George Enescu festival – Euroopa festivalide elujõuline gigant
- Ia Remmel
- 11 minutes ago
- 7 min read
Euroopas on pikkade traditsioonidega kuulsaid muusikafestivale, nagu üle 100 aasta tagasi asutatud Salzburgi festival, ikooniline Bayreuthi Wagneri festival, Luzerni festival või pompöösne BBC “Proms” Londonis. Need on Euroopa kõige kuulsamad, prestiižsemad ja ihaldatumad festivalid.
Ida-Euroopa üks võimsamaid on aga Rumeenias, Bukarestis toimuv George Enescu nimeline festival. Seal esineb arvukalt kõige kuulsamaid muusikuid ja see on ülimalt ulatuslik: kestab kuu aega. Iga päev toimub viis-kuus sündmust eri saalides, sealhulgas pea igal õhtul suurejooneline sümfooniakontsert järjest uute orkestrite ja dirigentidega. Kontserte jagub teistesse Rumeenia suurematesse linnadesse. Sündmust rahastab ligi 90% ulatuses Rumeenia riik ja viib läbi Rumeenia kultuuriministeeriumi alt rahastatud riiklik agentuur Artexim eesotsas oma tegusa juhi Cristina Uruciga, kes on valitud nüüd ka European Association of Artist Managers presidendiks. Festivalil on võimsad partnerid, nagu Rompetrol ja Lexus, kui vaid mõnda nimetada.
Tänavu oli festivali teemaks “aastapäevad ja tähistused”. Eelkõige tähistati festivali nimihelilooja, Rumeenia rahvusliku suurmehe George Enescu 70. surma-aastapäeva, kuid ka teisi selle aasta märkimisväärseid tähtpäevi, sealhulgas Arvo Pärdi 90 aasta juubelit. See oli ka põhjus, miks festivalil oli tänavu Eesti muusikuid rohkem kui kunagi enne ning ka Eesti kultuuriajakirjanikke.
George Enescu festivali algusaastaks on 1958, asutamise juures oli Enescu õpilane Sir Yehudi Menuhin. George Enescu on Rumeenia muusikakultuuri sümbolkuju, mitmekülgne muusikaline geenius: helilooja, viiuldaja, dirigent ja pianist. Yehudi Menuhin on öelnud tema kohta, et “Enescu andis mulle valguse, mis on juhtinud kogu mu eksistentsi” ja et “ta jääb minu jaoks absoluudiks, mille põhjal teisi hindan”.
Enescu festival toimub vaheldumisi George Enescu nimelise konkursiga. Järgmisel aastal 1.–26. septembrini on see taas tulemas pianistidele, viiuldajatele, tšellistidele ja heliloojatele. Konkursi võitjate hulgas on näiteks pianistid Radu Lupu ja Elisabeth Leonskaja, viiuldaja Nemanja Radulović. Ka Eestil on selle konkursiga oluline seos: 2018. aastal pälvis seal esikoha meie tšellist Marcel Johannes Kits ning 2005. aastal pianist Irina Zahharenkova.
Festival on tõusnud uutesse kõrgustesse pärast seda, kui 2023. aastal sai kunstiliseks juhiks Rumeenia praeguse aja üks väljapaistvamaid dirigente Cristian Măcelaru. Käesoleval ajal on ta Prantsuse rahvusorkestri ja Cincinnati sümfooniaorkestri peadirigent. Ta on oma maa suur patrioot, aga tal on tihedad sidemed ka Ameerikaga, kus ta on õppinud ja töötanud mitmes orkestris – algul viiuldajana ning hiljem pärast õpinguid dirigendina. 2020. aastal pälvis ta Grammy oma Decca firma plaadiga, kus ta koos Prantsuse rahvusorkestri ja solist Nicola Benedettiga esitab Winston Marsalise teoseid.
Kuigi festivalil esinevad kõige kuulsamad solistid, ei ole selle muusikasündmuse fookus otseselt seal: festival on sümfooniaorkestrite keskne. Annab imeks panna seda kuulsate orkestrite rohkust, keda sinna on toodud (ja endamisi ahhetada toetuse üle festivalile, et midagi nii suurt teha). Orkestritest olid Enescu festivalil näiteks Londoni kuninglik filharmooniaorkester Vassili Petrenko juhatusel, Amsterdami Royal Concertgebouw’ orkester Klaus Mäkeläga, Orcestra dell’Accademia Nazionale di Santa Cecilia Daniel Hardingiga, Londoni filharmooniaorkester Santtu-Matias Rouvaliga, Zürichi Tonhalle orkester Paavo Järviga, Prantsusmaa rahvusorkester Cristian Măcelaruga, Dresdeni riigikapell Daniele Gattiga, Rotterdami filharmoonia orkester Lahav Shaniga, hr-Sinfonieorchester Frankfurt koos Alain Altinogluga, Deutsche Kammerphilharmonie Bremen Tarmo Peltokoskiga, Monte Carlo filharmoonia orkester Charles Dutoit’ga, Budapesti festivaliorkester Ivan Fischeriga – kui nimetada vaid mõnda. Festivali algul andis kontserte ka tähelepanuväärne kollektiiv – Ukraina vabaduse orkester, mille asutaja ja juht on Kanada dirigent Keri-Lynn Wilson, kellel on ka Ukraina juuri.
Kuulsate solistide read seekordsel festivalil olid pikad: Martha Argerich, Anne-Sophie Mutter, András Schiff, Renaud ja Gautier Capuçon, Nemanja Radulović, Augustin Hadelich, Seong-Jin Cho, Alexandre Kantorow, Bruce Liu jpt.
Festivalil on kaks põhiesinemiskohta, üks neist tuntud Romanian Athenaeum. Selle ajaloolise kontserdimaja sisekujundus võtab ahhetama, kui sisened esmakordselt sellesse kuldsesse ja punasesse ringikujulisse saali. Kõige meeldejäävam on punane lagi, millest tõusevad kuldsed leegid. Iga leek väljub ühe Rumeenia aja- ja kultuuriloo väljapaistva isiku nimetahvli juurest, olles nagu nende andam kunstide altarile. Ringi ümber saali on seinamaal, kus on kujutatud stseene Rumeenia ajaloost. Kaunis on ka fuajee oma roosade marmorsammaste ja mosaiikpõrandatega, kogu maja on nagu suur vaatamisväärsus.
Teine festivali põhisaal Sala Palatului (Paleesaal) ei ole kauniduselt küll samaväärne, kuid väga suur: 4000-kohaline, rajatud 1959–1960. Majal on ka suured sopilised fuajeed, kus käis enne kontserti ja vaheajal vilgas melu. Seal oli “Kawai” firma oma klaveriga, kus sai mängimas kuulda eri vanuses huvilisi. Mitu suurt plaadiletti, kus toimus ka festivali kunstilise juhi Cristian Măcelaru autogrammitund tema värske Deutsche Grammophoni plaadiga, millel kõlab George Enescu looming. Aktiivne noodimüük, kus palju põnevat, eraldi väljapanekus Rumeenia heliloojate noodid. Tasuta jagati kohvi, šokolaadikomme ja Shalimari lõhnaõlipudelikesi. Kõik see virvarr tekitas eleva ja rõõmsa meeleolu saali suundudes, et kuulata järjekordset tipporkestrit kuulsa dirigendiga. Ja huvilist publikut jätkus kõikjale! Sala Palatului oli õhtu-õhtult pilgeni täis.
Eesti muusikute kontserdid olid festivali kuulsate esitajate hulgas kõige kõrgemal tasemel. Mina sain kuulda Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserti Tõnu Kaljuste juhatusel, Aavik Duo kammerkontserti ja Marcel Johannes Kitse soleerimas Tšaikovski “Rokokoo-variatsioonides”. Festivali varasematel päevadel olid Paavo Järvi kontserdid oma Zürichi Tonhalle orkestriga ja Mihkel Kerem juhatas New European Ensemble’it.
Minu esimene festivalipäev algaski Romanian Athenaeumis kõigepealt päevasel kontserdil, kus Šoti kammerorkester Maxim Emelyanychevi juhatusel esitasid Beethoveni 5. sümfoonia ja James MacMillani löökpillikontserdi, kus soleeris šoti löökpillimängija Colin Currie. See oli nõtke võimekas kollektiiv, kel tundus olevat ka väga hea uue muusika “soon”. Dirigent Maxim Emelyanychev, kes on ka tasemel pianist, on süvenev ja perspektiivikas noor talent.
Päeva järgmisel kontserdil olin esimest korda 4000-kohalises Sala Palatuluis, kus oli võimalus kuulda Prantsuse rahvusorkestrit Cristian Măcelaru juhatusel. See on võimas ja jõuline orkester, kavas kõlasid Enescu “Rumeenia rapsoodia” nr 2, kaks teost Ravelilt: seade klaveritriost ja kuulus “Valss”. Solist oli eakas Austria pianist Rudolf Buchbinder, kellele Gershwini energiline klaverikontsert F-duur ehk parim valik polnud. Võibolla oleks võinud Prantsuse rahvusorkester esitleda ka mõnda prantsuse pianisti, kus on eriti noorema põlvkonna hulgas väga huvitavaid mängijaid.
Hilisõhtusel kontserdil täitis Romanian Athenaeumi aga Eesti Filhamoonia Kammerkoor meie ülikvaliteetse koorikunsti ja põneva kavaga. Festivali pea Cristian Măcelaru kommenteeris seda hiljem ühes intervjuus kui kogu festivali üht erilisemat ja meeldejäävamat elamust. Koorikontserte on festivali kavva alles nüüdsest lisatud. Lisaks meie koorile esines seal näiteks ka Läti Raadio koor, dirigent Sigvards Klava.
EFK kava keskmes kõlas muidugi juubilar Arvo Pärdi looming – “Summa”, “Da pacem Domine”, “Dopo la vittoria” ning osad “Kanon pokajanenist”: “Ikos” ja “Prayer”. Sinna ümber olid põimitud Bachi “Lobet den Herrn”, Enescu esimesel kuulamisel brahmsilik “Waldgesang”, John Taveneri “Syvati” koos mõjuva tšellisti Anja Lechneriga, osa Rahmaninovi “Koguöisest jumalateenistusest” ja Evelin Seppari kooriteos “Iris”. Suure aplausi ja seisvate ovatsioonidega vastu võetud kontserdil oli heameel tähendada sooja vastuvõttu ka Eesti uue muusika heliteosele.
Järgmisel päeval oli võimalus nautida kolme kontserti. Mõjuka duokontserdi andsid Hans Christian ja Karolina Aavik. Nende kava oli tõepoolest pühendatud festivali peaheliloojale George Enescule. Alguse sai see idee aga just kunstiliselt juhilt Cristian Măcelarult. Meie muusikud puutusid temaga kokku Kronbergi akadeemias, mis on Saksamaal asuv eliitakadeemia noortele tippmängijatele, kuhu esimese ja seni ainsa eestlasena on vastu võetud ka Hans Christian Aavik. Hansul ja Karolinal on ammune huvi selle helilooja vastu ja nad on mitmel korral esitanud Enescu 3. viiulisonaati. See teos oli ka Hans Christiani võiduka Nielseni konkursi kavas. Kronbergis mängisid Hans Christian ja Karolina selle teose Măcelarule ette ja sellele järgnes maestro kutse tulla festivalile Enescu kõigi kolme sonaadi kavaga. Enescu viiulisonaatide kohta ütleb Hans Christian Aavik, et need teosed on Brahmsi, Richard Straussi liini võimas järg veel XX sajandil. Kuna suur enamus suurtest viiulisonaatidest on neil juba repertuaaris, oli nüüd hea võimalus süveneda veel sügavamalt Enescu sonaatide ulatuslikku ja rikkalikku helimaailma.
Seejärel liikusin edasi Rudolf Buchbinderi soolokontserdile Romanian Athenaeumi, kus Austria pianist esitas Viini klassikute hinnatud mängijana traditsioonilise Beethoveni, Mozarti ja Schuberti kava. Õhtu lõpetas Amsterdami Royal Concertgebouw’ orkester soome tähtdirigendi Klaus Mäkelä juhatusel. Mäkelät ei olnud mul veel siiani õnnestunud näha ja tema kiire tõus tippu ja lärmakas kuulsus on tekitanud võibolla isegi vastakaid tundeid. Kontserdil võis veenduda, et Mäkelä on tõepoolest suurepärane ja perfektne kõiges: kontaktis orkestriga, dirigeerimistehnikas, teoste kujunduses. Võibolla vaid ühe isikliku mõttena – kui näiteks Paavo Järvi on alati üks tervik orkestriga, mida ta parasjagu juhatab, siis Mäkelä tundus orkestri ees ehk pisut liialt domineerivat. Samas olid esitused ülimalt nauditavad. Kavas kõlasid Schuberti/Berio “Rendering” ja Mahleri 5. sümfoonia.
Festivali viimane päev algas kontserdiga, kus Marcel Johannes Kits soleeris Tšaikovski “Rokokoo variatsioonides” Bacău Mihail Jora nimelise filharmooniaorkestri ees. Juhatas noor Maroko juurtega prantsuse dirigent Omar El Jamali. Orkester oli igati heal tasemel, veel kõlasid rumeenia helilooja Tiberiu Olahi sümfoonia nr 1 ja Prokofjevi “Romeo ja Julia” süit. Marcel Johannes Kits andis “Rokokoo variatsioonidest” särava ja oma laureaaditiitli väärilise esituse. Kui pärast küsisin, mis tunne on siin tagasi olla, ütles ta, et väga nostalgiline – kõik see toimuski samas kohas kaheksa aastat tagasi septembrikuus. Festival kutsub oma laureaate siia tagasi esinema, publik on soe ja toetav ning suhtumine artistidesse suurepärane. Eestlaste ülesastumised Enescu festivalil said teoks ka Eesti Rumeenia suursaatkonna toetusel ja kaasaelamisel. Kõigil kontsertidel olid kohal Eesti suursaadik Rumeenias Aune Kotli ning saatkonna asejuht ja konsul Kersti Kirs.
Festivali kuulamised lõpetas taas Amsterdami Royal Concertgebouw’ orkester Klaus Mäkelä juhatusel. Seekordses kavas mängis orkester Enescu “Rumeenia rapsoodiat” nr 1 ja Stravinski “Kevadpühitsust”. Kontserdi solist oli elegantne prantsuse pianist Jean-Yves Thibaudet Saint-Saënsi klaverikontserdi nr 5 hõrgult prantsusepärase tõlgendusega. Oli erakordselt väärtuslik see võimalus nii kõrgetasemelist orkestrit, nagu Amsterdami Royal Concertgebouw’ orkester seda on, teistki korda kuulda ja jälgida praeguse aja kõrgeima tähelennuga dirigendi Klaus Mäkelä kunsti.
Tahaksin esile tõsta ka selle festivali igas aspektis suurepärast korralduslikku külge. Kas või selline detail, et hotelli ja pärast lennujaama tagasi viidi iga festivalikülalist sponsori Lexuse autodega. Sellise kohtlemise osaliseks ei saanud mitte ainult kuulsad artistid ja orkestrandid, vaid see laienes ka festivali külastavatele ajakirjanikele. Ürituse väliskoordinaator Mihaela Taut oma tiimiga tegi suurepärast tööd. Bukaresti linn osutus väga rikkaks ja huvitavaks. Mitte asjata pole XX sajandi üks originaalsemaid mõtlejaid, kirjanik ja filosoof Mircea Eliade kirjeldanud armastusega oma kodulinna. Omaaegse “väikese Pariisi” või Ida-Pariisi – nagu Bukaresti on kutsutud – kaunidust meenutavad säilinud art nouveau stiilis majad. Võluvad on ka rahvuslikus nn taassünniarhitektuuri stiilis ehitised oma rõdude, tornide, portikuste ja kaunistatud iseloomuliku taimornamentika motiividega. Linna kuldaeg oli Esimese ja Teise maailmasõja vahel, kui riik oli rikkal järjel ja linna kerkis kauneid ehitisi tänavate ja kvartalite kaupa. Kui jalutasime ajakirjanikega läbi linna, jutustas välissuhete juht Mihaela Taut, et Ceaușescu režiimi ajal hävitati küll mitmeid tänavaid nende kaunite ehitistega, kuid siiski on neid õnnekombel säilinud veel küllaltki arvukalt. Meeldejääv oli ka festivali poolt välisajakirjanikele korraldatud külastus muuseumisse, kus on väljas ulatuslik George Enescu elu ja loominguga seotud näitus: käsikirjad, dokumendid, tema esemed. Üks tuba oli pühendatud helilooja erilisele meistriteosele, tema ainsale ooperile “Oidipus”, mida ta kirjutas ja viimistles üle 20 aasta. Seal nende helide ja mõtete sees haaras mind vastupandamatu soov seda teost ka elavas ettekandes kogeda – sel festivalil oli see kavas, kuid neil päevil sinna ei jõudnud, ootan mõnd järgmist võimalust. Ja festival on suurepärane šanss saada kuulda kasvõi 2–3 päeva jooksul mitmeid kõige kuulsamaid muusikuid ja tipporkestreid.
