodil, see on enne Teise maailmasõja lõppu (sõja järel siirdus Saarinen Ameerikasse) ehitatud tänaseni säilinud kirik. Seetõttu on see kirik oluline nii Eesti kui ka Soome arhitektuuriloos, olles ainus juugendstiili tunnustega kirik Eestis ja ainus Saarineni projekteeritud kirik terves Euroopas. (Eestis on Saarineni loomingust veel hoone Tallinnas Pärnu mnt 10 ning Lutheri vabriku rahvamaja, Helsingit kaunistavad rahvusmuuseumi ja raudteejaama uhked hooned). 25. augustil 1944 põles Pauluse kirik varemeiks. Õnneks seda hoonet ei õhitud, nagu plaaniti, vaid taastati, kuid muudetult – kirikusaal poolitati vaheseinaga, teist poolt kasutati ruumipuuduses vaevleva Eesti Rahva Muuseumi hoidlana. Jumalateenistusi sai kirikus pidama hakata alates 1966. aastast. Kui eelmisel kümnendil muuseumid (seal asus ka spordimuuseum) kirikust välja kolisid, sai hakata mõtlema hoone renoveerimisele. Pauluse kiriku taastamise arhitektuurikonkursi võitjad kuulutati välja 2006. aasta detsembris ning need osutusid sarnaselt arhitektiga samuti soomlasteks: Kari Järvinen, Merja Nieminen ja Markku Nors. Kiriku taastamisel peeti silmas, et tegu on pühakojaga, sealjuures 20. sajandi arhitektuurimälestise ja Eliel Saarineni suurteosega ning samal ajal ka kontserdisaaliga. Maha lõhuti kiriku saali poolitanud vahesein. Lisaks ehitati senini teostamata, kuid Saarineni projektis plaanitud kujuga katus, moodsad raudbetoonrõdud ja mosaiikbetoonpõrand. Renoveeriti kellatorn, tornikiiver ja välistrepid; korrastati telliskividest välisfassaad ning keldrisse ehitati krüpt. Kõigeks selleks kulus ligi 13 miljonit eurot. Nüüd on 900-ruutmeetrises kirikusaalis tuhat istekohta. Renoveeritud hoone ei ole lihtsalt äärmiselt kaunis nii seest kui väljast, vaid sellest saab loodetavasti ka uus ja väga esinduslik ning hoolega kasutatav kontserdisaal. Kui arvestada purustusi, mis Tartu Teises maailmasõjas sai, siis on iga säilinud ja korda tehtud hoone suur kingitus. Uus kaunis kontserdisaal Uue kuue saanud kirik taaspühitseti pidulikult 12. septembri hommikusel jumalateenistusel. Õhtusel kontserdil tuli ettekandele Rudolf Tobiase oratoorium “Joonase lähetamine”. “Lava” mahutas segakoori (segakoor Latvija) ja ERSO, Estonia poistekoor (oratooriumi lastekoor) ning Voces Musicales (chorus mysticus) olid külgrõdudel nendega samal joonel. Solistid olid Susanne Bernhard (sopran, Saksamaa), Annely Peebo (metsosopran), Dominik Wortig (tenor, Saksamaa), Ain Anger (bass), Johann Tilli (bass, Soome), orelil mängis Piret Aidulo. Ettekannet dirigeeris Arvo Volmer. Suures osas sama koosseis esitas teost suvel Saksamaal Leipzigis, siis oli dirigendipuldis Neeme Järvi. Kontsert läks ootuspäraselt täissaalile ning oli väga õnnestunud, ühtlasest ja kaunite häältega solistide ansamblist, kaunitämbrilisest Latvijast ja õhulisest Vocesest alustades ning entusiastlikult musitseerinud orkestriga lõpetades. Tundus, et Volmer oli oma suure kogemuste pagasi, erksuse, energilisuse ja samal ajal paindlikkusega meie dirigentidest praegu parim valik seda hoogsalt voogavat suurteost ohjama ja suunama. Uue saali puhul on alati huvitav aspekt ka akustika. Selle kiriku ruum ei ole piklik, kuid ka mitte ruudukujuline, vaid sopiline ning suurte rõdudega, mis ulatuvad päris kaugele põrandal istujate kohale. Kahtlustasin, et need võivad hakata muusikat “katma”, sestap lipsasin keskrõdule. Seal esireas oli kogu seda Tobiase võimsat helivoogu väga hea kuulata – kõik oli selge ja eriliselt “lähedal”, nagu üheski kontserdisaalis ei olegi vist kogenud. Samas ei löönud suur koosseis minu meelest saali ka “lõhki”. Jäin oma kohaga väga rahule. Oli selline tunne, nagu kuulaks klapid peas ja volüüm põhjas, nii et mitte midagi enam minu kui kuulaja ja muusika vahele ei mahu. Akustikat kiitsid ka kõik teised rõdudel istunud, kellelt arvamust küsisin, põrandal olnute mulje nii võimas ei olnud. Pille Taniloo: “Mina istusin paremal rõdul esimeses reas, kohe Voces Musicalese kõrval. Mulle kostis väga hästi, Läti koor oli väga hea, ühtlane. Orkester kostis ka hästi, kuna olin näoga dirigendi poole, ei läinud ükski nüanss kaduma. Solistid olid küll minu poole seljaga, nii et nad jäid väheke orkestri varju (taha), aga õige veidike. Suurepärased muljed!” Joosep Sang: “Paremal külgrõdul viimases reas mõjus akustika lausa imeliselt. Solistide hääl peegeldus nii, et tahtmatult hakkasin otsima kuhugile peidetud kõlareid. Orkester ja koor kõlasid ootuspärasemalt, aga siiski väga hästi. Usun, et mulje sõltub palju sellest, kus kuulaja istub. Selles, et akustika on hea ja kontserdipaik suurepärane, pole kahtlust.” Maaja Roos (R. Tobiase tütretütar): “Kuulates “Joonase lähetamist” Pauluse kirikus, ei tulnud mul mõttessegi analüüsida akustikat, sest muusika jõudis minuni kogu oma väärtuses.” Tiiu Levald (keskrõdul): “Julgen arvata, et nüüd on Eestis saal, kus võivad kõlada kõige vägevamad suurvormid!” Märt-Matis Lill (põrandal keskel): “Pauluse kirikus oli väga õdus ja meeldiv. See on kindlasti parem kui Vanemuise kontserdisaal, aga minu arvates jäi see ruum selle teose jaoks natuke väikeseks. Ma arvan, et Jaani kirik oleks akustiliselt parem olnud. Ma ütleksin veel, et see teos vajab lihtsalt füüsiliselt rohkem ruumi ja õhku. Aga muidu jättis kirik väga hea ja mõnusa mulje. Ma arvan, et Tartu/Eesti on saanud juurde väga hea suuremate kammerkoosseisude/väikese orkestri saali. Esitusega jäin väga rahule.” Kristjan Hallik (põrandal keskel): “Nii suure koosseisu ja puupüsti täis kiriku puhul ei saa kindlasti akustikast päris adekvaatset pilti. Aga üldiselt tundus huvitav ja kindlasti kutsub järgmisi kontserte kuulama. Orkester istus täpselt kupli all ja sellest tõenäoliselt ka teatud kumin. Kuulsin ka arvamust, et päris tagant oli hea kuulata.” Mart Jaanson (põrandal rõdu all): “Olukorras, kus kirikusaal oli rahvast täis, polnud sellist kirikusaalile omast järelkaja, nagu ootasin. Mõnes mõttes on see hea, sest sobib polüfoonilise barokkmuusika (nt J. S. Bachi) esitamiseks. Romantilise suurvormi puhul aga oleksin oodanud veidi suuremat akustilist mõju. Tuli meelde ettekanne paar aastat tagasi Vanemuise kontserdisaalis, kus istusin lava lähedal ja olin kuidagi enam akustikast haaratud. Samas kostis kirikus kõik väga selgelt. Chorus mysticus’t oleks isegi rohkem soovinud, aga see ju peabki nagu “nurga tagant” kõlama. Kokkuvõttes tundus saali akustika sealt, kus mina istusin, asjalik ja selge, aga mitte lööv.”

Viiuli kategooria II preemia Linda-Anette Suss esitamas ERSOga Sibeliuse viiulikontserti. FOTO ERSO TULEMUSED VIIUL ​II preemia: Linda-Anette Suss (EMTA, Sibeliuse Akadeemia, õp Mari Tampere-Bezrodny), Hans Christian Aavik (TMKK, õp Kaido Välja) Diplom: Kaia Voitka (EMTA, Sibeliuse Akadeemia, õp Mari Tampere-Bezrodny), Marike Kruup​ (EMTA, Guildhalli Muusika- ja Draamakool, õp Mari Tampere-Bezrodny, Krzysztof Smietana) VIOOLA III preemia:​ Merike Heidelberg (G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool, õp Ester Vain) TŠELLO ​I preemia: Marcel Johannes Kits (EMTA, Trossingeni muusikaülikool, õp Mart Laas, Francis Gouton) II preemia: Greta Ernesaks (Sibeliuse Akadeemia, õp Tuomas Ylinen), Silvia Ilves​ (EMTA, õp Henry-David Varema) III preemia: Johannes Sarapuu (Berliini Kunstide Ülikool, õp Wolfgang Boettcher, Konstantin Heidrich) Diplom: Marten Meibaum (TMKK, õp Mart Laas) KONTRABASS ​​​​​​​​II preemia: Regina Udod​ (EMTA, õp Kaupo Olt) ​​III preemia: Kristin Kuldkepp (EMTA, õp Kaupo Olt) Eripreemia Eduard Tubina teose parima esituse eest: Hans Christian Aavik, Merike Heidelberg​​, Marten Meibaum​ ​Eripreemia kohustusliku uudisteose Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele” parima esituse eest​​: Linda-Anette Suss ​​ ​Eripreemia kohustusliku uudisteose Rein Rannapi “Ballaadi” parima esituse eest​​: Greta Ernesaks ​Eripreemia kohustusliku uudisteose Timo Steiner “Puud sosistavad... sahistavad... laulavad...” parima esituse eest​​​: Merike Heidelberg​​ ​Eripreemia kohustusliku uudisteose Mirjam Tally “Esimene lend” parima esituse eest​​: Kristin Kuldkepp ​Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eripreemia, esinemine solistina ERSO ees: Silvia Ilves ​Austria keeletootja Thomastik-Infeld preemia: Marcel Johannes Kits, Hans Christian Aavik, Linda-Anette Suss, Merike Heidelberg​​, Regina Udod​ ​Diplom silmapaistvale pianistile: Lea Leiten, Ralf Taal 7. –16. oktoobrini toimus Eesti keelpillimängijate konkurss, sündmus, mille olulisust mõistab ehk veel rohkem, kui meenutada, et eelmine selline kogu riiki hõlmav keelpillimängijate ülevaatus toimus meil viimati 28 aastat tagasi. Eesti keelpillikultuurile oli juba ammu vaja sellist ülevaatlikku võistlust. Vahepeal toimusid küll rahvusvahelised Heino Elleri nimelised konkursid, mis aga ei asenda sellist üle-eestilist noorte mängijate omavahelist mõõduvõtmist. Seekordne konkurss oli pühendatud ka Eduard Tubina 110. sünniaastapäevale ning konkursi esimeses voorus oli kohustuslikuna kavas Tubina pala (kontrabassidel Ludvig Juhti teos). Suureks väärtuseks oli ka iga kategooria jaoks tellitud eesti uudisteos, viiulitel Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele”, viooladel Timo Steineri “Puud sosistavad... sahistavad... laulavad”, tšellodel Rein Rannapi “Ballaad” ja kontrabassidel Mirjam Tally “Esimene lend”. Konkursi sisukast bukletist (koostaja Ardo Västrik) sai lugeda Toomas Velmeti huvitavat ülevaadet konkursside ajaloost, ära olid toodud varasemate, nõukogude ajal toimunud konkursside tulemused, millest mitmeid ise mäletasin ja olin põnevusega algusest peale kuulanud. Korraldustoimkonnas tegid suure töö Mart Laas, Tiina Pangsep, Henry-David Varema, Kaido Välja ja Ardo Västrik. Konkursil oli ka eelnev lindivoor ning lõpuks osales võistlusel 29 noort muusikut –13 viiuldajat, 7 vioolat, 7 tšellot ja 2 kontrabassi. Žürii tööd juhtis muusikateadlane Kristel Pappel (EMTA), liikmeteks olid Diana Ozoliņa (Vītolsi-nimeline Läti Muusikaakadeemia, Läti Riiklik Sümfooniaorkester), Aet Ratassepp (Soome Rahvusooperi orkester, XI vabariikliku interpreetide konkursi laureaat), Gareth Lubbe (Esseni Folkwangi Kunstide Ülikooli vioolaprofessor) ja Aleksander Šilo (Peterburi Maria teatri orkestri kontrabassirühma kontsertmeister, Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Riikliku Konservatooriumi õppejõud). Järgnevalt žürii mõtteid ja arvamusi lõppenud konkursist. Kristel Pappel (PhD, muusikateadlane, EMTA professor, žürii esimees) Selline ülevaatekonkurss on väga vajalik. Tähtis on, et see kulgeks võimalikult intriigivabalt ja rahulikus õhkkonnas ning et ka mängijad mõistaksid, et isegi kui nad ei saanud teise või kolmandasse vooru, oli kavade õppimine ja nende esitamine hoopis suuremale kuulajaskonnale kui eksamikomisjon hea ja oluline asi. Kodus on vahel raskemgi võistelda, kui kuskil kaugel rahvusvahelisel konkursil. Ühtlasi innustab konkurss kaasõppureid ja nooremaid mängijaid innukamalt asjaga tegelema, see on väljund oma isiksuse näitamiseks, oma pürgimuste realiseerimiseks. Konkursil valitses hea ja tiivustav õhkkond ning ma ei tahaks seda mõne mõru mõttega rikkuda… Läbilõikega võib rahule jääda ja parimad on konkurentsivõimelised ka rahvusvaheliselt. Üldiselt aga võinuks viiulitel ja eriti viooladel olla esimese vooru kava kindlam ja paremini ette valmistatud. Viiulitel said mitmel juhul komistuskiviks Paganini kapriisid, viooladel jäi puudu aktiivsusest ja selgest artikulatsioonist. Korralduslikust küljest laabus žürii poolelt vaadatuna kõik hästi ja oli põhjalikult läbi mõeldud. Peamine raskus oli Kaido Välja, Mart Laasi, Tiina Pangsepa ja Ardo Västriku õlgadel ning nende väsimatust ning konstruktiivsust võis ainult imetleda. Žürii tegevusele oli suureks abiks sekretär Katrin Talmar. Väga hea idee oli, et konkurssi sai jälgida interneti vahendusel ning nüüd järele vaadata youtube’is. Suur tunnustus kuulub siinjuures EMTA videospetsialistile Marek Vilbale! Kava valikuga võis üldiselt rahule jääda, mulle meeldis näiteks see, et viiuldajatel oli Bachi soolopilliteos teises voorus ja mitte esimeses. Samas tekkis küsimus, miks tšellistidele oli ette nähtud üks etüüd, samas kui viiuldajatel oli neid kaks. Vioolade esimesed kaks vooru kujunesid liiga ühenäoliseks ja ei andnud päris selget ettekujutust mängijate tehnilistest oskustest. Nende teisest voorust võiks edaspidi välja jätta metsasarvele kirjutatud Schumanni “Adagio ja Allegro”, mida aga kõik sedapuhku usinalt mängisid, ning panna rõhk Hindemithi või Regeri teostele. Tellimusteosed eesti heliloojatelt olid omanäolised ja panid interpreetide fantaasia proovile. Arendamist vajavad küljed meie noorte mängus on ennekõike kõla oma võimalustega, fraseerimine, artikulatsioon, stiilitunnetus, suhtlemine muusikas pianisti või orkestriga, soov mängida publikule ja mitte eirata publiku olemasolu, väljendustahe (ja mitte ainult tahe asja sooritada). Liiga palju oli üheplaanilist interpretatsiooni, kus nii Tubin, Mozart kui ka Bach kõlasid ühtemoodi, samuti monotoonsust ühe interpretatsiooni sees. Paljud esinejad ei rakendanud oma kindlasti olemasolevat (kõlalist) fantaasiat. Üldse ei saanud rahule jääda Bachi teoste esitustega, v.a mõned üksikud (Greta Ernesaks, Johannes Sarapuu, Hans Christian Aavik). On kahju, et nõukogude aegne militaarne “konkursi-Bach” jätkab oma traditsioone, ilmselt ka õpetuses EMTAs. Aet Ratassepp (Soome Rahvusooperi viiuldaja, 1987. aastal toimunud XI vabariikliku interpreetide konkursi laureaat) Mulle on ikka tundunud, et konkurss muusikavaldkonnas ei ole päris õige asi, sest muusika on midagi hoopis teisest maailmast. Aga kuna neid praegu maailmas nii palju korraldatakse, siis tuleb neile võibolla läheneda mõeldes, mis neist kasu on. Kuna olen nüüd juba 33 aastat elanud väljaspool Eestit, kõigepealt Moskvas ja seejärel Soomes, siis mul oli erakordselt huvitav meie noori keelpillimängijaid kuulata. Pean ütlema, et pilt oli rõõmustav, kasvõi selles mõttes, kui võrdlen seda oma õpinguaastatega. Tase on tõusnud. Kõik konkursil mänginud noored olid eranditult oma ala professionaalid, ebaprofessionaalset mängu ei kohanud. Teine küsimus on aga see, et mitmed anded, kes oskavad juba suurepäraselt pilli mängida, on kunstilises mõttes jäänud kusagile poolele teele. Ei süveneta sellesse, mille poolest erineb Mozart näiteks Tubinast, kuidas läheneda erineva ajastu muusikale ja milliste vahenditega seda teostada. Üllatavalt väheste muusikute mängus oli arusaadav muusikalise fraasi ülesehitus. On ilmne, et siin oleks ka pedagoogidel ainet enamaks süvenemiseks. Pillirühmade sees oli tase suhteliselt ühtlane, aga pillirühmade vahel on erinevusi, tšellod on teistest oluliselt paremad. Kummaline, aga nii oli see ka aastakümneid tagasi. Vioolasid on vähe ja vioolaõpetuses on tõenäoliselt ka kõige rohkem probleeme. Pikka aega on puudunud järjepidev õpetus. Vioolat õpetavad viiuliõpetajad, aga see ei ole vist kõige parem lahendus, kuigi iseenesest võiksid kõik viiuldajad vioolat proovida. See oleks väga õpetlik ja laiendaks silmaringi. Vioola ei ole aga lihtsalt suurem viiul, tal on oma spetsiifika. Finalistidest kuulsin Linda-Anette Sussi sel konkursil esmakordselt. Ta on tugeva tehnilise pagasiga muusikaliselt väga andekas inimene. Kõigis kolmes voorus avas ta end erinevatest külgedest, aga finaalis tuli ilmsiks ka see, mida algul tähele ei pannud. Esimene voor oli tal vahest kõige tugevam, muljet avaldas tema tehniline osavus ja kindlus, mida on vaja näiteks Paganini kapriisides. Aga mida edasi, seda rohkem tekkis mõte, et kui keegi juba nii hästi oma instrumenti valdab, siis võiks pillist saada pigem vahend kui eesmärk erinevate muusikastiilide tõlgendamisel. Sibeliuse kontsert on väga raske ülesanne ja Linda-Anette sai sellega tehnilises mõttes suurepäraselt hakkama. Aga kuna ma olen kaua olnud Soomes ja Sibeliuse muusikaga palju kokku puutunud, eriti veel tänavusel juubeliaastal, siis päris lõpuni mind see esitus ei veennud. Sibelius on minu jaoks midagi palju jõulisemat ja stiihilisemat, nagu väga karm ja kaunis loodus, millele inimenegi alla jääb. Linda-Anette lähenemine sellele kontserdile oli ehk pisut liiga kammerlik ja detailidesse takerduv. Hans Christian Aavikut kuulsin eelmisel aastal Tartus keelpillimängijate konkursil ja seal oli ta mulle suur üllatus. Väga andekas noormees! Tema eristus kindlasti kõigepealt sellega, et on sügavuti minev muusik, kes mõtiskleb ka selle üle, kuidas erinevates stiilides muusikat interpreteerida. Mulle meeldis väga tema Tubina esitus, see oli midagi eht-eestlaslikku heas mõttes. Konkursil ilmnes, et just Tubin paljudele ikkagi päriselt ei avanenud. See muusika ei mängi n-ö iseenesest, interpreet peab siin küllaltki palju vaeva nägema. Mulle meeldis väga Aaviku Mozart esimeses voorus ja ka teises voorus paelus ta stiililiselt mitmekülgsete tõlgendustega. Mendelssohni kontsert ühe orkestriprooviga on muidugi nii noorele inimesele väga raske ülesanne. Siin tuli ilmsiks ka momente, mida tal oleks vaja arendada. XIX sajandi muusika nõuab natuke teistsugust toonikujundust ja vasakut kätt. Siin peaks otsima katkematut vibrato’t, millega elastne ja varjundirohke toon tekitada. Kaia Voitka on väga musikaalne ja tehniliselt tugev viiuldaja. Tema esituste osas tekkis ka stiiliküsimusi selles mõttes, et teatav ühetaolisus, samasuguste mänguvõtete kasutamine kõigis lugudes hakkas pikapeale häirima. Minu jaoks on problemaatiline tema lai vibrato, mis sai ka intonatsioonile saatuslikuks. Dvořáki kontsert talle stiililiselt sobis, üldse romantiline muusika, nii et kontserdi valik oli igati õige. Marike Kruup on väga huvitav mängija. Eriti jäid meelde tema Schuberti Rondo ja Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele”, selle ta kujundas veenvalt. Eesti uudispala mängimine just jagaski mängijad kahte leeri. Oli näha, kes mängis noodist lihtsalt teksti ära ja kes oli püüdnud nootide taha vaadata. Marike Kruubi puhul ilmnes kahjuks finaali puudulik ettevalmistus. On selge, et pikk paus konkursi ajaloos on põhjuseks, miks paljud ei osanud oma ettevalmistusperioodi õigesti planeerida. Tulevastele konkursile tulijaile tahaks soovitada, et alustage ikka finaalist, ja täpsemalt kontserdi kolmandast osast, sest selleks ajaks on tavaliselt “kütus otsas” ja finaali peaks suutma une pealt mängida. Viooladest said teise vooru kolm mängijat. Väga kahju, et Mann Helstein pidi haiguse tõttu katkestama. Tal on ilus, rikas alditoon ja aktiivne mäng ning ta oleks võinud tõenäoliselt teises voorus väga hästi esineda. Merike Heidelbergi olin ka varem kuulnud. Ta on erakordselt andekas inimene, kes on õnneks oma instrumendi leidnud (viiuldajana alustanud). Teises voorus oli ilmselge, et kui üldse keegi finaali lasta, siis tema. Tehniliselt mängis ta kõik ilusti ära, Bachi osas tasuks tal end barokiajastu põhimõtetega kurssi viia. Mart Kuusma on ka võimekas mängija, aga esimeses voorus tekitas küsimuse just tema esitusmaneer. Saan aru, et siin oli tegu nagu mingi kaitsereaktsiooniga. Küsisin, miks ta tahab jätta muljet, nagu teda üldse ei huvitaks, mida ta teeb. Mängija väline hoiak ju tahes-tahtmata mõjutab üldmuljet. Ta ütles selgituseks, et selline hoiak aitab tal toime tulla tugeva närvipingega. Soovitasin tal siiski järele mõelda. Konkursile jäi tulemata 11 mängijat neljakümnest, kelle videod olid aktsepteeritud. Nende hulgas oli palju lootustandvaid talente. Seega võib järeldada, et tegelik tase on veelgi lubavam. Märkasin rõõmuga, et uus põlvkond on rohkem avatud, julgeb oma arvamust välja öelda ja ise mõelda. See kõik on väga oluline. Kui kuulata varasema aja suuri viiuldajaid, näiteks Jascha Heifetzit, Fritz Kreislerit või Ginette Neveau’d, võib kohe paari noodi järel aru saada, kes mängib. Nii suur isikupära on kõlas, fraseerimises ja toonis. Tänapäeval seda enam kahjuks ei ole ja selles on oma osa ka konkurssidel. Seal peavad olema täidetud teatud standardid ja väga isikupärased mängijad teatavasti tippu ei jõua. Nad jõuavad kas teise vooru või tekitavad siis finaalis žüriis suuri lahkhelisid. Sellepärast ei ole konkursid muusikalises plaanis alati väga huvitavad. Ma sooviksin, et nad seda rohkem oleks. Ka ise lähtusin oma hindamises paljuski isikupärast ja stiilitunnetusest. Loe edasi Muusikast 11/2015

Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum sai 16. septembril haruldase tundmatu meistri haamerklaveri omanikuks. Kahjuks ei ole teada klaveri nimi ja kes on selle valmistanud, sest kullatud rosetiga ümbritsetud kohas klaverikaane all, kus tavaliselt märgitakse meistri nimi, on nime asemel lillepilt. Vaatasin ka selle pildi alla, aga meistri nimega plaati seal alles ei ole. Klaveri tunnusmärgid ja tegumood viitavad sellele, et tegemist võib olla haamerklaveriga XVIII sajandi lõpust või XIX sajandi algusest, see tähendab pilliga hilise Mozarti või varase Beethoveni ajast. Kahtlemata on tegemist ühe vanima Eestis säilinud klaveriga. Pole välistatud, et see võib olla ka Eestis valmistatud klaver, sest siinsed esimesed meistrid Johann Friedrich Gräb(e)ner, Johann Gottfried Neidhardt, Nicolaus Möhring ja veel mitmed teised ehitasid just XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul haamerklavereid. Tänaseks pole nende meistrite pille leitud. Pole ka ime, sest see on harv juhus, kui nii vanad klaverid säilinud on. Nende hävimise tavalisemaks põhjuseks on see, et nad purunevad kergesti, kuna neil puudub metallraam, mis pilli tugevalt koos hoiaks. Tundmatul haamerklaveril on võrreldes XIX sajandi keskpaiga klaveritega mitmeid erilisusi. Neist üks omapärasemaid on, et tal puuduvad pedaalid. Pedaalide otstarvet täidavad klaviatuuri all, klaveri esikorpuse alumisel pinnal asetsevad liistud, mida liigutatakse põlvedega. Vasak liist on mõeldud nagu vasak pedaalgi heli summutamiseks. Klaveril on neli elegantset peenikest pisikeste rattakestega jalga, kaks ees ja kaks taga ning jalad moodustavad terviku koos neljakandilise rombikujulise puust alusraamiga, mille osad on omavahel ühendatud puuliistudega. Jalgu ei saa klaveri vedamisel küljest ära võtta, sest jalad on raami küljes ja moodustavad koos sellega ühtse terviku. Klaveri korpus kinnitub raami külge puust tappidega. Pilli tõstmiseks oli vaja vaid tapid koos korpusega raamis asuvatest aukudest välja tõmmata. Kuna tegemist on pilliga, millel on puuraam ja metallosad praktiliselt puuduvad, siis on klaver väga kerge ja seda sai tõsta vaid kahe mehega. Väga omapärase kujuga on klaveri haamrid, eriti väikesed vildist haamripead, mis on madalamas registris ümmarguse kujuga ja kaetud õhukeste nahkribadega. Madala registri haamrite läbimõõt on vaid 1,3 cm, kõrge registri omad ca 5 mm ja need meenutavad klaveri eelkäija klavikordi tangente. Välimuselt meenutab haamermehhanism aastal 1801. aastal Nürnbergis ehitatud saksa haamerklaveri J. D. Schiedmayer oma. Klaveri pikkus on 217 cm, laius 105 cm, ulatus 5,5 oktavit (F1 – c3) ning tal on 68 klahvi (tavaliselt 84 – 88 klahvi). Klaver on suhteliselt hästi säilinud, puudu on vaid kaks klahvikatet, neljast jalgade rattast on tervena säilinud üks ja osa keeli on katkenud. Ka osa haamreid on katki, kuid nad on siiski alles. Suure üllatusena on kõlalaud terve. Infot klaveri olemasolust sain selle aasta aprillis Vanemuise kontserdimajas toimunud näituse “Eesti klaveriavastusi 2008–2015” avamise ajal staažikalt muuseumitöötajalt Ildike Jaagosillalt. Klaver asus Räpina lähedal talus ja selle annetasid klaverimuuseumile Ado ja Maris Jaagosild. Palju tänu Jaagosildade perele ajalooliselt huvitava klaveri säilitamise eest ja annetamise eest Eesti Rahvuslikule Klaverimuuseumile! Pill on kuulunud Ado Jaagosilla vanaisale, Räpina valla Tammistu küla taluperemehele Jakob Jagosingile (hilisem Jaagosild), kes ostis klaveri 1919. aastal Võrust ühelt Võrumaa mõisnikult. Ado Jaagosild: “Vanaisa mängis klaveril tihti rahvalikke lugusid. Sõja ajal, arvatavasti 1942. aastal, lasi mu isa Daniel klaveri remontida ja häälestada. Selleks kutsuti Tartust kohale meister, kes töötas klaveri seadmisel ligi kolm nädalat, elades kogu selle aja meie talus. Hiljem ei ole klaverit häälestatud.” Eesti Rahvuslikul Klaverimuuseumil on plaanis haamerklaver puhastada, teha põhjalikumad uuringud ning siis esimesel võimalusel esitleda seda erinäitusel.

Alustagem lähiajaloost. Mõni aeg tagasi arutles soome arhitekt Juhani Pallasmaa Sirbi veergudel kunsti ja elu läbipõimumise teemal: “Olen alati öelnud, et olen väga pessimistlik tarbimiskultuuri suhtes. On selge, et see läheneb oma lõpule. Seejuures olen lootusrikas kunsti suhtes, sest kunst saab, kuidas öeldagi, inimvaimu vabastada, säilitada teadlikkuse kõige eksistentsiaalsematest ja tähtsamatest asjadest.”1 Mulle on alati sümpatiseerinud just need loomingulised isiksused, kes suudavad oma eluenergia rakendada oma kunsti teenistusse, kelle elus käivad need kaks, looming ja elu, lahutamatult koos. Seepärast imetlen pianisti ja dirigenti Daniel Barenboimi, ja samas mitte vähem filosoof Daniel Barenboimi. Tema põhisoovitus oma õpilastele kõlab: “Ärge otsige mugavust ei isiklikus elus ega elus tegevmuusikuna!” Ning ta läheb veelgi kaugemale oma alati selgelt formuleeritud “nõudmistes”. Barenboimi sõnul on kolm küsimust, mida iga muusik peaks enesele esitama: Milleks? Mil viisil? Milline on eesmärk? See, kes hoidub enesele neid küsimusi esitamast või ei näe selleks põhjust, taandab oma tegevuse raamatupidajalikuks pedantsuseks, millel puudub muusika sisima olemusega vähimgi ühisosa. Nii oma geniaalsetes esinemistes pianistina kui ka oma arvukates artiklites ja raamatutes, samuti suure kuulajaskonnaga meistrikursustel on Barenboimil alati midagi olulist öelda, just nimelt eluliselt olulist. Tema meelest on meie tähelepanu praeguses infotulvas hajunud, me ei suuda süveneda ning adume ümbritsevat maailma passiivselt. Tänapäeval jäävat muusikaettekannetes oluliselt vajaka sisust ja tuumast, sest meis ei küpse enam põletavaid küsimusi, me ei astu diskussiooni, me ei ole harjunud vormima oma ideid. Ajastu põhimoto (õnneks tundub see juba vananenud – M. R.) on “aega pole!”, aga idee küpsemine võtab just aega. Loomeinimene vajab igal eluetapil aega mõtisklusteks ja oma ideede pidevaks ümberhindamiseks. Tunnetus on tähtsaim, aga sellel on mitu “korrust”. Neist madalaim, väikseima vastupanuga ja kergesti saavutatav on empiiriline tunnetus ehk kogemus. Luuletaja Doris Kareva nimetab samalaadset fenomeni sõnadega “tavateadvus, argielu, vaimne parasvööde…”2 Barenboim täheldab, et muusik loodab sageli üksnes hetkelisele inspiratsioonitulvale või püüab piinliku täpsusega jääda esituses “ajalootruuks”, kuid süvendab sellega hoopis oma piiratust ning kaotab oma väe kõrgemast tunnetusest lahti öeldes. Elulooseigad Daniel Barenboim on sündinud 15. novembril 1942. aastal juudi-vene perekonnas Buenos Aireses Argentinas. Ta õppis esmalt oma isa Enrique Barenboimi käe all, kes omakorda oli kunagi kodulinnas Buenos Aireses õppinud kuulsa itaalia pedagoogi Vicente Scaramuzza juures. Viimane pidas musitseerimisel esmatähtsaks kõla kvaliteeti, selle tekitamist ja eelkõige kunstilisi eesmärke. Tema ideaalis peaks iga heli olema mõtestatud, esmaülesandeks olgu ilusa kõla taotlus, seejärel klaveri keele (mitte klahvi!) helisema panek. Seejuures on vaja kannatlikkust, kirge, perfektsionismi. Scaramuzza on ühes intervjuus humoorikalt öelnud: “Kui kõla on tühi, siis kõnniks nagu toas ringi püksipaar, ilma et neis kedagi sees oleks.” Hiljem õppis Barenboim legendaarse pianisti Edwin Fischeri, heliloojate-dirigentide Nadia Boulanger’ ja Igor Markevichi juures. 1958. aastal pälvis noor Daniel Beethoveni ja 1963. aastal Paderewski medali. Laiema tuntuse tõi talle esinemine solistina orkestrite ees, eriti koostöö dirigent Otto Klempereriga. Pianistina on Barenboimi repertuaar äärmiselt mitmekülgne, kuid põhiliselt keskendub ta Beethovenile ja Mozartile, aga hindab kõrgelt ka Bachi ja Schönbergi. Daniel Barenboimi esimene naine oli Elena Dmitrijeva Baškirova, teine legendaarne inglise tšellist Jacqueline du Pré, kes aga suri noorelt raske haiguse tagajärjel. Praegu elab Daniel Barenboim Saksamaal. Elu ambivalentsus Daniel Barenboimi raamatus “Klang ist Leben” (Pantheon Verlag, 2008),1 mida käesolevas artiklis ikka ja jälle aluseks võtan, räägib suur muusik elu ambivalentsusest. See puudutab elusituatsioone, mil ühest ja ainuõiget otsust pole võimalik vastu võtta. Väljapääsuna näeb ta mitut teed, lahendust, võimalust, mida ei saa nimetada ei positiivseks ega negatiivseks. Ambivalentsus on elule olemuslikult omane ning elu terviklikkuse tähtis komponent. Iga muusik suhtub paratamatult elusse niisamuti kui muusikasse. Interpreedi ülesanne pole mitte üksnes partituurile truuks jäädes muusikalist materjali edasi anda, vaid muuta see igiomaseks, osakeseks iseendast. Barenboimile on ülitähtis just elu metafüüsiline mõõde. Ülal nimetatud intervjuus Juhani Pallasmaaga on veel üks kujukas näide: “Merleu-Pontyl on Cezanne’i kohta ilus mõttekäik, kus ta ütleb, et tolle maalid toovad ilmsiks selle, kuidas maailm meid puudutab. Selles hetkes, mil mõistame, kuidas maailm puudutab meid ja meie maailma, ilmnebki metafüüsiline mõõde.” Muusikat on võimatu sõnadesse panna, nii nagu elugi. Siin eksisteerivad rõõm ja kurbus käsikäes. Muusika on filosoofilisest aspektist lähtudes alati kontrapunktiline, ideele või teesile vastandub siin alati suhestumine, kommentaar, seisukohavõtt; koos liiguvad dux ja comes, tees ja vastulause ning valitseb igavene konflikt. Muusika on elu peegeldus Barenboim täheldab, et muusika on elu peegeldus. Kumbki algab vaikusest, nullist, ja nii ka lõpeb. Muusiku üleinimlikkus (see on saavutatav!) peitub võimes tunnetada elu ja surma ühtsust, ning leida seejärel ülima rahu seisund. See on sisuliselt emotsioonide transtsendents, sest muusika on seotud nii selle (füüsilise) kui üleloomuliku maailmaga. Muusiku elu täidab ühelt poolt piiritu vabadus, teisalt range enesedistsipliin. Distsipliin ja ellusuhtumine avalduvad igas muusiku kujundatud fraasis. Muusikat saab küll ajaliselt mõõta, kuid samal ajal on ta igavikuline. Inimene, kes arendab oma intellekti ja emotsioone, läheneb surematusele, suudab ületada oma ajalikkuse. Muusikal ja sõnal on tugev side – ka muusikas on võimalikud selgitus, kirjeldus, küsimus, vaidlus, palumine, hõiskamine, tõe väljaütlemine, valetamine. 1 “Ükski tõeline arhitekt pole tahtnud olla moodne.” Carl-Dag Lige intervjuu J. Pallasmaaga. Sirp 10. VII 2015, lk 25. 2 “Rohkem kui päris.” Doris Kareva, Sirp 7. VIII 2015, lk 18. Loe edasi Muusikast 11/2015

Vladimir Spivakov ei ole kaugeltki tundmatu nimi. Viiuldaja, kelle kaunis ja soe toon, tehniline täiuslikkus, aristokraatlik sarm ning intelligentsus on publikut võlunud juba pikki aastaid. Dirigent, kes on oma orkestriga Moskva Virtuoosid astunud üles kõikvõimalikes ja võimatutes esinemispaikades üle maakera. Kuid aeg voolab kiirelt, möödunud aasta septembris tähistas muusik oma 70. sünnipäeva ja sel puhul jõudis Venemaal lugejateni raamat “Vestlused Vladimir Spivakoviga”. Selle autor on kuulsa viiuldaja õpingukaaslane Leningradi päevilt ning kauaaegne sõber, juba aastakümneid Ameerika Ühendriikides elav muusikateadlane-ajakirjanik Solomon Volkov. Eesti ärksam lugejaskond tunneb Volkovit autorina, kelle sulest on ilmunud Dmitri Šostakovitši mälestusteraamat “Tunnistus”, “Šostakovitš ja Stalin: tsaar ja kunstnik” ning “Peterburi kultuuri lugu”. Kõnealune raamat sündis aga hoopis telekanali Kultura saadete põhjal, kui Spivakovi abikaasa Sati õhutusel otsustas Jelena Šubina kirjastus materjali raamatuks vormida. Tegu pole kuiva teoreetilise teose ega pelga ülevaatega Spivakovi eluloost, vaid kahe erudeeritud isiku ääretult põneva dialoogiga, mis lubab heita pilgu maailma, kuhu lugejal tavaliselt juurdepääs puudub. See on haruldane võimalus saada osa ajaloolistest sündmustest, muusika suurkujudest, nende mõttemaailmast ja saatuse keerdkäikudest. Kuid eelkõige on see raamat elust ja kunstist, inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. AVAMÄNG Lapsepõlv “Muusikule suure algustähega.” David Oistrahh Volkov: Räägi David Fjodorovitš Oistrahhist... Spivakov: Ma kummardasin Oistrahhi ning olemata ametlikult tema õpilane, käisin vabakuulajana ta tundides. Oistrahh mängis täiuslikult, nii nagu mitte keegi teine, olles ka inimesena ebatavaline. Kui ma võitsin konkursil Montrealis tema õpilasi ja sain grand prix’, saatis ta mulle õnnitlustelegrammi. Ükskord võtsin julguse kokku ning palusin David Fjodorovitšilt mälestuseks tema fotot. Seisime mitmekesi teisel korrusel – tema klass nr 8 asus mööda koridori edasi, veidi vasakul, ta väljus oma klassist ja ütles: “Ma tõin foto. Kas pastakat on, millega kirjutada?” Ma ulatasin pastaka ning Oistrahh kirjutas: “Hiilgavale viiuldajale ja muusikule Vladimir Spivakovile parimate soovidega tulevaseks eduks.” Asutas minekule, võttis paar trepiastet, siis aga peatus äkitselt ja pööras ringi: “Kas võiksin korraks veel pastakat paluda?” Võttis pastaka uuesti enda kätte ning sõna muusik juures venitas M-tähe külgedelt pikemaks. Ma ei unusta seda kunagi: Muusik suure algustähega, ja veel kellelt – Oistrahhilt endalt! Volkov: See on kõrgeim kiitus, mida üldse võimalik saada. Oistrahh oli ju väga vaoshoitud inimene. Seda, mis tema hinges tegelikult toimus, ei suutnud minu arvates keegi lõpuni mõista. Istusin samuti Moskva konservatooriumis tema tundides. Ta isegi ei rääkinud eriti palju. Tema põhiline õpetamismeetod seisnes selles, et ta võttis viiuli kätte ja näitas, kuidas asi peab kõlama. Ja kui harmooniline see alati oli... Spivakov: Olin kord tunnistajaks järgmisele stseenile. Üliõpilane tuli Oistrahhi juurde tundi ja, olles vaevalt mänginud esimese fraasi Tšaikovski viiulikontserdist, kui pedagoog ta peatas: “Palun mängi veel kord seda fraasi.” Viiuldaja mängis teist korda. Oistrahh vastu – veel üks kord. Õpilane mängib juba kolmandat korda. Äkitselt teatab David Fjodorovitš talle: “Tead, meil tuleb kontsert välja vahetada.” Üliõpilane on segaduses: “Ma ju mängisin ainult ühe fraasi.” “Selle põhjal, kuidas sa seda ainsat fraasi mängisid, sain ma aru, et meil on vaja kontsert mõne teise vastu vahetada,” võttis Oistrahh jutu kokku. Volkov: See oli julm... Spivakov: Julm. Kuid ta toimis nagu arst. Vahel on tervenemiseks vaja võtta mõru rohtu. ALLEGRO VIVACE (elavalt) Karjääri algus Ärajäänud duett. Glenn Gould Spivakov: Glenn Gould sõitis Moskvasse. Mingisugust “reklaami” polnud – tulid need, kes teadsid, mina nende hulgas. Saal oli pooltühi. Gould mängis Bachi – terve õhtu oli täidetud Bachiga. Mängis otsekui vaimulik. Kusjuures selline vaimulik, kelle jaoks pole vahet, mitu inimest on tema pühamus – viis või viis tuhat. Ta palvetas klaveri ääres, ta pühitses oma missat. Ja need, kes kuulsid tema palvet, tormasid vaheajal telefoniautomaatide juurde – mingeid mobiile tol ajal polnud –, helistades oma sõpradele, lähedastele – jookske kiiresti siia! Anusid administratsiooni vaheaega pikamaks venitama. Kontserdi teiseks pooleks polnud saalis kohta, kuhu õun oleks võinud kukkuda. Hiljem oli tal Moskva konservatooriumis kohtumine üliõpilastega. Loomulikult jooksin samuti sinna. Gould teatas, et kavatseb mängida Weberni. Aga inimesed ei kuulnud hästi ning mõtlesid, et ta mängib Weberit, klassikat. Tema aga mängis absoluutselt kaasaegset Viini uue koolkonna muusikat, mis meil NSV Liidus oli keelatud. Üliõpilased juubeldasid, professuur oli šokeeritud. Ainus inimene, kes konservatooriumis seda stiili valdas, oli professor Juri Nikolajevitš Holopov – väljapaistev muusikateadlane ja imeline inimene. Loomulikult oli Glenn Gould mu iidol. Ja kujuta ette – pärast konkursivõitu 1969. aastal Montrealis sain ma kõne...Gouldilt! Oli õhtu. Tol ajal rääkisin veel väga halvasti inglise keelt, kuid võõrast kõnest sain küllaldaselt aru. “Kas Vladimir Spivakov? Ma kuulsin teie Beethoveni c-moll sonaadi esitust raadiost. Mulle väga meeldis. Sõitke mõne päeva pärast Torontosse, minu stuudiosse külla. Ma tahan teiega koos mängida.” Ja kuidas mina veel tahtsin! Kuid tol ajal, viibides kapitalistlikus riigis, polnud midagi võimalik teha ilma võimude vastava loata. Pöördusin Nõukogude konsulaati, nemad omakorda küsisid NSV Liidu kultuuriministeeriumilt. Kultuur ütles kindla “ei!”, kirjutades ette koos teiste konkursist osavõtjatega kohe tagasi tulla. Nii ei õnnestunudki meil koos mängida. Üsna varsti Glenn Gould lahkus elust, sain seda teada ajalehtedest, kui oma sõbra ja ansamblipartneri Boriss Behtereviga Itaalias rongiga sõitsime. Volkov: Käestlastud vestlus Gouldiga – see on üks suurimaid kaotusi elus. See on sama, kui lasta käest kohtumine...ma ei tea isegi, kellega võrrelda... Spivakov: Prohvetiga. Volkov: Ma tahtsin seda öelda, kuid kartsin olla liiga suurejooneline. Spivakov: Ära häbene – prohvet ta oligi. Ma mäletan tema duot Yehudi Menuhiniga. Gould mängib Beethoveni 10. sonaadi II osa algust, viiul pole veel sisse astunud, nii väga tahaks, et see soolo ei lõpeks eal. Ma jumaldasin Menuhinit ja käisimeYehudiga tihedalt läbi, kuid kui Glenn Gould mängis, siis ei tahtnud ma kuulata kedagi peale tema. Volkov: Menuhin oli minu jaoks üks viiuli jumalatest ja väljapaistev isiksus. Kuid Gouldi kontsentreeritud energeetika kõrval kahvatus isegi Menuhin mingil määral. Tõlkinud Hele-Mai Poobus Loe edasi Muusikast 11/2015

Margus Haav. Tütarlaps torupilliga. Intervjuu Sandra Sillamaaga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Marju Riisikamp. Ühe intellektuaali portree. Daniel Barenboim P I L K Pilte möödunud aegadest. Katkendeid raamatust “Vestlused Vladimir Spivakoviga” Aare Tool. Kaks raamatut, üks lugu: “Vestlused Tubinaga” ja "Ballaad” Tõnu Virve. Maestro Paavo. David Donnelly filmist “Maestro” Vahur Laiapea. Pärt maa ja taeva vahel. Dorian Supini filmist “Isegi kui ma kõik kaotan” M U L J E Einike Leppik. Uus & aus. EMTA värske heli festival “Sügisfest” 2015 P I L K Virge Joamets, Kristel Aer. Suursündmus Tartu muusikaelus. Renoveeritud Tartu Pauluse kirik ja Pascheni orel AD 2015 Ia Remmel. Eesti keelpillimängijate konkurss 2015. Vestlused žüriiga K L A V E R I A V A S TU S I Alo Põldmäe. Haruldane tundmatu haamerklaver Räpina kandist Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 19

Foto Liina Varol Sandra Sillamaa on üks tänase Eesti pärimusmuusika sümboleid – säravate silmadega energiline tumedapäine noor naine, kelle lahutamatuteks lavaaksessuaarideks on torupill, läbimõeldud lavariietus ja tätoveeringud. Sandra Sillamaa on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (eesti pärimusmuusika eriala, pilliõpetaja suund, 2011) ja Stockholmi Kuningliku Muusikaakadeemia (rootsi pärimusmuusika eriala, interpreedi suund, 2012). Kevadel lisandusid sellesse nimekirja ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõpingud (cum laude pärimusmuusika interpetatsioonis). Ta on Eesti muusikamaastikul kaasa teinud ning seda kujundanud üle viieteistkümne aasta. Mõnda tema ansamblit paljud enam eriti ei mäleta. Sellised nimed nagu Akkab Tulema, Da Funky Prodzekt, Jazz Do It, KMH Folk, Noored Moosekandid, Sw(f)Est, Trostan ja Villu Veski Rütmidemüsteerium ei ütle ilmselt enamikule midagi. Küll aga Svjata Vatra, Paabel ja Ro:Toro. Ning loomulikult Trad.Attack! Oktoobri teisel nädalavahetusel Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud lõikuspeol sai ansambel Trad.Attack! (mis kandis alguses nime Sandra Sillamaa Trad.Attack!) aasta folgiauhindade, Etnokulpide jagamisel taas sületäie kulpe. Täpselt nii nagu ka möödunud aastal, mil viidi samuti koju kõigi olulisemate kategooriate kulbid. Trad.Attack!-is mängivad peale Sandra Sillamaa veel Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli, trio esimese täispika albumi “Ah!” andis välja Saksamaa plaadifirma Nordic Notes. Kohtun Sandra Sillamaaga Viljandi pärimusmuusika aida all, keldrist esinejate garderoobiks kohandatud võlvlagedega ruumis päev enne pärimusmuusika lõikuspidu. Sandra on silmnähtavalt elevil. Ta on just saanud kätte oma uue torupilli, mis, nagu selgub, polegi tavaline. Sandra, mis imeriist see sul siis on? See on esimene üleni süsinikkeeltega torupill. Torupillimeister Andrus Taul tegi ühe prototüübi. See on osa laiemast plaanist, kaitseväe orkestrisse tahetakse ka torupillid sisse tuua! Kaitseväe pilli prototüüp oli juba valmis mingi aeg tagasi, aga see on väga vali, sest on ka süsinikkeeltega. Mulle proovis Taul teha esimese, mis oleks normaalse valjususega, aga samuti süsinikkeeltega, ja see toimis. Torupilli mängimist mõjutab tublisti ilm. Kui käisime Malaisias, siis tundsin, kuidas pill vajub poole loo pealt ära, nii niiske oli. Põhimõtteliselt oleks siis vaja sellist ilmastikukindlat instrumenti. Ja nüüd tehti mulle. (Peab pisikese pausi ja silitab hellalt uut pilli. - Toim.) Mitte et ma väga teaks, mis see süsinik on. (Naerab.). Puitosad on Ameerika pähklipuust, sellest tehakse ka revolvrite kabasid. Minu vana torupill on mind teeninud juba seitseteist aastat. Sa oled esimene inimene, kes seda pilli nägi, sain ära rääkida. Hakka nüüd küsima. Kuidas torupill ikkagi häälest ära läheb? Ilmastikutingimused mõjutavad. Tänavusel “Viljandi folgil” näiteks oli nii külm ja meil algasid kõik kontserdid keskööl. Näpud lähevad külmaks. Niiskus on kõige hullem. Oleme mänginud ka nii, et väljas on neliteist kraadi. Sa kuuled küll, et pill vajub loo keskel ära, aga teha ei ole mitte midagi. Torupill on tundlik, puhud ja kõik niiskus jääb sisse. Uue torupilli tuulekott on Goretexist tehtud, traditsioonilise pilli kotti pean ma aga iga paari aasta tagant immutama. See on puhas nõiasegu, Ants Tauli välja mõeldud. Seal on želatiini, glütseriini, aspiriini ja mett. Teed segu valmis ja kallad sisse. Ta imendub siis seintesse, ühest küljest aitab õhku hoida, kuid samas laseb niiskust välja. Tahtsin uue pilli enne tuuri kätte saada. Mitte et ma seda bussis poistele mängiks, aga eks ole kohti, kus katsetada. Proovin järele. Torupill Eesti kaitseväes? Mõni õelam inimene ütleks, et see pill teeb nii koledat häält, et vaenlane paneb kohe plehku. (Naerab.) Rahvaluulearhiivis on üks selline jutt ka. Tegelikult on sellest juttu olnud küll, et ka Eestis on sõja ajal torupille kasutatud. Juba Lennart Meril tuli selline idee ja Toomas Hendrik Ilves võttis selle teema nüüd jälle üles, et saaks näiteks aastapäevaparaadil mängida. Sõjaväel aga peavad pillid muidugi väga ilmastikukindlad olema. Šotimaal peetakse torupilli küll sõjapilliks, siin on muidugi kuskil ka mingi piir, et see meil lihtsalt naljakaks ei muutuks. Naine ja torupill justkui ei sobi hästi kokku, see arvamus on visa vaibuma. Käisid kunagi Cätlin Mägiga Kesk-Itaalias torupillifestivalil. Seal olite ainsad naised ja mehed kippusid ikka väga viltu vaatama? Me olime siis väga noored ka. Seal on traditsioon kindlalt meeste käes. Aga samasugune suhtumine oli ka Eestis. Kui Celia Roose tõi esimese naisena torupilli laiema publiku ette, siis ei lubatud tal osas kirikutes mängida. Mina muide küsin siiamaani, et kas ikka tohin kirikus mängida ja ega see kedagi solva. Et justkui kuradi pill ikkagi? Jaa. Nüüd muidugi ei ole enam selles küsimus. Alguses oli nii, et Cätlin Mägi võttis Ants Tauli käest tunde ja õpetas mulle nädala pärast akadeemias edasi. Nüüd on torupillimängijaid tulnud päris palju, ja just naisi. See, et naised torupilli mängivad, on maailma mõistes endiselt väga haruldane. Šotimaal on ka mõned naised, aga need on, noh, sellised väga suured naised, kes suudavad seda puhuda. Tegelikult ei ole eesti torupilli füüsiliselt väga raske mängida, saksofoni on palju raskem, kasvõi kopsumahu mõttes. Et kitarr on noorte hulgas popp, ei pane kedagi imestama, aga sellega, et torupill saab populaarseks, ei osanud paljud arvestada? Mina ei oleks ka uskunud. Kui kolmeteistaastaselt alustasin, siis tehti väga suuri silmi, see oli ikka väga haruldane. Ega ma poleks ka arvanud, et pärimusmuusika nii populaarseks saab, nagu ta täna meil on. Mõnes mõttes on see võimalik ainult Eestis. Meie riik on piisavalt väike, sa jõuad kuulajateni. Näiteks Rootsis saab pärimusealast kõrgharidust omandada neljas kõrgkoolis, aga mu sealsed sõbrad imestavad väga – kuidas te lähete folkmuusikaga televisiooni, mismoodi? Meil ei tundu see üldse väga keeruline. Suures riigis asjad aga niimoodi ei käi. Sa oled hea näide selles mõttes, et oled pärimusmuusikaga koos kasvanud ja teisalt oled kindlasti ise üks põhjus, miks see nii populaarne on. Meil koolist tulid järjest hästi head lennud. Kogu Vägilaste kamp tuli peaaegu ühelt kursuselt, seejärel oli paar aastat pausi ja siis tulime meie. Vaatame, mis saab paari aasta pärast. Õige hetk, õige energiaga inimesed... Eks see ole ka Viljandi kultuuriakadeemia süü. Jazzmuusikud pidid tegema pärimusmuusika seadeid. Vaieldi küll, et miks pärimusmuusikud ei mängi jazzistandardeid, aga see laiendas pilti: ohoo, ma võingi torupilli ja elektrikitarri kokku panna. Palju sai katsetada, inimeste piirid avanesid. Sellest oli palju kasu. Ehk oli ka aeg küps? Kindlasti. Ikka tahetakse midagi uut. Tulid Zetod, Svjata Vatra ja Paabel. Kõik need bändid tegutsevad edasi, aga ma näen juba uut pööret. Jälle on tulnud teistsugune lähenemine. Kümne aasta eest ei osanud ma üldse tervikpilti näha, ma isegi ei mõelnud sellele, et tuleb nii palju uusi bände ja muusikat. Nüüd on aga Facebook ja Instagram ning muud uued kanalid. Kümme aastat ei tulnud ma üldse selle peale, et kaevame end mulla sisse või läheme külma vette. (Trad.Attack! tegi seda EP ja hiljem lisandunud kauamängiva “AH!” fotode tarbeks. – M. H.) Loe edasi Muusikast 11/2015

25. augustil kui internetti ilmusid esimesed teated Vardo Rumesseni lahkumisest, kadus hetkeks igapäevaruum. Siinne ja sealpoolne said korraks kokku ja viivuks kõik seiskus. Siis keerles elukarussell edasi. Esimene ja põhiline tunne oli suur tühjus. Kuigi teadsin, et Vardo tervis ei olnud viimastel aegadel hea, soojendasin siiski õrna lootust, et tema tugev vaim ja murdumatu tahtejõud saab ka sellest üle. Mingis mõttes kajastas sama septembrikuu esimene MI saade, filmitud Leipzigis Tobiase “Joonase lähetamise” ettekandel Gewandhausis. Seal on palju kaadreid just sel ajal oma 1000. asutamisaastat tähistanud Leipzigi linna rahvapidustustest ja lõbustustemöllust ning sinna vahele suure kontrastina väsinud ja juba haige Vardo murelikud kommentaarid ning juba hävinud kiriku asupaiga otsingud, kus kunagi toimus “Joonase” esimene ettekanne. Pärastpoole aga hingeülendavad hetked kontserdilt Gewandhausist. Nii piirneb lõbu otsimine elu igavikulisuse ja üürikusega, kontrast, mille ees varem või hiljem kõik tõsinevad, ka need, kes hüüavad nagu Niinive rahvas “Joonases”: “Söögem ja joogem, sest homme oleme surnud.”. Elu aga liigub edasi, nagu poleks midagi juhtunud ja juba kipub unustus peale vajuma. Sedasama märkasin kurbusega ka näiteks siis, kui lahkus Käbi Laretei. Siiski olen kindel, et mida aeg edasi, seda rohkem tõuseb esile ja leiab hindamist Rumesseni elutöö, milleks on Eesti muusikapärandi säilitamine ja propageerimine, rahvuslike aadete kandmine poliitikas ning huvitava ja omanäolise pianisti pärand. Kõneldes Eesti muusikast tundub mulle – nagu temagi alalõpmata rääkis –, et me hindame seda liiga vähe. Me ei süvene piisavalt selle väärtustesse, ei hooma selle ainulaadsust, ei tunne selle üle uhkust, ei toetu sellele. Rumesseni väga ulatusliku elutöö ja pärandi käsitlemiseks oleks ju vaja vähemalt raamatut. Tõsi, raamat on temast olemas, Urmas Oti “Vardo Rumessen en face” (ilmunud 2002), kuid seegi ei hõlma kõike. Muusikas 2011. aastal tehtud intervjuus ütlesin, et “sa oled nagu renessansiajastu inimene, ülimalt mitmekülgne: pianist, muusikateadlane, poliitik, kontserdikorraldaja, ühiskonnategelane”. Praegusesse aega ära eksinud renessansimees ta oligi. Tema kreedo oli: teha! Ja tegusid oli palju. Minu lähem tutvus Vardo Rumesseniga algas aastate eest. Vestlesime esiotsa kultuurielust ja kultuuriajakirjandusest, kuid siis selgus peagi, et meil on ühiseid valdkondi, millesse ühtviisi kirglikult suhtume. Ka mind on alati huvitanud meie vanema põlve heliloojad, nagu Rudolf Tobias, Eduard Tubin, Eduard Oja. Nii siis kujuneski, et saime aeg-ajalt kokku ja rääkisime kõigest sellest. Need oli vaimselt väga rikastavad vestlused, millised, ma arvan, olid tavapäraseks elu osaks varasematel aegadel, kui inimesed oma aega veel ei täitnud televiisori, arvuti või nutitelefoniga. Saime kokku kohvikus või siis ka tema kodus, kus valitses omamoodi ajatu atmosfäär, tema loodud harmooniline keskkond nende aegade stiilis, mida ta armastas ja hindas, valitsevateks värvideks roheline ja kuldne. Vahel kuulasime väikeses seltskonnas Mahlerit või siis üht-teist tema vast valminud plaatidelt. Loe edasi Muusikast 10/2015

Paul Hindemithi ooper “Cardillac” Rahvusooper Estonias 6. juunil. “Cardillaci” lavastaja Vilppu Kiljunen (Soome) ütleb selle ooperi kohta kavaraamatus, et see on rohkem kui lihtsalt kuriteolugu. Nimitegelase pahelistes tegudes väljendub suur vastuolu kunsti igavikulisuse ja inimsuse kõlbeliste väärtuste vahel. Kunstnikud saavad maailma kohta midagi olulist öelda ainult asju teisiti nähes, võitlus oma sisemise hääle, kire ning ümbritsevast tingitud piiride ja normide vahel ei lõpe kunagi. Etenduse pingestatud dramaatiline süžee läks käima kohe dirigendi esimesest viipest: kardinate tõustes väljendab ekspressiivne muusika paanikat, kus mõrvarihirmus rahvas püüab end peita veripunastes seintes ja põrandates olevate luukide varju. Nutikas ja tänapäevane kujundus (Kimmo Viskari, Soome) tahapoole tõusva lavaga oli lauljatele ehk üsna ebamugav, publikule seevastu oli tänu kaldpinnale kogu tegevus hästi nähtav. Ekspressiivsetes värvides lahendatud üldplaan ja kostüümid – punane, must ja valge, lisaks ohtralt kullaläiget – tekitasid hästi töötava terviku. Hindemithi muusika, vaba igasugusest leebusest (seda ka kõige tundelisemates stseenides), nõuab just sellist hästi läbimõeldud vormi. Kuigi sõna “ooper” eeldab justkui esmase tähelepanu pööramist vokaalile, tahaksin seekord alustada orkestrist. Kui Hindemithi varasemad teosed on kirjutatud hilisromantilises võtmes, siis just 1920. aastatel jõudis ta endale omase mineviku muusikapärandile toetuva neoklassitsismini. 1926. aastal esietendunud “Cardillacis” puudub otsene seos sõna ja muusika vahel, sellega ei rõhutata midagi, kuid ometi on muusika otseselt seotud Hindemithi fundamentaalsete konstruktiivsete põhimõtete tuumaga. Partituuris leiduvad variatsioonid, kontsertiino kahele flöödile, aaria kontsertinstrumentidele, duett prelüüdi ja fuuga vormis jm. Neis vormides on muusika loodud absoluutsena, see on puhas, objektiivne ja sõltumatu, kuid sellegipoolest täpselt suhestuv stseenide tähenduse ja tegevusega. Materjali polüfoonilisus oli etenduses hästi jälgitav, kuulsime nauditavaid soololõike, mis üldisest faktuurist selgelt välja kostusid. Kohati tuligi pähe mõte “instrumentaalooperist”, sest kõik need orkestri ava- ja vahemängud, üleminekud ja stseenilõpud olid nii paeluvad. Orkestri koosseis (ja asetus) on mõnevõrra erinev tavapärasest – Hindemith kasutab saksofoni, kaalukas partii on klaveril, erinevad löökpillid nõuavad lausa viit mängijat. Dirigent Vello Pähna täpse käe all tegi Estonia orkester minu meelest ühe üle aegade parima esituse, mis oleks olnud kuulamist väärt ka ilma etenduse ülejäänud komponentideta. Loe edasi Muusikast 10/2015

Georges Bizet’ ooper “Carmen”. Muusikajuht ja dirigent: Paul Mägi. Lavastaja-koreograaf: Giorgio Madia (Itaalia). Kunstnik: Maarja Meeru. Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi (Von Krahli teater). Osades: Aleksandra Kovalevitš (Ooperiteater Helikon, Moskva), László Boldizsár (Ungari), Jānis Apeinis (Läti Rahvusooper), Diana Higbee (Prantsusmaa), Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Karmen Puis, Taavi Tampuu, Simo Breede, Rasmus Kull, Jaan Willem Sibul, Kalli Pikas jt, Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Tartu Poistekoor. Esietendus 22. aprillil 2015. Kummaline on mõelda, et üks tänapäeva tuntumaid ja armastatumaid oopereid, Bizet’ “Carmen”, võeti esietendusel vastu meelepahatormiga. Kuidas küll ei osatud hinnata nii kaasakiskuva ja meeldejääva muusika ning haarava süžeega teost? Hoolimata Euroopas valitsenud eksootikaihast tundusid selle ooperi tegelased, lihtsad inimesed, kelle hulgas peakangelannaks põlatud mustlasrahvuse esindaja, tolle aja publikule juba liiga vulgaarne ja autori ilmne poolehoid amoraalsele ja kuritegelikule nimitegelasele kohatu. Tõepoolest ei saa Carmenit pidada kuidagi positiivseks tegelaseks; ta on egoistlik, agressiivne, litsakas ja manipuleeriv. Ometi kehastab ta üht kõrgemat väärtust, mida romantismiajastu kestes üha enam hindama hakati – isiklikku vabadust, õigust käituda oma sisemise õiglustunde ja mitte ühiskondliku etiketi järgi. Julgus ja ausus iseenese vastu tõstab ta kõrgemale teistest, esmapilgul sümpaatsematest tegelastest – ausameelsest hädavaresest Josést, kohusetundlikust ja kartlikust Micaëlast ja imetletud ning ennast imetlevast tühisevõitu Escamillost. Vanemuises kevadel välja tulnud uuslavastus on õnnestunud ja sellel on kõik eeldused saada hitiks, või vähemalt oleks, kui teda mängitaks alanud hooajal rohkem kui vaid kuus korda. Nauditav on nii muusikaline kui visuaalne pool ja tegelaste karakterid ning omavahelised suhted on psühholoogiliselt läbi töötatud. Solistide trupp, nii välismaalastest peategelased kui ka oma teatri kõrvalosatäitjad on vokaalses ja lavalises mõttes silmapaistvalt head. Tänapäeva ooperis ei saavuta naljalt enam edu pelgalt kauni häälega, kui selle juurde ei käi sobiv lavakuju; mulje on palju usutavam, kui noori ja sarmikaid tegelasi kehastavadki noored ja sarmikad lauljad. Lavastus (Giorgio Madia) on külluslik ja elav, värvikas ja dünaamiline, sellele tuleb palju kasuks, et lavastaja on ise balletitantsija ja koreograaf, ning Vanemuise teater on õnnelikus seisus, kuna omast käest on võtta nii lauljad, tantsijad kui ka näitlejad. Koori- ning tantsuosad võidavad hästi seatud ja mõtestatud liikumise tõttu palju, etenduse tempo on kogu aeg hoogne ja ka massistseenides toimub pidevalt pisikesi alategevusi. Loe edasi Muusikast 10/2015

Kui Eesti akustikavaldkonna grand lady LINDA MADALIK ulatab oma CV, võtab see sõnatuks. Kümned Eesti kultuurielu esindushooned on saanud just tema käe all parima võimaliku akustilise lahenduse ja ilmselt on veelgi rohkem neid saale, mille akustika parandamisel Linda Madalik hea nõuga appi on läinud. Ehkki ta tunnistab, et ei soovinud akustikuks saada, on ta täna asendamatu, nii spetsialistina kui ka sooja, suurepärase huumorisoonega inimesena, kes ammutab jõudu loodusest ja oskab diplomaadina lahendada ka väljapääsmatuid “ei”-olukordi. Temast oleks võinud saada viiuldaja või hoopis luuletaja, kuid ta on juba aastakümneid valutanud südant pealiskaudse suhtumise pärast akustikasse ja keskkonnahelidesse, sest teemad, millega Madalik iga päev tegeleb, mõjutavad lisaks kunstiliste elamuste kvaliteedile ka meie tervist. Pärnus sündinud Madalik õppis 1960. aastatel Leningradi kinoinseneride instituudis heliinseneriks, töötades seejärel pikemalt mitmes ametis Eesti Projektis ning Tervisekaitseinspektsiooni füüsika kesklabori juhatajana. Viimastel aastatel on ta olnud vabakutseline akustikakonsultant ning õppejõud. Ta on Soome Akustikaühingu liige ning aastast 1999 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliige. Ta on osalenud määruste ja eelnõude koostamisel, avaldanud akustikaalaseid artikleid nii Eestis kui ka piiri taga. Madaliku tööga seotud värvikatest lugudest võiks kirjutada haarava õpetliku raamatu, mis köidaks ja hariks igas vanuses lugejaid. Madaliku viimase aja olulisemateks töödeks on Tallinna Nukuteatri juurdeehitis, Viljandi Ugala teatri renoveerimine, kino Kosmos rekonstrueerimine, Viimsi Spa juurdeehituse kinosaalid, Teater NO99 fuajee rekonstrueerimine jazzikohvikuks, Tondiraba Jäähall, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppehoone, Eesti Jaani kirik Peterburis, Eesti Rahva Muuseum, Estonia ooperiteatri renoveerimine, Tallinna Linnateater ja Juudi sünagoog, kui nimetada vaid mõnda. Milline on teie kui akustiku igapäevatöö? Kui naljaga pooleks öelda, siis olen klienditeenindaja. Ma tõesti teenin inimesi sõna otseses mõttes. Konsulteerin akustika küsimustes arhitekte, insenere, ehitajaid, ka tavainimesi. Võtan osa projektidest, suuremates töödes tuleb teha kirjalik akustika projekt. Lisaks õpetan Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Tehnikakõrgkoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Ka dalai-laama kirjutab, et meie elu eesmärk on teenimine. Kuid saalid on väike osa mu tööst. Põhitöö on seotud heliisolatsiooni ja müraga. Olen alati tegelenud arhitektuuriakustikaga kõige laiemas tähenduses, ehkki mujal maailmas akustikud spetsialiseeruvad kitsamalt. Teie tööpõld ei piirdu ainult Eestiga. Sageli on nii, et keegi teeb saalile lahenduse, aga tellijal on kahtlus, kuidas see õnnestub. Siis kutsutakse mind eksperdina appi. Olen olnud rahvusvaheliselt aktiivne, kuid nüüd kardan kaugemaid töid võtta. Viimati Moskvas ühe teatri renoveerimisel osaledes tundsin, et on juba raske. Sõidud, ka keskkond, töökultuur on hoopis teine. Praegu on mul pakkumine Leedust ja ma veel mõtlen. Aastad teevad oma töö, raske on käia korduvalt objektil, kui see asub nii kaugel. Peterburi Jaani kirikuga oli teine lugu, siis pandi mind kell kuus hommikul auto peale, viidi sinna ja poole öö ajal jõudsime tagasi. Kui valmistasime koos ette teie osalemist 2015. aasta Eesti muusika päevadel ja te rääkisite oma tööst, jäi meie meeskonnale pilt teist kui kirurgist, kes peab leidma lahenduse ka siis, kui olukord on kõike muud kui hea. Kirurg peab olema tugev ja kiire otsustaja, tal on tohutu vastutus. Mina olen pigem aeglasevõitu, otsustamiseks läheb aega. Kuid siiski, sageli on minu ülesandeks päästa, mida veel päästa annab. Kriisiolukordi tuleb ette. Asjaolusid raskendab ka rahastus. Materjalid on ostetud, projekt läheb aga kallimaks. Seda võin öelda, et alati ei ole ehitaja süüdi, kuigi lihtne on talle näpuga näidata. Tihti võib jõuda selleni, et kontseptsioon ei olnud kõige õnnestunum või oli arhitekt oma teadmisi üle hinnanud, tehes ise akustikalahenduse. Vähe on tellijaid, kes kaasavad akustiku kohe protsessi alguses. Akustik peaks olema kaasatud lähteülesande koostamisse. Olete veendunud, et ka muusikuid tuleks kohe alguses ruumide akustiliste lahenduste planeerimisse kaasata, kuid seda Eestis peaaegu ei tehta. Jah, see oleks professionaalne. Võtame näiteks ühe väikelinna saali, mis on kindlasti mitmeotstarbeline. Raha on vähe, kohe tuleks teha selles olukorras parim. Ei saa jätta akustilist lahendust kohaliku helimehe või ametniku hinnangu hooleks, nagu pahatihti juhtub. Muusiku võiks kutsuda üle vaatama kasvõi akustika lähteülesannet. Peab teadma, mis tüüpi sündmusi hakatakse seal korraldama. Muusik oskab anda hinnangu, millistel tingimustel see on võimalik. Kui saali otstarve on keerukas, peaks toimuma arutelu, kuhu on kaasatud ka muusikud. Sellist asja nagu “lihtsalt kontserdisaal” ei ole olemas. Tihtilugu hoitakse muusikud meelega eemal. Mulle on lausa öeldud, et muusikuid pole mõtet kutsuda, sest nad hakkavad vastu töötama, nad hakkavad nõudmisi esitama, nad ei saa aru, et see läheb palju maksma. Ei olda valmis diskussiooniks. Miks on akustikat oluline teadvustada? Isegi muusikainimesed võivad täiesti erinevalt hinnata saali akustikat. Seepärast on oluline, et on mingid parameetrid, milles ollakse ühel meelel. Akustikas kehtivad objektiivsed parameetrid ehk füüsikalised suurused, mida mõõdame ja hindame – kui kõlav on ruum, milline on muusikaline selgus, missugune on heli ruumilisus, kõnest arusaadavus, helitugevus ja nii edasi. Neile vastavad ka subjektiivsed arusaamised. Kui ruum on isegi objektiivseid parameetreid arvestades korrektselt ehitatud, tuleb muusik, kel on oma subjektiivne hindamissüsteem, ja talle võib ruum tunduda hoopis erinev sellest, mida plaaniti. Kuna ruumi hindamise aspekte on väga palju, siis on loomulik, et üks pöörab tähelepanu näiteks heli valjusele, teine hoopis tämbrile. Millised aspektid on akustika hindamisel sellised, mille üle ei saa vaielda? Mõned aspektid on sellised, milles ei ole mingisugust kahtlust. Minu soov on, et ei oleks akustilisi defekte, mis segavad muusika esitust. Näiteks korduvkaja või mõne helisageduse domineerimine. Kui ma muusikaakadeemia maja projekteerisin, siis ma ei kujutanud ette, milline peaks olema õppeklassi akustika. Konsulteerisin viie klaveriõpetajaga ja igaüks soovis veidi erinevaid tingimusi. Olin segaduses kõlavuse suhtes – mõni soovib suuremat kõlavust ja mõni väiksemat. Ühe teise muusikakooli projekteerimisega seoses kogesin, et vene rahvusest õpetajad soovivad palju pikema järelkõlaga ruume kui eesti õpetajad. Seegi oli õppetund. Tulin olukorrast välja nii, et õpetajad peavad saama klassis olevaid heli neelavaid paneele vastavalt soovile reguleerida. Ehkki teil on väga kindel töölõik ruumide planeerimisel, on see ometi meeskonnatöö, sest teie võimalused sõltuvad mitmest osapoolest. Kes on teie lähimad koostööpartnerid? Kõige olulisemad on tellija ja arhitekt. Tellijaid on erinevaid. Osa teab alati, mida tahab, osa kahtleb. On tellijad, kelle ootused pole realistlikud. Ka arhitektid on väga erinevad. Mõnel arhitektil on kinnisidee ja kui selgub, et tema idee ei sobi, ootab mind ees suur peavalu. Arhitekti peab veenma nii, et teda alla ei suru. Oluline partner on sisearhitekt. Kõik, mis puudutab läbikostvust ja heliisolatsiooni, sõltub insenerist. On andekaid insenere, aga ka neid, kes akustikaga ei arvesta. Kui saalis on hea akustika ja kõik on rahul, siis külastaja ei pruugi aimatagi, et tegemist võis olla äärmiselt raske lahendusega. Üks akustikutöö raskuspunkte on suhtlus partneritega. Kui näen tõesti puudujääki, tuleb mõelda, kuidas seda kenasti serveerida, et ei solvaks inimest, kelle töölõiku see viga puudutab. Olen õppinud teistelt headelt ekspertidelt, kuidas läheneda. Diplomaatiat on selles töös palju vaja. Loe edasi Muusikast 10/2015

ANTI MARGUSTE on tänavune Eesti Muusikanõukogu heliloomingu preemia laureaat. Foto: Eesti Kontsert “Kõike olen ju rääkinud,” ütleb Anti Marguste mõtlikult, kui oma intervjuusooviga helistan. Aga lisab siis: “Eks võib ju lisada veel mõne koma... või semikooloni.” Järgmisel päeval kõnnin rohelist vaikset tänavat pidi tema raudteeäärse maja poole, et neid kinni püüda. Jutu algul toob Marguste lauale kolm väikeseformaadilist fotot. Need on 1940ndatest aastatest. Ühel on suur kahekordne ehitis, see on Eavere koolimaja, lapsepõlve ja noorusmaa, isa oli seal koolijuhataja. “Ülal pööningul käisime kiikamas Pärnu torne. Sellisel kujul seda maja enam alles pole.”Siis klassipilt ja pilt laulupeolt, seal on peal isa ja ema. Algus oli Eaveres. Kas seal tulid ka esimesed kokkupuuted muusikaga? Seal jah. Meil olid maapeod, ansambel ja orkester. Meie vennaga mängisime klaverit. Vend õpetas mind mängima. Ja akordionit ka. Vanasti ei käinud pilli õppimine nii, et lastemuusikakool, veel üks muusikakool, siis konservatoorium... Ei, need muusikakoolid jäid kõik vahele. Kohe tuli konservatoorium. Kuna ma polnud muusikakoolis käinud, siis pandi mind neljakümneks aastaks Otsa kooli õpetajaks. (Muigab.) Aga diplomit ikka ei saanud. Millised olid need kõige, kõige esimesed hetked, kui muusika hakkas kõnetama, kui vanalt see oli? Olin nii üle kümne. Sõja ajal olid väikesed laulikud, kus sees kõik need Zarah Leanderid, Nelson Eddyd, igasugu filmitähed. Vaatasin pilte, noote ka ja hakkasin järele proovima. Aga oma lood... Isal olid kodus saksa klaverinoodid, sellised kogumikud, “Dorfschwalben aus Österreich” ja mis nad seal olid... mängisin sealt neid Straussi valsse. Minu op. 1 oli ka niisugune valss, tavalisse vihikusse kirjutatud, oma kümme lehekülge. Ja laulikute eeskujul sai ka laule tehtud. On see esimene oopus veel kuskil alles? Ei see vist rändas ikkagi Pääsküla jäätmejaama, see meil ju siin lähedal. Pärast 1945. aastal, kohe pärast sõda läksin Pärnusse kooli, VIII ja IX klass oli juba seal. Pärnus olid meil ka ansamblid. Läksin seal ka meeskoori laulma, ja segakoori ka. Vardo Rumesseni isa Voldemar Rumessen oli kooride dirigent ja muusikaõpetaja. Milline õpetaja ja dirigent ta oli? Tore, asjalik, innustav mees.Viimased klassid aga olin Tallinnas. Miks Tallinna tulite? Vend tahtis TPIsse minna keemiat õppima ja vanematel oli meid kergem seal kahekesi pidada. Mina läksin 20. keskkooli, olime seal esimene lend. Mängisime seal ka tantsupidudel, meil oli suur ansambel: klaver, trummid, akordion, saksofon, viiul, olime kõvad tegijad! Nüüdsel ajal ei ole nagu enam nii, et noored mängivad oma lõbuks ja et ise teiselt õpitakse pill selgeks. Enne kui hakkad ise kirjutama, oleks ju hea, kui oskad mingit pilli mängida. Me olime nii palju tantsuks mänginud, seal pidi sageli ka improviseerima. Mina õpetasin teisele mehele akordioni, endalgi polnud veel päris selge. Olete ise ka Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud. Miks te selle kõrgkooli valisite? Keskkoolist minnes ei ole sul ju veel väga kindlaid suundi. Teiste hulgas lõpetad, teed nagu teised. Käisin TPI diplomini välja. Seal on omal ajal õppinud teisigi muusikamehi, Arvo Ratassepp näiteks. Aga siis, mitte et just huvi kadus, aga sai see maja läbi proovitud. Otsus heliloomingut õppima minna küpses ikkagi TPIs. Sel ajal avati Heliloojate Liidus noortesektsioon, igaüks, kes tahtis, võis seal käia, ei pidanud mingeid tunnistusi ette näitama. Seal võeti läbi põhiained: solfedžo ja helilooming. Õppejõud olid Edgar Arro, Ado Velmet, Uno Naissoo, Karl Sillakivi, Lydia Auster. Lydia Auster oli sel aja Eesti raadio kunstiline juht ja nii lahke inimene, et andis meiesuguste laule ja lugusid orkestritele ja lauljatele mängida. Georg Ots, Silvia Urb, Heli Lääts laulsid meie laule, minult olid seal “Retk Pedassaarde”, “Esimene koolipäev”... Arro hakkas ühel hetkel rääkima, et Saarel on konsis vaba koht. Tema aitas ka kaasa, et sain otse noortesektsioonist sinna sisse astuma minna. Missugune õpetaja Mart Saar oli? Käisime sageli Kadriorus tema kodus tunnis. Ta elas selles majas, mille kõrval on nüüd tema ausammas. Ülal katusealuses paistavad siiani need aknad. Kuidas ta õpetas – tegi variante. Tal olid seal ühe lapse koolivihikud, ülesanded veel sees, sinna teisele küljele kirjutas ta oma harmooniasoovitused. Need on mul siiani kusagil alles. Mängisime järgnevusi, tema vaatas aknast välja, vahel ütles midagi. Puhtpraktilist tööd tegime. Aga see tööaeg jäi lühikeseks, saime aasta ta juures õppida. Pärast tuli Anatoli Garšnek, kuidas tema õpetas? Asjalik õpetaja oli. Lasi vabalt kirjutada. Kas on kedagi heliloojatest välja tuua, kes on teid inspireerinud ja meeldinud? Esimese hooga ei oska kohe öelda... Orff võibolla. Tema on ju küllalt lihtne mees oma helikeeles, aga see lihtsus lööb. Ja Tubin. Tema “Ballaadiga” klaverile Mart Saare teemale on selline lugu. Saarel on koorilaul “Seitse sammeldunud sängi”, mille aluseks on rahvaviis “Oh mina vaene vaimupoissi, tillukene teopoissi”. Tubin võttis oma teema sealt. Tegin mõned aastad tagasi Tubina ballaadi põhjal loo “Sammeldunud sängid”, laiendasin seda, see pole nagu päris töötlus. Tubin ballaadi vahele panin oma üleminekud. Siin on siis selline järgnevus: rahvalaul –Saare laul – Tubina “Ballaad” ja minu lugu. Ajaline järjepidevus. Aga kes neid mu uusi teoseid kõiki mängib. Nüüd on uus kuulajaskond, kas pääsed enam ligi. Eks see ole elu seadus. (Vahemärkusena. Meie vestluse järgsel päeval esitas Virumaa kammerorkester Toivo Peäske juhatusel Mustpeade majas Marguste uut teost Minikontsert neljale käele ja orkestrile, solistid Darja Roditšenko ja Kaarel Peäske. 23. oktoobril on sarjas “Heliloojate Liit 90” ettekandele tulemas “Sümfoonilised runod”.) Koorile olete palju kirjutanud, seda valdkonda vist tunnete põhjalikult? Ikka tunnen. Olen ju mitmes kooris laulnud, ka TPI meeskooris. Esimesel aastal ei võetud mind sinna veel vastu, alles järgmisel aastal. Siis oli sinna suur konkurss. Pühapäeva hommikuti olid proovid Tombi kultuuripalees (praeguses Mustpeade majas). Keerdtrepp viis alla keldrisse, seal kõige viimases madalas ruumis need olid. Minu praegune suur probleem iseenda jaoks on tekst muusikas, sõna väljatoomine. Kuidas seda teha nii, et sõnad jõuaksid kuulajani... Dirigent suudab jälgida, koor ka, aga publikuni see enam ei jõua, kuigi teksti saab kavalehelt vaadata. Sama lugu, kui ooperis jookseb tekst lava kohal. See, mida lauldakse, ei jõua meieni ja tekst peab tulema mingit teist kanalit pidi. Küsimus on orkestreerimises, peab jälgima, milliseid pille kasutada, et nad ei summutaks teksti. Oluline on ka teksti andmise kõrgus, tämber. Ja võõrkeelset teksti on muidugi veel raskem jälgida, kui eestikeelset. (Võtab välja noodi.) Siin on mul näiteks lugu Kristjan Jaak Petersoni oodile “Kuu”. Terve suve käisin sellega ringi, vahepeal tahtsin juba ära visata, aga siis mõne päeva pärast jälle võtsin kätte. Seal kasutan kõnekoori: see on üks variant, mida ma välja pakun, kui on olulised tekstid, mis peavad esile tulema. Kõnekoori mõte on mul veel pärit Pärnu keskkoolist, seal oli meil õpetajaks Ilse Erm, Anne Ermi ema. Tema tegi meist kõnekoorid, lugesime niimoodi luuletusi. Ja selle asja lõpptulemus on nüüd siin. Selleks, et tekst välja tuleks, loobusin timpanitest, jäid oboe, triangel ja suur trumm. Või see lugu siin, “Debussyana”. Ants Söödiga oli omal ajal juttu, et teha midagi tema koori ja klaveriga. Nüüd on Ants lahkunud, aga lood on valmis. Debussy tuntud klaveripalad “Linalakk tütarlaps” ja “Kuuvalgus”, koor laulab sinna peale eesti rahvalaule. Meil on ka laul linalakast neiust, kes peseb juukseid, ja laul “Lähme kuuvalgele jalutama”. Samalaadsed on mul veel Elleri “Kodumaise viisiga” ja Griegi “Trollide marsiga”. Selline hobi praegu, koorid ja klaveripalad kokku viia... Merike Toro oma Meriko kooriga on neid esitanud, aitäh talle. Eesti rahvamuusikaga on teil alati lähedane side olnud... Seda ma ka Otsa muusikakoolis õpetasin. Enne mind oli seal Harri Otsa, ma ei tea, kuidas tema seda tegi. Esimestel aastatel polnud muidugi veel selget ettekujutust, kuidas oleks parem. Lõpuks võtsin lihtsalt igast liigist laulud: pulmalaulud, töölaulud, kalendrilaulud. Trükkisin need koos sõnadega välja ja hakkasime õpilastega neid tunnis laulma. Kuidas selles vanuses õpilased rahvalaulu vastu võtsid? Eks suhtuti naljaga ka. Minu nõue oli, et laulud peavad peas olema, aga ega see kerge olnud neid pähe jätta. Eesti rahvalaulus on ju palju teksti. Otsa koolis oli ka vene õpilasi. Nemad panime ka laulma. Kes üldse hakkama ei saanud, võis lõpuks nooti vaadata, et ta vähemalt kordki elus on nende lauludega kokku puutunud. Kuidas rahvamuusika õpetamisega nüüd lood on? Väga head tööd tehakse Viljandis. Nemad on seal nagu kaasaegsed rahvalaulikud. Minu ajal oli huvitav, mida Collage tegi. Kuulasime neid palju, nad tõid ka rahvaloomingut lähemale. Noorem põlvkond võibolla ei hinda praegu rahvaloomingut nii väga, pigem on püüd rahvusvahelisuse poole? Seda jah, see paistab ka tekstide valikust ja pealkirjadest välja. Pealkirjad on ladinakeelsed, inglis- või prantsuskeelsed. Või võetakse vanaaegsed tekstid, 3000 aasta vanused, kuskilt väljakaevamistelt leitud. On teil oma loomingus eriti armsaid teoseid? Üks suurem lugu minu jaoks oli “Sümfoonilised runod”. See oli päris suur ettevõtmine. Vormiliselt on siin küllalt palju klassikalist ehitust. Teises osas ostinaato. Esimeses osas kasutasin setu rahvaviisi, teises osas on rahvaviis muutumatult antud. No ja rütmiliselt näiteks, ütleme, laulus on paarismeetrum, aga panin selle viie peale. Kohati läheb kokku ja kohati ei lähe kokku. Väga põnevaid asju võib niimoodi tekkida. Kas on olnud lemmikkoosseise või lemmikinstrumente? Ega vist pole, kõike olen hea meelega ja huviga teinud. Viimasel ajal olen kirjutanud päris palju keelpilliorkestrile, hea selge koosseis. 2011, teie juubeliaastal kandis Tõnu Kaljuste Nargenfestivalil ette teie mini mono-ooperid, Andrese, Tiina ja Arno monoloogid. Üks väga omamoodi žanr. Kuna nad on monoloogid, siis tekstid on otse võetud raamatutest, libretot ei ole. Tegelikult on mul üks selline monoloog veel. Kui Nargenfestival juba käis, sai valmis veel “Jürka monoloog” “Põrgupõhja uue vanapagana” põhjal. “Andrese monoloog” oli mul juba 2000. aastal kirjutatud, Tiina 2008. ja Arno 2010. aastal. Tõnu Kaljuste valis lauljad sinna, ma jäin valikuga väga rahule. Laulsid René Soom – esimesel ettekandel oli Atlan Karp –, Tiinat Helen Lokuta ja Arnot Heldur Harry Põlda. Muusikaliselt ülesehituselt on neil lugudel võibolla sarnasusi, aga tegelased ja sündmustik on erinev. Esitusel tuli nendel välja ühiseid puutepunkte, mis hiljem said nagu selgemaks. Elu ja surma probleemid. Andresel seal, kus ta räägib Indrekuga, mis tema elust on saanud, kuidas ta võitles oma talu eest. Tiinaga see, kui tema ema nõiana surnuks peksti. Arnol vestlus kellamees Liblega. Siin on ka kuigipalju rahvaviise kasutatud, “Andrese monoloogis” see tuntud Tammsaare õe laul. Kuidas heliloojal inspiratsiooniga on, kas tuleb ka vahel vaimustus peale? Eks see vaimustus vahel tekib ja siis ah, muudkui kirjutad. Aga võib ka nii. Ma käin ikka vahel jooksmas. Ühel talvehommikul ärkasin viie-kuue ajal üles ja tegin tunnise jooksuringi. Mõjus inspiratsioonile väga hästi! Näen teil siin sülearvutit, teete tööd arvutis? Jah, kirjutan noodiprogrammis, see laseb ju ka kohe kuulata. Aga ma ei ole arvuti ori, mul on omad mõtted ja ideed. Aga no, arvuti on ju mänguasi ka. Enda lõbustamiseks, niisama näppimiseks. Millised mõtted on teil praeguse aja muusikast? Iga uus põlvkond elab läbi oma proovimise ajad ja ka neil tuleb ükskord oma küpsemise aeg. Käsitööoskused on hiilgavad, aga sisemine tunne kipub praeguse stiiliga ära kaduma. Muusikaline vorm on ka nagu maha maetud. Sumera ütles kord, et lugu käib, ta istub saalis ja on väga rahutu, ikka vaatab ringi, et kas rahvas tõesti kuulab, ega nad juba saalist välja ei jookse. See on see helilooja oma tunne. Kunagi pole päris rahul oma teosega. Aga Eesti muusika päevad on meil küll väga hästi arenenud. Aitäh tegijatele ja Klassikaraadiole, mis kontserte nii palju üle kannab, et saab ka tagantjärele kuulata! Ainult vahel on niisugune tunne, et see on surutud liiga väikese aja, ühe nädala peale. Kõike saab korraga liiga palju ja kuulaja, kelle jaoks see tehtud on, ei võta enam kõike vastu. Võibolla võiks kontserte laiema aja peale laotada. Tänavu seoses Heliloojate Liidu 90 juubeliga mängitakse rohkem ka varasema aja teoseid. Nüüdismuusikat on keeruline luua ja keeruline kuulata, aga tuleb ju ikka midagi uut avastada muusikas ja helikeeles, et ei kordaks seda, mida on varem kirjutatud? Ei, selle vastu ei saa midagi teha. Võtad küll “uue”, aga see uus on ikka kuskilt pärit. Ikka lased liugu kellegi peal. Teoses peaks olema mingi iva, mingi tuum, mis paneb kuulama. Aga ma ise ka ei leia enam nii palju uusi variante. See on paratamatu, et alati ei ole igas loos iva sees. Mina oma viimastes lugudes lasen Eesti lastelaulude või rahvalaulude peal liugu. Nagu siin, “Jaan läeb jaanitulele”. (Jutt käib Minikontserdist neljale käele ja orkestrile.) Toivo Peäske helistas, ma siis küsisin, et kas on kuulda, kuidas lõpus on piitsaplaks ja kabjaplagin. Mind huvitas, et välja tuleks see jaanipäeva tunne, hobuse kappamine, “silmad siidituttides”. Aga jah, praeguse aja looming on kuidagi alla pressitud, nagu oleks raskus peal, ei ole elurõõmu. Palju on aeglust, pikad, staatilised noodid. Eks looming kajasta oma aega, meil on ju keeruline, stressirohke aeg. Ma ei kiida oma aega, et kus siis oli tore, aga kui oled nii mitukümmend aastat ära elanud, siis iga inimene hakkab endamisi arutama, mis oli mõttekas ja mis mitte. Nagu see telesaade: mõistlik ja mõttetu. Mis on mõistlik ja mis on mõttetu? Kuna inimesi on nii palju saanud – minu noorusajal oli kaks ja pool miljardit, nüüd seitse või kaheksa miljardit –, siis on head rohkem ja halba ka rohkem. Halb kipub hea ära varjutama. Mis võiks aidata? Rabeleks sealt välja ja tunneks rõõmu millestki väikesest. Meil elab siin aias üks punarind, teda on ilus köögiaknast vaadata. Üksik puuleht langeb alla. Lihtsalt vaata ja tunne rõõmu. Aga öeldakse ju, et pole aega... On küll aega. Tee lühidalt ja tee teinekord jälle!

Kuidas mõtestada väidet: pole mõistet a e g, on vaid sündmuste jada? Millistest hoobadest sõltuvad need sündmused, mis saavad määravaks inimese saatuses? Tänavu jaanuaris lahkunud Jelena Obraztsova oli kunstnik, kellele loodus oli kinkinud erakordsed omadused nii hääle- kui näitlemisvõimetes, kes vapustas temale määratud ajas tuhandeid kuulajaid ning kelle käekäik kujunes äärmiselt muljetavaldavaks. 1939. aastal Leningradis sündinud, õnnestus tal üle elada Leningradi blokaad. Lauluõpinguid alustas ta 1948. aastal Leningradi Pioneeride palee lastekooris. 1963. aastal, veel enne Moskva konservatooriumi lõpetamist, oli tema debüüt Moskva Suures Teatris Marina Mniszekina Mussorgski ooperis “Boriss Godunov”. 1964. aastast sai temast juba ametlikult selle kuulsa teatri solist ning juba samal aastal oli tal teatri külalisesinemistel võimalik üles astuda Milano La Scalas, kus hoolimata tagasihoidlikust guvernandi osast Tšaikovski ooperis “Padaemand” õnnestus tal silma jääda. 1975. aastal oli Suur Teater ringreisil USAs. Mussorgski “Boriss Godunovi” etendusel puhkesid Obraztsova auks sellised ovatsioonid, et etendus katkes. See triumf avas talle tee maailma lavadele, millest siinkohal vaid mõned näited lühikesest ajavahemikust: 1976. aastal Massenet’ “Werther” La Scalas, dirigent Georges Prêtre, peaosades Jelena Obraztsova ja Alfredo Kraus; San Franciscos Verdi “Trubaduur”, dirigent Richard Bonynge, peaosades veel Joan Sutherland, Luciano Pavarotti, Ingvar Wixell; 1978. aastal La Scala 200. aastapäeva puhul lavastatud Verdi “Trubaduur”, dirigent Claudio Abbado, peaosaliste hulgas veel Pavarotti; Milano Püha Markuse kirikus Verdi reekviem, dirigent Abbado, solistideks veel Mirella Freni, Pavarotti, Nikolaj Gjaurov. Jne. Aga laulmisega Obraztsova tegevus ei piirdunud. 1986. aastal astus ta esimest korda üles lavastajana, tuues Massenet’ “Wertheri” lavale Moskva Suures Teatris koos oma abikaasa, dirigent Algis Žiūraitisega ning lauldes ise naispeaosa. Tegevust jätkus elu lõpuni: 2000. aastal debüteeris ta draamanäitlejana; 2007–2008 oli ta Mihhailovski teatri ooperitrupi juht; Peterburis koondas ta enda ümber kultuuritegelaste ringkonna, õpetades noori lauljaid; Moskvas asutati temanimeline fond muusika ja muusikute toetuseks. Jelena Obraztsova usaldas ajakirjanik Rena Šeikole oma päevikud ja märkmed. Nimelt kirjutas Obraztsova kus juhtus ja millal iganes. Seal, kus teda tabas rõõm, igatsus, hirm, üksindus – hotellis, lennukis, restoranis. Kirjutas paksudesse vihikutesse, pabersalvrättidele, hotellitubades saada olevatele firmapaberitele. Kui teda miski eriti puudutas või vapustas, tegi ta ka väikseid joonistusi. Kõrvalepõikena tsiteerin Sirbis ilmunud Helena Tulve ja Tiia Tederi vestlust (“Olemine elu sipelgamaastikul”, 10. IV 2015): “Killustatus on suur ja meie väline maailm teeb kõik, et süvenemist oleks võimalikult vähe.” Selles ütluses on meid kõiki puudutav iva ning selles kontekstis, leian, on eriti kosutav, ning tulevikku sammujatel vist ka ülimalt vajalik, lugeda sellisest analüüsivast, fanaatilisest tööstiilist, millest annavad tunnistust katkendid äärmiselt asjatundlikust ja põnevast raamatust “Jelena Obraztsova. Märkmeid teekonnalt. Dialoogid” (Moskva, 1984, koostaja Rena Šeiko). Oma tööst Massenet’ “Wertheriga” La Scalas 1976. aastal kirjutas Obraztsova päevast päeva. 22. I. Tõusin kell 9. Päike! Jalutasin linnas. Kella neljast seitsmeni ja üheksast üheteistkümneni proovid teatris. Kohtusin Alfredo Krausiga, oma Wertheriga. Olen rõõmus teda nähes. Pärast ühtteist kuulasin “Aida” proovi [Montserrat] Caballé, [Carlo] Bergonzi, [Grace] Bumbry ja [Piero] Cappuccilliga. Stseen väljakul – grandioosne. 23. I. Käed väga valutavad. Tegin kompressi, lugesin, tegelesin “Wertheriga”. Pärast läksin teatrisse, proovid, proovid. Pool üheksa kuulasin taas “Aida” orkestriproovi, kohtustseeni ja finaali. Caballé oli hea. Ka Bergonzi oli hea. 24. I. Täna korraldas Bumbry skandaali, ütles, et ta pole tromboon ega suuda nii palju harjutada, laulis sosinal. Mina harjutasin terve hommiku stseene Alfredoga... Kell kuus õhtul tuli minu juurde hotelli Renata Tebaldi sõbranna. [---] Läksime La Scalasse “Così fan tutte” etendusele. Dirigendipuldis Carl Böhm! 82-aastane! Mozart oli Mozart, kuigi lauljad ei olnud huvitavad. Lavastus oli modernne, dekoratsioonid peaaegu olematud, rippusid vaid mingid voodilinad. Ei olnud erilist menu. Ainult Böhm! 25. I. Kell 10–13 “Werther”. Taas stseenid Alfredo Krausiga. Ta on sündinud, et laulda Wertherit. Tõsi, ma pole kuulnud teda teistes rollides, kuid arvan, et need pole talle nii sobivad. Kuid ta mitte ainult ei laula, ta on ise Werther, sama poeetiline, vaimustunud, mässav. Ja need hiigelsuured silmad. Ja see abitus... Ta sarnaneb varblasega, keda tahaks peita põue ja soojendada. Kas ta on sama hea “La traviatas”, kus on vaja puhast bel canto’t, ma ei tea. Kuid Wertherina on ta imeline. Ma naudin, et mul on selline partner. [---] Ootan oma etteastet! Taastatakse ju “Wertherit” La Scalas pärast kahekümneaastast pausi. Siis laulis Charlotte’i minu lemmik Giulietta Simionato, Wertherit Giuseppe Di Stefano. Õhtul oli taas La Scalas “Aida”. [---] Ei tea siiski lauljat, kes oleks Verdi muusika esitamises, selle iga fraasi erksuses, stiilitunnetuses võrdne Bergonziga. Aga Carlo on juba 53-aastane! Caballé laulis sellel õhtul dramaatilise sopranina, tugevalt ja kirglikult. Ja ma meenutasin tema teistsugust interpretatsiooni Aidast Barcelonas – õrna ja ahvatlevat.... Loomulikult on ta esmaklassiline laulja. Tema hääl – ime. 26. I. Neljast kuueni harjutasin stseene Alfredoga. Siis magasin. See on väsimus, tahaks kogu aeg magada. Kella kaheksaks läksin laulma Prêtre’iga. Ta ütles, et on ammu oodanud minuga kohtumist, mäletab mind Pariisist 1969. aastast, kuulis mind seal “Boriss Godunovis”. Homme saame taas kokku, hommikul kella üheteistkümnest. Hakkan tõsiselt töötama. Olen nii õnnelik, meile piisab teineteise mõistmiseks ainsast pilgust. Pärast proovi läksin La Scalasse inglanna Margaret Price’i kontserdile, kes on kuulus Mozarti lauljana. Teda võeti hästi vastu. 27. I. Tund Prêtre’iga. Raske, peatab igal fraasil. Pärast tundi kohutav migreen, võtsin rohtu, panin sinepiplaastrit... Kell seitse õhtul taas proov Prêtre’iga. Praegu lähen tundi nagu purjus. Väsinud valust, pingutusest. Väsinud! Proov möödus väga huvitavalt, kõik noodileheküljed kirjutasin täis tema soovitusi ja märkusi. Õnnelik! Minu meelest on ka tema rahul. Tegi ettepaneku teha temaga Delilat Londonis ja Pariisis, Simsoni osas Plácido Domingo. Ütles, et soovib minuga teha “Carmenit”. Ja muudkui hüüab: “Bellissimo!” 28. I. Taas harjutasin kogu hommiku Prêtre’iga. Tunnetan teda väga ja olen õnnelik nagu laps, et saan temaga töötada. Aga õhtul läksin “Aidat” vaatama. Skandaal! Bergonzi vilistati pärast I vaatust välja. Kuid see-eest etenduse lõppedes karjuti talle: “Bravo, Carlo!“ Pöördumine eesnimega on publiku erilise poolehoiu märk. Nii karjuti omal ajal Callasele: “Bravo, Maria!” Pärast kohtupilti karjuti maha Bumbry ning etenduse lõppedes hüüdis keegi rõdult: “Basta!” Ta oli pahane ning tuli kummardama vaid kaks korda. Vilistati välja ka La Scala direktor Paolo Grassi. Kõik käis nagu jalgpallis! Meil pole midagi seesugust ette tulnud isegi mitte unes. Jumal, hoia mind sattumast sellisesse segasumma! Karjutakse üksteise peale, karjutakse loožidest, ja kui dirigent Thomas Schippers meelega summutas Bumbry kohtustseenis, karjus keegi: “Bravo, maestro!” Suurim edu oli Caballél. Kuid üldiselt oli mulje saalist kurb, raske. Verdi oleks vist nutnud... Loe edasi Muusikast 10/2015

Ytleme ta nime ja mõtleme – hilisnõuka alternatiivne agulinoorus, nende maailm, vabadusetung ja riietus. Augusti keskel möödus veerand sajandit sellest, kui Läti rannikul, Sloka – Talsi maantee 35. kilomeetril sõitis enne keskpäeva Janis Fibiksi Ikarus-bussile kurvis sisse Moskvitš. Seal istunud asiaatlike näojoontega mustas riides juht hukkus kohe. Samal päeva õhtul ilmus Moskvas, Arbatil yhele seinale teade “Tsoi on surnud”, millele järgnes kohe tähendamissõna “Tsoi elab”. Ja sellega on raske vaielda. Teade sai aluseks miljonitele ka tänini Eestis esinevatele graffititele. Mitmes vene linnas on “Tsoi seinad“, omalaadsed templid, kuhu noored kogunevad ja mille juurde pannakse selle mehe lyhikese elu mälestuseks pooleks murtud sigarette. Tsoi matus põhjustas suuri noorterändeid Leningradi Novodevitši kalmistule. Yheksakymnendate alguses ööbiti ta haua juures telkides, rahvavool kangelaskalmu manu ei lakka. Pyhi paelu sidumas käiakse ka Ukrainas, Kiiovas yhe suure hõbepaju juures, mida on näha Tsoi ansambli Kino radioaktiivsel foonil yles võetud muusikafilmis “Vaheaja lõpp” (1986). Selle mehe lihtsakeste harmooniate ja hymnilise mõõtmega tekstide ning nyydseks rahvamuusikaks muutunud lugude järgi on tuhanded poisid õppinud pilli mängima. Temast on saanud punkpyhak, keda vaagib nii mässuline noorus kui ka ta endised eakaaslased, juba pensionieelsusse kalduv kontingent. Kinomaanide fanatismini kyyndivat truudust oma iidolile võib võrrelda vaid mozhead’ide (Morrissey fännide) omaga. Legendi sünd Legend algas tagasihoidlikult yhes Leningradi magalarajooni ylerahvastatud korteris. Seal see poisike korea verd insenerist isale ja blondi, patsiga kehkaõpsist emale syndis ja läbikäidavas toas kasvas. Oli endasse tõmbunud. Õppis rahvakunstikoolis puunikerdamist ja tänavatel punki ning võttis varsti sihikindlamalt kidra kätte. Kuna tarifitseerimata bände ametlikule lavale ei lubatud, alustas varane Kino kaheksakymne esimesel kodukontsertide ehk kvartirnik’utega. Peale Viktori kuulus sinna Ljoša Rõbin ehk Rõba, rytmigrupp muutus pidevalt. Tsoi otsis kaua õiget koosseisu. Rõbin elas ta lugudesse kyll sisse, kuid oli muusikas rohkem tagasivaatav ja omade ambintsioonidega. Ansambel Akvariumi poiste ja nende helimehe Andrei Tropillo stuudio kasutamine oli samuti libe tee – Tsoi laulud said seal pisut hipiliku-psyhhedeelse sound’i, paar lugu kõlavad lausa nagu Akvarium. Loe edasi Muusikast 10/2015

Ia Remmel. Semikoolon partituuris aastal 2015. Intervjuu Anti Margustega Madli-Liis Parts. Sellist asja nagu “lihtsalt kontserdisaal” ei ole olemas. Intervjuu Linda Madalikuga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Lauri Sommer. Lugu NSV Liidu punkpyhakust. Viktor Tsoi P I L K Tiiu Levald. Aeg ja inimsaatus. Jelena Obraztsova Ia Remmel. Vardo Rumesseni lahkumine Muusikapreemiad 2015 M U L J E Elina Seegel. Kas saaksin armastada midagi, mis ei kuulu täielikult mulle... Hindemithi ooperi “Cardillac” lavastusest Rahvusooper Estonias Tiiu Levald. Maarjalaulude festival Maarja Leemet. Petõve Jakato. Tormise “Sünnisõnad” Noblessneri valukojas Kadri-Ann Sumera. Avameelselt Carmenist. Bizet’ “Carmen” Vanemuise laval Mari Amor. Rahva hääl ehk Vox Populi “Savisaares” Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 18

Siinne esse (originaalpealkirjaga “Fluidité dans le devenir sonore”, kirjutatud aastal 1958 arvatavasti ajakirjale The Paris Review) on tõlgitud EMTA nüüdismuusika ja improvisatsiooni keskuse initsiatiivil Prantsuse Instituudi Eestis abil tähistamaks prantsuse helilooja ja dirigendi, 20. sajandi ühe mõjukama muusiku Pierre Boulezi 90. sünnipäeva. Seda sündmust tähistavad ka ansambel U: ja EMTA Uue Muusika Ansambel kontserdiga Kultuurikatlas 12. novembril kultuurisügise festivali “Accord! 2015” raames. Kontserdile eelneb muusikateadlase Emmanuel Ducreux’ sõnavõtt. Muusika – loominguline protsess, materjal, kuulamine – jõuab ette muutustest, mis nii selle tähendust kui ka struktuure kahtlemata tugevalt raputavad. Selle revolutsiooni juured on sügaval ja tulemata see enam jääda ei saa. Uue põlvkonna esimene ülesanne oli vajaliku tehnika sisseseadmine: see ei seisne ainult juba loodud meetodite laiendamises (esimene hädavajalik etapp), vaid ka nende tõhusaks muutmises nii, et struktuuri mõiste ise sellega uueneb. Kümme aastat neid pingutusi on päädinud koherentse keelega, tõelise töövahendiga, mis on küll tajumatu, aga olemas. Seeriapõhist mõtlemist on laiendatud, kogu vormiskeem (ettemääratud, etteantud vorm) on hüljatud, teose üleüldist struktuuri tuleb kujutada, lähtudes morfoloogilistest alusstruktuuridest. Siis ilmusid elektroonilised ja elektroakustilised vahendid. Kui mõned aastad tagasi tegeldi eelmise põlvkonna meie kasutusse antud vahendite sünteesimisega, siis edaspidi tuleb püüelda veelgi olulisemat, veelgi vajalikumat loomingut. Küsimuse alla on vaja seada mitmed mõisted, mis paistsid siiani olevat lääne muusika arengust lahutamatud. Kõigepealt tuleb meil sisse seada suhteline intervallide maailm. Lääne mõtteloo areng on suunanud heliloojad kõiki intervallide omavahelisi suhteid normeerima ja allutama need kindlaks määratud hierarhiale pärast seda, kui ollakse vähehaaval kaotanud kõik erisused. Ent ühelt poolt ilmuvad need erisused uuesti välja aja- ja kohaarhaismidena, teisalt, hierarhia jagav omadus õõnestab hierarhiat ennast ja võtab talt võimu. Järelikult on alust väita, et seriaalses korralduses, mis loob funktsioone ainuüksi oma olemasoluga, ei ole sugugi vaja helimaailma, kus heliread, millele need funktsioonid rakenduma peaksid, on juba ette määratletud; vastupidi, antud suhete kogumiga loob seriaalne korraldus kõrguste võrgustiku, mis muutub vastavalt parameetritele, mida sellele anda tahetakse. Sama kodeeritud seoste korraldust võib rakendada igal pool – luues selgeid erisusi kuulmises – ükskõik missuguse intervalli järgi tempereeritud intervallidele või tempereerimata maailmadele; teose käigus saavutatakse helimaterjali mobiilne1 ülesehitus. See eeldab muusikalise aja samasugust korraldust. Sest aja probleem puudutab ka kuulamist, see tähendab vormide ja taju küsimust. Aja morfoloogilises korralduses toob kõrguste suhteline maailm kaasa tagajärjed, mida on lihtne ette kujutada. On olemas kuulmiskõver, mis vastab intervallide täpsemale või vähem täpsele eristamisele, kõver, mis võib hoopiski seostuda kuulamise kestusega; selle nähtuse kaudu on kestus ja kõrgused tajutavalt seotud. Väikse erisusega intervallide puhul tuleb aega venitada, seda tuleb sättida nii, et kõrv kuuleks justkui läbi suurendusklaasi. Sellest lähtuvalt on meil alust mõtiskleda kestuse rollile kuulamisel. Lääne muusika püüdis etteantud vormis luua äratuntavaid pidepunkte sel moel, et sarnaselt vaatenurgaga sai rääkida teatud kuulamisnurgast tänu rohkem või vähem teadlikule kuulaja mälutegevusele. Ent soovides taju erksana hoida, on need pidepunktid muudetud aina ebasümmeetrilisemaks, ühtlasi on nad ka muutunud vähem… äratuntavaks. Sellest võib järeldada, et vormi areng pidepunktide suhtes on tagasipöördumatu; kui vormikriteeriumid tulenevad erinevate võimaluste paljususest ja kuulamine muutub üha enam hetkekeskseks, kaotavad pidepunktid oma olemasolu põhjuse. Teosel ei ole enam seda suunatud ülesehitust, mis läheb läbi teatud sündmuste algusest lõpuni: piirid on tahtlikult hajutatud, kuulamisaeg kaotab suuna – tegemist oleks justkui ajamullidega. 1 Essee kirjutamise ajal 1950. aastate lõpul oli Euroopa nn Darmstadti koolkonna heliloojate seas aktuaalne avatud vormi küsimus. See oli Euroopasse värske ideena ilmunud diskursus New Yorgi koolkonna heliloojate eeskujul. Sõna "mobiil" viitab siin arvatavasti Earl Browni mobiilse vormi ideestikule, kes omakorda on selle saanud skulptor Alexander Calderi nn mobiilide kontseptsioonist. (Kõik joonealused märkused Taavi Kerikmäelt.) Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Sulam rahvusvahelisusest ja piirkondlikkusest on see, mis annab Haapsalu vanamuusikafestivalile erilise võlu. Juuli algul toimuv üritus leidis sel aastat aset juba 22. korda ning toimus, nagu ikka, Toomas Siitani kunstilisel juhtimisel. Samuti viidi selgi korral edukalt läbi põhimõte kaasata osalt noori, teisalt juba tunnustatud rahvusvahelisi muusikuid, nagu Ensemble Daimonion, mis on juba festivali püsikülaline, või Compagnia del Madrigale, kuid haarates kaasa ka kohalikku päritolu kunstnikke, nagu kammerkoor Voces Musicales ja Tallinna Kammerorkester. Ja ilmselt mitte juhuslikult ei olnud seitsmest kontserdist täpselt keskmine ansamblilt Vox Clamantis, mis on asutatud Tallinnas, kuid on juba ammu üks rahvusvaheliselt edukamaid vokaalansambleid. Viimati mainitud kontsert ei olnud üksnes festivali keskpunkt, vaid koos ava- ja lõppkontserdiga ühtlasi üks kogu festivali kõrgpunkte, mis oli tänavu mitmel moel seotud neitsi Maarjaga. Täpselt 800 aastat tagasi hakkas neitsi Maarjale pühendatud Vana-Liivimaa kuuluma lahutamatu osana roomakatoliku kirikule ning seda tähtpäeva tuletatakse tänavu meelde ka mitmel muul üritusel. Aastal 1215 määras paavst Innocentius III, et Riia on piirkonna peapiiskopkond ja kolmest ülejäänust on olulisim Saare-Lääne piiskopkond. Ajuti oli Haapsalu isegi piiskopkonna piiskopi asukohaks. Linnuse varemetes asuv toomkirik meenutab seda aega ja on ka ühena kahest tänavuse festivali toimumiskohast justkui 800 aastat tagasi välja kuulutatud Maarjamaa sümbol. Vaimuliku muusikaga kontsertidel tekib kergesti omavaheline seos. Kuna jumalaemast Mariast on kirikumuusikas palju lauldud, oli Siitanil terviklikku programmi koostada kindlasti ühtaegu lihtne ja samas keeruline. Lihtne, sest võimaliku muusika valik on lõpmatult suur – ja keeruline samal põhjusel. Kava nurgakivideks said lõpuks Mozart ja Monteverdi, Mozarti Salzburgi perioodist pärit vaimulik muusika avamiseks ja Monteverdi “Maarja-vesper” lõpetuseks. Ja erakordselt muljetavaldavana seisis nende nurkade vahel Vox Clamantise kontsert Jaan-Eik Tulve juhtimisel, kes oli koostanud kava pealkirjaga “Virgencita”, kus olid gregooriuse laulu ja keskaja varase polüfooniaga kokku pandud kaasaegsed kompositsioonid: Henrik Ødegaard, Arvo Pärt, Helena Tulve ja Tõnis Kaumann. See kontsert polnud erakordselt kõrgetasemeline elamus mitte ainult suurepäraselt disponeeritud vokaalansambli tõttu, vaid ka seesugune, mis täitis muusikaga 800-aastase vahemiku, alates Maarjamaa väljakuulutamisest kuni tänapäevani. Seejuures avaldas eriti muljet, kuidas keskaegne ja tänapäevane vaimsus muusikas kohtuvad, kuidas nendes teostes luuakse isegi teispoole kristlikku usku ulatuv vaikse meditatsiooni ruum. Tõlkinud Virge Joamets Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Saaremaa ooperipäevad on leidnud endale kindla koha meie kultuurikalendris. Tänavune peaesineja, Teatro di Milano tuli seekord otse Itaaliast, ooperi sünnimaalt. Aastast 1998 on endine La Scala balletitantsija, nüüdne teatridirektor Carlo Pesta juhtinud Balletto di Milanot, 2012. aastal asutas ta Teatro di Milano, kus etendatakse lisaks balletile ka oopereid ja korraldatakse kontserte. Kaasa toodud lavastuste valik oli klassikalisest klassikalisem ja üdini itaallaslik, pakkudes bel canto laulukunsti suurimaid šedöövreid. Esimesena mängiti Verdi “Rigolettot”, millel oli juures mitte just väga õnnestunud peaproovi maik. Järgnevad õhtud liikusid aga emotsionaalselt tõusujoones. Puccini “Madama Butterfly” köitis esimestest hetkedest. Jaapanlanna Hiroko Morita on Cio-Cio Sanina tuntud kogu maailmas ja peab ka ise seda olulisimaks rolliks oma repertuaaris. Päritolu tõttu sobib ta väliselt rolli nagu valatult. Hea näitlejana kehastus ta õrnaks geišaks, väljendades veenvalt nii naiivset armsust kui ka otsustavat kindlameelsust. Suurepärase lauljana täitis ta ooperitelgi kuni viimaste ridadeni, kauni hääle täidlus ja vibrato olid kandvad nii kõrgetes kui madalates registrites. Lavastus (Massimo Pezzutti) toetas nappide vahenditega etenduse terviklikkust, eraldi tooks välja kaunid kvaliteetsed kostüümid, mis väidetavalt on autentne jaapani käsitöö. Sellele mõjuvale draamale, mida ligikaudu 2000 inimest kuulas hinge kinni pidades, järgnes õhtu Rossini koomilise ooperiga “Sevilla habemeajaja”. Selgus, et itaallaste trupis on mitmeid multitalente! Üks neist, Valter Borin, laulis eelneval õhtul Pinkertoni ning asus “Sevilla habemeajaja” etendusel dirigendipulti. Koomilisele ooperile kohaselt oli esituses hoogu ja tuld. Lavastaja Massimo Pezzutti soovis iga hinna eest publikut naerutada, seega olid naljad tihti hea maitse piiril. Kes naeris, kes mitte. Lauljadki, eesotsas Figaro osatäitja Giorgio Valerioga lõbutsesid täiega ning ei hoidnud end veiderdamisega tagasi. Vokaalselt oli aga kõik väga nauditav ja kõrgel tasemel. Oli küll hetki, kus võeti utreeritult kiire tempo, mis lisas koomikat, kuid halvendas märgatavalt vokaali kvaliteeti. Elus esmakordselt olin etendusel, kus publiku tormilise aplausi peale tuli stseen kohe kordamisele. Solistidest tõstaksin esile säravat Rosinat (Mirella Di Vita) ja vaimukat Figarot (Giorgio Valerio). Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Juuli keskel toimunud Järvide perekonna hoole all olev Pärnu muusikafestival vaimustas taas suvepealinna rohkearvulist publikut. Nagu sellel festivalil tavaks, oli jälle kohal mitmeid tippinterpreete üle maailma, nende kõrval mängimas Eesti instrumentalistide kaardivägi. Selle festivali musitseerimisrõõmust tulvil ja eriliselt energiaküllane atmosfäär laval ei ole saalis märkamata jäänud ning on juba varasematel aastatel kohale meelitanud suure hulga publikut. Kui viimasel ajal on mitut puhku kurdetud, et kammermuusika kontsertidele Tartus ja Tallinnas kuulajaid ei jätku, siis Pärnu kontserdimaja oli ka kammermuusika galal ligi kolmveerandi ulatuses täidetud ning braavohüüdeid ja jalgade trampimist jagus enamikule üles astunud koosseisudest. Eriti jäid kõrva ülimalt delikaatne ja teisi pille sümpaatselt toetav klaveripartii Age Juurikase esituses Hummeli veidi kentsakas trios, Nikita Naumovi pöörane kontrabassitehnika ja lendlevad flažoletid Bottesini kontsertlikus duos, Beethoveni “Kreutzeri sonaadi” keelpillikvintetiseade ülienergiline ja teisi ansambliste kaasa haarav esitus prantsuse viiuldaja Marina Chiche’iga eesotsas ning kõige erilisemana Helena Winkelmani kõlaliselt väga ebatavaline, justkui kriipiv-kihisev osa keelpillikvartetist Schumanni kvarteti (mille koosseisus ka meie Liisa Randalu) eredas esituses. Väga toreda kontserdi andis ka puhkpillikvintett Estica, mille kava koosnes ilmekate paladega miniatuuritsüklitest ning kus muu hulgas tuli esiettekandele Enn Vetemaa teravmeelne ja humoorikas süit “Seitse neuroosi”. Kuid kõige suuremat huvi tekitasid muidugi orkestrite esinemised. Lõppkontserdil, kus Pärnu festivali orkestrit juhatas Paavo Järvi ja Beethoveni klaverikontserdis nr 3 soleeris Gruusia päritolu publikumagnet Khatia Buniatishvili, ei olnud saalis mitte ainsatki vaba kohta. Selle õhtu tipp oli aga kindlasti Šostakovitši sümfoonia nr 9 oma väga ilmekalt välja mängitud groteskiga. Üks festivali tippelamusi oli sama kollektiivi kontsert Paavo Järvi dirigeerimisel 16. juulil, kui orkestri ees soleeris Nicolas Dautricourt Prantsusmaalt. Oli suur rõõm, et ta esitas just eesti heliteose, Eduard Tubina viiulikontserdi nr 1, ning suutis üles leida ja uhkelt välja mängida selle sõnulseletamatu ürgse alge, mis Tubina muusikas peitub, esitades oma solistipartiid justkui muistse fiidlimängija maneeriga. Ja selle järel Beethoveni sümfoonia nr 4, mida kogu saalitäis kuulas kõrvad kikkis ja teost justkui esimest korda kuuldes, sest terve orkester oli Paavo Järvil sõna otseses mõttes taktikepi otsa külge needitud, kuulates teravdatud tähelepanuga tema näidatud iga piano-nüanssi! Väga tubli oli ka Järvi akadeemia noorte sümfooniaorkester, mida juhatasid festivali dirigeerimiskursuslased. Hoolimata sellest, et nad ei olnud veel päris professionaalid, sai taas veenduda Tubina muusika väärtuses ja rõõmustada, kui värvikalt ja köitvalt kõlas üks tema erilisemaid teoseid, sümfoonia nr 6. Teine suursündmus sellel kontserdil oli Tšaikovski viiulikontsert Marina Chiche’i soleerimisel, kelle elav ja energiaküllane musitseerimine oli silma jäänud juba nii kammermuusika galal kui ka teise viiuli kontsertmeistrina festivali orkestri koosseisus. Seegi teos nõuab mängijalt julgust sellesse kätketud teatud robustsust välja mängida ning Chiche tegi seda vaimustavalt, noori dirigente oma olekuga igati julgustades ja toetades. Need olid mõned nopped kuuldud kontsertidelt, sest kogu festivali ei olnud kahjuks võimalik jälgida. Aga nende põhjal veendusin oma kõrvaga, et jutt Pärnu festivali erilisest loomingulisest õhustikust ja kõrgest tasemest ei ole lihtsalt kumu, vaid vastab täielikult tõele.

Tallinna kitarrifestival, mis erinevalt näiteks Viljandis sügiseti aset leidvast kitarrifestivalist on alati pannud rohkem rõhku just klassikalisele kitarrile, pole siiski kunagi ka jazzi ära põlanud. Ka tänavuses programmis leidus üks kontsert, mis pakkus kõige suuremat huvi kahtlemata just jazzisõpradele. Fingerstyle’i-stiili viljelev britt Martin Taylor on just jazzis väga tunnustatud figuur, keda asjatundjad kitarriringkondades endiselt kõrgelt hindavad. Ka Eestis on tal tulihingelisi austajaid, kes on oma kollektsiooni hankinud praktiliselt kõik Taylori plaadid. Nii et kultusfiguur nii mõneski mõttes. Ja hoolimata kõigest sellest väga tagasihoidlik mees, ilma igasuguste staarikompleksideta. Muusik, kelle jaoks on tähtis lugude jutustamine laval ja kes kindlasti ei lõpeta ühtegi kontserti ilma publikuga kontakti loomata. Mees, kes võib lavalt lisaks virtuoossele kitarrimängule nalja visata, ilma et tunduks, et ta on sama juttu juba varem rääkinud samal viisil sadades, tuhandetes kontserdisaalides üle maailma.Taylori mitmekülgne kava sisaldas nii omaloomingut, näiteks kalüpsomõjutustega “Down at Cocomo’s” ning Taylori sõnul helikeelelt just Kagu-Aasia inimeste jaoks sümpaatse “True”, kuid ka jazzistandardeid. Kirju programm pakkus kohati lausa painavat äratundmisrõõmu – pärast kontsert tegelesin päris kaua ühe kuidagi tuttavalt kõlanud meloodia dešifreerimisega ning selle “detektiivitöö” lõpptulemusena selgus, et lugu osutus Billy Taylori kirjutatud ja Nina Simone’i poolt kuulsaks lauldud palaks “I Wish I Knew How It Would Feel To Be Free”. Ja hetkel, mil seda taipasin, meenus mulle ka, et paraku oli see lugu mulle tundunud tuttavlik mitte originaalversiooni, vaid mingil perioodil väga palju raadiotes mängitud ansambli Lighthouse Family popiliku seade järgi. Heal lapsel mitu nime ja heal lool mitu arranžeerijat... Jazziarmastajad said kindlasti Martin Taylori kontserdilt hingekosutust, ja mitte ainult need, kellel terve Taylori looming peas või kes vähemalt tema tegemisi piisavalt hästi teavad ja teda jazzihierarhias õigele positsioonile paigutada oskavad.

Festivalisuve alates soovin iga kord, et oleks aega ja võimalust kuulata mõni festival ära tervikuna, kõik kontserdid, meistriklassid, õpitoad ja huvitavad kohtumised, mis ideederohked korraldajad kokku on pannud. Siiani ei ole seda võimalust siiski veel tulnud. Sellegipoolest jagan oma muljeid tänavuselt rahvusvaheliselt orelifestivalilt, mida jälgisin kolmel viimasel päeval. See oli juba XXIX, meie vanimaid festivale, ning tema kestmisel ja järjepidevusel on oluline tähendus. Kannab ju Tallinn ja kogu Eestimaa oma arvukate ajalooliste kirikutega pikaaegset orelikultuuri, mille juured ulatuvad sügavale ning on ühenduses Euroopa orelikultuuriga. Orelifestivali kunstiliseks juhiks on pikka aega olnud organist, EMTA professor Andres Uibo, suure haardega nii interpreedi kui ka korraldajana. Festivali põhiosa moodustab silmapaistvate välismaiste ja oma organistide esitlemine, kuid lisaks sellele on prof Uibo ja tema tiim viinud sisse mitmeid põnevaid kontserdivorme, nagu näiteks festivali algul toimuv oreliöö, mis seekord algas kell 22.30 ja kestis päikesetõusuni, mitmed orkestri, koori ja solistidega põimitud üritused ning kindlad teemad ja tähtpäevad, millele igal aastal ruumi antakse. Tänavu oli juubeliaastal fookuses Arvo Pärt ning noorelt surnud saksa-taani barokkhelilooja Nicolaus Bruhns. Mitmel festivalipäeval toimuvad orelipooltunnid, kus saavad end näidata noored, alles õppivad organistid. Meistrid annavad meistrikursusi, rohkelt toimub kontserte ka maakondade kirikute ainulaadsetel vanadel orelitel, tänavu Pärnu Eliisabeti kirikus, Kullamaal, Ristil; Taagepera ja Häädemeeste, Nissi ja Käsmu kirikus ning Peipsiääre pillidel Kodaveres, Lohusuul, Mustvees ja Tormas. Festivali külalisorganistid-meistrid olid tänavu John Aquilina Maltalt, rohkete auhindadega pärjatud hollandi organist Ben van Oosten (ECHO Klassiku auhind, prantsuse ajakirja Diapason auhind ning Prantsuse Chevalier dans L’Ordre et Lettres kavaler jne), saksa organist Matthias Giesen, juba korduvalt orelifestivali külalisteks olnud Leonid Roizmani õpilane Edouard Oganessian ning hollandi organist Peter van Dijk. Eesti mängijatest astusid pikemate kavadega üles Kristel Aer, Denis Kasparovich, Tiit Kiik, Piret Aidulo ja Kadri Ploompuu; Andres Uibo, Ulla Krigul, Maris Oidekivi-Kaufmann, Toomas Trass, Tiia Tenno, Anna Humal, Merike Marli ja Aivar Sõerd olid tegevad mitmete teiste kavade juures. Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Tänavuse Birgitta festivali avaetendus Joseph Haydni "Loomine" valmis seitsme riigi loominguliste jõudude koostöös. FOTO HEITI KRUUSMAA Joseph Haydni oratoorium “Loomine” “Birgitta festivalil” 7. augustil 2015. Osades: Rafael, Aadam – Marcin Bronikowski (Poola), Uriel – Juhan Tralla (Mannheimi Rahvuslik Teater, Saksamaa), Gabriel, Eeva – Alfia Kamalova (Gelsenkircheni muusikateater, Saksamaa), Tallinna Kammerorkester, segakoor Latvija. Dirigent: Risto Joost. Lavastaja: Ran Arthur Braun (Iisrael). Kunstnik: Justin Arienti (Suurbritannia). Lavakaskadöörid: Stunt 360 (Taani). Augustikuine “Birgitta festival” tervitas oma külastajaid kauaoodatud suvesoojaga ja pakkus seekord avalöögiks Joseph Haydni oratooriumi “Loomine”. Publiku meelitas lisaks heale ilmale ja traditsiooniks kujunenud heale tasemele kohale tavapärasest kontsertettekandest erinev interaktiivne lavastatud esitus. Idee tundus põnev ja pole ülemäärane lisada, et ootused olid õhus. Alates 1799. aastast, mil oratoorium esmakordselt Viinis kuulajateni jõudis, on “Loomise” tee kulgenud õnnetähe all. Seda teost armastatakse ning mängitakse ikka ja jälle. Helilooja, kel maailma loomist kujutava muusika komponeerimisega üksjagu peamurdmist oli, sai vaevatasuks tunnustuse, mis ületas kõik eelneva. “Loomine” põhineb piiblitekstil ja psalmidel, samuti osaliselt John Miltoni poeemil “Kaotatud paradiis” (“Paradise lost”, 1667). Jutustus algab hetkest, mil Maa on tühi ja paljas, vaid Jumala vaim hõljub vete kohal, ning lõpeb inimese loomisega kuuenda päeva lõpul. Lugu jõuab meieni kolme peaingli Rafaeli, Urieli ja Gabrieli suu kaudu, sündmustikku antakse edasi retsitatiividega, aariad ja koorid on kaunistuseks ning Jumala ülistuseks. Koor on ka kommenteerija rollis, kuid III osas, kui sünnivad Aadam ja Eeva, jääb inglitest kommenteerijaks vaid Uriel. Suurim koormus muusikalises teostuses langes kahtlemata koorile ja orkestrile, mõneti jäi orkester isegi tagaplaanile, kuna laval toimus pidev “sagimine”, siis võrdväärset tähelepanu orkestrile ei jagunud. Võib öelda, et orkestrandid, jäädes varju, täitsid oma saatjarolli ideaalselt. Etendusse oli kaasatud tuntud Taani kaskadöörigrupp Stunt 360, lavastaja Ran Arthur Brauni visiooni toetasid erinevad valguslahendused, Justin Arienti kunstnikutöö ja kõikvõimalikud kaskadööritrikid. Viimased tekitasid publikus hulganisti elevust ja aitasid ehk mõnegi jaoks muusikat “elavdada”, kuid probleem oli selles, et kogu sellel trikitamisel ei olnud paraku peaaegu mitte mingit seost muusikaga. Ainuke hetk, mil muusika ja liikumine “ühinesid”, oli inimese loomine. Seda protsessi kujutas üks Stunti liige visuaalselt väga täpselt, detailselt ja mustale rassile omase plastikaga. Ilmselgelt oli tegu oma ala professionaalidega, kelle tegevus aga enamjaolt ei haakunud Haydni muusikaga ja kivi lendab siin küll eelkõige lavastaja kapsaaeda Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Kai Kiiv. Uue tee alguses. Intervjuu Kristjan Hallikuga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab Pierre Boulez. Voolavus heli tekkimisel Marili Jõgi. Muusikapäev P I L K Madli-Liis Parts. Muljeid klassikalise muusika suurfoorumilt Classical:NEXT Madli-Liis Parts. “Muusika on suurepärane suhtlemise ja jagamise viis”. Intervjuu brändikonsultant Josep Molinaga Leelo Kõlar. Leegitsev tuum. Vestlus Tanel Joametsaga Jun Zhao. Imeline teekond Hiinast Eestisse. Intervjuu pipamängija Lan Weiweiga M U L J E Gerhard Lock. Lahustatud aeg ja kontrastid– kellele ja miks? Mõtisklusi Pärdi ja Wilsoni “Aadama passiooni” maailmaesiettekande muljete põhjal S U V E M O S A I I K Andreas Waczkat. XXII Haapsalu vanamuusikafestival Elina Seegel. Tulnud, et jääda. Saaremaa ooperipäevad 2015 Virge Joamets. Elagu Pärnu Muusikafestival! Tiiu Levald. XXIII Rapla kirikumuusikafestival Avo Kartul, Joosep Sang. Muusikalised kohtumised folgivabaduses. “Viljandi folk” 2015 Marje Ingel. Osalemisrõõmu festival “Viru folk” Ivo Heinloo. Martin Taylor Tallinna kitarrifestivalil Ia Remmel. Pika traditsiooniga orelifestival Hele-Mai Poobus. Armastatud oratoorium kirevas kuues. Muljeid “Birgitta festivalilt” Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 17

“Personaalne professionalism: edukad mänedžerid on šarmantsed, haritud, käituvad alati viisakalt ja on laitmatult riietatud. Kui teil esineb selles osas puudusi, siis parandage end. [---] Naerge terviseks, kui see on sobiv, aga ärge kunagi tõstke kellegi peale häält juhul, kui pole tegu just tulekahjuga.” Matthew Sigman, “Orchestra Manager’s Survival Guide”, American Symphony Orchestra League, Washington 1996. Kristjan, kuigi sa oled ERSO direktorina alles oma tee alguses, oled pärast ametisse asumist siiski juba päris mitu põhjalikku intervjuud andnud. Sestap oli ka käesolevale vestlusele uut ja põnevat vaatenurka leida päris keeruline. Et aga kusagilt tuleb peale hakata, siis räägiksime alustuseks ikkagi orkestrist. ERSO puhul on tegu ju väga väärika kollektiiviga, mis tähistab 2017. aastal oma 90. tegevusaastat. Oled ühes varasemas intervjuus iseloomustanud ERSOt kui olulisi traditsioone kandvat Eesti kultuuriikooni. Milliseid traditsioone sa silmas pidasid? Pidasin silmas sümfoonilise muusika esitamise traditsioone, mis on lääne või õhtumaade kultuuriruumi üks tippsaavutusi. Selleks et sümfoonilist muusikat nädalast nädalasse ette kanda, on vaja korralikku, traditsioonidega institutsiooni. Kas sa arvad, et Eestis on see traditsioon piisavalt juurdunud? Sest kui me end Lääne-Euroopaga võrdleme, siis meie klassikalise muusika traditsioon on ikkagi väga noor... Kui orkestritest rääkida, siis baltisaksa kultuurielu oli omal ajal siin ju üsna tihe, Suurgildi saalis kanti ette isegi Beethoveni sümfooniaid. Ent loomulikult, kui meie ERSO saab 90-aastaseks, siis pole ta Leipzigi Gewandhausi orkestriga päris võrreldav. Siiski ütleksin, et 90 aastat on piisavalt väärikas iga, mis võimaldab ka teatavaid traditsioone. Lühema traditsiooni puhul võib olla see eelis, et ollakse värskemad, ees ei ole mingisuguseid gigante, kes paneksid meid hirmu tundma, et me nende tasemeni iialgi ei küüni. Kui Berliini Filharmoonikutel on “igavene Karajani-mälestus”, siis ERSO puhul millestki sellisest rääkida ei saa. Ometi on ka ERSOs vägagi staažikaid mängijaid – üks tore härra tervitas mind kui oma üheksandat direktorit! Selles mõttes on meil traditsioonid kindlasti olemas, sest orkestri mällu on sööbinud mitmed direktorid, dirigendid, külalisdirigendid ja solistid ning see mälu on küllaltki pikk. See puudutab loomulikult ka mingeid mängutraditsioone, mida on oluliseks peetud. Aga 90 aastat on tegelikult väga pikk aeg. Ka väga pika ajalooga orkestrite puhul räägitakse ikkagi pigem viimase saja aasta saavutustest, mitte ei mõelda meeletult kauge mineviku peale. Selles mõttes ei ole meil häda midagi. Aga millised on siis ERSO sisemised traditsioonid? Inimestel, kes orkestri hingeeluga lähemalt kursis ei ole, oleks ehk huvitav neist lähemalt kuulda. Loomulikult on ERSOl oma traditsioonid. On teatud festivalid, kus alati esinetakse: Eesti muusika päevadel, suvel Suure-Jaani muusikafestivalil, uuema traditsioonina kindlasti Hennessy uusaastakontsert 1. jaanuaril. Ka orkestri sisemisi traditsioone või mustreid on väga palju, sest kui võrrelda orkestrit ärimaailmaga, siis ega Eestis vist sarnaseid sajaliikmelisi ja ligi saja-aastaseid ettevõtteid eriti ei leidu. Teatud väärtusi kannab ja annab edasi kindlasti orkestri kontsertmeistritest koosnev kunstinõukogu; kindlasti on orkestril välja kujunenud ka teatud mängumaneerid, aga mitmeid väikseid ja igapäevaseid asju on kindlasti rohkemgi. Näiteks, et orkester koguneb 30–20 minutit enne iga kontserti lavale häälestama. Need on asjad, millest laiem publik teab vähem. Üheksakümmend aastat on peaaegu sajand, mille jooksul maailm on palju muutunud, viimase kümne-kahekümne aastaga iseäranis kiiresti. Samas peab ka üks juba iseenesest traditsiooniline sümfooniaorkester oma ajaga suhestuma ja sellega kaasas käima. Milline see meie aeg sinu meelest on – kas see on ERSO ja üldse sümfooniaorkestrite tegevuseks soodne või pigem mitte? Praegune meelelahutusmaailm pakub sümfooniaorkestritele erinevaid võimalusi päris palju. Ent kui publiku peale mõelda, siis ühel kirevas maailmas elaval inimesel ongi võibolla järjest enam motivatsiooni reede õhtuti paar tundi leida, et piiksuvate telefonide ja e-mailide maailmast välja saada ning helilainete korrastavas mõjus viibida, sest ühel elaval kontserdil on sedavõrd võimas energia, mida ühegi kõlariga ei saavuta. Samal ajal otsitakse igal pool maailmas muidugi ka uusi ja põnevaid kontserdivorme, katsetatakse nii uute teoste kui ka tehniliste lahendustega. Mis puudutab muusikat, siis suurem rõhk on loomulikult nüüdismuusika projektidel, aga vähemal määral ka meelelahutustööstuse ja popmuusikaga suhestumisel – klassikalise muusika reivid; või siis vastupidi, kaasatakse sümfooniaorkestri juurde mõni DJ. Mina selliseid asju täielikult ei välista, aga kõik sõltub loomulikult proportsioonidest. Kui selliseid projekte on hooaja jooksul paar tükki eesmärgiga rohkem inimesi kontserdisaali meelitada, et nad näeksid, kui huvitav seal on, siis miks mitte. Ent sellisel juhul ei tohiks see olla lihtsalt üks popmuusika kontsert, vaid lisaks peaks olema kindlasti ka näiteks nüüdismuusikat. Alternatiivne tantsumuusika on klassikalisele nüüdismuusikale üllatavalt lähedal ja kontingent, kes seda kuulab, on moodsale helikeelele tegelikult üsna avatud. Alternatiivlood pole juba ammu enam ühe traditsioonilise, kolmeminutise poplaulu pikkused, vaid kestavad märksa kauem ja nende publik on harjunud pikemalt kuulama. Alternatiivmuusika helikeel on ka märksa keerulisem, nii et siit alustuseks elektroakustilise ning edasi näiteks sümfoonilise nüüdismuusika poole liikuda peaks olema suhteliselt lihtne. Nii et miks mitte seda publikut vastavas vormis kontsertidega püüda! Ent ERSO saaks selliseid kontserte teha vahel harva erandina, sest esindusorkestrina on meie ülesanne siiski pakkuda publikule võimalust nautida traditsioonilist sümfoonilist muusikat. Ühe hooaja kavas peab kindlasti olema nii romantismi, klassikat kui nüüdismuusikat, nii klassikalist kui uut eesti muusikat, mõni noorteprojekt... Kui lisada ükscrossover või audiovisuaalne projekt, siis põhimõtteliselt ongi hooaeg täis! ERSO peab esindusorkestrina tegelema põhimõtteliselt kõigega ega saa endale ühte kitsast nišši võtta. Ent kuidas on lugu orkestri poolt vaadates, milline on ERSO orkestrantide meelestatus? On nad pigem konservatiivsed või tulevad heal meelel uuenduslike ideedega kaasa? Minu esimene mulje on, et pigem tullakse uuendustega kaasa ja leitakse, et need on head. Mõistetakse, et publikuga on vaja tööd teha, loomulikult siis, kui tegu ei ole pelgalt turundus-, vaid kultuuriüritusega. Kõik sõltub muidugi proportsioonidest. Suurem osa hooajast peaks olema klassikalise muusika päralt, ent üks-kaks kontserti võiks olla siis selline piiride kompamine. Mis aga puutub uudsetesse kontserdivormidesse, siis neidki on välja mõeldud igasuguseid ja enamasti on nad seotud moodsate saalidega, mis pole enam tavapärases “kingakarbivormis”, kus publik on järjestikustes ridades, vaid istutakse ümber orkestri. Kusagile on võibolla paigutatud isegi mõned lauad ning lugude vahel vesteldakse heliloojaga. Kontserdi järel võib toimuda veel mõnes kõrvalsaalis n-ö õhtune oleng. Kas meil Eestis, Tallinnas, oleks kusagil selliseid uusi vorme katsetada? Praegu sellist saali, kus saaks radikaalselt teistmoodi teha, ei ole. Estonia kontserdisaalis on muidugi võimalik üht-teist nuputada. Näiteks uuel hooajal toimub meil siin ühel ooperigalal ehtsa catwalk’iga moe-show. Nii et sel puhul on, jah, küsimus uues vormis, mitte muusikas. Aga paraku viib see meid taas uue ja moodsa saali küsimuseni: kui mõtleme järgmise saja aasta peale, siis kas käime endiselt Estonia kontserdisaalis või tuleks juba praegu millegi kaasaegsema peale mõelda? Uued kontserdivormid aitaksid kindlasti ERSOt ühiskonnas nähtavamaks muuta. Mul on aeg-ajalt jäänud mulje, nagu meil siin Eestis selle probleemiga väga ei tegeldaks. Kui näiteks Saksamaaga võrrelda, kus enamik suuri ja olulisi sümfooniaorkestreid, aga ka teatreid ja ooperimaju on munitsipaalomandis ja -finantseerimisel, siis seal tuntakse väga suurt vastutust selle eest, mida kultuur oma linnale või siis ka ühiskonnale laiemalt tagasi annab. Ka sina oled ühes eelnevas intervjuus öelnud, et ERSO peaks olema ühiskonnas nähtavam ning sellega paremini suhestuma. Mida tuleks selleks teha? Jah, nii see on, aga mitte ainult Saksamaal, vaid ka näiteks Ameerika Ühendriikides. Kuna seal on ka rahastusmudelid hoopis teistsugused, on neil eriti tähtis ühiskondlikult pildil olla. Aga ERSOst rääkides ma ei ütleks, et asjad on väga halvasti. ERSO üks rolle on meie riiki esindada. Ma loodan, et ERSOl on ees palju turneesid, mis on seotud mõne riigivisiidiga, et Eestit esindada. Kui aga ühiskonnast laiemalt rääkida, siis üks asi, mida siiani on väga hästi tehtud ja millega kavatseme kindlasti jätkata, on noorteprogrammid. Meie proove külastavad igal nädalal kooliõpilased, kes annavad nähtust-kuuldust pärast dirigentidele ja solistidele kirjutades tagasisidet, mis on väga tore asi! Järgmisest hooajast käivitub ka eraldi projekt lasteaiaealistele, kus nad saavad pille oma käega katsuda. Muidugi võiks kasvõi näiteks heategevuskontserte rohkem olla, meie muusikud võiksid ka ükskord mõnes haiglas esineda, kui võimalik. Nende teemadega me töötame kogu aeg ja ma usun, et juhtuma hakkab nii mõndagi põnevat! Me planeerime ju tegelikult oma tegevust väga pikalt ette. Praegu on paigas hooaeg 2015/16, aga töö käib ka juba järgmiste aastatega. Tuleb välja, et kolmeks aastaks ametisse valituna planeerid sa tegevusi, mis jäävad võibolla juba järgmise direktori ametiaega, ja orkestri praegune elu on kokku pandud sinu eelkäija poolt? Jah, kõige enam aega ongi tegelikult nõudnud hooaeg 2017/18, mil Eesti vabariik saab saja-aastaseks. Töö on olnud intensiivne, sest plaanis on mitmeid rahvusvahelisi projekte. Olen ringi sõitnud, kontakte uuendanud ja mõelnud, mis sellel hooajal siis ikkagi toimuma hakkab, et ERSO oleks sel ajal atraktiivselt esindatud ka mujal maailmas. Need plaanid tuleb juba nüüd paika saada, ehkki minu leping lõpeb 2018. aasta alguses. Neeme Järvi on öelnud, et ERSO tuleb viia Euroopa heade orkestrite hulka. Oletan, et ta mõtles selle all nii seda, et ERSO kunstilist taset tuleb tõsta, kui ka seda, et orkestril oleks võimalusi Euroopas ja mujal maailmas esineda. Iseenesest väga õilis eesmärk, ent olgem ausad – maailmas on häid ja väga häid, omanäolisi orkestreid palju. Milline on aga ERSO nägu? Ma olen sellele küsimusele viimasel ajal päris palju mõtlema pidanud. Praegu ei ole seis üldse halb, kuna ERSO peadirigent on Neeme Järvi, kunstiline nõustaja Paavo Järvi ja esimene külalisdirigent Olari Elts – rahvusvahelises mõistes paremat komplekti oleks väga raske leida. Alles hiljuti tuli välja Paavo Järvi dirigeeritud Šostakovitši kantaatide plaat ERSO, Eesti Kontsertkoori ning Narva poistekooriga, millega kaasnes ka üpris mõjuv meediakajastus – Paavo Järvi jagas intervjuusid, arvustused ilmusid nii BBCs, Washington Timesis, Morgenpostis, Guardianis kui ka kõikvõimalikes blogides. Lisaks sellele on Paavo Järvi sel aastal Gramophone’i aasta artisti auhinna kandidaat ning just see plaat on seal esimesena välja toodud. Paavol oli selles töös muidugi kaalukas osa, aga neis arvustustes hinnati ka orkestrit väga kõrgelt. Selle plaadi kontekst on praegu samuti väga aktuaalne. Küsimus on ju suure kunstniku eneseväljendusest totalitarismi tingimustes – Venemaal on praegugi päris mitmed tuntud dirigendid ja solistid pidanud teatud valikuid tegema. Šostakovitši konteksti väliselt aga saab ERSOt ja kogu Eesti pillimängutraditsiooni ja muusikaõpetust iseloomustades öelda, et me oleme ida ja lääne piiril. Ühest küljest on säilinud hea vene kool, sest kui nii mõnigi Vene dirigent, kes ka läänes on juhatanud, siia tuleb, siis nende sõnul näiteks Šostakovitši muusikat ei ole vaja hakata seletama, orkester mõistab seda niigi poolelt sõnalt, sest see muusika on meil n-ö veres. Samal ajal on ERSO suuteline hästi mängima ka Pärti, Tubinat, Sibeliust, Griegi ja palju muud. ERSOt saabki iseloomustada kui Põhjamaade, vene ja eesti muusikat hästi tundvat orkestrit. Ja see on päris hea! Sest kui Rootsi orkestrid käivad tuuril ja mängivad Sibeliust, Griegi ja Nielsenit ehk Põhjamaade muusikat, siis ERSOl on kaarte taskus rohkem, lisaks Põhjamaadele ka vene ja eesti muusika. Kui ERSO Sibeliust mängib, siis on see väga usutav, samuti Grieg, keda oleme Paavo Järvi juhatusel ka salvestanud. KRISTJAN HALLIK (s 1983) Lõpetanud viiuli erialal Tallinna muusikakeskkooli (õp Niina Murdvee), Eesti muusikaakadeemia (õp Mari Tampere-Bezrodny, Urmas Vulp), täiendanud end Berliinis kunstide ülikoolis (õp Mark Gothoni). Mänginud orkestrites ja ansamblites, nt keelpillikvartetis TetrArchi, Tobiase keelpillikvartetis. 2003–2005 ÜENSO produtsent; 2004–2007 Haapsalu festivali “Viiulimängud” ja keelpillikursuste korraldaja; alates 2009 Pärnu Muusikafestivali Järvi Akadeemia korraldaja; alates 2013 Eesti Interpreetide Liidu juhatuse liige; 2014–2015 Eesti Muusika Arenduskeskuse juhatuse esimees; alates 2014 Eesti Muusikanõukogu juhatuse liige; alates 2015 SA ERSO juhatuse liige. Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Selle aasta 1. oktoobril möödub rahvusvahelise muusikapäeva tähistamisest märkimisväärne 40 aastat. 1975. aastal algatas tolleaegne Rahvusvahelise Muusikanõukogu president Yehudi Menuhin sellise päeva tähistamise traditsiooni, et muusika osale ja tähtsusele meie igapäevaelus tähelepanu juhtida. Eesti Muusikanõukogu oma suurejoonelise muusikapäeva kontserdiprogrammiga just seda eesmärki silmas peabki. Rahvusvahelist muusikapäeva on Eestis tähistatud juba aastaid, sel päeval jagatakse muusikapreemiaid, üle-eestiline kontserdiprogramm saab tänavu aga kolmeaastaseks. Just kolm aastat tagasi sündinud idee juhtida muusikapäeval muusikale veelgi enam tähelepanu ja tutvustada meie muusikuid laiemale üldsusele oli piisavalt inspireeriv ja põhjendatud, et kahe suurepärase kolleegi, Kadri Lassmanni ja Paula Toomeliga 2013. aasta 1. oktoobril korraldada esmakordselt üle Eesti rohkem kui sada kontserti. Ettevõtmine tõestas, et sündmuse järele on vajadus ning see pakub huvi. On rõõm tõdeda, et ka sel aastal ühinevad muusikapäeval sajad muusikud, et täita Eesti elanike ja külaliste südamed elava muusikaga. Nimelt toimub selle aasta 1. oktoobril üle 200 tasuta kontserdi üle Eesti! Tegelikult on see võimas. See on ühiskonnale andmine ja ühine jõud ühise eesmärgi nimel. Muusikal on imeline mõjujõud värvida emotsioone. Nii värvivad muusikapäeva kontserdid 1. oktoobril nii mõnegi igapäevase koha ootamatult teist värvi, sest kontserdid toimuvad nii ebatavalistes kui ka traditsioonilistes paikades. Kontserdikavas on esindatud terve rida meie parimaid interpreete ja kollektiive. Näiteks tervitavad Lauri Kadalipp saksofonil ja Henry Zibo akordionil hommikusi ujujaid, sopran Heli Veskus ja pianist Jaanika Rand-Sirp teevad ajateenijate kõrvale pai aga Tapa sõjaväeosas. Riigikokku viime dirigent Arvo Volmeri juhatusel Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, kes tervitab sealt rõdult linnarahvastki. Pakume muusikalist kosutust meditsiiniasutustes, lennutame õhukontserdiks Estonian Airi pardale torupillimängija Sandra Sillamaa ja tenor Oliver Kuusiku ning ühendkoorid tervitavad vahetult enne tööpäeva algust Vabaduse väljakul, kandes esmakordselt ette spetsiaalselt muusikapäevale kirjutatud laulu, mille autoriteks on Leelo Tungal ning armastatud laululooja Olav Ehala. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias rivistavad end üles meie esipianistid ning sopran Pille Lill koos pianist Piia Paemurruga võtavad ette teekonna Vormsi elanike südameisse. Need on vaid üksikud näited mitmekülgsest kontserdiprogrammist 2015. aasta muusikapäeval. Loomulikult on väga oluline osa kontserdikavas ka muusikaõpilastel, kes sel päeval professionaalidega kõrvuti ühes programmis seisavad. Need praegused noored muusikud on ju meie tulevane muusikakultuur. Samas leidub muusikapäeva programmis suurepäraseid interpreete, kellest paraku üsna vähe teatakse. Muusikapäev annab ka muusikutele hea võimaluse ennast tutvustada ning kuulajatele võimaluse katsetamiseks. Saab ju elavaid esitusi kuulda igapäevases mugavas ruumis, muretsemata soengu, riietuse või piletiraha pärast. Muusikapäeva kontserdid ei ole pikad ning toimuvad päevasel ajal – kutsume hetke tabama, nautima ning kuulama. Kuula!, nagu ütleb muusikapäeva tunnuslausegi. Kui tihti me kuuleme, aga ei kuula. Muusikapäeval kõlab palju klassikalist muusikat. Meil on tähelepanuväärseid muusikuid ja heliloojaid, aga ka palju inimesi, kes klassikalise muusikagatuttavad ei ole või seda suisa pelgavad. Kasutagem võimalust astuda esimesed sammud sellesse lõputusse ja inspireerivasse maailma, mis tegelikult ei olegi nii kauge, kui vahel näida võib. Kes aga juba valdkonnaga tuttavad, nautigem, üllatusi jagub kõigile! Maratonkontserdipäeva lõpetab traditsiooniliselt muusikapreemiate tseremoonia, kus Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustavad silmapaistvaid Eesti muusikuid. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri võimsate helide saatel ning lavastaja Veiko Tubina käe all täitub Estonia kontserdisaal pidulikkusega. Jätkuvalt saab sündmust ka ETV otseülekandes jälgida. Selle aasta muusikapäev on mitmes mõttes eriline. Muusika-aastal läheneme muusikale erinevalt. Lisaks kontsertidele ja auhinnatseremooniale kutsume sel aastal ellu ka lisaprogrammid. Näiteks küsime, kuidas valmib filmimuusika, kuidas sõbruneda filmi tegelastega, kelle karakter saab õiged nüansid just muusika abiga? Nii on saabuval 1. oktoobril Eesti noortel võimalik kohtuda heliloojatega, kelle filmimuusikat tunneb peaaegu igaüks. Heliloojaks olemisest ja filmidele muusika kirjutamisest räägivad Olav Ehala ja Ülo Krigul. Samuti küsime, kuidas võnkumised ja lained, siinus ja koosinus muusikaga kokku käivad. Miks mõned noodid kõlavad kokku ja teised mitte, kui kiiresti levib heli õhus, vees või metallis? On teada, et muusika ja teadus on tugevas seoses, kuid nii mõndagi üllatavat fakti sellest kuuleb muusikapäeval Tallinna Tehnikaülikoolis oma ala spetsialistidelt. On hea meel näha, et muusikapäeva elluviimisel on aina enam kaasamõtlejaid ja -tegutsejaid, sest selline sündmus saabki teoks saada vaid suure koostöö tulemusena. Peale sadade muusikute on sündmuse õnnestumise taga hulk kontserdipaiku, koostööpartnereid, muusikakoole ja kokkuhoidev korraldusmeeskond. Eks selles ettevõtmises peitu ka terake hullumeelsust, kuid hullumeelsus pidavat teinekord olema geniaalsus? Muusikapäev on kahe aasta jooksul saanud erinevatelt osapooltelt palju positiivset tagasisidet. Igal kontserdil ja kontserdipaigal on oma võlu ja dünaamika, kuid kontsertide külastatavus on olnud kõrge ja menu on neid saatnud mitmel pool. Näiteks võis eelmisel aastal näha Tallinna Jaani kirikus pisarsilmil prouasid, kes tänasid muusikuid liigutavate elamuste eest, või kohata trollis naisterahvast, kes nentis, et muusikapäev võiks olla iga päev. Eks inimeste südameis võikski muusika heliseda iga päev, 1. oktoober on aga kõigi pidupäev. See on ühine pingutus, missioonitunne millegi nii ilusa ja võimsa nimel, nagu muusika. Muusikapäev kui eriline hea tahte projekt avaldab pikemas ulatuses soodsat mõju ka ühiskonna sotsiaalsele aktiivsusele ja on investeering inimeste haritusse ja teadlikkusse muusikakultuuri osas – jõuab ju vahetu muusikaelamus ka kaugematesse Eesti nurkadesse ja sotsiaalselt piiratud ringkondadesse. muusikapäev annab erineva taustaga inimestele võimaluse kogeda elamust, mis kasvatab huvi ja teadlikkust muusikakultuuri vastu. Tõsi, sellised protsessid võtavad küll aega, kuid muusikapäeval on võimet ja võimalust anda tõuge käitumuslikuks muutuseks nii individuaalsel kui grupitasandil. Ja miks see kõik ühel päeval? Laotades muusikapäeva programmi laiali pikemale ajale, saaks tulemuseks keskmise Euroopa festivali. Muusikapäevas peitub aga erilisem võlu, kas pole mitte nii, et ühine hääl kostab kaugemale! http://uus.xn--muusikapev-x5a.ee/ www.facebook.com/rahvusvahelinemuusikapaev

Teil on seljataga pikk kontserttegevus, neljateist aasta jooksul Venemaal antud kontsertide esinemispaikade loetelu lööb silme eest kirjuks, aga ülesastumisi on olnud ka Eestis ja mujal. Seetõttu oleks huvitav teada, kui palju on selle aja jooksul muutunud enese mõttemaailm? Millises suunas on arenenud eesmärgid, eneseanalüüs, muusikalised tõekspidamised ja nende realiseerimise oskused? See on mulle ootamatu küsimus ja nõuaks süvenenumat käsitlust. Minu peamine eesmärk on olnud luua kontserdil sarnane side kuulajate ja heliloojate hingede vahel, nagu ma seda tunnen oma hinges, kui ma neid partituure loen. See eesmärk pole muutunud. Muusikateoses on mingi tuum, mida tajun ja mille ümber ehitan mänguruumi, kus võimalikult spontaanselt elada. Realiseerimise osas on kindlasti muutusi. Ühest küljest järjest paranev klaveritunnetus, oskused oma keha kasutada, teisest küljest viiekümnele lähenedes ka paratamatult halvenenud mälu ja nägemine, millega peab õppima elama. Mulle tundub, et olen paljuski oma klaverikäsitluse ise üles ehitanud, on olnud mingid kõlalised ideaalid, mille poole püüeldes olen leidnud oma tehnika. Teisalt, akadeemilistes sfäärides liikudes, kolleegidega õpilaste esinemisi arutades olen tasapisi ka järjest enam kursis mingite üleüldiste tõekspidamistega, mis ju ka ei jäta mõju avaldamata. Mul on olnud selles mõttes erakordsed õpetajad, nii Anu Antzon kui Valdur Roots, et meie tundides polnud üldse juttu, kuidas on üldiselt õige või mida peetakse traditsiooniliselt heaks. Sellel olid oma head ja vead, olen pidanud suures osas kõik ise avastama. Ja nüüd, paarkümmend aastat hiljem, olles ise mingitest probleemidest jagu saanud, avastan tasapisi, et mingeid kasulikke asju leidub maailmas juba ka valmis kujul. Selles mõttes oli minu jaoks väga värskendav viimase hooaja projekt koos Novosibirski noore pianisti Polina Tontšukiga. Mängisime kahel klaveril Rahmaninovi ja Tšaikovski klaverikontserte, vaheldumisi üks solisti-, teine orkestripartiid. Tegime selle kavaga Venemaal seitse kontserti. Tema on selline väga tugevate traditsioonide seest võrsunud perfektsionist, nagu mina ei ole. Õppisin temalt mitmeid asju, nagu ka tema minult. Ma sain mingi tõuke täpsema enesevalitsuse poole. Ma ei taha öelda, et ma sellest varem ei huvitunud, aga mingi l e e g i t s e v t u u m minu sees on vist olnud ülekaalus. Selles valguses küsiksin, kuidas nüüd enesele tundub, kas mõttetegevus ja tundemaailm on interpreteerides tasakaalus või üks valitseb teise üle? Muusika on üks eriline keel, kus tunded ja mõtted on tihedalt läbi põimunud, me peame mõistusega analüüsima oma tundeid, arhitektuur sünnib tunnetuslikke kujundeid struktureerides. Hea keskendumine on see, kui häälestan oma aju muusika keeles mõtlema, seda võib nimetada nii tasakaaluks kui ka erutusseisundiks ühekorraga. Lihtsaks näiteks võib tuua ühe intervalli intoneerimise meloodia sees, kas see on mõtte või tunde küsimus – see on ju mõlemat korraga! Samamoodi saab läheneda tämbrile, rütmile, dünaamikale jne. Kas on piisavalt osavust viia end esinemiseks vajalikku konditsiooni? Mõtlen siin eeltööd enesega vahetult enne lavale astumist, või kujuneb see õige olemine laval esinemise jooksul? Eks kindlasti hakka laval mõjutama pill, millel tuleb mängida, saali akustika, publiku iseloom ja muud ettearvamatud tegurid. Oskust saavutada õigeks hetkeks vajalikku keskendatust hindan ise vahest oma kõige tugevamaks küljeks üldse. See ei sõltu pilli kvaliteedist, akustikast, reisiväsimusest. Kontserdi käigus haarab see keskendumine kuulajad kaasa ja nad hakkavad tagasi andma oma kuulamise energiat, nii tekib üha kasvav ringlus, ja kontserdi lõpuks saabub eriline seisund; igal hooajal on olnud kontserte, kus on tulnud 30–40 minutit lisalugusid mängida. Muidugi tuleb ette ka olukordi, kus kõik ei suju nii ladusalt, piisab mõnest üksikust müraallikast saalis või õhukesevõitu seina taga, mis hajutab kuulaja tähelepanu – klaveri heli on väga haavatav. Kui ehitad oma muusika üles kõlavärvide arhitektuurina, on vaikus väga oluline. Selles mõttes olen muutunud väga professionaalseks, et püüan enne kontserti igas paigas kõik segavad faktorid miinimumini viia, ja teinekord isegi kontserdi käigus, lugude vahel, noomin mõnd rahutut last või hoolimatut fotograafi. Kui on hea esinemismeeleolu, kui palju tekib siis inspiratsiooni ajel vajadust üht-teist käigu pealt muuta, midagi teha hoopis isemoodi, lihtsalt kasvõi “minna lasta”, või on sisemine stabiilsus selleks küllalt tugev? Ütleksin oma esitusviisi kohta – kvaasiimprovisatsiooniline. See tähendab, et mängin sellise tundega, nagu kõik sünniks kohapeal, aga tegelikult on suures osas kõik paigas. See on omalaadne tehnika, illusiooni loomise kunst, selle tunde tekkimiseks piisab mikrovabadustest ja neisse uskumisest. Huvitaval kombel mida parem keskendumine laval, mida enam “minna lastes”, seda vähem on esituses ülearust, sisemine vabadus realiseerub muusikaliste “vabaduste” taandumises! Missugune muusika on mõtte- ja tundemaailmale lähim? Millised autorid või ajastud? Tunnen end kõige lähedasem Debussyga, tema on mul juba pikemat aega fookuses. Aga muidugi ka Skrjabin. Viimasel ajal järjest enam Grieg. Rahmaninovi ja Mozartit mängin samuti pidevalt, aga nende puhul pean ületama suuremaid takistusi. Eriline lemmik on mul ka Tubin, unistan, et suudan maailmas tema nime tuntumaks muuta. Kas võlub Skrjabinile omane udune kaugus või ahvatleb ekstaas kui tegevuse kõrgeim saavutus, see tundeelamuse suurim õndsus? Skrjabini plaan viia inimkond oma muusikaga kõrgemasse dimensiooni oli ju midagi pöörast, kui rääkida “Müsteeriumist”. Mis oleks olnud, kui see oleks teoks saanud? Skrjabini faktuuri valdamine nõuab väga peent kõrva. Mis on repertuaaris peale tema prelüüdide ja poeemide? Skrjabinist olen mänginud kõiki sonaate peale kuuenda ja kaheksanda, päris palju prelüüde, poeeme, etüüde. Skrjabiniga ühendab mind mingi loomulik sobivus, käed sobituvad tema faktuuriga kergemini kui paljude teistega, ja ka hing läheb alati lahti, kui laval Skrjabini ette võtan. Teisest küljest Skrjabin on klaveri ja akustika suhtes eriliselt nõudlik, on olnud kohti, kus on äärmiselt ebamugav mängida. Udune kaugus ja ekstaas on ühesama asja kaks otsa, õhkõrna puudutuse sügavalt kontsentreeritud tuumakesest kasvab välja suurte ekstaaside plahvatus. Kas seal Venemaa linnades esinedes on tekkinud veendumus, et teete õiget asja õiges kohas, või tundub vahetevahel, et on vale asi vales kohas? Kas publik võtab pakutavat hästi vastu? Ons sealne publik vilunud kontserdikülastaja või tuleb ta uudistama nagu mingit imenähtust? Milline muusika läheb vene publikule rohkem korda? Ja kuidas seal suhtutakse eesti muusikasse? Enamasti on ikka vägagi tunne, et teen õiget asja õiges kohas, ütleksin lausa enamgi – see ongi see, mis mind muusikuna elus on hoidnud! Olulisemateks kontserdipaikadeks on olnud suuremate linnade filharmooniate saalid, nagu Ufaa, Jekaterinburg, Omsk, Tomsk, Novosibirsk, Kemerovo, Barnaul, Irkutsk, Habarovsk, Jaroslavl, Vologda. Väga meeldivad on mitmete filharmooniate juures väikesed 200-kohalised orelisaalid, kus on mõnus esineda. Viimastel aastatel olen suuremate linnade vahel põiminud graafikusse ka väiksemaid linnu muusikakoolidega, veidi on tulnud oma kavu kohandada, kui saalis on palju lapsi. Keskmised linnad, kus vastuvõtjaks keskastme muusikakoolid, on võibolla isegi parimad kohad, kus publik on korraga nii haritud kui ka soe. Vene publik tuleb kontserdile kui jumalateenistusele, nad on ette valmis muusikat teenima, hingega esinejat toetama, teda endast kõrgemale seadma. Lääne pool olen tajunud pigem hoiakut – vaatame, mis saama hakkab, kas tasub kaasa elada või mitte, aga kontserdi lõpuks see erinevus üsna taandub. Kahjuks mulle tundub, et Venemaa on hakanud viimastel aastatel selles mõttes tasapisi läänelikumaks muutuma. Eriliseks teeb vene publiku veel see, kui tänulikult nad Skrjabinit ja Rahmaninovi vastu võtavad. Peaaegu igal kontserdil leidub ka inimesi, kes on esimest korda klaveriõhtul (või üldse klassikalise muusika kontserdil) ja mõni neist on tulnud pärast ütlema, et nüüd tuleks hakata edaspidi ka kontsertidel käima! Eesti muusikast olen esitanud Tubina ballaadi ja “Virmaliste sonaati”, samuti Sumera mõlemat pala aastast 1981. Need teosed on enamasti mu kontsertide sisuliseks kulminatsiooniks, nad on sedavõrd suure mõjuga. Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Kahtlemata saab käesoleva aasta mais Tallinnas Noblessneri valukojas toimunud maailmanimedega helilooja Arvo Pärdi ja lavastaja Robert Wilsoni koostööd pealkirjaga “Aadama passioon” pidada suursündmuseks nii Eesti kui ka maailma mastaabis. Selles lavastuses oli muusikaliselt ja visuaalselt rabavat ilu ning selle ajamõõdet lahustav mõju oli muljetavaldav. “Aadama passiooni” oli žanriliselt raskes liigitada, mistõttu Klassikaraadio “Helikaja” vestlusringis (Kristel Pappel, Ia Remmel, Kerri Kotta, Harry Liivrand, vestluse juht Nele-Eva Steinfeld) tõstatati õigustatult küsimus, kas tegemist oli ooperi, muusikateatrilavastuse, installatsiooni, multimeediumikunsti või koguni performance’iga. Esimese kahe, traditsioonilisema žanrinimetuse puhul oldi ühel meelel, et etenduses neile iseloomulikud elemendid, nagu ooperlik laul või aktiivne lavategevus, puudusid, seega on Kotta pakutud installatsioon minu arvates nähtule üsna sobiv vaste. (Sarnase kontseptsiooniga lavastusi on Eestis varemgi tehtud, nt Andrus Kallastu eestvedamisel Pärnu nüüdismuusika päevadel). Kahjuks ei pakkunud Wilson oma seekordse lavastusega midagi uut, vaid kordas (Kristel Pappeli kinnitusel), olgugi et kõrgel tasemel, juba aastakümneid toiminud võtteid. Mõjuv ja toimiv kunstiteos sisaldab kontraste, interdistsiplinaarne etendus omakorda jätab ruumi kõigile selles sisalduvatele kunstitasanditele, niisamuti ka vaatajale-kuulajale toimunu mõtestamiseks. Samal ajal ei saa mööda minna kõnealuse etenduse teatud vastuoludest, selgusetuks jäänud filosoofiliste hoiakute ja traditsioonide segust (nt erinevate religioonide ja kultuuride sümbolitest Kaug-Ida nō-teatri aegluse esteetikani) ning isegi ette tulnud banaalsustest (nt Miki-Hiire filmides esinev helisündmuse, liigutuse ja valguse muutuse kohati häirivalt ebatäpne sünkroonsus, mis aga ei puuduta üldse muusikat ega selle kompositsioonilist või esituslikku taset. Etenduse kavaraamatus Wilsoni postuleeritud eesmärk hoiduda illustratsioonidest ja narratiivsusest osutus absurdseks, sest esiteks tema pakutud visuaalsed kujundid tekitasid vaatajas automaatselt palju assotsiatsioone ning narratiivseid mõttekäike, teiseks saab kogu etenduse visuaalset külge nimetada üsnagi illustratiivseks ja sümboolseks (nt mitmeti tõlgendatav roheliste lehtedega puuoks mehe käes ja hiljem peas; juuripidi riputatud puu; helendav väike maja; keerlevalt käsitsetud või hiljem taeva poole suunavalt riputatud redel; nelinurksed kivid, mis võisid sümboliseerida raamatuid või olid paigutatud ringis nagu ürgsed kultuskohad, nt Stonehenge; noor ja hiljem küpses eas mees ehk Aadam; naine ja lapsed; kõndivad puud jms). Küsimusi tekitas etenduse viimane osa, kui lapsed üksteist tulirelvadest sihtisid, mis tundus mulle täiesti kontekstist välja langevat. Jäi selgusetuks, kas lavastaja soovis viidata mõnele praegusele (sõjalisele) kriisikoldele või hoiatada Euroopas või mujal provotseeritava sõja eest. Lavastaja üks väiteid, et “küsimus ei ole selles, mis see on, vaid mis on see” mõjub ühest küljest kõrgfilosoofiliselt, teisalt võib seda pidada sisutühjaks sõnamulliks. Tema teist väidet, et kõiges, mis laval toimub, tõlgendust ei olevat, võib pidada ülimalt postmodernistlikuks, praeguseks aga juba aegunud mõtteviisiks, kuid see ei saa paika pidada, sest iga lavastaja otsus on mingite valikute tulemus, seega interpretatsioon. Loe edasi Muusikast 8-9/2015

“Arkadi Volodosi muusikalise isiksuse kahte poolust võib olla raske omavahel lepitada. Ühest küljest on ta pianist-virtuoos, kes naudib võimalust panna oma hullumeelselt raskete transkriptsioonidega kuulajal pea ringi käima. Teisalt aga kuuleb tema esituses tihti niivõrd erakordselt pingelist vaikset mängu, et tundub, nagu kogu maailm jääks seisma.” Nii kirjutas Volodosi möödunud sügisese Londoni Royal Festival Halli soolokontserdi järel ajalehe The Guardian muusikakriitik Erica Jeal. Tõepoolest, pöörane virtuoossus on Arkadi Volodosi rahvusvahelise tuntuse nurgakivi. Esimese asjana tuleb kõigile meelde tema hämmastavalt efektne, suurejoonelist ilutulestikku meenutav seade Mozarti A-duur klaverisonaadi K 301 viimasest osast Alla turca. Volodosi “Türgi marss” on niivõrd edukas kontsertparafraas, et isegi teised staarpianistid, näiteks Yuja Wang, on selle kõhklematult oma repertuaari võtnud. See hitt pärineb 1997. aastal Sony Classicali kaubamärgi all ilmunud debüütalbumilt “Volodos – Piano transcriptions”, mida võib pidada üheks kõigi aegade edukamaks ja kiiremaks tõusuks pianistlikule kõrgorbiidile ja millega Arkadi Volodosi nimi sai kohe uue ajastu virtuoosi sünonüümiks. 1972. aastal Leningradis sündinud Arkadi Volodos kuulub tänapäeva pianistide keskmisse põlvkonda, tema eakaaslased on Jevgeni Kissin (s 1971), Leif Ove Andsnes (s 1970) ja Paul Lewis (s 1972). Volodosi pianistikarjäär algas võrdlemisi hilja – kui Kissin esitas juba kaheteistaastaselt Moskva konservatooriumi suures saalis sümfooniaorkestriga Chopini mõlemad klaverikontserdid, siis ametliku biograafia järgi pühendas Volodos end klaverimängule alles kuueteistkümneaastaselt. Tõele au andes märgitakse, et ta oli küll klaverit õppinud kaheksa-aastasest peale, aga “mitte tõsiselt”. Arvestama peaks siiski üldklaveri õppekava ulatust Nõukogude muusikaharidussüsteemis, mis kindlasti andis korraliku tehnilise ja muusikalise baasi. Volodos õppis lühidalt Peterburi konservatooriumis, seejärel Moskva konservatooriumis Aleksandr Goldenweiseri õpilase Galina Eguiazarova juures. 1993. aastal siirdus ta aastaks õppima Pariisi konservatooriumi Jacques Rouvier’ klaveriklassi ning järgmisel aastal Madridi Dmitri Bashkirovi juurde kuninganna Sofia muusikakolledžisse (see erakõrgkool on asutatud alles 1991. aastal kuulsa metseeni Paloma O’Shea poolt). Volodosi eluloos ei ole ühtegi konkursivõitu, kuid tema pianistlik geenius oli arvatavasti niivõrd ilmne, et juhtiv muusikakorporatsioon Sony nõustus temaga sõlmima pikaajalise lepingu. Kui eelneva põlvkonna pianistide karjääri aluseks oli tihtipeale triumf ühel suurel konkursil, näiteks John Lillil (s 1944) Tšaikovski konkursil Moskvas 1970. aastal, Murray Perahial (s 1947) Leedsi konkursil 1972, Krystian Zimermanil (s 1956) Chopini konkursil Varssavis 1975. aastal, siis Volodos, Kissin, Andsnes ning Lewis jõudsid klaverimaailma tippu ilma ühegi suurvõiduta. Volodosi esikplaadi kava koosneb eranditult klassikalise muusika šedöövrite klaveriseadetest. Virtuoosidest pianistide repertuaaris olid 19. sajandi algusest peale kesksel kohal virtuoossed transkriptsioonid ja parafraasid, kuid 20. sajandil hakkas see traditsioon järk-järgult hääbuma. Romantilise vabaduse ja meelelahutusliku virtuoossuse asemel sai normiks tekstitruu ning tõsiste kunstiväärtuste poole püüdlev või (väidetavalt) neid kehastav klaverimäng. On raske ette kujutada, et sellised möödunud sajandi klaverititaanid, nagu Svjatoslav Richter (1915–1997), Emil Gilels (1916–1985) või Arturo Benedetti Michelangeli (1920–1995) oleksid isegi lisalooks võinud esitada mõne “laadaka”, enda tehtud uhkeldavalt virtuoosliku seade klassikalisest klaveriteosest või variatsioonid mõnel tuntud meloodial. Modernse pianismi käilakujude Vladimir Ashkenazy (s 1937), Alfred Brendeli (s 1931) ja Maurizio Pollini (s 1942) puhul oleks see suisa absurdne – muusikaline puritaanlus oli saanud normiks. Küsimus pole aga pelgalt repertuaaris ja tekstitruuduses, vaid ka üldise esteetika arengus. Ashkenazy, Brendeli ning Pollini ratsionaalne, piiratud emotsionaalse skaalaga, tekstiliselt ning tehniliselt ülikorrektne mängumaneer ilmestab 20. sajandi teise poole interpretatsioonikunsti arengusuunda. Sellele vastandus Vladimir Horowitz (1903–1989), kelle spontaanselt virtuoosne, erakordselt suure dünaamilise ja emotsionaalse diapasooniga mäng mõjus moodsate pianistide kõrval anakronismina. Aga tema mängus oli võrratu tundlikkus ja kujundlikkus ning kõlavärvide/tundevarjundite rikkus, ta oli tõeline klaverivõlur. Üheks Horowitzi leivanumbriks olid fantastiliselt leidlikud “Variatsioonid Carmeni teemale”, mida ta esitas pöörase eduga kogu pika karjääri jooksul. Oma klaveriseadeid tehes ei põlanud ta ära ka ameerika ülipopulaarset patriootlikku marssi “Tähed ja triibud” (John Philip Sousa “Stars and Stripes”). Horowitzi on nimetatud “viimaseks romantikuks”, on ka samanimeline dokumentaalfilm aastast 1985. Arvan siiski, et viimane romantik – mitte kitsalt klaverikunstis, vaid muusikas üldse – oli Sergei Rahmaninov. Horowitzi oleks vist täpsem nimetada järelromantikuks. Loe edasi Muusikast 7/2015

Tuppa paistab päike. Igalt seinalt vaatavad vastu Johannes Võerahansu maalid. Oleme Saaremaa, Lõuna-Eesti maastike ja tuntud inimeste portreede keskel. Üle selle voogavad Liszti “Armuunelmate” ja Schumann-Liszti “Pühenduse” helid. Need kõlavad küll õrnalt, küll kirglikult ning kõik keerukamadki kohad tulevad suurepäraselt välja! Küsimusele, kas klaveri taga saab viimasel ajal sageli musitseerida, tuleb pisut viibiv vastus: “Väsin ruttu, klaverimängimine ei paku alati enam seda rõõmu ja rahuldust, mis varem. Vaid mõni päev on parem”. Aga siiski – sealt kostis praegu ühe muusikalise isiksuse andunud mäng. Laual aurab värske kohv ja pannkoogid. “Need juustuga on eriti head, proovi neid. Aga need õhukesed, neid tuleb mustsõstramoosiga süüa,” soovitab Erna. Ta näeb ikka veel sama hea välja nagu meie õpingupäevil: ilusad tumedad lokkis juuksed, erk vaade, kaunis jume ja elav huumorimeel. Tõepoolest, nagu polekski tervelt 70 aastat möödas ajast, mil esinesime õpilasõhtutel konservatooriumi “suures” saalis. Mäletame kahest läbikäidavast toast kokku pandud esinemispaika – ühes toas klaverid, teises kuulajad. Rahvast oli see küll alati päris täis, jätkus ukse taha ja trepikottagi. Erna oli seal sage esineja, sest alati oli ta valmis midagi uut ette kandma. Kuulasin kadedusega, kuidas tal kõik kindlakäeliselt ja hiilgavalt õnnestus, oli siis tegu Liszti või Raveliga. Räägi palun veidi oma esinemistest õpingupäevilt ja sealt edasi. Tartu Muusikakooli astumiseks valmistas mind ette Aleksandra Semm (Veski). Temalt said alguse minu arusaamine muusikast, algteadmised klaverimänguks, aga ka muud elutarkused. Temast kujunes minu lapsepõlves nagu teine ema ja edaspidiseks eluaegne sõber. 1934. aastal astusin Adele Brosse klaveriklassi. Üsna pea hakkasin õpilasõhtutel esinema. Edasi õppisin Irmgard Kaudre juures. Esinesin siis tollal päris suurte teostega. Kavad olen alles hoidnud, saan sulle neid näidata. Mängisin väga raskeid asju, nagu Liszti Ungari rapsoodiad nr 6 ja nr 8, Schumanni “Sümfoonilised etüüdid”, Brahmsi Händeli variatsioonid ja Chopini g-moll ballaad, kuigi ega vist tempod ei olnud vajalikul määral lõpuni viimistletud. Tallinnas mängisin õpilasõhtutel palju Beethovenit ja Liszti. Tšaikovski b-moll klaverikontserdi esimese osaga esinesin Jaan Kääramehe juhatusel puhkpilliorkestriga! Väga huvitav oli mängida sellises koosseisus. Moskvas aspirantuuri eksamil mängisin seda kontserti koos Lev Oboriniga. Oli õnnis tunne. Kas olid stabiilne esineja? On sul mõned esinemised, mida pead eriti õnnestunuks? Ma ei ole kunagi olnud väga suur harjutaja, pealegi mul polnud Tallinnas eriti harjutamisvõimalustki. Vähene töö enesega põhjustas ka ebastabiilseid tulemusi. Päris hästi mängisin (koos Bruno Lukiga teisel klaveril) Beethoveni G-duur klaverikontserti, mis Tallinnas oli üldse üheks minu õnnestunumaks esinemiseks, aga teistes linnades ei olnud see enam nii hea. Pean heaks nüüd oma paari aasta tagust esinemist Tõnismäe ateljees seoses Võerahansu maalide näitusega. Mängisin seal lühivorme, nagu Oja “Vaikivad meeleolud” ja Schuberti-Liszti laulud. Rahvas käis maale vaatamas ja jäi mind kuulama. Arvamused olid: “Milline aura, kuidas küll mängitud!” 2014. aasta mais esinesin Saaremaal, kus mängisin ära suure osa oma repertuaarist! Seal oli järjekordne Võerahansu näitus, tema elutöö oli ju Saaremaal. Rääkisin seal ka Võerahansust ja ma olevat väga hästi mänginud. Tagasiside oli suurepärane. Niisugused esinemised tõstavad meeleolu. See oli väga ilus käik ja ma jäin enesega väga rahule. Kuidas sa oled lähenenud teosele selle omandamise protsessis? Kas rohkem emotsionaalses või ratsionaalses võtmes, kas intuitsioon on olnud segajaks teadlikkusele või vastupidi? Nooremas eas oli mul rohkem niisugust seesmist emotsionaalsust, ju olin siis vähem teadlik. Mida edasi, seda rohkem oskasin süveneda. Olin juba palju muusikat kuulanud, olid tekkinud ettekujutused, sain seda muusikat mõttes kuulata. Ma armastan väga Beethoveni sonaate, eriti tema d-moll sonaati. Sellega olen palju esinenud ja seda ka salvestanud. Sellega seoses tekivad mõtted, kuidas tõlgendada, kuidas käsitada fermaate, hingamisi, staccato’sid jm. Seda olen väga põhjalikult läbi mõelnud, iga nüanss on nii tähtis. Aga kui ettekandes tekib mingi uus hea idee, ega seda ei saa siis üle parda visata. Kas hoiad nooditekstist rangelt kinni, oled ausalt tekstitruu, ei luba enesele vabadusi? Need on vist kaks ise asja – loominguline vabadus või omavoli? Kõik oleneb ju muusikast. Võiks ikka vahel lubada vabamaid asju, eriti romantikute puhul, nagu näiteks Liszt, siin on vabadusteks rohkem võimalusi. Eriti võiks vabamalt käsitada pedaali. Mida üldse üks kui teine mängija enesele tohib lubada? Kui Chopini muusikat mängin rohkem sisetunde järgi, siis Beethoveni juures nii ei saa, või Bachi puhul. Aga omalt poolt noote lisada küll ei tohi. Sa oled esinenud ka Soomes ja Rootsis. Mida sa seal mängisid? Soomes esinesin Tuglase Ühingus, Rootsis Eesti Majas ning mõlemas mängisin Elleri “Kellasid” ja Oja “Vaikivaid meeleolusid”. Aga mida sa salvestanud oled? Päris palju, ei mäletagi kõike. Schubertit op. 90, Chopini ballaade ja masurkasid, Liszti “Unustatud valssi” ja päris palju ka eesti muusikat. Kas oled enesekriitiline ja kuidas suhtud kriitikasse väljastpoolt? Kas solvud ka vahel? Olen väga enesekriitiline, tean ja analüüsin oma puudusi või vigu. Väljastpoolt kriitikat eriti ei kannata, aga kui kriitika on õiglane, siis pole põhjust pahandada või solvuda. Tegelikult olen sagedamini ise teadlik oma probleemidest. Muidugi on tore, kui kiidetakse. Sellest saab olla ainult väga hea meel. Nagu juba rääkisin, olen oma elu jooksul väga vähe harjutanud. Kui vaid mõelda, kui palju noored pianistid praegu tööd teevad – harjutavad 6–8 tundi päevas! Millised tulemused siis saavad küll olla! Kas oled endale püstitanud mingi ideaali elus või klaverimängus? Ei, seda küll mitte. Peamine minu jaoks on olnud ikka lihtsalt muusika sees elada, uusi teoseid õppida, harjutada, klaveri taga istuda, teoste üle mõtiskleda, katsetada ja otsida... Kui mulle taheti anda suunamine Leipzigis õppimiseks, tahtsin loomulikult minna, aga vaatamata sellele, et sõita polnud võimalik, jäi ikkagi ju alles suur soov mängida ja esineda. Elu oleks võinud ju hoopis teistsuguse pöörde võtta, kui oleksid saanud tollal maailma näha ja uut laadi õpetust kogeda. Mõnel on elu eesmärgiks suureks pianistiks saada. See saab siis elu jooksul ainsaks oluliseks sihiks. Minul seda ei ole olnud. Selleks, et midagi niisugust saavutada, peab olema väga suur töö ja tahtejõud. Nagu näiteks Lang Lang, tema elu ja kujunemine. Talle on muidugi looduse poolt palju antud, eriline andekus. Pühendumus, aga ka töö. Ainult siis on tulemust. Olen aru saanud, et sa armastad väga Chopini ja Liszti mängida. Kas see muusika on saanud sinu lemmikuks? Kas aja jooksul on sinu muusikaeelistused muutunud ja kui, siis millises suunas? Armastan tõesti Chopini ja Liszti muusikat, aga üle kõige on ikka ja alati olnud Schubert, jah, Schubert! Ma armastan väga ka Beethovenit, eriti sümfooniaid. Mozartist ma armastan rohkem kontserte, eriti viimast – see on naer läbi pisarate. Sonaadid meeldivad vähem. Schumanni armastan rohkem kui Brahmsi. Aga Tartus õpetas mind Kaudre Brahmsi mängima. Ta oli huvitav õpetaja, läks vaimustusest särama kui õpetamisega tegeles. Minul on Schubert olnud alati esikohal alates B-duur skertsost. Milline keskmine osa! Ületamatu muusika kuulata ja mängida. Chopini ballaadidest armastan kõige rohkem neljandat ballaadi As-duur. Üldse, ballaadide aeglased osad mõjuvad mulle eriliselt. Liszti teostesse suhtutakse sageli nagu virtuooslikku muusikasse, aga seal on ju tegelikult nii palju sisu! Sellesse peaks palju hoolikamalt süvenema, kaasa arvatud Ungari rapsoodiatesse. Nüüd olen viimasel ajal kaldunud aeglasemate tempode poole, et anda aega kõike välja kuulata, rohkem hingata. Aga kaasaegse muuusikaga ei ole ma nii heas vahekorras... Oleme siiani puudutanud sinu lemmikmuusikat, aga räägiks nüüd huvitavamatest muusikutest. Oled ju kuulnud selliseid pianiste ja suuri kuulsusi, kes tänasele generatsioonile on suures osas kauge minevik, nii et neid võib nüüd kuulata vaid raadiost, plaatidelt, Mezzost või Youtube’ist. Keda oled kuulnud otse ja näinud oma silmaga? Tartu päevilt meenuvad esmalt Olav Roots ja Evald Turgan, kes esinesid sageli koos. Siis mina keerasin neile lehte. Olav Roots oli ka minu solfedžo õpetaja. Aga ta esines sageli soolopianistina. Ma ei unusta tema esituses Francki Sümfoonilisi variatsioone. Ta oli väga elegantne ja peenetundeline pianist. Samamoodi mõjus ta peene ja intelligentse muusikuna ka orkestri ees. Kui Arrau käis Columbias Olav Rootsiga esinemas, olevat ta Rootsi kohta öelnud: “Hoidke teda, ta on saadetud kõrgemalt poolt!” Tartus oli muusikaõpetaja Leonard Vladimir Milk, kelle naine oli laulja. Milk oli väga hea klaverimängija ja saatja. Ta seadis orelile Mussorgski “Pildid näituselt” ja mängis seda väga mõjuvalt. Tartus käis väljastpoolt esinemas kuulsaid külalisi, näiteks Claudio Arrau Beethoveni sonaatidega, aga ma ei mäleta muud, kui et rahvas oli väga vaimustatud. Inimesed tekitasid inimkoridori välisukse juurde, et Arraud tervitada ja tänada pärast kontserti. Ka Magda Tagliaferro käis, ja Nikolai Orloff. Aga mida nad mängisid ja kuidas oli? Sellest arusaamiseks olin vist liiga noor veel. Aga ma mäletan, et Semm-Sarv viis mind Eduard Erdmanni kontserdile ja seal vapustas mind Liszti “Funérailles”. Sellest sai mulle erakordne elamus. Leningradis, vist oli see 1964. aastal, esines Arthur Rubinstein ja ta mängis hiilgava kavatäie Chopini. Lisapala valsi ajal ma mõtlesin, et ma tõusen õhku! Helsingis mängis Alfred Brendel Schubertit. Minu jaoks oli see pisut reserveeritud laadis esitatud. Kui hiljem tema plaatidelt Liszti kuulasin, oli see palju vabam ja väga vaimustav. Leningradis mängis Arturo Benedetti Michelangeli Beethoveni Es-duur klaverikontserti. See oli võimas! Moskvas õnnestus kuulata ka Annie Fischerit Schumanni klaverikontserdiga. Hästi meeldis seal Richteri Schuberti-õhtu. Aga Aldo Ciccoliniga oli järgmine lugu. Kunagi ammu kuulsin teda klaveriõhtul Tallinnas. Möödunud suvel aga õnnestus näha teda Mezzost Liszti transkriptsioonidega. Ta oli juba üsna eakas ja mängis väga suure kiindumusega ning huvitavalt. Kujutage nüüd ette – selle mõjul otsustasin talle Pariisi kirja kirjutada! Ma ei tea, kas ta selle ka kätte sai, sest varsti pärast seda sain teada, et ta oli siit ilmast hiljuti lahkunud... Tallinnas on esinenud paljud pianistid Venemaalt, kes pole nüüd enam elavate kirjas. Maria Judina näiteks, kes mängis suure hasardiga muu hulgas Hindemithi ja Stravinskit. Ta oli väga sugestiivne pianist, vahetevahel pisut iseäralik. Stravinski sonaadi oma esinemisel lõpetanud, pöördus ta publiku poole, et teadustada soovist see lisapalana veel kord esitada, kuna talle tundus, et see publikule väga meeldis! Juba vanemas eas mängis ta kontserdil hästi Mussorgski “Pildid näituselt”, aga jättis välja raskemad osad! Maria Grinberg esitas eriti meeldejäävalt Schuberti-Liszti laulud ja Schuberti f-moll Fantaasia sooloversiooni. Grigori Ginsburg, Lazar Berman, siis muidugi Emil Gilels ja Svjatoslav Richter. Me harjusime nende kõrgeklassilise professionaalsusega. Mulle on eriliselt meelde jäänud Griegi palad ja Mozarti viimane klaverikontsert Gilelsi esituses. Ukse maailma avasid meile Tšaikovski-nimelised rahvusvahelised konkursid alates 1958. aastast. Mina käisin Moskvas neljal-viiel järjestikusel konkursil. Kõige mõjuvama mulje jättis mulle esimene konkurss, kus sai kuulda eriti paljude maade noori pianiste. Van Cliburn, Varella-Cid, Gedda-Nova, Liu Shikun, keda seal kõik kuulata sai... Edasi John Lill Beethoveni sonaadiga op. 101, Misha Dichter Schuberti suure A-duur sonaadiga... Palju häid esitusi on nendelt konkurssidelt hinge jäänud. Vene mängijad hakkasid väsitama, panid seal haigutama. Kõik olid võitjaks välja treenitud nagu sportlased ja mõjusid väga ühetaoliselt, kuigi nende kavad olid ju väga põhjalikult läbi töötatud. See oli tookord meiesugusele kuulajale nagu plahvatus, teatud šokk, sest me polnud noorepoolsetelt pianistidelt sellist mitmekülgsust, tõlgendusrikkust ja koolilist erinevust varem kuulnud. Ammutasime sealt arutledes ja vastastikku mängustiilide ja tõlgenduste üle vaieldes muljeid ja teadmisi. See oli väga mõtlemapanev ja õpetlik. Mõelda vaid, kui ammu see kõik oli! Paljud meie tänased tegevpianistid polnud siis veel sündinudki! Aga hüppame korraks Eestimaale. Nüüd on meil olnud võimalus kuulata festivalil “Klaver” eliitpianiste, meil on väärikas rühm häid oma pianiste. Aga keda sa meie noorematest pianistidest oled kuulnud ja keda hindad? Tead, sööme nüüd hoopis vahepeal natuke šokolaadi! Lauri Väinmaale olen väga tänulik festivali “Klaver” järjekindla korraldamise ja silmapaistvate esinejate kutsumise eest! Jah, olen meie pianiste pidevalt jälginud, aga viimasel ajal siiski vähem. Mulle on Mati Mikalai hea mulje jätnud. Väga pean lugu Ralf Taali tasemest ja töökusest. Meeldis tema mängitud Schubert. Varasemast ajast mäletan Tanel Joametsa head kõlameelt. Kunagi meeldis mulle Jaan Kapp. Kuhu ta on nüüd jäänud? Mihkel Polli olen rohkem kuulnud. Ta on mulle vahel ette mängimas käinud ja olen talle mõnikord head nõu andnud. Tahaks kuulda Peeter Laulu, kes tegutseb ju Peterburis, aga käib meil esinemas. Nüüd olevat tal plaanis esitada kõik Beethoveni sonaadid Tartus. Miks mitte ka Tallinnas? Miks aga meie noored pianistid kontserdil ei käi? See on ju nende elu ja perspektiiv. Kas nad tõesti arvavad, et nad on juba küllalt head, et pole enam kelleltki midagi õppida? Või nad ei armasta muusikat? See on natuke imelik ju. Loe edasi Muusikast nr 7 2015

Maestro Paavo Järvile ja Orchestre de Paris’le oli lõppenud 2014/2015 hooaeg järjekorras juba viies ning seda jäi õnnestunud kontsertide ja täissaalide kõrval tähistama ka orkestri kolimine oma uude koju – Villette’i pargi muusikalinnakusse rajatud Pariisi filharmoonia uhiuude kontserdimajja. Eesti muusikaajakirjanikud ei pidanud paljuks kohale sõita, et vaadata üle nii palju kõneainet pakkunud ultramoodne kontserdimaja ja kuulata, kuidas orkester Järvi käe all kodusaalis kõlab. Võib juba ette öelda: fantastiliselt! Kakskümmend üheksa aastat tagasi seisid sa esimest korda noore dirigendina suure orkestri ees. Oli aasta 1986, sina napilt kahekümne nelja aastane. Sellest on möödas terve igavik ja samas nagu hetk. Mis on muutunud? Ühest küljest pole midagi muutunud, teisest küljest on kõik muutunud – oleneb missugusest vaatenurgast vaadata. Muusika tegemise ja selles olemise protsess ei ole näiteks emotsionaalses mõttes absoluutselt muutunud. Armastad endiselt muusikat ja naudid selle tegemist? Absoluutselt! See tunne on alles ja see ei saagi ära kaduda, sest see on olnud minuga algusest peale. Aga kui rääkida muutustest, siis puudutab see eelkõige oskusi ja tehnikat – dirigendi ametis on eriline koht kogemusel ja seda ei ole kiirkorras võimalik omandada. See on pidev oma vigadest õppimine. Ja kuigi see protsess toimub kogu aeg, on kolmkümmend aastat siiski kolmkümmend aastat ja nende aastate jooksul olen vähemalt iga nädal ühe korra juhatanud (kiire arvutus annab tulemuseks ca 1540 kontserti). Kuid muusikamaailm, maailm sinu ümber – see pole ju sama? Missuguseid märke sa seal näed, millised neist on head, millised panevad muretsema? Palju on muutunud ja ma arvan, et me oleme ise nende muutuste üks osa ja need muutused peegelduvad ka meis. Näiteks kui vaadata kasvõi aega, mil me perega Nõukogude Eestist lahkusime (Järvide perekond lahkus Eestist 1980. aastal), valitses siin kultuuripoliitika, mis vastandas end pidevalt lääne kultuuritraditsioonidele. Kui vaatame praegust Eestit, siis liigume aina lähemale läänelikule kultuuriruumile. Ühest küljest on see hea, teisalt toob see kaasa ka kõik sealsed probleemid. Põhiliselt on need majanduslikku laadi: kultuuriorganisatsioonid peavad ise rahadega välja tulema, aktiivselt tulu teenima, paljud projektid on üles ehitatud era- või korporatiivsponsorlusele, riigi toetav osa on järjest väiksem. Need on asjad, millega on tulnud harjuda ja hakkama saada. Mis puudutab klassikalise muusika osatähtsust, siis kuigi seis on veel küllaltki stabiilne, kahaneb see järjest. Tänapäeva noored kasvavad üles popmuusikaga, mitte klassikalise muusikaga, seda ka Eestis, hoolimata sellest, et meil on tugev laulupeotraditsioon ja meie identiteet on tugevalt seotud muusikaga, eelkõige lauluga. Ei saa kahjuks öelda, et klassikalise muusika kandepind laieneks või et see oleks kõigile jätkuvalt elu loomulik osa. Kui noortega juttu ajada, siis juhul, kui ei ole tegu just muusikute perest pärit või muusikat õppiva inimesega, on kohe aru saada, et ei olda klassikalise muusikaga kursis ja ei tunta seda. Millest see tuleb? Sama räägitakse ka ooperi ja balleti puhul. Põhjus on minu meelest üsna lihtne: popkultuur ja kõik see, mida on võimalik kiiremini ja lihtsamini haarata, on lihtsalt niivõrd võimas: see domineerib nii muusikaeelistusena kui ka rahaliselt. Neist võimalustest, mis on pop- või rockmuusikal kontserttegevuseks või tulu, mida saadakse plaadimüügist, võime klassikalises muusikas ainult unistada. Raadiost ja televisioonist kuuleb ainult pop- ja rockmuusikat ja tuleb tunnistada, et see on hästi ja võimsalt tehtud ning ülitäpselt oma ostujõulisele auditooriumile suunatud. Klassikaline muusika ei saa sellest mööda vaadata, sest kuidagimoodi peame ka meie oma saalid täis saama. Aga isegi see tulu, mis tuleb täissaalist, on kõigi kulude kõrval tühine. Sümfooniakontsert ja sümfooniaorkester on tohutu suur ja kallis masinavärk. Ooper ja ballett on veel kallimad. Teine probleem on kasvukeskkond ja sellest tulenevad väärtused. Mina kasvasin üles klassikalise muusika keskel, kuid praeguste noorte vanemad ja nende õpetajad peavad muusikaklassikaks biitleid või Elvist ja peab tegema erilisi jõupingutusi, et saada neid kasvõi ühele kontserdile, et neil tekiks huvi, mis toob nad hiljem tagasi. Huvi tekib aga järk-järgult, väga harva juhtub, et keegi tuleb kontserdile ja on kohe “muusikasse armunud”. Need on paraku protsessid, mis kulgevad oma rada ja süüdlast pole siin mõtet otsida. Kui palju sa usud plaadimaailma kestmisse? Ausalt öeldes ma ei näe plaatidele tulevikku. Plaadiformaat kui niisugune kaob, kuid see ei tähenda, et kaoks plaadistamine ja salvestamine. Kui ei tehta kvaliteetseid salvestisi, pole ka teistes formaatides võimalik kvaliteetset muusikat alla laadida. See tähendab, et muutub formaat, mille vahendusel kõrgkvaliteetset muusikat müüakse. Ja ega mind ei huvita – kuigi ehk peaks –, kui palju üks plaat müüb või ei müü, sest salvestis on see, mis minust kui muusikust järele jääb. Milline näeb välja sinu argipäev Orchestre de Paris’ peadirigendina, kas ja kuidas mõjutavad seda muutunud olud ja prantsuse kultuuriruumi iseärasused? Pariisi orkestril on siiski natuke kergem, sest seda peab linn ülal. Kaks ülejäänud orkestrit kuuluvad ringhäälingule, kuid põhimõtteliselt peavad kõiki ülal maksumaksjad. Sellist n-ö puhtkapitalistlikku süsteemi nagu Ameerikas, kus orkestril tuleb iga sent ise teenida või otsida sponsorite toetust, siin ei ole. Euroopas on riiklikul tasandil väärtused ja fookus endiselt haridusel ja kultuuril. Meie igapäevane tegevus, sealhulgas palgad, makstakse kinni linna eelarvest, kuid kõigele sellest väljaspool olevale, turneedele, plaadistamistele, teleesinemistele, mis annavad orkestrile näo ja mille järgi orkestrit tegelikult tuntakse, on vaja leida sponsorid. Loe edasi Muusikast 7/2015

Tänavusel muusika-aastal toimus Tallinnas 12.–15. maini 62. heliloojate rostrum, foorum, kus erinevate maade raadiote muusikatoimetajad kuulavad, analüüsivad ja hindavad nüüdismuusikat. Eestisse jõudis see oluline üritus esmakordselt. Seekord oli osavõtjaid 29 riigist: Balti- ja Skandinaavia maadest, Euroopa riikidest, samuti Argentiinast, Austraaliast, Taiwanilt ja Hongkongist. Kuulati läbi 55 heliteost. Eesti muusikast osales rostrumil Liisa Hirschi (s 1984) viiulikontsert “Ascending… Descending” ja Galina Grigorjeva (s 1962) kooriteos “Sajab lumi”. 15. mail kuulutati tänavuse rostrumi väljavalitud teoseks põhikategoorias norra helilooja Jan Erik Mikalseni “Songs”. Noortekategooria võitis Matej Bonin Sloveeniast teosega “Cancro”. Liisa Hirschi “Ascending… Descending” pälvis viienda koha. Jan Erik Mikalsen (s 1979) on õppinud Bergeni Griegi Akadeemias ja Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias. 2012. aastal oli ta Takemitsu kompositsiooniauhinna finalist. Oma teose tutvustuseks ütles ta, et loo olemuseks on püüd sulatada kokku Norra ajalugu, loodushääli, rahvamuusikat, meloodilisi ja rütmiliselt korduvaid elemente (mis sümboliseerivad kaasaega). Teoses kasutatakse eksootilist instrumenti india harmooniumi ning hardangeri viiulit. Teos on kui panoraamvaade lõpmatusse, kus meisterlikus helikihtide töötluses rulluvad lahti ajastud, looduspildid ja mikroelemendid. 1986. aastal sündinud Matej Bonin on õppinud Ljubljana Muusikaakadeemias. 2012. aastast jätkab ta õpinguid Austrias, Grazis, juhendajaks Beat Furrer. Oma teost iseloomustab ta nii: ““Cancro” lähtepunktiks on vool, muusikaline voolamine. Alguse puhang põhineb intensiivsel rütmilisel pulseerimisel. Soovisin luua pika katkematu dramaturgilise kaare, kus alguse agressiivsetest impulssidest kulgeb teos lõpuosani, kõlajõud hääbub ning üha hõredamalt kõlavad veel mõned soolorepliigid.” Järgnevalt mõned muljed delegaatidelt. Austraalia ABC Classic FM produtsendi Stephen Adamsi arvates oli tase kõrge, kuid erinevalt varasematest aastatest ei kerkinud ükski teos väga jõuliselt esile. Teoseid iseloomustas ta järgmiselt: “Oli mitmeid n-ö orgaanilist tüüpi vormikujundusega lugusid, mis algasid lihtsa liikumise või tekstuuriga ning arenesid täidetumate tekstuuride ja kogumiteni, või siis teatud “poorset” tüüpi piirideta heliruumide loomist. Domineerisid pigem rahulikud ja sisekaemuslikud teosed, kuid oli ka heliteoseid (näiteks Portugali, Ungari ja Prantsuse esindajad), mis olid üles ehitatud postmodernistlikele viidetele eri muusikastiilidele ning järskudele vastandamistele ja kontrastidele. Kolmas grupp teoseid oli rahvamuusika sugemetega, kus kasutati näiteks pille tavalisest erinevas häälestuses, nende hulgas üllatavalt suur hulk palu, kus oli kasutatud klaverit, akordioni või plokkflööti. Põhikategooria võitja kombineeris “orgaanilist” ja “poorset” muusikalise ruumi kasutust. Teoses kasutatud rahvapill – hardangeri viiul veerandtoonihäälestuses tekitas tundelisi assotsiatsioone rahvapärimusega, millele omane intiimsus selles harjumatus muusikalises kontekstis lõi ühteaegu värske ja võõristava tunde. Alla 30-aastaste kategooria võitja tõusis esile sellega, et tema muusika erines selle aasta tendentsidest, kuigi ka tema teoses võis märgata sedasama “poorset” ruumikasutust. Valdavalt olid sellele teosele omased teravad nurgad, aktiivsus, jõulised pintslitõmbed. Võibolla andiski teose dünaamilisus talle eelise teiste ees.” Loe edasi Muusikast 7/2015

Kes te olete? Mu nimi on Jukkis Uotila ja olen pärit Soomest. Alustasin õpinguid Oulunkylä popi ja jazzi instituudis, mida nüüd tuntakse Helsingi popi ja jazzi konservatooriumi nime all. Alustasin muusikaõpinguid kaheteistaastaselt, kuid trumme mängisin juba kümneaastasena. Kui olin kuuene, ostis ema koju klaveri, veel kuulusid kodusesse pilliparki kitarr ja basskitarr. Süda kiskus siiski trummide poole. Kui trummimängu õppima hakkasin, olin tolleaegse instituudi esimese lennu õpilane. Mäletan, et ütlesin vanematele neljateistaastaselt, et minust saab muusik ja lähen kunagi New Yorki. Järgneski koostöö paljude Soome muusikutega, mis viis tutvusteni Ameerikas. 1979. aastal hakkasin Ameerika Ühendriikides eratunde võtma. Soomes tutvusin pianist Jimmy Rowlesiga, kes viis mind kokku jazzilegendi Benny Goodmaniga. Kuna Goodman tahtis mind enda bändi tööle võtta, jäin sinna neljaks aastaks. Mul puudus küll roheline kaart, mis võimaldab Ameerikas pikemalt resideeruda, kuid Goodmani soovituskirjadega osutus New Yorgis elamine ja musitseerimine võimalikuks. Sain tunde sellistelt trummaritelt nagu Bob Moses ja Louis Hayes, kuid mentorid olid Mel Lewis ja Billie Hart. Suutsin omandada oskused varajases eas, kuigi kodumaine jazzimaastik alles hakkas kujunema. Mu esimene avalik esinemine oli trompetist Ted Cursoni bändiga. Mis on teie kui õpetaja meelest need teadmised ja oskused, mida muusiku elukutset omandav õpilane peaks silmas pidama? Jazzmuusika areng on jõudnud üsna suurte probleemide ette. Üks neist on muusikalise informatsiooni üleküllus. Esimene, millega tuleks arvestada, on leppimine pika ja raske teekonnaga. Aga see tuleb vähemalt lõbus. Ma ei õpeta enam algtasemel õpilasi, pigem tegelen nendega, kes on teatud oskused ja teadmised juba omandanud. Tavaliselt alustan ma rütmitunnetuse arendamisega, tuues välja olulised aspektid mustanahaliste muusika traditsioonist. Üldiselt üritan ma aru saada, mis on õpilase tugevad ja nõrgad küljed. Nõrgemaid oskusi üritan täiendada, kuid õpetan ka, kuidas tugevaid omadusi paremini välja tuua. Ühel hetkel peab iga jazzmuusik aru saama, et ta ei saa enam laval praktiseerimas käia, vaid peab näitama oma väljendusoskust ja unustama oma nõrgad küljed. Mulle meeldib väga mängida teiste muusikute loomingut, aga ma ei taha seda kunagi esitada nii, nagu nemad on seda teinud. Minu tõlgendus peab olema samavõrd väljendusrikas, aga mitte samas laadis kui autoril. Tähtis on isiklik nägemus. Selleks et seda lahti seletada, kuluks tunde, aga on kindlad punktid, mida peab teadma. Sooloinstrument ja rütmisektsioon kuulavad pidevalt teineteist ja “kõnelevad” omavahel ning on oluline teada, kuidas koos edasi viia harmooniavahetusi, milles olen eriti nõudlik. Kuidas suhtute klassikalisse muusikasse? Kui aus olla, siis muusikat tehes ma ei mõtle klassikalisele repertuaarile üldse, kuigi see inspireerib mind ja ma kuulan seda üsna tihti. Kuulates keskendun peamiselt harmooniale ja orkestratsioonile. Üldiselt on jazz ja klassikaline muusika minu jaoks kaks täiesti erinevat maailma, neid on raske üldse kuidagi võrrelda. Klassikalise muusika rahastamine ja renomee on suurem kui jazzmuusikas. Kui võtta muusik, kes on tegelnud mõlema valdkonnaga, siis minu kogemus ütleb, et vähesed on klassikalisest suunast jazzile üle tulles jätkusuutlikud, eriti rütmitunnetuse mõttes. Üldiselt on jazzi raske mängida, kui sa seda ei armasta. Raadios kõlab jazzi väga vähe ja seetõttu on vajalik seda muusikat ise otsida. Jazzi ei saa õppida ainult klassiruumis, vaja on regulaarselt teistega koos mängida. Klassis harjutamine arendab individuaalselt, kuid mängides endast parematega, avastad uusi ja vajalikke asju. Loe edasi Muusikast 7/2015

Festivalisuve üks avaüritusi on “PromFest” Pärnus. Festivali fännid on ootel, kuid leidub neidki, kes kiire elu ja tiheda töögraafiku tõttu veel Pärnusse pole jõudnud. Aga tasuks, sest tegu on põneva ja omapärase muusikasündmusega. Iga kahe aasta tagant toimub siin nüüd juba väga laia ulatusega rahvusvaheline lauljate konkurss, mis kannab legendaarse Pärnu lauluõpetaja Klaudia Taevi nime ning lavastatakse uus ooper. Konkursi algusest ja Klaudia Taevist räägib festivali peakorraldaja dirigent Erki Pehk: “1996. aastal tuli Pärnu väljapaistval kultuuritegelasel Toomas Kuteril, kes ka oli Taevi õpilane, luua oma lauluõpetaja mälestuse jäädvustamiseks konkurss. Klaudia Taev oli väga markantne daam Pärnus, Leo Normeti suur sõber, kes on siin tõesti sadu noori inimesi laulma õpetanud. Tunde võtsid näiteks ka Pärnu suvitajate lapsed, kes tollal kõikjalt Nõukogude Liidust siia sõitsid. Kohtusin kord juhuslikult Saksamaal üht venelannaga, kes oli suved Pärnus veetnud ja ta jutustas vaimustusega Taevi laulutundidest. Taevi juures on õppinud mitmed tuntud lauljad, nagu Urve Tauts, Viktor Gurjev, Asta Vihandi...” Esimene konkurss toimuski 1996. aastal, siis oli see veel Eesti-keskne. Erki Pehk tuli konkursi juurde 2001. aastal, mil Toomas Kuter soovis muuta konkurssi suuremaks ja rahvusvaheliseks, kus lõppvoorus saaksid lauljad võimaluse ka orkestriga esineda. Erki Pehk oli sel ajal tegev Tallinna linnahallis muusikaliprojektidega ning oli komplekteerinud oma projektorkestri. Nii tuli ta oma orkestriga konkursi juurde ja jäigi. “Üks minu põhiklausleid oli, et kui teeme, siis korraliku, tõsiseltvõetava konkursi,” meenutab ta. 2001. aastal osales 14 lauljat. Tase oli juba siis lootustandev, võitjaks tuli suurepärane vene sopran Anna Samuil ja žürii esimeheks oli legendaarne Irina Arhipova. “Nüüd on osavõtt kasvanud peaaegu kümnekordseks,” nendib Erki Pehk. “Meie tuntus suureneb ja tänavune, üheksas konkurss on tõesti seni kõige suurema osavõtjate arvuga. Registreerus 132 inimest ning esmakordselt pidime tegema eelvoorud: kuulasime taotlejaid Moskva Novaja Operas, Kaunase Muusikaliteatris, Berliini Koomilises ooperis ja Kopenhaageni ooperimajas.” Suurem osa võistlejaid tuleb lähimaadest, Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Soomest. Erki Pehki sõnul on see loomulik. “Eks aja jooksul leiavad konkursi üles ka näiteks itaalia või hispaania lauljad, seda enam, et osavõtjaid tuleb ka kaugematest maadest, nagu Mehhikost, Kanadast, Lõuna-Koreast, Küproselt ja Uus-Meremaalt.” Konkursi reglemendis on mitmeid häid ja õigeid põhimõtteid. Kas näiteks teadsite, et võistluse arvukas ja prominentsetest nimedest koosnev žürii töötab tasuta? Bukletti lehitsedes hakkavad peale kopsakate auhinnarahade (I koht – 4000, II koht – 3200 ja III koht 2400 eurot) silma arvukad lisapreemiad, nagu võimalus osaleda järgmisel korral “PromFesti” ooperiprojektis, olla angažeeritud Estoniasse, Vanemuise teatrisse, Soome ja Läti Rahvusooperisse, Berliini Koomilisse Ooperisse, Nürnbergi ja Erfurdi muusikateatrisse, Rennes’i ooperiteatrisse ja Gergijevi festivalile Mikkelis. Parim Eesti laulja saab osaleda 2015/16 aastal Montrealis toimuval galakontserdil Ameerika ja Euroopa produtsentidele. Erki Pehk selgitab: “Žüriid komplekteerides mõtleme alati selle peale, et seal neid, kes saavad noorte talentide karjäärile kaasa aidata.” Žürii esimehe Karan Armstrongi ja tuntud laulja Sergei Leiferkusi kõrval olid nendeks Berliini Koomilise Ooperi peadirektor Philip Bröking, Nürnbergi linnateatri mänedžer Thomas Hermann, Opera-Connection Alste&Möderheim juhtErkki Alste, Erfurdi teatri peadirektor ja lavastaja Guy Montavon, Malmö ooperi mänedžer Clas Sköld, Mikkeli Gergijevi festivali kunstiline nõustaja Peter Schünemann, Vanemuise teatri muusikajuht Paul Mägi ja Orfeo Foundationi juht lavastaja Hans Nieuwenhuis, kes pidas festivalil ka asjakohase ettekande teemal “Audition: the Magical Five Minutes” (“Ettelaulmise maagilised viis minutit”). Tänavusel konkursil oli üks põhivoor rohkem, Erki Pehki sõnul puhtpraktilisetel põhjustel: nii saab suur osa I voorus esinenuid veel ühe šansi ennast näidata ja ei pea kohale tulema vaid ühe vooru pärast. “Konkursi kava on nii koostatud, et saaksime näha lauljate erinevaid külgi. Kas suudetakse ooperi kõrval laulda ka kammermuusikat, Mozartit, vanamuusikat, kaasaegset muusikat? Teiseks meie põhimõtteks on voorude lühidus. Ei pea laulma pool tundi, et saaks lauljast ettekujutuse. Sellel on ka praktiline taust: nii ei pea konkursil veetma päevi, iga voor kestab ühe päeva. Noortel pole nii palju raha, et olla konkursil kuu aega. Püüame kõik päevad ka võimalikult ära sisustada, et osalejad saaksid igakülgset kasu: toimuvad meistriklassid, kohtumisõhtud, žüriiliikmete kontserdid.” Minuni jõuab järsku tõdemus, et Taevi-nimeline konkurss on ju tegelikult üks meie kõige ulatuslikumaid ja suurema osalejate arvuga rahvusvaheline konkurss. Soliidsed on ka rahvusvaheline koorifestival “Tallinn” ja pianistide konkurss “Tallinn”, kuid osalejate arvult siiski väiksem. Uurin, miks on konkursi ja festivaliga jäädud pidama just Pärnusse, kas pealinnas poleks üritusel rohkem kõlapinda? Erki Pehk: “Pärnu on just väga sobiv koht! Tallinnas väsiks se kõige toimuva vahel ära. Tallinn on juba nii suur, et ühest kohast teise liikumiseks on transporti vaja, Pärnus on teater, kontserdimaja, Kuninga tänava põhikool kõik 500 meetri raadiuses. Siin on loodus, meri, saab lõdvestuda ja keskenduda.” Olles seal nüüd ise käinud ja oma silmaga näinud, võin tunnistada, et konkurss oli tõepoolest suurejooneline ning heade häälte rohke. Jälgisin II vooru Pärnu Endla teatri saalis. Eestlastest võtsid konkursist osa Danna Malyshko, Arete Teemets, Tamar Nugis, Elina Netšajeva, Maari Ernits ja Dara Savinova. Neist Maari Ernits ja Dara Savinova on juba pikka aega õppinud ja tegutsenud väljaspool Eestit, Ernits Hollandis, Savinova Austrias ja Šveitsis (õppinud Salzburgi Mozarteumis, praegu tegutseb Zürichi ooperis). Eesti parimatena jõudsid IV vooru Arete Teemets ja Dara Savinova. Arete Teemets on sisukas, väga hea laulukooliga noor lauljatar (õppinud EMTAs Nadia Kuremi juures ja aastaid Itaalias). Tema esitustest paistab alati välja sisukus ja süvenemine. Suur ja meeldiv üllatus oli Dara Savinova, kes jättis väga hea mulje oma stiilse esituse ja hästi paigas häälega. Siia juurde ka veel kaunis lavavälimus. Danna Malyshko tegi tubli esituse, kuid võistluse väga tugevas konkurentsis oli kahtlemata raske mõjule pääseda. Tamar Nugis on paljutõotav noor bariton, kuid võibolla ei õnnestunud tal kõige paremini kavva valitud aaria Händeli “Messiast”. Elina Netšajeva kavas oli kõik väga lihvitud, kuid ilmselt miski tema kontseptsioonis ei sobinud žüriile. Kõrge tase oli mitmel osaleval läti lauljal, enamik neist Vītolsi-nimelise Läti muusikaakadeemia kasvandikud, kel mitmel õpetajaks Krišjānis Norvelis ja Anita Garanča (maailmanime Elina Garanča ema). Neist parimana pälviski III koha Rihards Millers. Ka Venemaal leidub alati andeid, neist oli ehk huvitavam bariton Misha Gavriloff ja hiljem III koha pälvinud tenor Juri Rostotskii, kes II voorus võibolla veel nii ei säranud, kuid kellel on suurepärane hääl ja hea välimus. Põnevad olid n-ö eksootiliste maade esindajad Zayra Fernanda Ruis BernejoMehhikost, IV vooru jõudnud Lauren Margison Kanadast ja finalist Margrethe Fredheim Norrast. Väga tugeva ja sisuka lauljana jäi juba siis meelde hiljem II preemia pälvinud poolatar Ewa Tracz. Pean tunnistama, et selles voorus ei osanud ma veel ennustada hilisemat võitjat, korealast Sunghyun Kimi, kes jäi küll meelde oma kauni ja vabalt voolava tenorihäälega, kuid tõlgenduste poolest polnud ehk mitte nii huvitav ning hilisema finalisti ukrainlanna Elena Brazhnykikõrval oli veel teisigi huvitavaid lauljaid. Minnes tänavuse lavastuse, Verdi “Aida” juurde, peab kõigepealt arvestama, et “PromFesti” ooper on ju põhimõtteliselt eksperimentaalteater, kus lavaseadeid ei tee tingimata just ooperilavastajad. Seda suurema vaimustusega selle põneva ülesande kallale asutakse. Erki Pehk on mitmes oma intervjuus maininud, et ooperite lavastamise traditsioon sai alguse Anna Samuilist. “Kui see mõte idanema hakkas, meenus, kuidas Andrus Kallastu tegi Endla teatris omal ajal toreda “Figaro pulma”. Endla teatril on ju ka orkestriauk olemas. Tuli siis mõte, et miks meie ei võiks lavastada Samuilile “Rigolettot”. Nii algaski traditsioon, et konkursi võitja saab peaosa oma lemmikooperis ja see on ka üks meie konkursi originaalseid preemiaid.” “Aida” oli eelmise konkursi võitja, leedu lauljatari Jomante Šležaite üks valikuid. “Aida” lavastajaks ja paralleelselt ka kunstnikuks sai seekord festivali kunstnik, mitmele varasemale produktsioonile fantaasiarohkeid kujundusi teinud Madis Nurms. “Aida” lavastamine on mitmes mõttes väga keeruline, sest see on ehk rohkem kui nii mõnigi teine ooper kinni oma ajastus ja temaatikas, samuti oli Šležaite oma kahekümne kuue eluaastaga väga noor Aida osatäitja. Madis Nurmsi soov oli tuua teos lähemale meie ajale ja mitte kinni hoida pompoossust markeerivast butafooriast, mis tema sõnul varjutab teemasid, mis ooperis on tegelikult olulised. Kaasajastatud ooper pole muidugi ammugi enam midagi uut, kuid siin polnud see mitte lihtsalt kaasajastamine kaasajastamise pärast, vaid soov sel viisil tuua vaatajani mõtlemapanevaid teemasid, nagu totalitaarne võim ja selle hävitav mõju, vabadus ja inimliku väärikuse säilimine. Üht-teist sellest lavastajal õnnestus, kuigi oli ka seda, mis eriti ei veennud. Minu jaoks olid huvitavad ja haaravad kõik psühholoogilised, isikulised stseenid, kus väljendus Amnerise (Angelina Švatška) kirg ja selle lootusetus, Radamese (Eduard Martõnjuk) heitlus valest soost armastatu ja oma kohuse vahel totalitaarse riigi ustava sõdurina, Aida lõhestatus armastatu Radamese, oma kodumaa ja oma isa soovide vahel. Selle kõrval jäid stseenid Egiptuse kuninga ja tema kaaskonnaga, kelle iseloomustamiseks oli kasutatud kõikvõimalikke totalitaarse võimuga seotud atribuute (kogu lava täitvad diktaatori piltidega plakatid, tütarlapsed automaatidega, kaaskondlaste OMONi salklaste või “Star Warsi” tegelaste rõivastust meenutavad kostüümid jne) kuidagi pealiskaudseks ja õõnsaks. Omamoodi nutikas detail oli lavastusse lisatud diktaatori absurdsust rõhutav kääbus-abiline oma parodeeriva tegutsemisega. Solistidest oli kõige mõjuvam peategelaste kolmik: Jomante Šležaite (Leedu) Aidana, Anželina Švatška (Ukraina) Amnerise ja Eduard Martõnjuk (Valgevene) Radamesena. Anželina Švatška Amnerises oli karakterilähedust tema paar aastat tagasi tehtud Ljubašaga “Tsaari mõrsjas”. Armastuses piinleva naise rollis on ta väga mõjuv ja ehe. Pean tunnistama, et mind Aida-Jomante Šležaite noorus ei häirinud. Ta tegi väga meeldejääva rolli ning vokaalselt olid mõned stseenid (duetid Radamesega, duett isaga) lihtsalt lummavad. Eduard Martõnjuk lõi kaasaegselt ihaldusväärse Radamese tegelaskuju, ka vokaalselt oli esitus väga nauditav. Aida isa, Etioopia kuninga kuju lõi usutavalt Samsons Izjumovs (Läti). Kuninga (Märt Jakobson, Vanemuine) ja ülempreestri Ramfise (Romans Polisadovs, Läti) osad olid lavastatud psühholoogiliselt üheplaanilisemalt, kuid vokaalselt esitasid nad oma osa hästi. Kujundus oli seekord minu jaoks pisut liiga metsik ja vahel ka arusaamatu virvarr. Kahetsesin taga Madis Nurmsi eelmiste etenduste küll ka pööraseid ja ülimalt fantaasiarohkeid, kuid siiski teatraalselt esteetilisi kujundusi. Kokkuvõttes tekkiski lõpuks tunne, et lavastuses eksisteerisid kõrvuti kaks eraldi lugu: üks ooper-grotesk ja teine kammerlik psühhodraama. Minu poolehoid kuulus kammerlikule psühhodraamale. Tahaksin lõpuks veel rõhutada, kui oluline on “PromFestil” selline eksperimentaalne ooperilavastus. See on seda huvitavam, et “PromFestil” on tihtipeale konkursi võitjate ja teiste seal osalenud silmapaistvate lauljate näol võimalus kasutada paremaidki soliste kui meie kutselistel teatritel Estonial ja Vanemuisel. Ooper on nii põnev žanr ja iga lavastus – millised head ja vead seal ka oleksid – on alati lisaväärtus, mis rikastab meie kultuuripilti. TULEMUSED I koht Sunghyun Kim (Korea) II koht Ewa Tracz (Poola) III koht Juri Rostotskii (Venemaa), Rihards Millers (Läti) Parim kohustuslik laul (Schuberti “Ave Maria”) – Rihards Millers Publikupreemia – Sunghyun Kim Parim kontsertmeister – Erika Āpeine (Läti)

Eesti muusika suurejooneliste välisesituste kõrval, neist viimane menukas Pärdi kontsert Berliini Konzerthausis president Toomas Hendrik Ilvese riigivisiidi osana, toimus 7. juunil Saksamaal veelgi üks tähelepanuväärne ettekanne. Kui Eesti on tihti end esitlenud alati tähelepanu ja tunnustust pälviva Pärdi muusikaga, siis seekord oli fookus varasema aja eesti muusikal, meie rahvusklassikal. MDRi (Kesk-Saksa Ringhäälingu) sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi, koorid ja solistid kandsid sel päeval Leipzigi Gewandhausis ette Rudolf Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine”. Sellele eelnes ka päev varem menukas kontsert lähilinnas Suhlis. Pärast rahvustundelist uusesiettekannet 1989. aastal on “Joonase lähetamist” mängitud mitmel korral Eestis ja mujal maailmas. Praegune oli juba selle teose kahekümne teine esitus, millel oli ka seos mitme sündmuse ja tähtpäevaga.1909. aastal kanti just Leipzigis teos esimest korda osaliselt ette, kuid seda ettekannet ei saatnud ei edu ega mõistmine. Maestro Neeme Järvi ütles kontserdijärgsel vastuvõtul: “Küll oleks soovinud, et autor oleks oma teost nüüd siin kuulnud. Usun, et ta oleks rahule jäänud.” Suure projekti teostumisest kõneles MDRi orkestri mänežer dr Karen Kopp, et idee tuli orkestri peadirigendilt Kristjan Järvilt, kui hakati planeerima linna suurejoonelisi pidustusi, tähistamaks 1000 aasta möödumist Leipzigi asutamisest. MDRi orkestril on ka põnevust pakkuv kontserdisari “Go North!”, kus tutvustatakse tähelepanuväärseid ja mitte nii sageli kõlavaid põhjamaade heliteoseid. Nii langesid mõtted ja võimalused viljakalt kokku. Kontsertide järgsel päeval pidas Vardo Rumessen, tänu kellele see teos omal ajal üldse “elule tõusis” ka vastavateemalise ettekande Leipzigi ülikoolis. Kontserdil oli kohal ka Rudolf Tobiase tütretütar Maaja Roos. Olen teost eelnevalt kuulnud kahel korral: 1989. aasta ajaloolisel hetkel, kui seda dirigeeris Peeter Lilje ning 2008. aastal, dirigendiks Neeme Järvi. See esitus ka salvestati ning VAI firma andis sellest välja DVD. Gewandhausi ettekandel oli kohal ka MI võttegrupp ning samuti salvestas ettekande ARTE. Siin teost kuuldes üllatas mind, kui palju andis ettekandele juurde Estonia kontserdisaalist tunduvalt suurem saal. Teose topeltkoosseisu kohatine ülivõimas kõlajõud mahtus saali, Estonias kontserdisalis on tunne, et kogu see suurus kipub saalist välja plahvatama. Teiseks andsid uued akustilised tingimused võimaluse hoomata paremini teose ülesehitust. Autor on “Joonase lähetamise” jaganud kolme ossa, mis omakorda jagunevad alaosadeks. Esimese osa proloogis antakse teose sümbol, prohvet Joonase märk patusele ja sõnakuulmatule rahvale. Tobiase geniaalne lisand, väike koor chorus mysticus, mis on teoses kõrgema vaimu objektiivseks hääleks, lisab, et see saab omal ajal ka kogu inimkonna lunastaja märgiks. Objektiivselt vaimutasandilt laskutakse seejärel maa peale, kus prohvet Joonas kaebleb, kõhkleb ja püüab ülesandest pääseda. Koor ja objektiivse häälena tenorisolist toovad teateid Jumala suurusest ja kõrvalekaldumatusest, mille vastu Joonase kaebed kui vastu seina põrkuvad. Järgneb süžeeline pilt, kus Jumala eest põgenev Joonas on laevas tormisel merel, kuni laevamehed ta lõpuks merehädast pääsemiseks viskavad ohvrina merre. Teine pilt “Jumalast hüljatud öö” on meisterlik kannatusi ja siseheitlusi edasi andev episood, mille lõpetab imeline koorifuuga, mis toob meelde Bachi motetid. Teose teises osas kujutab Tobias usklike ekleesiat, kus ilmutatakse Jumala suurust ja meenutatakse karistuse kohutavust. Objektiivse taevaliku häälena ilmub taas chorus mysticus ning esmakordselt ka lastekoor, kes oma ebamaiste puhaste häältega on kui kommenteerivad inglid. Siia paigutas Tobias majesteetliku “Sanctuse”. Erakordselt mõjuv on selles osas Joonase aaria, kes läbi kannatuste puhastunult leiab nüüd kindlust Jumala hääleks olla. Järgmises pildis on kõlamaalingulise detailsusega edasi antud Niinive linna liiderlikku, sarkastilist ja ennasthävitavat miljööd, mille asukad soovivad vaid “süüa ja juua, sest homme oleme surnud” ja kordavad, et Jumalat ei ole. Neile langeb Jumala karistus, osa lõpeb leinalise Kyrie’ga. Kolmandas osas, teost filosoofiliselt kokku võtvas “Inimese poja märgis”, jõutakse müstilistes üldistustes tõdemuseni, et Jumal on alati inimese juures ning temale kuulub kogu tänu ja kiitus. Nii väljenduvad selles teoses Tobiase kunstilised otsingud ja vaimsete üldistuste poole püüdlemine, teisalt inimlik kõhkluste ja kannatuste maailm, millest igaüks justkui puhastustulest peab läbi tulema. On imetlusväärne, kuidas Tobias on selle keerulise alusplaani koos alltekstidega põiminud kokku mitmekihiliseks, paralleelhoovustega suurvormiks. Siin on vaheldatud mitmesuguseid oratoriaalseid võtteid: erinevat tüüpi koorid, soololõigud, duetid ja tertsetid, varieeritud koraalid, polüfoonilised, fugeeritud faktuurid, rikkalik ja värvikas orkester ning aeg-ajalt ka teatud ooperipärasus. MDRi sümfooniaorkester paistis silma kui väga võimekas ja paindlik kollektiiv. Erilist kiitust väärivad koorid: MDRi koor, Läti riiklik koor Latvija ja MDRi lastekoor. Nendega oli tehtud väga täpset ja hoolikat tööd, mis esitusel sulas suurepäraselt maestro Neeme Järvi loodud tervikusse. Solistidest tõusis esile Ain Anger Joonasena. See polnud lihtsalt üks soolo oratooriumis, vaid kannatava ja otsiva inimese elav hääl, mis andis esitusele väga olulise lisamõõtme. Ka teised solistid (Susanne Bernhard, Iris Vermillion, Dominik Wortig, Thorsten Grümbel) olid soliidsed, kuid sellist isiklikku sidet esitatavaga ei õnnestunud neil saavutada. Sellise tavapärasest suurema suurvormi ettekandeks on vaja kogemust, haaret ja erakordset tervikutaju, mida pole kaugeltki igal dirigendil. Neeme Järvi on üks neist, kelle suurus just selliste hiigelteoste puhul eriliselt avaldub. Ta vormib neist muusikalistest katedraalidest mõjuva terviku, mis võimaldab kuulajal teost nagu panoraamvaatena haarata. Vestlesin pärast kontserti MDRi orkestri mänedžeri dr Karen Koppiga, et kuulda muljeid teosest ja esitusest. Ta ütles: ““Joonase lähetamine” on sügav, omapärase muusikalise keelega teos, kus on tunda väga suuri püüdlusi. See on julge eksperiment, teos on elav ja kaasahaarav. Paralleelide mõttes meenuvad kindlasti sel ajajärgul loodud Schönbergi “Gurre-Lieder” või Mahleri sümfoonia nr 8 – kuigi Neeme Järvi on öelnud, et need heliloojad üksteist ei tundnud. “Joonase lähetamine” on žanrilt oratoorium, kuid siin on väga palju ka ooperlikkust, peaaegu teatraalset suurust. Koor näiteks ei ole kunagi kommenteeriv hääl, vaid alati dramaatiline, osalev. Leipzigi publik oli teosest ja esitusest väga positiivselt puudutatud. Selles on teeneid ka meie peadirigendil Kristjan Järvil, kes on õpetanud publikut hindama ja mõistma uut repertuaari. Tooksin ka esile Suhli publiku reaktsiooni, seal ei ole selliseid kontserdikuulamise võimalusi nagu Leipzigis, kuid ka seal oli väga tormiline ja entusiastlik vastuvõtt. Ma arvan, et “Joonase lähetamises” on midagi sellist, mis klassikalise muusika publikut väga tugevalt kõnetab.”

Kui ajakiri Muusika Eestit külastanud Itaalia heliloojast Ivan Fedelest artklit palus, siis polnud mul veel aimugi, kuidas asjad hargnema hakkavad. Olin Fedele nime küll kuulnud, kuid loominguga kursis polnud. Miks mitte teha tutvust? Tänapäeval on millegi uuega tutvumine tänu internetile justkui väga lihtne ja käepärane, kuid süveneda on kirendava ekraani, hektilise infovoo ning kogu ümber keeva tavaelu keskel ikkagi kuidagi keeruline. Pealegi on palju loomulikum kuulata nüüdismuusikat pigem elavas esituses kui video või salvestise vahendusel. Igal juhul eelistan ma alati esimest, see tähendab täielikult pühendatud aega kontserdisaalis ilma kõikvõimalike vahele segavate nähtusteta. Seetõttu pean tunnistama, et ei suutnud tegelikult Youtube’ist ühtegi Fedele teost lõpuni kuulata. Siis aga sekkus elu ja mulle pakuti ühe Fedele teose (“Suite Francese V” harfile) esitamist. See sündmus lisas uue vaatenurga alanud eeltutvumisprotsessi ja kuigi nägin, et aega esituseks valmistumiseks napib, palusin ikkagi tutvumiseks nooti. Ja jällegi, enne noodi saabumist jõudsin internetist vaid loo algust kuulata. Noodiga tuli ka tuntav pööre mu tutvumisprotsessi. Uskumatu, aga nähes noodis peegeldumas helilooja nägu või otsekui tema DNAd, oli kohe palju huvitavam. Noot väljendas selget organiseeritust ja täpset vormitaju, põhjalikku tööd koos interpreediga ja tänu sellele ka väga head instrumendi tundmist, selget loogilist mõtlemist, üleüldist läbimõeldust, kõigi muusikaliste parameetrite meisterlikku valdamist. Kõigi nende omaduste paikapidavuses võisin veenduda, kui maestro Fedele saabus Eestisse. Ühtlasi sain teada, et Fedele ise räägib ka väga palju muusikalise DNA-koodi kasutamisest oma loomingus, et ta armastab matemaatika ja loogika ilu ning on õppinud filosoofiat. Eks ma olin ka ise natuke imestunud, et üks kümneminutise sooloharfile kirjutatud teose noot annab mulle ühe isiku kohta nii palju informatsiooni. Loe edasi Muusikast 7/2015

22.–29. mail toimus paralleelselt kahes linnas, Tallinnas ja Tartus, XIV Eesti heliloojate festival, mille peaheliloojad olid tänavu Tatjana Kozlova-Johannes ja Ivan Fedele. Festivali üks eesmärke on olla (või vähemalt saada) nüüdismuusika eri suundi tutvustavaks muusikafoorumiks, konkureerides analoogsete festivalidega mujal maailmas. Esinejatest olid olulisemad ansambel U: Eestist, clapTON Ensemble Ühendkuningriigist, Neue Vokalsolisten Stuttgart Saksamaalt ning Ensemble Figura ja Ensemble Poing Taanist ja Norrast. Festivali kunstiline juht on Monika Mattiesen. Nüüdismuusikast kõneldakse vahel kui meediumist, mis oma teemakäsitlustega puudutab elu põhiküsimusi ja millel rajaneb inimkonna vaimne areng ning mis on inimestele eksistentsiaalselt vajalik. Ometi toimusid festivali kontserdid (pool)tühjades saalides. Üks võimalikke põhjusi võib olla potentsiaalse publiku suutmatus uue muusika kontserdil oma rolli täita – tihti jääb kuulajale mõistetamatuks, mida talt oodatakse. See tähendab, et juhul kui publikul puudub eelhäälestus ja ta ei tea, kas suhestuda esitatavaga kui verbaliseeritava kontseptsiooni kandja, meditatsiooniobjekti, mängu või muu sellisega, võib juhtuda, et muusika (kogu oma tähenduslikkuses) tegelikult kuulajani ei jõuagi. Vastuvõtja seisukohalt on niisiis oluline, et oleks loodud teatav pinnas loomingu mõtestamiseks nii tervikkava kui üksikteoste tasandil. Seega võib heliloojate ja ka esitajate puhul eristada kahte pigem vastandlikku lähtekohta: 1) n-ö protsessikeskne lähenemine, kus fookuses on pidev muutumine, mille mõtestamine jääb iga kuulaja üpris suurt pingutust nõudvaks individuaalseks ülesandeks; 2) n-ö vastuvõtjakeskne lähenemine, kus esiplaanil on teose edastamine kuulajale ja mille puhul publiku roll muusika mõtestamisel on väiksem, kuna teoses toimuvad protsessid on muudetud kuulajale hõlpsamini mõistetavaks. Loe edasi Muusikast 7/2015

Nagu enamik ooperiorkestreid, valmistab ka Vanemuise sümfooniaorkester aasta jooksul ette mitu kontserdikava. Tartu ainsa professionaalse sümfooniaorkestrina on selle kollektiivi kontsertidel kodulinna kultuuripildis suurem kaal kui näiteks Estonia teatri orkestri omadel Tallinnas. On üsna loomulik, et sageli kaasatakse kontsertidele ka vokaalsoliste ning koore nii oma teatrist kui külalisi. Vanemuises praegu peadirigendina oma neljandat hooaega lõpetanud Paul Mägi juhatas hooaja neljast kontserdist kolme. Hooaeg algas paljulubavalt väga õnnestunud kontserdiga, kus kõlas meie lavadel suhteliselt harva esitatav prantsuse romantism – César Francki sümfoonia d-moll ja Charles Gounod’ “Messe solennelle de Sainte Cécile”. Kava oli väga hästi valitud, arvestades orkestri tugevamaid külgi ja üldist taset. Tundub, et selline pika joonega eepiline muusika sobib hästi orkestri natuke flegmaatilise temperamendiga. Eriti meeldis Francki sümfoonia täpne ja lugupidamisega mängitud esitus. Kõrvu jäid mitmed väga hästi kujundatud puhkpillirepliigid, eriti aeglase teise osa hingestatud ja täpse intonatsiooniga metsasarvesoolod Jan Pentšukilt. Ka keelpillide tämber oli meeldiv – ühtlane, tundlik ja häälestus hästi, kõlades kuulatult ja tunnetatult. Kontserdi teises pooles liitus orkestriga peale kolme solisti ka ooperikoor ja ammune koostööpartner Tartu Noortekoor. Sümpaatseima mulje solistidest jättis läti bariton Jānis Apeinis oma tõsiduse, hea maitse ja paitavalt maheda tooniga. Sopran Aile Asszonyi mahlakas ja varjundirikas tämber on meeldiv kuulata, aga sel kontserdil kippus jääma madalaks. Itaalia tenori Aldo Caputo partii kõlas tundeliselt ja temperamentselt, kuid minu maitse jaoks liturgilise teose kohta liiga meeleliselt. Samuti häiris natuke pressitud ja kinnine toon ülemises registris ning liiga sagedased portamento’d. Üldiselt oli solistide ansambel siiski ühtlane ning nauditav. Traditsiooniline annetustega advendikontsert toimus jahedas Jaani kirikus ning koosnes pisivormidest, populaarsetest aariatest ja paladest, tervelt pool kava hõivasid tuntud jõululaulud. Seda kontserti juhatas Endel Nõgene, kaasatud olid ka oma teatri solistid Karmen Puis ja Simo Breede, Tartust pärit viiuldaja Miina Laanesaar ning mitu harrastuskoori. Kirik oli rahvast täis ja kontsert sai sooja vastuvõtu osaliseks, ent minu hing ei jäänud ikkagi rahule. Kas tõesti peab professionaalse orkestri ühe vähestest kontsertidest aastas raiskama laiatarbemuusikale? Mõistan, et publik ootab jõulude aegu kergemat meelelahutust, ent kindlasti on võimalik leida maailmaklassikast kontserditäis lühikesi lüürilisi ja helge meeleoluga palu, mis pakuksid kuulajale peale äratundmisrõõmu ka võimalust midagi uut avastada ja oleksid esitajatelegi huvitavamad ning nõudlikumad. “Püha öö” kõlas ooperilauljate esituses küll meisterlikult, ent siiski pole selles laulus võimalik väga palju uut ja isikupärast avastada. Loe edasi Muusikast 7/2015

“Kevad, suvi, sügis, talv... ja jälle kevad” on üks ilusamaid filme, mida olen näinud. Nagu aasia filmidele üldiselt omane, on ka see Korea film, kus aeg voolab teistmoodi, visuaalselt väga lummav. Ja esmapilgul ei toimu meie mõistes mitte midagi. Ometi jätab näiline tegevusetus sügava jälje ning alles hiljem tajud, kui palju on ühine teekond sinu maailma muutnud. Pealtnäha lihtsalt niisama, ilma suurte vapustuste ja kataklüsmideta. Kui ERSO 2014/15 hooaja hakul tundus, et minu osaks jääb vaid puhas rõõm kontserdikülastustest, siis tegelikkus erines veidi algsest ettekujutusest. Selgus, et terve hooaja jälgimine pole ainuüksi nauding, vaid nõuab ka pingutust, tähelepanu ning keskendumist. Kohale tulemist ja “kohal olemist” ka siis, kui oled parasjagu väsinud, tujutu või on mõtted hoopis mujal rändamas. Seega ühest küljest privileeg, teisalt vastutus. Lõpuks koorus välja tõde, et nii nagu interpreet võib vahel lavalt morni näoga saali vaadata, tehes lihtsalt oma igapäevast tööd, võib ka saalis istuja keset kaunist helide merd tunda aeg-ajalt tühjust. Need hetked on osa elust. Kui sisetunne ei ühti parasjagu saalis valitseva üldise meelsusega, siis sellest ei tasu heituda. Õhku tõstvaid hetki ongi vähe, ime on just seetõttu ime, et ta on nii haruldane ja harvaesinev. Kogemus on alati isiklik, hinnang sageli subjektiivne. Kindlate parameetrite alusel saab hinnata vaid teatud piirini, sealt edasi tuleb juba tunnetuslik taju, mis omakorda ebamäärane ja mitte mõõdetav. Kui vaid teaks seda valemit, millest sõltub elamuse saamine. On see vastuvõtja meeleolu, üldine õhkkond, kontserdihetkel valitsev emotsioonide ja mõtete energeetiline sümbioos või publiku ja esineja vaheline side? Me ei saa seda kunagi teada, kinni püüda ja täpselt mõõta, just ootamatuses peitubki loomise võlu, kontserdid on elatud ja elamata elu peegeldus, oma tõusude ja mõõnadega. Kui nüüd põhiteema juurde tagasi pöörduda, siis enamik hooaega puudutavaid olulisi mõtteid sai esimeses loos juba ära öeldud, neid siin uuesti kordama hakata oleks vist liig. Välja arvatud fakt, et ERSO on haruldaselt heas vormis. Ruumi vähesusel loobuksin ka kõikide kontsertide üksipulgi üleslugemisest, võttes endale vabaduse tuua esile need kolm, mis tõeliselt raputasid. Lugejale jääb aga täielik õigus selle valikuga mitte nõustuda. 27. veebruari kontserdil kohtus publik taas maestro Nikolai Aleksejeviga, solistiks legendaarne tšellist Natalja Gutman. Esitusele tulnud Lutosławski tšellokontserdi helimaailm paelus juba esimestest taktidest jäägitult. Ka mitmeid kordi järelkuulates võis selles mitmekihilises keerukas ning põnevas teoses avastada veel palju. Gutman oli hämmastavalt heas vormis, esitades publiku rõõmuks ka kaks lisapala, Bachi bourrée ja sarabande’i C-duur süidist soolotšellole. Võib kõlada suuresõnaliselt, kuid Bachi muusika on ülim. Tõelise kunstniku proovikivi. Gutmani mängust kumas läbi elukogemus, sügavus ja samas sugestiivne lihtsus. Bachist, mis mõjus kui õrn hinge puudutus, kujunes ootamatult kontserdi kõrghetk. Teises pooles ettekandele tulnud Rahmaninovi kolmas sümfoonia oli lummav. Muutumata üleliia läägeks ja laialivalguvaks, sai tulemus helgelt suursugune ning igatsev. Aleksejevis on välise vaoshoituse varjus mingi kummaline, tiheda vibratsiooniga sisemine pinge, mis on äärmiselt kütkestav. Dirigent, kelle puhul suuri sõnu ning tühiseid žeste ei eksisteeri ning kelle energeetika tundub eestlase loomuga üllatavalt hästi sobivat. Oli suur rõõm teda jälle ERSO ees näha ja kui otsustada sooja aplausilaine järgi, mis maestrot orkestri ette astudes saalist tabas, polnud ma oma heameeles kaugeltki ainus. Ta on siin oodatud ja armastatud. Ainsaks tõrvatilgaks sel imelisel õhtul oli pidev köhakoor. Nüüd ma mõistan, miks Covent Gardeni peadirigent Sir George Solti jagas teadaolevalt alati enne etendust köhakomme... Tõenäoliselt näitab see vähest sallivust, aga kui mõned inimesed peaaegu igal kontserdil järjekindlalt kõige vaiksema koha peal põhjalikult oma bronhe puhastavad, siis see häirib. Kohati isegi väga. Loe edasi Muusikast 7/2015

Kui palju on tänapäeval maailmas inimesi, kellele miski või keegi on püha? Kes tunnevad selle järele vajadust, kes tunnistavad seda endale ja teistele? Ning veelgi tähtsam – kes tõesti elavad nii, pühadust oma elus väärtustades? Rääkides muusikast, ei saa minu meelest sellest küsimusest üle ega ümber. Endiselt on enamik meid ümbritsevast klassikalisest muusikast juba sajandeid tagasi loodud ning inimese suhe Jumalaga oli siis sootuks teine. Erinev oli ka see, mida inimesed endale lubasid ning kuhu piire tõmbasid. Kahtlemata on alati rohi olnud rohelisem ja taevas sinisem, kuid tundub, et inimesed on heitlikumad kui kunagi varem. Killustatud, katki, eksinud. Minu jaoks on muusika alati olnud Jumala teenimine ja ma usun, et just soovist Jumalat kiita muusika üldse kunagi tekkis. Tänapäeva meelelahutuskultus on muusika sellest väga kaugele viinud ning puutetundliku nutipõlvkonna keskendumis- ja süvenemisvõimele on sajanditevanuse loomingu kaasaega integreerimine tõsine väljakutse. Ja kui võimalik see üldse ongi? Internet pole küll muutnud inimese põhiolemust (seda ei suudaks ilmselt ükski tehnoloogiline areng), küll aga on see kõvasti pärssinud inimese võimet enda sisemuseni jõuda. Otsitakse, aga mida? Soovitakse, aga ei teata, kuidas millenigi jõuda. Hea karjase on sageli välja vahetanud hea karvane – armas lemmikloom, kes tingimusteta kuuletub ja soove täidab. Kirikuõpetajal ja interpreedil on minu meelest nii mõndagi sarnast. Mõlemad on jumaliku sõnumi vahendajad ning mõlema puhul on suur tähtsus isiksuse mõjul. Ilmselt armastab enamik professionaalseid muusikuid muusikat ning enamasti saadakse ka muusikast aru; tihtipeale osatakse ka muusikast ilusasti rääkida. Kuid on kaks aspekti, mida nii sageli ei kohta. Need on interpreedi andekus (kui muusikalise andekuse alaliik) ja vaimusuurus. Pole tähtis, kui hästi interpreet muusikast aru saab – kui ta ei suuda enda nägemust publikule peegeldada nii, et see inimesi saalis liigutab, pole tema missioon täidetud. Ja vaimsus, kas seda üldse saab kirjeldada? See on tuvastatav vaid tunnetusepõhiselt, mõnel inimesel lihtsalt on vaimsus ja teisel pole. Kurb, aga tõsi. Mis on interpreedi eesmärk kontserdil? On see monoloog, dialoog, soliloog (muusiku kõnelemine iseendaga) või hoopis vestlus Jumalaga ehk palve? Mina otsin eelkõige seda viimast, ehkki ka teised variandid on pakkunud elamusi. Hea oleks, kui kontsert oleks veel väestatud vaimustusega. On seda kõike liiga palju tahetud? Kardetavasti. Hea uudis on see, et Eestis pole seda kindlasti vähem kui mujal maailmas. Interpreedi rahvusvaheline kuulsus, edukus ning kõrge piletihind ei garanteeri kontserdielamust. Vastupidi, juhtub, et just edukuserattasse sattumine mõjub vaimsele kasvule pärssivalt – ei jää aega enda hinge jaoks, peab esitama seda, mida tellitakse, mitte seda, mida süda tahaks. Eestis toimuvatel maailmakuulsate muusikute kontsertidel, kus näiliselt on kõik hiilgav, saal rahvast täis ning kontserdi lõpus kestvad aplodismendid ja braavohüüded, on tihtipeale näha, et kontserdi ajal publik ei kuula, tal on igav, inimesed mängivad telefonidega ja suhtlevad omavahel. Kui needsamad inimesed kontserdi lõpul püsti seistes aplodeerivad, siis kas on põhjuseks hirm näida asjatundmatu? Et kui on kallis pilet ja kuulus muusik, siis see p e a b olema hea kontsert ning mina lihtsalt ei saa sellest aru? Aga kõik pole ju kuld, mis hiilgab. Mis on kriitiku missioon ja mida temalt oodatakse? Laias laastus meenutab olukord Albikära Antsu lugu, kus kõiki rahuldav variant puudub. Kui kriitik laidab, on ta kuri või rumal või mõlemat. Kui kriitik kiidab, on ta arg või rumal või mõlemat. Kas lasta ennast sildistada pigem hambutuks või pahatahtlikuks? Interpreedid positiivse kriitika puhul ilmselt rahulolematud pole, isegi kui nad leiavad, et see oli põhjendamatu. Kriitikal on siiski võim, kas me tahame seda või mitte. Eesti Interpreetide Liidul on palju liikmeid ning igaks hooajaks saabub ohtralt kontserdisoove. Paradoksaalsel kombel on äraütlemise põhjused üksteisele vastukäivad: ei soovita anda kontserte neile, kes niigi juba palju esineda saanud, ega neile, keda eriti ei teata, kelle tasemes ei olda kindel. Samas kontsertidel juhatuse liikmeid tihti just ei kohta. Mille põhjal siis edasisi otsuseid tehakse, kui oma silm pole näinud ega kõrv kuulnud? Või tulebki siin mängu kriitika tähtsus? Kriitiku kallutatus on sel juhul lausa fataalse kaaluga. EILi kontsertidest on kõige magusamad eliitkontserdid, mida muusikud enim ihaldavad. Sooloõhtut Estonia kontserdisaalis soovivad väga kõik pianistid, kuna seal on Eesti parim klaver ning tundub, et seesugune kammerkontsert sobib ka sinna kõige paremini. 14. aprillil astus seal üles üsna tavapäratu koosseis, nimelt trio Virgo Veldi (saksofon), Marius järvi (tšello) ja Jaak Lutsoja (akordion). Publikut oli vähe ja vastuvõtt leigevõitu, Estonia saal oli selle kontserdi jaoks selgelt liiga suur ja sobimatu. Samas kavaga väisati Paidet, Pärnut, Jõhvit ja Tartut, mis näitab, et huvi nende muusikute vastu oli tavapärasest suurem. Jaak Lutsoja “The New Story” ja Mihkel Keremi “Plaan” (esiettekandena) jäid kavast kõige enam meelde, nüüdisaegset eesti muusikat oleks võinud rohkemgi olla. Nii esitajate kui ka kuulajate jaoks väga nõudliku kava pakkus 23. aprillil Mustpeade maja valges saalis Tallinna Keelpillikvartett (Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila), tuues ettekandele Krzysztof Penderecki keelpillikvarteti nr 2 ning Beethoveni keelpillikvarteti nr 15 a-moll op 132. Mulle meeldib, kui muusikud ei lähe kergema vastupanu teed – Beethoveni pikk ja filosoofiline teos nõuab suurt süvenemisjõudu ning see vastandub meil nii levinud arusaamale, et publikul peab olema kerge pakutavat vastu võtta. Ei olnud kerge, aga oli huvitav ja avardav kogemus. Veelgi rohkem meeldis aga Penderecki särav kõlamaailm, kus esimest viiulit mängis suurepärane muusik Olga Voronova. Loe edasi Muusikast 7/2015

Leelo Kõlar. Abielus klaveriga. Intervjuu Erna Saarega Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Sten Lassmann. Kui kogu maailm jääb seisma. Pianist Arkadi Volodos P I L K Riina Luik. Paavo Järvi muusikaline absoluut. Ia Remmel. Rostrum Tallinnas Gert-Ott Kuldpärg. Jazzi on raske mängida kui sa seda ei armasta. Intervjuu Jukkis Uotilaga M U L J E Ia Remmel. Pärnu lauluparadiis. “PromFest” 2015 Ia Remmel. “Joonase lähetamise” suurusest. Ettekandest Leipzigi Gewandhausis Liis Viira. Puhta mõtte meister. Ivan Fedele Eesti heliloojate festivalil Saale Konsap. Kõrgel tasemel nüüdismuusika kontserdid, aga kellele? Pilk XIV Eesti heliloojate festivalile Kadri-Ann Sumera. Vanemuise sümfooniaorkestri kontserdihooaeg Hele-Mai Poobus. Kaleidoskoobi värvid ehk uitmõtteid ERSO hooajast vol 2 Kai Taal. Brontosauruse lamentatsioon Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 16

Elasid kord kolm sopranit – La Divina, La Stupenda ja La Superba. Ükski neist polnud pärit ooperi sünnimaalt, kuid ometi olid just nemad 20. sajandi bel canto kuningannad, äratades itaalia romantilise ooperi varjusurmast. La Divina Maria Callase lauljatee sai alguse Kreekas, tema elu oli täis kirgi, kuulsust, traagikat ja sära. Suur kunstnik, kellest sai legend juba eluajal. Austraallanna Joan Sutherland jõudis Wagneri dramaatilistest sopranirollidest alustades kummalisel kombel välja hoopis bel canto repertuaari juurde, millele jäi lõpuni truuks, teenides oma imeliste esitustega ära tiitli La Stupenda. Meie loo kangelanna La Superba Montserrat Caballé tee kuulsusele polnud kerge, kuid tasuks sai ta kõik selle, mida elult ootas. Neid kolme suursugust lauljannat sidus nähtamatute niitidega unustuse hõlma vajunud bel canto repertuaar, kuid sellega sarnasused ka lõpevad. Callas, olles otsa lahti teinud, ei laulnud enam kordagi saksa muusikat ja Sutherland ei puudutanud enamikku Verdi raskemaid rolle, verismist rääkimata. Nii Callase kui Sutherlandi puhul ei tulnud nüüdismuusika kõne allagi. Montserrat Caballé tegi seda kõike ja enamgi veel, samas on ta öelnud: “Ma pole ei nüüd ega kunagi olnud diiva. Olen lihtsalt Montserrat.” Tema võrratu iluga hääl, täiuslik ja veatu laulutehnika, ebamaised piano’d ning musikaalsus tegid temast ühe ooperimaailma eredaima tähe läbi aegade. Teekond sinna jõudmiseks oli täis vaesust ja looma kombel töörabamist. Kriitikud on talle ette heitnud lavavälimuse ja näitlejavõimete puudumist, kuid ta lõi karakteri ainuüksi oma fenomenaalse, varjundirikka hääle ja musikaalsusega. Pahaks on pandud ka sagedasi esinemiste tühistamisi. Kuid vaatamata oma terviseprobleemidele on Caballé 38 aasta jooksul üles astunud ligi 3800 korda ning selle aja jooksul tühistanud vaid 200 etendust või kontserti. Maria Callase 600 ülesastumist 18 aasta ja Joan Sutherlandi 1800 etendust 38 aasta jooksul ilmselgelt kahvatuvad Montserrat’ tulemuse kõrval. Iseenesest mõista pole laulmine sport, kus kõik on nii lihtsalt mõõdetav, kuid Caballé on ennast tõestanud kõige kiuste. Tema lugu on õnneliku lõpuga Tuhkatriinu-muinasjutt. Iga algus on raske Tulevane ooperidiiva sündis 12. aprillil 1933. aastal Barcelonas. Rangelt võttes pole Montserrat üldse eesnimi, tegu on hoopis geograafilise asukohaga, mis asub Barcelonast 30 km loodes. Tema pärisnimi on Maria de Montserrat. Ema Ana Folch oli laulja arengus nii mõneski mõttes võtmefiguur, kes tütre õpingute ja karjääri nimel loobus kasvõi uneajast, rabades hommikust õhtuni tööd teha. Montserrat on hiljem tunnistanud, et austas ja kartis oma ema, kes ei lubanud nõrkust ei endale ega kellelegi teisele. Montserrat esimene kokkupuude ooperiga oli seitsmeaastaselt nähtud Puccini “Madama Butterfly”, mida ta nautis enneolematult. Muusika kummitas tüdrukut terve õhtu, järgmistel päevadel rääkis ta ainult sellest etendusest. Ta kuulas unustamatu mulje jätnud aariat “Un bel dì” plaadilt ikka ja jälle ning esitas selle jõuluõhtul oma vanematele kingituseks. Huvitava kokkusattumusena oli tol ajal nende naabriks hispaania kuulsaim tenor Miguel Fleta. Järgmisel aastal sündis Caballéde perre poisslaps Carlos, kellel oli tulevikus ette nähtud oma õe eduloos olulist rolli mängida. Vanemad mõistsid, et nende tütrel on avaldunud tõeline anne, ning soodustasid tema muusikaõpinguid igati. Kuulus Liceo konservatoorium, kuhu Montserrat õppima asus, oli Hispaania parim muusikaõppeasutus, selle vilistlaste hulka kuuluvad Pablo Casals, Elvira de Hidalgo, Miguel Fleta, Victoria de los Angeles, Juan Pons jt. Paraku halvenes pereisa tervis järsult, ta vajas operatsiooni ja järgneva viie aasta jooksul kolis pere neli korda, iga korraga toimetuleku spiraalil allapoole kukkudes. Lõpuks oli Montserrat sunnitud oma õpingud katkestama, et aidata perele ülalpidamist teenida. Võibolla oleks kõik sinnapaika jäänudki, kui saatus poleks patroon José Antonio Bertrand i Mata näol vahele seganud. Montserrat’ vanemad saatsid talle kirja palvega toetada tütre õpinguid hetkeni, kuni ta sõlmib oma esimese lepingu. Saades aimu Caballéde tegelikust olukorrast, laiendas José oma abi kogu perele. Tema ainukeseks tingimuseks oli, et kui Montserrat’st saab maailmakuulus laulja, siis ei tohi ta unustada oma kodu ning peab kord aastas üles astuma Barcelona Gran Teatro del Liceos. Nüüd sai tulevane laulja lõpuks põhjalikke lauluõpinguid alustada. Tema esimese õpetaja, Ungarist pärit Eugenia Kemmeny õpetus oli kõike muud kui traditsiooniline. Esimesel aastal tegid õpilased vaid füüsilisi harjutusi, et kontrollida ja juhtida oma hingamist. Olles lisaks lauljale ka sportlane, kasutas Kemmeny tunnis stopperit, mõõtes nõnda kinnihoitava ja väljahingatava õhu pikkust. Paljud Montserrat’ klassikaaslased loobusid sellisest akrobaatikast, olles veendunud, et nende õpetaja on hull. Kuid tasapisi hakkasid tulemused ilmnema, ja veel millised! Caballé suhetest Kemmenyga puudus küll soojus, kuid nad austasid teineteist. Õpetaja Conchita Badìast, kelle tunnis tegeldi eelkõige muusika stiililise ja keelelise poolega, sai Montserrat’le aga teine ema. “On ükskõik, mida sa laulad – kas ooperit, oratooriumi, Lied’i, rahvalaulu, sellel ei ole tähtsust. See kõik on muusika. Ja muusika on kõik.” Badìa suhtumine muusikasse ja Kemmeny tehnika moodustasid vundamendi, millele tugines Caballé edu. Tema kolmas pedagoog Napoleone Annovazzi õpetas harmooniat ja kontrapunkti, samuti oskust improviseerida kadentse. Ühe aastaga õpiti selgeks neli rolli – kaks, mis sobisid tema häälele, ja kaks, mis mitte. Annovazzi hinnangul oli Montserrat lüüriline sopran ja hoiatas teda, et kui ta on nii rumal ning kavatseb koloratuursoprani karjäärile mõelda, siis kaotab ta oma hääle. Veri, higi ja pisarad. Ja veel pisaraid Pärast konservatooriumi kuldmedaliga lõpetamist sai selgeks, et kodumaalt tuleb lahkuda. Hispaania võis küll olla kuulus rahvusvaheliselt tuntud lauljate sünnimaana, kuid kui sa tahtsid selleks saada, pidid endale nime mujal tegema. Ettelaulmised Itaalias ei olnud nii edukad, kui noor sopran ja tema kodused toetajad oleksid soovinud. Kuid mitmete tutvuste ja soovituste kaudu jõudis ta lõpuks Ernst Kühnly ette ning töö Šveitsis Baseli ooperiteatris võis alata. Barcelonast sõitis kohale ema Ana, nende koduks sai pisike ja halvasti valgustatud pööning, rohkemaks raha ei jätkunud. Montserrat oli algul põhilauljate asendaja, nii-öelda neljas koosseis. Palka talle ei makstud, see-eest sai ta aga väga vajalikku keele- ja muusikaõpet, samuti oma esimesed tuleristsed ooperilaval. Olles küll viimane varuvariant, ei lasknud debüüt end kaua oodata. “Boheemi” Mimì roll kukkus talle tänu asjaolude kokkulangemisele täiesti ootamatult sülle. Mimìle järgnesid Nedda, Aida ja Tosca – 23-aastasena oli ta nende osade jaoks ilmselgelt liiga noor, säilitades oma hääle ja selle tervise vaid tänu koolis omandatud õppetundidele. Montserrat esitas innukalt ka nüüdismuusikat. Baseli suurim “kingitus” oli aga Salomé. Caballé pole kunagi teinud saladust sellest, et Richard Strauss on tema lemmikhelilooja. Ja kahetseb vaid üht – kuna tõeline kuulsus saabus just bel canto repertuaariga, siis Straussi kangelannasid pakuti talle harva. Baseli perioodi jääb veel seoses külalisetendusega ka debüüt Viini Riigiooperi laval, kus kunstiliseks juhiks oli Herbert von Karajan. Paraku just siis, kui Caballé debüüt aset leidis, viibis Karajan Salzburgis, hoides silma peal kaljude lõhkamisel, kuhu hiljem rajati Großes Festspielhaus. Kui laulja kolmeaastane leping Baselis hakkas lõppema, oli aeg edasi liikuda. Nii mõnedki teatrid, kes lauljannast huvitatud olid, nägid tema tulevikku hoopis teisiti kui Montserrat ise. Caballéle pakuti dramaatilisi rolle, vaatamata sellele, et tegu oli puhtalt lüürilise sopraniga, tulevikuväljavaadetega spinto’le. On mõneti uskumatu, et 26-aastane sopran suutis vastu panna Viini Riigiooperi viieaastasele lepingule ja minna hoopis Bremenisse, kus tingimused tundusid olevat tema häälele sobivaimad. Teisalt, Caballél on alati olnud raudsed närvid ning eesmärgikindlus. Seda kõike läks tal Bremenis vaja. Bremeni repertuaar pakkus lauljale arendavaid väljakutseid, vähemalt algul talle nii tundus. Kuid saatus, mille eest Montserrat põgenes Baselist, hakkas teda dramaatiliste rollide näol nüüd Bremenis kätte saama. Ta hoidis kaaslauljatest kõrvale, teda jälitasid terviseprobleemid, vaevas Põhja-Saksamaa kliima, töö ei pakkunud rahuldust, tekkis depressioon. Nende aastate suurim elamus oli osasaamine “Toscast” Renata Tebaldiga peaosas ning gastrollid väljaspool Bremenit. Paradoksaalsel kombel olid kuulsuse saabudes tema suurimad fännid just Saksamaal, ometi esines ta seal haruharva. Caballé võttis vastu otsuse, et oma lepingut Bremeniga ei pikenda ta mitte ühelgi tingimusel, paraku olid ka kõik teised pakkumised just Saksamaaga seotud. Näis, et kogu senini elatud elu oli tupikusse jooksnud, lauljanna tõeline potentsiaal püsis tema sees lukus, ta hakkas muusika vastu huvi kaotama, kaaludes tõsiselt laulmisest loobuda. Carlos Caballé tegi õele kavala ettepaneku – lubagu Montserrat tal olla ühe aasta tema mänedžer ja otsida just talle sobivaid pakkumisi. Kui tulemus teda ei rahulda, siis võib ta südamerahus loobuda. Sellest hetkest kujunes Montserrat Caballé karjääri pöördepunkt. Alates 1963. aastast leidis muusikarõõm lauljanna taas üles, Carlos tõestas end suurepärase agendina ning olles tagasi koduses Barcelonas, hakkas kõik ülesmäge minema. Tenor Bernabé Martí näol saabus Montserrat’ ellu ootamatult ka armastus, neid viis kokku “Madama Butterfly”, seesama Puccini tähendusrikas teos, mis kunagi ammu väikese tüdruku ooperi juurde tõi. 1965. aastal oli lauljanna parasjagu kodus Straussi “Roosikavaleri” harjutamas, kui tuli telegramm: “Jäta kõik sinnapaika, lenda kohe New Yorki ja laula Lucrezia Borgiat.” See oli elu pakkumine. Hetk, mil tajud, kas nüüd või mitte kunagi. Montserrat aga kõhkles. Tal puudus kogemus bel canto repertuaariga, pidades seda enda häälele sobimatuks. Ta otsustas küsida nõu dirigent Carlo Felice Cillariolt, kellega oli varem korduvalt koostööd teinud. Cillario hinnang oli ühene: “See on sinu materjal, see on see, mida sa oled oodanud.” Nad harjutasid nädal aega ja Montserrat andis oma jah-sõna. Tol mälestusväärsel 20. aprilli õhtul oli New Yorgi Carnegie Hall täis ootusärevaid, eelarvamustega inimesi. Publik, olles harjunud Callase ja Sutherlandiga, tuli kuulama kuulsat Marilyn Horne’i, kuid tema haigestumise tõttu pidi leppima tundmatu hispaania sopraniga. Tõenäoliselt polnud keegi valmis selleks, mis neid Donizetti “Lucrezia Borgias” ees ootas... Montserrat laulis jumalikult, vaheajal täitusid viimsedki vabad kohad, inimesed olid hämmastuse ja pöörase vaimustuse vahepealses seisundis. Kontsertetenduse lõppedes kestsid püstijala ovatsioonid 25 minutit. Sellest hetkest algas Montserrat Caballé tõeline rahvusvaheline karjäär, üle öö oli ooperitaevasse tõusnud uus särav täht. Caballé oli kulutanud oma karjäärist peaaegu üheksa aastat, lauldes suhteliselt tundmatuna Euroopa väiksemates teatrites, kuid ta ei kahetsenud iial tehtud valikut. Tagantjärele nägi ta seda kui vajalikku ja äärmiselt väärtuslikku treeningprotsessi, mis ladus kindla vundamendi tema tulevikule, ilma selle kogemuseta oleks tal puudunud igasugune ettevalmistus. Järgnevad aastad kinkisid Montserrat’le kaks last, ridamisi olulisi debüüte ja Donizetti kuningannad – Maria Stuarda, Anna Bolena samanimelistes ooperites ning Elisabetta “Roberto Devereux’s”. Kuid Norma, kõigi sopranite tipproll, jäi puutumata. Olles heades suhetes nii Renata Tebaldi kui ka Joan Sutherlandiga, soovitasid mõlemad tal Norma partiid vaadata, öeldes, et see on osa, mida ta lihtsalt p e a b laulma. Montserrat aga tundis, et aeg pole selleks veel küps. Neil aastatel sai Hispaania kõvasti kuulsust juurde, sest paralleelselt Caballéga tegi ooperimaailmas hiilgavat karjääri ka tema kaasmaalane Plácido Domingo. Nende loominguline partnerlus on legendaarne, asetudes ühte ritta selliste pikaajaliste lavapaaridega nagu 1950. aastatel olid Maria Callas ja Giuseppe di Stefano ning 1960ndatel Renata Tebaldi ja Franco Corelli. Montserrat on öelnud: “Ma olen palju laulnud Lucianoga, veel rohkem olen laulnud ma Joséga, kuid Plácidoga olen laulnud kõike.” Norma -– druiidide preestrinna 1970. aastal leidis Barcelonas Gran Teatro del Liceos aset ajalooline sündmus, mil Montserrat seisis silmitsi oma karjääri suurima väljakutsega – Norma rolliga Bellini samanimelisest ooperist. Caballés nähti Maria Callase mantlipärijat ja seda hetke oli oodatud juba aastaid, lõpuks ometi oli see käes. Tõsi küll, Normat esitasid tol ajal ka Joan Sutherland ja Elena Suliotis, kuid esimesele heideti ette temperamendi puudumist, teisele aga jälle selle üleliigsust. Sukeldudes ooperiajaloo sügavikku, leiame üllataval kombel väga vähe sopraneid, kes on Norma “enda omaks” teinud. See on tõeline primadonna materjal, mis allub vaid üksikutele. Muuseas, sel tähenduslikul õhtul astus tenori kõrvalosas esimest korda üles noor, 23-aastane José Carreras, kelle edasine lavatee oli tihedalt seotud nii Montserrat’ kui Carlos Caballéga. Normast kujunes Montserrat’ eluroll, see oli otsekui temale loodud. 1974. aastal, kui La Scala andis külalisetendusi Moskvas, oli üks esitatavatest ooperitest Bellini “Norma”. Pealtnägijate sõnul olevat see olnud midagi müstilist ja ebamaist, tohutu triumf... On äärmiselt tähendusrikas, et kuigi diivad on tulnud ja läinud, pole La Scala pärast 1977. aastat seda ooperit enam välja toonud. Caballé oli ooperimaailma kõige tähtsama lava viimane Norma. Maria Callas kinkis Montserrat’le oma 1955. aasta Norma kõrvarõngad, need oli talle omakorda kinkinud Luchino Visconti. Callas vastas vaid paar päeva enne surma toimunud viimases intervjuus provokatiivsele küsimusele, kas tema hinnangul leidub talle vääriline järeltulija, kolme sõnaga: “Ainult Montserrat Caballé.” Kuid Caballé pole neid kõrvarõngaid kunagi kanda suutnud, öeldes, et oli vaid üks ja ainus Maria Callas: “Ta avas meile ukse, mis püsis suletuna. Selle ukse taga ei oodanud avastamist mitte ainult suurepärane muusika, vaid ka interpretatsioonikunsti saladused. Callas näitas meile teed, et teha asju, mis enne teda olid võimatud.” Nagu kõrgelennulisest karjäärist ja õnnelikust pereelust oleks veel vähe, jõudis Montserrat lõpuks ka tunduvalt laiema publikuni, kui on klassikalisel muusikal. Koostöö Freddie Mercuryga tõi lauljanna masside ette. Mercury oli aastaid Montserrat’ andunud fänn ning temast inspireerituna sündis albumitäis muusikat, mis tipnes hitiga “Barcelona”. Kuid 1992. aasta olümpiamängude avatseremoonial laulis Caballé oma kodulinnas duetti üksi, sest Mercury oli lahkunud juba taevastele radadele. Vaatamata keerulisele algusele, katsumustele ja nii mõnelegi raskele haigusele viis imelise häälega Montserrat Caballé ellu oma kõige julgemad unistused ning võib tagasi vaadates rahulikult öelda: I had it all.