top of page

Kahe klaveri kangelane – Ardo Ran Varres 50


Ardo Ran Varrese (keskel) koos kõigi juubelikontserdil esinenutega. FOTO RENE JAKOBSON

Ardo Ran Varrese juubelikontsert “ARV 50” langes ajaliselt kokku tema autoriplaadi “13 pala kahele klaverile eesti runoviisidel” ilmumisega. Mõistagi mitte juhuslikult, kuna nimetatud tsükkel oli läbivaks teoseks ka tema autoriõhtul. Tõsi küll, kolmel korral kahe pala kaupa teiste teoste seas vahemängudena esitatult. Kuid kontserdi kui terviku seisukohalt mõjusid need kahe klaveri lood teiste esituskoosseisude vahel n-ö muusikalise tüviteksti või kunstilise vundamendina. 


Nii näitleja kui heliloojana omal ajal EMTA lõpetanud Ardo Ran Varres on enim muusikalist tuntust kogunud teatri- ja filmimuusika autorina. Ta on kirjutanud muusika rohkem kui 20 lavastusele ja kaheksale filmile. Aga teatrilava ja helikunsti ühendusest on sündinud ka juubilari suuremad oopused, nagu menukas lastemuusikal “Arabella ja Taaniel” (2002 Rakvere teatris, samanimeline heliplaat 2003), lavaline serenaad “Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” (2016 EMPil) või tantsulavastus “Carrrmen!” (2012 Vanemuises). Vanemuise teatris esietendus 2022. aasta kevadel ka Varrese täispikk ooper “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Värskeimana lisandub loetellu eelmise aasta lõpus Ugalas tema muusikaga välja tulnud kogupere progerock-muusikal “Prints ja kerjus” (lavastaja Peep Maasik). 


Tundub, et rikkalik teatrikogemus jättis jälje ka tema autoriõhtule: muidu ülimalt kõle ERRi 1. stuudio oli hubaseks valgustatud-kujundatud ja ka publiku istekohtade astmeliselt tõusev paigutus võis jätta mulje, et kohe algab mingi tubateatri etendus. Ka mõnede muusikute esinemiskohad väikesel rõdul ja nende väljavalgustamine näisid viitavat teatraalsele misanstseenile. Selline esteetiline keskkond häälestab publiku juba ette muusika positiivseks vastuvõtuks.

Üsna mahukat, enam kui pooletunnist tsüklit “13 pala kahele klaverile eesti runoviisidel” (2021/2022) sai ennist lühidalt mainitud. Kontserdil esitasid teose kuus osa pianistid Kadri-Ann Sumera ja Maila Laidna. Oopuse kompositsiooniliseks lähtepunktiks on kasutada temaatilise materjalina neid samu rahvaviise, mis on aluseks Heino Elleri tsüklile “13 klaveripala eesti motiividel”.

Tegemist pole siiski Elleri muusika töötluse või parafraasiga. Ardo Ran Varrese nägemus neist rahvaviisidest on modernistlik selles mõttes, et tema helikeeles põimuvad siin omavahel polütonaalsus ja atonaalsus, stravinskilik (natuke “Petruškat” meenutav) paralleel-akordika ja prokofjevlik löökpianism. Kohati aimub ka dodekafooniat ja aleatoorikat. Eesti rahvaviiside motiivid ilmuvad selles kõlamassiivis kord selgemalt, kord peidetumalt. Mõnikord jälle kõrges registris dekoratiivse finessina nagu “kirss tordil”. Muusikalist tekstuuri rikastab ka kahe klaveri polüfoonia, mida vastukaaluna tasakaalustavad stoilise karakteriga alteratsiooniderohked akordide-sambad. Selle tsükli näol on Varres loonud hästi mõjuva suurteose, mis võiks vabalt moodustada mõne (mängutehniliselt suutliku) klaveriduo kontserdi ühe poole.


Juubeliõhtul oli Ardo Ran Varreselt kavas ka kolm esiettekannet. Neist “The Anonymous Whistleblower” (“Anonüümne vilepuhuja”, 2024) pikoloflöödile (Kristin Müürsepp) ja live-elektroonikale (Nikita Šiškov) jättis mulle kõige eredama ja efektsema mulje. Esituses oli artistlikku teatraalsust ja pikoloflöödi impulsiivseid passaaže kõrges registris, mis vallandas järgnevalt live-elektroonika heli- ja mürakaskaade madalakõlaliste helimassiividena. Julgelt eksperimenteeriv ja samas efektne teos!


Sonoristlikult katsetav oli samuti esiettekandeline “CHNOPS – Essential Life Elements” (“CHNOPS – olulised eluelemendid”, 2024) Ensemble Auftakt (trio viiul, klarnet ja klaver) esituses. Kuid põnevatest kõlaefektidest, mõnikord ka nimme provokatiivsest “viiulikääksutamisest” kaugemale see muusika minu jaoks seekord ei jõudnudki.


Puht muusikalises mõttes oli mulle märksa huvitavam “Uudissõnu / unarsõnu” II osa (2023) esiesitus ansamblilt Floridante. Vanamuusika ansambli instrumentaarium (klavessiin, viola da gamba, teorb) võimaldas heliloojal kohati kasutada ka vanamuusika stilisatsioone. Mis puutub teose vormitervikusse, siis meenutas see pigem vaba fantaasiat kui selgete proportsioonidega struktureeritud kompositsiooni.


Juubelikontserdi lõpetanud “The “Ultimate” Truth” (““Ülim” tõde”, 2022) keelpillikvartetile (Tallinna Kammerorkestri keelpillikvartett) ja fonogrammile pakkus oma eksperimenteerimisjulguses ja muusika sugestiivsuses omaette elamuse. Teose pealkirjas viitab autor praegusele nn tõejärgsele ajastule, kus lihtlabast demagoogiat, primitiivseid vandenõuteooriaid ja libauudiseid serveeritakse “ülima” tõe pähe selleks, et inimestega süüdimatult manipuleerida. “Tõe häälena” kõlab keelpillikvarteti loomulik mäng kontsertesitusel, millele sekundeerib fonogrammilt kostuv sama muusika salvestis tagurpidi lastuna kui “ülimaks” tõeks peetav demagoogia. Kokku moodustavad need üllatavaid kõlamikstuure: kuulda saab siin ekspressiivset dramatismi kõrvuti teravate dissonantside ja üllatavate helikobaratega. Praeguse sumbuurse ja totaalse allakäigu ajastu kunstiliselt veenev kokkuvõte!


Lõpetuseks jääme lootma, et Ardo Ran Varrese suurtsükkel kahele klaverile jõuaks ka muu maailma klaveriduode repertuaari. Siis oleks helilooja tõepoolest kahe klaveri kangelane!

20 views

تعليقات


bottom of page