Mõtisklusi enne ja pärast “Maailma passiooni” kuulamist

Eelarvamus

Läksin kontserdile, et kummutada või kinnitada oma eelarvamust. Tuginedes reklaamile oli mul päriselt kahtlus: nii palju suurteoseid ühes pundis ei saa olla hea. Vähem on tavaliselt rohkem.

 Andrew Lawrence-King oma “Maailma passiooni“ esiettekandel Nigulistes. FOTO HANNES TEDER / EBBO

Mis teosed siis: Piibel kaanest kaaneni, Bachi ja Händeli oratooriumid, laiaulatuslik barokkmuusika valik, neile otsa veel maailma müüdid ja maailma muusika, kliimamuutused, selle otsa tekstijuppe “Kalevalast” ja “Kalevipojast” kuni Trumpini välja – kas tõesti?

Läksin ka seetõttu, et varasem kogemus Eesti Barokkorkestri kontsertidelt lubas kvaliteetset, naudingut pakkuvat ja õpetlikku varajase muusika repertuaari ja esitust.

Niguliste muuseum

Esimesed helid andsid märku, et Niguliste kontserdisaal aitab esile tuua barokkpillide tämbreid. Eriliselt hea oli kuulda barokktrompeteid lõpuks nende loomuomases keskkonnas – kõrges võlvidega ruumis avaneb mulle selle pilli ilu kogu säras. Andrew Lawrence-Kingil tundub olevat eriline anne luua varajase muusika orkestriga muusikalisi (liikuvaid) maale. Selleks on siis rakendatud nii tema helilooja, arranžeerija kui ka kapellmeistri anded ja oskused.Eesti Barokkorkester (EEBO) toimib minule teadaolevalt mõneti baroklikel alustel: lugu kirjutatakse sellele koosseisule, kes antud kontserdile saab esinema tulla (kuna orkestri koosseisus mängivad paljud Eesti teistes orkestrites töötavad muusikud). Teame ajaloost, miks kuulsad barokkteosed on just teatud koosseisudele kirjutatud – nende pillide mängijad olid vastavas õukonnas või kiriku juures teenistuses (EEBO orkestrantidel see regulaarse teenistuse pool siiani kahjuks puudub). Minul kui kuulajal on muidugi huvitav, sest kõigi pillidega on arvestatud, kõigil on soolod, mäng kõlade loomisel lähtub neist instrumentidest, mis on laval. “Maailma passioonis” näiteks olid lisaks meile harjumuspärasele barokkorkestri keelpillide kooslusele tugevamalt esindatud puupuhkpillid – plokkflöödid, traverso, oboe, oboe da caccia, fagott. Väga huvitavalt on lahendatud basso continuo, mida tavapärase paari pilli asemel täidavad paljud pillid: viola da gamba, kitarr, fagott, harf, klavessiin, orel, regaal. Korraldada kogu lugu nii, et bass oleks toetav, samas kerge ja edasiviiv, teised pillid eristuksid struktuurselt just nii palju, kui parasjagu vaja, ning solistid oleksid hästi kuulda, on minu jaoks imetabane.

Niguliste saalis sai orkestri tämbrikirevus koos inimhäältega minu meelest pehmelt ja loomulikult esile tulla.

Teksti mitmetahulisus

Nüüd siis tekstist, mis reklaami lugedes tundus puhta kaosena ja kavalehega tutvudes veel enam peadpööritav. Minu hämmastuseks oli asjal siiski selgroog ning kõik muu ehitus luude ja lihana selle ümber. Selgroog oli Piibel, kaanest kaaneni üsna otseselt –1. Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni. Umbes sellise ideena, et Jumal lõi taeva ja maa, mis õnnestus suurepäraselt. Ja ta lõi ka inimese: “ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.” (1Ms 1: 31) Kuid siis juhtus kahetsusväärne lugu – inimeses lõid välja ahnus, uhkus, rumalus ja muud pahed, inimene langes. Ja vaatamata Jumala korduvatele püüdlustele inimest “tõsta” (veeuputus ja Noa laev, Kristuse kannatus ja ristilöömine) oleme jõudnud jälle (nii oli ka Noa päevil) sinna, kus praegu oleme – see kaunis maa, mille Jumal lõi, on vaevas ja hävingu äärel inimese pahede tõttu. Autor nimetab seisundit kliimamuutustest räsitud maa kannatamiseks.

Põnev on teose juures see, millest siis selgroole luid ja liha juurde pannakse. Elame kõik teadlikuna teistest kultuuridest, Lawrence-King näitab meile võrdpilte Piiblis ja maailma müütides nii loomise kui inimese langemise osas. Võrdlused on selged, puhtad ja ilusad. Toovad välja, et oleme läbi aegade ja üle kultuuride imetlenud loodust ja ahastanud inimese pärast, kes ikka ja jälle langeb pettuse võrku ja teeb siis lollusi enda, teiste ja Maa kahjuks.

Muusika lai ampluaa ja lõbu selle juures

Kavalehelt näeme, kui palju erinevaid stiile on kokku köidetud. Ometi kõlab tegelikkuses stiilipuhtus: ajatut ruumi annab edasi pärimuslik osa, loomise ja loodu ilu ning selle lagunemise katastroofi kirjeldatakse barokkmuusika laia valiku abil. Siinkohal on sõnal “lai” kindel tähendus: loomise ja loodu ilu on antud prantsuse ja inglise barokile; inimese (langemise) osa hispaania, mehhiko ja portugali barokile; keelatud vilja tragöödia veelgi eksootilisemas võtmes – aafrika barokk, india rahvaviis; Noa laeva lugu itaalia ja inglise baroki stiilides; Kristuse kannatus ja Peetruse kolm salgamist saksa baroki võtmes, võttes muu hulgas arendusse koraali “O Haupt, voll Blut und Wunden”, nagu seda tegi ka J. S. Bach.

Ilmneb, et kogu kaugelt tundunud virvarr on tegelikult korrapäraselt seatud ja stiilselt kaunistatud ruum. Nii palju erinevat barokki ühe teose sees võib tunduda palju, kuid kuulata oli hea – selles oli kergust, liikumist, jõudu, nalja, ilu ja selgust. Kindlasti ka kõvasti huumorit, mis esimese kuulamise korral veel igakülgselt avalduda ei jõudnud. Teos on nauditav väga paljudes kihtides: kõnetab nii muusika otse kui muusikas aimduvad seosed varajase muusikaga, samuti teksti ja muusika seosed ja teksti erinevad kihid seotuna esitaja rolliga. Seda ühekordse kuulamisega omandama vist ei peagi.

Mida arvata sellest, et siit-sealt kumasid läbi tuttavad viisikesed (Purcell, Charpentier jpt), kuigi otseseid muusikalisi tsitaate pole? Teos on siiski originaallooming, kasutades baroki ajastu kompositsioonireegleid. Tuttavad viisikesed tekitavad turvalise tunde, rõõmu äratundmisest, uudishimu, mis siis täpsemalt tehtud on, et on saavutatud selline efekt. Ei ole midagi teha – segases maailmas tunneb inimene end paremini, kui ette tuleb midagi tuttavat. Bachi passioonid ja Händeli oratooriumid on samamoodi geniaalselt komponeeritud numbritükid, mis sisaldavad omal ajal igaühele teada olnud viise. Ärgem unustagem, et viiside ostmine, tasuta laenamine ja ka oma loomingu kordamine uute ideede väljendamiseks ja lõbuks oli sellel ajal levinud. Mitte palju enne seda (vaid kolm sajandit) polnud autorlus veel üldse mingi küsimus – kogu au loomingu eest kuulus Issandale. Temal on seda külluses ja ta võib igaühega jagada.

Esitus

Eesti Barokkorkester on alati esinenud rütmiliselt põnevalt ja rohkete kõlavärvidega. Lawrence-King pole helide ja rütmide komponeerimisel end ka tagasi hoidnud. Kogu teose kulg kuulajale suhteliselt kerges võtmes võlgneb tõenäoliselt palju tänu tantsulise iseloomuga osadele, millest barokkmuusika ise on samuti läbi imbunud.

Orkester mängis meile need osad ka nii näilise kergusega, et võib tekkida tunne, et paras pedagoogiline tükk. Kuid mul on kahtlus, et sama teose esitamine paar aastat tagasi, Lawrence-Kingiga koostöö alguses, poleks sugugi nii ladusalt läinud. Tegelikult on tehtud nüüdseks juba mitu aastat pidevat tööd, et tekiks ühine arusaam fraasist ja oskus esitada eri kultuuride barokile iseloomulikke rütme sisemise veendumuse ja rõõmuga.

Barokkmuusika originaalpillidel või nende koopiatel ei ole teatavasti väga vali. See seab oma ootused ka koorile, kes ei tohi olla orkestrist võimsam. Lauljaid oli vähe, igaüks vastutas ainuisikuliselt. Soome koor Utopia kõlas orkestrile täiesti loomuliku kaaslasena. Selline tulemus vaid kahepäevase koostöö järel kuuluks imede valdkonda, kui poleks teada, et Lawrence-King teeb mõlema kollektiiviga koostööd. Utopiaga veel palju kauem, juba 20 aastat. Koori esitus oli puhas, eriti avaldas muljet võime (ilma dirigendita) tulla sisse rütmiliselt keerukates kohtades.

Soliste oli viis nagu ka Bachi “Matteuse passioonis”: I sopran (Sõnumitooja), II sopran (Maailm), alt (Inimkond), tenor (Teadlane), bass (Sõnum). Kõige suuremat heameelt tegi solistide loomulikkus, muusikaline mitte-esiletõus. Nad tundusid täpselt sama olulised kui iga pillimängija, täitsid karakteerselt oma rolli. Tenor Ian Honeyman Luciferi/Teadlase rollis paistis aga nii silma, et tema tegemistest soovin rohkem teada. Väga hea meel oli kuulda eesti lauljat Susanna Paabumetsa Gaia/Maa vaimu osas, tema esitus, sarnaselt teistele, oli lihtne ja loomulik, samas meisterlik.

Pean seda Lawrence-Kingi töö tulemuseks, et kõik esinejad saavad esineda loomulikult, inimestena, nii saab avalduda ka minu kui kuulaja jaoks see lihtne miski, mis meid inimese juures köidab ja paneb kaasa tundma. 

Rütmiline mitmekesisus näib olevat kogu teose üks ilu võti ja ka esituse raskus. Kõigi osalejate kontsentratsioon, samas kindlus selle osas, mida tehakse, oli tunda ja näha. See andis ka saali kerge, aga asjaliku fooni, mis kogu teose läbimist lihtsustas.

Sõnum

Suurteosega kanti meid vaatlejatena kiirkäigul läbi inimkonna loo, põgusalt peatudes ühel ja teisel teemal. Reis oli kiire ja kaasahaarav. Mul oli väga hea meel, et autor jättis vabaduse kujundada oma arvamus ja lahendus. Et ta rääkis kannatavast maast koos inimeses esile tuleva ahnuse, uhkuse ja teiste pattudega. Et ta hoidis kogu aeg õhus võimaluse, et meid, inimesi, petetakse (Lucifer/Teadlase vastuoluliste lausekatkete kaudu). On väga baroklik kirjeldada värvikalt, kuid mitte suruda peale.

Üks teema jäi ka kripeldama. Barokkoratooriume iseloomustab tuginemine konkreetsele ja terviklikule Pühakirja tekstile. Johannese ilmutusraamat on tänasel päeval vägagi aktuaalne. Nii on ka loomulik, et loominguline inimene selle kasutusse võtab. Võibolla on tõesti vajalik selle teksti sissetoomiseks palju võrdlusi ja näiteid mujalt. Samas on Johannese ilmutusraamatus tugevad manitsused ennustuse teksti kasutamise osas (Ilm 22: 18, 19). Kas ja kuidas Lawrence-King sellega arvestab, on aga tema ja ennustuse kirjutaja vaheline asi.

Minul on jätkuvalt hea meel, et Eestis on võimalik kuulda ja näha varajase muusika esteetikat nii vastavate pillide kasutuse kui sisu, vormi ja muusikute loomulikkuse poolest.

Andrew Lawrence-Kingi oratooriumi “World Passion” esiettekanne 27. septembril Nigulistes; esitasid Eesti Barokkorkester ja Soome kammerkoor Utopia ning

solistid Matleena Koskenniemi (Inimene/Inimolend), Tove Djupsjöbacka (Ingel/Sõnumitooja),

Valter Maasalo (Sõna/Sõnum), Ian Honeyman (Lucifer/Teadlane) ja Susanna Paabumets (Gaia/Maa vaim) autori juhatusel.