Lahustatud aeg ja kontrastid – kellele ja miks? Mõtisklusi Pärdi ja Wilsoni “Aadama passiooni” maail

Kahtlemata saab käesoleva aasta mais Tallinnas Noblessneri valukojas toimunud maailmanimedega helilooja Arvo Pärdi ja lavastaja Robert Wilsoni koostööd pealkirjaga “Aadama passioon” pidada suursündmuseks nii Eesti kui ka maailma mastaabis. Selles lavastuses oli muusikaliselt ja visuaalselt rabavat ilu ning selle ajamõõdet lahustav mõju oli muljetavaldav.

“Aadama passiooni” oli žanriliselt raskes liigitada, mistõttu Klassikaraadio “Helikaja” vestlusringis (Kristel Pappel, Ia Remmel, Kerri Kotta, Harry Liivrand, vestluse juht Nele-Eva Steinfeld) tõstatati õigustatult küsimus, kas tegemist oli ooperi, muusikateatrilavastuse, installatsiooni, multimeediumikunsti või koguni performance’iga. Esimese kahe, traditsioonilisema žanrinimetuse puhul oldi ühel meelel, et etenduses neile iseloomulikud elemendid, nagu ooperlik laul või aktiivne lavategevus, puudusid, seega on Kotta pakutud installatsioon minu arvates nähtule üsna sobiv vaste. (Sarnase kontseptsiooniga lavastusi on Eestis varemgi tehtud, nt Andrus Kallastu eestvedamisel Pärnu nüüdismuusika päevadel). Kahjuks ei pakkunud Wilson oma seekordse lavastusega midagi uut, vaid kordas (Kristel Pappeli kinnitusel), olgugi et kõrgel tasemel, juba aastakümneid toiminud võtteid.

Mõjuv ja toimiv kunstiteos sisaldab kontraste, interdistsiplinaarne etendus omakorda jätab ruumi kõigile selles sisalduvatele kunstitasanditele, niisamuti ka vaatajale-kuulajale toimunu mõtestamiseks. Samal ajal ei saa mööda minna kõnealuse etenduse teatud vastuoludest, selgusetuks jäänud filosoofiliste hoiakute ja traditsioonide segust (nt erinevate religioonide ja kultuuride sümbolitest Kaug-Ida nō-teatri aegluse esteetikani) ning isegi ette tulnud banaalsustest (nt Miki-Hiire filmides esinev helisündmuse, liigutuse ja valguse muutuse kohati häirivalt ebatäpne sünkroonsus, mis aga ei puuduta üldse muusikat ega selle kompositsioonilist või esituslikku taset.

Etenduse kavaraamatus Wilsoni postuleeritud eesmärk hoiduda illustratsioonidest ja narratiivsusest osutus absurdseks, sest esiteks tema pakutud visuaalsed kujundid tekitasid vaatajas automaatselt palju assotsiatsioone ning narratiivseid mõttekäike, teiseks saab kogu etenduse visuaalset külge nimetada üsnagi illustratiivseks ja sümboolseks (nt mitmeti tõlgendatav roheliste lehtedega puuoks mehe käes ja hiljem peas; juuripidi riputatud puu; helendav väike maja; keerlevalt käsitsetud või hiljem taeva poole suunavalt riputatud redel; nelinurksed kivid, mis võisid sümboliseerida raamatuid või olid paigutatud ringis nagu ürgsed kultuskohad, nt Stonehenge; noor ja hiljem küpses eas mees ehk Aadam; naine ja lapsed; kõndivad puud jms). Küsimusi tekitas etenduse viimane osa, kui lapsed üksteist tulirelvadest sihtisid, mis tundus mulle täiesti kontekstist välja langevat. Jäi selgusetuks, kas lavastaja soovis viidata mõnele praegusele (sõjalisele) kriisikoldele või hoiatada Euroopas või mujal provotseeritava sõja eest.

Lavastaja üks väiteid, et “küsimus ei ole selles, mis see on, vaid mis on see” mõjub ühest küljest kõrgfilosoofiliselt, teisalt võib seda pidada sisutühjaks sõnamulliks. Tema teist väidet, et kõiges, mis laval toimub, tõlgendust ei olevat, võib pidada ülimalt postmodernistlikuks, praeguseks aga juba aegunud mõtteviisiks, kuid see ei saa paika pidada, sest iga lavastaja otsus on mingite valikute tulemus, seega interpretatsioon.

Loe edasi Muusikast 8-9/2015