Otsingu tulemused

FOTO Kerli Mullamaa Kaksteist aastat klassikalise klaveri erialal Tallinna muusikakeskkoolis, lapsepõlv Rahvusooper Estonia laval poistekoori ridades ning perekeskis musitseerimine oli jazzpianist Mathei Florea muusikutee algus. Mitmes Euroopa riigis õppinud mees on lava jaganud nii Eesti jazzmuusikute kui ka enamiku siinsete popartistidega. Kui karjäär klahvimängijana oli juba täies hoos, otsustas tema tõmmata käsipidurit ja Eestist ära kolida, et jõuda veel kaugemale ning saada veelgi paremaks instrumentalistiks. Nüüd jagabki ta aastaid elu Eesti ja Saksamaa vahel, kuid on esinenud ka Lätis, Soomes, Rootsis, Taanis, Šveitsis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal ja Malaisias.   Tal on kolm originaalmuusikat viljelevat bändi: Foyl Aka, Flow Rea, Mathei Florea New Grounds. Esimene täispikk album on juba avaldatud ning teine näeb ilmavalgust suve lõpus. Sel kevadel täitub aga üks Mathei unistusi –  ta jagab lava oma lemmikkitarristi, Iisraelist pärit Gilad Hekselmaniga. “Jazzkaarel” mängivad nad üheskoos Mathei kirjutatud muusikat.   Milline on su esimene mälestus oma muusikutee algusest? Päris kõige esimest hetke ma ei mäleta, aga tean, et mulle meeldis vinüülimängija saatel dirigeerida. Väikese poisina tahtsingi saada dirigendiks või tuletõrjujaks. Muusikaõpingute juures on oma roll mu viiuldajast emal. Algul püüdis ta ka mulle viiulit õpetada, aga olin selle jaoks liiga kange ning käed ei paindunud piisavalt hästi. Seega alustasin kuueaastaselt hoopis klaveriõpinguid ning aasta hiljem kooliteed Tallinna muusikakeskkoolis. See asus kodule lähedal ja ühtlasi töötas seal mu ema. Minu vanemad on kristlased ning nii oli lapsepõlves kirikus laulmine iganädalane tegevus, millele lisandusid peagi Rahvusooper Estonia poistekoori proovid. See oli tore aeg. Tegime kaasa ka ooperites. Kui oli juba kahekümnes etendus, siis arusaadavalt kippus noorte poiste tähelepanu hajuma. Nii hakkas laval asju juhtuma. Näiteks “Carmenis” olime tänavapoisid, kes pidid apelsine loopima. Mingi hetk hakkasime neid väga tugevalt viskama. Paaril korral maandusid tsitruselised ka orkestriauku, kuhu need kohe päris kindlasti poleks pidanud jõudma. Nende rekvisiit-apelsinidega mängisime ka tantsusaalis jalgpalli, nii et põrandale tulid mustad jutid. Saime neid hiljem karistuseks maha nühkida. Dirigent Hirvo Surva, kelle pahameelt väga kartsime, tõmbas meid liistule ja pidas pika loengu, kuidas selline käitumine ei sobi. Muusikat jagus ka koduseinte vahele. Mul on kaks nooremat venda, kes mängisid lapsena tšellot ja viiulit. Kolmekesi esinesime nii instrumentaal- kui ka vokaalansamblina. Noorena olime kõik põikpäised. Seetõttu olid proovid vahel vägagi tulised – sai omajagu vaieldud ning isegi laval oli vaja üksteisele kohta kätte näidata. Kui keegi vale noodi laulis, sai ta otse keset esinemist küünarnuki või jalaga tugeva müksu. Tädikesed, kes kuulamas olid, ütlesid tihti, et väga ilusasti laulate, aga miks peab üksteist lava peal lööma. Proovide ajal vaidlesime, mis kohta üldse harjutada, sest meil oli sellest tihti erinev arusaam. Kui kisa liiga suureks läks, püüdis meie arhitektist isa sõna sekka öelda ja väitis, et harjutada tuleks nii, et higine oled. Tema nõu ei kuulanud me aga üldse, sest ta polnud meie jaoks päris muusik. Lahedaid hetki oli muidugi ka, aga me olime ikka korralikud isiksused. Mina ja keskmine vend käisime soololaulu konkurssidelgi. Mäletan, et ühel aastal võitis Ott Lepland, kes tegi lavalise vabadusega kõigile silmad ette. Meie olime sellised valvelseisakus poistekoori lauljad, kes võidumehe numbrit imestunult vaatasid. Mäletan ka seda, et ema viis saateansamblile noodi, kus oli kirjas ainult meloodia, aga mitte ühtegi akordi. Bänd tegi väga head tööd ja mängis loo kohe ära, aga ma ise küll praegu ei vaimustuks, kui oleksin klaverisaatja ja keegi tooks sellise pooliku noodi mulle mängida.   Kas tahtsid terve elu muusikuks saada või oli see lihtsalt asjade loomulik käik? Algklassides nautisin klaverimängu väga. Mul oli motivatsiooni mängida võimalikult keerulisi lugusid, et pidevalt areneda ja paremaks saada. Alguses nautisin ka konkursse, aga mingil hetkel tekkis suurem kramp. Kui jõudsin teismeikka, ei viitsinud ma enam nii väga harjutada. See on ju teada asi, et kui lugu pole päris selge, närv tuleb sisse ja tempo saab liiga kiire võetud, on ebaõnnestumine lihtne järgnema. Sellest ajast saadik mulle võistlused eriti ei meeldi. Viiendast klassist gümnaasiumi alguseni ei olnud ma enam kindel, et soovin muusikuks saada. Gümnaasiumisse jõudes mõlgutasin isegi mõtteid kõrgharidusest riigiteadustes. Käisin abiturientidele mõeldud messidel ja ülikoolide avatud uste päevadel, ent ​sain kiirelt aru, et kõik pakutav on mulle palju igavam kui klaverimäng. Nii hakkasin üha enam otsima mängimiseks lugusid, mis olid mulle meeltmööda. Kui repertuaar meeldis, võisin mingil perioodi ühte lugu harjutada neli-viis tundi päevas, hasart hästi mängida tuli tagasi. Tulevik tundus sellegipoolest ähmane, sest ma polnud kindel, et soolopianisti karjäär on minu tee. Klaverimängijana ei ole aga väga palju muid variante. Orkestrisse minek oleks olnud üks neist, aga mulle tundub, et siis ei oleks ma justkui päriselt orkestri osa. Kogu aeg pole sind ju kohale vaja. Kontsertmeistri töö mind toona ei paelunud. Tänasel päeval näen seda ametit aga hoopis teises ja palju huvitavamas valguses.   Pärast gümnaasiumit suundusid õppima Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli rütmimuusika osakonda? Oleksid ju võinud minna otse Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse klaverierialale. Miks otsustasid teisiti? Mu sugulane Taavi oli läinud Otsa kooli õppima ja kutsus mindki sinna. Mäletan, et ta ütles, et kui ma täpselt ei tea, mida elus teha tahan, siis võiksin ju kasvõi aastaks tulla, sest seal on tore ja kaasõpilased lahedad. Olin gümnaasiumis juba jazzklaveritunde võtnud ning otsustasin teha sisseastumiskatsed rütmimuusika osakonda. Tagantjärele olen kuulnud, et minu tugevuseks olid solfedžoeksami maksimumpunktid. Muusikakeskkoolis õppisin klaverimängu kõrvale ka trompetit ja enne häälemurret laulsin ju poistekooris, kellega sain lavateostes kaasa teha, aga klassikalisele muusikale omane raamides olek ja lineaarsus ei sobi mulle. Ma võin selle žanri teoseid harjutada, aga see ei anna mulle sellist naudingut nagu jazzmuusika erinevad kõlavärvid, vabadus ja võimalus improviseerida. Pianistina paelub mind just harmoonia mängimine ning muusikaline valikute paljusus. Jazzmuusikas on hoopis teistsugune esteetika kui klassikas. Otsa kooli minnes olin harjunud üksi improviseerima. Nüüd hakkasin esimest korda õppima rütmiansambli koosmängu, kus muusikaline tunnetus on erinev. Lahe oli ka see, et õppima asudes hakkasin kohe teistega koos bändis mängima. Jah, mul oli ka varem olnud kammeransambel, kellega käisime restoranides esinemas, et taskuraha teenida, aga seda polnud mu elus kordagi juhtunud, et lähen sõpradega kuskile teise Eesti linna esinema lugudega, mille oleme ise valinud. Põhimõtteliselt veedad kamraadidega toreda päeva ja lisaks saad veel raha ka. Mulle tohutult meeldis ka see, kui palju repertuaar rikastus – kogu aeg õppisid midagi uut ning ümberringi olid sinuga sarnaselt mõtlevad inimesed. Ühel hetkel sain aru, et see kõik on megatore, seda ma tahangi teha, aga lisaks soovin saada ka väga heaks muusikuks. Siht silme ees, hakkasin palju rohkem harjutama. Sel perioodil avastasin enda jaoks ka latin-, funk- ja popmuusika. Olen siiani veendunud, et hästi tehtud poppi saab nautida. Lapsepõlves ma muusikat ülemäära ei kuulanud. Meid oli juba piisavalt palju üheaegselt harjutamas. Muidugi oli mul oma pleier, mille abil Eminemi räpihittidele kõrv peale panna, aga üldiselt ma muusikat vabal ajal ei kuulanud. Rütmimuusikat õppides avastasin latinstiili viljeleva klahvimängija Michel Camilo, samuti ka Jamiroquai – geniaalne bänd, kes viljeleb popmuusikat, mis on kõike muud kui lihtne, ent samal ajal on nad maailmakuulsad ning nende looming on laiemale avalikkusele kergesti vastuvõetav. FOTO Diana Unt Kuidas jõudsid klaverimängu juurest komponeerimiseni ja millest inspiratsiooni ammutad? Kas klassikapõhi on siinkohal pigem abiks või vastupidi? Võin mängida tund-kaks klaverit, ilma et midagi üles kirjutaksin. Otsa kooli ajal tegin seda päris palju ja see on tore. Toona veetsin pigem klaveri seltsis lõbusalt aega, ent harjutamine peab olema fokuseeritum. Alles hiljem hakkasin konkreetseid asju parandama. Niisama mängides tekib aga fraase, mis jäävad kõrvu helisema. Mu telefon on täis erinevaid lühisalvestusi. Mõned jäävad seisma, teised kuulan hiljem uuesti üle ning arendan neid klaveri taga täispikkadeks lugudeks. Olen tajunud, et mu klassikalise muusika tehniline pagas aitab mind ka teiste muusikastiilide mängimisel. Näiteks sorav noodist lugemine on mu tugevus. Tänasel päeval keelpillidele seadeid komponeerides taban end aga mõtlemas klassikalise harmoonia reeglitele. Üldjoontes usaldan oma kõrva ja kui seade kõlab hästi, ei hakka ma seda reeglite järgi osadeks lahti võtma. Kui aga tundub, et miski ei toimi, kontrollin, ega pole kogemata kirjutanud paralleelseid intervalle, mis on klassikalise harmoonia reeglite kohaselt keelatud või ehk on häälte juhtimine vale. Võib ka juhtuda, et avastan ebakõlad pärast mitmekordset mängimist. Sellisel juhul kirjutan seade ümber ning järgmistel kontsertidel kõlab see teisiti. Muusika kirjutamisel mõjuvad mulle hästi tähtajad. Inspiratsioon võib ootamatult peale tulla, aga on ka juhtunud, et istun neli tundi arvuti taga ja saan kirja kaks takti, mis on frustreeriv. Seetõttu mulle meeldibki tegelikult rohkem pilli harjutada kui komponeerida. Kui mul on aga tähtaeg olemas, siis teen lubatu õigeks ajaks ära. Luues kuulen ette harmoonia kõlavärve ning kirjutan selle peale meloodia. Mul ei hakka enamasti viisijupid peas ootamatult helisema ja ma pole ka keset ööd uue loo ideega üles ärganud. Hetkel on mul Berliinis üks uus projekt pooleli, mille tarbeks püüan töötada vastupidises järjekorras. Tahaksin, et uus lugu oleks tšellopõhine, seega plaanin sel korral ehitada jazzbändi ja keelpillikvarteti partiid ümber meloodia. Foyl Aka ehk Berliinis Maja Magedliga. FOTO Giuseppe Laguzzi Otsa kooli aastatele järgnes Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazzmuusika osakond   Kristjan Randalu käe all. Seal õppisid kaks aastat, edasi jätkasid õpinguid juba Rootsis ning seejärel Saksamaal, õppejõududeks Wolfgang Köhler ja Tino Derado. Samal ajal oli sul Eestis juba väga aktiivne muusikuelu. Kust tuli julgus kodumaa tolm jalgelt pühkida? Ühel hetkel oli mu elus lihtsalt liiga palju esinemisi. Mängisin mitmes popmuusika bändis ja pidevalt teiste muusikat. Alguses oli ülilahe, aga olin seda juba ligi viis aastat teinud – käinud mööda festivale, ööklubisid ja erapidusid. Mul oli parasjagu periood, mil juulikuus oli kakskümmend seitse esinemist, augustis kolmkümmend kaks. See kõik oli megatore, aga ma ei jõudnud enam harjutada, et tõusta järgmisele tasemele. Tundsin, et võiksin olla veelgi parem mängija. Mäletan, et ühe artistiga oli Võrus klubis Tartu esinemine. Lava ees oli kümme palja ülakehaga meesterahvast tantsimas. Olin siis kahekümne nelja aastane ja sain aru, et mul pole nendega mitte midagi ühist. Mitte et mul olnuks midagi nende vastu, aga sain aru, et tahaksin kümne või kahekümne aasta pärast olla omadega kuskil teises kohas. Olin toona piisavalt noor, rumal ja enesekindel ega peljanud, et võin niimoodi kõigest ilma jääda ning pean ühel hetkel saba jalge vahel koju tagasi tulema. Toona käisin iga pooleteist kuu tagant Eestis teenimas raha, millega Rootsis ära elada. Nii oli ka keikaelu ja popi mängimine värskendav, sest muul ajal keskendusin jazzmuusikale. Pärast Rootsit plaanisin minna New Yorki õppima. Jäin aga avaldusega hiljaks, nimelt ei olnud ma teadlik, et pean koolile ka inglise keele testide tulemused saatma. Mõtlesin, et kandideerin siis aasta pärast uuesti. Mõttes oli veel ka Kopenhaagen ja koolikaaslaste poolt soovitatud Berliin. Viimases tajusin juba katsetel käies, et see on linn, kus mulle elada meeldiks. Rootsis elasin väikelinnas, kus oli paar tuhat inimest. Põhimõtteliselt saigi seal ainult harjutada. Nüüd sain aga sisse kooli, mis asus metropolis! Hinnad olid võrreldes USA või Rootsiga aga palju mõistlikumad. Viimaks olin paigas, kus vohas jazzklubide kultuur ning jagus kohti, kus aega veeta. Samaaegselt olid Eestis jätkuvalt bändid, kelle koosseisu kuulusin. New Yorgist oleks olnud väga raske käia vahepeal Maarjamaal esinemas, lisaks olin saanud vahepeal kahekümne kuue aastaseks ja mul oli välja kujunenud mingisugune elukvaliteet, mida naljalt langetada ei tahtnud. Berliinis õppimine meeldis mulle väga. Mul kujunes välja oma sõpruskond ja ka kaasmuusikud, kellega tänaseni eri koosseisudes mängin. Lõpetasin Berliini jazziinstituudi 2020. aasta veebruaris. Mul oli motivatsioon laes. Olin lõpueksami tarbeks kirjutanud muusikat ning oma bändi kokku pannud. Mitu uut projekti oli soojas. Lõpueksami kontserdiks sai kokku pandud kollektiiv, kellega plaanisin välja anda oma esimese täispika albumi. See juhtus aga viimaks alles neli aastat hiljem. Mul oli plaan jääda pärast kooli lõppu Saksamaale. Otsustasin teha midagi, mida ma tavaliselt ei teeks ja mida ma polnud Eestis kunagi pidanud tegema. Meil on väike riik, kus muusikute ringkonnas teavad kõik nagunii kõiki. Saksamaal kuulusin küll muusikute seltskonda, aga ma ei ole sakslane, mis tähendab, et pidin pidevalt jämmidel käima ja uusi tutvusi looma, et jazzmuusikute skeenesse päriselt sisse saada. Käin hea meelega oma sõpradega väljas aega veetmas, aga hoopis teine asi on suitsuses baaris üritada karjääri arendamiseks vajalikke tutvusi sobitada. Jõudsin seda teha aga väga lühidalt, sest tulin veebruari lõpus kaheks nädalaks Tallinnasse ja siis saabus koroona. Kõik projektid lükkusid edasi. Sellest ajast saadik on mul ühe sealse lauljaga album pooleli, mis on osaliselt produtseeritud, ent ikkagi sinnapaika jäänud. Ansambel Flow Rea. FOTO Teet Raik Koroonaaeg võis ju koju naelutada, aga just siis algas sul ka viljakas harjutusperiood, mille käigus kirjutasid omajagu muusikat. Millistele koosseisudele muusikat kirjutad ja kuidas iseloomustaksid oma helikeelt? Olin lõpueksami tarbeks kirjutanud portsu lugusid. Kui maailm lukku läks, harjutasin iga päev neli-viis tundi pilli. Pärast seda perioodi tundsin, et olen oma elu parimas vormis. Kirjutamine oli selles mõttes keerulisem, et ühtegi kindlat tähtaega paigas polnud. Mingil hetkel tundsin, et tahaks muusikat ka salvestada ja panin endale üheksa kuud ette ühte väga kallisse Berliini stuudiosse salvestusaja. Esimesed kuud ei kirjutanud ma midagi, siis aga hakkas tekkima väike paanika, et seitsme kuu pärast peaks salvestama ja mul pole lugusidki. Selline pinge aga motiveerib mind. Muidu tuled õhtul proovist koju, tegeled lapsega, paned ta magama ja püüad pärast kella kümmet õhtul midagi kirjutada. Seljataga on pikk päev ja tegelikkuses oled juba väsinud. Kui aga kuupäev läheneb, on mul järsku nii palju energiat. Keegi kunagi iseloomustas mu muusikastiili väljendiga klassika mõjutustega Modern Nordic Jazz. Selles ongi klassikalise muusika mõjutusi, eriti mis puudutab keelpille. See on justkui modernne muusika, aga mitte selline, kus täpselt aru ei saa, mis toimub. Mulle meeldivad harmooniad, kus pole liigset dissonantsi. Minu maitse on puhas, lihtsustatult öeldes meeldib mulle ilus kõla ja tahan, et kirjutatu kõlaks kõrvale hästi. Selline on ka Mathei Florea New Groundsi helikeel. Sellesse kaheksaliikmelisse koosseisu kuuluvad erinevatest riikidest pärit mängijad, kellega elu Saksamaal kokku viis. Oleme esinenud nii Eestis, Lätis kui ka Saksamaal. Mul on ka eestimaine triokoosseis Flow Rea, kellega viljeleme hoopis teistsugust muusikat. Koosseisu kuuluvad lisaks minule Joosep Talumaa ja Dmitri Nikolajevski. Teeme midagi souli ja jazzi vahepealset. Meil on väljas ka esimene singel ning augustis on oodata täispikka albumit, kus paaris loos teevad kaasa ka Chalice ja Marianne Leibur. Praegu püüangi esinemiste kõrvalt tegeleda uue kauamängiva miksimise ja produtseerimise organiseerimisega. Mathei Florea New Grounds. Sel kevadel täitub üks sinu unistusi –  jagad 23. aprillil “Jazzkaarel” lava ühe oma lemmikmuusiku Gilad Hekselmanniga, kellega mängite sinu bändi New Grounds lugusid. Kuidas see koostöö teoks sai? Sattusin ühe väga hea saksofonimängija Nikita Korzouniga ootamatult esinema missivõistluse talendivoorus, kus üks tuttav lauluõpetaja üht osalejat juhendas. Lava taga oma esinemiskorda oodates jäime muusikaäri teemadel jutustama. Rääkisin Nikitale sellest, kuidas olin just saatnud Saksamaal erinevatele kontserdikorraldajatele kolmsada e-kirja, Euroopas suisa viissada ning nende tulemuseks oli kõigest viis esinemist. Oli äraütlemisi, aga enamasti isegi ei vastatud. Välismaal karjääri tegemisel on suur roll müügitööl ja iseenda turundamisel. Nikita soovitas mul ühendust võtta Mihkel Mäekallega, kes oli varem Londonis töötanud. Võtsin ta nõu kuulda ja alustasime septembris koostööd. Arutasime, kus võiksin esineda ja novembris saabus kutse tulla mängima kevadisele “Jazzkaarele”. Olin oma rahvusvahelise bändi New Groundsiga juba “IDeeJazzil” üles astunud ning nii oli “Jazzkaare” tarbeks vaja midagi uudset. Murdsin pead, mida koosseisu puhul muuta ning variandiks jäi kaasata mängima kitarrist. Olen aastaid imetlenud Giladi mänguoskust ja seda, kuidas ta suhestub muusikaga ning leiab oma koha bändis. Mihkel Mäekalle oli temaga seotud inimestega varem kokku puutunud ning ehkki idee tundus utoopiline, võtsime Giladiga ühendust. Olin pahviks löödud ja väga-väga õnnelik, kui saime jaatava vastuse. 23. aprillil saab Fotografiska laval olema üheksa liiget. Kõlab nii Mathei Florea New Groundsi esimesel albumil kuuldav muusika kui ka kolm uut lugu. Kogu muusika on ümber seatud koosseisule, kus kõlab ka kitarr. Mingite lugudega oli see lihtsam, aga ilmnes ka olukordi, mis osutusid keerulisemaks. Ma ei ole tahtnud liiga palju materjali ja vormi ümber seada, sest bändile võiks struktuur samaks jääda. On olnud palju mõtlemist, kuidas teha nii, et kõik mängijad saaksid tähelepanu, sest soolopille on nüüd rohkem. Samuti olen püüdnud hoiduda sellest, et faktuur läheb liiga tihedaks. Ansambliga New Grounds esinemas “IDeeJazzil“. FOTO Kalev Lilleorg Sul on mitu originaalmuusikaga koosseisu, esinemised erinevates Euroopa riikides, sellegipoolest ei ole sa nn keikamaailmaga hüvasti jätnud. Kas plaanid kahe žanri vahel pendeldada ka tulevikus? Muidugi on mu kõige suurem unistus mängida kontsertidel ainult oma muusikat. Ma ei kujuta ette, kui paljud Eesti jazzmuusikud seda endale aga reaalsuses lubada saavad. Saksamaal saad võib veel ühe bändiga mööda suurt riiki ringi tuurida, aga Eestis on kontsertide arv alati loetud. Naudin jazzi väga, aga samas on värskendav vahepeal ka poppi mängida. Minu elus on sellel žanril samuti oluline koht, sest peab olema ka muusikat, mille saatel inimesed tantsida saavad. Praegu on mu peamine tähelepanu “Jazzkaare” kontserdil. Plaanime seda ka salvestada ning seejärel on kavas kontserdimaterjali turundamine. Selle koosseisuga tahaks mängida Euroopa lavadel. Flow Rea plaat tahab aga samuti valmis saada ning ka see kollektiiv on valmis üles astuma lavalaudadel nii siin- kui ka sealpool riigipiire. Suve teises pooles plaanin uut materjali kirjutada ja sügis kostitab juba järgmiste festivalidega. Veebruaris sõidan aga New Groundsiga Saksamaale uut albumit salvestama. Nii et tegemist ja põnevaid projekte jagub. Loodan, et see kõik on alles algus.

Torupill on eesti rahvapillidest vast kõige vastuolulisem: kunagi tantsu- ja tähtsate rituaalide valjuhäälne muusikariist, mis on olnud rahva poolt armastatud, samas mõnegi usumehe suus hukka mõistetud, isegi hävitamisele saadetud, ent meie ülemöödunud sajandi mütoloogiasepitsejate lugudes lausa jumaliku jõuga instrument, millega sai jumalus isegi vanapaganat peletada. Meie suhteliselt noores torupillihariduses on tänini palju avastamata pillimängijaid ja mänguvariante. Minu meelest ei ole ka kõnealused helikandjad mitte tantsuks, vaatamata tantsulugudele, vaid õpikuks, kõige paremas tähenduses – Cätlin Mägi ja EstPipes esitlevad kuulajatele ja tulevastele torupillimängijatele üht uhket rida võimalusi, mida kõike saab toru- ja parmupillist välja võluda (viimasega, tundus allakirjutanule, on saadud lõbutseda enam). Võluvalt pretensioonikas on viimane lugu plaadil “Torupilli kuninganna kroonimine” – ilmselt on autor või pill, või mõlemad, oma püüdlustega kiigeplatsilt õukonda pürgida. Tõepoolest, kui ükspäinis torupill, ilma teiste pillide või arvuti abita, tantsupillina vast enam laia kasutust ja populaarsust ei leia, on torupillikuninganna ja ta saatjaskonna poolt üllas ja hõrk lasta sel pillil albumil kõlada ansamblis omasugustega.

The Baltic Sisters on 2022. aasta lõpus sündinud rahvusvaheline pärimusmuusikaprojekt. Ansamblisse kuulub neli liiget: Marion Selgall Eestist, Liene Skrebinska ja Vineta Romāne Lätist ning Laurita Peleniūte Leedust. “Värav/Vārti/Vartai” on koosseisu debüütalbum ning koondab ansambli arranžeeritud mitmehäälseid rahvalaule. Eestist on esindatud seto ja Karksi laulud, Lätist laulud Lõuna-Kuramaalt ja Latgalest, Leedust UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud sutartinė ’d. Lisaks kõlab kompositsioone, mis põimivad kõigi kolme riigi rahvamuusikat. Album tervikuna mõjub ühe pika loitsuna, mis küll pidevalt uusi kõlavärve omandab, kuid jääb olemuslikult korduvaks ja sugestiivseks. The Baltic Sisters keskendub eelkõige traditsioonilistele laulmise viisidele, mistõttu ei ole seaded harmooniliselt või rütmiliselt kuigi keerukad, kuid rõhutavad näiteks kaanonis tekkivat loomulikku mitmehäälsust ja polüfooniat. Vokaal on albumil hästi selgelt esiplaanile seatud, kuid aeg-ajalt lisandub instrumente, mis tekstuuri mitmekesisemaks kujundavad. Pillide valik on üsnagi harvaesinev, kõlavad väikekannel (Liene Skrebinska), shruti box , raamtrumm, savilinnud (Laurita Peleniūte), basskitarr, ģīga , löökpillid ja parmupill (Gatis Gaujenieks). Põnevaks muudab kuulamise ka heli ruumilisus, mis kerkib eriliselt esile kõrvaklappe kasutades. Igale häälele on antud kõlapanoraamis kindel “oma koht” ning tänu rohkelt kasutatud kaanonile muutuvad laulud seetõttu hästi elavaks ja hingestatuks, liikudes heliruumis selgesti tajutavalt ringi. Albumi peamine märksõna võiks vast olla kestvus, mis ilmutab ennast nii kuuldaval kui mõtestatuse tasandil. Laulud veerevad peatumatu rattana, meloodialiine antakse sujuvalt käest kätte ja kõige selle taustal on läbivaks ideeks autentse laulutraditsiooni hoidmine ja edasi kandmine. Baltimaade muusikapärand on helikandjal põimitud loomulikuks tervikuks, tuues seeläbi esile nii meie laulutraditsioonide sarnasused kui erinevused.

Ergo-Hart Västrik abikaasaga ja nende Turgi käsitöö- ja tervisetalu atmosfäär. FOTO MARIS PULLA Olin meeldivalt üllatunud, kui sain pakkumise KIRE rubriiki kaastöö kirjutada. Esmalt arvasin, et toimetaja on nimega eksinud ja soovib kirjatükki minu muusikust vennalt Ardolt. Aga lähemal suhtlemisel selgus, et pakkumise adressaat oli ikkagi õige. Mulle mitte-teada-olevaid teid pidi oli toimetuseni jõudnud kumu sellest, et olen aastaid suviti maakodus avalikke gurmeeõhtusööke korraldanud, ning siin ma nüüd oma kirgedega olengi! Brokolisupp. FOTO VEINIKA VÄSTRIK Eks olin kimbatuses ka seetõttu, et ma pole osanud ennast ise (päris)muusikuks pidada, kuigi olen laulmisega tegelenud lapseeast saati. Esmalt laulsin Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekooris Peeter Perensi ( senior ) käe all, siis Tallinna 44. keskkooli kammerkooris Celia Roose juhendamisel. Tartusse ülikooli tulles viis vanamuusika huvi mind kokku David Kettlewelliga ja sealt edasi tuli juba ansambel Triskele, mille liikmetega oleme koos musitseerinud pea 30 aastat. Praegu laulan ka Kodavere Duos ning harjutan usinalt karmoškat.  Nii on olnud hoopis muusika mu kirg ja pelgupaik pea kogu senise elu, kuigi saatus suunas mind folkloristiks õppima ja akadeemilisel väljal end teostama. Kõik aga muutub, praeguseks olen teaduse tegemisest eemaldunud ja maale kolinud. Peame koos abikaasa Veinikaga Peipsiääre vallas Turgi käsitöö- ja tervisetalu ning rakendan oma folkloristi teadmisi Kodavere Pärimuskeskuse arendamisel. Ja maitsva – tavapärasest küll veidi erineva – toidu valmistamisest on saanud muusika kõrval minu teine kirg ja turvatsoon. Turgi talu banaani-kookoskreemi toortort maasikatega. FOTO ERAKOGU Pean tunnistama, et minu suhe toiduvalmistamisega oli kuni ajani 7 aastat tagasi üsna kiretu. Kui oli vaja, siis tegin lastele lihtsaid roogasid. Mul oli üsna kitsas “repertuaar”, mis läks lastele hästi peale. Need olid peamiselt koduses pereringis õpitud toidud, nagu munapuder, ahjukartul, kala- ja kanapasta jms.  Mustikatort. FOTO GABRIELA URM 2018. aasta sügisel tuli aga muutus, kui hakkasin meie maakodus puhtpraktilistel kaalutustel n-ö raha eest süüa tegema. Nimelt hakkas just siis Veinika meil talus korraldama sügis-talviseid kolmepäevaseid kangakudumise koolitusi, mille osalejaid oli vaja toita. Koolitusi oli Veinika suviti siinsamas korraldanud varemgi, aga siis oli käinud kokaks üks naaberküla naine. Nüüd võtsin toidutegemise üle, sest külmal aastaajal saime koolitusele korraga vastu võtta vaid kuni neli huvilist ja koka palkamine väljastpoolt pereringi polnud majanduslikult enam mõistlik.  Nii ma siis alustasingi “kokakarjääriga”. Esmalt piirdusin oma tavapärase, laste peal järgi proovitud menüüga. Sain koolitusel osalejatelt tunnustust, mis tõstis eneseusku ning suunas huvitavamaid retsepte otsima ja uusi maitseid proovima. Peagi avastasingi, et mulle täitsa meeldib süüa teha, seda kõike kenasti lauale sättida (toit peab alati olema värvide poolest tasakaalus!) ja tehtut ka sööjatele tutvustada. Eks need koolituste toitlustamised meie talus ongi reeglina sellised koduses atmosfääris kohtumised, ühise laua ümber istumised, kus pole “kliente”, vaid on külalised, kellest paljudest saavad sõbrad ja head tuttavad. Ja koolitustel käijad on meil olnud seni enamuses naised, kellele on väga meeldinud, kui neile süüa teeb ja serveerib just meesterahvas. Nii on õhus lisaks maitseelamustele alati ka midagi muud. ☺  Lillkapsariis kalaga. FOTO MARIS PULLA Järgmisel suvel me enam naaberküla kokka appi ei kutsunud ja nii olen sest saadik igal aastal 40–70 päeva köögis veetnud. Koolituste toitlustamisele on lisandunud grupitoitlustused, avalikud gurmeeõhtusöögid, catering ’i pakkumine talust väljaspool ja ettetellimisel toortortide valmistamine. Üks asi on viinud sujuvalt teiseni ning ka inimeste hulk, kellele süüa pakun, on aja jooksul samm-sammult kasvanud (piiri seavad siin Turgi talu teavitatud koduköögi võimalused). On olnud palju vettehüppeid tundmatus kohas, esmalt ilmvõimatutena tunduvate ülesannete vastuvõtmist ja enese proovilepanekut. See on omakorda kaasa toonud palju avardumist, meeletult rõõmu ja heameelt kordasaadetu üle ning rohkesti teadmisi minu enda võimete kohta, näiteks kriitilistes olukordades hakkamasaamisel.  Paradoksaalsena on toidutegemisel mulle inspiratsiooni pakkunud erilaadsed piirangud. Koroonapandeemia eel muutsime koos Veinikaga oma toitumispõhimõtteid, kui läbisime WILDFITi-nimelise toitumisprogrammi. Sellega õppisime toidusedelit muutes keha ketoosi viima ning sedakaudu ühtlasi rohkem teadvustama, miks ja mida me valime süüa. Loobusime programmi ajel oma menüüs kasutamast kolme valget ehk piima ja piimatooteid, nisujahu ja muid gluteeni sisaldavaid teraviljasaaduseid ning valget suhkrut koos muude rafineeritud suhkrutoodetega.  Banaani-kookoskreemi tort astelpajumarjadega. FOTO MARIS PULLA See muutus suunas meid talus pakutavate toitude valikut üle vaatama ja menüüd ümber mõtestama. Oleme sellest ajast peale lähtunud põhimõttest, et pakume oma külalistele vaid selliseid toite, mida ka ise sööme. Nii on meie menüü reeglina laktoosi-, gluteeni- ja valge suhkru vaba. Kuigi sellised piirangud peaksid justkui olema ahistavad, on see suunanud alternatiive otsima ja kasutusele võtma lisaks kodumaisele kraamile eksootilisemaid toiduaineid, nagu näiteks kookoskreem, datlid, mitmesugused pähklid, agaavisiirup ja tšiiaseemned jpm. See on olnud hea võimalus eristumiseks, sest vähemalt meie piirkonna toidukohtades on “kõigevabade” alternatiivide pakkumine pigem erandlik.  Tõeliselt maitsva toidu tegemiseks on vaja head meeleolu ja seisundit ning just seda aitab köögis luua hea muusika. Nii on toitu valmistades minu saatjaks pea alati kõlar muusikaga, mis toetab, toob keskmesse ning pakub inspiratsiooni. Olen oma loomult südameinimene ja seetõttu sobib minu köögitoimetusi saatma just seda piirkonda aktiveeriv muusika. Viimasel ajal on selleks olnud näiteks Jacob Collieri ballaadid, mõni aeg tagasi Sufjan Stevensi albumid, samuti Salvador Sobral ja paljud teised tundliku muusika loojad Mulle ongi toidu tegemine ja pakkumine omamoodi suhtlusviis. Toidu kaudu saan ma lauda istuvatele inimestele emotsionaalselt väga lähedale. Võib isegi öelda, et oma valmistatud toiduga puudutan ma neid kõiki väga sügavalt ... isegi seestpoolt. ☺ Nii jagan ma oma õnnetunnet, rõõmu ja kohalolu – kõike seda, mida ma toitu valmistades ise kogen.

Esinevad Mingo Maru Onni (tšello) ja Johann Praks (klaver). Vabariigi aastapäeva sinise taeva all leidis aset midagi hästi unustatud vana. Kaminas põles vaikne tuli, siin-seal kaunistasid tuba palmipuukesed, akna all ootas päikesekiirtes värske šokolaadikringel, nurgas hakati kohvi tegema. Elevil lapsed sagisid edasi-tagasi, kostis kaunist klaverimängu, täiskasvanud leidsid endale pokaali vahuveini. Üksteist tervitasid vanad sõbrad, teretuttavad perekonnad ja armastatud kultuuriinimesed. Kes veel omavahel tuttavad polnud, said selleks tõenäoliselt õige pea. Nii algas osaluskontsert “Must klaver, valge paber”. XX sajandi hõngus unelevas vanalinna muusikamajas astus põiki paigutatud saalis lava valgusesse noor pianist Tiit Tomp. Üle saali voolasid karged ja romantilised põhjamaised kõlad. Kontserdi nimitegelase, musta klaveri vaikides sõnas kontserdi üks korraldajaid Hannes Praks sissejuhatuse. Saime teada, kuidas sattus kontserdile kõrvaltegelane valge paber. Selgub, et “tavalisel” klassikakontserdil on joonistavad lapsed sattunud teiste kontserdikülastajate pahameele alla. Siin aga oli juba tulles iga külaline saanud endale koos kavaga väikese maitseka Tüpokompanii kujundatud joonistusploki. “XX sajandi saksa romantikute arvates on kõik kunstid universaalse loova ainese väljendused.” Tuleb vaid leida julgust see enda seest välja lasta. Tiit Tomp, Mingo Maru Onni, Felix Kangro, Kõu Praks, Johann Praks, Laura Adele Siitan, Karl Aleksander Siitan, Kadri-Ann Sumera, Matti Reimann ning Arvo Pärt, Heino Eller, Eduard Oja, Eduard Tubin, Villem Reimann, Edgar Arro, Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Rasmus Puur,sütitasid oma loomingulisest ainesest tuld võtma ja seda joonistamisega iseseisvaks tegema. Oli väga tänuväärne, et etteastete vahele poetati ka fakte ja seiku sellest ajast, kui ettekantavad lood sündisid või millegi poolest veel erilisemaks said. Minu joonistus tuli mulle endalegi üllatuseks päris põnev ja eklektiline. Ma ei pea ennast muidu eriliseks kunstnikuks, isegi mitte mitte-eriliseks kunstnikuks. See pilt aga meeldib mulle, jätan selle alles. Peale enda joonistuse võis imetleda terve aja akende all maalimisega ametis olnud kunstnike maale kolmel suurel molbertil – igaüks täiesti isesugune.   Joonistamas. Kontserdi korraldaja mõttelend läks tegelikult veelgi kaugemale. Ühes mõttemõlgutuses muusikapalade vahel tõi ta välja, et kui teada-tuntud on juba ütlus “arhitektuur on tardunud muusika”, siis asja võiks näha ka vastupidi – “muusika on voolav arhitektuur”. Osavam fantaseerija võis niisiis sellest hetkest peale leida end hoopis jalutuskäigul mitmesugustes Eesti “õhulossides”. Muusikateadlasena meelitas mind lai vaade maailmale mitte ainult kunstide valdkonnas, vaid ka teaduses. Lisaks põnevatele ajaloofaktidele mainiti ka värskemaid uudiseid muusikataju kohta muusikapsühholoogiast. Kuigi pealkirjas esitatud küsimusele ei oska ma vastata, pani see kontsert mind sellele teemale mõtlema. Järsku tundub mulle, et ei ole loogilisemat mõttekäiku, kui et kõrgemate kunstide austajate (järel)kasv võrsub vastastikes sõbralikes suhetes kultuuri ja inimeste vahel. Sellel täispikal kontserdil said lapsed olla nii nagu nad on, vaikselt joonistada ja vajadusel liigutada, täiskasvanud mõne muusikalise nalja peale lõbusalt turtsatada, esinejad meeleolukaid lugusid jutustada ja kõik ennast mõnusalt tunda. Seejuures ei jäänud ühelgi hetkel puudu lugupidamisest üksteise vastu. Kontserdi lõpus tuli üllatuslikult ühel noorelt esinejalt spontaanselt ja omaalgatuslikult täiesti tõsiseltvõetav lisapala. Loen seda tõestuseks, et just sellise õhkkonnaga kontserdid julgustaksid noori tõsisema muusikaga tegelema, seda kuulama ja esinemisest rõõmu tundma. Kuulajate puhul aga süvamuusikat enamaks kui vaid valitute gurmeenautlemiseks pidama. Muidugi oleks kahju, kui tõeliselt vaiksed ja keskendunud klassikakontserdid üldse ära kaoksid – kindlasti ei tahaks ma seda näha. Seejuures igatsen väga, et ka peresõbralikke klassikakontserte tehtaks veel. Aitäh, Hannes Praks ja Merle Liivak Praks, osaluskontserti korraldamast!

Cathy Sommer Alexanderi tehnika teraapiat tegemas. Eestis tegutseb muusikute tervise alal väga vähe spetsialiste ja veel vähem on leida vastavat erialast kirjandust. Seega olin kogenud arsti Gunnar Männiku raamatut lugema asudes elevil. Alexanderi tehnika õpetajana valmistas aga doktor Männiku lähenemine mulle pettumuse. Kuigi on selgelt tajuda, et autor hoolib oma patsientidest ja soovib lugejat julgustada, jäi sõnum pealiskaudseks, kuna põhines iganenud mudelil. Pakun välja, et see ettevõtmine vajanuks rohkem paindlikkust. Lühidalt kokku võttes soovitab Männik muusikutel iga päev oma tugi-liikumisaparaati treenida, põhjendades seda asjaoluga, et keha peab olema tugev, vastupidav ja tasakaalus, et pillimängukoormusega toime tulla. Ta kirjeldab peamisi skeletilihassüsteemi ülekoormusvigastusi ja annab nõu, kuidas nii lülisamba kui ka erinevate lihasgruppide eest hoolitseda. Ainult mõne lausega mainib ta sidekude ja hüpermobiilsust, ent lihastoonust ja närvisüsteemi toimimist ei puudutata üldse. Siiski, kes otsib harjutusi kindlatele lihasgruppidele, kindlasti neid siit raamatust ka leiab. Võttes inimese keha kui ainult lihaseid, mis peavad olema tugevad (õnneks räägiti ka balansist, kuigi pealiskaudselt), ei jõua me kunagi tervikliku arusaamani, kuidas organism toimib. Keha-meele tervikule vihjav mõte on küll õhku visatud juba sissejuhatuses, aga rohkem selle probleemi üle ei arutleta: “Inimene võib nii süvenenult oma tegevusse mattuda, et ta lihtsalt unustab enda.” Laiem perspektiiv Viimastel aastatel Londonis, New Yorgis ja Edinburghis elades õppisin eelkõige, kui tähtis on võime analüüsida andmeid osana suuremast tervikust. See tundub kehtivat igas olukorras, ka ülekoormusvigastuste temaatika puhul. Lõppude lõpuks on ju inimese heaolu seotud üleilmsete ühiskonnas aset leidvate protsessidega. Näiteks muusikute rahulolematus töökeskkonnaga (mida on korduvalt mainitud ka RO Estonia juurdeehituse puhul) ja muud stressiallikad (väike või ebaregulaarne palk) mõjutavad pillimängu kvaliteeti. Aga ka vastupidi, ühiskonna murekohtadele loovate lahenduste leidmiseks on meil vaja terveid, mõistvaid ja koostööalteid üksikisikuid, kes ei vaevleks füüsiliste või vaimsete probleemide käes. Erinevatel põhjustel tekkinud stress ja pinge loob juba ise uut pinget. Trenn siin ei aita. Pinge leevendamiseks peame mõistma turvalise ruumi kontseptsiooni, kus nii õppe-, harjutamis- kui ka esinemiskeskkond tuleks kohandada seesuguseks, et see soodustaks maksimaalselt heaolu. Trenn üksi seda ei loo. Keha-meele tervik Tagasi “enese unustamise” probleemi juurde. Enamasti ei ole pillimänguga seotud vigastuste põhjus ainult füüsiline. Peame olema valmis süvenema tähelepanu, teadlikkuse ja keskendumise maailma, et oma keha paremini hoida ja kasutada. Kuidas harjutada pilli või esineda nii, et me ei keskenduks liialt harjutamisele, unustades samal ajal oma keha?  Kui me treenime keha tugevaks, aga ei kuule ta signaale pingestatud tegevuses olles, jäämegi krooniliselt mööda kiropraktikuid käima (mida Männik muide ka tugevalt soovitab). See on peamine põhjus, miks selle raamatu väärtus nõrgaks jääb. Kõike päriselt olulist on mõne lausega küll mainitud, kuid inimese toimimise tuumani ei jõuta. Kurikuulus “õige tehnika” jääb juhuslikuks ja erialaõpetaja kanda, kes siis loodetavasti on (samuti juhuslikult) oma õpingutes kuskil pillimängu ergonoomikaga kokku puutunud. Autor küll mainib stressi, kuid üsnagi traditsiooniliselt eraldab füüsilise heaolu vaimsest: “Kõige parema efekti lihaspingete vähendamiseks annab toimetulek tööstressiga (vajadusel psühholoogi abi) ja dünaamiliste jõuharjutuste tegemine. Viimane parandab väga oluliselt verevarustust skeletilihastes.”   Võiks ju mõelda, et trenni tegev ja teraapias käiv muusik ongi heaolu toetava retsepti leidnud, aga reaalsuses sellest duaalsusest enamasti ei piisa. Treenida, treenida, treenida Männik väidab, et kuna enamik pille on füüsiliselt väga raske mängida, siis vajalike lihaste treenimiseks peaksime täpselt teadma, millised lihased konkreetse pilli mängimise, laulmise või dirigeerimise ajal töötavad. Funktsionaalselt pole see aga võimalik, sest ükski lihas ei ole tegelikult sel hetkel passiivne või välja lülitatud, kui mõni teine lihas on aktiivsem. Siinkohal kerkib eriti tugevalt esile vajadus uuendada arusaama kehast. Keha elab ,   selle igas rakus käib katkematu ainevahetus, energia tarbimine ja hapniku transport. Sellise elususe tajumine ei anna võimalust kujutleda, et mõni keha osa võiks olla “surnud”, samal ajal kui käed viiulit mängivad. Et siis veel nende parajasti mittetöötavate lihaste nimesid peaks teadma ... Ainult terviklikule arusaamale toetudes on võimalik leida terviklikke lahendusi. Kui lihased on nõrgad, peavad nad tõesti rohkem tööd tegema ja väsivad (ning valutavad) kiiremini. Kui palju aga tuleb treenida? Kuidas me teame, et on piisavalt treenitud, mis annab meile selle kohta tagasisidet? Ka treenitud kehad valutavad ja saavad vigastatud, tihti isegi rohkem, sest nad on aktiivsemad. Valu põhjused Huvitaval kombel saab oluliseks mitte vähese treenituse küsimus, vaid valu mehhanism ise. Liigse istumise tõttu kuhjuvad liigestes toksilised ained ning tekivad verevarustuse häired. Aga ka põletik, lihase lühenemine, samuti trauma ja ülekoormus võivad tekitada valu. Liikumisulatuse piiratus kaitserefleksina. Sundasendid. Bakteriaalne infektsioon, muremõtted, lein. Männik näitab ka ise probleemi ulatust tabavalt:   “Mida kauem on tunda valu, seda väiksem on selle seos koe kahjustusega valutavas kohas – tegu on hoopis närvi ülitundlikkusega, st kui on olnud vigastus, tekib ajju sellest “mälu” ja närv muutub tundlikumaks. Kroonilisel valul ei ole mehhaanilist põhjust – see produtseeritakse ajus vaid hirmust, valu mälust ja stressist.” Skeletilihas hakkab väsima, mis võib väljenduda valuna, kui lihase töös domineerib kokkutõmme ja lõõgastus ei toimi selle tasakaalustamiseks korrektselt. Need on aga neuroloogilised funktsioonid, millega tegelemiseks on meil vaja minna närvisüsteemi tasandile. Alexanderi tehnika pakub trenni kõrvale üsna selget lahendust: seansside käigus õpivad lihased, kuidas mitte krooniliselt kokkutõmbesse jääda ka siis, kui on vaja lihast kasutada, näiteks pilli üleval hoida ja mängida. Aga ka siis, kui esinemisärevus käed higistama paneb ja südametööd kiirendab. See tähendab ajust lihasesse jõudva signaali reguleerimist. Alexanderi tehnika ongi meetod organismi eneseregulatsiooni võime suurendamiseks. Vaimne tasakaal Mõtlen ka selle üle, et miks jääb kõlama lihaste tugevus kui muusiku ainus tervise mõõdupuu? Kogenud muusik teab, et kuigi trenn toetab ja on hädavajalik, siis esinemiste ja elukutsest tulenevate pingete füüsiline väljendus vajab palju terviklikumat lahendust. Selleks, et luua tasakaalu kehas, ei pea me mitte õppima lihaste nimetusi, vaid keha ja meele mõju üksteisele. Männik arstina arvestab samuti keha-meele seosega: “Kui inimese stressitase on geneetiliselt kõrge, võib lihaspinge tunne veelgi võimenduda. Külma tuule või vigastuse tõttu tekkiv lihaspinge on tegelikult inimkeha loomulik kaitsereaktsioon välisele ärritusele. Psühholoogilise stressi ja skeletilihaspingete vahelised seosed on palju suuremad, kui varem arvatud.”   Endiselt pakutakse aga lahenduseks jõutrenni ja sinna kõrvale psühholoogilist nõustamist. Optimaalne lihastöö Raamatu üks segadust tekitavaid väiteid on, et inimese skeletilihased on rohkem arenenud kui süvalihased. Süvalihased on enamasti tõepoolest vähem aktiivsed, aga see tekib kerelihaste liigsest kasutusest. Näiteks kui hoiame selga püsti lihasgruppidega, mis ei ole selleks mõeldud. Kerelihaste treenimine, et siis nendega vale funktsiooni täita, on põhjendamatu soovitus. Alexanderi tehnika instituutides   õpime me vaatama inimese sellist liikumist, mille puhul organismi organiseeriv printsiip loob tingimused optimaalseks lihastööks ja organismi terviklikuks toimimiseks. Kui see süsteem on taastatud (Alexanderi tehnika seansside tulemusel), ei pea midagi enam tugevdama, lõdvestama või korrigeerima. Selline loomulik koordinatsioon hoiab organismi tasakaalus ja tugevana igapäevastes tegevustes. Liigestel on ruumi ja tuge luude vahel, nii et nad saavad töötada maksimaalse kergusega. Hingamine on sügav ja takistusteta. Vitaalsus on kõrgenenud tänu paranenud lihastoonusele, vereringe on paranenud sest lihased ei ole ülemäära pinges. Reaalsuses saavutame sellise keha toimimise ainult siis, kui luud asetsevad üksteise suhtes nõnda, et nad aitavad hoida lihaste loomulikku pikkust nende vahel. See on palju  ihaldusväärsem kvaliteet lihase tugevuse kõrval. Terve, toonuses lihaskonna töö toob kaasa erksa vaimse seisundi ja üldise elujõu. Kui luu- ja lihaskond toimivad harmooniliselt, ei kuhju stress, ladestu toksiinid ega teki liigset pinget. Selline seisund ei teki kehas aga meelest eraldi. Kuidas pingetega toime tulla? Elus (mitte surnud!) keha on mõeldud dünaamiliselt vastama elusolemise pidevatele stiimulitele ja jõududele. Kuigi peatükis “Düsbalanss” räägib Männik lihaste tasakaalu olulisusest, jääb selleni jõudmine lihastreeningu kaudu siiski mõistatuseks. Enam ei saa kasutada vanu biomehaanika mudeleid. Praeguseks mõistetakse juba päris hästi, kuidas keha suhtleb keskkonnaga ja kuidas kehaosad omavahel päriselt seotud on. Ingliskeelne mõiste tensegrity , mis tuleneb sõnadest tensity (pingelisus) ja integrity ( terviklikkus), saab tõlkida organismi terviklikuks pingejaotuseks.  Tensegrity -mudel on palju selgem viis keha toimimist mõista, vaadates seda kehale mõjuvate koormuste ja nendele vastamise kaudu. Mitte inimese luustik ei hoia pehmet kude (lihased, kõõlused, rasv- ja sidekude, veresooned ning perifeersed närvid) õhus, vaid seda teeb pehme kude. See tähendab, et süsteem on kogu aeg aktiivne. Keha ei ole tavaline kompressioonistruktuur ehk n-ö üksteise otsa laotud majatellised, vaid ehitis, kus pinge on ühtlaselt jaotunud üle kogu keha. Seda kontrollib aju ja hoiab töös närvisüsteem väga komplekssete funktsioonide kaudu. Toon näite raamatust, kus on terviklikule süsteemile lähemale jõutud: “Kuna suur tuharalihas kinnitub suures ulatuses fastsiaalselt, st teiste kudede külge, on sellel lihasel väga suur mõju kineetilises ahelas – liikudes ülespoole kuni õlaliigeseni ja ka allapoole, kuni põlveliigese ja hüppeliigese piirkonnani. Seda on väga oluline teada ülekoormusvigastuste, seljapingete, õlaprobleemide ja põlvevigastuste ärahoidmisel.” Alles siit hakkab kooruma teadlikum lahendus: teha trenni küll, aga mõistes sügavamalt keha-meele koostoimet. Keha kohanemisvõime taastamine Niisiis otsime me loomulikku tasakaalu ja ühtlast pingejaotust, mitte üle- või alakasutatud kehaosi. Seda saab saavutada organismi kohanemis- ja reageerimisvõime taastamise kaudu. Püsivamat muutust loob sügavam töö liikumis- ja mõttemustritega. Leia endale teadliku liikumise praktika või näiteks Alexanderi tehnika õpetaja. Me oleme alati aktiivses seoses väliskeskkonnaga tänu organismi suurele kohanemisvõimele. Tüüpprobleemid tekivad, kui reaktsioonina stiimulile vastab keha lülisamba, kopsude ja õlgade kokku surumisega lihaskontraktsiooni kaudu. Korduvatele stressoritele lihaspingega reageerides võib sinna seisundisse kinni jääda. Loomuliku keha-meele toimimise taastamiseks on võimalik vanad harjumuslikud seisundid peatada, et teadlikult uusi närviteid luua. Kogu närvisüsteem õpib neutraliseerima juhuslikud väliskeskkonna mõjud ja säilima kui suhteliselt sõltumatu ja funktsionaalselt terviklik süsteem. Lihastöö ümberõppe tulemusel hakkab keha uutmoodi toimima, kus selja-, kaela-, rindkere ja kõik muud lihased on taastanud oma esialgse ja loomuliku töövõime. Nii saab keha töötada gravitatsiooniga koos, mitte selle vastu, lihased jäävad elastseks ja toonusesse ning pearaskus ei vaju lülisambale ega liigestele koormaks. Meelel on siin roll kanda, sest närvisüsteem seob kõikide signaalide (ka sundmõtted, uskumused, hirmud jne) töötlemise ühtseks tervikuks. Lõppeesmärk on säilitada terviklikkus just stiimulitele vastu seistes, olles liikumises ja tegevuses. Publiku ees ja keerulist fraasi mängides. Terves kehas terve vaim Doktor Männik on ka varem intervjuudes jaganud, kuidas depressioonist väljumata on kroonilisest seljavalust peaaegu võimatu jagu saada. Välja ohates märkan, et oleme mõlemad ikkagi samade järeldusteni jõudnud. Raamat on esimene kokkupuude kõigile meile, kes teema vastu huvi tunnevad, aga arsti juurde aega ei saa. Minu kui lugeja jaoks oli küllaltki raske tuumprobleemi olulisust ja möödapääsmatust lihastreeningu soovituste seest üles leida. See on levinud probleem nii keha kui meele terapeutide seas. Valitakse kas ainult keha või ainult meel, millele spetsialiseeruda. Ehk peaksimegi alustuseks üle vaatama, mis keelt me tervisest rääkides kasutame.  Mens sana in corpore sano  on kokkuleppeliselt eraldatud üheks ja teiseks. Praegu ei ole meil ühendavat sõnavara. “Keha-meel” või “organism” ei oma veel sobilikku tähendust. “Terves kehas terve vaim” tuleb üksteisest lahutamatuks  mõelda , et üleminek uuele paradigmale toetaks praktikat ja terviklike lahenduste valikut.

FOTO Jari Kivelä Iga asi omal ajal või natuke hiljem – see filosoofiline ja rahu sisendav ütlus sobib pea iga olukorra või nähtuse puhul. Väga hästi sobib see fraas iseloomustama ka siinkirjutaja kokkupuuteid džässmuusika maailmaga, mis on aastaid olnud minimaalsed. Suurt äratundmist pole tekkinud, sooja kiindumussuhet samuti. Kuid viimasel ajal tundub, et jää hakkab siiski vaikselt pragunema. Heal meelel vahendan väikest jutuajamist Soome ühe tuntuima džässpianisti ja -helilooja Joonas Haavistoga , kelle loomingul on minu paradigma vaikses muutumises mängida oma osa.   Räägi palun alustuseks veidi oma taustast, teekonnast muusika juurde. Joonas Haavisto: Muusika on minu elus kõlanud juba lapsepõlvest saadik. Mu vanemad pole elukutselised muusikud, nad tegelesid muusikaga asjaarmastaja tasemel, isa mängis trombooni ja kontrabassi. Meil oli kodus suurepärane vinüülplaatide kogu, mis sisaldas nii klassikalist muusikat kui ka džässi. Olime õnnega koos, kuna minu sünnilinnas Kokkolas tegutses 1972. aastal Juha Kangase asutatud Kesk-Pohjanmaa kammerorkester, mille kontsertidel sai sageli käidud. Ma tundsin huvi klaverimängu vastu, aga vanemad ei tajunud ehk minu soovi nii selgelt. Isa pani mind hoopis kontrabassi õppima ja ühtlasi laulsin poistekooris, sealt pärineb ka minu väga suur huvi koorimuusika vastu. Peale kuut aastat kontrabassiõpinguid sain aru, et see pole siiski see. Klaver oli mulle endiselt südamelähedane ja teismeeas hakkasin võtma eratunde. Kuigi vanust oli veel vähevõitu, astusin Kokkola konservatooriumi džässi erialale, kus ma tõepoolest sukeldusin pea ees sellesse äraütlemata põnevasse maailma. Gümnaasiumi lõpusirgel sain teadlikuks Sibeliuse akadeemia noorteosakonnast, käisin paralleelselt lõpuklassiga üle nädala Helsingis, omandasime koos teiste noortega sisuliselt kõike seda, mida üliõpilasedki. See oli minu jaoks tõeliselt oluline ja suunda määrav aasta, kus mõistsin, et just seda ma tahan teha. Ma ei mõelnud nii palju karjäärist, pigem oli see tunnetus oma teekonnast. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tuli läbida 9-kuuline ajateenistus Lahtis ning see oli aeg, kui mul tekkis esimest korda elus võimalus tõeliselt pühenduda klaveri harjutamisele. Esimestel kuudel toimus intensiivne sõjaline väljaõpe, kuid hiljem tekkis päris palju vaba aega. Kui ärkad 5:30 hommikul, on päev väga pikk ja instrumendiga koosolemine oli minu jaoks justkui võti, mis aitas uuel uksel avaneda. Kuna ma alustasin klaverimänguga nii hilja, oli mul palju, milles järele jõuda. Mind päästis see, et olin kogu oma elu olnud muusikast ümbritsetud, see oli minus olemas, aga oli vaja kätest välja saada. Hiljem jätkasin õpinguid juba Sibeliuse akadeemia džässiosakonnas, mis rajati 80. aastatel, kuid Soomes oli võimalik õppida džässi ka Kokkolas, Kuopios, Jyväskyläs, Joensuus, Turus, heal tasemel õppejõud andsid tunde paljudes eri kohtades. Sa mainisid, et su vanemad olid väga suured muusikaarmastajad, aga kes muusikaloojatest on sind inspireerinud? Pean tunnistama, et ma polnud lapsena liialt vaimustatud ei klassikast ega džässist, pigem tõmbas mind rock- ja popmuusika poole, kuid on kaks nime, kes on mind väga suurel määral mõjutanud – William James “Count” Basie ja Johann Sebastian Bach.Count Basie puhul tooksin esile just tema klaverikõla bigbändi albumitel, nagu nt “The Atomic Mr Basie” (1958). Tema stiil on väga delikaatne, svingilik ning tema seaded olid nagu vestlused klaveri ja brassi vahel, andes samas talle kui pianistile alati ruumi. Üks mu kõige varasemaid muusikalisi mälestusi seostub ajaga, kui olin umbes viieaastane ning täitsin kodus DJ ülesandeid. Valisin alati Basie plaadid, sest ma nii väga nautisin tema klaverimängu.Bachi muusika kutsus minus juba väga varakult esile äärmiselt suure emotsionaalse laengu, millele hiljem lisandus ka vaimne mõõde. Viibisin lapsepõlves paastuajal mitmeid kordi “Matteuse passiooni” esitusel kirikus. Kuigi Bachi muusika on väga intellektuaalne ja kõik need lõputud võimalused on ammendamatu allikas improvisatsiooniks, on mulle esikohal siiski selle muusika emotsionaalne ja vaimne mõõde. Bach on inspireerinud tohutul hulgal muusikuid ja muusikastiile, temast suuremat pole. Minu viimane sooloklaverialbum “Inner Inversions” sisaldab suurel hulgal Bachi muusikat, soovisin tema mõjul lasta läbi minu enda muusika kõlada just sellisel viisil, nagu mina seda tunnetan. Mis on see, mis sind džässmuusika puhul köidab, et oled kogu oma muusikutee just sellele stiilile pühendanud? Kaks olulist märksõna oleksid väljendusvabadus ja improvisatsioon. Pidev liikumine. Võibolla kõige hämmastavam on džässmuusikas kollektiivne improviseerimine ja mingi eriline intensiivsus. Loomulikult eksisteerib teatud raamistik, kuid vaatamata sellele on mul palju otsustamisruumi nii meloodia, häälte kui ka rütmika osas. Džäss on sulam tohutul hulgal stiilidest ja et see kõik mahub vaid saja aasta sisse, tekitab minus suurt aukartust. Oluline on leida oma isikupärane hääl, kuid see on teekond, mis tuleb läbi käia. Oma häälest ei saa alustada, pilt peab olema siiski palju laiem, kust sa tuled ja kuhu lähed. See on omamoodi paradoks – selleks, et pidevalt muuta, tuleb muusikat väga hästi mõista, selle harmooniat, loomust. Traditsioonid ja “muusikalise sõnavara” omandamine on üliolulised, usun, et ainult sellele toetudes saab jõuda lõpuks oma stiilini. See on justkui vundament, millele sinu elukogemus lisab ainuomase värvingu. Oma trioga oleme muusikat teinud juba 20 aastat, mis on küllaltki haruldane. Mulle meeldib see kooskasvamise tunne. Kõik parimad bändid tegutsevad pikka aega, koosseis püsib sama kümneid aastaid, nagu näiteks Keith Jarretti trio. Et muusikud on suurepärased, ei tähenda automaatselt seda, et tervik on sama hea, oluline on ühine hingamine, kontakt, sarnane tunnetus ja mõtlemisviis. Samas on vaja aeg-ajalt hüpata sellest tavapärasest kooslusest välja, kohata uusi inimesi ja saada värskeid impulsse. Vajan ise vaheldust ja seda vajab ka kuulaja. Džässmuusikaga tegeledes tasub väga tõsiselt võtta ühe tõelise meistri Herbie Hancocki sõnu: move on ! Kuidas kogu selle vabaduse ja liikuvuse juures seda muusikat salvestada, midagi “lõplikult” fikseerida? Ma ei salga, et see on ääretult suur väljakutse. Ideaalist jääb alati palju puudu. Nagu iga muusikaesituse puhul, annab publik ettekandele hoopis teise tähenduse. Parimal juhul on see nagu vestlus esitajate ja vastuvõtjate vahel. Ent stuudios publikut ei ole ega teki erilist energiavahetust. Kõige raskem ongi salvestamise puhul see, et tuleb olla spontaanne ning luua selles mõneti kliinilises atmosfääris see energialaeng iseseisvalt. Sa kuuled kõiki oma vigu, kuid sellest hoolimata pead püüdma luua midagi uut ja riskeerima, et tulemus ei oleks ühetaoline. Puhuma sellele muusikale elu sisse. Me püüame vältida olukorda, kus mängime kahel korral identselt, kuna sel juhul läheb õige tunnetus kaotsi ja kõik käib justkui autopiloodil. Seda ei tahaks kohe üldse! Mul on olnud õnne, tegin esimesed raadiosalvestused oma trioga küllaltki noorelt, ligi kakskümmend aastat tagasi, sest ega muu ei aita kui ainult kogemus. Ja pianistid on võrreldes teiste muusikutega veidi kehvemas olukorras, kuna häid kontsertklavereid pole sugugi igal pool. Kui hästi sa oled kursis Eesti muusikaeluga? Tulenevalt minu erialast olen pigem rohkem tuttav sellega, mis toimub džässis, kui laiemalt Eesti muusikas. Pandeemia ajal tegin koostööd lauljanna Susanna Aleksandraga, kellega kahasse meil ilmus plaat “The Siren” (Eclipse Music, 2021). 2024. aasta “Jazzkaare” avakontserdil kõlas Eesti-Soome helilooja Bianca Rantala uudisteos “Moral Paradox” keelpilliorkestri, vokaalseksteti ja instrumentaalansambliga dirigent Valter Soosalu juhatusel. Minu kõige esimene tuur Eestisse oli muuseas Raul Söödiga Tartusse. Aegade jooksul olen musitseerinud Mihkel Mälgandi, Reigo Ahvena, Raivo Tafenauga, kui nimetada vaid mõningaid. Tallinn on Helsingile lähemal kui paljud Soome linnad. Eesti publik on suurepärane, džässmuusika kõnetab paljusid noori ja vastuvõtt on alati väga soe. Leian, et Eesti džässil on väga head ajad ja fantastilised muusikud. FOTO Jari Kivelä Kust sa ammutad oma jõudu? Teatud tõsidus on saatnud mind terve elu, juba väikese lapsena võisin tunde üksinda tagaaias kivikestega mängida. Ma ei pea ennast introverdiks, mulle meeldib olla inimeste seltsis – täpsustuseks, et nende inimeste seltsis, keda ma tunnen. Aga muusiku elukutse on küllalt üksildane. Sa harjutad tunde kinnises ruumis või reisid pidevalt ühest kohast teise. Kontserti andes musitseerid teistega koos, aga pärast oled jälle omaette. Muusiku elukutse üks omapära on, et pead iseendaga hästi läbi saama. Jõudu ammutan merest, see on minu varjupaik. Olen suure osa oma elust elanud mere ääres, kõigepealt Kokkolas, siis Helsingis ja hiljem Miamis. Meri tähendab mulle kodu, turvalisust, vabadust. Ma ei karda tema stiihiat, olen sellega harjunud. Viibisid jaanuaris Põhjamaade muusikaresidentuuri stipendiaadina Arvo Pärdi keskuse loomeresidentuuris, veedad seal ka oma maikuu. Kuidas sa selle valikuni jõudsid? Kuulsin sellisest võimalusest Eesti laulja Emma Lepasoo käest, kes andis mulle teada, et Arvo Pärdi keskus on Põhjamaade Kultuuripunkti toetusel avanud konkursi avalduste vastuvõtmiseks. Olin loomulikult keskusest juba varem kuulnud ja plaanisin seda külastada, aga ma ei teadnud midagi nende residentuuriprogrammist. Ma pole mitte ainult pianist, vaid mind köidab ka helilooming, mis mõneti on ju samuti improvisatsioon, loomine hetkes. See on erakordselt huvitav teekond – iga päev õpid ja koged midagi uut. Olin just saanud tellimuse luua kooriteos, seetõttu tundus residentuur keskuses haruldase võimalusena. Tõele au andes oli lootus valituks osutuda väike, stipendiumile kandideerisid nii Põhjamaade kui ka Baltikumi loovisikud. Saatsin avalduse ära ja jõudsin selle peaaegu unustada. Kui lõpuks tuli teade, et olen üks neljast välja valitud kandidaadist, läksin tõeliselt elevile. Kogu mu sügis oli äärmiselt hektiline, väga palju kontserte ja turneesid eri maades, ma ei jõudnud eriti sügavalt oma sammu üle isegi järele mõelda. Laulasmaal veedetud aeg ületas aga kõik minu ootused. Ma ei pidanud seal tegelema igapäevaelu pisiasjadega, vaid sain täielikult pühenduda loomingule. See on eriline paik, kus meistri kohalolu on tunda igal sammul. Minu esimesed kokkupuuted Arvo Pärdi muusikaga tulid Kesk-Pohjanmaa kammerorkestri kaudu, kes esitas tema loomingut küllalt sageli. “Fratres” on esimene Pärdi teos, mida oma lapsepõlvest mäletan. Sel ajal ma ei teadnud, mis teosega on tegu, alles palju hiljem, 2000. aastate algul Helsingisse kolides juhtusin seda meloodiat taas kuulma ning sellest sai alguse minu huvi Pärdi loomingu vastu. Ta asetub minu jaoks samale kõrgusele Bachi ja ka John Coltrane’iga – vaimne ja erilise emotsionaalse värvinguga muusika. Kindlasti on mul Pärdi loomingus avastada veel palju, ootan väga tagasiminekut. Laulasmaal ooles kuulen pidevalt tuult ja meremüha, isegi kui ma ei näe seda, see on nagu kodu. Ja ma ei unusta kunagi Arvo Pärdi kallistust, mitte keegi ei kallista nii nagu tema! Millest sa unistad, kuhu poole pürgid? Mu unistused pole võibolla nii konkreetsed, mul ei ole selgeid eesmärke, vaid pigem unistan võimalusest jätkata oma teed. Kõndida mööda iseenda muusikalist rada. Teised unistused võrsuvad samalt teelt … kui neile on määratud täituda. Elada muusikas on suur privileeg. See on kõige ilusam asi – sa lood midagi, mis kuulub justkui sulle, ja siis annad sa selle ära, teistele. Loodetavasti saab maailm sellest jagamisest ja kasvamisest pisut paremaks.

Muusikutelt pole vaja küsida, kuidas nad oma tööni jõudsid. Hoopis põnevam küsimus on see, kuidas elu suunab meid meie hobideni, sest tihtipeale me nendest ei räägi. Hobid peegeldavad inimeses nende sügavamat külge. Neid võib hoida ainult endale, saades nendest täpselt vajalikus koguses hingekosutust ja mõttepuhastust. Kuid vahel omandavad need salajased kired täiesti uued ja avalikud mõõtmed, nagu juhtus minuga. Muusikuteekond on mul kujunenud väga sujuvalt, nagu paljudel teistelgi. Viiulimängurajalt, mida kuueaastaselt sai alustatud, ei olnud tahtmist kõrvale astuda ja seda sihti järgides jõudsin tööle rahvusooper Estonia orkestrisse. Kuid selleks, et saaksin olla hea muusik, pean ennast vabal ajal muusikast eraldama. Käsitöö on minu kirg. Erinevate hobide vahel rändamine on juba väikesest peale olnud väga rikkalik: mulineedest käevõrude punumine, pärlitest lillede meisterdamine, origami, kipsist kujude valamine, lihavõttemunade 3D kaunistamine, kaisuloomade heegeldamine, beebipapude kudumine ... Kõigi nende hobide põhjuseks on olnud mõte “äkki prooviks ka”, millele järgneb hasartne pusimine, kuni lõpuks on asi selge. Täpselt sama juhtus ka kõrvarõngaste valmistamise juurde jõudmisel. 2021. aasta kevadel, kui ühiskond veel lahti-kinni käis, sain kingituseks kinkekaardi ühte pood-stuudiosse, mis valmistab epoksiidvaigust kandikuid, millest igaüks kujutab endast unikaalset kunstiteost. Tellitud alust karbist välja võttes käis minust läbi mõte, et äkki ma oskaks ka midagi nii ilusat teha. Nii see mõte mind närima jäi. Tagantjärele on võrratu mõelda, kuidas osade asjade kokkulangemisel saavad teised asjad juhtuma hakata. Ma ei tea, miks ma hakkasin sellest kingitusest ühe sõbraga vestlema, aga ta teadis kohe epoksiidvaigust ja selle eripäradest rääkida. Tema saadetud YouTube’i õppevideod ja vastused minu algelistele küsimustele viisid selleni, et ühel hetkel olid kõik materjalid mul soetatud ning suvi möödus maal väliköögis katsetades. Materjali tunnetamine, arusaamatus, miks vaik ei kivistu, kuidas tekivad minimullid, kuidas sulanduvad erinevad värvid – see kõik võttis aega, kuni lõpuks saingi oma esimesed tassialused valmis. Kuid pool aastat hiljem, kui oli valminud umbes kümme aluste komplekti, hakkasin mõtlema, et selle hobi eluiga on lõppenud ja kõik materjalid sai kapisügavikku ära pandud. Edasist väljundit ma selles enam ei näinud. Soov harrastada muusikaväliseid tegevusi saatis mind järgmisel aastal hoopis sukeldumiskursustele, millele järgnesid väikelaeva kapteni lubade koolitus ning uus leitud kirg purjetamise vastu. Epoksiidvaik ei olnud mul enam meeleski, kuni üks kolleeg, kellele aasta varem olin kinkinud klaasialused, küsis, mis sellest hobist saanud on. Ta sai minult ausa vastuse: “Mitte midagi.” Seletamatul põhjusel jõudis jutt käsitöö kõrvarõngasteni ning samal õhtul koju jõudes leidsin ennast arvutist guugeldamas erinevaid silikoonvorme ja kõrvarõnga kinnitusi. Kui ma oleks vaid teadnud, mis tempos kõik järgnev juhtuma hakkab ... Kolm nädalat hiljem oli mul seitse paari kõrvarõngaid söögitoa laual reas ning esimene ehe kingitusena üleandmiseks valmis. Mõtlesin, et vahva üllatus oleks seda sellise brändi nime alt teha, millest keegi midagi kuulnud ei ole. Kuna kolleegi sünnipäev oli järgmisel õhtul, siis hakkasin kiirelt nuputama ning tegelikult kulus mul tulemuseni jõudmiseks ainult paar minutit. Mu mõttekäik nägi välja umbes-täpselt selline: “Nii, minu initsiaalid ... seega e nagu Eeva, m nagu Maria. Olles terve elu seletanud, kuidas minu nime kirjutada (kas ühe või kahe e-ga), siis paneks veel ühe e; l nagu Laas ja lisaks siis lõppu veel üks e, parem rohkem kui vähem ...“. Ja 17. oktoobril saigi alguse “emele”. Eeldasin, et ülejäänud mudelid jäävad mulle endale kanda, kuni mu head kolleegid küsisid, kas nad saaksid tellimusi esitada. Ise hämmelduses, tegingi kõrvarõngaid juurde ning avasin ka Instagrami konto “emele_design”. Kuu aega hiljem leidsin ennast lauatäie toodetega Draamateatri “Jõulusahvrist” ning mõne kuu pärast võttis minuga ühendust üks disainipood ning uuris, kas oleksin huvitatud oma toodete müügist! Hetkel ongi “emele” ehted müügil neljas poes nii Tallinnas kui ka Tartus! Aastaid olen hinnanud eesti disaini ning eriti ehtekunstnikke. Eesti disaini üks võrratu omadus lisaks ilule on ka erinevate brändide unikaalsus ning tohutu valikuvõimalus. Suure rõõmuga olen oodanud, et mõni uus käsitööbränd lettidele jõuaks. Seda, et minu enda tooted nüüd teiste kõrval seisavad ning e-poodides ette satuvad, on siiamaani uskumatu! Ühe kõrvarõngapaari lõplikuks valmimiseks kulub mul umbes nädal. Erinevate etappide läbimine ja võimalus teha neid just siis, kui tuju tuleb, on kogu töö juures kõige mõnusam osa. Mõni hommik lähen stuudiosse vaiku valama, teine päev lihvin kahe Estonia etenduse vahel valmis valatud toorikuid, kolmandal õhtul kinnitan kinnitusi või hoopis voldin kinkekarpe. Ja kõike täpselt nii palju, kui sel hetkel tunnen, et mulle vaja on. Vahel võib juhtuda, et teen kõiki etappe hommikust õhtuni järjest või hoopis öösel peale tööd. Kõige suurem nauding selle juures ongi minu jaoks vaikus ja omaette nokitsemise rahu. Pillimängija kui loomeinimese elukutses on minu jaoks jäänud alati puudu n-ö käegakatsutavast tulemusest. Loomulikult kaalub hingelise ja meelelise kosutuse saamine ning teistele pakkumine selle üle, kuid siiski ... Võibolla sel põhjusel olengi jõudnud elus nii paljude erinevate käsitöö hobide juurde, kus saan vähemalt enda jaoks valmis selle nähtava lõpp-produkti. Samas leian ka paralleeli kontsertide ning oma ehete vahel. Isegi kui laval esitavad samad inimesed samu teoseid nagu eelmisel õhtul, on tulemus natuke erinev. Ning isegi kui ma kasutan ehete tegemiseks täpselt samu vorme ning värve, on ka see tulemus teistsugune.  Hobid hiilivad meile ligi. Isegi kui inimesel on neid mitu, siis on nende eluiga erinev. Osad jäävad unarusse ning kaovad, samal ajal kui teised on ootevalmis, et saaks nendega jätkata just sealt, kus nad pooleli jäid. Ükskõik kui erinevad inimeste vaba aja veetmise kired ka ei oleks, siis universaalselt ühine joon nende juures on positiivsus, mida inimene ise sellest saab.

Hetk Väikese Hellero juubelipeolt ERMis, vasakult teine Janika Oras. Kui pea pool sajandit tagasi Tartusse ülikooli jõudsin, oli regilaul juba veidike tuttav asi. Olin istunud proovides ja kontsertidel, kui ema-isa koorid Tormise uudisteoseid laulsid, hiljem imbus pärimuse võlu koju venna kaudu, kes tegi kaasa ansamblis Leegajus ja üritasin ka ise regilaule luua. Sestap oli päris loomulik, et liitusin rahvalauluseltskonnaga Hellero, kus hulk vägevaid mehi-naisi, mitmed samuti tudengid, nautisid kambas rahvalaulude loomulikku laulmist, nii Eesti eri nurkade kui soome-ugri rahvaste laulupärandit. Rahvalaulukeelega kohanemine oli keeruline, lausa heidutav – harjumatud harmooniad, murded, tundmatud sõnad … Ei olnud minu loomulik keskkond, aga proovisin kuidagi järele aimata, küsida ei söandanud, tegin nägu, et saan pihta – üpris vaevaline õppimine. Vennad Sarved, Hellero põhivedajaid, olid end samuti rahvalauluilma sisse õppinud, samas seto Paul Hagu ja ersalane Viktor Danilov olid pärinud taju ja mitmed laulud juba kodust. 1990-ndatel moodustati Hellero liikmete lastest Väike Hellero. Selle peamiseks eestvõtjaks oli kahe tütre vanem, folklorist Janika Oras, eeslaulja, teadlane, rahvalaulu populariseerija ja hinnatud nõuandja. Tema on üks neid, keda täie õigusega saab kutsuda lauluemaks. Väikesest Hellerost sai üks eesti kultuurile õnnelik nähtus – on haruldane, iseäranis linnakeskkonnas, et rahvalaulud antakse edasi nagu “vanasti”, põlvkonnalt teisele. Et nendest lastest ei ole kasvanud üksnes folkloorifestivalidel vanaaegset kultuuri esitada oskav kollektiiv, vaid koos rahvalauludega üles kasvanud haritud kogukond. Kes laulavad rõõmu ja uhkusega, teades hästi, missuguseid ja millise tähendusega laule ja kuidas neid kunagi lauldi ning kuidas on tarvis neid ise laulda. Ning mitmed hellerolastest annavad juba õpitut edasi järgmisele põlvkonnale. Sünnipäevaõhtu 8. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis tundus justkui rahvalaulurahva ammuoodatud põhjus kokku tulla ja üksteist silmast-silma näha. Alguseks laulis Väike Hellero läbi kõik hõimurahvaste toad, igaühes nende lauluga, ja siis jätkus leelotamine üleval sillal. Ei olnud seal publikut ega olnud esinejaid – kõik noored ja vanad laulsid, lõid tantsu, mängisid pilli või ajasid juttu. Ma kahtlen, et keegi arutles küsimuse üle, kas lauldi autentselt või mitte – lauldi enese ja teiste lustiks ja minu meelest nauditi “materjali tundmist”, orienteerumist erinevates stiilides ja traditsiooni iseärasustes. Regilaulul ei ole meie eludes enam ülesannet (kui, siis hällilaulul) ja kunagine funktsioon on ununenud. N-ö seltskondlikust “iga laul omal ajal”-laulmisest on viimase pooleteise sajandi jooksul saanud enamasti esinemine laval, kus mõnikord kaldutakse romantilisse rahvakultuuri demonstratsiooni või teistpidi, laulmisest saab esoteerika, pühendatute väeotsimine. Väikese Hellero juures ei ole olnud märgata kumbagi – nende laulmised on asja tundvad, ent lihtsad, ilma asjatute manusteta ning meeldivalt kahe jalaga maa peal. Tahaks väga-väga uskuda, et meil eestlastel on regilaulud veres või uinunud kuskil mälu sügavates soppides, et tarvis vaid üles äratada … Aga pigem on nad üks unustatud keel, mida peab uuesti õppima. Veel tahaks väga uskuda ka, et me vanad laulud õnnestub massikultuuri algsel kujul tagasi tuua, kuid on vist siiski nii, et regilaulu tähtsus saab olla eestlaste hariduse vajalik osa, professionaalse kultuuri inspiratsioon ning erialainimeste ja huviliste pärusmaa. Väike Hellero mu meelest kinnitab seda.Lõpuks tsitaat Veljo Tormiselt, kes oli oma meeled regilaulu suhtes väga teravaks ihunud, ühest tema loengust EMTAs 2005. aastal: “Nüüd ma tahaks esimese näitena anda teile kuulata ühe absoluutselt stiilipuhta rahvalauluesituse tänapäevase ansambli poolt, kes laulab meile kõigile hästi tuntud rahvalaulu. Selle ansambli nimi on Väike Hellero. [---] Tegemist on ilmse laulustiili ja konkreetse laulu süvatundmisega ja see on minu arust hiilgav etalon kõigile regilaulu harrastajaile!”

Tõnu Kõrvits. Kui üks kammerkontsert on välja müüdud juba paar nädalat enne toimumist, siis pole kahtlust, et tegu on erilise sündmusega. Kõnealusel juhul tänu mitme õnnestunud teguri sünergiale, milleks olid hinnatud helilooja Tõnu Kõrvitsa uudisteose “Aroha” maailmaesiettekanne ja kuulajate ette astunud esinejad: Aavik Duo, kellele on lühikese ajaga kujunenud lojaalne kuulajaskond, ning Tallinna Kammerorkester (TKO), kellest Tõnu Kaljuste käe all on kujunenud meie kammermuusika lipulaev. Tõsi, hetkel küll justkui laev ilma kapteni ehk peadirigendita, kuid siiski mitte sihitult ulgumerel triivimas, vaid hoopis kursil uute võimaluste suunas külalisdirigentide käe all, kes lisavad orkestrile värsket hingamist ega lase rutiinil võimust võtta. Dirigent Kaspar Mänd. Õhtu oli kompaktne ja mitmekihiline, pakkudes kuulajatele mõtteainet ning rohkesti häid emotsioone. Alustades Haydnist ja lõpetades ansambliga Radiohead, oli dirigent Kaspar Männi elegantselt kokku sidunud teoseid väga erinevates ajastutest ja stiilidest, kujundades mõtlemapaneva ja suisa teraapiliselt positiivse terviku. Kusjuures seda viimast muusika funktsiooni – tervendada kuulajat, rahustada tema hinge – ei tasu nüüdishetkel alahinnata ja pole ka põhjust, sest kui vaadata tagasi meie, st lääne kultuuri alglättele, antiikaega, siis näeme, et muusika kolmest eri funktsioonist – rituaalne, meelelahutuslik ja teraapiline – peeti just viimast väga oluliseks, kuna muusika võib mõjutada samaaegselt inimese hinge, keha ja vaimu. Niisiis algas õhtu Haydni sümfooniaga nr 65 A-duur, mille paljutähenduslik alapealkiri “Tempora mutantur” (“Ajad muutuvad”) on pärit John Oweni epigrammikogust “Epigrammata”, mis lõpeb originaalis sõnadega “…nos et mutamur in illis” (…ja meie koos nendega). Oletan, et siin võis peituda peen vihje kaasajale, viies ühtlasi mõtted antiikfilosoof Herakleitosele, kes esimesena tõdes, et kõik on pidevas muutumises, vastandid loovad kokkuvõtteks ühtsuse ning harmoonia ja tasakaalu saavutamise vältimatuks osaks on ka konflikt ja sõda. Haydni teos oli vastavalt tormi ja tungi vaimule kohati mäslev ja dünaamiliste ootamatustega, mõjudes siiski pigem teatraalselt kui filosoofiliselt, nagu oli ka kavalehel sümfoonia sünnilugu põhjalikult kirjeldanud Maia Lilje (oleks kõik kavalehed samavõrd sisukad!). TKO tõlgendus Kaspar Männi suunamisel oli klassikaliselt välja peetud, dünaamikakontraste liigselt rõhutamata, eriliselt täpselt ja stiilitundlikult särasid esimesed viiulid, kelle parimad hetked avaldusid äärmistes osades. Kõlakaalukust lisasid puhkpillid, kuigi neil ei olnud ehk parim päev, mis kostus mõningatest intonatsioonilistest ebatäpsustest, varjutamata siiski täpseid artikuleeringuid pea igas osas. Herakleitose juurde naastes meenutan tema tõdemust, et päike tõuseb igal hommikul uuesti ning kaks korda samasse jõkke astuda ei saa ja nii toob ka iga päev uue lootusrikka alguse. Hans Christian ja Karolina Aavik. FOTOD Rene Jakobson Sarnases lootuse ja lohutuse vaimus suisa kümbles järgnev ja tuumakam teosteplokk, mille moodustasid Tõnu Kõrvitsa seaded koos värske topeltkontserdi esiettekandega. Esmalt kõlanud John Dowlandi ikoonilise renessanssaja lautopala “Flow my tears” siiras kurbus oli osavalt arranžeeritud lohutuse võtmesse, mida kiirgas nõtke viiulisoolo ja keelpillisaate õhulisest faktuurist. Salapärases topeltkontserdis “Aroha” oli tunda orkestri võimsat emotsionaalset toonust ning vastandite ühtsust demonstreerisid solistid Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Aavik (klaver). Viiuli haruldaselt soe toon peegeldas “Aroha” mitmetahulist tähendust, mis tähistab maoori keeles armastust, kaastunnet ja sügavat kiindumust ning väljendab headust, empaatiat ja sidet mitte ainult inimeste vahel, vaid ka looduse ja vaimse maailmaga. Klaveri kord jäisemad ja kaugemad kujundid, siis aga taas läbipaistev, õhuline ja eeterlik kõla sekundeerisid sellele, võibolla sümboliseerides looduse või universumi neutraalsust. I osa “Kõikjal on kurbus” kujunes soolopillide dialoogiks, orkestri jäädes tantsulise, kuid äreva ja tumeda saatja rolli, üha rohkem esiplaanile astudes II ja III osas (“Peidetud varjul”, “Kui vaim”) ning oli tunda, et orkester tajub hästi Kõrvitsa teose varjatud sisemist energiat. Tore, et kavalehelt sai lugeda heliloojat inspireerinud maoorikeelse luuletuse tõlget Doris Karevalt. Tundevärvingult sarnanes eelnevaga lõpuloona esitatud maitsekas seade Radioheadi laulust “True Love Waits” ning seekord täiendasid viiul ja klaver teineteist tõepoolest ühtses hingamises, koos kõnekalt toetavate fraasidega keel- ja puhkpillidelt. Aavik Duo puhul on sõnadetagi selge solistide vastastikune mõistmine ja orkestritaju, mis toob tänuliku publiku ikka ja jälle neid kuulama. Nende lisapalaks esitatud Cyrillus Kreegi “Mu süda, ärka üles” pakkus kontserdile kauni ja sooja lõpu ja pani põnevusega järge ootama TKO ja Tõnu Kõrvitsa koostöö jätkumisele juba tänavu kevadel.

Kristjan Randalu oma autorikontserdil. FOTO RENE JAKOBSON Kristjan Randalu autorikontsert 8. märtsil Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Esitajad: Kristjan Randalu (klaver), Liisa Randalu (vioola), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Naistepäeva õhtul oli Mustpeade maja saal pungil, Kristjan Randalu sume autorimuusika oli meelitanud paljud kuulama, mis selgelt tõestab, et Randalu näol on tegu ühe edukaima Eesti jazzmuusikuga. Ettekandele tuli neli teost, kavalehele jõudnud “Kolm ainukõne”, “Sisemine turvapaik” ja “Sinu hommikuvalguse hetk” ning ootamatu lisand – jazzilik “Riana”. Iga teosega viidi publik retkele – mõtisklustele mingil kindlal teemal. Eri ainesega teosed lõpuks täiendasid üksteist, kontserdi kuulajana oli selle lõppedes terviklik tunne, mõtted olid rännanud muusikalise abiga täpselt vajalikel radadel. Randalu on tuntud peamiselt jazzpianistina, aga juured on tal sügaval klassikalises muusikas – nii pesitsebki ta kahe muusikastiili vahealal, saades ühele ja teisele poole liikumiseks tõukeid ümbritsevast. Tema ampluaa on lai, aga tavapärased žanripiirid kitsad. Õppinud Saksamaal, Londonis ja New Yorgis, tegutsenud üle maailma, on tema pilk ja heli rahvusvaheliselt ärgas.  Esimesena kõlas 2022. aastal valminud õde Liisale pühendatud kolmeosalise pala “Kolm ainukõne” esiettekanne. Koroonaajast pärit, polnud varem võimalust teost riiulilt võtta ja see jõudis publikuni alles nüüd. Loodud rahvusvaheliselt tunnustatud vioolamängijast õele ja tema pillile mõeldes, oli siin tegu muusikaliste mõtisklustega teemal, mis monoloog üleüldse on. Autorit huvitab, kust saab kõik alguse, mis on alge, mis on igasuguse ettevõtmise algpunkt. Kolmeosaline teose esimene osa hakkab pihta küllaltki pehmelt, “Largo” viib õrnalt rännakule. Teises osas “Quasi guitara“ saab vioola juba teistsuguse käigu sisse, ratsutades ja ränneldes, viies endaga kaasa ka kuulaja. Veelgi järsemalt ja ärevamalt mõjub kolmas osa “Prestissimo”, mille heitlus on justkui endast väljas ja järsk.  Teiseks sai kuulda pala “Sisemine turvapaik”, mis on loodud programmiliselt, isikliku narratiivi põhjal, 2016. aastal vioolale, klaverile ja keelpillidele. See oli õhtul mängitust kõige isiklikum, pühendatud õde Liisale vioolal ja isa Kallele klaveril. Teosele andis ainest pere puhkusereis 1988. aastal Lääne-Saksamaale, mis Randalule ootamatult kujunes igikestvaks paguluseks, kus tuli oma elu nullist alustada. Kristjan Randalu õppis ja kasvas muusikuks võõras keskkonnas. Nagu pealkiri juhatab, oli tegu iseendas turvapaiga leidmisega, kuigi väliselt oli see justkui saavutatud. Muusika muutus keskpunktiks ja toetuspinnaks, milles oli hea pajatada lugusid ja kuhu peituda.  Osade pealkirjad “Chiusura”, “Crossing”, “Lünk”, “Valse Hésitante” ja “Aufbruch” on eri keeltes. Randalu sõnul oli see talle loo temaatikaga seoses sobiv – üks keel oleks terviku muutnud liiga paikseks või neutraalseks.   Kuulates jäi kõrvu palju muutlikku, muusikasse sisse elades viiakse kuulaja kaasa kaootiliste siseheitlustega, kus oma aeg kulub nii kõrgustele kui madalustele. Mõnel hetkel on teos dramaatiline ja õudusfilmilik. Käib läbi unenäolist painet, kust põgeneda pole võimalik. See vaheldub rahulikuma haavade lappimisega. Rännak enda sisse võtab ka jazzilikke keerde ja käänakuid. Mõnel hetkel on see hoopis õrnalt meloodiline, kuhu lisab pehmust vioola, silme ette ilmub ilus veesilm, kerge tuuleke, mis teisel hetkel lõhutakse järskuse ja destruktiivsusega.  Kontserdi nimiteos oli seitsmeosaline “Sinu hommikuvalguse hetk” koorile ja keelpillidele aastast 2021. Teose algimpulss tuli Tõnu Kaljustelt, kes tegi ettepaneku midagi luua. See käivitas mõttetöö: teades väljundit ja esinemiskohti, jõudis Kristjan Randalu looduse pühaduse teema juurde. Kirjutatud koroonaajal autori maakodus, looduse keskel, oli võimalik vaikuses süveneda, “muusikasse laskuda”. Teose mõte on kriitika lühinägeliku kasu saamise suhtes, et liikuda hoopis loodust hoidva eluviisi poole. Valitud tekstideks on põimik Ralph Waldo Emersonilt, Emily Dickinsonilt ja Henry David Thoreau’lt. Luuletajad, kes elasid umbkaudu ühel ajal XIX sajandi keskel Ameerikas – võib muidugi vaielda, kui asjakohased nende mõtted tänapäevases elus on, aga ehk on just sellist lihtsat mõtisklust elu ja looduse üle ka praeguses tehnoloogiaküllases maailmas vaja. Kristjan Randalule oli see esimene kord sellisele koosseisule luua – segakoorile koos orkestriga – märkides tema loomingus põhimõttelist muutust. See on rohkem klassikaline muusika, milles ta ise mängijana ei osale. Iga kõlav noot, iga detail peab olema kirjas – puudub mänguline improvisatsioon. Randalu on öelnud, et ise muusikuna laval esinedes tekib hirm, lavanärv ja fookus läheb õigel ajal õigesse kohta, saab keskenduda sellele, millele peab keskenduma. Oma asja kuulates aga jääb pinge lõpuni, tekib kummaline segu, et ühest küljest vastutad kõige eest ja teisest küljest ei saa enam midagi muuta.  Üllatusliku lisapalana kõlas õhtul veel “Riana”, inspireeritud Sevilla ja Firenze vahelisest piirkonnast, millega seoses kangastusid filmilikud kujutlused meeldivalt kulgevast minekust. Palas võis tajuda ümbritseva jälgimist – väikesed lood, mis rulluvad lahti, vaated loodusele ja elule. Seda teost saatis Randalu ka klaveril, seega improvisatsioonilist värskust oli enam. Tegu oli nii elusa ja värske palaga, mille jõulisus tekitas külmavärinaid.  Kristjan Randalu viis rändama algselt vioolaga sisse lükatud teedel, seejärel introspektiivsetel sisekõnedel sisemisest asüüliumist. Kolmandaks tuli ettekandele kontserdi nimilugu, mis kajastas looduse kaunidust ja tarbimise õudu. Kõige värskema ja elavama tunde jättis sisse lisapala “Riana”. Kontserdist moodustus tervik, algselt õega loominguliselt inspireerudes, siis isiklikel maastikel heideldes, edasi sügavatel pühaduse ja looduse küsimustel peatudes ja lõpuks elurõõmsalt jazzilikult improviseerides. Kristjan Randalu on küps looja, kelle mitmekülgne looming on täis nüansse, mis puudutavad publikut eri astmeil.

Maret Tomson, “Viljandi muusikakool 1945–2022”. Toimetaja Maris Kirme, kujundaja Katrin Kaev, keeletoimetaja Kadri Zoova, 256 lk, väljaandja Viljandi muusikakool. Käesoleva aasta veebruaris tähistas Viljandi muusikakool oma 80 aasta juubelit. 1945. aasta veebruaris, see on sõja viimasel aastal, oli Viljandi koos Rakvere ja Pärnuga esimeste linnade hulgas, kus avati lastemuusikakool.  Väärikas juubel on saanud väärikalt tähistatud ka ajaloo talletamisega. Maret Tomson on võtnud ette tõelise Heraklese vägiteo ja proovinud ühtede kaante vahele mahutada muusikakooli kirju loo. Maret on ise olnud Viljandi muusikakooliga väga tihedalt seotud, nagu ta ise ütleb, siis tegelikult terve oma teadliku elu. Alguses õpilasena ja alates 1973. aastast juba õpetajana. Selline seotus muudab ajalookirjutuse kindlasti ühelt poolt keerulisemaks ja teisalt lihtsamaks. Oleme ju kõik kursis ajaloolise paradoksiga, kus ühtviisi keerukas on aru saada sellest, mis on meist kaugel ja sellest, mis väga lähedal.  Maret Tomson on alustanud raamatut pigem ajaloouurijana, toetunud palju arhiiviallikatele ning varem kirjutatule. Mida lähemale tänapäevale ning suuremale seotusele muusikakooliga, seda rohkem on sisse põimitud ka kaasteeliste mälestusi ning isiklikke mälukilde. Seega on see raamat justkui mitmekihiline – ühest küljest on siin olemas teaduslik osa ning teisalt materjal, mida nimetatakse mõnikord kodulooks. Kuna autor juba eessõnas väga ausalt välja toob, et isikliku seotuse tõttu on ta kindlasti subjektiivne, siis loodetavasti ei ootagi lugeja raamatust teadusuurimust, vaid just nimelt sellist hästi kirja pandud meenutuste, mälupiltide ja allikate kaleidoskoopi.  Nii mitmeski mõttes on Tomsoni raamat ajalookirjutuse seisukohalt aga täiesti tänapäevane – suurte narratiivide asemel kirjutatakse üha rohkem mikro- ja mäluajalugusid ning institutsioonide lugusid. Neisse kõikidesse kategooriatesse see raamat klapib. Ja kui esmapilgul tundub, et keda üldse ühe väikelinna muusikakooli teekond ajas peaks huvitama (peale vilistlaste, endiste ja praeguste õpetajate ning lapsevanemate), siis ajaloolise killuna on tegu äärmiselt huvipakkuva sissevaatega. Raamatu vahendusel näeme, millised olid poliitilisest olukorrast tulenevad mõjud ühele väikelinna muusikakoolile, kuidas muutusid majanduslikud tingimused, mida hinnati muusikahariduse juures ning millist rolli mängib üldse väiksemas paigas üks muusikakool.  Raamatu mahuka osa moodustavad mälestused, neist esimesed veel ühe omaaegse õpilase meenutused muusikakooli esimesest direktorist Augustin Pungast. Oli hea mõte koondada mälestused eraldi ja ajaliselt järjestada, kuna nõnda esitatult on nad väga hea lisandus raamatu põhitekstile. Siiski oleks ehk võinud tõsta Augustin Punga eluloo põhiteksti juurde ja jätta lisadesse ainult meenutused. Väga oluline osa raamatust on nimeregistrid, kust võime leida kõik muusikakooli vilistlased ja õpetajad läbi ajaloo. Meeleolukas on ka valitud pildimaterjal, mis täiendab teksti, aitab asjaosalistel olnud sündmusi meenutada ja kutsub sageli esile mõnusa muige (vt nt lk 204 tädi Maali pilt või lk 230 Maret Tomson kankaani tantsimas). Kriitilise poole pealt peab välja tooma, et minu arvates on raamatu ülesehitus veidi hüplik. Kui vaadata sisukorda, siis on aru saada, et suured peatükid on jagatud direktorite kaupa, kuid alapeatükid on igal perioodil äärmiselt erinevad. See on muidugi põhjendatud ka eri aegade ja rõhuasetustega, kuid veidi meenutavad need alaosad mulle iseseisvaid kirjatöid, mis sobiksid kõik ka vabalt eraldi avaldada nt ajalehes, kuid raamatu kontekstis selget tervikpilti ei moodusta. Seda eriti lugejale, kes ei ole ehk aines nii sees kui raamatu autor. Võibolla oleks olnud hea mingid korduvad teemad siiski kõikide perioodide puhul läbi kirjutada ja lisada juurde need, mis on iseloomulikud ainult konkreetsele ajale? Näiteks oli juba Augustin Punga unistus luua sümfooniaorkester ja see idee on läbi aegade vastu pidanud, orkester on elanud läbi muusikakooli eluea – seda teemat oleks saanud käsitleda kõikide perioodide juures, andes samas lugejale aimu, kuidas orkester pidevalt muutus. Mul on väga hea meel, et raamat on leidnud ka väärika vormi – väga kenasti kujundatud kõvakaaneline väljaanne on tõesti selline, mis annab autori suurele tööle kena raami.  Valminud ülevaadet võib vaadelda mingi nurga alt koduloolise sissevaatena, kuid minu arvates on oma kodu loo üleskirjutamine väga oluline ja seda ei saa kuidagi väheväärtuslikuks pidada ka ajaloouurimise ja -kirjutamise seisukohalt. Oleks meil ainult igas linnas ja kogukonnas üks Maret Tomson, kes sellise suure töö vastu võtaks ja lõpuni veaks! Kõnealune teos on jälle üks killukene Eesti muusikaajaloost, mis oli seni läbi kirjutamata. Aga ainult sellistest kildudest saab kokku panna terviku.

Stseen lavastusest. FOTO VELJO POOM Rahvusooper Estonia kaasprodutseeritud Pariisi Opéra Comique’i aastatagune lavastus “Pulcinella & Hispaania tund”. Muusikajuht Arvo Volmer, dirigendid Arvo Volmer ja Kaspar Mänd, lavastaja Guillaume Gallienne, dramaturg ja lavastaja assistent Marie Lambert-Le Bihan, dekoratsioonikunstnik Sylvie Olivé. Osades: Mart Madiste või Reigo Tamm, Helen Lokuta või Karis Trass, Brayan Avila Martinez (Mehhiko) või Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis või René Soom, Mart Laur või Priit Volmer. Esietendus 7. II 2025. Estonia väiksemapoolsele lavale väga hästi sobiv rendilavastus kombineeris lühiballeti ja -ooperi samast ajastust ja piirkonnast. Saja aasta taguse Pariisi muusikamaastiku värvikamad tegelased, olemata kumbki prantslane – Stravinski ja Ravel –, olid ühendatud teoste koomilise sisu ja lavakujunduse abil hästi toimivaks tervikuks. Peatumata pikemalt esimese poole täitnud balletil, olin vaimustuses staatilisest, ühes tükis lavakonstruktsioonist, mis kandus ühest teosest teise, saades ooperiks juurde mehaanilist keerukust, kuid säilitades koloriidi ja valguse-varju käsitluse. Muusikaline komöödia “Hispaania tund” on tõesti otseselt üks tund Hispaaniat, mida võiks tõlgendada ka kui Hispaania aega – kuidas hispaanlased mõistavad (kella)aega. On arusaadav, miks Raveli köitis Franc-Nohaini näidenditekst, mis oli sõnalavastusena juba edukalt etendunud. Lapsena isaga tehastes aega veetnuna vaimustus ta detailsetest konstruktsioonidest – ooperi proloogis liikuvad inimesed on kui osad suurest kellamehhanismist, igaühel oma tähtis ülesanne ja liikumine; mitmeid ooperi tegelasi ja üldse inimtüüpe pidas ta masinlikeks, ja mitte sugugi alati halvas mõttes. Teisalt tundis ta sügavat vaimset sidet oma baski vabamõtlejast-iseõppijast emaga, tänu kellele hispaania kultuur ja muusika talle väga lähedased olid. Siin on Hispaania koondatud esiti poeet Gonzalve tegelasse, kelle ülevoolavalt kaunistatud meloodiad ja sama ülevoolavad emotsioonid eemalduvad kõigest mõistuspärasest. Hiljem kõlab majaproua Concepcióni suust aga igatsust teistsuguse Hispaania järele, mis peaks kehastuma hoopis jõulisemas ja otsustavamas kirglikkuses.  Vokaalpartiides jätkab Ravel prantsuse keele loogikast orgaaniliselt välja kasvavat retsitatiivset stiili, millega esimesena tuli välja Debussy ooperis “Pelléas et Mélisande”. Virtuoosses orkestripartiis avaldub muidugi heliloojale omaseim rikkalik värvipalett eri situatsioonide ja emotsioonide kujutamisel tämbrite ja muusikaliste kujundite abil, impressionismist jazzini. Arvestades, et igasuguse (ka lähi-)eksootika nõudlus oli I maailmasõja eelses Euroopa suurlinnas laes, tundub praegu üllatav, et niipea, kui see Odéoni teatris rahvast naerutanud pseudohispaania komöödia muusikalavale jõuda üritas, tekkis materjalile üksjagu vastuseisu põhiliselt moraalsetel kaalutlustel. Nii ei jõudnud esiettekande mitmeaastase viivituse tõttu Raveli kellameistrist isa oma poja tähelendu teatrilaval ära oodatagi. Nägin laval kahte koosseisu, mõlemal omad tugevused, kuid tervikuna oli karakterite kooslus mõjuvam 14. märtsil. Mitmele lauljale sobis tema roll nagu valatult, olemata kuidagi kunstlik või olemusele vastukäiv. Lugesin eelnevalt, et lauljad olid teinud lavastajaga palju tööd absurdi väljendamisega, kuidas ise oma tegelast siiralt võtta ja mitte nalja rõhutada ega üle mängida, ning tulemust oli rõõmustav näha. Helen Lokuta (kellassepa proua Concepción), üleslöödud meeleheitel koduperenaine ja drama queen . René Soom (muulaajaja Ramiro), heasüdamlik ja tõeline maakas, võrreldav Woody Harrelsoniga sarjas “Cheers!”. Muidugi Heldur Harry Põlda (noor poeet Gonzalve), niigi irreaalne pilvedes tüüp, aga veel juba omanimeliseks kaubamärgiks kujunev absurdikoomiline lisavint peale keeratud. Reigo Tamm (kellassepp Torquemada), oma meelest tõelises sõiduvees lugupeetud härra, kuid siin pigistaks naturaalsest koomikuandest veel rohkem välja, kui võõrkeelega ka tõsisemalt tegeleda. Ja ka Priit Volmer (pankur don Iñigo Gomez), võibolla ainus mingit muutust läbi elav karakter ooperis, võlus oma eripärase rahuliku koomikutalendiga, varjates sellega edukalt kerget väsimust või jõuetust hääles. See kooslus oli üksteisega suurepäraselt sobituv ansambel, mida teisel nähtud etendusel ei õnnestunud päriselt tekitada.  16. märtsil leidus üksikuid kohale meelitavaid nimesid ehk rohkemgi, kuid rollid jäid eraldiseisvamaks ega haakunud üksteisega nii hästi. Karis Trass (Concepción) oli muidugi vokaalselt ja mänguliselt väga võluv, aga pisut ülepingutatud ja rahutu, oli tunne, nagu vajaks ta laval pidevalt füüsilist tegevust, millega mingit kujuteldavat tühimikku täita. Võimalik, et see vajadus kogemuse lisandudes taandub. Tamar Nugis (Ramiro), jällegi tehniliselt suurepärane esitus nii vokaalselt kui füüsiliselt, aga ka tema tundus pigem etendavat mõnd “Armujoogi” stiilis itaalia koomilist ooperit, mingi kiht või õige vaatenurk jäi siin puudu. Külalissolist, Tšiilis ja La Scala teatri akadeemias õppinud Brayan Avila Martinez (Gonzalve) jäi lihtsalt üheks heaks tenoriks, lisamata omalt poolt rollile suurt midagi juurde. Mart Madiste (Torquemada) sobis rolli visuaalselt hästi, vokaalselt jäi kahvatumaks. Mart Laur (don Iñigo Gomez) oli oma tegelaskujus kaasosatäitjast märksa aktiivsem ja erksam, ja kuigi see tõi kaasa kohatist ülemängimist, oli oma intensiivsusega pigem positiivne. Orkestri ees oli mõlemal õhtul hoogne Kaspar Mänd; peab ütlema, et just orkestrikõla mõjutab Estonia saalis istekoht enim. Seega oli kõiki värvikaid detaile ja selgemaid harmoonilisi lahendusi paremini kuulda ja ka lihtsam elamust saada sellel päeval, kui istusin üksjagu eespool. Mulle tundub, et rahvusooperi inimesed ise nautisid seda vaheldusrikast projekti ja said uut inspiratsiooni. Saalid olid suuresti välja müüdud ja ma loodan, et teatrijuhid jätkavad head mustrit üllatada publikut igal hooajal paari stamprepertuaarist väljaspool oleva projektiga.

Lauri Vasar ja Elias Corrinth Estonia laval. FOTO KALEV LILLEORG 8. märtsil toimus Estonia kontserdisaalis midagi erakordset. Maailma juhtivates ooperimajades vabakutselisena töötav eesti bariton Lauri Vasar andis kodupublikule täispika Lied -’i-kontserdi repertuaarist, mis talle endale kõige südamelähedasem.  Sellise reklaami peale läksin sinna mina, neutraalsest positsioonist, teades, et tegu on hea laulja ja ooperinäitlejaga, oodates elamust näiteks ka oma lemmikutest, Mahleri “Rückerti lauludest”. Olemata Lauri Vasara naaber, kursuse- või põlvkonnakaaslane, kolleeg, peretuttav või isa pere tuttav. Ja olin sellega puupüsti täis saalis (rõdudele inimesi ei paigutatud) selges vähemuses, võibolla isegi nagu võõrkeha. Sest kohale oli tulnud mitmesajapealine fännklubi, mille sarnast ei olnud ma kontsertidel varem kohanud.  See kogum reageeris ülevoolava armastusega kõigele, mis lavalt tuli, ja seda õigust ei tohi kelleltki ära võtta. Vähemuse positsioonilt oli aga sellises olukorras kontserdi jälgimine ilmselgelt raskendatud. Tunnustavad aplausid iga laulu järel kõigis tsüklites – ka siis, kui järgmine laul jätkub attacca  samast noodist, ilma klaveri eelmänguta –, või tunnustavad naeruturtsatused iga forte ’s lõppenud loo lõpus – ka siis, kui sisuliselt millegi üle justkui naerda pole – võtsid pinge pidevalt maha, nii et mõttelist pikka liini terviktsüklis sees tekkida ei saanudki. Ja minu meelest pole saalisviibijana aus mitte lasta lauljal näidata vahepeal hingelähedast ja hääle teisi tahke avavat tõsist repertuaari ka Eesti kuulajale, oodates temalt harva külastuse puhul vaid üksteisega seostumatut hitiparaadi. Kui arvestada seda, et laulja oli taastumas pikast viirusest ning paljud fraasid nõudsid tavalisest suuremat pingutust, olgu siis üksikute noodikõrguste või nõudliku meloodiajoonise tõttu, võis selline formaat talle muidugi hoopis rohkem puhkust anda; kõikvõimalikke reaktsioone võis põnevusega püüda lugeda pigem pianisti näost.  Aga kui see kõik sinnapaika jätta. Kavasse valitud teosed olid kõigi heliloojate puhul kuidagi seotud surmaga – kas iseenda meditsiinilise surma eelse kogemusega (Mahler), lähedase paratamatu surma ootuse ja sellega leppida püüdmisega (Brahms) või oli tegu tõepoolest autori viimaste teostega, mille pidid aju süveneva atroofia tõttu noodiks vormistama juba abilised (Ravel).  Elu lõpul koondas Mahler ühte noodiväljaandesse terve tsükli “Rückerti laulud” ja kaks militaarset laulu tsüklist “Poisi võlusarv”. Vasara esituses oli traditsiooniline laulude järjekord muudetud, teemastik liikus kergemalt raskemale – mälestus armastusest ja õnnest suubus lootusetusse, leppimisse ja lõppes jabura ja lootusetu sõjardiülistusega. Viimaste puhul oli väga hästi tabatud rahvalike tekstide esitusstiil kogu oma mahlakuses, laulja ooperikogemus ja oskus tekst stseeniks lavastada tuli siin suurepäraselt esile. “Rückerti laulude” puhul üllatas, et kuna millegipärast olen neid palju rohkem kuulanud naislauljate esituses, ei pakkunud baritonitämber järsku nii tugevat emotsiooni nagu oleks oodanud, kuigi psühhoakustiliselt mõjutavad meie emotsioone tõesti kõrged sagedused madalamatest rohkem. Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi “Neli tõsist laulu” on kui iseenda elu lõpueelne mõtestamine. Arusaamine oma tillukesest ülesandest siin maailmas, oma surelikkuse paratamatuse tunnistamine ja leppimine inimkonna lõputu kurjuse ja viletsusega. Kuid lõpuks maailmaga rahu tegemine, kuna on üks asi, mis annab kõigele möödunule ja tulevale tähenduse – see suurim neist kolmest, armastus. Ja viimane tsükkel, Raveli “Don Quichotte à Dulcinée” pikendas armastuse teemat veel edasi, näidates kolme erinevat tahku, mis kujul üks tunne ühe inimese vastu avalduda ja väljenduda saab. Vasara esituses oli palju sellist, mis andis vaid aimu, milleks ta oleks võimeline, olnuks ta täiesti terve ja oma tavapärases vormis ning üks oluline õppetund, mida noored lauljad siit saada võinuksid (kui neid oleks saalis olnud rohkem kui üks, keda mul näha õnnestus) oli see, mis võtetega sellises seisukorras siiski kordaläinud kahe poolega kontsert ära teha. Olulisim tema artistiloomuse juures tuli aga kõigest läbi – vahetus ja siirus, esitatava täielikult enda omaks mõtlemine ja tegemine, astumata iial neutraalse esitaja positsiooni. Elias Corrinthiga koosmusitseerimine kulges täiusliku orgaanikaga – pianist, kes rohkem tegutseb dirigendina, neeldus kadedakstegeva tähelepanuga laulja igasse hingetõmbesse, nähes ette kõike juhtuma hakkavat. Kontsert jätkus mõnes mõttes kolmanda osaga, kuna lisalugusid meelitati valjuhäälselt ja -jalgselt välja lausa neli. Kiirendatud versioonis Artur Kapi “Metsateel” kui eesti Lied ’i-traditsiooni parim näide, millele järgnes esiti üllatuslikult Rodgersi & Hammersteini “Edelweiss” muusikalist “Helisev muusika”, aga võibolla seostus see laulja Austria-suunalise kodutundega. Ja kui jõudis kätte hetk teha kummardus kunagise Estonia operetisolisti Harri Vasara pärandile, kõlas eestikeelsena “On the street, where you live” Loewe’i muusikalist “Minu veetlev leedi”. See oli valgustuslik hetk, kus mulle järsku kangastusid need potentsiaalid, mida ta ilmselt oma igapäevases väljundis ei kasuta: Lauri Vasar oleks tegelikult ka Broadway staar, kui ta seda ise sooviks. Viimase loo eel kõlas üksainus vihje: “47 aastat hiljem” ja kuueaastase Lauri Vasara kõigi südamesse lauldud Ülo Vinteri “Majakene mere ääres” filmist “Siin me oleme!” tõi ringiga tagasi koju.

Kuningad Oswald (Hannes Kaljujärv) ja Arthur (Raivo E. Tamm) ning Emmeline (Lena Barbara Luhse). FOTO HEIKKI LEIS 22. veebruaril Sadamateatris esietendunud Henry Purcelli “Kuningas Arthur” on järjekordne näide Vanemuise tõeliselt huvitavate muusikalavastuste reas, kus muusikaline juht Risto Joost hoiab fookust kohalike lauljate ja intrigeerivate teoste peal.  Harry Liivrand mainis, et lavastus on tegelikult Vanemuise naasmine August Wiera juurte juurde (Klassikaraadio, 26. II) ning kuigi ametlikult kasutatakse teose kohta mõistet “semiooper”, võiks veidi painutades kasutada ka maakeelset sõna “laulumäng”. Tegelikult on 1691. aastal esmakordselt esitatud teose kolmežanrilisuse taga pikk ajalugu, mida Kristel Pappel Klassikaraadio “Muusikatoa” intervjuus põgusalt avas, öeldes, et niisugust ooperit, millega meie oleme harjunud – kus peamiselt lauldakse –, Inglismaal küll tunti, aga seda ei võetud omaks. Purcell kirjutas 1680-ndatel oma ainsa “päris” ooperi “Dido ja Aeneas”, aga see jäigi ainsaks sellepärast, et publik ei tundnud selle vastu eriti huvi: tegu oli tugeva sõnateatri traditsiooniga, kus eeskätt tuldi vaatama sõnalist tükki rohke muusikaga. Palju muusikat oli Shakespeare’i aegadest alates inglise teatri väga iseloomulik osa, aga põhiliin pidi arenema sõnades ja näitlejate esituses. See on üks inglise muusikateatri eripära ja näitab, kuidas itaalia ooper Inglismaal mugandus. Tekkis nn poolooper, kus peategelased on näitlejad ja tähtsamad tegevused arenevad just nagu näidendis, kuna paljud muusikanumbrid ja tantsustseenid on enamasti süžeega seotud lõdvalt – nagu garneering –, aga need olid nii toredad, et ilma nendeta poleks publik olnud rahul.” (Klassikaraadio, 26. II) Üldjuhul pole kaasaegsele kogenud publikule probleem kohaneda mitmežanrilise teosega ning ooper, kus surelikke kehastavad näitlejad ning jumalusi, vaime ja muid ebamääraseid tegelasi lauljad ja tantsijad, võetakse omaks paari esimese stseeniga. Ometi on Tiit Palu “Kuningas Arthuri” lavastuse võtme leidmiseks vaja pea tervet esimest vaatust ning alles teises pooles hakkas publik mõistma, et tegelikult polegi vaja, higimull otsaees, kõike nii tõsiselt võtta ja võib ka naerda. Tagantjärele tundub kummaline, et üsna absurdihõngulise, üle vindi keeratud ja ülilaia pintsliga maalitud etendusel ei julenud publik asja huumorit varem tunnistada. Ehk on see austusest üle 300-aastase teose vastu või väärarusaamast, nagu poleks XVII sajandi inimesel huumorit olnud? Õnneks äratab etenduse teises pooles Raivo E. Tamme vältimatu huumoritaju publiku naljataju: “Mind ootab au! … Kuid kas tal on nii kiire?” – ja naer pääseb valla.  Raivo E. Tamme ja Hannes Kaljujärve valimine kuningate rollidesse (vastavalt Arthur ja Oswald) on üks paremaid ja olulisemaid selle lavastuse õnnestumise pante, sest kuigi teksti pole kummalgi teab mis palju (suur osa on tegijate ja vaatajate säästmiseks kärbitud), liigub lugu ja fookus koos nende aeglase sammumisega edasi. Nad kannavad kumbki oma kuninglikku väärikust ja rasket missiooni stoilise rahu ja nihestatud tõsidusega, lausa nii vankumatult ja süngelt, et publik algul naerda ja isegi plaksutada ei julge. Teiseks vaatuseks jõuab aga lõpuks kohale muigav kõrvalpilk, millega kogu trupp, eriti aga kuningapaar, lugu jutustavad. Kui lõpuks kolm purjus meremeest oma joomalauluga publiku kaasa tõmbab, on selge, et ülemäärane pühalikkus ega paatos pole siiski selle tüki osa. Tagantjärele on kahju, et see äratundmine nii kaua end oodata lasi, sest ehk oleks naer andnud mõnele varasemalegi stseenile rohkem särtsu ja lisatähendusi. Paraku tekkis esimese vaatuse jooksul küsimusi rohkem kui vastuseid, näiteks mida tähendas eellugu, kus kaasaegses riietuses tegelased, teiste seas kuninganna Elizabeth II ja David Vseviov, platvormil rongi ootavad, kas viited arvutimängudele olid meelevaldsed või kogemata, miks osad kostüümid “Julius Caesari” lavastust meenutavad ning kas näitlejate mängu erinev stiil on taotluslik. Vaheajale minnes oli publiku näos hämmingu nõutust ja segadust, samasugust nagu Raivo E. Tamme Arthuris, kes siia-sinna meelitavate vaimude keskel meenutas hetkeks filmi “Seenelkäik”, kus ta ka kolme puu vahele ära eksis. Põnev oleks teada, kui paljud üles korjatud vihjetest ja viidetest olid lavastajal planeeritud ning kui suur hulk muigavat kõrvalpilku lavastusse mõnuga sisse oli kirjutatud.  Iseenesest mõjub kolme žanri kokkupanek, Sadamateatri ruumi mitmekülgne, leidlik ja kaasahaarav kasutus, stilistiline ja mänguline nurgelisus ning valgusega kaasa mängivad kostüümid värskelt ja põnevalt. Vana ooper ja müütilised lood on ootamatult kaasaegses ja köitvas uues kuues ning pakuvad mitmetasandilisi tõlgendusvõimalusi. Aurora Ruus: “Kolme žanri kokkupanu tulemusena vormunud Palu versiooni kõneka ja esteetilise terviku üks ütlemata oluline eeldus on aga Lilja Blumenfeldi tõesti leidlik, tabav ja peenetundeline kunstnikutöö, ilma milleta ei saakski see esteetiline tervik täit kuju võtta ega eri tähenduskihte edasi anda, isegi mitte neid moodustada. [---] Paralleelselt ja dialoogiliselt käivad seal käsikäes filigraanne peenutsemine ja huumor, nüüdisaeg ja müütilisus, jumalikkus ja surelikkus. Seda enam on hea meel, et kuigi Palu on nentinud, et “talle tähendab ooper ülevust ja kõrgendatud tundeid, mitte olmelisust või tavasuhete ümberjutustust”, ei ole selles interpretatsioonis tegu elitaarse hõngu taastootmise või museaalse, konservatiivse ja elukauge lavastusega, sest isegi see nii kõrge, sulnis, puhas ja ülev sai siiski olla sõna otseses mõttes siin ja praegu. “Kuningas Arthurile” nii omaste kontrastide tõttu, millele on lavastusliku poolega, kuid iseäranis just kunstnikutööga veel mitu vinti peale keeratud, saab ülev ilmsiks tulla just nimelt tänu sellele, et see on südikas, ent elegantses dialoogis madalaga – ühele lavale on mahtunud ometigi jumalik ja surelik.” (Sirp, 28. II) Siiski peituvad sellises mitmekesisuses omad ohud, nagu meie kaasajaski, kus sagimist, helisid ja üheaegseid tegevusi on ühekorraga ülevoolavalt palju, nii et fookus võib kergelt kaduda. Kui publiku selja taha paigutatud orkester mõjub küll peaaegu loogiliselt, isegi natuke filmilikult, siis külgedel laulev koor, poolläbipaistev ekraan ja kaunid projektsioonid tekitavad kohati tunde, nagu jääks ühe vaatenurga valimisega nägemata midagi olulist kuskil mujal. Seda eriti stseenis, mil kolm viiuldajat publiku selja tagant lavale tulevad – andekate muusikute kõrval, kes üksteist toetades ja inspireerides musitseerivad, on raske vaadata midagi muud.  Tegelasi on “Kuningas Arthuris” palju ning raske on neil alul vahet teha või nende eesmärki tabada, aga palju on ka neid, kes tõeliselt silma paistavad ja meelde jäävad. Juba mainitud Tamme ja Kaljujärve kõrval väärib esile tõstmist näiteks Lena Barbara Luhse, kelle Emmeline on traagiline ja õhuline nagu ekraan, mille taga ta paar stseeni mängib. Tema õrn ja poeetiline olek leevendab Tamme ja Kaljujärve stoilist vanamehelikku aeglust ning omal moel keerutab pöörast lugu enda ümber nagu tormi. Seevastu Karol Kuntsel, kes Osmondina on samuti laia pintsliga stiili täielikult omaks võtnud, mängib end jõuliselt ja sugestiivselt tormiks endaks. Lauljatest on vaieldamatult silmapaistvaimad Pirjo Jonas ja Martin Karu – mõlemad nii suurepärased lauljad kui näitlejad, kelle kogu kehakeel ja silmavaade iga tegelasega täielikult muutub ja publiku tähelepanu nõuab. Mõlemad tajuvad ja kasutavad mõnuga ära lavastuse tragikoomikat ning mängivad meisterlikult naeru piiril. Julgelt koomika poolele rõhub aga Rasmus Kull, kes seetõttu küll mängib oma mitut rolli muu trupiga võrreldes kohati veidi teises võtmes, kuid sellegipoolest publiku tänu ja poolehoiu võidab. Teises äärmuses, puhta traagika võtmes mängib aga Kristjan Häggblom – tema Külmavaim on nii üdini jäine ja üksi, et meenutab natuke “Muumioru lugudest” Urri, kes lähedust otsides pakase toob. Venus – Pirjo Jonas, Külmavaim – Kristjan Häggblom. FOTO HEIKKI LEIS Eraldi tuleb mainida koreograaf Mare Tommingast, kelle käe all on sündinud liikumine, mis on sama nihestatud ja pühalik-koomiline kui ülejäänu laval toimuv, kuid mis sobib hämmastavalt nii tantsijatele kui ka lauljatele ja näitlejatele. Sest on üks asi, kui ühes lavastuses jõuavad lavale kolm žanri, aga hoopis midagi muud, kui need omavahel kuni ühte sulamiseni põimuvad.  Oma intervjuus hooajakirjas Ramp nendib Tiit Palu, et “Kuningas Arthur” on poliitiline allegooria, mille publik 1691. aastal lennult lahti harutas ja küllap ka nautis. Ooper on kirjutatud tollasele kuningale ja õukonnale meeldimiseks, sest nemad maksid selle eest. Sel ajal käis dünastiate ja usudogmade võitlus, seda süžee jälgibki. Tänapäeval seda samasugusena taasesitada pole mingit vajadust, muusikanumbrite vahel on originaalis kohati kuni kümme lehekülge dialoogi, ooperiõhtu veniks viietunniseks. Nendel kaalutlustel olen teksti radikaalselt kärpinud ja esikohale jätnud muusika. Sellegipoolest on olemas hea ja kurja võitlus ning lugu, mida näitlejad veavad.” (Ramp, 2024/25 kevad) Teater kipub elava kunstivormina keerukail perioodidel publikule ja ühiskonnale lähemale tulema ja aktuaalseid teemasid otse või sümbolite kaudu peegeldama. Seda on nii tegijaile kui publikule väga vaja. Praegusel ajal, mil tundub, et pidevalt on keerukas aeg, mis aina hullemaks läheb, on taas vaja kunsti, mis peegeldab, kaasa mõtleb ja lohutab. Tõsi, “Kuningas Arthur” ei oleks kaasaegsele publikule oma originaalvormis mõistetav, sest selle peegel on üle 300 aasta vanune. Õnneks on inimesel, eriti kunsti sümboolikat tõlgendama harjunud vaatajal geniaalne oskus vajalikku sõnumit avatud teosest ise lugeda. On see siis kahe väsinud kuninga lõputu kaikavedu, hullutavate sireenide ja emotsionaalsete jumalate eksitavad meelitused, võimuahnusest ja kadedusest sündiv reeturlikkus või iha reaalsusest põgeneda meelemürkidesse. Vale oleks väita, et Palu “Kuningas Arthur” igaühele sobib või meeldib ning naiivne oleks ka oodata, et see lavastus mängukavasse sama kauaks jääb kui mõni “Traviata” või “Boheem”. Küll aga rikastab see Vanemuise repertuaari, harib publikut ja pakub trupile täiesti uutmoodi kogemust. Vastupidiselt väärarvamusele, nagu peaks etendusasutused eriti majanduslikult raskel ajal tegema vaid tulusat, populaarset vaatemängu, on eesmärk pakkuda nii vaatajale kui tegijale huvitavat, arendavat ja inspireerivat teatrit.

2 Kahe žanri ja riigi vahel. Intervjuu Mathei Floreaga. Carine Jessica Kostla 10 Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld KIRG 12 Kokkamine kui võimalus inimesi puudutada. Ergo-Hart Västrik PILK 14 Mööda muusikalist rada. Intervjuu Joonas Haavistoga. Hele-Mai Poobus 17 Gunnar Männiku “Ülekoormusvigastused muusikutel” – kasulik teejuht, kuid vaja oleks terviklikumat lähenemist. Cathy Sommer 20 Bryce Dessner navigeerib rocki, nüüdismuusika ja filmide vahel. Konstantin Kuningas VESTE 22 ERSO lugu nimedest ja nimetamisest. Roman Matsov. Erki Aavik RAAMAT 23 Sissevaade Viljandi muusikakooli ellu läbi kaheksa aastakümne. Kadri Steinbach 24 Mitmekülgne Jaan Ross. Raamatust “Mentem mortalia tangunt”. Margus Pärtlas MULJE 25 Sinu hommikuvalguse hetk. Kristjan Randalu autorikontserdist. Helle Ly Tomberg 27 Tabav Vasar keset hülgehalli. Maarja Leemet 28 Arthuri eksitamine. Vanemuise lavastusest Purcelli “Kuningas Arthur”. Auri Jürna 30 ¿Qué horas son, mi corazón? ehk Mis kell on, mu süda? RO Estonia lavastusest “Pulcinella ja Hispaania tund”. Maarja Leemet 33 Tunde- ja mõttemaailma kõnetav õhtu. TKO kontserdist Tõnu Kõrvits ja Aavik Duo. Edith-Helen Ulm 34 Rännakud regiväljal. Luisa Susanna Kütson 35 Mis ajast lubati lapsed kontserdisaali? Veeda Kala 36 Muusikauudiseid Eestist 40 Heliplaatide tutvustus

Kontserdi eel proovis Kölni filharmoonias. Eesti Sinfonietta on viimase seitsme tegutsemisaasta jooksul andud kontserte nii kodu- kui välismaal, astudes muuhulgas üles kolmel Euroopa mainekaimal laval: Viini Musikvereinis (2018), Viini kotserdimajas (2022) ja Kölni filharmoonias (2024). Need pole “lihtsalt lavad”, vaid unistuste esinemispaigad igale orkestrile, dirigendile ja solistile. Need saalid on k valiteedimärk. Kölni filharmooniasse oodatakse orkestrit peagi tagasi, ees on kontserdid Austrias, Ungaris, Itaalias, kõikjal kõlavad kindlasti ka eesti heliloojate teosed. Ka saavad kõik need ülesastumised teoks peamiselt eesti muusikute, dirigentide ja solistidega. See on ühtaegu nii ambitsioon kui väljakutse, seda nii orkestrile ku i kutsujatele. Põhjus on ilmne ja lihtne – kõik kontserdisaalid eeldavad esinejailt tuntust maailmas või vähemalt Euroopas ning kavu, mis rahuldaks ka kõige laiemat publikut ja ta kindla peale saali tooks. See on keeruline lähtekoht, aga nagu Eesti Sinfonietta on suutnud oma pühendumuse ja sihikindlusega   tõestada – tehtav.Siinkirjutajal oli võimalus olla tunnistajaks Eesti Sinfonietta ülimalt kordaläinud kontserdile Kölnis ning küsida orkestri asutajalt ja tegevjuhilt Kaia Lattikaselt , kuidas selle kõigeni on jõutud. Kas Kölni edu on toonud kaasa suurema huvi orkestri tegevuse vastu? Kaia Lattikas:  Loomulikult! Kui mängida mõnes Euroopa mainekas saalis, nagu näiteks Kölni filharmoonia, paneb see huvituma nii ajakirjanduse, teised muusikud kui ka kultuurihuvilised laiemalt. Eriti kui orkester on järgnevateks hooaegadeks tagasi kutsutud. Järgmise Kölni filharmoonias toimuva kontserdi kuupäev ja kava on paigas, solistiks on Eesti Sinfonietta külaliskontsertmeister, maailmas hinnatud viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny. Viini kontsertidega oli samamoodi – 2018. aastal mängisime Musikvereinis Kristiina Poska juhatusel, sellele järgnes korraldajalt tagasikutse ning 2022. aastal mängis Eesti Sinfonietta Viini kontserdimajas.   Mida see kõik tähendab eesti kultuurile laiemalt? Tähtis on see, et meie solistid saavad osaleda mainekate saalide kontserdihooaegades. Siin on aga üks nüanss: isegi Kölni filharmoonias, kus toimub kolm kontserti päevas, ei saa korraldaja endale lubada, et sama solist kutsutakse tagasi kohe järgmisel aastal. Orkester küll, kuid peab tulema uue solistiga. Ka see tõsiasi näitab, kui raske on noortel solistidel silmapaistvatele lavadele pääseda.   Minna välja Eesti solistidega on küll õilis, kuid kui palju on meil soliste, kelle nimi Euroopa agente üldse kõnetab? Loevad tiitlid, konkursivõidud. Absoluutselt! Korraldaja eesmärk ja eluline vajadus on mitte ainult saal üheks kontserdiks välja müüa, vaid kindlustada publikuhuvi ka edaspidiseks. Kui alustasin kõnelusi Kölni agentuuriga, pakkusin neile algul hästi läbimõeldud põhjamaist kava fookusega eesti muusikale. Sain kena diplomaatilise vastuse, mis kiitis kava sisukust, kuid lõpetuseks oli kirjas: “Sellise kava puhul peate ka publiku ise kaasa võtma.” See ei ole nii mitte ainult Eesti Sinfonietta või   üldisemalt Eesti orkestritega. Kava on üks oluline asi, millest kontserdipublik lähtub oma otsuses tulla või mitte just sellele kontserdile. Sama oluline on solist, keda korraldajal peab olema võimalik esitleda mingi üldiselt mõistetava tuntuse järgi, milleks sobivad nii konkursivõidud kui saalid, kus eelnevalt on esinetud, või ka mainekad plaadifirmad, kes solisti on oma kaubamärgi alt salvestanud. Konkursivõit on suurepärane saavutus, kuid kestab kahjuks vaid lühikest aega. Ükskõik mis muusikainstrumendist me räägime, on tase maailmas väga kõrge ja nii tuleb igal aastal juurde uusi ja uusi talente. Eesti väikese rahvaarvu juures on pigem erandlik, et sünnib laps, kes asub õppima muusikat, kel on selleks füüsilised eeldused, soov ja oskus aastaid ja aastaid pühendumusega ja mõtestatult harjutada, tehniline valmisolek ja lõpuks ülioluline omadus – musikaalsus. See kombinatsioon on haruldane igal pool, meie väikese rahva puhul eriti ja ka see “superkombinatsioon” ei taga solistile automaatselt võimalust mängida lavadel, kus ta oma eelduste kohaselt võiks esineda, sest teda lihtsalt ei tunta. Nii on väga tähtis, et iga Eesti orkester tutvustaks väljaspool esinedes võimalusel meie oma soliste ja muusikat. Oluline on ka see, et leidub välisagentuur, kes soovib pikaajalist koostööd eelneva suurepärase kogemuse põhjal. Kui me siis seda ära ei kasuta, et oma soliste maailmalavadel tutvustada, on üks võimalus tühja lastud. Rääkides uutest kontsertidest Kölnis, lubavad korraldaja soovitud kavad meil 2025. aastal mängida seal koos Anna-Liisa Bezrodnyga, 2027. aastal aga Marcel Johannes Kitsega. Nagu näha, võib üks kontsert avada uusi uksi mitte vaid Eesti Sinfonietta, vaid ka eesti solistide jaoks. Meil on suurepäraseid muusikuid kahtlemata rohkem kui Hans Christian Aavik, Anna-Liisa Bezrodny või Marcel Johannes Kits, kuid korraldajale on oluline, et publik tuleks saali. Selles mõttes oli 2024. aastal Kölni filharmoonias toimunud kontserdi kava erandlik, et lisaks sümfoonilistele teostele mängisid Maila Laidna ja Andreas Lend kahekesi Arvo Pärdi “Peegel peeglis”. See oli suurepärane ja mõjuv esitus nii korraldaja kui publiku meelest!   Kuidas selliste väärikate ja legendaarsete kontserdimajade uksed Eesti Sinfoniettale avanesid? Mida selleks oli vaja teha? Pöördumine loodetava koostööpartneri poole ei tohi kunagi olla kuiv ja ametlik. Peab leidma inimliku, puudutava poole, kuid ega seegi pruugi alati soovitud tulemuseni viia. Aga see annab siiski võimaluse. Ma ei räägi siinkohal inimlikest väärtusest, mis sujuvaks suhtluseks peavad nagunii olemas olema. Kontakti otsides tuleb püüda leida ühisosa, mis kõnetab nii ennast kui välisagentuuri. See ühisosa peab olema väärtuslik ja mõnes mõttes ainulaadne mõlemale. Algselt pakutud kontserdiideest ei pruugi midagi järele jääda. See võib agentuuriga suhtlemise käigus teiseneda, täielikult muutuda või hoopis uue kontaktini viia. Nii on Eesti Sinfonietta tegutsemise jooksul mitu korda juhtunud. Too n ühe näite, mis seda kõnekalt iseloomustab. Eesti Sinfonietta on mänginud Ahven amaal kahes rahvusvahelises ooperiprojektis. Selle koostöö eellugu ulatub aga rohkem kui sajandi taha – XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses tegutses Ahvenamaal  Önningebys Viktor Westerholmi eestvedamisel üks Põhjamaade kuulsamaid kunstnike kolooniaid. Sinna suundusid 100 aastat tagasi ka noored eesti kunstnikud: Ahvenamaal viibisid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Anton Starkopf ja kirjanik Friedebert Tuglas. Neist kõigist kujunesid Eesti kultuuriloos silmapaistvad isiksused!K irjutasin Ahvenamaa kultuuriühingu Katrina produtsendile nii sellest fenomenist kui ka asjaolust, et olin Ahvenamaal ise viibinud rohkem kui 20 aasta jooksul igal suvel lühemat või pikemat aega. See impulss, see emotsioon kõnetas, ja nii seob meid Katrinaga siiani koostöö, millest on välja kasvanud uusi kontakte teistes riikides, nii nagu elujõuline taim ajab üha uusi võrseid. Kummaline küll, aga mul on Eesti Sinfoniettat lihtsam tulemuslikult pakkuda välisagentuuridele kui Eesti kontserdikorraldajatele. Siin tundub olevat tõepõhi vanasõnal, mis ütleb, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Ja nii ei ole see mitte üsknes Eesti Sinfoniettaga. Maria Selets kaja ütles ajak irjale Muusika antud intervjuus (2024), et ta pole Eestis veel “turule” pääsenud. Samas valiti ta 2023. aastal Inglise r ahvusballeti muusikajuhiks, kus ta käesoleval hooajal tööd alustas, lisaks paljudele kontsertidele ja etendustele, mida ta juhatab üle Euroopa. Pärast Kölni filharmoonias toimunud kontserti, mis oli ka Maria Seletskajale esimene ülesastumine sealses saalis, soovis korraldaja, et Eesti Sinfonietta tuleks kahel järgneval hooajal tagasi just koos temaga!   Missugused on Eesti muusika ja muusikute peamised müügiargumendid? Mis on lõpuks see, mis veenab? Ma ei nimetaks meie muusikute pakkumist välisagentuuride kontserdihooaegadesse “müügiks”. Nii ei saa ma tuua välja ka “müügiargumente”. Mis veenab kutsuma eesti muusikuid, teab ainult inimene, kes meid kutsub. Kui saadan kellelegi, keda ma veel ei tunne, orkestri biograafia, aitavad väärikates saalides toimunud esinemised positiivse otsuse langetamisele loomulikult kaasa, ei saa salata. Eriti kui saab lisada ka mõnest supersaalist otseülekandena kõlanud live- salvestuse. Aga nagu sa ise Postimehes pärast Eesti Sinfonietta Kölni kontserti kirjutasid, olid kuulajad vaimustunud lisaks mängutehnilisele täiuslikkusele just orkestri erakordsest emotsionaalsusest. Jah, Kölni korraldaja ei olnud Eesti Sinfoniettat varem kuulnud, aga asjaolu, et orkestrandid on suhteliselt noored, oli tema jaoks üks oluline argument. Ei saa loomulikult väita, et ainult noorus tagab emotsionaalse mängu, kuid erinevad vanused kannavad kindlasti erinevat tundeenergiat, mis esitatavat muusikat rikastab.   Nagu sa Kölni kontserdi järel ütlesid, on Eesti Sinfonietta üks neist tuhandetest orkestritest, kes ütlevad, et nad tahaksid mõnel suurepärasel laval üles astuda. Usun küll, et see nii on, aga tegelikult ei tohiks olla vahet, kus sa mängid, vaid – kellega mängid. Orkestri koosseis, dirigent, solist – kõigi nende sünergia on see, mis paneb muusika elama. Põhjusi, miks ma ikka püüan leida Eesti Sinfoniettale kontserte Euroopa superlavadel, on mitu. Kindlasti on kontsert sellisel maailmalaval muusikutele inspireeriv ja nende kunstiline heaolu on üks minu prioriteete. Mulle on ka väga oluline, et eesti muusikakultuur saab kõlada väljaspool Eestit, vanades kultuurimaades, ja nii kirjutame uued read eesti muusikaajaloo lehekülgedele. Sellised kontserdid ei ole lihtsalt kokku võetavad sõnadega: “Iseenesest tore, et hästi läks ja tagasi kutsuti”. See on palju rohkemat. Olen alati mõelnud, et eesti muusikud võiksid mängida Euroopa saalides mitte ainult hoogtöö korras, kui Eesti Vabariik saab 100 või Arvo Pärt 90. Eesti muusikakultuur – siinkohal ma ei pea silmas vaid eesti heliloomingut, vaid ka muusikuid – kogu oma rikkuses peaks olema Euroopa muusikakultuuri loomulik osa ja kõlama sealsetes abonementides kogu aeg. Praegu on see, et Eesti Sinfonietta mängib Kölni filharmoonias kolmel järjestikusel hooajal, samm selle unistuse suunas. Usun ka, et vabakutselise orkestrina on Eesti Sinfonietta olemus “elavam” kui muusikat päevatööna tegevatel orkestritel. Tasakaal on oluline – peab olema piisaval arvul kontserte, et orkestri koosmäng saaks areneda, samas ei tohi see arv olla liiga suur, et mitte kaotsi lasta erakordsuse tunnet musitseerimisel.   Kus ja kuidas toimuvad muusikaturud ehk kus saavad müüjad ja ostjad kokku, tuttavaks, võimaluse ennast näidata-kuulata? On neid piisavalt? Agentuuride kokkutulekute eesm ärk on justkui aidata eesti muusikutel jõuda suuremale rahvusvahelisele areenile. Mina isiklikult sellesse ei usu. Selline lähenemine võib ehk olla tulutoov teiste muusikažanride puhul, klassikalist muusikat aga ei tohiks võtta “muusikatööstusena”, kontserdikorraldajat “muusikaettevõtjana” ega kultuuridiplomaatidena välislavadel mängivaid muusikuid “muusikaekspordi edendajatena”.Klassikaline muusika on ajas kulgev kunst. Kui kuulan kolm minutit mõnest pikast teosest ja näen laval üksteise järel vahetumas esinejaid, ei anna see tegelikult edasi, milleks need muusikud võimelised on või ei ole. Või milline on see muusika, mida nad esitavad.“Muusikatööstus” nagu tööstus ikka, peaks ju midagi tootma. Ehk on võimalik toota popmuusika hitte, aga me ei saa “toota” soliste nagu Hans Christian Aavik, Marcel Johannes Ki ts või Eesti Sinfonietta muusikud. N ad kõik on unikaalsed.Oma kogemustest näen, et XXI sajand oma tehniliste võimalustega lubab  palju paremini ja avaramalt tutvustada muusikat ja muusikuid kui mingis ruumis toimuv agentuuride “muusikaturg”.   Nagu Hans Christian Aavik Kölnis mängitud lisapala (Ester Mägi “Kadents ja teema”) kohta Postimehele antud intervjuus ütles, tuleb eesti muusika tutvustamisega ikka meil endil tegeleda, mitte kellegi teise peale lootma jääda. Täpselt! Mul on sama lähenemine kavade koostamisel – eesti muusika esitamine välislavadel on meie suur võimalus ja samas ka meeldiv kohustus. Eesti Sinfonietta soovib ka edaspidi maailmalavadel mängida eelistatult koos eesti solistide ja dirigentidega!

Tallinn kannab UNESCO muusikalinna uhket tiitlit 2022. aastast ja see annab muusikale linnaruumis erilise tähenduse. Tallinn on linn täis muusikat. Tallinn on ka heliloojate ja uue muusika linn.  UNESCO loovlinnade võrgustik käivitati 2004. aastal eesmärgiga tähtsustada kultuuri ja loovuse rolli linnade jätkusuutlikus arengus. Viimastel aastatel on huvi selle vastu olnud väga suur: 2017. aastal võeti võrgustiku liikmeks 64, 2019. aastal 66 linna. Võrgustikus on seitse kategooriat: disaini-, filmi-, gastronoomia-, kirjandus-, käsitöö- ja rahvakunsti-, muusika- ning meediakultuurilinnad. Üks linn saab kuuluda vaid ühte kategooriasse. Eestist on UNESCO loovlinnade seas lisaks Tallinnale veel kirjanduslinn Tartu (alates 2015) ning käsitöö- ja rahvakunstilinn Viljandi (alates 2019). UNESCO muusikalinna tiitel on kvaliteedimärk Tallinnale, meie muusikaelule ja siin tegutsevatele loojatele, esitajatele ning korraldajatele. Estonia teatrist, Estonia kontserdisaalist, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Rahvusmeeskoori, Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsertidest “Jazzkaare” ja Tallinn Music Weekini ulatuv muusikaskeene muudkui kasvab. Linn on loonud ka muusikalinna noortepileti programmi, et laiendada laste ja noorte ligipääsu muusikasündmustele ning populariseerida klassikalist muusikat kui muusikakultuuri alust.   Estonia teater ja Estonia kontserdisaal Tallinna muusikaliseks visiitkaardiks on mõistagi meie ajaloolised Estonia teater ja Estonia kontserdisaal. Selles 1913. aastal rajatud (1947 sõjajärgselt taastatud) hoones, mille arhitektid on Soome omaaegsed kuulsused Armas Lindgren ja Wivi Lönn, toimuvad ooperi- ja balletietendused, hulk olulisi kontserte ning samuti vastuvõtte ja pidustusi. Estonia ajalooline maja on meile kõigile oluline ja omane. Nüüd on aga juba aastaid kestnud debatt teatrile kas juurdeehituse või uue hoone rajamise teemadel. Estonia kontserdisaalis tehti 1997. aastal ning 2019–2020 põhjalikke renoveerimistöid. Kontserdisaalis tegutseb Eesti Kontsert, kes korraldab aastas ligi 1300 kontserti üle Eesti. Samuti on Estonia kontserdisaal koduks Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile.   Mustpeade maja peauks. Tallinna vanalinnas on legendaarseid kontserdipaiku Vanalinna kitsad tänavad, kõrged tornid ja keskaegsed kiviseinad on täis saladusi ja lugusid, mis on kandunud läbi sajandite, üks süngem kui teine. Pikal tänaval asuva Mustpeade maja töötajad on kuulnud selle kauni ukse taga seletamatut trepinaginat ja märganud kapuutsi kandvaid hõljuvaid mehekujusid. Kummitusi võib seletada asjaoluga, et omal ajal mõistsid mustpead selles majas seadusi rikkunud vendade üle karmi kohut ja elu kaotanud uitavad majas tänaseni ringi. Samas on selles majas üle 500 aasta peetud Tallinna uhkeimaid pidusid. Praegu on Mustpeade maja aga muusika päralt ning siin tegutsevad Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkester. Mustpeade maja läheduses leidub vahvaid vanalinna hoove. Eriline värvikirevus avaneb ühes põnevas tagaõues Vaimu tänaval. Vaimu tänav, mis keskajal kandis Tondi nime, on üks põnev koht. Vähe sellest, et mitmes siinses majas pidavat kummitama, on ka hoonestus säilitanud paljuski oma keskaegse ilme. Siin võib kohata erinevaid tänavamuusikuid, kes annavad oma ilme ka Tallinnale kui UNESCO muusikalinnale. Loomulikult on vanalinna üks olulisi kontserdipaiku Niguliste muuseum-kontserdisaal. Paiknedes endises sakraalhoones, annab see võimaluse keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti esitleda ajaloolises keskkonnas. Tuntud on Niguliste kiriku suur nelja manuaali, pedaali ning 63 registri ja 4711 vilega Rieger-Klossi orel, mis valmis 1981. aastal. Nõnda korraldati siin varem Tallinna rahvusvahelist orelifestivali, nüüd toimub aasta algul Niguliste orelinädal. Lisaks on igal laupäeval ja pühapäeval algusega kell 16 traditsioonilised orelipooltunnid.  Kontserte tehakse ka Tallinna raekojas. 2022. aastal täitus meie ajaloolisel hoonel 700 aastat esmamainimisest. Hoone ehituslugu ulatub lausa XIII sajandisse, kuid oma praegusel kujul valmis raekoda aastal 1404. Uhked gooti võlvid ja haruldased keskaegsed pingid, seinamaalingud ja renessanssgobeläänid peegeldavad hansaaegse Tallinna jõukust ja ideaale. Eesti barokk-kunsti kauneimaks näiteks on raesaali nikerdatud friis. Raesaali kunstiteosed olid raehärradele ka õiglase kohtumõistmise eeskujuks, sest XIII–XIX sajandini oli raekoda ka kohtumaja.  Siim Karnö Vaimu tänava sisehoovis. Jaluta muusikarajal Vanalinnas asub veel teatri- ja muusikamuuseum, kus saab vaadata Eesti ajalugu muusika ja lugude kaudu, siin saad ka interaktiivselt muusikaajaloos rännata. Muusikarada “Vanalinna keldrid” annab ülevaate pealinna keldrites möödunud kümnenditel eksisteerinud või veel tänapäevalgi tegutsevatest meelelahutus- ja kontserdipaikadest ning seal mängitud muusikast. Näitleja Juhan Ulfsaki sisse loetuna saab kuulata lugusid sellistest legendaarsetest paikadest nagu KuKu klubi, Eeslitall ja Kodulinna maja. Tutvustatakse ka uuemaid kohti, nagu Clazz, Philly Joe’s ja Winkel. Kokku on muusikarajal 15 erinevat peatuspaika. Neid käsitlevad tekstid on koostanud muusikateadlane Brigitta Davidjants ja muusik Aivar Tõnso. Tallinn Music Weeki külalised muusikarada avastamas. FOTO Mari Viil Keldrite tuur annab võimaluse tutvuda ajaloo selle osaga, mis enamasti jääb pigem peitu. EMTA teadur Brigitta Davidjants leiab, et keldrite tuur pakub suurepärase võimaluse õppida alternatiivset muusikaajalugu: “Popkultuuri ajalugu on väga sageli seotud suuliste lugudega, see ei ole enamasti klassikaliselt dokumenteeritud. Ja keldrite tuur andiski võimaluse jäädvustada seda ajalugu, mis sageli on pisut peidus. See räägib nii muusika ja linnaruumi seostest, samuti fännidest, keda sageli peetakse veidrikeks, ent kelleta ei oleks ka bände.” 1990. aastad olid Eestis kahtlemata keerulised, ent samamoodi tähendas see kümnend geograafiliste piiride avardumist ning võimalust eksperimenteerida muusikaliste piiridega. Diskomuusika võidukäigu kõrval tärkas palju väikeseid subkultuure, kes vabanenud muusikamaastikul oma kohta otsisid. Just sellele uuele muusikale pakkusid pinda vanalinna keldrid, millest on inspireeritud muusikarada “Vanalinna keldrid”. Kuku klubi. Kuku   Kadrioru kunstimuuseum Kadrioru loss on samuti kujunenud kauniks kontserdikohaks. Regulaarne muusikaelu taastus Kadriorus 2014. aastal, mil algas igapühapäevaste “Lossimuusika” kontsertide sari. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka palju välismuusikuid. Peasaali eriline akustika ja lummav interjöör teevad igast kontserdist tõelise kunstielamuse.   Festivalid Tallinn on paljude festivalide kodupaik. Eesti heliloojate liidu korraldatavate Eesti muusika päevade näol on tegu olulisima eesti heliloojate uusloomingut tutvustava festivaliga Tallinnas. Pika traditsiooniga festivali korraldatakse alates 1979. aastast. Tallinna kammermuusika festivalist on saanud Tallinna linnale hea ja kindel traditsioon. Tallinna Filharmoonia korraldab Pirita kloostri varemetes “Birgitta festivali”. 1990-ndate alguses tagasihoidlikult alanud “Jazzkaar” on praegu üks olulisemaid džässifestivale Põhja-Euroopas. Uue muusika ja linnaruumi  showcase -festival Tallinn Music Week on pälvinud rahvusvaheliselt väga tuntud nime. Festivaliga käib kaasas ulatuslik muusikateemasid kajastav konverents. Siin nimetatutega Tallinna festivalide nimistu muidugi ei ammendu.   Lauluväljaku külastuskeskus. Stiilne Eesti muusika- ja teatriakadeemia Eesti muusika- ja teatriakadeemiat peetakse funktsionaalselt üheks kõige paremaks muusikaõppeasutuseks Euroopas. EMTA kaasaegne õppehoone asub Tallinna kesklinnas, lavakunsti osakonna renoveeritud hoone aga Toompeal ja selle hoone lugu ulatub tagasi XIV sajandisse. 2019. aastal avati EMTA uus korpus uue suure saaliga – EMTA kontserdi- ja teatrimaja Tatari tänaval. See 476 kohaga kontserdipaik on väga populaarne ning linnarahvas külastab seda hoolega. Suure saali akustika, mille töötas välja Eesti kogenuim akustik Linda Madalik koos Taani spetsialistidega, on nauditav. Veel asub EMTA uues korpuses 130 pealtvaatajat mahutav  black box , mida kasutavad eelkõige lavakunsti ja kaasaegsete etenduskunstide tudengid ning džässmuusikud. Uude korpusesse rajati ka multimeediakeskus ning džässi ja varajase muusika õppeklassid. Virtuaalsete meistriklasside ja kontsertide tarvis on sisse seatud kaks LoLa (Low Latency Audio Visual Streaming System) viitevaba heli ja video ülekandetehnoloogiaga õppeklassi. Kui pääseda hoone katusele, avanevad seninägematud ja hingematvad vaated linnale.  MUBA fuajee. MUBA Pärnu maanteel Uus valminud Tallinna muusika- ja balletikool ehk MUBA asub müriseva Pärnu maantee ääres, aga majas sees on vaikus: siin on muusika ja tants. Võib isegi öelda, et tegu on kunstide koduga, sest siin ühendati kolm kooli: Tallinna muusikakeskkool, Tallinna balletikool ja G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool. Hoones on kõrged laed, palju valgust ja toredaid valgusteid; siseviimistluses on kasutatud palju puitu, aga ka metalli. See kõik mõjub stiilselt ja puhtalt. Lisaks suurele ning kahele kammersaalile on majas 120 klassi ja mitusada klaverit. Juba välisuksest sisenedes tunned, kuidas muusika vallutab südame.   Lauluväljaku külastuskeskus kutsub Laulupidude kodu ja laulva revolutsiooni häll asub loomulikult lauluväljakul. Kogu selle ajastu ning sündmuste mälestuse jäädvustamiseks loodi laululava majja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30 aasta juubeliks 2021. aastal külastuskeskus. Püsiekspositsioonis avaneb külastajale Eesti lähiajaloo pöördeline peatükk, mis räägib väikese Eesti rahva sammsammulisest ja vägivallatust teekonnast iseolemise taastamisele. Nii põimuvad siinses ekspositsioonis Eesti Vabariigi taasiseseisvumise periood, laul ja Tallinna lauluväljaku lugu. On kasulik teada, et külastuskeskus on avatud vaid eelneval kokkuleppel, kuid iga endast lugupidav eestlane võiks seal vähemalt korra ära käia!   Muusikalised lambid Light and Decor hoovis. Muusikat leidub isegi Lasnamäel Üks üllatavamaid kohti Tallinnas, kus muusikalise arhitektuuri keskele sattuda, asub Lasnamäel kaupluse “Light and Decor” hoovis. Siin on eriilmelised lambid, mis kujutavad erinevaid muusikainstrumente, teiste hulgas on esindatud harf, tšello ja trompet. Kel soovi põnevalt lahendatud muusikariistu kujutavaid välilampe koduhoovigi osta, saab seda siin teha. Rootsi vanasõna õpetab: karda vähem, looda rohkem; söö vähem, näri rohkem; virise vähem, hinga rohkem; räägi vähem, ütle rohkem; armasta rohkem, siis saavad kõik head asjad sinu omaks. Lähemalt saab “Tallinn – UNESCO muusikalinn” sündmustest teada www.muusikalinntallinn.ee .

Eelmise aasta 5. detsembril toimus Alexela kontserdimajas ansambli Vitamiin suur hüvastijätukontsert “Viimane vaatus”, mis oli viimse piletini välja müüdud. Muuhulgas esitleti tol õhtul ka Tiina Jokineni trükivärsket, mahukat raamatut “Tähekogu Vitamiin”, mida huvilised said ka kaasa osta. Tuleme muusikaõhtu juurde hiljem veel tagasi, kuid alustuseks sellest trükisest. Värske Vitamiini-raamat on oma enam kui 400-leheküljelise mahuga päris kopsakas lugemine ning varustatud ka rikkaliku pildimaterjaliga. Alates kõige varasematest bändifotodest aastast 1978 ning lõpetades ühe fotoga Taani päevalehe Vitamiini kontserdi retsensioonist, mis on dateeritud 21. mai 1988. Pildivalikuga leheküljed aitavad seda raamatut omal kombel liigendada, muidu oleks lugejal mahukat tekstikorpust ehk tervikuna raske hoomata. Tiina Jokinen on võtnud endale n-ö kujuteldava kroonikakirjutaja rolli, nagu ta oleks olnud ise kohapeal, kirjeldades stseeni, kui hakkaja mänedžer Jüri Mitt hakkas aastal 1978 restorani Vana Toomas kõrtsimuusikutest kokku panema uut bändi Vitamiin. Ja nagu ta oleks olnud tunnistajaks edasistele eriskummalistele juhtumustele Vitamiini ringreisidel ja bändisisestele “arveteklaarimistele”, mida ajendasid kord muusikalised, kord rahalised jms eriarvamused. Selline kirjutamisviis mõjub kuidagi vahetult ja dokumentaalselt, mis – vähemalt dokumentaalsuse osas – on ka enamjaolt tõsi. Kuna autor on enne raamatu kirjutamist pidanud kuude kaupa pikki vestlusi ja usutlusi pea kõikide Vitamiini pillimeeste ja lauljatega. Väljend “enamjaolt tõsi”, mida ennist kasutasin, tuleneb peaasjalikult sellest, et aastakümnete tagused mälestused on paratamatult inimlikult subjektiivsed. Aeg annab kõik, aeg parandab kõik haavad ja mis need teised rahvalikud ütlemised aja kohta on … Teisalt kõik otsekõnes dialoogid muusikute vahel, mida lugeda saame, on samuti kunstiline fiktsioon, sest ega keegi ju neid aastakümnete taguseid jutuajamisi bändiproovides ei lindistanud. Aga asjaosalised mäletavad toonaseid olukordi praegu igatahes sellistena. Raamatu kui terviku ülesehitus tuginebki nendele kronoloogilises järjestuses (ala)pealkirjastatud stseenidele – juhtumused küll bändi proovides, küll ringreisidel –, mida on poolesaja ringis. Kõige lühemad neist on paar, pikemad kolm-neli lehekülge. Justkui Balthasar Russowi kroonika, kus pole samuti pikki peatükke. Ent nagu igal asjal siin ilmas, on ka sellel printsiibil oma head ja vead. Vahetust sissevaatest Vitamiini tagatubadesse oli “heade” arvestuses juba juttu, samas võib raamatu niivõrd fragmenteeritud kompositsioon võtta lugemisel natuke hoogu maha. Neile, kes ootaksid “pika kaarega” teksti ja pikemat teemaarendust, tekiks justkui ridamisi mõttekatkestusi. Mõistagi on siinöeldu üsna subjektiivne retseptsioon, kuid ega esmamulje vastu ei saa. Vitamiin 1987. aastal Üks raamatu vaieldamatu väärtus on aga toonaste nõukaaegsete olude värvikas iseloomustus (koos humoorika analüüsiga) ning kirjeldused, kuidas bändimehed kriitilistes olukordades juhmivõitu tšinovnikuid leidlikult üle kavaldasid. Näiteks viisid päris akordioni üle piiri ja müüsid maha ning tagasi tulles näitasid nõukogude tollis laste mänguakordioni jne. Nooremat lugejat võivad sellised anekdootlikud seigad (mida nad ju mõnikord olidki) muidugi lõbustada. Ent praegused 60+ põlvkonna inimesed mäletavad, et olukorras, kus nõukogude inimesel ei tohtinud valuutat olla, oli sellega tollis vahelejäämine kriminaalselt karistatav. Nii oli asi tegelikult naljast kaugel. Nagu ka siis, kui Vitamiin 1986. aastal sunniviisiliselt ja toonase sõjakomissari järelevalve all Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda esinema saadeti. Siiski on “Tähekogu Vitamiin” põhitonaalsuselt ootuspäraselt rõõmsameelne, kergesti loetavalt lobedalt kirja pandud ning ka teatud nostalgia-noodiga oma minevikumeenutustes. Nõukaaja absurdsuste kõrval oli ka helgemaid momente – olgu selleks siis supilusikaga kalamarja söömine Vitamiini Kaug-Ida tuuril Kamtšatkal või Musta mere äärsete kuurortide võlud, kui kontserdireis sinna viis. Pluss lõunamaist päritolu kohalike rikkurite väljategemised restoranides jne. Ent siit ei tasu välja lugeda nostalgiat nõukogude võimu järele – pigem ikka tõdemust, et “me olime siis noored ja särtsu täis”, olgu olud millised tahes. On aga üks asi, mis nõukaajal oli Eesti bändimeestele selgelt soodsam kui meie praegustele popansamblitele. See on tõeliselt suurtel lavadel ja staadionidel esinemise kogemus. Kui Moskva kontserdiagentuur Roskontsert Vitamiini Venemaa tuurile paiskas, tuli tihtilugu mõnes spordihallis esineda umbes kümnele tuhandele pealtvaatajale kaks-kolm korda päevas (rekord olevat olnud viis kontserti päevas). Mõnes klubis või pubis mängides (nagu meie bändid praegustes oludes) sellist kogemust ei saa ega sellist raha ka mitte. Pahupooleks kõrvalnähud, et laulja häälepaelad ei pruukinud sellise tambiga turnee lõpuni meditsiinilise abita vastu pidada. Peeter Vähi, Rein Laaneorg, Mikk Targo. FOTO Tiiu Rinaldo Raamatu lõpuosa on selles mõttes laiema vaatenurgaga, et heidab pilgu Vitamiini prooviruumist välja laulva revolutsiooni eelsesse ja aegsesse Eestimaa olustikku 1980-ndate lõpus. Ning selle järelmitele ka kogu Nõukogude Liidus, mida Vitamiini muusikud pidid pöördumatult kokku kukkuva liidu majandustingimustes oma kontserdireisidel ise omal nahal kogema. Hädade loetelu oli 1989. aastaks umbes selline: rahval enam raha polnud, saalid tühjenesid publikust sama kiiresti, kui kukkus rubla kurss, kohalikel filharmooniatel polnud võimalusi muusikutele maksta ja popmuusika skeenel toimuv ei huvitanud enam kedagi. Tagatipuks reorganiseeriti Eesti NSV Riiklik Filharmoonia ümber Eesti Kontserdiks, kus kaotati ära estraadiosakond. Nii et Vitamiin jäi nüüd omapäi. Vitamiin andis viimase kontserdi 3. juunil 1989 Sakala poliitharidusmajas (rahvasuus Karla katedraalis), misjärel ansambel läkski laiali. Asemele tekkis küll Rein Laaneoru ja Sergei Pederseniga Monarh, kuid seegi pidas vastu napilt pool aastat.    “Tähekogu Vitamiin” on küll hästi faktirohke raamat, kuid seal pole pikemalt juttu Vitamiini tähendusest omas ajas. Või kas ainult omas ajas? Sel teemal tasub vist pisut mõtiskleda, kuna mullu detsembris toimus Alexela kontserdimajas Vitamiini hüvastijätu-kontsert “Viimane vaatus”, mis oli viimse piletini välja müüdud. Vaatamata sellele, et Vitamiin polnud enam kui 35 aastat tegutsenud, oli asi rahva unustusest kaugel. Olnud ise ka sel kontserdil, võin kinnitada, et silma järgi umbes poole publikust moodustasid 60+ vanuserühmas kuulajad. Teise poole aga kuldses ja nooremas keskeas muusikasõbrad ning näha võis ka päris noori, kes tulid ilmale umbes kümme aastat pärast Vitamiini laialiminekut. Kuulajate nii lai ja mitmekesine vanusespekter on päris kõnekas, see pole vaid pensioniealiste nostalgia-ihalus. Kui küsida mõnelt vanemalt tavakuulajalt, milliseid Vitamiini omaaegseid hitte ta oskab nimetada, tuleb vastuseks tõenäoliselt “Tiigrikutsu”, “Linda”, “Roosiaia kuninganna” ja “Jätke võtmed väljapoole”. Kuid see on vaid imeväike osa Vitamiini kümneaastasest produktsioonist, millest poole moodustavad omaloomingulised, muusikaliselt nõudlikumad lood nagu “Must lagi on meie toal” või jazzrocki sugemetega instrumentaalkompositsioon “Festival” jpt. Usutavasti on nii mõnelgi meie melomaanil plaadiriiulis veel alles Vitamiini kolm 1980-ndatel ilmunud vinüülplaati. Vitamiini edu omas ajas oli lausa fenomenaalne – Eesti Raadio soovisaate kuulajad hääletasid Vitamiini parimaks eesti ansambliks, suured kontserdisaalid Venemaal olid nii välja müüdud, et tuli teha lisakontserte, peale ETV soovis Vitamiini oma ekraanidel näha ka Moskva Kesktelevisioon jne. Ent mis oli sellise edu taga? Ühelt poolt muidugi väga andekad tegijad. Ei maksa unustada, et Vitamiinist on saanud tuule tiibadesse sellised säravad lauljad nagu Anne Veski ja Marju Länik, hiljem Mait Maltis, Aivar Mäe ja Siiri Sisask. Ka Joel Steifeldti kantrisugemetega rahvalikke laule ei tasu unustada. Lisagem siia veel Peeter Vähi ja Mart Metsala klahvpillidel, Mikk Targo ja Andres Oja trummidel, kitarrist Rein Laaneorg ning laulja-bassimees Raul Sepper – tähtede paraad missugune! Teiselt poolt mõistagi ansambli repertuaar. Vanemaealised kindlasti mäletavad, et seitsmekümnendate lõpus algas popmuusikas diskobuum ja Boney M kõlas ka meil igas kohvikus ja baaris. Vitamiin läks aga teist teed ja otsustas peavoolu diskomuusika asemel meloodilise poprocki kasuks. Väga õige valik, sest tol ajal meil siin Eestis (ja hiljem ka Venemaal) selles vallas, niisuguste lauljatega nagu Anne Veski ja Marju Länik, konkurente õieti polnudki. Eelöeldut summeerides võib tõdeda, et ilmselt avalduvad Vitamiini aastatepikkuses produktsioonis n-ö põlvkondadeülesed kihistused ja kvaliteedid, kus vanaisadele-vanaemadele on märksõnaks nostalgia, isadele-emadele ehk lapsepõlvemeenutused ja lastelastele lihtsalt avastamisrõõm.

Kui ma esimest korda Leonardo da Vinci joonistatud portreesid nägin, jäin sõnatuks. Kuidas sellise detailitäpsusega kunstnik vaatab inimesi, mõtlesin toona. See küsimus jäi mind saatma aastateks, aga nüüd, mil ise süvenesin taas portreemaali müstilisse maailma, olen vist õige pisikese sammu vastusele lähemale astunud. Sündisin perekonda, kus armastus kaunite kunstide ja muusika vastu on olnud juba päris mitmendat põlve esikohal. Meil oli kodus igasuguseid pille alates parmupillist kuni klaverini – kõik need sai ka ise järgi proovitud, isegi kontrabass. Armastasin väga laulda, aga see oli pigem mu salakirg, sest ma ei olnud üldse esineja, pigem hoidsin tagaplaanile. Laulsin üksi looduses uidates lindudega võidu. See, mis aga minu puhul kõigile kohe silma paistis, oli mu joonistamise kirg. Juba kaheaastaselt olla ma inimesi kujutanud. Ja tõepoolest, mäletan end vahel päevad läbi joonistamas. Suviti panime verandale minu näituse üles. Ükskord külastasid seda mingil põhjusel isegi kunstikooli tudengid, aga mäletan, et jooksin nende eest peitu. Minu isapoolsed vanaisa ja vanaema on mõlemad käinud kõrgemas kunstikoolis Pallas, kuid olude sunnil jäi neil see lõpetamata. Vanaema oli hea maastiku-, natüürmordi- ja lillemaalija, vanaisa aga andekas karikaturist ja hea just inimeste kujutamises. Kahju, et ta oma annet toona ise eriliseks ei pidanud ja sellele eriti aega ei pühendanud. Tema kirg meisterdada viiuleid kaalus üles kujutava kunsti. Aga tänu vanaisa kunstihuvile oli meie kodus riiulitäis põnevaid kunstiraamatuid. Mulle meeldis neid sirvida ja uurida kuulsate kunstnike töid. Näiteks raamatu “Der Nackte Mensch” (“Alasti inimene”, saksa k) järgi õppisin samm-sammult inimest joonistama. Üks mu lemmikraamatuid oli Herluf Bidstrupi “Huumorit ja satiiri” (1959). Selle vaatasin ma sõna otseses mõttes ribadeks. Nautisin Bidstrupi humoorikat, hoogsat ja elavat joonistusstiili ning olen seda eeskujuks võttes ka ise püüelnud sarnaselt elusa ja lõbusa joone poole. Ilmselt on tema kunstnikukäekiri mõjutanud ka minu joonistustöid, seda võib ehk isegi märgata mõnes mu illustratsioonis. Olen illustreerinud mitu raamatut: “Külalaulik 1. Rahvalaule sajanditaguseilt Eesti külatänavailt” (2013), “Õnnõkõn siin tsõõrin olla. Valik Vana-Võrumaa laulumänge” (2018) ja “Nõiduslik Eesti. Tõestisündinud nõia- ja ebausulood” (2019). Maalimisega olen mõnevõrra vähem tegelenud, kuid nüüd viimasel ajal taas rohkem. Mõned aastad tagasi tekkis mul süvenev kuulmislangus ning maalimine on toiminud mulle kui teraapia, aidanud rasketest hetkedest üle ja toonud uue sädeme ka minu tegemistesse muusikas. Olen teinud nii õlimaali kui akvarelli, aga ka maalinud kriidivärvidega mööblile ja katsetanud kaseiinvärve, tehes seinamaalinguid. Hiljuti avastasin enda jaoks pastellmaali tehnika. See on justkui kaks-ühes: joonistamine ja maalimine, kus pehme kriidiga joonistatakse ette, näppudega hajutatakse jooni ja sulatatakse värve omavahel. See on huvitav, kuidas isegi igapäevaelu toimetusi tehes hakkab mu silm üha rohkem erinevaid värvivarjundeid märkama. Maailm muutub tõepoolest värvilisemaks, kuna kunstnikusilm otsib alateadlikult pisimaidki nüansse. Võin tundide viisi imetleda näiteks impressionistide töid. See on omamoodi ime, kuidas värvilaikudest saab terviklik elamus. Maal tõmbab vaataja elava pildina endasse, nii et on võimalik tunda isegi lõhnu ja kuulda helisid. Võtmesõnaks on valgus. Mulle on alati meeldinud inimesi kujutada ja nii tekkiski mõte luua portreemaalide sari. Kuna olen tihedalt seotud muusikamaailmaga, kohtunud ja koostööd teinud paljude andekate Eesti muusikutega, otsustasin portreteerida kõigepealt just neid loovisikuid, kellega mul on isiklik kokkupuude või kes on mind mingil moel inspireerinud. Nii sündiski portreemaalide sari “Muusikamaal”, millega soovin esile tõsta meie andekaid muusikuid ja teisi loovisikuid. Elame keerulisel ajal ja läbi ajaloo on sageli just nemad olnud rasketel perioodidel inimestele otsekui hingehoidjad, kes aitavad tuua siia maailma helgust ja lootust. See maalisari on minu kummardus nende loovisikute kaudu laiemalt muusikale ja kaunitele kunstidele. Olen avastanud portreemaali kui žanri maagia ja ka selle, kui põnevad on erinevad näomaastikud. Tegelikult on see žanr üks keerukamaid. Kuidas anda edasi konkreetse inimese olemust, tema essentsi, panna pilt elama? Iga inimene on omanäoline maailm. Iga millimeeter loeb, et tabada isiksust tõepäraselt ning samas säilitada vaba joon ja pintslitõmme, et pildis oleks elu. See ongi ehk kõige keerulisem: panna maal midagi jutustama, et see ei oleks pelgalt pilt modellist või koopia fotost. Ja see nõuab pidevat harjutamist, et soovitud tulemuseni jõuda, sest eks enesekriitik minus ju tõstab pead aina enam, mida rohkem ma maalin. Käe ja silma treenimiseks on mul visandiplokk alati kaasas. See on ka sisemine treening, et saavutada vabadus tunnetada südamega, et siis paari joonega anda edasi kujutatava olemus. Olen imetlenud näiteks Pablo Picasso töid, kuidas ta on nihutanud piire ja suutnud edasi anda kujutatava olemust kubismis. Kui asun maalima, pean võtma hetke, et tunnetada käes ja südames tekkivat surinat. Sarnane tunne tekib mul ka tegelikult enne laulma hakkamist. See on meditatiivne seisund, kus aeg kaob ja mina loojana olen täielikus usalduses – miski loov vaim nagu võtaks käe üle, ja lauldes hääle. Lõuendilt peegeldub vastu elu müstika ja näen, millist igavikulist ilu meist igaüks kannab. Mul on hea meel, et minu portreemaalide näitus, mis rändab praegu mööda Eestit, on nii palju positiivset tagasisidet saanud. Midagi neis töödes ilmselt siis ikkagi on, mis inimesi liigutab. Ise tunnen küll, et olen alles põneva teekonna alguses ja väga palju on veel õppida, avastada.   Kuid ma tõesti armastan seda hetke, kui mu ees laiub puhas valge leht kui vaikuse hetk – kõikide võimaluste nullpunkt. Kätte tekib mõnus surin ja südamesse helin, ning algab uus loometeekond. Kui ma sukeldun näiteks Leonardo da Vinci meisterlikesse portreedesse, aeg justkui peatub. Need väljendusrikkad näomaastikud toimivad minu jaoks lõputu inspiratsiooni allikana, jutustades lugusid inimestest ja ajast. Mis teeb suurte kunstnike tööd, ka portreed, nii paeluvaks? Mulle on see eelkõige salapära – neis meistriteostes on peidus elu ülim tõde, mida inimesed ikka ja jälle otsivad. See miski tabamatu. Hea kunstiteos on nagu portaal, mis nihutab vaataja erinevate maailmade piirimaile, avab samaaegselt akna iseendasse ja universumisse. Minu jaoks on põnev otsida kunsti abil endast üha uusi aknaid ja püüda neid avada.

“Öölood” toob Eesti muusikamaastikule midagi uut. Akordion ja laul – sellist duot võib ette kujutada mitmeti, aga Kulno ja Leana koostöös on midagi erilist ja äratabatut. Mõlemad on tugevad loojad ja tõele au andes ei tahakski sinna kõrvale rohkem muusikuid ega suuremat ansamblit, kuigi albumile on leitud pisut seda-teist juurde. Mõlemad on ka väga andekad meloodiameistrid, poeetilised ja impressionistlikud tekstid aga on enamjaolt Leana loodud. Leana enda tekstidele loodud lauludes on ta vokaal mõnusalt ehe ja puudutav, albumi paaris rahvalauluseades emotsionaalselt veidi kaugem. Leanat on hea kuulata, isegi vokaliisid tunduvad ausad, kaasahaaravad ja mõtestatud. Kulno akordionimäng on eriliselt nauditav ja läbimõeldud. Jõulised rifid vahelduvad õhuliste saadete ja võluvate meloodiatega, omapärased mänguvõtted võtavad kõrva konksu otsa. Kulno mäng on sugestiivne ning isegi plaadile salvestatuna kuidagi isiklikult hetkes kohal ja kõnetav. Mitmeid pille – kitarrid, harmoonium, löökriistad, flüügelhorn –  mängib Jeroen Geerinck. Albumi parima hitikvaliteediga on vast lugu “Uus võõras”, mis iga kuulamiskorraga vähemalt kolmeks päevaks kummitama jääb. Geniaalne viis ja kahtlusevarjundita aus esitus jõuavad viibelõtkuta kohe kuulaja südamesse ja alles kui laul otsa on saanud ja kuulaja lummusest vabastanud, hakkad mõtlema, et millest see nüüd õieti rääkiski. Albumi meeleolu on ühelt poolt unistav ja eeterlik, kuid samal ajal selge ja jõuline. Öiste ja poeetiliste lugude voolamise vahel leiduvad mõned regilauluseaded, mis kostavad ootamatult vahendatult ja vähemüstiliselt, isegi õpitult. Nende puhul ei kipu ka kehtima osa ülevalpool kirjutatust. Öölugude album on nii, nagu nimest aimata on, veidi müstiline ja unistav, seda on hea kuulata vaikuses ja üksinda, võimalik, et kuupaistel või küünlavalgel.

FOTO Tiit Mõtus Malle Maltise loomingus on kesksel kohal teosed nii akustilistele instrumentidele kui ka elektroonikale. Malle Maltis on töötanud muusikajuhina Eesti Draamateatris, loonud muusikat ja teinud helikujundusi teatrilavastustele ning ligi kümnele anima- ja lühifilmile. 2004. aastal pälvis tema “Res” I preemia Prahas elektroakustilise muusika konkursil “Musica nova”. 2005 ja 2007 sai Malle Maltis Eesti muusika päevade heliloojapreemia. 2010 võitis tema teos “Chameleon chant” üle-euroopalise elektronmuusika teoste konkursi (III European Conference of Promoters of New Music) Austrias. 2024 aastal tõi ansambel U: EMPil esiettekandele teose “Episood kõverdunud aegruumis” klarnetile, löökpillidele ja elektroonikale. Eelmise aasta augustis esietendus Narva ooperipäevadel ooper “Raasulapsuke”. Ooper nomineeriti ka tänavustele riiklikele kultuuripreemiatele.   Erinevalt paljudest muusikutest ei ole sinu heliloojatee alguse saanud Tallinna muusikakeskkoolis. Kas mäletad, kuidas muusika sind huvitama hakkas? Varases lapsepõlves huvitasid mind rohkem raamatud, muusikat hakkasin õppima alles umbes 11-12-aastaselt. Kui keegi räägib, kuidas teda lapsena pilli harjutama sunniti, siis on see miski, mida ma ette ei kujuta. Minuga oli vastupidi – ma ei jõudnud ära oodata, millal koolitunnidl läbi saavad, et pääseksin jälle oma lemmiktegevuse juurde. Kuna meil kodus klaverit polnud, pidin ise otsima kohti, kus saaksin harjutada. Näiteks sain pärast tunde jääda muusikaklassi või loa harjutada klaverit heade peretuttavate juures. Parema puudusel joonistasin klahvid suurtele joonistusploki paberitele ja harjutasin nende peal. Pillimängust rohkem köitis mind asjaolu, et keegi on kõik need lood kunagi kirjutanud. Mõte ise midagi luua tundus vastupandamatult võimas. Esimesed kompositsioonitunnid sain hoopiski Eesti kunstiakadeemias sisearhitektuuri kateedri ettevalmistuskursustel, kus üheks ülesandeks oli tooli disainimine ja kus kompositsiooni puhul tuli mõelda näiteks niisugustele asjadele nagu proportsioonid, funktsionaalsus, materjalikasutus, terviku-detaili suhe. Usun, et mu kompositsioonitajule jättis see oma jälje. Väga paljusid kompositsioonitermineid ja ka loomisvõtteid saab abstraktsel tasandil ühelt loominguliselt alalt teisele üle kanda, miks mitte ka tootedisainist muusikasse. Igasugune tervik koosneb ju hulgast väiksematest elementidest, küsimus on valikutes, doseerimises ja tasakaalustamises. Ka muusikaline kompositsioon ei tohi ümber kukkuda nagu kehv tool ja peab olema igast küljest vaadeldav nagu iga ruumiline kunstiteos. Töö detailidega on iseenesest palju mahukam kui terviku paikapanek suures plaanis. Ei saa ka arvestamata jätta sellega, kes hiljem sinu disainitud toolile istub või su muusikat kuulab, mis keeles või missuguse tooniga sa oma kuulajaga suhtled. Sisearhitektuuri üliõpilast minust ei saanud, sest ma ei suutnud ette kujutada elu ilma muusikata. Selle asemel lõpetasin G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli plokkflöödi ja oboe erialal. Seejärel õppisin heliloomingut Eesti muusika- ja teatriakadeemias, lühemat aega Eino Tambergi ja pikemalt, tegelikult juba Otsa kooli ajast, Toivo Tulevi käe all.Seejärel kulus mitu aastat end välismaal täiendades. Õppisin kompositsiooni Hollandis Utrechtis, elektronmuusikat Itaalias, Soomes Sibeliuse akadeemias ja Kataloonia muusikakõrgkoolis Barcelonas. Oled juba pikemat aega Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud. Milliste ainete õpetamisega sa täpsemalt seotud oled? Õpetan elektroakustilist heliloomingut, aga ka sellist ainet nagu orkestratsioon ja orkestristiilid. Õpetamine on andnud põhjuse ja võimaluse ise väga palju juurde õppida. Ei ole olemas paremat metoodikat õppimiseks, kui kellelegi teisele millegi selgeks tegemine.Muidugi on olnud perioode, mil tegelen tihedamalt elektroonilise muusikaga, praegu on jällegi rohkem päevakorral orkestrimuusika. Töölaual on ka üks suur orkestreerimistöö.Räägitakse, et heliloojaks õpetada ei saa, küll aga on võimalik heliloojaks õppida. Mulle on kõige olulisem, et õpilane leiaks üles oma ainuomase “mina”, oma hääle või käekirja ega püüaks olla kellegi teise moodi.Paradoksaalselt seda, mis on sulle hästi lähedal, ei näe muidu, kui lähed sellest piisavalt kaugele. Oma olemuse paremaks mõistmiseks tuleks ehk samuti iseendast distantseeruda ja püüda kirjeldada end kellegi kauge vaatleja silmade läbi, kes lisab sulle muude omaduste kõrval ka geograafilise, ajalise ja geneetilise dimensiooni.Veel tuleb muusika kirjutamise juures meeles pidada, et helilooja looming tuleneb paljuski sellest, missugune on olnud tema muusikaline kogemus: sa oled see, mida sa kuulad, nii et tuleb targalt valida, millega oma loovust toita. Möödunud aasta augustis tuli Narva ooperipäevadel esiettekandele sinu esimene täispikk ooper “Raasulapsuke”. Kes selle teose tellis? Kuidas leidsid libretisti ja lavastaja? Ettepaneku kirjutada ooper tegi Narva ooperipäevade korraldaja Julia Savitskaja 2022. aasta suve hakul. Pärnu Linnaorkester käis Narvas kontserti andmas ja mängiti ka minu flöödikontserti. Käisin ise Narvas kohal, et kontsert salvestada, ja nii see kontakt tekkis.Kulus hulk aega, mil otsisin ooperi jaoks kõlblikku materjali, eriti kuna taheti, et sisu oleks rahvapärimuslik. Mulle ei olnud huvitav võtta mingisugune üldtuntud eesti kirjandusteos, tahtsin leida pigem midagi uut ja vähetuntut. Jäin pidama Herta Laipaiga lugude juurde, mis olid mulle tuttavad juba lapsepõlvest. Kuigi ma ei mäletanud konkreetseid lugusid, oli mul meeles siiski tunne, mida need olid minus tekitanud. Seejärel uurisin, kas Merle Jääger ehk Merca oleks nõus libretistiks hakkama ja kas Karl Laumets võtaks selle loo lavastada. Võtsin kontakti ka Herta Laipaiga tütarde Katrini ja Riinaga. Katriniga rääkisime küll vaid telefoni teel, aga Riinaga saime ka päriselt kokku, kui ta käis ooperi esimesi proove kuulamas. Uudise, et ema loost saab ooper võtsid nad vastu elevusega ja andsid mulle kaasa soojad sõnad ja head soovid. Koos Herta Laipaiga tütre Riina Crosscope'i ja Mercaga. Kuidas sa täispika ooperi kirjutamiseks valmistusid? Kust said inspiratsiooni? Ooperi jaoks inspiratsiooni kogudes reisisin ringi, käisin lähimates naaberriikides vaatamas oopereid ja muid teatrietendusi. Üht eriliselt ainulaadset ooperit nägin Stockholmi Improvisatsiooniteatris. Mulle avaldas väga muljet, kui lihtsalt ja loomulikult selles kõik kulges, kui loogilised olid dialoogid, kuigi kogu tekst oli lauldud ja tekst loomulikult improviseeritud. Näitlejad võisid igal suvalisel hetkel tegevuse peatada ja esitada aaria, mille sisuks oli viimane tekstis kõlanud sõna.Kui draamaetenduse puhul võib teatrisse minna, ilma et peaksid tingimata sisu läbi lugema või tegelastega tutvuma ja saad rahulikult jälgida, kuidas sündmustik su silme ees lahti rullub ja tegelased oma lugu jutustavad, siis ooperis see enamasti nii ei toimi. Siin tuleb vaatajaga nii-öelda kõigepealt kokku leppida, mis lugu on ja millised on mängureeglid ning siis hakkame seda vähehaaval näitama. Palju tegevust antakse edasi teksti kaudu, mitte otseselt füüsiliste sündmustena. Vaatajana on hea ette teada, mis igas stseenis juhtuma hakkab ja kes on tegelased. Teadlikkus lihtsalt võimaldab suuremat elamust.Näiteks Wagneri “Siegfriedis” on teada, et kes iganes maitseb draakoni verd, see hakkab aru saama lindude keelest. Kui Siegfried tapab lohe, siis mõõka tema kehast välja tõmmates kõrvetab lohe tuline veri Siegfriedi kätt. Et valu leevendada, pistab ta sõrme suhu ja maitseb nii kogemata draakoni verd. Samal ajal on taustal metsastseen ja flööt mängib aeg-ajalt linnulaululaadset motiivi. Niipea kui Siegfried on verd maitsnud, võtab sellesama flöödimotiivi üle sopran ja äkitselt on see motiiv omandanud sõnad ja tähenduse ja ka minul saalis on tunne, et hakkasin just praegu linnukeelest aru saama. Siin on oluline vahe, kas sa lihtsalt kuuled helis kõigepealt flööti ja siis sopranit ja naudid niisama muusikat, või tead ette, miks nad seal on ja saad tõeliselt aru, mis on nende tähendus. Millest kõneleb ooper “Raasulapsuke”? Kuigi pealkirjas olevad sõnad ‘raasuke’ ja ‘lapsuke’ viitaksid justkui nunnudele asjadele, siis nii see pole. Tegu on väga sünge ja traagilise looga. See sisaldab igivanu teemasid, nagu armastus, sünd ja surm. Need on teemad, millega kõik inimesed ühel hetkel elus kokku puutuvad neist lõpuni aru saamata, seetõttu vist võibki neid üha uuesti rambivalgusse tirida. Sisuliselt on “Raasulapsuke” ühe noore naise traagiline lugu. Hoolimata sellest, et kõik algab ilusti, satub ta järjest keerulisemate sündmuste keskele. Otsused, mida ta teeb, on tingitud kas tema päritolust või välistest mõjutajatest. Sündmuslik aeg laval on umbes 10–15 aastat.Ooperi algul kõlab helge ja muretu muusika. On jüripäev, kevadine aeg, mil traditsiooniliselt palgati tallu sulaseid ja tüdrukuid, kari lasti välja ja rahvas hurjutas laulu ja tantsuga hunti. Selline heleda ja pilvitu, stiililiselt isegi rahvusromantilise maailma tekitamine oli vajalik selleks, et luua pikemat arengukaart ja suuremat kontrasti ooperi lõpp-punktiga, kus peategelase Heba maailm on täielikult moondunud, tema lootused on kustunud, tema laulatatud mees on surma saanud metsateol ja poeg jääauku uppudes ning ta süüdistab oma armastatut posimisele tõukamises. “Raasulapsuke” ei ole ilmselt kõikidele muusikahuvilistele tuttav kirjanduslik materjal. Millele see pealkiri viitab? Raasulapsuke on mesilasvahast voolitud nukk nõidumiseks. Nukk ehk “lapsuke” tuleb vahast voolida ohvri sarnaseks, lisada mõned ohvri juuksekarvad ja leivaraasuke suhu torgata, et talle elujõudu anda, manasõnad peale lugeda ja siis salaja kirikusse viia. Ooperis valmistab ema sellise nuku oma pojale, et teda vaikima sundida. Heba (Annabel Soode) ja Lemmet (Janari Jorro). FOTO Ilja Smirnov Kes on põhilised tegelased? Ooperi peategelane on Heba, kes läheb tallu tüdrukuks ja armub seal Lemmetisse. Lemmet on talu sulane ning šarmantne pilli- ja naljamees, kelle peale talu leskperemees Asso väheke viltu vaatab. Varsti juhtubki nii, et Lemmet lahkub kõige nelja tuule poole ja jätab Heba murtud südamega maha. Ooperi kõrvaltegelased on kaks kodapoolikut (majulist, majja võetud inimest – Toim .) Mari ja Jakap. Mari on Heba jaoks ema aseaine, keegi, kes alati toetab ja aitab ja kui vaja, siis lohutab. "Varõsõlõ valu, harakale haigus,   mustale tsirgule muu tõbi, kivi külge, kannu külge,   roisu külge, rõika külge,   härgädõga tulku, hobõstõga minku. Vilkalt välä otsa poole,   õga neljä tuulõ poole. A kuis sa no hingekest arstit,kuimuudu süämekest sobistat? Puhu-õi hingele pääle,   süämele pane-õi plaastrit. Aig ütsi haava’ tohtõrdas ja hingehalu praavitas." Asso kosib Hebat. (Pavlo Balakin ja Annabel Soode). FOTO Ilja Smirnov Kui Lemmet on n-ö pildilt kadunud, kosib Asso Heba endale naiseks. Asso on üdini heasüdamlik, veidi pikaldase olekuga eesti mees, kes palju sõnu ei tee, kuid kellel on nii mõistus kui ka süda õiges kohas. Nähes Hebat pisarates, pakub Asso välja, et võiks midagi head süüa, näiteks vorsti, mis vanasti ei olnud igapäevane toit. See on tema viis Hebat lohutada. Pruudi tanutamine. Annabel Soode ja seto leelokoor Siidisõsarõ. FOTO Ilja Smirnov Heba ei ole Assoga abielludes õnnelik. Ta saab aru küll, et olles leivalapsena erinevates taludes üles kasvanud, nii et ainult töö on olnud kaaslaseks, peaks ta nüüd jõuka koha perenaiseks saades lausa õnne tipul olema. Millegipärast on süda aga ikkagi nii raske … "Kõik om jo illos jo ja kõik om hää ... A no’, mille, a no’ mille õks rassõ om süä? Lauda panti kläidirõõvas, makõ verrev viin ... A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’? Asso om jo vana külh, a muido tubli miis. A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’? Kon ma’ saasi säändse elo – uhkõmba ku siin? A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’?" Iko sünd. Annabel Soode ja Karmen Puis Mari rollis. FOTO Ilja Smirnov Heba ja Asso poeg Iko, Karutoosi talu järeltulija, sünnib laval, teda on toetamas Mari ja naiskoor. Heba laulab koos valudega, tekstis kõlab rahvasuust pärinev sünnitaja abipalve pühale Maarjale.Kui Iko II vaatuses hukkub, siis on ka lein mitte üksi ema oma, vaid koos temaga itkevad ka Mari, naiskoor ja seto koor. Nii lapse sünd kui kaotus on kujutatud naiste jagatud kogemusena, mis on olnud nii läbi aegade. Selle itku aluseks olev tekst on rahvaluule arhiivist leitud ja see on tegelikult päris eesti folkloor. On südantlõhestav mõelda, mis põhjusel on keegi selle laulu kunagi loonud. "Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, pujakõnõ, õks mu meelimar’akõnõ. Sinno õks mul hallõ, haan’kõnõ, sinno õks mul paha, pardsikõnõ. Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, ku viil’ sa kalmu kaldõt, ku viil’ sa ujja uput. Pujakõnõ, õgas olõ jo viil’ vitsakõista, õgas olõ jo ujal ossakõista. Ku viil’ sa vällä saass, ku viil’ sa järvest jala tulõs. Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, mille lätsit sa ujja tsuklõmma, mille lätsit sa järve jalotamma? Selle sa sinnä jäidä, pujakõnõ, selle sa ujja uput." Poeg ja isa, Lukian Orlov Iko ja Pavlo Balakin Asso rollis. FOTO Ilja Smirnov Kogu ooperis on palju folkloori nii muusikas kui ka tekstis. Olen kasutatud kahte itku, mis on ooperis peaaegu oma algsel kujul, ooperi algul kõlav jüripäevamuusika on loodud helletuse motiivile, hällilaul pärast Iko sündi on veidi täiendatud tekstiga ja on üks seto hällütüse versioone. Lisaks kulgeb aeg ooperis rahvakalendri järgi, on ka muid viited vanadele traditsioonidele, näiteks see, et kosja mindi punane magus viin kaasas, pruudi tanutamine, sõnad sauna kütmisel ja sauna tänamine. Viitasid enne Richard Wagneri loomingule. Kas oled ka ise oma teoses kasutanud leitmotiive? Olen kasutanud ka klassikalises mõttes leitmotiive, näiteks Lemmeti tegelasega käib kaasas Harglast pärit tuntud rahvaviisike: "Üt’skõrd ol’li noorimiisi, noorimiisi, illus poiss, trii-rilla, traa-ralla, trii-ridiridi rallalla. Kõrdsin seie, kõrdsin jeie, laulse kõrdsi laua pääl." See viisike kõlab, kui Lemmet esimest korda ilmub, kui teised tegelased temast räägivad/laulavad, kui ta I vaatuse keskel pikemaks ajaks lavalt kaob ja kui ta II vaatuses taas nagu ilmutus Heba juurde tagasi tuleb. Sama viisiga on ka Lemmeti pilkelauluke, mille ta Asso narrimiseks ja Heba lõbustamiseks välja mõtleb. Ooperis on see lauldud nagu “muusika muusika sees” – kui stseeni saatehelistik keelpillidel on Des-duur, siis Lemmet laulab oma laulukese G-duuris, saateks puhkpillid. "Tahat, ma tii peremehest kah laulu? Õkva nüüdsamma, ah?Asso, äkki, Karutoosi käkki, Hoodiridirallallaa! Kannu-kõrki, kureharki, kamara, sa, kuningas! Kõlgut uma kauka otsan, killingide kuminan. Neli nahka nülit narmast, säidse soomust seljastani, sulastella-tsurakõstõl, vaimokõsta-vaesekõstõl, tüügä tapat tüüme’e tur’a,närvütät neitsi’ sa nä’gosa!" Raasulapsukese meisterdamine. Annabel Soode. FOTO Ilja Smirnov Millised on ooperi kesksed stseenid ? Kõrghetked on kõige emotsionaalsemad momendid, need, mida on olnud vaja pikemalt üles ehitada: Iko sünd, Lemmeti tagasitulek, raasulapsukese meisterdamine, Iko hukkumine, Heba viimane laul järvele. Kas me leiame ooperist lisaks raasulapsukesele veel teisi sümboleid? Üks oluline sümbol nii Herta Laipaiga jutustuses kui ka ooperis on kurg. Jutustuses teeb isa pojale laulu. Ooperis on selleks nn kurelaul, lastele mõeldud ahellaul, mida isa ja poeg II vaatuse esimeses pildis koos laulavad. "Kurr, karr, kurekene, kurr, karr, kurekene, Kos su kulla pesäkene, kos su kulla pesäkene? Tare taga tamme otsan, tare taga tamme otsan. Kohes tamm jäie, kohes tamm jäie? Kirves maha ragos, kirves maha ragos. Kohes kirves jäie, kohes kirves jäie? Järve viirüsi, järve viirüsi.Koes tuu järv jäie, koes tuu järv jäie?" Pärast Iko hukkumist ilmub järve äärde kurepoeg. Heba näeb selles linnus oma hukkunud poega. Siin kajastub rahvauskumus, et lahkunud hinged tulevad lähedaste juurde tagasi linnu, looma või putukana. Et anda sellele hetkele erilist tähendust, on see ainus koht ooperis, kus tekst on orkestri saatel kõneldud, mitte lauldud. " Kruu, kruu, kurõkõnõ, kiä sa olõt, tsirgukõnõ? Mille sul siivakõ haigõ, mille sul käekene katski? Tule siiä, tsirgukõnõ, maama mano, mar’akõnõ! Külh ma’ suu siiva tervest tii, käekese ärä praavita! Sa jo olõt Ikokõnõ, mino kuku pujakõnõ! Tullit tagasi, tsirgukõnõ, maama mano, mar’akõnõ." Esietendustel oli Hebal kasutada vaid kujuteldav kurg, kuigi oleks pidanud olema tantsija(d), aga keeruliste asjaolude tõttu jäi see teostumata, millest oli ülimalt kahju. Ooperi lõpus seisab Heba üksi laval, ta on kaotanud mehe ja poja ning öelnud lahti oma armastatust. Ka järv ei ole lapse keha kätte andud. Järve needes läheb Heba üha sügavamale vette. "Anna vällä, anna vällä, järv, mu lats’, perve pääle panõ mu poig! Järv, ütle, kiä sa olõt – olõt sa naanõ vai miis? Ku olõt naanõ, sis mille sa mullõ niimuudu tiit? Mille mu jalgu ette lainõga hammõ ja kapuda tõit? Ikol om külm su üsän, latsõl om kõllõ su koan. Kullõ, tä hõigas minno, pujakõ uut uma immä. Kiä sa olõt, järv, õt lasõ-õi mul minnä? Jah, järv, sa võit olla suur, võit olla kalg ja kalõ, a tunnõ-õi sa’ imä süänd ... Mul om sust hallõ! Ma’ tulõ su perrä, poig-pujakõnõ! Võeh, kätemõsu järv, mu jaost sa’ olõt ujakõnõ!" Heba neab järve. Annabel Soode. FOTO Ilja Smirnov Ooperi libreto on üllatuslikult kirja pandud mitte eesti, vaid võro ja seto keeles. Kuidas te koostöös libretist Mercaga selle valikuni jõudsite? Tagasi vaadates on huvitav mõelda, kui palju määras tegevuskoht ära ooperi sisu.Karutoosi talu asub järve ääres. Kirjutasime ooperisse sisse saunastseeni ja vee kandmise. Seda oli vaja II vaatuse veekandmise stseeniks, kui on talv, kus Iko kukub järve ja upub. Koht määras ära ka keele. Esimesed tekstid, mis Merca kirjutas, olid esialgu eesti kirjakeeles ja siis ühel hetkel ta teatas, et nüüd hakkab tulema võro ja seto keeles. Mulle ei olnud mingit vahet, mis keeles on tekst, sest muusikasse tuleb kirjutada ikkagi emotsioon või alltekst.Küll aga vahetasin tekstis mõnikord pikki sõnu lühemate vastu, või valisin asendussõnu vokaalide sisalduse järgi. Võro keel sobib laulmiseks väga hästi, sest sisaldab palju täpitähti, kuulsad larüngaalklusiilid lisavad hääldusele omapära.Ooperis tegi kaasa seto laulukoor Siidisõsarõ, kellele on nii võro kui seto keel tuttav. Merca ise on seto, ka Janari Jorro Lemmeti rollis on pärit Võrumaalt ja seega valdas keelt. Huvitav oli jälgida, kui palju sõnade üle vaieldi, mis omakorda tähendab, et keel on nagu elav ja kasvav taimestik – ühes maanurgas räägitakse üht-, teises teistmoodi, eri külades omad iselaadi sõnad. Kas see on sinu esimene koostöö Mercaga? Mercaga oleme varem paar koostööd teinud, ta on lugenud teksti animafilmile “Laud” (režissöör Girlin-Bassovskaja), mis valmis aastal 2004. 2017 kirjutasin teose “Kuni päike ärkab”, mis oli pühendatud põhjamaa talve pimedusele ja kus Hasso Krulli tekst kõlas neljas soome-ugri keeles: eesti, võro, soome ja saami. Selles oli Merca setokeelse teksti lugeja. Kui päevakorda kerkis libreto kirjutamine Herta Laipaiga jutustuse ainetel, siis mõtlesin, et kes see siis veel olla saaks kui mitte Merca, kes on nii draamanäitleja kui ka luuletaja ja seto laulik ja kes tunneb hästi kultuuriruumi, milles ooperi sündmustik aset leiab. Ühtlasi oli ta ooperi dramaturg, sest koos tekstiga on tema loodud ka süžeeline skelett. Mercaga koos sujus kirjutamine väga hästi. Me olime väga paljudes asjades juba eos ühel meelel. Merca on sisemiselt üks helgemaid inimesi, keda olen kohanud. Tema viis maailma näha on imeliselt rikas ja on hämmastav, kui palju ta näeb kõiges ümbritsevas head, ilusat ja armastusväärset, millise hoolimisega kujundas ta kõiki tegelasi ooperis, nii et ka mõned ebameeldivamad omadused nende juures said inimlikul tasandil õigustatud. Mercaga seostub lisaks veel üks naljakas asjaolu. Tal on mingisugune salapärane suhe elektriseadmetega. Võibolla on see mingi erakordne magnetväli, mida ta ise tekitab ja mis teiste seadmete tööd häirib. Ühel päeval, kui meil oli Tallinnas kohtumine, kurtis ta, et jõudis vaevu kohale, sest hommikul oli elektritakso katki läinud, niipea kui ta oli sinna sisse istunud, viimasel minutil tuli uus takso kutsuda. Kui me siis Tallinnas bussijaama peatuses trammi astusime ja Merca oma sõidukaarti viibutas, kustusid selle peale korraga kõik valideerimisaparaadid. Kuidas kulges ooperi komponeerimine? Täispika ooperi kirjutamine suhteliselt lühikese ajaga on väga suur vaimne pingutus, see hõivab mõtteruumi niivõrd suures ulatuses, et tegelikult lihtsalt ei suudagi üldse muude asjadega tegeleda. Rääkimata selle kõrval ka mõnel töökohal töötamisest.Õnneks saavad EMTA õppejõud korra viie aasta jooksul võtta ühe vaba semestri loometegevuseks või enesetäienduseks, nii et sain keskenduda ainuüksi ooperile, teisiti ei oleks see võimalik olnud. Millised mõtted sind saadavad pärast “Raasulapsukese” lavale jõudmist? Ooper jääb, kasvõi oma mastaapsuse tõttu, kindlasti üheks teetähiseks minu loomingus ja ka elus. Koos ooperi valmimisega sai otsa veel üks teekond. Vaid nädalapäevad pärast etendusi suri mu isa. Kui kaotad kellegi, kes on kogu elu sinu jaoks olemas olnud, kaotad ka osa iseendast. On olnud väga raske sügis. Kui nüüd meenutada laiemalt, kes on need heliloojad, kes on sind loominguliselt mõjutanud? Väga raske on vastata, kes heliloojatest mulle meeldivad, iga helilooja puhul saaks mingi hea omaduse välja tuua ja neid on väga, väga palju. Igasugune hea muusika on hea. Üks mu suuri lemmikuid on Anton Webern, kes oma napisõnalisuses on väga sisukas ja ootamatult dünaamiline, tundlik,  poeetiline ja samal a jal süsteemne. Vabal ajal kuulan hea meelega igasugust pärimusmuusikat, kõikvõimalike rahvaste oma – skandinaavia rahvaviise, seto mitmehäälsust, india laule, põlisameeriklaste rituaale, maoori hakat, aafrika rahvaste uskumatult kummalist ja keerukat muusikat. Vahel ka jazzi.See armastus rahvaste muusika vastu tekkis just sel perioodil, kui olin pikemalt välismaal õppimas ja kuidagi kujunes selline distantseeritud vaade iseendaks olemisele, oma päritolule ja põhjamaa mentaliteedile. Võibolla on see huvi tingitud sellest, et igasugune rahvamuusika on väga siiras ja vahenditu. Nüüdisaegne muusika kasutab jällegi väga palju vahendeid. Vahel kipub muusika ise sinna vahendite vahele ära kaduma. Barcelonas õppides jäi mulle silma, kuidas õpilased harjutasid seal šalmei-laadseid rahvapille. Need olid katalaani rahvamuusika ansambli cobla  pillid tible  ja tenora , topeltlesthuulikuga puhkpillid, mida tihti mängitakse välitingimustes, näiteks katalaani rahvatantsu sardana saateks. Kursuse lõputöö tahtsin kirjutada tenora ’le ja elektroonikale, püüdsin leida mängijat ja läksin heas usus rahvamuusikaosakonda, kus jäi üle sealsete inimestega ainult vastastikku tõtt vaadata ja viibelda – nemad rääkisid ainult katalaani või hispaania keelt ja mitte üldsegi inglise keelt. Keelebarjäär ei osutunud siiski takistuseks ning sündis lugu tenora ’le ja eelsalvestatud elektroonilisele materjalile. Kasutasin selles võro rahvaviisi “Pill oll’ helle” ja ühest laulureast sai lugu ka ilusa katalaanikeelse pealkirja “Si tingués veu” (“Olõs’ mul hääli”). Hobiinstrumendi klarifoniga. FOTO Tiit Mõtus Kas sul on ainult muusikalised inspiratsiooniallikad või otsid lähtepunkte ka väljastpoolt? Võimalusel loen endiselt palju. Mäletan hästi hetke, mil ma õppisin lugema. See oli ühel pärastlõunal lasteaias. Ruumis oli hämar ja olin põlvili raamatukapi ees, mille uksed olid lahti nagu tiivad. Vaatasin tähti raamatus ja oma peas viisin need krõnksud kokku nende kõlaga, mida meile ilmselt oli õpetatud, ja märkasin, et välja tulevad sõnad. See oli tõeline heureka!  moment. Lasteaias oli ka kombeks teha lõunauinakuid ja meil oli kasvatajaks üks vanem tädi Aino, kes luges alati raamatuid ette, “Eesti rahva ennemuistseid jutte” ja muid muinasjutte. Olen kindel, et see kõik on jäänud mu alateadvusse kinni ja hiljem mõjutanud kogu mu loomingut. Lugesin lapsena meeletult palju ja mulle siiani meeldib see nn teise reaalsusse sattumine, mis tekib raamatusse süvenedes või ka teatris ja kunstis. Mäletan, kuidas klassijuhataja ütles mulle II klassis, et ma ei tohiks Tolstoi “Sõda ja rahu” lugeda, see rikub midagi ära, kui ei loeta eakohaseid asju.Ühes hilisemas klassis langesin eesti keele õpetaja viha alla, kuna ei töötanud tunnis kaasa, vaid lugesin salaja raamatut. Ta ütles, et andestab seekord ainult seetõttu, et see oli Shakespeare. Minu teine suur inspiratsiooniallikas on igasugused looduskeskkonnad ja helimaastikud. Kui vahel on kontsertidel käies juhtunud, et hakkab igav, siis metsa või mere äärde minnes ei ole nende helide keskel mitte kunagi igav. Looduse helimaailm on korraga iidne, tuttav ja alati uus. Iga hetk on erinev ja liikumises, ka talvine vaikus on väga tähendusrikas. Eriti huvitavad on looduslikult tekkivad rütmid. Näiteks ka inimene ise on rütme täis. Kui naljaga pooleks vaadelda inimese ärkveloleku ja une aega ööpäevas kui rütmi, siis on näha, et see on 2/3 + 1/3, svingitaoline korduv muster. Olen loodustekkelisi juhuslikke rütme kasutanud ka näiteks oma loos “Episood kõverdunud aegruumis” (klarnetile, löökpillidele ja elektroonikale, 2024), kus elektrooniline osa koosneb rütmidest, mida teevad esemed, kui nad on sattunud Maa gravitatsiooniväljas vabalangusse ehk kukuvad maha ning tekitavad põrgates erinevaid kõlamustreid.   Kas sinu muusika on kõlanud viimasel ajal ka väljaspool Eestit? Veebruari algul käisin Soomes. 2. veebruaril oli Pori kirikus kontsert, kus tuli esiettekandele minu “St. Martin’s Trio” (“Mardipäevatrio”) orelile, kandlele ja viiulile. See lugu ongi sügisel kirjutatud ja mardipäeval valminud. Trio tellis minult Ameerika organist James D. Hicks, kes tunneb erilist huvi põhjamaade muusika vastu. Ta on aastaid reisinud Põhja-Euroopas, tellides, esitades ja salvestades Balti- ja Põhjamaade heliloojate muusikat. Praeguseks on tal ilmunud juba 17 albumit ja peagi on veel üks tulekul. Tema huvi muusikat tellides on olnud regionaalne eripära, muusikastiil, milles kajastuksid kohaliku rahvamuusika intonatsioonid või oleks muusikasse otseselt põimitud mõni rahvaviis. Minu loos otseselt mingit eesti rahvaviisi pole, küll aga on selle loo aluseks üks tantsuviisilaadne teema, mis on mu enda väljamõeldis. Kirjutasin seda lugu oma maakodus mardipäeva paiku, aasta kõige pimedamal ajal, ja õhtuti mul peale väikese lambi ja ahjutule mingit muud valgust ei olnudki. Pimedat aega tuleb siis ööpäevas kokku 17 tundi. Aga trio tuli välja pigem heledates toonides ja mänguline. Pori kiriku tulede säras kroonlühtrit vaadeldes tuli mõte, et kui pimedust poleks, ei oleks ka sellel kroonlühtril erilist tähendust. Siinkohal võiks tõstatada filosoofilise küsimuse, et kas kirjanikud ja heliloojad kirjutavad rohkem sellest, mida neil on väga palju või sellest, mida neil üldse pole? "Mardipäevatrio" esitajatega, vasakult Hedi Viisma (kannel), James D. Hicks (orel) ja Kaidi Ugandi (viiul).

FOTO Rene Jakobson Kooslusest Eesti Keeled kirjutama hakates ei ole mul mingit isu tegeleda ansambli biograafina, lükkides heinakõrre otsa aastaarve, albumeid ja kontserdistatistikat. Küll ka ise autorilaulu ja suulise pärimuse laulu viljelejana ei ole ma siiski olnud ansamblile piisavalt lähedal, et avada vahest lugeja ootustele Eesti Keelte seespidiseid asju. Olen nende muusikalise tegevuse ja muutuste vältel olnud servalseisja. Vajadusel saanud aimu ansambli tegevuse kohta mõne jutu varal Jaak Sooääre, Ain Agana, Riho Sibula ning Jaak Johansoniga. Kahe viimasega suhtlesingi ma hoopis tihedamini. Ning sestap ehk mõistan ka neid allhoovusi, mida nood muusikud Eesti Keeltes tegutsedes lasid välja paista. Seega on ansambel ise olnud must küll tsipa eemal, aga kogu aeg kohal. Ja see teadmine on mu muusikutegevuses olnud ülimalt kandev. Tundukse ka üpris eestilik, haja-asustuse loogikaga võrrelduna: on hää olla oma tares, aga teadmine, et metsatuka taga on siiski teine tare, kust suitsu tuleb – ilmatu tähtis.  Esmalt - tegutsevad nad loomuldasa ja muusikalises mõttes ei rabele Plaadipood Lasering nimetas ansambli Eesti Keeled viimase albumi “Pildid” tutvustuses, et tegemist on “rahvamuusika kogumikuga”. Eks see ole nüüd naljakas küll, kui panna tähele plaadi lugude autorlust. Siis jääks ju mulje, et tegu on rahvamuusikat loovate autoritega. Rahvalaulude autorlus pärimusmuusikas on üldse küsitav. Ehkki suulispärimuslikes kultuurides teatakse mõne laulu autorit, siis nimetatakse teda üliharva. Enamasti esitatakse siis sellist laulu tollel kultuuriterritooriumil laiemalt autorit siiski nimetamata. Ja mõni autorilaul võib vabalt saada ka rahvalauluks, kus autorlusel ei ole enam mingit osa täita. Ka ei oleks ma aplodeerinud, kui albumit oleks nimetatud autorilaulude kogumikuks. Sisuliselt ta seda küll on, ent vähemasti minu meelest on “autorilaul” saanud eesti muusikas selle asendi, mis tal oli kuni 1990. aastate alguseni õigustatud terminina “folk”. Igal juhul autor loob teksti, muusika ja kannab selle reeglina üksinda ka ette. Nagu Mari Jürjens või Jaak Johanson või Priit Pedajas.  Kui aga tekib ansamblikoosseis, on tegu juba ühise muusikalise hingamisega, kus kõik saavad oma karismasid sulatades autoreiks. Selline loomuldasa annete ja musikaalsuse sidumine on mulle ülimalt sümpaatne. Sest välistab – vähemasti ansambli Eesti Keeled puhul – eesmärgipäratud pseudokunstilised treimised ja nühitud sätungid. Sellise ansambli vooruseks on väiksem kontsertide arv. Ma ei kujuta ette Eesti Keelte tuuritamist kontserdipromootorite masinas. Mis suure tõenäosusega mataks ansambli soovi musitseerida ühtäkki tekkida võivate või tekkivate muusikakatarsiste nimel. Need õrnad momendid on loomuldasa musitseeriva ansambli sära. Seega ei ole mõtetki sättida ansamblit Eesti Keeled ka mingi muusikastiili raamidesse. Ansambli liikmed toovad kaasa noppeid pärimusmuusikast, folgist, džässist, estraadist ja sellistest muusikaväljendustest, millele ei saagi nime anda. Sest nood kuuluvad ainuisikuliselt igale ainulaadsele muusikunatuurile.  Et aga õhtumaises maailmas on kombeks alati võrdlusi otsida või näidata, siis tuletaksin siinkohal meelde loomingulist koosseisu Suurõ’ pilvõ’. Nende samanimeline album ilmus XXI sajandi esimese kümnendi lõpus ja sinna on kootud Celia Roose, Robert Jürjendali, Arvo Urbi ja Tuule Kanni muusikaline ühislooming. Küllap ei ole kokkulangevus see, et Tuule Kann on mänginud ja laulelnud oma kanneldega ka Eesti Keeltes. Algkooseisust saati ja teeb seda tänaseni. Mõlema ansambli muusika kuulamisel olen täheldanud, et ma ei taju mitte mingit muusikalist rabelemist ega haista higi ... Eesti Keelte palades ja lauludes saavad kokku ansambli liikmete rahva- ja autorilaulu taju ning neist muusika rakendusse antud imepeened, pea nähtamatud lõimed. Millest siis terviklik helikudum meie kõrvus ja meeltes ka kõlab. Teiseks - on ansambel plettinud vastse koosseisu Mulluse aasta lõpul Tallinnas Erinevate Tubade Klubis plaadiesitluskontserdi andnud Eesti Keeled musitseeris oma hetkekoosseisus. Ansambli kokkukutsuja Ain Agan ning Jaak Sooäär kitarridel, Tuule Kann kanneldel ja basskandlel Ella Maidre, lauljad Vaiko Eplik ja Mari Jürjens ühes oma kitarridega. Sellega sai ansambel loomulikult teistsuguse kõla kui varasem koosseis, kus laulude eest hoolitsesid toona Riho Sibul ning Jaak Johanson ja basskandlel Pille Karras. Kui on tegu ansambliga, mis esitab poeesiat või rahvaluule tekste, on selge, et tekst on päämine. Tekst annab pulsi, rütmivangerdused, kutsub esile pillimängijate loovuse tuprumised, sõnarõhud tekitavad improvisatsioonisädemeid. Ja üle selle kõige teksti antav sõnum. See peab jõudma kohale. See tervik, see säsi. Alles tollest teadmisest edasi lähtub omakorda teksti musikaalse esitamisega seotu. Johansoni ja Sibula isiksused olid lauljaina rahva seas ju nii suured, ja isegi märgilised, et sellest tulenes ka ansambli sisuline pulseerimine. Sest nende hääs mõttes populaarsus lõi loomuldasa pinnase Eesti Keelte muusika vastu võtmiseks. Kahe mehe laulev tandem lõi ainukordse meeleolu. Nende kahe suhe lauldavasse teksti on – ma ütleksin seda julgelt ka täna – olnud eestikeelse poeetilise muusika absoluutsesse sügavusse sukeldumine. Laskumata vokaalstilistika peensusteni, ütleksin siiski, et kummalgi mehel oli erakordne tundlikkus taibata lauldava teksti karakterit ja väljendada seda siis neile omase lähenemise ning tämbrivärvidega. Tegid nad seda siis eraldi või ühes. Muuseas, kumbki laulis ka muukeelset muusikat samasuguse tundlikkusega. Selle taga peitub esmalt muidugi jumalik anne. Aga siis ka kummagi suur lugemus, luuletarkus ja -tundmine, avar silmapiir, empaatia ning töövõime. Nood kokku loovad ühisjõu, millel potentsiaal eesti inimest puudutada.  Siinkohal ei maksa unustada ansambli tekkeaegu, kus esimene album ei kandnud üleüldse eestikeelset nime, vaid hoopis “Holy Lake”. Ainult aimamisi kiigates Nuustaku suunas või siis üldisemalt Eesti järvemütoloogial sõudes. Ja siis ei olnud korraks tegu ka üksnes keelteansambliga, sest koosseisu kuulusid ka löökpillid, millel musitseeris kunagisest Karavanist tuntud Jaan Karp.  Ja muidugi ei ole Eesti Keeled olnud üksnes laul. Ei alguses, ei praegu. See on ka keelehelide sulandumine. Mind on selles sulamis enim kõnetanud helilooja ja saksofonisti Raul Söödi pala “Linnud ei tulnud”. Päris ansambli tegevuse algusaastaist. Ülesvõte arvatavasti Eesti Keelte kõige esimeselt kontserdilt 1999. aastal Vanalinna Muusikamajas. FOTO EESTI KEELED ARHIIVIST Kolmandaks - ei ole nad loobunud kaunist eesti poeesiast Ansambel Eesti Keeled on muutunud päämiselt uute lauljate tulekuga, mille tõttu siis ka ansambli instrumentaalkoosseis on ennast tsipa ümber sättinud. Samas ei ole uues ühenduses hetkekski kadunud ansambli muusika loomulikkus ning side varemalt mängitud muusikaga. Kavas ja plaadil “Pildid” laulab Eesti Keeled ka Jaak Johansoni Kuu-laulu. See on otsekui sild ansambli varajastesse aastatesse ja sellega suurepärane muusikalise mälu värskendaja ning tuttavliku õhustiku looja.  Ülesannet tagasivaatesse täidab mu meelest ka Vaiko Epliku vokaal. Mind ei sega Eesti Keelte puhul kusjuures üldse Epliku muud muusikalised tegevused või Eliidi repertuaar. Pärast Sibula ja Johansoni uinumist oli valik just teda ansambli vokalistiks kutsuda esmalt tark ja juba ühe asja pärast õige – tema hääletämbris on kahtlemata sibullikke ülemhelisid. Sestap kuulsin plaadiesitlusel laitmatu helikvaliteedi varal silmad kinni pannes peagu Sibulat laulmas. Samas on ta oma vokaalis ikka täitsa Eplik ja siin puudub igasugune tahe Sibulat teadlikult imiteerida. Ansambli Eesti Keeled uus vokaaltandem on iseenesest mõista hoopis teistsuguse kõlaga kui varasem, juba ainuüksi seetõttu, et üks lauljaist on naine. See olm muudab küll ansambli kõlapilti, aga mitte instrumentaali-vokaali kõlabalanssi. Ja mu meelest mitte üldse lauljate suhtumist teksti. Olen nii Epliku kui Jürjensi puhul täheldanud nende vajadust poeetilise eesti keele varal hüüda välja oma sõnum. Üks neist näiteks 1970. aastate Eesti estraadivaibil seilates, teine aga klassikalise folklaulu (autorilaulu) tööriistu tarvitades. Mehe-naise vokaalduo sulandamine nõuab tihti helitehnilisi operatsioone. Aga mitte ansamblis Eesti Keeled. Nad võiksid omi laule vabalt ka “traadita” teha, üksnes akustiliselt, ei mingeid monitore. Vaiko Epliku ja Mari Jürjensi laitmatu musikaalsus võimaldab seda. Need kaks vokaalesteetikat sulavad hästi kokku, nad kõlavad hästi paralleelselt, nad kõlavad hästi risti, nad kõlavad hästi laiades intervallides, kitsastes intervallides ja dissonantsides.  Kindlasti muutub aga selle dueti tulekuga ansambli valitav repertuaar. Mis on samuti loomulik, muutustega kaasaskäiv asi. Esteetikamuutused, kui need ei ole fundamentaalsed, näitavad muusikalise koosseisu rahulikku dünaamikat. Ka seda, et ei ole jäädud muusikavalikuis staatiliseks ega rapelda seinast seina. Sest eesti keel ja eesti luule on see haabjas, millel püsib ansambel Eesti Keeled ja nii see võiks jäädagi. Kaks mõtet veel, mis mind selle ansambli pääle mõeldes maha ei jäta. Üks on ansambli kõlapildi rikastamine veel mõne instrumendi varal. Talharpa heitsin oma mõtetest välja, sest selle kõla ja kasutuse on loominguline kollektiiv Puuluup juba nii visuaalselt kui heliliselt hõlmanud. Aga mine tea, äkki tuleb Eesti Keeltel mõni “kraapiv” lugu, mis vajab just seda kordofoni. Mõtlesin tšello või veel parem – gamba tämbri pääle. Et Eesti Keeled juba pillikoosseisu arvestades kõlavad kammerlikult, siis värviks gamba seda kaleidoskoopi ülimalt huvitavaid värve tekitades. Ja oleks imeliseks partneriks Ain Agana fretless  Godin Multiac kitarrile. Lõppeks ei peaks olema tegu ilmtingimata uue ansambliliikmega. Ansambel on intiimne sõprade ühendus ja selle laienemine seetõttu ei ole alati tarvilik ega õige. Ent mõne loo puhul näiteks tulevates albumites? Ja vaadates ansambli ajalukku. Huvitav ... kui palju kulub aega järgmise albumini? Teine mõte. Eesti keel ei ole ainult kokkulepitud ja normeeritud riigikeel, vaid tegelikkuses üksnes üks Eesti alade murretest – keskmurre. Eesti Keeled on ansambel, mille nimi on mitmuses. Ehk saab see koosseis näidata meie maa murdeid nende põnevas keelelises rikkuses? Mis ehk toetaks ka ideid instrumentaalseadete värvikülluse loomiseks ja muudaks ägedaks loomeprotsessi?  Niisiis, vaadates tulevikku, ei ole Eesti Keeled loobunud hääst eesti poeesiast. Sõna ja sõnumi esilolek keelansambli padjal on midagi õrna ja samas läbitungivat. Minu kogemusel on Eestis mitmel sellise tundlikkust ja meditatiivsust nõudva muusika tegijal tihti kalduvus jääda pinnapäälselt emotsionaalseks, langeda sentimentaalsusse, ilutsemisse, edvistamisse, õhkamisse. Eesti Keeled on sellest kõigest igati priid.  Nende eesmärgipärasus muusika loomisel, kokkukõlamisel ja muistse kui tänapäevase materjali kasutamisel on kiiduväärt.

PERSOON 2 Sõna ja muusika vahel. Intervjuu Malle Maltisega. Mirje Mändla 10 Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld KIRG 12 Portreede maalimise lummuses. Anu Taul KOOSKÕLA 14 Eesti keeltemeele vardja. Eesti Keeled. Sakarias Jaan Leppik PILK 18 Kaleidoskoopiline vaade festivalile “Musica nova”.Liis Jürgens 20 Film “Boléro” – vaikusest sündinud muusika. Annika Lõhmus RAAMAT 21 Inspiratsioon kaunite kaante vahel. Raamatust “Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas”. Annika Lõhmus PILK 24 Eesti Sinfonietta pühendumus viib Euroopa lavadele eesti muusikuid. Riina Luik RAAMAT 27 Vitamiini kroonika – mitte ainult nostalgia. Raamatust Tiina Jokinen “Tähekogu Vitamiin”. Igor Garšnek PILK 29 Elus regilaul – väike Hellero 30. Ants Johanson 30 UNESCO muusikalinn Tallinn. Siim Karnö MULJE 34 Mustonen tegutseb jälle. Heili Meibaum 36 Eesti esimene orkestriteos Hiiu kandlele. Luisa Susanna Kütson 37 Muusikauudiseid Eestist 41 Heliplaatide tutvustus

Elisabet Reinsalu ja Annely Peebo ühine loominguline projekt, raamat “Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas”, kutsub lugejaid endaga kaasa kaunisse ja inspireerivasse Viini, ooperiprimadonna Annely Peebo maailma. Raamatust käib muide omamoodi huumorinoodina läbi pisike fakt, et kui kõrgklassi ooperiprimadonnade kohta kasutatakse tihti nimetust La diva , siis Annely Peebo on ära teeninud oma isikliku tiitli La Peebo . Igati mõistetav. Annely Peebo on heas mõttes nähtus omaette ja vähemat kui oma isiklik tiitel tema puhul ei ootakski. Mis aga raamatusse puutub – tegu ei ole klassikalise elulooraamatuga, vaid pigem pilgu heitmisega Annely Peebo ellu ja mõtteviisi, mis sobitub ideaalselt nimetuse alla “inspiratsiooniraamat”. Raamat äratab huvi juba oma luksusliku väljanägemisega. Geniaalne kujundaja Kaire van der Toorn-Guthan on suutnud taas luua silmapaistva visuaalse terviku, kus iga lehekülg kutsub teosega edasi tutvuma. Pilte on palju ja need on erakordselt kaunid, andes edasi Annely Peebo loomulikku sarmi ja ilu. Sain raamatut lugedes teada, et kui Annely Peebo ei oleks laulja, võiks ta vabalt olla sisekujundaja – tänu oma suurepärasele maitsele, heale värvitajule ja stiilitunnetusele. Nagu ma aru saan, on Annely sõbrad ja tuttavad toonud korduvalt esile tema oskust kujundada ruume, võimet näha paberil olevatest plaanidest kaugemale ja samuti tema pealehakkamist remonditööde praktilise küljega (mis on ilmselt mõneti ootamatu ühe ooperidiiva puhul). Näinud nüüd neid imelisi fotosid, lisaksin omalt poolt mõtte, et minu arvates oleks Annely Peebo võinud olla võrdselt edukas ka modellikarjääri üles ehitades. Äärmiselt ilus ja andekas inimene. Sama ilus ja andekas on raamatu teksti autor Elisabet Reinsalu. Enamik meist teab Elisabet Reinsalu suurepärase näitlejana, ent viimastel aastatel on ta avanud end ka kirjutajana. Ta on korduvalt teinud kaastööd ajakirjale Edasi ja tema kolumnid on mind alati puudutanud. Samasuguse kergelt filosoofilise noodi, mida võib kohata tema artiklites, on ta nüüd toonud ka Annely Peebo raamatusse.   Sisulise poole pealt pakub raamat pigem helget ja mõtisklevat meeleolu. Tekstides vahelduvad Elisabet Reinsalu filosoofilised arutlused Annely Peebo elu ja valikute üle Peebo enda mõtete ja meenutustega. See paneb lugeja võibolla mõneti ootamatultki kaasa mõtlema suurematele teemadele nagu julgus unistada, kuidas liikuda sihikindlalt oma eesmärkide suunas või kuidas saavutada rahu iseendaga. Raamat edeneb kiiresti ja on kergesti loetav, osalt just seetõttu, et pildimaterjali on palju ja tekst ei ole liiga tihe. Samas tabasin end mõttelt, et ehkki Elisabet Reinsalu kaunilt ja tundlikult kirja pandud mõtisklused lisavad raamatule isikupära, võivad need mõne lugeja jaoks tunduda asjakohatuna. Aga võibolla ka mitte. Nende olemasolu on mõistetav, eriti arvestades raamatu inspiratsioonilist suunitlust. Ma ise oleks tahtnud vast rohkem vastuseid retoorilistele küsimustele, mida Elisabet Reinsalu siin-seal õhku heidab. Näiteks leidsin raamatust sellise lõigu: “Siiski võib vaid proovida ette kujutada, mida tähendas ühele noorele inimesele, kel aastaid vähem kui 25, elada ihuüksinda, ilma kindlustundeta laias maailmas. Mida ta läbi elas, kui tabasid kahtlused ja kõhklused oma valiku õigsuses? Kuidas liikuda edasi, kui eluks vajalikud inimeseks olemise tugipiilarid on puudu? Kellele ta toetus, kui mõtles, et jätab kõik sinnapaika, annab alla, naaseb siiski kodumaale? Kas ta kunagi üldse mõtles nii?” Oleksin meelsasti tahtnud teda, mida Annely Peebo tegelikult mõtles, mida ta läbi elas ja kellele või millele ta toetus. Ehk olekski need olnud küsimused, mida adresseerida raamatu peategelasele? Praegu jäävad küsimused suures osas vastuseta. Kuid hindan väga Elisabet Reinsalu pingutusi – olles ka ise kirjutanud ühe portreeraamatu (mida ma samuti ei soostu nimetama elulooraamatuks), tean väga hästi, et kaante vahele jõuab suures osas vaid see, mida inimene ise on nõus enda kohta rääkima. Annely Peebo kui naine ja kunstnik jääb selle raamatu kaudu meelde äärmiselt atraktiivse ja loomingulise isiksusena. Tema elukäik on imetlusväärne: väikesest Võhma linnast Viini Volksoperi lavale ning Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridadest rahvusvaheliselt tähelepanuväärsete sooloesinemisteni. Lisaks karjäärile on Peebo suutnud edukalt ühildada pereelu lauljatöö ja õpetamisega ning jäänud alati kõige selle juures positiivseks ja tasakaalukaks. See on kindlasti aspekt, mis võiks inspireerida paljusid. Siiski näib mulle, et raamat ei ava Annely Peebo isikut nii põhjalikult, kui võiks loota. Kuigi lugeja saab aimu tema mõttemaailmast ja elutunnetusest, ei paku teos alati vastuseid kõigele, mida autor küsib.  Raamatus võiks olla rohkem erinevaid hääli ja arvamusi Annely Peebo kohta. Lisaks Annelyle endale saavad sõna dirigent Risto Joost ning põgusalt ka Annely kauaaegne sõbranna Kaidi Kuusing, esimene abikaasa Tõnis Peebo ning praegune elukaaslane ja laste isa Sascha Günthner. Ma usun millegipärast, et rohkem kaasautoreid ja erinevaid vaatenurki oleks loonud Annelyst mitmekülgsema pildi ja seeläbi ilmselt rikastanud lugemiselamust. Kõrvalepõikena – juhtusin just eile vaatama dokumentaalfilmi Elvis Presleyst (“Elvis Presley: The Searcher”, 2018). Ekraanil vilksatas kümneid sõpru, tuttavaid, kaasmuusikuid, inimesi, kes olid Elvisega ühte- või teistpidi kokku puutunud. Läbi paljude erinevate mälestuste, arvamuste ja mõttekildude oli kokku pandud fantastiline ja haarav tervik. Ma ei tea, kas samasugune tulemus oleks olnud võimalik, kui sõna oleks saanud vaid paar inimest. Seepärast näib mulle Annely Peebo raamatu puhul, et lugeja, kes otsib rohkem eluloolisi detaile, ei pruugi sealt leida päris seda, mida ta on otsima tulnud.  Kokkuvõttes on “Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas” raamat, mis väärib tähelepanu oma visuaalse ilu ja positiivse sõnumi poolest. Ehkki sisulises plaanis võib see mõne lugeja ootusi mitte täielikult täita, kompenseerib seda Annely Peebo särav ja innustav persoon. Sõnum uskuda iseendasse ja järgida alati oma unistusi läbib raamatut hõbedase niidina, mis ongi ilmselt teose loojate taotlus. See raamat sobib suurepäraselt neile, kes otsivad kerget ja inspireerivat lugemiselamust ning visuaalset naudingut.

Orkester Põhjakõla ja Hiiu kandle solist Liisa Koemets. FOTO GRETA SAUTER Kui veel mõni aasta tagasi kuulus Hiiu kannel Eestis selgelt vaid pärimusmuusikamaastikule, siis nüüd on mullu “Eurovisioonil” Puuluubi kätes säranud rahvapill asunud julgelt žanripiire nihutama. Mustpeade majas 9. veebruaril toimunud kontserdil “Meri, meie ema” tuli orkester Põhjakõla esituses ettekandele Tauno Aintsi “Tundmatu teekond”, mis on Eesti esimene keelpilliorkestrile ja Hiiu kandlele kirjutatud teos. Lisaks mängis orkester veel dirigentide Sara Corriga ja Lisanna Laansalu juhatusel Tõnu Kõrvitsa, Sibeliuse, Madetoja, Barberi ja Britteni loomingut. Orkester Põhjakõla on 2024. aasta juunis debüteerinud koosseis, kuhu kuuluvad Eestimuusika- ja teatriakadeemia tudengid ja vilistlased. Lisanna Laansalu, üks orkestri loomingulistest juhtidest, on öelnud, et vajadus sellise koosseisu järele tekkis, sest Eestis ei olnud seni orkestrit, mis keskenduks XX ja XXI sajandi muusika esitamisele (Klassikaraadio Delta). Samuti on Põhjakõla oma südameasjaks võtnud eesti heliloojate uudisteoste tellimise ja esitamise, et panustada seeläbi Eesti muusikamaastiku elujõulisusse ja arengusse. Kontserdi pealkiri “Meri, meie ema” on pärit Juhan Smuuli tekstist “Mere ja taeva vahel” ning kava oli dirigent Lisanna Laansalu sõnul mõeldud edasi andma “mere üüratust ja muutlikkust”. Värskendav, et nii konkreetselt sõnastatud teema puhul polnud teosed valitud mitte nende programmilisuse, vaid pigem tunnetusliku sobivuse järgi. Nii sai kontsert loomulikuks tervikuks kõlamaailmade, mitte pealkirjade kaudu. Sibeliuse “Impromptu” juhatas õhtu sisse lihtsate lüüriliste meloodiate ning rahvusromantilise siirusega. Orkestri sumesoe sordiiniga summutatud toon mõjus südamlikult ning meretemaatikale mõeldes “tüünelt”. Sibeliuse “Rakastava” jätkas sarnases suunas, tuues siiski sisse juba mõneti mitmekülgsema meeleolude paleti. Teises osas tekkis muusikasse mõnus mängulisus ja üksteise peale asetuvad kihid andsid teosele hea mineku. Tempokusele vaatamata jäid orkestri kõla ja olek veel vaoshoituks, mis vabanesid alles kolmandas osas, kus olid ühendatud nii mängulust kui pateetilisus. Madetoja “Eleegia” oli juba tuntavalt teatraalsem ja sisaldas väljendusrikkaid emotsionaalseid lainetusi, millesse kohati põimitud muusikalised klišeed olid täitsa omal kohal ja näisid loomulikena. Barberi “Adagio” on tuntud kui üks kõige kurvema meeloluga teoseid. Ometi ei mõjunud see lugu morbiidselt, vaid ühtlases pinge kasvus jõuti pigem lootusrikkuseni, esile kerkivad ilmekad soololiinid olid kaunid ja nauditavad kuulata. Dramaatilised viiulimeloodiad olid olulisel kohal ka Britteni teoses “Lihtne sümfoonia. Sentimental Sarabande”, kus neid saatvad madalate pillide korduvad oktavid lõid kasvava intensiivsusega meeldiva nostalgilisuse.  Kodumaisest heliloomingust kanti kontserdil ette kaks (lisalooga kolm) Tõnu Kõrvitsa teost. Austusavaldusena Konrad Mägile loodud “Lahkumine Caprilt” oli mulle väga positiivne avastus. Suure diapasooniga ettearvamatu meloodia ning kargeid dissonantse sisaldav harmoonia lõi mulje pidevast liikumisest ja voolamisest. Orkester oli väga hästi balansis ning loomulikud lainetused muutsid muusika rahuldust pakkuvalt mitmedimensiooniliseks. Kõrvitsa “Asuur”, versioon samanimelisest meeskoorilaulust tsüklist “Laulud Dolorese lauluvihikust”, on üks neist, mida kuulates on ruumi nukkerilusaid mõtteid mõelda. See mõjus põhjamaiselt ja läbipaistvalt ning tunnetuslikult on täiesti mõistetav ka loo seotus kontserdi merest inspireeritud juhtmõttega.  Õhtu tähtsündmuseks oli vaieldamatult Tauno Aintsi teose “Tundmatu teekond” peaaegu-esiettekanne (orkestril oli sama kavaga kontsert ka kaks päeva varem Tartus), Hiiu kandlel soleerimas Liisa Koemets. Teose pealkiri on kahtlemata väga tähendusrikas – eks viidi ju kõik kuulajad seniavastamata radadele, kui kõlama hakkas Eesti esimene teos Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile. Moodustunud helimaailm lõi põneva segu ürgsusest ja tuttavlikkusest ning mõjus parimas mõttes filmilikult. Teose põhiteema on lihtne, aga kaasahaarav ning hoidis variatsioonidena tähelepanu loo lõpuni. Olulisel kohal olid kontrastid dünaamikas ja artikulatsioonis. Omalaadne vastandumine tekkis ka kõnealuse instrumendi pisut “uduse” kõla ja viiulihelide selguse vahel. Kui kirjutada teos instrumendile, mis ei kuulu klassikalistesse või “tavapärastesse” koosseisudesse, on oht, et seda pilli püütakse kõlama panna kui midagi muud, midagi tuttavamat. “Tundmatus teekonnas” seda tunnet ei tekkinud. Teoses oli väga hästi ära kasutatud Hiiu kandle eripärasid ja võimalusi ning oli selge, et just selle soolopilli omadused on määranud loo kulgemise ja suunanud muusikalist materjali. Huvitavad olid hetked, kus hoopis orkester matkis Hiiu kannelt. Näiteks tekitati keelpillidel heliefekte, mis meenutasid Hiiu kandle “jääkhelisid”, selliseid kriukse ja sahinaid. Igal juhul toimis Hiiu kannel keelpilliorkestriga väga hästi ning Tauno Aintsi teos andis aimu, et pärimus- ja orkestripillide sümbioosis sündiv omanäoline kõlamaailm väärib uurimist ja avastamist. Kontsert “Meri, meie ema” oli kvaliteetne ja nauditav tervik ning orkester Põhjakõla jättis hea mulje kui tundlik ja dünaamiline koosseis. Tauno Aintsi Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile kirjutatud uudisteos “Tundmatu teekond” demonstreeris, et pärimuspillide kasutamine klassikalises muusikas on võimalik ning ehk isegi vajalik, et tuua eesti kontsertmuusikasse uut hingamist. Loodetavasti on see rada, mida asub avastama veel nii mõnigi eesti helilooja.

Kaasaegse lääne kunstmuusika festival “Musica nova” vältas Helsingis 5. kuni 15. veebruarini, koondades peamiselt Soomes tegutsevate solistide, helikunstnike ja muusikakollektiivide kontserte, etendusi, häppeninge, installatsioone, ideid ja vestlusringe teemakatuse “koos” alla. Biennaalilaadne festival võimaldab kokku saada nii kohalikul uue muusika skeenel kui ka ammutada inspiratsiooni väliskülalistelt, kelleks seekord olid Thierry Escaich Prantsusmaalt ning Ensemble Recherche, Ensemble Musikfabrik ja Enno Poppe Saksamaalt. Festivali kava oli rikkalikult mitmekülgne ning sündmustele jagus arvukalt kuulajaid. Tundsin end festivali kunstilise juhi Tuuli Lindebergi poolt teretulnuna; tema kureerimisel moodustus eripalgeliste muusikute pakutud kavadest tervik. Lindeberg juhtis ka heliloojate ja publiku vahelist suhtlust, korraldades iga kontserdi puhul loojatega väikese intervjuuvormis usutluse. Kild üks – koos kaleidoskoobiga Tagasi koju tulles on kogunenud palju eripalgelisi muljeid, mis keerlevad mälus ringi, nagu killud Musiikkitalos kuuldud Olli Koskelini “Esimese sümfoonia üheteistkümnes osas” partituurist. Koskelini hoogne, julgelt kaleidoskoopiline ja rikkalikus orkestreeringus teos kõlas esiettekandes Soome Raadio sümfooniaorkestri (RSO) kontserdil Nathanaël Iselini dirigeerimisel. Laenan temalt selle artikli jaoks kaleidoskoopiliste kildude vormi, püüdes kirjusid muljeid veidigi korrastada. Kild kaks – koos ansambli ja teatraalsusega  Uue muusika ansambel on üks kättesaadavamaid, samas variatiivsemaid väljendusvahendeid heliloojale, mängijale ja korraldajale. Märkasin ansamblikontsertidel nii mõneski teoses teatraalseid ja füüsilise teatri elemente. Näiteks Uusinta ansambli esitatud Tara Valkoneni “Die ganze Welt ist nur ein Hospiz (come on baby light my fire)” helilooja lavastatud liikumise ja kostüümidega; ansambli Earth Ears videoprojektsiooniga hiiglaslikele valgetele õhupallidele projitseeritud silmamunad Carola Bauckholti unenägude veidrusest inspireeritud teoses “Oh, I see”; ansambli Suut kontserdil Vinko Globokari vaimukas suhtedraama “Dos à dos” flöödi ja sopransaksofoni vahel, mis oli valguskujunduse ja mängijate liikumisega stseenideks jagatud; ansambli Korvat auki kavas leidus liikumisvõimalusi nii mängijatele kui ka publikule, kontserdipaigaks Rikhardinkatu raamatukogu labürintjas aatrium. Liikumine ja osalusteatrilik kaasamine ehk neljanda seina lõhkumine oli kesksel kohal ka Soomes avangardmuusikat tutvustava rühmituse Tulkinnanvaraista Cornelius Cardew’ performatiivses etenduses “The Great Learning”, mis minu meelest viis oma olemusega kõige rohkem festivali teema “koos” tuuma juurde – see on millegi koos kogemine. Eksperimentaalses kogemuslikus etenduses lõid kaasa nii professionaalsed muusikud, amatöörid kui ka publik. Teatraalne Uusinta ansambel. FOTO MAARIT KYTÖHARJU Kild kolm – koos oreliga   Organist Jan Lehtola soolokontsert Musiikkitalo 2024. aasta jaanuaris valminud ja hetkel maailma suurimal kontsertorelil kombinatsioonis nüüdismuusikaga – seda olin oodanud ja nautisin väga. Kaija Saariahole pühendatud muusikaõhtu esimeses pooles kõlasid esiettekandes rahvusvahelise Kaija Saariaho orelikompositsioonikonkursi auhinnatud tööd. Luc Antonini, Yves Balmeri ja Zacharias Ehnvalli teosed olid muusikaliselt läbi komponeeritud ning liikusid orgaaniliselt värvide ja materjalide külluses. Tõmbasin mõttes mängulise paralleeli elevil lapsega kommipoes – ei saa ju jätta veel üht põnevat oreli võimalust kasutamata-maitsmata. Kontserdi teises pooles tõmbasid mu tähelepanu kiired automeeritud klahvijooksud (Lehtola ei puudutanud klahve) Alejandro Olarte teoses “Fragmented Time-Étude for Computer-Controlled Organ” ning Kaija Saariaho “Shadows of the Earth ” valgusrežii ja muusika interaktiivne koostöö. Jan Lehtola esinemas festivalil Musiikkitalo gigantorelil. FOTO MAARIT KYTÖHARJU Kild neli – koos eksperimentaalpilliga Uusinta ansambli kontserdilt jäi meelde nelja väikesesse ruuporisse ühendatud pika kummivoolikust toruga eksperimentaalpuupuhkpill, millesse puhudes esitati Piyawat Louilarpprasert’i ühtlase materjaliarendusega teost “Squeaky Clean”.  Kild viis – koos inimhäälega   Uus Soome-Eesti vokaalansambel The Vicentino Singers on nime saanud XVI sajandil ( sic !) mikrotonaalsust uurinud teoreetiku ja helilooja Nicola Vicentino järgi ning nagu nimi ennustab, võis kuulda kaunist mikrotoonaalset laulu. Vokaalseksteti debüütkontserti  saatis suur edu, ansambli lauljate plusside hulka võib lisaks suutlikkusele laulda mikrointervallikat lugeda veel tämbrilist paindlikkust ja kokkusobivust ning individuaalset soolo- ja karakterikujundamise oskust. Väga kaunid ettekanded said Helena Tulve ja Galina Grigorjeva helitööd. Kontserdil kõlanud teostest oli mulle uudseim Juhani Nuorvala “Three Madrigals”, kus oli leidlikult kasutatud nii sõnarütmimänge kui ka mikrointervallikat. Pärast oskuslikult lauldud mikrointervallide kuulmist jäi mulje, et vähemalt mis puudutab vokaalmuusikat (ning instrumente, mis võimaldavad mikrointervallikat), on selline spekter rikastav, kõrv harjub uue paletiga kergesti ja võrdhäälestusse naasmine tundub isegi teatud mõttes lihtsustuse ja piiranguna.  Kild kuus – koos riskiga Minu arust lahe idee teema “koos” jaoks on ühiskomponeerimine, millele kõige lähemale jõudis filmiks vormistatud projekt LOKS, milles neli heliloojat Lauri Supponen, Oene van Geel, Krists Auznieks ja Sophia Günst lähtusid ideest kirjutada muusika ja lasta seda esitada neljal eri koosseisul: puhkpillikvintett (1), löökpillid-kitarr-tromboon-kontrabass (2), kannel-hääl-metsasarv-akordion (3), keelpillikvartett (4). Iga koosseis esitas oma osa muusikast ühel eraldi kontserdil ning hiljem miksiti neli esitust filmi meediumit (režissöör Toms Harjo) kasutades kokku üheks teoseks. Esitusi ei sünkroniseerinud omavahel miski, mistõttu oli loks (heliloojate nimetähtedest tuletatud projekti nimi) ja nihe juba ette sisse arvestatud. Siin on võimalusi mitmesugusteks edasiarendusteks, näiteks filmi asemel võiks neli kontserti lõpuks ikka live ’is kokku joosta. Samuti on võimalus minna edasi meetodiga, mis meil on tuntud Malera Kasuku “Triost”, kus eri partiid on pärit eri heliloojate (Kangro, Sumera, Kuulberg) sulest. Kild seitse – koos elektroonikaga   Eriti pehme, sügavas rahus kulgev, siidiselt, sametiselt paitav   Elias Schomersi “ebclebclebclebcle” (2024) bassklarnetile ja elektroonikale.  Kild kaheksa – koos uue muusika klassikaga    On teoseid, mis lihtsalt toimivad, nii ideeliselt, vormiliselt kui esituslikult, ja mida kuuleb kontsertidel korduvalt. Mainin vaid mõned paljude hulgast, mis “Musica noval” kuulduist võiksid minu arust siia kuuluda: Luciano Berio “Sequenza I” flöödile, seekord flötist Livia Schweizeri esituses, Salvatore Sciarrino “Fanofania”, mis kõlas NYKY ja Recherche ansambli koostöös, Zagros ansambli esitatud Elis Halliku “To Become a Tree” ja Uusinta ansambli mängitud, samuti tugev kompositsioon Sara Glojnarići “sugarcoating #3”, milles tooksin eraldi esile efektselt täpse trummiseti partii esitaja Touko Leinoneni. Kild üheksa – koos rõõmuga   Vastuväitena sõpradest interpreetide kurtmisele uue muusika tihti eksistentsiaalse alatooni kohta toon mõned näited kuuldud hoogsamast nüüdismuusikast. Korvat auki esitatud värviküllane ja rütmikas, heli tekitamiseks mängijate keha ja hüüdeid kasutav Otto Nuoranne “Human w/Rites”. NYKY Ensemble’i & Ensemble Recherche mängijate koos esitatud Alex Paxtoni “Scrunchy Touch Sweetly to Fall”, mis tekitas publikus elava keskustelu – küll pakuti, et see oleks nagu peol kahe erinevat muusikat mängiva ruumi vahel seismine või arutleti, et pilt ja heli ei klappinud, teoses oli võluv nihestatus. Ja muidugi Thierry Escaichi looming.  Kild kümme – koos orkestriga   Kuulen festivalil vaid üht orkestrikontserti, RSO ja dirigent Nathanaël Iseliniga, mille avab kaunis ja filigraanne teos keelpilliorkestrile, Catherine Lambi “Portions transparent/opaque” (I osa “skin/shimmer”), Olli Koskelini kaleidoskoopilist, hoogsalt vahelduvate “kreiside” soolodega 1. sümfooniat mainisin juba eespool. RSO hooaja teemahelilooja Lara Poe teosest “Kun usva helisee” jäi eredalt meelde samuti palju värve ja tšellorühma muljet avaldav kõrgustesse tõusev soolo. Kontserdi lõpetas Thierry Escaichi  teos “Aja neli nägu” (“Quatre visages du temps”), milles ühendavad oma jõud täismõõdus sümfooniaorkester ja kontsertorel, efektses teoses soleerib autor, Notre Dame’i kiriku organist. Escaichi muusikas pöörlevad täiskiirusel nii kogu prantsuse värvirikka orkestratsiooni ajalugu kui ka filmi- ja estraadimuusika peegeldused. Oreli ja orkestri tämbrite koosmõju ja dialoog väärib järge teistelt heliloojatelt. Kild üksteist – koos kuulajaga Uue muusika vastuvõtmine suuremas koguses on intellektuaalselt pingutav isegi kogenud kuulajale, kuid siiski on avardav jälgida, mida heliga saab teha, kuidas heli käitub inimestega ja inimesed heliga ning helis. Kunstmuusika on ühiskonnas üks aken loovate võimaluste maailma, kus vastused pole ette määratud ja lukku pandud. Aitäh kogemuse eest!

Festivali mootor Andres Mustonen. FOTO MUSTONENFEST Jaanuari keskpaiku toimus taas “MustonenFest” ootuspäraselt kireva kava, üllatavate esituskoosseisude, Iisraelist saabunud külalismuusikute ja Mustoneni enda “sisepõlemismootori” lakkamatu jõulise energiaga, ühendavaks lüliks pea kõigil kontsertidel siit-sealt ilmunud improvisatsioonilised vihjed juudi meloodiatele. Õigupoolest   tuleks pealkirja täiendada sõnaga “siinmail”, sest eks ta ole ju tegutsenud kogu aeg, suisa üle poole sajandi. Ja kuigi viimastel aastatel võttis seltskond tähtsaid otsustajaid kodumaistel lavalaudadel ette jõuetu tühistamiskampaania stiilis “niisugusega koos ei mängita”, siis Mustonen seepärast veel pilli põõsasse ei visanud. Muusikat ei saa puuri panna ega vaigistada. Nüüd paistab meie õuel taas sõpruse päike, kuigi väikese varjutuse momendiga. Mõnigi paari aasta tagune sõnakas hukkamõistja plaksutab taas publiku ridades, mõni jagab õnnelikult kontserdilava,   “pahaks poisiks” kuulutatu on tuulte pöördudes jälle kamraad ja lavapartner. Kas meelemuutused tulenevad globaalsest soojenemisest, inimeste paindlikkusest või hoopis selgrootusest, jäägu siinkohal iseseisvaks mõtteaineks.   Rääkigem parem muusikast. Avakontsert “Vaimne ühtsus” Jaani kirikus puudutas hinge ja pani kahetunnise kavaga ühtlasi proovile kaasaegse kuulaja kannatlikkuse ning süvenemisvõime. Esinduslik valik vaimulikke kooriteoseid barokist tänapäevani andis rohkelt mõtteainest: Knaifel, Rahmaninov, Pärt, Kreek, süüria ja kreeka viisid, Sõlvestrovi psalmide Eesti esiettekanne ning Valeri Petrovi teose “Ammendamatu karikas” esiettekanne. Eriti puudutas avaloona kõlanud Pärdi “Ja ma kuulsin hääle …” Vox Clamantise ebamaiselt kaunis esituses, millele lisas ilmutuslikku efekti koori paiknemine rõdul. Vägev elamus oli ka arhimandriit Serafim Bit-Haribi “Psalm 50” Orthodox Singersilt. Täiesti hämmastav, kuivõrd erinevaid kõlavärve ja dünaamilisi efekte suudab “toota” see väikesearvuline ülimalt paindlik vokaalkooslus. Kuuldepildi kõrval osutus ülimalt kõnekaks teoste sisuline sügavus ja omavaheline side. Raamatuaastal on ehk paslik rõhutada toetumise olulisust “alguses olnud Sõnale”. Pärdi muusika ega ka psalmide puhul ei saa siit kuidagi ei üle ega ümber. Ka Eesti kultuuri vaates algame just sellest raamatust, mille najal arenes meie esiisade ja esiemade lugemisoskus ning kirjakeel. Mõtteliselt tugevaima sidususe lõid algus, lõpp ja kolm keskset sammast. Jah, “nad hingvad …” (Pärt), need õndsad, kes Issandas surevad. Sureme me kõik, aga mis oludes? Eelpool mainitud “Psalm 50” suunas pilgu Jumala kohtujärje ette, vaagides põhjalikult kõigi sõnade ja tegude põhjusi, tõde, valet, silmakirjalikkust jne. Tõsise sisu ja mõjuva sugestiivse helikeelega toekas teos. Sisaski imekaunis “Heliseb väljadel” sai Ellerheina tütarlastekoori (dirigent Ingrid Kõrvits, solist Jeteli Kaasik)   poolt ühtlaselt sulnilt esitatud. Kiriku võlvide alla jäi puhtalt ja helgelt kajama mõte häälest, mis heliseb kõikjal – väljadel, metsas ja mägedel. Tsiteerides Taavetit “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd … üle  kogu ilmamaa käib nende kõla. ” Peaks olema pime ja kurt, et mitte näha ja kuulda. Looja raamat on kõigile avatud, see on ammendamatu karikas, võetagu vaid vaevaks “lugeda” ja järele mõelda. Väärt kontserdid aitavad omalt poolt igavikulisele mõttelennule kaasa. Kreegi “Õnnis on inimene” Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) ootuspäraselt kvaliteetses ja jõulises ettekandes jätkas sisuliini manitsusega hoiduda käimast õelate nõu järele. Üsna ajakohane. Lõpuks kõlas John Taveneri ülivõimas “Palve Jeruusalemma eest”, esitajaks kõik koorid “igast ilmakaarest” – altari eest, külgedelt, koorirõdult (dirigent Andres Mustonen, orelil Kadri Toomoja). Hoolimata akustiliselt keerukast olukorrast, püsis lakkamatult korduv “Kyrie, Adonai ...” ühtsena, tõustes kulminatsioonis ahastavasse forte ’sse   ja vaibudes lõpuks inimliku kaduvväiksuse vaevuaimatavas piano ’s. Nädalake hiljem astus EMTA saalis lavale särav instrumentaalkuulsute paraad. Klaaspärlimäng Sinfonietta ees soleerisid Anna-Liisa Bezrodny, Irina Zahharenkova, Marcel Johannes Kits, Riivo Kallasmaa, Peeter Sarapuu ja nende kõrval andekad lapssolistid. “Hoogu juurde, klassikud” ütles kava pealkiri. Hoog oli tõesti nõnda suur, et enamat poleks inimvõimed ilmselt õhku tõusmata suutnud. Haydni “Sinfonia concertante” virtuoosses tulevärgis lummas detailide nüansirohkus ja solistide grupi omavaheline elav suhtlus, sealhulgas ühiselt mängitud kadents. Eks sedavõrd meisterlike artistide puhul võib meeliülendavat esitust ju ootuspäraseks pidada, aga kuulamisrõõmu see ometigi ei vähendanud. Noor Iisraeli tšellokunstnik Eitan Mihanovski   üllatas Johann Christian Bachi c-moll kontserdis lisaks lapselikule sarmile mõjuvalt küpse tooni ja sügavalt läbitunnetatud musitseerimisega, rääkimata tehnilisest üleolekust ja intonatsioonitäpsusest. Super esitus! Kahju ainult, et noori tšelloõpilasi-kolleege kontserti kuulamas polnud. Lavalt kostus imeline ja köitev pillimäng, mida võinuks eeskujuks võtta. Eesti noormees Erik Hagi esitas Haydni klaverikontserdist D-duur I osa. Poisi enesekindel, tehniliselt vaba ja rõõmus mäng pani kuulama, tekitades muheda võrdlusmomendi just enne teda laval olnud suurte kuulsustega. Olen ise väike, aga artistlikkuselt alla ei jää! Vahva! Irina Zahharenkova ja Ariel Hein mängisid Czerny kontserdi klaverile neljal käel. Pole vist juhus, et Czernyt tuntakse pigem etüüdide heliloojana. Seegi teos mõjus eeskätt suurejoonelise tehnilise proovikivina. Aga olgu materjal milline tahes, suur kunstnik paneb selle särama igal juhul. Küllap suudaks osav sõnameister köitvalt ette lugeda kasvõi korrutustabelit. Nii võlus Irina Zahharenkova täiuslik meisterlikkus Czerny lõpmatutest üles-alla sööstudest ja virtuoospiruettidest välja parima võimaliku kunstilise efekti. Särav! Vivaldi “La Follia” kontserdi lõpuloona mõjus kergelt groteskse huumorina, ent vägevaid efekte jagus siingi kuhjaga, pillimängu meisterlikkusest rääkimata, olgu need fagoti hullupöörased soolod Peeter Sarapuult või keelpillide plahvatusohtlikult hoogne tulevärk. Festivali kammerkontserdid tuginesid Bachile. Tsiteerides Mustoneni: “Inimkonna suurim saavutus viimase kahe tuhande aasta jooksul on Johann Sebastian Bach!” Just, absoluutselt nõus! Kui lisada siia veel Bachi enda poolt sageli teoste lõpus kasutatud väljend “Soli Deo Gloria”, täieneb inimlik maksimum igavikulise säraga. Iseküsimuseks jääb, kuidas selle suure väärtusega ümber käia. Raekotta Bachi “Goldbergi variatsioone” kuulama läksin teatud kõhklustega. Kuulsate lugude seaded on alati riskantne libedale jääle minek. Nii ei äratanud erilist eelvaimustust ka oodatav variant keelpillitrio näol. Andres Mustonen (viiul), Yoram Youngerman (vioola) ja Andreas Lend (tšello) esindasid niivõrd erinevaid mängumaneere, et Bachi suurejoonelisest kompaktsest teosest paistsid vaid fragmendid. Ilmselt oleks kasuks tulnud ka paar lisaproovi, sest kuuldavasti oli järgmisel päeval Viljandis toimunud ettekanne publikut juba märksa rohkem kõnetanud. Kuivõrd minu kõrvus helises mälestus Angela Hewitti omaaegsest klaveriõhtust sama teose imelise esitusega, siis tekkis paratamatult võrdlus, kus kolme mehepoja tõsiste pingutuste kõrval jäi ülekaalukalt särama õblukese naispianisti ühe pea ja kümne sõrmega ette kantud lummav täiuslikkus. Kadrioru lossis kõlasid järjestikku Bachi kuus viiulisonaati. Solistile (Andres Mustonen) sekundeeris tähelepanuväärne klavessiinikunstnike paraad: Ene Nael, Imbi Tarum ja Svetlana Vest, kes igaüks mängisid kaks sonaati, pakkudes põnevat värskust ja sarmi ning omanäolisi stiilitunnetuslikke nüansse. Ühele solistile on kahe tunni jagu sonaate siiski liialt suur väljakutse. Vaim oli valmis ja ideed geniaalsed, aga maht ühel õhtul teostamiseks ülemäärane. Nii jäi sügav sisu kohati häguse kõlapildi ja ebamäärase intonatsiooni varju. Kontserdi parimaid hetki oli koos Ene Naelaga esitatud sonaadid nr 1 h-moll ja nr 2 A-duur, kus ütlemiste konkreetsus ja tihe mõtteliin kõige enam esile tulid. Pisut ootamatult mõjus jazziõhtu klubis Philly Joe’s. Kuigi festival ei ürita piirduda kindla stiili või valdkonnaga, koondades oma eklektilisuses Mustoneni värvika isiksuse ideid ja sõprade ringi, tundus siinne vaimsus liialt võõras ja teiste kontsertidega, eriti eelneva õhtu kirikukontserdiga, ühildumatu. Art Jazz Kvartett ehk Mustonen-Sooäär-Ruben-Remmel ning külalissolist – Iisraeli pianist ning helilooja Yaroslav Obraztsov – on kahtlemata üliandekad ja neil on ilmselt põnev jazzilainetuses visklevaid viruoosseid käike vihtuda ning polürütmilisi trummisoolosid reastada, aga ühel hetkel see lihtsalt ammendub. Võimalik, et ma ei oska jazzi kuulata, aga mind teeb see pigem kurvaks ja seesmiselt tühjaks. Oldaks justkui pideval eikuhugi suunduval nukker-raugel otsingul. Raske on leida põhjust, miks peaks lõpuloona kõlanud XIV sajandi itaalia saltarello selle jämmi sisse segama. Mida see ühele või teisele juurde annab või hoopis ära võtab? Pole parata, ma ei suuda jazzivaimuga ühel lainel olla. Pealegi eelistan alati kunsti, mida saab teha ilma mikrofonide, monitoride, juhtmete ja muude tehniliste “karkudeta”. Mu esmakordne klubikülastus jääb tõenäoliselt viimaseks. Tundsin vajadust jõuda jazzikeldrist välja sinna, kus “nad hingvad …”. Nädal hiljem toimus festivali mõtteline järelkontsert holokausti ohvrite mälestuseks Eesti Rahvusmeeskooriga, mis vääriks omaette kirjatükki. Suur ja tõsine, ilus ja valus ühtaegu. Festival on läbi, elagu festival! 1.veebruarist 24. märtsini jätkub “MustonenFest” Iisraelis, pakkudes publikule 20 kontserti Tel Avivis, Jeruusalemmas, Haifas ja mujal.Kuigi ma kõigi interpretatsiooniliste valikutega nõus pole, hindan oluliselt kaalukamaks lavalt hoovavat jõulist sära. Igati ontlikke informatiivseid esitusi võib tänapäeval inernetist kuulata, aga kontserdisaalis paneksin esikohale kõnetuse ja elujõu. Viimast Mustonenil jagub. Juba selle pärast tasub kontserdile minna! See on võrratult elav, lendav, loogiline ja kõnetav, ütles keegi noorepoolsem muusik Mustoneniga koostööd kirjeldades.

Tänavu tähistab muusikamaailm suure prantsuse helilooja Maurice Raveli 150. sünniaastapäeva. Prantsuse režissööril Anne Fontaine’il sai juubeliaastaks valmis Ravelist kõnelev film “Boléro”, mis viib vaataja 1920. aastate Pariisi säravasse, elegantsesse ja elust pulbitsevasse miljöösse, kus kõrgklassi seltskondlikud tavad, sensuaalne kunst ja intellektuaalne energia põimuvad Raveli geeniuse piinadega. Film uurib helilooja Maurice Raveli elu ja tema kõige ikoonilisema teose “Boléro” sünnilugu, keskendudes nii teose loomisega seonduvale kui ka helilooja psühholoogiale. Fontaine, tuntud filmi “Coco enne Chaneli” režissöör, toob siin esile Raveli, kes on palju passiivsem ja reserveeritum, kui tema heliloomingust inspireeritud üldpilt aimata laseks. Seetõttu võib peategelane jääda vaatajale emotsionaalselt veidi kaugeks. Film kujutab Raveli kui sisemistest vastuoludest kantud tegelast, kelle perfektsionism, läbipaistmatuks jäänud seksuaalsus (erinevad allikad spekuleerivad, kas tema reserveeritus naistega suheldes võis tuleneda homoseksuaalsuse maha surumisest või pigem sellest, et ta oli aseksuaalne), tundekülmus ja terviseprobleemid annavad tema isiksusele varjundi, mis jäi mõistetamatuks isegi teda ümbritsevatele inimestele. Filmi süžee keskendub Raveli (Raphaël Personnaz) ja Ida Rubinsteini (Jeanne Balibar) koostööle, mis pani aluse maailmakuulsa teose sünnile. Rubinstein – vananev, kuid endiselt oma võludes veendunud baleriin ja koreograaf – soovib oma tulevasele balletile muusikat, mis oleks “sensuaalne, lummav ja erootiline”. Ravel, kes on justkui loomejõududest hüljatud, leiab end väljakutse ees, mis sunnib teda uurima oma sisemaailma ja meenutama oma elu eredamaid hetki. Kuigi filmi keskmes on muusika, ei piirdu “Boléro” helilooja geeniuse ülistamisega. Fontaine näitab, kuidas loovus võib olla paradoksaalne segu nii inspiratsioonist kui ka vaikusest. Üks meeldejäävamaid stseene kujutab Raveli vaikusehetki – neid õõvastavaid momente, kus helilooja mõistus ei suuda meloodiaid leida. Fontaine’i soov näidata, kuidas “Boléro” sündis loomingulise tühjuse, ootamatute impulsside ja näiliste juhuste koosmõjul, on kiiduväärne, ent filmi Ravel jääb pigem ühemõõtmeliseks. Ta näib oma muusikas eksinuna, fatalistlik ja kauge, kuid selles keerukuses puudub sügavus, mida filmi loojad justkui taotlesid. “Boléro” mängib ajalooliste faktide ja loomingulise dramatiseeringu piiridel. Ehkki film põhineb Marcel Marnat’ monograafial Raveli kohta, jääb narratiiv kohati segaseks ja tõtt-öelda ka igavaks. Ajajooned põimuvad, ent meenutused minevikust on pigem emotsionaalsed vihjed kui loogilised seosed. Osa tagasivaateid (näiteks Ravel kiirabiautojuhina Esimeses maailmasõjas) on täiesti põhjendamatud. See võib jätta vaatajale mulje, et filmi looja pole isegi päris kindel, kas see on Raveli biograafia või lugu “Boléro” sünnist. Fontaine näib teadlikult hoiduvat ühest kindlast fookusest, mis muudab filmi kohati köitvaks, kuid kohati mõjub nagu alustatud lause, mis kunagi lõpuni ei jõua. “Boléro” suurim trump on selle esteetiline ja heliline maailm. 1920. aastate Pariisi on kujutatud elegantse põhjalikkusega – kostüümid, pidustused ja interjöör on otsekui impressionistlik maal, mis elustub ekraanil. Ajastutruu kunstnikeringkonna ekraanile toomine annab filmile autentsuse, kusjuures Raveli kodustseenid on filmitud tema endises elukohas Montfort-L’Amaury’s, mis praegu tegutseb muuseumina. Lisaks pakub film tõelist naudingut muusikaarmastajatele. Alexandre Tharaud’ esitatud Raveli klaverilooming on meisterlikult mängitud, džässiklubi stseenis paitab kõrva Gershwini “The Man I Love” ning filmi algustiitrites kõlab “Boléro” paljudes eri versioonides, alates džässist kuni aafrika ja aasia mõjutustega tõlgendusteni. Midagi pole ette heita ka näitlejatele. Peaosaline Raphaël Personnaz kehastab Raveli tagasihoidliku, eluvõõra geeniusena, kelle sisemist valu ja loomevaevu on raske sõnadesse panna. (Lisaks, kui kõnekad silmad!) Siiski häiris üks pisiasi – ma oleks oodanud peategelaselt paremat dirigeerimisoskust, õigemini küll selle imiteerimist. See detail kahandas mõnevõrra nende muusikaliste stseenide mõju, kus Ravel astus üles dirigendina.  Naistest säravad ekraanil Jeanne Balibar Ida Rubinsteinina ja Doria Tillier Misiana. Balibari kehastatud Rubinstein on kapriisne ja mitmekihiline tegelane, kes sümboliseerib 1920. aastate Pariisi kunsti- ja tantsumaailma ekstsentrilisust, Misia on aga omal kombel filmi emotsionaalne süda. Kunstnike ja muusikute patroon Misia Sert esindab Raveli elus olulist, kuid täitumata jäänud armastuse aspekti. Nii mõneski allikas on väidetud, et Ravel oli Misiasse sügavalt armunud. Filmis ma seda ei näinud. Pigem tundus, et kõik naised ihaldavad Raveli, mitte vastupidi. Samas jääb filmi põhjal täiesti varju Misia tõeline roll loomeinimeste inspireerijana ja toetajana. Vaatajale kujutatakse teda pigem lihtsalt Raveli sõbra Cipa (Vincent Perez) seltskonnadaamist õena, kes on lõksus õnnetus abielus. Samuti figureerib filmis pianist Marguerite Long (Emmanuelle Devos), kelle roll Raveli elus jääb kuni filmi lõpuni minu jaoks saladuseks.  “Boléro” on film, mis pakub vaatajale esteetilist naudingut ja muusikalist küllust, kuid jääb tegevustiku tasandil mitmeti ebaselgeks. Kas see räägib Raveli elust, tema geeniuse tragöödiast või “Boléro” sünniloost? Jääb mulje, et Anne Fontaine’i loominguline visioon Raveli isiksusest ja loometegevusest on ambitsioonikas. Ta soovib uurida, kuidas kunst peegeldab kunstniku sisemisi katsumusi ja eksistentsiaalseid küsimusi. Ent vaatamata filmi visuaalsele ja muusikalisele õnnestumisele jääb teose keskne idee poolikuks. “Boléro” lugu on materjal, mis oleks väärinud selgemat ja teravamat fookust. Samas on film just muusikalises ja visuaalses rikkuses siiski meeldejääv. “Boléro” maalib pildi loomisest kui teekonnast, mis on ühtaegu nii intiimne kui ka universaalne, nii piinarikas kui ka erakordselt sütitav. Veel mõned päevad pärast filmi nägemist on mõtetes Maurice Ravel – muusikalisse maailma eksinu, kelle vaikusest sündis üks maailma tuntumaid meloodiaid.

FOTO RENE JAKOBSON Kohtume orelikunstnik Aare-Paul Lattikuga tema vanalinna veerel asuvas kodus, milles isemoodi kulgevat aega mõõdavad seintel erilised antiiksed kellad ja mille diivanit ehib uskumatult kaunis suur valge koer, kes on kohtumise tähelepanelik, kuid vaikiv tunnistaja. Laual on “Eesti orelite” uue sarja Tallinna Toomkirikus salvestatud heliplaat, mis on tähelepanu ja kiidusõnu pälvinud ka Eestist kaugemal. Sel soojal sügisel, oktoobris toimus juba neljandat korda orelifestival “Reval”, mille kunstiline juht on Aare-Paul Lattik. Ja sellest olulisest teemärgist ka juttu alustame. Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mis sai alguse 1987. aastal Niguliste orelinädalaga, toimus Andres Uibo eestvõttel augustikuu sumedatel suveõhtutel rohkem kui kolmkümmend aastat. Ühel hetkel Eesti Kontsert selle korraldamise lõpetas ja nüüd on juba mõned aastad selle asemel kuulajaid rõõmustanud rahvusvaheline orelifestival “Reval”, mille kunstiline juht te olete. Kuidas need muutused sündisid? Kui Eesti Kontsert Tallinna rahvusvahelise orelifestivali korraldamisele 2019. aastal punkti pani, siis mõtlesin, et loodus tühja kohta ei salli ja tegin krapsti uue orelifestivali, mille nimeks panin “Reval”. Ehkki on teisigi festivale, mis kannavad nime “Reval”, siis mis sest. Mulle meeldib see nimi, see kõlab hästi. Ma olen siin Tallinnas sündinud, vanalinna munakivide vahel üles kasvanud, see on mulle lähedane ja oluline koht. Muidugi, esimesed aastad olid väga rasked, kuna oli pandeemia. Festivali sai küll ajaliselt siia-sinna nihutatud, katsetatud. Esimese festivali tegime augusti lõpus, aga rahvas siis ei käinud, rahvas oli ära hirmutatud. Kolmas ja neljas festival läksid päris hästi.   Praegu elame paratamatult ühes teises ajas, kus turiste ei käi. Enne ei olnud ju mingi probleem korraldada päevas mitu kontserti ja kõik olid täis. Aga nüüd on vene turistid täiesti kadunud ja välisturiste ei ole ka eriti palju, sest Eesti on väga kallis. Me peame orienteeruma eranditult Eesti publikule, keda on tegelikult väga vähe, aga sündmusi, mis igal pool toimub, on väga palju. Eks me püüamegi leida mingisuguseid punkte, mis rahvast kõnetavad. Viimane festival oli pühendatud Hugo Lepnurmele, esitasime ka tema suurejoonelise orelikontserdi. See on 1956. aastal kirjutatud teos ja minu arvates üks mitte ainult Eesti, vaid maailma parimaid kontserte. Minu arvates on ta isegi põnevam kui Francis Poulenci orelikontsert.   Hugo Lepnurme sünnist möödus oktoobris 110 aastat. Ta oli väga kõrge vanuseni aktiivne interpreet, helilooja ja pedagoog. Te olete ju ka tema juures õppinud. Millised mälestused teil Lepnurmest on? Kahtlematult oli ta väga oluline, ta oli ju meil nõukogude ajal nii-öelda orelitule hoidja, aga samas oli ta ka väga vastuoluline isiksus. Olen talle kõik andeks andnud tänu sellele orelikontserdile, mis on tõesti šikk lugu. Mulle tuleb meelde näiteks üks lugu, mida on praegu väga naljakas meenutada. Lepnurm ise andis mulle mängida tšehhi helilooja Petr Ebeni ühe tehniliselt küllalt keerulise tokaata. Hakkasin seda suure hooga õppima, iga päev harjutasin seal Kivimäe klassis poole ööni. Sain siis nädalaga noodid selgeks ja tõin suure uhkusega loo tundi. Poole loo peal lööb Lepnurm ootamatult partituuri kinni ja ütleb, et meil ei ole vaja virtuoose, meil on vaja inimesi, kes kirikus koraali ära mängivad, ja viskab mulle koraaliraamatu ette. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et koraali mängida, aga selleks oli meil eraldi tund – liturgiline mäng. Ma ei tea, kas ta oli natukene kade, et asi nii kiiresti liigub. Samas ta siiski tahtis, et temast jääks järgi arvestatav orelikoolkond. Meil oli temaga ka lõputuid vaidlusi Bachi interpretatsiooni üle. Siis juba hakkas käima Eestis päris palju lääne orelimängijaid, kes andsid meistrikursusi ja kelle helikeel ja interpretatsiooni oli hoopis teistsugune kui Hugo Lepnurme õpetus Kivimäel. Kui tulin tundi uute mõtetega, tegi ta kõik kohe maha ja ütles, et ei, see peab olema hoopis nii. Vaidlesin küll vastu, et kuidas siis nii, ma ju tõesti kuulsin, kuidas külalisorganisti fraas tuli välja loomulikult, ilma eriliste pingutusteta. Kui teha teatavad aktsendid siin-seal, siis see fraas hakkab elama. Aga ta ei nõustunud sugugi. Aga huvitav oli see, et kuna Lepnurm oli väga õpihimuline, hakkas mõne aja pärast teda ennast ka huvitama, et milles siis asi on, sest ilmselt ka kõik teised õpilased tulid peale meistrikursusi hoopis teiste interpretatsiooniliste mõtetega. Siis ta hakkas sageli kontsertidel käima, eriti barokkmuusika kontsertidel, partituur käes, pliiats kõrva taga, ja siis lõpuks ta ütles ka ise, ma mäletan, et jah, ajad on kõvasti muutunud. Mis puudutab Bachi interpretatsiooni, siis ta ju õppis ka ise ühe aastakese Prantsusmaal Marcel Dupré juures. Ma muidugi ei tea, kas ta Dupré juurde üldse kunagi tundi pääseski, aga Dupré assistendi juures ta põhimõtteliselt selle ühe aasta õppis. Kahjuks jäi õpiaeg lühikeseks, algas ju sõda, muidu oleks ta ilmselt pikemaks ajaks sinna jäänud. Aga Dupré Bachi esitusmaneer erineb kardinaalselt sellest, millega me praegu oleme harjunud, õieti mitte praegu, vaid juba oma 30-40 aastat. Lähtuvalt saksa barokkorelist oleme asju hakanud nägema hoopis teistmoodi. Saksa või prantsuse romantilisel orelil mängides kõlas Duprè Bachi interpretatsioon teisiti, kui kuulata ja vaadata tema noodiredaktsioone, aga just seda Lepnurm meile üritas õpetada.   Esimene kontsert Pariisi Notre-Dame'i kiriku orelil 2000. aastate algul. Nii et see on siis hoopis romantilisem lähenemine. Romantiline, absoluutne legato , ei mingeid aktsente, selline üldine voolav mula. Ja tegelikult mitte ainult Lepnurm, vaid kogu prantsuse tolleaegne koolkond, 1940., 50., 60. aastate põlvkond, on kasvanud üles just nimel Dupré vaimus. Ta oli suur korüfee, kõik võtsid mütsi maha, kui ta mängis, midagi rääkis ja tundi andis, sest ta lihtsalt oskas ennast niivõrd hästi maksma panna. Ta oli tõesti enamvähem ainukene, kelle sõna võeti kuulda. Ja kui keegi püüdiski mingeid vastuväiteid esitada, nagu tema õpilane Jeanne Demessieux, siis need inimesed kadusid ka kohe Dupré elust ja nagu praegu meil armastatakse öelda – tühistati. Sest Marcel Dupré uskus siiralt, et temal, mitte n-ö antiromantilisel organistide fraktsioonil (Marchal, Dufourcq, Demessieux jt.), on õige ettekujutus, kuidas oma kunsti mainet säilitada ja tõsta. Väga suur pinge, mis neil tekkis, kestis tegelikult kuni Demessieux’ elu lõpuni.   Teine orelifestival, mille kunstiline juht te siin Tallinnas olete, ongi Bachi festival. Jah, ja selle korraldamine on nüüd läinud Eesti kammermuusika ühingu alla.   Eks sellega ole ka sama asi, et kunagi oli festivali sihtpublik vene turist, kellel on jaanuari alguses pikad pühad, jõulud ja uusaasta, ja kellel Venemaal orelimuusikat nii palju võimalik kuulata ei ole, sest kirikutes ju oreleid pole. Kas see annab nüüd tunda, et vene turiste ei ole? Venemaal on saalides uhkeid ja kihvte oreleid küll. Siia tuldi rohkem nostalgiast, et see on koht, kust neile orelimuusika levima hakkas. 30 aastat tagasi tõesti Venemaal nii palju oreleid ei olnud, aga nüüd ehitatakse neid aina juurde ja saalid on puupüsti täis, alati! Aga annab tunda küll. Väga suur osa olid vene turistid, kes kohe hommikul tulid, seisid sabas, ostsid pileteid. Ent kuna praegusel festivalil esitatav repertuaar, ansamblid ja pillid on niivõrd mitmekesised ning lisaks liigub ka kohalik rahvas aasta esimestel päevadel rohkem ringi, siis publiku arvuga “bachFestil” saan küll rahule jääda. Vaatamata keerulisele ajale on publikut jätkunud, aga eks palju tööd on veel ees. Järjepidevus ja pühendumine on need, mis loevad. Endalgi on väga põnev igal aastal uute suursuguste kavade ja artistidega välja tulla, olen avastanud fantastilist (barokk)muusikat, mida varem polnud Eestis esitatudki.   Õpetaja Louis Robilliard'iga Eestis 1990ndate aastate lõpus. Huvitav, et aastakümneid tagasi olid orelikontserdid ülipopulaarsed. Estonia kontserdisaal oli puupüsti rahvast täis. Mäletan, kuidas Rolf Uusvälja kontsert oli kuu aega varem välja müüdud. Tahtsin seda väga kuulata, aga siis pidingi lava taga seisma ja kuulama, sest kõik kohad olid tõesti kinni.   Jah, on arusaamatu, miks see siis nii oli ja miks praegu nii ei ole. Noh, ilmselt on nüüd YouTube ja Spotify. Istud kodus, pole vaja kuhugi minna ega raha maksta, seal saab enam-vähem tasuta. Lisaks on tohutult palju muud suhteliselt odavat ja kergesti seeditavat infomüra, nagu ma seda nimetaks. Teiseks, ma pean muidugi väga sellise reeturliku sõnumi esitama, aga ega tavaeestlane eriti orelikontsertidel ei käi ja võibolla oreli kõrgkultuur pole veel meie meeltesse päriselt jõudnudki. Sest kes tulevad meil orelikontserdile või pärast üles rõdule tervitama-rääkima – need on meie oma organistid ja siis ka tavalised vene kuulajad.   Aga kui nüüd minna ajas tagasi, siis te olete õppinud orelit kõigepeal Tartu muusikakoolis Urmas Taniloo juures. Kui te olete põline tallinlane, siis miks ometi Tartu? Käisin lihtsalt Tartus koha peal vaatamas ja nägin, et seal Elleri kooli saalis seisab orel. Olen vanalinnas üles kasvanud ja käisin juba siis palju kirikutes ja nägin, kui põnev see maailm on. Mulle tundus toona, et orel mängib ise, ma isegi ei kujutanud ette, et seal pilli taga on organist. Uskusin pigem, et seal on mingi võlur hästi ilusas rüüs, kes siis kuidagi võluväel liigutab neid vilesid – sellised fantaasiad olid mul. Ja kui ma siis ükskord nägin, see oli vist Jaani kirikus, kuidas orelimäng käib, kuidas toimivad pedaalid, kõlavad sügavad bassid, siis oli siht selge. Ma võisin olla vist 13-aastane. Enne seda õppisin klaverit.   Harjutamas Lyoni St François' kiriku Cavaillé-Colli orelil. Selles kirikus oli organist ka Charles-Marie Widor. Kus ja kelle juures te klaverit õppisite. Muusikakeskkool see ju polnud? Ei, sugugi mitte. Mind talutati ühe eraõpetaja juurest teise juurde. Muidugi on mul väga kahju, et mind muusikakooli ei pandud, aga isa arvas, et kuna ma viisi ei pea ja tõesti, ma ei pea siiamaani, siis ta mõtles, et mul ei olegi muusikalist kuulmist. Aga nooti ma tundsin juba 5-aastaselt. Siis olid sellised kogumikud nagu “Laulge kaasa”, võtsin siis lihtsalt noodi lahti ja juba 5-aastaselt mängisin duuri ja meloodiat. Kuni 8. või 9. eluaastani neid lugusid ainult mängisingi ja Mozarti sonatiine ka. Siis isa ütles, et olgu, otsime eraõpetaja. Ja otsitigi. Minu viimane õpetaja Riina Maandi oli küll väga hea ja asjalik, temale on mul erilised tänusõnad, ta valmistas mind ette Elleri kooli astumiseks. Astusin klaveri erialale ja aasta hiljem hakkasin orelit õppima.   Ilma muusikakoolis käimata minna Elleri kooli klaverit õppima on muidugi tähelepanuväärne ettevõtmine. Sinna sissesaamine pidi olema päris suur ime. Ja kõik muud ained, nagu solfedžo, pidid olema päris rasked? Aga ma nägin ikka väga-väga suurt vaeva. Mu solfedžo oli väga nõrk, aga kuna ma mängisin klaverit enam-vähem hästi, sisseastumiseksami sain isegi nelja, siis vist pigistati silm natuke kinni, et ma viisi ei pea. Kuulsin küll, intervalle teadsin, aga laulda ei suutnud. Nüüd ilmselt kuidagi saan, sest need on nii kõrvus.   Siis tegelikult on teil absoluutne kuulmine? Ei ole absoluutne, kuulen helistikke, aga kuidagi värviliselt. See on imelik küll, aga sajaprotsendiliselt tunnen teatud helistikud, noodikõrgused ära, aga mitte päris kõiki. Siiski tajusin, et olen oma tehnilises arengus kuskil 5–7 aastat maas. Isegi praegu tunnen nii, kuigi nüüd juba vähem, rahunen, kui mõtlen sellele, kuhu mu interpreedikarjäär mind mängima on viinud. Võibolla ma liialdan, aga olen alati olnud enesekriitiline ega ole endaga kunagi lõpuni rahul. Ilmselt annab psühholoogiliselt tunda see, et mul ei olnud tugevat muusikakooli baasi. Ma pidin töötama väga kõvasti, tegema lühikese aja jooksul väga palju, et arengus edasi jõuda. Aga tegin ka, sest mul oli siht silme ees, ma ei tahtnud teha muud, kui muusikat. Läksin täispangale, va banque . Ma ei teadnud, mida muud ma võiksin tegema hakata, ma ei osanud muud, muusika oli ainukene asi, mis mul elus oli.   Muusika kõrvalt tuli leida aega kõigi teiste ainete jaoks. Mäletan Elleri koolist, et kehalise kasvatuse tund oli seal kell 8 hommikul. Seal eriti ei käidudki. Mina ka mitte, aga kohe saadeti vanematele kiri, et tooge oma laps kehalise kasvatuse tundi. Isa oli tõsine ja uuris, et kas sa tõesti ei käi seal? Lubasin, et käin ja ühe korra läksingi. Rohkem ei läinud ja jäin stipist ilma. Tegelikult olin harjunud juba maast madalast tööl käima. Esimeseks asjaks tahtsin saada teatud finantsiline sõltumatuse vanematest, nii hakkasin Tartus kohe võimlejatele mängimas käima, sain 25 rubla kuus, siis Metodisti kirikus olin organist, jälle 50 rubla, veel mõned kohad, nii et sain kokku juba arvestatavad 110 rubla.   See oli täiskoha palk. Jah, täiskoha palk. Isa teenis toona 140 rubla. Aga ma ei mõista, kuhu see raha läks. Küllap oli ikka vaja ühiselamus pidutseda.   Missugune oli teie esimene oreliõpetaja Urmas Taniloo? Taniloo oli väga hea õpetaja. Kui mina tulin, siis ta ka ärkas nagu ellu.   Et lõpuks tuli õpilane, kes tahab tõesti õppida ja mängida. Jah. Tegime temaga väga palju tööd. Ta andis nii palju, kui suutis, ta oli väga entusiasmi täis. Käisime Vanemuises harjutamas ja tunde tegemas. Mäletan, et kord, see oli vist veel nõuka ajal, läks oreli mootor katki. Uut mootorit polnud kuskilt saada, aga minu isa sebis tutvustega uue välja ja käisime seda siis koos vahetamas. Usun, et ta oli ka mingis mõttes õnnelik, et talle selline pöörane orelihuviline tuli, kes tõesti tahtis ja pingutas ja läks ka pärast edasi õppima.   Pärast Elleri kooli tulite 1992. aastal Tallinna konservatooriumi professor Hugo Lepnurme juurde õppima. Olen väga tänulik, sest Lepnurm läks toona rektor Peep Lassmanni juurde ja oreli eriala tehtigi esialgu minu jaoks. Muidugi see õpetamine oli, nagu ta oli. Tehnilise poole olin juba Tartus paika saanud, nüüd oleksin tahtnud edasi minna teadmiste osas, aga seda ei juhtunud. Ma tõesti väga kahetsen, et ei olnud võimalust või et ma ei üritanud kohe, varem kuskile Prantsusmaale edasi minna.   Tallinna Toomkiriku oreliga. FOTO RENE JAKOBSON Andres Uibo juures õppisite ka aasta. Viimane aasta oli mu õpetaja Andres Uibo, kes oli ka tahtmist täis midagi ära teha. Ta andis mulle rohkem kui Lepnurm. Ta kutsus mind alguses festivalidele väiksemaid teoseid esitama ja sel ajal oli võimalus Niguliste kirikus mängida suur asi. Toona käisid jutud, et Lepnurm olla Uibole kaevanud, et võta jah see Lattik endale, ta ei taha eesti muusikat mängida, tahab ainult Pärti, prantsuse muusikat ja Bachi. Kui tagantjärele mõtlen, oli see minu suhtes täiesti ülekohtune, sest olin selleks ajaks mänginud kaks Artur Kapi, ühe Karindi orelisonaadi, loomulikult kogu Pärdi.   See oleks siis veel alles. Käisin uurimas, lootsin, et see on ehk kuidagi sattunud meie teatri- ja muusikamuuseumi, aga seal on ainult mingid pisikesed Laja lood, seda sonaati ei ole.   Edasi viisid õpingud Prantsusmaale. Kuidas huvi prantsuse kultuuri vastu on tekkinud? Mulle meeldisid prantsuse filmid väga lapsest saati. Neid näidati nõukogude ajal väga palju. Kõik need lossid, õukonnad, vaimustavad kostüümid, muusika, see kõik kõnetas mind lapsena. Ma nagu kohe elasingi selle sees, kujutasin end seal ette ja ühel hetkel, võisin siis olla 14-aastane, teadsin, et pean minema Prantsusmaale elama või õppima. See võimalus avanes, kui siia orelifestivalile tuli esinema Notre Dame’i organist Philippe André Lefebvre. Läksin talle ette mängima ja ta kutsus mind Lille’i konservatooriumi, kus ta ise oli rektor. See pole küll kõige-kõige kõrgema staatusega konservatoorium, aga seal oli väga hea pedagoog Aude Heurtematte, kes oli Pariisi Saint-Gervais’ kiriku organist. Ta oskas mulle detailselt õpetada prantsuse barokkmuusikat ja mitte ainult seda, vaid barokkmuusikast üldse. Õppisin aastakese tema juures ja siis tuli meile siia Louis Robilliard Lyoni konservatooriumist. See on juba kõrgemalt hinnatud kool. Mängisin talle ette ja ta ütles, et tule ja proovime. Tegin eksami ja sain sisse. Õppisin ülejäänud aja seal.   See oli 90. aastate teine pool, 1996–1999. Kuidas see majanduslikus mõttes võimalik oli? Sain siit natuke taskuraha kultuurkapitalilt ja rahvuskultuuri fondilt. Ja käisin ikkagi kaabuga käsi pikalt mööda igasuguseid firmasid, kes andsid nii palju kui said. Ja loomulikult tegin kohapeal kõikvõimalikke töid, andsin klaveritunde, mängisin Pariisi kõige erinevamates kirikutes n-ö asendusorganistina – ikka on siin-seal vaja asendajat. See oli väga-väga raske aeg, aga ka väga meeldejääv, kõik need orelid, mida ma nägin, Pariisis ja mitte ainult Pariisis. Sõitsime klassiga mööda Prantsusmaad ringi, mööda ajaloolisi pille. Hiljem, kui olid juba konkursid, kus olin osalenud, siis kontaktid jäid ja ma sõitsin jätkuvalt kontserte andma Prantsusmaale ja Notre-Dame’i katedraali.   Kui palju seal oreliklassis teistest riikidest õpilasi oli? Mõned sakslased, üks jaapanlane, aga enamalt jaolt ikka prantslased.   Prantsuse keel oli nii hea, et oli võimalik minna Sorbonne’i muusikateadust õppima. Jah, läksin ja sain isegi sisse. Aga kui ma olin ühe aasta ära õppinud, siis minu juhendaja, kes oli samuti organist, ükskord küsis, et kuule, sa oled väga hea organist, andekas, sul on ees loodetavasti suurepärane kontserdikarjäär, milleks sulle seda teadust veel vaja on? Hakkasin siis mõtlema, et vist ei ole tõesti. Pingutused olid nii suured, õppimine käis harjutamise aja arvelt. Siis ma ütlesin, et jah, teil on õigus.   FOTO RENE JAKOBSON Aga kas see ei kõla uhkelt, kui saab öelda, et inimene on õppinud Sorbonne’is muusikateadust. Jah, aga ma ei ole seda seda lõpetanud, ma isegi ei taha öelda, et kahjuks. Elu ja repertuaar, millega kokku puutud, õpetab ise. Tahes-tahtmata sa loed selle kohta, mida sa mängid, loed heliloojate kohta. Eriti praegu on internetis väga palju igasuguseid artikleid. Sa uurid täpselt seda, mida sul on sel hetkel vaja ja aja jooksul koguneb kõik see teadmine. Sa ei pea seda kohe korraga saama.   Mis siis pärast Prantsusmaa õpinguid sai? Olete käinud erinevatel konkurssidel. Siiani korraldatakse Kaliningradis Tariverdievi konkurssi, kus teiegi kõrge koha saite. See on maailma üks suurimaid orelikonkursse. Praegu on neil esimesed voorud Hamburgis, USAs Connecticutis, Lõuna-Koreas ja Moskvas. 2005. aastal, kui mina osalesin, siis vist Hamburgis, lisaks Moskvale, aga konkurents oli ikkagi väga tihe, mäletan, et oli 49 osalejat kogu maailmast. Konkursi patroon on helilooja lesk Veera Tariverdieva, kes armastab väga orelimuusikat. Mikael Tariverdiev ise on ajalukku läinud rohkem filmimuusika heliloojana, aga mõned ilusad orelileheküljed on ka jäänud. Kui helilooja suri, asutas lesk abikaasa nime jäädvustamiseks fondi ja orelikonkursi. Selle konkursi juures oli naljakas see, kuidas finaalis, mis on Kaliningradis – see on endine vana saksa linn Königsberg –, peavad kõik osalejad mängima Tariverdievi sümfooniat “Tšernobõl”. See on väga traagiline lugu, palju noote, klastreid, kergelt katastrofaalne muusika. Õppida on seal päris palju ja peaaegu mitte keegi, peale ühe osaleja, kes lõpuks võitiski esikoha, ei õppinud seda lugu ära, sest nad ei arvanud, et nad III vooru edasi saavad. Kui sain teada, et olen II voorust saanud finaali, siis oli ainult kaks päeva aega see lugu selgeks õppida. Muusikakoolis klassidest kostus siis igalt poolt “Tšernobõli” sümfoonia klaveril toksimine – oreleid klassides ju polnud. Üks osa kestab sel teosel umbes 12 minutit, aga ühel tütarlapsel, kes oli muidu täitsa hea organist, õnnestus seda mängida 20 minutit. Ta sai siiski diplomi kui “lootustandev täht”. Mina mängisin nõudlikes kohtades nii palju noote, kui silm tuvastada suutis; õnneks forte  kohtades ei olnud nende puudumine kuigi märgatav. Aga auhinnalise III koha sain ikka. Kui olulised interpreedile konkursid on? Konkursid on tegelikult väga tähtsad. Mulle oli väga oluline ka “Con brio” konkursil osalemine, kus ma finaali jõudsin. Olen osalenud ka ühel Pariisi konkursi, seal tulin vist kümnendaks, see oli ammu, 2000. alguses. Aga sind pannakse tähele. See avab uksi.   Milles seisneb prantsuse orelikoolkonna, prantsuse orelimuusika võlu? Kui jätta kõrvale Messiaen, kellel on täiesti oma helikeel, oma maailm, siis prantsuse heliloojate harmoonia on ju üpris tavaline, aga selles muusikas on mastaapsust ja virtuooslikkust, pluss meloodilisus, mis annab mingi sellise sarmi, mis sind kutsub seda muusikat mängima ja esitama vaatamata raskusele, mis selle õppimisega kaasneb. Näiteks Duruflé muusika on kõik meeletult raske, aga sul on huvitav seda õppida. Ja sa oled valmis raiskama kuid, tegelema sellega iga päev, et see selgeks saada, sest see resultaat on hämmastav. Võrdluseks, see on muidugi minu isiklik arvamus, aga näiteks Regerit õppides raiskad tohutult palju aega ja tunned ennast lõpuks titaanina, et oled noodid ära mänginud. Aga see muusika areneb nii aeglaselt, et seal vahepeal jõuad ise ja ka publik teistele mõtetele ümber lülituda. Prantsuse muusika haarab kohe, ta võtab sind enda haardesse, sul ei jää aega muule mõelda, sa kogu aeg jälgid, jälgid, jälgid. Pole ka imestada, sest alates XIX sajandi keskpaigast õpetati kompositsiooniklassis esimese asjana looma ilusat meloodiat. Ja seda on näha, kuidas see kõik on arenenud aastast aastasse ja edasi kandunud Titelouze’st läbi Grigny’, Couperini, Francki kuni tänapäevani, kuni Duruflé’, Dupré’ni. Võibolla mul on eriline suhe prantsuse muusikasse ja kultuuri, aga kes on olnud kõik silmapaistvamad prantsuse heliloojad? Ikka organistid, kaasa arvatud Debussy. Ainuke, kellel läks orelis viletsalt, oli Ravel.   Nagu eesti ärkamisaegsed heliloojad. Täpselt. Millist suurepärast muusikat on kirjutanud Artur Kapp või Alfred Karindi. Tobias muidugi ka, ja loomulikult Peeter Süda!   Kas olete ise ka muusikat kirjutanud? Olen, Toomkiriku oreli plaadil mängin ühte oma lugu. Ma olen üldiselt häbelik ja ei esita oma lugusid kontsertidel, aga oma pala “Revaler Totentanz” olen mänginud Notre Dame’is, päris ägedalt kõlas. Notre Dame’i orel on muidugi täiesti fantastiline. Eesti heliloojad võiksid ka natuke rohkem orelile kirjutada. Mu meelest see, mida tänapäeva eesti  heliloojad orelile kirjutavad, on selline aeglane, meditatiivne, pikaldane muusika. Orel on ülirikas pill, ma isegi ütleksin, et oma helide poolest rikkam kui orkester, ja virtuoosne pill. Aga see on minu subjektiivne nägemus, loodan et keegi ei solvu. Olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kes kiirustab elada. Nagu mulle üks mu prantslasest kolleeg hiljuti poolärritunult ütles: tead sa oled l’homme pressé (inimene, kellel on kogu aeg kiire). Meie klassikud, näiteks Artur Kapp või Alfred Karindi, neil on ülirasked sonaadid, aga kihvtid. Sa naudid neid õppides, seal on kohe näha, et vähe sellest, et helilooja on hea organist olnud, ta valdab suurepäraselt ka kompositsioonitehnikat. Järgmiseks orelifestivaliks, kus tuleb viis kontserti, tahaksin, et igaks kontserdiks oleks kirjutatud Eesti helilooja poolt üks teos. Kirjutan sinna juurde ka konkreetsed tingimused. Orelimuusikast rääkides – me peame kasvatama kuulajat. Igas muusikakoolis peaks olema võimalik orelit õppida, et inimesed mõistaksid seda pilli hinnata. Kui te Prantsusmaal õpingud lõpetasite, mis teid Eestis ees ootas? Eestisse tulin tagasi sooviga midagi muuta. See oli 1990. aastate lõpp, 2000-ndad, siis oli kõik uudne. Eesti oli hiljuti iseseisvaks saanud ja mulle tundus, et saan midagi märkimisväärset omalt poolt anda. Siis tulid ju väga paljud tagasi. Mul oli soov siin akadeemias õpetada, kasulik olla, olingi muusikaakadeemias õppejõud tükk aega.   Miks olite ja enam ei ole? Andsin orelimuusika ajaloo loenguid ning samas olid mul mõned välis-fakultatiivüliõpilased oreliõppes, aga nendega läks asi igavaks, sest enamus neist tollal ei viitsinud tunnis käia, harjutada. Istusin üksinda klassis ja ootasin, raiskasin aega. Ja siis mõtlesin, et enam ei taha, lõpetasin ära. Kõik läks sellegipoolest päris hästi. Pakuti palju igasuguseid kontserte. Peale konkurssi hakkasid väliskontserdid tulema. Sõitsin päris palju ringi, Euroopas pole ühtegi maad, kus ma poleks esinenud. Venemaal loomulikult igal pool, mängisin seal kõige suuremates saalides: Moskva Suures teatris, Tšaikovski-nimelises saalis. Ka paljudes väiksemates filharmooniates on seal mingi orel. Teatavasti Rieger-Kloss ehitas nõukogude ajal palju oreleid. Tallinnasse ehitasid nad 1961. aastal Estonia kontserdisaali orel, mis nüüd on nii lõhki kui lõhki ja keegi seda ei paranda.   Mis sellel Estonia orelil siis õieti viga on? Ma ei tea, see lagunes lihtsalt ära, aga ilmselt ka kontserte ei olnud seal eriti. Pill on tegelikult oma kõla poolest väga hea, see on palju parema kõla ja faktuuriga pill kui näiteks Nigulistes. Aga kõik pillid vajavad restaureerimist ja moderniseerimist. Vanemuise orel on päris heas korras, aga see saal ei ole eriti orelisõbralik. Niguliste oma vajaks kasvõi minimaalset moderniseerimist, sest on juba ajale jalgu jäänud. Ja akustika on seal liiga suur, eriti nüüd, kus pingid ära võeti. Tegelikult on see koht unikaalne, ent kui vaadata kasvõi oreli prospekti, siis see on väliselt mittemidagiütlev. Millised iludused on Euroopa kirikutes: skulptuurid, inglid. Nigulistes võiks olla üks esinduspill, sest minu arvates on meil puudu üks esinduslik, maailma mastaabis vääriline kontsertorel. Samuti Eesti muusika- ja teatriakadeemia uues kontserdisaalis. Eestis kõige kaasaegsem ja kõige normaalsem pill, mis viimasel ajal on ehitanud, on Tartu Pauluse kiriku orel oma kombinatsioonide võimalustega. Seal on meeldiv mängida, mugav.   Aga vanad ajaloolised orelid, millised neist väärivad esiletõstmist? Vanad pillid on meil tõesti väga head. Meil on ajalooline Tallinna Toomkiriku orel, Kaarli kirikus on suurepärane pill, mis mulle väga meeldib. Jaani kiriku oreli ehitas August Terkmann 1913. aastal ja seda restaureeris Martin ter Haseborg 15 aastat tagasi. Pill ehitati ümber, sinna pandi kombinatsioone juurde, aga see ei jõua ikkagi lähedalegi Toomkiriku ja Kaarli kiriku pillidele. Maakohtades on väga unikaalseid, autentseid saksa romantismiajastule sobilikke pille. Aga kes meil seal maakohtades kontserte annab! Kes sinna tuleb! Eks need pillid seal vaikselt nukrutsevad. Näiteks minu üks lemmik väike orel on Äksi kirikus. Fantastiline Saueri pill, üks paremaid. Ma ei tea, kui palju seal kirikus üldse midagi toimub. Võibolla üks teenistus aastas. See orel seal lihtsalt vaikselt hääbub.   Aga kas meil prantsuse oreleid on? Ei ole. Sellega on seotud ka üks huvitav lugu. Kui Tartu Jaani kirikut restaureeriti, arvati, et sinna võiks oreli ka ehitada, ühe ilusa pilli. Tehti konkurss ja koha peal käisid mitmed orelimeistrid. Tegid oma pakkumised, esitasid nägemuse, registratsioonid, fassaadid. Sai välja valitud prantsuse orelimeister Pascal Quoirin, fantastiline oreliehitaja, ta on praegu Pariisi Notre Dame’i oreli üks hooldajatest. Läksime siis linnapea Andrus Ansipi jutule, et oleks vaja nii ja nii palju raha. See ei olnudki tolle aja kohta nii tohutu suur summa. Ansip ütles, et laske käia, raha ei ole probleem. Aga Jaani kiriku kultuurilise väärtuse eest vastutas tol ajal Kaur Alttoa ja tema jaoks olid esikohal need saviskulptuurid, mis seal restaureerimise käigus välja ilmusid. Nii ta ütles, et ei, see orel ei sobi siia. See on liiga ilus ja varjutab need skulptuurid, nende savikujukeste tähtsuse ära, ja tõmbas oreliehituse plaanile vee peale. Ta kukutas seal läbi veel ühe fantastilise projekti. Kunstnik Urmo Raus oli teinud sellele kirikule vitraažaknad ja ka neile tõmbas Kaur Alttoa vee peale. Praegu on seal lihtsalt mingid valged pakettaknad, vähemalt näevad nõnda välja. Siis sai sinna muretsetud ajutine pill, 10 registriga Führer. Jutt oli, et see on ajutine, aga ajutine, nagu teate, on igavene. Nii et praegu on seal mittemidagiütlev väike orelikökats. Nii jäime ilma suurepärasest pillist. See oleks olnud kaasaegsete võimalustega orel, millel oleks saanud autentselt mängida nii prantsuse vanamuusikat, sümfoonilist kui ka tänapäeva muusikat, samuti Bachi ja saksa romantismi.   Ütlesite, et kui tulite Prantsusmaalt, siis algul läks kõik ladusalt, aga mis praegu on see, millega te endale leiba ja hingekosutust teenite, kui parasjagu just festivalide korraldamine käsil pole? Eks ma ikka mängin edasi, mul tuli aasta jooksul juba teine plaat välja “Eesti orelite” sarjas. 2023. aastal tegin Pauluse kiriku, 2024. aastal Tallinna Toomkiriku oreli plaadi. Mais 2025 salvestan Riia Toomkiriku maailmakuulsal orelil järgmise. Eks nüüd on aeg end aktiivsemalt jäädvustama hakata, et mingi märk ajalukku ka jääks.   Ja see on ikka vinüül. Kas kvaliteet on tõesti nii palju parem? On küll parem kui CD, aga vinüülplaadimängija peab olema kaasaegne. See on tõesti kõige parem kvaliteet. Aga vahepeal oli pandeemia, kus üldse midagi ei toimunud. Nüüd on ka Venemaa kontserdid ära jäänud. Siiski tasakesi hakkab midagi jälle kujunema. Tulin just Itaaliast, lähen Šveitsi mängima. Ja on selge, et uued nimed, noored organistid tulevad peale, mis on ka loomulik asjade käik. Olen mõelnud, et olen õppinud siin-seal, ehkki oleks võinud muidugi õpiaastatel varem Prantsusmaale minna. Mul on olnud edukaid konkursse, olen saavutanud seda ja teist ja esinejakarjääriga on ka suhteliselt hästi läinud. Olen lati enda jaoks kõrgele seadnud ja ehkki sinna kõige kõrgemale ei jõudnud, siis kuskile lähedale ometi. Aga millest ma praegu puudust tunnen, on õpetamine. Tahaks, et minust jääks keegi järgi. Kui mult küsitakse, kelle juures sa õppinud oled, siis alati uhkusega ütlen, et Louis Robilliard’i juures. Tegelikult tahaks, et keegi kunagi ütleks, et on Lattiku juures õppinud. Sellest tunnen puudust.   Vene hurt Frankiga. FOTO ERAKOGUST Head õpetamise aastad on teil ju ees, sest (elu)kogemus annab siin palju juurde. Aga meie vestlust on kõigutamatu rahuga jälginud see uskumatult ilus valge koer, kes võtab enda alla terve diivani. Kas oma kiire elukorralduse juures leiate aega ka talle pühenduda? Mul on alati, välja arvatud Pariisi aegadel, olnud koer. Enne teda oli mul Afganistani hurt. Praegune seltsiline Vene hurt Frank on juba vana, varsti saab 11. Aga käime endiselt temaga mööda vanalinna jalutamas, käime restoranides. Talle meeldib suhtlus, ta on tõeliselt suhtleja tüüp. Koer ise valib, kuhu läheme, juhatab, kas läheme Peppersacki, peatume Draakonis, suundume Ärklisse või veel kuskile. Terve päeva ta kannatlikult kuulab minu orelimängu ja siis kella 21 paiku saabub tema päeva tippsündmus, mõne vanalinna lokaali külastus. Õnneks on meil restoranid väga vastutulelikud ja ta on teretulnud igale poole. Ja kõik turistid tahavad temaga loomulikult pilti teha.   Aga miks on teil siin ümberringi nii palju väga vanu kelli, mis ka kõik aega näitavad? Nad on lihtsalt ilusad. Mulle üldse meeldivad antikvaarsed asjad, mitte mõni suvaline topsikene, vaid antikvaarne, ürgvana, millel on veel ka funktsioon. Kell on ilus kunstiteos. Vaadake kui täpsed on kellal seisva skulptuuri proportsioonid, milline täpsus detailides! Aga samas on see kell, mis näitab ka aega, ja näitab seda juba 183 aastat (kõige vanem prantsuse kell kollektsioonis). Kokku on mul neid ligi 50, aga kõik ei ole välja pandud. Kui näen üht ilusat kella, siis pean selle ostma ja korda tegema. Mul on selline kiiks, mõtlen, et ehk siis aeg nagu halastab mulle ja kingib võibolla mõne tegusa aastakese veel juurde. Samas – tähtis ei ole ju aastake, vaid see, kuidas sa seda elad. Aga mul on selline lootus, et ma loon veel pikalt. Ja sellepärast ma suhtun teatud aukartusega ka aega ja ajanäitajatesse.

Võimalik vaid Moldes.  Veslemøy Narvesen  (vasakul) ja Anna Ueland   musitseerimas Vardeni mäel, kust avaneb vaade Molde panoraamile koos selle 222 mäetipuga. FOTO Petter Sele Molde Jazz on maailma vanim järjepidevalt toimuv jazzifestival. 1961. aastal asutatud festival toimub alati aasta 29. nädalal ja 2024. aastal kestis see 15.-20. juulini. Minul oli võimalus Molde festivalil viibida kolmandat korda. Seekordsed muljed panin kirja mõningase ajalise distantsiga, jahedatel sügisõhtutel soojendas mõnusale Molde Jazzile mõtlemine südant. Eranditult kõigest nähtust ja kuuldust jutustada oleks võimatu, sestap valisin kirevast festivalimosaiigist eredamad ja huvitavamad killud.   Residentmuusik Bill Friselli lõimelõngad Molde Jazz valib endale igaks aastaks residentmuusiku, kes erinevates koosseisudes pea igal festivali päeval kaasa teeb. 2024. aasta residentmuusik oli kitarrist ja helilooja Bill Frisell. Festivalile tagasi vaadates ja muljeid seedides ei meenu aga esmajärjekorras tingimata Bill Frisell ise. Mõtiskledes selle üle, miks see nii on, tuli mulle pähe võrdlus maalikunstis levinud traditsiooniga, kus mitmed kunstnikud ka ennast kuhugi pildi nurka sündmustiku pealtvaatajaks on maalinud. Mulle näib, et Bill Frisell on samuti sageli valinud niisuguse vaikse tunnistaja rolli, tal näib puuduvat vajadus olla tähelepanu keskpunktis. Ja isegi siis, kui ta seda niikuinii on, võib tema mängus sageli tajuda teatavat sisemist distantseeritust. Omal moel kujunesid Friselli kontserdid millekski lõimelõngade taoliseks, mis ei tükkinud esile, aga samas ulatusid läbi ja üle teiste festivali kavas olnud etteastete. Koosseisus Bill Frisell Five teostus üks Friselli ammuseid unistusi. Nimelt on ta ülejäänud nelja muusikuga erinevates kooslustes palju koos mänginud, eriti pikalt kahes trios Kenny Wolleseni ja Tony Scherri ning Rudy Roystoni ja Thomas Morganiga. Nüüd jäi vaid üle need triod viisikuks ühendada. Bill Frisell Five oli üks residentartisti kooslusi, mis mulle oma helikeelega rohkem nahavahele puges. Mõneski loos tumeda tonaalsusega raskelt sammuv põhi vihjas ansambli väljenduslaadi sugulusele bluusi ja rokiga. Mõtisklesin endamisi, kas see meenutab mulle rohkem Ultima Thulet või The Doorsi või veel midagi muud. Igatahes kandis kogetu mingil moel endas midagi ürgset ja karget, võib-olla pisut hirmutavatki. Duos löökpillimängija Gard Nilsseniga muutus Bill Friselli helikeel ajuti futuristlikuks, eelkõige tämbrilises mõttes. Miskipärast seostusid need kõlad veealuste moonutatud helidega või hoopis suure viivitusega kusagilt kosmosesse saadetud sondilt päralejõudnud sõnumitega. Mõned minutid hiljem heljus Friselli kitarr aga helgelt ja kõrgelt justkui üks üle sinise taeva purjetav pilveke, vaadates nostalgilise pilguga alla jazzistandardite tuttavlikele helimaastikele. Loojanatuurid on erinevad. Kui eelmise aasta Molde Jazzi festivali residentmuusiku Hedvig Mollestadi puhul joonistusid reljeefse(ma)lt välja kaks üsna vastandlikku tahku – mässav kareda kõlaga rokkija ja peatatud/ajatus ajas kitarril maheda tooniga seisvaid akorde võttev mõtiskleja, siis Bill Friselli puhul seesugust kaheks eri karakteriks kehastumist ei sündinud. Tema moodus eri stiilide ja žanrite sulatamiseks ei väljendu dramaatilisel Jekylli ja Hyde’i vastandlike äärmuste läbikogemisel. Pigem võiks tema hoiakut kirjeldada tuntud raamatu pealkirjaga „üksildase uitaja mõtisklused”. Paar korda festivali jooksul sattus see kitarriga mõtiskleja uitama suurtesse orkestrikoosseisudesse, mõistagi sobivalt viidates tema sama aasta aprillis ilmunud albumile „Orchestras”. Plaadil kõlavaid orkestreid polnud küll Moldesse toodud, see-eest aga kasutati Friselli pikaaegse mentori ja arranžeerija Michael Gibbsi seadeid. Partituurid panid Molde Jazzi avaõhtul kõlama Norra Kuninglike Õhujõudude Puhkpilliorkester ja Trondheimi Solistide nime kandev kammerorkester Alexander Hansoni juhatusel, kaasa tegid ka Bill Friselli triokaaslased Thomas Morgan ja Rudy Royston. Repertuaar hõlmas läbilõiget Friselli muusikuteelt: hulka standardeid ja ka uuemat materjali ning Bill Friselli enda teoseid. Kokkuvõttes võiks festivali avaõhtu orkestraalset kontserti kirjeldada kui jazzkitarrist Bill Friselli paraadportreed võimsate taustajõudude foonil – kuuldu oli heakõlaline, armas ja kena ning seetõttu mõjus pisut uinutavalt. Seevastu festivali viimasel õhtul kirsina tordil serveeritud Bill Friselli ja Trondheim Jazz Orchestra (TJO) ühiskontsert oli kõike muud kui ennustatav ja turvaline. TJO endine ja praegune kunstiline juht Eirik Hegdal ja Ole Morten Vågan valisid ja arranžeerisid palu kogu Bill Friselli diskograafiast, jagades orkestri pooleks, nii et kumbki seadja juhatas oma sekstetti. Tulemus oli ääretult seikluslik, lustlik ja loominguline ning selles leidus tubli annus kaootilisust, samas ka lihtsat ilu. Nalja armastav Bill Frisell vestleb Audun Vingeriga Festivaliakadeemia avalike intervjuude sarjas. FOTO Kari-Anne Flor Orkester kui elav organism Orkestrikontserte oli Molde Jazzil veelgi. Tollesama Trondheim Jazz Orchestra ühiskontsert trioga „I Like To Sleep” pealkirja all „Pieces of Scattered Dreams” („Laialipillutatud unelmate killud”) oli minu jaoks üks festivali võimsamaid elamusi. Molde jazzifestivali kodulehel oli „I Like To Sleep’i” kirjeldatud kui „koletu suurt orkestraalset kolmepealist organismi”, mis koostööprojektis TJO-ga „muutus 12-pealiseks trioks, mis avardub ja uurib power jazzi  universumit”. Paremini olnuks seda kogemust raske sõnastada. Kogu see kuulajat enda alla rulliv helimassiiv ja eriti just kuuldavate helide madalaimate sagedustega osa mõjus mitte ainult kõrvadega nauditavana, vaid otsese füüsilise kogemusena, pannes ribid ja rindkere kaasa vibreerima. Samas ei olnud tegu ainuüksi kehalise elamusega (nagu seda võib ka nn tümpsumuusika puhul täheldada), hõlmatud olid ka muusikalisi peenstruktuure tajuda ja mõtestada suutvad aju kõrgemad osad, kõrvadest rääkimata. Koletu suureks orkestraalseks organismiks sulandunud  Trondheim Jazz Orchestra koos trioga „I Like To Sleep". FOTO Thor Egil Leitr ø Duod Mõistagi leidus ka teistsuguseid kontserte, osa neist olid intiimsemad ja osa lärmakamad, osa siseruumides ja osa vabas õhus. Teisipäeva, 16. juuli hommik algas kontserdiga Molde kohal kõrguval Vardeni mäel. Veslemøy Narvesen (duos Anna Uelandiga klahvpillidel) mängis pianiinot ja laulis unelevaid meloodiaid, mille heljuva koe tõstsid veelgi enam maast lahti hunnitud vaated teispool fjordi pilvedest läbi tungivatele mäetippudele. Sama päeva pärastlõunal esines laulev (ja laule kirjutav ning klaverit mängiv) trummar Veslemøy Narvesen oma sekstetiga Storyville’i saalis. Mitmekülgne muusik osales trummarina ka eelmainitud Trondheimi jazzorkestris.  Reedene festivalipäev algas märksa tavatuma pillide paariga: tenorsaksofon ja tuuba. Saksofon on teadagi jazzis niivõrd tavaline et mitte öelda kohustuslik instrument ja sellel silma paista on seetõttu väga keeruline. Tuubal pole ei selle pilli ega jazzi kui stiili ajalugu arvestades jazziga justkui midagi ühist. Tuubaga jazzis tähelepanu äratada peaks seega näiliselt olema lihtne - piisab vaid pill kätte võtta ja lavale ilmuda... Esialgsest ohhoo-efektist kaugemale jõudmiseks on mõistagi vaja enamat ning Molde Jazzil kuuldud ja ühtlasi Moldest pärit Daniel Herskedalil on, mida pakkuda. 2023. aasta Jõulujazzil käis ta Tallinnas Nigulistes esinemas ning ma jäin juba tookord uudishimulikult kuulatama, kuidas ta oma pillil heli tekitab. Tuuba kui basspilli ulatust on Herskedalil õnnestunud tublisti ülespoole laiendada, kasutades selleks omaenese häälepaelu (olemata puhkpillimängus asjatundja võin vaid kuuldeliselt kinnitada, et tema mäng kõlab aeg-ajalt pillitorusse laulmisena). Kui Tallinnas kuulsin Daniel Herskedali soolokontserti tuuba ja basstrompetiga, mida ta luuperi abil kihtidena salvestas ja kokku mängis, siis Moldes oli huvitav jälgida, mis juhtub, kui tuuba ja saksofon jazzis kohtuvad. Osa kontserdist mahtus Herskedali sooloetteastega samasse stilistilisse lahtrisse: pikkade heakõlaliste noodikoosluste justkui pintslitõmmete vedamine avarale helilõuendile. Minu jaoks ehk põnevamakski osutusid tempokad palad, kus saksofoni ja tuuba liinid tantsiskledes üksteisest üle ja läbi hüppasid, „kord Vestmann all ja Piibeleht peal” ja siis jälle vastupidi, kududes kassikangana põimuvaid helilõimi. Tenorsaksofoni mängiv Marius Neset ja Daniel Herskedal on 2012. aastal koos salvestanud albumi „Neck of the woods” ja mullusuvine etteaste Moldes oli nagu ammuse tutvuse meeldiv uuendamine. Pärast tormilist aplausi mängitigi lisaloona toonase plaadi lõpulugu, Abdullah Ibrahimi „The wedding”. Ammused koostööpartnerid Marius Neset ja Daniel Herskedal on mõlemad pärit Norra läänerannikult, Marius Neset Os'ist ja Daniel Herskedal Moldest. FOTO Håvard Bævre Ellingsgård Hääled Veel üks märkimist vääriv elamus oli vokaalansambli Trondheim Voices etteaste. Seekord pakkusid nad etendust, mis oma lavastuslike elementidega mahtus juba muusikateatri mõiste alla. Piidlesin uudishimulikult lauljate vöösid, millel paiknevaid nuppe nad aeg-ajalt kruttisid. Pärast kontserti küsisin vööde kohta ja kuulsin, et see on miniversioon helipuldi-taolisest mobiilsest tööjaamast, mis muuhulgas sisaldab kolme heliefekti ja luuperit. Põneva Maccatroli nimelise kontrolleri on lauljaile välja töötanud üks Norra juhtivaid kõlakujundajaid-helirežissööre Asle Karstad. Lugesin internetis ühest kontserditutvustusest, et selle juhtmevaba vahendiga saavad lauljad tegutseda surround-heli konfiguratsiooni raames, jagades publikuga sama ruumi ja vajadusel vabalt ringi liikudes. Antud etendusel Molde Vårt teatri saalis oli kahjuks neljas sein lava ja publiku vahele alles jäetud, seega osa tolle tehnikavidina võimalusi jäi reaalsuses läbi kogemata.  Üks muusik, kes neljanda seina otsekohe maani maha lammutas, oli Jacob Collier. Kokkupuude temaga oli minu (ja veel paljude teiste jaoks) üks Molde jazzifestivali kõrghetki. Sõnastan selle just nimelt nii, „kokkupuude”, sest see ei hõlmanud ainult tema kaht väljamüüdud kontserti väikelinna Molde suurimas saalis nimega Bjørnsonhuset (nimetatud kuulsa kirjaniku Bjørnstjerne Bjørnsoni järgi), see kokkupuude hõlmas ka Festivaliakadeemia nime all läbi viidud avalike intervjuude sarja raames toimunud vestlust Audun Vingeriga. Tartu lauluväljakul toimunud suurkontserdil Jacob Collieriga kohtunud Eesti publik teab, kui vahetult oskab ta musitseerimisse kuulajaskonda kaasa haarata. Musitseerimine paistab Collieri jaoks olema lihtsalt veel üks suhtluse vorme, seetõttu pole tal mingit vajadust ei ennast ega kedagi teist pjedestaalile tõsta. Tema loovuse allikast voolavad vabalt tuttavad ja tundmatud palad ning improvisatsioonid ning ta ei paista valmis teoste ja improvisatsioonide vahel mingit vahet tegevat. Üks ilusamaid tõlgendusi teiste muusikute loomingust Collieri esimesel Bjørnsonhuseti kontserdil oli Björki „Hüperballaad”, mis sobis Moldes esitamiseks juba ainuüksi teksti poolest, mis räägib kõrgel mäe otsas elamisest ja enda väljaelamisest asjade allaviskamise teel. Jacob Collieri moodused enda väljaelamiseks pole õnneks nii destruktiivsed kui tolle laulu sõnades kirjeldatu. Collierile meeldib kaasata mitte ainult publikut vaid ka teisi muusikuid ning Molde kontserdil kutsus ta endaga lavale oma ammuse sõbra ning fantastiliselt fantaasiarikka multiinstrumentalisti Stian Carstenseni, keda ta oli kohanud veel enne oma maailmakuulsuse saavutamist, juba 2015. aastal. Carstensen on omakorda peaaegu lahutamatu svingviiuldajast Ola Kvernbergist, niisiis jämmisid nood väsimatud improviseerijad Bjørnsonhusetis kolmekesi. Saalis viibides soovisin, et see võiks nii lõpmatuseni jätkuda. Kahjuks või õnneks on isegi headel asjadel oma ots ja algus, nii valgus elevil rahvamass välja ning järgmistele kontsertidele, et teha ruumi sama õhtu lisakontserdiks Jacob Collieri vaatama tulnud saalitäiele. Oma kahel välja müüdud soolokontserdil kutsus Jacob Collier lavale oma norra muusikuist sõbrad  Stian Carstenseni ja Ola Kvernbergi. FOTO Dagfinn Reppen Kirjeldamatu elamus Kuuldeliste elamuste kõrval on iga füüsilises ruumis muusikute ja publiku kohtumisel sündiv kontsert lisaks veel midagi enamat. See võib osutuda sügavalt hinge puudutavaks spirituaalseks kogemuseks või intellektuaalset rahuldust pakkuvaks vestluseks üht ja sama keerukat kodeerimissüsteemi valdavate siseringi kuulujate vahel. Mõnikord ei allu elamus õieti mõistuslikule analüüsile ja raske on leida sõnu, millega kontserdikogemust täpselt väljendada. Nii tundsin end Tigran Hamasyani trio kontserdi järel. Kunagi aastaid tagasi kuulsin Hamasyani sooloetteastet Jõulujazzil Tallinnas Kumu auditooriumis. Tollal see mind lõpuni ei kõnetanud. Mäletan, et tema muusika jäi mulle tookord külmaks ja kaugeks, mõjudes intellektuaalse ja tehnilisena. Kontrast elamusega, mida kogesin mullusuvisel Molde festivalil, poleks saanud suurem olla. Kas vahepealse enam kui kümne aastaga olin rohkem muutunud mina või pianist, on raske öelda, kuid iga vähimgi heli, mida Hamasyan ise või tema ansamblikaaslased Martin Wangermee trummidel ja Marc Karapetian basskitarril kuuldavale tõid, puudutas sügavalt ja emotsionaalselt. Jõuline  Tigran Hamasyan. FOTO Bjarte Ytre-Arne Mõne pala tuumaks oli regivärsilikult lihtne sõnadeta meloodia, mida Hamasyan klaveri taga istudes ise kaasa ümises. Võib-olla ulatub selline sõnatu muusikaline väljendus puudutama meis midagi, mis on nii ürgne, et ulatub tagasi veel vanematesse aegadesse kui keelte tekkimine, seega ka palju iidsematesse aegadesse kui rahvuste või kultuuride piirid – ja osalt ehk sellest tulenebki niisuguse muusika võimas ja seletamatu ühendav jõud. Mõni teine teos seevastu pildus sädemeid rütmiliste figuuride keerukusest ja pillivaldamise meisterlikkusest – ka see äratas vaimustust ja indu. Olemata otseselt metal stiilis hõlmas Hamasyani trio jõuliselt rokilikke elemente, eelkõige tugevalt võimendatud basskitarri. Rütmiline keerukus, taktimõõtudega mängimine ja ulatuslikud vokaalita kompositsioonid lähendasid trio helikeelt progerockile. Nii ehitas Tigran Hamasyani trio silla jazzi, progerocki ja metali vahele, vürtsitades seda omakorda armeenia rahvuslike mõjudega. Tigran Hamasyan trio pakkus läbiraputava elamuse. Tigran Hamasyan klaveril, Marc Karapetian basskitarril ja Martin Wangermee trummidel. FOTO Bjarte Ytre-Arne

FOTO MARI MAKAROV Rita Ray ei ole lihtsalt väga hea muusik või laulja. Ta on fenomen, kes puudutab oma loominguga publikut üle põlvkondade – seda nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Rita Ray on ka Kristi Raiase artistinimi. Nii mõnigi meist on tema muusikaga esmatutvust tehes olnud veendunud, et tegu on küpse, välismaise staariga. Tegelikult on ta 28 ja põline põlvakas. Seda lugu rääkides käivitub ajamasin, sest täpselt kümme aastat varem, veebruaris 2015, saab Kristi Raias suurel laval, publiku ja telekaamerate ees lauldes lõplikult aru, et selliseks peab saama tema tee. “Jah, ma tahan saada tõsiselt võetavaks lauljaks, kellel ongi pidevalt kontserdid ja salvestused,” tunnistab ta “Aktuaalsele kaamerale” antud intervjuus. See on üks paljudest, mida tal on tulnud anda, sest Kagu-Eesti noortebänd The Blurry Lane on jõudnud “Eesti laulu” poolfinaali ja Kristi esitab bändiga loo “Exceptional”. See on viis kuud tegutsenud bändi ainus lugu. Pealinnas on kõik pisut hämmingus, sest siiani on Kristi Raiase nime teatud ainult Põlvas. Kuid juba on temasse uskujaid. Nende hulgas on ridamisi muusikaõpetajaid – nii põhikooli ajast kui ka Põlva muusikakoolist. Edasi tuleb minna pealinna, kus esmalt avaneb Otsa kooli ja siis Eesti muusikaakadeemia uks. Viis aastat pärast “Eesti laulu” kogemust esitleb Kristi oma esikplaati, mille ilutseb Rita Ray nimi. Tema juuksed on värvi vahetanud mustjaspruunist oranžikaks, meigipliiats joonistab silmad tagaritta nähtavaks ja tema (lava)välimuses on märgatavalt rohkem toretsevaid litreid ning ta hääl … on ajaga vaid paremaks läinud. Ja ehkki suured saalid on tema jaoks üha tavalisemad, siis unistustes võiks tema kunagine lemmiklava asuda ühes mõnusas klubis, milles jagub ruumi suure päris-klaveri ja 250 mõnusa istekoha jaoks.   Sinuga, Kristi, on lood lihtsad – oled 26. augustil sündinud ja praeguseks 28-aastane. Kuidas täpselt ja miks sündis aga Rita Ray? Kuupäeva on keeruline öelda, aga tema sünniaastaks võib lugeda umbes 2018. aastat. Sest umbes aasta varem hakkasin ma lõpuks oma seni sahtlisse kirjutatud muusikat salvestama, kuni tekkis idee välja anda album ja sellest sai esimene Rita Ray album (“Old Love Will Rust”). Minu jaoks on RR peamiselt esinejanimi, mille võtsin sooviga avastada oma muusikaga paiku maailmas veel peale Eesti. Jah, külmalt öeldes oli see äriline otsus. Kuid see pole kordagi olnud Eestit hülgava hoiakuga tehtud otsus. Vaid pigem avarama pilguga, et oleks võimalik ka välismaal kanda kinnitada. Kaksikuna või topelt ma ennast ei tunne, sest kui mõelda näiteks David Bowie peale, siis minu puhul minu üks mina sellest teisest minast ikka nii palju ei erine.   Aga milline on Rita Ray nime lugu täpsemalt? Rita lugu on tõesti isegi pikem, sest see nimi oli mul varem mõttes olemas. Alguses kirjutas peamiselt luuletusi ja püüdsin endale varjunime leida. Olin märganud, et paljudel ägedatel luuletajatel on varjunimena kasutusel anagramm ja nii paiskasin oma nimetähed segi ning leidsin neist sellise sõnapaari nagu Kassiir Rita. Tookord ma seda kasutusse ei võtnud, kuid olin siiski veendunud, et kui kunagi peaks olema põhjust oma tekste avaldada, siis võiksin seda just selle anagrammi alt teha. Luuletustest tekkisid aga tasapisi hoopis laulud ja sain aru, et mulle meeldib just neid kahte kokku panna, et see ongi mu suurim kirg – laulda ja laule luua. Kassiiriga need aga kokku ei läinud. Siis valisin Rita juurde oma perekonnanime kolm esimest tähte – r, a, i –, lisasin näpuotsaga inglišit ja nii sündis Rita Ray.   Tänaseks oled sa Rita Rayle kirjutanud laulutekste ja muusikat kolme plaadi jagu, kaks neist oled juba avaldanud ja nende menu on lennutanud sind kõrgele, üle ilma. Võib öelda, et see on uskumatu edu. Kas sa vahel selle uskumiseks näpistad ka ennast? Jaa, vahepeal olen näpistanud küll. Minu seni suurim näpistamise-rohke hetk oli kindlasti teise albumi “A Life of Its Own” esitluskontsert 2022. aasta lõpul Alexela kontserdimajas, kui saal oli välja müüdud. See on midagi, mida ma ei unusta kunagi. Loomulikult ma lootsin muusikat kirjutades, et leian mingisuguse fännibaasi (RR viljeleb r&b  ja disko sugemetega souli  – Toim. ), sest sellist muusikat meil siin ei ole varem liiga palju ju tehtud. Aga tunnistan, et sellist populaarsust ei osanud ma oodata.   Kui palju tuge sa kuulajatelt, publikult oled oma tee jätkamiseks saanud? Publiku ja kuulajate tagasiside on olnud tõesti suur ja inimesed tahavad oma elamusi minuga jagada. Eestlaslikult veidralt avatud südamega tullakse otse ütlema ja mulle läheb see alati väga hinge.   Sinagi lähed ju kuulajale hinge. Millega täpselt? Ehk on see ausus, siirus ja ehedus – ma vähemalt väga loodan, et seda tajutakse. Sest oma tekstidesse olen alati kõik päriselt välja kirjutada, mis minu sees on. Ja isegi kui teinekord on tekstis kõik kujundlikum, on loo sõnum alati sama nagu algselt oli. Mulle tundub, et ka Eesti publik on aastatega palju muusikateadlikumaks muutunud. Ise laval olles kogen sageli palju vahetut vestlust publikuga, näiteks seda, kuidas pärast soolosid aplodeeritakse või kuidas esitusele kaasa elatakse. Sest see ei ole ju meie kultuuri pärisosa olnud, kuid on äge näha, et selline publiku ja artisti vaheline vestlus on ka siia jõudnud. Loomulikult on meil olnud ka selliseid esinemisi, kus olem n-ö rohkem teenindavas rollis ja siis ei saa loota, et publik reageerib nagu kontserdil. Aga iga kord, kui inimesed tulevad piletiga kuulama, siis on nad väga tähelepanelikud, väga kohal ja saan öelda, et mul on väga vedanud oma kuulajaga, sest ma tõesti tunnen, kui väga nad mind hoiavad. Ja kui ilusad inimesed nad on – sedagi saan öelda, sest olen ju paljudega neist väljaspool lava rääkinud.   Üks ilus ja sinu jaoks inspireeriv inimene on ka äsja aasta muusiku tiitliga pärjatud Vaiko Eplik. Mis teid seob? Said sa ta suurpäevast osa? Soovisin Vaikole õnne kohe, kui see tiitliuudis tuli, aga pidulikust õhtust raadios jäin kahjuks eemale … sest aastavahetuse paiku võtsin vastu otsuse, et ei jälgi enam eriti uudiseid, et hoida vaimset tasakaalu. Kuid paraku võib see tähendada ka seda, et mõned asjad jõuavadki sinuni viibega ja ma jäin Vaiko tunnustuskontserdist ilma. Aga Vaiko – minu arvates on ta üks miljonist! Tegelikult võiks seda skaalat veelgi laiendada. Mul on olnud suur au temaga koos stuudios olla ja lava jagada. Olen tänulik ka, et mul on võimalus teda kui inimest tunda. Vaiko on igapidi üks ütlemata ehe inimene. Ta on olnud alati tema ise ses mõttes, et ta ei proovi otseselt kellelegi meeldida ega juhindu trendidest, vaid ta on kogu oma karjääri vältel ajanud oma rida, teinud oma asja. Mulle on selle mõistmine oluline, kuna muusikuna tunnen, et näiteks sotsiaalmeedia mind paratamatult ühes või teises suunas mõjutab. Ja ühtäkki avastad, et ongi keeruline jääda kindlaks oma südamesoovidele, sest uksest-aknast tuleb erinevaid soove ja õpetusi: vaat, kui teed nii, siis tuleb edu või kui teed seda, siis tulevad välismaised pakkumised … See kõigutab ja paneb kahtlemata mingi tobeda pinge peale. Samas kui ma vaatan Vaiko loomingulist teekonda, siis on see mind tohutult inspireerinud olema just muusikuna mina ise, sest kui publikule meeldib see, mida nad kuulevad, siis nad tulevad kaasa. Tõsi on ka see, et trende, stiile või muud sellist ei ole võimalik lõpuni jälgida, lihtsam on südant kuulates teha seda, mis sinu seest voolab. Vaiko teeb seda kõike ning seepärast austan ja hindan ma teda väga. Ja tema albumid – mulle meeldivad need kõik, aga viimane neist on minu vaieldamatu lemmik. Kodus on see meil nüüd kogu aeg mänginud, mu elukaaslane Johannes (RR bändi kitarrist Johannes Laas  – Toim. ) on sealt kidrapartiisid maha võtnud ja mina olen laulnud … jah, see inspireerib ja õpetab. Kvaliteedi mõttes on see mu viimase aja lemmikalbum. Seepärast loodan väga, et sel plaadil läheb ka EMA auhindadel hästi. Jah, ka see on üks näpistamishetki, kui mõtlen, et appi, ma saan suhelda Vaiko Eplikuga.   Tiitlitest rääkides – sina pälvisid läinud suvel vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia. Milline tunnustus ja kohustuse see sulle on? See on mulle väga suur tunnustus ja ma olen tänulik. Kuid kohustuse olen võtnud sellega seoses Eesti inimeste ees tõesti: soovin anda välja ka eestikeelset muusikat.   Meie levimuusikaklassika töötlusi oled sa laval juba ka teinud. Näiteks “Raagus sõnad” või “Kui tahad olla hea” on sinu esituses väga nauditav kuulata. Julgen öelda, et neis aimdub ühe sinu õpetaja Mare Väljataga õpetusi! Jaa, Mare oli Otsa koolis mitmes mõttes minu jaoks see kese, rahu keskpunkt, kes hoidis mind kohal. Olen tema õpetuste eest väga tänulik ja tõesti, mingid tema märkused ja laused on mul siiani kuklas, kui prooviruumis harjutan või laule kirjutan.   Kuidas sul selle eestikeelse materjaliga läheb? Tunned sa end alasti? Oo jaa! Selline tunne on tõesti. Aga eestikeelse materjaliga tasapisi tegelen. Usun, et katsetan pisut. Suuri ootusi ei taha kruvida, võibolla teengi vaid üks-kaks lugu. Kuid see vastutus ja kohustus – need ei ole halvad, need pigem käivitavad. Selline vastutus paneb mind tööle ja sunnib mitmes mõttes elu üle järele mõtlema. Ja oma kolmanda plaadi materjali avaldan arvatavasti plaanitust varem. See ei ole küll veel salvestatud, kuid on valmis kirjutatud ja praegu ajangi kahte suunda, sest tahan luua eesti keeles.   Kuidas sa leidsid oma stiili, millest sai alguse su huvi nn sinisilmse souli vastu?   See tee algas põhikoolis, kus meil oli muusikaõpetaja Peeter Änilane, ja ühes tunnis tutvustas ta muuhulgas erinevaid stiile ja olulisi artiste nii tänapäevast kui ka minevikust. Ja kui teisi kuigivõrd ei huvitanud, mida ta seal tahvli ees rääkis, siis mind paelus teema väga. Iga kord pärast sellist tundi läksin koju, hakkasin uurima, kuulama ja avastasin aina rohkem muusikat, mis mulle meeldis. Julgen öelda küll, et enne seda oli mu muusikamaitse pigem primitiivne. Kuid tänu neile tundidele hakkasin teadlikult kuulama, nii Eestis kui ka mujal maailmas kirjutatud muusikat. Mu esimene šokk olid biitlid – kuulasin kohe kõik albumid läbi, vaatasin kõikvõimalikke dokumentaale ja uurisin hoolega, kes mida täpselt bändis kirjutanud oli. Ühesõnaga läksin väga süvitsi. Kuid nende kõrvale hakkasin kuulama ka selliseid artiste nagu Aretha Franklin, Janis Joplin ja Etta James. Edasi liikusin juba oma rada, st kuulasin ka neid artiste, kellest väga palju ehk ei olegi räägitud, kuid mina otsisin välja nende elulood ja sain palju põnevat teada. Nii see kõik kuidagi läks, kuni korraga leidsin ennast väga mugavalt ise luues, esmalt tekste ja siis muusikat sõnadele juurde.   Kas mõni pala või seade, mille ise loonud oled, on teistest armsam ka? Parimat lugu ei ole, ma ei kategoriseeri nii üldse. Ma lihtsalt kirjutan, salvestan, annan välja ja lasen loo lahti. Olen teinekord üritanud küll mõistatada, et milline võiks olla plaadil see n-ö hitt-lugu, kuid singlite valikul usaldan alati rohkem teiste arvamust. Mul ei ole vist seda soont, et ära tabada, mis võiks meie muusikamaailmas lennata. Singel on aga ju oluline valida, sest see läheb raadiotesse, ehk isegi edetabelitesse. Aga küsimuse juurde tagasi tulles – jah, mul on mõni lugu, mille üle uhkust tunnen. Näiteks “Disco Stu” on selline, sest see oli esimene, millele kirjutasin keelpilliseade. Sellega oli päris omaette lugu. Nimelt oli mul 2019. augustis mandlioperatsioon ja ehkki salvestused olid põhimõtteliselt tehtud enne operatsiooni, tundus mulle korraga, et just sellele loole on vaja keelpilliseadet. Olin väga hädas, sest ei olnud kunagi midagi sellist kirjutanud, ja nii võtsin oma kompositsiooni õppejõu Tõnis Kõrvitsaga ühendust. Ta andis mõned näpunäited, saatis juurde paar videot ja nende pealt hakkasin nikerdama. Kirjutada oli väga põnev ja kui seade lõpuks valmis oli, olin tõsiselt rahul, et ma selle ikkagi ise lõpuni pusisin ega andnud kellelegi teisele teha. Õppisin seda tehes palju, ka seda, et mulle meeldivad kõik muusika loomisega seotud tahud: arranžeerimine, produtseerimine, klaverimäng, partiide väljamõtlemine (mida teevad suures osas ka minu bändiliikmed) ja see saundi-maailm. Ma ei taha olla lihtsalt ainult laulja või laulukirjutaja. Mulle meeldib see kõik ja ma tahan kõigest võimalikult palju teada.   Oled muusikat väikesest peale õppinud. Kas ja kui palju see muusika kuulamist ja näiteks teiste artistide esinemise nautimist segab? Jah, alustasin väiksena Põlvas muusikakoolist ja lõpetasin EMTAs, õppisin mh ka džässteooriat harmoonia baasil. Ja tõesti, olen märganud, et džässi viljelevad artistid on meeletult treenitud kõrvadega. Just ses mõttes, et kui me käime elukaaslasega vahel kontserdil, siis jube raske on aju pausile panna. Peas raksutab kogu aeg: püüan pidevalt funktsioone ja rütmi meelde jätta ja mõtlen, mis seal nüüd täpselt muusikateoreetiliselt toimub. Praeguseks olen osanud end vabamaks lasta ja saan lasta muusikal end lihtsalt viia. Ja ehkki selline publiku hulgas muusika teoreetiline analüüsimine on mingi piirini väga kasulik olnud, siis mingil hetkel tuli jõuga pisut pidurit tõmmata. Lihtsalt selleks, et ma ei näeks muusikat lihtsalt matemaatikana, vaid ennekõike muusikana, tunnetades kuulajana selle kõiki tahke.   Räägi mõne sõnaga ka oma sünnikodust. Oled elanud Põlvas suurema osa oma elust. Kus on su koolitunnistused ja kes olid siis su õpetajad? Jah, ma tõesti defineerin ennast põlvakana. Olen seal sündinud ja elanud kahes väikeses majas, üks oli kortermaja ning teine tillukene eramaja, kus tänaseni kõik mu lähedased elavad. Mõned lapsepõlveasjad on praeguseks juba mu Tallinna kodus, kuid osa on endiselt Põlvas kodumaja pööningul, sest mu ema on kõike väga hoolsalt tahtnud alles hoida. Ehkki seal vanematekodus on nii vähe ruumi ja nii palju asju. Aga mõistan ka seda, kust see mõtteviis tuleb, et hoida alles ka ebavajalikku – nõukogude aeg on jätnud suure jälje meie vanematesse. Mingil hetkel olin ema peale pahane, aga nüüd olen mõistnud, kust ajast ta pärineb, ja olen mõistnud ka seda, et mina olen minimalistlik tüüp. Tunnen, et saan rahulikult mõelda ainult siis, kui mul on ümber ruumi. Sest kui asju on liiga palju, siis need ei teeni enam meid, vaid meie teenime neid. Nii kontrollin ma enda elukeskkonda ja kodu peab olema selline koht, kus mõtted saavad vabalt lennelda.   Mis teeb sind Põlvale mõeldes uhkeks? Muusikakool teeb väga uhkeks, see oli mulle nagu teine kodu. Sealsed õpetajad, need inimesed, aitasid mul jõuda siia, kus täna olen, sest sellest koolist sain väga tugeva muusikalise põhja. Näiteks inspireerisid mind väga klaveriõpetaja Raina Urb, soololaulu õpetaja Margot Suur ja džässklaverit õpetanud Riivo Jõgi. Nemad kahekesi olid meile n-ö unelmate tiim, sest tänu neile sain osaleda paljudel laulukonkurssidel, mis andsid vajalikku kogemust ja tarkust juurde. Alalõpmata laulsime koos kaasõpilastega vokaalansamblis ja kooli direktor Ester Ratassepp oli juht selle sõna parimas tähenduses. Sest ta on hoidnud seda kooli ja koolimaja, mis on praegu imekaunis. Ma ei tea, kui paljudel oli muusikakoolis selline kohustus, et pidi käima igal nädalal vähemalt ühel kontserdil, aga meil oli ja selleks, et meil oleks võimalik kontserte kuulata, tõi just tema meile erinevad esinejad kõik koolisaali kohale – saime pidevalt oma silmaga näha tegevmuusikuid. Jah, Põlva muusikakool ei olnud normitegemise kool, vaid kõigil oli tõsi taga ja hing juures. Tänu sellele on minuga koos õppinud palju edukaid muusikuid: näiteks viiuldaja Kaido Kopli ja Bianca Rantala, kelle loodud palaga me “Eesti laulu” poolfinaali jõudsime – ta arranžeerib, komponeerib, dirigeerib. Vilistlased on ka viiuldajad Mariliis Urb ja Karmen Urb, laulupeol on dirigeerinud Riivo Jõgi. Ja ka näiteks Hellika Otsar, kes õpib praegu MUBAs laulu ja ma usun, et temast me veel kuuleme, sest tal on palju pakkuda.   “Eesti laulu” 2015. aasta poolfinaalile sa viitasid. Kuidas sa praegu, kümme aastat hiljem sellele tagasi vaatad? See oli mulle väga äge kogemus saamaks aru, et ma tahan sellel alal edasi tegutseda. Ja ega see muud palju ei olnudki. Meie Biancaga tahtsime bändi edasi teha, aga kuna teistel huvi puudus, siis andsime asjal olla. Tol hetkel ei olnud see ka meie elu eesmärk. Kuid kogemusena oli see võimas, sest nii kohtusin ma näiteks Robert Linnaga, kellega oleme saanud tänaseks koos muusikat teha ja ka lava jaganud. Tookord, 17-aastasena, ei oleks ma sellest osanud isegi unistada.   Sa olid tollal sama vana kui su õde praegu. Milliseid oskused ja tulevikuunistused temal on? Oled sa talle eeskuju? Ma loodan, et oskan olla eeskuju! Tahaksin oma õde väga hoida, pigem rohkem, et ta ei saaks haiget. Samas usun, et peaksime kõik oma vead ise tegema ja nende eest ei saa keegi kaitsta. Vahemaast hoolimata kohtume õega mitu korda kuus, ta käib tihti minu juures ja mina käin Põlvas. Räägime palju ka telefonis, sest mulle meeldib inimestele helistada. Eriti siis, kui on vaja mõtteid lahti kodeerida. Õel on hoopis teistmoodi anded kui minul, ta on palju kunstilisem kui mina, palju värvilisem. Talle meeldib mood, fotograafia ja graafiline disain, kunst ja keraamika ja lisaks kõigele sellele oskab ta imehästi tantsida. Ta kuulab ka palju muusikat, kuid meie loomevaldkonnad on erinevad. Praegu seisab tal ees gümnaasiumi lõpetamine.   Sa mainisid moodi ja sina oled artist, kes vajab glamuurseid kostüüme. Kas sa oled juba õelt nõu küsinud? Jaa, järjest enam küsin. Kogu au ma talle anda ei saa, muidu läheb veel liiga vara lendu. ( Naerab .) Aga lavalise välimuse osas olen tema tähelepanekuid kuulanud küll. Ja sotsiaalmeedia osas näiteks küsin temalt nõu, sest ta on selle ajastu laps. Näen selgelt, et ta tajub seda kõike paremini. Minul on postitusi tehes komme üle mõelda. Tema annab mulle aga enesekindlust, öeldes, et tee lihtsalt seda, mida sa teed, peaasi, et sa teed. Tänu õele olen mõistnud, et perfektsionism on ülehinnatud, ehkki me kõik ju tahame olla seda. Aga   täiuslikkus võib olla loomingulisuse ja loometegevuste vaenlane – jaa, võib, mina võin seda ka öelda. Sest kui oled enda suhtes liiga kriitiline, siis see võib sind viia seisu, kus sa ei annagi endast enam midagi välja. Sest sa ei olegi enam millegi üle õnnelik ega rahul. Loomulikult on meil inimestena alati arenguruumi, aga näiteks kui ma mõtlen praegu oma esimese albumi peale, siis teeksin nii paljut teisiti! Kuid need muutused ei tähenda, et album ise tuleks parem. Ja see rabedus ja nooruse uljus, mis plaadile on talletunud, annab juurde ehedust. Just nagu ennist rääkisime – ehedus on tihtipeale rohkem väärt kui täiuslikkus(eni lihvitud lood).   Üks sõnapaar, mis on sinu ja Rita Ray nimedega koos juba aastaid kõikjal lehvinud, on “noor naisartist”. Mis sa arvad, kaua see sind veel saadab? Minu jaoks on uhke olla ka noor naisartist, ilmselt mingites feministide gruppides laidetakse see maha, aga mul on suva. Olen uhke, sest maskuliinses muusikatööstuses on mul vaid hea meel selle üle, kuhu olen jõudnud. Loomulikult on mõned uksed mulle raskemad avada olnud, aga mind on väga hoitud. Ka minu riik on mind väga hoidnud, ja ma olen väga tänulik toimunu üle. Muusikuna on meie töö olla kogu aeg muutumises, püsida ühiskonnakriitilisena, pakkuda peegeldusi maailmas toimuvale, näidata, mis meis toimub, mida tunneme, selleks, et teised saaksid suhestuda või siis mitte. Mulle on väga OK ka lihtsalt noor olla ja vabalt võib see mind sellisena veel viis aastat saata. Sest ma ei ole küps, kuid ma loodan, et areng minus ei peatu kunagi, ja kui nii peaks juhtuma, siis on mul vaja peeglisse vaadata. Minu vanaema sai just 85 ja võibolla tema kohta ei saa öelda enam päris noor, aga usun, et inimene ise määrab oma olemise ja käitumisega, kui noor või vana ta on. Sest mõned meist tunduvad ju vanemad, kui nad seda päriselt on.   Sina oled üks neist, sind on nimetatud ka küpseks. Jaa, aga ma ise tean, et päris nii see siiski pole. Mul on veel aga väga palju nooruslikku naiivsust ja impulsiivsust. Jah, ma oskan jätta muljet.   Mis seda muljet aitab jätta? Kust sa ammutad tarkust, on sul coach , loed ilukirjandust vm? Coach ’i mul ei ole, aga mul on mänedžer Henrik Ehte. Peale selle, et ta on hea sõber, on ta minust vanemana ka kindlasti targem ja kindlasti üks neid inimesi, kes on mulle alati elus teist perspektiivi näidanud. Tarkust ammutan ka oma elukaaslasega arutledes. Tarbin päris palju kultuuri ja enim meeldib mulle maalikunst – võin muuseumides veeta terveid päevi. Lemmikuks on jäänud impressionistid, seda nii muusikas kui ka kunstis, ja ilmselt kaudselt on inspireerinud nemad ka minu muusikat (nt Debussy vihje loos “Lover Man” – Toim .). Ennekõike on asi aga mõtlemises. Minu lähedased on õpetanud mind nägema, et elu ei ole ainult must ja valge. See on aga üks kindlamaid nooruse tunnuseid – sa võtadki kõike sõna-sõnalt ja usud ainult seda, mida sulle räägitakse või nii, nagu sa nähtust aru saad. Kuid asjadel on alati mitu tahku, ka värve-varjundeid on palju rohkem. Olen alles 28, aga ma väga ootan 30-ndaid. Kui mõtlen vahel oma elu üle järele, siis olen õnnelik, et saan vananeda. Jah, tõesti, ma ootan väga vananemist, sest iga aastaga – isegi kui on väga rasked aastad, nagu paar viimast mul nüüd olid – olen ma elu ja oma teega üha enam rahul. Näen nüüd, kui palju ebakindlam ma 20-aastasena olin ja kuidas otsisin kramplikult elu mõtet. Otsin seda, tõsi, praegugi veel, kuid ma ei taha neid ebakindluse aegu tagasi. Nostalgia on iseasi, aga ei, vanasti ei olnud kõik parem. Mulle meeldib see aeg, kus ma praegu elan. Olen tänulik iga päeva eest, mil mul on võimalik vaikselt ja rahus ärgata ning elada oma päevi just nii, nagu ma seda soovin. Ja et mul on mu hääl.   Kuidas sul praeguseks hääle tervis on? Praegu on hästi.Vahepeal oli tõesti palju keerulisem periood (vahetult pärast koroonat diagnoositi Kristil häälepaelte sulgusdefekt – Toim .) ja see on ka üks põhjus, miks ma ei taha ajas tagasi minna, sest olen palju teadlikum oma tervise ja piiride osas. Jah, ma ei parane kunagi täielikult, aga päris “kirves pea kohal” ma ka ei tunne elavat. Tõsi, paar kuud tagasi olukord pisut halvenes ja nüüd olen mõistnud, miks see süvenes. Aga minus tekitatud kahju on jääv. Minu päästeingel on hääleseadja Sirje Medell, tema andis mulle karjääri tagasi. Nüüd tean, kust läheb minu piir ja ka seda, et olen töönarkomaan. Ning see teebki kõik veelgi keerulisemaks, sest mulle meeldib väga mu elukutse ja ma teen kõike, v.a meilidele vastamine, suure kirega. Raske on vahel endale pidurit tõmmata, sest kui kõik pakub kogu aeg rõõmu ja rahulolu, siis unustad, et vahepeal on vaja ka puhata. Kuid puhkus on oluline. Olen väga nõus Vaiko Epliku öelduga, et laulude kirjutamiseks on vaja igavust ja igavleda. Kogu aeg ei saa ennast rakkes hoida. Loomeinimesena ei tohigi sa seda endale lubada, sest ainult nii saab ideed lõpuni genereerida. Ja ainult nii saab mõistus puhas püsida – muidu on uudiseid ja kõike muud tilulilu pea täis.   Kui saaksid ükskõik kellega praegustest või kunagistest tippudes lava jagada, kellega ja mil moel sa seda teeksid? Mul on vedanud, et olen Eesti tõeliste tegijatega saanud lava jagada, hiljutisel Kruuvi tuuril olin laval koos Tõnu Naissoo ja Lembit Saarsaluga. Koostööd olen teinud ka Els Himmaga, mul oli võimalus talle bäkki laulda. Ja muidugi on terve rida noorema põlvkonna tegijaid. Aga küsimusele vastates: see oleks iga kell Marju Kuut.   Temaga koos oleksin nõus laval kasvõi trianglit või jauramit mängima. Mitte et need ei oleks olulised pillid, on küll, aga Marjuga soovinuks ma lava jagada küll.   Ütle lõpetuseks: millise liigutusega saab sinust kui Kristist artist Rita Ray? Vahest on see kõnnak, millega lavale lähen? Või siis see, kui klaveri taha istudes ja kirjutades eiran oma argi-mina. Rita Rayle luues olen ma ekstravagantsem ja endast suurem. Aga kui ma esinemiseks valmistun, siis on kogu see on protsess justkui üleminek. Ja samas ma lihtsalt sean ennast valmis, jälgin tehnilist poolt, rõivastust, teen hääleharjutused ja venitused, siis söök-jook, ja kui uks avaneb, saab sammhaaval minust Rita. Kuid võibolla on see hoopis silmameik? Ripsmetutikud ja kõik see, milles praegu on Katrin Sangla mind palju aidanud ... Jah, tõepoolest! Sest igapäevane meik on mul hästi naturaalne, ja silma joonistamine on midagi, mida teen ainult Rita Ray jaoks. FOTOD MARI MAKAROV

Elulooraamatuid muusikutest ei ole meil kunagi liiga palju. Õnneks neid ikka ka jätkub – kui meenutada näiteks, mis kirjutatud pianistidest-pedagoogidest: Toivo Nahkuri “Vestlusi Bruno Lukiga”, “Meistri haare”, Toivo Nahkuri “Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust”, Iren Lille “Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”, “Ansamblis olemine. Helju Tauk”, “Helju Tauk. Muusikast võlutud”, Kaljo Alaküla “Jutustus Eestimaa naisest Vaike Vahist”, Ada Kuuseoksa “Maestra Anna Klas 100”, Äli-Ann Klooreni “Laine Mets. Daam klaveri taga”.  Äli-Ann Klooren on ka eelmisel aastal ilmunud raamatu “Lilian Semper. Tark pianist, kuldne inimene” autor. Siis möödus Lilian Semperi sünnist 90 aastat. Mis meeldis mulle Äli-Ann Klooreni esimest raamatut “Laine Mets. Daam klaveri taga” lugedes, meeldib ka nüüd. Kõigepealt, et ta jutustab lugu, mida loed nagu ilukirjandust, aga samas on see tõsine, mõtlevapanev kirjutis sellest inimesest. Tema kirjutamisstiil on värvikas, ei muutu kuivaks ega ametlikuks. Mulle meeldib väga, kuidas need raamatud on loogiliselt ja ülevaatlikult struktureeritud, eriti see, et tsitaadid on põhitekstist eristatud kursiivi ja kitsama veeruga. Algpeatükkides on detailselt räägitud Lilian Semperi perest, kodust ja lapsepõlvest, oli ta ju selliste väljapaistvate inimeste tütar, nagu kirjanik Johannes Semper ja muusikateadlane ning pianist Aurora Semper. Suguvõsas oli teisigi kunstiinimesi, nagu kunstnikust onu Adamson-Eric. Semperi õpilasena mäletan tema kodu, kus meil oli võimalus ikka külas käia. Maalid seintel, laeni raamaturiiulid, Adamson-Ericu eriline laevalgusti, “biedermeier”-stiilis laud, kus pakuti kohvil üliõhukestest portselantassist, keskel hõbedane suhkrutoos suhkrutangidega, mille kasutamisnippi andis nuputada. See kunagine kultuursust täis maailm elustub seal. Fotol on kaks nukuna kaunist väikest tüdrukut: heleblond Lilian ehk Lillu oma ilusa vanema õe Siiriga, kelle sõja lõpul viis tuberkuloos. Jutustused lapsepõlvest, koolielust Tallinnas, kuhu on kokku kogutud päris haruldasi materjale, nagu näiteks väikese Liliani oma joonistatud pildid, leheküljed tema koolivihikutest ja muuhulgas ka õpetus “kuidas lihtsalt ja odavalt nukumööblit valmistada”. Edasi klaveriõpingud, õpetajad Irmgard Kaudre, Heljo Sepp ja sealt edasi väga huvitav õppeperiood Moskvas. Miljonilinn Moskva oli suur kunstide meka, kus on igal ajal kihanud tohutult rikas kultuurielu. Seal puutus Lilian Semper kokku klaverimaailma suurtega, Heinrich Neuhausiga, teiste väljapaistvate professoritega, tema enda õpetaja oli Jakov Zak. Kõigest sellest, mis ta seal nägi ja kuulis, on õnneks säilinud päris palju kirjalikke materjale. Kirjades emale Aurora Semperile, mis on kokku kogutud raamatusse “Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958 kuni 1961”, samuti on üht-teist mälestuste raamatus “Lilian Semper. Kestvas valguses”. Seal kajastuvad kogetud erilised elamused, üks suuremaid sel ajal toimunud I Tšaikovski konkurss, kus võitis legendaarne Van Cliburn. Vaimustus sellest pianistist ei jäänud puudutamata ka noort Lilian Semperit. Tal oli isegi olemas foto Cliburni autogrammiga. Seda hetke käsitleb raamatus väike võluv peatükk “Diagnoos: raskekujuline Cliburni hullustus”. Edasi liigub lugu jälle elu etappe pidi, räägitakse tema kontserttegevusest pärast Moskvat Tallinnas, paaril leheküljel on abiellumine Jüri Plingiga. Omaette peatükk on pühendatud pikaaegsele duole Lilian Semper - Mati Kärmas. Ära on toodud päris palju kontserdiarvustuste tsitaate. Seejärel jõuame juba Lilian Semperi elu väga suure peatüki – õpetajatöö juurde. Raamatus on räägitud õpilastest ja leiab Lilian Semperi enda mõtteid õpetamisest. Näiteks ütleb ta: “Kõige raskem selles töös ongi määratleda individuaalsust, tõmmata piir lolluse ja isikupära vahele. Andekate õpilaste puhul on seda kerge ära tunda, teistel aga võib ivake jääda õpetaja varjus avanemata.” Määratleda individuaalsust: seda tõesti tegi ta kogu elu vältel. Tal oli anne tabada igaühe omapära ja leida individuaalne lähenemine. Õpilaste mälestustes on omakorda värvikaid ja humoorikaidki tähelepanekuid. Näiteks Kai Ratassepp meenutab, kuidas õpetaja armastas nooti palju kirjutada: “Sellel ajal, kui õpilane mängis, oli vaikselt kuulda pidevat pliiatsisahinat. Ta kirjutas palju ja värvikaid väljendeid kasutades. Pliiatsisahin mängu ajal andis juba ette teada, missugune olukord oli – mida rohkem kirjutamist oli kuulda, seda kehvemad asjalood olid.” Omaette peatükk on pühendatud Lilian Semperi enda kirjutamisele. Tal oli selleks annet,  kirjaniku tütar nagu ta oli. Ta kirjutas arvustusi ja on teinud mõned intervjuud, neist eriti särav intervjuu Arbo Valdmaga. Üks väga eriline peatükk raamatus on “Segased üheksakümnendad”. Eesti uue vabariigi algus tõi kaasa palju muutusi ja väärtuste ümberhindamist. Kerge see aeg ei olnud. Peatükk algab luuletusega mitte just rõõmsas alatoonis, mis väljendab selle aja raskusi, meeleseisundeid ja võibolla ka Lilian Semperi isiklikke eluprobleeme sel ajal, milleta ju elu kunagi ei ole. Võluv on suvekodude peatükk. Neid oli Semperitel mitmeid, algul Lõuna-Eestis: vanaisa Komsi talu, Tammiku talu Luual, puhkepaik Prossa järve ääres. Aga ühel hetkel tekkis vajadus Tallinnale lähemal asuva suvekodu järele. Nii saigi Lilian Semper oma Laulasmaa suvila Helikülas, kus palju teisigi muusikainimesi. See oli talle armas koht, kus sai puhata ja mõtted vabaks lasta. Raamatus on tore reiside peatükk. Noore tudengina käis Lilian Semper rühmadega matkamas küll Karpaatides ja Kaukaasias. Ka ema ja isa armastaid reisida. Hämmastav on lugeda, et 1960, 1970ndatel aastatel käisid nad sellistes maades nagu Inglismaa, Lääne-Saksa,  Egiptus ja Hiina. Lilian Semperi sõidud viisid ka eksootilistesse kohtadesse, nagu Kuuba ja samuti Ameerika Ühendriigid, kus Semper abikaasaga külastasid oma sugulasi. Lääne-Berliin oli ta aga tutvustamas Estonia klavereid. Huvitav peatükk on sõprusest Soome helilooja Juhani Komulaineniga, neid sidus ka kunstihuvi. Komulainen sai tema kodu külastades Viiralti graafilist lehte “Lamav tiiger” nähes kire meie suure kunstniku vastu, mis viis teda põnevate kunstiavastusteni. Raamatus on muidugi palju juttu Lilian Semperi aktiivsest tööst muusikaakadeemias, kus ta oli pikaaegne lugupeetud klaveriosakonna juhataja. Lisaks põhiosale on raamatul hulk väärtuslikke lisasid. Kõigepealt on siin valik tema luuletusi. Seejärel artiklid: Veljo Tormise kolme prelüüdi ja fuuga analüüs, artiklid oma õpetajatest Irmgard Kaudrest, Heljo Sepast, samuti pikk ja huvitav lugu Erika Franzist Teater.Muusika.Kinos. Kogu kontserdiarvustusi – sinna tasuks ka praegustel kirjutajatel pilk heita. Festivalide ja konkursside kajastused, artiklid Eesti Klaveriõpetajate Ühingust, kus ta oli aktiivne liige.  Siis on toodud aastate kaupa kõik Lilian Semperi soolokontserdid ja esinemised orkestriga. Tema raamatute bibliograafia, neid ei ole küll palju: Ene Kuljuse koostatud Eesti Teatri ja Muusikamuuseumi välja antud “Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958 kuni 1961” ja raamat, mille koostasin 2008. aastal, üsna vahetult pärast õpetaja lahkumist “Lilian Semper. Kestvas valguses”, kuhu on koondatud tema kaasteeliste: kolleegide, sõprade. tuttavate, koolikaaslaste, õpilaste meenutused ja mälestused. Ära on toodud plaadid Lilian Semperist ning kogu register tema kirjutistest ajakirjanduses, samuti kõik tema antud intervjuud ja raadiosaated, erviklik kogu tema osalusega telesaadetest ETV arhiivis ja kõik tema salvestatud teosed rahvusringhäälingu arhiivis. Siin on ka tema õpilaste täielik nimekiri. Eraldi tahaksin veel mainida kujundust, mis käib hea tunnetusega käsikäes tekstiga. Fotod on hoolikalt valitud. Avapilt on sarmikas foto, mille Semperist võttis Ingmar Muusikus tema enda kodus. Siis väga väärtuslikud pildid vanematest, lapsepõlve- ja kooliajast. Põnev on vaadata ühispilte klassidest ja konservatooriumi õppejõududest. Pildid abikaasa Jüri Plingiga ja esinemisfotod. Fotod õpilaste ja kolleegidega konservatooriumist, hiljem muusika- ja teatriakadeemiast. Laulasmaa pildid, mis on kuidagi väga temale omased, kus ta vaatab mõtlikult oma suvila terrassilt või istub mere ääres kivil. Ja lõpuks muidugi kaas, kuhu on valitud nagu kuldsetes toonides pilt, mis tundubki õige. Kollane ja kuldne olid tema värvid. Raamatus on Semperi isiksust hästi ja delikaatselt tabatud tema mitmetahulisuses ja loomulikkuses, helges ja tundlikus natuuris, mis on kokku andnud ilusa ja jääva terviku. “Lilian Semper. Tark pianist, kuldne inimene”. Koostanud Äli-Ann Klooren. Toimetajad Äli-Ann Klooren, Katrin Puur. Kaanekujundus ja küljendus Anneli Kenk (Saarakiri).Trükikoda Greif 2023, 180 lk.

Regina Mänd kaasmuusikutega on andnud välja albumi pärimusest inspireeritud autoriloominguga. Tegu on väga isikliku ja isiklikest kogemustest ja tunnetest inspireeritud materjaliga, mis ühtaegu asetub sujuvalt üsna tuttavlikule tänapäeva skandinaavialiku fusion ’i maastikule. Album ei üllata õieti ei tämbriliste, rütmiliste ega meloodiliste omadustega, kuid on see-eest ilus, hea ja lihtne kuulata.  Regina on üks Eesti pärimusmuusika valdkonna parimaid viiulimängijaid ja album on tõukunud tema viimaste aastate reisidel ja õpingutel kogutust. Lood tunduvadki olevat saanud alguse muusikalistel kohtumistel õhus levinud viisijupikestest, mis on saanud albumi valmides ansambliseade ja rikkaliku ning viimistletud kõlapildi. Lisaks suurepärasele viiekeelsele viiulile, mida mängib Regina Mänd, teevad plaadil kaasa Anton Andersson (trummid, Rootsi), Antti Lähdesmäki (klaver, Soome), Magnus Heeboll Jacobsen (löökpillid, Taani), Jonas Nilsson (kontrabass, Rootsi) ning Regina Männi isa Allan Mänd (tromboon). Plaadi pealkiri, rootsikeelne “Smultronstället”, tõlkes metsmaasikakoht või -välu, tähendab sisuliselt ka oma hingepaika. See on ka plaadi õnneliku meeleoluga nimilugu. Süngema meeleolu loob “Paigaljooks” ja ärevama kiire ja virtuoosne “Hoopis teine päike”. Koduigatsusega lauldud “Üksi võera rahva sies” on albumi ainus päritud pärimuslik lugu.  Regina Männi esikplaadil kõlab meloodiline, hästi mängitud, ootuspäraselt seatud ja meeldiv meeleolumuusika. Sobib kaasa ümisemiseks, kohvikusse, klubisse ja koju. Tunnustada tuleb ka albumi visuaalset poolt, fotograafe ja kujundajat, kelle käe alt on tulnud terviklik ja kaunis teos.

Konkursi finalistid. Järjekordse Vello Jürna nimelise ooperilauljate konkursi (27. XI – 1. XII)  korraldas Väike-Maarja muusikaselts koostöös Vello Jürna perekonna ning kohaliku vallavalitsusega EMTA  kammersaalis ja Väike-Maarja seltsimajas. Kõigist voorudest tehti ka otseülekanded YouTube’i. I voorus alustas 14 lauljat, teises laulis 9 ning finaalis 6 lauljat: Annaliis Viidebaum, Laura-Retti Laos, Eleriin Müüripeal, Marta Ojasoo, Rael Rent ja Dragos Andrei Ionel. Lauljaid hindas kolmeliikmeline žürii: Aile Asszonyi (žürii esimees) – silmapaistva rahvusvahelise karjääriga sopran; Jorma Silvasti – tenor, pikaaegne Savonlinna ooperifestivali kunstiline juht, Mirjam Helini konkursi žürii esimees aastatel 2009, 2014, 2019 ning Levente Török – Ungari riigiooperi noor dirigent, alates hooajast 2024/2025 Ungari Miskolci sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht. Järelmõtteid konkursist jagab Aile Asszonyi.   Milline on konkursi osatähtsus noorele lauljale? Aile Asszonyi:  See on kahetine. Ühest küljest ei ole sellel mitte mingisugust tähtsust, sest konkurss sind interpreediks ei tee. Sa oled, kes sa oled interpreedina ja ühest või mitmest konkursist osavõtt seda ei muuda. Küll võib ta anda psühholoogiliselt suure tõuke, aga ainult nendele, kes seal lõpuks poodiumil seisavad. Ülejäänutele on see nii-öelda kas elamus või suremus. Aga preemiast ilmajäämine võib olla muidugi palju elutähtsam õppetund sarjast “kukkusin, tõusin püsti ja läksin edasi”. Kuivõrd Eestis on ainult kaks laulukonkurssi, kusjuures Klaudia Taevi konkurss on rahvusvaheline ja sinna on juba esimesse vooru pääsemise sõel väga tihe, siis praktiliselt ongi meil Eestis praegu ainult Vello Jürna konkurss. Mina kannustaksin kõiki osa võtma just nimelt sellepärast, et isegi kui sa ei võida, paned ennast psühholoogiliselt olukorda, millesse jääd terveks oma karjääriks. Koolis ei õpeta meile keegi, et iga pudrukausi juures on sadu lusikaid, kes tahavad sealt ampsata ja õigus oma lusikas pudrukaussi pista on väga vähestel. See õigus tuleb endale välja lunastada. Selleks peab lõputult elama üle eitavaid vastuseid ja nendega psühholoogiliselt toimetulek on kõige elutähtsam asi üldse – õppida esinejaks ja muusikuks olema. Selles mõttes on konkurss väga kasulik. See ei pruugi olla valutu, aga on kasulik. Muidugi, kui sa juba lähed konkursile, siis pead leppima sellega, et seal on palju subjektiivseid hinnanguid. Maailmas on sama palju arvamusi kui inimesi.Kui mina läksin Hollandisse stuudiosse, siis meil oli terve aasta praktiliselt iga nädal või üle nädala workshop ’i korras mingi külalisõppejõud. Iga nädal näed kedagi uut, keda enam kunagi elus ei pruugi kohata ja kes annab sulle oma arvamuse sinu kohta. Väga tähtis on õppida neid hinnanguid kuulama, sest ka töös sa saad pidevalt kuulda kellegi arvamusi. Ka seda peab õppima, et leida öeldust midagi endale vajalikku või siis ära kuulata ja lahti lasta – arvamused on arvamused, eriti tänapäeval, kus ekspertide hääli enam ei kosta. Kõik arvavad midagi, aga minu talupojamõistus ütleb, et kui endale tundub kõik jube hästi, aga ikkagi tuleb neid kriitikanooli ühe asja pihta, siis tasub teha samm tagasi ja hinnata, et äkki on kus suitsu, seal tuld. Alati ei ole, väga tihti on lihtsalt suitsu ... Ma leian, et see on ka oskus, mida peab õppima, kuulama kriitikat, jääma rahulikuks, võtma teadmiseks, aga mitte võtma seda südamesse.   Milles on Jürna konkursi eripära? See oli tõeliselt pidulikult korraldatud, aga siin on ka üks nõrk koht – kaks vooru on järjestikustel päevadel Väike-Maarjas. Konkursandid sõidavad Tallinnast sinna, teevad proovi, laulavad, sõidavad tagasi, järgmisel hommikul uuesti. Tegelikult see on juba korralduslikku skeemi sisse kirjutatud, et finaalis jäävad püsti ainult kõige tugevamad. Teine voor oli selles mõttes tõesti kõige parem, tugevam, et lauljatel oli üks päev tahenemiseks. Vahet ei ole, kas sa laulad “teile on kiri” või kolm suurt aariat. Publiku ees enese kokkuvõtmine on kehale psühholoogiliselt suur katsumus. Kui oled noor ja sul ei ole seda kogemust, et pead iga päev hommikul kuus ja õhtul kolm tundi laulma, siis mitte ainult et inimese hääl väsib ära, vaid füüsis tahab taastumisaega. Finaali kava oli kõige mahukam, aga ettevalmistusaeg selleks kõige lühem. Ja olgem ausad, kes meist siis magab nagu nott pärast sellist konkursi erutust. Pinge ei jõua veel laheneda, kui pead juba uuesti ennast üles kloppima.Muidugi oleks lauljatele kasulikum, kui just enne finaali jääks üks päev aega atra seada, aga teisalt saan väga hästi aru, miks see nii on ja tuleb olla tänulik, et see konkurss meil üldse on.    Kui laulja tuleb lavale, millised on need peamised kriteeriumid, mida žürii siis kohe tähele paneb või ära fikseerib? Esimese asjana tajume ikkagi nagu iga inimene, kas meeldib või ei meeldi ning paneme tähele tämbrit ja sarmi. Kõike muud saab tegelikult õppida, välja arvatud sarmi. Mind ei liiguta tehniliselt perfektne teostus, kui seal puudub igasugune mõte. Kõige tähtsam on, et kui lähed lavale, siis on sul tahe midagi öelda, näidata oma nägemust.Minu jaoks on kõige kindlam, väga hea märk, kui saan toetada selja vastu tooli seljatuge ja lihtsalt lasta sellel häälel endale mõjuda. Aga muidugi on meil noodid ees, et hoida ennast kuulates mõistuskainena ning hinnata tehnilist teostust, koloratuure, intonatsiooni, sõnu. Konkursi puhul on ju võtmeküsimus kavavalik. Millised tähelepanekud selles osas on? Kui minna konkursile ennast presenteerima, siis esmane on võtta kavva asjad, mis tõesti välja tulevad. Lihtsama laulu perfektne esitus ja sarmikas, muusikaliselt meeldiv teostus võib viia võidule ja väga raske asja saamatu teostus, milles on tunda potentsiaali, võib viia sind juba esimesest voorust välja. Konkurss ei ole see koht, kus püüda näidata oma potentsiaali – tuleb näidata seda, milleks sa oled võimeline täna. Kuna see on konkreetselt ikkagi eesti lauljate või siis Eestis alaliselt elavate noorte lauljate konkurss, siis enamik osalejaid on läbinud Eestis akadeemilise õppe. Tundub, et repertuaari hulk, mille lauljad peavad meie akadeemilises hariduses omandama, on liiga väike ja õppimine liiga aeglane. Repertuaar peaks kooli lõpus olema palju suurem. Repertuaariga seoses peaksin rääkima ka hääleliikidest. Tavainimese jaoks on need sopran, metso, alt, tenor, bariton ja bass, aga kõik need hääleliigid siiski jagunevad väheke veel liigisiseselt, kõige rohkem muidugi sopran. Soprani hääleliik hargneb ikkagi väga erinevatesse suundadesse – kõige kõrgemal koloratuursopran ning kõige tummisem ja tugevam on dramaatiline sopran. Sinna vahele jäävad lüüriline koloratuur, dramaatiline koloratuur, lüüriline sopran. Mina paneksin südamele, et kui konkursil juba oled, siis vali repertuaar kahest külgnevast hääleliigist, mitte nii, et üks aaria on täiskoloratuuri ja teine on lüürilise soprani repertuaarist. Ja baritonide ja basside kategoriseerimisega on ka selline lugu, et kui alumisi noote ei ole või need eriti ei kõla, siis ei ole mõtet ennast bassiks tituleerida. Bassi siiski eristab baritonist see, et alumine register kannab.   Millised olid peamised puudujäägid, mis silma ja kõrva hakkasid? Diktsioon! Ma ei pea silmas seda, et neid kaashäälikuid peaks nagu automaadist tulema. Hea diktsioon on see, kui me kuulajatena unustame üldse ära, et inimene laulab, sest et hääle, teksti ja muusika sümbioos on nii loomulik. See on ideaal, mille poole pürgida. Mina esindan vokaalset mõtlemist, kus häälikuid ei moondata mitte mingis suunas ja kaashäälikud on osa laulmisest. Nad ei ole mitte nagu tõkkejooks, vaid ka kaashäälikud on osa fraasist ja meloodiast. Ma ei ütle, et nii on ainuõige. Teid, kuidas saavutada väga hea diktsioon ja selle abil meeldiv interpretatsioon, on mitmeid, aga sellega peab tegelema nii-öelda maast madalast, seda peab õppima siiski kohe koos. Mina laulan ju ainult võõrkeeltes. Selleks, et esineda neile, kes seda keelt räägivad emakeelena, läheb mul suurem osa mahvist keelelise töö peale. Kui kuulsalt inglise filminäitlejalt Michael Caine’ilt küsiti intervjuus, et kuidas saab olla, et kui ta oma rollides räägib, siis see on tõesti nii loomulik, nagu need olekski tema enda sõnad, vastas Caine, et selleks ajaks, kui teie kuulete mind filmis või teatrilaval neid lauseid ütlemas, olen mina iga lauset öelnud vähemalt 2000 korda. Instrumentalistide keeles on see sõrmedesse mängimine. Seesama lihtne käsitööoskus peab tekkima ka lauljal. Üks väga delikaatne teema on koloratuuri hääleliik kui selline. Meil on koloratuuri ümber mingi rahvusromantiline oreool, nagu see oleks midagi haruldast. Koloratuur on kõige enam levinud hääleliik ja kõik konkursid, kõik auditsioonid Euroopas on täis Lõuna-Euroopast ja Lähis-Idast tulnud perfektselt laulvaid koloratuure. Jääb ainult valida, kelle säärejooks on parem ja kes on muusikaliselt meeldivam. See on kõige karmim olelusvõitlus üldse ja neid on vähe, kes laulavad seal üle 35. eluaasta. Gruberovásid on üks sajandis! Koloratuuri eristab kõigist teistest hääleliikidest see, et ta võib laulda väga kiiresti. Kui sul juba on muusikas koloratuur, siis ta on ikkagi ette nähtud niimoodi, et kõiki noote on kuulda, et kõik noodid on täpsed. Koloratuuris on möödalaskmisvõimalus null! Me ju ootame instrumentalistilt, et ta oskab mängida kiiresti ja aeglaselt, legato ’s ja staccato ’s ja saab kõikidele nootidele pihta. Täpselt sama oodatakse ka lauljalt. Ühesõnaga, kui sa presenteerid ennast koloratuurina, siis peaksid valdama ka koloratuuri tehnikat.   Kas meie noori lauljaid konkursil kuulates oli ka üllatusi? Jaa, põhiliselt üllatas, et üleüldine tase oli väga meeldiv. Ma ei tea, miks ma kuidagi väga kartsin, et äkki saan ma kurvaks. Teisalt on väga hea meel, et need kolm noort lauljannat, kes poodiumil seisid, ongi kõik eesti tüdrukud, aga nendel on üks ühine nimetaja – nad kõik on omandanud oma kutse väljaspool Eestit.   Kuidas sujus žürii koostöö? Ma tahaksin väga toonitada seda, et konkursi žürii oli täiesti puhas leht selles mõttes, et me ei tundnud kedagi. Mina olen nii kaua Eestist ära olnud ega tea, kes kelle juures õpib. Seega oli see tõesti aus pilk hetkeseisule. Me esindasime ju kolme põlvkonda ja teatud erinevate elukogemustega: dirigent, laulja ja laulja, kes on olnud ooperifestivali juhi kohal. Aga meie nägemused ja kriteeriumid olid ühesugused ning otsus, kuidas jagunevad kohad, oli täielikult üksmeelne.   Millal võitja paistma hakkas? Esimesest voorust.   Millised on teie soovid ja soovitused noortele lauljatele? Tuult tiibadesse! Meie keha on meie pill ja selle pilli ohjama õppimine kestab senikaua, kuni sa tahad olla laulja, olla laval – see on elukestev õpe.Ilmselgelt peame sellel teekonnal usaldama kellegi teise kõrva. Õpetaja suunab, annab juhtnööre, heal juhul ka vahendid, aga see kõik tuleb oma kehale tõlkida tehnikaks. Õnnelikud on need, kes satuvad kohe kokku õpetajaga, kes sobib sinu füüsise ja psüühikaga. Aga kõigile teistele tahan ma öelda, et tuleb olla egoistlik. Laulu õppimine ei ole voodoo . Laulmise õppimises ei tohi olla faase, kus on midagi väga kole või intonatsiooniga ei saa pihta ja aina hullemaks läheb. Õppimine on väga konkreetne tegevus, mis peaks minema järk-järgult paremaks. Ükski tee ei lähe ainult ülesmäge, loomulikult on ka langusi, nagu igas õppimises, aga tehnilised võtted on ikkagi väga konkreetsed asjad. See on see, mis eristab andekat lauljat, kes võib läbi oma füüsilise ande ennast tihti ka “päästa”, aga tehnika on see, mis tagab kvaliteedi. Sul võib olla hea päev kaks-kolm korda aastas, aga nendel päevadel ei pruugi olla esinemist. Tehnika on see, et su mõistus teab, mida sa pead tegema ja su keha teab, millisele tegevusele järgneb milline kõla. Oled harjutanud, et kui teed nii, siis juhtub nii. Ja see juhtub ka siis, kui sul ei ole kõige parem päev, kui oled väsinud või natukene haige, aga igal juhul sa tead, et teatud füüsilise tegevuse tulemusena tekib teatud heli. See on teadlik tegevus. Lõppkokkuvõttes oled sina see, kes teeb endast laulja. Aga aega ei ole. Tuleb õppida muusikat ja palju repertuaari kuulata. Mina soovitaksin alati kuulata mitte stuudioülesvõtteid, vaid kontserdilindistusi, et kuulda, kuidas inimesed tegelikult esinemisoludes hakkama saavad. Olgem ausad, tänapäeval jääb pea igast kraaksatusest, mis sa teed, kusagile YouTube’i link. Kuulama peaks võimalikult hea helitehnikaga, kriitilise kõrvaga, et arendada oma kõrva ja ilumeelt. Meie ümber on väga palju koledat heli ja arusaamist, mis on ilus, jääb aina vähemaks. Üks väike soovitus veel: kui laulmine su häält väsitab, siis see on ohumärk. Näiteks, kui ma ka olen ennast kähedaks rääkinud, siis laulda võin tunde ja päevade kaupa ja minu häälega ei juhtu midagi. Laulmine põhimõtteliselt ei peaks väga häält väsitama. Areng tuleb muidugi astudes oma mugavustsoonist välja, aga see samm peaks olema väikene – kikivarul, alati väikeste sammudega, aga pidevalt edasi. Mina ei alustanud Brünnhilde laulmist 25 aastat tagasi. Selleks, et tee Brünnhildeni ei tunduks ületamatu Mount Everestina, tuleb enne käia tuhandeid samme. Tulemused I koht –  Rael Rent Eripreemiad: Vanemuise teatri ja “Promfesti” auhind, Vello Jürna perekonna auhind, publiku lemmiku tunnustus II koht –  Annaliis Viidebaum III koht –  Eleriin Müüripeal Rahvusooper Estonia eripreemia – Dragos Andrei Ionel võimalusega osaleda solistina mõnes järgmise hooaja ooperis või kontserdil. Esikoha auhind (2000 eurot) anti tänavu välja Eesti rahvuskultuuri fondi Elfrida ja Erich Rämmeldi mälestusfondi stipendiumina.  “Promfesti” auhind annab otsepääsme Pärnus septembris toimuva Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi II vooru ning Vanemuise teatri auhind võimaldab osaleda solistina kahe järgneva hooaja jooksul mõnes sealses ooperis või kontserdil.

Hiinlanna Yuja Wang on oma põlvkonna üks silmapaistvamaid ja isikupärasemaid pianiste, kummutades eelarvamusi, nagu oleks Aasia maade klaverimängijad kuidagi üksteisega liiga sarnased. Kuigi laval glamuurne ja provotseeriv, on Yuja Wang sisimas muusikale tuliselt pühendunud ja erakordse enesevalitsusega.   Tema fenomenaalne virtuoossus ei ole jõudemonstratsioon, vaid mõjub maagiliselt. Ta on öelnud: “Kui suhtumine on õige, ei ole miski liiga raske ega või ebaõnnestuda.” Claudio Abbado on meenutanud, et kuuldes esmakordselt Yuja Wangi, tundis ta sama, mida 1967. aastal, kui ta koos Martha Argerichi ja Berliini filharmoonikutega salvestas Prokofjevi 3. klaverikontserti Deutsche Grammophonile. See oli sarnane vaimuerksus, tugev isiksus ja spontaansus. Noorpõlv Hiinas  Yuja Wang sündis 10. veebruaril 1987. aastal Pekingis. Ta ema on tantsija ja balletipedagoog, isa löökpillimängija. Ema võttis tütre sageli proovidesse kaasa ja lootis, et ka tütar hakkab balletti õppima. Yuja aga tundis tõmmet muusika poole, seda enam, et kodus oli vanaisa kingitud klaver. Pöördepunktiks selles osas sai Tšaikovski “Luikede järv”, mis Yuja huvi muusika vastu veelgi suurendas. Yuja Wang on meenutanud, et ei õpetajad ega vanemad ei sundinud teda ega manipuleerinud tulemuste nimel, kuid olid vajalikul määral ranged. “Olin nagu iga normaalne laps, käisin tavalises koolis ja mul olid sõbrad. Mul oli kõik, mida vajasin, valitses igapäevane turvaline rutiin.”  Küsimusele, mida ta arvab imelastest, vastas Wang: “Inimesed kasutavad teatavasti ainult 10% oma ajust, võibolla piisab suurepärase tasemeni jõudmiseks sellest, kui aktiveerida mõned ajurakud 10% lisaks.” Kuid imelaps ei ole Wang ise tahtnud kunagi olla. Tipptasemele jõudmine on nagu õnnelik kokkusattumus tänu erinevatele komponentidele: hea väljaõpe, energia, õige ajastus. Algul õppis Yuja Wang Pekingi keskkonservatooriumis, kus kaasõpilased olid teda tavatu ande tõttu vaadanud kui “tundmatut imelooma”. Oma õpetajaga veetis Yuja isegi terveid päevi ning tajus seda kui turvalist raamistikku. Käidi palju ka kontsertidel, teatris ja muuseumides. “Kui läänemaailmas on klassikakontsertidel vanemad inimesed, siis Hiinas tullakse neid kuulama koos lastega,” on Yuja meenutanud õpinguaastatest. Tema õpetaja pidas lugu Kissinist, Horowitzist, Rahmaninovist, Argerichist. Nende Euroopa eeskujudega kasvas Wang üles keskkonnas, mis ol i orienteeritud tulemustele.  Rangetele reeglitele vaatamata oskas noor pianist siiski oma teed käia ja oli õnnelik, kui pääses 15-aastaselt Hiinast välja. Tütrele USAsse järgneda soovinud vanemad ei saanud paraku viisat ning jäid temast puudust tundma, samas kui Yuja avastas muusikat ja maailma. Vanemad ei olnud saanud oma potentsiaali Hiina kommunistlikus ühiskonnas välja arendada, see imes nad täielikult endasse, kõik pidi olema vaoshoitud, tunded ja isiksus maha surutud. Nüüd igatseb Yuja oma vanemate ja nende valmistatud koduste roogade järele. Õpingud Põhja-Ameerikas Algul õppis Yuja Wang Kanadas Calgary Mount Royal College’is. Mõne aasta pärast astus ta kuulsasse Curtise instituuti, mis on Ameerika üks kõige hinnatumaid muusikakõrgkoole. Tema õpetajaks sai tuntud professor Gary Graffman. Graffman ja Arthur Schnabeli õpilane Leon Fleisher olid Yuja Wangile õpetajatena tugipunktideks ja orientiirideks, nii omandas ta varasemate põlvkondade muusikatraditsioone. Gary Graffman kirjeldas ühes intervjuus oma õpilast kui uskumatult enesekriitilist, kiitis tema repertuaari õppimise kiirust, laiu kunstilisi huvisid ja ka huumorimeelt. Yuja Wangile avaldasid muljet Graffmani avarad kultuuriteadmised , sealhulgas Hiina kohta, kuid ta oli algul jahmunud, et õpetaja pühendas nii suurt tähelepanu nooditeksti täpsusele. Tema õpetaja Hiinas oli olnud väga fantaasiaküllane, pannes rõhku isikupärasele interpretatsioonile ja kõlale, patustades vahel ka teksti vastu. Samas meenutab Yuja Wang: “Kunstiliselt jättis Graffman mulle palju vabadust ja talle lihtsalt meeldis, kui leidsin muusikas midagi ootamatut. Tema nägu läks särama ja ma armastasin seda reaktsiooni, mis inspireeris mind teda uuesti üllatama. Parim õpetaja ei ole see, kes ütleb täpselt, mida peab tegema.” Ja kinnitab veendunult: “Ilma temata poleks mu karjäär midagi. Ta inspireeris mind sügavalt ja tema kaudu olen seotud kogu Euroopa klassikalise muusika kultuuriga.”Kui tihti lennutab mõne maineka konkursi võit muusiku karjääri tippu, siis Yuja Wangi õpetaja Gary Graffman pidas konkurssidel osalemist sellise taseme puhul aja ja energia pillamiseks. Wang asendas lühikese etteteatamisega kuulsusi, nagu näiteks Martha Argerichi, Jevgeni Kissinit, Murray Perahiat, Radu Luput, Lang Langi, pälvides iga kord publiku imetluse. Teinekord õppis ta selleks kava ära  kahe nädalaga. Nüüd vaatab ta oma tollasele söakusele teise pilguga, talle tundub uskumatu, mida kõike ta tookord julges, kuid nagu ta ütleb: ta oli noor ja midagi ei olnud kaotada. Graffman tutvustas Wangile Earl Blackburni, kellest sai Wangi mänedžer alates pianisti 16. eluaastast. Blackburn leidis, et artistid peavad kujunema aegamööda ja tahtis meedia tähelepanu vältida. “Kuid minu puhul otsustasid meedia ja publik teisiti,” konstateerib pianist.  Esitusest Yuja Wangile on oluline märksõna loomingulisus. Ta ütleb: “Ma ei loe kriitikat. Kriitikud analüüsivad võibolla seda, mida nad näevad ja kuulevad, kuid neil puudub kontserdi andmise kogemus.” Kontserdi õnnestumiseks on tal oma rituaalid: samal päeval töötab ja sööb ta vähem, et end virgena hoida ning energiat säästa. Enne kontserti valdab Wangi alati esinemisärevus, ükskõik kui palju ta on valmistunud, kuid laval kiirgab temast rahu ja enesekindlust. Ta ütleb: “Ma ei tunne, et mängiksin, muusika lihtsalt voolab minust välja, nagu oleksin ise selle loonud.”  Yuja Wangile meeldib repertuaar, mis ei ole liiga mugav, see võimaldab end ületada ja õppida. “Mugav tunne on alati nagu “OK, ma teen seda asja uuesti”, olen juba seda teinud.”   Claudio Abbado pani ta mõistma, et ebamugavuse tunne laval paneb paremini mängima ja arenema. Pianist nimetabki kohtumist Abbadoga, kes kutsus Wangi oma orkestriga esinema, olles kuulnud vaid tema salvestust, mitte elavat esitust, oma elu üheks meeldejäävamaks sündmuseks. See asjaolu tekitas Wangis algul ebakindlust. Kuid järgnenud hea kontakt lasi tal tajuda Abbadot “justkui vanaisana”. Vastates küsimusele, kas tema lähenemine Euroopa klassikalisele muusikale on erinev tulenevalt tema päritolust, ütleb Yuja Wang, et hiinlased ei vaata sellele muusikale kui võõrale, neile on lähedased nii Mozart, Debussy kui Mahler. Ta lisab: “Kui klassikaline muusika on Euroopas osaliselt oma mainet kaotanud, siis meile, Aasia inimestele, on see Euroopa kultuuri peamine tuum. Võibolla on meie avastamissoov pisut teistsugune, kantud enamast uudishimust, sest teose tagapõhja tihti ei tunta. Et tundma õppida traditsioone ja interpretatsiooni ajalugu, kuulan ma ise palju minevikus tehtud salvestusi ja loen, niipea kui leian vaba aega.” Nii otsib Wang iga teose kohta teavet ning paneb oma arusaamise järgi kokku uue terviku. “Oma missiooniks võin pidada kaasaegse aspekti esiletoomist nendes suurteostes. Igal juhul oleks illusioon arvata, et me neid tänapäeval mängime nii, nagu need kunagi kõlasid. Palju on muutunud ja heliloojad arvatavasti ei usuks nüüd oma lugusid kuuldes enam oma kõrvu.” Mõnede teoste puhul tundub Wangile, et õpib neid justkui iseenesest, kuid on teisi, millega läheb kaua – nagu näiteks Brahms. Oleks nagu vaja aastaid, et seda muusikat mõista. Wang arvab, et see on ka üks põhjusi, mis on teda tagasi hoidnud Beethovenit või Mozartit mängimast. Beethoven on Wangi silmis filosoof, kelle teoste mõistmiseks on vajalik küpsus, suur lugemus, mõtisklused üksinduses.  Chopini tajub Wang elegantse meistrina, kelle muusika on niivõrd perfektne, et on lihtsalt taevalik, Chopini prelüüdid ja etüüdid oli esimene klaverimuusika, millesse pianist oli armunud. Vene heliloojate teosed oma erilise värvingu ja karakteriga kutsuvad esile igatsusi, nostalgilisi tundeid. Vene muusikas tunneb ta sellist kirge, mis tekitab temas otseselt äratundmist. Orkestriga esinedes ongi Wang tihti eelistanud mängida Rahmaninovi, Prokofjevi või Tšaikovski kontserte. Hiljem on Wang tunnistanud oma poolehoidu ka Prokofjevile, kelle puhul meeldib talle teatav mässulisus, lausa sarkasm, kuid ka loominguline avastamisrõõm. Prokofjevi 2. klaverikontserdil on Yuja Wangile, kui ta selle 14-aastaselt avastas, eriline tähtsus – võimas intensiivne teos, kus igal noodil on tähendus helilooja keerulises psühholoogias. Eluviis  Kui Yuja Wang on oma kodus New Yorgis, teeb ta jalutuskäike Central-pargis, naudib kontserte ja ooperietendusi. Aga ligi 100 kontserdiga aastas on ta enamasti reisil. Tuleb ette, et ringreiside tõttu jääb ta vahel pooleks aastaks kodust eemale, tundmata lõpuks isegi mitte reisiväsimust. Pianist tunnistab, et ta töötab kõige enam just reisidel: hotellides, kontserdisaalides. Kui tihti arvatakse, et kontsertpianist peab harjutama vähemalt kuus tundi päevas, siis Wang leiab, et keskendunud olekus piisab talle mõnikord kahest tunnist.  Yuja Wangi väljakutsuv esinemisriietus on tekitanud eelarvamusi ja häirinud kriitikuid, kes võivad pianisti väljanägemisel peatuda sama pikalt kui tema muusikalisel esitusel. Selle kohta arvab Yuja, et selline kriitika räägib rohkem kirjutajatest endist kui tema riietusest. Kõik on tegelikult palju komplekssem, kui paistab. Oma riiete valikul lähtub ta sellest, et klaverikontsert on ka visuaalne vaatemäng. Kui muusika on meeleline ja kütkestav, siis miks mitte end vastavalt riietada, leiab Yuja Wang. “Ma olen nii väikest kasvu, et mind ei oleks traditsioonilist kontserdikleiti kandes nähagi. Võin kanda ka pikka või musta kleiti, mulle meeldib vaheldus. Kuid esimene asi, mis inimesi kontserdil mõjutab, on visuaalne aspekt ja värv. Riietun viisil, mis annab mulle enesekindlust.” Zachary Woolfe New York Timesist on leidnud, et Yuja Wangi lühikesed kleidid ja tikk-kontsad toovad tema hapra kehaehituse tõttu esile hämmastava kontrasti võimsusest, millega ta pillist helimaailmu loob. Luues dramaatilise intensiivsuse, muudab see kontrast kontserdi veel suuremaks vaatemänguks.  Yuja Wang on veendunud, et muusikud peaksid säilitama oma “sisemise lapse” ning vaatama kõigele loominguliselt ja avatud pilguga. “Vajame midagi ilusat, millesse saaks uskuda. Kõigil on elus oma ülesanne. Tegelda tuleks sellega, mille jaoks oled loodud. Inimesed järeldavad, et olen väga moodne, kirglik ja rahutu – arvatavasti minu repertuaarivalikute tõttu. Sõnad, mis sobiksid kirjeldama teoseid, on üle võetud minu kirjeldamiseks, sest olen sellise muusika vahendaja. Tegelikult on minus tugev sisekaemuslik külg ning mulle meeldib ka üksi olla.” Yuja Wang sooviks olla mõistetud kui edasiarenev ja uue otsingul julge muusik, mitte jääda meelde vaid kiirete sõrmede, kõrgete kontsade ja lühikeste kleitidega. Yuja Wang on tõestanud mitte üksnes oma muusika, vaid ka paljude intervjuude vahendusel, kui palju sügavust ja arukust peitub tema pealispinna all – elav ja emotsionaalne, nagu ta on.  2006 pälvis Yuja Wang Gilmore’i noore artisti preemia 2008 debüütkontsert Verbier’ festivalil, mille salvestas Deutsche Grammophon 2009 Eksklusiivleping plaadifirmaga Deutsche Grammophon 2009 esimene plaat Deutsche Grammophonile “Sonatas & Etudes” Chopini, Liszti ja Skrjabini sonaatide ja Ligeti etüüdidega; plaat nomineeriti Grammyle 2009 valis Claudio Abbado Yuja Wangi solistiks Luzerni festivali avakontserdil 2009 ajakirja Gramophon e  aasta noore artisti auhind 2011 debüüt Carnegie Hallis 2011 DG album koostöös Mahleri kammerorkestriga Claudio Abbado juhatusel, mis nomineeriti Grammyle  2011 Echo Klassiku preemia 2017 ajakiri Musical America nimetas Yuja Wangi aasta artistiks 2021 Opus Klassiku preemia 2023 Pianote auhind – aasta klassikaline pianist  2024 Grammy auhind – parim instrumentaalsoolo – albumi “The American Project” eest Allikad: Yuja Wang, “Enchanted piano Intermezzo with Arik”, YouTube.Yuja Wang, “Musik ist schön und sinnlich”, aos-magazine. Renske Steen, “Yuja Wang im Porträt: Ein Weg über alle Vorurteile hinweg: über die fantastische Pianistin Yuja Wang und warum sie ein Vorbild sein kann”, Elbphilharmonie. Arnt Cobbers, “Die Kultur ist längst globalisiert”, interview mit Yuja Wang, Concerti. Olivier Bellamy, “Yuja Wang – Portrait de la jeune femme en feu”, Pianiste No. 146. Anais & Oliver Spiro, “Unterwegs mit der Starpianistin Yuja Wang. Die rastlose Virtuosin”, Deutsche Welle. Luca Sabbatini, “Jusqu’aux années 50, les fausses notes ne dérangeaient personne”, Le Temps. David Baum, “Klavier-Weltstar Yuja Wang: Vor jedem Kontzert erlebe ich den Untergang”, Stern. Ben Finane, “Yuja Wang: Ich habe dieses Blut”, Steinway.com .

Veljo Tormis 1964. aasta suvel Elvas. FOTO TÕNU TORMIS Mullu 20. detsembril möödus 60 aastat Veljo Tormise kooriteose “Sügismaastikud” esiettekandest. Selle sündmuse märgiline tähendus on palju suurem kui esmapilgul tundub. Võibolla oli see kõige olulisem pöördepunkt Veljo Tormise loomingus? Ja maamärk siinses muusikas samuti? Selle üle võib vaielda, kuid üks erakordselt oluline tähis on see praeguses vaates päris kindlasti. Kuidas tekivad muusikaloos jõnksud, mis aktiveerivad muutuse? Miks paljusid neist kohe ei märgata, vaid mõistmine saabub alles hiljem? Sellele pole kunagi lihtsat vastust. Enamasti ei tea asjaosalised sel tähelepanuväärsel hetkel ka ise, et nüüd see juhtub. Veljo Tormise loomingu ja muusikalise mõtlemise vast kõige suurema pöördepunkti tähiseks on kooriteos “Sügismaastikud”. Paradoksaalsel kombel on see lugu täna – enam kui 60 aastat pärast loomist – aktuaalsem kui oma eksisteerimise esimesel kümnendil. Aga mitte see pole tähtis. Hoopis olulisem on impulss, mis andis sellele muusikale kõla ja kuju ning mis kasvades ja arenedes vormis üht heliloojat nõnda, et tema järgnevast loomingust sai Eesti muusikakultuuri üks võimsamaid tugisambaid. Midagi sellist, mille pärast on meil põhjust ka ülejäänud maailm ees uhkust tunda. 1964. aasta septembris esitles Veljo Tormis heliloojate liidu (HL) iganädalasel arutluskoosolekul kolme laulu sarjast “Sügismaastikud”. Seda koos segakoorilooga “Ühte laulud laugenevad” ja meeskoorile kirjutatud “Hamleti lauludega”. Samal hooaja alguse koosolekul tekitas kõige suuremat elevust Arvo Pärdi lühike puhkpilliteos “Kvintetiino”, mille lustakana tunduv lõpuvinjett tõmbas märksa rohkem lugupeetud kuulajate-arvajate tähelepanu, kui Tormise pingutused moodsama helikeelega koorimuusika vallas. “Sügismaastikud” vilksas enne esiettekannet veel korra ajakirjanduses, kui oktoobri keskpaigas ilmus nädalalehes Sirp ja Vasar (SV) artiklike Teaduste Akadeemia naiskoori tegevuse kohta ja seal oli märge, et Arvo Ratassepa käe all teeb taidluskoor parajasti proove Veljo Tormise uue teosega. Esiettekanne toimus 20. detsembril Estonia kontserdisaalis. Oli pühapäev ja 90-liikmelise naiskoori kava esimene pool koosnes dirigent Arvo Ratassepa käe all üksnes Veljo Tormise loomingust. Teises pooles kõlas teiste eesti autorite uuem koorimuusika. Kontserdi arvustuses märkis Valdar Viires mõni päev hiljem (SV, 25. XII 1964), et seekordne kontsert tutvustas Tormist hoopis uuest küljest – huvitava miniaturistina: “Pole mõtet korrata, et miniatuur ei anna heliloojale võimalusi “lobisemiseks”, vaid nõuab talt oskust kasutada väga lakoonilisi, kuid ilmekaid, karakteerseid muusikalisi vahendeid teksti, meeleolude ja sisu edasiandmisel.” Ning arvustaja nentis, et Tormisel seda oskust on. Aga Viires oli ettevaatlik kiidusõnadega. Pigem vihjas ta teose esituse ebakindlusele, kui ütles, et “kuuldu rikastas nii kuulajat kui lauljat” ning lisas lootuse, et järgmiste ettekannetega lisandub interpretatsioonile värve, nõtkust ja emotsionaalsust. Arvustuse lugeja võis saada aimu, et vokaaltehnilises mõttes esitas Tormise uus teos nii lauljatele kui dirigendile väljakutse ja et lauldud tekst ei kandunud saali kuigi hästi. Lugedes mõne järgneva aasta arutlusartikleid Eesti ajakirjanduses, kus püüti üldistada muusika tormilist uuenemist 1960-ndatel ja helikeele arengut, me peaaegu ei leia viiteid sellele Tormise naiskooriloole. See reaalne heli, mida muusikast arvajate kõrv kuulis, ei olnud neile veenev. Lühidalt võib esiettekandele järgnenu kokku võtta nõnda, et vaimustusetormi ei tekkinud. Oli ettevaatlik-lugupidav vastukaja, mis jäi pigem tagasihoidlikuks. Veel mitu aastat pärast “Sügismaastikke” võis HLi arutluskoosolekutel või leheveergudel kohata Tormise aadressil kriitikat, et tema teoseid suudavad esitada vaid väga vähesed koorid ja et ta kirjutab ülemäära keeruliselt. Nii ei saanudki “Sügismaastikud” tuult tiibadesse enne, kui siinne koorimuusika esituse üldine tase ja teadmine mujal maailmas toimuvast jõudis teosele tasapisi järele. Märtsis 1965 tegi TA naiskoor raadiosalvestuse ja 1969 kõlas teos nende esituses esimest korda heliplaadil. 1968 avaldas Leningradi kirjastus Muzõka noodi. 1970-ndate keskpaigas lauldi “Sügismaastikud” heliplaadile Bulgaarias. Tõnu Kaljuste kammerkoor Ellerhein tegi oma plaadistuse 1980-ndate alguses. Kaasani konservatooriumi tudengi Vladimir Mihhailovi initsiatiivil valmis 1970-ndate algupoolel tsükli segakooriversioon ning raadiokoor oli Eestis esimene, kes selle oma repertuaari võttis. Aga see oli juba Tormise enda kohendustega noot segakoorile, mis 1976 väikeses tiraažis ka ära trükiti. Kümnend kümnendi haaval lisandus esitusi ja salvestusi ning praegu on “Sügismaastikud” üks kõige enam heliplaatidele jõudnud teoseid Veljo Tormise loomingunimekirjas. Esituste ja plaadistuste arvu aluseks võttes võib öelda, et tegu on tema ühe populaarseima teosega. Veljo Tormis on rääkinud, et impulss “Sügismaastikud” kirjutada tuli pärast tööreisi Ungarisse. 1962. aasta detsembris viibis ta Nõukogude Liidu heliloojate liidu delegatsiooniga Ungaris. See oli tema elu esimene välisreis. Tormis ise arvas, et ta võeti kaasa n-ö piksevardaks. Toimusid Zoltán Kodály 80 aasta juubeli pidustused ja esindajate saatmine Moskvast pidi olema suur austusavaldus. Aga veriselt maha surutud Ungari mässust oli möödas vaid kuus aastat ja ungarlaste hoiak kõige nõukoguliku suhtes oli leebelt öeldes jäik. Nii saigi koos tähtsate ninadega Ungarisse sõita ka üks eestlane, sest arvati, et Kodály mäletab. Nimelt oli Villem Reimann enne sõda ungarlase käe all pisut aega õppinud ja Eduard Tubin umbes samal ajal käinud tema juures konsultatsioonidel. Nädala vältel olid iga päev kontserdid ja Tormis meenutas, et ta istus Budapesti kõige tähtsama saali loožis Kodály selja taga. Paaril korral õnnestus tal vanameistriga rääkida ning sai talle kinkida oma “Kihnu pulmalauludega” heliplaadi. Saalis kuuldu ja vahetult kohtumistel kogetu jättis Tormisesse sügava mulje. Et ta praktiliselt kogu päevaraha eest ostis noote ja heliplaate, siis vältas ning kasvas see mulje terve järgneva aasta jooksul, mil ta neid uuris. Kirgastav ohoo-tunne oli tema senise elu suurim, ning ka hiljem polevat ükski elamus suutnud seda ületada. “Sügismaastikud” oli selle mulje otsene tagajärg – seda tunnistas Veljo Tormis hiljem korduvalt. Ühtlasi oli see heliloojale nii loominguliselt kui ka muusikasse suhtumises oluline pöördepunkt. Lisaks teoses kõlava helikeele tollal uudsetele detailidele, muutis Kodály põhjalikult tema suhtumist rahvamuusikasse. Tormist peeti 1960-ndate alguses niigi üheks kõige rahvamuusikalembesemaks eesti heliloojaks, kuid ungarlase ideede mõjul astus ta lootusrikkalt uuele rajale. Ning just Kodály-impulss pani Tormise otsima eestlastele omast muusikalist emakeelt, mis varsti juhatas ta regilaulu juurde. Just Kodály viis kohelda oma loomingus rahvamuusikat avas Tormisele uute võimaluste ukse, mida ta kasutama tõttas ja mis leidis esimese väljenduse “Kalendrilauludes” (1967). Ning ta pidi esialgu tugevasti võitlema, et teiste silmis oma valikuid õigustada. “Sügismaastike” esimene osa valmis Veljo Tormisel 1964. aasta juunis. Ta oli kirjutamise ajal 33-aastane, ehk siis enda sõnul mitte enam noor helilooja, vaid mees, kellel juba on mingi küpsus ja kogemus, et mitte uisapäisa sahmida. Märkimisväärne, et teda paelus tollal verinoorte poeetide luule. Paul-Eerik Rummo oli praktiliselt teismeline, kui Tormis hakkas tema tekste kasutama. Just tema kaudu sattusid helilooja lauale paberlehekesed ka 16-aastase Viivi Luige kirjutatud looduslüürikaga, mida siis veel ei olnud kusagil avaldatud. Tormis tegi valiku ja sättis lehed talle sobivalt järjekorda – suvest talve poole. Ka tsükli pealkiri oli tal enne kirjutamist mõttes valmis. Muusikat luues maalis ta impressionistlikult ja värvikalt pilte sügismaastikest. Tol 1964. aasta suvel oli Tormiste pere Peedul, kirjanike puhkemajas koos Veljo äia Paul Rummoga ja Lea õega. Väikeste laste kilked kostsid kõikjale ning polnud lootustki, et peas juba kuju võtnud kooriteos saaks lõplikult nootidesse vormuda. Mõni kilomeeter eemal Elvas oli Tarbijate Kooperatiivi kontoris pianiino ja Veljo Tormis jõudis nendega kokkuleppele, et võib käia enne tööpäeva algust seal. Niisiis tõusis ta vara ja sööstis oma sportliku jalgrattaga “Turist” sealse klaveri juurde, et saaks mõne tunni muusikat kirjutada. Nelja hommikuga valmis ‟Sügismaastike” neli esimest osa. Siis tuli väike paus, jaanipäev ja asjatoimetused Tallinnas. Linnas olles kohtus Tormis oma Moskva-aegse orkestratsiooniõpetaja Juri Fortunatoviga, kellest oli saanud innukas estofiil. Kui too oli ära kuulanud teose tutvustuse ning öelnud oma õpetus- ja kiidusõnad, otsustas helilooja pühendada veel lõplikult valmimata teose talle. Paar nädalat hiljem oli Veljo Tormis taas Peedul ja jätkas kirjutamist. Varahommikused tõusmised jäid nüüd ära, sest Elva koolimaja muusikaklassis oli samuti klaver ja heliloojal luba seda kasutada. Nii et “Sügismaastikke” võib naljatlemisi nimetada ka jalgrattateoseks, kuna tsükkel sündis selle truu kaaslase abiga. Järgmise viie aasta vältel valmisid Veljo Tormisel veel “Kevadkillud” (tekst Jaan Kaplinski), “Talvemustrid” (tekst Andres Ehin) ja “Suvemotiivid” (tekst Aleksander Suuman), mille ta lõpuks köitis kimpu kui “Looduspildid”. 2009 tegi Tormis ise “Sügismaastikest” orkestriseade, mille kõige tähelepanuväärsem plaadistus valmis aastal 2023 Tõnu Kaljuste käe all plaadifirmale ECM. Ühtekokku leiab “Sügismaastikke” enam kui viiekümnelt heliplaadilt, millest enamik on ilmunud väljaspool Eestit. Tuhandeid kontsertesitusi on võimatu täpselt kokku lugeda. See on 60 aastat väldanud edulugu, mis pole veel kaugeltki lõppenud. Kuid palju märgilisem kui muusika ise on loominguline pöördepunkt Veljo Tormise tegevuses. “Sügismaastikud” on tähis – muusikalise emakeele otsing, regilaul, rahvamuusika toomine tänapäeva, kogu see helide kirkus ja juurte-uhkus. Ja meie, tänaste inimeste, uhkus, et oleme selles ka kuidagi osalised. Veljo Tormis “Sügismaastikud” Tekst: Viivi Luik Esiettekanne: 20. detsembril 1964 Estonia kontserdisaalis Esitaja: Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor, dirigent Arvo Ratassepp Teose osad: 1. On hilissuvi 2. Üle taeva jooksevad pilved 3. Kahvatu valgus 4. Valusalt punased lehed 5. Tuul kõnnumaa kohal 6. Külm sügisöö 7. Kanarbik

“Riho Sibul. Kuulaps”. Koostajad Harri Rinne ja Vladislav Koržets. Kirjastus Pilgrim, 543 lk. “Kuulaps”, esimene Riho Sibula mälestusele, loometeele ja elutööle pühendatud raamat, on soliidselt kõvakaaneline ja suuremahuline. Ka töömahukas – raamatu koostajad on kogunud meenutusi ligi sajalt Riho Sibula sõbralt ja kaasmuusikult ning on püüdnud mälestuste sasipuntrast lahti kerida võimaliku sirge ja sidusa ajalõnga   tema sünnist ootamatu surmani. See, et minevikukilde on kogutud nii paljudelt, rikastab raamatut: Sibula sõprade seas on väljapaistvad muusikud, aga ka luuletajad ja muude (kunsti)valdkondade esindajad, kelle soojad meenutused maalivad pildi mitte ainult Riho Sibulast, vaid ka aja vaimust ja õhustikust. Raamat on jagatud viide ossa ning neist esimene ja kaugelt mahukaim “Ajajoont pidi” peegeldab elulooraamatule harjumuspärasel moel inimese elu- ja loometeed lapsepõlvest kuni (kõnealuses raamatus üsna rusuva kronoloogiana kajastatud) viimaste päevadeni. Saame teada, kuidas ärgas huvi kirjanduse ja peavoolust irduva muusika vastu ilmnes juba Sibula koolipõlves Järvakandis, leides väljundi seal tegutsenud ansamblis Welled. Järgnevad peatükid, mis kirjeldavad põgusat osalemist ansamblis Magnetic Band ja veel põgusamaid õpinguid pedas, sõjaväge ning erinevaid muusikaga mitte seotud töökohti (et tööraamat oleks eeskirjakohaselt täidetud). Selle järel ilmuvad aga Sibula ajajoonele juba ansamblid, mida muusikasõbrad temaga seoses selgelt mäletavad ja teavad: In Spe, Propeller, Kaseke, Jaak Joala saateansambel Lainer. Ning sealt edasi “Kuulapse” kuulsusega VSP Projekt ja Kobrin Blues Band, millest sündis 1987. aasta alguses Eesti rocki väljapaistvaim bänd Ultima Thule. Selle ansambli käekäiku jälgib raamat enam kui sajal järgmisel leheküljel, ka siis, kui muusikalisse mosaiikpilti lisanduvad Riho Sibula loojamina kindlasti kõige selgemalt avavad sooloplaadid, osalemine ansamblites Jäääär ja Eesti Keeled ning põgusamalt veel pooles tosinas koosseisus. Raamat on väga liigendatud (alapealkirjad, infokastid, pressikatked, kaaslaste meenutused) ja fragmentaarsus, õhulisus pigem soodustab selle lugemist. Võib ju küsida, kas on vaja nii hoolega dokumenteerida ka iga lühiealist muusikalist kooslust (nagu neid näiteks Tartu levimuusikapäevade puhul sageli ellu kutsuti)? Pigem on see siiski hea, sest Riho Sibula pärandit peavad au sees nii rocki, proge, bluusi, jazzi kui ka autorifolgi austajad ja miks mitte kõik kättesaadav raamatusse talletada. Seda enam, et koostajad nendivad, et faktitäpsed andmed kõikide kontsertide, tuuride ja koostööde kohta pole säilinud. Riho Sibula nägu ja jälge muusikuna peegeldab tänuväärsel moel ka raamatu 2. osa “Riho Sibul kui Riho Sibul”, kus on kolleegide suu läbi juttu tema erakordsest kitarrimängust, laululaadist ja ka lavalisest olekust, samuti laiast lugemusest ja legendaarsest plaadikogust. Sealt edasi eksib raamat minu meelest aga veidi kahtlasele teele, sisenedes Riho Sibula eraellu, mida ta teatavasti kiivalt endale hoidis. Sibul kui muusik jääb kõrvale ning järgmised 150 lehekülge kuuluvad teemadele, mis on ilmselt olulised tema paljudele sõpradele, kuid mitte kümnetele tuhandetele tema muusika tõsiaustajatele. Juttu on Sibula Hiiumaa majast ja autost, pintsakutest ja kingadest, suitsust ja alkoholist, reisidest ja naistest, tujudest ja tervisest. Tänapäeval on lihtne välja anda väikesetiraažilisi raamatuid, kus portreteeritava sõbrad-tuttavad saavad oma mälestusi taaselustada ja kus enam-vähem igaüks suudab suhestuda kirjapanduga. Jõulude eel müüki tulnud “Kuulaps” püüdis ja paelus kindlasti väga laia lugejate ringi. Miks peaks meid kõiki huvitama näiteks ühe Andrese kolmele leheküljele laotatud pajatus ühisest Itaalia reisist, kust me saame teada, et Andres on Itaalias käinud 170 korda ja ta “jagab seal matsu”? Et restoranis oli Pinot Grigio otsas, pakuti Pinot Biancot, aga Andres palus Sauvignon Blanci. Et see oli ka otsas, toodi hoopis Ribolla Gialla. Ja hotellitoas oli üks lai voodi, aga õnneks kaks tekki. Kummastav on see, et kui raamatu esimeses pooles rõhutavad sõbrad, et Riho hoidis isiklikud teemad endale ja kohe kindlasti ei avanud oma siseilma laiemale publikule lehe- või teleintervjuudes, siis hiljem on mõnigi sõber valmis lobisema kõigest, mida ta Sibula eraelust teadis.  Eraldi teema on ka raamatu rohke fotomaterjal. Palju on erakogust pärit pisikesi pilte, kus ilma allkirjadeta oleks vaid vaevu võimalik või lausa võimatu aru saada, kes ja mis fotol on. Riho Sibulast on väga palju pilte kutselistelt fotograafidelt, lausa fotokunstnikelt, tehtud lavadel ja paljude intervjuude illustratsiooniks. Miks mitte kujundada raamat ainult nende, kunstiväärtuslike fotodega ja lisada raamatusse veebilink, kus asuvad sajad seebikarbiklõpsud, põhjalikumalt annoteerituna ja suuremas formaadis? “Kuulapse” lisade osast leiab lugeja tänuväärse faktikogu, mis hõlmab riiklikke tunnustusi, kronoloogiat festivalidel osalemise kohta, diskograafiat, filmograafiat ja kasutatud kirjanduse nimekirja. Kui need loovad suure panuse andnud muusiku tegevuse kuivalt faktilise ajajoone, siis raamatu kõige väärtuslikumas osas, 320 lehekülge hõlmavas Riho Sibula muusikutee kirjelduses lehvib ja lainetab ta elu- ja loomelõim paljude südamlike mälestuste ja meenutuste tänutuules.

Portreefilm “Galina”, režissöör ja operaator Sulev Keedus. Q Film, esilinastus 28. IX 2024. Möödunud aasta novembris jõudis publiku ette pikalt oodatud dokumentaalfilm ukraina/eesti heliloojast Galina Grigorjevast. Mina nimetaksin seda suureks sündmuseks, sest meie kaasaegseid vaimuhiiglasi ei talletata sellisesse jäävasse žanri just eriti tihti.   Galina on sündinud Ukrainas, täpsemini Krimmis, ning kannab endas pea kõiki sealse rikkaliku kultuuri juuri. Temas voolab kreeka, poola, ukraina ja vene verd, ta räägib vabalt ukraina ja vene, natuke poola keelt ning tunneb end kõigis neis keskkondades hästi. Kuna tema abikaasa on eestlane, siis suurema osa oma elust on Galina aga elanud Eestis ning on ühe meie kaasaja silmapaistvama heliloojana jätnud omakorda väga mahuka jälje Eesti kultuuri ja kultuurilukku.   Filmist see kõik ei selgu. Paratamatult on filmiaeg piiratud ning sõltub režissöörist ja võibolla ka portreteeritavast, millist liini üks soovib ja teine lubab jälgida. Igal juhul on Sulev Keedus teinud vähese materjaliga suurepärase valiku ning film on minu jaoks oma tervikus täiuslik.   Galinast oli juba põgusalt juttu, nüüd Sulevist ka. Olen tema (dokumentaal)filmide suur austaja. Sulevis on just vajalik kogus nähtamatust, et end pärisolukordades ära kaotada ning lasta asjadel kulgeda omasoodu. Meenub kohe kurioosne seik, kus ta “In paradisumit” filmides Murru vangivalvurite poolt kogemata pättidega koos ööseks kongi unustati või kuidas selles samas filmis ootamatult avanesid naisvangi Pille keelepaelad, millest hiljem sai kogu linateost läbiv ja siduv jutustus. Võiks ju öelda, et mis viga niiviisi filmi teha, kui erakordsed juhtumised otse sülle jooksevad. Vahe on aga selles, et selliste süllejooksmiste tähistamiseks peab olema sajakordne kalamehe kannatus, hea maitse ning loomulikult eriline vaist. Sulevil jätkub seda kõike kuhjaga. Nagu juba ennist ütlesin, ei jutusta Galina kaamera ees oma lapsepõlvest, me ei näe teda loomepalangus või ka kodus perele süüa valmistamas. Me ei saa tegelikult teada, kas Galina üldse kokakunsti valdab, kuid loo ära vaadanuna ei tundnud ma sellest teadmisest puudust. Nagu ka paljudest muudest tegevustest, mida Galina võib väga tihti harrastada. Kuid me saame selgelt teada, kes Galina on inimesena ning minule isiklikult pakub just see suurt huvi. Sulev on valinud kolm süžeeliini. Ilmumise järjekorras: Galina kui rändaja, Galina kui filosoof ja Galina kui helilooja. Iga liini on vaadeldud sügavuti ja aegamisi ning kõik kokku annavad nii selge pildi kui ühest inimesest 57 minuti jooksul üldse anda saab. Loomulikult jääb palju varjatuks, kuid me ju ei suuda lõpuni tunda ka inimest, kelle kõrval oleme terve elu elanud, rääkimata iseendast, kellest loome enesele tihtipeale vaid mingi soovitud pildi, millel võib reaalsusega olla vähe kokkupuutepunkte.   Galina kui rändaja. Näeme Galinat koos abikaasaga (filmi jooksul ei selgu, et tegu on Galina abikaasaga) jalutamas Portugali looduskaunites paikades, väikestel linnatänavatel, mere ääres, tühjal kirikuplatsil, trammis jne. Galina on kübarainimene, neid on tal reisil mitmeid ja need on tema portreteerimiseks hädavajalikud. Galina teeb pilte, tema abikaasa teeb pilte. Telefoniga, fotoaparaadiga. Loodusest, arhitektuurist, Galinast. Mitte selfie ’sid. Kui alguses tekib küsimus, et mis sest telefoniga pildistamisest ikka näidata, siis ajapikku koorub siit välja selge teadmine, et Galina on visuaalselt äärmiselt tundlik natuur. Kui hiljem peatub kaader ühe tänavakaupmehe leti juures, kus Galina uurib koos abikaasaga kauneid ajaloolisi ja kvaliteetselt trükitud pilte ning veel teises kaadris jutustab oma kogemusest maailma kunstiväärtuste vaatlemisel ja mõtestamisel, siis jookseb tervik kokku. Rohkem ei olegi vaja näidata. Me saame aru, et ka telefon võib olla abiks maailma ilu nägemisel ning selle kogemuse kordamises suvalisel hetkel. Näeme, et Galina otsib ilu, looduse ilu, jumalikku ilu, mis on talle inspiratsiooniks. Kuigi filmis ei näidata Galinat kokkamas, jookseb läbi paar kaadrit, kus Galina maitseb veini. Mitte ei joo söögi kõrvale, vaid maitseb, siis vahetab abikaasaga klaasid ning arutleb kogetu üle. Jällegi oluline teadmine, sest mis on veel rikkalikuma maitsebuketiga kui hõrk vein ning sellest arusaamine näitab jällegi sügavat ja tundlikku meelt.   Galina kui filosoof. Väga heas tasakaalus teiste süžeeliinidega tulevad aeg-ajalt vaataja ette kaadrid pikemate filosoofiliste mõtisklustega. Galina räägib sellest, mis on talle siin elus oluline. Jällegi ei ole siin arvatavasti kõike. Me ei saa teada Galina mõtteid praegusest Vene-Ukraina sõjast, Krimmi kahetsusväärsest olukorrast selles ja väga paljusid muid seiku ja seisukohti. Aga me saame nautida sügavalt läbitunnetatud mõtteid Jumalast, elust, kannatusest ja ka kannatades inimeseks jäämisest, kunstnikust ja tema andest, ning sel ajal süda puhkab. Me näeme, et Galina on normaalne inimene, kellel on väga avar Jumal-Loojale toetuv kõiksusetaju, aga tal on ka inimlikud tunded, nagu alati soe pilk oma abikaasale ja juba ennist kõneldud äratundmine ja rõõm heast veinist. Galina räägib ristist, mille tunnetus peab olema elu alus, aga just nende eelmainitud joonte kaudu näeme, et Galina suudab ka ise risti järgi elada. Ta teab, kuhu minna, mis on vertikaal ning ta teab, kuidas seda teha, mis on horisontaal. Sinna viimasesse läheb siis arvesse ka meelte kasutamine maiste väärtuste kogemisel. Eelpool oli juba juttu Sulev Keeduse andest ennast portreteeritavaga samastada. Arvan, et ainult nõnda on võimalik jõuda tõesti intiimse ja ausa intervjuuni (Galina filosoofilised vahepalad on just intervjuu vormis välja tulnud). Taolisest ausast ja selgest mõtteväljendusest olen mõne portreefilmi puhul puudust tundnud. Inimese eluhoiakuid võib loomulikult näidata ka teistmoodi. Vahel ei ole persoon eriti jutukas, siis ilmestavad teda tema teod. Kuid pahatihti näidatakse lihtsalt igapäevast sagimist ja naljakaid juhtumisi ning viimaks on kahju, et lootustandev materjal nii pinnapealselt ära on kasutatud, sest mitut portreefilmi ju ühest inimesest kindlasti tegema ei hakata. Aga Galina räägib filmis südamest. Ta jõuab oma mõtted lõpuni mõelda ja välja öelda. Need on selged ja arusaadavad ning loodetavasti avastuseks paljudele. Elu mõte on Galinal paigas ja seda on turvaline vaadata.   Galina kui helilooja. Tegelikult ongi ju Galina maailma jaoks eelkõige helilooja. Helilooja, kes otsib maailma ilu ja kes mõtestab oma otsinguid, kuid kes väljendab end laiemale ringile läbi muusika. Ka sellest süžeeliinist joonistub välja soe ja naeratav natuur, kelle interpreet on hea olla. Ta on nõudlik ja kindel oma nõudmistele, sest tema ju kuuleb kõige selgemalt oma muusikat ning teab, millist kõla on selle väljenduseks vaja. Aga ta ei ole kunagi üleolev ja kalk, vaid armastav, kuulav, kaasa mõtlev. Ta austab oma interpreete ja võibolla just seetõttu teda ka armastatakse. Galina on kunagi öelnud, et tal on väga vedanud oma interpreetidega, sest nad on huvitatud tema muusikast ja teevad suuri pingutusi, et sellest saada. See on ühe helilooja puhul oluline tunnistus, sest justnimelt, tuleb ju aru saada, et ka interpreet veedab heliteoste kallal pikki tunde ja päevi, et neist läbi pureda. Ning kui helilooja seda näeb ja tunnustab, teeb see puremisevaeva tükk maad magusamaks.    Muusikat on filmis heas tasakaalus ülejäänuga. See ei ole muusikafilm, vaid portree inimesest. Aga läbi selle portree kuuleme me parajalt pikki lõike Galina loomingust, mis võiksid äratada vaatajas huvi Galina muusikaga rohkem tutvust teha. Muusikaga tuleb filmis väga hellalt ümber käia. Hea ja muusika suhtes tundliku režissööri tunneb kohe ära, kui lõiked ei riiva kõrva. Sulev Keedus on ses suhtes äärmiselt delikaatne, et ta tajub hästi muusika loomulikku kulgu ja jälgib ka kaadritega fraasi liikumist, tõusu ja langust, edasitunglemist ja peatust.   Sulev Keeduse “Galina” on kindlasti jääva väärtusega, kuid samas ka oluline tänase päeva kontekstis. Galina enda jutule tuginedes vaevleb praegune aeg moraalsete väärtuste probleemide keerises, sest kui me estetiseerime kurja, siis kuri ei näi enam pahana ja vastavalt ei ole ka hea enam hea ning see on ohtlik kogu ühiskonnale. Aga Paradiisi nimel peab palju vaeva nägema, see polegi nii lihtne. Paradiis tuleb välja võidelda!

Toivo Tuberik pälvib Balti Assamblee medali. See jutuajamine saab teoks minu elukohas Tartus, Karlova linnaosas. Karlova on mulle lapsepõlves tähtis koht olnud. Käisin kolm esimest kooliaastat siinsamas Salme tänava otsas asunud pedagoogilises harjutuskoolis ja elasin sulle ka väga lähedal. Said hiljuti väärika Balti Assamblee medali koos Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi, Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni ja NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga, Eestist pälvisid medali veel professor Ruth Kalda ja kirjanik Margus Konnula . Palju õnne! Suur tänu! Mille eest sind sellega tunnustati? Mulle anti see Balti riikide muusikute koostöö arendamise eest. Nimetan seda koostööd piiride lõhkumiseks, sest meid on üks miljon, lätlasi kaks ja leedulasi kolm miljonit. Kokku kuus miljonit, aga see juba on arvestatav suurus. See ongi põhimõte. Mind hakkas teravamalt huvitama, mis seal Lätis ja Leedus toimub. Kui tosin aastat tagasi selle valdkonnaga alustasin, siis ei teatud meie muusikute hulgas läti ja leedu muusikutest suurt midagi. Lätist tunti helilooja Pēteris Vasksi, Gidon Kremerit, dirigent Mariss Jansonsit ja Latvija koori, kes käis vahel siin. Aga mitte midagi muud. Leedu muusikast ei teatud laiemalt kedagi peale nende heliloojast klassiku Čiurlionise. Kui hakkasin uurima, mis nende muusikaelus toimub, siis avastasingi, et Lätis on muusikalist tegevust meist kaks ja Leedus kolm korda enam. Mäletan sind Eesti Kontserdi produtsendina. Olid seal pikemat aega. Korraldasid ka kontserdisarja “Muusika Eestimaale”. Eesti NSV Riikliku Filharmoonia ja selle järeltulija Eesti Kontserdi hõlma all olen töötanud kolmel perioodil – 1980-ndatel, 1990-ndatel ja selle sajandi kümnendatel. 1990. aastatel alustasin kontsertide korraldamist regioonides, see oli tippmuusika viimine väikestesse kohtadesse. Kontserte oli päris palju. 2012 kutsus direktor Jüri Leiten mind tagasi Eesti Kontserti, et taastada kontserdid regioonides. Siit saigi alguse sari nimega “Muusika maale” ja hiljem “Muusika Eestimaale”. Kontserdid toimusid üle riigi, Hiiumaast Räpinani välja. See sari kestab tänu Uuele Kontserdile siiamaani. Kuidas tuli mõte asutada omaette organisatsioon Uus Kontsert? Mõte tekkis sõna otseses mõttes üleöö: õhtul olin veel Eesti Kontserdi produtsent ja hommikul enam mitte. Hakkasin vabakutseliseks. Olen piisavalt iseseisev ja tüdinesin sellest, et tuldi hommikul kell 9 kontrollima, kas produtsent on tööl või mitte. Produtsent ei ole ametnik, kes on üheksast viieni tööl – pead lihtsalt oma asja ära tegema. Ühel hetkel otsustasingi Eesti Kontserdist ära tulla ja omaette üksuse moodustada. Nüüd vastutan ise, kas produktsioon on piisavalt tähtis ja kas ühte või teist kontserti ja tuuri korraldada või mitte. Osaühisuse nimi Uus Kontsert on küllaltki intrigeeriv. Kui tegin enda osaühingu, siis pidin nime välja mõtlema. Väike kavalus siin on – iga kontsert on ju midagi uut. Muusikas ei kordu samal kujul mitte miski mitte kunagi. Siit see nimi. Ja et uus asi muidugi ka ... Otsustasid seostada ja laiendada tegevust Läti ja Leedu suunal. Seadsingi eesmärgiks rikastada meie muusikaelu, et meile kostuks lõunanaabrite muusika ja et meie muusikud saaksid esineda kas duos, trios või kvartetis koos läti ja leedu interpreetidega. Nii tekivad otsesidemed ja see ongi eesmärk. Et turg oleks ka eesti muusikale laiem. Olen tähele pannud, et mitmed muusikud ongi juba minust sõltumatult väljunud Balti muusikaturule. Kui eesti muusikud lähevad välja, siis peab teisi muusikuid ka sisse tooma. Teisiti see ei toimi. Mul meenub nõukogude ajast, et suhtlemine Balti vabariikide muusikutega oli päris tihe: ühised üritused, muusikakonverentsid, kontserdid. Eesti Vabariigi taassünniga sidemed endiste NSVLi vabariikidega peaaegu katkesid, sest raudse eesriide tagant avanes lääneriikide maailm ja nendega kontaktide loomine võttis põhitähelepanu. Oma praeguse tegevusega taastad ja täidad Balti riikide muusikasidemetes tekkinud tühikut. See sidemete loomine peaks olema veelgi tihedam. Riiklikul tasandil, kultuuriministeeriumi kaudu. Mina üksi ei suuda seda tühikut täita. Ministeeriumis on meede “Eesti muusika maailmas”, aga mis kasu on, kui mingi eesti kollektiiv läheb näiteks Sudaani või Hiinasse. Seal ei teki tagasisidet, see on tohutu raha raiskamine. Aga meil on igapäevane vajadus teha koostööd naabrite Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga. Just see koostöö peaks olema palju aktiivsem. Soomega on näiliselt tugev muusikaline side, sest seal on palju meie muusikuid orkestrites. Kuid see ei otsusta ega määra veel midagi. Kas tunnetad, et oled leidnud omaette niši tegutsemiseks, tekitades huvi ka lähinaabrite muusika ja muusikute vastu? Arvan küll, sest see tegevus ongi minu igapäevane leib ja töö, võiks isegi öelda, et elamisviis. Ma pean neid mõtteid kogu aeg integreerima. Kui üks algatus läheb meil hästi, siis peab vaatama, kas see pakuks huvi ka naabrite juures ja kas mõni naabrite produktsioon sobib meile. Samas tuleb jälgida, et tegevust ei oleks liiga palju. Meie turg on väike ja kontsentreeritud suurtesse keskustesse nagu Tartu ja eelkõige Tallinn. Suhe suuremate linnade ja väiksemate kohtade vahel on ebaproportsionaalne. Pean siin silmas eelkõige klassikalise muusika osa. Viimase edendamise nimel organiseerisin viis aastat tagasi keelpillidest koosneva kammerorkestri ME, et viia orkestrimuusikat ka meie riigi väikestesse kohtadesse. Kogu selle tegevuse kaudu oled avastanud Holdre lossi koos seal hiljuti peavarju saanud Eesti rahvusliku klaverimuuseumi ehk KLAMUga. Siin on tehtud juba mitu ägedat publikurohket kontserti koos läti ja leedu muusikutega. Mida on sulle tähendanud vaevalt kaks aastat kestnud koostöö Läti piiril asuva KLAMU ja Holdre lossiga? Holdre on haruldase auraga koht. Ka selle poolest, et osa lossist on kenasti renoveeritud ja töö jätkub. Seal on nii palju klavereid ja need on toonud omalt poolt lossi erakordse aura, iga pill mingi oma loo ning karismaga. Selles mõttes on see erakordne. Holdre on ainuke paik Balti- või isegi Põhjamaades, kus saab statsionaarselt esitada muusikat kahele, kolmele, neljale või lausa kaheksale klaverile. Taoline unikaalne esitus oligi meil Holdres 2024. aasta 6. jaanuaril, kui kõlas Urmas Sisaski sümfoonia “Universumi hääled”, esitajaiks läti, leedu ja eesti pianistid. Võrreldes Tallinnaga asub Holdre Lätile ja Leedule 250 kilomeetrit lähemal. Vaja vaid minna üle Õhne jõe, mis läbib kaarega lossi õue, ja oledki peagi Lätis. Kuna Holdre on ajalooliselt olnud Lätiga ühises Liivimaa kultuuriruumis ja kolme Balti riigi kultuuriloos on nii palju ühist, siis sinu eelnevate arutluste täienduseks üks unistuslik mõte: Holdre külastuskeskusest võiks saada Balti riikide muusika edendamise tugipunkt. Tulevikus, renoveerimise edenedes, saame muuseumis näidata ka teiste Baltimaade klavereid ja nendel ka musitseerida. Loss ja klaverid ainuüksi oma asukoha tõttu soosivad suhtlemist Läti ja Leeduga. Uue Kontserdi kontsertide kaudu oleme siin juba kohtunud mitmete muusikutega Baltikumist ja mujaltki. Sellepärast ma nimetasingi siin juba kolmandat korda esinevat pianistide kooslust Balti Klaveriorkestriks . See liidab eesti, läti ja leedu pianiste. Koosseis varieerub, mõned on juba mitu korda osalenud, aga iga kord tuleb uusi nimesid. Oluline on, et klaveriorkestri kaudu saame populariseerida mitmele klaverile loodud muusikat eri maade pianistidega. Mis on selles liinis Holdres tulekul? Meie eesmärk on teha kaks taolist kontserti aastas. Kui see intervjuu ilmub, on üks 2025. aastaks plaanituist juba toimunud. Sellel, 5. jaanuaril galakontserdi formaadis õhtul esitasid kaheksa eesti, läti, leedu ja ukraina pianisti muusikat kahele ja neljale klaverile. Kavas olid Lutosławski, Rääts, Anderson, Ravel, Bach (koos ME kammerorkestri solistidega) ja esiettekandes kaks ukraina noorte heliloojate Ruslan Kašõrtsevi ja Dmõtro Malõi helitööd kaheksale pianistile. Teist selle aasta kontserti plaanime augustisse ja selle rahastus selgub lähiajal. Kavatseme esitada veel mõned Bachi ja Mozarti teosed mitmele klaverile. Tahaks need kõik ära mängida. Muide, lätlaste tipphelilooja Pēteris Vasks lubas seada ühe oma teose neljale klaverile. Selle ettepaneku tegi ta ise ja soovis kindlasti külastada klaverimuuseumi. Taolisi teoste arranžeeringuid on maailmas veel mitmeid. Seega repertuaariprobleemi ei teki. Kuidas näeb välja sinu igapäevategevus Uue Kontserdi juhi ja ühtlasi produtsendina? Firmas teen kõike, alates repertuaari valikust kuni kontserdi läbiviimiseni. Firma asukoht on minu autos. ( Naerab. ) Siin on kogu info. Kontserdid toimuvad saartest Lõuna-Eestini välja. Ida-Virumaa on jäänud kõrvale, praegu sinna lihtsalt ei jõua. Kontserdid on enamasti maakondade kultuurikeskustes ja muusikakoolides. Aasta lõpuks koguneb ligi 90 kontserti. Seda on päris palju. Suur unistus on teha Olivier Messiaeni “Kvartett aegade lõpust” rahvusvahelise kooslusega. Kammerorkester ME läheb septembris Lätti, selle koosseis on samuti rahvusvaheline. Tegevust on palju. Teen koostööd mitme saatkonna ja kultuuriinstituudiga Eestis. Klassika kõrval produtseerin veidi ka džässi. Armastan väga prantsuse džässmuusikuid. Nendega on püsivad kontaktid. Üks prantsuse džässitrio esinebki juba 23. märtsil Holdre lossis. Rõõm on olnud sel teemal vestelda ja ühiseid liine leida. Soovin sulle selle tänuväärse muusikapõllu harimisel jõudu ja edu. Jõudu on vaja ja aastatega järjest enam. Minu jaoks on siin üks laiem probleem: muusikateadlikke kultuuritöötajaid jääb järjest vähemaks. Kogenud inimeste asemele võetakse ametisse täiesti juhuslikke persoone, kellel näiteks muusikaga pole ei kokkupuudet ega huvi. On kohti, kus staažikad ja väga kogenud inimesed lihtsalt süüakse välja. Seatakse neile tingimused, mida ei saa vastu võtta. Mina nimetan seda valdade omavolitsemiseks. Pealiskaudsus võtab võimust. Süvitsi minekut peetakse ajaraiskamiseks. Ühendamised, mis on toimunud ja ootavad ees, on kui viirushaigus üle terve riigi. Autonoomia puudumine järjest laieneb. Mitmete kultuurikeskuste puhul on nii, et renditakse ruumid ja juhataja on kinnisvara haldur. Nii on paljudes kohtades, aga õnneks mitte kõikjal ja on tublisid partnereid.

Soe ja särav eestlanna Maarja Saue on oma karjääris jõudnud välja maailmakuulsa muusikaartistide agentuuri HarrisonParrott Pariisi esindusse, kus ta töötab alates 2019. aasta sügisest koos François Guyardiga. Praegu on tema ametinimetus  artist relationship manager . 1969. aastal asutatud mänedžmendi peakontor asub Londonis, kolmas põhifiliaal on Münchenis ja neil on esindajad pea igas riigis, isegi Hiinas. Möödunud aastal tõi Maarja Saue HarrisonParrotti vahendusel Eestisse paljutõotava prantsuse dirigendi Pierre Bleuse’i, kes tegi esimest korda koostööd ERSOga. Samuti on HarrisonParrotti artist Paavo Järvi, kellega Maarja Sauet seob aastatepikkune tihe koostöö veel sellest ajast, kui Paavo oli Orchestre de Paris’ peadirigent. Eestlastest kuuluvad HarrisonParrotti veel dirigendid Anu Tali, Kristiina Poska ja Arvo Volmer ning ooperilaulja Ain Anger. Kohtume Maarjaga Tallinnas ja mul on võimalus kuulda kõigest sellest lähemalt.   Räägi palun, mida on vaja teha, et tuua rahvusvaheline dirigent Eestisse? Maarja Saue:  Kui Pierre Bleuse tuli meie agentuuri aastatel 2018–2019, s.o enne seda, kui mina HarrisonParrottiga liitusin, olid nad teda juba tutvustanud ERSO direktorile Kristjan Hallikule. 2022. aastal võtsin uuesti ühendust, pakkusin teda Hallikule välja. Hallik leidis, et ettepanek tundub huvitav ja oli valmis proovima. Solist Angela Hewitt oli juba varem teada. Me ei müünud neid artiste paketina, kuigi ka Hewitt on HarrisonParrotti agentuuris, vaid see kujunes nii. Dirigent ja ERSO direktor pakkusid välja ideid ja mina aitasin programmi kokku panna. Kui me poolteist aastat tagasi kuupäeva paika panime, siis vahepeal juhtus Bleuse’i karjääris nii mõndagi. Ta “hüppas sisse” Concertgebouw’ orkestri juurde kohe järgmisel päeval, kui oli vaja dirigenti asendada, ja see õnnestus suurepäraselt. Sellised kiired asendused töötavad suurte agentuuride puhul nagu meie väga efektiivselt! Orkestrid kirjutavad kohe, kui kellelgi viimasel hetkel artist, kas solist või dirigent, ära ütleb või jääb haigeks. Siis läheb meil võrgustikus info laiali, kõik pakuvad ruttu kedagi asemele. Kohe. Meil on selline reaktiivkiirus! Siis ma vaatangi, et mul on see või see artist vaba või tal on just see lugu repertuaaris. Dirigentide puhul võib ette tulla selliseid “sissehüppamisi”, kus peabki uue teose kahe ööga ära õppima.   Millised omadused peavad olema muusikul, et rahvusvaheliselt läbi lüüa ja pääseda näiteks teie agentuuri? Andekaid muusikuid on tohutult palju. Sul peab olema midagi, mis sind teistest eristab! Peab olema karisma, musikaalsus, oma stiil ja lai repertuaar. Sa pead olema tohutu talent. Pierre Bleuse’il näiteks on see kõik olemas. Olen kindel, et temast tuleb midagi väga suurt. Igale poole, kuhu ta läheb, kutsutakse teda 100% tagasi. Tunnen, et tal on kõik veel ees. Hästi oluline on ka artisti suhtlemisoskus, mis mulje sa jätad, see peab tulema loomulikult. Muidugi mõni on introvertsem, aga diivat mängida ei tohi, pead olema inimlik inimene. Mitte ainult see ei loe, et sa hästi mängid. Kes ebameeldivalt käitub, siis keegi ei taha teda tagasi kutsuda. Kui oled solist, eriti noorem solist, peab sul olema oma nägemus ja see on oluline, kuidas sa ennast kehtestad. Meil on ikkagi tipptasemel artistid. Isegi noortel artistidel, kellega me töötame, on seljataga mitmeid plaadistusi või silmapaistvaid tunnustusi. Võibolla mõni pianist teeb suurepärase soolo, aga sünergiat orkestriga ei teki. Liiga tagasihoidlik ja allaheitlik ei tohi olla.   Kuidas üldse need koostööd artisti ja mänedžeri vahel alguse saavad? Me saame väga tihti artistidelt kirju: “Otsin mänedžeri”. See on jube raske. Mul on neist väga kahju. Paljud neist vääriksid suuremat šanssi. Mulle on kirjutanud mõned muusikud ka Eestist, ma tean, et nad on andekad. Ma võin edasi öelda ja tutvustada, aga valik, mis me lõplikult teeme, on paras kadalipp. Londonist otsustatakse. Peale andekuse pead sa kuidagi sisse saama sellesse võrgustikku, et keegi sind märkab ja näeb, et on tohutu potentsiaal. Mulle tundub ka, et pead olema õigel ajal õiges kohas. Et keegi näeb sind, et sa oled super. Initsiatiiv peab kuidagi mänedžmendi poolt tulema. Need, kes uksele koputama tulevad, reeglina ei saa löögile. HarrisonParrott ei võta täiesti tundmatut. Kui keegi näiteks tõestas end Bostonis juba hea dirigendina, on see ka meile nagu garantii.   Millised katsumusi tuleb ette noorte muusikute või juba tuntud artistidega töötades? Sa pead artisti suunama. Mänedžerina hoolitsed nende karjääri eest. See on tohutult strateegiline mõtlemine, aga kõiki pakkumisi ei saa vastu võtta. Ei saa saata noort artisti kohe Berliini filharmoonikute ette, sest ta võib seal põruda ja see võib teha talle karuteene. Tuleb vaadata, mis on tema karjäärile kasulik. Näiteks võtta vastu pakkumine mõne prestiižse orkestriga, isegi kui honorar ei ole alguses eriti kõrge. Samas, minu ülesanne on ka noorte ja vähem tuntud artistide puhul siiski välja rääkida võimalikult head tasud. Aga teistpidi vaadates – kui artist on näiteks 40-ndates ja tal on super karjäär, võib seegi stagneeruda. Sa pead tulema kogu aeg välja mingite uute ideede või programmidega. Plaadistused on üliolulised! Kui muusik mingi uue asjaga lagedale ei tule, siis on teda raske müüa – uudsus peab olema ka juhul, kui oled juba tuntud tegija. Meil on palju muusikuid, kellel on oma festival. Näiteks pianist Bertrand Chamayou teeb Raveli festival. Dirigent Pierre Bleuse korraldab Pablo Casalsi festivali Prades’is. Nad on seal kunstilised juhid, mõtlevad välja programmi, kutsuvad esinejaid. Dirigentidele on oluline, et sa vead midagi veel. Hooajad on väga pikalt ette planeeritud, reeglina on järgmine aasta juba teada. Tuntud tegijatel, nagu Paavo Järvi, võib olla kalender juba viis aastat ette teada. Üldiselt on koostööd planeeritud väga pikaks ajaks. Raske on siis, kui keegi lepingu varem üles ütleb. Üks artist, kes ise läks ära, oli meiega ainult 3 aastat. See oli meile suur löök, sest me olime teda toetanud hästi palju.  Meil on Pariisi büroos hästi inimlik lähenemine, suhted artistidega on väga lähedased, teinekord kutsutakse mind isegi sünnipäevale. Olen käinud näiteks pianist Lise de la Salle’i pulmas. Pianist Lise de la Salle'iga. Mida mänedžer muusikutelt veel ootab? Artist peab olema nähtaval! Meie töötame intensiivselt, et neile kontserte leida. Kui mitte ükski kontsert ei kajastu kusagil, siis pole see hea. Sotsiaalmeedia on väga oluline, eriti noorte artistide puhul. Ma seal kontserdisaalis teen pildi, selles osas nad aitavad meie tööle kaasa. Ütleme, et juba eakamad, nn vanakooli tegijad, neist tingimata ei oota, et nad oleks sotsiaalmeedias, aga samas võivad nad alati leida kellegi, kes sellega tegeleb.   Mis teeb HarrisonParrottis töötamise eriliseks ja mis on teie agentuuri edu võti? Mulle meeldib minu töö juures, et saan alati kuulata kontserte üle maailma, kuigi põhitöö on suhtlemine, e-mailid. Aga kui saad ka minna kuulama seda kontserti, mida korraldasid, siis see on nagu tasu . Sul võib olla kuus 30 kontserti, suhtled orkestritega. Hotellid, lennud, logistiline pool. Sa teed seda tööd ja saadad artistile plaani, aga sageli ei näe ise tulemust. Kui Paavo Järviga Pariisis töötasin, nägin kogu tegevust algusest lõpuni. Hästi uhke tunne on, kui sinu artist saab head tagasisidet. Meie hästi tugev külg on see, et me kogu aeg suhtleme omavahel. Kui keegi läheb kuhugi kohtumisele, siis annab ta ka teistele teada, et läheb nüüd selle orkestri esindajaga kokku saama. Ja kui mänedžerid lähevad oma artistidega esinemistele kaasa, siis nad teevad seal sel ajal ka võimalikult palju kohtumisi. Näiteks kohtusin Kristjan Hallikuga   ja enne seda küsisin HarrisonParrotti inimestelt, kas keegi tahab talle midagi edasi öelda või mõnda artisti tutvustada. Täna kohtun veel Anne Ermiga. Või kui François Guyard läheb Amsterdami, siis ta annab jälle meile teada, kellega ta kohtuda plaanib. See loob hästi suure võrgustiku. Meid hoitakse kõigega kursis. See suhtumine tuleb agentuuri juhilt Jasper Parrottilt – ta tohutult hoolib kõigist mänedžeridest ja töötajatest. Iga kuu on meil suured koosolekud, kus jagatakse edulugusid. See kõik inspireerib. Seda tööd tuleb teha hingega, me tohutult usume ja investeerime igasse oma artisti.   Mis tendentsid või trendid praegu maailmas on? Tohutult tahetakse naisdirigente. Praegu on tendents, et orkestrites peavad olema pooled naised. Festivalidele ei anta muidu isegi luba, tihti on nõue, et kvoot peab olema 50/50 naisi-mehi. Asi on läinud isegi teise äärmusse, et küsitakse ainult naisdirigenti. Kohati see viib ka libedale teele, piir seal vahel on õrn. See loob tendentsi, et naised julgevad rohkem proovida ja siis tõuseb ka kvaliteet. Kristiina Poska on kindlasti Flandria sümfooniaorkestriga väga silma paistnud. Prantsusmaal on konkurss naisdirigentidele “La Maestra” – seal on hästi tugev žürii. Naisdirigente on praegu veel vähe, aga neid tuleb järjest juurde. Mulle tundub, et praegu on üleminekuaeg.   Sa teed praegu tihedalt koostööd viiuldaja Daniel Lozakovichiga, pianistide Bertrand Chamayou’ ja Beatrice Ranaga ning harfivirtuoos Xavier de Maistre’iga. Jah. Kusjuures noor tippviiuldaja Daniel Lozakovich, kes tuli meile 2023, tegi juba kaks aastat tagasi turnee ERSO ja Olari Eltsiga ning on teinud koostööd ka Neeme Järviga. Soomest tuleb palju noori dirigente, kes teevad ülemaailmset karjääri. Klaus Mäkela näiteks on meie agentuuri all. Ja üks meie artiste, Victor Julien-Laferrière, kes on Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi võitja, võib mängida tšellot ja samal ajal juhatada, see on nn  play-conduct.   Mida soovitad neile, kellel ei ole õnnestunud veel agentuurides “jalga ukse vahele” saada? Jah, on palju andekaid, kes peavad leidma oma tee. Tegema näiteks kammermuusikat või olema aktiivne raadios, leidma mingi oma asja. Tegema end nähtavaks sotsiaalmeedias. See on teekond. Lepingud agentuuridega võivad tulla ka hiljem. Aga ei pruugi ka. Ja paraku on neid muusikuid, kellel on tohutud ideed, kes teevad oma projekte ja saavad sponsorlust, aga kui ta selle kontserdi ära teeb, näed, et sealt ei tule midagi. On inimesi, kes tunduvad väga andekad ja neil on see õhin, aga see pole ikkagi see. Ka selle tunneb ära.   Kuidas näed oma valdkonda Eesti perspektiivist? Eesti on nii väike ja meil ei ole siin suuri agentuure. Kui ma ütlen, et tahan teha Tallinnasse agentuuri, siis ei ole sellel mõtet. On vaja ikkagi kohe rahvusvahelist areeni ja tugevat võrgustikku. Eesti muusikud on praegu üldjuhul ikkagi mingites rahvusvahelistes agentuurides. Koroonaajal oli päris raske. Eriti noortel artistidel, kellel karjäär oli just käima läinud, aga nüüd tuleb hakata seda uuesti ehitama. Mänedžerid teenivad ju ainult vahendustasudest. Nad ei ela ju ka muidu ära. Igas riigis on väga palju andekaid muusikuid. Teeme pidevalt kõnesid orkestrite direktoritele: “Võtke teda kindlasti, te ei kahetse!” Finantsiliselt on kogu aeg tugev surve ja peame vaatama, et ka sellest aspektist kõik korras oleks.   Milliseid HarrisonParrotti artiste võime veel lähiajal Eestis kuulda? Kristiina Poska tuleb aprillis kodumaale ja annab kontserdi 22. aprillil Estonia kontserdisaalis Flandria sümfooniaorkestriga, mille peadirigent ta on veel selle hooaja lõpuni.

PERSOON 2 Rita Ray: täiuslikkus võib olla loomingulisuse vaenlane. Piret Kooli 10 Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld TÄHT 12 Sädelev kameeleon Yuja Wang. Tiina Richard KIRG 15 Alexanderi tehnika – kas vaba kael ja sirge selg või mõtteviis, mis aitab tajuda seda, mis jääb nootide vahele. Merje Roomere PILK 17 Ma ei müü ju pliiatsiteritajat – kõige tähtsam on usaldussuhe artistidega. Intervjuu Maarja Sauega. Emma Johanna Lepasoo 20 Toivo Tuberik: muusikaline koostöö naabritega peaks olema veelgi tihedam. Alo Põldmäe 23 Aile Asszonyi: konkursil tuleb näidata, milleks sa oled võimeline täna. Vello Jürna nimelisest ooperilauljate konkursist. Kersti Inno OOPUS 26 Veljo Tormise “Sügismaastike” 60 aastat väldanud mõju. Immo Mihkelson PILK 28 Paradiis tuleb välja võidelda. Filmist “Galina”. Jaan-Eik Tulve 30 Uusaastalubadused muusikapsühholoogiast. Veeda Kala RAAMAT 31 Kuulapse kustumatu kuma. Joosep Sang 34 Kuidas end loovalt ja empaatiliselt kehtestada. Tiiu Sisask VESTE 35 Ülo Vinter – jutuvestja helide ja sõnadega ja – legend! Erki Aavik MULJE 36 Lootusega uude aastasse. XXXVIII Niguliste orelinädal. Edith-Helen Ulm 38 Muusikauudiseid Eestist 41 Heliplaatide tutvustus

Hetk Pärnu nüüdismuusika päevadel 2024 "Sürrealism ja muusika" valminud etendusest "Keemiseni viidud ajupudru" ERMis osana Eesti muusika päevade 2024 programmist. FOTO RENE JAKOBSON Eesti Arnold Schönbergi ühingu asutasid 22. augustil 1992 Pärnus üksteist noort muusikut, kellest enamik õppis või oli õppinud Tallinna konservatooriumis (praegune Eesti muusika- ja teatriakadeemia). Ühing tekkis reaktsioonina Eesti 1980-ndate suhteliselt konservatiivsele muusikaelule ja kantuna igatsusest uue vaimu järele Eesti muusikamaastikul. Uue vaimu üheks lähteks peeti XX sajandi muusikalise avangardi üht käilakuju, juudi päritolu Austria-Ameerika heliloojat Arnold Schönbergi (13. IX 1874 – 13. VII 1951). Kuigi meie põhikirjaline eesmärk on “uurida ja levitada Arnold Schönbergi ja tema õpilaste muusikalist pärandit”, on ühingule olnud alati oluline ka muude uute muusikaliste ideede “kodustamine” Eesti kultuuriruumis. Juba 1988. aasta jaanuarist alates olid ühingu asutanud noored korraldanud Pärnu nüüdismuusika päevi (PNP), et tegelda sellise uue muusikaga, mis tolleaegse Eesti kontserdisaalides ei kõlanud, mida muusikakoolides ei õpetatud ning mille üle Eesti muusikaüldsus ei arutlenud. Esimestel nüüdismuusika päevadel nii Pärnus kui ka Tartus [1]  oli põhirõhk XX sajandi heliloojatel, kelle muusikat mängiti kontsertidel ja analüüsiti sümpoosionidel. Hilisemad nüüdismuusika päevad on keskendunud erinevatele kontseptsioonidele ja meetoditele. Olulisel kohal on olnud interdistsiplinaarsus ning kontsertidele ja sümpoosionitele on lisandunud ka töötoad.  Pärnu nüüdismuusika päevad 2025 "Kompositsioonimudelid 8 / Sürrealism ja muusika 2" (PNP 2025) toimusid 18.–26. jaanuarini Pärnus. Tänavune eesmärk oli uurida heliloojate, interpreetide ja muude valdkondade esindajate koostöös 2024. aasta oktoobris 100-aastaseks saanud sürrealismi ja muusika seoseid. Kavas olid valdkondadevaheline sürrealistliku muusika töötuba, sümpoosion, kontserdid, teoste esitlused, ühiskuulamised ja -vaatamised. Töötoa eesmärk oli luua valdkondadevaheline multimeediumikompositsioon, rakendades loomiseks sürrealistlikke tehnikaid. Töötuppa ja sümpoosionile oli kavas nii füüsiliselt kui ka veebi vahendusel kutsuda üle maailma eri valdkondade loovisikuid ja uurijaid, kes teevad koostööd eesti heliloojate, interpreetide ja muude valdkondade loovisikutega. Uue initsiatiivina on eeloleval kevadel plaan käivitada koostöös Eesti nüüdismuusika keskusega kontseptuaalsete kontsertide seeria “Schönbergi sari” (SchS), sooviga tutvustada Eestis harva kõlavat nüüdismuusikat, kanda ette uudisloomingut, anda nüüdismuusika esitamiseks võimalusi interpreetidele, kes sellega igapäevaselt ei tegele, kaasata projektidesse eestlaste kõrval kõrgel tasemel külalismuusikuid ning viia neid kontserte ka Eestist välja. Sarja eesmärk on Arnold Schönbergi vaimus uute muusikaliste ja interdistsiplinaarsete ideede “kodustamine” Eesti kultuuriruumis. Sarja õhtud on plaanitud kaheosalisena: kontserdile järgneb arutelu, mis võib võtta seminari, vestlusringi, loengu, tutvustuse, analüüsi, töötoa või mõne muu vormi. Neil kahel poolel võiks olla (kuid ei pea tingimata olema) temaatiline seos. Schönbergi sarja kontserdid toimuvad kord kuus neljapäeviti kell 19 Eesti nüüdismuusika keskuses Tallinnas, laupäeviti kell 16 Pärnu ooperi “Musica sacra” sarjas Pärnu Eliisabeti kirikus ja kolmapäeviti kell 19 Tartu Jaani kirikus. Kontserdisarjaga kaasneb koolitusprogramm, mis lubab õpilaste või üliõpilaste rühma ja neid saatva õpetaja või muu rühmajuhi kontserdile tasuta. Eeloleval suvel, 1.–10. augustini Pärnus toimuvas valdkondadevahelises muusikalise kompositsiooni töötoas (COMP 2025) teevad eri valdkondade loovisikud koostööd uute teoste loomisel. Iga osaleja töötab küll oma heliteose kallal, kuid kõik koos püüavad õppida midagi uut, luues ühiskompositsioone ning vahetades teadmisi ja kogemusi. Töötoa kavas on loengud, arutelud, kontserdid ja ühisloomingu sessioonid. Töötoa lõpetab maratonkontsert.  Nüüdismuusikat puudutava spetsiifilise info huvides, mida saab vahetada vaid rahvusvaheliste isiklike kontaktide kaudu, on ühing tihedas koostöös Eesti ja välismaiste loovisikute, loomekogukondade ja -keskustega käivitanud ka rahvusvahelise residentuuriprojekti “Schönbergi residentuur” (SchR). Kuigi see on mõeldud eelkõige heliloojatele, interpreetidele ja muusikauurijatele, oodatakse resideeruma teistegi valdkondade loovisikud, kes ühendavad muusikat muude meediumitega.  Kuna Eesti Arnold Schönbergi ühingu liikmed on professionaalsed muusikud – heliloojad, interpreedid, muusika uurijad ja õpetajad – siis on ühingul ka pikemaajalisi ettevõtmisi. Ühingu sihtide hulka kuulub näiteks muusika kompositsiooniõpetuse muutmine osaks üldhariduskooli muusikaõpetusest. 2018. aastal alanud koostöös Tallinna ülikooliga on tegeldud gümnaasiumile suunatud muusika kompositsiooniõpetuse digiõppevahendi väljatöötamise ja avaldamisega Vikiõpikutes ning digiõppevahendite keskkonnas E-koolikott. Kaugem plaan on koostada muusika kompositsiooniõpetuse õppevahend ka põhikoolile ja lastemuusikakoolile. PNPdel 2021–2023 alguse saanud mikrotonaalse muusika projekt koordineerib rahvusvahelises koostöös mikrotonaalse muusika loomist, interpreteerimist ja uurimist Eestis. Selle fookuses on eelkõige võrdtempereeritud 22-helisüsteem, lühendina 22vjo (inglise keeles 22 equal divisions of the octave, 22edo ), mis põhineb oktavi jagamisel kahekümne kaheks võrdseks intervalliks helisageduste suhtega kahekümne kahes juur kahest ehk umbes 54,55 tsenti. Benini traditsioonilise muusika rütmistruktuuri käsitlev kohtumine doktorikooli ja muusikaosakonna juhtidega 8.1.2024 Abomey-Calavi ülikoolis (Benin). FOTO GREGORIO HOUESSOU   2017. aastal alanud Benini traditsioonilise muusika projekt uurib ja tutvustab Eesti ning rahvusvahelisele muusikaüldsusele Benini ja laiemalt Lääne-Aafrika traditsioonilise (klassikalise) muusika rütmistruktuuri, mida võiks iseloomustada sõnadega “polüpulseeriv modaalrütmika”. Lääne muusikutele tuttava monopulseeriva meetrilise ning apulseeriva ameetrilise muusika kõrval näib polüpulseeriv modaalrütmika moodustavat eraldi, lääne muusikas tundmatu rütmikatüübi.   Nüüdismuusika oskuskeele arendamiseks on ühing 2009. aastal loonud oma nüüdismuusika oskuskeele komisjoni (NOKK), mille eesmärk on eestikeelset nüüdismuusikaterminoloogiat uurida, korrastada ja üldsusele kättesaadavaks teha. Selleks tegeleb komisjon nüüdismuusika mõistete koondamise, süstematiseerimise ja defineerimisega ning eestikeelsete nüüdismuusika terminite loomise ja korrastamisega ning oma töö tulemuste publitseerimisega. Omakeelse nüüdismuusika oskuskeele arendamine on vajalik laiemalt kogu muusika valdkonna arengule Eestis, sest oma terminite puudumine takistab muusika kontseptsioonidest sügavuti arusaamist. Eestikeelse muusikaterminoloogia olemasolu on Eesti rahvusliku julgeoleku küsimus, sest mõtteüksuse kohta puuduva eestikeelse termini koha hõivab hõlpsalt muukeelne termin. Nüüdismuusika oskuskeele komisjon lähtub oma töös täieliku läbipaistvuse põhimõttest, mille kohaselt võimalikult kõik otsustamise etapid on täielikult avalikud: kõik otsuste kavandid, poolt- ja vastuargumendid ning otsustamisprotsess ise, samuti kõik lõplikud otsused, mis jäävad avalikult arhiveerituks. Komisjon teeb materjalide koostamisel ja publitseerimisel koostööd veebientsüklopeediaga Vikipeedia, publitseerides tulemused ka Eesti keele instituudi sõnastiku- ja terminibaasisüsteemis Ekilex. Ühingu kirjastustegevus on käinud koostöös kirjastusega Scripta Musicalia, mida juhtis Maris Valk-Falk (21. XI 1934 – 19. V 2016). Ühingu tegevusega seotud materjale on avaldanud ka kultuuriajakiri Teater.Muusika.Kino ja kultuurileht Sirp. Ühingu enda publitseeritud materjalid leiduvad pdf-formaadis failidena ühingu kodulehel. Eesti Arnold Schönbergi ühingu tegevus ei saaks toimuda avaliku rahastuseta. Ettevõtmisi on aidanud ellu viia kultuurkapital ja kultuuriministeerium, Pärnu, Tartu ja Tallinna linn ning Tallinna ülikooli ja Eesti keele instituudi projektide puhul haridus- ja teadusministeerium. Ühingul on aastate jooksul olnud viljakas koostöö ka mitmete välisriikide saatkondade ja kultuuriesindustega. Eesti Arnold Schönbergi ühingu kohta leiab rohkem infot ühingu kodulehel https://www.schoenberg.ee/   [1]  Pärnu nüüdismuusika päevade traditsioonist on välja kasvanud Tartu uue muusika pidustused e TUMP (1995–1998) ning Eesti noorte heliloojate festival aastast 2002, mida täna teame festivalina “Afekt”.

Puutööni jõudsin ma üsna ootamatute elusündmuste tulemusena. Vahel tuleb elus ette keerulisi olukordi, millest läbi minna ei sooviks. Umbes kuus aastat tagasi sattusin ühe muusiku suurimasse õudusunenäkku, nimelt mängisin oma vasaku käe üle. See oli hetk, mis keeras elu üsna pea peale ja pani mõtlema, kas ma üldse saan viiulimänguga enam jätkata. Tolle aasta suvel olin sunnitud pillimängust pikema puhkuse võtma ja ühtäkki oli kogu suvi vaba. Seega tuli leida endale mingit tegevust ja nõnda avastasingi enda jaoks puutöö hobi. Sel ajal käis kodus suurem remont, õue peal seisid igasugused lauajupi jäägid ja kuskilt tuli idee nendest midagi teha. Ma arvan, et selle idee üheks mõjutajaks oli üks mu väga hea viiulimängijast sõbranna – Eva-Maria Sumera, kes oli juba mõnda aega tegelenud puutööga ja oma kätega valmistanud erinevaid asju, mis mulle väga meeldisid. See pani mõtlema, et äkki prooviks ise ka midagi meisterdada. Algul veidi pelgasin, et ega ma sellega oma käe olukorda hullemaks ei tee, aga kuna parem käsi oli terve ja akutrelli käsitlemine selge, siis hakkasin vaikselt proovima. Minu esimesteks väikesteks katsetusteks olid maasika- ja lillekast. Sain kõike teha omas tempos ja rahulikult ja nõnda mõjus see tegevus pigem mõnusalt ja teraapiliselt ning viis mõtted eemale sellest, et ma ei saanud pilli mängida. Kodu juures toimetanud töömeeski käis vahepeal uudistamas, et mis ma seal nokitsen, andis omalt poolt näpunäiteid ja nõuandeid ning oli alguses mõne laua saagimisel abiks ka. Otseselt õppinud ma puutööd ei ole ja palju asju on näiteks YouTube’i kaudu omandatud. Mõnikord olen küsinud abi Eva-Maria käest, kes on oma nõu ja tööriistade valikuga olnud suureks toeks. Kuna mul endal töötuba ei ole ja enamikke tegevusi saan teha ainult õues, siis on see olnud pigem selline tore suvine hobi. Nii nagu pillimäng vajab suurt keskendumist ning täpsust ja peas peab olema kindel nägemus, kuidas lugu esitada ja seda kujundada, siis sama on ka puutööga, mis nõuab tähelepanu ja täpsust. Kõigepealt peab olema plaan valmis joonestatud ning täpselt mõõdetud, alles seejärel saab hakata õiges mõõdus detaile välja lõikama. Ma ei pea ennast absoluutselt puutöö asjatundjaks ja olen kindel, et kui mõni koolitus läbida ja puutöö kohta rohkem õppida, siis saaks kindlasti asju veel paremini teha, kuid samas on pigem olnudki põnev see, et olen saanud ise katsetada ja lahendusi välja mõelda. Isegi kui need ei ole alati ehk parimad lahendused, siis töö käik on olnud iga kord põnev ja enamasti olen ise lõpptulemusega rahule jäänud. Ise tehtud, hästi tehtud. Ja kui vaatan ning võrdlen oma esimesi katsetusi viimastega, siis mingi areng on ikkagi vahepeal olnud ka ja iga uue asjaga on teadmisi juurde tulnud. Päris paljud asjad, mida olen teinud, on olnud väikese muusikalise kiiksuga. Ilmselt see muusiku veri on nii paks, et lööb isegi puutöö kaudu välja. Näiteks minu esimene riiul tekkis selliselt, et algul oli lihtsalt idee erineva suurusega kastid seina paigutada. Kui aga hakkasin paberile joonestama, kuidas see võiks välja näha, siis ühel hetkel märkasin, et nendest kastidest joonistub ju välja viiulivõti. Nõndaviisi sündiski viiulivõtmekujuline riiul.  2019. aasta suvel tahtsin minna laulupidu kuulama, aga kuna soov tekkis liiga hilja ja piletid olid selleks hetkeks välja müüdud, olin sunnitud koju jääma ja pidu telekast vaatama. Samal ajal oli mul pooleli kohvilaua tegemine ja selle pealmise osa kujundamine möödus laulupeo laulude saatel. Kui esmalt oli lihtsalt tore erinevaid asju katsetada ja vaadata, kuidas meisterdus välja kukub, siis mingil ajal tegin puutööd ka vajadusest lähtuvalt. Kui kodus oli vaja kuskile mõni riiul, laud või väiksem kapp hankida, siis esimese asjana ei jooksnud kohe IKEAsse, vaid mõtted suundusid ikkagi sinna, et kas mul oleks võimalik see hoopis ise valmis teha. Viimane meisterdus, mille tegin, oli diivanilaud ja selle alus, kuhu oleks võimalik ajakirju ja ajalehti panna. Ideid, kuidas seda teha, oli mitmeid. Pikka aega oli mul meeles mõlkunud üks vana kadakas, mille pidime aias maha võtma. Päris mitu aastat ei suutnud ma sellele kasutust leida, aga kui olin diivanilaua jaoks mõtteid kogumas, tuli see mulle meelde ja kadaka tüve vaadates märkasin, et see on täpselt paraja läbimõõduga ning sobib ideaalselt laua jalgadeks. Nii see laud sündis. Vahel tehakse nalja, et millal siis mu esimene viiul valmis saab. Aga nali naljaks, tegelikult on puutöö olnud üks mõnus kõrvalhobi, mille abil mõtted välja lülitada ja teha oma kätega midagi, mis jääb aastateks püsima ja pakub silmale rõõmu. Elus tuleb ette erinevaid perioode ja tuleb olla tänulik selle eest, mis sul parasjagu hästi on. Viimased aastad on olnud tervislikus mõttes veidi keerulisemad ja kätele ei ole tohtinud liiga suurt koormust anda ning seetõttu ei ole olnud võimalik ka puutööd teha. Praegu olen tänulik selle eest, et saan üldse pilli mängida ja tegeleda muusikaga. Kui kunagi tekib võimalus uuesti puutööd teha, siis kindlasti võtan selle ette, sest mõtteid jagub veel küll. Aga eks igal asjal ole oma aeg. Vahel on raske mõista, miks mingid raskused elus ette tulevad, aga ma usun, et läbi nende keeruliste olukordade tuleb sageli esile midagi uut ja põnevat. Meis võivad avalduda sellised küljed, mida pole eelnevalt märganud, ja areneda oskused, millele varem polegi osanud tähelepanu pöörata. Ja nii saame ka iseenda kohta mõndagi uut teada. Minu jaoks on läbi keeruliste olukordade ja uute avastuste sündinud ka palju toredat.

Ülo Vinter 1964. aastal. FOTO SALOMON ROSENFELD / ERA Ülo Vinteri enda kõneldud kui ka temast kuuldud lood on ühtviisi legendaarsed ja muinasjutulised, sõnastiku kohaselt – kui juba selline “teos” jutuks tuli – anekdoodid. Kui keegi järgnevat Ülo Vinteri kohta teatmeteostesse talletatuga võrdleb, siis leiab ta kindlasti vastuolusid ja vähemalt küsitavusi. Legendide kahtluse alla seadmine on aga lihtsalt ... asjata vaev. Niisiis lood, mille puhul Ülo ise kas naeru lagistas ja neid täpsemini – ning enamasti ka vaimukamalt – ümber jutustas või kavalalt muheles, kuid vastu ka ei vaielnud. Ülo Vinteri konservatooriumisse astumise ja sealt diplomeeritud heliloojana “välja astumise” (Vinteri sõnastus!) lugusid on jutustanud õige mitu head vestjat, teiste seas Leo Normet, kuid asjaosalise enda kõneldu oli kahtlemata värvikaim. 1951. aastal oli Ülo Vinteri pagasis juba üksjagu kogemusi ansamblimängu asjus, eelkõige restoraniansamblite kontrabassimängijana. Samal aastal lõpetatud muusikakooligi oli ta läinud mitme ansamblikaaslase, väga tuntud ja tunnustatud muusiku pealekäimisel ja nii järgnes minek Tallinna konservatooriumisse heliloomingut õppima kindlal sammul. Eksamikomisjon oli muidugi ajastukohaselt väga soliidne, Suur Meister Heino Eller, arvatavasti ka Mart Saar ja August Topman, Eugen Kapp, kelle kohta Vinter alati märkis, et ei ta olnud siis veel professor, aga “selle eest oli juba EKP keskkomitee agar liige!”. Ühe mäletaja jutu järgi oli komisjonis ka Sergei Prohhorov, fagotimängija ja vähem tuntud-mäletatud, kuid orkestrantide hulgas väga lugupeetud dirigent, kes õpetas konservatooriumis teoreetilisi aineid. Küsitud siis Vinterilt muuhulgas, kas ta juba ise ka midagi komponeerinud on ja ehk mängiks ta sellisel juhul mõne katkendi aulisele komisjonile koguni ette. Kogenud tantsu- ja džässmuusik ei kõhelnud hetkegi. Istus klaveri taha ja esitas – C-duuris, “et oleks selgem”, nagu asjaosaline ise seletas (originaalhelistik Es-duur) – Jerome Kerni väga tuntud loo “Smoke Gets in Your Eyes”. Keegi vanema põlve omadest märkis, et see on kangesti kergema tantsumuusika moodi lugu ja ei tohiks justkui heliloominguna arvesse võetud saada. Selle peale sekkus ... teine komisjoni liige. Jaah, edasi lähevad versioonid lahku, eri autoritel on erinevad seisukohad. Ka Vinter ise polnud päris kindel, kas sekkujaks oli Edgar Arro, kes mõistagi loo esimese takti peale ära tundis, või Villem Kapp, Vinteri hilisem õpetaja, kes mõne kaasaegse meenutusel kah džässmuusikat ei põlanud. Igatahes jäi peale vastuseks kõlanud selgitus, et selleks ju noormees õppima asubki, et heliloominguga “tõsiselt” tegeleda. Konservatooriumi lõpetamine olevat olnud vähemalt sama värvikas. Lõpuaktuselt, diplomite jagamiselt läks valdav osa vastseid diplomeerituid pidu pidama. Ülo Vinter aga istus tollal Jaani kiriku ukse ees olnud taksopeatuses autosse, sõitis Pirita restorani, kust laadis peale oma kontrabassi, sõitis Pika tänava komisjonipoodi ja pani kontrabassi müüki! Ja läks siis temagi lõpupeole. Veel markantsem olevat olnud lugu tema asumisega heliloojate liitu (HL). Vinter kirjutanud avalduse liidu liikmeks astuda juba konservatooriumi lõpukursusel. Mingil põhjusel, millest peamisteks võib kahtlustada ajastule omast aeglast asjaajamist ja ka Vene okupatsiooni kehtestatud parteilist diktatuuri, oli isegi asja üle otsustamine HLi juhatuses edasi lükatud. Vinter, juba tollal “poliitiliselt kirjaoskaja” (sõnasõnaline tõlge vene keelest: политически грамотный ), nagu nõudis üldine kord kõigilt, kes elus ja karjäärialaselt edeneda soovisid, vihjas HLi ametnikule oma võimalikule toetusele kommunistliku partei keskkomitee poolt. Igaks juhuks kutsutudki siis suviste puhkuste kiuste juhatus kokku. Lugupeetavad juhatuse liikmed saabusid suvekodudest, kes Karepalt, kes Kablist, mitte just väga rõõmsatena. Aga Ülo oli mitmeski mõttes “poliitiliselt haritud” ja nii oli tal koosolekuks eelnevalt juba vägev laud kaetud. 1950-ndatel ei olnud puudu ei kalamarjast ega ööbikukeeltest ... Ja nii sündiski otsus võtta Ülo Vinter HLi liikmeks ladusalt. Lisaks ootasid ju suvilad oma armsaid asukaid tagasi! Ometi ei lõppenud see ettevõtmine koosolekuga veel sugugi. Vinter oli katnud teise ja veel vägevama laua, et liikmelisust oma värskete kolleegidega tähistada. Ja selle lauakatte andide nautimise käigus liikus päevakangelane seltskonnas usinalt ringi ning – laenas kolleegidelt 36 000 rubla! Ülo Vinter: “Jah, 4000 rubla oli mul omal, sel ajal oli Volga vabamüügis ja maksis 40 000 rubla. Ja nii läkski, et teie mängisite – “Ood Leninile”, “Ood Stalinile” – ja mina sõitsin Volgaga. Mina sõitsin ja teie mängisite ... laen tuli ju tagasi maksta!” Ülo Vinter oli, nagu juba öeldud, väga vaimukas vestja ja tema säravas maailmas võis naerda kõige ja kõigi, eeskätt iseenda üle. Egas teistsuguse ilmavaatega teki mõte luua muusikal Pipi Pikksukast!

30. XI – 7. XII toimus Estonia kontserdisaalis kolmandat korda festival “Keelpillifookus”, mis toob kokku erilisi keelpillimängijaid lähemalt ja kaugemalt. Väga kaunis ja tänuväärne üritus. Saalis oli üldiselt publikut ja elevust, kahetsusväärselt vähe inimesi oli küll kahjuks leidnud tee erakordsele kvartetikontserdile (Meta4). Henning Kraggerud – lummav puudutus “Keelpillifookuse” avakontserdil esinenud norra viiulikunstnik Henning Kraggerud on tallinlastele hästi tuttav: ta on esinenud meil korduvalt, sealhulgas kaks korda Sibeliuse viiulikontserdiga. Seekordne sündmus oli mulle lummavaim kõigist senikuulduist. Ka kõige kammerlikum, kuid seda mitte ainult kammerkontserdi vormi tõttu, vaid eelkõige, et iga noot, mis Kraggerudi pillist väljus, oli justkui helisev pühendus ja igikestva saladuse avamine. Ma pole vist kunagi kuulnud nii habrast ja intiimset viiulimängu. Seda soodustas muidugi ka kammerlava kasutus ning asjaolu, et viiulikunstniku partneriks oli seekord kitarrist, tema kaasmaalane Petter Richter, kellega on koos mängitud juba aastaid. Kava esimest poolt raaminud Tartini “Kuraditrilleri” sonaadi I ja IV osa (muusikute endi seades) esitust kandsid vaheldusrohked nüansid ja viiuldaja peadpööritav virtuoossus IV osas. Kraggerudi puhul ei tõuse virtuoossus aga iseseisvana esile: ta kasutab seda rahulikult ja pühendunult nagu iga teist töövahendit muusika mõtte väljavoolimiseks. Sügavalt mõjus Bartóki “Rumeenia tantsude” tohutult sugestiivne ja värviderohke ettekanne, kuid samuti Griegi iidsest nukrusest täidetud “Solveigi laul”. Küllap toetab sellist värvikust ja vaheldusrikkust ka viiuldaja enda tegutsemine heliloojana, nagu ka arranžeerija ning improviseerijana. Oletasin, et ilmselt ka Guarneri del Gesu viiul aastast 1744, millel ta musitseeris kontserdi esimeses pooles. Teises pooles mängitud Schuberti “Arpeggione”-sonaat kõlas aga hoopis üsna uuel, 1970. aastatest pärineval vioolal ning ma pidin oma arvamust korrigeerima. Muusikaline ime võib tõelise meistri käes leida aset igal pillil. Kraggerudi partner, kitarrist Petter Richter, on rahvusvaheliselt tuntud muusik, keda kontserdireisid on viinud tervesse Euroopasse, aga ka Aasiasse ja Põhja- Aafrikasse. Ansamblis Kraggerudiga on Richter paindlik ja tundlik kaaslane. Metakammerkontsert “Armastuse avaldused” Meta4 on üks tuntumaid kvartette Soomes, kes koos mänginud juba üle 20 aasta. Nende Haydnist tänapäevani ulatuvat repertuaari illustreerivad arvukad salvestised, mille seas on oluline koht uuemal muusikal, sh Šostakovitši ja Saariaho teostel. Muuhulgas on kvartett võitnud ka Šostakovitši-nimelise kvartettide konkursi 2004. aastal. Sel õhtul üllatas kuulajat korraldajate leidlik ruumilahendus: nii publik kui esinejad paiknesid laval, publiku toolid sealjuures lavatreppidel ja esinejad seljaga saali suunas. Selle koosluse puhul vägagi hea variant, sest Meta4’i muusikud mängivad püsti, liiguvad palju ning ka akustiliselt osutus see lahendus toimivaks. Kvarteti kõla on klaar ja otsustav, pakkudes samas mitmekesist vaheldust. Sõnumi terviklikkus paistab mängivat nende kontseptsioonis siiski kõige suuremat rolli, kõlaotsingud on vaid teekonna osa. Huvitav on samas märkida, et kvarteti instrumentidest tervelt kolm on Cremona meistrite päritolu, nende seas ka üks Stradivari. Kooslust kuulates imetlesin eelkõige, kuidas on võimalik nii loomulikult ühendada isiklik inspiratsioon ja vahetu tundmus muusika objektiivse, universaalse vahendamisega. Kvarteti nimi Meta4 (metafoor) kajastas minu jaoks eelkõige nende esituse n-ö metatasandit, olekut, mis asjade tähendusele veel ühe avarama tähenduse annab. Meta4’i mängu võiks võrrelda loodusjõududega, mis oma vägevuses tundeid äratavad, olles samas väljaspool inimese võimkonda. Seda metatasandit võimendas veelgi kahe kavas olnud teose sisuline seotus: Beamishi “Üheksa fragmenti” oli justkui ettevalmistuseks Schumanni kvartetile, olles loodud selle teose teemadele. Janačeki kvarteti aluseks olid aga helilooja sajad armastuskirjad viimasel 11 eluaastal temast 38 aastat nooremale muusale, kes tõi kvarteti muusikasse kirge ja elu, nii nagu on kinnitanud ka helilooja ise. Meta4 läheb materjali edasi andes toonikäsitluses põhjani, tuues igast noodist välja selle sügavama olemuse. Vastastikune ansamblitunnetus on samuti “põhjani”: neil pole vaja isegi silmsidet (mida nad küll ei põlga), et tajuda üksteist ja võtta üle kõik käigus olevad nüansid. Ometigi ei kaldu nad otseselt romantismi ega ka mõnda teise stiili, sellega emotsionaalselt kaasa minnes. Nad vahendavad, annavad edasi, interpreteerivad. Ennast kaotamata, kuid mitte osavõtmatult. See mõjub võimsalt. “Kooskõla2” Kontserdil “Kooskõla2” esinesid koos tšellist Marcel Johannes Kits ja tema viiuldajast õde Katariina Maria Kits-Reimal. Keelpilliansambli, sealhulgas duo žanr pole kergemate killast – alates keerukatest intonatsiooniülesannetest kuni asjaoluni, et kogu energia ja intensiivsus peab lähtuma hapraist instrumentidest, mida ei saa mingil viisil sundida, vaid võtmesõnaks on tundlikkus. Kogu aeg peab mängija olema vahetus dialoogis pilliga ja otsima vastuseid. Olema dialoogis kaasmängijaga. Selle kõigega said õde-venda suurepäraselt hakkama. Eks kaksikute ansambel saigi alguse juba enne sündi, praegu on neil aga magistriõpingud välismaal värskelt lõppenud (Marcelil Saksamaal Berliinis, Katariinal Šveitsis Luganos) ja valmimas pika teekonna viljad. Mulle kujunes kontserdi keskpunktiks Vasksi teos “Castillo interior”. Kontrastiderohke, koraalilikkust ja argimaailma sebimist vaheldav, pühitsetud olekut igatsev helitöö. Duo suutis kõik need meeleolud meisterlikult esile tuua. Raveli sonaat viiulile ja tšellole on haruldane teos, imekaunis ja peen, kuid väga nõudlik nii tehniliselt kui muusikaliselt. Ravel kirjutas sonaadi pärast Debussy surma mälestusteosena, kuid tollal see vilistati välja. Õnneks on aeg teinud oma korrektiivid ja sonaat pole unustuse hõlma vajunud, vaid pigem populaarne. Ülearu palju teda siiski ei mängita, küllap keerukuse tõttu. Katariina ja Marcel Kitse esitus oli väga mõjuv, eriti esimeses kolmes osas, tipnedes eleegialiku III osaga Lent. Spekuleerin, et just see osa on kirjutatud Debussy lahkumisele mõeldes. IV osa pani kontserdile hoogsa punkti.Küsimusele, kas duo kavatseb koostööd jätkata, tuli jaatav vastus. Tore! Ei tunnegi rohkem ansambleid, kes juba looteeast alates koos oleks. Marcel Johannes ja Katariina Maria Kits.FOTO KAUPO KIKKAS Nemanja Radulovič – nagu loodusjõud Maailmanimega serblane Nemanja Radulovič tegi oma debüüdi Tallinnas juba enne 2000. aastat, mängides teismelisena Niguliste kirikus Ernsti “Viimset roosi”. On inimesi, kes mäletavad seda esitust siiani.Tema seekordne kontsert äratas minus vastakaid tundeid. Nagu teda rahvusvaheline ajakirjandus on õigesti ülivõrdeliselt iseloomustanud, on tegu erakordse muusiku ja virtuoosiga, kes pealegi loomult soe ja siiras. Teisalt jäi mul kohati ikkagi kripeldama küsimus, kas ka tema on märkamatult libisemas kommertsliku populaarsuse suunas? Kuulates hiljem internetist kättesaadavat, jäi see küsimus kehtima. Kõik on fantastiline, ta mängib üliosavalt. Orienteerub sundimatult ja mõjuvalt erinevais stiilides. Võrdlus Paganiniga on samuti kerge tulema: pikk ja peenike, suured juuksed lehvimas, kui sõrmed mööda keeli lippavad. Muusikalise tõlgenduse osas kompab ta sagedasti äärmusi, nii dünaamika kui kiirusega. Aga … näiteks kaduvvaiksed piano ’d , mida   ta kasutas korduvalt, nii kontserdi mõjuvaimas teoses Bachi “Chaconne’is” kui teistes ettekannetes, panid küsima, kas eesmärgiks oli alati päriselt tungida salamaailma või lihtsalt mängida rekordvaikselt? Teisteski teostes leidus lõike, kus tundus, et teose hõlbus “väljatulemine” on eksitavaks teguriks, mille tõttu justkui poleks vaja sügavamale minna. Küllap oleksin kuulanud teistsuguse kõrvaga, aga Henning Kraggerudi viiuliõhtu rikkus mind vist omajagu. Seal kuuldud pianissimo ’tele ei ole minul enda senisest keelpillimängu kuulamise kogemusest midagi vastu panna. Lõppude lõpuks on Nemanja Radulovič vallutanud oma mänguga maailma, ta on virtuoos ja tal on populaarsusele ning ovatsioonidele täielik õigus. Seekord esines Radulovič koos oma asutatud kammerorkestri mõõtu ansambliga Double Sens, mis koosneb serbia ja prantsuse mängijatest. Ta on sinna leidnud muusikud, kes nii tema kui üksteise mängu väga täpselt tunnetavad ja vastastikku täiendavad. Õieti on iga ansambliliige üksiti ka solist: kontserdi jooksul paigutusid mängijad laval korduvalt ümber ja mängisid kordamööda vapustaval tasemel soolosid. Erakordne vastastikune tunnetus ja aktiivsus, seistes mängimine ja sellega seonduv liikuvus, tohutu tundlikkus nüansside osas, kõigil “tundlad püsti” kogu aeg. Mulle jäi mulje, et sellel kontserdil oli muusikalises mõttes jäme ots solistiga võrreldes ansambli käes. Aga ehk eksin. Püsti seistes ovatsioonid leidsid aset ka sellel kontserdil, muidugi põhjusega. Kuidas ka ei oleks, tuleb olla tänulik “Keelpillifookuse” korraldajale Tuuli Metsojale ja tema assistentidele. Nendeta meil neid kontserte poleks. Tuleb väga pöialt hoida, et jätkuks jaksu ja muid vahendeid. Nemanja Radulovič ja ansambel Double Sens. FOTO EESTI KONTSERT

Andrew Lawrence-Kingi juhatatud avakontserdil säras solistina Endrik Üksvärav.  Tänavu juba seitsmendat korda hingedekuul toimunud varajase muusika festival “Tallinn feat . Reval” (kunstilised juhid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt) algas minu jaoks nädala võrra varem – mängisin festivali avakontserdil orkestris ning sain varakult eesolevale tihedale nädalale sisse elada. Seekord tegi Mustpeade valges saalis oma debüüdi Eesti Barokkorkester koos kammerkooriga Collegium Musicale, kapellmeistriks taaskord Andrew Lawrence-King. Kunstilised juhid olid Georg Philipp Telemanni kavva valinud kaks tema kantaati, milles säras hinnatud tenor Endrik Üksvärav, ning kolm instrumentaalkontserti erinevatele pillidele: Peeter Sarapuu barokkfagotil, Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt erinevatel flöötidel ning Joshua Cheatham viola da gamba ’l.   Kõrgbaroki ühe hinnatuima heliloojana on Telemann kirja pannud üle 3000 teose, sealhulgas ka väga tavatutele koosseisudele, millest palju on siiani avastamata ja mängimata – ka minule oli suurem osa sellest kontserdikavast üsna uus. Barokkorkestri koduks saanud Mustpeade maja saalis toimunud proovid ja kontsert andsid festivalile meeleoluka avalöögi. “Den Haag 1999” – Joshua Cheatham, Matthew Wadsworth, Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt. Festivalinädal jätkus kontserdiga “Den Haag 1999” Tallinna raekoja omanäolises, kuid õdusas saalis, mille akendest kumas täies ehteis raekoja platsi jõulupuu. Laval oli ansambel, mille liikmed tutvusid ja musitseerisid koos juba konservatooriumipäevil Haagis: Matthew Wadsworth teorbil, Joshua Cheatham viola da gamba ’l, Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt plokk- ja barokkflöötidel. Mulle oli selle õhtu üks suuremaid elamusi Robert de Visée süit D-duur, mille esitas Matthew Wadsworth teorbil – tema meisterlikkus oma instrumendil ning kohati alalhoidev natuur mõjusid eriti intiimselt, isegi pühalikuna. Sarnaselt võlus publikut oma mänguga ka Joshua Cheatham, kes mängis 17. sajandi II poolest pärit anonüümse meistri instrumendil. Pill kõlas raekoja saalis mahedalt, samas eredalt ja kristalselt. Kõikidest kavas olnud prantsuse helilooja ja gambamängija Marin Marais’ teostest võiks selle kontserdi kroonijuveeliks pidada teost “Sonnerie de Sainte Geneviève du Mont-de-Paris”, mis on inspireeritud Pariisis asuva kloostri Sainte Geneviève’i   (tänapäeval tuntud kui Panthéon)   kelladest. Algselt viiulile, viola da gamba ’le ja basso continuo ’le kirjutatud teoses soleeris sel õhtul hoopis barokkflööt, mis on särav näide barokkmuusika paindlikkusest ja mitmekülgsusest. Väga virtuoosset gamba- ja flöödipartiid hoidis tasakaalus teorbi vankumatu sihikindlus.  Ansambel More Hispano andis oma esimese kontserdi Otepää kultuurimajas ning jõudis järgmiseks õhtuks Tallinna raekotta ülimalt huvitava ja hariva programmiga: “Modo & Practica del Diminuir / Veneetsia Sylvestro Ganassi ajal”, mis põhines sama helilooja renessansiaegsete, rütmiliselt komplekssete diminutsioonide kogumikul “Fontegara” (1535). Kuna Ganassi ei ole traktaadis ise välja kirjutanud ühtki kaunistust ega andnud ka ornamentide jaoks suuniseid, nõudis kava kokkupanek ansambli kunstilise juhi ja plokkflöödimängija Vicente Parilla sõnul põhjalikku uurimistööd, transkriptsioone ja toimetamist, sest kõik ettekandele tulnud teosed – motetid, madrigalid, frottolad ja šansoonid – olid algselt pärit vokaalrepertuaarist. Parilla eesmärk oli selle kavaga näidata Ganassi diminutsioonidele omast rikkust ja loovust, tõstes plokkflöödi kõrval esile ka viola da gamba , oreli ja harfi. Kogesin esmakordselt pillimängijate taolist lendavat loovust ja vabadust ornamenteerimisel, mängituna kõrgel muusikalisel ja tehnilisel tasemel. Vicente Parilla temperamentsed diminutsioonid plokkflöötidel, Teodoro Baù laulvus ja väljendusrikkus viola da gamba ’l, Vera Schnideri unikaalne tämber ja täpsus harfil ning Maria Gonzáleze kiire reageerimisvõime orelil on vaid murdosa ansambli meisterlikkusest. Eriliselt jäi meelde Adrian Willaerti madrigal “Io amai sempre”, kus kasutati ühte võimalikku Ganassi kaunistamismeetodit – ühe löögi jagamist kuni üheksaks väiksemaks osaks. Terve teose ulatuses mängisid Parilla plokkflöödil ja Schnider harfil kvintoole ehk ühe noodi asemel viis nooti, samal ajal kui Baù ja González hoidsid ranget raami 4/4 taktimõõdus. Järgmisel õhtul seadsin aga sammud Rootsi-Mihkli kirikusse, teadmata, mida oodata – kava põgusalt lehitsedes olin kindel vaid selles, et esitusele tuleb muusika 13.–16. sajandist mitmetelt ajalooliste puhkpillide koopiatelt. Kontsert algas meeleoluka sissemarsiga: ansambli Into the Winds (Prantsusmaa) esituses kõlas Guillame d’Amiens’i “Prenez-y garde”. Publikule avanes suurepärane võimalus lähemalt näha ja kuulata oboeperekonnast pärit kahte pommerit (XII sajandil kasutusele võetud topelthuulikuga puupuhkpill, mis muutus populaarseks just keskajal ja renessansis) ning koomiliselt pika toruga trompetitaolist pilli busi ne ’d. Eri muusikalistesse plokkidesse jagatud kontsert viis kuulajad hiliskeskaegsele ja vara-renessansiaegsele teekonnale, tutvustades unikaalse kõlaga pille ja nende tämbreid. Kavas oli pidulikele sündmustele iseloomulik fanfaarne muusika nutikalt põimitud ilmalike ja vaimulike motettidega, milles ansambli puhkpillimängijad kasutasid plokkflööte. Vokaalrepertuaarist pärit keerukad polüfoonilised motetid olid transponeeritud vastavale koosseisule ning said seeläbi täiesti uue ja omanäolise kõla. Kuigi kõrget tunnustust väärivad kõik ansambli liikmed (Adrien Reboisson, Anabelle Guibeaud, Remi Lecorche ja Marion le Moal), toon eraldi välja just löökpillimängija Laurent Sauron’i, kelle energia, soojus ja tantsisklev kergus oma instrumente käsitsedes oli lausa virtuoosne. Josué Meléndez ja Maria Morozova-Meléndez. FOTOD ANNA PÄRT Viimane õhtune kontsert möödus Niguliste kiriku auväärse Rode altariretaabli ees. Toolid olid seekord pööratud suunaga väiksema oreli poole, mille rõdul musitseerisid maailma tippklassi kuuluv tsingimängija Josué Meléndez ja klahvpillimängija Maria Morozova-Meléndez. Duo kava sisaldas teoseid XVI–XVIII sajandist, nende hulgas nii originaalis tsingile kirjutatuid kui ka töötlusi algselt häälele või muudele instrumentidele kirjutatud muusikast, nagu näiteks Aci aaria “Alto Giove”   Nicola Porpora ooperist “Polifemo”, mis originaalis loodud hoopis kastraadile (ooperi esiettekandel 1. II 1735 Londonis laulis seda toona kõrgelt hinnatud ja palavalt armastatud Farinelli). Oli fantastiline kuulata, kuidas Josué Meléndez suutis imiteerida kastraadipartiid ning panna tsingi laulma ja hingama. Ta oli endaga kaasa võtnud koguni 8 erinevat tsinki, et demonstreerida nende paindlikkust valitud repertuaaris ning eriilmelisi tämbreid – siiani minu kõrvus tseremoniaalselt kõlanud puhkpill omandas Meléndezi ülimalt virtuoosse tehnika abil kohati ebamaise paaniflöödi kõla. Maria Morozova-Meléndezi esituses kõlanud Tranquinio Merula “Capriccio cromatico” oli kromaatiline fuugalaadne teos, mille kuulamine nõudis ka publikult palju tähelepanu ja keskendumist. Niguliste kiriku nõudliku akustika tõttu läks oreli madalam register pisut kaduma, sellega koos ka kiiremad käigud ja kaunistused. Organist kasutas mõnes teoses aga regaalisarnast oreliregistrit, mis tuli kiriku kõla- ja kajamassist suurepäraselt läbi. On tore, et “Tallinn feat.  Reval” annab märkimisväärselt laia kõlapinda just noorematele varajase muusika armastajatele: tänavuse festivali kõik kolm noortekontserti toimusid Niguliste kiriku Antoniuse kabelis. Nendest esimesel astusid üheskoos üles Lili Talimaa klavessiinil ning Hardy Hännikäinen plokk- ja barokkflöötidel. Noorte kava oli põnev kooslus eri ajastutest ja stiilidest, pakkudes igale kuulajale midagi meelepärast. Inspireeriv oli kuulata mõlema muusiku isikupärast lähenemist ja mängumaneeri ning nende omavahelist sulandumist laval – Talimaa kõrvupaitav harmooniate ühendamine klavessiinil ning Hännikäineni viimistletud, detailne ning kirgas mäng. Ka Antoniuse kabelis on muusikute jaoks keeruline akustika: kaks kõrgema registriga flööti tulid klavessiini kõrval pisut selgemalt välja kui altplokkflööt, kuid ometi said noored muusikud armutu ruumiga osavalt hakkama. Järgmisel kuulatud noortekontserdil esines MUBAs õppiv Havryl Sydoryk klavessiinil, kaasa tegi Lisanna Toomet plokkflöödil. Minule ja paljudele teistele ootamatult oli kontserdiga samal ajal ka Niguliste kiriku jõulukuuse pidulik avamine – järjekorrad ulatusid lausa Harju tänavale ning ka muuseumis liikus ringi tavatult suur hulk inimesi, muutes sellega kontserdi tingimused veelgi keerulisemaks. Sellegipoolest pani noor talent Havryl end juba esimesest noodist kuulama, tema pühendumus ja pillimänguõhin lõid ka publiku silmad särama. Ta esitas nõudlikku repertuaari tehniliselt kõrgel tasemel ja mõtestatult: igal noodil oli suund, igal fraasil tähendus ning igal teosel emotsioon. Kuulmata jäi seekord aga MUBA viieliikmeline renessanssplokkflöötide ansambel. Festivali traditsiooniks saanud “Noortegala” anti taas Arvo Pärdi keskuses – lavale astusid noored muusikud algklasside õppuritest tudengiteni ning sama lai oli ka esitatavate teoste haare. Esindatud olid Tabasalu muusika- ja kunstidekooli, Vanalinna hariduskolleegiumi ja MUBA õpilased ning EMTA üliõpilased. Rõõmustab, et vanamuusika lembus nakatab jõudsalt nii minu eakaaslasi kui veelgi nooremaid. Just tänu õpetajate initsiatiivile saab omandada ajastuteadlikku interpretatsiooni juba õpingute algupoolel, mis avardab pilliõpilaste võimalusi tutvuda lisaks klassikalisele muusikale ka varasemate muusikasuundadega. Varajase muusika festival “Tallinn feat . Reval” muutub aasta-aastalt üha omanäolisemaks, tuues meile muusikat ja ansambleid Euroopa eri paigust. Kartus vana ja tundmatu ees ei heiduta tänaseid muusikanautlejaid – festivalikontsertide külastajate huvi on märgatavalt kasvanud ning siiras uudishimu toob inimesi üha rohkem kontserdipaikadesse üle Eesti, sellel korral Tallinna, Tartusse ja Otepääle. Tänavuse festivali kõnetajateks olid eelkõige puhkpillid oma uhkes mitmekülgsuses: erinevas suuruses ja registris plokkflöödid, barokkflöödid, tsingid, keskaegsed pommerid, bombardid ja trompetid, mida siinmail elavas esituses just igapäevaselt ei kuule. Kõik esinenud muusikud ja ansamblid olid oma spetsiifilise valdkonna vaieldamatud meistrid, tohutult eripalgelised ning kontsertide repertuaar ääretult kontsentreeritud, igal kontserdil oli selge temaatika ning fookuspunkt. “Tallinn feat . Reval” viib märkamatult oma kuulajad-vaatajad hingedeajast advendiaega, pakkudes muusikalist naudingut nii vanamuusika gurmaanidele kui ka uudistajatele.

Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Eller David Kellneri muusikat esitamas. FOTO HEIKKI LEIS Iga idee, mis annab juurde eesti kultuuriloole mõne detaili, toob unustuse hämarikust tagasi mõne isiku või jutustab uue loo, on auhinda väärt. Nii ka seekord – meie n-ö aktiivse kultuurimälu lehekülgedele toodi lavastusega “Armastuse klavikord” tagasi helilooja David Kellner (1670–1748), kellest iseenesest väikestes ringkondades kindlasti teati varemgi, kuid kelle suhe Eesti ja Tartuga oli vajunud unustusehõlma. YouTube’i lehel võib praegugi kuulata David Kellneri loomingut päris paljudes esitustes, olgu siis n-ö originaalselt lautol või näiteks hoopis klassikalisel kitarril, sest tegu on lautole mõeldud kompositsioonide (võimalik, et neist olid olemas ka klahvpilliversioonid) hinnatud autoriga. Lisaks pärineb talt muusikateoreetilisi töid, mida teiste hulgas on arvatavasti kasutanud Joseph Haydn. Ka on Kellneri sulest pärit varaseim teadaolev kvindiringi tänapäevase väljanägemise kirjeldus, kus mažoorile välimises ringis on sisemises ringis vastas paralleelne minoor. Ühesõnaga igati huvitav ja mõjurikas looja. Gargantualiku pingutuse leida andmeid, viia omavahel kokku ajaloos erinevates riikides ja paikkondades paralleelselt toimunu ja tuua vaatajani XVIII sajandi keskpaiga õhustik, võttis näidendi autorina ette Meelis Friedenthal. Mõneski mõttes on see näidend minu meelest jätk tema romaanile “Mesilased”, mille tegevus toimub Tartus vaid pool sajandit varem ja kus täpselt samal ajal viibis ka David Kellner. Nimelt immatrikuleeriti ta 27. juunil 1694. aastal Academia Gustaviana   üliõpilaseks ning 17. juuni 1698 sai ta Tartu linnakodaniku õigused. Tartust lahkus Kellner ilmselt 1697 Stockholmi, kus pool sajandit hiljem suri. Uurimistööna on see kõik muidugi vägev, kuid mulle tundub, et näidendina jäi töö poolikuks. Kuigi eelnevast intervjuust lavastajaga [1] ja promomaterjalidest jäi mulje, et meie ees rullub lahti võimas jutustus loomeinimese keerulisest eluteest, valikutest loomingulise vabaduse ja ellujäämise vahel ning küsimusest, mis siis on õigupoolest ühe looja pärand, juhtus nii, et kogu lavastuse pea pooleteise tunni jooksul me nende teemadeni ei jõudnudki. Selle asemel oli meie ees justkui sissejuhatus, millele peateemat ei järgnenud. Me nägime murest murtud blaseerunud leske tegelemas pandimajaküsimustega ja kirjutamas koos notariga üles järelejäänud vara, üht provintsilinnast Tartust tulnud õhinapõhist noormeest esimest korda suurlinnas, üht neidu tegemas valikut kahe poisi vahel, elus ja eneses pettunud muusikut, võibolla ka idealismi ja ratsionaalsuse kokkupõrkeid. Oli fantastilisi detaile, näiteks hetk, kui noor muusik Georg teatab, et “meil Tartus sai just Jaani kirikul uus kell valmis”, või tema tohutu pahameeletorm, kui teda Vene tsaaririigist tulijana venelaseks peetakse, mis omakorda tuletab meelde meie endi selgitusi võõraile, et Eesti asub Soome juures. See kõik oli, aga Suurt Lugu polnud. Ühtlasi lahkusin etenduselt arusaamatuses, mida ma just vaatamas käisin – oli see teater ja kontsert ühes, teater muusikalise taustaga, nende kahe sümbioos või hoopis vastandus? Kui etenduse umbes 70-minutilise n-ö näitemängulise osa jooksul on muusikud peidetud kuhugi publiku vaateväljast eemale ning me saame nende osalusest aimdust vaid ajuti nende taustamängimist kuuldes, siis see ei ole kontsert. Seda enam, et esitatakse vaid katkendeid paladest. Kui aga näitlejate mängu lõppedes ilmuvad muusikud välja ning publikule antakse umbes 20-minutiline muusikaline etteaste, siis ka see ei ole kontsert, vaid parimal juhul lühiülevaade Kellneri loomingu säilinud osast. Võimalik, et Kellneri säilinud teostest ei annagi kokku panna midagi suuremat (väidetavalt on hinnanguliselt selle kogupikkus umbes 45 minutit), kuid siis tekib küsimus, milleks üldse eraldada näitlejaid ja muusikuid. Ehk oleks hoopis terviklikuma mulje jätnud ja tõelise sümbioosi moodustanud mõlema seltskonna koos lavalolek ning muusika ja mängu vaheldumine? Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe olid laval igati suurepärased ning musitseerisid hingega. See väike 20 minutit koosmusitseerimist laval oli nauding nii kuulata kui vaadata. On näha, et alusmaterjalist sellisele koosseisule seadete tegemine on olnud suur töö, aga tulemus on imeline. Mõlemal on selleks väga head eeldused. Anna-Liisa Eller on tegelenud nii varase kui nüüdismuusikaga ning laiendanud oluliselt kandle repertuaari. Taavi Kerikmäe džäss- ja elektroakustilise muusiku taust ning nende mõlema suur kogemus improvisatsiooni alal annab kokku tõelise võiduvalemi. Paraku ei puudunud siingi väike tõrvatilk, mis õnneks tervet meepotti ei rikkunud. Nimelt jäid pillide omavahelises suhtes kaotajaks pea igal hetkel nii cembal d’amour  kui klavikord ning seda oma vaiksuse tõttu. Hoolimata sellest, et muusikud olid asetatud lavale, oli minul kolmandas reas tõelisi raskusi nimetatud instrumentide kuulmisega. Tuttavad kaugemates ridades tunnistasid pärast, et nad ei kuulnud pea midagi. Usun, et siin oleks aidanud muusikute asetamine publiku keskele, kus kuulajad oleksid olnud ringis ümber – vahemaa olnuks väiksem ja kokkupuude muusikutega intiimsem. Ilmselt oleks saanud ka eelneva näitemängu lavastada taolisel moel, kus vaatajad ümbritsevad lava. Võibolla oleks piisanud klavikordi ja cembal d’amour ’i kasutamisest ühe-kahe pala juures ning ülejäänute puhul kasutada klavessiini. Kurioosumina cembal d’amour ’i “ülesäratamine” ja esitlemine [2] oli kindlasti väga huvitav, kuid praktilisest plaanist siiski lootusetu ettevõtmine. Kes tahab, võib kuulata samade muusikute esituses YouTube’i kanalilt Kellneri “Chaconne’i”, mis kõlas ka etendusel. Kuigi mikrofonid on pea pilli sisse paigutatud, on klavikordi ajuti vaevu kuulda. Mida siis veel oodata etendusel, kus helivõimendust pole. Kuna ma juba taolisele kaksiketendusele sattusin, siis võtan veidi arvustada ka näitemängulist osa. Ma pole varem Theatrumi lavastusi näinud, kuid olles lugenud arvustusi ja teades, et teater on saanud korduvalt auhindu, olid mu ootused loomulikult kõrged. Kahjuks ei vastanud nähtu mitte alati neile … Lavastuse kunstnikutöö oli suurepärane. Riina Vanhanen lihtsalt oskab võtta kitsastest oludest hoolimata maksimumi. Kõik detailid – olid need siis maas olevad vaibad, must ümmargune laud, kostüümid, saiakesed – täitsid oma osa ja moodustasid kokku õhkkondliku terviku väga piiratud ruumis. Ka valgus oli paigas ning aitas kaasa erinevate lavaruumide tekkele. Selles toetavas keskkonnas oleks pidanud olema lausa lust mängida. Paraku tõusid trupist positiivselt esile vaid kolm näitlejat: Maria Teresa Kalmet David Kellneri kasutütrena, Rea Haljasmäe teenijannana ja Karel Käos Kellneri Tartust pärit noor sugulasena. Eriti Käose puhul oli nauditav tema sobitumine ujeda provintsipoisi rolli, kes näperdab punaste kohmetanud sõrmedega oma kuueäärt ja tundub oma tegelikust pikkusest hoolimata kokkutõmbunud, kuid samas hingelähedastel teemadel äkki sirgub, süttib ning peab kirglikke naiivseid epistleid. Väga võimalik, et tema tegelik tüpaaž on väga lähedane sellisele karakterile, kuid siis oli ta lihtsalt suurepärane valik sellesse rolli. Stseen lavastusest. FOTO HEIKKI LEIS Maria Teresa Kalmeti mäng oli samuti nauditav, kuid minu meelest jäi see veidi liiga tüüpraamidesse. Eesti teatris ja filmis on minu maitse jaoks ehk liiga palju olnud juba filosoofilis-iroonilisi mõtteteri pilduvaid, ühel hetkel rõõmsameelselt jutustavaid ja äkki tardunult pilku kaugusse suunavaid ning seejärel dramaatiliselt välja tormavate iseteadlike naiste kujusid. Tahaks siiski näha ehtsast lihast ja verest karakterit, mitte stampvõtetega väljendumist. Teenijatüdrukut mänginud Rea Haljasmäele polnud tükis jagunud just palju rolliaega, kuid see oli mängitud hästi – tema ilmumised lavale olid minimalistlikud, kuid täpsed, detailsed ja täitsid oma eesmärki. Ülejäänud osatäitjate puhul aga tuleb nentida, et kogu mäng jäi hea harrastusteatri tasemele, mida Theatrumi puhul ei oleks kuidagi eeldanud. Olen oma varasemates muusikateatri arvustustes pidanud korduvalt nentima, et klišeelikud võtted ei ole tase, mida isegi ükski enesest lugupidav ooperitrupp võiks endale lubada ja seda hoolimata sellest, et tegu pole professionaalsete näitlejatega. Aga et ma pean sisuliselt sama ütlema sõnalavastuse puhul … Kõige traagilisema mulje jättis siinkohal peaosaline, David Kellneri leske kehastanud Mare Peterson, kes minu meelest luges kogu oma teksti paberilt maha. Ma tõesti ei tea, mis selle põhjuseks võis olla – ajapuudus, näitleja vahetumine, haigus –, kuid teatrikülastajat ei peagi see huvitama. Tema tuleb etendusele saama elamust. Kui aga elamuseks on hinge kinni hoides jälgida näitleja ponnistusi üheaegselt lugeda teksti maha ja samas seda meeleheitlikult varjata püüda, kusjuures vahepeal järg libisebki käest … Mul on inimlikult väga-väga kahju, aga teater võiks oma kolleegi säästa sellisest olukorrast, kasvõi jättes etenduse ära. Teised näitlejad lihtsalt olid laval, teostasid oma liikumisplaanid, andsid teksti, reageerisid ning seda kõike kahes variandis, kas olles sisuliselt nemad ise või üleelusuurused karikatuursed kujud. Selles osas mul isegi pole küsimusi neile, vaid pigem lavastaja Lembit Petersonile, kes oleks pidanud näitlejaid suunama ja aitama leida oma tegelasi, et neid seejärel usutavana kujutada. Kokkuvõttes nendin, et oli eredaid ja huvitavaid hetki, kuid tervikuna jättis etendus kahjuks läbimõtlemata ning lõpetamata mulje, mida vaid osaliselt korvas muusikute etteaste. [1] Klassikaraadio, “Delta”, 5. XI 2024, “Theatrumi uus lavastus “Armastuse klavikord””. [2]  Kõnealune instrument valmis Kellnerile kunagi kuulunud pilli säilinud jooniste järgi ja oli Taavi Kerikmäe tellimus.

Konkursi finalistid koos žüriiga. FOTO RENE JAKOBSON Eesti pianistide konkursid on juba alates oma esimesest toimumisest 1968. aastal olnud üks eriline energiaväli. Ilmub uus põlvkond ja hakkavad välja paistma talendid, keda sellest küljest enne ei tundnudki. Muidugi on ajad väga erinevad ja praegune pole eesti pianistide järelkasvu osas kerge: Eesti päritolu konkursiealisi mängijaid tuli kokku palju vähem. Seda näitas ka X Eesti pianistide konkursi registreerumine, kus reglemendi järgi võisid osaleda ka EMTAs õppivad välistudengid. Võistlustulle astus 10 Eesti ja 9 välistudengit. Muidugi tekib iga kord jälle ka mõtteid, et kas mujalt pärit muusikaõppurid peaksid osalema Eesti-kesksel konkursil? Maailmas on aga globaliseerumine ja kõigis kõrgkoolides õpib arvukalt teistest maadest noori, nii tundub see sellest küljest jälle õigustatud. Eesti mängijatest jõudis konkursil kõige kõrgemale, III kohale, EMTAs Mihkel Polli juures õppiv Tiit Tomp. Ta paistis silma ühtlaselt tugeva tasemega kõigis voorudes. Kavad olid valitud oma esitajanatuurile väga sobivad, esitused läbi mõeldud ja mõtestatud. II vooru kavast oli sümpaatne kuulda eesti ühe sisendusjõulisema helilooja Eduard Oja mitte sagedasti mängitud tsüklit “Sugestioonid”. II voorus kavas olid tal Szymanowski variatsioonid, hea värske teos, mis pole “ära mängitud”.Väga meeldis finalistidest Sofia Khvichia, peenekoeline muusik, hea tehnika ja sügavuti mineva sisemaailmaga. Sofia õpetajateks on Age Juurikas ja Peep Lassmann. Ka kavad olid sobivalt valitud, nagu näiteks II voorus Bachi “Partiita” a-moll või Šostakovitši sonaat nr 2 – samuti pigem värskelt mõjuv teos. Võibolla Chopini 1. klaverikontsert e-moll lõppvoorus tundus natuke vähem sisse mängitud, kuid kindlasti on ta muusik, kes paneb end kuulama ja väärinuks ehk rohkematki kui finalistidiplomit.Suure tulevikulootusena näitas end MUBA viimase klassi õpilane Madis Sikk, kelle õpetajad on Marja Jürisson ja Mihkel Poll. Tegu on võimeka, iseseisva mõtlemisega noormehega, kes esines kindlalt nii I ja II voorus. Finaalvooru Liszti 1. klaverikontsert oli ka noorusliku tulisusega mängitud. Ta mängus on julgust ja vabadust, mida on talle juurde andnud võibolla see, et ta on huvitatud džässist ja tegeleb ka sellega aktiivselt. Finalistidest Piret Mikalai on juba kogenum pianist. Tema esitustes oli tunda põhjalikku süvenemist ja ettevalmistust, kavas nõudlikud ja endale sobivad lood. Ka finaali teos Beethoveni 4. klaverikontsert sobis talle. Seda oli ta saanud juba varem orkestriga ka mängida. See annabki konkursil hea tulemuse, kui lood on küpsenud ja sisse mängitud. Konkursi esikoht läks hispaania pianistile Fortunato Salvador García Piquierile. See on meie konkursside ajaloos teine kord, kui esikoha saab mitte eesti mängija: eelmisel, IX Eesti pianistide konkursil jagas esikohta koos Tähe-Lee Liiviga leedu pianist Mantas Šernius. Piquieril oli kahtlemata soliidne ja väga isikupärane mäng, kõigis voorudes hästi valitud teosed, sekka ka põnevaid vähem kuuldud helitöid, nagu näiteks II vooru soolokontserdi kavas hispaania muusika – Enrique Granados “8 poeetilist valssi” –, aga ka Skrjabini valss, Debussy ballaad ja Prokofjevi monumentaalne 7. sonaat. Ebaharilikuks võiks pidada ka tema valikut finaalis, kus ta esitas Raveli klaverikontserdi vasakule käele. Seda teost kuuleb konkursside finaalis harva. Konkursil II koha saavutanud Hiina pianist Yue Jia on õppinud mitmetes nimekates koolides, muuhulgas Manhattani muusikakoolis ja Juilliardi koolis. Tegu on tugeva tehnilise tasemega pianistiga, kes näiteks I voorus esitas üheks kõige raskemaks Chopini etüüdiks peetava op . 10 nr 2 a-moll. Kavas olid nõudlikud teosed, tema mängus oli kindlust ja stabiilsust. Finaali Chopini klaverikontsert nr 2 f-moll oli ka kindlalt mängitud, kuid jäi pigem vähe poeetiliseks ja mõnevõrra masinlikuks. Üks alatine tähelepanek konkurssidel on see, et finaalvoorus justkui enam ei loe, kui hästi oli mängitud I või II voor ja siin algab üks uus, sõltumatu “klaverikontsertide heitlus”. Seetõttu peaks esitatav kontsert olema väga “käes” ja hoolikalt valitud. Selles mõttes oli soodne García Piqueri valik vähem mängitud Raveli vasaku käe kontserdi kasuks, mida samas on tehniliselt lihtsam esitada kui näiteks Chopini klaverikontserte. Kuna osalemine oli ülemise vanusepiirita, oli võistlejate hulgas ka neid, kes juba väljunud peamisest konkursivanusest, milleks on keskastme lõpuklass, kõrgkooli bakalaureuse- ja magistriõpe. Eelmisel Eesti pianistide konkursil osalenud Sven-Sander Šestakov (toonane finalist) ning Karl Johan Nutt tulid end nüüd taas proovile panema. Mõlemad on juba väljakujunenud isikupäraga mängijad, ka kavad olid ulatuslikud ja nõudlikud, kuid kahjuks siiski nad finaalini ei jõudnud. Ilmselt on konkursil osalemise prime time ’ist juba kaugenenult raskem läbi lüüa. Huvitav osaleja oli klaveriõpetaja ja kontsertmeistrina töötav Mai Ots ja mõtlesin, et oleks tahtnud kuulata teisigi meie võimekaid, kuid juba aktiivsesse tööellu sisenenud mängijaid. Kuid sellise konkursi ettevalmistus on paraku väga töö- ja ajamahukas. II vooru pääsenutest tundus paljutõotav EMTA I kursuse tudeng Helina Kukk, kellel on juba nii haaret kui repertuaari. Viola Asoskova on huvitav mängija, kuid kahjuks segasid tema esitusi ikka ja jälle sisse tulevad eksimused. Konkursi noorim ja üldse kõigi aegade noorim osaleja oli 13-aastane Stefan Ilves MUBAst. Annet on tal palju, mida tõestas Kapustini keeruka džässistiilis etüüdi esitus. Kahjuks oli kogu kava veel ebakindel, ilmselt ei olnud ettevalmistusega veel nii kaugele jõutud. Välismaalastest oli huvitavam ja küpsem korealanna Hyewon Chung, kes osales edukalt juba ka eelmisel konkursil – tugev ja sisukas mängija, kellel oleks olnud eeldusi ka pääseda finaalvooru. Meeldiv mäng oli ka ukraina pianistil Maksym Trotsenkol, kes näitas end süvitsi mineva tõsise muusikuna. Kahju, et ei osalenud mõningad eesti noored mängijad, kes olid küll bukletis kirjas: Mattias Heina, Hans Matthias Kari, Lilian Hindrikson, Mari-Liina Ruusmaa. Üks konkursi väärtuslik traditsioon on tellida II vooru eesti helilooja värskelt loodud kohustuslik teos. Seekord oli selleks Jüri Reinvere “Ööpilt tsepeliinidega”. Reinvere on kirjutanud klaverile mitmeid teoseid, tema stiil pakub interpreedile palju võimalusi värvikaks ja kujundlikuks mänguks, kus siis helilooja esitusnõuandeid järgides saab oma fantaasiapildi kujundada. Sel korral oli ka võimalus noodist mängida ja enamus nii tegigi. Üks väheseid peast mängijaid oli hispaanlane García Piquer ning tema esitus oli Sofia Khvichia kõrval, kellele läks helilooja eripreemia, ka üks kõige huvitavamaid. Kes siis tänavustest konkusantidest hakkavad rikastama meie muusikaelu ja viima seda edasi oma töö ja tegevusega? Kindlasti päris mitmed. Välismaiste mängijate osas seda nii kindlalt ei tea. Konkursi praegune esikoht võib minna tagasi Hispaaniasse, II preemia liikuda edasi mujale. Kuigi päris mitmed Eestis õppinud välistudengeid on meile tööle jäänud: orkestritesse, muusikakoolidesse klaverisaatjatena, ka õpetajatena. Selgelt eristuvat liidrit või liidreid sel konkursil silma ei hakanud, küll aga oli mitmeid köitva isiksusega noori. Nii tõi tänavune konkurss esile mitmeid mõttekohti, millele vastused annab loodetavasti tulevik.   X Eesti pianistide konkurss 28. XI – 6. XII 2024 Žürii: Aaron Shorr (Šoti kuninglik konservatoorium), Zbignevas Ibelgauptas (Leedu muusika- ja teatriakadeemia), Juris Kalnciems (Läti muusikaakadeemia), Ivari Ilja (EMTA), Mati Mikalai (EMTA) I preemia Fortunato Salvador García Piquer Eripreemia: esinemine EMTA ja Postimehe fondi kontserdisarjas “Klaverikunst” II preemia Yue Jia III preemia Tiit Tomp Eripreemia: õppe- või kontsertreis 1000 euro väärtuses Finalistidiplomid: Madis Sikk , Sofia Khvichia , Piret Mikalai Kohustusliku teose (Reinvere “Ööpilt tsepeliinidega”) eripreemia – Sofia Khvichia Eesti Klaveriõpetajate Ühingu “tulevikulootuse” eripreemia – Madis Sikk Esinemine Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri solistina – Madis Sikk Esinemine Vanemuise sümfooniaorkestri solistina konkursile järgneva kahe hooaja jooksul – Madis Sikk Kontsert Pärnu Linnaorkestriga konkursile järgneva kahe hooaja jooksul – Madis Sikk Kontsert Tallinna Kammerorkestriga järgmisel hooajal – Sofia Khvichia Kontsert festivalil “MozartFest” – Piret Mikalai

Bruno Monsaingeon Arvo Pärdi keskuses enne filmi “Klaus Mäkelä. Leegi suunas“ linastust. FOTO KAUPO KIKKAS Minu esimene kokkupuude maailma tuntuima muusikafilmide looja Bruno Monsaingeoni loominguga oli veel 1980. aastatel. Olin siis Tallinna muusikakeskkooli õpilane. Sel ajal sai juba ammugi vaadata Soome telekanaleid ja juhuse tahtel sattusin sealt nägema üht Bruno Monsaingeoni Glenn Gouldi filmidest, mis mõjus täieliku šokina. Glenn Gould on siiani üks minu lemmikpianiste ja mind võimsamalt inspireerinud muusikuid.Ei osanud isegi kujutleda, et kunagi on võimalus legendaarse Brunoga filmirežissööriga ka kohtuda, kuni see eelmisel aastal juhtus. Pikaaegne ETV kultuurisaadete juht ja produtsent Heidi Pruuli tõi ta siia, Eestit külastama. Ühtlasi leidis aset tema uusima muusikadokumentaali “Klaus Mäkelä. Leegi suunas” linastus Arvo Pärdi keskuses. Loomulikult oli suur soov ka Bruno Monsaingeoniga vestelda ja teda intervjueerida. Ta on ammendamatu energiaga supersuhtleja, kel muuhulgas perfektselt suus ka vene keel – selle omandas ta lennult armastusest Vene suurte muusikute Svjatoslav Richteri, David Oistrahhi, Gennadi Roždestvenski jt vastu, kellest kõigist on ta teinud erakordselt mõjuvad filmid. Kuidas te filmimaailma jõudsite ja enda jaoks filmimeediumi leidsite? Teeme kõigepealt selle selgeks, et ma ei ole ainult filmilooja. Ma olen muusik. Olen viiuldaja ja mind huvitas ka komponeerimine. See eelnes minu tegevusele filmiloojana ja see on alati olnud paralleelselt kõrval.  Aga kuskil oli algushetk, mil teie filmiimpeerium käima läks? Selleks oli kohtumine Glenn Gouldiga. Glenn on kahtlemata üks suurimaid pianiste, kes kunagi on elanud, aga ta oli väga huvitatud ka kommunikatsioonist ja muusika üle arutlemisest. Nii et temaga kohtumine oli midagi väga otsustavat minu elus, aga sellest kasvas välja midagi veel suuremat. Olin parasjagu tegev Prantsuse televisioonis, tegin saatesarja, mis tutvustas Euroopa suuri viiuldajaid. Kirjutasin siis Glennile kirja, see oli 1971. aasta oktoobris. Ta vastas 1972. aasta märtsis. Saime kokku sama aasta juulikuus ja see oli kõige fantastilisem kohtumine, äärmiselt intensiivne – Glenn oli kõiges jäägitult kirglik.  Glenn ei olnud mitte ainult pianistina geenius. Ta oli kogu aeg erakordne. Ta mõtles palju olulistest asjadest: meie kaasajast, minevikust, tulevikust. Ja see oli provotseeriv mõistus, tema öeldu suhtes ei saanud jääda ükskõikseks.  Muidugi ütles ta varsti, et Bruno, miks raisata aega avalikele esinemistele? Nagu teada, Glenn ei armastanud esineda publiku ees ja läks varakult üle ainult salvestustele. Ma ei ole selles mõttes tema ideedega täielikult nõus, aga see kõik oli mõtlemapanev. Nii et peale temaga kohtumist ma otsustasin pühendada suure osa oma ajast filmide tegemisele. Mina olin alles noor ja “roheline” filmilooja, aga kas te kujutate ette, et sel ajal ei olnud ka Glenn sugugi ülemaailmselt tuntud. Meenub lugu, mida Glenn Gouldist räägiti, kui tal oli Venemaal kontsert. Keegi teda seal ei tundnud, kuulajate read olid vastavalt sellele hõredad. Kontserdi vaheajal aga söösteti telefoniautomaatide juurde helistama ja saadeti muul moel sõna: “Tulge kohale, siin on geenius!” Kontserdi teiseks pooleks oli saal puupüsti täis.  Aga veel 1972. aastal polnud Lääne-Euroopas – Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias – saada peaaegu ühtegi tema salvestist. Nii et kui läksin Prantsuse televisioonis rääkima, et tahan temast filmi teha, ütlesid nad: “Kas olete hull? Te tahate viia Torontosse terve filmimeeskonna?” Filmima pidi tingimata Torontos, sest sel ajal Glenn juba enam kuhugi mujale ei soostunud sõitma). Mul kulus kaks aastat, et neid veenda. Jumal tänatud, et olin enne seda teinud kolmest saatest koosneva sarja Yehudi Menuhiniga. Pärast seda hakati mind tõsisemalt võtma. Siis lõpuks õnnestus mul neid veenda ja tegime filmi “Glenn Gould, the Alchemist”. Seda pidi näidatama 30. novembril 1974. aastal. Prantsuse televisioonis oli neil päevil streik. Kolmekümnes oli laupäev, saatekava järgi aga midagi üle ei kantud, kõik streikisid. Ekraanid ei tohtinud aga ka mustaks jääda. Ja mul oli just sel hetkel film Gouldist. See oli muidugi suur õnn ja vedamine. Kõik, kes sel õhtul tahtsid televiisorit vaadata, nägid seda filmi. Esmaspäeval tahtsid kõik osta Glenn Gouldi plaate. Temast sai üleöö kuulsus. Temast sai isegi rohkem kui kuulsus – temast sai mõtteviis. Glenn Gould muutis täiesti klaveritõlgenduse maailma, aga tegelikult muutis ta midagi veel rohkemat. Muusikamaailmas peeti teda ammugi hulluks ja ohtlikuks. Kui ta läks üle ainult salvestuste peale, siis ta ennustas, et elavaid kontserte 2000. aastate alguses enam ei tehta. Seda küll ei juhtunud, aga juhtus see, mida me praegu näeme: meedia on muutunud veelgi võimsamaks jõuks.  Glenn, kes oli ka Bachi esituse radikaalne muutja, mõtles mängides baroki ideele, mis ei tähendanud tingimata vanade instrumentide kasutamist. Pill võis olla klaver või ükskõik mis muu instrument. Peaidee on ülim selgus ning selle selguse ja ideega anda kuulajale võimalus näha muusika sisemist olemust ja kulgu. Ja Glennil on see selgus, laserselgus, mis paneb ka need, kes muusikat ei tunne, mõistma, mis toimub muusika sees ja et see ei ole ainult meloodia. Ta jõudis sellisele tasemele, et suhelda miljonite inimestega üks ühele. Mitte üks 2000-le, vaid üks ühele ja seda miljonitega. Kas tänapäeval on mõnda nii tugeva individuaalsusega pianisti, nagu oli Glenn Gould?  Mida arvate Aasia muusikute buumist, mis klassikalises muusikas nüüd juba ammugi kestab?  Aasia maade pianistid on ju enamasti väga head. Eriti just puhta virtuoossuse poolest. Aga ideid, neid on vähe. Neid on alati vähe olnud. Praegugi on klaverimaailmas huvitavaid isiksusi. Pole kahtlust, et Daniil Trifonov on suurepärane pianist, samuti Piotr Anderszewski, Lucas Debargue või David Fray. Suurepärase all ma mõtlen sisukust. Samas ei saa öelda, et nad on staarid kommertslikus mõttes. Näiteks Grigori Sokolov on staar, aga mitte selles mõttes. Ta on täht oma isiksusega.  Teie viimase filmi “Klaus Mäkelä. Leegi suunas” noort kangelast võib ju ka pidada staariks. Tema puhul on kohe esimene küsimus: kuidas on võimalik jõuda dirigendil nii noorelt nii kaugele? See pole ju olnud verinoorte muusikute ala. Klaus on väga võluv isiksus ja ta on suhtluses avatud ja sõbralik. Mitte selline, nagu varasemate aegade diktaatori tüüpi dirigendid? Dirigente on igal ajal olnud igasuguseid. Näiteks Ungarist pärit dirigendid nagu George Szell või Georg Solti olid väga järsud, isegi brutaalsed. Karl Böhmi võis lausa natsiks pidada. Natsionaalsotsialistide ideed talle sümpatiseerisid. Karajan seda ei olnud, kuigi temast liigub ka igasuguseid legende, mida ta olevat oma orkestrantidele öelnud. Toscaninit peetakse diktaatoriks, aga ma sellega ei nõustu. Ta oli pigem pöörane itaallane, kes pistis karjuma, kui ta millegagi rahule ei jäänud. Klaus Mäkelä on erakordselt noor, aga hoolimata noorusest on tal väga suured teadmised. Näiteks tema repertuaarivaldamine – tal on olemas kõik Bruckneri ja Mahleri sümfooniad, kogu Tšaikovski. Need on tal peas. Või selline näide – viimasel aastal oli tal 12 uue muusika esiettekannet. Ta saab partituuri ja kahe päeva pärast on see tal peas, nii et ta enamasti dirigeerib ilma partituuri vaatamata. Samas väitis ta mulle, et tema mälu pole midagi erilist. Mitte näiteks selline erakordne fotograafiline mälu, mis oli näiteks Glenn Gouldil ja George Enescul. Ja siis muidugi tema pühendumus. Kogu ta elu on pühendatud muusikale. Ta ei kuluta aega tühjalt, kuigi on vägagi sotsiaalne – ta võtab osa pidudest, temaga on kerge suhelda. Vahel istub ta oma muusikutega poole ööni, et siis hommikul kell 10 jälle puldis olla. Ma arvan ka, et üks tema edu põhjusi on tema sügav respekt kõigi vastu, kellega ta töötab. Ta tunneb kõiki oma orkestri muusikuid isiklikult.Ja igal pool, kus ta orkestri ees seisab: Oslos, Pariisis, Amsterdamis, Viinis, Chicagos, New Yorgis – orkestrid tahavad temaga mängida. Neil on temaga võibolla esimest korda elus tunne, et saavad vabalt muusikat teha. Muidugi on Klausil täielik kontroll mängitava üle, aga ta loob sellise atmosfääri, et orkestrandid tunnetavad vabadust. Orkestrandid kuulavad teda, sest tal on muusikast suured teadmised. Tema kuulmine, partituuri tundmine, täpne väljendus – tal ei jää midagi märkamata. Kui me Verbier’s filmisime, tegin sarja võtteid tema näost mängimise ajal. Kõik vastab täpselt muusika meeleolule ja muutumistele.  Algas see aga kõik nii, et ma ei teadnud temast midagi. Olin temast kuulnud, aga ei osanud seda veidrat soome nimegi hääldada. Läksin kord YouTube’i, et vaadata kuidas Antoine Tamestit (tuntud prantsuse vioolamängija) esitab Bartóki vioolakontserti. Orkestri ees oli noor dirigent. Ja siis läks nii, et ma vaadanudki Tamestit’d, vaatasin hoopis, kuidas see noormees juhatab. No ja see noormees oli Klaus. Helistasin oma produtsendile, et leidsin midagi märkimisväärset! Tema ütles: “Bruno, me oleme juba aasta aega püüdnud temast sinuga rääkida, aga sa pole kordagi kuulanud.” Saime Mäkeläga seejärel Verbier’ festivalil kokku ja esimene asi, mida ta ütles, oli, et tema üks unistusi oli minuga kohtuda. Seda soovivad ilmselt paljud muusikud! Klaus on ju dirigent, kes on ka väga hea tasemega tšellist. Kui filmisime, siis ühest episoodist, kus ta mängib koos Arod-kvartetiga, tegin ma hiljem eraldi pooletunnise filmi “Premier Lecture”. See on “esimene lugemine”, kus muusikud mängivad lugu esimest korda koos. Nad loevad seda koos noodist, mängivad lihtsalt oma rõõmuks, mitte otseselt kontserdi jaoks. Oli suurepärane jälgida, kui tore neil koos oli ja millist mõnu nad tundsid koos mängimisest.  Mul on väga hea meel, et saan filmi Mäkeläst nüüd siin Eestis näidata. Pariisis juba oli esilinastus, edasi tuleb New Yorgis. Siin Eestis pole vist paljud Klausist kuulnud? Siin Eestis on küll paljud kuulnud. Meie Eesti dirigendid on Soomes õppinud Jorma Panula juures, nagu ka Klaus Mäkelä.  Väga huvitav! Aga New Yorgis teda näiteks ei teatud, enne kui ta oma Carnegie Halli debüüdi tegi. Teie filmid jätavad alati sellise mulje, et need on nagu “komponeeritud”. Kuidas te seda teete? Kas töötate ka nootidega ?  See on tõsi, et mul on filmidele väga isiklik lähenemine. Kui filmin muusikut ja lugusid, mida ta esitab, peab mõistagi muusikat tundma ja tuleb ka nooti vaadata. Ma leian, et selles pole midagi erakordset. Otsin kõigile erinevaid lähenemisi. Piotr Anderszewskit ma ei filmiks kunagi nii, nagu Glenn Gouldi. See, kuidas ma kedagi filmin, ongi minu personaalne manifest. See on midagi, milles ma end väljendan, väljendan oma vaateid. Minu arvates on see hädavajalik. Sellepärast pean ka filmitegemist nii rõõmustavaks. Mõnel puhul teen eraldi võtteid, mõnikord jälgin kedagi pikema aja vältel. Filmi dramaturgilist ülesehitust planeerin sageli nagu muusikas: siin on adagio ’d, seal allegro ’d. Ei saa olla kogu aeg allegro . Aeg-ajalt peab olema vahel vaikne hetk. Aga näiteks Rostropovitši film oli kogu aeg kiire, kogu aeg allegro ’s. Ütlete, et film on teie personaalne manifest. Mis see täpsemalt on? Muusikafilmi tehes on mu eesmärk inimesi muuta. Panna neid muusikast huvituma, vaimustuma, sest nad saavad nagu mingi tõuke, äratuse. See on nagu Püha Paulus sai piiblis äratuse ja kutse kõrgemalt poolt ning muutus täielikult. Või nagu ma ise sain tõuke Yehudi Menuhinilt, kes mõjutas mind sellele teele tulema, kus ma praegu olen. Ja teine tõuge Glenn Gouldilt, mis muutis mu elu täielikult.Ma loodan, et ka see film Klaus Mäkeläst mõjub nii. Näiteks film David Fray’st (tuntud prantsuse pianist) “Sing, swing & think”, mille tegin tema suhtest Bachiga, muutis tema elu täiesti. See lõi tema karjääri.  Sellepärast ma arvan, et dokumentaalfilm võib olla väga võimas, sama sügavalt emotsionaalne kui ükskõik mis fiktsionaalne film. Aga mul on alati oma suhe isikutesse. Ma ei tee filmi neist, kellest ma ei ole huvitatud. Näiteks ma ei oleks kunagi teinud filmi Horowitzist. Kuid Richterist – suure naudinguga. Ma muidugi tunnen väga suurt hulka muusikat paljudes žanrides. Mitte ainult klaverimuusikat, vaid viiuli-, tšello-, kammermuusikat, ooperit, sümfoonilist, XX sajandi muusikat, vanamuusikat ja nii edasi. Oma Pariisi kodus olles “loen” iga päev ühe Bachi kantaadi. Neid on üle 200. Ega ma aastas nii palju päevi Pariisis ei ole, aga vähehaaval. See on parim muusika, mis kunagi on kirjutatud. Pole kahtlustki, et Bach on inimkonna ajaloo keskne tegelane. Mitte ainult muusika mõttes, vaid just nimelt kogu ajaloos. Tema muusikas on täiuslikud oskused, tohutu teadmine ja ülevus. Need on ühteaegu ülikeerulised, samas üldinimlikud. Seal on kosmilised kõrgused, aga see on samas väga inimlik muusika. Ja muidugi tema teoste hulk! Üle 200 kantaadi, aga kui palju on veel kõike muud. Kuidas ta suutis kogu selle hulga muusikat kirjutada, tundub võimatu ühe inimese jaoks. Ja see kõik on kirjutatud käsitsi!  Emil Cioran, prantsuse-rumeenia kirjanik ja filosoof, on öelnud: “Kui on, kellele Jumal peaks olema tänulik, siis on see Johann Sebastian Bach.” Kui mõelda kõigile neile teoloogidele ja filosoofidele, kes on püüdnud tõestada Jumala olemasolu. Unustades selle ainsa, kellel see on õnnestunud – Bach. Bruno Monsaingeon Arvo Pärdi keskuses enne filmi “Klaus Mäkelä. Leegi suunas“ linastust. FOTO KAUPO KIKKAS