• Tõnu Virve, režissöör

Maestro Paavo


Film “Maestro”. Stsenarist ja režissöör David Donnelly. Endeavor Pictures

Kuulsad ja veel mitte kuulsad filmiloojad vajavad idee teostumiseks toetust. Ilmar Raag olnud Euroopa filmirahade jagamise komisjonis. Rääkis, et nägi, kuidas Andrzej Wajda mitu vooru energiliselt võitles, et saada tootmistoetust oma filmiprojektile “Katyn”. Hiljem pälvis film Oscari. Kuidas olematut asja seletada nii, et fondid rahastaksid? Miks mõni teos tuleb välja emotsionaalne, teine mitte? Kavatsustes soovivad kõik loojad luua parimat. Reaalsuses juhtub enamasti nii, et mida kõrgelennulisem ja sõnaosavam pakkumine, seda emotsioonivaesem asi välja tuleb. Mis võiks olla kvaliteetse kunstiteose sündimise eelduseks?

“Maestro”, portreefilm Paavo Järvist, on üles ehitatud märksõnadele ‘idee selgus’ ja ‘teostuse tehniline uudsus’.Värske teos kuulub kahtlemata oma valdkonna maailma tippfilmide hulka. Kui lõpetasin arvutiekraanil 80-minutise loo vaatamise, olin saadud energialaksu erutusest higine. Emotsionaalsus tungis ihusse, ergastas alateadvuses tunnete sünnitamise rakke. Kinosaalis, kus pakutakse pildi, heli ja vaimse koosluse tehnilist tipptaset, annab audiovisuaalne kunstiteos rahvusvahelisest Eesti suurkujust kindlasti enneolematu elamuse.

Maailmakuulsatest dirigentidest nähtud elavad pildid on rajatud orkestri ning hingestatud ja energilise taktikepiga juhi vastandamisele. Ideelahenduselt on nad sageli nagu orkestriproovid, mis tegelikult suurte meistrite puhul ongi tõesti filmilikud, visuaalselt emotsionaalsed ja nauditavad. Traditsiooniliste portreelugude lõppakordiks on enamasti dirigendi kummarduse ja publiku ovatsioonide ühtesulamine.

Kui valmistati ette Rudolf Tobiase “Joonase lähetamise” suurprogrammi, oli mul võimalus jälgida Neeme Järvi orkestriproove tühjas Estonia kontserdisaalis. Iga proov seal võinuks olla eraldi film. Lugu, kuidas Meister oma energiaga orkestri iga pilli hingestab. Kuidas ta visa järjekindlusega kogu meeskonda iga prooviga oma vaimsesse rütmi tõmbab. Neeme Järvi versioon oratooriumist oli 25 minutit lühem kui Peeter Lilje dirigeeritud helisalvestus. Dirigendi dikteeritud tempo andis uue hingamise. Proov on dirigendi ja orkestri lahinguväli.

Filmi “Maestro” märksõnad on ‘partituur’ ja ‘armastus’. Loo visuaalse ülesehituse piltlikumaks analüüsimiseks seletan partituuri mõistet, mis üldises tähenduses on muusika kirjalik avaldumisvorm noodikirjas. Sümfooniaorkestri partituur koosneb ülevalt alla pillirühmade kaupa järjestatud muusikainstrumentide partiidest. Sellist mitmekihilist skemaatilist kirjalikku eeltööd teevad tavaliselt ka filmi stsenarist ja režissöör. Filmi dramaturgilise ülesehituse lahtimuukimisel on võtmeks pillid. Et reljeefsemalt selle elava organismi keerukusest aru saada, kirjeldan pillirühmi. Orkestri ja filmi struktuuri võrdlemisel läheb seda vaja. Keelpillid, puupuhkpillid, vaskpillid, löökpillid, harf, vahel ka klaver, tšelesta, orel. Koor ja solistid.

Tõlgin filmiloojana pillirühmad visuaalsesse keelde. Saame järgmised elavate piltide rühmad. Kontserdi publik erinevates interjöörides, maailma suurlinnade tänavatel. Näiliselt juhuslikud emotsionaalsed vaheplaanid. Tühjade kontserdisaalide panoraamid erinevatest kultuuridest ja ajastutest. Muusikule peaksid juba kostma konkreetsete pillide helilised võimalused. Peategelane kui skulptuur. Dirigent räägib istudes staatiliselt raamaturiiuli foonil. Mustvalged fotod. Peategelane kui hea suhtleja. Paavo joob õlut. Luitunud värvidega arhiivikaadrid. Peategelase tulemised ja minemised linnatänavatel, ooperimajade koridorides, orkestriruumides. Sisenemised lavale ja tulemised lavalt. Austajate ja kolleegide laused “rääkivate peadena”. Stoppkaader. Foto: Paavo, tütred kukil. Seda armast fotot lastakse publikul tükk aega vaadata. Nagu päriselus. Plakatid ja plaadikujundused. Dirigendi käed. Koor. Isa ja poeg. Solist. Klaver ja virtuoos.

Erialade tehnilised meistrid on filmi meeskond, samu pille käsitlevad virtuoosid. Tegu on isiksustega. Film on erinevate kunstivaldkondade sümbioos. Paavo isiksuse avamise jutustuses lähevad kasutusse kõik kinematograafilised võimalused. Võtetel kasutatakse nii tipptehnikat kui amatöörkaamerat. Isegi ebateravad kaadrid lähevad käiku täie eest. Värv ilmub ja kaob mustvalgesse valguse-varjude mängu. Fotod, plakatid ja plaadikujundused pannakse liikuma arvutitöötlusega. Kogu loo jutustamise aja kostab sümfooniline taustamuusika, mis annab märku sümfooniaorkestri pidevast kohalolekust. Helitausta eesmärk on luua aimdusi dirigendi nähtamatust suhtlemisvõrgustikust orkestriga. Pilt ja tekstid täiendavad suhete esiletoomist.

Olulised on pausid. Pausid on ergastavad vahelöögid, mis tõstavad dramaturgilist pinget. Taustalugejale ei anta võimalust. Isikustamata tegelasele ei ole selles filmis ruumi. Vajalik lisainfo edastatakse tekstidena, nagu kirjalikud lühijuhised partituuris. Kõigi filmilike väljendusvõimaluste siduvaks eesmärgiks on sümfooniaorkestri struktuuri keerukuse avamine, dirigendi ja orkestri liikmete kooshingamise rütmi arenemise eksponeerimine. Jutustatakse kollektiivselt loodava kunstiteose üheks elavaks organismiks sulandamise lugu. Pilt, heli, kõned ja montaaživõtted – kõik vahendid on jutustamise rütmi ja emotsiooni loomise teenistuses. Laused moodustavad liikumise ühe orgaanilise osa. Kõik vahendid sulandatakse muusikaliseks filmitervikuks.

Mäletan sõja järgse aja lapsepõlvest kodu ja kooli ruumidesse nähtamatu külma ilmumise tunde õudu. Neeme Järvi lahkumine ENSVst tekitas tema loodu samasuguse hangumise tunde. Neeme Järvi looming läks põranda alla, ta dirigeeritud teoseid kuulati edasi – salaja. Elati kaksikelu. Lahkumine okupeeritud koduruumist sünnitas vabas maailmas noore maestro, maailmamehe, dirigent Paavo Järvi. Paavo omaette dirigeerimise kaadreid on filmis teadlikult vähe. Vist ainult kolm korda. Vanematele aga jääb poeg alati lapseks. Isa vaatab poega, et noh, näita, kuidas sa siis seda asja teed. Ja poeg dirigeeribki peaprooviks isale.

Solist, koorid ja orkester. Viiesaja-aastase traditsiooniga Stabat Mater. Filmilugu läheneb kulminatsioonile. Hiina pianisti ja eesti soost dirigendi virtuoosne dialoog on eelmäng dramaturgilisele tipphetkele. Siis kaader, kus kontserdisaalist kostuvate ovatsioonide saatel Lang Lang ja Paavo Järvi lavataguses hämaruses poisikeselikult hüplevad. Inimlik lähedus. Pimendus. Prokofjev. Koor. Orkester. Dirigent.Tihe montaaži rütm. Kulminatsioon. Dirigent ja orkester sulanduvad ühte liikumisse. Kaosest on sündinud Kunst. Idee uudsus – Dirigendi ja Orkestri ühinemine tervikuks on saavutatud.

Epiloog. Tagasivaated filmi jooksul lähedaseks ja omainimeseks saanud Paavost. Pimendus. Ilmub tekst MAESTRO.

Hinge jääb kriipima vaid mõte, et ka Paavo isa, austatud maestro Neeme Järvi vajaks sellist emotsiooniküllast kõrgetasemelist portreefilmi.