Semikoolon partituuris aastal 2015. Intervjuu Anti Margustega


ANTI MARGUSTE on tänavune Eesti Muusikanõukogu heliloomingu preemia laureaat. Foto: Eesti Kontsert

ANTI MARGUSTE on tänavune Eesti Muusikanõukogu heliloomingu preemia laureaat. Foto: Eesti Kontsert

“Kõike olen ju rääkinud,” ütleb Anti Marguste mõtlikult, kui oma intervjuusooviga helistan. Aga lisab siis: “Eks võib ju lisada veel mõne koma... või semikooloni.” Järgmisel päeval kõnnin rohelist vaikset tänavat pidi tema raudteeäärse maja poole, et neid kinni püüda.

Jutu algul toob Marguste lauale kolm väikeseformaadilist fotot. Need on 1940ndatest aastatest. Ühel on suur kahekordne ehitis, see on Eavere koolimaja, lapsepõlve ja noorusmaa, isa oli seal koolijuhataja. “Ülal pööningul käisime kiikamas Pärnu torne. Sellisel kujul seda maja enam alles pole.”Siis klassipilt ja pilt laulupeolt, seal on peal isa ja ema.

Algus oli Eaveres. Kas seal tulid ka esimesed kokkupuuted muusikaga?

Seal jah. Meil olid maapeod, ansambel ja orkester. Meie vennaga mängisime klaverit. Vend õpetas mind mängima. Ja akordionit ka.

Vanasti ei käinud pilli õppimine nii, et lastemuusikakool, veel üks muusikakool, siis konservatoorium...

Ei, need muusikakoolid jäid kõik vahele. Kohe tuli konservatoorium. Kuna ma polnud muusikakoolis käinud, siis pandi mind neljakümneks aastaks Otsa kooli õpetajaks. (Muigab.) Aga diplomit ikka ei saanud.

Millised olid need kõige, kõige esimesed hetked, kui muusika hakkas kõnetama, kui vanalt see oli?

Olin nii üle kümne. Sõja ajal olid väikesed laulikud, kus sees kõik need Zarah Leanderid, Nelson Eddyd, igasugu filmitähed. Vaatasin pilte, noote ka ja hakkasin järele proovima. Aga oma lood... Isal olid kodus saksa klaverinoodid, sellised kogumikud, “Dorfschwalben aus Österreich” ja mis nad seal olid... mängisin sealt neid Straussi valsse. Minu op. 1 oli ka niisugune valss, tavalisse vihikusse kirjutatud, oma kümme lehekülge. Ja laulikute eeskujul sai ka laule tehtud.

On see esimene oopus veel kuskil alles?

Ei see vist rändas ikkagi Pääsküla jäätmejaama, see meil ju siin lähedal. Pärast 1945. aastal, kohe pärast sõda läksin Pärnusse kooli, VIII ja IX klass oli juba seal. Pärnus olid meil ka ansamblid. Läksin seal ka meeskoori laulma, ja segakoori ka. Vardo Rumesseni isa Voldemar Rumessen oli kooride dirigent ja muusikaõpetaja.

Milline õpetaja ja dirigent ta oli?

Tore, asjalik, innustav mees.Viimased klassid aga olin Tallinnas.

Miks Tallinna tulite?

Vend tahtis TPIsse minna keemiat õppima ja vanematel oli meid kergem seal kahekesi pidada. Mina läksin 20. keskkooli, olime seal esimene lend. Mängisime seal ka tantsupidudel, meil oli suur ansambel: klaver, trummid, akordion, saksofon, viiul, olime kõvad tegijad!

Nüüdsel ajal ei ole nagu enam nii, et noored mängivad oma lõbuks ja et ise teiselt õpitakse pill selgeks.

Enne kui hakkad ise kirjutama, oleks ju hea, kui oskad mingit pilli mängida. Me olime nii palju tantsuks mänginud, seal pidi sageli ka improviseerima. Mina õpetasin teisele mehele akordioni, endalgi polnud veel päris selge.

Olete ise ka Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud. Miks te selle kõrgkooli valisite?

Keskkoolist minnes ei ole sul ju veel väga kindlaid suundi. Teiste hulgas lõpetad, teed nagu teised. Käisin TPI diplomini välja. Seal on omal ajal õppinud teisigi muusikamehi, Arvo Ratassepp näiteks. Aga siis, mitte et just huvi kadus, aga sai see maja läbi proovitud.

Otsus heliloomingut õppima minna küpses ikkagi TPIs. Sel ajal avati Heliloojate Liidus noortesektsioon, igaüks, kes tahtis, võis seal käia, ei pidanud mingeid tunnistusi ette näitama. Seal võeti läbi põhiained: solfedžo ja helilooming. Õppejõud olid Edgar Arro, Ado Velmet, Uno Naissoo, Karl Sillakivi, Lydia Auster. Lydia Auster oli sel aja Eesti raadio kunstiline juht ja nii lahke inimene, et andis meiesuguste laule ja lugusid orkestritele ja lauljatele mängida. Georg Ots, Silvia Urb, Heli Lääts laulsid meie laule, minult olid seal “Retk Pedassaarde”, “Esimene koolipäev”...

Arro hakkas ühel hetkel rääkima, et Saarel on konsis vaba koht. Tema aitas ka kaasa, et sain otse noortesektsioonist sinna sisse astuma minna.