Janek Murdi uus kauamängiv “ao” on salvestatud viimase kahe aasta jooksul. Üheteistkümnest palast koosnev instrumentaalmuusika plaat on kergelt hõljuv, filmilik ja nüansseeritud ning toob esile autorile omase äratuntava helikeele.
Murdi puhul võib esile tõsta tema oskust luua dünaamilisi helimaastikke, mis hoiavad muusikat pidevas arengus ja mõjuväljas. Vaheosad eristuvad rütmiliste paisutustega, mis lisavad hoogu või aitavad pinget leevendada, mistõttu jõuab autor ootamatult kihilisusest hoopis hõredate nootideni, mida saadab särisev ja kahisev atmosfäär (“Kuma”). Dramaturgiliselt on album elujaatav, läbivalt kerkib esile soov saada osaks osadusest, selgusest (“Esimene”, “Haihtub”). Kuigi albumi lood on valmimise järjekorras ja mõjutavad tugevalt üksteist, pääsevad palad ka iseseisvalt tugevatena esile. Murd haarab kaasa ja viib triivima, kuid selle materjali puhul on juhuslikkus, mida autor on ka ise toonitanud, lubanud kõlama jääda dissonantsidel (“Laotub laiali”). See avab omakorda ühtses tonaalsuses ja helipildis varjundeid, mis avardavad emotsionaalset diapasooni. Kõik ei ole nii selge, kui meile võib tunduda ja näida.
Esiletõstmist väärib “ao” terviklikkus, see ei jää igavaks või muutu väsitavaks. Lisaks pole püütud kunstlikult luua suuri gradatsioone (“Tuleb taas”), Murd on usaldanud valitud kontseptuaalsust. Loomulik kulg, kuid samas talle omane liikuv helimaastik, mõjub limiteeritud instrumentaariumi puhul siiski värvikirevalt. Autor on suutnud oskuslikult integreerida oma helikeelde akustilised pillid – kitarri, klaveri ja basskitarri – ning virtuaalsed instrumendid, mis sulavad orgaaniliselt üheks ja loovad koherentsuse (“Täht”, “Kaob”). Stiililiselt kompab Murd ambientlikku kulgu, kinemaatilist atmosfääri, kammerlikku kõla ja tundlikku kompositsiooni, mistõttu pole mõtet selle plaadi puhul rääkida kindlast žanrimääratlusest (“Aovalgel”). “ao” on taaskord suurepärane album viljaka helilooja kauamängivate seas, millega on saavutatud mitmekülgne muusikaline kontsentraat.
Comments