Tähendused ja puudutused. Arvo Pärdi muusika Carnegie Hallis
- Jonas Tarm, helilooja
- 12 minutes ago
- 9 min read
Arvo Pärdi kontserdid Carnegie Hallis tõid vaikuse ja keskendatuse atmosfääri New Yorki – maailma ühte mürarohkemasse linna. Eestis oleme seda atmosfääri kogenud, see on meile tuttav, aga siin on selline õhkkond pigem haruldane. Newyorklastel on alati kiire, eriti Manhattanil, kus Carnegie Hall paikneb. Publik on kriitiline, niisamuti ka kontserdiarvustajad, ja on öeldud, et kontserdil olles mõtlevad nad juba, “kuidas oma metroorongile jõuda”. Metrood oli kuulda ka neil kontsertidel, aga see lasi meil veel paremini mõista, kuhu see rahu oli toodud.
23. ja 24. oktoobril kuulas Arvo Pärdi 90 aasta juubelile pühendatud kontserte Carnegie Hallis ligi 3500 inimest. See oli ajalooline hetk – Carnegie laval oli suurim arv Eesti muusikuid kui kunagi varem. Eesti Festivaliorkester (EFO) Paavo Järvi juhatusel, Hans Christian Aavik koos staarviiuldaja Midoriga, pianist ja helilooja Nico Muhly ning teisel päeval Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja Tallinna Kammerorkester (TKO) Tõnu Kaljuste juhatusel ja solist Maria Listra andsid unustamatud kontserdid, mis on saanud tunnustust ja kiitust sellistes suurtes ja mõjukates väljaannetes nagu New York Times, Wall Street Journal, New York Classical Review, tuntud kriitikult Alex Rossilt kultusväljaandes The New Yorker.
23. oktoobril toimunud Eesti Festivaliorkestri kontsert Paavo Järvi juhatusel oli väga hästi koostatud kavaga, mis andis suurepärase ülevaate Arvo Pärdi ulatuslikust heliloojakarjäärist. Muusikaõhtu algas vaiksete kellalöökide ja keelpillide pehmete sissetulekutega teoses “Cantus in memoriam Benjamin Britten” – see oli kõige sobivam algus rahutu New Yorgi publiku rahustamiseks. “Tabula rasas” soleerisid viiuldajad Hans Christian Aavik ja Midori ning ettevalmistatud klaveri partiid esitas helilooja-pianist Nico Muhly. Teose I osa “Ludus” esitasid solistid julgelt ja mänguliselt. II osa sai esinejatelt siira ja delikaatse tõlgenduse. Esitus pälvis juba osade vahel aplausi (osa publikust tõusis isegi püsti). Oli selge, et Aavik ja Midori mõistavad sügavalt seda Pärdi meistriteost.
Veel kõlasid “Perpetuum mobile”, “La Sindone”, “Aadama itk”, “Fratres” ja “Swansong”. Kontserdi lõpetas “Credo”, kus lisaks EFO-le tulid lavale EFK ja Trinity koor ning klaveripartii esitanud Nico Muhly. Selle suurejoonelise Pärdi muusikaga finaaliga jätsid ettekandjad publikule õhku küsimuse: kas valida headus või kurjus?
24. oktoobril Carnegie Halli Zankel Hallis toimunud EFK ja TKO kontsert Tõnu Kaljuste juhatusel tõi New Yorgi publikule Pärdi kooriloomingut. Zankel Halli akustika on kuivem ja vähema kajaga, kuid see saal andis kuulates lähema ja intiimsema elamuse, kus pehmed helid ja vaikus nende vahel olid üksikasjalikult kuulda. Lauljatar Maria Listra peen ja õrnalt esitatud “L’abbé Agathon” oli kuulda väga detailselt. Teose viimane kõrge noot oli esitatud sellise intiimse hoolikusega, et mõned kuulajad lausa ahhetasid imetlusest. Arvo Pärdi ühe lähima koostööpartnerina oli Tõnu Kaljustel koori ja orkestri peenekoeline toon suurepäraselt kontrolli all, selge kuju ja kulgemisega igas Pärdi meistriteoses, mille hulka kuulusid veel “Stabat mater”, “Magnificat”, “Te Deum” ja “Für Lennart in memoriam”.
Mõtteid lavalt
Tippdirigent Paavo Järvile on Carnegie Hall juba ammusest tuttav paik. Seekordne kontsert oli aga ka temale midagi erilist. “Kõik see, mis siin toimus, on meile midagi väga unikaalset. Oma maa orkestriga siin olla on eriline vastutus. Pärast sellist edu ja sooja vastuvõttu siin Carnegie Hallis olen absoluutselt kindel, et see on esimene samm selles suunas, kuhu me pürgime: tuua maailmalavadele pidevalt Eesti kultuuri ja eesti muusikat. Meie tõeline ülesanne on jõuda neile lavadele iga paari aasta tagant, et kõik usuksid: meie kvaliteet ja projektid on järjepidevad ja kõrgel tasemel. Loorberitele ei saa puhkama jääda. Praegu läks lahti esimene praoke suurest uksest. Edasi tuleb see veel laiemalt lahti teha!”
Carnegie Hallis Pärdi “Tabula rasas” koos maailmanime Midoriga särava solistidebüüdi teinud viiuldaja Hans Christian Aavik jagab oma tundeid ja mõtteid: “Näha kõiki neid plakateid seintel, kõiki neid nägusid, nimesid, kes seal on esinenud, oli vapustav tunne. Näha, mis ajalugu see on ja teadmine, et nüüd ka mina lähen sinna samale lavale. Kui suur uks lavale lahti läks ja avanes vaade saali, mõistsin, et see ongi nüüd see hetk, unistus, mis täitub. Ettevalmistuste ajal käisid muidugi peast läbi mõtted, et kuidas see kõik õnnestub, aga sel hetkel närveerimine kadus, selle jaoks ei olnud järsku enam ruumi. Olin kuulnud, et Carnegie Hallis ei ole kerge publik. Aga “Tabula rasa” II osas tundsin, et oleme ühel lainel, liigume sellel edasi. Ja kui Midori ütles pärast, et tal oli nii hea meel seda tuuri koos minuga mängida – see oli ka ülieriline hetk!
Kogu tuur Eesti Festivaliorkestri ja Paavo Järviga ning lõpuks Carnegie Halli kontsert pani mind taas mõistma, et suudan oma piire nihutada, ja ma tundsin seda iga kontserdiga. Sain aru, milleks olen võimeline, kui mulle võimalus antakse – ja et ka sellised lavad nagu Carnegie Hall ei ole sugugi kättesaamatud.”
Tippviiuldaja Midori räägib koostööst meie noore muusikuga: ““Tabula rasa” on teos, mis minu arvates muudab sinu suhet heliga ja seda, kuidas sa muusikat kuuled. Seda mängides tekib teistsugune olek, aga sa ei saa ka täielikult sellesse olekusse minna, sest siis sa eksid ära. Ma arvan, et Hans ja mina oleme seda lugu omavahel jaganud. Ja mul on vedanud, et olen saanud töötada kellegi sellisega nagu Hans, kes on alati nii pühendunud ja huvitatud ning pidevalt mõtleb kõige üle järele. Ta mitte ainult ei harjuta, vaid töötab intellektuaalselt. Me kuuleme erinevaid asju, püüame teineteisele reageerida ja tõesti koos muusikat teha. Ma hindan seda väga.”
Helilooja ja pianist Nico Muhly, kes esitas “Credo” klaveripartii, jagab oma läbielamisi: “Pärdi muusika on ka minu DNAs heliloojana. Kui mõelda sellisele teosele nagu “Passio”, mille alguses ja lõpus on need intensiivsed ümberpööratud heliread, või “Miserere”, kus on need apokalüptilised tintinnabuli kohad. Või kui võtame “Credo” – see on nii kummaline teos, üks kummalisemaid ja keeruline esitada. Nagu – ma ei saa aru, mis siin toimub! Nii et kui mulle tehti ettepanek mängida nii “Credos” kui “Tabula rasas”, ütlesin kohe jah!”
EFK laulja Marie Roos annab edasi oma Carnegie Halli laval kogetut esitaja poolelt: “See oli unustamatult vägev kogemus! Laval oli tunda, et siinne publik on teistsugune. Kui laulsime näiteks BBC “Promsil” Royal Albert Hallis, siis seal tekkis kohati lausa rockkontserdi tunne – lisalugu teatades kostsid publikust vile ja hüüded, kontserdi juurde käis valgus-show. Carnegie Hall on ikkagi konservatiivsem ja reserveeritum. Kuulajaskond on soe, aga väga kindel ja teadlik – küllap selletõttu ka kriitilisem. Esinejana pead sa vastutama, et kvaliteet oleks ka selle maja vääriline!”
Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerkoori ja Tõnu Kaljuste kontserdi solist Maria Listra, kes esitas Pärdi “L’abbé Agathoni”, avab oma interpretatsiooniteekonda selle teosega. “L’abbé Agathon” on inspireeritud loost, kus eremiit Agathon kohtub pidalitõbisega, kes vaga munka mitu korda proovile paneb. Lõpus selgub, et tegu oli Jumala ingliga. Maria Listra räägib: “Selle teosega on mul üks eriline lugu. Harjutasime “L’abbé Agathoni”, otsisime õiget lähenemist. Proovi kuulas ka Arvo, kes tuli vaheajal minu juurde ja ütles: lapsekene, see on ju naljalaul! Nüüd olen kõik need aastat filosofeerinud iseendas, miks ta niimoodi ütles ... Loomulikult ei tähenda see mingit lihtsalt nalja. Aga see tähendas ilmselt, et – jutusta lugu. Lihtsalt räägi see lugu ära.Eri ajastute, stiilide ja žanride muusikat esitades on Pärt selle kõrval midagi nii teistsugust. Siin ei saa hetkegi teeselda, midagi näidelda, pead olema absoluutselt siiras. Ja kui tuled teist tüüpi repertuaari juurest – just enne New Yorgi kontserti tegime koos Mihhail Gertsiga Tubina laulude kava festivalil “TubIN” – tagasi Pärdi, “L’abbé Agathoni” juurde, siis iga kord näed seda teost nagu uuesti, mingist uuest küljest!”
Muljeid saalist
Eesti presidendi abikaasa Sirje Karis jagab oma mujeid: “Minu esimene kokkupuude Arvo Pärdi muusikaga oli filmis “Ukuaru”, hiljem olen Pärdi loomingust osa saanud tänu oma abikaasa muusikahuvile. Mul on olnud ka au heliloojaga kohtuda. Nüüd Carnegie Hallis esimest korda olles oli see väga eriline, kui tohutu publik välja müüdud saalis püsti seistes meie eesti muusikutele ja heliloojale aplodeeris. EFO Paavo Järvi juhatusel, EFK ja TKO Tõnu Kaljuste juhatusel ja solistid puudutasid publiku südant, see oli selge. Olin vapustatud, kui Hans Christian Aavik ja Midori soleerisid “Tabula rasas” nagu võrdsed suured viiulikunstnikud. Kava oli suurepäraselt kokku pandud ja finaali “Credo” suur ja imeline. Teise päeva kontsert dirigent Tõnu Kaljustega mõjus jälle teisiti võluvalt. Oli väiksem saal, kõik kuidagi intiimsem ja isiklikum. Keset kontserti jõudis minuni see, et Kaljuste ei tunne hästi mitte ainult Pärdi muusikat, vaid ka suure helilooja hinge. Sellel kontserdil oli ta nagu ise kohal! Eriliselt jäi kajama “Te Deum”.
Noor dirigent Kasper Joel Nõgene oli tulnud Eestist spetsiaalselt kontserte kuulama. Ta ütleb: “Need kaks õhtut Carnegie Hallis näitasid, kuidas me väärtustame oma kultuuri, oma riiki. Ma pidin seda siin nägema! Kui istusin siin selles saalis ja “Tabula rasa” just lõppes, tundsin nii selgesti – meie oma muusikud, meie solistid, meie dirigendid esitavad seda muusikat just siin ja praegu. Tajusin, kui suur projekt see meie rahvale on.
Pärdi teostega hakkasin põhjalikumalt kokku puutuma Pärnus Järvi akadeemia õpilasena. Paavo Järvi on mu suur eeskuju ja oli erakordne saada osa siin EFO nii läbi mõtestatud ja sügavast interpretatsioonist. Samuti näha Tõnu Kaljustet juhatamas Pärdi muusikat EFK ja TKO ees. Kui veenvalt oli see üles ehitatud ja kui loomulik see oli. Siin mõistsin täie selgusega: selliste esituste poole peame noorte dirigentidena püüdlema!”
Välis-Eesti tuntud laulja ja kultuurimetseen Epp-Karike Jürima-Sonin on Pärdi muusika sügav hindaja ja esitaja. Arvo Pärdi keskuse pikaaegse toetajana pälvis ta 2023. aastal ka aasta kultuurisõbra tiitli. Oma suhtest Pärdi muusikaga ja Carnegie Halli kontsertide mõjust räägib ta: “Kui me abikaasaga Pärdi muusikat esimest korda kuulsime, hämmastas see meid ja mõtlesime, et see on üks kõige erilisem kogemus meie elus. Muusikuna olen ju elu jooksul suure hulga erineva muusikaga kokku puutunud, aga see oli midagi väga teistsugust.
Nüüd Carnegie Hallis kõike seda kuuldes olen kindel, et Pärdi muusikat on nüüdses maailmas, kus rahvad üksteisest eemalduvad, vaja rohkem kui kunagi varem. Me vajame koostööd ja see muusika ühendab. Inimesed ei käi enam kirikus, kadunud on usk, mis on meile andnud moraalse kompassi, aga me vajame seda kompassi ning Arvo Pärdi muusika meenutab meile seda. Eestile on kunst ja muusika alati olnud väga olulised. See ongi iga riigi identiteet. Mina muusikuna siin väljaspool Eestit olen viimased 45–50 aastat esitlenud eesti muusikat nii palju kui võimalik ja võtnud seda ikka ja jälle oma kavadesse. Arvo Pärdi kontsertide kogemus Carnegie Hallis oli uskumatu, aga see oli kaks päeva. Nüüd tuleks see muusika viia laiema publiku ette: see on meie inimliku eksistentsi jaoks oluline, et aidata üle elada raskeid aegu.”
Ameerika Ühendriikides 24 aastat elanud Ameerika eestlaste kogukonna juhtiv liige Merike Barborak kirjeldab, mida tähendas talle Pärdi muusika siin Carnegie Hallis: “See oli sügavalt liigutav kogemus. Sellised hetked loovad teadmise, et meie kultuur on elujõuline ja nähtav ka kodumaast kaugel. Need kontserdid on rohkem kui kultuuriüritus: see on sümboolne sillaehitus väikese Eesti ja suure maailma vahel. See tõi meie kogukonna kokku ja tuletas meelde, kui oluline on hoida oma kultuuripärandit, ning inspireeris jätkama tööd, mis hoiab meie keelt ja kultuuri elavana ka väljaspool Eestit!”
Mõtteid Ameerika kultuuriinimestelt ja ühiskondliku elu tegelastelt
Carnegie Halli kontserdil viibis ka arvukalt Ameerika väljapaistvaid kultuuriinimesi ja ühiskondliku elu tegelasi.Pulitzeri preemia ja Grammy pälvinud Ameerika helilooja David Lang toob välja olulise aspekti Pärdi loomingus: “Üks peamine asi, mis mu mõtteis on pärast New Yorgi kontserte, on see, kuidas Pärt peaaegu ainuisikuliselt muutis seisukohti religioosse temaatikaga muusika kirjutamisest. Ma pole kindel, kas oleksin suutnud kirjutada sellist lugu nagu “The Little Match Girl Passion” (David Langi Pulitzeri preemia pälvinud teos) ilma Pärdi muusikat tundmata. Ja mis veel olulisem: ma ei usu, et publik oleks osanud minu teost hinnata, kui seda poleks juba Pärdi loominguga ette valmistatud.”
Ameerika filmi ja televisiooni muusikajuht Michael Hill ütles, et on olnud Pärdi loominguga juba varem tuttav tänu oma huvile plaadifirmade ECM ja Nonesuch Records vastu. “Arvasin, et kontserdil esitatavad teosed on “Tabula rasa” ja “Fratrese” moodi, kuid selgus, et Pärdi loomingu ulatus on nii laiahaardeline ja dramaatiline ning eriti kontserdi esimeses pooles väga filmilik.Kontsert inspireeris mind Pärdi loomingut, tema elu ja mõjutusi rohkem tundma õppima. See muusika on avatud ja ligitõmbav ning kavatsen seda rohkem kuulata. Ja muidugi äratas Pärdi muusika minus uudishimu Eesti ja selle maa kultuuripärandi vastu.”Helilooja ja Philip Glassi pikaaegne assistent Alex Weston rääkis, et on alati olnud Pärdi muusika, eriti tema kooriloomingu austaja. “Kuna töötan peamiselt filmimuusikaga, on mul “Fratresega” kujunenud “armastuse-vihkamise” suhe, sest seda on kasutatud ja kuritarvitatud nii paljudes filmimuusika träkkides.” Suure üllatusena endale mainis Weston Pärdi varasemat loomingut. “Ma polnud “Credot” varem kuulnud ja kui poleks teadnud, ei oleks ilmselt arvanud, et see on Arvo Pärdi looming.” Küsimusele, kas Pärdi ja Glassi vahel on leida ka sarnasusi, vastas ta: “Ma arvan, et kõige otsesem sarnasus on struktuuri ja vormi kasutamine. Glassi teostes on kehtestatud teatud reeglid ja teos on valmis siis, kui reeglid ja tingimused on täidetud. See ei saa olla pikem ega lühem, vaid on täpselt see, mis ta olema peab. Ma ei ole kunagi Philipiga otseselt Pärdi muusikast rääkinud, aga tean, et tema ja Arvo on sõbrad ning et ta pühendas oma 3. klaverikontserdi osa Arvole ja uuris tema tintinnabuli-tehnikaid.”Pinteresti kaasasutajale Evan Sharpile on Pärdi muusika vaimselt väga oluline. Ta ütleb: “Puutusin Pärdi muusikaga esmakordselt kokku teismeeas. See haaras mind kohe, sellest sai minu pelgupaik. See on siiani koht, kuhu ma pöördun, kui tunnen end kurnatuna, nähtamatuna, väärtusetuna. Tulen siia kui koju. Enne kui ma Pärdi muusikat esimest korda kuulsin, ei saanud ma aru, mida inimesed mõtlevad “jumala” all. Mulle oli see siis midagi aegunut, teaduse-eelset. Pärdi muusika aitas mul seda mõista. Iga tema muusika takt on kui struktureeritud kutse ärkamisele.Alguses häälestavad nad meid vaikuse sagedusele – eimillelegi, kus kohtutakse Jumala kõiksusega. Seejärel kerkivad esile horisontaalsed meloodiad – inimkonna teekond ajas, hinge kujunemise ajatud tsüklid. Siis kohtuvad nendega vertikaalsed kolmkõlad: jumalik kord, mis kannab edasi igaviku kiirgust. Kokku moodustavad nad mille? Risti! Ilmutuse, et reaalsuse alus on armastuse kogemus. Mulle ei ole Pärdi muusika varajane muusika, vaid see, mis varajane muusika kunagi oli: hea sõnumi otsene edastamine. Mitte muusika, vaid liturgia.Pärdi muusika väljendab seda mitte ideena meie meeltele, vaid otsese ülekandena meie hingele. Kui see muusika algab, jäävad kõik vaikseks: hinged ärkavad. Seetõttu olen tohutult tänulik Arvole, Norale, Michaelile ja kogu nende perele, Arvo Pärdi keskusele ja imelisele Eestimaale – Arvo Pärdi kallihinnalise pärandi edasiandmise eest tulevastele põlvedele, meeldetuletusena, et ilu kogemine tähendab Jumala poolt vormi kaudu armastatud olemist.”
