top of page
Writer's pictureIa Remmel

Raamatust “Lilian Semper. Tark pianist, kuldne inimene”



Elulooraamatud on olulised, seda enam elulooraamatut muusikutest, mida meil kunagi ei ole liiga palju. Õnneks neid ikka on omajagu – kui meenutada näiteks, mis kirjutatud pianistidest-pedagoogidest: Toivo Nahkuri “Vestlusi Bruno Lukiga”, “Meistri haare”, Toivo Nahkuri “Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust”, Iren Lille “Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”, “Ansamblis olemine. Helju Tauk”, “Helju Tauk. Muusikast võlutud”, Kaljo Alaküla “Jutustus Eestimaa naisest Vaike Vahist”, Ada Kuuseoksa “Maestra Anna Klas 100”, Äli-Ann Klooreni “Laine Mets. Daam klaveri taga”. 

Äli-Ann Klooren on ka eelmisel aastal ilmunud raamatu “Lilian Semper. Tark pianist, kuldne inimene” autor. Siis möödus Lilian Semperi sünnist 90 aastat.

Mis meeldis mulle Äli-Ann Klooreni esimest raamatut “Laine Mets. Daam klaveri taga” lugedes, meeldib ka nüüd. Kõigepealt, et ta jutustab lugu, mida loed nagu ilukirjandust, aga samas on see tõsine, mõtlevapanev kirjutis sellest inimesest. Tema kirjutamisstiil on värvikas, ei muutu kuivaks ega ametlikuks.

Mulle meeldib väga, kuidas need raamatud on loogiliselt ja ülevaatlikult struktureeritud, eriti see, et tsitaadid on põhitekstist eristatud kursiivi ja kitsama veeruga.

Algpeatükkides on detailselt räägitud Lilian Semperi perest, kodust ja lapsepõlvest, oli ta ju selliste väljapaistvate inimeste tütar, nagu kirjanik Johannes Semper ja muusikateadlane ning pianist Aurora Semper. Suguvõsas oli teisigi kunstiinimesi, nagu kunstnikust onu Adamson-Eric. Semperi õpilasena mäletan tema kodu, kus meil oli võimalus ikka külas käia. Maalid seintel, laeni raamaturiiulid, Adamson-Ericu eriline laevalgusti, “biedermeier”-stiilis laud, kus pakuti kohvil üliõhukestest portselantassist, keskel hõbedane suhkrutoos suhkrutangidega, mille kasutamisnippi andis nuputada. See kunagine kultuursust täis maailm elustub seal. Fotol on kaks nukuna kaunist väikest tüdrukut: heleblond Lilian, ehk Lillu oma ilusa vanema õe Siiriga, kelle sõja lõpul viis tuberkuloos. Jutustused lapsepõlvest, koolielust Tallinnas, kuhu on kokku kogutud päris haruldasi materjale, nagu näiteks väikese Liliani oma joonistatud pildid, leheküljed tema koolivihikutest ja muuhulgas ka õpetus “kuidas lihtsalt ja odavalt nukumööblit valmistada”.

Edasi klaveriõpingud, õpetajad Irmgard Kaudre, Heljo Sepp ja sealt edasi väga huvitav õppeperiood Moskvas. Miljonilinn Moskva oli suur kunstide meka, kus on igal ajal kihanud tohutult rikas kultuurielu. Seal puutus Lilian Semper kokku klaverimaailma suurtega, Heinrich Neuhausiga, teiste väljapaistvate professoritega, tema enda õpetaja oli Jakov Zak. Kõigest sellest, mis ta seal nägi ja kuulis, on õnneks säilinud päris palju kirjalikke materjale. Kirjades emale Aurora Semperile, mis on kokku kogutud raamatusse “Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958 kuni 1961”, samuti on üht-teist mälestuste raamatus “Lilian Semper. Kestvas valguses”. Seal kajastuvad kogetud erilised elamused, üks suuremaid sel ajal toimunud I Tšaikovski konkurss, kus võitis legendaarne Van Cliburn. Vaimustus sellest pianistist ei jäänud puudutamata ka noort Lilian Semperit. Tal oli isegi olemas foto Cliburni autogrammiga. Seda hetke käsitleb raamatus väike võluv peatükk “Diagnoos: raskekujuline Cliburni hullustus”.

Edasi liigub lugu jälle elu etappe pidi, räägitakse tema kontserttegevusest pärast Moskvat Tallinnas, paaril leheküljel on abiellumine Jüri Plingiga. Omaette peatükk on pühendatud pikaaegsele duole Lilian Semper - Mati Kärmas. Ära on toodud päris palju kontserdiarvustuste tsitaate.

Seejärel jõuame juba Lilian Semperi elu väga suure peatüki – õpetajatöö juurde. Raamatus on räägitud õpilastest ja leiab Lilian Semperi enda mõtteid õpetamisest. Näiteks ütleb ta: “Kõige raskem selles töös ongi määratleda individuaalsust, tõmmata piir lolluse ja isikupära vahele. Andekate õpilaste puhul on seda kerge ära tunda, teistel aga võib ivake jääda õpetaja varjus avanemata.” Määratleda individuaalsust: seda tõesti tegi ta kogu elu vältel. Tal oli anne tabada igaühe omapära ja leida individuaalne lähenemine. Õpilaste mälestustes on omakorda värvikaid ja humoorikaidki tähelepanekuid. Näiteks Kai Ratassepp meenutab, kuidas õpetaja armastas nooti palju kirjutada: “Sellel ajal, kui õpilane mängis, oli vaikselt kuulda pidevat pliiatsisahinat. Ta kirjutas palju ja värvikaid väljendeid kasutades. Pliiatsisahin mängu ajal andis juba ette teada, missugune olukord oli – mida rohkem kirjutamist oli kuulda, seda kehvemad asjalood olid.”

Omaette peatükk on pühendatud Lilian Semperi enda kirjutamisele. Tal oli selleks annet,  kirjaniku tütar nagu ta oli. Ta kirjutas arvustusi ja on teinud mõned intervjuud, neist eriti särav intervjuu Arbo Valdmaga.

Üks väga eriline peatükk raamatus on “Segased üheksakümnendad”. Eesti uue vabariigi algus tõi kaasa palju muutusi ja väärtuste ümberhindamist. Kerge see aeg ei olnud. Peatükk algab luuletusega mitte just rõõmsas alatoonis, mis väljendab selle aja raskusi, meeleseisundeid ja võibolla ka Lilian Semperi isiklikke eluprobleeme sel ajal, milleta ju elu kunagi ei ole.

Võluv on suvekodude peatükk. Neid oli Semperitel algul Lõuna-Eestis: vanaisa Komsi talu, Tammiku talu Luual, puhkepaik Prossa järve ääres. Aga ühel hetkel tekkis vajadus Tallinnale lähemal asuva suvekodu järele. Nii saigi Lilian Semper oma Laulasmaa suvila Helikülas, kus palju teisigi muusikainimesi. See oli talle armas koht, kus sai puhata ja mõtted vabaks lasta.

Raamatus on tore reiside peatükk. Noore tudengina käis Lilian Semper rühmadega matkamas küll Karpaatides ja Kaukaasias. Ka ema ja isa armastaid reisida. Hämmastav on lugeda, et 1960, 1970ndatel aastatel käisid nad sellistes maades nagu Inglismaa, Lääne-Saksa,  Egiptus ja Hiina. Lilian Semperi sõidud viisid ka eksootilistesse kohtadesse, nagu Kuuba ja samuti Ameerika Ühendriigid, kus Semper abikaasaga külastasid oma sugulasi. Lääne-Berliin oli ta aga tutvustamas Estonia klavereid.

Huvitav peatükk on sõprusest Soome helilooja Juhani Komulaineniga, neid sidus ka kunstihuvi. Komulainen sai tema kodu külastades Viiralti graafilist lehte “Lamav tiiger” nähes kire meie suure kunstniku vastu, mis viis teda põnevate kunstiavastusteni.

Raamatus on muidugi palju juttu Lilian Semperi aktiivsest tööst muusikaakadeemias, kus ta oli pikaaegne lugupeetud klaveriosakonna juhataja.

Lisaks põhiosale on raamatul hulk väärtuslikke lisasid. Kõigepealt on siin valik tema luuletusi. Seejärel artiklid: Veljo Tormise kolme prelüüdi ja fuuga analüüs, artiklid oma õpetajatest Irmgard Kaudrest, Heljo Sepast, samuti pikk ja huvitav lugu Erika Franzist Teater.Muusika.Kinos. Kogu kontserdiarvustusi – sinna tasuks ka praegustel kirjutajatel pilk heita. Festivalide ja konkursside kajastused, artiklid Eesti Klaveriõpetajate Ühingust, kus ta oli aktiivne liige. 

Siis on toodud aastate kaupa kõik Lilian Semperi soolokontserdid ja esinemised orkestriga. Tema raamatute bibliograafia, neid ei ole küll palju: Ene Kuljuse koostatud Eesti Teatri ja Muusikamuuseumi välja antud “Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958 kuni 1961” ja raamat, mille koostasin 2008. aastal, üsna vahetult pärast õpetaja lahkumist “Lilian Semper. Kestvas valguses”, kuhu on koondatud tema kaasteeliste: kolleegide, sõprade. tuttavate, koolikaaslaste, õpilaste meenutused ja mälestused.

Ära on toodud plaadid Lilian Semperist ning kogu register tema kirjutistest ajakirjanduses, samuti kõik tema antud intervjuud ja raadiosaated, erviklik kogu tema osalusega telesaadetest ETV arhiivis ja kõik tema salvestatud teosed rahvusringhäälingu arhiivis. Siin on ka tema õpilaste täielik nimekiri.

Eraldi tahaksin veel mainida kujundust, mis käib hea tunnetusega käsikäes tekstiga. Fotod on hoolikalt valitud. Avapilt on sarmikas foto, mille Semperist võttis Ingmar Muusikus tema enda kodus. Siis väga väärtuslikud pildid vanematest, lapsepõlve ja kooliajast. Põnev on vaadata ühispilte klassidest ja konservatooriumi õppejõududest. Pildid abikaasa Jüri Plingiga ja esinemisfotod. Fotod õpilaste ja kolleegidega konservatooriumist, hiljem muusika- ja teatriakadeemiast.

Laulasmaa pildid, mis on kuidagi väga temale omased, kus ta vaatab mõtlikult oma suvila terrassilt või istub mere ääres kivil.

Ja lõpuks muidugi kaas, kuhu on valitud nagu kuldsetes toonides pilt, mis tundubki õige. Kollane ja kuldne olid tema värvid.Raamatus on Semperi isiksust hästi ja delikaatselt tabatud tema mitmetahulisuses ja loomulikkuses, helges ja tundlikus natuuris, mis on kokku andnud ilusa ja jääva terviku.


“Lilian Semper. Tark pianist, kuldne inimene”. Koostanud Äli-Ann Klooren. Toimetajad Äli-Ann Klooren, Katrin Puur. Kaanekujundus ja küljendus Anneli Kenk (Saarakiri).Trükikoda Greif 2023, 180 lk.

 

116 views
bottom of page