Tu-bin or not Tu-bin

“Tu-bin or not Tu-bin” – nii parafraseeris Mihhail Gerts shakespeare’likult vastuseks Joonas Hellerma küsimusele, kas “praegu on Tubina aeg või ei ole Tubina aeg,” ja jätkas, et: “Tubina aeg on iga aeg. Terve möödunud sajand, alates tema esimesest soololaulust (1925), on olnud kogu aeg “Tubina aeg”. Aga tema muusika ei anna ennast lihtsalt kätte. Kes tahab, leiab oma tee Tubinani, see on meie enda kätes.” Nii leidsin minagi oma tee järjekordse, juba viienda “TubINa” muusikapeoni 1.–5. oktoobril. Kuivõrd festivali tekkelugu ja tausta käsitlesin mõningal määral oma kolme aasta taguses arvustuses “T-ubinasaak 2022” (Muusika, 2022/12), ei hakka ma seda siin kordama. 

ERSO, trompetist Charlie Parker ja dirigent Mihhail Gerts Vanemuise kontserdimajas. FOTO EESTI KONTSERT

Järgnevalt jagan muljeid Tartu kontsertidelt. 

Tänavune festival algas niisiis 1. oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval Estonia kontserdisaalis festivali kunstilise juhi Mihhail Gertsi juhatatud ERSO avatud prooviga, kus prooviti Tubina “Süiti eesti motiividel”, ja jätkus samal õhtul Tartu Pauluse kirikus Gertsi dirigeeritud kontserdiga “Pärt ja Tubin. Vennad muusikas”, mis kõlas juba järgmisel päeval ka EMTA suures saalis ning festivali viimasel päeval Alatskivi lossi sõiduhobuste tallis. “Vennad muusikas” oli inspireeritud vennalikest suhetest, mis valitsesid meie tänavuse juubilari Arvo Pärdi (90) ja Eduard Tubina (120) vahel. Nendest tunnetest ajendatuna pühendas Pärt oma 1977. aastal loodud variatsioonitsükli “Fratres” (lad k ‘vennad’) 1983. aasta versiooni keel- ja löökpillidele pärast Tubina surma (1982) just temale. Mängis Elleri kooli keelpilliorkester, mille suurema osa moodustavad veel keskastme õppurid, ning kõige rohkem ehk just selle teose puhul oli tunda, et esitajateks on veel noored, mitte n-ö päris professionaalid. Pärdi tintinnabuli-stiil nõuab tehnilisest küljest täiuslikke oskusi, muusikalisest küljest aga juba küpse inimese elukogemust, et kogu seda pinget ja pikka liini välja kanda ja arendada. Sellest jäi veidi vajaka, aga oma vanuse kohta esitasid noored muusikud seda muidugi ülihästi. Huvitaval kombel on Pärdi noorema põlve teosed, nt ka kontserdil kõlanud “Collage teemal B-A-C-H”, ses suhtes palju “leplikumad” ja nii selle kui ka ülejäänud teoste puhul jäi kohati tunne, nagu olekski tegu juba professionaalse orkestriga, ehk noored olid tõesti väga tublid ja palju vaeva näinud. 

Samuti tahaks kiita kooriteostes üles astunud kammerkoori Helü, kus käivad koos tõesti lauluhuvilised ja entusiastid, mitte elukutselised muusikud. Dirigent Küllike Joosing on koori pannud väga nauditavalt “helüsema”. Kõige helgema ja kirkama elamuse saingi vast kontserdi avaloost, Eduard Tubina “Ave Mariast”, mis algselt oli kirjutatud meeskoorile oreliga, siin kanti ette aga hoopis Tauno Aintsi õnnestunud ja mõjuvas seades segakoorile ja orkestrile. Tabasin end hiljem mõttelt, et nii mitmedki Tubina ja ka Elleri noorema põlve või keskea teosed puudutavad mind kuidagi palju rohkem kui ehk nii mõnedki vanameistrite hilisemad šedöövrid. Näiteks Tubina “Muusika keelpillidele”, mis valminud “Ave Mariast” 10-11 aastat hiljem, kõlas küll kompositsioonitehnilise meistritööna, ent säärast ülevust ja hingeliigutust kui “Ave Marias”, teos kui selline mulle siiski ei pakkunud. “Muusika keelpilidele” justkui põleb janust ilu järele, mille nõrku riismeid võib ehk hea tahtmise korral leida vaid teose kolmandast osast. Raske kuulamine. Ilu leiame siiski Heino Elleri viimases ulatuslikus orkestriteoses “Sümfonietis” (1965/67). Ülierudeeritud ja -keerukas meistritöö, samas, julgeks öelda, siiski kaugeltki mitte geniaalne teos, nagu on näiteks minu meelest noorpõlve sümfooniline poeem “Koit”. Veel tuli ettekandele kolm laulu Veljo Tormise koorimuusikast: “Noore suve muinasjutt” ja “Kuulmata kuskil kumiseb kodu” tsüklist “Kaks laulu Ernst Enno sõnadele” (1948) ning “Meelespea”, mis kirjutatud 1994. a XXII üldlaulupeo jaoks, mis kavalehe väitel pidanuks demonstreerima “mittefolkloorset” Tormist, minu kõrvadele küll siiski mitte – midagi pole teha, folkloorsus heas mõttes on Tormise olemuses kuidagi nii sees, et see lööb läbi isegi siis, kui helilooja ehk nii ei tahtnudki. Tormis oli mõnus kuulamine.

Reedel toimusid Enn Lillemetsa juba traditsiooniks saanud “Kultuuriretked”, kus kultuurihuvilised bussiga möödunud aegade Tartu kultuurieluga seotud olulistest paikadest läbi sõidutati, loomulikult härra Lillemetsa korüfeeliku ja võluva loengu vormis. Kontserdil “Noor armastus” toodi publiku ette valik Tubina soololaule, soleerisid sopran Maria Listra ning bariton Jassi Zahharov, klaveril Mihhail Gerts. Alustuseks oli põnev kuulda Tubina kõige esimest soololaulu ja üldse varaseimat säilinud teost, õpingute ajal komponeeritud “Õhtul”. Laul mõjus nooruslikult puhanguliselt ja tundeküllaselt, samas kompositsioonitehniliselt igati küpselt. Ka “Luitel” oli esitatud ehk liialt puhangulises vormis. Oleks oodanud veidi tasakaalukamat tempot, mis võimaldanuks rohkem edasi anda seda rahu, mis tekstis on. Aga kui arvestada, et need pühendas Tubin oma esimesele armastatule, sopran Linda Pirnile, on puhanguline lähenemine muidugi mõistetav. Eks nendest emotsioonidest ning hiljem kõlanud kontserdi nimilaulust sündis ka pealkiri “Noor armastus“. Järgmisena kõlasid Tubina kõige tuntumad noorusaja laulud Juhan Liivi tekstile: “Sügise päikene” ja “Punane õunapuu õis” – liivilikud looduspiltide hingestatud muusikalised õhkamised. Koos Mart Saare paljude lauludega on osad Tubina laulud ehk looduslüürika kõige kaunimad näited Eesti kunstmuusikas. “Kesk laotusi” Ernst Enno sõnadele on väga põneva mõjuga laul – ülipikk meloodiaarendus, harmooniliselt tubinlik selle paremas võtmes ja klaverifaktuur ravelilikult impressionistlik. Maria Listral jäi aga veidi vajaka selgest diktsioonist, mis aidanuks mõista, kui orgaaniline side on Tubina muusikal nende tekstidega. Võimalik, et asi oli hoopis saali halvas akustikas või minu vales istekohas. Selle saali akustika on vähemasti minu meelest tõesti halb, seda tõden juba mitmendat festivali järjest. Samas on Maria Listral väga ilus tämber ja tundeline musikaalsus, mis pakkusid kauni elamuse. Ka Gertsi klaverisaated ei vaimustanud kahjuks sajaprotsendiliselt – kuigi ilusad ja “siledad”, tundsin vahel siiski puudust teatavatest lisadetailidest (veelgi selgematest või eripärasematest karakteritest; või miks peab selged staccato’d pedaaliga ära ümardama?), vahel oli klaverit liiga palju (või siis lauljat samal ajal liiga vähe?), vahel, mõnedes soololõikudes, oleks klaverit jälle rohkem tahtnud. Kui laulus “Serenaad” palub Tubin esitada klaveripartiid nagu harfi, siis kontserdil olekski tahtnud kuulda seda veidi harfilikumalt, need arpedžod olid kõlaliselt kuidagi üpris järsud ja esiletükkivad, aga jah, eks läheneda saabki ju erinevalt. 

Jassi Zahharovi esituses oli tore kuulda kolme laulu: “Su õrna kätt“ (tsüklist “Kaks laulu Villem Grünthal-Ridala tekstile”), “Noor armastus” (Gustav Suits) ja ballaadi “Ylermi“ (Eino Leino). “Ylermi” on müütiliselt võimas teos jumalasalgajast mehest, väga sünge, klaveripartiis kasutab Tubin paljudes kohtades keskaegset dies irae teemat. Kontserdil kõlas 1978. aasta variant, kus Tubin on klaverifaktuuri tublisti lihtsustanud ja õhendanud. Suurtest akordidest on noote välja võetud, paljud oktaavid asendatud üksiknootidega, ka tervetest akordidest on järel vaid mõned noodid, kulminatsioonides on terved käigud, passaažid või bassid üldse ära jäetud jne. Algupärane väga keerukas variant (1935), mille omal ajal tõid ettekandele Arno Niitof ja Olav Roots, seda on uue Eesti Vabariigi ajal käsikirja alusel korduvalt esitanud vist ainult bariton Atlan Karp ja pianist Andre Hinn. Kontserdi lõpetas ekspressiivne tsükkel “Kolm laulu Marie Underi sõnadele” taas Listra esituses. Ning lisalooks temalt oli “Suvine öö” – Tubina viimane Eestis komponeeritud laul. See jättis hinge sulni ja samas valulikult igatseva ja ehk “ettegi meenutava” meeleolu, eks Tubin aimas … Kontserti rikastasid Eero Epneri jutud armastuse temaatikast Eesti vanemas kunstis.

Festivali tõeliseks pärliks ja superkontserdiks kujunes aga lõppkontsert “Legendaarne”. “Süit eesti motiividel” (1931) on Tubina esimene suur orkestriteos, mille kirjutamist ta alustas Elleri kompositsiooniklassi viimase kursuse õpilasena, aga lõpetas juba n-ö valmis heliloojana. Esiettekanne 1. XI 1931 Estonia teatri 25. aastapäeva kontserdil kujunes Tubina debüüdiks pealinna sümfooniaorkestri ees nii helilooja kui ka dirigendina. I osa Prelude on filmimuusikalikult eepiline, II osa Ostinato mänguline ja naljatlevalt korduva ostinato-teemaga mängiv ja temaga “tantsiv”, III osa Intermezzo kui impressionistlikel idüllidel naudisklev ringiuitaja ja lõpuks IV osa Finale, kus marssalikepikesega karakter korrastab ja kasvatab õukondlikumaks justkui faunilikke pärastlõunaid ja dionysoslikke bakhanaale. Teos annab nii kaalult kui sisult välja väiksema sümfoonia mõõtmed. Grammyga pärjatud trompetisti ja helilooja Charlie Porteri soleerimisel kõlas Eino Tambergi trompetikontsert nr 1 op. 42 (1972), mis on oma kolme osaga kui energiapomm kuubis. Ma ei ole oma elus kunagi varem kuulnud nii head trompetimängu, üldse vaskpillimängu! Solist oli lihtsalt võrratu, mida kõike suutis ta oma pillist välja võluda! Tundus täiesti võimatu trompetiga sääraseid helisid tekitada! Ja justkui taeva kingitusena oli mu istekoht suhteliselt lähedal ja just õige asimuudi all, nii et ta puhus kogu oma meisterlikkuse otse mulle näkku ja veel luust ja lihast läbi. See esitus jääb elu lõpuni meelde kui üks neid kõige-kõigemaid, millest on olnud õnn läbi aastate osa saada … 2. sümfoonia alapealkirjaga “Legendaarne” valmis Tubinal 1937. aastal, olles suvepuhkusel Toilas. Vaadates kohisevaid merelaineid ja aegade varje maastike kohal, tuli inspiratsioon, mille viljad said lõplikku vormi valatud sama aasta sügisega Tartus. Sümfoonia algab kui hapra hingevärelusega varahommikuses udus, kust hakkavad läbi murduma päikesekiired, mis äratavad midagi suurt ja ürgset veel mäletamatutest aegadest. Aga saabuvad sõjaratsanikud kainestavad oma galopiga, parastava irvitusega ilmuvad kuskilt saatanlikud väed. Võitlusmöllust jääb korraks järele justkui mingi galaktiline ürgtolm, mille keereldes kujustuvad need kurjuse jõud uuesti. Ent ühel hetkel kõlavad säravad klaveripassaažid, mis vabastavad meid ootamatult sellest painajalikust kurjade jõudude manifestatsioonist. Rituaalne šamaanitrumm jääb puhastama ja leinama, ent sellest vaiksest trummiloitsust hakkab kasvama justkui suur vaaraolik ja kurjakuulutav megaliitne marss, mis hakkab siiski õige pea üsna ootamatult vaibuma, kaotab jõu ning leebub kõrgete keelpillide mõjul avaosa lõpuks. Teine osa algab kratiliku motiivi seestunud kordamisega seda saatva staccato-karakteri taustal. Möll keerutab üles paraja liivatormi, tundub, justkui oleks Vana-Egiptuse kaosejumal Apep oma deemonid välja kutsunud. Ent jällegi saab kurja jõud ühel hetkel otsa ning taas on pinge lõdvestaja ülesanne usaldatud klaverile, mille võetud akordid nullivad vähemasti mõneks ajaks ära kogu eelneva ja saavad seemneks kahekõnele viiuliga, “kes” klaveri poolt kätel kantuna hakkab tühjal väljal otsima uut lootust, uut olemise alust. Liitub ka ülejäänud orkester, inimlik igatsus leiab tagasitee, lastes deemonitel viimast korda endast mööda kihutada, taaskord varahommikuse hapra hingeväreluse juurde, millega sümfoonia ka algas. Ent siin sümfoonia lõpus transformeerub see hommikuvärelus siiski soojaks õhtukumaks, maad võtab idülliline looduspilt, legendid suikuvad unele. ERSO ja dirigent Mihhail Gerts olid kõigi kolme teose puhul fenomenaalselt heas vormis, tõesti, maailmatasemel kontsert! Veel tahaksin mainida, et Mihhail Gertsil on festivali-tööga tegeledes n-ö kaasproduktina valminud ka raamat “Eduard Tubina kujunemisaastad”, mis käsitleb helilooja elu esimest perioodi kuni tema põgenemiseni Rootsi. Raamat on väga põhjalik, süvenev ja samas nii laiemaid kui kitsamaid seoseid loov, soovitan kindlasti osta ja lugeda. Sellele on oodata järge. Raamatu toimetamise ja konsulteerimise suure töö on teinud ära Virge Joamets. Väljaande esitlusel enne lõppkontserti mainis Joonas Hellerma Mihhail Gertsilt “Tubina aja” olemasolu või mitte- kohta küsides, et “näete, Tubin vaatab meid sealt alt”, pidades silmas skulptor Aili Vahtrapuu loodud suurt ja väga õnnestunud Tubina kuju Vanemuise ees nõlval, “kes” ongi ju näoga Vanemuise poole ja meid, raamatuesitlusele tulnuid, tõesti läbi klaasakende seiras. Omamoodi kurb oli sel hetkel tõdeda, et ajal, kui uhkest ja juba neljandast “TubINa” festivalist olid möödunud vaid loetud kuud ning kui iga festivali järel armastatakse teha suuri sõnu, siis 2024. aasta 11. detsembril, kui Aili Vahtrapuu väga-väga raske haiguse tagajärjel suri, ei näinud ma järgnenud leinaperioodil, et näiteks Vanemuise kontserdimaja fuajeesse oleks skulptori mälestuseks ilmunud temast pilt küünla ja musta lindiga või siis lihtsalt küünal Tubina kuju ette (lõpuks panin selle sinna ise). Mõttekoht, kas siis ikka on Tubina aeg; ja kui on, siis milline ... Ning kas me väärtustame ikka kõiki inimesi, kes Tubina temaatikaga tõsimeelselt tegelevad ...