Juuli keskel toimunud Järvide perekonna hoole all olev Pärnu muusikafestival vaimustas taas suvepealinna rohkearvulist publikut. Nagu sellel festivalil tavaks, oli jälle kohal mitmeid tippinterpreete üle maailma, nende kõrval mängimas Eesti instrumentalistide kaardivägi.
Selle festivali musitseerimisrõõmust tulvil ja eriliselt energiaküllane atmosfäär laval ei ole saalis märkamata jäänud ning on juba varasematel aastatel kohale meelitanud suure hulga publikut. Kui viimasel ajal on mitut puhku kurdetud, et kammermuusika kontsertidele Tartus ja Tallinnas kuulajaid ei jätku, siis Pärnu kontserdimaja oli ka kammermuusika galal ligi kolmveerandi ulatuses täidetud ning braavohüüdeid ja jalgade trampimist jagus enamikule üles astunud koosseisudest. Eriti jäid kõrva ülimalt delikaatne ja teisi pille sümpaatselt toetav klaveripartii Age Juurikase esituses Hummeli veidi kentsakas trios, Nikita Naumovi pöörane kontrabassitehnika ja lendlevad flažoletid Bottesini kontsertlikus duos, Beethoveni “Kreutzeri sonaadi” keelpillikvintetiseade ülienergiline ja teisi ansambliste kaasa haarav esitus prantsuse viiuldaja Marina Chiche’iga eesotsas ning kõige erilisemana Helena Winkelmani kõlaliselt väga ebatavaline, justkui kriipiv-kihisev osa keelpillikvartetist Schumanni kvarteti (mille koosseisus ka meie Liisa Randalu) eredas esituses. Väga toreda kontserdi andis ka puhkpillikvintett Estica, mille kava koosnes ilmekate paladega miniatuuritsüklitest ning kus muu hulgas tuli esiettekandele Enn Vetemaa teravmeelne ja humoorikas süit “Seitse neuroosi”.
Kuid kõige suuremat huvi tekitasid muidugi orkestrite esinemised. Lõppkontserdil, kus Pärnu festivali orkestrit juhatas Paavo Järvi ja Beethoveni klaverikontserdis nr 3 soleeris Gruusia päritolu publikumagnet Khatia Buniatishvili, ei olnud saalis mitte ainsatki vaba kohta. Selle õhtu tipp oli aga kindlasti Šostakovitši sümfoonia nr 9 oma väga ilmekalt välja mängitud groteskiga. Üks festivali tippelamusi oli sama kollektiivi kontsert Paavo Järvi dirigeerimisel 16. juulil, kui orkestri ees soleeris Nicolas Dautricourt Prantsusmaalt. Oli suur rõõm, et ta esitas just eesti heliteose, Eduard Tubina viiulikontserdi nr 1, ning suutis üles leida ja uhkelt välja mängida selle sõnulseletamatu ürgse alge, mis Tubina muusikas peitub, esitades oma solistipartiid justkui muistse fiidlimängija maneeriga. Ja selle järel Beethoveni sümfoonia nr 4, mida kogu saalitäis kuulas kõrvad kikkis ja teost justkui esimest korda kuuldes, sest terve orkester oli Paavo Järvil sõna otseses mõttes taktikepi otsa külge needitud, kuulates teravdatud tähelepanuga tema näidatud iga piano-nüanssi! Väga tubli oli ka Järvi akadeemia noorte sümfooniaorkester, mida juhatasid festivali dirigeerimiskursuslased. Hoolimata sellest, et nad ei olnud veel päris professionaalid, sai taas veenduda Tubina muusika väärtuses ja rõõmustada, kui värvikalt ja köitvalt kõlas üks tema erilisemaid teoseid, sümfoonia nr 6. Teine suursündmus sellel kontserdil oli Tšaikovski viiulikontsert Marina Chiche’i soleerimisel, kelle elav ja energiaküllane musitseerimine oli silma jäänud juba nii kammermuusika galal kui ka teise viiuli kontsertmeistrina festivali orkestri koosseisus. Seegi teos nõuab mängijalt julgust sellesse kätketud teatud robustsust välja mängida ning Chiche tegi seda vaimustavalt, noori dirigente oma olekuga igati julgustades ja toetades.
Need olid mõned nopped kuuldud kontsertidelt, sest kogu festivali ei olnud kahjuks võimalik jälgida. Aga nende põhjal veendusin oma kõrvaga, et jutt Pärnu festivali erilisest loomingulisest õhustikust ja kõrgest tasemest ei ole lihtsalt kumu, vaid vastab täielikult tõele.
