Seekordse Eesti Kontserdi hooaja lõpetab Münchenist pärit tippviiuldaja Julia Fischer, kelle karisma, jõuline esitus ning särav kõla muudavad iga tema esinemise eriliseks elamuseks. Fischer astub üles koos ühe maailma tunnustatuima kammerorkestriga Academy of St Martin in the Fields, kellega tal on pikaajaline ja lähedane koostöö.
Julia Fischer on kindlasti üks oma põlvkonna suurtest viiuldajatest. Kriitikud on üksmeelel, et tehniline meisterlikkus ja sügav muusikaline tundlikkus loovad igast tema etteastest kordumatu muusikaelamuse. Fischeri intonatsioon on laitmatu ja laval näitab ta küpset ja enesekindlat esinemisoskust. Kunstnikuna teab ta hästi, mida publikule edasi anda soovib ning tema intelligentsus ja võimekus võimaldavad tal seda teha mõjusalt ja meeldejäävalt.
Varased aastad
Julia Fischer sündis 15. juunil 1983. aastal Münchenis muusikaarmastajate perekonnas. Tema muusikalised anded avaldusid varakult ja olles alustanud viiulimänguõpingutega enne neljandat sünnipäeva, hakkas ta juba mõned kuud hiljem õppima klaverit oma ema Viera Fischeri juures. Fischer on meenutanud, et kuna tema ema oli pianist, soovis ta ka ise klaverit mängida, kuid kuna vanem vend mängis samuti klaverit, arvas ema, et peres võiks olla lisaks veel üks instrument. Nii oli Julia nõus viiulit proovima ja jäigi selle juurde, kuigi jätkas ema innustusel ka klaveriõpingutega, sest ema oli kindlalt veendunud, et mistahes muusikaharidus peaks hõlmama klaverimängu põhitõdesid ning teadmisi muusikateooriast ja stiilidest.
8-aastaselt alustas ta viiuliõpinguid Leopold Mozarti konservatooriumis Augsburgis. 9-aastaselt võeti ta vastu Müncheni muusika- ja teatrikõrgkooli, kus jätkas silmapaistva viiulipedagoogi Ana Chumachenco juures. Fischer meenutab, kuidas esimene pala, mida ta 9-aastaselt Chumachenco käe all õppis, oli Sarasate “Andaluusia romanss”. See muusika võlus teda kaunite meloodiatega, olles samas virtuoosne ja tehniliselt nõudlik, kuid mitte nii keeruline nagu Paganini. Teismeikka jõudes muutus tema viiuliõpe põhjalikumaks ja repertuaari ilmus üha enam Bachi, Mozarti, Beethoveni teoseid, suuri romantilisi viiulikontserte ja sonaate.
Rahvusvahelise tuntuse saavutas Julia Fischer noorelt, võites 12-aastaselt (1995) maineka Yehudi Menuhini nimelise rahvusvahelise konkursi, kus ta sai lisaks peaauhinnale eripreemia Bachi sooloteose interpreteerimise eest. Sama vanalt esines ta Beethoveni keeruka ja mahuka viiulikontserdiga oma ema kodumaal Ida-Slovakkias, aasta hiljem pälvis võidu “Eurovisiooni” noorte muusikute konkursil Lissabonis (1996). Ometigi on Fischer korduvalt rõhutanud, et hoolimata imelapse mainest oli tema lapse- ja nooruspõlv üpriski tavapärane: keskkool sai lõpetatud tavalisel moel ja kontserdikarjääri tõttu ei olnud ta kunagi koduõppel. Seetõttu ka ei olnud tema elu kuni 19. eluaastani täielikult kontserdikalendri järgi korraldatud, sest ta pidi alati arvestama õpingutega tavakoolis.
Läbi elu koos Bachiga
Fischeril on olnud kogu elu jooksul eriline side Bachi muusikaga. Ta on öelnud, et Bachi loomingut võib pidada klassikalise muusika piibliks, mis on aluseks hilisematele heliloojatele ning võimaldab sügavamat arusaamist ka Viini klassikute ja eriti Beethoveni loomingust. Aastal 2005 salvestas ta Pentatone firmale Bachi soolosonaadid ja partiitad, mis tõi kaasa suure tunnustuse. Tema järgmine album Bachi viiulikontsertidega on salvestatud koostöös kammerorkestriga Academy of St Martin in the Fields (2009) ning tõusis kiiresti Billboardi klassikalise muusika edetabeli tippu.
Fischer meenutas, et hakkas igapäevaselt tegelema Bachi muusikaga juba
7-aastaselt klaveril ja 9-aastaselt viiulil. Ta selgitab: “Bachi looming on muusika aluseks, millest peaksid lähtuma kõik muusikud. Minu päev algab alati Bachiga, sest mul on väga keeruline süveneda mõne teise helilooja muusikasse, enne kui pole end nii-öelda Bachiga puhastanud. Lisaks on Bach helilooja, kellel on minu lapsepõlvemälestustes ja muusikalises arengus kõige olulisem roll.” 11-aastaselt osales Fischer Yehudi Menuhini viiulitunnis, kes tutvustas Bachi h-moll partiitat. Fischer meenutab: “Olles sel hetkel pea 80-aastane, ilmutas ta rohkem energiat kui ma olin varem üheski inimeses näinud. See fantaasiarikkus, millega ta mistahes fraasi ellu äratas – mitte ühtegi asjatut või sobimatut nooti! Ta lisas igasse ornamentikasse nii palju ideid, et mu pea oli pärast esimest osa peaaegu lõhkemas. Pärast tundi kuulsin mitmeid arvamusi, kuidas kõik polnud stiililiselt korrektne ja et Bachi ei peaks tegelikult nii mängima. Minu arvates on see pigem maitse küsimus. Igatahes nautisin pärast seda tundi Bachi mängimist rohkem kui kunagi varem.”
Fischeri muusikuteel on erilisel kohal Bachi kontsert kahele viiulile d-moll. Olles 6-aastaselt selle kavva võtnud, oli see üldse üks esimesi teoseid tema repertuaaris. Ise on ta selle kohta märkinud: “Tean, et mõned minu kolleegid on Bachi kontserti nii tihti mänginud, et on sellest täielikult tüdinenud. Minuga ei ole seda juhtunud, mulle meeldib seda alati esitada, kui selleks võimalus tekib. Olen seda mänginud koos paljude partneritega ja nende esitustest palju õppinud. 19-aastaselt mängisin Brahmsi kontserti, samal kontserdil esitas Maksim Vengerov Mendelssohni. Seejärel mängisime koos lisapalana Bachi kontserdi II osa. Tema kõrval seistes olin hämmingus sellest, milline kõla tema viiulilt kostus, kui soe ja liigutav see oli. Õppisin palju pelgalt tema vasaku käe ja poognatehnikat jälgides ja nähes, kuidas ta oma kõla tekitab. See oli kogemus, mille eest olen siiani väga tänulik.”
Mitmeid rolle hõlmav karjäär
Lisaks viiuldajakarjäärile ei ole Fischer unustanud klaverimängu ning esineb aeg-ajalt pianistina – nagu alati märkimisväärsel tasemel. Nii näiteks esitas ta 2008. aastal koos Junge Deutsche Philharmonie’ga Griegi klaverikontserdi a-moll Frankfurdi Alte Operis. On tähelepanuväärne, et sama kontserdi esimeses pooles esitas ta ka Saint-Saënsi viiulikontserdi nr 3 h-moll. Ta on huvitavalt kirjeldanud teostega tegelemist pianistliku mõtlemise raamistikus ja selgitanud: “Minu jaoks on teose vorm ja ülesehitus väga olulised, seega mõtlen kõigepealt partituurile ja harmooniatele – tehes seda nagu pianist ning alles seejärel süvenen meloodiasse ja viiulipartiisse. Samuti valin sõrmestuse, mis annavad pianistliku selguse ja täpsuse, ilma liigsete positsioonivahetuste või libistamiseta. Loomulikult ei püüa ma tekitada klaverilaadset heli, mis poleks ka võimalik, sest erinevalt klahvidele vajutamisest saab viiulil ühe noodiga erinevate artikulatsioonide abil luua terve maailma.”
Maailmatasemel mängijana on Fischer hoolikalt valinud instrumente ning selle kohta tõdenud järgmist: “Olen mänginud täisviiulil alates 10. eluaastast. Minu pillide kvaliteet on aja jooksul paranenud: alustasin Ventapane ja Gagliano viiulitega, neile järgnesid Testore ja 1998. aastal Guarneri del Gesù. Viimasega aga ma ei jäänud rahule ning vahetasin selle 1716. aasta Stradivariuse vastu, mis kuulub Nippon Music Foundationile ja millel mängisin neli aastat ning olin väga rahul. Siiski oli mul alati soov omada oma pilli. Nii ostsin Academy of St Martin in the Fieldsi kontsertmeistri soovitusel 1742. aasta Guadagnini.” Lisaks Giovanni Battista Guadagninile on Fischeri valduses alates 2012. aastast olnud Philipp Augustini valmistatud viiul.
Fischer on tuntud mitte ainult oma nüansirikaste tõlgenduste ja erakordselt laia haardega tegevuse poolest, vaid ka oma kindlate isiklike veendumuste tõttu. “Ma ei kasuta sotsiaalmeediat, mul ei ole kontot Facebookis, Twitteris ega Instagramis,” selgitab Fischer, “sest eelistan oma publikuga suhelda vahetumalt ja võibolla harvemini kui mitmed minu kolleegid.” Just seetõttu lõi ta 2017. aastal oma veebiplatvormi “Julia Fischer Club”, mis võimaldab tal oma austajatega otse suhelda. Seal pakutakse eksklusiivset heli- ja videomaterjali ning isiklikke sissevaateid tema muusikasse ja töösse.
Fischer arutleb sageli selle üle, kuidas panna inimesi klassikalise muusika vastu huvi tundma ja selle võlusid avastama. Talle ei ole klassikalise muusika eesmärk üksnes publiku meelt lahutada, vaid pigem inimesi innustada ja inspireerida erinevalt mõtlema. “Laval olles tahan esindada kunsti, mitte meelelahutust,” märgib ta. “Kui küsitakse, miks ma ei tee crossover-muusikat, siis jään kindlaks oma veendumusele, et crossover ei ole kõige sobivam viis klassikalist muusikat populariseerida.” Samas on ta maininud, et tema arvates ei ole vahet tõsisel ja kergel muusikal, küll aga on oluline eristada head ja halba muusikat.
Julia Fischer on ennast näidanud ka pühendunud pedagoogina. Õpetamine on tema muusikukarjääri veel üks lahutamatu osa, alates 2006. aastast tegutseb ta noorte talentide juhendaja ja professorina Frankfurdi muusika- ja lavakunstikoolis. 2011. aasta sügisel võttis Fischer üle oma endise õpetaja Ana Chumachenco õppetooli Müncheni muusika- ja lavakunstiülikoolis. 2019. aastal asutas ta oma kodulinnas Münchenis lasteorkestri nimega Kindersinfoniker, et anda lastele orkestris mängimise kogemust, mida ta varakult alustanud interpreedina oluliseks peab.
Fischer on rõhutanud, et tunneb erilist rõõmu koostööst muusikutega, keda ta teab ja tunneb. Just seetõttu asutas ta 2011. aastal omanimelise kvarteti, kuhu lisaks talle kuuluvad veel viiuldaja Alexander Sitkovetsky, vioolamängija Nils Mönkemeyer ja tšellist Benjamin Nyffenegger, ja kellega ta korraldab jätkuvalt kontsertturneesid. Ta on ka avaldanud, et kammermuusikal on eriline koht tema südames.
Üks tema lemmik-kammerorkestreid on Academy of St Martin in the Fields ning ta märgib, et see kooslus, mis enamasti esineb ilma dirigendita kontsertmeistri juhatusel, toimib kammerkoosseisuna, kus iga muusik saab anda oma individuaalse panuse ja pakkuda interpretatsioonilisi nüansse. Samuti on ta teinud koostööd mitmete tuntud orkestritega ning dirigentidega, nagu Riccardo Muti, Lorin Maazel, Esa-Pekka Salonen ja Kristjan Järvi.
Kuigi Julia Fischer on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Saksamaa Liitvabariigi teeneteristi, Baieri Liidumaa teadus- ja kultuuriministeeriumi auhinna Pro Meritis Scientiae et Litterarum, BBC noore artisti auhinna (2006), Gramophone’i aasta artisti auhinna (2007), jääb ta sellegipoolest tagasihoidlikuks, selgitades, et suhtub neisse nagu aplausi pärast kontserti, kuna need ei muuda tema suhtumist oma töösse. Ta tunnistab, et on küllaltki enesekriitiline ja hindab oma muusika-alaseid saavutusi pigem subjektiivsel skaalal kui omistatud autasude põhjal.
Allikad
Julia Fischer: “Portrait of an extraordinary and versatile violinist”, DW Classical Music, 04. VIII 2022.
“Sentimental Work: Julia Fischer on Bach Double Violin Concerto”, The Strad, 15. VI 2023.
Wikipedia.