Saaremaa ooperipäevad on leidnud endale kindla koha meie kultuurikalendris. Tänavune peaesineja, Teatro di Milano tuli seekord otse Itaaliast, ooperi sünnimaalt. Aastast 1998 on endine La Scala balletitantsija, nüüdne teatridirektor Carlo Pesta juhtinud Balletto di Milanot, 2012. aastal asutas ta Teatro di Milano, kus etendatakse lisaks balletile ka oopereid ja korraldatakse kontserte.
Kaasa toodud lavastuste valik oli klassikalisest klassikalisem ja üdini itaallaslik, pakkudes bel canto laulukunsti suurimaid šedöövreid. Esimesena mängiti Verdi “Rigolettot”, millel oli juures mitte just väga õnnestunud peaproovi maik. Järgnevad õhtud liikusid aga emotsionaalselt tõusujoones. Puccini “Madama Butterfly” köitis esimestest hetkedest. Jaapanlanna Hiroko Morita on Cio-Cio Sanina tuntud kogu maailmas ja peab ka ise seda olulisimaks rolliks oma repertuaaris. Päritolu tõttu sobib ta väliselt rolli nagu valatult. Hea näitlejana kehastus ta õrnaks geišaks, väljendades veenvalt nii naiivset armsust kui ka otsustavat kindlameelsust. Suurepärase lauljana täitis ta ooperitelgi kuni viimaste ridadeni, kauni hääle täidlus ja vibrato olid kandvad nii kõrgetes kui madalates registrites. Lavastus (Massimo Pezzutti) toetas nappide vahenditega etenduse terviklikkust, eraldi tooks välja kaunid kvaliteetsed kostüümid, mis väidetavalt on autentne jaapani käsitöö. Sellele mõjuvale draamale, mida ligikaudu 2000 inimest kuulas hinge kinni pidades, järgnes õhtu Rossini koomilise ooperiga “Sevilla habemeajaja”. Selgus, et itaallaste trupis on mitmeid multitalente! Üks neist, Valter Borin, laulis eelneval õhtul Pinkertoni ning asus “Sevilla habemeajaja” etendusel dirigendipulti. Koomilisele ooperile kohaselt oli esituses hoogu ja tuld. Lavastaja Massimo Pezzutti soovis iga hinna eest publikut naerutada, seega olid naljad tihti hea maitse piiril. Kes naeris, kes mitte. Lauljadki, eesotsas Figaro osatäitja Giorgio Valerioga lõbutsesid täiega ning ei hoidnud end veiderdamisega tagasi. Vokaalselt oli aga kõik väga nauditav ja kõrgel tasemel. Oli küll hetki, kus võeti utreeritult kiire tempo, mis lisas koomikat, kuid halvendas märgatavalt vokaali kvaliteeti. Elus esmakordselt olin etendusel, kus publiku tormilise aplausi peale tuli stseen kohe kordamisele. Solistidest tõstaksin esile säravat Rosinat (Mirella Di Vita) ja vaimukat Figarot (Giorgio Valerio).
Loe edasi Muusikast 8-9/2015
