Otsingu tulemused

Kontserdisarja “Kummardus tähtede taha” algatasid Jäneda küla inimesed, et väljendada oma sügavat austust ja lugupidamist mehele, kelle helilooming elab oma iseseisvat elu nii Eestis kui maailmas, aga kes päris olulise osa sellest suurest tööst tegi Jänedal. Urmas Sisaski tööst jäi Jänedale palju rohkem kui noodid – kogu Jäneda muutus.  Urmas Sisask teleskoobiga, 1988. FOTO URMAS NÕMM Urmase saabumine Jänedale oli puhas juhus, aga õige pea polnud külaelu enam endine. Hakkas sündima ootamatuid asju. Need tõid vaheldust üksluisesse argipäeva ja kiskusid nii mõnegi inimese igapäevarutiinist välja. Külapoes, postkontoris ja saunas kõlas inimeste juttudes aina sagedamini Sisaski nimi. Esialgu tunti lihtsal pragmaatilisel moel muret naabrite pärast, kellel polevat vedanud selle kolmekordse paneelmajaga, kuhu Sisaski pere omale korteri sai – kui heliloojat tabas loominguline hoog, istus ta kasvõi südaöösel klaveri taha.  Majaelanikud aga väitsid, et hilistel tundidel mõjunud Sisaski musitseerimine neile hoopis rahustavalt ja lapsedki magasid paremini. Ja ega selles majas südaöiseid klaverihelisid teab mis palju polnudki, sest enamasti töötas helilooja öötundidel hoopis Jäneda lossi või tehnikumi saalis.  Uuriti, mida see noor habemik oma rõdu peal öösiti passib. Teadjamad rääkisid, et habemikul on pisike kooliteleskoop, mille tehnikumi direktor oli isiklikult talle soetanud. Mõned õnnelikud olid saanud isegi selle riistapuu sisse vaadata, kui Urmas Lipumäel või staadionil tähistaevast jälgis. Saunas arutati, kas Urmas tuleb täna või mitte ja millise viha ta siis seekord kaasa võtab – kas kase või tamme. Irvhambad rääkisid, et ühekorra oli Urmas mõisapargis hoopis elupuuokstest viha teinud ja aednik oli teda reha käes taga ajama hakanud. Enamasti kasutas Urmas kadakavihta ja oli viimaste seas, kes saunast lahkus.  Lauri Väinmaa ja Tiiu Sisask, “Tähistaeva klaver” – sarja avakontsert. FOTO PIRET VÄINMAA Tavapärase külajutu kõrvale tekkis aina rohkem ka teistsuguseid sisaski-teemasid. Näiteks: “Poeg tuli eile koju ja ütles, et nad lähevad homme Sisaskiga tähti vaatama, sest Sisask olevat astronoomia ringi rajanud.” Või: “Mis värk tal selle tähistaevaga on, ma kuulsin, et ta muudkui arvutab taevakehade liikumisel tekkivaid helisid!? Usud sa tõesti, et kosmos on helisid täis?” Urmas pani kokku ka Jäneda kammerkoori. Inimesed hakkasid arutama: “Kas sa koorikontserdile lähed? Nad esitavad mitu Sisaski uut laulu ka.” Kontserdil teadustati: “Täna tuleb Jänedal maailmaesiettekandele Urmas Sisaski loodud segakoorilaulude tsükkel “Kümme kildu”.”  Sisimas sügavalt uskliku inimesena hakkas Urmas Jänedal kirjutama ka vaimulikke laule, tema korteris klaveri kohal seinakapis olid riiulid täis noote, mis ootasid oma tundi. Samas, mida aeg edasi, seda rohkem sigines uut Urmase tegemistesse. Ühtäkki oli ta šamaan, kes õnnistas maad ja rahvast. Polnud sugugi haruldane, et Jäneda linnamäelt kostis trummipõrinat ja joigu. Vahet polnud, kas riitus viidi läbi suure rahvahulgaga või astus Sisask üksi mööda metsarada, tema tegevus oli siiras ja kirglik. Oli aeg, kus kirikuõpetajad ei tahtnud šamaanitrummi kui paganlikku muusikariista jumalakotta lasta. Urmas aga leidis, et kõik, mis on kaunis, meeldib ka Jumalale.  1996. aastal aga sai aga teoks midagi, mis peaks Jänedale alles jääma vähemalt nii kaua, kuni esitatakse Urmas Sisaski loomingut. Kõigepealt maandus Jäneda staadioni murul Tallinnast startinud kopter. Lennumasinast astus välja Urmas Sisak koos Eesti heliloojate liidu juhatuse liikmetega. Seltskond marssis Jäneda lossi avama planetaarium-kontserdisaali, mis nüüd on tuntud muusikatähetornina. See lossitorni jalamil asuv kamber kujunes Urmas Sisaski loomelaboratooriumiks, kus on sündinud suur osa ta oopustest ja kuhu on üles riputatud tema loomingu nurgakivi, universumi klaviatuur. See tuba on nüüd tuntud ka kontserdipaigana.  Paljud paigad ja hooned Jänedal on Urmase tegemistega otseselt seotud. Mõisa tööhobuste talli pööningul mängiti tema oopust neljale klaverile ja kaheksale mängijale. Jäneda lossis on Urmas ligi 2000 korda mänginud oma esimest tähistaeva pala “Kassiopeia”. 2024. aastal leiti Urmas Sisaski esimene klaver, õigemini see, mis klaverist järele oli jäänud. Selle klaveri sai Urmas 15. sünnipäevaks. Edasi juhtus nii, et remondi tõttu viidi klaver ajutiselt õue. Noor Urmas otsustas, et õues kõlbab ka mängida, läks ja istus klaveri taha ja vaatas öisesse taevasse. Sellest piisas – ta kirjutas tähistaevast mõjutatult oma ühe praeguseks kuulsaima loo “Kassiopeia”. Ja teadis sealtmaalt, et tähtede järgi ta nüüd oma muusikat tegema hakkabki.  “Eesti missa” ettekanne. FOTO KRISTJAN ROSIN See klaver ootab nüüd restaureerimist ja loodetavast saab sajandivanusel “J. Beckeril” millalgi taas kõlada “Kassiopeia”. Ja ka tema muud klaveriteosed.   Urmas Sisaskile pühendatud kontserdisarja “Kummardus tähtede taha” korraldatakse Jänedal 2023. aastast, praeguseks on toimunud 5 kontserti: “Tähistaeva klaver”, “Armastusest sündinud viisid”, “Lõunataeva helid”, “Eesti rahvataevas” ja “Eesti Missa” (esinejad Lauri ja Piret Väinmaa, Johan Randvere, Tiiu Sisask, segakoor K.O.O.R – dirigent Raul Talmar, Lehtse kammerkoor – dirigendid Tiiu Tikkerber ja Jaanus Väljaots). Sari annab kuulajatele võimaluse saada osa Sisaski mitmekülgsest loomingust, kontsertide kavas on nii sooloklaveri, ansambli- kui ka koorimuusikat. Enne ja pärast kontserte ja vaheaegadel on võimalik külastada ka Urmas Sisaski rajatud planetaarium-kontserdituba, mis asub Jäneda lossi tornis – saab vaadata heliloojale inspiratsiooniks olnud tähistaeva tubast koopiat. 2025. aasta esimene kontsert “Valguse kiituseks” toimub 17. mail kell 18 Jäneda lossi saalis. Esinevad Eesti vokaalansambel Orthodox Singers (dirigent Valeri Petrov), Maria Petrov (sopran), Tiiu Sisask (klaver) ja Neeme Ots (trompet). Jäneda lossitornis toimuvad ka “Tornikontserdid”. Need on tellimuskontserdid gruppidele, saali mahub kuni 30 inimest. “Tornikontsertide” piletitulu läheb Urmas Sisaski esimese klaveri restaureerimiseks. Tiiu Sisask mängib palu isa loodud “Tähistaeva tsüklitest” ning tutvustab taevakaardil heliloojat inspireerinud tähtkujusid ja nendega seotud müüte.

FOTO VELJO POOM Kui Estonia ees punasel rattateel vuhiseb teist massiivsel fatbike ’il mööda härjavõitleja rühiga noormees, siis on see suure tõenäosusega bassbariton Raiko Raalik, kes ise peab end pigem poeediks kui mõõgakangelaseks. Need kaks vastuolulist poolust saavad kokku tema seni ühes võimsamas rollis. Cyrano de Bergeraci kombel on Raiko Raalikulgi vastuoluline loomus, milles sünnipärane soojus ja looduslapselik sarm kohtub ehteestlasliku töökuse ja koormatäie enesekriitikaga. Isepäine on ka tema hääl, mis tavapärastesse “sahtlitesse” ei mahu. Tema georgotsalikult loomulik tämber on juba vajutanud pitseri nii rahvusooperi kui Vanemuise külastajate hinge – olgu mängurliku Leporello või nutika Figaro, maskuliinse Escamillo või pahatahtliku Golaud’na. Ka vestluspartnerina on Raalik südamlik ja siiras – ei mingeid ooperlikke žeste ega kõuehäälel kõmistamist. Ta on Eesti usku: kuigi laulja sai sisse ka mainekasse Helsingi Sibeliuse akadeemiasse, eelistas ta Eesti muusika- ja teatriakadeemiat. Ja ta töötab tõepoolest juba seitsmendat aastat rahvusooperis, kuigi vanuse poolest võiks sõita ühelt konkursilt teisele.   Oled noor, aga teatris asendamatu – ma ei suuda meenutada teist samade hääleomadustega solisti. ( Naerab .) Ma tänan! Eks ma jagan rolle nii Priit Volmeri kui René Soomiga, kes on erinevad hääleliigid; kuidagi on minu hääl trehvanud sinna nende vahele.   Lauljate võistlustel paistab ikkagi teravalt silma, kui haruldased on madalad meeshääled. Konkursid on nende suhtes ka ebaausad – madalad hääled küpsevad kauem kui võistluste vanusepiir lubab. Seepärast õitsevadki konkurssidel pigem noored sopranid.   Viie aasta eest võitsid Vello Jürna lauljate konkursi ja oled siiani veel konkursivanuses. Ja peakski kuhugi minema. Aga ma võtan konkursse väga tõsiselt, elan raskelt üle ja sellepärast ma neil eriti ei käi. Ainult lähikonnas, kust saan ruttu koju põgeneda, haha. Baierimaal Immlingi festivali lauluvõistlusel käisin samal aastal küll ka, sain itaalia aaria eripreemia Colline’i eest (Puccini “Boheem” – A.A. ), aga tegelikult ei sobi konkursid ja ettelaulmised mulle üldse. Tahan kostüümi! Kontserdid elan veel kuidagi ilma üle. Kohalikud võistlused olen ikka läbi käinud, ainult Klaudia Taevi konkursi ajal – olin küll juba saanud otse poolfinaali – sündis mul tütar, aga siis jäi minemata. Naislauljatelt võib sageli kuulda, kuidas nende karjääri on kujundanud emaks saamine. Kas isaks saamine ka laulmist mõjutas? Huvitaval kombel olen muutunud kriitikale immuunsemaks. Kuna laulja hääl on tema keha ja isiksusega nii tihedas seoses, siis noorena võib iga kriitika mõjuda isikliku solvanguna. Lapse sünniga tekkis võibolla suurem erisus hääle ja minu kui isiku vahel. Ja kindlasti tõmbas see piiri era- ja tööelu vahele. Muidugi annan laval ja proovisaalis endast kõik, aga kui olen kodus, siis on uks kinni. I preemia 2020. aastal Vello Jürna nimelisel ooperilauljate konkursil. FOTO JAAN KRIVEL Kõrvalt tundub, et sinu teekond suurele lavale on kulgenud täiesti sujuvalt. Kas on ka olnud hetki, mil oled kahelnud? Elleri muusikakooli teisel kursusel elasin juba omal käel Tartus, elatasin end klaveri mängimisega restoranides. Küsisin kord oma õpetajalt Taisto Noorelt, et öelgu mulle täiesti ausalt, kas mul on mõtet laulmisega tegeleda – kooli võetakse vastu ju igasuguseid inimesi ja lauljad saavad vähestest. Et võibolla elan mingis mullis. Ja veenvat vastust ma temalt ei saanudki. Eks täna mõistan, et see ei sõltu ainult materjalist, vaid nii paljudest asjadest, kasvõi kokkusattumustest. Ma küll jätkasin õpinguid, aga alles EMTAsse sisse saades sain enesekindlust, et kõik on hästi. Tegin ka Sibeliuse akadeemiasse eksamid ja sain sinna ka sisse. Aga mulle meeldib Eestis nii väga. Ma olen selline, pole midagi teha! Ja usun siiani, et tegin õige valiku, minnes Taavi Tampuu klassi.   Sa said ikka ülinoorelt solistiks. Olin vist 23. Aga see pole Estonia rekord, Rauno Elp oli veel aasta noorem. Meil on ka sarnane taust, oleme mõlemad Karlova muusikakallakuga keskkoolist. Nagu ka metso Helen Lokuta ja pianist Jaanika Rand-Sirp. Karlova kamp! Aga jah, Tartu võtab mind alati hästi soojalt vastu. Seal on mul siiani rohkem sõpru kui Tallinnas. Aga eks mind on ka pealinnas omaks võetud.   XX sajand andis meile Skandinaavia suured Wagneri hääled, kes sageli kasvasid üles taludes looduse keskel, nende heale hingamistehnikale ja jõule panid aluse maatöö, lüpsisoe piim ja värske õhk. Ka sina ei kasvanud linnakivide vahel, vaid Kastre vallas Melliste külas. See oli parim variant ühele lapsele. Minu tütar kasvab Tallinnas ja pean ütlema, et mina sain toona väikeses külakogukonnas palju rohkem vabadust. Ohtu auto alla jääda praktiliselt polnud, see-eest aga elas naabruses hulk ägedaid sõpru. Muusikat oli minu lapsepõlves vähem, aga seevastu kõike traditsioonilise lapsepõlveidülli juurde kuuluvat: ehitasime onne ja ka ujumine sai kähku selgeks, siis lubasid vanemad üksi järve äärde minna. Koju jooksin, kui ema rõdult sööma hõikas. Ka minu lasteaed oli otse meie maja kõrval. Isa oli samas vallas loomaarst, nii et ükski mu pättus ei jäänud vanematele teadmata. Ja küla kasvatas. Maatöid me küll ei teinud – see oli kunagi kolhoosi kõrvale rajatud külake, kus elati paneelmajades –, aga laste arvukuse seisukohalt oli see veel parem kui taluelu!   Kõlab nagu kirjeldus mõnest Lindgreni raamatust. Mu lemmikraamat oligi “Bullerby lapsed”, sest seal oli palju äratundmisrõõmu – ka meie vedasime akende vahele nööre ja muud seesugust.   Kuidas tegid esimest tutvust muusikaga? Mu vanemate heal sõbral oli kodus klaver. Nii kui seda nägin, ma selle tagant enam püsti ei tõusnud. Ja vanemad otsustasid osta koju väikese kaheoktaavise pilli. Arvatavasti olin siis umbes neli-viis. Kodus oli meil kassetimängija ja endalegi üllatuseks avastasin, kui ruttu suutsin meloodiaid ühe näpuga kuulmise järgi toksida. See oskus on mul siiani: kuulen midagi raadiost ja võin kohe järele mängida. Ja kuna ma tõesti veetsin klaveri ääres nii palju aega, siis mu ristiema, kes toona töötas Ameerikas, saatis mulle 10. sünnipäeva kingiks raha, et saaksin endale päris klaveri. Ja sealt alles süvendatud muusikaga tegelemine algas, igasugused bändid. Teisest klassist õppisin juba Tartus Karlova muusikakallakuga koolis. See polnudki väga kaugel, pool tundi sõitu. Et aga ühistranspordigraafik oli toona väga hõre, siis olin hommikul 6.50 bussi peal. Ja Tartu Poistekoori proov lõpeb õhtul kell kuus. See viimane on ainus osa, mida ma ei sooviks oma lapsele – üheksa aastat lõputut lonkimist ja ootamist kooli ja muusikakooli või koori vahel.   Kooli ajal kirjutasid ka muusikat? Midagi jah. Kooliõed õppisid Elleri muusikakoolis ja kirjutasin neile mingi keelpillikvarteti, kolmeminutilise katsetuse. Laulmisest ma pigem ei mõelnud, poistekoor oli sellest teinud kohustuse – mis laulmine, ei-ei! ( Muigab .) Aga kuidagi juhtus jällegi nii, et ma läksin kõigepealt Otsa kooli katsetele, kus minu valikuteks olid rütmimuusika-klaver ja klassikaline laul. Sain mõlemale erialale sisse ja siis läksin Ellerisse katsetele, seal miskipärast ainult lauluerialale – ja sain samuti sisse. Kuna ma Tartut väga armastan, siis otsustasin sinna jääda. RO Estonias Figaro rollis. FOTO VELJO POOM Mis sind inspireeris? Kas mäletad oma esimest ooperietendust? See oli gümnaasiumi ajal, Mozarti “Figaro pulm”, eesti keeles. Atlan Karp oli Figaro, Pirjo Jonas Susanna. Karlova kooli muusikaajaloo õpetaja Sirje Vasmann viis meid sunniviisiliselt teatrisse. Ta on ka ise metsosopran, väga inspireeriv inimene. Temaga koos korraldasime lauluvõistlust “Karlova superstaar”, mina olin seal bändis. Ta viis meid ka Tallinna “Così fan tuttet” vaatama. Toona ei avaldanud kumbki väga muljet. Viimasest ei mäleta suurt, aga Atlan jäi Figarona meelde – ju siis oli seal ikka midagi mäletamisväärset! Aga meil oli ka gümnaasiumis soololaulu õpetaja Tiia Puhvel, kelle silmad särasid nii, et see pani kohe uskuma, et klassikalises muusikas peab midagi olema. Dietrich Fischer-Dieskau albumid oli minu jaoks toona täiesti uus maailm, kuidagi nii puudutav! Tiia Puhvel suunas mind ka Taisto Noore juurde. Kes oli samuti inspireeriv, jagas plaate kuulamiseks, näiteks Dmitri Hvorostovski “Arie antiche”.   Ja edasi läksid juba muusikaakadeemiasse. Kas vanemad olid sinu valikutega rahul? Jah, väga. Mõlemat paelub muusika. Mu isa on ka tohutu audiofiil, muusikakuulamise tehniline pool pidi olema viimane sõna ja seega olen kuulnud alati kõrgel tasemel helisid. Minu jaoks on imetlusväärne, et nad olid alati nii toetavad – see on ikkagi küllaltki hirmutav eriala, kui vaadata näiteks loomaarsti pilguga. Viskad lapse tundmatusse ja annad hoogu juurde!   Tulid esimest korda Estonia lavale 2017. aastal, kui olid EMTA teisel kursusel ja just võitnud üleriiklikul lauljate konkursil III preemia. See oli üks võimsamaid osi Eesti algupärases muusikateatris – Cyrano, mille Eino Tamberg kirjutas Georg Otsale mõeldes. Viis aastat hiljem esinesid samas osas Vanemuises – ja tuli teatri aastapreemia.   Debüüdiga tippu! See on tõesti kõige erilisem roll, sest siit sai kõik alguse. Tulles tagasi hääleliikide juurde – eriti esimesel korral oli see roll minu “sahtlist” kahe võrra kõrgemal. See erialaõpetaja jäägitu usaldus – ma ise ütlesin nooti vaadates, ei-ei, selliseid noote mul pole! –, aga Taavi rahustas: vaatame tunnis, küll saame! Just selline pime usaldus – ju ta nägi minus seda. 22-aastaselt sellist tegelast mängida … Cyrano on sügav isiksus, isegi praegu jääb mul elukogemust kõvasti puudu.   Cyrano on korraga nii mõõgakangelane kui poeet, kumba sinus rohkem on? Eh … poeeti ikka, ma usun! Mõõgavõitlust pidin rohkem harjutama. Aga tõesti, see tegelane on nii mitmetahuline, et kohe, kui arvad, et said ta kätte, pöörab ta uue külje. Tambergi "Cyrano de Bergerac" Vanemuises. Koos lavapartneri Pirjo Jonasega. FOTO HEIKKI LEIS Tegelikult oledki loonud ju kaks erinevat Cyranod. Vanemuise lavastuses on ka teatav saatanlik element – ta ei jäänud ainult rüütellikuks armastusluuletajaks.   Täiuslik inimene poleks nii huvitav? Temast ei kirjutata oopereid.   K ui traditsiooniliselt on Cyranol suur nina, siis Vanemuise Cyrano näeb välja kui filmitäht. Sageli võib inimesel olla enda arvates mõni iluviga, mida teised absoluutselt ei märka. Mare Tommingase lavastus on selles mõttes realistlik, et meil kõigil on kompleksid. Minul on ka päriselus täiesti korralik nina! Võibolla ma arvan, et Roxane’ile see ei sobi.   Kas muretsed enda puhul ka mõne sellise asja pärast, näiteks et sa pole piisavalt hea? Muidugi, pidevalt. Ma olen isegi liiga enesekriitiline, põen väga pikalt tagantjärele igasuguseid etendusi ja kontserte.   Sõnade pärast olen juba õppinud mitte muretsema, aga kui on näiteks mingi vokaaltehniline asi, mis ei tule välja laval – see on täiesti loomulik –, aga ikkagi ...   Sinu kolleegid kirjeldavad, et oled väga töökas. Eks põhjalik ettevalmistus võtab pinget maha, sest ma olen tõesti suur muretseja.   No teine äärmus oleks vahest veel hullem? Eiei, mul on seda ikka liiga palju. Juba Elleris ütles Taisto: mis sa põed, mine ja tee!   Sinu hääleliik on ka huvitav teema. Oled laulnud erineva ampluaaga rolle, häälevärvi järgi võiks sind baritoniks pidada, ulatus on aga bassi oma . Taisto Noor viis mind Mati Palmi juurde tundi. Palm tegi esimese hääleharjutuse ja ütles: “Noh, sul on sama seis nagu minul – saad nii kõrgelt ja kui madalalt ja hääl ei sobi kumbagi sahtlisse!” Esialgu laulsin teadlikult madalamaid asju, nüüd olen üha rohkem avastanud end baritonirollidelt. Eks häälte klassifikatsiooni jälgides poleks ka Teo Maiste laulnud Cyranod – temagi on bass. Ma arvan, et tuleb lihtsalt laulda seda, mis sulle sobib. Saksamaal on see Fach ’i-süsteem, aga minu arvates hääl ei käi sahtlisse.   Kas suudad nooditekstile peale vaadates hinnata, mis sulle sobib? Üldiselt küll. Baritoni ja bassbaritoni põhiline vahe polegi ulatuses, vaid bariton peab kõrgemas registris veetma rohkem aega, suutma seda tessituuri hoida. Minul on see loomu poolest madalam, kuigi tipunoodid on samad.   On sul valmis mõeldud ka pikk plaan, mis rolle oma karjääri jooksul kavatsed laulda ja millal? Eks mul oma strateegia on, näiteks karjääri viimase otsa rolle praegu vastu ei võta. Ka sügisel esietendunud “Carmenis” otsustasin nüüd teha pausi Escamillo laulmisega.   Liiga dramaatiline? Jah, just seepärast. Mul on viimased viis aastat olnud Berliinis väga hea õpetaja Janet Williams, käin seal nii palju kui võimalik – ehk siis tegelikult liiga vähe, haha. Temagi arvab, et Escamillot on veel vara laulda. Ega teater seda mulle ka peale ei surunud, see oli minu enda sportlik huvi. Lugesin enne Mati Palmi raamatut. Ta laulis kolm etendust “Carmenit” ja nentis, et duett on ikka talle liiga kõrge, aariat võib laulda. Mõtlesin, et mis kõrge, mina proovin ka! Tegin neli etendust ära ja tundsin, et võibolla tõesti. Õnneks tuli teater mulle ilusti vastu. Nooruses võiks rohkem väärtustada erinevaid värve hääles, Escamillo roll on nagu kehastunud maskuliinsus. Ja praegune lavastus (külalislavastaja Rouenist Pierre-Emmanuel Rousseau – A.A .) jätab Escamillo ka akustiliselt veidi raskesse seisu, sest aaria on seatud lavasügavusse. Sealt nii mõjule pääseda, nagu Bizet’ seda mõtles, on väga raske. Publik tahab sind kuulda!   Uue ooperilava teema on jätkuvalt aktuaalne, kui palju ise sellele igapäevatöös mõtled? Tuleb ikka ette! Laval olles saad üsna ruttu aru, et mõnes kohas laulad nagu kotis, teises kuuled ülemhelisid. See algab iga uue lavastusperioodiga, kui enne suurele lavale jõudmist hakatakse lavastajat mõjutama: võibolla kaalud tegevuse ettepoole toomist, siit pole kuulda. Muidugi ei usu seda keegi enne lavaproovi jõudmist, ja siis hakatakse nõudma: kõvemini!   Vanemuise väikesel laval on vist hoopis teine tera? Seal on juba ruumi väiksuse tõttu peale Estoniat küllaltki lihtne – laulad lihtsalt ruumi täis.   Rääkides veel sinu töökast elust ja rollidest – esimestesse tööaastatesse langes mitmeid Mozarti oli, mis tundub olevat hea. Samas kaebavad paljud lauljad, et tema kirjaviis on ääretult ebamugav. Muidugi! Sellepärast ta ongi kasulik, et see ebamugavus õpetab, hääle üle peab kontroll püsima. See on tõesti väga keeruline. Ka konkursse kuulates on märgata, et finaali jäetud Verdi aariad tulevad hõlpsalt, aga näiteks II vooru Leporello aariaga võib vahele jääda. Olen lugenud, et paljud edukad lauljad pikivad teadlikult suurte ooperite vahele Mozarti rolle, et end n-ö maa peale tagasi tuua.   Tegid eelmisel kevadel ka esimese Wagneri osa ooperis “Lohengrin”, kuidas tundus? See on liiga väike roll, et mõju häälele tunnetada. Aga mõnedki lauljad pendeldavad Wagneri ja Mozarti vahel edasi-tagasi ja saavad hakkama. See kõik on väga individuaalne. Mind see muusika tõmbab väga, aga üritan need osad siiski jätta nii karjääri lõpu poole kui võimalik. Kuigi järgmisel aastal on mul veel Wagneriga tegemist, aga sellest räägime juba täpsemalt juulikuus!   Tulevikuplaanidest veel: juba viis aastat tagasi avalikustati plaan tuua Estonia lavale suurepärase tšehhi ooperihelilooja Leoš Janáčeki ooper “Kaval rebaseke”. Jaa, 2026. alguses esietendub, seal teen ma peaosa, Metsniku rolli ja Priit Võigemast lavastab. Aga enne tuleb veel välja Britteni ooper “Peter Grimes” ja José Cura on rahvusooperis tagasi lavastamas. Ta on väga lahe! Väsimatu, hommikust õhtuni.   Ta on kuulsaks saanud tenorina, aga viimati “Tütarlast kuldsest Läänest” lavastades ta ka dirigeeris, lisaks tegi lavakunstniku ja valgustaja tööd, ja lõpuks laulis peaosa. Peale selle on ta veel helilooja. Ja kitarri mängib hästi.   Viimastel aastatel oled saanud ka korralikult prantsuse ooperisse kaevuda . Kõige esimene, pisike roll oli mul “Faustis”. Siis olin esimest korda koos Ain Angeriga laval. “Romeos ja Julias” tegin isegi kaht osa. Raveli ooperis “Laps ja lummutised” oli mul ka väike roll – seal on kõigil väikesed rollid, neid on lihtsalt nii palju. Minu kogemus prantsuse muusikaga näitab, et see on hästi tekstipõhine. Kui sa seda teksti paberilt lugeda ei oska, siis on väga raske, sest noodid ühtlustuvad kõnerütmiga. Hea paralleel on Ehala “Päikeseratas”, kus nii kõnerütm kui intonatsioon kõlavad nii hästi muusikas vastu. Aga Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” Golaud oli ikka suur suutäis. See on ka jälle pigem baritoni partii – üldse prantslased armastavad kõrget tessituuri, kui kirjas on bariton, siis on tegu peaaegu et tenorirolliga. See osa sobib mulle üllatavalt hästi. Aga tohutu õppimine oli, terve suvi läks selle peale. Need Debussy meloodiad nagu algaksid eikusagilt ja ka lõpeksid eikusagil! Muusikule on see hästi keeruline, sest selles kõlamassis muutub vähe, iga muutus on sündmus ja selle õppimist alustades ei saa arugi, missuguses vaatuses sa oled või mis stseen see on – kõik kõlab nii sarnaselt. Mängima hakkavad mikroskoopilised detailid, mis mõjuvad lõpuks võimsalt. Sellega läheme veel Leetu külalisetendusi andma. Aga esimeseks ooperiks kuulajale ma seda vist ei soovitaks!   Golaud RO Estonia lavastuses Debussy "Pelléas ja Mélisande". FOTO VELJO POOM L isaks Eesti ooperiklassikale, Tambergi “Cyranole”, oli sul 2023. aastal veel teine osa algupärases ooperis. “Birgitta festivalil” esietendunud Timo Steineri ooperis “Crisis” kehastasid õhtujuht Ora­chellot, Peep Vainu tüüpi staarkoolitaja-guru. Selle rolli loomine oli kuidagi nii … Me kõik, see trupp, saame ka tavaelus hästi läbi ja suhtleme. (Maria Listra, Iris Oja, Heldur-Harry Põlda, Tamar Nugis – A.A. ) Käisime seal koos ja hakkasime otsast minema. Libretistil polnud see tegelane alguses mõeldud sellise latekspükstes mehena, nagu ta lõpuks välja kukkus, vaid tõsiseltvõetava oraaklina, aga kuidagi üks asi viis teiseni. Mulle meeldib väga töötada lavastaja Veiko Tubinaga, kes suunab nii vaikselt, ta ei piira üldse, aga ikkagi tervik lõpuks töötab. Mulle ei sobi, kui lavastaja lihtsalt liigutab mind laval a-st läbi b c-sse. Ma tahan ise avastada, möllata ja proovida, pakkuda variante. Veikoga kujuneb see alati nii loomulikult – täpselt samamoodi oli eelmisel suvel, kui tegime Philip Glassi ooperit “Hydrogen Jukebox”.   Jälle üks tekstipõhine ooper, kus on väga palju sõnu. Meeletult! Selle on biitnikluuletaja (Allen Ginsberg – Toim .) kirjutanud esmapilgul seosetus inglise keeles, aga samas on see väga sügava sisuga teos. Paljud on öelnud, et seda tasuks vaadata mitu korda. Ja see raputab läbi – tohutu korduste arv viib ka esitaja transsi. Lisaks muusikalistele kordustele võimendas seda meie liikumisjuht Ingmar Jõela korduvate liigutustega. See oli minu esimene koostöö Ivo Uukkiviga, kelle ees mul on alati olnud väga suur respekt. Minu jaoks on müstika, kuidas ta suutis ilma meloodiata pähe õppida mitu lehekülge India jumalaid ja muud sarnast teksti?! Vot see on keeruline. Aga lõpuks kukkus kõik väga hästi välja. Philip Glassi ooperis "Hydrogen Jukebox". Praegu sõidad pidevalt kahe linna vahet, sest 2. mail esietendub Tartus Puccini “Boheem”. Inglise lavastaja John Ramsteri töö on siinmail veel liiga uus, et oskaks ette aimata, kas meid ootab rahulikult traditsiooniline või polariseerivalt ultramoodne lavastus. Ei, tegevus ei toimu kosmoses ega kuu peal, vaid kuuekümnendatel Pariisis, sellega tundub, et on hästi!   Sinu esimene roll Vanemuises oli Leporello ja said selle eest kohe meeletult kiita. Ma tahaksin väga tänada Vanemuise kunstilist juhti Risto Joosti, kes mind Tallinnas kuulis ja andis mulle selle osa, millest unistab iga meeshääl, kes alustab õpinguid aariaga “Notte e giorno”!   Kas tajud laulmist rohkem vaimse või füüsilise tööna? Saan järjest rohkem aru, kui palju see on füüsiline – nagu sport. Tehnika paraneb ja mõistad aina paremini, kui palju pead kehaga tööd tegema. Peale etendust on ikka selg läbimärg. Kui algul läks rohkem energiat laval jooksmisele, siis nüüd on just laulmine ise põhipingutus. Leporello Vanemuise "Don Giovannis" FOTO HEIKKI LEIS Trenni teed ka? Kui ei tee, siis annab laval kohe tunda. Tegin hiljuti üle pika aja “Don Giovannit” – seal on nii palju jooksmist, et proovis lihtsalt ei jaksa, pole enam harjunud! Kui hooajal oli rohkem etendusi, ei pannud tähelegi. Aga käin küll ka jõusaalis, teatris on see õnneks olemas. Ujun vahel ja sõidan jalgrattaga. Kas on olemas limiit, kui palju üldse laulja tohib etendusi anda? Sügisel mul oli üks selline nädal, et teisipäeval Tallinnas “Don Giovanni”  muusikaline läbilaulmine, siis kolmapäeval Tallinnas “Figaro” peaproov, neljapäeval “Don Giovanni” etendus Tartus, reedel ja pühapäeval Tallinnas “Figaro” etendus – nii et nädalas tuleb küll vahel viis korda Mozarti ooperi peaosa laulda. See oli täitsa lahe kogemus! Ja ma ei olnud üksi, tegime selle läbi koos Tamar Nugisega, kes oli Krahv ja Don Giovanni, samas kui mina laulsin Leporellot ja Figarot. Kas jääb aega ka rollidest unistada? “Così fan tuttet” tahaks veel laulda. Aga vot ei tea, kas bassi- või baritoniosa! Aga Verdi? Mnjaaah ... püüaks kuhugi 40. eluaastasse Mozartiga välja venitada – ( Peaaegu lauldes. ) see on hääle palsam. Aga olen teinud ka juba “Trubaduuris” Ferrandot ja “Jeanne d’Arcis” pisirolli. Ja Falstaffi muidugi tahaksin laulda – aga ma olen veel liiga noor. Kui palju jääb sul üldse aega maailma parimaid lauljaid kuulata? Jah, noh – MET Live’i äpp mul on. Kui Berliinis tunnis käin, siis üritan ka ikka õhtul ooperisse jõuda, kui ajad sobivad. Huvitaval kombel olen kogenud, et ooperi kinoülekanne ei paku mulle nii suurt elamust. Plaati kuulata on aga hoopis teine asi. Mõni suur eeskuju? Esimene plaat, millest olin tohutus vaimustuses, oligi Dmitri Hvorostovski “Arie antiche”. See hakkas mul auto plaadimängijas lõpuks hüppama – nii ära kuulatud sai. Ja Bryn Terfeli Lied ’i-album. Kuulasin hiljuti, kuidas ta laulab “Don Quijote’i” tsüklist “Dulcinea laulu” – täiesti ulmelised värvid tema hääles! Vahel on sellised pisikesed hetked, oled näiteks kõrvaklappidega trammis ja saad meeletu laengu. Nii palju on häid lauljaid, kõik ei tule korraga meeldegi. Ots, Palm, muidugi Urve Tauts, Anu Kaal, Tiit Kuusik … Kui palju peaks laulja teisi kuulama? Väga palju! Pole vaja karta kopeerimist: kui kuulad sadat erinevat versiooni, ei ladestu mõne teise laulja maneerid. Kust sa muidu õpid tajuma sajandeid vanu stiile, mida pole ju kusagil kirjas. Olen täheldanud, et kontserdil kuuled ära, kes pole eriti teisi kuulanud ja on vaid noodid selgeks õppinud. Mingid traditsioonid on, mida noodis pole. Pidevalt on kuulda ka kriitikat, et praegused lauljad on minetanud selle õige itaalia tehnika … Eks lauljad laulavad laias laastus nii, kuidas neid palgatakse – ju siis nüüd makstakse sellise laulmise eest, nagu täna kuuleme. Ma arvan, et lauljatele ooperilaval on praegu märksa suuremad nõudmised paljudes teistes aspektides, mis puudutab näiteks lavalist tegevust ja selle usutavust või näiteks paindlikkust eri žanride vahel. Suur mõjutaja on minu arvates ka see, et lavastajad soovivad näha laval nooremaid inimesi. Lauljad peavad saama lavaküpseks varem, aga loodusel on sageli hääleaparaadiga omad plaanid. Eks tahes-tahtmata mängib oma rolli ka muusika, mis kõlab väljaspool kontserdisaale ja ooperimaju. Ja mis toimub draamateatrite lavadel ja kinos. Tõepoolest on klassikaline laulmine muutunud, nagu on muutunud ka saalide suurus ja orkestrikõla ja maailm üldiselt. See muutus ei ole kindlasti tingitud ainult ooperilauljatest – oleks ka imelik, kui erinevate põlvkondade vahel mitte mingisugust konflikti ei tekiks! Estonia on veel repertuaariteater, aga ka suurte riikide ooperimajades sageli püsitruppi enam polegi. Lühiajalises vaates on ilmselt odavam teha projektiteatrit ja palgata iga kord uued artistid, aga pikas plaanis on ühtekuuluv trupp väärtus omaette. Mu selge veendumus on, et sellises seltskonnas sünnivad paremad asjad. Kui Eestis püsitrupp ära kaotataks, siis elatise teenimiseks peaks vabakutselised Eesti lauljad välismaalt tööd otsima ja tulemus oleks ilmselt see, et rahvusooperis laulaksid välissolistid. Kas laulmine teeb sind õnnelikuks? Enamuse ajast küll. ( Naerab .) Eriti kui tuleb hästi välja. Aga mõnikord teeb ka kurvaks. Ei saa öelda, et kogu aeg hing laulab. On hetki, kui ei taha üldse. Kas seda, kas tuleb hästi välja, otsustad sa ise või on sul mõni kõrv, keda rohkem usaldad? Kui palju vajad kiitust? See on keeruline teema. Esialgu oli see kindlasti kinni kiituse saamises. Viimased paar-kolm aastat olen avastanud end olukordadest, kus publik on rahul, arvustused kenad, aga ma ise tunnen end halvasti. Samuti tulin hiljuti proovist, kus pianist polnud üldse rahul, aga mul oli nägu naerul . Igapäevaselt kuulan ma loomulikult oma teatri repetiitoreid, kes mind ja mu häält ka juba väga hästi tunnevad. Kõige otsekohesemat tagasisidet saan Riina Pikanilt. Kas istud vahel endiselt oma lõbuks klaveri taha? Vana-aastaõhtul oli viimati nii, et teatrist läksime kolleegidega Philly Joe’sse. Sealt leidsin Elleri kursusekaaslase, kellega tegime kunagi kuus aastat bändi. Läksime lavale, mina klaveri taha ja jämmisime kella kuueni hommikul. See oli suurepärane õhtu! Sirje Vasmann (muusikaõpetaja Karlova gümnaasiumis): " Koolis oli Raiko pigem tagasihoidlik ja heatahtlik, humoorikas tüüp.. Õppis stabiilselt - kõik mis vaja, sai tehtud. Poistekoori poisid hoidsid omavahel kokku. Ja et too kool oli hästi sümpaatne oma muusikaklassidega, solfedžo ja muusikaajalugu algas viiendast klassist - siis oli seal õpetamine ka lust ja lillepidu." Riina Pikani (pianist-repetiitor): "Raiko on väga-väga töökas! Mul on temaga väga huvitav tööd teha, sest me täiendame üksteist. Ja õpin ka ise temalt - näiteks seletab ta mulle vokaaltehnilisi asju. Tal on väga hea kõrv ja ta omandab materjali väga kiiresti. Kui mina mõnikord hiljaks jään, siis tema istub juba klaveri taga ja mängib klaviirist oma partii saadet. Lauljale annab palju juurde, kui osata ka mõnda pilli mängida. Tal on kõik omadused, et saada suureks lauljaks!"

Stefan Ilves. FOTO RENE JAKOBSON 9.–14. aprillini toimus Tallinnas järjekordne suur rahvusvaheline noortekonkurss “Noor muusik”. Võistlus on väga nimekas ja juba pika ajalooga – tänavune oli juba neljateistkümnes. Võistluse laureaatidest on paljudest saanud väljapaistvad, rahvusvaheliselt tegutsevad interpreedid. Võistluse algatasid 1997. aastal Reet ja Märt Hunt. Praegu on konkursi juht pianist ja EMTA interpretatsiooni osakonna juhataja Mihkel Poll. “Noor muusiku” esinemiskohad ja -tingimused olid juba algaastatel suurepärased, kui konkurss viidi läbi nii EMTAs kui ka Õpetajate maja kaunis ajaloolises saalis ning lõppkontserdid olid Estonia kontserdisaalis. Ka nüüd on võistlusel parimad tingimused: kõik voorud on EMTA suures saalis ja kammersaalis ning finaal suures saalis koos EMTA Sinfoniettaga, mida juhatab Toomas Vavilov. Oma juba 14. toimumiskorraga on konkurss “Noor Muusik” juba paras fenomen. Oma suurepäraste toimumiskohtade ning orkestrivooruga toob see võistlus alati osalema esindusliku hulga noori muusikuid üle maailma. On väga oluline, et nende seas säravad alati ka eesti noored anded ja tõestavad, et Eesti noorte muusikute tase on kõrge. Konkursi esinemiskategooriaid on algusest peale olnud kolm: klaver, viiul ja tšello. Voore on kaks: soolo- ja finaalvoor, kus osalejad esitavad orkestriga osa kontserdist. Kategooriad on omakorda jagatud kaheks vanuserühmaks: kuni 12-aastased ja 13–15-aastased. Võitjatele on ette nähtud arvukalt preemiaid ja eripreemiaid, vanemas vanuserühmas ka rahalisi: I preemia 500, II 300 ja III 200 eurot. Noorema rühma laureaadid said kingituseks aga eesti kunstnike pildid, autorid Epp-Maria Kokamägi, Aapo Pukk, Iris Uuk ja Jüri Mildeberg. Anna Katarina ja Aleksandra Maria Tralla. Eesti noored anded esinesid konkursil väga edukalt. Klaveri ja tšello kategoorias tegid särava esinemise vennad Stefan Ilves ja Tristan Ilves. Stefan pälvis esikoha klaveri vanemas kategoorias ja Tristan II koha tšello nooremas grupis. MUBAs on Stefani õpetajateks Johan Randvere ja Maigi Pakri ning Tristanil Mart Laas. Suurepärased tulemused tegid õed Anna Katarina ja Aleksandra Maria Tralla. Anna Katarina sai II koha viiuli vanemas kategoorias ja Aleksandra Maria III koha tšello vanemas kategoorias. Anna Katarina õpetaja MUBAs on Pille Tralla ja Aleksandra Maria õpetaja on Mart Laas. Klaveri vanemas kategoorias oli samuti edukas MUBA noor pianist Mulin Wang, kes sai III preemia. Tema õpetaja on Jekaterina Rostovtseva. Tristan Ilves. FOTO RENE JAKOBSON Eesti lapsed pälvisid tihedas konkurentsis veel teisigi preemiaid. Klaveri nooremas kategoorias sai diplomi Albert Kracht Vanalinna Hariduskollegiumi muusikakoolist. Tema õpetaja on Karin Suss. Viiuli nooremas kategoorias said eripreemiad MUBA õpilased Denis Khvichia, Annaliisa Aren ja Marta Meibaum. Kõigi õpetaja on Kaido Välja. Klaveri kategoorias pidi noorem rühm esitama Bachi teose, etüüdi või virtuoosse pala, Mozarti või Haydni sonaadi kiire osa ning eesti teose: Tõnis Kaumanni “Tilga järel langes tilk” või Tõnu Kõrvitsa “Pavane”. Vanem rühm pidi mängima Bachi prelüüdi ja fuuga, klassikalise sonaadi osa, Tauno Aintsi pala, etüüdi ja vaba teose. Kontserdivooruks tuli valida noorematel kas Haydni kontserdi D-duur III osa, Mozarti C-duur K 246 või A-duur K 414 I osa. Vanematel olid valikuks Mozarti kontserdid B-duur K 456, A-duur K 488, Rondo K 382 või Beethoven 2. klaverikontsert. Mulin Wang. FOTO RENE JAKOBSON Viiuldajate noorema rühma kava: osa Telemanni fantaasiast, kaks erineva karakteriga pala ning Kaumanni “Võimalik missioon” või T. Kõrvitsa “Siciliana” tsüklist “3 pala viiulile ja klaverile”. Vanematel tuli mängida Aintsi pala, Corelli sonaat ja kontsertpala. Kontsertidest oli noorematel valida osa Bachi viiulikontserdist a-moll või Haydni kontserdist G-duur ning vanematel osa Mozarti kontserdist G-duur K 216, D-duur K 218 või A-duur K 219. Tšellistidel pidi noorem grupp mängima osa Bachi soolosüidist, laulva pala ja virtuoosse pala ning kas Kaumanni “Lonkuri tango” või Timo Steineri “Millest ta minuga kõneles”. Finaalis osa Boccherini kontserdist G-duur või Vivaldi kontserdist a-moll. Vanema rühma kavas olid osad Bachi soolosüidist, laulev pala ja virtuoosne pala ning Tauno Aintsi pala. Finaalis osa Boccherini kontserdist D-duur või Haydni kontserdist C-duur. Konkursil oli osalejaid lisaks Eestile veel Lätist, Leedust, Soomest, Hollandist, Iirimaalt, Saksamaalt, Norrast, Šveitsist, Ukrainast, Ameerikast, Hiinast, Hongkongist, Taiwanist ja Jaapanist. Žüriis hindasid noori andeid klaveri alal Ivari Ilja (EMTA), Carlos Juris (Sibeliuse akadeemia, Espoo muusikakolledž), Aidas Puodžiukas (Leedu muusika- ja teatriakadeemia); viiuli alal Arvo Leibur (EMTA), Marta Spārniņa (Läti, ERSO külaliskontsertmeister), Chris Duindam (Utrechti ja Groningeni konservatoorium) ning tšello alal Mart Laas (MUBA), Ramutė Kalnėnaitė (Vilniuse Čiurlionise-nimeline kunstide kool), Erkki Lahesmaa (Sibeliuse akadeemia ja Turu kunstide akadeemia). Tulemused Pianistid B grupp I koht Gustavs Kalējs (Läti) II koht Sniedze Sarja (Läti) III koht Liao Yinuo (Hiina) Diplomid: Albert Kracht (VHK MK, õp Karin Suss), Salomėja Scerinaitė Eripreemiad: Albert Kracht, Gustavs Kalējs, Sniedze Sarja, Jonatan Sabbah C-grupp I koht Stefan Ilves (MUBA õp Johan Randvere, Maigi Pakri) II koht Sandija Leja (Läti) III koht Mulin Wang (MUBA, õp Jekaterina Rostovtseva) Eripreemiad: Mulin Wang, Sandija Leija, Stefan Ilves   Viiul B grupp I koht Helmi Lilja Lindholm (Soome) II koht Lumikki Heikkilä (Soome) III koht Lūcija Stafecka (Läti), Ava Li (Iirimaa) Diplomid: Unna Emilie Angervo, Siena Bella Dewing Eripreemiad: Denis Khvichia (MUBA õp Kaido Välja), Rebekka Anna Theresia Chlada, Benjamin Sabbah, Lilianna Räsänen C grupp I   koht Henning Felde Haldorsen (Norra) II koht Anna Katarina Tralla (MUBA, õp Pille Tralla) III koht Eline Liselotte Van Dijk (Holland) Eripreemiad: Annaliisa Aren (MUBA, õp Kaido Välja), Marta Meibaum (MUBA, õp Kaido Välja), Quinten Gabriël van Brummen Tšello B grupp I koht Kanon Huang (Taivan/Jaapan) II koht Tristan Ilves (MUBA, õp Mart Laas) III koht Ruusu-Talvikki Heikkilä (Soome) Diplom: Teodoras Lipčius C grupp I koht Lyam Kaléo Gabriel Chenaux (Šveits) II koht Smiltė Petrošiūtė (Leedu) III koht Aleksandra Maria Tralla (MUBA, õp Mart Laas) Eripreemiad: Smiltė Petrošiūtė, Lyam Kaléo Gabriel Chenaux Detailne info konkursi kodulehel youngmusician.wordpress.com/

Eesti popmuusika põline komistuskivi on see, et ta tahab meeldida kõigile nagu libe poliitik enne valimisi. Paradoksaalsel moel aitab aga just see esile tõusta artistidel, kes ühest küljest eiravad popmuusika reegleid ja teisalt lähenevad neile läbi oma unikaalse prisma. Florian Wahl ja Tommy Cash on kaks sellist artisti, kes eristuvad massist ning küllap seetõttu masse paeluvadki. Mõlemad mehed on sündinud eelmise sajandi viimase kümnendi hakul ning jagavad mitmeid olulisi sarnasusi oma loomingulises lähenemises. Eksperimentaalsust, žanride ülest stiili, sotsiaalmeediat kui oma teist kodu, visuaalse ja kontseptuaalse kunsti tähtsustamist, kultuurilist mitmekesisust ning mis peamine – hästi doseeritud huumori ja iroonia kasutamist. Kindlasti on kombinatsioon sellisest lähenemisest see, mis teeb neist tähelepanuväärsed artistid. Kumbki ei sobitu justkui olemasolevate popmuusika arhetüüpidega. Nende looming on sihilikult väljaspool kasti, eirab edukalt kulunud trende ja standardseid ootusi. Nad ei kohanda ennast ootuste kohaselt. Nad on loonud niši ja selle ise ära täitnud. Aga see ei juhtunud üleöö. Mõlemad alustasid tegelikult sügavalt underground ’ist. Tommy Cash. FOTO ALINA PYAZOK Üle võlli tekstid Underground ’ist pärit artistide kuulsaks saamine XXI sajandil on võrreldes varasemate aegadega oluliselt lihtsamaks läinud. Internet ja digitaaltehnoloogiad on loonud lugematult uusi võimalusi eneseväljenduseks, publikuga suhtlemiseks ja laiema auditooriumini jõudmiseks. XXI sajandi underground -muusik on nagu hoogu koguv jalgpall, kes ei pea pelgama plaadifirmade väravavahte. Kui popkultuurihuviline Erki Pruul omale 2016. aastal Florian Wahli kasseti soetas, ei osanud ei tema ega keegi teinegi loomulikult arvata, milline võiks olla maailm aastal 2025. “Üks asi muu hulgas, mida kindlasti ei osatud ette ennustada, on see, et Florian müüb välja oma “lavastuse” Estonia ooperiteatri laval ja Tommy Cashile riputatakse – ja muide maailma, mitte Eesti! – muusikaringkondades juba “Eurovisiooni” võidupärga kaela,” nendib Pruul.Kuidas need asjad siis nüüd niimoodi on läinud? “Pakun, et nemad pole oma edu ja populaarsuse saavutamiseks tegelikult midagi erilist teinud,” arvab Pruul. “Nad on teinud lihtsalt sedasama, mida kümme aastat tagasigi – ühendanud omavahel üle võlli lava- show  ja absurdsed laulutekstid. Kaugel sellest, et tahaks neid artiste stagnatsioonis süüdistada, aga vägisi tuleb meelde kunagine Valner Valme mõtisklus riietuse teemadel: kui sa terve elu punaste pükstega käid, siis mingitel perioodidel sa paratamatult oled ka “moes”. Nii on Florian ja Tommy teinud kõigest seda, mida nad kõige paremini oskavad, lihtsalt elu meie ümber vajab täna just selliseid artiste. Väljakutsuvalt käituvaid, visuaalselt tugevaid, pigem küsimusi tekitavaid kui vastuseid andvaid.  Roosa ja Jaan Oskar on õde-venda, kes elavad Pärnus. Esimene neist on neljane, teine alles kahene. Hommikul, kui vanemad kohvi joovad, “Espresso macchiato” taustal mängimas, tantsivad lapsed diivanil muusika saatel ja laulavad kaasa. “Lugu on lihtsalt nii naljakas ja teeb tuju heaks,” möönab nende isa Toomas. “Isegi kaheaastasel jäid kohe sõnad pähe.” “Poleks kunagi uskunud, et just selline muusika põlvkondi ühendama hakkab, aga enda kogemus Floriani tasuta kontserdist Tartu Autovabaduse puiesteel, kus publiku hulgas kohtas nii punkariharjaga noori kui turukottidega tädikesi, just seda kinnitab,” tõdeb Erki Pruul. “Või teine näide, kui aastase noormehe sünnipäeval pandi kõlaritesse “Mu vend on lesbi” ja seda laulsid rõõmsalt kaasa kolm erinevat generatsiooni ja mina olin vist ainuke, kes ennast seal veidi ebamugavalt tundis ...” Kõrvaltoimed garanteeritud Kirjanik Paavo Matsin on stiilne härra, kes on toonud eesti kirjandusse rohkelt huvitavaid karaktereid. Mingis mõttes võiksid igapäevarutiini kütkeid eiravad Tommy Cash ja Florian Wahl olla tema loodud tegelased. Mõlema jaoks jagub Matsinil ainult kiidusõnu. “Nägin kunagi Floriani esimest korda Pärnus Krõhva baaris, jättis väga hea mulje. Ta esines rahvaga ühel tasapinnal, laulusõnad olid paremad kui enamusel eesti luuletajatel,” meenutab Matsin. “Wahli esinemine oli väga kaasahaarav, ühel hetkel palus kükitada, ma olin ainus, kes ei kükitanud,” naerab kirjanik. “Pärast laulu “Saksa noormees” kuulmist mõtlesin alguses, et sündinud on eesti oma Max Raabe. Ühesõnaga väga andekas ja vahetu tüüp, kes liigub loomulikult väga erinevates registrites.”Tommy Cash on Matsini hinnangul üks veenev Ida-Euroopa asja tegev tüüp, kes on kunstiliselt väga leidlik. “Esimesed videod võtsid ikka hinge kinni oma teravmeelsusega,” möönab Matsin. “Tommy Cashi esinemine Viljandis minifestivali “Viljandi Music Walk” täitis Lossi tänava. Miskid tädid jälgisid seda kõike oma köögiaknast, see on vist üldse üks minu lahedamaid kontserdikogemusi.” See tasuta esinemine juhtus 2016. aasta septembris päise pääva aal ja oli ühtlasi pühendatud Viljandi linna 733. aastapäevale. Cash oli siis just vaikselt hakanud kuulsust koguma. Viljandi kontsert meeldis talle endale ka ja ta tunnistas, et ei olegi vist varem päevasel ajal esinenud. Kontsert oli kütkestavalt absurdihõnguline nii kellaaja kui koha poolest ning võlu lisas asjolu, et linna poolt pakuti veel tasuta beseekooki. Sellised kõrvaltoimed ja ootamatult juhtuma hakkavad asjad on need, mis lisavad artisti karismale nii mõndagi juurde. Florian Wahl "Eesti Laulul". FOTO GEA KUMPEL / ERR / SCANPIX Jagatavad emotsioonid Cash ja Wahl kasutavad sotsiaalmeediat mitte pelgalt oma loomingu levitamiseks, vaid kunstilise identiteedi tugevdamiseks ja eelkõige lojaalse fännibaasi loomiseks ning hoidmiseks. Nad mõistavad suurepäraselt sotsiaalmeedia kui vahendi olulisust tänapäeva muusikamaailmas, kus vahetu side publikuga ja visuaalne eneseväljendus on üha tähtsamad. Ja vahel oluliselt tähtsamadki kui vokaalsed võimed või pillimänguoskus. Tänapäeva muusikaturul pole oluline mitte ainult see, kui hea üks pala on, vaid ka see, kui palju sellest räägitakse, kui palju seda šeeritakse, laigitakse ja pušitakse. Siin on mul oma praktikast tore kogemus. Viljandi kultuuriakadeemias tudengitele peetud tehisintellekti teemalisel loengul käsitlesime ka AI rolli kodumaisel muusikamaastikul ning otse loomulikult polnud seda võimalik teha ilma Florian Wahli “Flo raadiota”. Minu rõõmsaks üllatuseks laulis auditoorium hiljemalt pool sekundit pärast muusikapala käivitamist ühel häälel kaasa “Mu vend on lesbi” ja loomulikult filmisid seda ajavaimule kohaselt mitu telefoni. Üks klipp saadeti ilma pikemata Florianile endale, kes jagas seda operatiivselt oma Instagrami kontol. Väga tore näide ringjagamismajandusest. Kõigil oli hea tuju, mina kaasa arvatud. Oli aeg, kus artisti jaoks oli kõige olulisem album kui kunstiline tervik. Siis tuli aeg, kus polnud tarvis enam albumeid, vaid singli-hitte. Tänasel muusikaturul pole isegi enam hitt oluline, nakatavast meloodiast ja toredast sõnumist ei piisa enam kaugeltki. Nüüd peab tekitama furoori internetikultuuris, põhjustama reaktsioone, jagamisi ja diskussioone. Laike on vaja. Ilma nendeta hakkama ei saa. Tänapäeva muusikaturul pole määrav mitte ainult see, kui suure muusikalise hitipotentsiaaliga mingi lugu on, vaid see, kui palju sellest räägitakse. Edukast muusikast on saanud sotsiaalne ja kultuuriline nähtus, mille veebilevik mängib keskset rolli artisti edu määramisel. Kas sa oled nii hea, et sinust luuakse meem? Tommy Cash ja Florian Wahl mõistavad seda dünaamikat suurepäraselt. Nende looming ei eksisteerigi ainult helina, vaid pigem multimeediaprojektina, mis elab, hingab, kosub ja levib digitaalses maailmas. Loomulikult on nad andekad ka mitmekülgsete muusikutena, aga sellest enam ei piisa. Edukas popmuusika peab täna olema eelkõige jagatav. See tähendab, et kuulajad peavad tundma vajadust seda edasi saata, kommenteerida või kasutada omaenda sotsiaalmeedia sisu loomisel. Tommy Cashi “Espresso macchiato” näiteks põhjustas tõelise veebitormi, kus nii noored kui vanad tundsid tungivat vajadust selle videot taaskehastada. Cashi loomingus leidub reeglina huvitavaid ning kohati täiesti sõgedaid visuaale ja karaktereid, mida saab ümber töödelda ja taasesitada.Tänapäeva edukad artistid ei ole ainult muusikud, vaid multimeediafenomenid. Neil peab olema midagi, mis kõnetab inimesi väljaspool muusikat. Cash on teadlikult ehitanud endast brändi, mis hõlmab moodi, kunsti ja isegi interaktiivseid projekte. Sestap on ta pildil ka siis, kui tal uut muusikat parasjagu välja ei tule. Florian Wahl tegeleb tehisintellekti ja muusikatehnoloogiaga ning tema kuvand on seotud rohkem eksperimentaalsuse ja uuenduslikkusega kui ainult konkreetsete lugude hitipotentsiaaliga. Wahli tehistaibu abiga loodud ja sageli aasta albumiks tituleeritud “Flo Raadio” tekitas diskussiooni nii muusikakriitikute kui ka tehnoloogiahuviliste seas. Tänased kuulajad ei vali ainult muusikat, nad valivad identiteete, mida toetada ja mille osaks saada. Sotsiaalmeedia ja digiplatvormide ajastul tahavad inimesed muusikaga ise kaasa mängida, mitte ainult kuulata. Kõik võimalused on selleks nüüd olemas. Edukas artist pakub võimaluse osa saada mingist suuremast nähtusest, mida kõik soovijad saavad ise aidata kaasa kujundada. Sellise kontseptsiooni puhul pole vokaalsed oskused primaarsed, kuna fookus on rohkem eksperimentaalsusel, visuaalsusel ja kontseptuaalsusel. Ja Wahl laskis isegi tehisintellektil enda eest laulda! Nad on teadlikult karikatuursed ja dekonstrueerivad ning mängivad esteetiliste klišeedega. Samas loovad nad alati hea tuju ja ei tekita kordagi nadivõitu tunnet, nagu naerdaks kuulaja üle. Helilooja Igor Stravinskile omistatakse mõtet, et keskpärased laenavad, geeniused varastavad. Tommy Cashi loomingus on selgelt tunda hyperpop ’i üle võlli esteetikat 100 gecs ’i stiilis, Lõuna-Aafrika rave-rap ’i Die Antwoordi moodi ja seda nimekirja võib järjest pikemaks venitada. Wahli loomingus kohtab mõjutusi alates saksa šlaagritest kuni lo-fi ja vaporwave ’ini välja! Tõsiseltvõetav huumor Kui Eestis ilma tegev Florian Wahl on muu maailma jaoks pigem hästihoitud saladus, siis Tommy Cashi rahvusvaheline mõõde on jõudnud väga kõrgele ja kaugele. Kuidagi on tekkinud huvitav paradoks, et eesti muusikast on maailmas kõige tuntumad nimed surmtõsine Arvo Pärt ning kõige ja kõigi üle naerev Tommy Cash. Eesti on andnud maailmale kaks täiesti vastandlikku muusikalist nähtust: Pärdi kui askeetliku vaimsuse kehastuse ning Tommy Cashi popkultuurist, irooniast ja absurdist nõretava karakteri. Aga kas see ongi nii absurdne? Pärt eemaldus mürast ja leidis vaimse selguse. Cash seevastu sukeldus suure plärtsatusega mürasse, et sealt seest midagi uut esile tirida. Mõlemad otsivad, ainult tee ja vorm erinevad. Miks on muusikas nalja tegemine nii raske ning kohati suisa võimatu missioon ajal, kui huumor mujal kunstivormides, nagu näiteks filmikunstis, kirjanduses või eriti püstijalakomöödias, justkui edukalt toimib? Tommy Cash ja Florian Wahl on vähesed, kes on oma absurdsuses täiesti naljakad ja samas tõsiseltvõetavad. Ei muutu labaseks ega kurjaks. Nende huumor on segatud sügavama sotsiaalse ja esteetilise kihiga. Nad ei naera ainult millegi üle, vaid ka läbi millegi. “Kui nüüd natuke asja üle järele mõelda, siis võib ju küsida, miks inimesed siis näiteks Winny Puhhi ei kuula, mis ju ka absurdi ja lava- show  peale üles ehitatud on,” mõtiskleb Pruul. “Eks nad ikka kuulavad ka, aga AI-muusika võidukäik ja “läpakalaivide” esteetika on lihtsalt praegusele muusikatarbijale mõistevamad kui kitarrisoolod või pillimänguoskus üleüldiselt. See pole enam nii oluline. Ja pole ka minu asi vanu aegu taga igatseda, kui keegi teine seda tee. Küll saab seegi ring jälle täis ja lähevad päris pillid ka jälle moodi, pole kahtlustki.”

Orchid Classics sarjas ilmus äsja heliplaat kahe suurepärase viiulikontserdiga: Max Bruchi paljumängitud viiulikontsert nr 1 g-moll op . 26 ja Erkki-Sven Tüüri 2018. aastal Hugo Ticciati, Risto Joosti ja Tallinna Kammerorkestri esiettekantud viiulikontsert nr 2 “Angel’s Share” (“Ingli osa”). Teoste valik on väga õnnestunud, mõlemad toovad esile viiuli hinge – tema lüürilise olemuse, mis aga ei välista dramaatilisust ja teravaid aktsente. Hans Christian Aavik on kogu oma viiuldajatee jooksul olnud isikupärase ja samas väga ausa lähenemisega teostele, kõik interpretatsioonilised otsustused tulenevad muusikast ja sellesse süvenemisest. See omakorda võimaldab täie veenvusega esitada eripalgelist repertuaari. Aaviku erakordselt tundlik kõlataju, fantaasiarikkus ja hiilgav pillivaldamine teevad temast ühe oma põlvkonna huvitavama viiuldaja. Kui vahel kiputakse Bruchi viiulikontserti esitades kalduma sentimentaalsusse, siis Aavik tõlgendab teost karge romantilisusega, milles on küll melanhooliat, aga ka jõudu ja tahtelisust. Ka orkestri jõulised pursked rõhutavad, et Bruchi teos ei ole sugugi Johannes Brahmsi viiulikontserdi “vähem vend”, vaid võrdväärne helind. Teise osa alguses kujundavad solist ja orkester nõidusliku kõlaatmosfääri – soe tämber tekitab tunde sumedast suveõhtust või hoopiski millestki ebamaisest, mis on nii ilus, et saabki eksisteerida üksnes helides ja meie kujutluses. Kuid siingi näitavad interpreedid laia emotsionaalset ja dünaamilist skaalat nagu ka kontserdi teravate rütmide ja strihhidega finaalis. Odense sümfooniaorkestriga on Aavik tuttav juba Carl Nielseni konkursi päevilt, kus ta mäletatavasti võitis esimese preemia. Solist ja orkester tunnetavad teineteist väga hästi, kõik nüansid ja detailid on omal kohal. Dirigent Gemma New on pälvinud mitu olulist preemiat ja on praegu Uus-Meremaa sümfooniaorkestri peadirigent. Plaati kuulates tõuseb eriti esile tema oskus jälgida ja edasi anda muusikalist dramaturgiat. Erkki-Sven Tüüri kontserdist kujundavad solist ja dirigent kontrastirikka terviku. Aavik on leidnud teose jaoks kirkad varjundirohked värvid ja toob välja Tüüri kontserdi imelise ilu. Tahes-tahtmata tekkisid assotsiatsioonid Alban Bergi viiulikontserdi lüürilise ja valusa loomusega. Salvestise kõlakvaliteet on väga hea ning kaasvihiku tekst asjakohane. Loodetavasti leiab plaat rohkelt kuulajaid ja väärilist tähelepanu.

20. märtsil toimus Viljandis Sakala keskuses kontsert-mõtterännak “Hilisõhtune meditatsioon Bachiga”. Ruumi sisenedes võis üllatuda – polegi kontserdisaalide tavapärast tooliderida, vaid hoopis mööda põrandat laiali pillutatud kott-toolid. Vaatepilt tekitas elevust, kummalisel kombel aga ka rahulikkust. Meenus ka kusagilt meediast läbi käinud pealkiri: “Kontsert, kus võib magada”, ja mõtlesin, et ilmselt sellest kontserdist oligi juttu. See oli kolm aastat kestnud vaimse tervise sarja viimane projekt.  Sarja looja Heili Vaus-Tamm tuli kolm aastat tagasi palgatöölt ära, et teha erakorraldajana vaimse tervise sarja. Tõuke selleks andis talle Anna Teele Orava artikkel “Eesti noorte surmapõhjus number üks on enesetapp”. Tema eesmärk oli ühendada kultuur ja tervis, mida mujal maailmas nimetatakse culture for health  liikumiseks, kitsamalt vaimne tervis ja eriti just noorte vaimne tervis. Sarjas on kolme aasta jooksul lisaks kontsert-mõtterännakutele ja töötubadele kasutatud teatrivormi nii osalus-, impro- kui ka sotsiaalse disaini teatrina. Järjepidevalt käib taskuhääling noortelt noortele “Räägi, kuidas sul päriselt läheb”, on koostatud näitus “Kuidas kunst saab aidata? Eriliste inimeste maalid ja lood”, kooliarutelude sari “Tasakaalu(tu)s”, noorte vaimse tervise õhtud “Kuulatud ja mõistetud”, uus-sisserändajatele suunatud “Roots And Wings” ja eri rahvusi ühendav kultuuriköök “Intercultural Dinners”. Sel õhtul pakkusid marimbamängija Tanel-Eiko Novikov ja muusikaterapeut Alice Pehk publikule erilise elamuse – Bachi teoseid marimba esituses ja samal ajal võimalust kaevuda muusika abil oma alateadvusse. Kontsert algas Alice Pehki põhjaliku selgitusega, mismoodi kuulajana julgeda endal lasta muusikat ja olemist ja oma mõtteid ning võimalikke rännakuid kogeda. Kontserdi lõpus palus Alice ka Tanel-Eiko Novikovil toimunu kohta mõtteid avaldada. Võimalus oma mõtteid jagada pakuti ka kuulajatele. Usun, et see oli väga paljudele kuulajatele erakordne kogemus kuulda artisti ausat sissevaadet, kuidas tema muusika sündis. Kontserdil oli seos ka kujutava kunstiga – saalis olid välja pandud Viljandi kunstikooli õpilaste Anni Marita Kanguse ja Kretlin Lehtme tööd ning kontserdi ajal maalisid koha peal Mari-Ann Märka ja Lisethe Niilus. Bachi muusika kõlab paljudele kui midagi tüütut ja igavat. Kontserdi järel jagas üks kuulajatest –ta tuli siia just selleks, et vabaneda oma Bachi-foobiast. See oli tal tekkinud lapsena muusikakoolis, kui Bachi oli nii raske pähe õppida ja esitada. Aga nüüd see kontsert tõesti aitas teda. Mulle oli esmakordne kogemus kuulda Bachi teoseid marimbal ja ma väga nautisin seda. Marimba kõla meeldib mulle nagunii väga, aga koos Bachi muusikaga viis see rännakule, mis kestis justkui hetke.  Üllatusin, et see eriline kontserdivorm  tõepoolest toimis  – muusikaterapeudi juhendamisel sisenesime kott-toolidel mugavalt lesides avardatud teadvuse seisundisse Kuulamist mõjutas soovitus lasta oma kujutlustel, tunnetel ja mõtetel, mida muusika meis esile kutsub, vabalt olla, sest need räägivad meist endist ja sellest, mis toimub meie sees. Muusika kaudu on võimalik end avastada hoopis ootamatust küljest, võib meis avaneda miski, mis oli kaua varjul, mida me ehk ei soovinud, ei julgenudki üldse näha. Nii võib kontsert/muusika anda võimaluse leevendada stressi, tõsta eneseteadvust ja toetada vaimset tervist. Eriline oli märgata, et sel kontserdil ei olnud tähelepanu mitte esinejatel, vaid iseendal. Miks mitte seda kogemust edaspidigi muusikat kuulates kasutada! Eesmärk tõsta teadlikkust muusika kasutamisel vaimse tervise heaks sai paljudele kindlasti täidetud. Praegusel ajal on vaimse tervise hoidmine ilmselt aktuaalsem kui kunagi varem. Häid uudiseid on keeruline leida, elu kallineb pidevalt, looduskeskkonda tuuakse järjest enam ohvriks inimeste kõiksugustele vähem või rohkem ulmelistele soovidele. Sellises olukorras on selline eriline kontsert koos juhitud mõtterännakuga just see hetk iseendaga, mis aitab halli argipäeva rõõmu, rahu ja värve tuua, et suuta järgmisele päevale veidi erksamalt vastu minna.

Steven Isserlis ERSO ees. FOTO KIUR KAASIK Tänavune hooaeg on olnud Eesti muusika- ning iseäranis keelpillisõbrale eriliselt helde. Stardi andis juba sügisene “Keelpillifookuse” festival, Marcel Johannes Kits soleeris oktoobris Londoni filharmooniaorkestri ees. Märtsis esinesid aga lausa nädalase vahega maailma tipptšellistid Steven Isserlis ja Daniel Müller-Schott, aprilli alguses viiuldaja Maria Włoszczowska  ning tulekul on veel tšellist Pieter Wispelwey kontsert.  14. märtsi ERSO kontserdil “Kevadine hommik” esines meie rahvusorkestri ees Schumanni tšellokontserdiga legendaarne briti tšellist, CBE ( Commander of British Empire ) Steven Isserlis. Kontserdile eelnenud päeval viis ta EMTAs läbi ka meistriklassi. Isserlis on Eestit külastanud varemgi: 2014. aastal soleeris ta Pärnu muusikafestivalil Eesti Festivaliorkestri ees. Isserlist peetakse üheks oma aja juhtivaks muusikuks. Lisaks hiilgavale soolotšellisti karjäärile on ta aktiivne kammermuusik, õpetaja, muusikast kõneleja ning kirjutanud ka muusikateemalisi raamatuid, millest kaks on mõeldud lastele. Isserlise tähelend algas 1988. aastal John Taveneri teosega “The Protecting Veil” ning sealtpeale on teda kuuldud solistina maailma juhtivate orkestrite ees, nagu Berliini ja Viini filharmoonikud, Leipzigi Gewandhaus-orkester jpt. Isserlis on teinud koostööd mitmete ajastu pillidel mängivate orkestritega, andnud välja teoste redaktsioone ja kasutab laval erinevaid pille olenevalt esitatavast repertuaarist. Schumanni tšellokontserdi esitas ta Stradivari soolkeeltega tšellol “Marquis de Corberon”, mida laenab talle Londoni kuninglik muusikaakadeemia. Isserlise mängu on raske isegi iseloomustada: kui miski on täiuslik, milline see siis on? Silma torkab tema kirglik mänguhimu, armastus iga viimase kui noodi vastu. Ta ei forsseeri kunagi, tema lähenemine on lüüriline, ilunautijalik. Schumanni kontserdi viimane osa, mida sageli esitatakse heroilis-marsilikuna, kujunes Isserlise esituses intiimseks pihtimuseks, justkui kajastades inimolendi hapralt ekslevat teekonda. See tšellokontsert on vormi poolest ebaharilik: ballaadilikult voolav ja samal ajal tehniliselt ülikeeruline, kuigi viimast asjaolu kuulates ju eriti ei märka. Isserlis laseb end juhtida just ballaadilikkusest, teos kulgeb nagu vana jõgi, iga käänaku taga ootamas uued ja ometi justkui etteaimatavad üllatused. Orkestriga on ta ühises ansamblis ja teeb koostööd, kuulates ei tekigi tunnet, et ta soleerib orkestri ees. Hoolimata suhteliselt vaiksest dünaamilisest nivoost ei olnud Isserlist kuulates kordagi tunne, et midagi läheks kaduma. Orkester tuli solistiga tundlikult kaasa, teosest kujunes tõeliselt nauditav tervik ja publik juubeldas. Solist tänas eraldi käepigistusega tšellorühma kontsertmeistrit Theodor Sinki, kelle osalus kontserdi II osa duo-episoodides oli tõesti nauditav. Lisapalana kõlas Gruusia helilooja Sulkhan Tsintsadze “Chonguri”. Chonguri , mis kõlalt meenutab mõnevõrra bandžot, on Gruusia ja Aserbaidžaani päritolu näppepill. Isserlis suutis tšellol  pizzicato ’s tundlikult edasi anda selle rahvapilli ürgset hõngu. Meistriklassis keskendus Isserlis noorte mängijate avatusele, julgustades neid ja toetades muusika kulgu sageli o ma pillil harmooniat kaasa mängides. Õpilased kirjeldasid hiljem, kui inspireerivalt Steven Isserlis neile oma mängu ja olekuga mõjus. Kontsert tervikuna pakkus veel üllatusi kahe esiettekande näol: Helena Tulve “Signs and Signals” ja Lili Boulanger’ teos “Kevadhommikust”, mis kõlas ERSO esituses esmakordselt. Helena Tulvet tunneb kuulaja kontrastiderohke ja küllaltki raskepärase ning tiheda helikoega teoste poolest. Ka “Signs and Signals” on tihkelt täis märguandeid, vastandusi, üleskutseid, mis panevad orkestri muusikuile tõsise kohustuse olla maksimaalselt ergas ja reageerimisvalmis. ERSO sai selle väljakutsega suurepäraselt hakkama. Tulve teos on väga tundlik ja mitmekesine, sellist informatsioonitulva on ühekorraga keeruline hõlmatagi. Autor kutsub inimesi üles märkama ja järgima märke, mis meie ümber on, selle asemel et keskenduda näivusele. Tunnistades ka ise, et teos kannab endas tumedust ja ärevust, ärgitab ta siiski ootama kevadet ja otsima õnnelikkust. Üllatuse pakkus Boulanger’ helitöö. Helge ja värvikana see võlus ja liigutas, eriti arvestades autori traagilist saatust (Lili Boulanger’l oli äärmiselt nõrk tervis ja ta suri kõigest 25-aastaselt; muusikamaailm oleks kahtlemata palju võitnud, kui ta elu oleks kauem kestnud). Kontserdi lõpetas Schumanni sümfoonia nr 1 B-duur “Kevadsümfoonia”. Piduliku ja rõõmsa alatooniga teos leidis ERSO ettekandes suurepärase väljenduse.  Mõjuv on ERSO põhimõte alustada iga oma kontserti Ukraina hümniga. Nii ei saa me eemalduda (nüüd on kombeks öelda: “väsida”) kisendavast ebaõiglusest ja kannatustest, mida see rahvas kogeb, vaid oleme kutsutud sellele vähemalt mingil moel kaasa elama. * Vaid nädal hiljem esinenud saksa tšellist Daniel Müller-Schott on õppinud teiste seas ka Isserlise käe all. Tema äärmiselt tundlik poognakäsi on küllap sealtki mõjutusi saanud. Tema õpetajate nimestik on muljetavaldav: Walther Nothas, Heinrich Schiff, Mstislav Rostropovitš. Eesti kuulajale on tšellist varasemast tuttav: 2017. aastal esitas ta Estonia kontserdisaalis SWR Raadio sümfooniaorkestriga Elgari tšellokontserdi ning 2022. aastal “Keelpillifookuse” festivalil Bachi sooloteoseid. Üks selle interpreedi suuri oskusi on ilma forsseerimata saal helisema panna nii piano ’s kui  forte ’s. Kontserdi alguses kõlanud Beethoveni “7 variatsiooni Mozarti teemale” Es-duur esindasid piano -mängu meistriklassi. Koostöös Kanada pianisti Alice Burlaga helisesid hõrgu koega variatsioonid läbipaistvalt ja õrnalt. Alice Burla on väga peen kontsertmeister, astudes esile seal, kus vaja, ning tõstes esile solisti just seal, kus vaja.  Sama kehtis ka Schuberti “Arpeggione”-sonaadis. Kuna sonaat on kirjutatud sootuks teistsugusele instrumendile, kuuekeelsele arpeggione ’le ehk kitarr-tšellole, pakub see tšellol esitajale tehnilises mõttes päris suuri ülesandeid. Müller-Schott on küll virtuoos, kuid see ei määra tema esitusstiili: esiplaanil on ikka muusika ilu, kõlasügavus ning -värvid. Kava tippteosteks kujunesid siiski kontserdi II pooles kõlanud Debussy sonaat d-moll ja Francki sonaat A-duur. Debussy sonaat on lühike, kuid tujukas teos, mis annab mõlemale partnerile võrdselt tegevust. Kummalisel kombel on helilooja ise väitnud, et pianist peaks siin tšellisti saatma, “mitte tšelloga võitlema”. Ometigi on kahekõne ja imitatsioon teoses nii tähtsal kohal, et lausa võimatu oleks siin kujutleda klaverit lihtsalt n-ö solisti saatmas. Humoorikad krutskid, mis leiduvad tšellopartiis, tulevad ette ka pianisti partiis. Debussy olevat sonaadi loomisel lähtunud vaid “iseenda lõbust” ja nali ning mängulisus sõna parimas mõttes on ka teose ettekandjale parimad abimehed. Kava lõpetanud Francki sonaati tuntakse eeskätt viiulisonaadina, autor ise on teost kirjeldanud viiuli- või tšellosonaadina. On koguni arvatud, et ta algselt kirjutaski valmis sonaadi tšellovariandi, viiuliversioon sündis aga hiljem kuulsa viiuldaja Ysaÿe  tellimuse peale ja sai ühtlasi talle pulmakingiks. See helitöö nõuab mängijailt suurt energiat, vastupidavust ning füüsilist ja emotsionaalset jõudu. Mängijate nooruslik jõud ja samal ajal selgesti tuntav küpsus kandsid esitust energeetiliselt kõrglaetuna. Publik reageeris ettekandele vaimustusega ja ovatsioonid ei tahtnud lõppeda.  Lõpetuseks tahaksin öelda tänusõnad Eesti Kontserdi ja ERSO suurepärastele produtsentidele ja loomulikult sponsoritele, kelleta me neid imesid ei kogeks. Jõudu neile!

Elulooraamatuid muusikutest ei ole meil kunagi liiga palju. Õnneks neid ikka ka jätkub – kui meenutada näiteks, mis kirjutatud pianistidest-pedagoogidest: Toivo Nahkuri “Vestlusi Bruno Lukiga”, “Meistri haare”, Toivo Nahkuri “Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust”, Iren Lille “Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”, “Ansamblis olemine. Helju Tauk”, “Helju Tauk. Muusikast võlutud”, Kaljo Alaküla “Jutustus Eestimaa naisest Vaike Vahist”, Ada Kuuseoksa “Maestra Anna Klas 100”, Äli-Ann Klooreni “Laine Mets. Daam klaveri taga”.  Äli-Ann Klooren on ka eelmisel aastal ilmunud raamatu “Lilian Semper. Tark pianist, kuldne inimene” autor. Siis möödus Lilian Semperi sünnist 90 aastat. Mis meeldis mulle Äli-Ann Klooreni esimest raamatut “Laine Mets. Daam klaveri taga” lugedes, meeldib ka nüüd. Kõigepealt, et ta jutustab lugu, mida loed nagu ilukirjandust, aga samas on see tõsine, mõtlevapanev kirjutis sellest inimesest. Tema kirjutamisstiil on värvikas, ei muutu kuivaks ega ametlikuks. Mulle meeldib väga, kuidas need raamatud on loogiliselt ja ülevaatlikult struktureeritud, eriti see, et tsitaadid on põhitekstist eristatud kursiivi ja kitsama veeruga. Algpeatükkides on detailselt räägitud Lilian Semperi perest, kodust ja lapsepõlvest, oli ta ju selliste väljapaistvate inimeste tütar, nagu kirjanik Johannes Semper ja muusikateadlane ning pianist Aurora Semper. Suguvõsas oli teisigi kunstiinimesi, nagu kunstnikust onu Adamson-Eric. Semperi õpilasena mäletan tema kodu, kus meil oli võimalus ikka külas käia. Maalid seintel, laeni raamaturiiulid, Adamson-Ericu eriline laevalgusti, “biedermeier”-stiilis laud, kus pakuti kohvil üliõhukestest portselantassist, keskel hõbedane suhkrutoos suhkrutangidega, mille kasutamisnippi andis nuputada. See kunagine kultuursust täis maailm elustub seal. Fotol on kaks nukuna kaunist väikest tüdrukut: heleblond Lilian ehk Lillu oma ilusa vanema õe Siiriga, kelle sõja lõpul viis tuberkuloos. Jutustused lapsepõlvest, koolielust Tallinnas, kuhu on kokku kogutud päris haruldasi materjale, nagu näiteks väikese Liliani oma joonistatud pildid, leheküljed tema koolivihikutest ja muuhulgas ka õpetus “kuidas lihtsalt ja odavalt nukumööblit valmistada”. Edasi klaveriõpingud, õpetajad Irmgard Kaudre, Heljo Sepp ja sealt edasi väga huvitav õppeperiood Moskvas. Miljonilinn Moskva oli suur kunstide meka, kus on igal ajal kihanud tohutult rikas kultuurielu. Seal puutus Lilian Semper kokku klaverimaailma suurtega, Heinrich Neuhausiga, teiste väljapaistvate professoritega, tema enda õpetaja oli Jakov Zak. Kõigest sellest, mis ta seal nägi ja kuulis, on õnneks säilinud päris palju kirjalikke materjale. Kirjades emale Aurora Semperile, mis on kokku kogutud raamatusse “Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958 kuni 1961”, samuti on üht-teist mälestuste raamatus “Lilian Semper. Kestvas valguses”. Seal kajastuvad kogetud erilised elamused, üks suuremaid sel ajal toimunud I Tšaikovski konkurss, kus võitis legendaarne Van Cliburn. Vaimustus sellest pianistist ei jäänud puudutamata ka noort Lilian Semperit. Tal oli isegi olemas foto Cliburni autogrammiga. Seda hetke käsitleb raamatus väike võluv peatükk “Diagnoos: raskekujuline Cliburni hullustus”. Edasi liigub lugu jälle elu etappe pidi, räägitakse tema kontserttegevusest pärast Moskvat Tallinnas, paaril leheküljel on abiellumine Jüri Plingiga. Omaette peatükk on pühendatud pikaaegsele duole Lilian Semper - Mati Kärmas. Ära on toodud päris palju kontserdiarvustuste tsitaate. Seejärel jõuame juba Lilian Semperi elu väga suure peatüki – õpetajatöö juurde. Raamatus on räägitud õpilastest ja leiab Lilian Semperi enda mõtteid õpetamisest. Näiteks ütleb ta: “Kõige raskem selles töös ongi määratleda individuaalsust, tõmmata piir lolluse ja isikupära vahele. Andekate õpilaste puhul on seda kerge ära tunda, teistel aga võib ivake jääda õpetaja varjus avanemata.” Määratleda individuaalsust: seda tõesti tegi ta kogu elu vältel. Tal oli anne tabada igaühe omapära ja leida individuaalne lähenemine. Õpilaste mälestustes on omakorda värvikaid ja humoorikaidki tähelepanekuid. Näiteks Kai Ratassepp meenutab, kuidas õpetaja armastas nooti palju kirjutada: “Sellel ajal, kui õpilane mängis, oli vaikselt kuulda pidevat pliiatsisahinat. Ta kirjutas palju ja värvikaid väljendeid kasutades. Pliiatsisahin mängu ajal andis juba ette teada, missugune olukord oli – mida rohkem kirjutamist oli kuulda, seda kehvemad asjalood olid.” Omaette peatükk on pühendatud Lilian Semperi enda kirjutamisele. Tal oli selleks annet,  kirjaniku tütar nagu ta oli. Ta kirjutas arvustusi ja on teinud mõned intervjuud, neist eriti särav intervjuu Arbo Valdmaga. Üks väga eriline peatükk raamatus on “Segased üheksakümnendad”. Eesti uue vabariigi algus tõi kaasa palju muutusi ja väärtuste ümberhindamist. Kerge see aeg ei olnud. Peatükk algab luuletusega mitte just rõõmsas alatoonis, mis väljendab selle aja raskusi, meeleseisundeid ja võibolla ka Lilian Semperi isiklikke eluprobleeme sel ajal, milleta ju elu kunagi ei ole. Võluv on suvekodude peatükk. Neid oli Semperitel mitmeid, algul Lõuna-Eestis: vanaisa Komsi talu, Tammiku talu Luual, puhkepaik Prossa järve ääres. Aga ühel hetkel tekkis vajadus Tallinnale lähemal asuva suvekodu järele. Nii saigi Lilian Semper oma Laulasmaa suvila Helikülas, kus palju teisigi muusikainimesi. See oli talle armas koht, kus sai puhata ja mõtted vabaks lasta. Raamatus on tore reiside peatükk. Noore tudengina käis Lilian Semper rühmadega matkamas küll Karpaatides ja Kaukaasias. Ka ema ja isa armastaid reisida. Hämmastav on lugeda, et 1960, 1970ndatel aastatel käisid nad sellistes maades nagu Inglismaa, Lääne-Saksa,  Egiptus ja Hiina. Lilian Semperi sõidud viisid ka eksootilistesse kohtadesse, nagu Kuuba ja samuti Ameerika Ühendriigid, kus Semper abikaasaga külastasid oma sugulasi. Lääne-Berliin oli ta aga tutvustamas Estonia klavereid. Huvitav peatükk on sõprusest Soome helilooja Juhani Komulaineniga, neid sidus ka kunstihuvi. Komulainen sai tema kodu külastades Viiralti graafilist lehte “Lamav tiiger” nähes kire meie suure kunstniku vastu, mis viis teda põnevate kunstiavastusteni. Raamatus on muidugi palju juttu Lilian Semperi aktiivsest tööst muusikaakadeemias, kus ta oli pikaaegne lugupeetud klaveriosakonna juhataja. Lisaks põhiosale on raamatul hulk väärtuslikke lisasid. Kõigepealt on siin valik tema luuletusi. Seejärel artiklid: Veljo Tormise kolme prelüüdi ja fuuga analüüs, artiklid oma õpetajatest Irmgard Kaudrest, Heljo Sepast, samuti pikk ja huvitav lugu Erika Franzist Teater.Muusika.Kinos. Kogu kontserdiarvustusi – sinna tasuks ka praegustel kirjutajatel pilk heita. Festivalide ja konkursside kajastused, artiklid Eesti Klaveriõpetajate Ühingust, kus ta oli aktiivne liige.  Siis on toodud aastate kaupa kõik Lilian Semperi soolokontserdid ja esinemised orkestriga. Tema raamatute bibliograafia, neid ei ole küll palju: Ene Kuljuse koostatud Eesti Teatri ja Muusikamuuseumi välja antud “Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958 kuni 1961” ja raamat, mille koostasin 2008. aastal, üsna vahetult pärast õpetaja lahkumist “Lilian Semper. Kestvas valguses”, kuhu on koondatud tema kaasteeliste: kolleegide, sõprade. tuttavate, koolikaaslaste, õpilaste meenutused ja mälestused. Ära on toodud plaadid Lilian Semperist ning kogu register tema kirjutistest ajakirjanduses, samuti kõik tema antud intervjuud ja raadiosaated, erviklik kogu tema osalusega telesaadetest ETV arhiivis ja kõik tema salvestatud teosed rahvusringhäälingu arhiivis. Siin on ka tema õpilaste täielik nimekiri. Eraldi tahaksin veel mainida kujundust, mis käib hea tunnetusega käsikäes tekstiga. Fotod on hoolikalt valitud. Avapilt on sarmikas foto, mille Semperist võttis Ingmar Muusikus tema enda kodus. Siis väga väärtuslikud pildid vanematest, lapsepõlve- ja kooliajast. Põnev on vaadata ühispilte klassidest ja konservatooriumi õppejõududest. Pildid abikaasa Jüri Plingiga ja esinemisfotod. Fotod õpilaste ja kolleegidega konservatooriumist, hiljem muusika- ja teatriakadeemiast. Laulasmaa pildid, mis on kuidagi väga temale omased, kus ta vaatab mõtlikult oma suvila terrassilt või istub mere ääres kivil. Ja lõpuks muidugi kaas, kuhu on valitud nagu kuldsetes toonides pilt, mis tundubki õige. Kollane ja kuldne olid tema värvid. Raamatus on Semperi isiksust hästi ja delikaatselt tabatud tema mitmetahulisuses ja loomulikkuses, helges ja tundlikus natuuris, mis on kokku andnud ilusa ja jääva terviku. “Lilian Semper. Tark pianist, kuldne inimene”. Koostanud Äli-Ann Klooren. Toimetajad Äli-Ann Klooren, Katrin Puur. Kaanekujundus ja küljendus Anneli Kenk (Saarakiri).Trükikoda Greif 2023, 180 lk.

“Els, sa oled meil lihtsalt öeldes legend! Lauljana alati hääles ja vormis ja naiselikult veetlev! Sa vääriksid palju suuremat tähelepanu, aga sa ise ei kipu sugugi end esile tõstma!” Nii rääkis Urmas Ott Els Himmale aastaid tagasi üht televestlust tehes. Mul on meeles minu esimene mulje, kui tema vend Rolf Uusväli tõi Elsu ühel päeval raadio muusikatoimetusse. Tõepoolest – ta oli sõrmeotsani daam! [Ei, Els, ära katkesta mind! Ja palun ära naera, las ma räägin.] Tõsi on see, et Els oli ja on väga stiilne. Oma olekult hillitsetud, rääkimiselt vaoshoitud, väljanägemiselt sarmikas. Läbinisti. Selline ta ongi. On laval, on seltskonnas ja muusikute ringis liikudes, on ametlikes toimingutes. Tema kirglik ja jõuline temperament on aga tunnetatav ja seda näeb-kuuleb tema esitatud muusikas, vestluses lähisõprade ringis, aga vahel peab ta selle lahti laskma ka oma tahtmiste eest võideldes ja Rolfi muusikapärandit kokku korjates. Siis võib ta olla tuliselt veenev! Ilmselt oled sina, Els, ja ka su õed-vennad väga palju häid geene pärinud esivanematelt ja soodsas kodus üles kasvanud. Meie kodus kõlas alati muusika. See on küll hästi iseloomulik. Lauldi, mängiti pille. Ja muidugi kuulati palju heliplaate. Meil oli koera pildiga grammofon, “His Master’s Voice”, ja mina pisikesena ei jõudnud ära mõistatada, kuidas need lauljad sinna pilli sisse ära mahtusid. Valdavalt mängiti meil klassikalist muusikat. Rolf, kes oli minust vanem, minu jaoks igas mõttes tähtis ja mõjukas, harjutas klaverit. Hiljem käisin Rolfiga ka kirikutes tema oreliproove kuulamas. Minust kümme aastat vanem õde oli abielus läti ooperisolisti Ivars Krastiņšiga ja ma olin kõikidel koolivaheaegadel palju nende kodus Riias. See oli pere, kus muusika mängis hommikul ärkamisest õhtul uinumiseni. Neil oli tohutu plaadikogu ooperikuulsustega. Maailma paremik. Ooperiklassika sai mulle omaseks, nagu Rolfi kaudu ka väga palju klaverimuusikat. Ma arvan, et lauljate kuulamine, nende häälte kuulmine on andnud mulle matkimiseks eeskuju. Nii et kui minu kohta ikka öeldakse – lauljana iseõppija, siis parimate vokalistide jäljendamine andis mulle paratamatult hääle kasutamise kriteeriumid, samuti oskuse oma häält kuulata. Riia ooperiteater ei puhanud suvel ja me istusime õde Kerstiga pea igal õhtul teatris – nii jäi mulle külge arusaamine muusika ja tämbrite ilust. Vist ka mõistmine vajadusest teha häälega tööd. Kas see haavab kuidagimoodi su hinge, kui seda muusikat, mida oled eluaeg esitanud, nimetatakse meelelahutuseks? Sugugi mitte. Elu on nii paljutahuline ja tunnetest äärmusteni rikas. Ma mõistan, et sellisest muusikast saab inimene kõige kiiremini oma vaimule lõõgastust ning tunnetele tuge ja toitu. Siin on peidus omamoodi paradoks: kõik, kes seda žanri viljelevad, sina sealhulgas, võtavad seda väga tõsiselt, tehes oma tööd kire, süvenemise ja tõsidusega, olgu need siis meeleolulaulud, rock kõigis oma avaldustes või džäss. Mis puudutab džässmuusikat, siis arvan, et oma parimas ilmingus ei ole see küll mitte kuidagi meelelahutusmuusika. See nõuab ikka midagi kaugelt enamat kui viisipidamist ja pillimängu oskust. See toob välja midagi hoopis sügavamat kui tavalised tunded, ma mõtlen rõõmu-helluse-kire-viha ehk kõik inimlikud tunded, mis lauludes leida. Džässis on kõik see inimlik tundeskaala samuti olemas, aga midagi on veel lisaks – ja see on intellektuaalne moment. Improviseerides on haaratud inimese-mängija kogu intellektuaalne palett. Inimene peab olema mingi säsi ja sisuga, et suuta džässmuusikat luua. See on loomine. Iga hetk. Ja selline vaimselt aktiivne koosmusitseerimine on ju mõneti nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Iga esitusega, iga kord – võib ju nii öelda? See annab vaimse naudingu nii tegijatele kui kuulajatele. Mina saan rääkida kuulaja poolt. Jaa. Vaimse naudingu saab kuulaja heade muusikute puhul. Keskpäraste mängijate puhul, ma kardan, saab vaimse naudingu vaid tegija ise. Missugust osa pead meelelahutusmuusika skaalal oma alaks? On su valikud ja eelistused aastatega muutunud? Kui palju on sul üldse olnud vabadust valida? Mina tulin muusikasse kuuekümnendatel aastatel ja see oli meie džässis kuum aeg. Ehkki olin juba lapsena kuulanud palju džässi, klassikalist ja ooperimuusikat, sulandusin muusikaellu põhiliselt just džässi kaudu, mis sobis mulle kõige rohkem. Džäss võlus mind. Laulsin palju koos Raivo Tammiku ansambliga, ka festivalidel. Ja Helmut Aniko ansambliga. Olen koostööd teinud Tiit Pauluse, Aleksander Samohvalovi, Lembit Saarsalu, Aldo Meriste ja veel paljude Eesti parimate muusikutega. Ma esinesin Eesti džässifestivalidel, aga käisin hiljem, ka seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel lähisuurlinnades Riias ja Leningradis, ka Soomes, samuti Chișinăus ja Thbilisis, kus mind austati laureaaditiitliga ja lausa “kanti kätel”. Gruusias tegid üldse eestlased ilma: Paap Kõlar kutsus esile vaimustust ja ühel aastal oli Paul Mägi see, keda kanti sõna otseses mõttes kätel. Aga elamusrikas oli ka teadlaste linn Novosibirsk, kus kõik festivalikontserdid läksid väga heale, väga kaasa elavale targale publikule, kus meid, kes me olime tulnud tollase N. Liidu paljudest džässiklubidest, osati hinnata ja austada. Ka seal anti mulle laureaadi tiitel. Need on unustamatud elamused! Aga et need “vabaduse uksed” löödi seitsmekümnendatel – vähemalt meil siin –, suure pauguga kinni, siis jäid vaid üksikud “saarekesed”, kes sellest oma meelismuusikast kinni hoidsid ja seda elus hoidsid. Neid ei lastud tihtipeale festivalide ligigi. Koos Uno Loobi, Eri Klasi ja Kalju Terasmaaga. FOTO HEINO VILMS Laulsid ka teiste maade suurte orkestrite, bigbändidega – see sobis sulle? Oo-jaa! Mul ei tule vist kõik meeldegi, aga laulsin koos teiste raadiote – Leipzigi, Soome, Moskva ja Läti raadio bigbändidega, ja Eddie Rosneri džässorkestriga, mis oli tollal maailmakuulus, ja Moskva Music Halli omaga. Kõige selle juures on sul ikka põhitöökoht olnud meie endi ansamblite ja projektide juures – nagu nüüd on kombeks öelda. Meenutame kasvõi Ahto Veermet hea sõnaga. Ahto ansambel tegutses restoranis Kevad. Selle solistina ma alustasin ja laulsin seal umbes kaheksa-üheksa aastat. Mulle sobis õhtune töö, sest mul olid juba väikesed lapsed kodus. Teine asi oli see, et kuus korda nädalas kolm tundi laulda oli ka treeningu eest. See on igale muusikule oluline, ka lauljale. Mulle sobis ka Ahto Veerme džässilik mõtte- ja loomingulaad. Laulsin palju tema laule, aga ka tolleaegseid populaarseid lääne laule, mida meie muusikud-arranžeerijad raadiost maha kirjutasid. Kevades tegid seadeid Ahto Veerme ja Sven Grünbergi isa Harald, kes oli meie klaverimängija. Kevade kavades oli üks pool džässi ja teine muid laule. Töö oli huvitav, sest repertuaar uuenes pidevalt. Aga tööpakkumisi tuli ka mujalt ja teiste muusikutega. Ma ei pidanud kunagi ise tööd otsima, esinemised ja võimalused tulid justkui ise mu juurde. Läksin justkui oma rada. Esimest korda kutsuti mind ETV-sse üsna algul, kui olin Kevadesse tulnud. Mäletan, et see oli Astrid Lepa saade. Seletamatutel põhjustel olin sealtpeale ETV-s peaaegu igal kuul. Laulsin Ahto laule ja üsna palju ka Emil Laansoo ansambliga. Laansoo pakkus laule välja, aga repertuaari otsisin ka ise. Kustas Kikerpuu oli televisioonis mees, kes ei andnud valikuvõimalusi. Mulle ei istunud üldse näiteks “Oi aegu ammuseid”, ütlesin, et see on tegelikult Artur Rinne laul, mitte minu, aga Kustas oli järeleandmatu. Tal endal oli mitmeid hästi keni laule, mida esitasin. Ühe valsi asjus aga läksime täitsa tülli, keeldusin seda laulmast ja siis oli tema poolt tükk aega vaikus. Uno Naissoo kirjutas mulle mitmeid laule ja tema ballaadilaadseid laulsin ka džässifestivalidel. Nii et igat moodi on olnud. Tähelepanu mulle jagus ja vahel tundus, et üleliiagi. Eks siis oli väikselt tunda ka pingeid, kas just kadedust, aga midagi sinnapoole ... Telefilm pakkus mulle esinemisvõimalusi mitmes muusikafilmis, aga see oli pisut hiljem. Tollal oli protsess meeleolumuusika vallas ikka selline, et heliloojad kirjutasid laule ja televisioon vajas neid. Või vastupidi. Nii et enamasti ikka pakuti sulle laulu, ja valik oli siis – võta või ära võta. Oli kombeks, et kui keegi juba üht laulu laulis, eriti esmaesitust, värsket laulu, siis oli see “tema laul”, mida teised enam kavadesse ei võtnud. Mõnel korral ma ikka loobusin pakutust, kui laul kohe üldse ei istunud. Laule kirjutasid tollal heliloojad – profid. Läänest arranžeeritud lauludele tegid meie sõnameistrid eestikeelse teksti. Olen võimaluse piires alati soovinud laulda eesti keeles. Ma kuulan palju noori lauljaid ja juba aastakümneid laulavad nad peamiselt inglise keeles. Mõtlen siis – miks te ometi eesti keeles ei laula? Aga ma mõistan ka noori, kes eelistavad inglise keelt, sest selles on eriti inglise originaallaule laulda palju sujuvam ja lihtsam, eriti kui sul ei ole käepärast väga head sõnade eestindajat. Repliigina: praegu kirjutavad väga paljud lauljad endale ise laule. Ikka enamasti inglise keeles ... Aga sa vist ei taha kommenteerida? Ei tunne neid tegemiste impulsse ja – mis ma oskan öelda ... Siiski jääb mulle tunne, et kuni ma pole eesti lauljat kuulnud eesti keeles laulmas, ei saagi ma tema kohta midagi öelda. Kas sa salvestasid ka Eesti Raadios? Sealse estraadiorkestriga? Jah, ja palju. Küll aga mitte Eesti Raadio estraadiorkestriga. Seal olid omad kõvad tegijad, nagu Heli Lääts ja teised seda masti. Mul on küll meeles üks tore episood, kus pidin laulma üht Heli laulu Saku suurhallis, aga selles olid mõned minu häälele kõrged noodid ja Peeter Saul ei olnud nõus kogu orkestriseadet transponeerima. Küsisin siis Helilt nõu, kuidas neid noote võtta. Tema ütles, et kui see ei ole just kulminatsiooni pikk noot, mida see õnneks ei olnud, siis nipita, libise sellest üle ja lase edasi. Nii ma tegingi. Heli ise kuulas ka kontserdil mu esinemist ja jäi rahule. Räägime nüüd Tallinna varieteedest. Ligi kahekümneaastane tööperiood oli sul Viru hotelli ning kahes Tallinn nime kandvas varietees – baar-varietees Harju tänavas ning hotelli Tallinn restorani omas, hiljem ka mõned aastad Olümpia hotelli varietees. Kokku aastad 1973–1991. Varieteega kaasneb šabloonne mõtteviis, et seal elatakse kerglasevõitu elu, et lauljale on see kerge leib – kaks laulu õhtu jooksul ja kõik –, et tantsutüdrukud on kergemeelsed jms, eks? Aga see pole üldsegi nii. Need aastad olid mulle põnevad, eriliselt arendavad ja pakkusid mitmesuguseid esinemisi. Aga kerge see leib muidugi pole. Hommikul kell 9 on inimese mõttemaailm ja tegutsemisvalmidus ühtmoodi, õhtul kell 9 pead end tööle sundima, et olla heas vormis, heas tujus, suhtlemisaldis ja sinu numbrid peavad sul olema tip-top. Siiski – varietee atmosfäär on eriline. Kõik Tallinna kolm varieteed olid kõrgelt hinnatud ja ju nad olidki kunstiliselt heal tasemel programmiga. Esinejad saabusid kohale kuidagi sõbralikus meeleolus. Õhkkond oli asjalik, soe ja loominguline. Esinemine kulges tempokalt ja hea tujuga. Mul oli tihtipeale paar laulu programmi esimeses osas, veel paar laulu teises osas ja lõpus tuli meil kõigil taas laval olla. Nii et terve õhtu oli ikkagi kinni. Oli üks periood, kus esinesin oma numbritega kahes varietees paralleelselt, siis viidi mind autoga ühest esinemiskohast teise ja tagasi. Tempo oli kiire. Varietee õhkkonda hoidis üleval ka eriline atmosfäär: külalised tundusid jõukad, kenad, rõõmsad, viisakad, hästi lõhnavad ... Ka esinejad olid kenad: ilusad noored tantsutüdrukud, kõvad professionaalid ja solistidki teatri balletitantsijad – treenitud ja distsiplineeritud juba lapseeast peale. Kaunid kostüümid, hea muusika.Pealegi juhendasid meid sellised meistrid nagu Inge Põder, Mait Agu, Ago-Endrik Kerge ja Vjatšeslav Maimussov, kes ka ise meiega esines. Kas sa tundsid end varieteelaval hästi? Jaa, tundsin küll. Mul ei olnud kohustust käia trennis, aga käisin, sest lavaline liikumine eeldab ju head kehavalitsemist. Ja nii ma siis olin nagu väike käbi nende ilusate pikajalgsete baleriinide keskel. Aga see oli tore ja kasulik. Mul oli vahel ka oma kava viie-kuue laulu ja liikumisega, siis käis tempokas kostüümivahetus, kuni alusriieteni välja, ja lisaks kingad, mis olid minu väikese kasvu puhul alati kõrged – ega see nii mugav olnudki. Pool tundi laval laulu-tantsu võttis füüsiliselt päris läbi. Laulmine nõuab füüsilist jõudu! Pealegi häiris liikumist laval ja tegi ettevaatlikuks juhtmerägastik, sest tollal käisid mängijate-lauljate mikrofonid kõik juhtmetega, mitte nii nagu praegu. Siiski olid need õhtud otsekui sisenemine argipäevast hoopis teise maailma, kus ma püüdsin anda endast parima. Viru varietees oli programm pikem ja mitmekesisem kui baar-varietees ja meie kõigi kaunid sädelevad kostüümid tehti valmis Estonia teatri töökodades. Tallinna varietees tuli aga ise oma kostüümide eest hoolt kanda. Nii et mitu plusspunkti tuleb tagantjärele mõeldes Viru varietee kasuks. Baarvarietee Tallinn programm oli välise sära ja särtsu mõttes tagasihoidlikum, aga majal oli soliidsuse aura, juba alates treppidest, mis üles saali avanesid ... Ka publik tundus seal vaoshoitum ja kunstilise taseme mõttes nõudlikumgi. Nii et need paigad olid erinevad ja pakkusid ka esinejatele erinevaid võimalusi. Aga lava- ja lavatagune rahvas oli tore ja sõbralik. Tol ajal ei lubatud üheski varietees maitsevääratusi ega labasusi. Mulle sobis see maailm, kus hetkeks lülitusid välja argipäev ja elumured, kõlas ilus muusika ja inimesed tundusid õnnelikena ... Els,su pikk loomingutihe elu sisaldab nii mitmekesist muusikat, et me kindla peale unustame midagi ära. Oled proovinud paljusid stiile ja sul on ka kõik välja tulnud. Kui laulad eri maadel, siis laulad paratamatult ka eri keeltes. Inglise, soome ja vene keel on käepärasemad. Aga olen ka saksa keeles laulnud, ja – nagu kviteeriti – “ilusa pehme aktsendiga”. Nojah! Eks ma olen julge proovima seniajani. Nüüd võin siia lisada veel hispaania keele. Ka žanriline läbilõige tuleb kirju. Kevade ansambliga laulmine andis ikka hea baasi ja kooli. Viimasel ajal libisen meelsasti tagasi oma lemmikmuusika juurde. Just džässiklubis Philly Joe’s on mul olnud võimalik laulda taas mõnusaid vanu lugusid. Avastada, mis mõju on ilusal harmoonial, meloodial ja loomulikul fraseerimisel koosmängus heade muusikutega – sa oled sealsamas paigas selle muusika sees, saad sellega üheks ja tajud selle ajatut ilu. Need klassikalised lood ongi igavikulise väärtusega ja olen võtnud võimalust neid esitada alati nagu suurt kingitust ... Laulan ka bluusi, kus improvisatsioon pakub nii võrratult palju. Sa elad sisse sellesse muusikalisse mõttemaailma, lahutad osadeks, avastad nüansse, avaldad nagu omapoolset suhtumist. See on erakordne nauding. Eesti Laulu žüriis. FOTO ÜLO JOSING Teed sa seda jätkuvalt ka praegu? Kas mõne kindla muusikute grupiga? Teen ikka, kuidas muidu! Aga mitte mingi kindla ansambliga. Kui sul on kindel grupp, siis pead sellele võimaldama ka regulaarse töö. Aga viimased kümme aastat olen ma ju palju energiat, aega ja hinge pannud teistsuguse tegevuse peale. Tead ju küll – Rolfi muusikapärandiga tegelemisele. Selle missiooni juurde me tuleme. Praegu tahan veel küsida Argentiina tangode kohta, mida laulad viimastel aastatel küllalt sageli, aga ka üldisemalt viimase aja esinemiste kohta. Vahel juhtub elus kummalisi toredaid kokkulangevusi. Mõni aasta tagasi käisin Kadriorus vaatamas üht filmi, milles üks osa oli Argentiina tango-orkestri esinemine. Need muusikud olid lihtsad vanad mehed, aga mu jumal! – kuidas nad mängisid. Mind hakkas vaevama – oh saaksin ka mina midagi niisugust teha! Ja justnagu taevas oleks mind kuulda võtnud. Mõni aeg hiljem olin Pärnus mingil esinemiste-tutvustamiste koosolemisel ja korraga küsis üks inimene, kes pidi tooma Eestisse Argentiina tango esitajad: kes tahaks laulda nendega koos tangosid? Mu käsi tõusis enne kui mõte jõudis reageerida. Ega teisi tahtjaid olnudki. Need mängijad olid täisverd argentiinlased, aga resideerusid Hollandis. Dirigent oli hollandlane, tema õe nimi olevat samuti Els ... Tulid siia ja andsid lisaks esinemistele meistriklassi tunde Georg Otsa koolis. Ja kui ma seal saalis klaverisaatjaga harjutasin, sattus mind kuulma Tiit Kalluste. Kui esinemised nende Hollandi argentiinlastega läbi said, tegi Kalluste ettepanku, et esineme koos. Tema mängis-saatis akordionil, mis muide sobib selle muusikaga väga hästi. Nii me olemegi nüüd palju kordi tangosid esitanud, pidulikematel puhkudel ka koos Peedu Kassi ja Kaspar Kallustega, s.o koos bassi ja löökpillidega. Aastate jooksul oleme mänginud-laulnud Intsikurmu festivalil, Endla teatris, Ammende villas, Jõhvi kontserdimajas – olgu nimetatud vaid suuremad kohad. Aga meid kutsutakse juubelipidudele, mõisades toimuvatele üritustele. Ma olen ju vabakutseline! Pühade aegu – nagu jõulunädal, uus aasta – on pakkumisi palju. Koostöökogemusest sinuga, kui me Rolfi elulooraamatut kokku panime, tean, et oled meister statistilisi nimekirju koostama. Kas sa ka enda esinemiste osas oled sama hoolas olnud? Üldsegi mitte! Aga püüdsin nüüd ühtteist meenutada vähemalt mõne viimase aasta kohta. Mõtlen selliseid väärikamaid sündmusi. Näiteks aastast 2014 meenuvad Tõnu Naissoo vinüülplaadi esitlus Von Krahli teatris veebruaris, esinemised märtsis Endla teatri jazziklubi trioga Marko Naissoo – Tiit Lauk – Taivo Sillar ja mais NO99 jazziklubis trioga Avo Joala – Tiit Lauk – Marko Naissoo. Maisse jäi ka üks väga eriline kontsert koos organist Külli Eriksoniga, kui esitasime Esku kabelis klassikalisi koraale. Olin vist küll aastakümneid tahtnud laulda sedalaadi muusikat ... Detsembris laulsin koos bigbändiga Mickey’s Rahvuskultuuri fondi preemiate jagamise väga soliidsel üritusel. Olengi viimastel aastatel päris palju kaasa teinud bigbändi Mickey’s kontsertidel. Huvitaval kombel on taas pälvinud suuremat huvi nii kunagised varieteehitid kui ka koostöö bigbändidega. 2015. aastast meenub mustlasromansside esitamine Soomes. Veebruaris 2016 ilmus Jakob Juhkami LP “hh”, kus peal on ka Ilmar Laabani luulele loodud “Õhtune karjamaa” minu esituses. See on, nagu Laabani nimigi viitab, üks sürrealistlik üllitis, minu jaoks jälle üks uus tahk loomingus. Mitmel aastal olen olnud “Eesti laulu” žüriis ja kaks korda ka “Eurovisiooni” Eesti-poolses žüriis. Tagasivaates ükskõik millisele loomeperioodile sinu elus tahan rõhutada, et oled laulnud alati ja ainult koosmeie parimate muusikute-pillimeestega. Arvan, see on suur õnn ja privileeg. Ilmselt oled ise olnud sama masti muusik. Ent mina tunnen ka sind kui terasest südamikuga oma tahte realiseerijat. Ja see puudutab just su väga-väga tänuväärset tööd oma organistist venna Rolf Uusvälja loomingu ja mälestuse jäädvustamisel. Sinu veenmisjõud pani mindki kildudest meediamälus ja tohutust hulgast faktilisest materjalist kokku panema Rolfi elulugu. Eeltöö on ju kõik sinult! Mis sind tegutsema pani? See pole ainult armastus ja austus venna vastu, kes on olnud minu kujunemisel inimese ja muusikuna üks määravamaid isiksusi, vaid ka minu silmaringi laiendaja juba lapseeast peale. Küllap on see kõik kujundanud minu lugupidamist kultuuri ja muusika, meie eesti rahvuse ja kultuuri vastu. Ma lihtsalt tundsin, et pean seda kõike tegema. Omaette teema on ainuüksi Rolfi kalmule püstitatud hauasamba saamise lugu ja koostöö skulptor Heinz Mülleriga. See on elulooraamatus üsna üksikasjalikult kirjas. Aga kogu see dokumenteeritud info Rolf Uusvälja kontserditegevuse kohta, sarja “Eesti orelid” sünni ja ajastu kohta, samuti mitmete stuudiotes tehtud helisalvestuste kohta. Ja küllalt okkaline teekond tema salvestistest kolme CD väljaandmiseni ... Miski ei ole tulnud kergelt kätte. Kuipalju uksi on tulnud lahti rääkida, kui palju telefonikõnesid pidada, kui palju nuruda ametnike vastutulekut arhiivides otsimiseks... See tähendab üle kümne aasta pidevat tööd ja mõtlemist. Mõtisklemist. Tegutsemist. Suhtlemist niihästi vastutulelike kui tuimade inimestega. Ja see töö ei ole veel päris lõppenud. Vend Rolf Uusväli elulooraamat. Jõudu Sulle, Els! Ja õnnestumisi nii muusikas kui su püüdlustes. Suur tänu selle pika jutuajamise eest, milles möödunud ajad ja käesolev nii kenasti töiselt põimuvad. Elame veel!

Eesti muusika- ja teatriakadeemias esilinastus Helju Taugi 95. sünniaastapäeval, 29. märtsil dokumentaalfilm “Elu õpetaja”. Filmivaatamise eel esinesid Helju Taugi nimelise stipendiumi tänavused laureaadid Madleen Kristen Alasi (viiul), Aleksander Sebastian Lattikas (tšello) ja Kaisa-Helena Žigurs (harf). Nende esituses kõlanud Jacques Ibert’i trio viiulile, tšellole ja harfile viis mõtted kohe Helju Taugile, kes oli muusikakeskkoolis armastatud kammeransambliõpetaja. Ja mitte ainult, Helju mitmekülgsus oli hämmastav – hinnatud klaverisaatja, tele ja raadio muusikasaadete autor, muusikalektor. Helju sõnaseadmisoskust ja põhjalikkust nautisid ka mittemuusikud üle Eestimaa. Dokumentaalfilmi autorid on suutnud edasi anda kõige olulisema – armastuse Õpetaja vastu. Legendaarse muusikakeskkooli esimese lennu lõpetajad lausa jumaldavad oma kunagist klassijuhatajat. See tuli ehedalt esile kõigi õpilaste mälestustes – igaühel oli lisada midagi uut nende kaugete aegade kohta. Tegi lausa kadedaks, et neil oli nii olulisel eluperioodil niisugune õpetaja. Kõrgkoolis ju enam nii lähedast suhet oma õppejõuga tekkida ei saa. Arvo Pärt, Nora Pärt ja Helju Tauk "Tabula rasa" proovis. Kõlama jäi ka see, et Helju oli okupatsiooniaegses koolis midagi rohkematki kui ainult muusikaõpetaja. Ta andis oma õpilastele lugeda nn keelatud kirjandust ega varjanudki seda, et on igas mõttes rahvuslane. See tõstis ta populaarsust veelgi. Väga hästi on Helju olemust tabanud helilooja Eduard Oja tütar Vaike Oja: “Helju Tauk on eesti muusikas sama, mis Lydia Koidula eesti kirjanduses.” Tõesti – Helju oli väga ilus, päikseline ja anderikas naine, kellele oli juba sünnipäraselt kaasa antud võime olla liider ja inimeste sütitaja. Tõeline teise ärkamisaja kangelanna nagu Lydia Koidula oli esimese laulupeo aegu. Laulva revolutsiooni öiste laulupidude eestvedajad on ju pea kõik olnud Helju õpilased. Paraku näeme filmis Heljut vähe esinemas, sest telearhiiv on tänamatult lünklik. Kahjuks ei leitud üles ühte Helju tähetundi – pärast seitsmeaastast esinemiskeeldu astus ta Estonia kontserdisaalis üles maailmakuulsa bassilaulja Jevgeni Nesterenko klaverisaatjana. Eva Potteri toimetatud saates “Mart Saar 100” (1982) kõlab Nesterenko ja Taugi esituses Mart Saare soololaul “Vaikus”, ja seda sulaselges eesti keeles. Arne Mikk, kes kutsus Nesterenko oma “Boriss Godunovi” lavastuse nimirolli – Helju oli seal kontsertmeistriks – meenutab, et just Helju aitas bassilauljal ka eestikeelset teksti viimistleda. Ajastu konteksti teades oli see julgustükk mõlemale, sest venekeelsed laulutekstid olid ju olemas. Niisugune filmilõik oleks rääkinud rohkem kui tuhat sõna. Rohkem oleks võinud rõhutada ka Helju julgust esineda sõnavõtuga Pilistveres ERSP asutamise koosolekul. Oli ta ju oma vaadete tõttu 1975. aastal töölt vallandatud ning saanud õpetamis- ja esinemiskeelu. 1988. aastaks olid ajad küll palju muutunud, aga mitte veel nii palju, et kellelegi oleks iseseisvuspartei loomisele kaasa aitamise eest pai tehtud. Helju oli liikumapanevaks jõuks ka kodanike komiteede organiseerimisel ja Eesti Kongressi valimistel. Vähemalt muusikaringkondades küll – olen seda ise kogenud. Film tuletas meelde, et Helju oli ka Lagle Pareki presidendivalimiste “kampaaniameister”. Helju Taugile oli alati tähtis idee, mille nimel tegutseda – enda isiksuse jättis ta varju ning lasi teistel särada. Enne filmi linastust kogunes lavale vestlusring, milles osalesid Helju kunagised teekaaslased ja sõbrad: muusikakeskkooli kunagine direktor ja Helju kolleeg Jüri Plink, Tõnis Arro, Rein Einasto, Toomas Velmet, Ene Üleoja, Mihkel Mattisen. Vestlust juhtis Toomas Siitan. Peab ütlema, et midagi uut nad sellele ei lisanud, mida saab lugeda 2005. aastal ilmunud raamatust “Ansamblis olemine”. Üllatada suutis vaid Toomas Velmet, kes tõi esile lausa sensatsioonilise fakti: Arvo Pärdi “Tabula rasa” maailmaesiettekandel 1977. aastal TPI aulas mängis klaveripartiid Helju Tauk. Ajakirjanduses aga kirjutati, et teos on pühendatud Eri Klasile, Tatjana Grindenkole ja Gidon Kremerile ja et klaveripartii esitas Alfred Schnittke. See on ehe näide sellest, kuidas nõukogude okupatsiooni ajal teisitimõtlejaid nuheldi – nad lihtsalt tühistati.  Helju Tauk suurepärase laulja Jevgeni Nesterenkoga. Samas näitab see ka seda, et Heljul oli väga tugev muusikute ringkaitse – pärast töökohtadelt vallandamist ja teles-raadios esinemiskeelu saamist ei pidanud ta töötuna kurvalt kodus istuma, vaid sai – küll varjatult – oma erialal edasi tegutseda. Tiina Mattisen rääkis filmis, et Helju tegi ka raadiosaateid edasi, küll Vilma Paalma nime all. Kursusekaaslane Arne Mikk kutsus aga Helju kohe pärast vallandamist tööle Estonia teatrisse. Sealgi sai ta tegutseda incognito , sest kavalehtedele tema nime panna ei saanud. Helju oma sõnul nautis ta lauljatega koostööd kogu südamest. Ka lauljad hindasid teda kõrgelt, sest Helju polnud ainult suurepärane klaverisaatja, vaid ta oskas ooperipartiisid ka sügavamalt mõtestada – tundis ta ju suurepäraselt kogu ooperiliteratuuri. Mina isiklikult ootasin filmi vaadates vastust küsimusele: miks sattus Helju KGB kõrgendatud tähelepanu alla ja kohe nii ägedalt, et sai esinemiskeelu ja vallandati töölt. Jõulude ajal koos õpilastega küünalde põletamist ja jõulumuusika kuulamist ei saa ju tõsiselt võtta. Bachi muusika ei olnud ju keelatud! Kuna mina tutvusin Heljuga alles 1977. aastal, siis polnud meil ka Helju erialaõpetaja Leo Normetiga sel teemal enam juttu. Vastupidi – Helju külaskäigud olid alati lõbusad, aeg möödus Leoga vastastikku kalambuuritsedes. Mul polnud aimugi, et Helju oli midagi nii ränka üle elanud.  Koju jõudes püüdsin oma küsimusele vastust leida Leo Normeti päevaraamatust. Sealtki ma täpset vastust ei saanud. Ometi leidsin sealt midagi, mis võiks raamatus “Ansamblis olemine” oma särava õpilase iseloomustamisele värvi lisada: “Eile õhtul käis mul külas Helju Tauk. Ta jutustas mulle pealtnäha rahulikult ja objektiivselt oma loo, mis algas ühe varahommikuse läbiotsimisega tema korteris ning lõppes ta vallandamisega konservatooriumist. [---] Kas Helju on väga murtud? EI OLE. Helju sai oma “tuleriida” moodsalt – see pandi põlema kaugjuhtimise teel Pagari tänavalt. Seal sepitseti valmis “spravka”, millele meie Rector Magnificus kirjutas oma käega alla ja luges selle siis õppenõukogus ette. Õppenõukogu on meil harjunud ühel häälel väljenduma; kõik tõstnud vallandamise poolt käe. Jahh, isegi Lepnurm ja Arro. Mõistsin, et Lepnurme käe tõstmine tegi Heljule eriti haiget – vist isegi rohkem kui sõbranna Heljo vali süüdistuskõne ... Olevat olnud aga ootamatu lohutus: ametiühingu koosolekul oli laulja Aino Kõiv julgenud vallandamise vastu hääletada. Ja ongi nii – Pagaris pole sellega enam midagi tegemist – omaenese õppenõukogu viskas Helju välja!!! Näed siis, milline ratsukäik.” (Leo Normeti päevaraamat 12. mail 1975. aastal.) Samast 17. mail 1975: “Kolmapäeval oli meil kateedri koosolek – esimene pärast Helju vallandamist. Nüüd on meid ainult kolm: Lepnurm, Jürisson ja mina. Lepnurmel olid silmad lausa märjad: ta lootis sel aastal rohkem interpreediks hakata. Nüüd aga ei tule tal muusikaajalugude lugemisest loobumisest midagi välja. Ja siis ütles Lepnurm nii nagu ta pole kunagi varem väljendunud, ta lausa prahvatas: “Minugi maailmavaade on ju kõigile teada. Ükspäev saadetakse ka mind lihtsalt persse”.” Siinkohal võiks meenutada, et ka Hugo Lepnurm visati konsist välja, tõsi, 1950. aastal, kui ta vallandati muusikateaduse kateedrist koos Karl Leichteri ja Aurora Semperiga. Tagasi tööle ennistati nad kõik alles Hruštšovi sula ajal. Seda enam oleks tore, kui keegi teadjatest räägiks lahti, miks täpselt Helju Tauk töölt vallandati. Dokumentaalfilm “Elu õpetaja”: režissöör Annika Koppel, operaator Madis Reimund, helioperaator Rein Fuks, monteerija Kersti Miilen, helirežissöör Tiina Andreas, produtsent Anneli Ahven. Tootja Kopli Kinokompanii, 2025, 56 minutit.

Vaade Vanemuise orelile. 28. märtsi kontserdil “Vanemuise viled” säras Vanemuise kontserdisaali orel taas üle mitme aasta solisti ja duo-partnerina. Üle sajandite ulatuv loominguline käepigistus barokiajastu suurmeistri Johann Sebastian Bachi ja eesti muusika esileediks nimetatud Ester Mägi vahel pälvis kuulajate erksat tähelepanu ja imetlust. Organist Kadri Toomoja mäng tõi esile Tšehhi ettevõtte Rieger-Klossi ehitatud ja alates 27. aprillist 1978 tartlasi rõõmustava pillide kuninga tehnilised ja kunstilised võimalused. Vanemuise orel on instrument, millel saab luua nii pehmeid poeetilisi kui ka jõuliselt dramatiseeritud helipilte.  Kontsert algas J. S. Bachi majesteetliku “Toccata ja fuugaga” d-moll BWV 565 (1708). Saali vallanud helivoog haaras kuulajaid, kuna sisaldas tasakaalustatult nii tuntud teose ettearvatavust kui värsket loomingulisust. Interpreedi tehniline üleolek ja kergus suursuguse loo esitamisel jäi silma ning võimendas vabadust esitaja kunstilistes taotlustes. Oreliheli maitsekalt koostatud tämber täitis pea täidlaselt kogu ruumi. Avaloole järgnevaks helipildiks oli valitud Ester Mägi “Gloria” orelile (1998) D-duur. Paastuajas elades ootas kuulaja mõte pigem Ester Mägi “Kyriet”, aga helikeeles haakus kindlasti paremini “Gloria” (minoorse d järel mažoorne D). Ajastute, heliloojate, helikeele erinevust märkas loo kõlama hakates sekunditega. Nii selles kui järgnevates Ester Mägi heliteostes tuli eriti esile interpreedi tundlik ja nüansirikas oreli kõlavärvide käsitlus. Mõte liikus Vanemuise saali akustikale, kui estermägilikud rikkad ja valjud akordid lõppesid või vaheldusid pausidega – kirikus või pikema akustikaga kontserdisaalis ei muutu pala nn tükiliseks, sest akustika kannab muusikat edasi ning see on orelimuusikas pausidesse lausa “sisse kirjutatud”. Organist arvestas Vanemuise kontsertsaali akustikaga (1,4 sekundit), “mängides” ka pauside ja fermaatide kestusega. Kahe oreliloo järel esitas Robert Traksmanni Bachi partiita sooloviiulile nr 2 d-moll BWV 1004 (u 1720). Teos kõlas meisterliku väljapeetuse, mõjusa, valdavalt sooja kõlavärvi ning tehnilise täpsusega. Traksmanni mängus oli tunda elegantsi, millele lisandus nooruslik energia ja virtuoossus. Kõrv märkas, ja algul veidi võõristaski, sooloviiuli häält äsja kõlanud suure võimsa pillide kuninga tämbri ning tiheda faktuuriga ja polüfooniliste lugude järel. Viiuldaja oli nii keskendunud jälgima iga oma poognatõmbe nüanssi, et haaras publiku kohe end hinge kinni pidades jälgima ja tähele panema. Rahvatarkuski ütleb: “Kes kuulab ennast, seda hakkavad ka teised kuulama.” Igas toonis ja üksikus helis võib sisalduda ju samuti kooskõla. Pärast vaheaega kõlas esmalt orelil Bachi “Passacaglia” c-moll BWV 582 (u 1708–1712). Passakalja pehme, melanhoolne karakter ja variatiivsus korduval bassimeloodial mõjuvad küllap alati haaravalt. Teose läbivaks motiiviks jääb orelipedaali soolo, mille juures on oluline osa tämbril ja nõtkelt liikuval meloodial. See lugu ilmestas selgelt Vanemuise oreli võimalusi. Orel on pill, mille luksust määratakse muuhulgas keelvilede olemasolu ja hulga järgi, ning kahtlemata ka madalate helide tekitamise võimaluse järgi. Kõrgete helide tarvis on vaja lühemaid vilesid, väga kõrgete jaoks väikseid, nt 10 cm pikkuseid ja lühemaid. Väga madalad helid tekivad suuretest, nt 10 meetri pikkustest viledest (nagu Tartu Pauluse kirikus), mis arusaadavalt on kallimad soetada ja ruumikamad kui lühikesed. Asjaolu, et Vanemuise orelil saab paeluvalt esitada passakaljasid, on luksuse märk. Ester Mägi “Dialoog” (prelüüd ja koraal) orelile (1992) on meie organistide meelisteos ja kõlanud paljudel Eesti orelitel, milledel on vähemalt kaks manuaali ja pedaal, registreerimiseks piisavalt sobivaid registreid ja parimal juhul ka orelikapp. Kõik see on Vanemuise orelil olemas ning tänu oreli hooldaja Urmas Taniloo suurepäraselt tehtud tööle ei pea interpreet pelgama, ega orelikapp liikudes kriuksu?! Organist valib lähtuvalt loomingulistest taotlustest kas veidi liikuvamad või vaoshoitumad arpedžo-klastrid ning akustika seob nad legato ’ks rohkem või vähem. Kõnealuse oreli ja saali omapära seadistas selle teose klaarimaks, kui oleks olnud romantilise helikeelega pillil suurema akustikaga saalis. Õhtu kõrgpunktiks kujunesid duo-teosed, kus mõlemad interpreedid mängisid koos: J. S. Bachi sonaat viiulile ja klavessiinile nr 1 h-moll BWV 1014 (u 1717–1723) ja Ester Mägi “Vesper” viiulile ja orelile (1990). Oreli ja viiuli dialoog kõlas üllatavalt tasakaalustatult, teineteise tämbreid toetades. Organist kasutas bassiliini väljatoomisel erinevate manuaalide kõladünaamilisi erinevusi. Pillid andsid teineteisele sõna teemade läbiviimisel, polüfoonilised lõigud kõlasid kokku, vaatamata interpreetide suurele omavahelisele distantsile (organist oli väikesel orelirõdul, viiuldaja publiku ees laval) ja koosmängu keerukusele. Just siin ilmnes kontserdi kavasse peidetud idee – kahe ajastu suurmeistri loominguline kohtumine ja vestlus, mis ületab aega. See märtsiõhtu Vanemuise kontserdimajas jääb meelde haruldase elamusena ja näitas, kui rikkalikult võivad orel ja viiul teineteist täiendada, pakkudes kuulajale luksushetke muusikailmas.

PERSOON Rita Ray: täiuslikkus võib olla loomingulisuse vaenlane. Piret Kooli Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld TÄHT Sädelev kameeleon Yuja Wang. Tiina Richard KIRG Alexanderi tehnika – kas vaba kael ja sirge selg või mõtteviis, mis aitab tajuda seda, mis jääb nootide vahele. Merje Roomere PILK Ma ei müü ju pliiatsiteritajat – kõige tähtsam on usaldussuhe artistidega. Intervjuu Maarja Sauega. Emma Johanna Lepasoo Toivo Tuberik: muusikaline koostöö naabritega peaks olema veelgi tihedam. Alo Põldmäe Aile Asszonyi: konkursil tuleb näidata, milleks sa oled võimeline täna. Vello Jürna nimelisest ooperilauljate konkursist. Kersti Inno OOPUS Veljo Tormise “Sügismaastike” 60 aastat väldanud mõju. Immo Mihkelson PILK Paradiis tuleb välja võidelda. Filmist “Galina”. Jaan-Eik Tulve Uusaastalubadused muusikapsühholoogiast. Veeda Kala RAAMAT Kuulapse kustumatu kuma. Joosep Sang Kuidas end loovalt ja empaatiliselt kehtestada. Tiiu Sisask VESTE Ülo Vinter – jutuvestja helide ja sõnadega ja – legend! Erki Aavik MULJE Lootusega uude aastasse. XXXVIII Niguliste orelinädal. Edith-Helen Ulm Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

PERSOON Aare-Paul Lattik ja tema orelimaailm. Ruth Alaküla Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld TÄHT Bruno Monsaingeon: tahan oma filmidega inimesi muuta. Ia Remmel KIRG Kuidas muusiku veri lööb välja ka puutööd tehes. Liis-Helena Väljamäe PILK Teelahkmel Eesti pianistide konkurss. Ia Remmel Eesti Arnold Schönbergi ühing sündis igatsusest uue vaimu järele. Andrus Kallastu VESTE Naeratus, samm, pöördumine … Võluv! Hans Miilberg. Erki Aavik MULJE “Tallinn feat.  Reval” – sild tuntud ja tundmatu vahel. Madleen Kristen Alasi “Eesti muusika nädal” – helilooja, interpreedi ja kuulaja kohtumispaik. Luisa Susanna Kütson Keelpillifookus. Lembi Mets Kripeldused seoses “Sõrmuse odüsseiaga”. Kersti Inno Noore laulja debüütkontsert Taanis. Tiiu Levald Armastuse klavikord. Ivo Posti Küpse meistri värviküllane kõlapanoraam. Mirje Mändla Ajatu Tüür. Annika Lõhmus Muusikauudiseid Eestist. Heliplaatide tutvustus.

PERSOON Robert Jürjendal: loomingulises maailmas ei tea kunagi, kuhu asi võib pöörata. Marika Makarova Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld PILK Muusikaettevõtluse arendamisest Eesti moodi. Music Estonia 10. Virgo Sillamaa KIRG Mis juhtub siis, kui mõte “äkki ma oskaks ka seda” jääb sind kummitama. Eeva-Maria Laas PILK VIII Eesti noorte koorijuhtide konkurss oli meeliköitev ja silmaringi avardav sündmus. Merike Toro MÄLU Ego ja anne. 35 aastat Herbert von Karajani salapärasest matusest. Konstantin Kuningas PILK Larry Weinsteini ood humaansusele. Heidi Pruuli MÄLU Võtke kaasa vaimuvara! Carolin Krajnak MULJE Pärnu Linnaorkestri uue hooaja ahvatlused. Jelena Sulamanidze Vaimu värskendavad müüdid ja lood. IV “ACCORDIONF[est]. Edith-Helen Ulm Hector Berlioz ja “Fausti needmine”. Tiiu Levald Tõetruult ette manatud regilaulumaailm. Meeta Vardja Klaverifestivali sündmuste salaniidistik. Jaak Sikk Palved – festival “AFEKT”. Lola-Mariin Hermaküla RAAMAT Elo Selirand “Kromaatilise kandle sõge lugu”. Virge Joamets Muusikauudiseid Eestist. Heliplaatide tutvustus.

Minoorse säsiga muusikat võiks koondnimetada ka bluusiks, olgu tegu siis mustlaslaulu, soome tango või regivärsiga. Minoore ehk bluuse on väga eriilmelisi: tšastuška, romanss, Pärt. Mõtlen, et kelle minoori meenutab Trio Maagis tuliseid ladina-ameerika rütme mänginud Mingo Rajandi mitmetel autoriplaatidel ja nüüdseks osaliselt ka noodivihikuna avaldatud hingemuusika? Eesti lüroeepilise rahvalaulu tungleva eleegika Rajandi isikupärasesse prismasse on koondanud kiiri siit ja sealt: eestipärane nordic noir  (ansambel Ajastajad), norra Masqualero. Witches tõi perkussiooni kolina ja terjerypdalliku elektrikitarri (Erki Pärnoja) kristalse kõlaga kohe meelde ECMi esimese albumi: Garbareki “Afric Pepperbird”.  Ultranarratiivne helilooja Rajandi ei jäta kaksipidimõistmise võimalust: vihases, lausa raevukas palangus sosistavad Mirtel Pohla ja Eva Koldits nõidu (kulminatsioonis viitab Rajandi Webber-Rice’i rockooperi “Jeesus Ristus, umbõ seff miis” ristilöömissteenile), häirivalt ebamusikaalne trummikolin (trummar ja kaasprodutsent Martin Petermann) sobib siia metafoorselt: lammutamine ja häving ongi koledalt masinlik. “Nelja tee ristis” päädivad hirmulõõtsatused absurdse tekstiga. Ja tõesti: kui usud nõidusesse, teise inimese mitteinimlikkusse lihtsalt seepärast, et too usub natuke teisiti, siis söö juudasitta, mine neljateeristi ja kae, kas saad ka näha “kuidas inimesest libahunt saab”. Aga moondumised-metamorfoosid toimuvad ka suurema draamata, igapäevaselt – kui inimpale kildhaaval kaob.  Mingo Rajandi ei lähene kõrgelt, poliitiliselt. Tihti pole see maailmaärevus, mille pärast südant valutatakse, vaid väga argine eesti bluus: kuidas ei häbeneta olla kurjad. Rajandi loomingus puhuvad ka uued (kõrbe)tuuled. Kõrbebluusilikku “Eldoradot” kaunistab Pärnoja üle kitarrikrihvide libisev meloodia. “Tinariwen” on austusavaldus samanimelisele tuareegidest kõrbemuusika pioneeridele; piazzollalikku saksi vaheteemat kroonib aafrikalik koorilaul. Rajandi jazzkvintetile on värskeks värviks vioola. Seal pakub vioolamängija Andres Kaljuste lisaks meloodiaile nii ülemhelisid kui mõjuvaid tremolo ’sid. Vioolakõla haagib meelde mõnusalt koduse võro blues ’i Ummamuudu.  Kolmehäälne ad libitum  armastust pühitsev ballaad “My lil one” on sõjamaailmale ainumõeldav vastus. Palal on ka nutikas vorm: üks hetk hakkab (jää!) lihtsalt tasakesi liikuma. Olulise helimõõtme, hundiulge ja kõhedaid sonarihelisid mimikeerivat elektroonika- ambient ’i lisab tenorsaksofonist Tobias Tammearu. Üldse on nii lood omaette kui albumitervik väga nutikalt ja ka üllatusterohkelt koostatud.  Album lõpeb vahemänguga “Interlude”. Midagi pole lõppenud, oleme alles alguses: loomises, saamises. Paljugi, nii head kui halba, on veel ees.

Hää meel on tõdeda, et juba 1999. aastal ellu kutsutud koosseis Eesti Keeled tegutseb siiamaani ja annab välja uut loomingut. Interpreetidena on kandlel Tuule Kann, basskandlel Ella Maidre, kitarril Ain Agan ja elektrikitarril Jaak Sooäär. Vokalistidena teevad kaasa Mari Jürjens ja Vaiko Eplik, kelle mahedad hääletämbrid ja mõtteselgus annavad ansamblile uue laetuse ja kõla. Esitatavad laulud on truud tundlikele ja täpsetele tekstidele. Nii kõlab nende praeguseski loomingus edasi vaimunõtkus, mis oli Jaak Johansoni ja Riho Sibula esitustes alati esil ja äratuntav osa selles koosluses. Album “Pildid” algab palaga “Teisele kaldale”, mis on tuttav juba duo Tuule Kann ja Jaak Sooääre samanimeliselt albumilt. Pean tõdema, et duo esituses instrumentaalpalana mõjus lugu laiapõhjalisemalt, lüürikaga püütakse selgitada liialt miskit ära. See on ka ainus pisike tõrvatilk, sest ülejäänud plaadimaterjal on tugeva, kuid samas kerge ning õhulise esteetikaga läbi põimunud.  “Sügis” on tulvil ootusärevust, milles harmooniajoonis pürgib muudkui edasi, justkui värske tuulepuhangu ootuses. Loos “Kust jalgtee kõrvale käänab” kõlavad malbelt kokku sulandudes Jürjensi ja Epliku madalad tämbrid, millele vastandub pigem jõulisem Sooääre soolo. Sarnase häälekasutamise maneeriga on esindatud plaadil veel “Ei ma mõista palvet teha”.  Instrumentaalpala “Halliste” annab võimaluse kõlada keeltel ja lisab nii plaadile värsket värvi ja hoogu. Nimiloo “Pildid” sammuvate harmooniate saatel jätkab Eplik reserveeritud vokaaliga, milles tuleb esile tema täpne loojutustamise oskus. Vastukaaluks kõlab Jürjensi lauldud “Antiikne” trubaduurlikult tugeva sisendusjõuga. Teine instrumentaalpala, rahvaviis “Ahunapalu valss” Aksel Tähnase järgi mõjub tunnetuslikult hõljuvana, kuid samas kummastava väljapeetusega. Kummardus Uno Loobile ehk “Kamoon Uno” lõpetab albumi kerges bossanoova rütmis, mis on kelmikas, muretu ja meeldejääva meloodiaga.  Usun, et Jürjens ja Eplik toovad Eesti Keeltele kuulajaskonda juurde. Album “Pildid” on uus lehekülg koosseisu loomingulisel teekonnal, mis kujuneb järgnevatel aastatel loodetavasti viljakaks.

Dokfilm “Sal-Saller: see on see, mis paneb elama”. Režissöör-produtsent Madis Ligema, operaatorid Taavi Arus, Madis Ligema, Mikko Saira ja Hendrik Sal-Saller, helirežissöör Indrek Soe. 1 tund 8 minutit, Davai Laama 2025. Kui meelelahutusmaailma silmapaistva persooni särav elukaar, olgu siis meil või mujal, jõuab läbi aastakümnete juba küpsemasse ikka, on põhjust teha temast tagasivaateline eluloofilm. Või kirjutada elulooraamat. Hendrik Sal-Saller pole küll veel pensionieas, kuid kuuekümne eluaasta künnisel küll. Nii et paras aeg möödunud tegemistele lavalaudadel kinolinal ka pilk peale visata. Seda enam, et Sal-Salleri ansambel Smilers tähistas mõni aeg tagasi uhke kontserdiga Unibet Arenal oma 30. tegutsemisaastat. Madis Ligema umbes tunnipikkune dokfilm “Sal-Saller: see on see, mis paneb elama” seda teebki. Filmi pikk ja natuke “lohisev” pealkiri on tegelikult värsirida ühest Sal-Salleri laulust, millest jupikest vaataja kinos ka kuuleb. Linateost sai tänavu näha samuti festivalil “Docpoint Tallinn”. Filmi kui terviku kompositsioon tugineb ühelt poolt ajalisele kronoloogiale kaheksakümnendate algusest kuni tänase päevani. Siin on nii sisuliselt kui visuaalselt oluline roll paljudel arhiivikaadritel. Teisalt tugineb lugu aga tänase Sal-Salleri meenutustele oma kirevast elukäigust ning ka põhjendustest, miks ta oma muusikas midagi on teinud ja seda jätkuvalt teeb. See võiks olla omamoodi artisti kreedo, näiteks, et mistahes ebakõla või hambavalu tuleb jätta lava taha hetkest, mil sa tulede valguses publiku ette astud. Publik on tulnud kontserdielamust saama, mitte su virilat nägu vaatama. Olgu etteruttavalt (ja tunnustavalt) öeldud, et igasugusest “kollasest temaatikast” – olgu siis naised-armukesed või purjuspäi prassimised – on siin täielikult mööda mindud. Selles mõttes on film aus, et avab popmuusika- ja meelelahutus-maailma telgitaguseid nii, nagu see päriselus toimub. Vaatajad näevad küll artisti prožektorite valguses küütlevat litritega pintsakut, aga mitte “verd, higi ja pisaraid”, mis jäävad lava taha ja prooviruumi. Ega seda ei peagi nägema. Filmi alguses on põgusalt juttu Hendriku lapsepõlvest, kus mõlemad vanemad – isa Tõnu Sal-Saller ja ema Anne Velli – tegutsesid muusikutena. Oma bändimehe karjääri alustas nooruke Sal-Saller kaheksakümnendate alguses mässumeelse punkarina ansamblis Generaator M. Filmis on see vaid põgus episood, kuna pildilist materjali on sellest ajast säilinud väga vähe. Järgnes tegutsemine 1980. aastate keskel rockbändis Vanemõde. Praegu kõlab omajagu humoorikaltki Sal-Salleri meenutus filmis, kui ta ütleb: “Trummar Andrus Kerstenbeck kutsus mind sinna bändi. Mina tahtsin vaid kidrat mängida, aga Kerstenbeck ütles, et ma peaksin laulma kah.” Nii et Sal-Sallerit tuli alguses veenda, et ta bändis laulaks … Hoolimata sellest, et Vanemõde oli omal ajal väga menukas ja jagus nii publikut kui ka fänne, tunnistab Sal-Saller nüüd tagantjärele, et punk ja rämedam rock polnud tegelikult tema rida. Ilmselt polnud ta päris oma rida tolleks ajaks veel leidnudki. Siinkohal väike tagasivaade meenutamaks 1980. aastate Eesti NSV pop- ja rockmuusika skeenet. Jazzrocki lipulaevad Radar ja Kaseke, rahvuslike juurtega Ruja ja Ultima Thule, punkbändid Velikije Luki ja J.M.K.E, Gunnar Graps ja tema GGG heavy  suunal, Apelsin ja Vitamiin popmuusika laineil, kaheksakümnendate lõpus Alo Mattiiseni “Viis isamaalist laulu” … Need olid suured muusikalised maamärgid tollel turbulentsel ajastul, mil ühe kümnendi jooksul vahetus tervelt neli NSV Liidu riigijuhti Brežnevist Gorbatšovini. Ka meie muusikapõllul oli konkurents üsna tihe. Kas sellel või mingil muul põhjusel otsustas Hendrik Sal-Saller 1989. aastal kolida Soome elama ja seal õnne proovida. Ja siit algab lugu, mida võiks piltlikult iseloomustada kui self made man  ehk “ajalehepoisist miljonäriks” (ehkki miljonid jäid vist tulemata). Sal-Saller alustas oma uut elu Helsingis, töötades ühes muusikapoes müüjana. Varsti tekkisid tal ka kontaktid kohalike soome muusikutega, sai koos jämmitud jne. Igatahes 1993. aastal pani Hendrik Sal-Saller soome pillimeestest kokku oma ansambli Smilers. Mis on, nüüdseks küll juba muutunud koosseisus, väga menukas bänd ka tänasel päeval, kui mõelda väljamüüdud juubelikontserdile Unibet Arenal. Meenutame, et kaheksakümnendate lõpus läks päris mitu eesti tuntud pop-rock muusikut välismaale õnne katsuma. Kuid oma muusikaga lääne muusikaturul läbi lüüa neil paraku ei õnnestunud kellelgi. Selles mõttes on Hendrik Sal-Saller ja tema Smilers üks väheseid positiivseid erandeid. Kui kuulata filmis intervjuusid tema kunagiste soomlastest bändikaaslastega, käis see muusikaline lõimumine kuidagi hästi loomulikult ja ilma mingi liigse punnitamiseta. Ju siis pidi Sal-Salleril olema seda artistlikku sädet ja loomingulist karismat, mis teisi muusikuid ergastas ja üheks terviklikuks koosluseks ühendas. Kõnealuse filmi juurde tagasi pöördudes tuleb välja tuua pikemad intervjuulõigud Hendrik Sal-Salleriga, kus ta räägib oma eluhoiakutest ja n-ö positsioneerib ennast ja oma muusikat praegusaja meelahutusmaailmas. Siin räägib elukogenud mees, kelle noorusulmad on jäänud seljataha. Ta ei targuta mingitest “kõrgetest ideaalidest”, vaid kõneleb pigem muusikategemise pragmaatilisest poolest. Need on omapärased, sorava keelekasutusega lühimonoloogid. Eks mida rohkem koguneb eluaastaid, seda rohkem ka elutarkust. Kui nüüd nähtud ekraanilugu kõige üldisemalt iseloomustada, siis tegu on reportaažlike sugemetega dokumentaal-, mitte muusikafilmiga. Millest on omajagu natuke kahju selles mõttes, et Smilersi live -kaadrite osakaal võinuks filmis muude intervjuude ja olustikuliste stseenide kõrval olla pisut suurem. Nii saanuks ehk rohkem ja emotsionaalsemalt väärtustada linaloo n-ö muusikalist sõnumit. Samas on filmi montaaž küllaltki tihe ja kontsentreeritud, pildikeel muutub kiiresti ning selliste mängureeglite kohaselt olnuks ehk raske sinna pikemaid muusikalõike sobitada. Kokkuvõtteks tuleb tunnustada, et filmi tegijad ei läinud artisti üleshaipimise lihtsustatud teed. Kuigi põhjuse võinuks ju leida – on ju Hendrik Sal-Salleri bänd Smilers oma 32 tegutsemisaasta jooksul välja andnud tervelt 17 (!) plaati, 11 singlit, saanud kamaluga mitmeid Eesti muusikaauhindu (kahel korral aasta artisti, neljal korral aasta raadiohiti tiitli jpm). Seda kõike pole tolles filmis küll mainitud, nii et lugejal nüüd hea teada. Mis muud, kui Smilersile jätkuvalt tuult tiibadesse!

Raimo Kangro autorikontsert “Inimene ja …” 1. aprillil Estonia kontserdisaalis . Esitajad EMTA koor, kammernaiskoor Sireen ja EMTA sinfonietta. Dirigent Lisanna Laansalu. Lisanna Laansalu. Eesti rahvakalendri järgi teatakse, et aprill suurustab: ma külmetaks kõik ära, kuid pole enam võimu. Selle aasta jürikuu esimesel päeval oli Estonia kontserdisaalis võimu küllaga, sedapuhku sai kuulda Raimo Kangro väekat muusikat. Suurepärase kontserdi idee algataja ja läbiviija oli noor muusik Lisanna Laansalu, EMTA kooridirigeerimise eriala tudeng. Ühtlasi sai Kangro autorikontserdist tema kolmeaastase õppetöö kokkuvõte ja bakalaureuseeksami üks osa. Nädalapäevad hiljem järele mõeldes tundub uskumatu, millise vägitükiga noor inimene hakkama sai! Esinemispaigaks Estonia kontserdisaal – meie muusikute pühamu, laval laulmas-mängimas kaks koori, solistid ja orkester. Ja seda kõike kureerib dirigent ning muusikakriitik Lisanna Laansalu.  Professor Toomas Kapteni õhutusel leidis Lisanna oma eksamikavva kolm oopust Raimo Kangro loomingust. Merike Vaitmaa on Raimo Kango stiili ja loomekäekirja iseloomustanud nii: “1970. aastate esimesel poolel tuli eesti muusikasse uus põlvkond, tuumikuks Alo Põldmäe, Raimo Kangro ja Lepo Sumera. Nad alustasid teostega, mis praegusest vaatepunktist mahuvad postmodernismi katusmõiste alla, kuid igaüks kasutas isesuguseid stilistilisi sümbioose. Kangro lähtus neoklassitsismist ja hakkas peagi lisama barokilikule rütmienergiale rokkmuusika ja Ladina-Ameerika tantsude rütmivormeleid.” Õhtu algas “Saalomoni õpetussõnadega” piibli tekstile. Helilooja isikupärane helikeel sulandus hästi õpetussõnadesse ja Saalomoni ajatud mõtteterad said kinnitust muusikaliste väljendusvahenditega. “Joo vett oma august” ja “Andke vägijooki norutajale” – heitlik meloodiajoonis, impulsiivne rütm, tekstikordused mõjusid värskelt ja kirkalt. Toreda kontrasti pakkus tsükli III osa “Veetlev naine saavutab au”, kus valsilik kiigerütm andis hea vahelduse eelnenud motoorikale. IV osa “Kolm asja on mulle väga imelised” rikastas tsükli värvipaletti. Solistid Merli Plink (sopran) ja Pille-Riin Erikson (alt) olid hea valik, lisades kammerlikkust ja nüansirikast kõla. Osad “Meeletu on, kes halvustab oma ligimest” ja “Raud ihub rauda ja inimene ihub teist” mõjusid kui energialahvatused, kus sõna aktsendid ja rütmi ägedus oli mahutatud muusika lühidusse. Tsüklit lõpetav VII osa “Võluvus on petlik ja ilu on kaduv” sõlmis loo kenasti kokku.  Kõnealune teos on paras proovikivi nii koorile kui selle juhile, sellepärast ongi hea, kui kooris laulavad muusikuks õppivad noored või esitajaks on kutselised lauljad. Dirigendi juhatamismaneeris on veel mõningane annus õpilaslikkust, aga tulevikku vaadates näib siit sirguvat tubli ja andekas tegija. Igal juhul oli see imetlustväärne ettevõtmine.  Kontserdi teine pool algas orkestriteosega “Display III: Vivaldi portree” keelpilliorkestrile (1992). Instrumentaalteoste sari “Display” sisaldab endas 12 pala erinevatele kammerkoosseisudele. Kavalehelt võis lugeda: “Helilooja on neid teoseid kirjeldanud kui portreesid oma iidolitest, kus nn “modellidena” astuvad seal üles näiteks Steve Reich (“Display I”), Mozart, Vivaldi ja Schubert, kelle kõrval figureerivad sellised müütilised ja müstilised tegelased nagu tundmatu muusik, ingel, ufonaut ja palverändur”. Asudes orkestrit juhatama, tuli dirigendi manuaaltehnikasse märgatav muutus. Kontserdi esimese osa a cappella  teose juhatamisel võis tähele panna vokaali suunavat laulvust, ent sümfonieti dirigeerimine oli konkreetsem, dirigendikepp oli omal kohal ja siinkirjutajale meenus professor Jüri Variste omaaegne lause: “Iga laulu jaoks olgu oma käsi”. Esitus tervikuna kippus pisut üheplaaniliseks muutuma ja vajalik energia ning impulsiivsus ei jõudnud saali.  Kontserdi lõpetas Eesti esiettekanne – kantaat “Inimene ja ...” (1991–1992) segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Tekst: Leelo Tungal, rahvaluule, ladinakeelsed väljendid, solist Stanislav Šeljahhovski (bariton). Kantaat kanti ette 1992. aastal Saksamaal Rotenburgis. Dirigeeris Toomas Kapten ja koos saksa noortekooridega esinesid Tallinna konservatooriumi koor ja orkester. Nüüd, 33 aastat hiljem, kuuleme seda teost ka omal maal. Dirigent Lisanna Laansalu leiab, et kantaadi sõnum on ka praegusel ajal äärmiselt aktuaalne. Leelo Tungla sõnul on inimene looduskeskkonnast praeguseks ikka väga kaugenenud ja tõdeb, et nüüd kirjutaks ta ühe osa veel: “Inimene ja masin”. Kantaadi muusika on mitmekihiline ja värviküllane. Tekstist on võimalik küll aru saada vaid loitse ja nõiasõnu kavalehelt lugedes, neid annab edasi solist: “Saagu, saagu ma sajatan. Mine ära õel! Mine ära kuri!”. Esmamulje esiettekandest ei andnud veel täit selgust ja ülevaadet muusikalisest materjalist, kuid koor sai keerulise partituuriga hakkama ja instrumentalistide energiline mängustiil hoidis publikut peos. Leeo Tungla sõnul oli see Raimole oluline teos, mille üle tal oleks nüüd küll hea meel.  Kokkuvõtvalt tahan öelda, et uhkustunne täidab südame, kui eesti muusikasse lisandub esiettekanne ja koorijuhtide ridu täiendab julge, särav ja hakkaja dirigent. Eesti Rahvusmeeskoori kunstilise juhi Mikk Üleoja tänusõnadega on hea lõpetada: aitäh Raimole sügava ja kestva jälje jätmise eest eesti muusikalukku.

Kontserdihetk. FOTO ANU HUNTSAAR Märtsi lõpus jõudis Estonia kontserdisaalis publiku ette üks omamoodi autorikontsert. Kui kontserdiformaadis tõstetakse pjedestaalile enamasti heliloojaid, siis seekord olid esiplaanil hoopis Jaan Kaplinski tekstid ja neile loodud teosed. Eesti Rahvusmeeskoor tõi Mikk Üleoja juhatusel kuulajateni värvika valiku nüüdisheliloojate loomingust, mida toetasid Veljo Tormise juba kanda kinnitanud teosed. Jaan Kaplinski luulet esitas näitleja Markus Andreas Auling. Õhtu jooksul võis osa saada lausa neljast esiettekandest, neist esimene oli Evelin Seppari seade meeskoorile tema 2019. aastal valminud teosest “Seesama meri”. Eks pealkiri ja tekst kindlasti soodustavad selles suunas mõtlemist, kuid üksteise järel rõhuga sisse tulevad meloodiakihid tekitasid justkui helilise mereimitatsiooni, kus lained murduvad, muunduvad ja ühinevad. Paiguti esile kerkivad soolohääled vastandusid lainetavale taustale, tuues kaasa rahunemise ja hetkelise selguse. Esmakordselt jõudis kuulajateni ka Seppari “Tout est loin” – üks osa suuremast tsüklist, mida helilooja praegu inglise koorile The Carice Singers kirjutab. Loo alguses hakkas kõlama otsekui kauge kummituslik sireen või alarm, mille allikat oli kõrva järgi keeruline tuvastada. Koori vaadates võis näha, et lauljad vilistasid, tekitades sellega unikaalse helipildi. Teose jätkudes sai valdavaks melanhoolne, rohkete sekunditega harmoonia, mille taustal mõjusid aeg-ajalt naasvad viled kui kõleda üksilduse metafoor. Liisa Hirschi “Hing, hingeke” asetas vähemalt osa publikust teose helimaastiku keskele, kui meeskoor ühte ritta ümber paigutudes kuulajaid ka külgedelt ümbritses. Helilooja ise esitas eelsalvestatud helide ja elektroonikaga teose juurde kuuluvat helikausside partiid. Mõnusalt meditatiivne ja aeglaselt arenev kõlamaailm muutis helipilves viibimise nauditavaks. Omapärase asetuse tõttu kujunes ka muusika tavapärasest ruumilisemaks, sest fraaside peegeldused koori eri servadest muutusid uuel viisil oluliseks ja moodustasid helidest kaleidoskoopilisi mustreid. Robert Jürjendali “Valgus ei saagi vanaks” elektrikitarrile ja meeskoorile oli samuti üks selle õhtu esiettekannetest. Mingis mõttes oli tegu üsna vastandliku teosega, sest harmoonia ja ülesehituse poolest oli see seni kuuldutest ehk kõige lähem “traditsioonilisele” eesti koorilaulule, millelegi, mida laulupeol kuulda võiks. Samas mõjus elektrikitarri ja koori kooskõla uudselt ning seda eriti kitarri rolli poolest. Jäi mulje, nagu oleks Robert Jürjendali mängitud instrument üks koori kuuluvatest häältest – ta ei olnud saatepill, aga samas ei kerkinud ka pidevalt solistina esile. Kindlasti on see üks põnev viis, kuidas instrumentaal- ja vokaalmuusikat uutmoodi ühendada. Kontserdi viimane esiettekanne, Ukrainast pärit, aga juba ammusest ajast Soomes tegutseva Vladimir Agopovi süit meeskoorile ja orelile “Могу молиться лишь Богу” (“Võin paluda Jumalat”, rahvusmeeskoori tellimusel valminud helitöö, aluseks Kaplinski venekeelne luuletus – Toim .) oli oma sünguses mõneti ootamatu. Aina üksteise peale lisanduvad ebakõlad ei lasknud kunagi lõpuni ära tunda, kus on “kodu”-helistik. Nõnda haakus muusika veenvalt tekstis kajastatud rusutusega. Kadri Toomoja mängitud orel täitis süidi vältel erinevaid rolle. Aeg-ajalt kerkisid esile oreli kõrged läbitungivad meloodialiinid, siis oli jälle olulisem, et pinget hoiaks igikestev madal burdoon. Põnevaid efekte oli saavutatud ka tekstiga mängides. Nõnda oli teoses kasutatud näiteks sosinaid, kõnekaanonit ja sõnade häälikuteks taandamist. Kavasse pikitud Veljo Tormise muusika pakkus värskendavat vaheldust aeglasemalt kulgevale nüüdisloomingule. “Maarjamaa ballaad” rabas oma jõulise ahastusega ja efektse loojutustusega. Tekst tõusis koori esituses väga hästi esile ning muutis isegi ärevaks, sest selles kajastuv hirm kodumaa pärast on kahjuks hetkel relevantsem kui veel vaid mõni aasta tagasi. Viimasena esitatud kontserdi nimilugu “Kord me tuleme tagasi” kõlas rikkalikult ning põimis kokku erinevaid emotsioone nukrusest ja nostalgiast lootuseni. Mikk Üleoja sõnul (Klassikaraadio 28.03 2025 “Delta”) oli kontserdi lähtepunkt Tormise teose “Kord me tuleme tagasi” esimesed read: “Meie varjud on väga pikad, kui me tuleme õhtul heinalt ja me ise oleme lühikesed”. Nendes lihtsates väidetes peitub palju tõlgendamisvõimalusi ning samuti saab igaüks neid just oma kogemustega siduda. Seetõttu illustreerib lõik hästi Jaan Kaplinski unikaalset maailmavaadet, mis kerkis esile kõikides õhtu jooksul kõlanud tekstides. Tema sõnades on tuntav teatav mitmemõõtmelisus, kus autori pilk on kord suunatud laiale maailmale, kord kodule ja tuttavlikule ning siis hoopis iseendasse. See muusikalisse konteksti asetatud maailmavalu ja sisekaemuse kombinatsioon andis kontserdile haarava emotsionaalse kaare ning lõi puudutava terviku.

4. veebruaril tähistas 75. sünnipäeva Avo Kartul – Mõisaküla mees, kelle nimi on teist sajandit Tartu ülikooli raamatukogu muusikaosakonna sünonüüm. 1983. aasta 3. mail raamatukogutehnika osakonda loodud “fonoteegi grupp” kandis vahepeal ka muusika- ja keeleõppekeskuse silti, kuid on rahvasuus ikka fonoteegiks jäänud; Kartul ise on olnud nii “kõrgema kvalifikatsiooniga tööline-fonoteegihoidja”, osakonnajuhataja kui raamatukoguhoidja, kuid püsinud sisuliselt samas ametis pea 42 aastat. Ülikooli raamatukogu juurde fonoteegi loomine oli toonase direktori Laine Peebu mõte – Nõukogude Liidus olid oma muusikakogud seni vaid konservatooriumidel, kuid Peep oli veendunud, et harituse edendamiseks peab igas korralikus raamatukogus olema ka fonoteek. Tänu õnnelikule juhusele leidis ta seda majandama omal käel heliplaatide kogumisega tegelenud Avo Kartuli, kes küll enda sõnul raamatukogudest ja kataloogimisest midagi ei teadnud. Peep aga käskinud lihtsalt pihta hakata ja lisanud kelmikalt juurde: “Mõnel mehel võib sellest elutöö saada!” Nii ka läks – kui 1983. aasta kevadel oli ülikooli raamatukogus arvel 109 heliplaati, siis 2025. aasta hakul oli LP-sid 6240 ja CD-sid 26 342, vähematest formaatidest rääkimata. Selle numbri sisse mahub klassikalist ja vanamuusikat, poppi ja rocki, jazzi ja folki – ning kõige esinduslikum maailmamuusika kollektsioon Eestis. Ja põnevat muusikat tuleb iga päev juurde, nii et pensionipõlvele pole Avo Kartulil mahti mõeldagi: “Mul on huvitav! Kui ma ükskord tunnen, et ma hommikul ei taha enam üles tõusta ja tööle tulla, siis on õige aeg ära minna – praegu veel ei ole.”   Kust see suur muusikahuvi alguse sai? Raadiost. 1960. aastal, kui ma olin 10-aastane, siis osteti meile korralik raadio, kus oli peal grammofon, ja minu pealekäimisel ka esimesed šellakplaadid: Eesti Raadio meeskvartett, Ott Raukas, Georg Ots … Aga raadiost ma otsisin midagi muud, ja mis oli Eesti Raadios sellel ajal kõige tugevam, oli Valter Ojakäär oma jazzisaadetega – minu tõsisem muusikahuvi oli algul seotud täiesti kindlasti jazziga. Muidugi, raadiost tuli kõike muud ka, ja ega siis biitlitest ju kuskilt otsast mööda ei saanud, nemad tulid ja vallutasid. Mul oli klassivend, hilisem eluaegne füüsikaõpetaja, ja meil oli ühine huvi – meie siis kammisime seda raadiot, BBC top 20-t kirjutasime üles … Keeleoskus oli peaaegu olematu, aga informatsiooni sai. Hiljem, 1970-ndatel, kuulasime rumeeniakeelset Vaba Euroopat, kus mängiti igal õhtul uus rockiplaat ette – sealt tuli selline meeletu informatsioonihulk, et oli isegi plaan hakata rumeenia keelt õppima! Ja muidugi Voice of America, Willis Conoveri “Jazz Hour”, mida päris kindlasti sai kuulatud kogu aeg. Esimene Lääne plaat, mis Mõisakülla saabus, oli klassiõele saadetud Chubby Checkeri duubelkogumik “Let’s Twist Again” – ma arvan, et see tuli 1965, tvistivaimustus jõudis Eestisse väikese nihkega. Esimene “pärisplaat” oli biitlite “Abbey Road”, mille klassivenna ema Rootsist tõi. Plaadiringlus hakkas korralikult peale siis, kui ma 1970. aastal sõjaväest tagasi tulin ja juurasse sisse sain – tekkisid Tartu-tuttavad ja ülikooli-tuttavad ja ...   Millal maailmamuusika mängu tuli? Taasiseseisvumise ajaks oli meil selge, mida fonoteegis ei ole ja mida oleks kindlasti vaja: tänapäevane klassikaline muusika, maailma rahvaste muusika ja vanamuusika. Ja kui tekkis võimalus hakata ostma, siis need valdkonnad tulidki eelisjärjekorras. Maailmamuusikamessil “WOMEX” olen käinud kaheksa korda ja neist Klassikaraadios ka ülevaated teinud. Esimest korda olin 2015 Budapesti “WOMEXil” ja see oli lausa silmiavav kogemus: tõin sealt 140 plaati! Nüüd ma enam messilt kõikvõimalikke kogumikke kaasa ei haara, aga muidugi nüüd on meil maailmamuusikat ka endal juba rohkem olemas.       Mis roll on fonoteegil praegu? Et kui kogu muusika on internetis, siis mis mõte sellel muusikaraamatukogul veel on? Tegelikult ma ütlen, et kogu muusika EI OLE internetis ... Ja selles džunglis eksib ära: muusika väljaandmine on plahvatuslikult suurenenud ja orienteerumine raskem kui kunagi varem. Netikuulajale antakse juurde samalaadset muusikat, mida ta kuulab, ja kõrvale liikuda on äärmiselt keeruline – siin on raamatukogul kindlasti mingi roll. Praegu on tendents, et muusika poole pealt tõmmatakse kokku, aga mina olen kindlal veendumusel, et see on lühinägelik. Konkreetne näide: Helsingi kesklinnas enam muusikaraamatukogu ei ole, paljukiidetud ja väga kaunis Oodis ei ole muusikat ... Muusikat võibolla ei hinnata nii vääriliselt, loetakse ainult meelelahutuseks, mis väljendub ka selles, et raamatu käibemaks on 9% ja plaadil 22%! Vahet tehti juba nõukogude ajal: raamatut sai raamatukogu osta vabalt, niipalju kui tahad, aga et plaati osta, tuli kaubandusvalitsusest iga kvartal taotleda ostuluba 250 rubla ulatuses. See on keeruline probleem, aga mina olen optimistlik inimene ja võtaksin oma jutu kokku niimoodi: muusikaraamatukogu on vajalik ja eksisteerib senikaua, kuni muusikud plaate välja annavad!

FOTO Kerli Mullamaa Kaksteist aastat klassikalise klaveri erialal Tallinna muusikakeskkoolis, lapsepõlv Rahvusooper Estonia laval poistekoori ridades ning perekeskis musitseerimine oli jazzpianist Mathei Florea muusikutee algus. Mitmes Euroopa riigis õppinud mees on lava jaganud nii Eesti jazzmuusikute kui ka enamiku siinsete popartistidega. Kui karjäär klahvimängijana oli juba täies hoos, otsustas tema tõmmata käsipidurit ja Eestist ära kolida, et jõuda veel kaugemale ning saada veelgi paremaks instrumentalistiks. Nüüd jagabki ta aastaid elu Eesti ja Saksamaa vahel, kuid on esinenud ka Lätis, Soomes, Rootsis, Taanis, Šveitsis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal ja Malaisias.   Tal on kolm originaalmuusikat viljelevat bändi: Foyl Aka, Flow Rea, Mathei Florea New Grounds. Esimene täispikk album on juba avaldatud ning teine näeb ilmavalgust suve lõpus. Sel kevadel täitub aga üks Mathei unistusi –  ta jagab lava oma lemmikkitarristi, Iisraelist pärit Gilad Hekselmaniga. “Jazzkaarel” mängivad nad üheskoos Mathei kirjutatud muusikat.   Milline on su esimene mälestus oma muusikutee algusest? Päris kõige esimest hetke ma ei mäleta, aga tean, et mulle meeldis vinüülimängija saatel dirigeerida. Väikese poisina tahtsingi saada dirigendiks või tuletõrjujaks. Muusikaõpingute juures on oma roll mu viiuldajast emal. Algul püüdis ta ka mulle viiulit õpetada, aga olin selle jaoks liiga kange ning käed ei paindunud piisavalt hästi. Seega alustasin kuueaastaselt hoopis klaveriõpinguid ning aasta hiljem kooliteed Tallinna muusikakeskkoolis. See asus kodule lähedal ja ühtlasi töötas seal mu ema. Minu vanemad on kristlased ning nii oli lapsepõlves kirikus laulmine iganädalane tegevus, millele lisandusid peagi Rahvusooper Estonia poistekoori proovid. See oli tore aeg. Tegime kaasa ka ooperites. Kui oli juba kahekümnes etendus, siis arusaadavalt kippus noorte poiste tähelepanu hajuma. Nii hakkas laval asju juhtuma. Näiteks “Carmenis” olime tänavapoisid, kes pidid apelsine loopima. Mingi hetk hakkasime neid väga tugevalt viskama. Paaril korral maandusid tsitruselised ka orkestriauku, kuhu need kohe päris kindlasti poleks pidanud jõudma. Nende rekvisiit-apelsinidega mängisime ka tantsusaalis jalgpalli, nii et põrandale tulid mustad jutid. Saime neid hiljem karistuseks maha nühkida. Dirigent Hirvo Surva, kelle pahameelt väga kartsime, tõmbas meid liistule ja pidas pika loengu, kuidas selline käitumine ei sobi. Muusikat jagus ka koduseinte vahele. Mul on kaks nooremat venda, kes mängisid lapsena tšellot ja viiulit. Kolmekesi esinesime nii instrumentaal- kui ka vokaalansamblina. Noorena olime kõik põikpäised. Seetõttu olid proovid vahel vägagi tulised – sai omajagu vaieldud ning isegi laval oli vaja üksteisele kohta kätte näidata. Kui keegi vale noodi laulis, sai ta otse keset esinemist küünarnuki või jalaga tugeva müksu. Tädikesed, kes kuulamas olid, ütlesid tihti, et väga ilusasti laulate, aga miks peab üksteist lava peal lööma. Proovide ajal vaidlesime, mis kohta üldse harjutada, sest meil oli sellest tihti erinev arusaam. Kui kisa liiga suureks läks, püüdis meie arhitektist isa sõna sekka öelda ja väitis, et harjutada tuleks nii, et higine oled. Tema nõu ei kuulanud me aga üldse, sest ta polnud meie jaoks päris muusik. Lahedaid hetki oli muidugi ka, aga me olime ikka korralikud isiksused. Mina ja keskmine vend käisime soololaulu konkurssidelgi. Mäletan, et ühel aastal võitis Ott Lepland, kes tegi lavalise vabadusega kõigile silmad ette. Meie olime sellised valvelseisakus poistekoori lauljad, kes võidumehe numbrit imestunult vaatasid. Mäletan ka seda, et ema viis saateansamblile noodi, kus oli kirjas ainult meloodia, aga mitte ühtegi akordi. Bänd tegi väga head tööd ja mängis loo kohe ära, aga ma ise küll praegu ei vaimustuks, kui oleksin klaverisaatja ja keegi tooks sellise pooliku noodi mulle mängida.   Kas tahtsid terve elu muusikuks saada või oli see lihtsalt asjade loomulik käik? Algklassides nautisin klaverimängu väga. Mul oli motivatsiooni mängida võimalikult keerulisi lugusid, et pidevalt areneda ja paremaks saada. Alguses nautisin ka konkursse, aga mingil hetkel tekkis suurem kramp. Kui jõudsin teismeikka, ei viitsinud ma enam nii väga harjutada. See on ju teada asi, et kui lugu pole päris selge, närv tuleb sisse ja tempo saab liiga kiire võetud, on ebaõnnestumine lihtne järgnema. Sellest ajast saadik mulle võistlused eriti ei meeldi. Viiendast klassist gümnaasiumi alguseni ei olnud ma enam kindel, et soovin muusikuks saada. Gümnaasiumisse jõudes mõlgutasin isegi mõtteid kõrgharidusest riigiteadustes. Käisin abiturientidele mõeldud messidel ja ülikoolide avatud uste päevadel, ent ​sain kiirelt aru, et kõik pakutav on mulle palju igavam kui klaverimäng. Nii hakkasin üha enam otsima mängimiseks lugusid, mis olid mulle meeltmööda. Kui repertuaar meeldis, võisin mingil perioodi ühte lugu harjutada neli-viis tundi päevas, hasart hästi mängida tuli tagasi. Tulevik tundus sellegipoolest ähmane, sest ma polnud kindel, et soolopianisti karjäär on minu tee. Klaverimängijana ei ole aga väga palju muid variante. Orkestrisse minek oleks olnud üks neist, aga mulle tundub, et siis ei oleks ma justkui päriselt orkestri osa. Kogu aeg pole sind ju kohale vaja. Kontsertmeistri töö mind toona ei paelunud. Tänasel päeval näen seda ametit aga hoopis teises ja palju huvitavamas valguses.   Pärast gümnaasiumit suundusid õppima Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli rütmimuusika osakonda? Oleksid ju võinud minna otse Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse klaverierialale. Miks otsustasid teisiti? Mu sugulane Taavi oli läinud Otsa kooli õppima ja kutsus mindki sinna. Mäletan, et ta ütles, et kui ma täpselt ei tea, mida elus teha tahan, siis võiksin ju kasvõi aastaks tulla, sest seal on tore ja kaasõpilased lahedad. Olin gümnaasiumis juba jazzklaveritunde võtnud ning otsustasin teha sisseastumiskatsed rütmimuusika osakonda. Tagantjärele olen kuulnud, et minu tugevuseks olid solfedžoeksami maksimumpunktid. Muusikakeskkoolis õppisin klaverimängu kõrvale ka trompetit ja enne häälemurret laulsin ju poistekooris, kellega sain lavateostes kaasa teha, aga klassikalisele muusikale omane raamides olek ja lineaarsus ei sobi mulle. Ma võin selle žanri teoseid harjutada, aga see ei anna mulle sellist naudingut nagu jazzmuusika erinevad kõlavärvid, vabadus ja võimalus improviseerida. Pianistina paelub mind just harmoonia mängimine ning muusikaline valikute paljusus. Jazzmuusikas on hoopis teistsugune esteetika kui klassikas. Otsa kooli minnes olin harjunud üksi improviseerima. Nüüd hakkasin esimest korda õppima rütmiansambli koosmängu, kus muusikaline tunnetus on erinev. Lahe oli ka see, et õppima asudes hakkasin kohe teistega koos bändis mängima. Jah, mul oli ka varem olnud kammeransambel, kellega käisime restoranides esinemas, et taskuraha teenida, aga seda polnud mu elus kordagi juhtunud, et lähen sõpradega kuskile teise Eesti linna esinema lugudega, mille oleme ise valinud. Põhimõtteliselt veedad kamraadidega toreda päeva ja lisaks saad veel raha ka. Mulle tohutult meeldis ka see, kui palju repertuaar rikastus – kogu aeg õppisid midagi uut ning ümberringi olid sinuga sarnaselt mõtlevad inimesed. Ühel hetkel sain aru, et see kõik on megatore, seda ma tahangi teha, aga lisaks soovin saada ka väga heaks muusikuks. Siht silme ees, hakkasin palju rohkem harjutama. Sel perioodil avastasin enda jaoks ka latin-, funk- ja popmuusika. Olen siiani veendunud, et hästi tehtud poppi saab nautida. Lapsepõlves ma muusikat ülemäära ei kuulanud. Meid oli juba piisavalt palju üheaegselt harjutamas. Muidugi oli mul oma pleier, mille abil Eminemi räpihittidele kõrv peale panna, aga üldiselt ma muusikat vabal ajal ei kuulanud. Rütmimuusikat õppides avastasin latinstiili viljeleva klahvimängija Michel Camilo, samuti ka Jamiroquai – geniaalne bänd, kes viljeleb popmuusikat, mis on kõike muud kui lihtne, ent samal ajal on nad maailmakuulsad ning nende looming on laiemale avalikkusele kergesti vastuvõetav. FOTO Diana Unt Kuidas jõudsid klaverimängu juurest komponeerimiseni ja millest inspiratsiooni ammutad? Kas klassikapõhi on siinkohal pigem abiks või vastupidi? Võin mängida tund-kaks klaverit, ilma et midagi üles kirjutaksin. Otsa kooli ajal tegin seda päris palju ja see on tore. Toona veetsin pigem klaveri seltsis lõbusalt aega, ent harjutamine peab olema fokuseeritum. Alles hiljem hakkasin konkreetseid asju parandama. Niisama mängides tekib aga fraase, mis jäävad kõrvu helisema. Mu telefon on täis erinevaid lühisalvestusi. Mõned jäävad seisma, teised kuulan hiljem uuesti üle ning arendan neid klaveri taga täispikkadeks lugudeks. Olen tajunud, et mu klassikalise muusika tehniline pagas aitab mind ka teiste muusikastiilide mängimisel. Näiteks sorav noodist lugemine on mu tugevus. Tänasel päeval keelpillidele seadeid komponeerides taban end aga mõtlemas klassikalise harmoonia reeglitele. Üldjoontes usaldan oma kõrva ja kui seade kõlab hästi, ei hakka ma seda reeglite järgi osadeks lahti võtma. Kui aga tundub, et miski ei toimi, kontrollin, ega pole kogemata kirjutanud paralleelseid intervalle, mis on klassikalise harmoonia reeglite kohaselt keelatud või ehk on häälte juhtimine vale. Võib ka juhtuda, et avastan ebakõlad pärast mitmekordset mängimist. Sellisel juhul kirjutan seade ümber ning järgmistel kontsertidel kõlab see teisiti. Muusika kirjutamisel mõjuvad mulle hästi tähtajad. Inspiratsioon võib ootamatult peale tulla, aga on ka juhtunud, et istun neli tundi arvuti taga ja saan kirja kaks takti, mis on frustreeriv. Seetõttu mulle meeldibki tegelikult rohkem pilli harjutada kui komponeerida. Kui mul on aga tähtaeg olemas, siis teen lubatu õigeks ajaks ära. Luues kuulen ette harmoonia kõlavärve ning kirjutan selle peale meloodia. Mul ei hakka enamasti viisijupid peas ootamatult helisema ja ma pole ka keset ööd uue loo ideega üles ärganud. Hetkel on mul Berliinis üks uus projekt pooleli, mille tarbeks püüan töötada vastupidises järjekorras. Tahaksin, et uus lugu oleks tšellopõhine, seega plaanin sel korral ehitada jazzbändi ja keelpillikvarteti partiid ümber meloodia. Foyl Aka ehk Berliinis Maja Magedliga. FOTO Giuseppe Laguzzi Otsa kooli aastatele järgnes Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazzmuusika osakond   Kristjan Randalu käe all. Seal õppisid kaks aastat, edasi jätkasid õpinguid juba Rootsis ning seejärel Saksamaal, õppejõududeks Wolfgang Köhler ja Tino Derado. Samal ajal oli sul Eestis juba väga aktiivne muusikuelu. Kust tuli julgus kodumaa tolm jalgelt pühkida? Ühel hetkel oli mu elus lihtsalt liiga palju esinemisi. Mängisin mitmes popmuusika bändis ja pidevalt teiste muusikat. Alguses oli ülilahe, aga olin seda juba ligi viis aastat teinud – käinud mööda festivale, ööklubisid ja erapidusid. Mul oli parasjagu periood, mil juulikuus oli kakskümmend seitse esinemist, augustis kolmkümmend kaks. See kõik oli megatore, aga ma ei jõudnud enam harjutada, et tõusta järgmisele tasemele. Tundsin, et võiksin olla veelgi parem mängija. Mäletan, et ühe artistiga oli Võrus klubis Tartu esinemine. Lava ees oli kümme palja ülakehaga meesterahvast tantsimas. Olin siis kahekümne nelja aastane ja sain aru, et mul pole nendega mitte midagi ühist. Mitte et mul olnuks midagi nende vastu, aga sain aru, et tahaksin kümne või kahekümne aasta pärast olla omadega kuskil teises kohas. Olin toona piisavalt noor, rumal ja enesekindel ega peljanud, et võin niimoodi kõigest ilma jääda ning pean ühel hetkel saba jalge vahel koju tagasi tulema. Toona käisin iga pooleteist kuu tagant Eestis teenimas raha, millega Rootsis ära elada. Nii oli ka keikaelu ja popi mängimine värskendav, sest muul ajal keskendusin jazzmuusikale. Pärast Rootsit plaanisin minna New Yorki õppima. Jäin aga avaldusega hiljaks, nimelt ei olnud ma teadlik, et pean koolile ka inglise keele testide tulemused saatma. Mõtlesin, et kandideerin siis aasta pärast uuesti. Mõttes oli veel ka Kopenhaagen ja koolikaaslaste poolt soovitatud Berliin. Viimases tajusin juba katsetel käies, et see on linn, kus mulle elada meeldiks. Rootsis elasin väikelinnas, kus oli paar tuhat inimest. Põhimõtteliselt saigi seal ainult harjutada. Nüüd sain aga sisse kooli, mis asus metropolis! Hinnad olid võrreldes USA või Rootsiga aga palju mõistlikumad. Viimaks olin paigas, kus vohas jazzklubide kultuur ning jagus kohti, kus aega veeta. Samaaegselt olid Eestis jätkuvalt bändid, kelle koosseisu kuulusin. New Yorgist oleks olnud väga raske käia vahepeal Maarjamaal esinemas, lisaks olin saanud vahepeal kahekümne kuue aastaseks ja mul oli välja kujunenud mingisugune elukvaliteet, mida naljalt langetada ei tahtnud. Berliinis õppimine meeldis mulle väga. Mul kujunes välja oma sõpruskond ja ka kaasmuusikud, kellega tänaseni eri koosseisudes mängin. Lõpetasin Berliini jazziinstituudi 2020. aasta veebruaris. Mul oli motivatsioon laes. Olin lõpueksami tarbeks kirjutanud muusikat ning oma bändi kokku pannud. Mitu uut projekti oli soojas. Lõpueksami kontserdiks sai kokku pandud kollektiiv, kellega plaanisin välja anda oma esimese täispika albumi. See juhtus aga viimaks alles neli aastat hiljem. Mul oli plaan jääda pärast kooli lõppu Saksamaale. Otsustasin teha midagi, mida ma tavaliselt ei teeks ja mida ma polnud Eestis kunagi pidanud tegema. Meil on väike riik, kus muusikute ringkonnas teavad kõik nagunii kõiki. Saksamaal kuulusin küll muusikute seltskonda, aga ma ei ole sakslane, mis tähendab, et pidin pidevalt jämmidel käima ja uusi tutvusi looma, et jazzmuusikute skeenesse päriselt sisse saada. Käin hea meelega oma sõpradega väljas aega veetmas, aga hoopis teine asi on suitsuses baaris üritada karjääri arendamiseks vajalikke tutvusi sobitada. Jõudsin seda teha aga väga lühidalt, sest tulin veebruari lõpus kaheks nädalaks Tallinnasse ja siis saabus koroona. Kõik projektid lükkusid edasi. Sellest ajast saadik on mul ühe sealse lauljaga album pooleli, mis on osaliselt produtseeritud, ent ikkagi sinnapaika jäänud. Ansambel Flow Rea. FOTO Teet Raik Koroonaaeg võis ju koju naelutada, aga just siis algas sul ka viljakas harjutusperiood, mille käigus kirjutasid omajagu muusikat. Millistele koosseisudele muusikat kirjutad ja kuidas iseloomustaksid oma helikeelt? Olin lõpueksami tarbeks kirjutanud portsu lugusid. Kui maailm lukku läks, harjutasin iga päev neli-viis tundi pilli. Pärast seda perioodi tundsin, et olen oma elu parimas vormis. Kirjutamine oli selles mõttes keerulisem, et ühtegi kindlat tähtaega paigas polnud. Mingil hetkel tundsin, et tahaks muusikat ka salvestada ja panin endale üheksa kuud ette ühte väga kallisse Berliini stuudiosse salvestusaja. Esimesed kuud ei kirjutanud ma midagi, siis aga hakkas tekkima väike paanika, et seitsme kuu pärast peaks salvestama ja mul pole lugusidki. Selline pinge aga motiveerib mind. Muidu tuled õhtul proovist koju, tegeled lapsega, paned ta magama ja püüad pärast kella kümmet õhtul midagi kirjutada. Seljataga on pikk päev ja tegelikkuses oled juba väsinud. Kui aga kuupäev läheneb, on mul järsku nii palju energiat. Keegi kunagi iseloomustas mu muusikastiili väljendiga klassika mõjutustega Modern Nordic Jazz. Selles ongi klassikalise muusika mõjutusi, eriti mis puudutab keelpille. See on justkui modernne muusika, aga mitte selline, kus täpselt aru ei saa, mis toimub. Mulle meeldivad harmooniad, kus pole liigset dissonantsi. Minu maitse on puhas, lihtsustatult öeldes meeldib mulle ilus kõla ja tahan, et kirjutatu kõlaks kõrvale hästi. Selline on ka Mathei Florea New Groundsi helikeel. Sellesse kaheksaliikmelisse koosseisu kuuluvad erinevatest riikidest pärit mängijad, kellega elu Saksamaal kokku viis. Oleme esinenud nii Eestis, Lätis kui ka Saksamaal. Mul on ka eestimaine triokoosseis Flow Rea, kellega viljeleme hoopis teistsugust muusikat. Koosseisu kuuluvad lisaks minule Joosep Talumaa ja Dmitri Nikolajevski. Teeme midagi souli ja jazzi vahepealset. Meil on väljas ka esimene singel ning augustis on oodata täispikka albumit, kus paaris loos teevad kaasa ka Chalice ja Marianne Leibur. Praegu püüangi esinemiste kõrvalt tegeleda uue kauamängiva miksimise ja produtseerimise organiseerimisega. Mathei Florea New Grounds. Sel kevadel täitub üks sinu unistusi –  jagad 23. aprillil “Jazzkaarel” lava ühe oma lemmikmuusiku Gilad Hekselmanniga, kellega mängite sinu bändi New Grounds lugusid. Kuidas see koostöö teoks sai? Sattusin ühe väga hea saksofonimängija Nikita Korzouniga ootamatult esinema missivõistluse talendivoorus, kus üks tuttav lauluõpetaja üht osalejat juhendas. Lava taga oma esinemiskorda oodates jäime muusikaäri teemadel jutustama. Rääkisin Nikitale sellest, kuidas olin just saatnud Saksamaal erinevatele kontserdikorraldajatele kolmsada e-kirja, Euroopas suisa viissada ning nende tulemuseks oli kõigest viis esinemist. Oli äraütlemisi, aga enamasti isegi ei vastatud. Välismaal karjääri tegemisel on suur roll müügitööl ja iseenda turundamisel. Nikita soovitas mul ühendust võtta Mihkel Mäekallega, kes oli varem Londonis töötanud. Võtsin ta nõu kuulda ja alustasime septembris koostööd. Arutasime, kus võiksin esineda ja novembris saabus kutse tulla mängima kevadisele “Jazzkaarele”. Olin oma rahvusvahelise bändi New Groundsiga juba “IDeeJazzil” üles astunud ning nii oli “Jazzkaare” tarbeks vaja midagi uudset. Murdsin pead, mida koosseisu puhul muuta ning variandiks jäi kaasata mängima kitarrist. Olen aastaid imetlenud Giladi mänguoskust ja seda, kuidas ta suhestub muusikaga ning leiab oma koha bändis. Mihkel Mäekalle oli temaga seotud inimestega varem kokku puutunud ning ehkki idee tundus utoopiline, võtsime Giladiga ühendust. Olin pahviks löödud ja väga-väga õnnelik, kui saime jaatava vastuse. 23. aprillil saab Fotografiska laval olema üheksa liiget. Kõlab nii Mathei Florea New Groundsi esimesel albumil kuuldav muusika kui ka kolm uut lugu. Kogu muusika on ümber seatud koosseisule, kus kõlab ka kitarr. Mingite lugudega oli see lihtsam, aga ilmnes ka olukordi, mis osutusid keerulisemaks. Ma ei ole tahtnud liiga palju materjali ja vormi ümber seada, sest bändile võiks struktuur samaks jääda. On olnud palju mõtlemist, kuidas teha nii, et kõik mängijad saaksid tähelepanu, sest soolopille on nüüd rohkem. Samuti olen püüdnud hoiduda sellest, et faktuur läheb liiga tihedaks. Ansambliga New Grounds esinemas “IDeeJazzil“. FOTO Kalev Lilleorg Sul on mitu originaalmuusikaga koosseisu, esinemised erinevates Euroopa riikides, sellegipoolest ei ole sa nn keikamaailmaga hüvasti jätnud. Kas plaanid kahe žanri vahel pendeldada ka tulevikus? Muidugi on mu kõige suurem unistus mängida kontsertidel ainult oma muusikat. Ma ei kujuta ette, kui paljud Eesti jazzmuusikud seda endale aga reaalsuses lubada saavad. Saksamaal saad võib veel ühe bändiga mööda suurt riiki ringi tuurida, aga Eestis on kontsertide arv alati loetud. Naudin jazzi väga, aga samas on värskendav vahepeal ka poppi mängida. Minu elus on sellel žanril samuti oluline koht, sest peab olema ka muusikat, mille saatel inimesed tantsida saavad. Praegu on mu peamine tähelepanu “Jazzkaare” kontserdil. Plaanime seda ka salvestada ning seejärel on kavas kontserdimaterjali turundamine. Selle koosseisuga tahaks mängida Euroopa lavadel. Flow Rea plaat tahab aga samuti valmis saada ning ka see kollektiiv on valmis üles astuma lavalaudadel nii siin- kui ka sealpool riigipiire. Suve teises pooles plaanin uut materjali kirjutada ja sügis kostitab juba järgmiste festivalidega. Veebruaris sõidan aga New Groundsiga Saksamaale uut albumit salvestama. Nii et tegemist ja põnevaid projekte jagub. Loodan, et see kõik on alles algus.

Torupill on eesti rahvapillidest vast kõige vastuolulisem: kunagi tantsu- ja tähtsate rituaalide valjuhäälne muusikariist, mis on olnud rahva poolt armastatud, samas mõnegi usumehe suus hukka mõistetud, isegi hävitamisele saadetud, ent meie ülemöödunud sajandi mütoloogiasepitsejate lugudes lausa jumaliku jõuga instrument, millega sai jumalus isegi vanapaganat peletada. Meie suhteliselt noores torupillihariduses on tänini palju avastamata pillimängijaid ja mänguvariante. Minu meelest ei ole ka kõnealused helikandjad mitte tantsuks, vaatamata tantsulugudele, vaid õpikuks, kõige paremas tähenduses – Cätlin Mägi ja EstPipes esitlevad kuulajatele ja tulevastele torupillimängijatele üht uhket rida võimalusi, mida kõike saab toru- ja parmupillist välja võluda (viimasega, tundus allakirjutanule, on saadud lõbutseda enam). Võluvalt pretensioonikas on viimane lugu plaadil “Torupilli kuninganna kroonimine” – ilmselt on autor või pill, või mõlemad, oma püüdlustega kiigeplatsilt õukonda pürgida. Tõepoolest, kui ükspäinis torupill, ilma teiste pillide või arvuti abita, tantsupillina vast enam laia kasutust ja populaarsust ei leia, on torupillikuninganna ja ta saatjaskonna poolt üllas ja hõrk lasta sel pillil albumil kõlada ansamblis omasugustega.

The Baltic Sisters on 2022. aasta lõpus sündinud rahvusvaheline pärimusmuusikaprojekt. Ansamblisse kuulub neli liiget: Marion Selgall Eestist, Liene Skrebinska ja Vineta Romāne Lätist ning Laurita Peleniūte Leedust. “Värav/Vārti/Vartai” on koosseisu debüütalbum ning koondab ansambli arranžeeritud mitmehäälseid rahvalaule. Eestist on esindatud seto ja Karksi laulud, Lätist laulud Lõuna-Kuramaalt ja Latgalest, Leedust UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud sutartinė ’d. Lisaks kõlab kompositsioone, mis põimivad kõigi kolme riigi rahvamuusikat. Album tervikuna mõjub ühe pika loitsuna, mis küll pidevalt uusi kõlavärve omandab, kuid jääb olemuslikult korduvaks ja sugestiivseks. The Baltic Sisters keskendub eelkõige traditsioonilistele laulmise viisidele, mistõttu ei ole seaded harmooniliselt või rütmiliselt kuigi keerukad, kuid rõhutavad näiteks kaanonis tekkivat loomulikku mitmehäälsust ja polüfooniat. Vokaal on albumil hästi selgelt esiplaanile seatud, kuid aeg-ajalt lisandub instrumente, mis tekstuuri mitmekesisemaks kujundavad. Pillide valik on üsnagi harvaesinev, kõlavad väikekannel (Liene Skrebinska), shruti box , raamtrumm, savilinnud (Laurita Peleniūte), basskitarr, ģīga , löökpillid ja parmupill (Gatis Gaujenieks). Põnevaks muudab kuulamise ka heli ruumilisus, mis kerkib eriliselt esile kõrvaklappe kasutades. Igale häälele on antud kõlapanoraamis kindel “oma koht” ning tänu rohkelt kasutatud kaanonile muutuvad laulud seetõttu hästi elavaks ja hingestatuks, liikudes heliruumis selgesti tajutavalt ringi. Albumi peamine märksõna võiks vast olla kestvus, mis ilmutab ennast nii kuuldaval kui mõtestatuse tasandil. Laulud veerevad peatumatu rattana, meloodialiine antakse sujuvalt käest kätte ja kõige selle taustal on läbivaks ideeks autentse laulutraditsiooni hoidmine ja edasi kandmine. Baltimaade muusikapärand on helikandjal põimitud loomulikuks tervikuks, tuues seeläbi esile nii meie laulutraditsioonide sarnasused kui erinevused.

Ergo-Hart Västrik abikaasaga ja nende Turgi käsitöö- ja tervisetalu atmosfäär. FOTO MARIS PULLA Olin meeldivalt üllatunud, kui sain pakkumise KIRE rubriiki kaastöö kirjutada. Esmalt arvasin, et toimetaja on nimega eksinud ja soovib kirjatükki minu muusikust vennalt Ardolt. Aga lähemal suhtlemisel selgus, et pakkumise adressaat oli ikkagi õige. Mulle mitte-teada-olevaid teid pidi oli toimetuseni jõudnud kumu sellest, et olen aastaid suviti maakodus avalikke gurmeeõhtusööke korraldanud, ning siin ma nüüd oma kirgedega olengi! Brokolisupp. FOTO VEINIKA VÄSTRIK Eks olin kimbatuses ka seetõttu, et ma pole osanud ennast ise (päris)muusikuks pidada, kuigi olen laulmisega tegelenud lapseeast saati. Esmalt laulsin Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekooris Peeter Perensi ( senior ) käe all, siis Tallinna 44. keskkooli kammerkooris Celia Roose juhendamisel. Tartusse ülikooli tulles viis vanamuusika huvi mind kokku David Kettlewelliga ja sealt edasi tuli juba ansambel Triskele, mille liikmetega oleme koos musitseerinud pea 30 aastat. Praegu laulan ka Kodavere Duos ning harjutan usinalt karmoškat.  Nii on olnud hoopis muusika mu kirg ja pelgupaik pea kogu senise elu, kuigi saatus suunas mind folkloristiks õppima ja akadeemilisel väljal end teostama. Kõik aga muutub, praeguseks olen teaduse tegemisest eemaldunud ja maale kolinud. Peame koos abikaasa Veinikaga Peipsiääre vallas Turgi käsitöö- ja tervisetalu ning rakendan oma folkloristi teadmisi Kodavere Pärimuskeskuse arendamisel. Ja maitsva – tavapärasest küll veidi erineva – toidu valmistamisest on saanud muusika kõrval minu teine kirg ja turvatsoon. Turgi talu banaani-kookoskreemi toortort maasikatega. FOTO ERAKOGU Pean tunnistama, et minu suhe toiduvalmistamisega oli kuni ajani 7 aastat tagasi üsna kiretu. Kui oli vaja, siis tegin lastele lihtsaid roogasid. Mul oli üsna kitsas “repertuaar”, mis läks lastele hästi peale. Need olid peamiselt koduses pereringis õpitud toidud, nagu munapuder, ahjukartul, kala- ja kanapasta jms.  Mustikatort. FOTO GABRIELA URM 2018. aasta sügisel tuli aga muutus, kui hakkasin meie maakodus puhtpraktilistel kaalutustel n-ö raha eest süüa tegema. Nimelt hakkas just siis Veinika meil talus korraldama sügis-talviseid kolmepäevaseid kangakudumise koolitusi, mille osalejaid oli vaja toita. Koolitusi oli Veinika suviti siinsamas korraldanud varemgi, aga siis oli käinud kokaks üks naaberküla naine. Nüüd võtsin toidutegemise üle, sest külmal aastaajal saime koolitusele korraga vastu võtta vaid kuni neli huvilist ja koka palkamine väljastpoolt pereringi polnud majanduslikult enam mõistlik.  Nii ma siis alustasingi “kokakarjääriga”. Esmalt piirdusin oma tavapärase, laste peal järgi proovitud menüüga. Sain koolitusel osalejatelt tunnustust, mis tõstis eneseusku ning suunas huvitavamaid retsepte otsima ja uusi maitseid proovima. Peagi avastasingi, et mulle täitsa meeldib süüa teha, seda kõike kenasti lauale sättida (toit peab alati olema värvide poolest tasakaalus!) ja tehtut ka sööjatele tutvustada. Eks need koolituste toitlustamised meie talus ongi reeglina sellised koduses atmosfääris kohtumised, ühise laua ümber istumised, kus pole “kliente”, vaid on külalised, kellest paljudest saavad sõbrad ja head tuttavad. Ja koolitustel käijad on meil olnud seni enamuses naised, kellele on väga meeldinud, kui neile süüa teeb ja serveerib just meesterahvas. Nii on õhus lisaks maitseelamustele alati ka midagi muud. ☺  Lillkapsariis kalaga. FOTO MARIS PULLA Järgmisel suvel me enam naaberküla kokka appi ei kutsunud ja nii olen sest saadik igal aastal 40–70 päeva köögis veetnud. Koolituste toitlustamisele on lisandunud grupitoitlustused, avalikud gurmeeõhtusöögid, catering ’i pakkumine talust väljaspool ja ettetellimisel toortortide valmistamine. Üks asi on viinud sujuvalt teiseni ning ka inimeste hulk, kellele süüa pakun, on aja jooksul samm-sammult kasvanud (piiri seavad siin Turgi talu teavitatud koduköögi võimalused). On olnud palju vettehüppeid tundmatus kohas, esmalt ilmvõimatutena tunduvate ülesannete vastuvõtmist ja enese proovilepanekut. See on omakorda kaasa toonud palju avardumist, meeletult rõõmu ja heameelt kordasaadetu üle ning rohkesti teadmisi minu enda võimete kohta, näiteks kriitilistes olukordades hakkamasaamisel.  Paradoksaalsena on toidutegemisel mulle inspiratsiooni pakkunud erilaadsed piirangud. Koroonapandeemia eel muutsime koos Veinikaga oma toitumispõhimõtteid, kui läbisime WILDFITi-nimelise toitumisprogrammi. Sellega õppisime toidusedelit muutes keha ketoosi viima ning sedakaudu ühtlasi rohkem teadvustama, miks ja mida me valime süüa. Loobusime programmi ajel oma menüüs kasutamast kolme valget ehk piima ja piimatooteid, nisujahu ja muid gluteeni sisaldavaid teraviljasaaduseid ning valget suhkrut koos muude rafineeritud suhkrutoodetega.  Banaani-kookoskreemi tort astelpajumarjadega. FOTO MARIS PULLA See muutus suunas meid talus pakutavate toitude valikut üle vaatama ja menüüd ümber mõtestama. Oleme sellest ajast peale lähtunud põhimõttest, et pakume oma külalistele vaid selliseid toite, mida ka ise sööme. Nii on meie menüü reeglina laktoosi-, gluteeni- ja valge suhkru vaba. Kuigi sellised piirangud peaksid justkui olema ahistavad, on see suunanud alternatiive otsima ja kasutusele võtma lisaks kodumaisele kraamile eksootilisemaid toiduaineid, nagu näiteks kookoskreem, datlid, mitmesugused pähklid, agaavisiirup ja tšiiaseemned jpm. See on olnud hea võimalus eristumiseks, sest vähemalt meie piirkonna toidukohtades on “kõigevabade” alternatiivide pakkumine pigem erandlik.  Tõeliselt maitsva toidu tegemiseks on vaja head meeleolu ja seisundit ning just seda aitab köögis luua hea muusika. Nii on toitu valmistades minu saatjaks pea alati kõlar muusikaga, mis toetab, toob keskmesse ning pakub inspiratsiooni. Olen oma loomult südameinimene ja seetõttu sobib minu köögitoimetusi saatma just seda piirkonda aktiveeriv muusika. Viimasel ajal on selleks olnud näiteks Jacob Collieri ballaadid, mõni aeg tagasi Sufjan Stevensi albumid, samuti Salvador Sobral ja paljud teised tundliku muusika loojad Mulle ongi toidu tegemine ja pakkumine omamoodi suhtlusviis. Toidu kaudu saan ma lauda istuvatele inimestele emotsionaalselt väga lähedale. Võib isegi öelda, et oma valmistatud toiduga puudutan ma neid kõiki väga sügavalt ... isegi seestpoolt. ☺ Nii jagan ma oma õnnetunnet, rõõmu ja kohalolu – kõike seda, mida ma toitu valmistades ise kogen.

Esinevad Mingo Maru Onni (tšello) ja Johann Praks (klaver). Vabariigi aastapäeva sinise taeva all leidis aset midagi hästi unustatud vana. Kaminas põles vaikne tuli, siin-seal kaunistasid tuba palmipuukesed, akna all ootas päikesekiirtes värske šokolaadikringel, nurgas hakati kohvi tegema. Elevil lapsed sagisid edasi-tagasi, kostis kaunist klaverimängu, täiskasvanud leidsid endale pokaali vahuveini. Üksteist tervitasid vanad sõbrad, teretuttavad perekonnad ja armastatud kultuuriinimesed. Kes veel omavahel tuttavad polnud, said selleks tõenäoliselt õige pea. Nii algas osaluskontsert “Must klaver, valge paber”. XX sajandi hõngus unelevas vanalinna muusikamajas astus põiki paigutatud saalis lava valgusesse noor pianist Tiit Tomp. Üle saali voolasid karged ja romantilised põhjamaised kõlad. Kontserdi nimitegelase, musta klaveri vaikides sõnas kontserdi üks korraldajaid Hannes Praks sissejuhatuse. Saime teada, kuidas sattus kontserdile kõrvaltegelane valge paber. Selgub, et “tavalisel” klassikakontserdil on joonistavad lapsed sattunud teiste kontserdikülastajate pahameele alla. Siin aga oli juba tulles iga külaline saanud endale koos kavaga väikese maitseka Tüpokompanii kujundatud joonistusploki. “XX sajandi saksa romantikute arvates on kõik kunstid universaalse loova ainese väljendused.” Tuleb vaid leida julgust see enda seest välja lasta. Tiit Tomp, Mingo Maru Onni, Felix Kangro, Kõu Praks, Johann Praks, Laura Adele Siitan, Karl Aleksander Siitan, Kadri-Ann Sumera, Matti Reimann ning Arvo Pärt, Heino Eller, Eduard Oja, Eduard Tubin, Villem Reimann, Edgar Arro, Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Rasmus Puur,sütitasid oma loomingulisest ainesest tuld võtma ja seda joonistamisega iseseisvaks tegema. Oli väga tänuväärne, et etteastete vahele poetati ka fakte ja seiku sellest ajast, kui ettekantavad lood sündisid või millegi poolest veel erilisemaks said. Minu joonistus tuli mulle endalegi üllatuseks päris põnev ja eklektiline. Ma ei pea ennast muidu eriliseks kunstnikuks, isegi mitte mitte-eriliseks kunstnikuks. See pilt aga meeldib mulle, jätan selle alles. Peale enda joonistuse võis imetleda terve aja akende all maalimisega ametis olnud kunstnike maale kolmel suurel molbertil – igaüks täiesti isesugune.   Joonistamas. Kontserdi korraldaja mõttelend läks tegelikult veelgi kaugemale. Ühes mõttemõlgutuses muusikapalade vahel tõi ta välja, et kui teada-tuntud on juba ütlus “arhitektuur on tardunud muusika”, siis asja võiks näha ka vastupidi – “muusika on voolav arhitektuur”. Osavam fantaseerija võis niisiis sellest hetkest peale leida end hoopis jalutuskäigul mitmesugustes Eesti “õhulossides”. Muusikateadlasena meelitas mind lai vaade maailmale mitte ainult kunstide valdkonnas, vaid ka teaduses. Lisaks põnevatele ajaloofaktidele mainiti ka värskemaid uudiseid muusikataju kohta muusikapsühholoogiast. Kuigi pealkirjas esitatud küsimusele ei oska ma vastata, pani see kontsert mind sellele teemale mõtlema. Järsku tundub mulle, et ei ole loogilisemat mõttekäiku, kui et kõrgemate kunstide austajate (järel)kasv võrsub vastastikes sõbralikes suhetes kultuuri ja inimeste vahel. Sellel täispikal kontserdil said lapsed olla nii nagu nad on, vaikselt joonistada ja vajadusel liigutada, täiskasvanud mõne muusikalise nalja peale lõbusalt turtsatada, esinejad meeleolukaid lugusid jutustada ja kõik ennast mõnusalt tunda. Seejuures ei jäänud ühelgi hetkel puudu lugupidamisest üksteise vastu. Kontserdi lõpus tuli üllatuslikult ühel noorelt esinejalt spontaanselt ja omaalgatuslikult täiesti tõsiseltvõetav lisapala. Loen seda tõestuseks, et just sellise õhkkonnaga kontserdid julgustaksid noori tõsisema muusikaga tegelema, seda kuulama ja esinemisest rõõmu tundma. Kuulajate puhul aga süvamuusikat enamaks kui vaid valitute gurmeenautlemiseks pidama. Muidugi oleks kahju, kui tõeliselt vaiksed ja keskendunud klassikakontserdid üldse ära kaoksid – kindlasti ei tahaks ma seda näha. Seejuures igatsen väga, et ka peresõbralikke klassikakontserte tehtaks veel. Aitäh, Hannes Praks ja Merle Liivak Praks, osaluskontserti korraldamast!

Cathy Sommer Alexanderi tehnika teraapiat tegemas. Eestis tegutseb muusikute tervise alal väga vähe spetsialiste ja veel vähem on leida vastavat erialast kirjandust. Seega olin kogenud arsti Gunnar Männiku raamatut lugema asudes elevil. Alexanderi tehnika õpetajana valmistas aga doktor Männiku lähenemine mulle pettumuse. Kuigi on selgelt tajuda, et autor hoolib oma patsientidest ja soovib lugejat julgustada, jäi sõnum pealiskaudseks, kuna põhines iganenud mudelil. Pakun välja, et see ettevõtmine vajanuks rohkem paindlikkust. Lühidalt kokku võttes soovitab Männik muusikutel iga päev oma tugi-liikumisaparaati treenida, põhjendades seda asjaoluga, et keha peab olema tugev, vastupidav ja tasakaalus, et pillimängukoormusega toime tulla. Ta kirjeldab peamisi skeletilihassüsteemi ülekoormusvigastusi ja annab nõu, kuidas nii lülisamba kui ka erinevate lihasgruppide eest hoolitseda. Ainult mõne lausega mainib ta sidekude ja hüpermobiilsust, ent lihastoonust ja närvisüsteemi toimimist ei puudutata üldse. Siiski, kes otsib harjutusi kindlatele lihasgruppidele, kindlasti neid siit raamatust ka leiab. Võttes inimese keha kui ainult lihaseid, mis peavad olema tugevad (õnneks räägiti ka balansist, kuigi pealiskaudselt), ei jõua me kunagi tervikliku arusaamani, kuidas organism toimib. Keha-meele tervikule vihjav mõte on küll õhku visatud juba sissejuhatuses, aga rohkem selle probleemi üle ei arutleta: “Inimene võib nii süvenenult oma tegevusse mattuda, et ta lihtsalt unustab enda.” Laiem perspektiiv Viimastel aastatel Londonis, New Yorgis ja Edinburghis elades õppisin eelkõige, kui tähtis on võime analüüsida andmeid osana suuremast tervikust. See tundub kehtivat igas olukorras, ka ülekoormusvigastuste temaatika puhul. Lõppude lõpuks on ju inimese heaolu seotud üleilmsete ühiskonnas aset leidvate protsessidega. Näiteks muusikute rahulolematus töökeskkonnaga (mida on korduvalt mainitud ka RO Estonia juurdeehituse puhul) ja muud stressiallikad (väike või ebaregulaarne palk) mõjutavad pillimängu kvaliteeti. Aga ka vastupidi, ühiskonna murekohtadele loovate lahenduste leidmiseks on meil vaja terveid, mõistvaid ja koostööalteid üksikisikuid, kes ei vaevleks füüsiliste või vaimsete probleemide käes. Erinevatel põhjustel tekkinud stress ja pinge loob juba ise uut pinget. Trenn siin ei aita. Pinge leevendamiseks peame mõistma turvalise ruumi kontseptsiooni, kus nii õppe-, harjutamis- kui ka esinemiskeskkond tuleks kohandada seesuguseks, et see soodustaks maksimaalselt heaolu. Trenn üksi seda ei loo. Keha-meele tervik Tagasi “enese unustamise” probleemi juurde. Enamasti ei ole pillimänguga seotud vigastuste põhjus ainult füüsiline. Peame olema valmis süvenema tähelepanu, teadlikkuse ja keskendumise maailma, et oma keha paremini hoida ja kasutada. Kuidas harjutada pilli või esineda nii, et me ei keskenduks liialt harjutamisele, unustades samal ajal oma keha?  Kui me treenime keha tugevaks, aga ei kuule ta signaale pingestatud tegevuses olles, jäämegi krooniliselt mööda kiropraktikuid käima (mida Männik muide ka tugevalt soovitab). See on peamine põhjus, miks selle raamatu väärtus nõrgaks jääb. Kõike päriselt olulist on mõne lausega küll mainitud, kuid inimese toimimise tuumani ei jõuta. Kurikuulus “õige tehnika” jääb juhuslikuks ja erialaõpetaja kanda, kes siis loodetavasti on (samuti juhuslikult) oma õpingutes kuskil pillimängu ergonoomikaga kokku puutunud. Autor küll mainib stressi, kuid üsnagi traditsiooniliselt eraldab füüsilise heaolu vaimsest: “Kõige parema efekti lihaspingete vähendamiseks annab toimetulek tööstressiga (vajadusel psühholoogi abi) ja dünaamiliste jõuharjutuste tegemine. Viimane parandab väga oluliselt verevarustust skeletilihastes.”   Võiks ju mõelda, et trenni tegev ja teraapias käiv muusik ongi heaolu toetava retsepti leidnud, aga reaalsuses sellest duaalsusest enamasti ei piisa. Treenida, treenida, treenida Männik väidab, et kuna enamik pille on füüsiliselt väga raske mängida, siis vajalike lihaste treenimiseks peaksime täpselt teadma, millised lihased konkreetse pilli mängimise, laulmise või dirigeerimise ajal töötavad. Funktsionaalselt pole see aga võimalik, sest ükski lihas ei ole tegelikult sel hetkel passiivne või välja lülitatud, kui mõni teine lihas on aktiivsem. Siinkohal kerkib eriti tugevalt esile vajadus uuendada arusaama kehast. Keha elab ,   selle igas rakus käib katkematu ainevahetus, energia tarbimine ja hapniku transport. Sellise elususe tajumine ei anna võimalust kujutleda, et mõni keha osa võiks olla “surnud”, samal ajal kui käed viiulit mängivad. Et siis veel nende parajasti mittetöötavate lihaste nimesid peaks teadma ... Ainult terviklikule arusaamale toetudes on võimalik leida terviklikke lahendusi. Kui lihased on nõrgad, peavad nad tõesti rohkem tööd tegema ja väsivad (ning valutavad) kiiremini. Kui palju aga tuleb treenida? Kuidas me teame, et on piisavalt treenitud, mis annab meile selle kohta tagasisidet? Ka treenitud kehad valutavad ja saavad vigastatud, tihti isegi rohkem, sest nad on aktiivsemad. Valu põhjused Huvitaval kombel saab oluliseks mitte vähese treenituse küsimus, vaid valu mehhanism ise. Liigse istumise tõttu kuhjuvad liigestes toksilised ained ning tekivad verevarustuse häired. Aga ka põletik, lihase lühenemine, samuti trauma ja ülekoormus võivad tekitada valu. Liikumisulatuse piiratus kaitserefleksina. Sundasendid. Bakteriaalne infektsioon, muremõtted, lein. Männik näitab ka ise probleemi ulatust tabavalt:   “Mida kauem on tunda valu, seda väiksem on selle seos koe kahjustusega valutavas kohas – tegu on hoopis närvi ülitundlikkusega, st kui on olnud vigastus, tekib ajju sellest “mälu” ja närv muutub tundlikumaks. Kroonilisel valul ei ole mehhaanilist põhjust – see produtseeritakse ajus vaid hirmust, valu mälust ja stressist.” Skeletilihas hakkab väsima, mis võib väljenduda valuna, kui lihase töös domineerib kokkutõmme ja lõõgastus ei toimi selle tasakaalustamiseks korrektselt. Need on aga neuroloogilised funktsioonid, millega tegelemiseks on meil vaja minna närvisüsteemi tasandile. Alexanderi tehnika pakub trenni kõrvale üsna selget lahendust: seansside käigus õpivad lihased, kuidas mitte krooniliselt kokkutõmbesse jääda ka siis, kui on vaja lihast kasutada, näiteks pilli üleval hoida ja mängida. Aga ka siis, kui esinemisärevus käed higistama paneb ja südametööd kiirendab. See tähendab ajust lihasesse jõudva signaali reguleerimist. Alexanderi tehnika ongi meetod organismi eneseregulatsiooni võime suurendamiseks. Vaimne tasakaal Mõtlen ka selle üle, et miks jääb kõlama lihaste tugevus kui muusiku ainus tervise mõõdupuu? Kogenud muusik teab, et kuigi trenn toetab ja on hädavajalik, siis esinemiste ja elukutsest tulenevate pingete füüsiline väljendus vajab palju terviklikumat lahendust. Selleks, et luua tasakaalu kehas, ei pea me mitte õppima lihaste nimetusi, vaid keha ja meele mõju üksteisele. Männik arstina arvestab samuti keha-meele seosega: “Kui inimese stressitase on geneetiliselt kõrge, võib lihaspinge tunne veelgi võimenduda. Külma tuule või vigastuse tõttu tekkiv lihaspinge on tegelikult inimkeha loomulik kaitsereaktsioon välisele ärritusele. Psühholoogilise stressi ja skeletilihaspingete vahelised seosed on palju suuremad, kui varem arvatud.”   Endiselt pakutakse aga lahenduseks jõutrenni ja sinna kõrvale psühholoogilist nõustamist. Optimaalne lihastöö Raamatu üks segadust tekitavaid väiteid on, et inimese skeletilihased on rohkem arenenud kui süvalihased. Süvalihased on enamasti tõepoolest vähem aktiivsed, aga see tekib kerelihaste liigsest kasutusest. Näiteks kui hoiame selga püsti lihasgruppidega, mis ei ole selleks mõeldud. Kerelihaste treenimine, et siis nendega vale funktsiooni täita, on põhjendamatu soovitus. Alexanderi tehnika instituutides   õpime me vaatama inimese sellist liikumist, mille puhul organismi organiseeriv printsiip loob tingimused optimaalseks lihastööks ja organismi terviklikuks toimimiseks. Kui see süsteem on taastatud (Alexanderi tehnika seansside tulemusel), ei pea midagi enam tugevdama, lõdvestama või korrigeerima. Selline loomulik koordinatsioon hoiab organismi tasakaalus ja tugevana igapäevastes tegevustes. Liigestel on ruumi ja tuge luude vahel, nii et nad saavad töötada maksimaalse kergusega. Hingamine on sügav ja takistusteta. Vitaalsus on kõrgenenud tänu paranenud lihastoonusele, vereringe on paranenud sest lihased ei ole ülemäära pinges. Reaalsuses saavutame sellise keha toimimise ainult siis, kui luud asetsevad üksteise suhtes nõnda, et nad aitavad hoida lihaste loomulikku pikkust nende vahel. See on palju  ihaldusväärsem kvaliteet lihase tugevuse kõrval. Terve, toonuses lihaskonna töö toob kaasa erksa vaimse seisundi ja üldise elujõu. Kui luu- ja lihaskond toimivad harmooniliselt, ei kuhju stress, ladestu toksiinid ega teki liigset pinget. Selline seisund ei teki kehas aga meelest eraldi. Kuidas pingetega toime tulla? Elus (mitte surnud!) keha on mõeldud dünaamiliselt vastama elusolemise pidevatele stiimulitele ja jõududele. Kuigi peatükis “Düsbalanss” räägib Männik lihaste tasakaalu olulisusest, jääb selleni jõudmine lihastreeningu kaudu siiski mõistatuseks. Enam ei saa kasutada vanu biomehaanika mudeleid. Praeguseks mõistetakse juba päris hästi, kuidas keha suhtleb keskkonnaga ja kuidas kehaosad omavahel päriselt seotud on. Ingliskeelne mõiste tensegrity , mis tuleneb sõnadest tensity (pingelisus) ja integrity ( terviklikkus), saab tõlkida organismi terviklikuks pingejaotuseks.  Tensegrity -mudel on palju selgem viis keha toimimist mõista, vaadates seda kehale mõjuvate koormuste ja nendele vastamise kaudu. Mitte inimese luustik ei hoia pehmet kude (lihased, kõõlused, rasv- ja sidekude, veresooned ning perifeersed närvid) õhus, vaid seda teeb pehme kude. See tähendab, et süsteem on kogu aeg aktiivne. Keha ei ole tavaline kompressioonistruktuur ehk n-ö üksteise otsa laotud majatellised, vaid ehitis, kus pinge on ühtlaselt jaotunud üle kogu keha. Seda kontrollib aju ja hoiab töös närvisüsteem väga komplekssete funktsioonide kaudu. Toon näite raamatust, kus on terviklikule süsteemile lähemale jõutud: “Kuna suur tuharalihas kinnitub suures ulatuses fastsiaalselt, st teiste kudede külge, on sellel lihasel väga suur mõju kineetilises ahelas – liikudes ülespoole kuni õlaliigeseni ja ka allapoole, kuni põlveliigese ja hüppeliigese piirkonnani. Seda on väga oluline teada ülekoormusvigastuste, seljapingete, õlaprobleemide ja põlvevigastuste ärahoidmisel.” Alles siit hakkab kooruma teadlikum lahendus: teha trenni küll, aga mõistes sügavamalt keha-meele koostoimet. Keha kohanemisvõime taastamine Niisiis otsime me loomulikku tasakaalu ja ühtlast pingejaotust, mitte üle- või alakasutatud kehaosi. Seda saab saavutada organismi kohanemis- ja reageerimisvõime taastamise kaudu. Püsivamat muutust loob sügavam töö liikumis- ja mõttemustritega. Leia endale teadliku liikumise praktika või näiteks Alexanderi tehnika õpetaja. Me oleme alati aktiivses seoses väliskeskkonnaga tänu organismi suurele kohanemisvõimele. Tüüpprobleemid tekivad, kui reaktsioonina stiimulile vastab keha lülisamba, kopsude ja õlgade kokku surumisega lihaskontraktsiooni kaudu. Korduvatele stressoritele lihaspingega reageerides võib sinna seisundisse kinni jääda. Loomuliku keha-meele toimimise taastamiseks on võimalik vanad harjumuslikud seisundid peatada, et teadlikult uusi närviteid luua. Kogu närvisüsteem õpib neutraliseerima juhuslikud väliskeskkonna mõjud ja säilima kui suhteliselt sõltumatu ja funktsionaalselt terviklik süsteem. Lihastöö ümberõppe tulemusel hakkab keha uutmoodi toimima, kus selja-, kaela-, rindkere ja kõik muud lihased on taastanud oma esialgse ja loomuliku töövõime. Nii saab keha töötada gravitatsiooniga koos, mitte selle vastu, lihased jäävad elastseks ja toonusesse ning pearaskus ei vaju lülisambale ega liigestele koormaks. Meelel on siin roll kanda, sest närvisüsteem seob kõikide signaalide (ka sundmõtted, uskumused, hirmud jne) töötlemise ühtseks tervikuks. Lõppeesmärk on säilitada terviklikkus just stiimulitele vastu seistes, olles liikumises ja tegevuses. Publiku ees ja keerulist fraasi mängides. Terves kehas terve vaim Doktor Männik on ka varem intervjuudes jaganud, kuidas depressioonist väljumata on kroonilisest seljavalust peaaegu võimatu jagu saada. Välja ohates märkan, et oleme mõlemad ikkagi samade järeldusteni jõudnud. Raamat on esimene kokkupuude kõigile meile, kes teema vastu huvi tunnevad, aga arsti juurde aega ei saa. Minu kui lugeja jaoks oli küllaltki raske tuumprobleemi olulisust ja möödapääsmatust lihastreeningu soovituste seest üles leida. See on levinud probleem nii keha kui meele terapeutide seas. Valitakse kas ainult keha või ainult meel, millele spetsialiseeruda. Ehk peaksimegi alustuseks üle vaatama, mis keelt me tervisest rääkides kasutame.  Mens sana in corpore sano  on kokkuleppeliselt eraldatud üheks ja teiseks. Praegu ei ole meil ühendavat sõnavara. “Keha-meel” või “organism” ei oma veel sobilikku tähendust. “Terves kehas terve vaim” tuleb üksteisest lahutamatuks  mõelda , et üleminek uuele paradigmale toetaks praktikat ja terviklike lahenduste valikut.

FOTO Jari Kivelä Iga asi omal ajal või natuke hiljem – see filosoofiline ja rahu sisendav ütlus sobib pea iga olukorra või nähtuse puhul. Väga hästi sobib see fraas iseloomustama ka siinkirjutaja kokkupuuteid džässmuusika maailmaga, mis on aastaid olnud minimaalsed. Suurt äratundmist pole tekkinud, sooja kiindumussuhet samuti. Kuid viimasel ajal tundub, et jää hakkab siiski vaikselt pragunema. Heal meelel vahendan väikest jutuajamist Soome ühe tuntuima džässpianisti ja -helilooja Joonas Haavistoga , kelle loomingul on minu paradigma vaikses muutumises mängida oma osa.   Räägi palun alustuseks veidi oma taustast, teekonnast muusika juurde. Joonas Haavisto: Muusika on minu elus kõlanud juba lapsepõlvest saadik. Mu vanemad pole elukutselised muusikud, nad tegelesid muusikaga asjaarmastaja tasemel, isa mängis trombooni ja kontrabassi. Meil oli kodus suurepärane vinüülplaatide kogu, mis sisaldas nii klassikalist muusikat kui ka džässi. Olime õnnega koos, kuna minu sünnilinnas Kokkolas tegutses 1972. aastal Juha Kangase asutatud Kesk-Pohjanmaa kammerorkester, mille kontsertidel sai sageli käidud. Ma tundsin huvi klaverimängu vastu, aga vanemad ei tajunud ehk minu soovi nii selgelt. Isa pani mind hoopis kontrabassi õppima ja ühtlasi laulsin poistekooris, sealt pärineb ka minu väga suur huvi koorimuusika vastu. Peale kuut aastat kontrabassiõpinguid sain aru, et see pole siiski see. Klaver oli mulle endiselt südamelähedane ja teismeeas hakkasin võtma eratunde. Kuigi vanust oli veel vähevõitu, astusin Kokkola konservatooriumi džässi erialale, kus ma tõepoolest sukeldusin pea ees sellesse äraütlemata põnevasse maailma. Gümnaasiumi lõpusirgel sain teadlikuks Sibeliuse akadeemia noorteosakonnast, käisin paralleelselt lõpuklassiga üle nädala Helsingis, omandasime koos teiste noortega sisuliselt kõike seda, mida üliõpilasedki. See oli minu jaoks tõeliselt oluline ja suunda määrav aasta, kus mõistsin, et just seda ma tahan teha. Ma ei mõelnud nii palju karjäärist, pigem oli see tunnetus oma teekonnast. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tuli läbida 9-kuuline ajateenistus Lahtis ning see oli aeg, kui mul tekkis esimest korda elus võimalus tõeliselt pühenduda klaveri harjutamisele. Esimestel kuudel toimus intensiivne sõjaline väljaõpe, kuid hiljem tekkis päris palju vaba aega. Kui ärkad 5:30 hommikul, on päev väga pikk ja instrumendiga koosolemine oli minu jaoks justkui võti, mis aitas uuel uksel avaneda. Kuna ma alustasin klaverimänguga nii hilja, oli mul palju, milles järele jõuda. Mind päästis see, et olin kogu oma elu olnud muusikast ümbritsetud, see oli minus olemas, aga oli vaja kätest välja saada. Hiljem jätkasin õpinguid juba Sibeliuse akadeemia džässiosakonnas, mis rajati 80. aastatel, kuid Soomes oli võimalik õppida džässi ka Kokkolas, Kuopios, Jyväskyläs, Joensuus, Turus, heal tasemel õppejõud andsid tunde paljudes eri kohtades. Sa mainisid, et su vanemad olid väga suured muusikaarmastajad, aga kes muusikaloojatest on sind inspireerinud? Pean tunnistama, et ma polnud lapsena liialt vaimustatud ei klassikast ega džässist, pigem tõmbas mind rock- ja popmuusika poole, kuid on kaks nime, kes on mind väga suurel määral mõjutanud – William James “Count” Basie ja Johann Sebastian Bach.Count Basie puhul tooksin esile just tema klaverikõla bigbändi albumitel, nagu nt “The Atomic Mr Basie” (1958). Tema stiil on väga delikaatne, svingilik ning tema seaded olid nagu vestlused klaveri ja brassi vahel, andes samas talle kui pianistile alati ruumi. Üks mu kõige varasemaid muusikalisi mälestusi seostub ajaga, kui olin umbes viieaastane ning täitsin kodus DJ ülesandeid. Valisin alati Basie plaadid, sest ma nii väga nautisin tema klaverimängu.Bachi muusika kutsus minus juba väga varakult esile äärmiselt suure emotsionaalse laengu, millele hiljem lisandus ka vaimne mõõde. Viibisin lapsepõlves paastuajal mitmeid kordi “Matteuse passiooni” esitusel kirikus. Kuigi Bachi muusika on väga intellektuaalne ja kõik need lõputud võimalused on ammendamatu allikas improvisatsiooniks, on mulle esikohal siiski selle muusika emotsionaalne ja vaimne mõõde. Bach on inspireerinud tohutul hulgal muusikuid ja muusikastiile, temast suuremat pole. Minu viimane sooloklaverialbum “Inner Inversions” sisaldab suurel hulgal Bachi muusikat, soovisin tema mõjul lasta läbi minu enda muusika kõlada just sellisel viisil, nagu mina seda tunnetan. Mis on see, mis sind džässmuusika puhul köidab, et oled kogu oma muusikutee just sellele stiilile pühendanud? Kaks olulist märksõna oleksid väljendusvabadus ja improvisatsioon. Pidev liikumine. Võibolla kõige hämmastavam on džässmuusikas kollektiivne improviseerimine ja mingi eriline intensiivsus. Loomulikult eksisteerib teatud raamistik, kuid vaatamata sellele on mul palju otsustamisruumi nii meloodia, häälte kui ka rütmika osas. Džäss on sulam tohutul hulgal stiilidest ja et see kõik mahub vaid saja aasta sisse, tekitab minus suurt aukartust. Oluline on leida oma isikupärane hääl, kuid see on teekond, mis tuleb läbi käia. Oma häälest ei saa alustada, pilt peab olema siiski palju laiem, kust sa tuled ja kuhu lähed. See on omamoodi paradoks – selleks, et pidevalt muuta, tuleb muusikat väga hästi mõista, selle harmooniat, loomust. Traditsioonid ja “muusikalise sõnavara” omandamine on üliolulised, usun, et ainult sellele toetudes saab jõuda lõpuks oma stiilini. See on justkui vundament, millele sinu elukogemus lisab ainuomase värvingu. Oma trioga oleme muusikat teinud juba 20 aastat, mis on küllaltki haruldane. Mulle meeldib see kooskasvamise tunne. Kõik parimad bändid tegutsevad pikka aega, koosseis püsib sama kümneid aastaid, nagu näiteks Keith Jarretti trio. Et muusikud on suurepärased, ei tähenda automaatselt seda, et tervik on sama hea, oluline on ühine hingamine, kontakt, sarnane tunnetus ja mõtlemisviis. Samas on vaja aeg-ajalt hüpata sellest tavapärasest kooslusest välja, kohata uusi inimesi ja saada värskeid impulsse. Vajan ise vaheldust ja seda vajab ka kuulaja. Džässmuusikaga tegeledes tasub väga tõsiselt võtta ühe tõelise meistri Herbie Hancocki sõnu: move on ! Kuidas kogu selle vabaduse ja liikuvuse juures seda muusikat salvestada, midagi “lõplikult” fikseerida? Ma ei salga, et see on ääretult suur väljakutse. Ideaalist jääb alati palju puudu. Nagu iga muusikaesituse puhul, annab publik ettekandele hoopis teise tähenduse. Parimal juhul on see nagu vestlus esitajate ja vastuvõtjate vahel. Ent stuudios publikut ei ole ega teki erilist energiavahetust. Kõige raskem ongi salvestamise puhul see, et tuleb olla spontaanne ning luua selles mõneti kliinilises atmosfääris see energialaeng iseseisvalt. Sa kuuled kõiki oma vigu, kuid sellest hoolimata pead püüdma luua midagi uut ja riskeerima, et tulemus ei oleks ühetaoline. Puhuma sellele muusikale elu sisse. Me püüame vältida olukorda, kus mängime kahel korral identselt, kuna sel juhul läheb õige tunnetus kaotsi ja kõik käib justkui autopiloodil. Seda ei tahaks kohe üldse! Mul on olnud õnne, tegin esimesed raadiosalvestused oma trioga küllaltki noorelt, ligi kakskümmend aastat tagasi, sest ega muu ei aita kui ainult kogemus. Ja pianistid on võrreldes teiste muusikutega veidi kehvemas olukorras, kuna häid kontsertklavereid pole sugugi igal pool. Kui hästi sa oled kursis Eesti muusikaeluga? Tulenevalt minu erialast olen pigem rohkem tuttav sellega, mis toimub džässis, kui laiemalt Eesti muusikas. Pandeemia ajal tegin koostööd lauljanna Susanna Aleksandraga, kellega kahasse meil ilmus plaat “The Siren” (Eclipse Music, 2021). 2024. aasta “Jazzkaare” avakontserdil kõlas Eesti-Soome helilooja Bianca Rantala uudisteos “Moral Paradox” keelpilliorkestri, vokaalseksteti ja instrumentaalansambliga dirigent Valter Soosalu juhatusel. Minu kõige esimene tuur Eestisse oli muuseas Raul Söödiga Tartusse. Aegade jooksul olen musitseerinud Mihkel Mälgandi, Reigo Ahvena, Raivo Tafenauga, kui nimetada vaid mõningaid. Tallinn on Helsingile lähemal kui paljud Soome linnad. Eesti publik on suurepärane, džässmuusika kõnetab paljusid noori ja vastuvõtt on alati väga soe. Leian, et Eesti džässil on väga head ajad ja fantastilised muusikud. FOTO Jari Kivelä Kust sa ammutad oma jõudu? Teatud tõsidus on saatnud mind terve elu, juba väikese lapsena võisin tunde üksinda tagaaias kivikestega mängida. Ma ei pea ennast introverdiks, mulle meeldib olla inimeste seltsis – täpsustuseks, et nende inimeste seltsis, keda ma tunnen. Aga muusiku elukutse on küllalt üksildane. Sa harjutad tunde kinnises ruumis või reisid pidevalt ühest kohast teise. Kontserti andes musitseerid teistega koos, aga pärast oled jälle omaette. Muusiku elukutse üks omapära on, et pead iseendaga hästi läbi saama. Jõudu ammutan merest, see on minu varjupaik. Olen suure osa oma elust elanud mere ääres, kõigepealt Kokkolas, siis Helsingis ja hiljem Miamis. Meri tähendab mulle kodu, turvalisust, vabadust. Ma ei karda tema stiihiat, olen sellega harjunud. Viibisid jaanuaris Põhjamaade muusikaresidentuuri stipendiaadina Arvo Pärdi keskuse loomeresidentuuris, veedad seal ka oma maikuu. Kuidas sa selle valikuni jõudsid? Kuulsin sellisest võimalusest Eesti laulja Emma Lepasoo käest, kes andis mulle teada, et Arvo Pärdi keskus on Põhjamaade Kultuuripunkti toetusel avanud konkursi avalduste vastuvõtmiseks. Olin loomulikult keskusest juba varem kuulnud ja plaanisin seda külastada, aga ma ei teadnud midagi nende residentuuriprogrammist. Ma pole mitte ainult pianist, vaid mind köidab ka helilooming, mis mõneti on ju samuti improvisatsioon, loomine hetkes. See on erakordselt huvitav teekond – iga päev õpid ja koged midagi uut. Olin just saanud tellimuse luua kooriteos, seetõttu tundus residentuur keskuses haruldase võimalusena. Tõele au andes oli lootus valituks osutuda väike, stipendiumile kandideerisid nii Põhjamaade kui ka Baltikumi loovisikud. Saatsin avalduse ära ja jõudsin selle peaaegu unustada. Kui lõpuks tuli teade, et olen üks neljast välja valitud kandidaadist, läksin tõeliselt elevile. Kogu mu sügis oli äärmiselt hektiline, väga palju kontserte ja turneesid eri maades, ma ei jõudnud eriti sügavalt oma sammu üle isegi järele mõelda. Laulasmaal veedetud aeg ületas aga kõik minu ootused. Ma ei pidanud seal tegelema igapäevaelu pisiasjadega, vaid sain täielikult pühenduda loomingule. See on eriline paik, kus meistri kohalolu on tunda igal sammul. Minu esimesed kokkupuuted Arvo Pärdi muusikaga tulid Kesk-Pohjanmaa kammerorkestri kaudu, kes esitas tema loomingut küllalt sageli. “Fratres” on esimene Pärdi teos, mida oma lapsepõlvest mäletan. Sel ajal ma ei teadnud, mis teosega on tegu, alles palju hiljem, 2000. aastate algul Helsingisse kolides juhtusin seda meloodiat taas kuulma ning sellest sai alguse minu huvi Pärdi loomingu vastu. Ta asetub minu jaoks samale kõrgusele Bachi ja ka John Coltrane’iga – vaimne ja erilise emotsionaalse värvinguga muusika. Kindlasti on mul Pärdi loomingus avastada veel palju, ootan väga tagasiminekut. Laulasmaal ooles kuulen pidevalt tuult ja meremüha, isegi kui ma ei näe seda, see on nagu kodu. Ja ma ei unusta kunagi Arvo Pärdi kallistust, mitte keegi ei kallista nii nagu tema! Millest sa unistad, kuhu poole pürgid? Mu unistused pole võibolla nii konkreetsed, mul ei ole selgeid eesmärke, vaid pigem unistan võimalusest jätkata oma teed. Kõndida mööda iseenda muusikalist rada. Teised unistused võrsuvad samalt teelt … kui neile on määratud täituda. Elada muusikas on suur privileeg. See on kõige ilusam asi – sa lood midagi, mis kuulub justkui sulle, ja siis annad sa selle ära, teistele. Loodetavasti saab maailm sellest jagamisest ja kasvamisest pisut paremaks.

Muusikutelt pole vaja küsida, kuidas nad oma tööni jõudsid. Hoopis põnevam küsimus on see, kuidas elu suunab meid meie hobideni, sest tihtipeale me nendest ei räägi. Hobid peegeldavad inimeses nende sügavamat külge. Neid võib hoida ainult endale, saades nendest täpselt vajalikus koguses hingekosutust ja mõttepuhastust. Kuid vahel omandavad need salajased kired täiesti uued ja avalikud mõõtmed, nagu juhtus minuga. Muusikuteekond on mul kujunenud väga sujuvalt, nagu paljudel teistelgi. Viiulimängurajalt, mida kuueaastaselt sai alustatud, ei olnud tahtmist kõrvale astuda ja seda sihti järgides jõudsin tööle rahvusooper Estonia orkestrisse. Kuid selleks, et saaksin olla hea muusik, pean ennast vabal ajal muusikast eraldama. Käsitöö on minu kirg. Erinevate hobide vahel rändamine on juba väikesest peale olnud väga rikkalik: mulineedest käevõrude punumine, pärlitest lillede meisterdamine, origami, kipsist kujude valamine, lihavõttemunade 3D kaunistamine, kaisuloomade heegeldamine, beebipapude kudumine ... Kõigi nende hobide põhjuseks on olnud mõte “äkki prooviks ka”, millele järgneb hasartne pusimine, kuni lõpuks on asi selge. Täpselt sama juhtus ka kõrvarõngaste valmistamise juurde jõudmisel. 2021. aasta kevadel, kui ühiskond veel lahti-kinni käis, sain kingituseks kinkekaardi ühte pood-stuudiosse, mis valmistab epoksiidvaigust kandikuid, millest igaüks kujutab endast unikaalset kunstiteost. Tellitud alust karbist välja võttes käis minust läbi mõte, et äkki ma oskaks ka midagi nii ilusat teha. Nii see mõte mind närima jäi. Tagantjärele on võrratu mõelda, kuidas osade asjade kokkulangemisel saavad teised asjad juhtuma hakata. Ma ei tea, miks ma hakkasin sellest kingitusest ühe sõbraga vestlema, aga ta teadis kohe epoksiidvaigust ja selle eripäradest rääkida. Tema saadetud YouTube’i õppevideod ja vastused minu algelistele küsimustele viisid selleni, et ühel hetkel olid kõik materjalid mul soetatud ning suvi möödus maal väliköögis katsetades. Materjali tunnetamine, arusaamatus, miks vaik ei kivistu, kuidas tekivad minimullid, kuidas sulanduvad erinevad värvid – see kõik võttis aega, kuni lõpuks saingi oma esimesed tassialused valmis. Kuid pool aastat hiljem, kui oli valminud umbes kümme aluste komplekti, hakkasin mõtlema, et selle hobi eluiga on lõppenud ja kõik materjalid sai kapisügavikku ära pandud. Edasist väljundit ma selles enam ei näinud. Soov harrastada muusikaväliseid tegevusi saatis mind järgmisel aastal hoopis sukeldumiskursustele, millele järgnesid väikelaeva kapteni lubade koolitus ning uus leitud kirg purjetamise vastu. Epoksiidvaik ei olnud mul enam meeleski, kuni üks kolleeg, kellele aasta varem olin kinkinud klaasialused, küsis, mis sellest hobist saanud on. Ta sai minult ausa vastuse: “Mitte midagi.” Seletamatul põhjusel jõudis jutt käsitöö kõrvarõngasteni ning samal õhtul koju jõudes leidsin ennast arvutist guugeldamas erinevaid silikoonvorme ja kõrvarõnga kinnitusi. Kui ma oleks vaid teadnud, mis tempos kõik järgnev juhtuma hakkab ... Kolm nädalat hiljem oli mul seitse paari kõrvarõngaid söögitoa laual reas ning esimene ehe kingitusena üleandmiseks valmis. Mõtlesin, et vahva üllatus oleks seda sellise brändi nime alt teha, millest keegi midagi kuulnud ei ole. Kuna kolleegi sünnipäev oli järgmisel õhtul, siis hakkasin kiirelt nuputama ning tegelikult kulus mul tulemuseni jõudmiseks ainult paar minutit. Mu mõttekäik nägi välja umbes-täpselt selline: “Nii, minu initsiaalid ... seega e nagu Eeva, m nagu Maria. Olles terve elu seletanud, kuidas minu nime kirjutada (kas ühe või kahe e-ga), siis paneks veel ühe e; l nagu Laas ja lisaks siis lõppu veel üks e, parem rohkem kui vähem ...“. Ja 17. oktoobril saigi alguse “emele”. Eeldasin, et ülejäänud mudelid jäävad mulle endale kanda, kuni mu head kolleegid küsisid, kas nad saaksid tellimusi esitada. Ise hämmelduses, tegingi kõrvarõngaid juurde ning avasin ka Instagrami konto “emele_design”. Kuu aega hiljem leidsin ennast lauatäie toodetega Draamateatri “Jõulusahvrist” ning mõne kuu pärast võttis minuga ühendust üks disainipood ning uuris, kas oleksin huvitatud oma toodete müügist! Hetkel ongi “emele” ehted müügil neljas poes nii Tallinnas kui ka Tartus! Aastaid olen hinnanud eesti disaini ning eriti ehtekunstnikke. Eesti disaini üks võrratu omadus lisaks ilule on ka erinevate brändide unikaalsus ning tohutu valikuvõimalus. Suure rõõmuga olen oodanud, et mõni uus käsitööbränd lettidele jõuaks. Seda, et minu enda tooted nüüd teiste kõrval seisavad ning e-poodides ette satuvad, on siiamaani uskumatu! Ühe kõrvarõngapaari lõplikuks valmimiseks kulub mul umbes nädal. Erinevate etappide läbimine ja võimalus teha neid just siis, kui tuju tuleb, on kogu töö juures kõige mõnusam osa. Mõni hommik lähen stuudiosse vaiku valama, teine päev lihvin kahe Estonia etenduse vahel valmis valatud toorikuid, kolmandal õhtul kinnitan kinnitusi või hoopis voldin kinkekarpe. Ja kõike täpselt nii palju, kui sel hetkel tunnen, et mulle vaja on. Vahel võib juhtuda, et teen kõiki etappe hommikust õhtuni järjest või hoopis öösel peale tööd. Kõige suurem nauding selle juures ongi minu jaoks vaikus ja omaette nokitsemise rahu. Pillimängija kui loomeinimese elukutses on minu jaoks jäänud alati puudu n-ö käegakatsutavast tulemusest. Loomulikult kaalub hingelise ja meelelise kosutuse saamine ning teistele pakkumine selle üle, kuid siiski ... Võibolla sel põhjusel olengi jõudnud elus nii paljude erinevate käsitöö hobide juurde, kus saan vähemalt enda jaoks valmis selle nähtava lõpp-produkti. Samas leian ka paralleeli kontsertide ning oma ehete vahel. Isegi kui laval esitavad samad inimesed samu teoseid nagu eelmisel õhtul, on tulemus natuke erinev. Ning isegi kui ma kasutan ehete tegemiseks täpselt samu vorme ning värve, on ka see tulemus teistsugune.  Hobid hiilivad meile ligi. Isegi kui inimesel on neid mitu, siis on nende eluiga erinev. Osad jäävad unarusse ning kaovad, samal ajal kui teised on ootevalmis, et saaks nendega jätkata just sealt, kus nad pooleli jäid. Ükskõik kui erinevad inimeste vaba aja veetmise kired ka ei oleks, siis universaalselt ühine joon nende juures on positiivsus, mida inimene ise sellest saab.

Hetk Väikese Hellero juubelipeolt ERMis, vasakult teine Janika Oras. Kui pea pool sajandit tagasi Tartusse ülikooli jõudsin, oli regilaul juba veidike tuttav asi. Olin istunud proovides ja kontsertidel, kui ema-isa koorid Tormise uudisteoseid laulsid, hiljem imbus pärimuse võlu koju venna kaudu, kes tegi kaasa ansamblis Leegajus ja üritasin ka ise regilaule luua. Sestap oli päris loomulik, et liitusin rahvalauluseltskonnaga Hellero, kus hulk vägevaid mehi-naisi, mitmed samuti tudengid, nautisid kambas rahvalaulude loomulikku laulmist, nii Eesti eri nurkade kui soome-ugri rahvaste laulupärandit. Rahvalaulukeelega kohanemine oli keeruline, lausa heidutav – harjumatud harmooniad, murded, tundmatud sõnad … Ei olnud minu loomulik keskkond, aga proovisin kuidagi järele aimata, küsida ei söandanud, tegin nägu, et saan pihta – üpris vaevaline õppimine. Vennad Sarved, Hellero põhivedajaid, olid end samuti rahvalauluilma sisse õppinud, samas seto Paul Hagu ja ersalane Viktor Danilov olid pärinud taju ja mitmed laulud juba kodust. 1990-ndatel moodustati Hellero liikmete lastest Väike Hellero. Selle peamiseks eestvõtjaks oli kahe tütre vanem, folklorist Janika Oras, eeslaulja, teadlane, rahvalaulu populariseerija ja hinnatud nõuandja. Tema on üks neid, keda täie õigusega saab kutsuda lauluemaks. Väikesest Hellerost sai üks eesti kultuurile õnnelik nähtus – on haruldane, iseäranis linnakeskkonnas, et rahvalaulud antakse edasi nagu “vanasti”, põlvkonnalt teisele. Et nendest lastest ei ole kasvanud üksnes folkloorifestivalidel vanaaegset kultuuri esitada oskav kollektiiv, vaid koos rahvalauludega üles kasvanud haritud kogukond. Kes laulavad rõõmu ja uhkusega, teades hästi, missuguseid ja millise tähendusega laule ja kuidas neid kunagi lauldi ning kuidas on tarvis neid ise laulda. Ning mitmed hellerolastest annavad juba õpitut edasi järgmisele põlvkonnale. Sünnipäevaõhtu 8. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis tundus justkui rahvalaulurahva ammuoodatud põhjus kokku tulla ja üksteist silmast-silma näha. Alguseks laulis Väike Hellero läbi kõik hõimurahvaste toad, igaühes nende lauluga, ja siis jätkus leelotamine üleval sillal. Ei olnud seal publikut ega olnud esinejaid – kõik noored ja vanad laulsid, lõid tantsu, mängisid pilli või ajasid juttu. Ma kahtlen, et keegi arutles küsimuse üle, kas lauldi autentselt või mitte – lauldi enese ja teiste lustiks ja minu meelest nauditi “materjali tundmist”, orienteerumist erinevates stiilides ja traditsiooni iseärasustes. Regilaulul ei ole meie eludes enam ülesannet (kui, siis hällilaulul) ja kunagine funktsioon on ununenud. N-ö seltskondlikust “iga laul omal ajal”-laulmisest on viimase pooleteise sajandi jooksul saanud enamasti esinemine laval, kus mõnikord kaldutakse romantilisse rahvakultuuri demonstratsiooni või teistpidi, laulmisest saab esoteerika, pühendatute väeotsimine. Väikese Hellero juures ei ole olnud märgata kumbagi – nende laulmised on asja tundvad, ent lihtsad, ilma asjatute manusteta ning meeldivalt kahe jalaga maa peal. Tahaks väga-väga uskuda, et meil eestlastel on regilaulud veres või uinunud kuskil mälu sügavates soppides, et tarvis vaid üles äratada … Aga pigem on nad üks unustatud keel, mida peab uuesti õppima. Veel tahaks väga uskuda ka, et me vanad laulud õnnestub massikultuuri algsel kujul tagasi tuua, kuid on vist siiski nii, et regilaulu tähtsus saab olla eestlaste hariduse vajalik osa, professionaalse kultuuri inspiratsioon ning erialainimeste ja huviliste pärusmaa. Väike Hellero mu meelest kinnitab seda.Lõpuks tsitaat Veljo Tormiselt, kes oli oma meeled regilaulu suhtes väga teravaks ihunud, ühest tema loengust EMTAs 2005. aastal: “Nüüd ma tahaks esimese näitena anda teile kuulata ühe absoluutselt stiilipuhta rahvalauluesituse tänapäevase ansambli poolt, kes laulab meile kõigile hästi tuntud rahvalaulu. Selle ansambli nimi on Väike Hellero. [---] Tegemist on ilmse laulustiili ja konkreetse laulu süvatundmisega ja see on minu arust hiilgav etalon kõigile regilaulu harrastajaile!”

Tõnu Kõrvits. Kui üks kammerkontsert on välja müüdud juba paar nädalat enne toimumist, siis pole kahtlust, et tegu on erilise sündmusega. Kõnealusel juhul tänu mitme õnnestunud teguri sünergiale, milleks olid hinnatud helilooja Tõnu Kõrvitsa uudisteose “Aroha” maailmaesiettekanne ja kuulajate ette astunud esinejad: Aavik Duo, kellele on lühikese ajaga kujunenud lojaalne kuulajaskond, ning Tallinna Kammerorkester (TKO), kellest Tõnu Kaljuste käe all on kujunenud meie kammermuusika lipulaev. Tõsi, hetkel küll justkui laev ilma kapteni ehk peadirigendita, kuid siiski mitte sihitult ulgumerel triivimas, vaid hoopis kursil uute võimaluste suunas külalisdirigentide käe all, kes lisavad orkestrile värsket hingamist ega lase rutiinil võimust võtta. Dirigent Kaspar Mänd. Õhtu oli kompaktne ja mitmekihiline, pakkudes kuulajatele mõtteainet ning rohkesti häid emotsioone. Alustades Haydnist ja lõpetades ansambliga Radiohead, oli dirigent Kaspar Männi elegantselt kokku sidunud teoseid väga erinevates ajastutest ja stiilidest, kujundades mõtlemapaneva ja suisa teraapiliselt positiivse terviku. Kusjuures seda viimast muusika funktsiooni – tervendada kuulajat, rahustada tema hinge – ei tasu nüüdishetkel alahinnata ja pole ka põhjust, sest kui vaadata tagasi meie, st lääne kultuuri alglättele, antiikaega, siis näeme, et muusika kolmest eri funktsioonist – rituaalne, meelelahutuslik ja teraapiline – peeti just viimast väga oluliseks, kuna muusika võib mõjutada samaaegselt inimese hinge, keha ja vaimu. Niisiis algas õhtu Haydni sümfooniaga nr 65 A-duur, mille paljutähenduslik alapealkiri “Tempora mutantur” (“Ajad muutuvad”) on pärit John Oweni epigrammikogust “Epigrammata”, mis lõpeb originaalis sõnadega “…nos et mutamur in illis” (…ja meie koos nendega). Oletan, et siin võis peituda peen vihje kaasajale, viies ühtlasi mõtted antiikfilosoof Herakleitosele, kes esimesena tõdes, et kõik on pidevas muutumises, vastandid loovad kokkuvõtteks ühtsuse ning harmoonia ja tasakaalu saavutamise vältimatuks osaks on ka konflikt ja sõda. Haydni teos oli vastavalt tormi ja tungi vaimule kohati mäslev ja dünaamiliste ootamatustega, mõjudes siiski pigem teatraalselt kui filosoofiliselt, nagu oli ka kavalehel sümfoonia sünnilugu põhjalikult kirjeldanud Maia Lilje (oleks kõik kavalehed samavõrd sisukad!). TKO tõlgendus Kaspar Männi suunamisel oli klassikaliselt välja peetud, dünaamikakontraste liigselt rõhutamata, eriliselt täpselt ja stiilitundlikult särasid esimesed viiulid, kelle parimad hetked avaldusid äärmistes osades. Kõlakaalukust lisasid puhkpillid, kuigi neil ei olnud ehk parim päev, mis kostus mõningatest intonatsioonilistest ebatäpsustest, varjutamata siiski täpseid artikuleeringuid pea igas osas. Herakleitose juurde naastes meenutan tema tõdemust, et päike tõuseb igal hommikul uuesti ning kaks korda samasse jõkke astuda ei saa ja nii toob ka iga päev uue lootusrikka alguse. Hans Christian ja Karolina Aavik. FOTOD Rene Jakobson Sarnases lootuse ja lohutuse vaimus suisa kümbles järgnev ja tuumakam teosteplokk, mille moodustasid Tõnu Kõrvitsa seaded koos värske topeltkontserdi esiettekandega. Esmalt kõlanud John Dowlandi ikoonilise renessanssaja lautopala “Flow my tears” siiras kurbus oli osavalt arranžeeritud lohutuse võtmesse, mida kiirgas nõtke viiulisoolo ja keelpillisaate õhulisest faktuurist. Salapärases topeltkontserdis “Aroha” oli tunda orkestri võimsat emotsionaalset toonust ning vastandite ühtsust demonstreerisid solistid Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Aavik (klaver). Viiuli haruldaselt soe toon peegeldas “Aroha” mitmetahulist tähendust, mis tähistab maoori keeles armastust, kaastunnet ja sügavat kiindumust ning väljendab headust, empaatiat ja sidet mitte ainult inimeste vahel, vaid ka looduse ja vaimse maailmaga. Klaveri kord jäisemad ja kaugemad kujundid, siis aga taas läbipaistev, õhuline ja eeterlik kõla sekundeerisid sellele, võibolla sümboliseerides looduse või universumi neutraalsust. I osa “Kõikjal on kurbus” kujunes soolopillide dialoogiks, orkestri jäädes tantsulise, kuid äreva ja tumeda saatja rolli, üha rohkem esiplaanile astudes II ja III osas (“Peidetud varjul”, “Kui vaim”) ning oli tunda, et orkester tajub hästi Kõrvitsa teose varjatud sisemist energiat. Tore, et kavalehelt sai lugeda heliloojat inspireerinud maoorikeelse luuletuse tõlget Doris Karevalt. Tundevärvingult sarnanes eelnevaga lõpuloona esitatud maitsekas seade Radioheadi laulust “True Love Waits” ning seekord täiendasid viiul ja klaver teineteist tõepoolest ühtses hingamises, koos kõnekalt toetavate fraasidega keel- ja puhkpillidelt. Aavik Duo puhul on sõnadetagi selge solistide vastastikune mõistmine ja orkestritaju, mis toob tänuliku publiku ikka ja jälle neid kuulama. Nende lisapalaks esitatud Cyrillus Kreegi “Mu süda, ärka üles” pakkus kontserdile kauni ja sooja lõpu ja pani põnevusega järge ootama TKO ja Tõnu Kõrvitsa koostöö jätkumisele juba tänavu kevadel.

Kristjan Randalu oma autorikontserdil. FOTO RENE JAKOBSON Kristjan Randalu autorikontsert 8. märtsil Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Esitajad: Kristjan Randalu (klaver), Liisa Randalu (vioola), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Naistepäeva õhtul oli Mustpeade maja saal pungil, Kristjan Randalu sume autorimuusika oli meelitanud paljud kuulama, mis selgelt tõestab, et Randalu näol on tegu ühe edukaima Eesti jazzmuusikuga. Ettekandele tuli neli teost, kavalehele jõudnud “Kolm ainukõne”, “Sisemine turvapaik” ja “Sinu hommikuvalguse hetk” ning ootamatu lisand – jazzilik “Riana”. Iga teosega viidi publik retkele – mõtisklustele mingil kindlal teemal. Eri ainesega teosed lõpuks täiendasid üksteist, kontserdi kuulajana oli selle lõppedes terviklik tunne, mõtted olid rännanud muusikalise abiga täpselt vajalikel radadel. Randalu on tuntud peamiselt jazzpianistina, aga juured on tal sügaval klassikalises muusikas – nii pesitsebki ta kahe muusikastiili vahealal, saades ühele ja teisele poole liikumiseks tõukeid ümbritsevast. Tema ampluaa on lai, aga tavapärased žanripiirid kitsad. Õppinud Saksamaal, Londonis ja New Yorgis, tegutsenud üle maailma, on tema pilk ja heli rahvusvaheliselt ärgas.  Esimesena kõlas 2022. aastal valminud õde Liisale pühendatud kolmeosalise pala “Kolm ainukõne” esiettekanne. Koroonaajast pärit, polnud varem võimalust teost riiulilt võtta ja see jõudis publikuni alles nüüd. Loodud rahvusvaheliselt tunnustatud vioolamängijast õele ja tema pillile mõeldes, oli siin tegu muusikaliste mõtisklustega teemal, mis monoloog üleüldse on. Autorit huvitab, kust saab kõik alguse, mis on alge, mis on igasuguse ettevõtmise algpunkt. Kolmeosaline teose esimene osa hakkab pihta küllaltki pehmelt, “Largo” viib õrnalt rännakule. Teises osas “Quasi guitara“ saab vioola juba teistsuguse käigu sisse, ratsutades ja ränneldes, viies endaga kaasa ka kuulaja. Veelgi järsemalt ja ärevamalt mõjub kolmas osa “Prestissimo”, mille heitlus on justkui endast väljas ja järsk.  Teiseks sai kuulda pala “Sisemine turvapaik”, mis on loodud programmiliselt, isikliku narratiivi põhjal, 2016. aastal vioolale, klaverile ja keelpillidele. See oli õhtul mängitust kõige isiklikum, pühendatud õde Liisale vioolal ja isa Kallele klaveril. Teosele andis ainest pere puhkusereis 1988. aastal Lääne-Saksamaale, mis Randalule ootamatult kujunes igikestvaks paguluseks, kus tuli oma elu nullist alustada. Kristjan Randalu õppis ja kasvas muusikuks võõras keskkonnas. Nagu pealkiri juhatab, oli tegu iseendas turvapaiga leidmisega, kuigi väliselt oli see justkui saavutatud. Muusika muutus keskpunktiks ja toetuspinnaks, milles oli hea pajatada lugusid ja kuhu peituda.  Osade pealkirjad “Chiusura”, “Crossing”, “Lünk”, “Valse Hésitante” ja “Aufbruch” on eri keeltes. Randalu sõnul oli see talle loo temaatikaga seoses sobiv – üks keel oleks terviku muutnud liiga paikseks või neutraalseks.   Kuulates jäi kõrvu palju muutlikku, muusikasse sisse elades viiakse kuulaja kaasa kaootiliste siseheitlustega, kus oma aeg kulub nii kõrgustele kui madalustele. Mõnel hetkel on teos dramaatiline ja õudusfilmilik. Käib läbi unenäolist painet, kust põgeneda pole võimalik. See vaheldub rahulikuma haavade lappimisega. Rännak enda sisse võtab ka jazzilikke keerde ja käänakuid. Mõnel hetkel on see hoopis õrnalt meloodiline, kuhu lisab pehmust vioola, silme ette ilmub ilus veesilm, kerge tuuleke, mis teisel hetkel lõhutakse järskuse ja destruktiivsusega.  Kontserdi nimiteos oli seitsmeosaline “Sinu hommikuvalguse hetk” koorile ja keelpillidele aastast 2021. Teose algimpulss tuli Tõnu Kaljustelt, kes tegi ettepaneku midagi luua. See käivitas mõttetöö: teades väljundit ja esinemiskohti, jõudis Kristjan Randalu looduse pühaduse teema juurde. Kirjutatud koroonaajal autori maakodus, looduse keskel, oli võimalik vaikuses süveneda, “muusikasse laskuda”. Teose mõte on kriitika lühinägeliku kasu saamise suhtes, et liikuda hoopis loodust hoidva eluviisi poole. Valitud tekstideks on põimik Ralph Waldo Emersonilt, Emily Dickinsonilt ja Henry David Thoreau’lt. Luuletajad, kes elasid umbkaudu ühel ajal XIX sajandi keskel Ameerikas – võib muidugi vaielda, kui asjakohased nende mõtted tänapäevases elus on, aga ehk on just sellist lihtsat mõtisklust elu ja looduse üle ka praeguses tehnoloogiaküllases maailmas vaja. Kristjan Randalule oli see esimene kord sellisele koosseisule luua – segakoorile koos orkestriga – märkides tema loomingus põhimõttelist muutust. See on rohkem klassikaline muusika, milles ta ise mängijana ei osale. Iga kõlav noot, iga detail peab olema kirjas – puudub mänguline improvisatsioon. Randalu on öelnud, et ise muusikuna laval esinedes tekib hirm, lavanärv ja fookus läheb õigel ajal õigesse kohta, saab keskenduda sellele, millele peab keskenduma. Oma asja kuulates aga jääb pinge lõpuni, tekib kummaline segu, et ühest küljest vastutad kõige eest ja teisest küljest ei saa enam midagi muuta.  Üllatusliku lisapalana kõlas õhtul veel “Riana”, inspireeritud Sevilla ja Firenze vahelisest piirkonnast, millega seoses kangastusid filmilikud kujutlused meeldivalt kulgevast minekust. Palas võis tajuda ümbritseva jälgimist – väikesed lood, mis rulluvad lahti, vaated loodusele ja elule. Seda teost saatis Randalu ka klaveril, seega improvisatsioonilist värskust oli enam. Tegu oli nii elusa ja värske palaga, mille jõulisus tekitas külmavärinaid.  Kristjan Randalu viis rändama algselt vioolaga sisse lükatud teedel, seejärel introspektiivsetel sisekõnedel sisemisest asüüliumist. Kolmandaks tuli ettekandele kontserdi nimilugu, mis kajastas looduse kaunidust ja tarbimise õudu. Kõige värskema ja elavama tunde jättis sisse lisapala “Riana”. Kontserdist moodustus tervik, algselt õega loominguliselt inspireerudes, siis isiklikel maastikel heideldes, edasi sügavatel pühaduse ja looduse küsimustel peatudes ja lõpuks elurõõmsalt jazzilikult improviseerides. Kristjan Randalu on küps looja, kelle mitmekülgne looming on täis nüansse, mis puudutavad publikut eri astmeil.

Maret Tomson, “Viljandi muusikakool 1945–2022”. Toimetaja Maris Kirme, kujundaja Katrin Kaev, keeletoimetaja Kadri Zoova, 256 lk, väljaandja Viljandi muusikakool. Käesoleva aasta veebruaris tähistas Viljandi muusikakool oma 80 aasta juubelit. 1945. aasta veebruaris, see on sõja viimasel aastal, oli Viljandi koos Rakvere ja Pärnuga esimeste linnade hulgas, kus avati lastemuusikakool.  Väärikas juubel on saanud väärikalt tähistatud ka ajaloo talletamisega. Maret Tomson on võtnud ette tõelise Heraklese vägiteo ja proovinud ühtede kaante vahele mahutada muusikakooli kirju loo. Maret on ise olnud Viljandi muusikakooliga väga tihedalt seotud, nagu ta ise ütleb, siis tegelikult terve oma teadliku elu. Alguses õpilasena ja alates 1973. aastast juba õpetajana. Selline seotus muudab ajalookirjutuse kindlasti ühelt poolt keerulisemaks ja teisalt lihtsamaks. Oleme ju kõik kursis ajaloolise paradoksiga, kus ühtviisi keerukas on aru saada sellest, mis on meist kaugel ja sellest, mis väga lähedal.  Maret Tomson on alustanud raamatut pigem ajaloouurijana, toetunud palju arhiiviallikatele ning varem kirjutatule. Mida lähemale tänapäevale ning suuremale seotusele muusikakooliga, seda rohkem on sisse põimitud ka kaasteeliste mälestusi ning isiklikke mälukilde. Seega on see raamat justkui mitmekihiline – ühest küljest on siin olemas teaduslik osa ning teisalt materjal, mida nimetatakse mõnikord kodulooks. Kuna autor juba eessõnas väga ausalt välja toob, et isikliku seotuse tõttu on ta kindlasti subjektiivne, siis loodetavasti ei ootagi lugeja raamatust teadusuurimust, vaid just nimelt sellist hästi kirja pandud meenutuste, mälupiltide ja allikate kaleidoskoopi.  Nii mitmeski mõttes on Tomsoni raamat ajalookirjutuse seisukohalt aga täiesti tänapäevane – suurte narratiivide asemel kirjutatakse üha rohkem mikro- ja mäluajalugusid ning institutsioonide lugusid. Neisse kõikidesse kategooriatesse see raamat klapib. Ja kui esmapilgul tundub, et keda üldse ühe väikelinna muusikakooli teekond ajas peaks huvitama (peale vilistlaste, endiste ja praeguste õpetajate ning lapsevanemate), siis ajaloolise killuna on tegu äärmiselt huvipakkuva sissevaatega. Raamatu vahendusel näeme, millised olid poliitilisest olukorrast tulenevad mõjud ühele väikelinna muusikakoolile, kuidas muutusid majanduslikud tingimused, mida hinnati muusikahariduse juures ning millist rolli mängib üldse väiksemas paigas üks muusikakool.  Raamatu mahuka osa moodustavad mälestused, neist esimesed veel ühe omaaegse õpilase meenutused muusikakooli esimesest direktorist Augustin Pungast. Oli hea mõte koondada mälestused eraldi ja ajaliselt järjestada, kuna nõnda esitatult on nad väga hea lisandus raamatu põhitekstile. Siiski oleks ehk võinud tõsta Augustin Punga eluloo põhiteksti juurde ja jätta lisadesse ainult meenutused. Väga oluline osa raamatust on nimeregistrid, kust võime leida kõik muusikakooli vilistlased ja õpetajad läbi ajaloo. Meeleolukas on ka valitud pildimaterjal, mis täiendab teksti, aitab asjaosalistel olnud sündmusi meenutada ja kutsub sageli esile mõnusa muige (vt nt lk 204 tädi Maali pilt või lk 230 Maret Tomson kankaani tantsimas). Kriitilise poole pealt peab välja tooma, et minu arvates on raamatu ülesehitus veidi hüplik. Kui vaadata sisukorda, siis on aru saada, et suured peatükid on jagatud direktorite kaupa, kuid alapeatükid on igal perioodil äärmiselt erinevad. See on muidugi põhjendatud ka eri aegade ja rõhuasetustega, kuid veidi meenutavad need alaosad mulle iseseisvaid kirjatöid, mis sobiksid kõik ka vabalt eraldi avaldada nt ajalehes, kuid raamatu kontekstis selget tervikpilti ei moodusta. Seda eriti lugejale, kes ei ole ehk aines nii sees kui raamatu autor. Võibolla oleks olnud hea mingid korduvad teemad siiski kõikide perioodide puhul läbi kirjutada ja lisada juurde need, mis on iseloomulikud ainult konkreetsele ajale? Näiteks oli juba Augustin Punga unistus luua sümfooniaorkester ja see idee on läbi aegade vastu pidanud, orkester on elanud läbi muusikakooli eluea – seda teemat oleks saanud käsitleda kõikide perioodide juures, andes samas lugejale aimu, kuidas orkester pidevalt muutus. Mul on väga hea meel, et raamat on leidnud ka väärika vormi – väga kenasti kujundatud kõvakaaneline väljaanne on tõesti selline, mis annab autori suurele tööle kena raami.  Valminud ülevaadet võib vaadelda mingi nurga alt koduloolise sissevaatena, kuid minu arvates on oma kodu loo üleskirjutamine väga oluline ja seda ei saa kuidagi väheväärtuslikuks pidada ka ajaloouurimise ja -kirjutamise seisukohalt. Oleks meil ainult igas linnas ja kogukonnas üks Maret Tomson, kes sellise suure töö vastu võtaks ja lõpuni veaks! Kõnealune teos on jälle üks killukene Eesti muusikaajaloost, mis oli seni läbi kirjutamata. Aga ainult sellistest kildudest saab kokku panna terviku.

Stseen lavastusest. FOTO VELJO POOM Rahvusooper Estonia kaasprodutseeritud Pariisi Opéra Comique’i aastatagune lavastus “Pulcinella & Hispaania tund”. Muusikajuht Arvo Volmer, dirigendid Arvo Volmer ja Kaspar Mänd, lavastaja Guillaume Gallienne, dramaturg ja lavastaja assistent Marie Lambert-Le Bihan, dekoratsioonikunstnik Sylvie Olivé. Osades: Mart Madiste või Reigo Tamm, Helen Lokuta või Karis Trass, Brayan Avila Martinez (Mehhiko) või Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis või René Soom, Mart Laur või Priit Volmer. Esietendus 7. II 2025. Estonia väiksemapoolsele lavale väga hästi sobiv rendilavastus kombineeris lühiballeti ja -ooperi samast ajastust ja piirkonnast. Saja aasta taguse Pariisi muusikamaastiku värvikamad tegelased, olemata kumbki prantslane – Stravinski ja Ravel –, olid ühendatud teoste koomilise sisu ja lavakujunduse abil hästi toimivaks tervikuks. Peatumata pikemalt esimese poole täitnud balletil, olin vaimustuses staatilisest, ühes tükis lavakonstruktsioonist, mis kandus ühest teosest teise, saades ooperiks juurde mehaanilist keerukust, kuid säilitades koloriidi ja valguse-varju käsitluse. Muusikaline komöödia “Hispaania tund” on tõesti otseselt üks tund Hispaaniat, mida võiks tõlgendada ka kui Hispaania aega – kuidas hispaanlased mõistavad (kella)aega. On arusaadav, miks Raveli köitis Franc-Nohaini näidenditekst, mis oli sõnalavastusena juba edukalt etendunud. Lapsena isaga tehastes aega veetnuna vaimustus ta detailsetest konstruktsioonidest – ooperi proloogis liikuvad inimesed on kui osad suurest kellamehhanismist, igaühel oma tähtis ülesanne ja liikumine; mitmeid ooperi tegelasi ja üldse inimtüüpe pidas ta masinlikeks, ja mitte sugugi alati halvas mõttes. Teisalt tundis ta sügavat vaimset sidet oma baski vabamõtlejast-iseõppijast emaga, tänu kellele hispaania kultuur ja muusika talle väga lähedased olid. Siin on Hispaania koondatud esiti poeet Gonzalve tegelasse, kelle ülevoolavalt kaunistatud meloodiad ja sama ülevoolavad emotsioonid eemalduvad kõigest mõistuspärasest. Hiljem kõlab majaproua Concepcióni suust aga igatsust teistsuguse Hispaania järele, mis peaks kehastuma hoopis jõulisemas ja otsustavamas kirglikkuses.  Vokaalpartiides jätkab Ravel prantsuse keele loogikast orgaaniliselt välja kasvavat retsitatiivset stiili, millega esimesena tuli välja Debussy ooperis “Pelléas et Mélisande”. Virtuoosses orkestripartiis avaldub muidugi heliloojale omaseim rikkalik värvipalett eri situatsioonide ja emotsioonide kujutamisel tämbrite ja muusikaliste kujundite abil, impressionismist jazzini. Arvestades, et igasuguse (ka lähi-)eksootika nõudlus oli I maailmasõja eelses Euroopa suurlinnas laes, tundub praegu üllatav, et niipea, kui see Odéoni teatris rahvast naerutanud pseudohispaania komöödia muusikalavale jõuda üritas, tekkis materjalile üksjagu vastuseisu põhiliselt moraalsetel kaalutlustel. Nii ei jõudnud esiettekande mitmeaastase viivituse tõttu Raveli kellameistrist isa oma poja tähelendu teatrilaval ära oodatagi. Nägin laval kahte koosseisu, mõlemal omad tugevused, kuid tervikuna oli karakterite kooslus mõjuvam 14. märtsil. Mitmele lauljale sobis tema roll nagu valatult, olemata kuidagi kunstlik või olemusele vastukäiv. Lugesin eelnevalt, et lauljad olid teinud lavastajaga palju tööd absurdi väljendamisega, kuidas ise oma tegelast siiralt võtta ja mitte nalja rõhutada ega üle mängida, ning tulemust oli rõõmustav näha. Helen Lokuta (kellassepa proua Concepción), üleslöödud meeleheitel koduperenaine ja drama queen . René Soom (muulaajaja Ramiro), heasüdamlik ja tõeline maakas, võrreldav Woody Harrelsoniga sarjas “Cheers!”. Muidugi Heldur Harry Põlda (noor poeet Gonzalve), niigi irreaalne pilvedes tüüp, aga veel juba omanimeliseks kaubamärgiks kujunev absurdikoomiline lisavint peale keeratud. Reigo Tamm (kellassepp Torquemada), oma meelest tõelises sõiduvees lugupeetud härra, kuid siin pigistaks naturaalsest koomikuandest veel rohkem välja, kui võõrkeelega ka tõsisemalt tegeleda. Ja ka Priit Volmer (pankur don Iñigo Gomez), võibolla ainus mingit muutust läbi elav karakter ooperis, võlus oma eripärase rahuliku koomikutalendiga, varjates sellega edukalt kerget väsimust või jõuetust hääles. See kooslus oli üksteisega suurepäraselt sobituv ansambel, mida teisel nähtud etendusel ei õnnestunud päriselt tekitada.  16. märtsil leidus üksikuid kohale meelitavaid nimesid ehk rohkemgi, kuid rollid jäid eraldiseisvamaks ega haakunud üksteisega nii hästi. Karis Trass (Concepción) oli muidugi vokaalselt ja mänguliselt väga võluv, aga pisut ülepingutatud ja rahutu, oli tunne, nagu vajaks ta laval pidevalt füüsilist tegevust, millega mingit kujuteldavat tühimikku täita. Võimalik, et see vajadus kogemuse lisandudes taandub. Tamar Nugis (Ramiro), jällegi tehniliselt suurepärane esitus nii vokaalselt kui füüsiliselt, aga ka tema tundus pigem etendavat mõnd “Armujoogi” stiilis itaalia koomilist ooperit, mingi kiht või õige vaatenurk jäi siin puudu. Külalissolist, Tšiilis ja La Scala teatri akadeemias õppinud Brayan Avila Martinez (Gonzalve) jäi lihtsalt üheks heaks tenoriks, lisamata omalt poolt rollile suurt midagi juurde. Mart Madiste (Torquemada) sobis rolli visuaalselt hästi, vokaalselt jäi kahvatumaks. Mart Laur (don Iñigo Gomez) oli oma tegelaskujus kaasosatäitjast märksa aktiivsem ja erksam, ja kuigi see tõi kaasa kohatist ülemängimist, oli oma intensiivsusega pigem positiivne. Orkestri ees oli mõlemal õhtul hoogne Kaspar Mänd; peab ütlema, et just orkestrikõla mõjutab Estonia saalis istekoht enim. Seega oli kõiki värvikaid detaile ja selgemaid harmoonilisi lahendusi paremini kuulda ja ka lihtsam elamust saada sellel päeval, kui istusin üksjagu eespool. Mulle tundub, et rahvusooperi inimesed ise nautisid seda vaheldusrikast projekti ja said uut inspiratsiooni. Saalid olid suuresti välja müüdud ja ma loodan, et teatrijuhid jätkavad head mustrit üllatada publikut igal hooajal paari stamprepertuaarist väljaspool oleva projektiga.

Lauri Vasar ja Elias Corrinth Estonia laval. FOTO KALEV LILLEORG 8. märtsil toimus Estonia kontserdisaalis midagi erakordset. Maailma juhtivates ooperimajades vabakutselisena töötav eesti bariton Lauri Vasar andis kodupublikule täispika Lied -’i-kontserdi repertuaarist, mis talle endale kõige südamelähedasem.  Sellise reklaami peale läksin sinna mina, neutraalsest positsioonist, teades, et tegu on hea laulja ja ooperinäitlejaga, oodates elamust näiteks ka oma lemmikutest, Mahleri “Rückerti lauludest”. Olemata Lauri Vasara naaber, kursuse- või põlvkonnakaaslane, kolleeg, peretuttav või isa pere tuttav. Ja olin sellega puupüsti täis saalis (rõdudele inimesi ei paigutatud) selges vähemuses, võibolla isegi nagu võõrkeha. Sest kohale oli tulnud mitmesajapealine fännklubi, mille sarnast ei olnud ma kontsertidel varem kohanud.  See kogum reageeris ülevoolava armastusega kõigele, mis lavalt tuli, ja seda õigust ei tohi kelleltki ära võtta. Vähemuse positsioonilt oli aga sellises olukorras kontserdi jälgimine ilmselgelt raskendatud. Tunnustavad aplausid iga laulu järel kõigis tsüklites – ka siis, kui järgmine laul jätkub attacca  samast noodist, ilma klaveri eelmänguta –, või tunnustavad naeruturtsatused iga forte ’s lõppenud loo lõpus – ka siis, kui sisuliselt millegi üle justkui naerda pole – võtsid pinge pidevalt maha, nii et mõttelist pikka liini terviktsüklis sees tekkida ei saanudki. Ja minu meelest pole saalisviibijana aus mitte lasta lauljal näidata vahepeal hingelähedast ja hääle teisi tahke avavat tõsist repertuaari ka Eesti kuulajale, oodates temalt harva külastuse puhul vaid üksteisega seostumatut hitiparaadi. Kui arvestada seda, et laulja oli taastumas pikast viirusest ning paljud fraasid nõudsid tavalisest suuremat pingutust, olgu siis üksikute noodikõrguste või nõudliku meloodiajoonise tõttu, võis selline formaat talle muidugi hoopis rohkem puhkust anda; kõikvõimalikke reaktsioone võis põnevusega püüda lugeda pigem pianisti näost.  Aga kui see kõik sinnapaika jätta. Kavasse valitud teosed olid kõigi heliloojate puhul kuidagi seotud surmaga – kas iseenda meditsiinilise surma eelse kogemusega (Mahler), lähedase paratamatu surma ootuse ja sellega leppida püüdmisega (Brahms) või oli tegu tõepoolest autori viimaste teostega, mille pidid aju süveneva atroofia tõttu noodiks vormistama juba abilised (Ravel).  Elu lõpul koondas Mahler ühte noodiväljaandesse terve tsükli “Rückerti laulud” ja kaks militaarset laulu tsüklist “Poisi võlusarv”. Vasara esituses oli traditsiooniline laulude järjekord muudetud, teemastik liikus kergemalt raskemale – mälestus armastusest ja õnnest suubus lootusetusse, leppimisse ja lõppes jabura ja lootusetu sõjardiülistusega. Viimaste puhul oli väga hästi tabatud rahvalike tekstide esitusstiil kogu oma mahlakuses, laulja ooperikogemus ja oskus tekst stseeniks lavastada tuli siin suurepäraselt esile. “Rückerti laulude” puhul üllatas, et kuna millegipärast olen neid palju rohkem kuulanud naislauljate esituses, ei pakkunud baritonitämber järsku nii tugevat emotsiooni nagu oleks oodanud, kuigi psühhoakustiliselt mõjutavad meie emotsioone tõesti kõrged sagedused madalamatest rohkem. Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi “Neli tõsist laulu” on kui iseenda elu lõpueelne mõtestamine. Arusaamine oma tillukesest ülesandest siin maailmas, oma surelikkuse paratamatuse tunnistamine ja leppimine inimkonna lõputu kurjuse ja viletsusega. Kuid lõpuks maailmaga rahu tegemine, kuna on üks asi, mis annab kõigele möödunule ja tulevale tähenduse – see suurim neist kolmest, armastus. Ja viimane tsükkel, Raveli “Don Quichotte à Dulcinée” pikendas armastuse teemat veel edasi, näidates kolme erinevat tahku, mis kujul üks tunne ühe inimese vastu avalduda ja väljenduda saab. Vasara esituses oli palju sellist, mis andis vaid aimu, milleks ta oleks võimeline, olnuks ta täiesti terve ja oma tavapärases vormis ning üks oluline õppetund, mida noored lauljad siit saada võinuksid (kui neid oleks saalis olnud rohkem kui üks, keda mul näha õnnestus) oli see, mis võtetega sellises seisukorras siiski kordaläinud kahe poolega kontsert ära teha. Olulisim tema artistiloomuse juures tuli aga kõigest läbi – vahetus ja siirus, esitatava täielikult enda omaks mõtlemine ja tegemine, astumata iial neutraalse esitaja positsiooni. Elias Corrinthiga koosmusitseerimine kulges täiusliku orgaanikaga – pianist, kes rohkem tegutseb dirigendina, neeldus kadedakstegeva tähelepanuga laulja igasse hingetõmbesse, nähes ette kõike juhtuma hakkavat. Kontsert jätkus mõnes mõttes kolmanda osaga, kuna lisalugusid meelitati valjuhäälselt ja -jalgselt välja lausa neli. Kiirendatud versioonis Artur Kapi “Metsateel” kui eesti Lied ’i-traditsiooni parim näide, millele järgnes esiti üllatuslikult Rodgersi & Hammersteini “Edelweiss” muusikalist “Helisev muusika”, aga võibolla seostus see laulja Austria-suunalise kodutundega. Ja kui jõudis kätte hetk teha kummardus kunagise Estonia operetisolisti Harri Vasara pärandile, kõlas eestikeelsena “On the street, where you live” Loewe’i muusikalist “Minu veetlev leedi”. See oli valgustuslik hetk, kus mulle järsku kangastusid need potentsiaalid, mida ta ilmselt oma igapäevases väljundis ei kasuta: Lauri Vasar oleks tegelikult ka Broadway staar, kui ta seda ise sooviks. Viimase loo eel kõlas üksainus vihje: “47 aastat hiljem” ja kuueaastase Lauri Vasara kõigi südamesse lauldud Ülo Vinteri “Majakene mere ääres” filmist “Siin me oleme!” tõi ringiga tagasi koju.

Kuningad Oswald (Hannes Kaljujärv) ja Arthur (Raivo E. Tamm) ning Emmeline (Lena Barbara Luhse). FOTO HEIKKI LEIS 22. veebruaril Sadamateatris esietendunud Henry Purcelli “Kuningas Arthur” on järjekordne näide Vanemuise tõeliselt huvitavate muusikalavastuste reas, kus muusikaline juht Risto Joost hoiab fookust kohalike lauljate ja intrigeerivate teoste peal.  Harry Liivrand mainis, et lavastus on tegelikult Vanemuise naasmine August Wiera juurte juurde (Klassikaraadio, 26. II) ning kuigi ametlikult kasutatakse teose kohta mõistet “semiooper”, võiks veidi painutades kasutada ka maakeelset sõna “laulumäng”. Tegelikult on 1691. aastal esmakordselt esitatud teose kolmežanrilisuse taga pikk ajalugu, mida Kristel Pappel Klassikaraadio “Muusikatoa” intervjuus põgusalt avas, öeldes, et niisugust ooperit, millega meie oleme harjunud – kus peamiselt lauldakse –, Inglismaal küll tunti, aga seda ei võetud omaks. Purcell kirjutas 1680-ndatel oma ainsa “päris” ooperi “Dido ja Aeneas”, aga see jäigi ainsaks sellepärast, et publik ei tundnud selle vastu eriti huvi: tegu oli tugeva sõnateatri traditsiooniga, kus eeskätt tuldi vaatama sõnalist tükki rohke muusikaga. Palju muusikat oli Shakespeare’i aegadest alates inglise teatri väga iseloomulik osa, aga põhiliin pidi arenema sõnades ja näitlejate esituses. See on üks inglise muusikateatri eripära ja näitab, kuidas itaalia ooper Inglismaal mugandus. Tekkis nn poolooper, kus peategelased on näitlejad ja tähtsamad tegevused arenevad just nagu näidendis, kuna paljud muusikanumbrid ja tantsustseenid on enamasti süžeega seotud lõdvalt – nagu garneering –, aga need olid nii toredad, et ilma nendeta poleks publik olnud rahul.” (Klassikaraadio, 26. II) Üldjuhul pole kaasaegsele kogenud publikule probleem kohaneda mitmežanrilise teosega ning ooper, kus surelikke kehastavad näitlejad ning jumalusi, vaime ja muid ebamääraseid tegelasi lauljad ja tantsijad, võetakse omaks paari esimese stseeniga. Ometi on Tiit Palu “Kuningas Arthuri” lavastuse võtme leidmiseks vaja pea tervet esimest vaatust ning alles teises pooles hakkas publik mõistma, et tegelikult polegi vaja, higimull otsaees, kõike nii tõsiselt võtta ja võib ka naerda. Tagantjärele tundub kummaline, et üsna absurdihõngulise, üle vindi keeratud ja ülilaia pintsliga maalitud etendusel ei julenud publik asja huumorit varem tunnistada. Ehk on see austusest üle 300-aastase teose vastu või väärarusaamast, nagu poleks XVII sajandi inimesel huumorit olnud? Õnneks äratab etenduse teises pooles Raivo E. Tamme vältimatu huumoritaju publiku naljataju: “Mind ootab au! … Kuid kas tal on nii kiire?” – ja naer pääseb valla.  Raivo E. Tamme ja Hannes Kaljujärve valimine kuningate rollidesse (vastavalt Arthur ja Oswald) on üks paremaid ja olulisemaid selle lavastuse õnnestumise pante, sest kuigi teksti pole kummalgi teab mis palju (suur osa on tegijate ja vaatajate säästmiseks kärbitud), liigub lugu ja fookus koos nende aeglase sammumisega edasi. Nad kannavad kumbki oma kuninglikku väärikust ja rasket missiooni stoilise rahu ja nihestatud tõsidusega, lausa nii vankumatult ja süngelt, et publik algul naerda ja isegi plaksutada ei julge. Teiseks vaatuseks jõuab aga lõpuks kohale muigav kõrvalpilk, millega kogu trupp, eriti aga kuningapaar, lugu jutustavad. Kui lõpuks kolm purjus meremeest oma joomalauluga publiku kaasa tõmbab, on selge, et ülemäärane pühalikkus ega paatos pole siiski selle tüki osa. Tagantjärele on kahju, et see äratundmine nii kaua end oodata lasi, sest ehk oleks naer andnud mõnele varasemalegi stseenile rohkem särtsu ja lisatähendusi. Paraku tekkis esimese vaatuse jooksul küsimusi rohkem kui vastuseid, näiteks mida tähendas eellugu, kus kaasaegses riietuses tegelased, teiste seas kuninganna Elizabeth II ja David Vseviov, platvormil rongi ootavad, kas viited arvutimängudele olid meelevaldsed või kogemata, miks osad kostüümid “Julius Caesari” lavastust meenutavad ning kas näitlejate mängu erinev stiil on taotluslik. Vaheajale minnes oli publiku näos hämmingu nõutust ja segadust, samasugust nagu Raivo E. Tamme Arthuris, kes siia-sinna meelitavate vaimude keskel meenutas hetkeks filmi “Seenelkäik”, kus ta ka kolme puu vahele ära eksis. Põnev oleks teada, kui paljud üles korjatud vihjetest ja viidetest olid lavastajal planeeritud ning kui suur hulk muigavat kõrvalpilku lavastusse mõnuga sisse oli kirjutatud.  Iseenesest mõjub kolme žanri kokkupanek, Sadamateatri ruumi mitmekülgne, leidlik ja kaasahaarav kasutus, stilistiline ja mänguline nurgelisus ning valgusega kaasa mängivad kostüümid värskelt ja põnevalt. Vana ooper ja müütilised lood on ootamatult kaasaegses ja köitvas uues kuues ning pakuvad mitmetasandilisi tõlgendusvõimalusi. Aurora Ruus: “Kolme žanri kokkupanu tulemusena vormunud Palu versiooni kõneka ja esteetilise terviku üks ütlemata oluline eeldus on aga Lilja Blumenfeldi tõesti leidlik, tabav ja peenetundeline kunstnikutöö, ilma milleta ei saakski see esteetiline tervik täit kuju võtta ega eri tähenduskihte edasi anda, isegi mitte neid moodustada. [---] Paralleelselt ja dialoogiliselt käivad seal käsikäes filigraanne peenutsemine ja huumor, nüüdisaeg ja müütilisus, jumalikkus ja surelikkus. Seda enam on hea meel, et kuigi Palu on nentinud, et “talle tähendab ooper ülevust ja kõrgendatud tundeid, mitte olmelisust või tavasuhete ümberjutustust”, ei ole selles interpretatsioonis tegu elitaarse hõngu taastootmise või museaalse, konservatiivse ja elukauge lavastusega, sest isegi see nii kõrge, sulnis, puhas ja ülev sai siiski olla sõna otseses mõttes siin ja praegu. “Kuningas Arthurile” nii omaste kontrastide tõttu, millele on lavastusliku poolega, kuid iseäranis just kunstnikutööga veel mitu vinti peale keeratud, saab ülev ilmsiks tulla just nimelt tänu sellele, et see on südikas, ent elegantses dialoogis madalaga – ühele lavale on mahtunud ometigi jumalik ja surelik.” (Sirp, 28. II) Siiski peituvad sellises mitmekesisuses omad ohud, nagu meie kaasajaski, kus sagimist, helisid ja üheaegseid tegevusi on ühekorraga ülevoolavalt palju, nii et fookus võib kergelt kaduda. Kui publiku selja taha paigutatud orkester mõjub küll peaaegu loogiliselt, isegi natuke filmilikult, siis külgedel laulev koor, poolläbipaistev ekraan ja kaunid projektsioonid tekitavad kohati tunde, nagu jääks ühe vaatenurga valimisega nägemata midagi olulist kuskil mujal. Seda eriti stseenis, mil kolm viiuldajat publiku selja tagant lavale tulevad – andekate muusikute kõrval, kes üksteist toetades ja inspireerides musitseerivad, on raske vaadata midagi muud.  Tegelasi on “Kuningas Arthuris” palju ning raske on neil alul vahet teha või nende eesmärki tabada, aga palju on ka neid, kes tõeliselt silma paistavad ja meelde jäävad. Juba mainitud Tamme ja Kaljujärve kõrval väärib esile tõstmist näiteks Lena Barbara Luhse, kelle Emmeline on traagiline ja õhuline nagu ekraan, mille taga ta paar stseeni mängib. Tema õrn ja poeetiline olek leevendab Tamme ja Kaljujärve stoilist vanamehelikku aeglust ning omal moel keerutab pöörast lugu enda ümber nagu tormi. Seevastu Karol Kuntsel, kes Osmondina on samuti laia pintsliga stiili täielikult omaks võtnud, mängib end jõuliselt ja sugestiivselt tormiks endaks. Lauljatest on vaieldamatult silmapaistvaimad Pirjo Jonas ja Martin Karu – mõlemad nii suurepärased lauljad kui näitlejad, kelle kogu kehakeel ja silmavaade iga tegelasega täielikult muutub ja publiku tähelepanu nõuab. Mõlemad tajuvad ja kasutavad mõnuga ära lavastuse tragikoomikat ning mängivad meisterlikult naeru piiril. Julgelt koomika poolele rõhub aga Rasmus Kull, kes seetõttu küll mängib oma mitut rolli muu trupiga võrreldes kohati veidi teises võtmes, kuid sellegipoolest publiku tänu ja poolehoiu võidab. Teises äärmuses, puhta traagika võtmes mängib aga Kristjan Häggblom – tema Külmavaim on nii üdini jäine ja üksi, et meenutab natuke “Muumioru lugudest” Urri, kes lähedust otsides pakase toob. Venus – Pirjo Jonas, Külmavaim – Kristjan Häggblom. FOTO HEIKKI LEIS Eraldi tuleb mainida koreograaf Mare Tommingast, kelle käe all on sündinud liikumine, mis on sama nihestatud ja pühalik-koomiline kui ülejäänu laval toimuv, kuid mis sobib hämmastavalt nii tantsijatele kui ka lauljatele ja näitlejatele. Sest on üks asi, kui ühes lavastuses jõuavad lavale kolm žanri, aga hoopis midagi muud, kui need omavahel kuni ühte sulamiseni põimuvad.  Oma intervjuus hooajakirjas Ramp nendib Tiit Palu, et “Kuningas Arthur” on poliitiline allegooria, mille publik 1691. aastal lennult lahti harutas ja küllap ka nautis. Ooper on kirjutatud tollasele kuningale ja õukonnale meeldimiseks, sest nemad maksid selle eest. Sel ajal käis dünastiate ja usudogmade võitlus, seda süžee jälgibki. Tänapäeval seda samasugusena taasesitada pole mingit vajadust, muusikanumbrite vahel on originaalis kohati kuni kümme lehekülge dialoogi, ooperiõhtu veniks viietunniseks. Nendel kaalutlustel olen teksti radikaalselt kärpinud ja esikohale jätnud muusika. Sellegipoolest on olemas hea ja kurja võitlus ning lugu, mida näitlejad veavad.” (Ramp, 2024/25 kevad) Teater kipub elava kunstivormina keerukail perioodidel publikule ja ühiskonnale lähemale tulema ja aktuaalseid teemasid otse või sümbolite kaudu peegeldama. Seda on nii tegijaile kui publikule väga vaja. Praegusel ajal, mil tundub, et pidevalt on keerukas aeg, mis aina hullemaks läheb, on taas vaja kunsti, mis peegeldab, kaasa mõtleb ja lohutab. Tõsi, “Kuningas Arthur” ei oleks kaasaegsele publikule oma originaalvormis mõistetav, sest selle peegel on üle 300 aasta vanune. Õnneks on inimesel, eriti kunsti sümboolikat tõlgendama harjunud vaatajal geniaalne oskus vajalikku sõnumit avatud teosest ise lugeda. On see siis kahe väsinud kuninga lõputu kaikavedu, hullutavate sireenide ja emotsionaalsete jumalate eksitavad meelitused, võimuahnusest ja kadedusest sündiv reeturlikkus või iha reaalsusest põgeneda meelemürkidesse. Vale oleks väita, et Palu “Kuningas Arthur” igaühele sobib või meeldib ning naiivne oleks ka oodata, et see lavastus mängukavasse sama kauaks jääb kui mõni “Traviata” või “Boheem”. Küll aga rikastab see Vanemuise repertuaari, harib publikut ja pakub trupile täiesti uutmoodi kogemust. Vastupidiselt väärarvamusele, nagu peaks etendusasutused eriti majanduslikult raskel ajal tegema vaid tulusat, populaarset vaatemängu, on eesmärk pakkuda nii vaatajale kui tegijale huvitavat, arendavat ja inspireerivat teatrit.

2 Kahe žanri ja riigi vahel. Intervjuu Mathei Floreaga. Carine Jessica Kostla 10 Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld KIRG 12 Kokkamine kui võimalus inimesi puudutada. Ergo-Hart Västrik PILK 14 Mööda muusikalist rada. Intervjuu Joonas Haavistoga. Hele-Mai Poobus 17 Gunnar Männiku “Ülekoormusvigastused muusikutel” – kasulik teejuht, kuid vaja oleks terviklikumat lähenemist. Cathy Sommer 20 Bryce Dessner navigeerib rocki, nüüdismuusika ja filmide vahel. Konstantin Kuningas VESTE 22 ERSO lugu nimedest ja nimetamisest. Roman Matsov. Erki Aavik RAAMAT 23 Sissevaade Viljandi muusikakooli ellu läbi kaheksa aastakümne. Kadri Steinbach 24 Mitmekülgne Jaan Ross. Raamatust “Mentem mortalia tangunt”. Margus Pärtlas MULJE 25 Sinu hommikuvalguse hetk. Kristjan Randalu autorikontserdist. Helle Ly Tomberg 27 Tabav Vasar keset hülgehalli. Maarja Leemet 28 Arthuri eksitamine. Vanemuise lavastusest Purcelli “Kuningas Arthur”. Auri Jürna 30 ¿Qué horas son, mi corazón? ehk Mis kell on, mu süda? RO Estonia lavastusest “Pulcinella ja Hispaania tund”. Maarja Leemet 33 Tunde- ja mõttemaailma kõnetav õhtu. TKO kontserdist Tõnu Kõrvits ja Aavik Duo. Edith-Helen Ulm 34 Rännakud regiväljal. Luisa Susanna Kütson 35 Mis ajast lubati lapsed kontserdisaali? Veeda Kala 36 Muusikauudiseid Eestist 40 Heliplaatide tutvustus

Kontserdi eel proovis Kölni filharmoonias. Eesti Sinfonietta on viimase seitsme tegutsemisaasta jooksul andud kontserte nii kodu- kui välismaal, astudes muuhulgas üles kolmel Euroopa mainekaimal laval: Viini Musikvereinis (2018), Viini kotserdimajas (2022) ja Kölni filharmoonias (2024). Need pole “lihtsalt lavad”, vaid unistuste esinemispaigad igale orkestrile, dirigendile ja solistile. Need saalid on k valiteedimärk. Kölni filharmooniasse oodatakse orkestrit peagi tagasi, ees on kontserdid Austrias, Ungaris, Itaalias, kõikjal kõlavad kindlasti ka eesti heliloojate teosed. Ka saavad kõik need ülesastumised teoks peamiselt eesti muusikute, dirigentide ja solistidega. See on ühtaegu nii ambitsioon kui väljakutse, seda nii orkestrile ku i kutsujatele. Põhjus on ilmne ja lihtne – kõik kontserdisaalid eeldavad esinejailt tuntust maailmas või vähemalt Euroopas ning kavu, mis rahuldaks ka kõige laiemat publikut ja ta kindla peale saali tooks. See on keeruline lähtekoht, aga nagu Eesti Sinfonietta on suutnud oma pühendumuse ja sihikindlusega   tõestada – tehtav.Siinkirjutajal oli võimalus olla tunnistajaks Eesti Sinfonietta ülimalt kordaläinud kontserdile Kölnis ning küsida orkestri asutajalt ja tegevjuhilt Kaia Lattikaselt , kuidas selle kõigeni on jõutud. Kas Kölni edu on toonud kaasa suurema huvi orkestri tegevuse vastu? Kaia Lattikas:  Loomulikult! Kui mängida mõnes Euroopa mainekas saalis, nagu näiteks Kölni filharmoonia, paneb see huvituma nii ajakirjanduse, teised muusikud kui ka kultuurihuvilised laiemalt. Eriti kui orkester on järgnevateks hooaegadeks tagasi kutsutud. Järgmise Kölni filharmoonias toimuva kontserdi kuupäev ja kava on paigas, solistiks on Eesti Sinfonietta külaliskontsertmeister, maailmas hinnatud viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny. Viini kontsertidega oli samamoodi – 2018. aastal mängisime Musikvereinis Kristiina Poska juhatusel, sellele järgnes korraldajalt tagasikutse ning 2022. aastal mängis Eesti Sinfonietta Viini kontserdimajas.   Mida see kõik tähendab eesti kultuurile laiemalt? Tähtis on see, et meie solistid saavad osaleda mainekate saalide kontserdihooaegades. Siin on aga üks nüanss: isegi Kölni filharmoonias, kus toimub kolm kontserti päevas, ei saa korraldaja endale lubada, et sama solist kutsutakse tagasi kohe järgmisel aastal. Orkester küll, kuid peab tulema uue solistiga. Ka see tõsiasi näitab, kui raske on noortel solistidel silmapaistvatele lavadele pääseda.   Minna välja Eesti solistidega on küll õilis, kuid kui palju on meil soliste, kelle nimi Euroopa agente üldse kõnetab? Loevad tiitlid, konkursivõidud. Absoluutselt! Korraldaja eesmärk ja eluline vajadus on mitte ainult saal üheks kontserdiks välja müüa, vaid kindlustada publikuhuvi ka edaspidiseks. Kui alustasin kõnelusi Kölni agentuuriga, pakkusin neile algul hästi läbimõeldud põhjamaist kava fookusega eesti muusikale. Sain kena diplomaatilise vastuse, mis kiitis kava sisukust, kuid lõpetuseks oli kirjas: “Sellise kava puhul peate ka publiku ise kaasa võtma.” See ei ole nii mitte ainult Eesti Sinfonietta või   üldisemalt Eesti orkestritega. Kava on üks oluline asi, millest kontserdipublik lähtub oma otsuses tulla või mitte just sellele kontserdile. Sama oluline on solist, keda korraldajal peab olema võimalik esitleda mingi üldiselt mõistetava tuntuse järgi, milleks sobivad nii konkursivõidud kui saalid, kus eelnevalt on esinetud, või ka mainekad plaadifirmad, kes solisti on oma kaubamärgi alt salvestanud. Konkursivõit on suurepärane saavutus, kuid kestab kahjuks vaid lühikest aega. Ükskõik mis muusikainstrumendist me räägime, on tase maailmas väga kõrge ja nii tuleb igal aastal juurde uusi ja uusi talente. Eesti väikese rahvaarvu juures on pigem erandlik, et sünnib laps, kes asub õppima muusikat, kel on selleks füüsilised eeldused, soov ja oskus aastaid ja aastaid pühendumusega ja mõtestatult harjutada, tehniline valmisolek ja lõpuks ülioluline omadus – musikaalsus. See kombinatsioon on haruldane igal pool, meie väikese rahva puhul eriti ja ka see “superkombinatsioon” ei taga solistile automaatselt võimalust mängida lavadel, kus ta oma eelduste kohaselt võiks esineda, sest teda lihtsalt ei tunta. Nii on väga tähtis, et iga Eesti orkester tutvustaks väljaspool esinedes võimalusel meie oma soliste ja muusikat. Oluline on ka see, et leidub välisagentuur, kes soovib pikaajalist koostööd eelneva suurepärase kogemuse põhjal. Kui me siis seda ära ei kasuta, et oma soliste maailmalavadel tutvustada, on üks võimalus tühja lastud. Rääkides uutest kontsertidest Kölnis, lubavad korraldaja soovitud kavad meil 2025. aastal mängida seal koos Anna-Liisa Bezrodnyga, 2027. aastal aga Marcel Johannes Kitsega. Nagu näha, võib üks kontsert avada uusi uksi mitte vaid Eesti Sinfonietta, vaid ka eesti solistide jaoks. Meil on suurepäraseid muusikuid kahtlemata rohkem kui Hans Christian Aavik, Anna-Liisa Bezrodny või Marcel Johannes Kits, kuid korraldajale on oluline, et publik tuleks saali. Selles mõttes oli 2024. aastal Kölni filharmoonias toimunud kontserdi kava erandlik, et lisaks sümfoonilistele teostele mängisid Maila Laidna ja Andreas Lend kahekesi Arvo Pärdi “Peegel peeglis”. See oli suurepärane ja mõjuv esitus nii korraldaja kui publiku meelest!   Kuidas selliste väärikate ja legendaarsete kontserdimajade uksed Eesti Sinfoniettale avanesid? Mida selleks oli vaja teha? Pöördumine loodetava koostööpartneri poole ei tohi kunagi olla kuiv ja ametlik. Peab leidma inimliku, puudutava poole, kuid ega seegi pruugi alati soovitud tulemuseni viia. Aga see annab siiski võimaluse. Ma ei räägi siinkohal inimlikest väärtusest, mis sujuvaks suhtluseks peavad nagunii olemas olema. Kontakti otsides tuleb püüda leida ühisosa, mis kõnetab nii ennast kui välisagentuuri. See ühisosa peab olema väärtuslik ja mõnes mõttes ainulaadne mõlemale. Algselt pakutud kontserdiideest ei pruugi midagi järele jääda. See võib agentuuriga suhtlemise käigus teiseneda, täielikult muutuda või hoopis uue kontaktini viia. Nii on Eesti Sinfonietta tegutsemise jooksul mitu korda juhtunud. Too n ühe näite, mis seda kõnekalt iseloomustab. Eesti Sinfonietta on mänginud Ahven amaal kahes rahvusvahelises ooperiprojektis. Selle koostöö eellugu ulatub aga rohkem kui sajandi taha – XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses tegutses Ahvenamaal  Önningebys Viktor Westerholmi eestvedamisel üks Põhjamaade kuulsamaid kunstnike kolooniaid. Sinna suundusid 100 aastat tagasi ka noored eesti kunstnikud: Ahvenamaal viibisid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Anton Starkopf ja kirjanik Friedebert Tuglas. Neist kõigist kujunesid Eesti kultuuriloos silmapaistvad isiksused!K irjutasin Ahvenamaa kultuuriühingu Katrina produtsendile nii sellest fenomenist kui ka asjaolust, et olin Ahvenamaal ise viibinud rohkem kui 20 aasta jooksul igal suvel lühemat või pikemat aega. See impulss, see emotsioon kõnetas, ja nii seob meid Katrinaga siiani koostöö, millest on välja kasvanud uusi kontakte teistes riikides, nii nagu elujõuline taim ajab üha uusi võrseid. Kummaline küll, aga mul on Eesti Sinfoniettat lihtsam tulemuslikult pakkuda välisagentuuridele kui Eesti kontserdikorraldajatele. Siin tundub olevat tõepõhi vanasõnal, mis ütleb, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Ja nii ei ole see mitte üsknes Eesti Sinfoniettaga. Maria Selets kaja ütles ajak irjale Muusika antud intervjuus (2024), et ta pole Eestis veel “turule” pääsenud. Samas valiti ta 2023. aastal Inglise r ahvusballeti muusikajuhiks, kus ta käesoleval hooajal tööd alustas, lisaks paljudele kontsertidele ja etendustele, mida ta juhatab üle Euroopa. Pärast Kölni filharmoonias toimunud kontserti, mis oli ka Maria Seletskajale esimene ülesastumine sealses saalis, soovis korraldaja, et Eesti Sinfonietta tuleks kahel järgneval hooajal tagasi just koos temaga!   Missugused on Eesti muusika ja muusikute peamised müügiargumendid? Mis on lõpuks see, mis veenab? Ma ei nimetaks meie muusikute pakkumist välisagentuuride kontserdihooaegadesse “müügiks”. Nii ei saa ma tuua välja ka “müügiargumente”. Mis veenab kutsuma eesti muusikuid, teab ainult inimene, kes meid kutsub. Kui saadan kellelegi, keda ma veel ei tunne, orkestri biograafia, aitavad väärikates saalides toimunud esinemised positiivse otsuse langetamisele loomulikult kaasa, ei saa salata. Eriti kui saab lisada ka mõnest supersaalist otseülekandena kõlanud live- salvestuse. Aga nagu sa ise Postimehes pärast Eesti Sinfonietta Kölni kontserti kirjutasid, olid kuulajad vaimustunud lisaks mängutehnilisele täiuslikkusele just orkestri erakordsest emotsionaalsusest. Jah, Kölni korraldaja ei olnud Eesti Sinfoniettat varem kuulnud, aga asjaolu, et orkestrandid on suhteliselt noored, oli tema jaoks üks oluline argument. Ei saa loomulikult väita, et ainult noorus tagab emotsionaalse mängu, kuid erinevad vanused kannavad kindlasti erinevat tundeenergiat, mis esitatavat muusikat rikastab.   Nagu sa Kölni kontserdi järel ütlesid, on Eesti Sinfonietta üks neist tuhandetest orkestritest, kes ütlevad, et nad tahaksid mõnel suurepärasel laval üles astuda. Usun küll, et see nii on, aga tegelikult ei tohiks olla vahet, kus sa mängid, vaid – kellega mängid. Orkestri koosseis, dirigent, solist – kõigi nende sünergia on see, mis paneb muusika elama. Põhjusi, miks ma ikka püüan leida Eesti Sinfoniettale kontserte Euroopa superlavadel, on mitu. Kindlasti on kontsert sellisel maailmalaval muusikutele inspireeriv ja nende kunstiline heaolu on üks minu prioriteete. Mulle on ka väga oluline, et eesti muusikakultuur saab kõlada väljaspool Eestit, vanades kultuurimaades, ja nii kirjutame uued read eesti muusikaajaloo lehekülgedele. Sellised kontserdid ei ole lihtsalt kokku võetavad sõnadega: “Iseenesest tore, et hästi läks ja tagasi kutsuti”. See on palju rohkemat. Olen alati mõelnud, et eesti muusikud võiksid mängida Euroopa saalides mitte ainult hoogtöö korras, kui Eesti Vabariik saab 100 või Arvo Pärt 90. Eesti muusikakultuur – siinkohal ma ei pea silmas vaid eesti heliloomingut, vaid ka muusikuid – kogu oma rikkuses peaks olema Euroopa muusikakultuuri loomulik osa ja kõlama sealsetes abonementides kogu aeg. Praegu on see, et Eesti Sinfonietta mängib Kölni filharmoonias kolmel järjestikusel hooajal, samm selle unistuse suunas. Usun ka, et vabakutselise orkestrina on Eesti Sinfonietta olemus “elavam” kui muusikat päevatööna tegevatel orkestritel. Tasakaal on oluline – peab olema piisaval arvul kontserte, et orkestri koosmäng saaks areneda, samas ei tohi see arv olla liiga suur, et mitte kaotsi lasta erakordsuse tunnet musitseerimisel.   Kus ja kuidas toimuvad muusikaturud ehk kus saavad müüjad ja ostjad kokku, tuttavaks, võimaluse ennast näidata-kuulata? On neid piisavalt? Agentuuride kokkutulekute eesm ärk on justkui aidata eesti muusikutel jõuda suuremale rahvusvahelisele areenile. Mina isiklikult sellesse ei usu. Selline lähenemine võib ehk olla tulutoov teiste muusikažanride puhul, klassikalist muusikat aga ei tohiks võtta “muusikatööstusena”, kontserdikorraldajat “muusikaettevõtjana” ega kultuuridiplomaatidena välislavadel mängivaid muusikuid “muusikaekspordi edendajatena”.Klassikaline muusika on ajas kulgev kunst. Kui kuulan kolm minutit mõnest pikast teosest ja näen laval üksteise järel vahetumas esinejaid, ei anna see tegelikult edasi, milleks need muusikud võimelised on või ei ole. Või milline on see muusika, mida nad esitavad.“Muusikatööstus” nagu tööstus ikka, peaks ju midagi tootma. Ehk on võimalik toota popmuusika hitte, aga me ei saa “toota” soliste nagu Hans Christian Aavik, Marcel Johannes Ki ts või Eesti Sinfonietta muusikud. N ad kõik on unikaalsed.Oma kogemustest näen, et XXI sajand oma tehniliste võimalustega lubab  palju paremini ja avaramalt tutvustada muusikat ja muusikuid kui mingis ruumis toimuv agentuuride “muusikaturg”.   Nagu Hans Christian Aavik Kölnis mängitud lisapala (Ester Mägi “Kadents ja teema”) kohta Postimehele antud intervjuus ütles, tuleb eesti muusika tutvustamisega ikka meil endil tegeleda, mitte kellegi teise peale lootma jääda. Täpselt! Mul on sama lähenemine kavade koostamisel – eesti muusika esitamine välislavadel on meie suur võimalus ja samas ka meeldiv kohustus. Eesti Sinfonietta soovib ka edaspidi maailmalavadel mängida eelistatult koos eesti solistide ja dirigentidega!

Tallinn kannab UNESCO muusikalinna uhket tiitlit 2022. aastast ja see annab muusikale linnaruumis erilise tähenduse. Tallinn on linn täis muusikat. Tallinn on ka heliloojate ja uue muusika linn.  UNESCO loovlinnade võrgustik käivitati 2004. aastal eesmärgiga tähtsustada kultuuri ja loovuse rolli linnade jätkusuutlikus arengus. Viimastel aastatel on huvi selle vastu olnud väga suur: 2017. aastal võeti võrgustiku liikmeks 64, 2019. aastal 66 linna. Võrgustikus on seitse kategooriat: disaini-, filmi-, gastronoomia-, kirjandus-, käsitöö- ja rahvakunsti-, muusika- ning meediakultuurilinnad. Üks linn saab kuuluda vaid ühte kategooriasse. Eestist on UNESCO loovlinnade seas lisaks Tallinnale veel kirjanduslinn Tartu (alates 2015) ning käsitöö- ja rahvakunstilinn Viljandi (alates 2019). UNESCO muusikalinna tiitel on kvaliteedimärk Tallinnale, meie muusikaelule ja siin tegutsevatele loojatele, esitajatele ning korraldajatele. Estonia teatrist, Estonia kontserdisaalist, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Rahvusmeeskoori, Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsertidest “Jazzkaare” ja Tallinn Music Weekini ulatuv muusikaskeene muudkui kasvab. Linn on loonud ka muusikalinna noortepileti programmi, et laiendada laste ja noorte ligipääsu muusikasündmustele ning populariseerida klassikalist muusikat kui muusikakultuuri alust.   Estonia teater ja Estonia kontserdisaal Tallinna muusikaliseks visiitkaardiks on mõistagi meie ajaloolised Estonia teater ja Estonia kontserdisaal. Selles 1913. aastal rajatud (1947 sõjajärgselt taastatud) hoones, mille arhitektid on Soome omaaegsed kuulsused Armas Lindgren ja Wivi Lönn, toimuvad ooperi- ja balletietendused, hulk olulisi kontserte ning samuti vastuvõtte ja pidustusi. Estonia ajalooline maja on meile kõigile oluline ja omane. Nüüd on aga juba aastaid kestnud debatt teatrile kas juurdeehituse või uue hoone rajamise teemadel. Estonia kontserdisaalis tehti 1997. aastal ning 2019–2020 põhjalikke renoveerimistöid. Kontserdisaalis tegutseb Eesti Kontsert, kes korraldab aastas ligi 1300 kontserti üle Eesti. Samuti on Estonia kontserdisaal koduks Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile.   Mustpeade maja peauks. Tallinna vanalinnas on legendaarseid kontserdipaiku Vanalinna kitsad tänavad, kõrged tornid ja keskaegsed kiviseinad on täis saladusi ja lugusid, mis on kandunud läbi sajandite, üks süngem kui teine. Pikal tänaval asuva Mustpeade maja töötajad on kuulnud selle kauni ukse taga seletamatut trepinaginat ja märganud kapuutsi kandvaid hõljuvaid mehekujusid. Kummitusi võib seletada asjaoluga, et omal ajal mõistsid mustpead selles majas seadusi rikkunud vendade üle karmi kohut ja elu kaotanud uitavad majas tänaseni ringi. Samas on selles majas üle 500 aasta peetud Tallinna uhkeimaid pidusid. Praegu on Mustpeade maja aga muusika päralt ning siin tegutsevad Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkester. Mustpeade maja läheduses leidub vahvaid vanalinna hoove. Eriline värvikirevus avaneb ühes põnevas tagaõues Vaimu tänaval. Vaimu tänav, mis keskajal kandis Tondi nime, on üks põnev koht. Vähe sellest, et mitmes siinses majas pidavat kummitama, on ka hoonestus säilitanud paljuski oma keskaegse ilme. Siin võib kohata erinevaid tänavamuusikuid, kes annavad oma ilme ka Tallinnale kui UNESCO muusikalinnale. Loomulikult on vanalinna üks olulisi kontserdipaiku Niguliste muuseum-kontserdisaal. Paiknedes endises sakraalhoones, annab see võimaluse keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti esitleda ajaloolises keskkonnas. Tuntud on Niguliste kiriku suur nelja manuaali, pedaali ning 63 registri ja 4711 vilega Rieger-Klossi orel, mis valmis 1981. aastal. Nõnda korraldati siin varem Tallinna rahvusvahelist orelifestivali, nüüd toimub aasta algul Niguliste orelinädal. Lisaks on igal laupäeval ja pühapäeval algusega kell 16 traditsioonilised orelipooltunnid.  Kontserte tehakse ka Tallinna raekojas. 2022. aastal täitus meie ajaloolisel hoonel 700 aastat esmamainimisest. Hoone ehituslugu ulatub lausa XIII sajandisse, kuid oma praegusel kujul valmis raekoda aastal 1404. Uhked gooti võlvid ja haruldased keskaegsed pingid, seinamaalingud ja renessanssgobeläänid peegeldavad hansaaegse Tallinna jõukust ja ideaale. Eesti barokk-kunsti kauneimaks näiteks on raesaali nikerdatud friis. Raesaali kunstiteosed olid raehärradele ka õiglase kohtumõistmise eeskujuks, sest XIII–XIX sajandini oli raekoda ka kohtumaja.  Siim Karnö Vaimu tänava sisehoovis. Jaluta muusikarajal Vanalinnas asub veel teatri- ja muusikamuuseum, kus saab vaadata Eesti ajalugu muusika ja lugude kaudu, siin saad ka interaktiivselt muusikaajaloos rännata. Muusikarada “Vanalinna keldrid” annab ülevaate pealinna keldrites möödunud kümnenditel eksisteerinud või veel tänapäevalgi tegutsevatest meelelahutus- ja kontserdipaikadest ning seal mängitud muusikast. Näitleja Juhan Ulfsaki sisse loetuna saab kuulata lugusid sellistest legendaarsetest paikadest nagu KuKu klubi, Eeslitall ja Kodulinna maja. Tutvustatakse ka uuemaid kohti, nagu Clazz, Philly Joe’s ja Winkel. Kokku on muusikarajal 15 erinevat peatuspaika. Neid käsitlevad tekstid on koostanud muusikateadlane Brigitta Davidjants ja muusik Aivar Tõnso. Tallinn Music Weeki külalised muusikarada avastamas. FOTO Mari Viil Keldrite tuur annab võimaluse tutvuda ajaloo selle osaga, mis enamasti jääb pigem peitu. EMTA teadur Brigitta Davidjants leiab, et keldrite tuur pakub suurepärase võimaluse õppida alternatiivset muusikaajalugu: “Popkultuuri ajalugu on väga sageli seotud suuliste lugudega, see ei ole enamasti klassikaliselt dokumenteeritud. Ja keldrite tuur andiski võimaluse jäädvustada seda ajalugu, mis sageli on pisut peidus. See räägib nii muusika ja linnaruumi seostest, samuti fännidest, keda sageli peetakse veidrikeks, ent kelleta ei oleks ka bände.” 1990. aastad olid Eestis kahtlemata keerulised, ent samamoodi tähendas see kümnend geograafiliste piiride avardumist ning võimalust eksperimenteerida muusikaliste piiridega. Diskomuusika võidukäigu kõrval tärkas palju väikeseid subkultuure, kes vabanenud muusikamaastikul oma kohta otsisid. Just sellele uuele muusikale pakkusid pinda vanalinna keldrid, millest on inspireeritud muusikarada “Vanalinna keldrid”. Kuku klubi. Kuku   Kadrioru kunstimuuseum Kadrioru loss on samuti kujunenud kauniks kontserdikohaks. Regulaarne muusikaelu taastus Kadriorus 2014. aastal, mil algas igapühapäevaste “Lossimuusika” kontsertide sari. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka palju välismuusikuid. Peasaali eriline akustika ja lummav interjöör teevad igast kontserdist tõelise kunstielamuse.   Festivalid Tallinn on paljude festivalide kodupaik. Eesti heliloojate liidu korraldatavate Eesti muusika päevade näol on tegu olulisima eesti heliloojate uusloomingut tutvustava festivaliga Tallinnas. Pika traditsiooniga festivali korraldatakse alates 1979. aastast. Tallinna kammermuusika festivalist on saanud Tallinna linnale hea ja kindel traditsioon. Tallinna Filharmoonia korraldab Pirita kloostri varemetes “Birgitta festivali”. 1990-ndate alguses tagasihoidlikult alanud “Jazzkaar” on praegu üks olulisemaid džässifestivale Põhja-Euroopas. Uue muusika ja linnaruumi  showcase -festival Tallinn Music Week on pälvinud rahvusvaheliselt väga tuntud nime. Festivaliga käib kaasas ulatuslik muusikateemasid kajastav konverents. Siin nimetatutega Tallinna festivalide nimistu muidugi ei ammendu.   Lauluväljaku külastuskeskus. Stiilne Eesti muusika- ja teatriakadeemia Eesti muusika- ja teatriakadeemiat peetakse funktsionaalselt üheks kõige paremaks muusikaõppeasutuseks Euroopas. EMTA kaasaegne õppehoone asub Tallinna kesklinnas, lavakunsti osakonna renoveeritud hoone aga Toompeal ja selle hoone lugu ulatub tagasi XIV sajandisse. 2019. aastal avati EMTA uus korpus uue suure saaliga – EMTA kontserdi- ja teatrimaja Tatari tänaval. See 476 kohaga kontserdipaik on väga populaarne ning linnarahvas külastab seda hoolega. Suure saali akustika, mille töötas välja Eesti kogenuim akustik Linda Madalik koos Taani spetsialistidega, on nauditav. Veel asub EMTA uues korpuses 130 pealtvaatajat mahutav  black box , mida kasutavad eelkõige lavakunsti ja kaasaegsete etenduskunstide tudengid ning džässmuusikud. Uude korpusesse rajati ka multimeediakeskus ning džässi ja varajase muusika õppeklassid. Virtuaalsete meistriklasside ja kontsertide tarvis on sisse seatud kaks LoLa (Low Latency Audio Visual Streaming System) viitevaba heli ja video ülekandetehnoloogiaga õppeklassi. Kui pääseda hoone katusele, avanevad seninägematud ja hingematvad vaated linnale.  MUBA fuajee. MUBA Pärnu maanteel Uus valminud Tallinna muusika- ja balletikool ehk MUBA asub müriseva Pärnu maantee ääres, aga majas sees on vaikus: siin on muusika ja tants. Võib isegi öelda, et tegu on kunstide koduga, sest siin ühendati kolm kooli: Tallinna muusikakeskkool, Tallinna balletikool ja G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool. Hoones on kõrged laed, palju valgust ja toredaid valgusteid; siseviimistluses on kasutatud palju puitu, aga ka metalli. See kõik mõjub stiilselt ja puhtalt. Lisaks suurele ning kahele kammersaalile on majas 120 klassi ja mitusada klaverit. Juba välisuksest sisenedes tunned, kuidas muusika vallutab südame.   Lauluväljaku külastuskeskus kutsub Laulupidude kodu ja laulva revolutsiooni häll asub loomulikult lauluväljakul. Kogu selle ajastu ning sündmuste mälestuse jäädvustamiseks loodi laululava majja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30 aasta juubeliks 2021. aastal külastuskeskus. Püsiekspositsioonis avaneb külastajale Eesti lähiajaloo pöördeline peatükk, mis räägib väikese Eesti rahva sammsammulisest ja vägivallatust teekonnast iseolemise taastamisele. Nii põimuvad siinses ekspositsioonis Eesti Vabariigi taasiseseisvumise periood, laul ja Tallinna lauluväljaku lugu. On kasulik teada, et külastuskeskus on avatud vaid eelneval kokkuleppel, kuid iga endast lugupidav eestlane võiks seal vähemalt korra ära käia!   Muusikalised lambid Light and Decor hoovis. Muusikat leidub isegi Lasnamäel Üks üllatavamaid kohti Tallinnas, kus muusikalise arhitektuuri keskele sattuda, asub Lasnamäel kaupluse “Light and Decor” hoovis. Siin on eriilmelised lambid, mis kujutavad erinevaid muusikainstrumente, teiste hulgas on esindatud harf, tšello ja trompet. Kel soovi põnevalt lahendatud muusikariistu kujutavaid välilampe koduhoovigi osta, saab seda siin teha. Rootsi vanasõna õpetab: karda vähem, looda rohkem; söö vähem, näri rohkem; virise vähem, hinga rohkem; räägi vähem, ütle rohkem; armasta rohkem, siis saavad kõik head asjad sinu omaks. Lähemalt saab “Tallinn – UNESCO muusikalinn” sündmustest teada www.muusikalinntallinn.ee .

Eelmise aasta 5. detsembril toimus Alexela kontserdimajas ansambli Vitamiin suur hüvastijätukontsert “Viimane vaatus”, mis oli viimse piletini välja müüdud. Muuhulgas esitleti tol õhtul ka Tiina Jokineni trükivärsket, mahukat raamatut “Tähekogu Vitamiin”, mida huvilised said ka kaasa osta. Tuleme muusikaõhtu juurde hiljem veel tagasi, kuid alustuseks sellest trükisest. Värske Vitamiini-raamat on oma enam kui 400-leheküljelise mahuga päris kopsakas lugemine ning varustatud ka rikkaliku pildimaterjaliga. Alates kõige varasematest bändifotodest aastast 1978 ning lõpetades ühe fotoga Taani päevalehe Vitamiini kontserdi retsensioonist, mis on dateeritud 21. mai 1988. Pildivalikuga leheküljed aitavad seda raamatut omal kombel liigendada, muidu oleks lugejal mahukat tekstikorpust ehk tervikuna raske hoomata. Tiina Jokinen on võtnud endale n-ö kujuteldava kroonikakirjutaja rolli, nagu ta oleks olnud ise kohapeal, kirjeldades stseeni, kui hakkaja mänedžer Jüri Mitt hakkas aastal 1978 restorani Vana Toomas kõrtsimuusikutest kokku panema uut bändi Vitamiin. Ja nagu ta oleks olnud tunnistajaks edasistele eriskummalistele juhtumustele Vitamiini ringreisidel ja bändisisestele “arveteklaarimistele”, mida ajendasid kord muusikalised, kord rahalised jms eriarvamused. Selline kirjutamisviis mõjub kuidagi vahetult ja dokumentaalselt, mis – vähemalt dokumentaalsuse osas – on ka enamjaolt tõsi. Kuna autor on enne raamatu kirjutamist pidanud kuude kaupa pikki vestlusi ja usutlusi pea kõikide Vitamiini pillimeeste ja lauljatega. Väljend “enamjaolt tõsi”, mida ennist kasutasin, tuleneb peaasjalikult sellest, et aastakümnete tagused mälestused on paratamatult inimlikult subjektiivsed. Aeg annab kõik, aeg parandab kõik haavad ja mis need teised rahvalikud ütlemised aja kohta on … Teisalt kõik otsekõnes dialoogid muusikute vahel, mida lugeda saame, on samuti kunstiline fiktsioon, sest ega keegi ju neid aastakümnete taguseid jutuajamisi bändiproovides ei lindistanud. Aga asjaosalised mäletavad toonaseid olukordi praegu igatahes sellistena. Raamatu kui terviku ülesehitus tuginebki nendele kronoloogilises järjestuses (ala)pealkirjastatud stseenidele – juhtumused küll bändi proovides, küll ringreisidel –, mida on poolesaja ringis. Kõige lühemad neist on paar, pikemad kolm-neli lehekülge. Justkui Balthasar Russowi kroonika, kus pole samuti pikki peatükke. Ent nagu igal asjal siin ilmas, on ka sellel printsiibil oma head ja vead. Vahetust sissevaatest Vitamiini tagatubadesse oli “heade” arvestuses juba juttu, samas võib raamatu niivõrd fragmenteeritud kompositsioon võtta lugemisel natuke hoogu maha. Neile, kes ootaksid “pika kaarega” teksti ja pikemat teemaarendust, tekiks justkui ridamisi mõttekatkestusi. Mõistagi on siinöeldu üsna subjektiivne retseptsioon, kuid ega esmamulje vastu ei saa. Vitamiin 1987. aastal Üks raamatu vaieldamatu väärtus on aga toonaste nõukaaegsete olude värvikas iseloomustus (koos humoorika analüüsiga) ning kirjeldused, kuidas bändimehed kriitilistes olukordades juhmivõitu tšinovnikuid leidlikult üle kavaldasid. Näiteks viisid päris akordioni üle piiri ja müüsid maha ning tagasi tulles näitasid nõukogude tollis laste mänguakordioni jne. Nooremat lugejat võivad sellised anekdootlikud seigad (mida nad ju mõnikord olidki) muidugi lõbustada. Ent praegused 60+ põlvkonna inimesed mäletavad, et olukorras, kus nõukogude inimesel ei tohtinud valuutat olla, oli sellega tollis vahelejäämine kriminaalselt karistatav. Nii oli asi tegelikult naljast kaugel. Nagu ka siis, kui Vitamiin 1986. aastal sunniviisiliselt ja toonase sõjakomissari järelevalve all Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda esinema saadeti. Siiski on “Tähekogu Vitamiin” põhitonaalsuselt ootuspäraselt rõõmsameelne, kergesti loetavalt lobedalt kirja pandud ning ka teatud nostalgia-noodiga oma minevikumeenutustes. Nõukaaja absurdsuste kõrval oli ka helgemaid momente – olgu selleks siis supilusikaga kalamarja söömine Vitamiini Kaug-Ida tuuril Kamtšatkal või Musta mere äärsete kuurortide võlud, kui kontserdireis sinna viis. Pluss lõunamaist päritolu kohalike rikkurite väljategemised restoranides jne. Ent siit ei tasu välja lugeda nostalgiat nõukogude võimu järele – pigem ikka tõdemust, et “me olime siis noored ja särtsu täis”, olgu olud millised tahes. On aga üks asi, mis nõukaajal oli Eesti bändimeestele selgelt soodsam kui meie praegustele popansamblitele. See on tõeliselt suurtel lavadel ja staadionidel esinemise kogemus. Kui Moskva kontserdiagentuur Roskontsert Vitamiini Venemaa tuurile paiskas, tuli tihtilugu mõnes spordihallis esineda umbes kümnele tuhandele pealtvaatajale kaks-kolm korda päevas (rekord olevat olnud viis kontserti päevas). Mõnes klubis või pubis mängides (nagu meie bändid praegustes oludes) sellist kogemust ei saa ega sellist raha ka mitte. Pahupooleks kõrvalnähud, et laulja häälepaelad ei pruukinud sellise tambiga turnee lõpuni meditsiinilise abita vastu pidada. Peeter Vähi, Rein Laaneorg, Mikk Targo. FOTO Tiiu Rinaldo Raamatu lõpuosa on selles mõttes laiema vaatenurgaga, et heidab pilgu Vitamiini prooviruumist välja laulva revolutsiooni eelsesse ja aegsesse Eestimaa olustikku 1980-ndate lõpus. Ning selle järelmitele ka kogu Nõukogude Liidus, mida Vitamiini muusikud pidid pöördumatult kokku kukkuva liidu majandustingimustes oma kontserdireisidel ise omal nahal kogema. Hädade loetelu oli 1989. aastaks umbes selline: rahval enam raha polnud, saalid tühjenesid publikust sama kiiresti, kui kukkus rubla kurss, kohalikel filharmooniatel polnud võimalusi muusikutele maksta ja popmuusika skeenel toimuv ei huvitanud enam kedagi. Tagatipuks reorganiseeriti Eesti NSV Riiklik Filharmoonia ümber Eesti Kontserdiks, kus kaotati ära estraadiosakond. Nii et Vitamiin jäi nüüd omapäi. Vitamiin andis viimase kontserdi 3. juunil 1989 Sakala poliitharidusmajas (rahvasuus Karla katedraalis), misjärel ansambel läkski laiali. Asemele tekkis küll Rein Laaneoru ja Sergei Pederseniga Monarh, kuid seegi pidas vastu napilt pool aastat.    “Tähekogu Vitamiin” on küll hästi faktirohke raamat, kuid seal pole pikemalt juttu Vitamiini tähendusest omas ajas. Või kas ainult omas ajas? Sel teemal tasub vist pisut mõtiskleda, kuna mullu detsembris toimus Alexela kontserdimajas Vitamiini hüvastijätu-kontsert “Viimane vaatus”, mis oli viimse piletini välja müüdud. Vaatamata sellele, et Vitamiin polnud enam kui 35 aastat tegutsenud, oli asi rahva unustusest kaugel. Olnud ise ka sel kontserdil, võin kinnitada, et silma järgi umbes poole publikust moodustasid 60+ vanuserühmas kuulajad. Teise poole aga kuldses ja nooremas keskeas muusikasõbrad ning näha võis ka päris noori, kes tulid ilmale umbes kümme aastat pärast Vitamiini laialiminekut. Kuulajate nii lai ja mitmekesine vanusespekter on päris kõnekas, see pole vaid pensioniealiste nostalgia-ihalus. Kui küsida mõnelt vanemalt tavakuulajalt, milliseid Vitamiini omaaegseid hitte ta oskab nimetada, tuleb vastuseks tõenäoliselt “Tiigrikutsu”, “Linda”, “Roosiaia kuninganna” ja “Jätke võtmed väljapoole”. Kuid see on vaid imeväike osa Vitamiini kümneaastasest produktsioonist, millest poole moodustavad omaloomingulised, muusikaliselt nõudlikumad lood nagu “Must lagi on meie toal” või jazzrocki sugemetega instrumentaalkompositsioon “Festival” jpt. Usutavasti on nii mõnelgi meie melomaanil plaadiriiulis veel alles Vitamiini kolm 1980-ndatel ilmunud vinüülplaati. Vitamiini edu omas ajas oli lausa fenomenaalne – Eesti Raadio soovisaate kuulajad hääletasid Vitamiini parimaks eesti ansambliks, suured kontserdisaalid Venemaal olid nii välja müüdud, et tuli teha lisakontserte, peale ETV soovis Vitamiini oma ekraanidel näha ka Moskva Kesktelevisioon jne. Ent mis oli sellise edu taga? Ühelt poolt muidugi väga andekad tegijad. Ei maksa unustada, et Vitamiinist on saanud tuule tiibadesse sellised säravad lauljad nagu Anne Veski ja Marju Länik, hiljem Mait Maltis, Aivar Mäe ja Siiri Sisask. Ka Joel Steifeldti kantrisugemetega rahvalikke laule ei tasu unustada. Lisagem siia veel Peeter Vähi ja Mart Metsala klahvpillidel, Mikk Targo ja Andres Oja trummidel, kitarrist Rein Laaneorg ning laulja-bassimees Raul Sepper – tähtede paraad missugune! Teiselt poolt mõistagi ansambli repertuaar. Vanemaealised kindlasti mäletavad, et seitsmekümnendate lõpus algas popmuusikas diskobuum ja Boney M kõlas ka meil igas kohvikus ja baaris. Vitamiin läks aga teist teed ja otsustas peavoolu diskomuusika asemel meloodilise poprocki kasuks. Väga õige valik, sest tol ajal meil siin Eestis (ja hiljem ka Venemaal) selles vallas, niisuguste lauljatega nagu Anne Veski ja Marju Länik, konkurente õieti polnudki. Eelöeldut summeerides võib tõdeda, et ilmselt avalduvad Vitamiini aastatepikkuses produktsioonis n-ö põlvkondadeülesed kihistused ja kvaliteedid, kus vanaisadele-vanaemadele on märksõnaks nostalgia, isadele-emadele ehk lapsepõlvemeenutused ja lastelastele lihtsalt avastamisrõõm.

Kui ma esimest korda Leonardo da Vinci joonistatud portreesid nägin, jäin sõnatuks. Kuidas sellise detailitäpsusega kunstnik vaatab inimesi, mõtlesin toona. See küsimus jäi mind saatma aastateks, aga nüüd, mil ise süvenesin taas portreemaali müstilisse maailma, olen vist õige pisikese sammu vastusele lähemale astunud. Sündisin perekonda, kus armastus kaunite kunstide ja muusika vastu on olnud juba päris mitmendat põlve esikohal. Meil oli kodus igasuguseid pille alates parmupillist kuni klaverini – kõik need sai ka ise järgi proovitud, isegi kontrabass. Armastasin väga laulda, aga see oli pigem mu salakirg, sest ma ei olnud üldse esineja, pigem hoidsin tagaplaanile. Laulsin üksi looduses uidates lindudega võidu. See, mis aga minu puhul kõigile kohe silma paistis, oli mu joonistamise kirg. Juba kaheaastaselt olla ma inimesi kujutanud. Ja tõepoolest, mäletan end vahel päevad läbi joonistamas. Suviti panime verandale minu näituse üles. Ükskord külastasid seda mingil põhjusel isegi kunstikooli tudengid, aga mäletan, et jooksin nende eest peitu. Minu isapoolsed vanaisa ja vanaema on mõlemad käinud kõrgemas kunstikoolis Pallas, kuid olude sunnil jäi neil see lõpetamata. Vanaema oli hea maastiku-, natüürmordi- ja lillemaalija, vanaisa aga andekas karikaturist ja hea just inimeste kujutamises. Kahju, et ta oma annet toona ise eriliseks ei pidanud ja sellele eriti aega ei pühendanud. Tema kirg meisterdada viiuleid kaalus üles kujutava kunsti. Aga tänu vanaisa kunstihuvile oli meie kodus riiulitäis põnevaid kunstiraamatuid. Mulle meeldis neid sirvida ja uurida kuulsate kunstnike töid. Näiteks raamatu “Der Nackte Mensch” (“Alasti inimene”, saksa k) järgi õppisin samm-sammult inimest joonistama. Üks mu lemmikraamatuid oli Herluf Bidstrupi “Huumorit ja satiiri” (1959). Selle vaatasin ma sõna otseses mõttes ribadeks. Nautisin Bidstrupi humoorikat, hoogsat ja elavat joonistusstiili ning olen seda eeskujuks võttes ka ise püüelnud sarnaselt elusa ja lõbusa joone poole. Ilmselt on tema kunstnikukäekiri mõjutanud ka minu joonistustöid, seda võib ehk isegi märgata mõnes mu illustratsioonis. Olen illustreerinud mitu raamatut: “Külalaulik 1. Rahvalaule sajanditaguseilt Eesti külatänavailt” (2013), “Õnnõkõn siin tsõõrin olla. Valik Vana-Võrumaa laulumänge” (2018) ja “Nõiduslik Eesti. Tõestisündinud nõia- ja ebausulood” (2019). Maalimisega olen mõnevõrra vähem tegelenud, kuid nüüd viimasel ajal taas rohkem. Mõned aastad tagasi tekkis mul süvenev kuulmislangus ning maalimine on toiminud mulle kui teraapia, aidanud rasketest hetkedest üle ja toonud uue sädeme ka minu tegemistesse muusikas. Olen teinud nii õlimaali kui akvarelli, aga ka maalinud kriidivärvidega mööblile ja katsetanud kaseiinvärve, tehes seinamaalinguid. Hiljuti avastasin enda jaoks pastellmaali tehnika. See on justkui kaks-ühes: joonistamine ja maalimine, kus pehme kriidiga joonistatakse ette, näppudega hajutatakse jooni ja sulatatakse värve omavahel. See on huvitav, kuidas isegi igapäevaelu toimetusi tehes hakkab mu silm üha rohkem erinevaid värvivarjundeid märkama. Maailm muutub tõepoolest värvilisemaks, kuna kunstnikusilm otsib alateadlikult pisimaidki nüansse. Võin tundide viisi imetleda näiteks impressionistide töid. See on omamoodi ime, kuidas värvilaikudest saab terviklik elamus. Maal tõmbab vaataja elava pildina endasse, nii et on võimalik tunda isegi lõhnu ja kuulda helisid. Võtmesõnaks on valgus. Mulle on alati meeldinud inimesi kujutada ja nii tekkiski mõte luua portreemaalide sari. Kuna olen tihedalt seotud muusikamaailmaga, kohtunud ja koostööd teinud paljude andekate Eesti muusikutega, otsustasin portreteerida kõigepealt just neid loovisikuid, kellega mul on isiklik kokkupuude või kes on mind mingil moel inspireerinud. Nii sündiski portreemaalide sari “Muusikamaal”, millega soovin esile tõsta meie andekaid muusikuid ja teisi loovisikuid. Elame keerulisel ajal ja läbi ajaloo on sageli just nemad olnud rasketel perioodidel inimestele otsekui hingehoidjad, kes aitavad tuua siia maailma helgust ja lootust. See maalisari on minu kummardus nende loovisikute kaudu laiemalt muusikale ja kaunitele kunstidele. Olen avastanud portreemaali kui žanri maagia ja ka selle, kui põnevad on erinevad näomaastikud. Tegelikult on see žanr üks keerukamaid. Kuidas anda edasi konkreetse inimese olemust, tema essentsi, panna pilt elama? Iga inimene on omanäoline maailm. Iga millimeeter loeb, et tabada isiksust tõepäraselt ning samas säilitada vaba joon ja pintslitõmme, et pildis oleks elu. See ongi ehk kõige keerulisem: panna maal midagi jutustama, et see ei oleks pelgalt pilt modellist või koopia fotost. Ja see nõuab pidevat harjutamist, et soovitud tulemuseni jõuda, sest eks enesekriitik minus ju tõstab pead aina enam, mida rohkem ma maalin. Käe ja silma treenimiseks on mul visandiplokk alati kaasas. See on ka sisemine treening, et saavutada vabadus tunnetada südamega, et siis paari joonega anda edasi kujutatava olemus. Olen imetlenud näiteks Pablo Picasso töid, kuidas ta on nihutanud piire ja suutnud edasi anda kujutatava olemust kubismis. Kui asun maalima, pean võtma hetke, et tunnetada käes ja südames tekkivat surinat. Sarnane tunne tekib mul ka tegelikult enne laulma hakkamist. See on meditatiivne seisund, kus aeg kaob ja mina loojana olen täielikus usalduses – miski loov vaim nagu võtaks käe üle, ja lauldes hääle. Lõuendilt peegeldub vastu elu müstika ja näen, millist igavikulist ilu meist igaüks kannab. Mul on hea meel, et minu portreemaalide näitus, mis rändab praegu mööda Eestit, on nii palju positiivset tagasisidet saanud. Midagi neis töödes ilmselt siis ikkagi on, mis inimesi liigutab. Ise tunnen küll, et olen alles põneva teekonna alguses ja väga palju on veel õppida, avastada.   Kuid ma tõesti armastan seda hetke, kui mu ees laiub puhas valge leht kui vaikuse hetk – kõikide võimaluste nullpunkt. Kätte tekib mõnus surin ja südamesse helin, ning algab uus loometeekond. Kui ma sukeldun näiteks Leonardo da Vinci meisterlikesse portreedesse, aeg justkui peatub. Need väljendusrikkad näomaastikud toimivad minu jaoks lõputu inspiratsiooni allikana, jutustades lugusid inimestest ja ajast. Mis teeb suurte kunstnike tööd, ka portreed, nii paeluvaks? Mulle on see eelkõige salapära – neis meistriteostes on peidus elu ülim tõde, mida inimesed ikka ja jälle otsivad. See miski tabamatu. Hea kunstiteos on nagu portaal, mis nihutab vaataja erinevate maailmade piirimaile, avab samaaegselt akna iseendasse ja universumisse. Minu jaoks on põnev otsida kunsti abil endast üha uusi aknaid ja püüda neid avada.

“Öölood” toob Eesti muusikamaastikule midagi uut. Akordion ja laul – sellist duot võib ette kujutada mitmeti, aga Kulno ja Leana koostöös on midagi erilist ja äratabatut. Mõlemad on tugevad loojad ja tõele au andes ei tahakski sinna kõrvale rohkem muusikuid ega suuremat ansamblit, kuigi albumile on leitud pisut seda-teist juurde. Mõlemad on ka väga andekad meloodiameistrid, poeetilised ja impressionistlikud tekstid aga on enamjaolt Leana loodud. Leana enda tekstidele loodud lauludes on ta vokaal mõnusalt ehe ja puudutav, albumi paaris rahvalauluseades emotsionaalselt veidi kaugem. Leanat on hea kuulata, isegi vokaliisid tunduvad ausad, kaasahaaravad ja mõtestatud. Kulno akordionimäng on eriliselt nauditav ja läbimõeldud. Jõulised rifid vahelduvad õhuliste saadete ja võluvate meloodiatega, omapärased mänguvõtted võtavad kõrva konksu otsa. Kulno mäng on sugestiivne ning isegi plaadile salvestatuna kuidagi isiklikult hetkes kohal ja kõnetav. Mitmeid pille – kitarrid, harmoonium, löökriistad, flüügelhorn –  mängib Jeroen Geerinck. Albumi parima hitikvaliteediga on vast lugu “Uus võõras”, mis iga kuulamiskorraga vähemalt kolmeks päevaks kummitama jääb. Geniaalne viis ja kahtlusevarjundita aus esitus jõuavad viibelõtkuta kohe kuulaja südamesse ja alles kui laul otsa on saanud ja kuulaja lummusest vabastanud, hakkad mõtlema, et millest see nüüd õieti rääkiski. Albumi meeleolu on ühelt poolt unistav ja eeterlik, kuid samal ajal selge ja jõuline. Öiste ja poeetiliste lugude voolamise vahel leiduvad mõned regilauluseaded, mis kostavad ootamatult vahendatult ja vähemüstiliselt, isegi õpitult. Nende puhul ei kipu ka kehtima osa ülevalpool kirjutatust. Öölugude album on nii, nagu nimest aimata on, veidi müstiline ja unistav, seda on hea kuulata vaikuses ja üksinda, võimalik, et kuupaistel või küünlavalgel.

FOTO Tiit Mõtus Malle Maltise loomingus on kesksel kohal teosed nii akustilistele instrumentidele kui ka elektroonikale. Malle Maltis on töötanud muusikajuhina Eesti Draamateatris, loonud muusikat ja teinud helikujundusi teatrilavastustele ning ligi kümnele anima- ja lühifilmile. 2004. aastal pälvis tema “Res” I preemia Prahas elektroakustilise muusika konkursil “Musica nova”. 2005 ja 2007 sai Malle Maltis Eesti muusika päevade heliloojapreemia. 2010 võitis tema teos “Chameleon chant” üle-euroopalise elektronmuusika teoste konkursi (III European Conference of Promoters of New Music) Austrias. 2024 aastal tõi ansambel U: EMPil esiettekandele teose “Episood kõverdunud aegruumis” klarnetile, löökpillidele ja elektroonikale. Eelmise aasta augustis esietendus Narva ooperipäevadel ooper “Raasulapsuke”. Ooper nomineeriti ka tänavustele riiklikele kultuuripreemiatele.   Erinevalt paljudest muusikutest ei ole sinu heliloojatee alguse saanud Tallinna muusikakeskkoolis. Kas mäletad, kuidas muusika sind huvitama hakkas? Varases lapsepõlves huvitasid mind rohkem raamatud, muusikat hakkasin õppima alles umbes 11-12-aastaselt. Kui keegi räägib, kuidas teda lapsena pilli harjutama sunniti, siis on see miski, mida ma ette ei kujuta. Minuga oli vastupidi – ma ei jõudnud ära oodata, millal koolitunnidl läbi saavad, et pääseksin jälle oma lemmiktegevuse juurde. Kuna meil kodus klaverit polnud, pidin ise otsima kohti, kus saaksin harjutada. Näiteks sain pärast tunde jääda muusikaklassi või loa harjutada klaverit heade peretuttavate juures. Parema puudusel joonistasin klahvid suurtele joonistusploki paberitele ja harjutasin nende peal. Pillimängust rohkem köitis mind asjaolu, et keegi on kõik need lood kunagi kirjutanud. Mõte ise midagi luua tundus vastupandamatult võimas. Esimesed kompositsioonitunnid sain hoopiski Eesti kunstiakadeemias sisearhitektuuri kateedri ettevalmistuskursustel, kus üheks ülesandeks oli tooli disainimine ja kus kompositsiooni puhul tuli mõelda näiteks niisugustele asjadele nagu proportsioonid, funktsionaalsus, materjalikasutus, terviku-detaili suhe. Usun, et mu kompositsioonitajule jättis see oma jälje. Väga paljusid kompositsioonitermineid ja ka loomisvõtteid saab abstraktsel tasandil ühelt loominguliselt alalt teisele üle kanda, miks mitte ka tootedisainist muusikasse. Igasugune tervik koosneb ju hulgast väiksematest elementidest, küsimus on valikutes, doseerimises ja tasakaalustamises. Ka muusikaline kompositsioon ei tohi ümber kukkuda nagu kehv tool ja peab olema igast küljest vaadeldav nagu iga ruumiline kunstiteos. Töö detailidega on iseenesest palju mahukam kui terviku paikapanek suures plaanis. Ei saa ka arvestamata jätta sellega, kes hiljem sinu disainitud toolile istub või su muusikat kuulab, mis keeles või missuguse tooniga sa oma kuulajaga suhtled. Sisearhitektuuri üliõpilast minust ei saanud, sest ma ei suutnud ette kujutada elu ilma muusikata. Selle asemel lõpetasin G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli plokkflöödi ja oboe erialal. Seejärel õppisin heliloomingut Eesti muusika- ja teatriakadeemias, lühemat aega Eino Tambergi ja pikemalt, tegelikult juba Otsa kooli ajast, Toivo Tulevi käe all.Seejärel kulus mitu aastat end välismaal täiendades. Õppisin kompositsiooni Hollandis Utrechtis, elektronmuusikat Itaalias, Soomes Sibeliuse akadeemias ja Kataloonia muusikakõrgkoolis Barcelonas. Oled juba pikemat aega Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud. Milliste ainete õpetamisega sa täpsemalt seotud oled? Õpetan elektroakustilist heliloomingut, aga ka sellist ainet nagu orkestratsioon ja orkestristiilid. Õpetamine on andnud põhjuse ja võimaluse ise väga palju juurde õppida. Ei ole olemas paremat metoodikat õppimiseks, kui kellelegi teisele millegi selgeks tegemine.Muidugi on olnud perioode, mil tegelen tihedamalt elektroonilise muusikaga, praegu on jällegi rohkem päevakorral orkestrimuusika. Töölaual on ka üks suur orkestreerimistöö.Räägitakse, et heliloojaks õpetada ei saa, küll aga on võimalik heliloojaks õppida. Mulle on kõige olulisem, et õpilane leiaks üles oma ainuomase “mina”, oma hääle või käekirja ega püüaks olla kellegi teise moodi.Paradoksaalselt seda, mis on sulle hästi lähedal, ei näe muidu, kui lähed sellest piisavalt kaugele. Oma olemuse paremaks mõistmiseks tuleks ehk samuti iseendast distantseeruda ja püüda kirjeldada end kellegi kauge vaatleja silmade läbi, kes lisab sulle muude omaduste kõrval ka geograafilise, ajalise ja geneetilise dimensiooni.Veel tuleb muusika kirjutamise juures meeles pidada, et helilooja looming tuleneb paljuski sellest, missugune on olnud tema muusikaline kogemus: sa oled see, mida sa kuulad, nii et tuleb targalt valida, millega oma loovust toita. Möödunud aasta augustis tuli Narva ooperipäevadel esiettekandele sinu esimene täispikk ooper “Raasulapsuke”. Kes selle teose tellis? Kuidas leidsid libretisti ja lavastaja? Ettepaneku kirjutada ooper tegi Narva ooperipäevade korraldaja Julia Savitskaja 2022. aasta suve hakul. Pärnu Linnaorkester käis Narvas kontserti andmas ja mängiti ka minu flöödikontserti. Käisin ise Narvas kohal, et kontsert salvestada, ja nii see kontakt tekkis.Kulus hulk aega, mil otsisin ooperi jaoks kõlblikku materjali, eriti kuna taheti, et sisu oleks rahvapärimuslik. Mulle ei olnud huvitav võtta mingisugune üldtuntud eesti kirjandusteos, tahtsin leida pigem midagi uut ja vähetuntut. Jäin pidama Herta Laipaiga lugude juurde, mis olid mulle tuttavad juba lapsepõlvest. Kuigi ma ei mäletanud konkreetseid lugusid, oli mul meeles siiski tunne, mida need olid minus tekitanud. Seejärel uurisin, kas Merle Jääger ehk Merca oleks nõus libretistiks hakkama ja kas Karl Laumets võtaks selle loo lavastada. Võtsin kontakti ka Herta Laipaiga tütarde Katrini ja Riinaga. Katriniga rääkisime küll vaid telefoni teel, aga Riinaga saime ka päriselt kokku, kui ta käis ooperi esimesi proove kuulamas. Uudise, et ema loost saab ooper võtsid nad vastu elevusega ja andsid mulle kaasa soojad sõnad ja head soovid. Koos Herta Laipaiga tütre Riina Crosscope'i ja Mercaga. Kuidas sa täispika ooperi kirjutamiseks valmistusid? Kust said inspiratsiooni? Ooperi jaoks inspiratsiooni kogudes reisisin ringi, käisin lähimates naaberriikides vaatamas oopereid ja muid teatrietendusi. Üht eriliselt ainulaadset ooperit nägin Stockholmi Improvisatsiooniteatris. Mulle avaldas väga muljet, kui lihtsalt ja loomulikult selles kõik kulges, kui loogilised olid dialoogid, kuigi kogu tekst oli lauldud ja tekst loomulikult improviseeritud. Näitlejad võisid igal suvalisel hetkel tegevuse peatada ja esitada aaria, mille sisuks oli viimane tekstis kõlanud sõna.Kui draamaetenduse puhul võib teatrisse minna, ilma et peaksid tingimata sisu läbi lugema või tegelastega tutvuma ja saad rahulikult jälgida, kuidas sündmustik su silme ees lahti rullub ja tegelased oma lugu jutustavad, siis ooperis see enamasti nii ei toimi. Siin tuleb vaatajaga nii-öelda kõigepealt kokku leppida, mis lugu on ja millised on mängureeglid ning siis hakkame seda vähehaaval näitama. Palju tegevust antakse edasi teksti kaudu, mitte otseselt füüsiliste sündmustena. Vaatajana on hea ette teada, mis igas stseenis juhtuma hakkab ja kes on tegelased. Teadlikkus lihtsalt võimaldab suuremat elamust.Näiteks Wagneri “Siegfriedis” on teada, et kes iganes maitseb draakoni verd, see hakkab aru saama lindude keelest. Kui Siegfried tapab lohe, siis mõõka tema kehast välja tõmmates kõrvetab lohe tuline veri Siegfriedi kätt. Et valu leevendada, pistab ta sõrme suhu ja maitseb nii kogemata draakoni verd. Samal ajal on taustal metsastseen ja flööt mängib aeg-ajalt linnulaululaadset motiivi. Niipea kui Siegfried on verd maitsnud, võtab sellesama flöödimotiivi üle sopran ja äkitselt on see motiiv omandanud sõnad ja tähenduse ja ka minul saalis on tunne, et hakkasin just praegu linnukeelest aru saama. Siin on oluline vahe, kas sa lihtsalt kuuled helis kõigepealt flööti ja siis sopranit ja naudid niisama muusikat, või tead ette, miks nad seal on ja saad tõeliselt aru, mis on nende tähendus. Millest kõneleb ooper “Raasulapsuke”? Kuigi pealkirjas olevad sõnad ‘raasuke’ ja ‘lapsuke’ viitaksid justkui nunnudele asjadele, siis nii see pole. Tegu on väga sünge ja traagilise looga. See sisaldab igivanu teemasid, nagu armastus, sünd ja surm. Need on teemad, millega kõik inimesed ühel hetkel elus kokku puutuvad neist lõpuni aru saamata, seetõttu vist võibki neid üha uuesti rambivalgusse tirida. Sisuliselt on “Raasulapsuke” ühe noore naise traagiline lugu. Hoolimata sellest, et kõik algab ilusti, satub ta järjest keerulisemate sündmuste keskele. Otsused, mida ta teeb, on tingitud kas tema päritolust või välistest mõjutajatest. Sündmuslik aeg laval on umbes 10–15 aastat.Ooperi algul kõlab helge ja muretu muusika. On jüripäev, kevadine aeg, mil traditsiooniliselt palgati tallu sulaseid ja tüdrukuid, kari lasti välja ja rahvas hurjutas laulu ja tantsuga hunti. Selline heleda ja pilvitu, stiililiselt isegi rahvusromantilise maailma tekitamine oli vajalik selleks, et luua pikemat arengukaart ja suuremat kontrasti ooperi lõpp-punktiga, kus peategelase Heba maailm on täielikult moondunud, tema lootused on kustunud, tema laulatatud mees on surma saanud metsateol ja poeg jääauku uppudes ning ta süüdistab oma armastatut posimisele tõukamises. “Raasulapsuke” ei ole ilmselt kõikidele muusikahuvilistele tuttav kirjanduslik materjal. Millele see pealkiri viitab? Raasulapsuke on mesilasvahast voolitud nukk nõidumiseks. Nukk ehk “lapsuke” tuleb vahast voolida ohvri sarnaseks, lisada mõned ohvri juuksekarvad ja leivaraasuke suhu torgata, et talle elujõudu anda, manasõnad peale lugeda ja siis salaja kirikusse viia. Ooperis valmistab ema sellise nuku oma pojale, et teda vaikima sundida. Heba (Annabel Soode) ja Lemmet (Janari Jorro). FOTO Ilja Smirnov Kes on põhilised tegelased? Ooperi peategelane on Heba, kes läheb tallu tüdrukuks ja armub seal Lemmetisse. Lemmet on talu sulane ning šarmantne pilli- ja naljamees, kelle peale talu leskperemees Asso väheke viltu vaatab. Varsti juhtubki nii, et Lemmet lahkub kõige nelja tuule poole ja jätab Heba murtud südamega maha. Ooperi kõrvaltegelased on kaks kodapoolikut (majulist, majja võetud inimest – Toim .) Mari ja Jakap. Mari on Heba jaoks ema aseaine, keegi, kes alati toetab ja aitab ja kui vaja, siis lohutab. "Varõsõlõ valu, harakale haigus,   mustale tsirgule muu tõbi, kivi külge, kannu külge,   roisu külge, rõika külge,   härgädõga tulku, hobõstõga minku. Vilkalt välä otsa poole,   õga neljä tuulõ poole. A kuis sa no hingekest arstit,kuimuudu süämekest sobistat? Puhu-õi hingele pääle,   süämele pane-õi plaastrit. Aig ütsi haava’ tohtõrdas ja hingehalu praavitas." Asso kosib Hebat. (Pavlo Balakin ja Annabel Soode). FOTO Ilja Smirnov Kui Lemmet on n-ö pildilt kadunud, kosib Asso Heba endale naiseks. Asso on üdini heasüdamlik, veidi pikaldase olekuga eesti mees, kes palju sõnu ei tee, kuid kellel on nii mõistus kui ka süda õiges kohas. Nähes Hebat pisarates, pakub Asso välja, et võiks midagi head süüa, näiteks vorsti, mis vanasti ei olnud igapäevane toit. See on tema viis Hebat lohutada. Pruudi tanutamine. Annabel Soode ja seto leelokoor Siidisõsarõ. FOTO Ilja Smirnov Heba ei ole Assoga abielludes õnnelik. Ta saab aru küll, et olles leivalapsena erinevates taludes üles kasvanud, nii et ainult töö on olnud kaaslaseks, peaks ta nüüd jõuka koha perenaiseks saades lausa õnne tipul olema. Millegipärast on süda aga ikkagi nii raske … "Kõik om jo illos jo ja kõik om hää ... A no’, mille, a no’ mille õks rassõ om süä? Lauda panti kläidirõõvas, makõ verrev viin ... A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’? Asso om jo vana külh, a muido tubli miis. A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’? Kon ma’ saasi säändse elo – uhkõmba ku siin? A no’ mille, a no’ mille hallõ mano hiil’?" Iko sünd. Annabel Soode ja Karmen Puis Mari rollis. FOTO Ilja Smirnov Heba ja Asso poeg Iko, Karutoosi talu järeltulija, sünnib laval, teda on toetamas Mari ja naiskoor. Heba laulab koos valudega, tekstis kõlab rahvasuust pärinev sünnitaja abipalve pühale Maarjale.Kui Iko II vaatuses hukkub, siis on ka lein mitte üksi ema oma, vaid koos temaga itkevad ka Mari, naiskoor ja seto koor. Nii lapse sünd kui kaotus on kujutatud naiste jagatud kogemusena, mis on olnud nii läbi aegade. Selle itku aluseks olev tekst on rahvaluule arhiivist leitud ja see on tegelikult päris eesti folkloor. On südantlõhestav mõelda, mis põhjusel on keegi selle laulu kunagi loonud. "Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, pujakõnõ, õks mu meelimar’akõnõ. Sinno õks mul hallõ, haan’kõnõ, sinno õks mul paha, pardsikõnõ. Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, ku viil’ sa kalmu kaldõt, ku viil’ sa ujja uput. Pujakõnõ, õgas olõ jo viil’ vitsakõista, õgas olõ jo ujal ossakõista. Ku viil’ sa vällä saass, ku viil’ sa järvest jala tulõs. Pujakõnõ, õks mu kuku pujakõnõ, mille lätsit sa ujja tsuklõmma, mille lätsit sa järve jalotamma? Selle sa sinnä jäidä, pujakõnõ, selle sa ujja uput." Poeg ja isa, Lukian Orlov Iko ja Pavlo Balakin Asso rollis. FOTO Ilja Smirnov Kogu ooperis on palju folkloori nii muusikas kui ka tekstis. Olen kasutatud kahte itku, mis on ooperis peaaegu oma algsel kujul, ooperi algul kõlav jüripäevamuusika on loodud helletuse motiivile, hällilaul pärast Iko sündi on veidi täiendatud tekstiga ja on üks seto hällütüse versioone. Lisaks kulgeb aeg ooperis rahvakalendri järgi, on ka muid viited vanadele traditsioonidele, näiteks see, et kosja mindi punane magus viin kaasas, pruudi tanutamine, sõnad sauna kütmisel ja sauna tänamine. Viitasid enne Richard Wagneri loomingule. Kas oled ka ise oma teoses kasutanud leitmotiive? Olen kasutanud ka klassikalises mõttes leitmotiive, näiteks Lemmeti tegelasega käib kaasas Harglast pärit tuntud rahvaviisike: "Üt’skõrd ol’li noorimiisi, noorimiisi, illus poiss, trii-rilla, traa-ralla, trii-ridiridi rallalla. Kõrdsin seie, kõrdsin jeie, laulse kõrdsi laua pääl." See viisike kõlab, kui Lemmet esimest korda ilmub, kui teised tegelased temast räägivad/laulavad, kui ta I vaatuse keskel pikemaks ajaks lavalt kaob ja kui ta II vaatuses taas nagu ilmutus Heba juurde tagasi tuleb. Sama viisiga on ka Lemmeti pilkelauluke, mille ta Asso narrimiseks ja Heba lõbustamiseks välja mõtleb. Ooperis on see lauldud nagu “muusika muusika sees” – kui stseeni saatehelistik keelpillidel on Des-duur, siis Lemmet laulab oma laulukese G-duuris, saateks puhkpillid. "Tahat, ma tii peremehest kah laulu? Õkva nüüdsamma, ah?Asso, äkki, Karutoosi käkki, Hoodiridirallallaa! Kannu-kõrki, kureharki, kamara, sa, kuningas! Kõlgut uma kauka otsan, killingide kuminan. Neli nahka nülit narmast, säidse soomust seljastani, sulastella-tsurakõstõl, vaimokõsta-vaesekõstõl, tüügä tapat tüüme’e tur’a,närvütät neitsi’ sa nä’gosa!" Raasulapsukese meisterdamine. Annabel Soode. FOTO Ilja Smirnov Millised on ooperi kesksed stseenid ? Kõrghetked on kõige emotsionaalsemad momendid, need, mida on olnud vaja pikemalt üles ehitada: Iko sünd, Lemmeti tagasitulek, raasulapsukese meisterdamine, Iko hukkumine, Heba viimane laul järvele. Kas me leiame ooperist lisaks raasulapsukesele veel teisi sümboleid? Üks oluline sümbol nii Herta Laipaiga jutustuses kui ka ooperis on kurg. Jutustuses teeb isa pojale laulu. Ooperis on selleks nn kurelaul, lastele mõeldud ahellaul, mida isa ja poeg II vaatuse esimeses pildis koos laulavad. "Kurr, karr, kurekene, kurr, karr, kurekene, Kos su kulla pesäkene, kos su kulla pesäkene? Tare taga tamme otsan, tare taga tamme otsan. Kohes tamm jäie, kohes tamm jäie? Kirves maha ragos, kirves maha ragos. Kohes kirves jäie, kohes kirves jäie? Järve viirüsi, järve viirüsi.Koes tuu järv jäie, koes tuu järv jäie?" Pärast Iko hukkumist ilmub järve äärde kurepoeg. Heba näeb selles linnus oma hukkunud poega. Siin kajastub rahvauskumus, et lahkunud hinged tulevad lähedaste juurde tagasi linnu, looma või putukana. Et anda sellele hetkele erilist tähendust, on see ainus koht ooperis, kus tekst on orkestri saatel kõneldud, mitte lauldud. " Kruu, kruu, kurõkõnõ, kiä sa olõt, tsirgukõnõ? Mille sul siivakõ haigõ, mille sul käekene katski? Tule siiä, tsirgukõnõ, maama mano, mar’akõnõ! Külh ma’ suu siiva tervest tii, käekese ärä praavita! Sa jo olõt Ikokõnõ, mino kuku pujakõnõ! Tullit tagasi, tsirgukõnõ, maama mano, mar’akõnõ." Esietendustel oli Hebal kasutada vaid kujuteldav kurg, kuigi oleks pidanud olema tantsija(d), aga keeruliste asjaolude tõttu jäi see teostumata, millest oli ülimalt kahju. Ooperi lõpus seisab Heba üksi laval, ta on kaotanud mehe ja poja ning öelnud lahti oma armastatust. Ka järv ei ole lapse keha kätte andud. Järve needes läheb Heba üha sügavamale vette. "Anna vällä, anna vällä, järv, mu lats’, perve pääle panõ mu poig! Järv, ütle, kiä sa olõt – olõt sa naanõ vai miis? Ku olõt naanõ, sis mille sa mullõ niimuudu tiit? Mille mu jalgu ette lainõga hammõ ja kapuda tõit? Ikol om külm su üsän, latsõl om kõllõ su koan. Kullõ, tä hõigas minno, pujakõ uut uma immä. Kiä sa olõt, järv, õt lasõ-õi mul minnä? Jah, järv, sa võit olla suur, võit olla kalg ja kalõ, a tunnõ-õi sa’ imä süänd ... Mul om sust hallõ! Ma’ tulõ su perrä, poig-pujakõnõ! Võeh, kätemõsu järv, mu jaost sa’ olõt ujakõnõ!" Heba neab järve. Annabel Soode. FOTO Ilja Smirnov Ooperi libreto on üllatuslikult kirja pandud mitte eesti, vaid võro ja seto keeles. Kuidas te koostöös libretist Mercaga selle valikuni jõudsite? Tagasi vaadates on huvitav mõelda, kui palju määras tegevuskoht ära ooperi sisu.Karutoosi talu asub järve ääres. Kirjutasime ooperisse sisse saunastseeni ja vee kandmise. Seda oli vaja II vaatuse veekandmise stseeniks, kui on talv, kus Iko kukub järve ja upub. Koht määras ära ka keele. Esimesed tekstid, mis Merca kirjutas, olid esialgu eesti kirjakeeles ja siis ühel hetkel ta teatas, et nüüd hakkab tulema võro ja seto keeles. Mulle ei olnud mingit vahet, mis keeles on tekst, sest muusikasse tuleb kirjutada ikkagi emotsioon või alltekst.Küll aga vahetasin tekstis mõnikord pikki sõnu lühemate vastu, või valisin asendussõnu vokaalide sisalduse järgi. Võro keel sobib laulmiseks väga hästi, sest sisaldab palju täpitähti, kuulsad larüngaalklusiilid lisavad hääldusele omapära.Ooperis tegi kaasa seto laulukoor Siidisõsarõ, kellele on nii võro kui seto keel tuttav. Merca ise on seto, ka Janari Jorro Lemmeti rollis on pärit Võrumaalt ja seega valdas keelt. Huvitav oli jälgida, kui palju sõnade üle vaieldi, mis omakorda tähendab, et keel on nagu elav ja kasvav taimestik – ühes maanurgas räägitakse üht-, teises teistmoodi, eri külades omad iselaadi sõnad. Kas see on sinu esimene koostöö Mercaga? Mercaga oleme varem paar koostööd teinud, ta on lugenud teksti animafilmile “Laud” (režissöör Girlin-Bassovskaja), mis valmis aastal 2004. 2017 kirjutasin teose “Kuni päike ärkab”, mis oli pühendatud põhjamaa talve pimedusele ja kus Hasso Krulli tekst kõlas neljas soome-ugri keeles: eesti, võro, soome ja saami. Selles oli Merca setokeelse teksti lugeja. Kui päevakorda kerkis libreto kirjutamine Herta Laipaiga jutustuse ainetel, siis mõtlesin, et kes see siis veel olla saaks kui mitte Merca, kes on nii draamanäitleja kui ka luuletaja ja seto laulik ja kes tunneb hästi kultuuriruumi, milles ooperi sündmustik aset leiab. Ühtlasi oli ta ooperi dramaturg, sest koos tekstiga on tema loodud ka süžeeline skelett. Mercaga koos sujus kirjutamine väga hästi. Me olime väga paljudes asjades juba eos ühel meelel. Merca on sisemiselt üks helgemaid inimesi, keda olen kohanud. Tema viis maailma näha on imeliselt rikas ja on hämmastav, kui palju ta näeb kõiges ümbritsevas head, ilusat ja armastusväärset, millise hoolimisega kujundas ta kõiki tegelasi ooperis, nii et ka mõned ebameeldivamad omadused nende juures said inimlikul tasandil õigustatud. Mercaga seostub lisaks veel üks naljakas asjaolu. Tal on mingisugune salapärane suhe elektriseadmetega. Võibolla on see mingi erakordne magnetväli, mida ta ise tekitab ja mis teiste seadmete tööd häirib. Ühel päeval, kui meil oli Tallinnas kohtumine, kurtis ta, et jõudis vaevu kohale, sest hommikul oli elektritakso katki läinud, niipea kui ta oli sinna sisse istunud, viimasel minutil tuli uus takso kutsuda. Kui me siis Tallinnas bussijaama peatuses trammi astusime ja Merca oma sõidukaarti viibutas, kustusid selle peale korraga kõik valideerimisaparaadid. Kuidas kulges ooperi komponeerimine? Täispika ooperi kirjutamine suhteliselt lühikese ajaga on väga suur vaimne pingutus, see hõivab mõtteruumi niivõrd suures ulatuses, et tegelikult lihtsalt ei suudagi üldse muude asjadega tegeleda. Rääkimata selle kõrval ka mõnel töökohal töötamisest.Õnneks saavad EMTA õppejõud korra viie aasta jooksul võtta ühe vaba semestri loometegevuseks või enesetäienduseks, nii et sain keskenduda ainuüksi ooperile, teisiti ei oleks see võimalik olnud. Millised mõtted sind saadavad pärast “Raasulapsukese” lavale jõudmist? Ooper jääb, kasvõi oma mastaapsuse tõttu, kindlasti üheks teetähiseks minu loomingus ja ka elus. Koos ooperi valmimisega sai otsa veel üks teekond. Vaid nädalapäevad pärast etendusi suri mu isa. Kui kaotad kellegi, kes on kogu elu sinu jaoks olemas olnud, kaotad ka osa iseendast. On olnud väga raske sügis. Kui nüüd meenutada laiemalt, kes on need heliloojad, kes on sind loominguliselt mõjutanud? Väga raske on vastata, kes heliloojatest mulle meeldivad, iga helilooja puhul saaks mingi hea omaduse välja tuua ja neid on väga, väga palju. Igasugune hea muusika on hea. Üks mu suuri lemmikuid on Anton Webern, kes oma napisõnalisuses on väga sisukas ja ootamatult dünaamiline, tundlik,  poeetiline ja samal a jal süsteemne. Vabal ajal kuulan hea meelega igasugust pärimusmuusikat, kõikvõimalike rahvaste oma – skandinaavia rahvaviise, seto mitmehäälsust, india laule, põlisameeriklaste rituaale, maoori hakat, aafrika rahvaste uskumatult kummalist ja keerukat muusikat. Vahel ka jazzi.See armastus rahvaste muusika vastu tekkis just sel perioodil, kui olin pikemalt välismaal õppimas ja kuidagi kujunes selline distantseeritud vaade iseendaks olemisele, oma päritolule ja põhjamaa mentaliteedile. Võibolla on see huvi tingitud sellest, et igasugune rahvamuusika on väga siiras ja vahenditu. Nüüdisaegne muusika kasutab jällegi väga palju vahendeid. Vahel kipub muusika ise sinna vahendite vahele ära kaduma. Barcelonas õppides jäi mulle silma, kuidas õpilased harjutasid seal šalmei-laadseid rahvapille. Need olid katalaani rahvamuusika ansambli cobla  pillid tible  ja tenora , topeltlesthuulikuga puhkpillid, mida tihti mängitakse välitingimustes, näiteks katalaani rahvatantsu sardana saateks. Kursuse lõputöö tahtsin kirjutada tenora ’le ja elektroonikale, püüdsin leida mängijat ja läksin heas usus rahvamuusikaosakonda, kus jäi üle sealsete inimestega ainult vastastikku tõtt vaadata ja viibelda – nemad rääkisid ainult katalaani või hispaania keelt ja mitte üldsegi inglise keelt. Keelebarjäär ei osutunud siiski takistuseks ning sündis lugu tenora ’le ja eelsalvestatud elektroonilisele materjalile. Kasutasin selles võro rahvaviisi “Pill oll’ helle” ja ühest laulureast sai lugu ka ilusa katalaanikeelse pealkirja “Si tingués veu” (“Olõs’ mul hääli”). Hobiinstrumendi klarifoniga. FOTO Tiit Mõtus Kas sul on ainult muusikalised inspiratsiooniallikad või otsid lähtepunkte ka väljastpoolt? Võimalusel loen endiselt palju. Mäletan hästi hetke, mil ma õppisin lugema. See oli ühel pärastlõunal lasteaias. Ruumis oli hämar ja olin põlvili raamatukapi ees, mille uksed olid lahti nagu tiivad. Vaatasin tähti raamatus ja oma peas viisin need krõnksud kokku nende kõlaga, mida meile ilmselt oli õpetatud, ja märkasin, et välja tulevad sõnad. See oli tõeline heureka!  moment. Lasteaias oli ka kombeks teha lõunauinakuid ja meil oli kasvatajaks üks vanem tädi Aino, kes luges alati raamatuid ette, “Eesti rahva ennemuistseid jutte” ja muid muinasjutte. Olen kindel, et see kõik on jäänud mu alateadvusse kinni ja hiljem mõjutanud kogu mu loomingut. Lugesin lapsena meeletult palju ja mulle siiani meeldib see nn teise reaalsusse sattumine, mis tekib raamatusse süvenedes või ka teatris ja kunstis. Mäletan, kuidas klassijuhataja ütles mulle II klassis, et ma ei tohiks Tolstoi “Sõda ja rahu” lugeda, see rikub midagi ära, kui ei loeta eakohaseid asju.Ühes hilisemas klassis langesin eesti keele õpetaja viha alla, kuna ei töötanud tunnis kaasa, vaid lugesin salaja raamatut. Ta ütles, et andestab seekord ainult seetõttu, et see oli Shakespeare. Minu teine suur inspiratsiooniallikas on igasugused looduskeskkonnad ja helimaastikud. Kui vahel on kontsertidel käies juhtunud, et hakkab igav, siis metsa või mere äärde minnes ei ole nende helide keskel mitte kunagi igav. Looduse helimaailm on korraga iidne, tuttav ja alati uus. Iga hetk on erinev ja liikumises, ka talvine vaikus on väga tähendusrikas. Eriti huvitavad on looduslikult tekkivad rütmid. Näiteks ka inimene ise on rütme täis. Kui naljaga pooleks vaadelda inimese ärkveloleku ja une aega ööpäevas kui rütmi, siis on näha, et see on 2/3 + 1/3, svingitaoline korduv muster. Olen loodustekkelisi juhuslikke rütme kasutanud ka näiteks oma loos “Episood kõverdunud aegruumis” (klarnetile, löökpillidele ja elektroonikale, 2024), kus elektrooniline osa koosneb rütmidest, mida teevad esemed, kui nad on sattunud Maa gravitatsiooniväljas vabalangusse ehk kukuvad maha ning tekitavad põrgates erinevaid kõlamustreid.   Kas sinu muusika on kõlanud viimasel ajal ka väljaspool Eestit? Veebruari algul käisin Soomes. 2. veebruaril oli Pori kirikus kontsert, kus tuli esiettekandele minu “St. Martin’s Trio” (“Mardipäevatrio”) orelile, kandlele ja viiulile. See lugu ongi sügisel kirjutatud ja mardipäeval valminud. Trio tellis minult Ameerika organist James D. Hicks, kes tunneb erilist huvi põhjamaade muusika vastu. Ta on aastaid reisinud Põhja-Euroopas, tellides, esitades ja salvestades Balti- ja Põhjamaade heliloojate muusikat. Praeguseks on tal ilmunud juba 17 albumit ja peagi on veel üks tulekul. Tema huvi muusikat tellides on olnud regionaalne eripära, muusikastiil, milles kajastuksid kohaliku rahvamuusika intonatsioonid või oleks muusikasse otseselt põimitud mõni rahvaviis. Minu loos otseselt mingit eesti rahvaviisi pole, küll aga on selle loo aluseks üks tantsuviisilaadne teema, mis on mu enda väljamõeldis. Kirjutasin seda lugu oma maakodus mardipäeva paiku, aasta kõige pimedamal ajal, ja õhtuti mul peale väikese lambi ja ahjutule mingit muud valgust ei olnudki. Pimedat aega tuleb siis ööpäevas kokku 17 tundi. Aga trio tuli välja pigem heledates toonides ja mänguline. Pori kiriku tulede säras kroonlühtrit vaadeldes tuli mõte, et kui pimedust poleks, ei oleks ka sellel kroonlühtril erilist tähendust. Siinkohal võiks tõstatada filosoofilise küsimuse, et kas kirjanikud ja heliloojad kirjutavad rohkem sellest, mida neil on väga palju või sellest, mida neil üldse pole? "Mardipäevatrio" esitajatega, vasakult Hedi Viisma (kannel), James D. Hicks (orel) ja Kaidi Ugandi (viiul).

FOTO Rene Jakobson Kooslusest Eesti Keeled kirjutama hakates ei ole mul mingit isu tegeleda ansambli biograafina, lükkides heinakõrre otsa aastaarve, albumeid ja kontserdistatistikat. Küll ka ise autorilaulu ja suulise pärimuse laulu viljelejana ei ole ma siiski olnud ansamblile piisavalt lähedal, et avada vahest lugeja ootustele Eesti Keelte seespidiseid asju. Olen nende muusikalise tegevuse ja muutuste vältel olnud servalseisja. Vajadusel saanud aimu ansambli tegevuse kohta mõne jutu varal Jaak Sooääre, Ain Agana, Riho Sibula ning Jaak Johansoniga. Kahe viimasega suhtlesingi ma hoopis tihedamini. Ning sestap ehk mõistan ka neid allhoovusi, mida nood muusikud Eesti Keeltes tegutsedes lasid välja paista. Seega on ansambel ise olnud must küll tsipa eemal, aga kogu aeg kohal. Ja see teadmine on mu muusikutegevuses olnud ülimalt kandev. Tundukse ka üpris eestilik, haja-asustuse loogikaga võrrelduna: on hää olla oma tares, aga teadmine, et metsatuka taga on siiski teine tare, kust suitsu tuleb – ilmatu tähtis.  Esmalt - tegutsevad nad loomuldasa ja muusikalises mõttes ei rabele Plaadipood Lasering nimetas ansambli Eesti Keeled viimase albumi “Pildid” tutvustuses, et tegemist on “rahvamuusika kogumikuga”. Eks see ole nüüd naljakas küll, kui panna tähele plaadi lugude autorlust. Siis jääks ju mulje, et tegu on rahvamuusikat loovate autoritega. Rahvalaulude autorlus pärimusmuusikas on üldse küsitav. Ehkki suulispärimuslikes kultuurides teatakse mõne laulu autorit, siis nimetatakse teda üliharva. Enamasti esitatakse siis sellist laulu tollel kultuuriterritooriumil laiemalt autorit siiski nimetamata. Ja mõni autorilaul võib vabalt saada ka rahvalauluks, kus autorlusel ei ole enam mingit osa täita. Ka ei oleks ma aplodeerinud, kui albumit oleks nimetatud autorilaulude kogumikuks. Sisuliselt ta seda küll on, ent vähemasti minu meelest on “autorilaul” saanud eesti muusikas selle asendi, mis tal oli kuni 1990. aastate alguseni õigustatud terminina “folk”. Igal juhul autor loob teksti, muusika ja kannab selle reeglina üksinda ka ette. Nagu Mari Jürjens või Jaak Johanson või Priit Pedajas.  Kui aga tekib ansamblikoosseis, on tegu juba ühise muusikalise hingamisega, kus kõik saavad oma karismasid sulatades autoreiks. Selline loomuldasa annete ja musikaalsuse sidumine on mulle ülimalt sümpaatne. Sest välistab – vähemasti ansambli Eesti Keeled puhul – eesmärgipäratud pseudokunstilised treimised ja nühitud sätungid. Sellise ansambli vooruseks on väiksem kontsertide arv. Ma ei kujuta ette Eesti Keelte tuuritamist kontserdipromootorite masinas. Mis suure tõenäosusega mataks ansambli soovi musitseerida ühtäkki tekkida võivate või tekkivate muusikakatarsiste nimel. Need õrnad momendid on loomuldasa musitseeriva ansambli sära. Seega ei ole mõtetki sättida ansamblit Eesti Keeled ka mingi muusikastiili raamidesse. Ansambli liikmed toovad kaasa noppeid pärimusmuusikast, folgist, džässist, estraadist ja sellistest muusikaväljendustest, millele ei saagi nime anda. Sest nood kuuluvad ainuisikuliselt igale ainulaadsele muusikunatuurile.  Et aga õhtumaises maailmas on kombeks alati võrdlusi otsida või näidata, siis tuletaksin siinkohal meelde loomingulist koosseisu Suurõ’ pilvõ’. Nende samanimeline album ilmus XXI sajandi esimese kümnendi lõpus ja sinna on kootud Celia Roose, Robert Jürjendali, Arvo Urbi ja Tuule Kanni muusikaline ühislooming. Küllap ei ole kokkulangevus see, et Tuule Kann on mänginud ja laulelnud oma kanneldega ka Eesti Keeltes. Algkooseisust saati ja teeb seda tänaseni. Mõlema ansambli muusika kuulamisel olen täheldanud, et ma ei taju mitte mingit muusikalist rabelemist ega haista higi ... Eesti Keelte palades ja lauludes saavad kokku ansambli liikmete rahva- ja autorilaulu taju ning neist muusika rakendusse antud imepeened, pea nähtamatud lõimed. Millest siis terviklik helikudum meie kõrvus ja meeltes ka kõlab. Teiseks - on ansambel plettinud vastse koosseisu Mulluse aasta lõpul Tallinnas Erinevate Tubade Klubis plaadiesitluskontserdi andnud Eesti Keeled musitseeris oma hetkekoosseisus. Ansambli kokkukutsuja Ain Agan ning Jaak Sooäär kitarridel, Tuule Kann kanneldel ja basskandlel Ella Maidre, lauljad Vaiko Eplik ja Mari Jürjens ühes oma kitarridega. Sellega sai ansambel loomulikult teistsuguse kõla kui varasem koosseis, kus laulude eest hoolitsesid toona Riho Sibul ning Jaak Johanson ja basskandlel Pille Karras. Kui on tegu ansambliga, mis esitab poeesiat või rahvaluule tekste, on selge, et tekst on päämine. Tekst annab pulsi, rütmivangerdused, kutsub esile pillimängijate loovuse tuprumised, sõnarõhud tekitavad improvisatsioonisädemeid. Ja üle selle kõige teksti antav sõnum. See peab jõudma kohale. See tervik, see säsi. Alles tollest teadmisest edasi lähtub omakorda teksti musikaalse esitamisega seotu. Johansoni ja Sibula isiksused olid lauljaina rahva seas ju nii suured, ja isegi märgilised, et sellest tulenes ka ansambli sisuline pulseerimine. Sest nende hääs mõttes populaarsus lõi loomuldasa pinnase Eesti Keelte muusika vastu võtmiseks. Kahe mehe laulev tandem lõi ainukordse meeleolu. Nende kahe suhe lauldavasse teksti on – ma ütleksin seda julgelt ka täna – olnud eestikeelse poeetilise muusika absoluutsesse sügavusse sukeldumine. Laskumata vokaalstilistika peensusteni, ütleksin siiski, et kummalgi mehel oli erakordne tundlikkus taibata lauldava teksti karakterit ja väljendada seda siis neile omase lähenemise ning tämbrivärvidega. Tegid nad seda siis eraldi või ühes. Muuseas, kumbki laulis ka muukeelset muusikat samasuguse tundlikkusega. Selle taga peitub esmalt muidugi jumalik anne. Aga siis ka kummagi suur lugemus, luuletarkus ja -tundmine, avar silmapiir, empaatia ning töövõime. Nood kokku loovad ühisjõu, millel potentsiaal eesti inimest puudutada.  Siinkohal ei maksa unustada ansambli tekkeaegu, kus esimene album ei kandnud üleüldse eestikeelset nime, vaid hoopis “Holy Lake”. Ainult aimamisi kiigates Nuustaku suunas või siis üldisemalt Eesti järvemütoloogial sõudes. Ja siis ei olnud korraks tegu ka üksnes keelteansambliga, sest koosseisu kuulusid ka löökpillid, millel musitseeris kunagisest Karavanist tuntud Jaan Karp.  Ja muidugi ei ole Eesti Keeled olnud üksnes laul. Ei alguses, ei praegu. See on ka keelehelide sulandumine. Mind on selles sulamis enim kõnetanud helilooja ja saksofonisti Raul Söödi pala “Linnud ei tulnud”. Päris ansambli tegevuse algusaastaist. Ülesvõte arvatavasti Eesti Keelte kõige esimeselt kontserdilt 1999. aastal Vanalinna Muusikamajas. FOTO EESTI KEELED ARHIIVIST Kolmandaks - ei ole nad loobunud kaunist eesti poeesiast Ansambel Eesti Keeled on muutunud päämiselt uute lauljate tulekuga, mille tõttu siis ka ansambli instrumentaalkoosseis on ennast tsipa ümber sättinud. Samas ei ole uues ühenduses hetkekski kadunud ansambli muusika loomulikkus ning side varemalt mängitud muusikaga. Kavas ja plaadil “Pildid” laulab Eesti Keeled ka Jaak Johansoni Kuu-laulu. See on otsekui sild ansambli varajastesse aastatesse ja sellega suurepärane muusikalise mälu värskendaja ning tuttavliku õhustiku looja.  Ülesannet tagasivaatesse täidab mu meelest ka Vaiko Epliku vokaal. Mind ei sega Eesti Keelte puhul kusjuures üldse Epliku muud muusikalised tegevused või Eliidi repertuaar. Pärast Sibula ja Johansoni uinumist oli valik just teda ansambli vokalistiks kutsuda esmalt tark ja juba ühe asja pärast õige – tema hääletämbris on kahtlemata sibullikke ülemhelisid. Sestap kuulsin plaadiesitlusel laitmatu helikvaliteedi varal silmad kinni pannes peagu Sibulat laulmas. Samas on ta oma vokaalis ikka täitsa Eplik ja siin puudub igasugune tahe Sibulat teadlikult imiteerida. Ansambli Eesti Keeled uus vokaaltandem on iseenesest mõista hoopis teistsuguse kõlaga kui varasem, juba ainuüksi seetõttu, et üks lauljaist on naine. See olm muudab küll ansambli kõlapilti, aga mitte instrumentaali-vokaali kõlabalanssi. Ja mu meelest mitte üldse lauljate suhtumist teksti. Olen nii Epliku kui Jürjensi puhul täheldanud nende vajadust poeetilise eesti keele varal hüüda välja oma sõnum. Üks neist näiteks 1970. aastate Eesti estraadivaibil seilates, teine aga klassikalise folklaulu (autorilaulu) tööriistu tarvitades. Mehe-naise vokaalduo sulandamine nõuab tihti helitehnilisi operatsioone. Aga mitte ansamblis Eesti Keeled. Nad võiksid omi laule vabalt ka “traadita” teha, üksnes akustiliselt, ei mingeid monitore. Vaiko Epliku ja Mari Jürjensi laitmatu musikaalsus võimaldab seda. Need kaks vokaalesteetikat sulavad hästi kokku, nad kõlavad hästi paralleelselt, nad kõlavad hästi risti, nad kõlavad hästi laiades intervallides, kitsastes intervallides ja dissonantsides.  Kindlasti muutub aga selle dueti tulekuga ansambli valitav repertuaar. Mis on samuti loomulik, muutustega kaasaskäiv asi. Esteetikamuutused, kui need ei ole fundamentaalsed, näitavad muusikalise koosseisu rahulikku dünaamikat. Ka seda, et ei ole jäädud muusikavalikuis staatiliseks ega rapelda seinast seina. Sest eesti keel ja eesti luule on see haabjas, millel püsib ansambel Eesti Keeled ja nii see võiks jäädagi. Kaks mõtet veel, mis mind selle ansambli pääle mõeldes maha ei jäta. Üks on ansambli kõlapildi rikastamine veel mõne instrumendi varal. Talharpa heitsin oma mõtetest välja, sest selle kõla ja kasutuse on loominguline kollektiiv Puuluup juba nii visuaalselt kui heliliselt hõlmanud. Aga mine tea, äkki tuleb Eesti Keeltel mõni “kraapiv” lugu, mis vajab just seda kordofoni. Mõtlesin tšello või veel parem – gamba tämbri pääle. Et Eesti Keeled juba pillikoosseisu arvestades kõlavad kammerlikult, siis värviks gamba seda kaleidoskoopi ülimalt huvitavaid värve tekitades. Ja oleks imeliseks partneriks Ain Agana fretless  Godin Multiac kitarrile. Lõppeks ei peaks olema tegu ilmtingimata uue ansambliliikmega. Ansambel on intiimne sõprade ühendus ja selle laienemine seetõttu ei ole alati tarvilik ega õige. Ent mõne loo puhul näiteks tulevates albumites? Ja vaadates ansambli ajalukku. Huvitav ... kui palju kulub aega järgmise albumini? Teine mõte. Eesti keel ei ole ainult kokkulepitud ja normeeritud riigikeel, vaid tegelikkuses üksnes üks Eesti alade murretest – keskmurre. Eesti Keeled on ansambel, mille nimi on mitmuses. Ehk saab see koosseis näidata meie maa murdeid nende põnevas keelelises rikkuses? Mis ehk toetaks ka ideid instrumentaalseadete värvikülluse loomiseks ja muudaks ägedaks loomeprotsessi?  Niisiis, vaadates tulevikku, ei ole Eesti Keeled loobunud hääst eesti poeesiast. Sõna ja sõnumi esilolek keelansambli padjal on midagi õrna ja samas läbitungivat. Minu kogemusel on Eestis mitmel sellise tundlikkust ja meditatiivsust nõudva muusika tegijal tihti kalduvus jääda pinnapäälselt emotsionaalseks, langeda sentimentaalsusse, ilutsemisse, edvistamisse, õhkamisse. Eesti Keeled on sellest kõigest igati priid.  Nende eesmärgipärasus muusika loomisel, kokkukõlamisel ja muistse kui tänapäevase materjali kasutamisel on kiiduväärt.

PERSOON 2 Sõna ja muusika vahel. Intervjuu Malle Maltisega. Mirje Mändla 10 Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld KIRG 12 Portreede maalimise lummuses. Anu Taul KOOSKÕLA 14 Eesti keeltemeele vardja. Eesti Keeled. Sakarias Jaan Leppik PILK 18 Kaleidoskoopiline vaade festivalile “Musica nova”.Liis Jürgens 20 Film “Boléro” – vaikusest sündinud muusika. Annika Lõhmus RAAMAT 21 Inspiratsioon kaunite kaante vahel. Raamatust “Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas”. Annika Lõhmus PILK 24 Eesti Sinfonietta pühendumus viib Euroopa lavadele eesti muusikuid. Riina Luik RAAMAT 27 Vitamiini kroonika – mitte ainult nostalgia. Raamatust Tiina Jokinen “Tähekogu Vitamiin”. Igor Garšnek PILK 29 Elus regilaul – väike Hellero 30. Ants Johanson 30 UNESCO muusikalinn Tallinn. Siim Karnö MULJE 34 Mustonen tegutseb jälle. Heili Meibaum 36 Eesti esimene orkestriteos Hiiu kandlele. Luisa Susanna Kütson 37 Muusikauudiseid Eestist 41 Heliplaatide tutvustus

Elisabet Reinsalu ja Annely Peebo ühine loominguline projekt, raamat “Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas”, kutsub lugejaid endaga kaasa kaunisse ja inspireerivasse Viini, ooperiprimadonna Annely Peebo maailma. Raamatust käib muide omamoodi huumorinoodina läbi pisike fakt, et kui kõrgklassi ooperiprimadonnade kohta kasutatakse tihti nimetust La diva , siis Annely Peebo on ära teeninud oma isikliku tiitli La Peebo . Igati mõistetav. Annely Peebo on heas mõttes nähtus omaette ja vähemat kui oma isiklik tiitel tema puhul ei ootakski. Mis aga raamatusse puutub – tegu ei ole klassikalise elulooraamatuga, vaid pigem pilgu heitmisega Annely Peebo ellu ja mõtteviisi, mis sobitub ideaalselt nimetuse alla “inspiratsiooniraamat”. Raamat äratab huvi juba oma luksusliku väljanägemisega. Geniaalne kujundaja Kaire van der Toorn-Guthan on suutnud taas luua silmapaistva visuaalse terviku, kus iga lehekülg kutsub teosega edasi tutvuma. Pilte on palju ja need on erakordselt kaunid, andes edasi Annely Peebo loomulikku sarmi ja ilu. Sain raamatut lugedes teada, et kui Annely Peebo ei oleks laulja, võiks ta vabalt olla sisekujundaja – tänu oma suurepärasele maitsele, heale värvitajule ja stiilitunnetusele. Nagu ma aru saan, on Annely sõbrad ja tuttavad toonud korduvalt esile tema oskust kujundada ruume, võimet näha paberil olevatest plaanidest kaugemale ja samuti tema pealehakkamist remonditööde praktilise küljega (mis on ilmselt mõneti ootamatu ühe ooperidiiva puhul). Näinud nüüd neid imelisi fotosid, lisaksin omalt poolt mõtte, et minu arvates oleks Annely Peebo võinud olla võrdselt edukas ka modellikarjääri üles ehitades. Äärmiselt ilus ja andekas inimene. Sama ilus ja andekas on raamatu teksti autor Elisabet Reinsalu. Enamik meist teab Elisabet Reinsalu suurepärase näitlejana, ent viimastel aastatel on ta avanud end ka kirjutajana. Ta on korduvalt teinud kaastööd ajakirjale Edasi ja tema kolumnid on mind alati puudutanud. Samasuguse kergelt filosoofilise noodi, mida võib kohata tema artiklites, on ta nüüd toonud ka Annely Peebo raamatusse.   Sisulise poole pealt pakub raamat pigem helget ja mõtisklevat meeleolu. Tekstides vahelduvad Elisabet Reinsalu filosoofilised arutlused Annely Peebo elu ja valikute üle Peebo enda mõtete ja meenutustega. See paneb lugeja võibolla mõneti ootamatultki kaasa mõtlema suurematele teemadele nagu julgus unistada, kuidas liikuda sihikindlalt oma eesmärkide suunas või kuidas saavutada rahu iseendaga. Raamat edeneb kiiresti ja on kergesti loetav, osalt just seetõttu, et pildimaterjali on palju ja tekst ei ole liiga tihe. Samas tabasin end mõttelt, et ehkki Elisabet Reinsalu kaunilt ja tundlikult kirja pandud mõtisklused lisavad raamatule isikupära, võivad need mõne lugeja jaoks tunduda asjakohatuna. Aga võibolla ka mitte. Nende olemasolu on mõistetav, eriti arvestades raamatu inspiratsioonilist suunitlust. Ma ise oleks tahtnud vast rohkem vastuseid retoorilistele küsimustele, mida Elisabet Reinsalu siin-seal õhku heidab. Näiteks leidsin raamatust sellise lõigu: “Siiski võib vaid proovida ette kujutada, mida tähendas ühele noorele inimesele, kel aastaid vähem kui 25, elada ihuüksinda, ilma kindlustundeta laias maailmas. Mida ta läbi elas, kui tabasid kahtlused ja kõhklused oma valiku õigsuses? Kuidas liikuda edasi, kui eluks vajalikud inimeseks olemise tugipiilarid on puudu? Kellele ta toetus, kui mõtles, et jätab kõik sinnapaika, annab alla, naaseb siiski kodumaale? Kas ta kunagi üldse mõtles nii?” Oleksin meelsasti tahtnud teda, mida Annely Peebo tegelikult mõtles, mida ta läbi elas ja kellele või millele ta toetus. Ehk olekski need olnud küsimused, mida adresseerida raamatu peategelasele? Praegu jäävad küsimused suures osas vastuseta. Kuid hindan väga Elisabet Reinsalu pingutusi – olles ka ise kirjutanud ühe portreeraamatu (mida ma samuti ei soostu nimetama elulooraamatuks), tean väga hästi, et kaante vahele jõuab suures osas vaid see, mida inimene ise on nõus enda kohta rääkima. Annely Peebo kui naine ja kunstnik jääb selle raamatu kaudu meelde äärmiselt atraktiivse ja loomingulise isiksusena. Tema elukäik on imetlusväärne: väikesest Võhma linnast Viini Volksoperi lavale ning Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridadest rahvusvaheliselt tähelepanuväärsete sooloesinemisteni. Lisaks karjäärile on Peebo suutnud edukalt ühildada pereelu lauljatöö ja õpetamisega ning jäänud alati kõige selle juures positiivseks ja tasakaalukaks. See on kindlasti aspekt, mis võiks inspireerida paljusid. Siiski näib mulle, et raamat ei ava Annely Peebo isikut nii põhjalikult, kui võiks loota. Kuigi lugeja saab aimu tema mõttemaailmast ja elutunnetusest, ei paku teos alati vastuseid kõigele, mida autor küsib.  Raamatus võiks olla rohkem erinevaid hääli ja arvamusi Annely Peebo kohta. Lisaks Annelyle endale saavad sõna dirigent Risto Joost ning põgusalt ka Annely kauaaegne sõbranna Kaidi Kuusing, esimene abikaasa Tõnis Peebo ning praegune elukaaslane ja laste isa Sascha Günthner. Ma usun millegipärast, et rohkem kaasautoreid ja erinevaid vaatenurki oleks loonud Annelyst mitmekülgsema pildi ja seeläbi ilmselt rikastanud lugemiselamust. Kõrvalepõikena – juhtusin just eile vaatama dokumentaalfilmi Elvis Presleyst (“Elvis Presley: The Searcher”, 2018). Ekraanil vilksatas kümneid sõpru, tuttavaid, kaasmuusikuid, inimesi, kes olid Elvisega ühte- või teistpidi kokku puutunud. Läbi paljude erinevate mälestuste, arvamuste ja mõttekildude oli kokku pandud fantastiline ja haarav tervik. Ma ei tea, kas samasugune tulemus oleks olnud võimalik, kui sõna oleks saanud vaid paar inimest. Seepärast näib mulle Annely Peebo raamatu puhul, et lugeja, kes otsib rohkem eluloolisi detaile, ei pruugi sealt leida päris seda, mida ta on otsima tulnud.  Kokkuvõttes on “Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas” raamat, mis väärib tähelepanu oma visuaalse ilu ja positiivse sõnumi poolest. Ehkki sisulises plaanis võib see mõne lugeja ootusi mitte täielikult täita, kompenseerib seda Annely Peebo särav ja innustav persoon. Sõnum uskuda iseendasse ja järgida alati oma unistusi läbib raamatut hõbedase niidina, mis ongi ilmselt teose loojate taotlus. See raamat sobib suurepäraselt neile, kes otsivad kerget ja inspireerivat lugemiselamust ning visuaalset naudingut.

Orkester Põhjakõla ja Hiiu kandle solist Liisa Koemets. FOTO GRETA SAUTER Kui veel mõni aasta tagasi kuulus Hiiu kannel Eestis selgelt vaid pärimusmuusikamaastikule, siis nüüd on mullu “Eurovisioonil” Puuluubi kätes säranud rahvapill asunud julgelt žanripiire nihutama. Mustpeade majas 9. veebruaril toimunud kontserdil “Meri, meie ema” tuli orkester Põhjakõla esituses ettekandele Tauno Aintsi “Tundmatu teekond”, mis on Eesti esimene keelpilliorkestrile ja Hiiu kandlele kirjutatud teos. Lisaks mängis orkester veel dirigentide Sara Corriga ja Lisanna Laansalu juhatusel Tõnu Kõrvitsa, Sibeliuse, Madetoja, Barberi ja Britteni loomingut. Orkester Põhjakõla on 2024. aasta juunis debüteerinud koosseis, kuhu kuuluvad Eestimuusika- ja teatriakadeemia tudengid ja vilistlased. Lisanna Laansalu, üks orkestri loomingulistest juhtidest, on öelnud, et vajadus sellise koosseisu järele tekkis, sest Eestis ei olnud seni orkestrit, mis keskenduks XX ja XXI sajandi muusika esitamisele (Klassikaraadio Delta). Samuti on Põhjakõla oma südameasjaks võtnud eesti heliloojate uudisteoste tellimise ja esitamise, et panustada seeläbi Eesti muusikamaastiku elujõulisusse ja arengusse. Kontserdi pealkiri “Meri, meie ema” on pärit Juhan Smuuli tekstist “Mere ja taeva vahel” ning kava oli dirigent Lisanna Laansalu sõnul mõeldud edasi andma “mere üüratust ja muutlikkust”. Värskendav, et nii konkreetselt sõnastatud teema puhul polnud teosed valitud mitte nende programmilisuse, vaid pigem tunnetusliku sobivuse järgi. Nii sai kontsert loomulikuks tervikuks kõlamaailmade, mitte pealkirjade kaudu. Sibeliuse “Impromptu” juhatas õhtu sisse lihtsate lüüriliste meloodiate ning rahvusromantilise siirusega. Orkestri sumesoe sordiiniga summutatud toon mõjus südamlikult ning meretemaatikale mõeldes “tüünelt”. Sibeliuse “Rakastava” jätkas sarnases suunas, tuues siiski sisse juba mõneti mitmekülgsema meeleolude paleti. Teises osas tekkis muusikasse mõnus mängulisus ja üksteise peale asetuvad kihid andsid teosele hea mineku. Tempokusele vaatamata jäid orkestri kõla ja olek veel vaoshoituks, mis vabanesid alles kolmandas osas, kus olid ühendatud nii mängulust kui pateetilisus. Madetoja “Eleegia” oli juba tuntavalt teatraalsem ja sisaldas väljendusrikkaid emotsionaalseid lainetusi, millesse kohati põimitud muusikalised klišeed olid täitsa omal kohal ja näisid loomulikena. Barberi “Adagio” on tuntud kui üks kõige kurvema meeloluga teoseid. Ometi ei mõjunud see lugu morbiidselt, vaid ühtlases pinge kasvus jõuti pigem lootusrikkuseni, esile kerkivad ilmekad soololiinid olid kaunid ja nauditavad kuulata. Dramaatilised viiulimeloodiad olid olulisel kohal ka Britteni teoses “Lihtne sümfoonia. Sentimental Sarabande”, kus neid saatvad madalate pillide korduvad oktavid lõid kasvava intensiivsusega meeldiva nostalgilisuse.  Kodumaisest heliloomingust kanti kontserdil ette kaks (lisalooga kolm) Tõnu Kõrvitsa teost. Austusavaldusena Konrad Mägile loodud “Lahkumine Caprilt” oli mulle väga positiivne avastus. Suure diapasooniga ettearvamatu meloodia ning kargeid dissonantse sisaldav harmoonia lõi mulje pidevast liikumisest ja voolamisest. Orkester oli väga hästi balansis ning loomulikud lainetused muutsid muusika rahuldust pakkuvalt mitmedimensiooniliseks. Kõrvitsa “Asuur”, versioon samanimelisest meeskoorilaulust tsüklist “Laulud Dolorese lauluvihikust”, on üks neist, mida kuulates on ruumi nukkerilusaid mõtteid mõelda. See mõjus põhjamaiselt ja läbipaistvalt ning tunnetuslikult on täiesti mõistetav ka loo seotus kontserdi merest inspireeritud juhtmõttega.  Õhtu tähtsündmuseks oli vaieldamatult Tauno Aintsi teose “Tundmatu teekond” peaaegu-esiettekanne (orkestril oli sama kavaga kontsert ka kaks päeva varem Tartus), Hiiu kandlel soleerimas Liisa Koemets. Teose pealkiri on kahtlemata väga tähendusrikas – eks viidi ju kõik kuulajad seniavastamata radadele, kui kõlama hakkas Eesti esimene teos Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile. Moodustunud helimaailm lõi põneva segu ürgsusest ja tuttavlikkusest ning mõjus parimas mõttes filmilikult. Teose põhiteema on lihtne, aga kaasahaarav ning hoidis variatsioonidena tähelepanu loo lõpuni. Olulisel kohal olid kontrastid dünaamikas ja artikulatsioonis. Omalaadne vastandumine tekkis ka kõnealuse instrumendi pisut “uduse” kõla ja viiulihelide selguse vahel. Kui kirjutada teos instrumendile, mis ei kuulu klassikalistesse või “tavapärastesse” koosseisudesse, on oht, et seda pilli püütakse kõlama panna kui midagi muud, midagi tuttavamat. “Tundmatus teekonnas” seda tunnet ei tekkinud. Teoses oli väga hästi ära kasutatud Hiiu kandle eripärasid ja võimalusi ning oli selge, et just selle soolopilli omadused on määranud loo kulgemise ja suunanud muusikalist materjali. Huvitavad olid hetked, kus hoopis orkester matkis Hiiu kannelt. Näiteks tekitati keelpillidel heliefekte, mis meenutasid Hiiu kandle “jääkhelisid”, selliseid kriukse ja sahinaid. Igal juhul toimis Hiiu kannel keelpilliorkestriga väga hästi ning Tauno Aintsi teos andis aimu, et pärimus- ja orkestripillide sümbioosis sündiv omanäoline kõlamaailm väärib uurimist ja avastamist. Kontsert “Meri, meie ema” oli kvaliteetne ja nauditav tervik ning orkester Põhjakõla jättis hea mulje kui tundlik ja dünaamiline koosseis. Tauno Aintsi Hiiu kandlele ja keelpilliorkestrile kirjutatud uudisteos “Tundmatu teekond” demonstreeris, et pärimuspillide kasutamine klassikalises muusikas on võimalik ning ehk isegi vajalik, et tuua eesti kontsertmuusikasse uut hingamist. Loodetavasti on see rada, mida asub avastama veel nii mõnigi eesti helilooja.

Kaasaegse lääne kunstmuusika festival “Musica nova” vältas Helsingis 5. kuni 15. veebruarini, koondades peamiselt Soomes tegutsevate solistide, helikunstnike ja muusikakollektiivide kontserte, etendusi, häppeninge, installatsioone, ideid ja vestlusringe teemakatuse “koos” alla. Biennaalilaadne festival võimaldab kokku saada nii kohalikul uue muusika skeenel kui ka ammutada inspiratsiooni väliskülalistelt, kelleks seekord olid Thierry Escaich Prantsusmaalt ning Ensemble Recherche, Ensemble Musikfabrik ja Enno Poppe Saksamaalt. Festivali kava oli rikkalikult mitmekülgne ning sündmustele jagus arvukalt kuulajaid. Tundsin end festivali kunstilise juhi Tuuli Lindebergi poolt teretulnuna; tema kureerimisel moodustus eripalgeliste muusikute pakutud kavadest tervik. Lindeberg juhtis ka heliloojate ja publiku vahelist suhtlust, korraldades iga kontserdi puhul loojatega väikese intervjuuvormis usutluse. Kild üks – koos kaleidoskoobiga Tagasi koju tulles on kogunenud palju eripalgelisi muljeid, mis keerlevad mälus ringi, nagu killud Musiikkitalos kuuldud Olli Koskelini “Esimese sümfoonia üheteistkümnes osas” partituurist. Koskelini hoogne, julgelt kaleidoskoopiline ja rikkalikus orkestreeringus teos kõlas esiettekandes Soome Raadio sümfooniaorkestri (RSO) kontserdil Nathanaël Iselini dirigeerimisel. Laenan temalt selle artikli jaoks kaleidoskoopiliste kildude vormi, püüdes kirjusid muljeid veidigi korrastada. Kild kaks – koos ansambli ja teatraalsusega  Uue muusika ansambel on üks kättesaadavamaid, samas variatiivsemaid väljendusvahendeid heliloojale, mängijale ja korraldajale. Märkasin ansamblikontsertidel nii mõneski teoses teatraalseid ja füüsilise teatri elemente. Näiteks Uusinta ansambli esitatud Tara Valkoneni “Die ganze Welt ist nur ein Hospiz (come on baby light my fire)” helilooja lavastatud liikumise ja kostüümidega; ansambli Earth Ears videoprojektsiooniga hiiglaslikele valgetele õhupallidele projitseeritud silmamunad Carola Bauckholti unenägude veidrusest inspireeritud teoses “Oh, I see”; ansambli Suut kontserdil Vinko Globokari vaimukas suhtedraama “Dos à dos” flöödi ja sopransaksofoni vahel, mis oli valguskujunduse ja mängijate liikumisega stseenideks jagatud; ansambli Korvat auki kavas leidus liikumisvõimalusi nii mängijatele kui ka publikule, kontserdipaigaks Rikhardinkatu raamatukogu labürintjas aatrium. Liikumine ja osalusteatrilik kaasamine ehk neljanda seina lõhkumine oli kesksel kohal ka Soomes avangardmuusikat tutvustava rühmituse Tulkinnanvaraista Cornelius Cardew’ performatiivses etenduses “The Great Learning”, mis minu meelest viis oma olemusega kõige rohkem festivali teema “koos” tuuma juurde – see on millegi koos kogemine. Eksperimentaalses kogemuslikus etenduses lõid kaasa nii professionaalsed muusikud, amatöörid kui ka publik. Teatraalne Uusinta ansambel. FOTO MAARIT KYTÖHARJU Kild kolm – koos oreliga   Organist Jan Lehtola soolokontsert Musiikkitalo 2024. aasta jaanuaris valminud ja hetkel maailma suurimal kontsertorelil kombinatsioonis nüüdismuusikaga – seda olin oodanud ja nautisin väga. Kaija Saariahole pühendatud muusikaõhtu esimeses pooles kõlasid esiettekandes rahvusvahelise Kaija Saariaho orelikompositsioonikonkursi auhinnatud tööd. Luc Antonini, Yves Balmeri ja Zacharias Ehnvalli teosed olid muusikaliselt läbi komponeeritud ning liikusid orgaaniliselt värvide ja materjalide külluses. Tõmbasin mõttes mängulise paralleeli elevil lapsega kommipoes – ei saa ju jätta veel üht põnevat oreli võimalust kasutamata-maitsmata. Kontserdi teises pooles tõmbasid mu tähelepanu kiired automeeritud klahvijooksud (Lehtola ei puudutanud klahve) Alejandro Olarte teoses “Fragmented Time-Étude for Computer-Controlled Organ” ning Kaija Saariaho “Shadows of the Earth ” valgusrežii ja muusika interaktiivne koostöö. Jan Lehtola esinemas festivalil Musiikkitalo gigantorelil. FOTO MAARIT KYTÖHARJU Kild neli – koos eksperimentaalpilliga Uusinta ansambli kontserdilt jäi meelde nelja väikesesse ruuporisse ühendatud pika kummivoolikust toruga eksperimentaalpuupuhkpill, millesse puhudes esitati Piyawat Louilarpprasert’i ühtlase materjaliarendusega teost “Squeaky Clean”.  Kild viis – koos inimhäälega   Uus Soome-Eesti vokaalansambel The Vicentino Singers on nime saanud XVI sajandil ( sic !) mikrotonaalsust uurinud teoreetiku ja helilooja Nicola Vicentino järgi ning nagu nimi ennustab, võis kuulda kaunist mikrotoonaalset laulu. Vokaalseksteti debüütkontserti  saatis suur edu, ansambli lauljate plusside hulka võib lisaks suutlikkusele laulda mikrointervallikat lugeda veel tämbrilist paindlikkust ja kokkusobivust ning individuaalset soolo- ja karakterikujundamise oskust. Väga kaunid ettekanded said Helena Tulve ja Galina Grigorjeva helitööd. Kontserdil kõlanud teostest oli mulle uudseim Juhani Nuorvala “Three Madrigals”, kus oli leidlikult kasutatud nii sõnarütmimänge kui ka mikrointervallikat. Pärast oskuslikult lauldud mikrointervallide kuulmist jäi mulje, et vähemalt mis puudutab vokaalmuusikat (ning instrumente, mis võimaldavad mikrointervallikat), on selline spekter rikastav, kõrv harjub uue paletiga kergesti ja võrdhäälestusse naasmine tundub isegi teatud mõttes lihtsustuse ja piiranguna.  Kild kuus – koos riskiga Minu arust lahe idee teema “koos” jaoks on ühiskomponeerimine, millele kõige lähemale jõudis filmiks vormistatud projekt LOKS, milles neli heliloojat Lauri Supponen, Oene van Geel, Krists Auznieks ja Sophia Günst lähtusid ideest kirjutada muusika ja lasta seda esitada neljal eri koosseisul: puhkpillikvintett (1), löökpillid-kitarr-tromboon-kontrabass (2), kannel-hääl-metsasarv-akordion (3), keelpillikvartett (4). Iga koosseis esitas oma osa muusikast ühel eraldi kontserdil ning hiljem miksiti neli esitust filmi meediumit (režissöör Toms Harjo) kasutades kokku üheks teoseks. Esitusi ei sünkroniseerinud omavahel miski, mistõttu oli loks (heliloojate nimetähtedest tuletatud projekti nimi) ja nihe juba ette sisse arvestatud. Siin on võimalusi mitmesugusteks edasiarendusteks, näiteks filmi asemel võiks neli kontserti lõpuks ikka live ’is kokku joosta. Samuti on võimalus minna edasi meetodiga, mis meil on tuntud Malera Kasuku “Triost”, kus eri partiid on pärit eri heliloojate (Kangro, Sumera, Kuulberg) sulest. Kild seitse – koos elektroonikaga   Eriti pehme, sügavas rahus kulgev, siidiselt, sametiselt paitav   Elias Schomersi “ebclebclebclebcle” (2024) bassklarnetile ja elektroonikale.  Kild kaheksa – koos uue muusika klassikaga    On teoseid, mis lihtsalt toimivad, nii ideeliselt, vormiliselt kui esituslikult, ja mida kuuleb kontsertidel korduvalt. Mainin vaid mõned paljude hulgast, mis “Musica noval” kuulduist võiksid minu arust siia kuuluda: Luciano Berio “Sequenza I” flöödile, seekord flötist Livia Schweizeri esituses, Salvatore Sciarrino “Fanofania”, mis kõlas NYKY ja Recherche ansambli koostöös, Zagros ansambli esitatud Elis Halliku “To Become a Tree” ja Uusinta ansambli mängitud, samuti tugev kompositsioon Sara Glojnarići “sugarcoating #3”, milles tooksin eraldi esile efektselt täpse trummiseti partii esitaja Touko Leinoneni. Kild üheksa – koos rõõmuga   Vastuväitena sõpradest interpreetide kurtmisele uue muusika tihti eksistentsiaalse alatooni kohta toon mõned näited kuuldud hoogsamast nüüdismuusikast. Korvat auki esitatud värviküllane ja rütmikas, heli tekitamiseks mängijate keha ja hüüdeid kasutav Otto Nuoranne “Human w/Rites”. NYKY Ensemble’i & Ensemble Recherche mängijate koos esitatud Alex Paxtoni “Scrunchy Touch Sweetly to Fall”, mis tekitas publikus elava keskustelu – küll pakuti, et see oleks nagu peol kahe erinevat muusikat mängiva ruumi vahel seismine või arutleti, et pilt ja heli ei klappinud, teoses oli võluv nihestatus. Ja muidugi Thierry Escaichi looming.  Kild kümme – koos orkestriga   Kuulen festivalil vaid üht orkestrikontserti, RSO ja dirigent Nathanaël Iseliniga, mille avab kaunis ja filigraanne teos keelpilliorkestrile, Catherine Lambi “Portions transparent/opaque” (I osa “skin/shimmer”), Olli Koskelini kaleidoskoopilist, hoogsalt vahelduvate “kreiside” soolodega 1. sümfooniat mainisin juba eespool. RSO hooaja teemahelilooja Lara Poe teosest “Kun usva helisee” jäi eredalt meelde samuti palju värve ja tšellorühma muljet avaldav kõrgustesse tõusev soolo. Kontserdi lõpetas Thierry Escaichi  teos “Aja neli nägu” (“Quatre visages du temps”), milles ühendavad oma jõud täismõõdus sümfooniaorkester ja kontsertorel, efektses teoses soleerib autor, Notre Dame’i kiriku organist. Escaichi muusikas pöörlevad täiskiirusel nii kogu prantsuse värvirikka orkestratsiooni ajalugu kui ka filmi- ja estraadimuusika peegeldused. Oreli ja orkestri tämbrite koosmõju ja dialoog väärib järge teistelt heliloojatelt. Kild üksteist – koos kuulajaga Uue muusika vastuvõtmine suuremas koguses on intellektuaalselt pingutav isegi kogenud kuulajale, kuid siiski on avardav jälgida, mida heliga saab teha, kuidas heli käitub inimestega ja inimesed heliga ning helis. Kunstmuusika on ühiskonnas üks aken loovate võimaluste maailma, kus vastused pole ette määratud ja lukku pandud. Aitäh kogemuse eest!

Festivali mootor Andres Mustonen. FOTO MUSTONENFEST Jaanuari keskpaiku toimus taas “MustonenFest” ootuspäraselt kireva kava, üllatavate esituskoosseisude, Iisraelist saabunud külalismuusikute ja Mustoneni enda “sisepõlemismootori” lakkamatu jõulise energiaga, ühendavaks lüliks pea kõigil kontsertidel siit-sealt ilmunud improvisatsioonilised vihjed juudi meloodiatele. Õigupoolest   tuleks pealkirja täiendada sõnaga “siinmail”, sest eks ta ole ju tegutsenud kogu aeg, suisa üle poole sajandi. Ja kuigi viimastel aastatel võttis seltskond tähtsaid otsustajaid kodumaistel lavalaudadel ette jõuetu tühistamiskampaania stiilis “niisugusega koos ei mängita”, siis Mustonen seepärast veel pilli põõsasse ei visanud. Muusikat ei saa puuri panna ega vaigistada. Nüüd paistab meie õuel taas sõpruse päike, kuigi väikese varjutuse momendiga. Mõnigi paari aasta tagune sõnakas hukkamõistja plaksutab taas publiku ridades, mõni jagab õnnelikult kontserdilava,   “pahaks poisiks” kuulutatu on tuulte pöördudes jälle kamraad ja lavapartner. Kas meelemuutused tulenevad globaalsest soojenemisest, inimeste paindlikkusest või hoopis selgrootusest, jäägu siinkohal iseseisvaks mõtteaineks.   Rääkigem parem muusikast. Avakontsert “Vaimne ühtsus” Jaani kirikus puudutas hinge ja pani kahetunnise kavaga ühtlasi proovile kaasaegse kuulaja kannatlikkuse ning süvenemisvõime. Esinduslik valik vaimulikke kooriteoseid barokist tänapäevani andis rohkelt mõtteainest: Knaifel, Rahmaninov, Pärt, Kreek, süüria ja kreeka viisid, Sõlvestrovi psalmide Eesti esiettekanne ning Valeri Petrovi teose “Ammendamatu karikas” esiettekanne. Eriti puudutas avaloona kõlanud Pärdi “Ja ma kuulsin hääle …” Vox Clamantise ebamaiselt kaunis esituses, millele lisas ilmutuslikku efekti koori paiknemine rõdul. Vägev elamus oli ka arhimandriit Serafim Bit-Haribi “Psalm 50” Orthodox Singersilt. Täiesti hämmastav, kuivõrd erinevaid kõlavärve ja dünaamilisi efekte suudab “toota” see väikesearvuline ülimalt paindlik vokaalkooslus. Kuuldepildi kõrval osutus ülimalt kõnekaks teoste sisuline sügavus ja omavaheline side. Raamatuaastal on ehk paslik rõhutada toetumise olulisust “alguses olnud Sõnale”. Pärdi muusika ega ka psalmide puhul ei saa siit kuidagi ei üle ega ümber. Ka Eesti kultuuri vaates algame just sellest raamatust, mille najal arenes meie esiisade ja esiemade lugemisoskus ning kirjakeel. Mõtteliselt tugevaima sidususe lõid algus, lõpp ja kolm keskset sammast. Jah, “nad hingvad …” (Pärt), need õndsad, kes Issandas surevad. Sureme me kõik, aga mis oludes? Eelpool mainitud “Psalm 50” suunas pilgu Jumala kohtujärje ette, vaagides põhjalikult kõigi sõnade ja tegude põhjusi, tõde, valet, silmakirjalikkust jne. Tõsise sisu ja mõjuva sugestiivse helikeelega toekas teos. Sisaski imekaunis “Heliseb väljadel” sai Ellerheina tütarlastekoori (dirigent Ingrid Kõrvits, solist Jeteli Kaasik)   poolt ühtlaselt sulnilt esitatud. Kiriku võlvide alla jäi puhtalt ja helgelt kajama mõte häälest, mis heliseb kõikjal – väljadel, metsas ja mägedel. Tsiteerides Taavetit “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd … üle  kogu ilmamaa käib nende kõla. ” Peaks olema pime ja kurt, et mitte näha ja kuulda. Looja raamat on kõigile avatud, see on ammendamatu karikas, võetagu vaid vaevaks “lugeda” ja järele mõelda. Väärt kontserdid aitavad omalt poolt igavikulisele mõttelennule kaasa. Kreegi “Õnnis on inimene” Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) ootuspäraselt kvaliteetses ja jõulises ettekandes jätkas sisuliini manitsusega hoiduda käimast õelate nõu järele. Üsna ajakohane. Lõpuks kõlas John Taveneri ülivõimas “Palve Jeruusalemma eest”, esitajaks kõik koorid “igast ilmakaarest” – altari eest, külgedelt, koorirõdult (dirigent Andres Mustonen, orelil Kadri Toomoja). Hoolimata akustiliselt keerukast olukorrast, püsis lakkamatult korduv “Kyrie, Adonai ...” ühtsena, tõustes kulminatsioonis ahastavasse forte ’sse   ja vaibudes lõpuks inimliku kaduvväiksuse vaevuaimatavas piano ’s. Nädalake hiljem astus EMTA saalis lavale särav instrumentaalkuulsute paraad. Klaaspärlimäng Sinfonietta ees soleerisid Anna-Liisa Bezrodny, Irina Zahharenkova, Marcel Johannes Kits, Riivo Kallasmaa, Peeter Sarapuu ja nende kõrval andekad lapssolistid. “Hoogu juurde, klassikud” ütles kava pealkiri. Hoog oli tõesti nõnda suur, et enamat poleks inimvõimed ilmselt õhku tõusmata suutnud. Haydni “Sinfonia concertante” virtuoosses tulevärgis lummas detailide nüansirohkus ja solistide grupi omavaheline elav suhtlus, sealhulgas ühiselt mängitud kadents. Eks sedavõrd meisterlike artistide puhul võib meeliülendavat esitust ju ootuspäraseks pidada, aga kuulamisrõõmu see ometigi ei vähendanud. Noor Iisraeli tšellokunstnik Eitan Mihanovski   üllatas Johann Christian Bachi c-moll kontserdis lisaks lapselikule sarmile mõjuvalt küpse tooni ja sügavalt läbitunnetatud musitseerimisega, rääkimata tehnilisest üleolekust ja intonatsioonitäpsusest. Super esitus! Kahju ainult, et noori tšelloõpilasi-kolleege kontserti kuulamas polnud. Lavalt kostus imeline ja köitev pillimäng, mida võinuks eeskujuks võtta. Eesti noormees Erik Hagi esitas Haydni klaverikontserdist D-duur I osa. Poisi enesekindel, tehniliselt vaba ja rõõmus mäng pani kuulama, tekitades muheda võrdlusmomendi just enne teda laval olnud suurte kuulsustega. Olen ise väike, aga artistlikkuselt alla ei jää! Vahva! Irina Zahharenkova ja Ariel Hein mängisid Czerny kontserdi klaverile neljal käel. Pole vist juhus, et Czernyt tuntakse pigem etüüdide heliloojana. Seegi teos mõjus eeskätt suurejoonelise tehnilise proovikivina. Aga olgu materjal milline tahes, suur kunstnik paneb selle särama igal juhul. Küllap suudaks osav sõnameister köitvalt ette lugeda kasvõi korrutustabelit. Nii võlus Irina Zahharenkova täiuslik meisterlikkus Czerny lõpmatutest üles-alla sööstudest ja virtuoospiruettidest välja parima võimaliku kunstilise efekti. Särav! Vivaldi “La Follia” kontserdi lõpuloona mõjus kergelt groteskse huumorina, ent vägevaid efekte jagus siingi kuhjaga, pillimängu meisterlikkusest rääkimata, olgu need fagoti hullupöörased soolod Peeter Sarapuult või keelpillide plahvatusohtlikult hoogne tulevärk. Festivali kammerkontserdid tuginesid Bachile. Tsiteerides Mustoneni: “Inimkonna suurim saavutus viimase kahe tuhande aasta jooksul on Johann Sebastian Bach!” Just, absoluutselt nõus! Kui lisada siia veel Bachi enda poolt sageli teoste lõpus kasutatud väljend “Soli Deo Gloria”, täieneb inimlik maksimum igavikulise säraga. Iseküsimuseks jääb, kuidas selle suure väärtusega ümber käia. Raekotta Bachi “Goldbergi variatsioone” kuulama läksin teatud kõhklustega. Kuulsate lugude seaded on alati riskantne libedale jääle minek. Nii ei äratanud erilist eelvaimustust ka oodatav variant keelpillitrio näol. Andres Mustonen (viiul), Yoram Youngerman (vioola) ja Andreas Lend (tšello) esindasid niivõrd erinevaid mängumaneere, et Bachi suurejoonelisest kompaktsest teosest paistsid vaid fragmendid. Ilmselt oleks kasuks tulnud ka paar lisaproovi, sest kuuldavasti oli järgmisel päeval Viljandis toimunud ettekanne publikut juba märksa rohkem kõnetanud. Kuivõrd minu kõrvus helises mälestus Angela Hewitti omaaegsest klaveriõhtust sama teose imelise esitusega, siis tekkis paratamatult võrdlus, kus kolme mehepoja tõsiste pingutuste kõrval jäi ülekaalukalt särama õblukese naispianisti ühe pea ja kümne sõrmega ette kantud lummav täiuslikkus. Kadrioru lossis kõlasid järjestikku Bachi kuus viiulisonaati. Solistile (Andres Mustonen) sekundeeris tähelepanuväärne klavessiinikunstnike paraad: Ene Nael, Imbi Tarum ja Svetlana Vest, kes igaüks mängisid kaks sonaati, pakkudes põnevat värskust ja sarmi ning omanäolisi stiilitunnetuslikke nüansse. Ühele solistile on kahe tunni jagu sonaate siiski liialt suur väljakutse. Vaim oli valmis ja ideed geniaalsed, aga maht ühel õhtul teostamiseks ülemäärane. Nii jäi sügav sisu kohati häguse kõlapildi ja ebamäärase intonatsiooni varju. Kontserdi parimaid hetki oli koos Ene Naelaga esitatud sonaadid nr 1 h-moll ja nr 2 A-duur, kus ütlemiste konkreetsus ja tihe mõtteliin kõige enam esile tulid. Pisut ootamatult mõjus jazziõhtu klubis Philly Joe’s. Kuigi festival ei ürita piirduda kindla stiili või valdkonnaga, koondades oma eklektilisuses Mustoneni värvika isiksuse ideid ja sõprade ringi, tundus siinne vaimsus liialt võõras ja teiste kontsertidega, eriti eelneva õhtu kirikukontserdiga, ühildumatu. Art Jazz Kvartett ehk Mustonen-Sooäär-Ruben-Remmel ning külalissolist – Iisraeli pianist ning helilooja Yaroslav Obraztsov – on kahtlemata üliandekad ja neil on ilmselt põnev jazzilainetuses visklevaid viruoosseid käike vihtuda ning polürütmilisi trummisoolosid reastada, aga ühel hetkel see lihtsalt ammendub. Võimalik, et ma ei oska jazzi kuulata, aga mind teeb see pigem kurvaks ja seesmiselt tühjaks. Oldaks justkui pideval eikuhugi suunduval nukker-raugel otsingul. Raske on leida põhjust, miks peaks lõpuloona kõlanud XIV sajandi itaalia saltarello selle jämmi sisse segama. Mida see ühele või teisele juurde annab või hoopis ära võtab? Pole parata, ma ei suuda jazzivaimuga ühel lainel olla. Pealegi eelistan alati kunsti, mida saab teha ilma mikrofonide, monitoride, juhtmete ja muude tehniliste “karkudeta”. Mu esmakordne klubikülastus jääb tõenäoliselt viimaseks. Tundsin vajadust jõuda jazzikeldrist välja sinna, kus “nad hingvad …”. Nädal hiljem toimus festivali mõtteline järelkontsert holokausti ohvrite mälestuseks Eesti Rahvusmeeskooriga, mis vääriks omaette kirjatükki. Suur ja tõsine, ilus ja valus ühtaegu. Festival on läbi, elagu festival! 1.veebruarist 24. märtsini jätkub “MustonenFest” Iisraelis, pakkudes publikule 20 kontserti Tel Avivis, Jeruusalemmas, Haifas ja mujal.Kuigi ma kõigi interpretatsiooniliste valikutega nõus pole, hindan oluliselt kaalukamaks lavalt hoovavat jõulist sära. Igati ontlikke informatiivseid esitusi võib tänapäeval inernetist kuulata, aga kontserdisaalis paneksin esikohale kõnetuse ja elujõu. Viimast Mustonenil jagub. Juba selle pärast tasub kontserdile minna! See on võrratult elav, lendav, loogiline ja kõnetav, ütles keegi noorepoolsem muusik Mustoneniga koostööd kirjeldades.

Tänavu tähistab muusikamaailm suure prantsuse helilooja Maurice Raveli 150. sünniaastapäeva. Prantsuse režissööril Anne Fontaine’il sai juubeliaastaks valmis Ravelist kõnelev film “Boléro”, mis viib vaataja 1920. aastate Pariisi säravasse, elegantsesse ja elust pulbitsevasse miljöösse, kus kõrgklassi seltskondlikud tavad, sensuaalne kunst ja intellektuaalne energia põimuvad Raveli geeniuse piinadega. Film uurib helilooja Maurice Raveli elu ja tema kõige ikoonilisema teose “Boléro” sünnilugu, keskendudes nii teose loomisega seonduvale kui ka helilooja psühholoogiale. Fontaine, tuntud filmi “Coco enne Chaneli” režissöör, toob siin esile Raveli, kes on palju passiivsem ja reserveeritum, kui tema heliloomingust inspireeritud üldpilt aimata laseks. Seetõttu võib peategelane jääda vaatajale emotsionaalselt veidi kaugeks. Film kujutab Raveli kui sisemistest vastuoludest kantud tegelast, kelle perfektsionism, läbipaistmatuks jäänud seksuaalsus (erinevad allikad spekuleerivad, kas tema reserveeritus naistega suheldes võis tuleneda homoseksuaalsuse maha surumisest või pigem sellest, et ta oli aseksuaalne), tundekülmus ja terviseprobleemid annavad tema isiksusele varjundi, mis jäi mõistetamatuks isegi teda ümbritsevatele inimestele. Filmi süžee keskendub Raveli (Raphaël Personnaz) ja Ida Rubinsteini (Jeanne Balibar) koostööle, mis pani aluse maailmakuulsa teose sünnile. Rubinstein – vananev, kuid endiselt oma võludes veendunud baleriin ja koreograaf – soovib oma tulevasele balletile muusikat, mis oleks “sensuaalne, lummav ja erootiline”. Ravel, kes on justkui loomejõududest hüljatud, leiab end väljakutse ees, mis sunnib teda uurima oma sisemaailma ja meenutama oma elu eredamaid hetki. Kuigi filmi keskmes on muusika, ei piirdu “Boléro” helilooja geeniuse ülistamisega. Fontaine näitab, kuidas loovus võib olla paradoksaalne segu nii inspiratsioonist kui ka vaikusest. Üks meeldejäävamaid stseene kujutab Raveli vaikusehetki – neid õõvastavaid momente, kus helilooja mõistus ei suuda meloodiaid leida. Fontaine’i soov näidata, kuidas “Boléro” sündis loomingulise tühjuse, ootamatute impulsside ja näiliste juhuste koosmõjul, on kiiduväärne, ent filmi Ravel jääb pigem ühemõõtmeliseks. Ta näib oma muusikas eksinuna, fatalistlik ja kauge, kuid selles keerukuses puudub sügavus, mida filmi loojad justkui taotlesid. “Boléro” mängib ajalooliste faktide ja loomingulise dramatiseeringu piiridel. Ehkki film põhineb Marcel Marnat’ monograafial Raveli kohta, jääb narratiiv kohati segaseks ja tõtt-öelda ka igavaks. Ajajooned põimuvad, ent meenutused minevikust on pigem emotsionaalsed vihjed kui loogilised seosed. Osa tagasivaateid (näiteks Ravel kiirabiautojuhina Esimeses maailmasõjas) on täiesti põhjendamatud. See võib jätta vaatajale mulje, et filmi looja pole isegi päris kindel, kas see on Raveli biograafia või lugu “Boléro” sünnist. Fontaine näib teadlikult hoiduvat ühest kindlast fookusest, mis muudab filmi kohati köitvaks, kuid kohati mõjub nagu alustatud lause, mis kunagi lõpuni ei jõua. “Boléro” suurim trump on selle esteetiline ja heliline maailm. 1920. aastate Pariisi on kujutatud elegantse põhjalikkusega – kostüümid, pidustused ja interjöör on otsekui impressionistlik maal, mis elustub ekraanil. Ajastutruu kunstnikeringkonna ekraanile toomine annab filmile autentsuse, kusjuures Raveli kodustseenid on filmitud tema endises elukohas Montfort-L’Amaury’s, mis praegu tegutseb muuseumina. Lisaks pakub film tõelist naudingut muusikaarmastajatele. Alexandre Tharaud’ esitatud Raveli klaverilooming on meisterlikult mängitud, džässiklubi stseenis paitab kõrva Gershwini “The Man I Love” ning filmi algustiitrites kõlab “Boléro” paljudes eri versioonides, alates džässist kuni aafrika ja aasia mõjutustega tõlgendusteni. Midagi pole ette heita ka näitlejatele. Peaosaline Raphaël Personnaz kehastab Raveli tagasihoidliku, eluvõõra geeniusena, kelle sisemist valu ja loomevaevu on raske sõnadesse panna. (Lisaks, kui kõnekad silmad!) Siiski häiris üks pisiasi – ma oleks oodanud peategelaselt paremat dirigeerimisoskust, õigemini küll selle imiteerimist. See detail kahandas mõnevõrra nende muusikaliste stseenide mõju, kus Ravel astus üles dirigendina.  Naistest säravad ekraanil Jeanne Balibar Ida Rubinsteinina ja Doria Tillier Misiana. Balibari kehastatud Rubinstein on kapriisne ja mitmekihiline tegelane, kes sümboliseerib 1920. aastate Pariisi kunsti- ja tantsumaailma ekstsentrilisust, Misia on aga omal kombel filmi emotsionaalne süda. Kunstnike ja muusikute patroon Misia Sert esindab Raveli elus olulist, kuid täitumata jäänud armastuse aspekti. Nii mõneski allikas on väidetud, et Ravel oli Misiasse sügavalt armunud. Filmis ma seda ei näinud. Pigem tundus, et kõik naised ihaldavad Raveli, mitte vastupidi. Samas jääb filmi põhjal täiesti varju Misia tõeline roll loomeinimeste inspireerijana ja toetajana. Vaatajale kujutatakse teda pigem lihtsalt Raveli sõbra Cipa (Vincent Perez) seltskonnadaamist õena, kes on lõksus õnnetus abielus. Samuti figureerib filmis pianist Marguerite Long (Emmanuelle Devos), kelle roll Raveli elus jääb kuni filmi lõpuni minu jaoks saladuseks.  “Boléro” on film, mis pakub vaatajale esteetilist naudingut ja muusikalist küllust, kuid jääb tegevustiku tasandil mitmeti ebaselgeks. Kas see räägib Raveli elust, tema geeniuse tragöödiast või “Boléro” sünniloost? Jääb mulje, et Anne Fontaine’i loominguline visioon Raveli isiksusest ja loometegevusest on ambitsioonikas. Ta soovib uurida, kuidas kunst peegeldab kunstniku sisemisi katsumusi ja eksistentsiaalseid küsimusi. Ent vaatamata filmi visuaalsele ja muusikalisele õnnestumisele jääb teose keskne idee poolikuks. “Boléro” lugu on materjal, mis oleks väärinud selgemat ja teravamat fookust. Samas on film just muusikalises ja visuaalses rikkuses siiski meeldejääv. “Boléro” maalib pildi loomisest kui teekonnast, mis on ühtaegu nii intiimne kui ka universaalne, nii piinarikas kui ka erakordselt sütitav. Veel mõned päevad pärast filmi nägemist on mõtetes Maurice Ravel – muusikalisse maailma eksinu, kelle vaikusest sündis üks maailma tuntumaid meloodiaid.

FOTO RENE JAKOBSON Kohtume orelikunstnik Aare-Paul Lattikuga tema vanalinna veerel asuvas kodus, milles isemoodi kulgevat aega mõõdavad seintel erilised antiiksed kellad ja mille diivanit ehib uskumatult kaunis suur valge koer, kes on kohtumise tähelepanelik, kuid vaikiv tunnistaja. Laual on “Eesti orelite” uue sarja Tallinna Toomkirikus salvestatud heliplaat, mis on tähelepanu ja kiidusõnu pälvinud ka Eestist kaugemal. Sel soojal sügisel, oktoobris toimus juba neljandat korda orelifestival “Reval”, mille kunstiline juht on Aare-Paul Lattik. Ja sellest olulisest teemärgist ka juttu alustame. Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mis sai alguse 1987. aastal Niguliste orelinädalaga, toimus Andres Uibo eestvõttel augustikuu sumedatel suveõhtutel rohkem kui kolmkümmend aastat. Ühel hetkel Eesti Kontsert selle korraldamise lõpetas ja nüüd on juba mõned aastad selle asemel kuulajaid rõõmustanud rahvusvaheline orelifestival “Reval”, mille kunstiline juht te olete. Kuidas need muutused sündisid? Kui Eesti Kontsert Tallinna rahvusvahelise orelifestivali korraldamisele 2019. aastal punkti pani, siis mõtlesin, et loodus tühja kohta ei salli ja tegin krapsti uue orelifestivali, mille nimeks panin “Reval”. Ehkki on teisigi festivale, mis kannavad nime “Reval”, siis mis sest. Mulle meeldib see nimi, see kõlab hästi. Ma olen siin Tallinnas sündinud, vanalinna munakivide vahel üles kasvanud, see on mulle lähedane ja oluline koht. Muidugi, esimesed aastad olid väga rasked, kuna oli pandeemia. Festivali sai küll ajaliselt siia-sinna nihutatud, katsetatud. Esimese festivali tegime augusti lõpus, aga rahvas siis ei käinud, rahvas oli ära hirmutatud. Kolmas ja neljas festival läksid päris hästi.   Praegu elame paratamatult ühes teises ajas, kus turiste ei käi. Enne ei olnud ju mingi probleem korraldada päevas mitu kontserti ja kõik olid täis. Aga nüüd on vene turistid täiesti kadunud ja välisturiste ei ole ka eriti palju, sest Eesti on väga kallis. Me peame orienteeruma eranditult Eesti publikule, keda on tegelikult väga vähe, aga sündmusi, mis igal pool toimub, on väga palju. Eks me püüamegi leida mingisuguseid punkte, mis rahvast kõnetavad. Viimane festival oli pühendatud Hugo Lepnurmele, esitasime ka tema suurejoonelise orelikontserdi. See on 1956. aastal kirjutatud teos ja minu arvates üks mitte ainult Eesti, vaid maailma parimaid kontserte. Minu arvates on ta isegi põnevam kui Francis Poulenci orelikontsert.   Hugo Lepnurme sünnist möödus oktoobris 110 aastat. Ta oli väga kõrge vanuseni aktiivne interpreet, helilooja ja pedagoog. Te olete ju ka tema juures õppinud. Millised mälestused teil Lepnurmest on? Kahtlematult oli ta väga oluline, ta oli ju meil nõukogude ajal nii-öelda orelitule hoidja, aga samas oli ta ka väga vastuoluline isiksus. Olen talle kõik andeks andnud tänu sellele orelikontserdile, mis on tõesti šikk lugu. Mulle tuleb meelde näiteks üks lugu, mida on praegu väga naljakas meenutada. Lepnurm ise andis mulle mängida tšehhi helilooja Petr Ebeni ühe tehniliselt küllalt keerulise tokaata. Hakkasin seda suure hooga õppima, iga päev harjutasin seal Kivimäe klassis poole ööni. Sain siis nädalaga noodid selgeks ja tõin suure uhkusega loo tundi. Poole loo peal lööb Lepnurm ootamatult partituuri kinni ja ütleb, et meil ei ole vaja virtuoose, meil on vaja inimesi, kes kirikus koraali ära mängivad, ja viskab mulle koraaliraamatu ette. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et koraali mängida, aga selleks oli meil eraldi tund – liturgiline mäng. Ma ei tea, kas ta oli natukene kade, et asi nii kiiresti liigub. Samas ta siiski tahtis, et temast jääks järgi arvestatav orelikoolkond. Meil oli temaga ka lõputuid vaidlusi Bachi interpretatsiooni üle. Siis juba hakkas käima Eestis päris palju lääne orelimängijaid, kes andsid meistrikursusi ja kelle helikeel ja interpretatsiooni oli hoopis teistsugune kui Hugo Lepnurme õpetus Kivimäel. Kui tulin tundi uute mõtetega, tegi ta kõik kohe maha ja ütles, et ei, see peab olema hoopis nii. Vaidlesin küll vastu, et kuidas siis nii, ma ju tõesti kuulsin, kuidas külalisorganisti fraas tuli välja loomulikult, ilma eriliste pingutusteta. Kui teha teatavad aktsendid siin-seal, siis see fraas hakkab elama. Aga ta ei nõustunud sugugi. Aga huvitav oli see, et kuna Lepnurm oli väga õpihimuline, hakkas mõne aja pärast teda ennast ka huvitama, et milles siis asi on, sest ilmselt ka kõik teised õpilased tulid peale meistrikursusi hoopis teiste interpretatsiooniliste mõtetega. Siis ta hakkas sageli kontsertidel käima, eriti barokkmuusika kontsertidel, partituur käes, pliiats kõrva taga, ja siis lõpuks ta ütles ka ise, ma mäletan, et jah, ajad on kõvasti muutunud. Mis puudutab Bachi interpretatsiooni, siis ta ju õppis ka ise ühe aastakese Prantsusmaal Marcel Dupré juures. Ma muidugi ei tea, kas ta Dupré juurde üldse kunagi tundi pääseski, aga Dupré assistendi juures ta põhimõtteliselt selle ühe aasta õppis. Kahjuks jäi õpiaeg lühikeseks, algas ju sõda, muidu oleks ta ilmselt pikemaks ajaks sinna jäänud. Aga Dupré Bachi esitusmaneer erineb kardinaalselt sellest, millega me praegu oleme harjunud, õieti mitte praegu, vaid juba oma 30-40 aastat. Lähtuvalt saksa barokkorelist oleme asju hakanud nägema hoopis teistmoodi. Saksa või prantsuse romantilisel orelil mängides kõlas Duprè Bachi interpretatsioon teisiti, kui kuulata ja vaadata tema noodiredaktsioone, aga just seda Lepnurm meile üritas õpetada.   Esimene kontsert Pariisi Notre-Dame'i kiriku orelil 2000. aastate algul. Nii et see on siis hoopis romantilisem lähenemine. Romantiline, absoluutne legato , ei mingeid aktsente, selline üldine voolav mula. Ja tegelikult mitte ainult Lepnurm, vaid kogu prantsuse tolleaegne koolkond, 1940., 50., 60. aastate põlvkond, on kasvanud üles just nimel Dupré vaimus. Ta oli suur korüfee, kõik võtsid mütsi maha, kui ta mängis, midagi rääkis ja tundi andis, sest ta lihtsalt oskas ennast niivõrd hästi maksma panna. Ta oli tõesti enamvähem ainukene, kelle sõna võeti kuulda. Ja kui keegi püüdiski mingeid vastuväiteid esitada, nagu tema õpilane Jeanne Demessieux, siis need inimesed kadusid ka kohe Dupré elust ja nagu praegu meil armastatakse öelda – tühistati. Sest Marcel Dupré uskus siiralt, et temal, mitte n-ö antiromantilisel organistide fraktsioonil (Marchal, Dufourcq, Demessieux jt.), on õige ettekujutus, kuidas oma kunsti mainet säilitada ja tõsta. Väga suur pinge, mis neil tekkis, kestis tegelikult kuni Demessieux’ elu lõpuni.   Teine orelifestival, mille kunstiline juht te siin Tallinnas olete, ongi Bachi festival. Jah, ja selle korraldamine on nüüd läinud Eesti kammermuusika ühingu alla.   Eks sellega ole ka sama asi, et kunagi oli festivali sihtpublik vene turist, kellel on jaanuari alguses pikad pühad, jõulud ja uusaasta, ja kellel Venemaal orelimuusikat nii palju võimalik kuulata ei ole, sest kirikutes ju oreleid pole. Kas see annab nüüd tunda, et vene turiste ei ole? Venemaal on saalides uhkeid ja kihvte oreleid küll. Siia tuldi rohkem nostalgiast, et see on koht, kust neile orelimuusika levima hakkas. 30 aastat tagasi tõesti Venemaal nii palju oreleid ei olnud, aga nüüd ehitatakse neid aina juurde ja saalid on puupüsti täis, alati! Aga annab tunda küll. Väga suur osa olid vene turistid, kes kohe hommikul tulid, seisid sabas, ostsid pileteid. Ent kuna praegusel festivalil esitatav repertuaar, ansamblid ja pillid on niivõrd mitmekesised ning lisaks liigub ka kohalik rahvas aasta esimestel päevadel rohkem ringi, siis publiku arvuga “bachFestil” saan küll rahule jääda. Vaatamata keerulisele ajale on publikut jätkunud, aga eks palju tööd on veel ees. Järjepidevus ja pühendumine on need, mis loevad. Endalgi on väga põnev igal aastal uute suursuguste kavade ja artistidega välja tulla, olen avastanud fantastilist (barokk)muusikat, mida varem polnud Eestis esitatudki.   Õpetaja Louis Robilliard'iga Eestis 1990ndate aastate lõpus. Huvitav, et aastakümneid tagasi olid orelikontserdid ülipopulaarsed. Estonia kontserdisaal oli puupüsti rahvast täis. Mäletan, kuidas Rolf Uusvälja kontsert oli kuu aega varem välja müüdud. Tahtsin seda väga kuulata, aga siis pidingi lava taga seisma ja kuulama, sest kõik kohad olid tõesti kinni.   Jah, on arusaamatu, miks see siis nii oli ja miks praegu nii ei ole. Noh, ilmselt on nüüd YouTube ja Spotify. Istud kodus, pole vaja kuhugi minna ega raha maksta, seal saab enam-vähem tasuta. Lisaks on tohutult palju muud suhteliselt odavat ja kergesti seeditavat infomüra, nagu ma seda nimetaks. Teiseks, ma pean muidugi väga sellise reeturliku sõnumi esitama, aga ega tavaeestlane eriti orelikontsertidel ei käi ja võibolla oreli kõrgkultuur pole veel meie meeltesse päriselt jõudnudki. Sest kes tulevad meil orelikontserdile või pärast üles rõdule tervitama-rääkima – need on meie oma organistid ja siis ka tavalised vene kuulajad.   Aga kui nüüd minna ajas tagasi, siis te olete õppinud orelit kõigepeal Tartu muusikakoolis Urmas Taniloo juures. Kui te olete põline tallinlane, siis miks ometi Tartu? Käisin lihtsalt Tartus koha peal vaatamas ja nägin, et seal Elleri kooli saalis seisab orel. Olen vanalinnas üles kasvanud ja käisin juba siis palju kirikutes ja nägin, kui põnev see maailm on. Mulle tundus toona, et orel mängib ise, ma isegi ei kujutanud ette, et seal pilli taga on organist. Uskusin pigem, et seal on mingi võlur hästi ilusas rüüs, kes siis kuidagi võluväel liigutab neid vilesid – sellised fantaasiad olid mul. Ja kui ma siis ükskord nägin, see oli vist Jaani kirikus, kuidas orelimäng käib, kuidas toimivad pedaalid, kõlavad sügavad bassid, siis oli siht selge. Ma võisin olla vist 13-aastane. Enne seda õppisin klaverit.   Harjutamas Lyoni St François' kiriku Cavaillé-Colli orelil. Selles kirikus oli organist ka Charles-Marie Widor. Kus ja kelle juures te klaverit õppisite. Muusikakeskkool see ju polnud? Ei, sugugi mitte. Mind talutati ühe eraõpetaja juurest teise juurde. Muidugi on mul väga kahju, et mind muusikakooli ei pandud, aga isa arvas, et kuna ma viisi ei pea ja tõesti, ma ei pea siiamaani, siis ta mõtles, et mul ei olegi muusikalist kuulmist. Aga nooti ma tundsin juba 5-aastaselt. Siis olid sellised kogumikud nagu “Laulge kaasa”, võtsin siis lihtsalt noodi lahti ja juba 5-aastaselt mängisin duuri ja meloodiat. Kuni 8. või 9. eluaastani neid lugusid ainult mängisingi ja Mozarti sonatiine ka. Siis isa ütles, et olgu, otsime eraõpetaja. Ja otsitigi. Minu viimane õpetaja Riina Maandi oli küll väga hea ja asjalik, temale on mul erilised tänusõnad, ta valmistas mind ette Elleri kooli astumiseks. Astusin klaveri erialale ja aasta hiljem hakkasin orelit õppima.   Ilma muusikakoolis käimata minna Elleri kooli klaverit õppima on muidugi tähelepanuväärne ettevõtmine. Sinna sissesaamine pidi olema päris suur ime. Ja kõik muud ained, nagu solfedžo, pidid olema päris rasked? Aga ma nägin ikka väga-väga suurt vaeva. Mu solfedžo oli väga nõrk, aga kuna ma mängisin klaverit enam-vähem hästi, sisseastumiseksami sain isegi nelja, siis vist pigistati silm natuke kinni, et ma viisi ei pea. Kuulsin küll, intervalle teadsin, aga laulda ei suutnud. Nüüd ilmselt kuidagi saan, sest need on nii kõrvus.   Siis tegelikult on teil absoluutne kuulmine? Ei ole absoluutne, kuulen helistikke, aga kuidagi värviliselt. See on imelik küll, aga sajaprotsendiliselt tunnen teatud helistikud, noodikõrgused ära, aga mitte päris kõiki. Siiski tajusin, et olen oma tehnilises arengus kuskil 5–7 aastat maas. Isegi praegu tunnen nii, kuigi nüüd juba vähem, rahunen, kui mõtlen sellele, kuhu mu interpreedikarjäär mind mängima on viinud. Võibolla ma liialdan, aga olen alati olnud enesekriitiline ega ole endaga kunagi lõpuni rahul. Ilmselt annab psühholoogiliselt tunda see, et mul ei olnud tugevat muusikakooli baasi. Ma pidin töötama väga kõvasti, tegema lühikese aja jooksul väga palju, et arengus edasi jõuda. Aga tegin ka, sest mul oli siht silme ees, ma ei tahtnud teha muud, kui muusikat. Läksin täispangale, va banque . Ma ei teadnud, mida muud ma võiksin tegema hakata, ma ei osanud muud, muusika oli ainukene asi, mis mul elus oli.   Muusika kõrvalt tuli leida aega kõigi teiste ainete jaoks. Mäletan Elleri koolist, et kehalise kasvatuse tund oli seal kell 8 hommikul. Seal eriti ei käidudki. Mina ka mitte, aga kohe saadeti vanematele kiri, et tooge oma laps kehalise kasvatuse tundi. Isa oli tõsine ja uuris, et kas sa tõesti ei käi seal? Lubasin, et käin ja ühe korra läksingi. Rohkem ei läinud ja jäin stipist ilma. Tegelikult olin harjunud juba maast madalast tööl käima. Esimeseks asjaks tahtsin saada teatud finantsiline sõltumatuse vanematest, nii hakkasin Tartus kohe võimlejatele mängimas käima, sain 25 rubla kuus, siis Metodisti kirikus olin organist, jälle 50 rubla, veel mõned kohad, nii et sain kokku juba arvestatavad 110 rubla.   See oli täiskoha palk. Jah, täiskoha palk. Isa teenis toona 140 rubla. Aga ma ei mõista, kuhu see raha läks. Küllap oli ikka vaja ühiselamus pidutseda.   Missugune oli teie esimene oreliõpetaja Urmas Taniloo? Taniloo oli väga hea õpetaja. Kui mina tulin, siis ta ka ärkas nagu ellu.   Et lõpuks tuli õpilane, kes tahab tõesti õppida ja mängida. Jah. Tegime temaga väga palju tööd. Ta andis nii palju, kui suutis, ta oli väga entusiasmi täis. Käisime Vanemuises harjutamas ja tunde tegemas. Mäletan, et kord, see oli vist veel nõuka ajal, läks oreli mootor katki. Uut mootorit polnud kuskilt saada, aga minu isa sebis tutvustega uue välja ja käisime seda siis koos vahetamas. Usun, et ta oli ka mingis mõttes õnnelik, et talle selline pöörane orelihuviline tuli, kes tõesti tahtis ja pingutas ja läks ka pärast edasi õppima.   Pärast Elleri kooli tulite 1992. aastal Tallinna konservatooriumi professor Hugo Lepnurme juurde õppima. Olen väga tänulik, sest Lepnurm läks toona rektor Peep Lassmanni juurde ja oreli eriala tehtigi esialgu minu jaoks. Muidugi see õpetamine oli, nagu ta oli. Tehnilise poole olin juba Tartus paika saanud, nüüd oleksin tahtnud edasi minna teadmiste osas, aga seda ei juhtunud. Ma tõesti väga kahetsen, et ei olnud võimalust või et ma ei üritanud kohe, varem kuskile Prantsusmaale edasi minna.   Tallinna Toomkiriku oreliga. FOTO RENE JAKOBSON Andres Uibo juures õppisite ka aasta. Viimane aasta oli mu õpetaja Andres Uibo, kes oli ka tahtmist täis midagi ära teha. Ta andis mulle rohkem kui Lepnurm. Ta kutsus mind alguses festivalidele väiksemaid teoseid esitama ja sel ajal oli võimalus Niguliste kirikus mängida suur asi. Toona käisid jutud, et Lepnurm olla Uibole kaevanud, et võta jah see Lattik endale, ta ei taha eesti muusikat mängida, tahab ainult Pärti, prantsuse muusikat ja Bachi. Kui tagantjärele mõtlen, oli see minu suhtes täiesti ülekohtune, sest olin selleks ajaks mänginud kaks Artur Kapi, ühe Karindi orelisonaadi, loomulikult kogu Pärdi.   See oleks siis veel alles. Käisin uurimas, lootsin, et see on ehk kuidagi sattunud meie teatri- ja muusikamuuseumi, aga seal on ainult mingid pisikesed Laja lood, seda sonaati ei ole.   Edasi viisid õpingud Prantsusmaale. Kuidas huvi prantsuse kultuuri vastu on tekkinud? Mulle meeldisid prantsuse filmid väga lapsest saati. Neid näidati nõukogude ajal väga palju. Kõik need lossid, õukonnad, vaimustavad kostüümid, muusika, see kõik kõnetas mind lapsena. Ma nagu kohe elasingi selle sees, kujutasin end seal ette ja ühel hetkel, võisin siis olla 14-aastane, teadsin, et pean minema Prantsusmaale elama või õppima. See võimalus avanes, kui siia orelifestivalile tuli esinema Notre Dame’i organist Philippe André Lefebvre. Läksin talle ette mängima ja ta kutsus mind Lille’i konservatooriumi, kus ta ise oli rektor. See pole küll kõige-kõige kõrgema staatusega konservatoorium, aga seal oli väga hea pedagoog Aude Heurtematte, kes oli Pariisi Saint-Gervais’ kiriku organist. Ta oskas mulle detailselt õpetada prantsuse barokkmuusikat ja mitte ainult seda, vaid barokkmuusikast üldse. Õppisin aastakese tema juures ja siis tuli meile siia Louis Robilliard Lyoni konservatooriumist. See on juba kõrgemalt hinnatud kool. Mängisin talle ette ja ta ütles, et tule ja proovime. Tegin eksami ja sain sisse. Õppisin ülejäänud aja seal.   See oli 90. aastate teine pool, 1996–1999. Kuidas see majanduslikus mõttes võimalik oli? Sain siit natuke taskuraha kultuurkapitalilt ja rahvuskultuuri fondilt. Ja käisin ikkagi kaabuga käsi pikalt mööda igasuguseid firmasid, kes andsid nii palju kui said. Ja loomulikult tegin kohapeal kõikvõimalikke töid, andsin klaveritunde, mängisin Pariisi kõige erinevamates kirikutes n-ö asendusorganistina – ikka on siin-seal vaja asendajat. See oli väga-väga raske aeg, aga ka väga meeldejääv, kõik need orelid, mida ma nägin, Pariisis ja mitte ainult Pariisis. Sõitsime klassiga mööda Prantsusmaad ringi, mööda ajaloolisi pille. Hiljem, kui olid juba konkursid, kus olin osalenud, siis kontaktid jäid ja ma sõitsin jätkuvalt kontserte andma Prantsusmaale ja Notre-Dame’i katedraali.   Kui palju seal oreliklassis teistest riikidest õpilasi oli? Mõned sakslased, üks jaapanlane, aga enamalt jaolt ikka prantslased.   Prantsuse keel oli nii hea, et oli võimalik minna Sorbonne’i muusikateadust õppima. Jah, läksin ja sain isegi sisse. Aga kui ma olin ühe aasta ära õppinud, siis minu juhendaja, kes oli samuti organist, ükskord küsis, et kuule, sa oled väga hea organist, andekas, sul on ees loodetavasti suurepärane kontserdikarjäär, milleks sulle seda teadust veel vaja on? Hakkasin siis mõtlema, et vist ei ole tõesti. Pingutused olid nii suured, õppimine käis harjutamise aja arvelt. Siis ma ütlesin, et jah, teil on õigus.   FOTO RENE JAKOBSON Aga kas see ei kõla uhkelt, kui saab öelda, et inimene on õppinud Sorbonne’is muusikateadust. Jah, aga ma ei ole seda seda lõpetanud, ma isegi ei taha öelda, et kahjuks. Elu ja repertuaar, millega kokku puutud, õpetab ise. Tahes-tahtmata sa loed selle kohta, mida sa mängid, loed heliloojate kohta. Eriti praegu on internetis väga palju igasuguseid artikleid. Sa uurid täpselt seda, mida sul on sel hetkel vaja ja aja jooksul koguneb kõik see teadmine. Sa ei pea seda kohe korraga saama.   Mis siis pärast Prantsusmaa õpinguid sai? Olete käinud erinevatel konkurssidel. Siiani korraldatakse Kaliningradis Tariverdievi konkurssi, kus teiegi kõrge koha saite. See on maailma üks suurimaid orelikonkursse. Praegu on neil esimesed voorud Hamburgis, USAs Connecticutis, Lõuna-Koreas ja Moskvas. 2005. aastal, kui mina osalesin, siis vist Hamburgis, lisaks Moskvale, aga konkurents oli ikkagi väga tihe, mäletan, et oli 49 osalejat kogu maailmast. Konkursi patroon on helilooja lesk Veera Tariverdieva, kes armastab väga orelimuusikat. Mikael Tariverdiev ise on ajalukku läinud rohkem filmimuusika heliloojana, aga mõned ilusad orelileheküljed on ka jäänud. Kui helilooja suri, asutas lesk abikaasa nime jäädvustamiseks fondi ja orelikonkursi. Selle konkursi juures oli naljakas see, kuidas finaalis, mis on Kaliningradis – see on endine vana saksa linn Königsberg –, peavad kõik osalejad mängima Tariverdievi sümfooniat “Tšernobõl”. See on väga traagiline lugu, palju noote, klastreid, kergelt katastrofaalne muusika. Õppida on seal päris palju ja peaaegu mitte keegi, peale ühe osaleja, kes lõpuks võitiski esikoha, ei õppinud seda lugu ära, sest nad ei arvanud, et nad III vooru edasi saavad. Kui sain teada, et olen II voorust saanud finaali, siis oli ainult kaks päeva aega see lugu selgeks õppida. Muusikakoolis klassidest kostus siis igalt poolt “Tšernobõli” sümfoonia klaveril toksimine – oreleid klassides ju polnud. Üks osa kestab sel teosel umbes 12 minutit, aga ühel tütarlapsel, kes oli muidu täitsa hea organist, õnnestus seda mängida 20 minutit. Ta sai siiski diplomi kui “lootustandev täht”. Mina mängisin nõudlikes kohtades nii palju noote, kui silm tuvastada suutis; õnneks forte  kohtades ei olnud nende puudumine kuigi märgatav. Aga auhinnalise III koha sain ikka. Kui olulised interpreedile konkursid on? Konkursid on tegelikult väga tähtsad. Mulle oli väga oluline ka “Con brio” konkursil osalemine, kus ma finaali jõudsin. Olen osalenud ka ühel Pariisi konkursi, seal tulin vist kümnendaks, see oli ammu, 2000. alguses. Aga sind pannakse tähele. See avab uksi.   Milles seisneb prantsuse orelikoolkonna, prantsuse orelimuusika võlu? Kui jätta kõrvale Messiaen, kellel on täiesti oma helikeel, oma maailm, siis prantsuse heliloojate harmoonia on ju üpris tavaline, aga selles muusikas on mastaapsust ja virtuooslikkust, pluss meloodilisus, mis annab mingi sellise sarmi, mis sind kutsub seda muusikat mängima ja esitama vaatamata raskusele, mis selle õppimisega kaasneb. Näiteks Duruflé muusika on kõik meeletult raske, aga sul on huvitav seda õppida. Ja sa oled valmis raiskama kuid, tegelema sellega iga päev, et see selgeks saada, sest see resultaat on hämmastav. Võrdluseks, see on muidugi minu isiklik arvamus, aga näiteks Regerit õppides raiskad tohutult palju aega ja tunned ennast lõpuks titaanina, et oled noodid ära mänginud. Aga see muusika areneb nii aeglaselt, et seal vahepeal jõuad ise ja ka publik teistele mõtetele ümber lülituda. Prantsuse muusika haarab kohe, ta võtab sind enda haardesse, sul ei jää aega muule mõelda, sa kogu aeg jälgid, jälgid, jälgid. Pole ka imestada, sest alates XIX sajandi keskpaigast õpetati kompositsiooniklassis esimese asjana looma ilusat meloodiat. Ja seda on näha, kuidas see kõik on arenenud aastast aastasse ja edasi kandunud Titelouze’st läbi Grigny’, Couperini, Francki kuni tänapäevani, kuni Duruflé’, Dupré’ni. Võibolla mul on eriline suhe prantsuse muusikasse ja kultuuri, aga kes on olnud kõik silmapaistvamad prantsuse heliloojad? Ikka organistid, kaasa arvatud Debussy. Ainuke, kellel läks orelis viletsalt, oli Ravel.   Nagu eesti ärkamisaegsed heliloojad. Täpselt. Millist suurepärast muusikat on kirjutanud Artur Kapp või Alfred Karindi. Tobias muidugi ka, ja loomulikult Peeter Süda!   Kas olete ise ka muusikat kirjutanud? Olen, Toomkiriku oreli plaadil mängin ühte oma lugu. Ma olen üldiselt häbelik ja ei esita oma lugusid kontsertidel, aga oma pala “Revaler Totentanz” olen mänginud Notre Dame’is, päris ägedalt kõlas. Notre Dame’i orel on muidugi täiesti fantastiline. Eesti heliloojad võiksid ka natuke rohkem orelile kirjutada. Mu meelest see, mida tänapäeva eesti  heliloojad orelile kirjutavad, on selline aeglane, meditatiivne, pikaldane muusika. Orel on ülirikas pill, ma isegi ütleksin, et oma helide poolest rikkam kui orkester, ja virtuoosne pill. Aga see on minu subjektiivne nägemus, loodan et keegi ei solvu. Olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kes kiirustab elada. Nagu mulle üks mu prantslasest kolleeg hiljuti poolärritunult ütles: tead sa oled l’homme pressé (inimene, kellel on kogu aeg kiire). Meie klassikud, näiteks Artur Kapp või Alfred Karindi, neil on ülirasked sonaadid, aga kihvtid. Sa naudid neid õppides, seal on kohe näha, et vähe sellest, et helilooja on hea organist olnud, ta valdab suurepäraselt ka kompositsioonitehnikat. Järgmiseks orelifestivaliks, kus tuleb viis kontserti, tahaksin, et igaks kontserdiks oleks kirjutatud Eesti helilooja poolt üks teos. Kirjutan sinna juurde ka konkreetsed tingimused. Orelimuusikast rääkides – me peame kasvatama kuulajat. Igas muusikakoolis peaks olema võimalik orelit õppida, et inimesed mõistaksid seda pilli hinnata. Kui te Prantsusmaal õpingud lõpetasite, mis teid Eestis ees ootas? Eestisse tulin tagasi sooviga midagi muuta. See oli 1990. aastate lõpp, 2000-ndad, siis oli kõik uudne. Eesti oli hiljuti iseseisvaks saanud ja mulle tundus, et saan midagi märkimisväärset omalt poolt anda. Siis tulid ju väga paljud tagasi. Mul oli soov siin akadeemias õpetada, kasulik olla, olingi muusikaakadeemias õppejõud tükk aega.   Miks olite ja enam ei ole? Andsin orelimuusika ajaloo loenguid ning samas olid mul mõned välis-fakultatiivüliõpilased oreliõppes, aga nendega läks asi igavaks, sest enamus neist tollal ei viitsinud tunnis käia, harjutada. Istusin üksinda klassis ja ootasin, raiskasin aega. Ja siis mõtlesin, et enam ei taha, lõpetasin ära. Kõik läks sellegipoolest päris hästi. Pakuti palju igasuguseid kontserte. Peale konkurssi hakkasid väliskontserdid tulema. Sõitsin päris palju ringi, Euroopas pole ühtegi maad, kus ma poleks esinenud. Venemaal loomulikult igal pool, mängisin seal kõige suuremates saalides: Moskva Suures teatris, Tšaikovski-nimelises saalis. Ka paljudes väiksemates filharmooniates on seal mingi orel. Teatavasti Rieger-Kloss ehitas nõukogude ajal palju oreleid. Tallinnasse ehitasid nad 1961. aastal Estonia kontserdisaali orel, mis nüüd on nii lõhki kui lõhki ja keegi seda ei paranda.   Mis sellel Estonia orelil siis õieti viga on? Ma ei tea, see lagunes lihtsalt ära, aga ilmselt ka kontserte ei olnud seal eriti. Pill on tegelikult oma kõla poolest väga hea, see on palju parema kõla ja faktuuriga pill kui näiteks Nigulistes. Aga kõik pillid vajavad restaureerimist ja moderniseerimist. Vanemuise orel on päris heas korras, aga see saal ei ole eriti orelisõbralik. Niguliste oma vajaks kasvõi minimaalset moderniseerimist, sest on juba ajale jalgu jäänud. Ja akustika on seal liiga suur, eriti nüüd, kus pingid ära võeti. Tegelikult on see koht unikaalne, ent kui vaadata kasvõi oreli prospekti, siis see on väliselt mittemidagiütlev. Millised iludused on Euroopa kirikutes: skulptuurid, inglid. Nigulistes võiks olla üks esinduspill, sest minu arvates on meil puudu üks esinduslik, maailma mastaabis vääriline kontsertorel. Samuti Eesti muusika- ja teatriakadeemia uues kontserdisaalis. Eestis kõige kaasaegsem ja kõige normaalsem pill, mis viimasel ajal on ehitanud, on Tartu Pauluse kiriku orel oma kombinatsioonide võimalustega. Seal on meeldiv mängida, mugav.   Aga vanad ajaloolised orelid, millised neist väärivad esiletõstmist? Vanad pillid on meil tõesti väga head. Meil on ajalooline Tallinna Toomkiriku orel, Kaarli kirikus on suurepärane pill, mis mulle väga meeldib. Jaani kiriku oreli ehitas August Terkmann 1913. aastal ja seda restaureeris Martin ter Haseborg 15 aastat tagasi. Pill ehitati ümber, sinna pandi kombinatsioone juurde, aga see ei jõua ikkagi lähedalegi Toomkiriku ja Kaarli kiriku pillidele. Maakohtades on väga unikaalseid, autentseid saksa romantismiajastule sobilikke pille. Aga kes meil seal maakohtades kontserte annab! Kes sinna tuleb! Eks need pillid seal vaikselt nukrutsevad. Näiteks minu üks lemmik väike orel on Äksi kirikus. Fantastiline Saueri pill, üks paremaid. Ma ei tea, kui palju seal kirikus üldse midagi toimub. Võibolla üks teenistus aastas. See orel seal lihtsalt vaikselt hääbub.   Aga kas meil prantsuse oreleid on? Ei ole. Sellega on seotud ka üks huvitav lugu. Kui Tartu Jaani kirikut restaureeriti, arvati, et sinna võiks oreli ka ehitada, ühe ilusa pilli. Tehti konkurss ja koha peal käisid mitmed orelimeistrid. Tegid oma pakkumised, esitasid nägemuse, registratsioonid, fassaadid. Sai välja valitud prantsuse orelimeister Pascal Quoirin, fantastiline oreliehitaja, ta on praegu Pariisi Notre Dame’i oreli üks hooldajatest. Läksime siis linnapea Andrus Ansipi jutule, et oleks vaja nii ja nii palju raha. See ei olnudki tolle aja kohta nii tohutu suur summa. Ansip ütles, et laske käia, raha ei ole probleem. Aga Jaani kiriku kultuurilise väärtuse eest vastutas tol ajal Kaur Alttoa ja tema jaoks olid esikohal need saviskulptuurid, mis seal restaureerimise käigus välja ilmusid. Nii ta ütles, et ei, see orel ei sobi siia. See on liiga ilus ja varjutab need skulptuurid, nende savikujukeste tähtsuse ära, ja tõmbas oreliehituse plaanile vee peale. Ta kukutas seal läbi veel ühe fantastilise projekti. Kunstnik Urmo Raus oli teinud sellele kirikule vitraažaknad ja ka neile tõmbas Kaur Alttoa vee peale. Praegu on seal lihtsalt mingid valged pakettaknad, vähemalt näevad nõnda välja. Siis sai sinna muretsetud ajutine pill, 10 registriga Führer. Jutt oli, et see on ajutine, aga ajutine, nagu teate, on igavene. Nii et praegu on seal mittemidagiütlev väike orelikökats. Nii jäime ilma suurepärasest pillist. See oleks olnud kaasaegsete võimalustega orel, millel oleks saanud autentselt mängida nii prantsuse vanamuusikat, sümfoonilist kui ka tänapäeva muusikat, samuti Bachi ja saksa romantismi.   Ütlesite, et kui tulite Prantsusmaalt, siis algul läks kõik ladusalt, aga mis praegu on see, millega te endale leiba ja hingekosutust teenite, kui parasjagu just festivalide korraldamine käsil pole? Eks ma ikka mängin edasi, mul tuli aasta jooksul juba teine plaat välja “Eesti orelite” sarjas. 2023. aastal tegin Pauluse kiriku, 2024. aastal Tallinna Toomkiriku oreli plaadi. Mais 2025 salvestan Riia Toomkiriku maailmakuulsal orelil järgmise. Eks nüüd on aeg end aktiivsemalt jäädvustama hakata, et mingi märk ajalukku ka jääks.   Ja see on ikka vinüül. Kas kvaliteet on tõesti nii palju parem? On küll parem kui CD, aga vinüülplaadimängija peab olema kaasaegne. See on tõesti kõige parem kvaliteet. Aga vahepeal oli pandeemia, kus üldse midagi ei toimunud. Nüüd on ka Venemaa kontserdid ära jäänud. Siiski tasakesi hakkab midagi jälle kujunema. Tulin just Itaaliast, lähen Šveitsi mängima. Ja on selge, et uued nimed, noored organistid tulevad peale, mis on ka loomulik asjade käik. Olen mõelnud, et olen õppinud siin-seal, ehkki oleks võinud muidugi õpiaastatel varem Prantsusmaale minna. Mul on olnud edukaid konkursse, olen saavutanud seda ja teist ja esinejakarjääriga on ka suhteliselt hästi läinud. Olen lati enda jaoks kõrgele seadnud ja ehkki sinna kõige kõrgemale ei jõudnud, siis kuskile lähedale ometi. Aga millest ma praegu puudust tunnen, on õpetamine. Tahaks, et minust jääks keegi järgi. Kui mult küsitakse, kelle juures sa õppinud oled, siis alati uhkusega ütlen, et Louis Robilliard’i juures. Tegelikult tahaks, et keegi kunagi ütleks, et on Lattiku juures õppinud. Sellest tunnen puudust.   Vene hurt Frankiga. FOTO ERAKOGUST Head õpetamise aastad on teil ju ees, sest (elu)kogemus annab siin palju juurde. Aga meie vestlust on kõigutamatu rahuga jälginud see uskumatult ilus valge koer, kes võtab enda alla terve diivani. Kas oma kiire elukorralduse juures leiate aega ka talle pühenduda? Mul on alati, välja arvatud Pariisi aegadel, olnud koer. Enne teda oli mul Afganistani hurt. Praegune seltsiline Vene hurt Frank on juba vana, varsti saab 11. Aga käime endiselt temaga mööda vanalinna jalutamas, käime restoranides. Talle meeldib suhtlus, ta on tõeliselt suhtleja tüüp. Koer ise valib, kuhu läheme, juhatab, kas läheme Peppersacki, peatume Draakonis, suundume Ärklisse või veel kuskile. Terve päeva ta kannatlikult kuulab minu orelimängu ja siis kella 21 paiku saabub tema päeva tippsündmus, mõne vanalinna lokaali külastus. Õnneks on meil restoranid väga vastutulelikud ja ta on teretulnud igale poole. Ja kõik turistid tahavad temaga loomulikult pilti teha.   Aga miks on teil siin ümberringi nii palju väga vanu kelli, mis ka kõik aega näitavad? Nad on lihtsalt ilusad. Mulle üldse meeldivad antikvaarsed asjad, mitte mõni suvaline topsikene, vaid antikvaarne, ürgvana, millel on veel ka funktsioon. Kell on ilus kunstiteos. Vaadake kui täpsed on kellal seisva skulptuuri proportsioonid, milline täpsus detailides! Aga samas on see kell, mis näitab ka aega, ja näitab seda juba 183 aastat (kõige vanem prantsuse kell kollektsioonis). Kokku on mul neid ligi 50, aga kõik ei ole välja pandud. Kui näen üht ilusat kella, siis pean selle ostma ja korda tegema. Mul on selline kiiks, mõtlen, et ehk siis aeg nagu halastab mulle ja kingib võibolla mõne tegusa aastakese veel juurde. Samas – tähtis ei ole ju aastake, vaid see, kuidas sa seda elad. Aga mul on selline lootus, et ma loon veel pikalt. Ja sellepärast ma suhtun teatud aukartusega ka aega ja ajanäitajatesse.