Pärt maa ja taeva vahel

Dokumentaalfilm “Isegi kui ma kõik kaotan”. Pikkus 90’. Stsenarist, režissöör ja operaator: Dorian Supin. Monteerija: Kadri Kanter. Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa. Helide järeltöötlus ja kokkusalvestus: Harmo Kallaste. Helioperaatorid: Toomas Vimb ja Vambola Vällik. Monteerija assistent: Marju Juhkum. Arvo Pärdiga vestles Immo Mihkelson. Arhiivivõtted: Nora Pärt, Michael Pärt, Riin Eensalu. Õhuvõtted: Immanuel Pärt. Produtsent: Reet Sokmann. Film valminud koostöös Universal Edition AG ja Arvo Pärdi keskusega. Minor Film, 2015.

kuulge, ma pole viitsinud kõiki neid arvo pärdist rääkivaid dokke vaadata. on ta mõnes seda teemat ka käsitlenud, kui ta rohkem kui 40 aastat tagasi kirjanike majas viiulit või kitarri või klaverit või mis see nüüd oligi pilbasteks tagus? kust mul säärased mõtted? kuulan vanu tõnis mägi laule ja mõtlen, et ta meeldis mulle enne pühameheks hakkamist ikka määratult rohkem ning et meil on eesti muusikas üldse neid pühamehi kuidagi liiga palju ja siis meenus veel minu kunagise beiruti visiidi üks highlight'e, kus kohalikud muusikahuvilised ei suutnud itsitamist lõpetada, kuuldes et arvo pärt on teinud muuhulgas soundtracki filmile "aatomik ja jõmmid“.

Kristiina Davidjantsi postitus Facebookis 27. augustil 2015. Kirjaviis muutmata.

Filmisin suvel veidi Ülo Vilimaad, kes rääkis Arvo Pärdi “Collage’i” (“Collage sur B.A.C.H.”, 1964) järgi tantsimisest. 1965. aasta paiku tahtis ta Pärti selle esitamisega üllatada. Helistas sõbrale, et teda järgmise päeva esietendusele kutsuda. “Kui sa minu muusika järgi tantsima hakkad, kutsun ma miilitsa,” vastanud Pärt, kes oli veendunud, et tema muusika järgi ei ole võimalik tantsida. Tuli siiski etendusele, tuli ka pärast tantsunumbri kordusesitust lava taha, surus Ülol kätt ja ütles: “Nüüd võid sa minu muusikast kõike tantsida.”

Ent ühega järgmistest koostöödest läks kehvemini. 1971. aastal Leningradis keeldus Pärt Vilimaa sõnul vaatamata eelkokkuleppele kirjutamast kujundusmuusikat Ülo Vilimaa lavastatud ballettfilmile “Inspiratsioon”, põhjuseks see, et Vilimaa tantsis seal muude lühiteoste kõrval (sh Pärdi “Collage”) ka Paganinit (Rahmaninovi muusika). Helilooja keeldus Vilimaa sõnul kaastööst filmile, mille üheks lavakujuks omal ajal katoliku kiriku poolt saatana kehastuseks või käsilaseks kuulutatud viiulikunstnik – mees, kelle surnukeha pidi tema poeg aastakümneid kirstus ringi loksutama, enne kui kirik andis loa isa maha matta. Muusika “Inspiratsiooni” üleminekuepisoodidele kirjutas Kuldar Sink.

Alustasin selle Facebooki tsitaadi ja mälestuskatkega, sest need peegeldavad mulle üht olulist tunnet, mis tundub hõõguvat seoses Arvo Pärdi isikuga meie rahva kollektiivses alateadvuses. Selle tunde võiks sõnastada selliselt: kallis Arvo Pärt, palun ole meie juures, ole meie inimene. Ära lase end juba eluajal pühakuks kuulutada. Pühakuks kuulutatakse sind kunagi niikuinii. Senikaua ole siin meiega ja veidi ka meie oma. Meiega sarnane.

See oli pikk sissejuhatus, jõudmaks Dorian Supini Arvo Pärti peegeldava dokumentaalfilmi “Isegi kui ma kõik kaotan” juurde. See on Dorian Supini kolmas portreefilm Arvo Pärdist ja mulle tundub, et kas teadlikult või alateadlikult on Supin ka selles suurepärases filmis püüdnud taasluua Arvo Pärdi tegelaskuju vähem pühamehe ja enam lihtsalt inimesena – olgu need siis Pärdi abikaasa Nora ja teiste lähedaste armsad koduvideokaadrid viltu kippuva kaameraga, kaadrid heliloojast mängimas oma lapselastega või Pärdi enda meenutus “maa peale laskumisest” päev pärast ülimenukat Stabat materi ettekannet Viinis, mil Stephansplatzil jalutav helilooja koera maha poetatud hunnikul libastus.

Loe edasi Muusikast 11/2015