Helialbumis “ma olen maa peal v66ras” toob ansambel 6hunesseq, koosseisus Marion Selgall (laul), Greta Liisa Grünberg (laul, Hiiu kannel, löökpillid), Maria Mänd (laul, Hiiu kannel, viiul) ja Kaisa Kuslapuu (orel/klahvpill) meie ette valiku rahvapärimust isikupärases helikaemuses. Laulude seaded on huvitavad, leidlikud ja muusikaliselt mõjusad. Näiteks on nimiloos säilitatud ja toonitatud 1613. aastal ilmunud algupärase meloodia laadilisus. Polüfooniline püüd on intrigeeriv, aga kohati ehk pisut liiga tehniline. Seadetesse on nopitud muusikalisi võtteid laiast spektrist, näiteks koraalilikult algav “nyyd ole, jeesus, kiidetud” kasvab lõpuks saltarello-laadseks keskaegseks tantsuks.
Lauljad kasutavad häält stiilselt ja varjunditerohkelt. Laulus “nuta, inimene” antakse häälega edasi nii pehmet nukrust kui teravat nõudlikkust palves “kürieleis”. Esmalt tundus laulmine mulle liiga silbikeskselt rõhutatud. Tervikpildis ilmnes aga selge taotlus loobuda selles žanris sageli kohustuslikuks peetavast XIX sajandil gregooriuse laulule omistatud pehmest ja sametisest vokaalsest voogamisest ja laulda pigem rahvapärase loomulikkusega. Seadete kauni muusikalise kulgemise taustal sünnitab selline laulmine uutmoodi ja huvitava kõlapildi. Mõnevõrra maneerilikuna mõjuvad liig sagedased eelvõtted ehk portamento’d sõnade alguses. Väljendusvahendina on need igati omal kohal, aga liigsel kasutamisel kaotavad oma väljendusliku jõu.
Laulus “maarja otsib poega” on oivaliselt tunda ürgne kulg rääkimisest lausumiseks ja lausumisest laulmiseks. Kahe hääle spontaanne mitmehäälsus ja rütmiline eristumine, mis sünnib isiklikest tõlgendusnüanssidest, on sügavalt paeluv. Ilma saateta laulus saab ilmekalt kuuldavaks fenomen, mida nimetatakse keelemuusikaks. Iga häälik on omal kohal ja sisemisest veendumusest meloodiaks vormitud sõnad otsivad ürgses sõõrikujulises fraasis “väljapääsu” stroofilisest raamistikust.
Helialbumi tervik on sügavalt inspireeriv. Albumis heiastub ürgne ja siiras muldne igatsus, mis on kiriklike tekstide rahvapärastesse teisendustesse rasvaselt sisse kirjutatud. See on igatsus Kristuse järele, kes indogermaani kirikhärrade poolt vaimulikult tundlikule rahvale vilksamisi küll nähtavaks tehti, aga sügavale südamesse ei jõudnudki. Nii otsibki laulik seda Valgust, mida ta usub olevat, aga näinud veel ei ole. Ansambli 6hunesseq igatsus on minu jaoks autentne ja usutav. Loodan debüütalbumile peatset lisa.