_page-0001.jpg)
Kui Eesti akustikavaldkonna grand lady LINDA MADALIK ulatab oma CV, võtab see sõnatuks. Kümned Eesti kultuurielu esindushooned on saanud just tema käe all parima võimaliku akustilise lahenduse ja ilmselt on veelgi rohkem neid saale, mille akustika parandamisel Linda Madalik hea nõuga appi on läinud.
Ehkki ta tunnistab, et ei soovinud akustikuks saada, on ta täna asendamatu, nii spetsialistina kui ka sooja, suurepärase huumorisoonega inimesena, kes ammutab jõudu loodusest ja oskab diplomaadina lahendada ka väljapääsmatuid “ei”-olukordi. Temast oleks võinud saada viiuldaja või hoopis luuletaja, kuid ta on juba aastakümneid valutanud südant pealiskaudse suhtumise pärast akustikasse ja keskkonnahelidesse, sest teemad, millega Madalik iga päev tegeleb, mõjutavad lisaks kunstiliste elamuste kvaliteedile ka meie tervist.
Pärnus sündinud Madalik õppis 1960. aastatel Leningradi kinoinseneride instituudis heliinseneriks, töötades seejärel pikemalt mitmes ametis Eesti Projektis ning Tervisekaitseinspektsiooni füüsika kesklabori juhatajana. Viimastel aastatel on ta olnud vabakutseline akustikakonsultant ning õppejõud. Ta on Soome Akustikaühingu liige ning aastast 1999 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auliige. Ta on osalenud määruste ja eelnõude koostamisel, avaldanud akustikaalaseid artikleid nii Eestis kui ka piiri taga. Madaliku tööga seotud värvikatest lugudest võiks kirjutada haarava õpetliku raamatu, mis köidaks ja hariks igas vanuses lugejaid.
Madaliku viimase aja olulisemateks töödeks on Tallinna Nukuteatri juurdeehitis, Viljandi Ugala teatri renoveerimine, kino Kosmos rekonstrueerimine, Viimsi Spa juurdeehituse kinosaalid, Teater NO99 fuajee rekonstrueerimine jazzikohvikuks, Tondiraba Jäähall, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppehoone, Eesti Jaani kirik Peterburis, Eesti Rahva Muuseum, Estonia ooperiteatri renoveerimine, Tallinna Linnateater ja Juudi sünagoog, kui nimetada vaid mõnda.
Milline on teie kui akustiku igapäevatöö?
Kui naljaga pooleks öelda, siis olen klienditeenindaja. Ma tõesti teenin inimesi sõna otseses mõttes. Konsulteerin akustika küsimustes arhitekte, insenere, ehitajaid, ka tavainimesi. Võtan osa projektidest, suuremates töödes tuleb teha kirjalik akustika projekt. Lisaks õpetan Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Tehnikakõrgkoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Ka dalai-laama kirjutab, et meie elu eesmärk on teenimine.
Kuid saalid on väike osa mu tööst. Põhitöö on seotud heliisolatsiooni ja müraga. Olen alati tegelenud arhitektuuriakustikaga kõige laiemas tähenduses, ehkki mujal maailmas akustikud spetsialiseeruvad kitsamalt.
Teie tööpõld ei piirdu ainult Eestiga.
Sageli on nii, et keegi teeb saalile lahenduse, aga tellijal on kahtlus, kuidas see õnnestub. Siis kutsutakse mind eksperdina appi. Olen olnud rahvusvaheliselt aktiivne, kuid nüüd kardan kaugemaid töid võtta. Viimati Moskvas ühe teatri renoveerimisel osaledes tundsin, et on juba raske. Sõidud, ka keskkond, töökultuur on hoopis teine. Praegu on mul pakkumine Leedust ja ma veel mõtlen. Aastad teevad oma töö, raske on käia korduvalt objektil, kui see asub nii kaugel. Peterburi Jaani kirikuga oli teine lugu, siis pandi mind kell kuus hommikul auto peale, viidi sinna ja poole öö ajal jõudsime tagasi.
Kui valmistasime koos ette teie osalemist 2015. aasta Eesti muusika päevadel ja te rääkisite oma tööst, jäi meie meeskonnale pilt teist kui kirurgist, kes peab leidma lahenduse ka siis, kui olukord on kõike muud kui hea.
Kirurg peab olema tugev ja kiire otsustaja, tal on tohutu vastutus. Mina olen pigem aeglasevõitu, otsustamiseks läheb aega. Kuid siiski, sageli on minu ülesandeks päästa, mida veel päästa annab. Kriisiolukordi tuleb ette. Asjaolusid raskendab ka rahastus. Materjalid on ostetud, projekt läheb aga kallimaks. Seda võin öelda, et alati ei ole ehitaja süüdi, kuigi lihtne on talle näpuga näidata. Tihti võib jõuda selleni, et kontseptsioon ei olnud kõige õnnestunum või oli arhitekt oma teadmisi üle hinnanud, tehes ise akustikalahenduse. Vähe on tellijaid, kes kaasavad akustiku kohe protsessi alguses. Akustik peaks olema kaasatud lähteülesande koostamisse.
Olete veendunud, et ka muusikuid tuleks kohe alguses ruumide akustiliste lahenduste planeerimisse kaasata, kuid seda Eestis peaaegu ei tehta.
Jah, see oleks professionaalne. Võtame näiteks ühe väikelinna saali, mis on kindlasti mitmeotstarbeline. Raha on vähe, kohe tuleks teha selles olukorras parim. Ei saa jätta akustilist lahendust kohaliku helimehe või ametniku hinnangu hooleks, nagu pahatihti juhtub. Muusiku võiks kutsuda üle vaatama kasvõi akustika lähteülesannet. Peab teadma, mis tüüpi sündmusi hakatakse seal korraldama. Muusik oskab anda hinnangu, millistel tingimustel see on võimalik.
Kui saali otstarve on keerukas, peaks toimuma arutelu, kuhu on kaasatud ka muusikud. Sellist asja nagu “lihtsalt kontserdisaal” ei ole olemas. Tihtilugu hoitakse muusikud meelega eemal. Mulle on lausa öeldud, et muusikuid pole mõtet kutsuda, sest nad hakkavad vastu töötama, nad hakkavad nõudmisi esitama, nad ei saa aru, et see läheb palju maksma. Ei olda valmis diskussiooniks.
Miks on akustikat oluline teadvustada?
Isegi muusikainimesed võivad täiesti erinevalt hinnata saali akustikat. Seepärast on oluline, et on mingid parameetrid, milles ollakse ühel meelel. Akustikas kehtivad objektiivsed parameetrid ehk füüsikalised suurused, mida mõõdame ja hindame – kui kõlav on ruum, milline on muusikaline selgus, missugune on heli ruumilisus, kõnest arusaadavus, helitugevus ja nii edasi. Neile vastavad ka subjektiivsed arusaamised. Kui ruum on isegi objektiivseid parameetreid arvestades korrektselt ehitatud, tuleb muusik, kel on oma subjektiivne hindamissüsteem, ja talle võib ruum tunduda hoopis erinev sellest, mida plaaniti. Kuna ruumi hindamise aspekte on väga palju, siis on loomulik, et üks pöörab tähelepanu näiteks heli valjusele, teine hoopis tämbrile.
Millised aspektid on akustika hindamisel sellised, mille üle ei saa vaielda?
Mõned aspektid on sellised, milles ei ole mingisugust kahtlust. Minu soov on, et ei oleks akustilisi defekte, mis segavad muusika esitust. Näiteks korduvkaja või mõne helisageduse domineerimine.
Kui ma muusikaakadeemia maja projekteerisin, siis ma ei kujutanud ette, milline peaks olema õppeklassi akustika. Konsulteerisin viie klaveriõpetajaga ja igaüks soovis veidi erinevaid tingimusi. Olin segaduses kõlavuse suhtes – mõni soovib suuremat kõlavust ja mõni väiksemat. Ühe teise muusikakooli projekteerimisega seoses kogesin, et vene rahvusest õpetajad soovivad palju pikema järelkõlaga ruume kui eesti õpetajad. Seegi oli õppetund. Tulin olukorrast välja nii, et õpetajad peavad saama klassis olevaid heli neelavaid paneele vastavalt soovile reguleerida.
Ehkki teil on väga kindel töölõik ruumide planeerimisel, on see ometi meeskonnatöö, sest teie võimalused sõltuvad mitmest osapoolest. Kes on teie lähimad koostööpartnerid?
Kõige olulisemad on tellija ja arhitekt. Tellijaid on erinevaid. Osa teab alati, mida tahab, osa kahtleb. On tellijad, kelle ootused pole realistlikud. Ka arhitektid on väga erinevad. Mõnel arhitektil on kinnisidee ja kui selgub, et tema idee ei sobi, ootab mind ees suur peavalu. Arhitekti peab veenma nii, et teda alla ei suru.
Oluline partner on sisearhitekt. Kõik, mis puudutab läbikostvust ja heliisolatsiooni, sõltub insenerist. On andekaid insenere, aga ka neid, kes akustikaga ei arvesta. Kui saalis on hea akustika ja kõik on rahul, siis külastaja ei pruugi aimatagi, et tegemist võis olla äärmiselt raske lahendusega.
Üks akustikutöö raskuspunkte on suhtlus partneritega. Kui näen tõesti puudujääki, tuleb mõelda, kuidas seda kenasti serveerida, et ei solvaks inimest, kelle töölõiku see viga puudutab. Olen õppinud teistelt headelt ekspertidelt, kuidas läheneda. Diplomaatiat on selles töös palju vaja.
Loe edasi Muusikast 10/2015