Search

Arutlusi ansamblilaulust. Intervjuu Paul Hillieriga


Paul Hillier. FOTO PRIMEPHONIC

Kohtusin Paul Hillieriga 2001. aastal, kui ta asus tööle Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendina. Sealt alates on meie koostöö jätkunud tänaseni. Olen Hillieri ansambli Theatre of Voices laulja, kaheksa aastat Hillieri juhitud Porto Casa da Musica kammerkoori koormeister ja laulja, samuti olen nii laulja kui koormeistrina teinud koostööd ka kõigi teiste Hillieriga seotud kollektiividega. Pea 20 aasta jooksul on olnud väga huvitav jälgida Hillieri tööd ja oleme pidanud maha tuhandeid põnevaid vestlusi. Kuigi ta on juhatanud erinevaid koosseise ja vajadusel saab hästi hakkama kõigiga, avalduvad tema kõige erilisemad küljed just oma lauljatega töötades. Lauljana oskab ta väga hästi anda vokaalset nõu, tagasihoidliku inglasena oskab õigesti toetada ja juhendada psühholoogiliselt keerulisi muusikuid. Imetlen väga tema muusikatundmist ja oskust kokku sobitada pealtnäha ootamatuid teoseid mõjusalt toimivaks ja ühtseks kavaks ning eriti imelist taju uue muusika interpreteerimisel, kus ta justkui mingi panoraamvisiooniga suudab uskumatult kiiresti haarata ja tunnetada uudisteose vormi ja ideed. Alloleva intervjuu tegin Hillieriga Portos 2019. aasta novembris, kui oli käsil Hillieri viimane projekt Porto Casa da Música kammerkooriga, kelle peadirigent ta oli olnud kümme aastat.


Iris Oja: Oled eluaeg tegelenud põhiliselt ansamblilauluga, nii laulja kui juhendajana. Miks just vokaalansambel? Mis sind selle juures köidab?


Paul Hillier: Mulle meeldib soololaul ka, ansamblis laulmine on minu jaoks nagu laiendatud soololaul. Ma olen alati nautinud laulmist grupis või ka lihtsalt sõpradega, ka poplaulu või lihtsalt harmoniseerimist. Panin tähele, et kui ma piisavalt keskendun, suudan harmoniseerida ka loo, mida ma ei ole kunagi varem kuulnud, lisada bass või ka kõrgemaid hääli. Mulle lihtsalt meeldib mitme häälega muusika tegemise idee. Ilmselt sealt kõik alguse saigi, kasvades edasi läbi kuulamiskogemuse, kui kuulsin mõningaid lugusid, mis mulle väga meeldisid, mida laulsid inimesed, kes tõesti oskasid laulda. Nii hakkaski kõik selles suunas edasi liikuma. Eks ma tahtsin olla ka soololaulja, nagu kõik teised, ometi ei lakanud ma kunagi ka ansamblilauluga tegelemast. Kuni see lihtsalt kasvas üle kõige muu.


I.O.: Kas sa naudid teiste instrumentidega koos musitseerimist sama palju kui teiste häältega koos laulmist?


P.H.: Eks see on tõesti veidi erinev, loomulikult oleneb ka instrumendist ja mängijast. Ega ma täpselt ei tea, töötan enamasti ikkagi ainult lauljatega, nii et kui instrumendid lisanduvad, on see kena vaheldus, ehkki ma ei ütleks, et ma seda eelistan. Ma naudin seda, kuna ei tee seda liiga sageli, ent enim olen ma siiski huvitatud inimhäälest.


I.O.: Minu jaoks on ansamblis lauldes väga huvitav, kuidas erinevad hääled hakkavad koos vibreerima. Töötada võimalikult täpse häälestuse kallal, jõuda kogu grupiga samale häälestusele, nii vokaalselt kui mentaalselt.


P.H.: See kõlab ehk veidi üleolevalt, aga omal ajal ei pidanud ma palju sellistele asjadele mõtlema. Meil olid grupis lihtsalt sellised inimesed, et häälestusime ja püsisime hääles enamasti niigi. Häälestumine võib muidugi tähendada erinevaid asju, täiesti erinevalt laulvad hääled siiski kokku ei sobitu, nad ei harmoneeru. Kuigi nad võivad kõlada huvitavalt, aga see tähendab hoopis midagi muud.

Ma mäletan, kui me Hilliard-ansambliga alustasime, oli meil igaühel muidugi väga erinev häälekarakter, me ei laulnud sugugi kõik ühtemoodi – ja see ei olnud sugugi probleem, sest me kuulasime üksteist. Nii me saime kasutada erinevate häälte erinevaid kõlasid muusikaliselt olulistel eesmärkidel. Mu meelest see oli palju huvitavam.


I.O.: Olen sageli kuulnud kasutatavat ingliskeelset sõna blend häälte sulandumise kohta. Paljudes koorides püüavad lauljad oma hääli teistega hästi kokku sulatada, kaotades selle juures enda hääle iseloomu ja kõla. See ei tundu mulle päris õige tee, ettelaulmistel me valime lauljad ju just nende hääle- ja ka isikuomaduste pärast.


P.H.: Ma vist sellisele sulandumisele üldse ei mõtlegi, pigem keskendun neile elementidele, mis kokku selle blend’i moodustavad. Näiteks häälestumine. Ja vabandust, aga ka vibraato määr. Ning üldse ka laulutehnika. Need peavad olema ühenduses, omavahel liidetud kogu instrumendi ulatuses, olgu selleks siis üks laulja, vokaalansambel või suur koor. Laulja ei saa laulda kogu aeg ühtemoodi, muutmata kunagi artikulatsiooni. See lihtsalt kõlab halvasti ega kõla kokku ülejäänud instrumendiga. Ilmselt kui kõik laulaksid täpselt samamoodi, tekiks teatav ühtsus, nii-öelda blend, aga sellepärast ma ei tahakski seda sõna üldse kasutada.

Mul paluti kord rääkida blend’ist koorimuusikas. Alustuseks ma ütlesin, et ma ei tea, mis see on ja et see ei paku mulle ka huvi. See pole muidugi täielikult tõde, ma tean, et selle all mõeldakse tavaliselt erinevate elementide käsitlust, millest üks on kindlasti ka õigete nootide tabamine, laulmine üheaegselt ja ühesuguse häälestusega, ja üldiselt ka sarnase tekstitajuga. On teatavad asjad, mis on muusikaliselt olemuslikult tähtsad, minu jaoks algab kõik intonatsioonist. Samuti ka stiilitunnetus, ja kuidas täpselt neid noote laulda nii, et see on laulja häälele loomuomane, mitte kahjustav – kõik see kokku ongi musikaalsus. Ükskõik, kas sa mängid viiulit või laulad, sa pead olema muusikas ühendatud teiste inimestega – kui muusika just ekstra midagi muud ei nõua. Võib ka olla nii, et erinevad häälegrupid teevad erinevaid asju, nad ei ole omavahel nii selges seoses, ent ometi on olemas nii suur kõiki häälerühmi ühendav tekstuur kui ka eraldi iga häälerühma sisene tekstuur, nii et kõik kokku kõlab väga huvitavalt.


I.O.: Ma kardangi, et selle sõna sellises kontekstis kasutamine võib lauljad kergesti valele arusaamale juhtida ja nad unustavad kasutada oma instrumenti endale omaselt, püüdes sulanduda ühtsesse anonüümsesse helimassi.


P.H.: See on tõsi. On väga kena kuulda koori või ansamblit, kes on juba mõnda aega koos laulnud, kõlamas väga ühtselt. Siis võiks öelda küll, et neil on hea blend, aga see ongi selle tulemusena, et neil on ühtne häälestus, stiilitunnetus jne. Mitte et nad püüaksid üksteist matkida või kõlada nagu naaberlaulja, see blend koosneb teistest elementidest.


I.O.: Nii et kui sa ütled sopranitele “Sing for God’s sake!”, peaksid nad siiski korralikult laulma oma pilli ja hääle eripära kasutades, mitte üritades blend’i taga ajades taustamuusikat teha, vaid olema vaimselt ühel lainel ja leheküljel, omama üht eesmärki, keskendunult antud hetkel ja ruumis koos.


P.H.: Just. No näiteks meil ühes ansamblis on kaks sopranit, kes ei saa kõrvuti laulda. Nad on sõbrad, aga häälestuvad täiesti erineval moel, kumbki mitte liiga hästi, aga seejuures erinevalt. See on tõsine probleem, nii et me püüame alati kedagi sinna vahele panna. Tegelikult on kõik justkui niivõrd lihtne – oluline on häälestumine, vibraato ulatus ja tihedus, stiil, ja see, kuidas sõnu hääldada.


I.O.: Siin on suur osa ka laulukoolil. Näiteks kui sa tulid Eestisse EFK peadirigendiks, oli meie toon kahtlemata hoopis erinev inglise kooride omast. Meie laulukool ja ka -traditsioon on siiski väga teistsugune. Kui me üritaks kõlada nii, nagu nemad, kaotaksime enamuses ilmselt küllalt ruttu hääled.


P.H.: Kui mina selle koori juurde tulin, oli enamik lauljaid seal koos laulnud juba aastaid, nii et nad tahes või tahtmata kippusid kõlaliselt üksteisega sarnanema. Ma ütleksin, et EFK sulandus väga hästi, aga täiesti teistmoodi. Tõepoolest, üks põhjusi, miks mulle meeldis nendega töötada, oli nende kõla, mis oli tunduvalt ümaram kui kõigil inglise kooridel. Eriti sopranid võisid küll kõlada väga puhtalt, ent ometi täiesti erinevalt inglise koorisopranitest. Kui häälestumine kõrvale jätta, siis eesti sopranite toon on kindlasti huvitavam.


I.O.: Sa rääkisid kunagi ka sellest, et sõltuvalt keelekeskkonnast ja laulja emakeelest on ka vokaali positsioon rahvuseti erinev.


P.H.: Nii see on, sellepärast ma oma grupis eelistangi kasutada erinevast rahvusest lauljaid. Ma panen teadlikult kokku inglise ja mitte-inglise lauljad, saades nii parima mõlemast kultuurist. Inglise lauljatele tuleb samuti kasuks nende harjumuslikust keskkonnast eemalduda nii vokaalselt kui ka näiteks esituskultuuriliselt. Inglise lauljad on tegelikult väga kirglikud ja emotsionaalsed muusikud, lihtsalt see ei paista laval alati kõigile välja.

Mina olen õppinud ja töötanud väljaspool Inglismaad, see on mulle kõvasti kasuks tulnud. Mõnikord tekib küll tunne, et oh God!, neil läheb õppimisele nii kaua aega, ent samas kui õppimiseks kulutatakse palju aega, siis treenitakse lugu ka hääle sisse. Tulemuseks oskavad nad seda laulda paremini kui mõni inglane, kes võiks loo juba esimene kord perfektselt ette kanda ega veedaks iial nii pikka aega ühte lugu harjutades.


I.O.: Minu meelest on aeg muusika sünnis üks olulisemaid komponente. Kogu maailmas lühendatakse kavade ettevalmistamise aega, sest saab ju ka kiiremini. Siis kõlab laval informatsioon, mida loetakse noodist nagu ajalehest. Pikki proove ei peagi ju pidevalt tegema, aga esimese ja viimase proovi vahel peaks muusikutel olema aega materjali üle mõelda ja seda mõtestada, et paremini tajuda, mida nad võiksid käesoleva looga öelda. Muusika on muusikuga ju kogu aeg, isegi kui ta selle peale ei mõtle. Sageli just neil settimise aegadel tekivadki selgemad arusaamad.


P.H.: Olen täiesti nõus.


I.O.: Ka ansamblites ja koorides on individuaalne muusikalise mõtte väljendamine siiski väga oluline, isegi kui see pole tingimata täpselt sama, mis naabril. Sageli ootab koorilaulja, et dirigent tuleb ja näitab, mida ta soovib, muusikul endal justkui ei tohikski mingeid mõtteid olla. Ehk kardetaksegi, et ei tule välja naabriga ühtemoodi, ja siis igaks juhuks ei tehtagi ise üldse midagi.


P.H.: Jaa, aga nad ehk ei peagi alati teineteisega ühtemoodi tegema! Eks see oleneb muidugi pisut ikka ka muusikast, aga eriti väiksemates koosseisudes on ikka iga laulja isiklik tunnetus ja sellel põhinev materjalikujundus väga oluline. Eks see sõltub ka lauljatest, mida nad üldse suudavad teha ja kas see, mida nad välja pakuvad, ongi üldse huvitav. Ning ka teksti hästi tundes võib juhtuda, et see ei peegeldu laulmisviisis. Eks kõigele saab erinevalt läheneda, küsimus on vast doseerimises, sest väga lihtne on kalduda liialdustesse. Kui jällegi liiga püüdlikult teksti esile tahta tuua, võib tulemusena iga silp eraldi rõhutatud saada ja mõju on hoopis vastupidine.


I.O.: Kindlasti on veenvaks muusikaliseks kujunduseks vaja ka süvitsi tunda käesolevat teost ja teada, mis toimub teistes häältes.


P.H.: Tahaks tõesti, et ka koorilauljad julgeksid olla kogu aeg vabamalt musikaalsed. Mina kahtlemata eelistan lauljaid, kel on endil midagi pakkuda ega laula tühjalt nagu valge paber, oodates, et dirigent ütleb, millise kujundi sinna peaks tegema. See on täiesti vale arusaam. Siin on kõik ühendatud jällegi tekstiga ja muusikalise tausta ja stiiliga – neid asju peab lihtsalt teadma. Eriti näiteks renessanssmuusikas peab ikkagi tõesti mõistma, miks asjad on nii nagu nad on, ja kuidas see kõik töötab. Ega olegi ju üht kindlat viisi, kuidas midagi peaks tegema, aga mida enam teatava repertuaariga tegelda, seda loomulikumalt mõistetavaks ta muutub. See arusaamine tuleb kogemise, kuulamis- ja laulmiskogemuse kaudu ning ka lihtsalt üldkultuurilist tausta lugedes. Ega see jah lihtne ei ole, et lauljalt eeldatakse sellist teadlikkust kõikide ajastute kohta, aga ansamblilaulja peab oskama laulda erinevates stiilides. Tõesti hästi suudavad seda teha vähesed, aga nad on siiski olemas.


I.O.: Niisiis, kuidas saada heaks ansamblilauljaks? Kas selleks saab õppida? Minu meelest on ansamblilaulja küllaltki kindlat tüüpi isiksus.


P.H.: Ega siin ühest vastust ju pole ... No kõige olulisem on seda lihtsalt teha. Kes soovib saada heaks ansamblilauljaks, peab eelkõige leidma võimalusi erinevates ansamblites osaleda, eelistatavalt väiksemates gruppides, mitte suurtes. Sest mida enam sellega tegelda, seda rohkem saab ju õppida. Ja kui keegi loob täiesti uue ansambli, valib sinna lauljad ja nii edasi, siis hästi oluline on võimalikult palju esineda. Kui ei esineta, siis ka ei areneta, nii et seda peaks tegema tõesti palju.

Enesestmõistetavalt peaks ennekõike inimene olema huvitatud muusikast ja soovima töötada teiste inimestega koos, mitte ainult iseennast väljendama.


I.O.: Ansambli- ja kammerkoorirepertuaar on samuti väga spetsiifiline. Tänapäeval on meil väga palju uut muusikat, aga ka varast ja kõike, mis sinna vahele jääb, nii et on, millest valida.


P.H.: Minu meelest on kõige huvitavam uus muusika. Kahjuks paljud inimesed ei taha seda kuulda, aga see on iseasi.


I.O.: Kas sa pead silmas, et seda on huvitavam õppida ja laulda kui seda kuulata?


P.H.: See on uskumatu, mida viimase saja aasta jooksul kirjutatud on. On väga palju huvitavat – ja väga palju jama ka. Näiteks 1970-ndatel kirjutati palju väga keerukaid teoseid, tavaliselt olid need loodud üle kolmekümne lauljaga raadiokooridele. Mitte keegi, kel mõistus vähegi peas, ei hakka neid tänapäeval esitama. Muuseas ka sellepärast, et neid koore enam ei eksisteeri. Koorid lähevad järjest väiksemaks, tänapäeval on väga vähe üle 20 lauljaga profikoore. Selle põhjuseks on ühest küljest raha, rohkem lauljaid pidada läheb liig kulukaks. Ajapikku on taibatud, et tegelikult saab hea grupi moodustada ka hulga väiksema koosseisuga. Tänapäeval on juba 16 lauljat arvestatav koori suurus, millega saab esitada enamust kammerkooride repertuaari, ja suurema koosseisu jaoks saab alati lisalauljaid võtta.

Loomulikult on ka tänapäeval loojaid, kes kirjutavad ülimalt keerulisi teoseid väga suure hulga häälte jagunemistega. Sinna on sisse kirjutatud ka pikk kahenädalane prooviperiood, võibolla isegi kaks proovi päevas, nagu BBC standard oli siis, kui mina veel seal olin. Mu meelest see on absurd. Enam seda ei tehta ka, võibolla vaid Saksamaal või mõnes sellises kohas.


I.O.: EFKs on proovid iga päev, mis annab võimaluse korralikult ette valmistada kõik kavad.


P.H.: See on suurepärane, sellepärast nad nii head ongi. Muidugi on see luksus.


I.O.: Kuhu koorid tänapäeval edasi liiguvad?


P.H.: Seda on raske öelda. Põhihäda on see, et üldiselt inimesi koorimuusika lihtsalt ei huvita. Inimesi, kes pole kunagi koorikontserdil käinud, on sinna väga raske saada. On suur oht, et nad kuulevad halba ettekannet ja see mõjutab nende suhtumist. Muidugi on ka häid koore, aga asi polegi ainult selles, kuidas koorid kõlavad, vaid ka selles, kuidas nad laval välja näevad ja käituvad. Raske on koore vaadates mitte igavust tunda, sest enamasti lauljad ei paista taipavat, et publik neid vaatab. Ma tean ka väga häid inglise ansamblilauljaid, kes ei näita iialgi isegi ivakest kaasatust oma esinemisse. Nad ei esinegi mitte kunagi, nad lihtsalt toodavad, mida neil palutakse teha.


I.O.: … mis on isegi juba imeline oskus …


P.H.: Loomulikult. Kontrastina sellele peab dirigent mõnelt teiselt tähelepanu lausa nõudma, aga vähemalt on ta täis energiat ja ta esineb publikule. Mõnikord hästi, mõnikord halvasti, aga ma eelistan tõesti sellist probleemi sellele, et laulja toodab fantastilist tooni, takerdudes ometi mingi piiri taha, millest ta kaugemale ei lähe.




PAUL HILLIER (s 1949) – dirigent ja laulja (bariton); eelkõige vana- ja nüüdismuusika spetsialist.

  • Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiline juht ja peadirigent 2001–2007.

  • Hilliard Ensemble (1974) kaasasutaja ja dirigent kuni 1990.

  • Ansambli Theatre of Voices (1990) asutaja ja dirigent.

  • Al 2003 Ars Nova Copenhagen peadirigent ja al 2008 Iirimaa rahvusliku kammerkoori peadirigent ja kunstiline juht.

  • Porto Casa da Música kammerkoori (esimene) peadirigent 2009–2019.

  • Töötanud Bloomingtonis Indiana ülikooli vanamuusika instituudi direktorina.

  • Avaldanud arvukalt artikleid. Kirjutanud ka raamatuid, sh Arvo Pärdist (1997), mis oli esimene ingliskeelne raamat Pärdi kohta.