• Raili Sule

Eesti muusikat avastamas


Edgar Arro

Maarjamaa muusikute hulgas on kaugele paistvaid tippe ja rohkem neid, kes jäävad kõrgemate varju, aga kelleta nii mõnigi tee ka praeguses eesti muusikas oleks teistsugune. XV Toompäevade raames toimus 6. oktoobril Kaarli kirikus muusikaõhtu, kus tuli ettekandele Edgar Arro (1911–1978) ja Rudolf Tobiase (1873–1918) vaimulik koorilooming. Esitajateks Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse koor Laudate Dominum, koorijuht Veljo Reier ning Viimsi püha Jaakobi koguduse kammerkoor, koorijuht Andrus Kalvet. Kaastegev oli organist Piret Aidulo, kelle esitatud Edgar Arro kolm rahvaviisi orelile jagas kava kaheks pooleks. Mõlemad koorid on võtnud südameasjaks avastada ja jäädvustada eesti vaimulikku koorimuusikat. Tobias ja Arro on erineva põlvkonna heliloojad, mõlemad on õppinud orelit ja kompositsiooni, üks Peterburis, teine Tallinnas; mõlemad tegutsesid organistina, ainult Arro tegevust Kaarli kirikus, samuti tema vaimulikku kooriloomingut ei ole mainitud ka leksikonides.Arro elu jäi muutlikku aega. Õpingud ja esimesed loomingulised saavutused 1930ndatel aastatel, mobilisatsioon 1941. aastal, 1944. aastal alustas ta pedagoogitööd. Mitme põlvkonna interpreedid, muusikateadlased ja komponistid on saanud Arrolt õpetust solfedžos ja harmoonias. 1952–1966 oli Arro Heliloojate Liidu vastutav sekretär, samas juhendas noorte ja algajate heliloojate seminari, kust on läbi käinud mitmed tuntud eesti heliloojad, teiste seas ka Veljo Tormis. “Edgar Arro oli esimene loominguõpetaja, kellelt sain julgustust, kes oskas juhendada asjalikult ja konkreetselt, kelle järjekindlast suunamisest oli suur kasu. Ta ei meelitanud heliloominguga tegelema, hoiatades korduvalt, et see pole lillepidu, aga just ilustamata hinnang tegelikkusele äratas minu soovi kirjutada.”

Kui Tobiase XX sajandi algul loodud vaimulikud laulud ja motetid on tuntuks saanud mitmete kooride esituses ja jõudnud salvestuseni (kammerkoor Eesti Projekt, Eesti Filharmoonia Kammerkoor), siis Edgar Arro 1930ndatel aastatel kirjutatud teoseid – kaks vihikut vaimulikke laule segakoorile (1937), 10 laulu ja 12 laulu (1940) – teavad vist vähesed või kuulsid neid üldse esimest korda, nagu minagi. Arro oli inimesena väärikas, täpne, väljapeetud, korrektne ja kinnine. Harri Otsa: “Olime kauaaegsed kolleegid ja head tuttavad, aga ma ei teadnud midagi ta isiklikust elust. Alles päris tema elu lõpul sain kuulda, et see polnudki roosiline.” Ester Mägi: “Ta hoidis end alati tagasi. Neelas alla kõik, midagi välja ütlemata. Mulle tundus, et ta hoidus riskantsetest olukordadest eemale, kui see oli vähegi tema võimuses.” 1970ndate aastate keskel oli mul põhjust Edgar Arroga pikemalt vestelda. Alati vältis ta vaimulikest lauludest rääkimist, öeldes, et parem mitte, kes neid laule enam laulab. Aga laulud ootasid oma aega. Kontserdil kõlas üheksa laulu, selge sõnumiga eestikeelsetele tekstidele vähe tuntud autoritelt nagu Anton Suurkask, Georg Kiviste, Peeter Grünfeldt, Valdeko Saksen, Aleksander Abel. Muusikas põhjamaine vaoshoitus, aga mõnedki neist üsna keerulise polüfoonilise koega.Kahe väikese kammerkoori koostöö on võimaldanud helipildis avastada üht tahku meie muusikaloos. Tänavu aprillis esitati sama kava Viimsi püha Jaakobi kirikus ja Tallinna toomkirikus. Arro lauludega tehti algust juba 2011. aastal, kui oli helilooja 100. sünniaastapäev. Koostööd on kavas jätkata Tobiase keeruliste saksakeelsete motettidega. Tegijaile jõudu, jätku ja rõõmu muusikast!