top of page

Sinine unistus


Stseen lavastusest. Turandot – Aile Asszonyi.

Kui Tallinnas teeb kõrget lendu ja publikurekordeid Draamateater, siis Tartus tundub, et Vanemuine seilab samuti laineharjal, eriti ooperis. Nii Elmo Nüganeni “Julius Caesari” kui Giorgio Madia “Turandoti” esietendused meelitasid Tartusse nii palju muusikateatri rahvast kohale, et solistidki muigasid, et paari päevaga nägid kõik kolleegid ära. Aga kisa ja villa oli võrdselt, sest “Turandotis”, mis viimati Eestis laval oli Estonias 1939. aastal (ja nagu Aivar Mäe esietendusel naljatas, ei mäleta seda isegi Arne Mikk), saab Gesamtkunstwerk’i kogu raha eest.

 

Osavad lavastajad teavad hästi, kuidas nappides võimalustes jätta muljet, et lava on suur ja rahvast palju, aga seekord on Vanemuises tõesti palju rahvast, lava on ära kasutatud igas dimensioonis ning orkestergi paisutatud viimse piirini. Uhke ja muinasjutuline on “Turandot” esimestest nootidest viimaseni, vääramatult stiilipuhas nii lavastuslikult kui visuaalselt ning mõjub aega painutavalt ja hüpnootiliselt.

 

Kuigi “Turandotti” on mujal lavastatud ka lugu väänates ja kaasajastades, tuleb tunnustada lavastaja ja kunstniku otsust tuua publiku ette puhtakujuline muinasjutt ning jätta XXI sajandi probleemid ukse taha. Alati pole see muidugi õige ega võimalikki ning ühes ooperilavastuses loo probleemsete liinide ignoreerimine ei tee neid olematuks reaalsuses, aga siinse “Turandoti” puhul on müstilisele ja üldinimlikule keskendumine kindlasti mõjusam. Giorgio Madia ja Maarja Meeru jaoks on see neljas koostöö ning nagu vähemalt eelmise, “Viini vere” puhulgi on raske vahet teha, kust jookseb piir lavastaja ja kunstniku töö vahel. Asi polegi selles, et tööjaotust oleks kõrvalisel inimesel tingimata vaja teada, vaid see on puhas nauding, kui ühe lavastuse meeskonna koostöö on olnud nii tõhus, et traagelniite pole näha. Nagu “Viini veres”, on ka “Turandoti” visuaal – sinised maalingud valgel portselanil, või nagu kunstnik ise kokku võtab: “ühe vaasi lugu” – nii julge ja jõuline, et märkimisväärne osa etendusest kulub lava lummava ilu imetlemisele. Sama palju aega kulub dekoratsiooni leidlikkuse ja lavameeste vapruse ja täpsuse üle imestamisele. Meeru loodud lava keskseks (et mitte öelda ainsaks) elemendiks on tohutu suur kolmest liikuvast osast koosnev ehitis, mille iga külg loo erinevateks sündmuskohtadeks muutub. Selle muundumine ja liikumine pöördlavaga koos ja eraldi pole pelk dekoratsiooni liigutamine punktist A punkti B, vaid täpse koreograafiaga sündmus, mis lisaks esteetilisele ilule kannab sageli ka dramaatilist sisu. Veel enam: koreograafist lavastaja on pannud kogu trupi koos dekoratsiooniga nii sujuvalt liikuma, et jääb rahuliku, peatumatu lainetuse mulje. See sinivalge lainetus mõjub sugestiivselt ja unenäoliselt ning võimaldab muinasjutul tekkida ja kesta ainsa katkestuseta.

Aurora Ruus: “Iseäranis mänglevalt on lahendatud lavakujundus, mis on ülimalt dünaamiline ning pakub sellisena dramaturgilist pingestatust, andes kandvat narratiivi veel omakorda efektselt edasi. Vertikaalselt justkui väljavenitatud teljestik on võimaldanud Vanemuise suure maja laval – kõigest hoolimata paistis see muidu nii suurele koosseisule siiski kohati veidi ahistav – omandada uue ruumidimensiooni, mis sekundeerib metafoorselt ka ooperi sisule.” (Sirp, 19. IV) Meeru suuremõõtmeline dekoratsioon muudab isegi Vanemuise suure lava kitsaks ja arvukas trupp liigub peamiselt tihedalt selle külje all. Ehitis on ka nii kõrge, et on misanstseene, mil rõdu publik kõige kõrgemal positsioonil olevat lauljat ei näegi. Samas pole Turandotis – ei ooperis muusikaliselt ega tegelases – midagi tagasihoidlikku või häbelikku, seega ei saa seda olla ka laval. Ja paljude eesti teatri vaeste, minimalistlike lavastuste kõrval on üks ülevoolavalt maksimaalne tükk igati tervislik.

 

“Kui midagi ette heita, siis on see lava valgustus – paaritunnise vaatamise lõpuks võib nõrgema nägemisega inimestel kogu laval toimuv ühtlaseks siniseks massiks hajuda. Ent korralikult silmi kissitades pole hullu.” (Silja Paavle, Õhtuleht, 22. IV) Kunstnik Maarja Meeru tuletab hämarat lava kommenteerides, et “see lugu toimub öösel – algab öö hakul kuutõusuga ja lõpeb koidikul –, siis see võikski ka laval olla üks öine lugu. Omalt poolt olen rõivastanud peategelased heledamasse ja rahva tumedamasse kostüümi. Lavastaja, kes on ka valguskunstnik, on teinud minu meelest väga tundliku ja omapärase valguskujunduse.” (Tartu Postimees, 23. IV) Ja lõppude lõpuks töötavad meie teatrites targad ja tundlikud valgustajad, kes taipavad, kui lava on tõesti pime, ning timmivad selle oma silma järgi mugavamaks.

 

Täiesti eraldi vajavad ära märkimist kostüümid, mis valminud Maarja Meeru, graafik Aide Eendra ja Vanemuise kostüümiosakonna koostöös ning mis mängivad sama suurt rolli kui dekoratsioon. Meeru oletab, et kokku tehti umbes 170 kostüümi ning see, millise hoole ja tähelepanelikkusega on kasutatud erinevalt liikuvaid kangaid ja loodud karakteritele omaseid siluette, on enneolematu.

Alates Turandotist endast, kelle suursugune kroon, mantel ja soeng teevad ta üleelusuuruseks väeks, kuni koomilise trio Ping-Pang-Pongi vetruvate sabasulgede, printsessi ümmardajate looride ja varrukate ning timuka painajaliku maski ja puhvis püksteni – kõigel on karakteriloomes olnud roll mängida! Muide, balletiartistide loodud timuka ja tema sulaste meeskond on tõeliselt meeldejääv ning nende väikesed etteasted lisavad Turandoti verisele mängule tõsist traagikat.

 

“Turandot” on küll tuntud ja hinnatud ooper, kuid muusikalise nõudlikkuse ja lavastusliku keerukuse tõttu esitatakse seda harvem kui teisi Puccini teoseid. Kui Vanemuine esimest korda teatas plaanist see mängukavva tuua, oli spekulatsioone ja uudishimu palju, kes saavad peaosalisteks ning kuidas üldse Vanemuise trupp nii pompöösse ooperiga hakkama saab. On tõeline rõõm, et Risto Joost muusikajuhina nii julgelt, kindlakäeliselt ja energiliselt Vanemuise repertuaari suunab, sest võiduks võib seda lavastust igati pidada.

 

Ja kui vaadata peaosatäitjate rivi, siis pole kahtlust, et latt on väga kõrgel. “Itaalia repertuaaris peetakse seda üheks kõige katsumusterohkemaks rolliks, kuigi ta ei ole väga pikk. Ma tahaksin öelda, et selle ooperi pealkiri võiks vabalt olla ka “Calàf”, kes tõesti on terve õhtu laval ja kannab tegelikult seda ooperit, aga Turandot on lihtsalt võimas,” ütles nimiosatäitja Aile Asszonyi esietenduse eel (ERR, 10. IV). Kuigi tenor puhkehetke üldse ei saa ja tema kanda on ka tuntuim aaria “Nessun dorma”, on Turandoti partii nii nõudlik, et Eesti kohalikku sopranit Vanemuises ei ole. Samas on Aile Asszonyit, kel vokaalset väge ja dramaatilist sügavust küllaga, meie lavadel alati heameel näha. Nagu ta “Delta” intervjuus rääkis, siis tuleb “Turandoti” esitades olla “hästi külma närviga, sest tavaliselt, kui sa tuled lavale, siis saad natuke sinna ja tänna [minna] ja alles mõne aja pärast, kui oled soojaks laulnud ennast ja publikuga energeetiliselt sõbraks saanud, alles siis tuleb mingi suurem etteastumine aaria või dueti näol. Aga “Turandotis” tuled kaks sammu trepist ja kohe hakkad prõõkama. [---] See on nagu tagurpidi roll, et algab pompöösselt, aga lõpeb imeilusa ja vaikse üles mineva käiguga, mida tegelikult on suhteliselt keeruline esitada.” (Klassikaraadio, 8. IV) Rääkimata sellest, et Asszonyi jaksab Wagneri ja XX sajandi muusika lauljana seda rolli muusikaliselt esitada, on tema trump Turandotina see, et ta mängib selle jäise printsessi inimlikuks, kasvatab tema jahedast kestast armunud naise ja näitab julmuse taga haavatavust. Tema rolli pöördeline, liigutavaim hetk on vaikides Liù viimast aariat kuulates, kui ta algul viha, siis hämmingu ja lõpuks igatsusega orjatari vankumatut ustavust mõista püüab. Selle arengu kättemaksuhimulisest türannist kirglikuks armunuks mängib Asszonyi selgelt ja kaunilt välja kogu oma keha ja häälega ning muinasjutt, mis põgusal kokkuvõtte lugemisel võib tunduda kuidagi pealiskaudne ja problemaatiline, muutubki inimlikult mõistetavaks. Ka portselanisinisena.

Calàfi rolli, kelle jaoks tenoreid Eestis, rääkimata Vanemuisest, üldse pole, kandis mõlemal esietendusel Kristian Benedikt ning tegi seda auga. Publik ootas muidugi põnevusega “Nessun dormat”, mis alati vererõhku kergitab ja tormiliselt üle orkestri viimaste taktide aplodeerima sunnib, aga tegelikult on Calàfil muud ka lavale asja. Huvitav on see, et kui ooperites on sageli tenorid need edevad kangelased, kelle sihikindlus ja vaprus päästab päeva, siis Turandoti võimuka jäikuse kõrval mängib Benedikt oma Calàfi hellaks ja kannatlikuks. Tema naeratav rahu mõjub kontrastis Turandoti jõhkra müstikaga üllatavalt ja intrigeerivalt ning loob paralleele muude (ka kaasaegsete ekraani-) muinasjuttudega, kus vastandid tõmbuvad.


Tamara Kalinkina ja Kadri Kõrveki Liù oli mõlemal võrdselt lummav ja südantlõhestav. Mõlema esituses oli näha lavastaja suunamist kehakeele selgele kasutusele, mis looks Liù ja teiste ühiskondlike positsioonide teravad erinevused. Nii Pavlo Balakini kui Märt Jakobsoni pimeda kuninga Timuri suhe oma orjatariga on hell ja tänulik, ning nende reaktsioon lisas Liù surmale veel peotäie kurbust.

Suurkantsler Pingi (Simo Breede / Taavi Tampuu), majordoomus Pangi (Rasmus Kull / Hisatoshi Nezu) ja Pongi (Roland Liiv / Mart Madiste) koomiline trio mõjub tõsise ja raskepärase ooperi sees vajalikult ja vabastavalt. Nende etteasted, kaasa arvatud väike sõnatu vahemäng eesriide ees, balansseerivad täpselt teravmeelse ja labase piiril, kuid annavad vajalikku hingetõmbeaega nii publikule kui muusikuile (ilmselt mitte lavameestele). Aga nende meeldejäävaim stseen on pikk tertsett, mil nad geomeetrilise mustriga trellkardina taga unistavad oma maamajakestest looduse keskel ning imestavad, miks nad siis ise siin verises õukonnas oma elu raiskavad. Ja järsku, keset sinivalget muinasjuttu mõjub see mõte äärmiselt lähedase ja tuttavana. Keset julmi uudiseid ja olmeraskusi on vast igaüks meist unistanud väikesest pelgupaigast, kuhu kurjus ei ulatu ja kus muinasjutud vaasidelt ellu ärkavad.

186 views

Comentários


bottom of page