Alguses oli laul: eesti keele arengulugu läbi muusika

Juba esietendusõhtu, aga ka sellele järgnenud etendused jätsid hinge erilise jälje. Näitlejad kandsid sõna, laulu, tantsu ja pillimängu kaudu vaatajate ette eesti keele arenguloo, nagu see on kujunenud viie sajandi jooksul. Tahan sügava tänutundega kummardada Riina Roose ees – tema tohutu töö materjali kogumisel ja läbitöötamisel on vaatajate ette toodud erakordse põhjalikkuse ja pühendumisega. Teatrikriitik Pille-Riin Purje kirjutas tabavalt: “Linnateatri uuslavastuses saab publik teritada mälu ning häbeneda mälulünki, küllap avastada ka seni teadmata tõiku meie ajaloost.”

Esitajaskond koos autori Riina Roosega.

Juba Mustpeade maja Valgesse saali sisenemine oli üllatav – see oli ümber kujundatud, harjumuspärane paigutus asendatud tõusvate istmeridadega, mis võimaldasid ka viimasest reast toimuvat selgelt näha.

Etenduse jooksul liigutakse lustakast mängulisusest traagiliste sündmusteni, unustamata hetkekski eesti kirjakeele keerukatel radadel kulgemist. Lavastus haarab endasse ega anna aega hinge tõmmata. Vägisi meenub kooriproov, kus laulja küsib: “Kus ma hingata tohin?” ja koorijuht vastab: “Ega tohigi, kodus hingad!”

Riina Rooses on saanud kokku haruldane sümbioos – musikaalne koorijuht, ajaloohuviline uurimisfriik ja väsimatu pedagoog. Viimast kinnitab seegi, et kõik olulised sündmused ja aastaarvud kirjutatakse etenduse käigus ka tahvlile, et kuuldu jääks paremini silme ette.

Etenduse dünaamilisuse eest väärib tunnustust samuti dramaturg Paavo Piik: sellises koosloomeprotsessis on dramaturg justkui lavastaja lisakäsi. Lavastus kulgeb vaheldusrikkalt: meeleolukalt mägedelt orgudesse, mahedatest pajatustest teravate torgeteni, innustavatest dialoogidest pisarateni. Nii näiteks sai naerda eestlaste vaidlushimust Kreutzwaldi nime häälduse üle ja mõne aja pärast vakatas saal, kui Hele Kõrve esitas Marie Underi “Jõulutervitus 1941”.

Riina Roosele omaselt põhjalik kavaraamat on teatrikülastajale hindamatu teejuht. Saksa filosoof Johann Gottfried von Herder on öelnud: “Inimese esimene keel oli laul”. Laulude kaudu sai kirjaoskamatu rahvas õpetust. Nii kõlasid etenduses ka Martin Lutheri koraalid “Su poole, Issand, südamest” ja “Üks kindel linn”.

1695. aastal ilmus Christian Kelchi saksakeelses kroonikas esimene eestikeelne rahvalaul “Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?”. Vaimustavalt kirkana kõlas see XVII sajandi lõpust pärit laul Veljo Tormise seades. Lydia Koidulat, meie Emajõe ööbikut tunneb iga lapski, ehkki vähesed teavad, et ta on ka ise oma luuletustele muusika loonud. Nii kõlas etenduses südamlikult ja lihtsalt Koidula koorilaul “Isamaa”.

Ridalast kogutud laul “Karjapoiss on kuningas” Cyrillus Kreegi seades pani tõesti vaimustusest õhkama – nii meisterlik oli kaanoni ettekanne! Aleksander Läte “Tuksuv süda” Anna Haava sõnadele viis publiku justkui ajas tagasi 1910. aastasse, VII laulupeole, kus Mihkel Lüdigi juhatusel laulsid ühendatud segakoorid. Selles lavastuses kehastas dirigenti Egon Nuter, teenides publiku üksmeelse aplausi.

Järg jõudis Gustav Ernesaksa “Lauliku talveüksinduse” kätte, sõnad Juhan Liivilt. Kuigi see on kirjutatud meeskoorile, kasutas muusikajuht leidlikult noorte näitlejate võimeid, nii et naishääled esitasid tenoripartiid. Uudne ja senikuulmata kõla haaras publiku oma lummusesse. Talvist üksindust ning juhanliivilikku kurbust aitasid visuaalselt süvendada Hinge Roose kootud käpikud lauljate käes.

Lavastusele lisasid sära ja värskust noored näitlejad. Hele Palumaa klahvpillidel, Kristiin Räägel parmupillil ning Laurits Muru klarnetil ja saksofonil tõid etendusse toredaid instrumentaalseid üllatusi.

Lõpetuseks üks lõbus seik garderoobist – meeshääl mu selja taga ütles: “Tukastasin ja ärkasin, kui Nuter hakkas Merit tegema.” Kuna mul õnnestus lavastust näha kahel korral, märkasin, kui erinev võib publik olla: üks etendus kulges unise, aeglase reageerimisega publiku ees, teine aga tundliku ja aplodeerimisalti vaatajaskonnaga. Esitasin endale küsimuse: mis teeb koorilaulu näitlejate esituses nii eriliseks? Vastus peitub väljendusrikkuses, teksti mõtte edastamises ja perfektses häälduses. Tihti ei saa sellist elamust isegi kutseliste lauljate esitustest.

Tallinna Linnateatri etendus “Alguses oli laul” Mustpeade majas, pühendatud eestikeelse trükisõna 500. aastapäevale. Lavastaja ja muusikajuht Riina Roose, dramaturg Paavo Piik, kunstnik Anu Konze, liikumisjuht Eve Mutso. Esitajad: Hele Kõrve, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Laurits Muru, Mart Toome, Egon Nuter, Riina Roose. Esietendus 8. veebruaril.