Mahleri kolmas
- Alo Põldmäe, helilooja ja muusikaloolane
- Oct 12
- 3 min read
Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert. Kavas Gustav Mahleri 3. sümfoonia. Esitajad: Vanemuise sümfooniaorkester ja koor, TÜ akadeemiline naiskoor, Tartu poistekoor, Tartu Karlova kooli lastekoor, solist Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), dirigent Risto Joost.
Tervet kontserti täitvaid sümfooniaid on maailmas vähe. Aga just sellisega, teadaolevalt sümfooniate standardrepertuaari pikima, orienteeruvalt 90 minutit kestva Mahleri 3. sümfooniaga Tartus 5. septembril välja tuldigi.
Nagu Vanemuise teatri juht Aivar Mäe kontserdieelses lennukas ja kalambuurses tervituses mainis, on teatril koos orkestriga ees suurejoonelised ettevõtmised. Nende hulka kuuluvad ka Mahleri sümfooniad, nüüd siis kolmas. Mäe rääkis sedagi, et järgmise nelja aasta suvel tuuakse Kuressaares Saaremaa ooperipäevadel välja Richard Wagneri ooperitetraloogia “Nibelungi sõrmus”. See on esmakordne tervikesitus Eestis! Kokku ligi 15 tundi muusikat! Plaanil on jumet ja haakub hästi XX sajandi algul Tartus elanud meie muusikaklassiku Rudolf Tobiase ütlusega: “Suuri asju tahta – see rahuldab!” Mammutettevõtmise taga on Risto Joost, Aivar Mäe ning Vanemuise teater koos Eesti Kontserdiga.
Mahler – sümfoonia piiride laiendaja
Gustav Mahler oli eriline looja. Tema soov oli teha väärikaid muusikalisi kummardusi looduse mitmekülgsusele ja universaalsusele, aga ka inimese olemise ja universumi unikaalsusele. Ta leidis, et parimal moel saab seda teha sümfooniate kaudu. Selleks laiendas ta oluliselt sümfoonia dimensioone, muutis selle tervet maailma ja kõiksust hõlmavaks kunstivormiks. Mahler tundis ära inimeste vajaduse tunnetada end looduse osana, voolamisvajadust koos loodusega ka muusikakeeles. Samas püüdis ta läbi loodusmuusika inimloomust õilistada, katsuda säilitada inimese aukartust looduse ees (printsiip, mis kahjuks on oma tähendust kaotamas).
Mastaapsete ideede teostamine vajas Mahlerilt tunnetuslikku oskust ümber käia teoste ajalise kulgemisega. Ajaga ei ole Mahler olnud kitsi, seda on ta andnud kuulajatele süvenemise huvides ohtralt.
Uitmõte ilmast ja inimestest
Kõrvalepõikena ühest uitmõttest, mis tekkis enne sümfoonia kuulamist ja jätkus pärast seda. Raadiost ilmateateid kuulates olen jõudnud mõtteni: inimese lähipäevade turvatundeks on vaja teada kuut parameetrit: päikesepaiste/pilvisus; tuul/tuulevaikus; vihm/lumi; õhu/vee temperatuur; kiirgused/õhusaaste; ilma/maailma hetkeseis mujal. Nii saamegi vajaliku turvatunde looduse kohta kätte ilmateate kaudu. Need teadmised mõjutavad otseselt meie igapäevast olemist ja tegutsemist. Oleme ilma- ehk loodussõltlased.
Kuulates Mahleri 3. sümfooniat, tabasingi end mõttelt: Mahler on ju siin väga andekalt sidunud maailma, ilma ja inimesed, ära tabanud, kuidas muusika kaudu sulandada end ühte loodusega ja laiemas pildis kõiksusega (siin meenub mulle filosoofiast kategooria “ülev”). Tuleb lasta “muusikaline” loodus vabalt läbi inimese voolata. Ja mis oluline – anda selleks kuulamise aega. Kujutan ette, kuidas Mahlerit ja tema muusikalisi kujundeid võis mõjutada igapäevane ilm, kui ta 1895. ja 1896. aasta suvel Austrias Steinbachis, imelise Attersee mägijärve äärses loomemajakeses teose kallal töötas. Sümfoonia valmimisel tundis autor, et ta on suutnud “maailma muusikas kõlama panna”.
Mahleri kolmas – sümfoonia looduse saladustest
Kümnest Mahleri sümfooniast neli esimest on otseselt pühendatud looduse temaatikale. Kolmanda sümfoonia ehitas Mahler üles tema väljendi kohaselt “looduse ja inimhinge arenguloona alates elutust ainest kuni jumaliku armastuseni”.
Ta jagas sümfoonia kaheks suureks alaosaks. Neist esimene on ulatuslik elujõu ülistus – talve taganemine, kevade võidukas ja vääramatu enda kehtestamine, Mahleri väljenduse kohaselt “tänu millele kõik elab, hingab, õitseb, laulab ja küpseb”, ja suve saabumine – “võitjana kõige keskel, mis kasvab ja õitseb”.
Teose teine pool koosneb koguni viiest osast, milles graatsiline menuett ja skertso kujutavad puhtaid looduspilte – muretu muusika keset lillevälju ja linnulaulu. Järgnevas “Öölaulus” toob helilooja sisse vokaalsolisti. Ja kui kandvalt ja veenvalt, rahulikult voogava filosoofilisusega tõi Kai Rüütel-Pajula esile Friedrich Nietzsche mõttekäigud: “Maailm on sügav nagu kaev ...” või “On sügav valu, sügav vaev, rõõm aga sügavam kui vaevlemine”! Järgmises osas pealkirjaga “Kolm inglit laulsid” tegid kaasa ka koorid: Karlova kooli lastekoor, Tartu poistekoor, TÜ naiskoor ja Vanemuise ooperikoori naisrühm. Siin kummardus kõikidele kooridele – ringis ümber saali asetsenud kollektiivid täitsid koos orkestriga ruumi lummavate heli- ja sõnavoogudega.
Sümfoonia lõpetas Adagio – armastuse apoteoos. See kujutas endast uuesti ja uuesti üksteisele järgnevaid meloodiate kerimisi, mis lausa kutsusid kaasa minema. Autori sõnul “Viimane osa ütleb: miski pole kõrgem kui armastus. See on kõigi eelnevate peatükkide kroon.”
Teose esituse ajal oli selgelt tunda, kuidas esinejad – orkester, dirigent, solist ja koorid – viibides lummuses, viisid selle lummuse ka kuulajatesse. Suur aitäh selle eest teile kõigile! Kontserdist jäi maha jälg kui väljapaistvast kultuurisündmusest, jäi maha ka uute suurte muusikaelamuste lootus/ootus.
Kiitus Evelin Kõrvitsale 3. sümfoonia asjatundliku ja kuulajat hästi suunava sisututvustuse eest kavalehel.
