Vitamiini kroonika – mitte ainult nostalgia
- Igor Garšnek, helilooja ja muusikapublitsist
- Mar 31
- 5 min read
Eelmise aasta 5. detsembril toimus Alexela kontserdimajas ansambli Vitamiin suur hüvastijätukontsert “Viimane vaatus”, mis oli viimse piletini välja müüdud. Muuhulgas esitleti tol õhtul ka Tiina Jokineni trükivärsket, mahukat raamatut “Tähekogu Vitamiin”, mida huvilised said ka kaasa osta. Tuleme muusikaõhtu juurde hiljem veel tagasi, kuid alustuseks sellest trükisest.
Värske Vitamiini-raamat on oma enam kui 400-leheküljelise mahuga päris kopsakas lugemine ning varustatud ka rikkaliku pildimaterjaliga. Alates kõige varasematest bändifotodest aastast 1978 ning lõpetades ühe fotoga Taani päevalehe Vitamiini kontserdi retsensioonist, mis on dateeritud 21. mai 1988. Pildivalikuga leheküljed aitavad seda raamatut omal kombel liigendada, muidu oleks lugejal mahukat tekstikorpust ehk tervikuna raske hoomata.
Tiina Jokinen on võtnud endale n-ö kujuteldava kroonikakirjutaja rolli, nagu ta oleks olnud ise kohapeal, kirjeldades stseeni, kui hakkaja mänedžer Jüri Mitt hakkas aastal 1978 restorani Vana Toomas kõrtsimuusikutest kokku panema uut bändi Vitamiin. Ja nagu ta oleks olnud tunnistajaks edasistele eriskummalistele juhtumustele Vitamiini ringreisidel ja bändisisestele “arveteklaarimistele”, mida ajendasid kord muusikalised, kord rahalised jms eriarvamused.
Selline kirjutamisviis mõjub kuidagi vahetult ja dokumentaalselt, mis – vähemalt dokumentaalsuse osas – on ka enamjaolt tõsi. Kuna autor on enne raamatu kirjutamist pidanud kuude kaupa pikki vestlusi ja usutlusi pea kõikide Vitamiini pillimeeste ja lauljatega.
Väljend “enamjaolt tõsi”, mida ennist kasutasin, tuleneb peaasjalikult sellest, et aastakümnete tagused mälestused on paratamatult inimlikult subjektiivsed. Aeg annab kõik, aeg parandab kõik haavad ja mis need teised rahvalikud ütlemised aja kohta on … Teisalt kõik otsekõnes dialoogid muusikute vahel, mida lugeda saame, on samuti kunstiline fiktsioon, sest ega keegi ju neid aastakümnete taguseid jutuajamisi bändiproovides ei lindistanud. Aga asjaosalised mäletavad toonaseid olukordi praegu igatahes sellistena.
Raamatu kui terviku ülesehitus tuginebki nendele kronoloogilises järjestuses (ala)pealkirjastatud stseenidele – juhtumused küll bändi proovides, küll ringreisidel –, mida on poolesaja ringis. Kõige lühemad neist on paar, pikemad kolm-neli lehekülge. Justkui Balthasar Russowi kroonika, kus pole samuti pikki peatükke. Ent nagu igal asjal siin ilmas, on ka sellel printsiibil oma head ja vead.
Vahetust sissevaatest Vitamiini tagatubadesse oli “heade” arvestuses juba juttu, samas võib raamatu niivõrd fragmenteeritud kompositsioon võtta lugemisel natuke hoogu maha. Neile, kes ootaksid “pika kaarega” teksti ja pikemat teemaarendust, tekiks justkui ridamisi mõttekatkestusi. Mõistagi on siinöeldu üsna subjektiivne retseptsioon, kuid ega esmamulje vastu ei saa.
Üks raamatu vaieldamatu väärtus on aga toonaste nõukaaegsete olude värvikas iseloomustus (koos humoorika analüüsiga) ning kirjeldused, kuidas bändimehed kriitilistes olukordades juhmivõitu tšinovnikuid leidlikult üle kavaldasid. Näiteks viisid päris akordioni üle piiri ja müüsid maha ning tagasi tulles näitasid nõukogude tollis laste mänguakordioni jne.
Nooremat lugejat võivad sellised anekdootlikud seigad (mida nad ju mõnikord olidki) muidugi lõbustada. Ent praegused 60+ põlvkonna inimesed mäletavad, et olukorras, kus nõukogude inimesel ei tohtinud valuutat olla, oli sellega tollis vahelejäämine kriminaalselt karistatav. Nii oli asi tegelikult naljast kaugel. Nagu ka siis, kui Vitamiin 1986. aastal sunniviisiliselt ja toonase sõjakomissari järelevalve all Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda esinema saadeti.
Siiski on “Tähekogu Vitamiin” põhitonaalsuselt ootuspäraselt rõõmsameelne, kergesti loetavalt lobedalt kirja pandud ning ka teatud nostalgia-noodiga oma minevikumeenutustes. Nõukaaja absurdsuste kõrval oli ka helgemaid momente – olgu selleks siis supilusikaga kalamarja söömine Vitamiini Kaug-Ida tuuril Kamtšatkal või Musta mere äärsete kuurortide võlud, kui kontserdireis sinna viis. Pluss lõunamaist päritolu kohalike rikkurite väljategemised restoranides jne. Ent siit ei tasu välja lugeda nostalgiat nõukogude võimu järele – pigem ikka tõdemust, et “me olime siis noored ja särtsu täis”, olgu olud millised tahes.
On aga üks asi, mis nõukaajal oli Eesti bändimeestele selgelt soodsam kui meie praegustele popansamblitele. See on tõeliselt suurtel lavadel ja staadionidel esinemise kogemus. Kui Moskva kontserdiagentuur Roskontsert Vitamiini Venemaa tuurile paiskas, tuli tihtilugu mõnes spordihallis esineda umbes kümnele tuhandele pealtvaatajale kaks-kolm korda päevas (rekord olevat olnud viis kontserti päevas). Mõnes klubis või pubis mängides (nagu meie bändid praegustes oludes) sellist kogemust ei saa ega sellist raha ka mitte. Pahupooleks kõrvalnähud, et laulja häälepaelad ei pruukinud sellise tambiga turnee lõpuni meditsiinilise abita vastu pidada.
Raamatu lõpuosa on selles mõttes laiema vaatenurgaga, et heidab pilgu Vitamiini prooviruumist välja laulva revolutsiooni eelsesse ja aegsesse Eestimaa olustikku 1980-ndate lõpus. Ning selle järelmitele ka kogu Nõukogude Liidus, mida Vitamiini muusikud pidid pöördumatult kokku kukkuva liidu majandustingimustes oma kontserdireisidel ise omal nahal kogema.
Hädade loetelu oli 1989. aastaks umbes selline: rahval enam raha polnud, saalid tühjenesid publikust sama kiiresti, kui kukkus rubla kurss, kohalikel filharmooniatel polnud võimalusi muusikutele maksta ja popmuusika skeenel toimuv ei huvitanud enam kedagi. Tagatipuks reorganiseeriti Eesti NSV Riiklik Filharmoonia ümber Eesti Kontserdiks, kus kaotati ära estraadiosakond. Nii et Vitamiin jäi nüüd omapäi. Vitamiin andis viimase kontserdi 3. juunil 1989 Sakala poliitharidusmajas (rahvasuus Karla katedraalis), misjärel ansambel läkski laiali. Asemele tekkis küll Rein Laaneoru ja Sergei Pederseniga Monarh, kuid seegi pidas vastu napilt pool aastat.
“Tähekogu Vitamiin” on küll hästi faktirohke raamat, kuid seal pole pikemalt juttu Vitamiini tähendusest omas ajas. Või kas ainult omas ajas? Sel teemal tasub vist pisut mõtiskleda, kuna mullu detsembris toimus Alexela kontserdimajas Vitamiini hüvastijätu-kontsert “Viimane vaatus”, mis oli viimse piletini välja müüdud. Vaatamata sellele, et Vitamiin polnud enam kui 35 aastat tegutsenud, oli asi rahva unustusest kaugel.
Olnud ise ka sel kontserdil, võin kinnitada, et silma järgi umbes poole publikust moodustasid 60+ vanuserühmas kuulajad. Teise poole aga kuldses ja nooremas keskeas muusikasõbrad ning näha võis ka päris noori, kes tulid ilmale umbes kümme aastat pärast Vitamiini laialiminekut. Kuulajate nii lai ja mitmekesine vanusespekter on päris kõnekas, see pole vaid pensioniealiste nostalgia-ihalus.
Kui küsida mõnelt vanemalt tavakuulajalt, milliseid Vitamiini omaaegseid hitte ta oskab nimetada, tuleb vastuseks tõenäoliselt “Tiigrikutsu”, “Linda”, “Roosiaia kuninganna” ja “Jätke võtmed väljapoole”. Kuid see on vaid imeväike osa Vitamiini kümneaastasest produktsioonist, millest poole moodustavad omaloomingulised, muusikaliselt nõudlikumad lood nagu “Must lagi on meie toal” või jazzrocki sugemetega instrumentaalkompositsioon “Festival” jpt. Usutavasti on nii mõnelgi meie melomaanil plaadiriiulis veel alles Vitamiini kolm 1980-ndatel ilmunud vinüülplaati.
Vitamiini edu omas ajas oli lausa fenomenaalne – Eesti Raadio soovisaate kuulajad hääletasid Vitamiini parimaks eesti ansambliks, suured kontserdisaalid Venemaal olid nii välja müüdud, et tuli teha lisakontserte, peale ETV soovis Vitamiini oma ekraanidel näha ka Moskva Kesktelevisioon jne. Ent mis oli sellise edu taga?
Ühelt poolt muidugi väga andekad tegijad. Ei maksa unustada, et Vitamiinist on saanud tuule tiibadesse sellised säravad lauljad nagu Anne Veski ja Marju Länik, hiljem Mait Maltis, Aivar Mäe ja Siiri Sisask. Ka Joel Steifeldti kantrisugemetega rahvalikke laule ei tasu unustada. Lisagem siia veel Peeter Vähi ja Mart Metsala klahvpillidel, Mikk Targo ja Andres Oja trummidel, kitarrist Rein Laaneorg ning laulja-bassimees Raul Sepper – tähtede paraad missugune!
Teiselt poolt mõistagi ansambli repertuaar. Vanemaealised kindlasti mäletavad, et seitsmekümnendate lõpus algas popmuusikas diskobuum ja Boney M kõlas ka meil igas kohvikus ja baaris. Vitamiin läks aga teist teed ja otsustas peavoolu diskomuusika asemel meloodilise poprocki kasuks. Väga õige valik, sest tol ajal meil siin Eestis (ja hiljem ka Venemaal) selles vallas, niisuguste lauljatega nagu Anne Veski ja Marju Länik, konkurente õieti polnudki.
Eelöeldut summeerides võib tõdeda, et ilmselt avalduvad Vitamiini aastatepikkuses produktsioonis n-ö põlvkondadeülesed kihistused ja kvaliteedid, kus vanaisadele-vanaemadele on märksõnaks nostalgia, isadele-emadele ehk lapsepõlvemeenutused ja lastelastele lihtsalt avastamisrõõm.