“CelloFestist” ja tšelloõpetusest Eestis
- Ia Remmel
- Oct 13
- 7 min read
Lisaks suurtele muusikafestivalidele toimub Eestis suviti mitmeid pillide suvekoole ja erialalaagreid, mõned juba aastakümnete pikkuse traditsiooniga. Neist on läbi käinud paljude põlvkondade muusikud ja need on olnud väga olulised lisandused pilliõppe igapäevale.Vestlesime hilissuvel ühe sellise sündmuse – “CelloFest Estonia“ eestvedaja Helen Otiga, kes on aktiivne ja viljakas tšelloõpetaja Türi muusikakoolis ja kelle klass on aastate jooksul kasvanud juba väga suureks. Tänavune festival toimus 13.–17. augustini. Tunde olid kutsutud andma neli tippnime: Marcel Johannes Kits, Theodor Sink, Indrek Leivategija ja Johannes Välja. Õppetöö sisse mahtusid suur kontsert Türi kirikus ja suvekooli lõppkontsert 17. augustil Arvo Pärdi keskuses.
Kuidas sai “CelloFest Estonia” alguse ning millistest vajadustest ja soovidest sai see ellu kutsutud?
Helen Ott: Olen olnud erinevate keelpillidele suunatud suvekoolidega seotud ligi 25 aastat, aga päris tšellokeskset suvekooli polnud seni keegi korraldanud. Proovisin aja jooksul panna kõrva taha kõik korralduslikud head ja vead ja kui avanes võimalus hakata sellist kooli tšellistidele tegema, haarasin võimalusest. Nii saidki neile suunatud suvekoolid alguse 12 aastat tagasi ansamblipõhise “C-JAM Cellofestiga”, mis toimus kümme korda. Sinna oli alati palju soovijaid ning sisu ja maht arenes igal aastal üha paremaks ja suuremaks.
Kuna noorte tšellistide mängutase on aastate jooksul hüppeliselt kasvanud ja vajadus individuaalse lähenemise järele muutunud esmatähtsaks, pidime suvekooli sisulist suunda kardinaalselt muutma. Leidsime, et eriti inspireeriv oleks kutsuda kokku noorema põlvkonna tšellotalente, kes oleksid õpilastele suurepäraseks eeskujuks ning samal ajal saaksid ise korraliku õpetamiskogemuse. Regionaalsest seisukohast on ka eriline, et sellise kaliibriga muusikud üldse väikestesse kohtadesse tulevad ja seeläbi saame populariseerida oma eriala.
Noortele oleks see samuti korralik motivatsioonilaks olla koos parimate tšellistidega viis päeva hommikust õhtuni. Näha, mismoodi näeb välja “päris” tšellisti rutiin, milles on palju harjutamist, kuid mida hoitakse tasakaalus muude tegevustega: sportimine, jalutuskäigud looduses, vestlused, muusika kuulamine jm.
Kui palju “CelloFestile” osavõtusoove tuli?
Lisaks suvekoolile olen seotud olnud pea 25 aastat ka Tartust alguse saanud “Eesti noorte tšellistide festivaliga”, mida tehes oleme näinud, kui palju on tšellomängijate arv igal aastal kasvanud. Esimestel aastatel oli meil 50–60 sooviavaldust, nüüd juba enam kui 120, kellest tuli valida 100, et ühel päeval 8 tunni jooksul kõik osalejad saaksid esineda. Nende noorte järgi ongi hea jälgida erialasiseseid arenguid ja seda, millist suvekooli õpilastele vaja on.
Suvisel “CelloFestil” on kõigil osalejatel iga päev üks pillitund ilma kontsertmeistrita ja teine kontsertmeistriga, mitu tundi individuaalset harjutamise aega ning kõik mängivad tšelloorkestris, mida ka sel aastal vedas Johannes Välja. Kolmanda päeva lõpus valime, kes mis teosega kontserdil esinevad.
Kes oli “CelloFesti” kontsertmeister? Tööd oli tal kindlasti palju.
Meie kontsertmeister oli Lea Leiten. Tööd oli tal tõesti väga palju ja tema noodimapp ikka tõsiselt paks. Selliste võimetega kontsertmeistreid palju pole. Lea on lihtsalt nii hea ja kogenud, sellepärast palusimegi teda.
Kas tunnid toimusid Türi muusikakooli ruumides?Kogu töö käis muusikakoolis. Elamine oli meil Lokuta puhkekeskuses, buss viis ja tõi iga päev, olime kogu aeg kõik koos selles muusika “mullis”. Tundide kõrval oli veel erinevaid tegevusi ja siis muidugi kontserdid.
Mis pilt osalejatest avanes, kust lapsed tulevad?MUBAst oli seekord osalejaid 7: Egle Villems, Arseni Kissin, Miko Marius Onni, Elis Kirsman, Karl Aleksander Siitan, Mihkel Velmet ja Tristan Ilves. Heino Elleri muusikakoolist 6: Siim Rehema, Kotred Paide, Mari Ellen Lutsar, Maali Toots, Elise Zinovjev, Karl-Markus Trumm. Türilt 6: Keiti Viilip, Ketren Viilip, Anni-Adele Eidemiller, Mia Martha Aasaväli, Karl Märten Aren ja Karola Lee Aasavelt. Tallinna muusikakoolist Oleksandr Lebediev, Pärnu muusikakoolist Kaspar Vaikmaa, Rakvere muusikakoolist Paul Saamot, Kuressaare muusikakoolist Lootus Niit ja Richard Heinrich Laht Hispaaniast Marbellast Swansi rahvusvahelisest koolist, aga ta on varem Tartu Elleri muusikakoolis õppinud. Nende noorte õpetajad on Mart Laas, Reet Mets, Ardo Västrik, Toomas Velmet, Maris Vallsalu, Kaia Tambi, Joel Nachtigall ja mina.
Mitmed juba teada noored tšellotalendid seekord ei osalenud, nii et väga häid noori tšellomängijaid on meil palju. Kokku 24 last, rohkem ei mahu, et igale õpilasele jaguks ikka korralikult tunde. Soovime, et “CelloFest” ei muutuks ainuüksi eliitkoolide ürituseks, vaid et pääseksid ligi ka teiste koolide õpilased. Lapsed arenevad ju erinevalt. Mõni on väiksena väga hea, teine läheb aga hiljem lahti. Neile, kes osalema ei mahtunud, oleme ikka öelnud, et tulge järgmisel aastal, vaadake veel õpetajaga repertuaar üle, katsume koha leida.
Kuna kursustel toimub kõik n-ö kiirendatud korras, siis peavad lapsed olema valmis palju iseseisvalt harjutama. Peale tundi tuleb minna kohe mängima, et järgmiseks päevaks oleks juba asi edasi arenenud. Selleks oli meil ka harjutus-coach, Kärt Rannik, minu endine õpilane. Samuti aitasime Reet Mets ja mina neid õpilasi, kellega oli vaja natuke rohkem tegelda ja abistada harjutamisel.
Räägime veel ka neist neljast tšellostaarist – Marcel Johannes Kits, Indrek Leivategija, Theodor Sink ja Johannes Välja, kes kursustel tunde andsid.
Johannes Välja tegutseb Soomes ja on suurepärane kaasaegse muusika spetsialist, ansamblist ja meie suvekoolis tšellistide orkestri juhendaja, oma soojuse ja sõbralikkusega väga toetav õpetaja. Ta on õppinud pikka aega Müncheni muusika- ja teatrikõrgkoolis ja lõpetanud seal ka magistratuuri.
Marcel Johannes Kits ei vaja ilmselt tutvustamist, kuid meie festivali seisukohast on tegemist ääretult sõbraliku, inspireeriva, noori julgustava ja muheda juhendajaga.
Theodor Sink on ERSO kontsertmeister ja suurepärane ning tundlik interpreet. Temas on väga tugev pedagoogisoon ja enesele ilmselt teadmatagi on ta mitmeid noori imeliselt mõjutanud olema palju enesekindlam, julgem ja isikupärasem.
Indrek Leivategija tegutseb Saksamaal Bambergi sümfoonikute soolotšellistina ja on ERSOs külaliskontsertmeister. Ta on Eestis enne ka meistrikursustel juhendajana töötanud. Tema pedagoogilised oskused on ka väga head.
Mis laadi repertuaari kursustel kuuleb?
Võiks öelda, et seinast seina ja väga nõudlikke lugusid. Paljud noored on väga head mängijad, kes juba 14–15-aastaselt esitavad suuri kontserte. Näiteks tšellistide üks kõige armastatum kontsert, Haydni tšellokontsert C-duur oli viiel õpilasel. Palju on Bachi soolosüite kuni 6. süidini välja. Virtuoosset repertuaari Goltermanni ja Popperi sulest. Boccherini tšellokontsert, Tšaikovski “Pezzo capriccioso”. Ka kaasaegset muusikat armastatakse üha rohkem mängida – nemad suunasime rohkem Theodor Singi ja Johannes Välja juurde, kes on uuema repertuaari head tundjad.
Teie tšelloklass Türi muusikakoolis on üks tähtis paik, kust meie noored mängijad välja tulevad. Milline on noorte huvi tšello kui pilli vastu?
Ma olen ise Reet Metsa kasvandik, õppisin tema juures Tartus Heino Elleri muusikakoolis eelklassist alates kuni kooli lõpuni. Ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia tegin läbi Tartus– sel ajal oli EMTA-l Tartus filiaal. See oli tegelikult väga hea variant, mida nüüd kahjuks enam pole. Enne Türile tulemist töötasin Vanemuise sümfooniaorkestris, Elleri muusikakoolis, Tartu I muusikakoolis ja Põltsamaa muusikakoolis, kõigis samal ajal. Niimoodi olin üsna üle töötanud. Ja kui mulle 2008. aastal pakuti Türi muusikakooli tšelloklass luua, siis arvati, et eks see üks nišiasi on. Nägin ise, et see on võimalus teha natuke vähem tööd, et jääks aega veel õppima minna (Tartu ülikooli magistrantuuri) ja niisama elu nautida. Aga Türi tšelloklass kasvas iga aastaga. Tegime lisaks igapäevasele õppetööle igasuguseid projekte nii lastele kui õpetajatele (Eesti Muusikaõpetajate sümfooniaorkester). Kõik projektid kippusid aina suurenema. Tänaseks on meil Türil nii palju tšelloõpilasi, et tööl on kaks õpetajat – lisaks mulle Türi muusikakooli vilistlane Kärt Rannik, ja nädalasse ei taha tunnid kuidagi ära mahtuda.
Kuna väikeses linnas oli üldine teadmine tšello ja ka laiemalt klassikalise muusika osas üsna ahtake, siis oleme pidanud kogu aeg tegelema sellega, et olla pildil, et pilliõppimine oleks tavainimesele arusaadav ja õppijad ise tunneksid, et nad saavad olla osalised milleski erilises. Erinevus eliitmuusikakoolidega (MUBA, Elleri kool) ongi selles, et meie õpilastel puuduvad klassikalise muusikaga seotud eeskujud või pereliikmed. Selle keskkonna peab muusikakool ja pilliõpetaja ise looma.
Türi muusikakool tegutseb väga heades tingimustes, 2008. aastal ehitatud kultuurikeskuse juures asuvates avarates ruumides.
Meil on tõesti head tingimused: meil on kaks saali, on kooli oma õpilaste puhkpilliorkester, mida kutsume mini-sümfiks. On väikeste keelpilliorkester ja suurte keelpilliorkester. Puhkpilli- ja lööpillimängijad käivad linnaorkestris mängima. Orkesterid juhendab Ants Oidekivi, ta on seda pikalt teinud, ta on tõeline maa sool.
Kuidas hindate tšellomängijate arvukust ja üldist taset Eestis? Kuidas huvi on?
Usun, et õppijaid on praegu nii palju, kui õpetajad ära suudavad koolitada. Probleem on pigem vastupidine, puudu on pigem õpetajaid. Mitmetes koolides õpetajat üldse pole või ta on ülekoormatud. Tavaline on see, et sõidetakse mitme kooli vahel ja erinevatesse linnadesse.
Noorte huvi tšello vastu on aga aasta-aastalt kasvanud. Eelmisel õppeaastal õppis tšellot umbes 260 noort. Kui meil suudetaks pilliõpetajaks õppimine piisavalt atraktiivseks kujundada, tuleks ehk ka õpetajaid juurde, et kõik lapsed saaksid oma kodukohas lemmikinstrumenti õppida.
Üldiselt tundub mulle, et tänapäeva õpetaja peabki oma eriala piisavalt osavalt “müüma”, et see noortele korda läheks. On ju palju kergemaid asju, millega tegeleda ja tulemust on võimalik kiiremini saavutada. Meie missioon peakski olema näidata pillimängu erinevaid tahke ja teha koostööd teiste tugevamate koolidega, õpetajatega, oma ala tippudega ning suunata ja õpetada nautima ka muid kultuurilisi väärtusi.
Milline on teie pilgu läbi Eesti tipptšellistide tase rahvusvaheliselt? Kes on teie oma lemmiktšellistid?Minu arvates on tase väga hea. Enamus noori, kes välismaale õppima on läinud, on leidnud seal hea töö ja muusikalised väljakutsed. Õnneks mõned tulevad oma oskuste ja teadmistega ka tagasi, kasvõi ajutiselt, ja see teeb eriti rõõmsaks. Viimane on väga vajalik meil praegu õppivatele noortele, kes alles oma sihte seavad.
Kuna viimastel aastatel tegelen just noorema põlvkonna mängijatega, siis naudin eelkõige nende ägedate interpreetide isikupäraseid esitusi ja kohtumisi nendega. Samuti elan kaasa naistšellistide käekäigule, kuna neid pole just palju, aga mõned siiski: Hayoung Choi, Sol Gabetta, Anouchka Hack jt. Praegu õpib palju väga heal tasemel noori tšellotüdrukuid, nii et loodame neist kunagi veel palju kuulda.
Kui eespool kõlas, et kursustele oli palju soovijaid ja kevadisel festivalil osalejaid, siis tundub isegi üllatav, et tšelloõpetajatest on meie muusikakoolides jätkuvalt suur puudus ...Eks see on ka üks põhjusi, miks me oma festivale teeme. Ega need õpetajad iseenesest kuskilt ei tule. Lisaks on tšello eriala küllaltki kallis, kuna instrumendid, tarvikud ja kõik muu on väga kulukas. See käib väiksematele koolidele lihtsalt üle jõu. Kui praegu keegi olemasolevatest õpetajatest “ära kukub”, näiteks kui mõni noor meesõpetaja läheb kaitseväkke või keegi vahetab kohta, siis on kohe suur lünk. Õpetajate vanus on ka teinekord juba päris kõrge ja siis ei ole imeks panna, kui nad lõpuks ütlevad: lihtsalt ei jaksa enam sõita. Aga noori tuleb väga näpuotsaga peale ...
Ei taheta ju väikematesse kohtadesse tööle minna ...
Enda kohta võin küll öelda, et olen Tartust pärit ja seal pikalt elanud, aga siin Türil on mul palju vabamad käed tegutseda. Väga palju sõltub tööandjast. Meie direktor väga tahtis mind siia ja nägi selle nimel vaeva. Nüüd olen Türil olnud juba 17 aastat, saan siin kõike teha, mida soovin. Igati tullakse vastu, ka finantsiliselt. Kunagi ei öelda ei, vaid leitakse lahendus – kui mul on vaja pille või midagi muud. Direktor Silja Aavik leiab need võimalused.
Meie koolis on päris palju noori õpetajaid. Kõige vanem pedagoog on meil 80 ja kõige noorem 23. Sügisest tuleb veel üks noor õpetaja kromaatilist kannelt õpetama. Need noored on tulnud kõik meie isiklike kontaktide kaudu.
Peab olema läbi mõeldud, kuidas kompenseerida sõitu mitme koha vahel või millega saaks meelitada noort sellisele töökohale. Pakkumine peab nii hea olema, et noorele inimesele sobiks, oleks mugav ja võimalusterohke. Talle peavad lihtsalt olema loodud parimad tingimused.
